Martaberta ja mina ka

Me kohtusime Martabertaga esimest korda siis, kui mina olin veel libablond. Ma käisin pidulikult koos Tannuga Isetegija esindutiimi tegemas sõjaveätädide juures. Nõnda nimetab mu vanem poiss siiani seda vahvat lapilist kampa. Andsin pidulikult üle isetegijate isekoostatud raamatud sõdurpoiste tarvis ja sain vastu aukirja vahvatele isetegijatele. Just nii, peaagu täiesti juhuslikult, viis elu mu kokku sellise vahva tegelasega nagu Martaberta seda on. Kui ma olekin mees või oleks seda Martaberta, siis julgeksin ma julgelt väita, et armusin temasse esimesest telefonikõnest või kõige hiljem esimesest silmapilgust. Aga kuna me mõlemad üsnagi naisterahvad oleme, siis sõnastaksin ma selle ütlemata meeldivaks sõprussuhteks, sest lihtsa ja kerge tutvussuhte jaoks on selles lihtsalt liiga palju toredat. Vähemalt minu jaoks kindlasti 🙂

Juhtub harva, et kellegi olemine ja tegemine mul hinge kinni võtab ja seesugust imetlust endasse mahutab. AGA Martaberta on teinud ja teeb just seda, mida mina olen alati teha tahtnud. Salaja või siis ka mitte nii väga salaja unistanud. Ja oma laigulise vormi ja kiirabikogemusega kehastab ta suuresti just seda isikut, kellesarnane mina ise tahaksin ka ehk olla. Mitte, et ma tahaksin olla tema, aga igal juhul on ta mitmes plaanis mulle suureks eeskujuks. Aga kudumine, selline peenekirjaline mustriga kudumine, on minu joaks suhteliselt välistatud tegevus. Martabertale see näib aga istuvat nagu valatud. Pole mul selliseks pusimiseks püsivust. Aga teiste tegemisi on igavesti uhke vaadata. Sellel suvel avas Martaberta ka päris oma blogi.. Ja kui me siis eelmisel nädalal kohvi ja koogiga kohtusime ja üht suuremat plaani pidasime, siis sai ka üks eriti hullunud, aga igati armas kuduja päevaraamatusse valmis kriipseldatud. Soenguküsimus lahenes, tuttmüts kadus, silmad läksid lõngakeraliselt ja hullunult srpiraalselt rulli ja Martaberta juba loperguseks kootud varraste vahelt vuhises lainetena välja meetrites rahvusvärvilist salli. Kook ja kohvi olid ekstrahead. Eile öösel astus minu nägemus Martabertast ellu 🙂

Ja siin ta siis on. Minu nägemus koos asjaosalise enda poolt soovitatud nüansside ja värvidega. Palun, saage tuttavaks, tema ongi Martaberta:


Ja kinnituseks sellest, et meil Martabertaga tulevikus veel rohkem ühiseid jututeemasid ja mõistmist saab ehk olema… No olgu, tegelikult ikka isiklike suurte unistuste ja soovide täitmiseks ennekõike, aga ka eelpoolnimetatu läheb kindlasti arvesse.. Ühesõnaga sügisel läheb pisihaldjas taas kooli. Ja see teadmine, et ma just SINNA kooli kord minema pean, on aastatega vaid sügavalt süvenenud veendumus. Tundus, et sisseastumisvestlusel jagasid kooliprovvad lahkelt minu arvamust. Ju kui taevas vaid annab ja ma kõigist neist luudest ja lihastest, nahast ja vaimust läbi närin (kuigi see hetkel tundub hullem kui kaelamurdev ettevõtmine), siis võibolla juba 2014 aasta talvel hakkab pisike haldjas valget kitlit kandma. Tiivad ja haldjatolm tulevad mõistagi salaja kaasa. Ja kui ma nii kaugele ka ei jõua, siis ma vähemalt üritasin. Ja see on juba pikk samm unistuste teostamisele lähemale 🙂

Head kuduilma Martabertale ja mulle endale paluks aega. Kui saaks, siis paar päeva nädalasse juurde, palun! Aitäh! Ja jätkame nüüd sooja suve, eks!:)

Jälgi mind Facebookis:

14 thoughts on “Martaberta ja mina ka”

  1. On tõesti tore, kui juhuslikud ja mitte-nii-väga-juhuslikud kohtumised toovad hinge rõõmu, rahulolu ja soovi tutvust/sõprust jätkata !
    Aga selle valge kitli osas soovin Sulle vaid visadust ja jaksu, sest haldjatiibadega, võlutolmu levitavat meedikut oodatakse juba ammu-ammu !

    Reply
  2. Kallis Pisihaldjas!
    Suur aitäh sulle. Nii ilusti pole minust vist kunagi kusagil keegi arvanud:)
    Ja see oran?ide sasijuustega kuduja on mulle väga armas.
    Kindlasti oli meie kohvikukohtumise tunnistajatel naljakas kuulda meie kordamööda-karjatusi stiilis" ma tahan neid pulkjuukseid!", "teeme sulle patsid", "EI, tutimütsi pole mul kunagi olnudki!" ja ikka nii edasi. No ja siis neid teisi hõikeid ka, mida me veel ei avalda, eksole…

    Meie kohtumine Pisihaldjaga oligi nii lihtne ja ilus nagu Pisike Haldjas kirjeldab. Esimesest hetkest saabus teadmine, et teine saab aru ja mõistab. Jah, oleks meist siis ometi üks mees, aga ei ole ju 😉

    Mul on väga hea meel, et mul on selline kooli- ja varsti ka ametiõde. Kaugel see 2014 enam on!
    Veel kord- aitäh sulle !

    Reply
  3. Aitäh, Sant! Ma püüan anda endasti parima, sest ma usun, et minus on piisavalt ainest saada veel paremaks haldjaks 🙂

    Aitäh, Martaberta! Tead, ka ilma tutvustamiseta oleksin ma taibanud, et Sina see külaline olid ihii! Ja kahtlemata on kõik meie kohtmised meeleolukad olnud ja ma pakun, et õige pea peame me taas kohtuma ja ühe teise asja teist etappi katsetama. Ma püüan selle kallal varsti pusima hakata. Aga kujutan juba üsna hästi praegu ette neid huilgeid ja hõikeid 🙂

    Ja seda, miks ma mehena ei sündinud, nõudsin ma ema käest juba üsna enne kooli. See oli raudselt mingi looduse apsakas. Täielik raiskamine, ma ütlen 😀

    Reply
  4. Vau… Tore kui oma kutsumuse juurde jõudsid, parem hiljem kui üldse mitte kunagi ;). Jõudu, jaksu, vaprust, palju aega ja tarkust seda kõike endas ja enda ümber leida 🙂

    Reply
  5. Tere tulemast kooliõdede hulka! Ja Martabertat tean mina juba aastast 1987, niiet, usun igat Su sõna ja kiidan kaasa.

    Reply
  6. ahh mis armas oleks koigil meil olla Martaberta ja seda koike enda kohta lugeda 😀 – nii armas, kui keegi sopradele sellise avaliku motteavalduse kirjutab, et koik teaks 🙂

    Ja ilusad pildid 🙂 ja palju edu ja onne uuel haridusteel! 🙂

    Reply
  7. Toredaid tegemisi ja häid õpetajaid Sulle! Sõpru peab inimesel ikka olema ja hea kui sellise toreda Martaberta leidsid!

    Reply
  8. Kui tore sinust kuulda! Oh et sa ikka tihedamini tee oma blogini leiaksid… väga oodatud lugemine…
    Hiidlane

    Reply
  9. Väga armas. Kõik see lugu… Väärt inimesed, eriti need, kes sinuga sarnaselt mõtlevad… need on… VÄÄRT. Õige äratundmine teeb hinge soojaks ja olemise õnnelikuks. Tundub et teil on see õnn olemas. Ja te mõlemad Martabertaga sobitegi heaste, sest te mõlemad olete lihtsalt niivõrd armsad hinged.
    Ja kooli ka palju edu!

    Reply

Leave a comment