Papale. Mälestuseks

Nii vaikseks kõik on jäänud
Su ümber ja Su sees,
mis oli, see on läinud,
mis tuleb, alles ees.

Päev pole, öö ei ole,
silm nagu seletaks,
kui kuskil mäenõlval
Sa üksi seisataks.

Ja ümber nagu tuuled
Su üle juttu aaks,
ei mõista, siiski kõigest
Sa nagu aru saaks.

Ei mõista, vaatad üles
ja vaatad tagasi.
Ja ohkad endamisi
ja ohkad jällegi…

Just see laul on neil päevadel mu hinges ja huulil helisenud. Vahel ka hetkeks pisaratesse lämbunud ja kurgus kägistatud saanud, aga lõpuks ikka on ta oma tee sirgekssurutud seljaga tagasi leidnud. Rannapi viisil ja Enno sõnadel. See on yks ilusamaid laule mida ma tean. Yks väheseid, mille sõnad on mul otsast lõpuni peas. Selles laulus ja neis sõnades saab kurbusest ja valust rahu, leppimine ja hingele lohutus.

Eelmist postitust tehes hõiskasin siin, kuidas me naised ikka nii vinged oleme, et meesteta hakkama saame ja rääkisin isale joonistatud pildist. Vanainast sedapuhku ei rääkinud. Aga nad mõlemad on loomulik osa minu elust. Siis ma veel ei teadnud, mis lähematel tundidel toimuma hakkab. Just nii habras on see elu. Eile öösel, siis kui lõpuks kõik oli lõplikult vaikseks jäänud ja viimased kylalised majast lahkunud pärast pikka nukrat päeva, joonistasin ma yhe tahvlikese. Ei saanud ma enne sõba silmale, kui asi oli lõpetatud. Joonistasin mälestustahvli inimesele, kes minu elus mängis olulist rolli. Inimesele, kes just suuresti isetegemiste osas oli mu suurim eeskuju ja läbi endatehtu ka hea õpetaja. Mul on temast teile veel nii palju rääkida. Ka mitmed head asjad minu elus on just temaga seotud, aga täna ma vaikin. Ymisen ehk vaid oma laulu. Sinule, papa.

 

Jälgi mind Facebookis:

64 thoughts on “Papale. Mälestuseks”

  1. Olen saanud loa minna puhkusele. Jätke
    mind jumalaga, mu vennad! Teen
    kummarduse teile kõigile ja tee on mul jalgade all.

    Siin annan tagasi oma ukse võtmed – ja ma loobun kõigist nõudeist oma majale. Ma ainult palun teilt viimseid lahkeid sõnu.

    Olime kaua aega naabrid, aga ma sain enam kui suutsin anda. Nüüd päev on koitnud ja lamp, mis valgustas mu pimedat nurka,
    on kustunud. Käsk on tulnud ja ma olen
    valmis rännakuks.

    Rabindranath Tagore

    Mul vist pole õigust öelda "kaastunne", sest ma ei tea, mida Sa tunned, armas Pisihaldjas…

    Reply
  2. "Kui sa leiad lohutust (lohutust leitakse alati), siis oled rõõmus, et mind kunagi tundsid. Sa jääd alatiseks minu sõbraks. Sul tuleb tahtmine minuga koos naerda. Ja mõnikord avad sa akna, vaat nii, lihtsalt oma lõbuks… Ja sinu sõbrad on väga hämmastunud, kui näevad sind taevast vaadeldes naermas. Siis sa ütled neile: "Jah, need tähed panevad mind alati naerma!" Nemad aga peavad sind hulluks. Mängin sulle üsna halva vembu…"
    Ja ta naeris jälle.
    "Tuleb välja, justkui oleksin andnud sulle tähtede asemel terve hulga pisikesi kellukesi, mis oskavad naerda…"
    Väikese printsi abil anakonda lembelill

    Reply
  3. Tunnen Sulle südamest kaasa kalli inimese kaotuse puhul! Kindlasti on Sinu töödes tükike ka Sinu isast ja see on kadumatu ning ainulaadne!

    Reply
  4. Tunnen sulle kaasa, kallis pisihaldjas! Sinuga jääb palju ilusaid mälestusti ja teadmine, et sul oli hea ja armas papa, kelle sarnast paljudel pole!
    Suur-suur kallistus!

    Reply
  5. On olemas vaikus, kuhu maailm ei suuda tungida. On olemas jääv mälestus, mida kannad oma südames kaasas ega kaota seda sealt.
    Sügav kaastunne!

    Reply
  6. Tunnen kaasa !!

    Aga ära unusta edaspidistel päevadel, et meil siiajäänutel on kohustus elada nendele, kes elusad. Neid toetada, aidata, nende eest hoolitseda, neile naeratada jne. Neid, kes läinud, me enam aitata ei saa.

    Reply
  7. Armas Pisihaldjas ja Sinu pere!
    Nii kangesti südame sisse puges Sinu postitus. Mul on kurb, kui mõtlen kellegi valule ja samas ka rõõmus meel, et Teie Papal on olnud Teiega hea ja õnnelik elu.
    On palju, mille eest tänulik olla.
    (Nüüd said küll sõnad otsa. Pisarik tuli..)
    Kallistan!

    Reply
  8. Tunnen kaasa!
    Algul seda nime nähes ehmatasin, üks sugulane on samanimeline, aga poole noorem. Kurb sellegipoolest, kui meie juurest lahkub keegi oluline inimene.

    Reply
  9. Kuskilt pead leidma Sa lohutust… on selleks laul, Jumal, ümbritsevate osavõtlikkus ja sõnad…? ma ei tea seda, aga ka minu kaastunne kuulub Sulle, kuni Sul on raske.
    Pikne

    Reply
  10. Jalad on astunud jäljed on sügavalt pinnas
    sellest mis möödunud midagi alati jääb
    igale valule valmis on koht mõnes rinnas
    igale sõnale kõla jaoks olemas hääl

    ükskord sa ootasid tuligi kõle ja tühi
    maapealne ilma ei muuda ei sunni ei too
    oli vist lumega jah keset talviseid pühi
    kive ja varinguid sinu ja ajaga koos

    võõrast ja rõsket on mõneski makstavas hinnas
    vaikides madaldub taevas kui katkine pall
    õppisid elama koos selle kõigega rinnas
    üht ei saa selgeks miks maa kooldub sammude all
    27.08.2000 Ülle Lätte

    Kaastunne 🙁

    Reply
  11. Tunnen kaasa, südamest ja sügavalt.

    Mina ei usu jäädavalt lahkumisse – ühel või teisel viisil jäävad meie kallid meie kõrvale igaveseks. Aga kehad väsivad, kehad ei jaksa enam. Kehasse on kogunenud pinge, mida vaim on mehelikult talunud ja uhkusega kandnud oma kallite nimel. Eesti isad ja vanaisad on vaprad ja tugevad…(siinkohal tuleb ikka ja jälle meelde mu enda vanaisa, ta oli vapustav inimene…)

    Meile jääb alles võimalus nendega rääkida, neilt abi paluda, neile mõelda. Me igatseme tunnet mis oli neid kallistades, nende süles istudes. Me mäletame detailselt tunnet, kui nad meid kiitsid või õpetasid.

    Raske on aga raskus ütlemata jäänust. Ja see on minu hingel olnud kui rändrahn… Raske oli see kui minu papa ei näinud ära minu lapsi…

    Olen õnnelik, et sinu papa sinu lapsed ära nägi, et ta teadis et kõik on hästi sinu pisikestega. Olen kindel, et ta oli näinud sinu tugevust ja kindlasti selles ära tundnud ka iseenda.

    Olen õnnelik, et tal oli õnnelik elu.

    Olen kurb, et sa oled kurb. Et su lapsed on kurvad.

    KALLISTAN KÕVASTI.
    Minu kaastunne.

    th.

    Reply
  12. Pole tükk aega olnud mahti sinu tegemistega kaasas käia…ja nüüd siis nii 🙁
    Seda on küll lihtne öelda, aga tegelikult on see ka tõsi, et saad olla õnnelik selle üle, et ta on su elus nii kaua olnud ja mida kõike ta sulle andnud on. Eksju.
    Kalli!

    Reply
  13. Ükski sõna ei saa ära võtta kurbust,kuid ehk kõik need postitused üheskoos aitavad ehk leevendada kurbust!Minu kaastunne!

    Reply
  14. Meil, jääjail on alati raskem, kui minejail ja ei ole olemas sõnu, mis suudaks vähendada kaotusvalu . Võib vaid tunda tänulikkust, et on olnud võimalus mingi aja kestel olla kaasteeliseks suurepärastele inimestele !
    Lohutusembus Sulle ja Su kallitele !

    Reply
  15. Aeg seisma jäi,
    nii vaikne tema koda…

    Just selles vaikuses,
    kui väga-väga vaja,
    Su süda jälle kuuleb Teda.

    Pikk-pikk pai Sulle ja poistele!

    Reply
  16. mis tulema peab see tuleb,
    kel otsa saab aeg, see läheb…
    minnes võtab ta lambist tule –
    ja süütab taevasse tähe..

    tunnen kaasa.

    Reply
  17. Tean , mida tunned kui kaotad kellegi lähedase . Olen kaotanud nii oma isa , kui vanaisa . Valus on , aga elu peab edasi minema …

    Reply

Leave a comment