Mina. Naine. Jumalanna.

Viimasel ajal on hirmpalju kõiksugu kahtlase sisu ja küsitvate eesmärkidega koolitusi ja kursuseid, kus naised saavad õppida taas naised olema. No et kui mõni hull naisisend on sündinud kogemata otsustusvõime ja võiteljavaimuga või siis on elu karastanud ta iseseisvaks ja tugevaks, siis juhib teda liialt mehelik energia ja see on paha-paha, sest siis ei taha teda ükski õige mees? Kui siis sel naisel ongi puudu ihaldatud suhe ja hea mees, siis ongi probleemi võti käes – õpi selgeks abitus ja anna ohjad käest, nii saab sinust jumalanna, kelle ette mehed viskuvad ja neid päästa püüavad? Ehk et vabandust, naine, sa oled kõigest – elust, endast, naiseks olemisest – siiani väga valesti aru saanud, õpi ruttu ümber ja viska kogu kogemus aknast välja. Või noh, TEGELIKULT ära õpi, et see on vale. Vale on lihtsalt oma tõelist palet välja näidata ja rokivad vaid need tibud, kes suudavad mehed ümber sõrme keerata ja panna nad uskuma, et nad on mehed. Nagu mida f?

No ok, sai nüüd veidi teravalt see asi siia kirja, aga jutu mõte jääb ikka samaks.

Minu jaoks algab asi ikka sellest, et inimesi on igasuguseid. Ühele meeldibki olla suhtes, kui teine tema eest kõik ära teeb, teisele ei meeldi see aga küünevõrd ja ta tahab ise oma elu juhtida. Vahel tahab ka teiste elu juhtida, vahel soovib, et see teine tema kõrval on sama iseseisev.  Kõigi nende variantide puhul ei ole välistatud ka rahuldustpakkuv paarisuhe. Tuleb leida lihtsalt õige paariline. Ja kui elu ja aeg neid õigeid paarilisi liiga julgelt muudavad ja nad lahku kasvavad või kokkupuutepinna kaotavad, siis tuleb lihtsalt edasi liikuda. Nii lihtne see ju ongi. Pealgi on meie seas ka neid, kes, üllatus küll, tahavadki üksi olla. Mis peamine – jääda tuleb iseendaks. Ja kui muutuda, siis ikka iseendaks. Ja iseendale. Mitte maailmale, mitte mehele, lastele, emale ja naabri Leidale ja Eesti Presidendile.

Et kõlab nagu isekalt? Põrgusse, see isekuse jutt. Sina oled ju sina ja sina ise oled iseenda esimene ja viimane sõber, sisekõne, hindaja, vihkaja, leppija, rõõmustaja, valutundja ja edasimineja.

 

Minu lugu

Hiljuti pakkisin ma lapsepõlvekodu keldris oma päevikuid kokku. Sellest ajast kribeleb mu kuklas üks vana mõttekäik. Ära ta ei lähe ja ootab lahtiharutamist. Neis päevikutes on kirjas minu lugu ja argipäev vanusest 12-25. Kasvamise lugu. Seal on masendavalt palju pisaraid, pettumisi, viha, raskeid mõtteid, aga seal on ka rõõmu ja head meelt ja kõrget taevast ja värve. Seal on kogu mu elu oma kirveuses, millest jookseb katkematult läbi üks peenike punane niit, mida ma kunagi varem ei olnud märganud, sest olin ise kõige selle sees. Üks mõte ja küsimus, mis saatsid mind minu kasvamise jooksul ja kasvas ise koos ajaga.

Öeldakse, et selleks, et teised sind armastada saaksid, pead sa kõige pealt end ise armastama. Tore, eks? Minu küsimus oli alati seepeale kibedalt valus – kuidas ma peaksin oskama ennast armastada, kui ma mitte kunagi pole tundnud, et keegi mind armsatanud on. Ma ei oska tühjusest midagi luua. Mul on vaja kõige pealt kogemust, et keegi mind armsatab ja siis ma õpin selle läbi ka ennast armstama. 

Läbi aastate raiusin ma seda nokk-kinni-saba-lahti-jne asja endale taas ja taas ja peegeldasin end läbi teiste silmade ja olemiste ja suhtumiste ja otsisin ennast. Loomulikult oli mu ümber inimesi, kes mind armastasid, aga see tunne ei tulnud minuni suure voogava valgusena, mis mind enda sisse mähkis, aupaistesse tõstis. Mitte, et ma seda seal siis oodanud oleksin, sest ma olin oma hädaorus nii sügaval sees ja muudkui raiusin, et keegi pole mind armsatanud, ma ei saa ennast seepärast armastada. Saaksin ainult siis, kui mul oleks see kogemus, millele kogu oma (enese)armastus üles ehitada.

Ja mis ma siis tegin? Ma otsisin armastust. Ma vajasin seda. Selle nimel püüdsin muutuda. Ma püüdsin olla parem naine. Püüdsin olla hoolsam kodus ja köögis ja iseendaga ja mis kõik veel.

Vanuses 25 olin ma mingil täiesti jabural viisil enda kõrvale hankinud ja kinnitanud kõige valema isase isendi vist üldse. Sellise, kes sülitas kõige peale. Minu peale. Mu püüdluste peale ja üldse kõigi naiste peale. Tema põlgus oli sügav ja põletav ja seda õhkus temast pidevalt. Alguses ma seda ei taibanud, kui ta ütles mulle, et tal ema ei ole. No ma arvasin, et ju ema siis surnud ja tema tõrjuvat hoiakut austades ei julgenud rohkem torkida seda teemat. Jupp aega hiljem selgus, et näe, ema on täiesti elus ja terve. Lihtsalt tema jaoks surnud. Tema suhtumine enda emasse, minu emasse ja vanaemasse, minu sõbrannadesse, tema sõprade naistesse ja minusse oli tülgastusest läbi imbunud. Me olime ju… mingid emased. Ja mingil ennasthävitaval viisil püüdsin ma selles juba ette kaotatud mängus ikka veel midagi võita. Ma tahtsin teda päästa ja ennast tõestada, et jah, ma olen naine. See on ainus, kuidas ma endale seda kõike takkajärgi selgitada suudan.

Ta ei armastanud mind, kuidas sain siis mina ennast armastada? Aga ma vajasin tema armastust. Ma vajasin armastust, et õppida end armastama. Eneseuhkus, – väärikus, -armastus olid mingid ulmelised muinasjutukategooriad, mida reaalses elus ei saanudki eksisteerida, sest ta ju ütles, et ma peaksin olema rohkem naine. Või noh, tegelikult ütles ta, et ma olen plika ja tüdrukuid ei taha ükski tõeline mees. Tema, ehk siis tõeline mees? tahab enda kõrvale tõelist naist. Aga ära ta ka ei läinud. Kui mina läksin, tuli ja võlus mu tagasi. Ju talle meeldis, et ta seda mängu kontrollis ja sai ennast imetletuna tunda? Ma arvasin tol ajal, et me oleme kokku määratud ja raskused on need, mida koos ületades tõeliselt kokku saadakse ja jäädakse. Ehk et minu ainus võimalus temaga õnnelikus suhtes olla, oli järelikult… saada naiseks!

Aga mina, naisena sündinu, ei osanud tema meelest ühestki otsast olla naine. Otsisin oma naiselikku energiat meeleheites lõpuks isegi nõia juurest. Miski ei muutunud. Tema sõnad piitsutasid mind verele ja ma olin arvatavasti kõige ebaõnnestunum emane terves me galaktikas. Iseenda arvates ka, sest tema peegeldused olid hävitavad. Anusin teda, et kui ta mul minna ei lase, siis ütelgu mulle ometi, MIDA ma tegema pean. KUIDAS ma saan muutuda nii, et ma talle meeldiksin ja ta mind armastama hakkaks. Tema. Tema ümber keerlesid mu soovid ja mõtted, kuidas teha nii, et tal oleks parem. Sest kui tal on parem, siis on mul ju ka. Kuidas muuta end selliseks, et see temale sobiks, et teda õnnelikuks teha, et tema mind armastama hakkaks, et ma saaksin ka õppida ennast armastama. Aga mida kogu see suhe mulle endale andis? Sellele ei mõtelnud ma üldse. Mina olin kadunud.

See, kuidas ma sellest suhtest murtud tiibadega välja roomasin… sellele vaatan ma siiani tagasi, kui mingile väga veidralt valusale filmile kellegi teise elust, sest see seal… see ei olnud mina?

Teate, millal ma tegelikult taipasin, et sellest ei tule midagi? Siis, kui me koos teraapiasse läksime (ma ei tea, kuidas mul teda õnnestus veenda kaasa tulema. Ju ta siis ikka lootis, et mind saab kuidagi talle sobivaks muuta?) ja meil kästi kirja panna rida asju, mis meile teineteise juures ei meeldi ja mis meeldib. Tema nimekiri asjadest, mis talle minu juures ei meeldinud oli pikem kui vaja. Mina imesin hädiselt välja vaid mõne punkti, et noh, ta on liiga palju tööl ja ma sooviksin temaga rohkem koos asju teha. Meeldivate nimekiri oli lihtne, ma olin ta kõigest hoolimata mõtelnud valge hobuse selga ja kuldse kuu ka kuklasse maalinud. Kõigest hoolimata oskasin ma temas näha nii palju head ja ilusat, sest ma tahtsin ennast ju selles veenda. Ja nüüd arvake ära, mis oli minus head? Pika mõtlemise järel leidis ta minus ÜHE hea asjas, selle, et ma oskan joonistada. Must huumor oli muidugi veel selles, et ma ju teadsin, et minu lapsemeelsed joonistused talle üldse ei meeldi, sest need tegid minust ju plika, mitte naise. Vaat see oli see hetk, kui reaalsus mulle kohale sadas. Kuigi lahtilaskmiseks oli mul veel veidi aega juurde vaja. Muuhulgas oli mul vaja kuulda, kuidas minu olemasolu tal õnnelik ei lase olla. Et siis ma oleks pidanud endale otsa peale tegema? Ka sellele ma mõtlesin ekstreemsematel hetkedel.

Ma oli eikeegi ja ma polnud väärt midagi. Ei tema jaoks. Ei enda jaoks. Püüdsin eluga edasi minna vaid laste nimel. Kalgima ja kalestunumana. Ma olin kadnud. Mind ennast ei olnud olemas.

Olin ema. Jah, see vist oligi alguses mu ainus olemise viis.

Veidi aega hiljem märkasin, et noh, kunstnik olen ma vist natuke ka. Jah, selline titekate asjade joonistaja, aga ometi leidus neid, kellele need meeldisid peale mu enda.

Ja tütar oma vanematele, kellega ma sellel etapil oma elus palju olulisi asju ära klaarisin, sest ma lihtsalt ei suutnud taluda elamise talumatut raskust. Ma olin nii katki tehtud, et järgmine samm oligi kuristik, kust tagasi enam ei tulda, aga ma tahtsin elada!

Ajas taipasin, et ma olen isegi sõber. Kõik polnudki kadunud ja vaikselt imbusid nad mu ellu tagasi. Imbusid mõned vanad ja tulid mõned uued. Älin nende seas kõige kindlamalt.

Ma sain üksi hakkama. Ma olin nende aastatega õppinud ise hakkama saama. Nii füüsiliselt kui emotsionaalselt ja see tuli mul üsna talutavalt välja. Ma olin ennast iseenda jaoks tõestanud ja kõik muu polnud enam nii oluline. Servast otsisin ma ettevaatlikult sel eneseavastamise ja -leidmise teel enda ellu ka seda kõige lähemat kaaslast. Endale meest, lastele isa. Üks neist polnud teisest vähemtähtsam või kõrgem. See mees pidi sobituma me ellu valatult või üldse mitte ligi tulema.

Kui ma netist meest otsisin (poesabast, arsti ooteruumist ja ühistranspordiga sõites ma teda leida ei lootnudki) taipasin kähku, et mu ainus valik on internet. Mis on netis esimene asi, mis pilku püüab? Pilt, eksole.

Armsa nunnunäoga eriti naiselike piltidega…

või veidi süütumate nunnukatega?

… võib leida keda tahes, aga valik on korraga nii lai, et selleks, et selgitada välja meeste tõelised eesmärgid ja sobivus, kulub igavik. Ja kes seal selles pildis mind näeb? Mida see pilt minu kohta ütleb? Nähakse vaid seda meelast miisut, kes kisendab “ma otsin sind, olen siin just sinu jaoks!” ei muud. Ehk et selline ilus pilt jääb ära. Elu on liiga lühike. Sada segaste eesmärkidega kandidaati oli kõike muud, kui see, mida mina otsisin.  Ma otsisin kvaliteeti, kvantiteedile vilistasin. Mul oli vaja vaid üht ja ainuõiget ja leida tee, kuidas selle eesmärgini jõuda.

Seega milline pilt kirjeldab mind ja mu olemust kõige tabavamalt? Lihtne. Ma ei pidanudki tegema muud, kui olema mina ise. Kõigi enda kiiksude, nurkade ja tervate servadega. Maailm ei pidanud midagi teadma minust siidis ja suhkruvatist ja abitusest ja otsustusvõimetusest.

Lajatasin tutvumisportaali profiilipildiks suvalise Puerto Rico teeäärses vetsus peegli ees tehtud pildi. Olin just džunglist tulnud, rohmakalt lahtiste paeltega tanksaapad jalas, mustad kitsad teksad ja maika niiskusest kere vastu kleepunud, lühikesed turris juuksed higist läbiimbunult sõrmedega turri aetud ja näol selline morn ilme, üks kulm jupp maad teisest kõrgemal, et ei tänan, seda banaani võid ise süüa, ma võtaks täna terve hobuse. Või kaks. Ma tean, mida ma tahan. Sa ka tead? Julged üldse ligi astuda?

Seda pilti ei suuda ma hetkel teile leida, aga samast ajast on ka teine sarnane pilt, mis mu profiili külge haagitud oli. Teised saapad ja veel lühem karvkate, aga hea näide minu sisemisest jumalannast. Just nii läksin ma lantima unelmate kaaslast enda ellu. 🙂

Selleks hetkeks olin ma veendunud, et kui ma nii, nagu ma olen, ei sobi, siis polegi vaja. Jube hea filter oli ja tegi elu kohe palju lihtsamaks. Need, kes nende piltide ja sama krõbeda tutvustava teksti…

Olen elu ja endaga rahul pööraste poiste üksikema, kes töötab kolmel kohal ja käib samal ajal koolis ning otsib oma lastele isa ja endale meest

… ehk siis need tüübid, eks selle hullu jutu ja piltide peale ligi astusid, jagunesid suures plaanis neljaks:

  1. need, kes olid segaduses ja kaastundlikult ning pidasid vajalikuks küsida, et kui ma lesbi olen, siis äkki ma peaksin veidi oma valikuid seal kohendama. No et äkki ma ikka otsin naist või nii. Igal juhul olid nad sügvalt segaduses.
  2. need, kes põlastavalt uurisid, et kas ma tõesti arvan, et mingis räpases peldikus tehtud läbinisti jube ja ebanaiselik pilt peaks mu ellu armastust tooma hõbekandikul. No nende meelest olin ma läbi ja lõhku nii rõve, et nad ei saanud seda teadmist peatumata enda teada jätta. Nende õrritamiseks julgesin ma arvata, et üks on kindel, neid ma enda ellu ei soovi.
  3. need, kes põlesid uudishimust, et mis mu koore all tegelikult peidus on. Ainult sportlikust huvist mõistagi. Kohvikus nendega kohtuda oli tore, aga paraku pidid nad oma lahendamata müsteeriumiga kuidagi suutma edasi elada.
  4. ja siis need vähesed väga lahedad tüübid, kellega sai lisaks netisuhtlusele Tallinna linna kohvikutes ja restoranides hiljem korduvalt tunde juttu aetud – tantraõpetaja Austraaliast, Tšiilist pärit surfar ja hispaania keele õpetaja Rootsist, üks hull Iirimaalt. Kuigi neil esines esialgu kõrgendatud ootuseid, siis minu jaoks olid nad esimesest hetkest sõbratsoonis. Nad olid lihtsalt lahedad. Sõbrad ja nii see jäigi.

Ja siis… siis sadas mingil täiesti suvalise neljapäeva õhtul mu postkasti Andrease sõnum:

“Hei, kuidas teil seal Tallinnas ka ilm on?”

Ja sellest hetkest alates ongi kõik lihtsalt nii nagu peab.

Aga tagasi naiseksolemise teemasse. Või siis lihtsalt olemise teemasse.

Kui ma enda vanad päevikud keldrist kokku korjasin, siis taipasin, kui palju mu elu ja eelkõige ma ise sellest ajast muutunud olen. Ma ei olnud sellele mõtelnud, sest elu viis oma loomuliku vooluga kaasa ja kiires argipäevas polnud enam mahti läinut nii põhjalikult analüüsida. Ilma nende päevikuteta poleks ma arvatavasti kunagi seda murdepunkti nii selgelt tajunud. Ma otsisin meelheites seda jumalannat enda seest nii palju aastaid. Seda, keda teised saaksid armastada, et ma läbi nende armastuse õpiksin ennast armastama. Ma ei osanud näha võimalust, et sellest surnud ringist ka mõni muu väljapääs on. Ma ei näinud, et ma olen naine. Ma tahtsin olla naine. Ma tahtsin olla mina ise. Ma tahtsin olla piisav. Tahtsin olla enamat, aga ma tundsin, et ma pole midagi. Pole ei piisav, ei naine ega mina ise, sest maailm mu ümber oli kitsas ja mees, kes seda valitses, ütles nii.

Ma tahtsin olla, selle asemel et lihtsalt olla. Ma pidin nii palju aastaid pingutama, et olla keegi, kes ma pole. Aga ühel hetkel pudenes see pingutus tolmuks ja kadus tuulde.

Esimesed aastad olid õrnad ja haprad, aga ma kasvasin. Uhkelt ja üksi. Mul ei olnud endale konkrente. Ma lihtsalt olin ja see meeldis mulle. Ma võisin olla plika ja mutt, haldjas ja draakon, käia Selveris konnaks riietatud lapsega ja loivata päev otsa ringi tagurpidi öösärgis ja keegi krt ei ütelnud mulle, et see pole ok. Ma olin iseenda universumi valitseja ja kui Andreas mu ellu tuli, siis ta võttis mind just nii nagu ma olen ja mina võtsin teda samamoodi. Ta armastab seda plikat minus samapalju kui torisevat vanamutti, kes lubab kogu maailma vahel põlema panna ja olenevalt hetkest võin ma olla tema lepatriinu, unelmate sinivaal, kuninganna, laiskloom, niisama laisk ja lohakas ja jätta nõud ja aknad pesemata, kirjutada hommikuni teile siia oma jutte, rääkida kõigi oma sõpradega soost sõltumata ja mitte keegi ei anna mulle hinnanguid. Ei anna hukkamõistvaid ja hävitavaid hinnanguid, et tõelised naised küll nii ei tee. Ei anna riivavaid või taltsutavaid hinnanguid, et mul oleks vaja naisena areneda. Ma olen mina ise ja mitte keegi ei püüa mind muuta. Mina olen mina, tema on tema ja me lihtsalt oleme ja nii ongi hea. Lihtne ja hea.

 

Kui ma eile lugesin taas kahest erinevast allikast neid kahtlaseid sisemise jumalanna leidmise koolituste reklaame, siis mu sees lahvatas midagi väga heleda leegiga põlema. Ma polnud ainus, kellel tekkis reaktsioon. Tülgastus?

Nagu milleks? Kellele? Tugevad, endaga hakkamasaavad naised seesuguseid koolitusi ei vaja, sest vastavalt toimides muudaks see neid sootuks vales suunas ja neil pole seda vaja. Nad teavad, et nende elu on nende kätes ja teeseldud abitus neile küll mingit õnne ja rahulolu ei too. Järelikult siis on see koolitus neile naisetele, kellele on tambitud, et nad pole piisavad? Neile, kes on vales suhtes või pole iseendaga veel sõbraks saanud? Ja kõigi maiste probleemide lahendus oleks, leida enda sees üles see kaotsi läinud jumalanna. Asendustegevus elu elamisele? Äkki on see just see koht, kus need juba tugevamad naised peavad oma nokad lahti tegema ja kinnitama, et ei, teil ei ole seda koolitust vaja? See on puhta saatanast, kui nüüd tõele au anda?

Kellele neid väänatud nurga all müüdavaid jumalannakoolitusi ja muid sarnaseid “muuda ennast selliseks, et mees/maailm saaks sind armastada, et sa saaksid ennast armastada” tegelikult vaja on?

Tegelikult vist ainult neile, kes neid koolitusi korraldavad ja veavad, sest maaslamaja otsas trampida on eetiline? Mida nad neile naistele tegelikult oma koolitustel annavad? Enamus läheb sealt oma hädaorgu tagasi ja mitte miski ei muutu paremaks. Halvemaks ja raskemaks ehk, sest helehelge (viimane) lootus on klirinal katki läinud, sest ülla-ülla, sa võid sinna patjadele abitukest mängima jäädagi, mees sellest mehemaks küll ei muutu. Vähemalt kodus mitte.

Need üksikud, kes kuulutavad, et nad on imeliselt nüüd seesuguse koolituse järel leidnud oma tee, tervenenud ja see sisemine jumalanna ongi leitud, neile võib arvatavasti ka kõike muud müüa ja nad usuvad ja elavad õnnelikult järgmise augu ja uue tõeni.

Jälle, inimesi on igasuguseid ja igal ühel on oma tee. See, mis sobib ühele, võib teise jaoks olla puhta mürk ja vastupidi. Üks on kindel, et kui meie, naiste, sees on elamise leek, olgu see tuluke või londiga lahvatav tuletorm, siis on meie sees, ka meie sisemised jumalannad. Nad on meie sees alati olemas ja kohal. Kellel on see sõjajumalanna ja kellel ilu-, tarkuse, armastuse jne jumalanna. Mõnel juhib seda kõike üks peavool, mõnel kõik korraga. Ja nii ongi hea. Abitust õppides jumalannaks ei saa, see on üsna kindel. Või kui, siis ehk valelikkuse? Pettuse omaks? 😉

 

Küsisin nüüd Andreaselt ja Dennylt, et mida nemad sellisest jumalannakoolitustest arvavad.

Denny, üsna noor ja roosa alles, oli targu kuss ja kuulas. Andreas võttis hetke ja siis prahvatas naerdes, et võib-olla meeleheitlikult igavlevatele koduperenaistele? Ma siis torkasin, et kuule, ma olen ka üsna meeleheitel koduperenaine. Mehed, kes samal ajal kooki sõid, pidid naerda röökides endale mõlemad koogipuru kurku tõmbama. Mnjah, ma ei olevat ilmselgelt seesuguse koolituse sihtgrupp. Jube pettumus. Ma siis ei leiagi kunagi oma sisemist jumalannat nüüd üles? Ma jätsin hetkel targu neile mainimata, et teate, kutid, kümme ja enam aastat tagasi oleksin ma olnud just sellise koolituse sihtgrupp, keda hullutada ja lollitada…

Aga teemas püsides ja neist “tõelise naiseenergia” kandjatest rääkides, mida naised justkui arendama peaksid, et õnnelikumad olla ja õigeid mehi leida või hoida, oli Andreasel kohe varrukast välja vedada oma lugu.

Andreas jagas enne minuga kohtumist elu 13 aastat naisega, kes oli just selline nagu on see ideaal, mille poole neis koolitustes soovitatakse püüelda – elas oma jumalannalikus naiselikus energias ja sundis tahtmatult meest selle teooria põhjal siis tema mehelikku energiasse. Ta oli igati tore, lasi mehel korraldada ja otsustada, oli hellitusi ootav õieke, kes tundus nii õrnake ja pidevalt hoidmist ja päästmist vajav. Just selles lõksus, kohusetunde lõksus, Andreas hea 10 aastat selles suhtes siples täie teadmisega, et see pole talle õige asi, aga ta peab, sest muidu ta teeks tolla naise katki ehk et siis ei oleks ta nagu piisavalt mees. Kas selle naise abitus pani teda tundma tugevana, tõelise mehena? Ooooo ei, see pani teda ennast tundma abituna, et ta sellisest suhtest ei suuda välja astuda ja väsinuna, sest kogu maailma raskus ja kõigi eluks vajalike ja ka mitte nii vajalike asjade ostsustamine oli tema õlgadel. See oli õnnetu elu ühes suures lõksus.

Kindlasti on olemas ka selliseid mehi, kes seesugust suhet oskaksid nautida ja see oleks just õige neile, ja tõepoolest pankeski neid end ehk rohkem mehena tundma. Aga et müüa sellist jumalanna-suhtumist kõigile hädas ägavatele naistele sama puuga kui suurt tõde ja imerohtu?? Ainult raha räägib?

Ma usun täiesti jäägitult, et on suur vahe õige ja vale valiku vahel, kas teha midagi iseendale, areneda ja arendada ennast iseenda jaoks VÕI teha seda kõike teistele ja teiste nimel ja selleks, et läbi teiste midagi ise saavutada. See teine variant on ilmselgelt vale. Olete nõus?

 

Mida ma lõpetuseks veel kord korrata soovin on see, et teistele meeldimise nimel ei ole vaja endas mitte midagi muuta. Tuleb lihtsalt teised teised leida. Õnneks on meid, inimesi, nii palju, et võimalusi jagub.

 

Ahh, et kas ma leidsin mehe, kes mind armastas nii palju, et ma läbi tema armastuse hakkasin ka ennast armastama? Ei, kindlasti mitte selles järjekorras. Kuigi kuidagi tegi see elu seesuguse keerdkäigu, et ma sain päris üksi ja omapead olles endaga sõbraks ja taipasin, kui väga ma ennast armastan. Olin alati armastanud. Asi ei olnud oskuses. Asi oli mingis idiootses kinnisidees, mis mu sees jonnis ja oma jura ajas. Aga no nali naljaks, mina, oma mehelikult loogilise mõtlemise ja otsusekindluse ja kõigi oma oskuste ja olemise ja muuhulgas ka riietuse ja välimuse ja suuvärgiga… pidavat olema universumi kõige naiselikum naine üldse. Andreas tuletab mulle seda erinavatel viisidel pidevalt meelde. Ja no lööge või maha, minu jaoks on tema minu absoluutne unelmate mees. Mees suure algustähega. Hell, õrn, hooliv, tugev ja mis peamine, inimene, kes ei püüa mind muuta, mind maha suruda, mind millekski sundida. Ma meeldin talle just nii nagu ma olen ja tema meeldib mulle just nii nagu ta on. Nii on hea ja lihtne koos olla. Ja üks oluline asi, mida ma elu jooksul õppinud olen – õiged asjad tulevad valu ja võitluseta. Nad lihtsalt tulevad ja on. Kui nad on õiged, siis nad lihtsalt on.

 

Kuu peale kõik need kadunud jumalannad, keda kellegi kolmanda abiga taga peab otsima kellegi neljanda jaoks!

Me oleme naised ja me kõik oleme need, kes me ise olla tahame! Ja ma oleme parimad 🙂

Kuidas lõhnab armastus?

Sellel ööl, kui ma Eesti-reisiks pakkima asusin, valdas kogu me seltskonda mingi eriline rahu. Ema ja Tan läksid magama. Meeste riided ja asjad olid juba koos. Vanc kõõlus Andrease ümber. Alguses vaatasid nad koos ära värskemad uudised Vancu FB lemmikstaaridest – imesiga Estherist ja Cincinnati loomaaia enneaegselt sündinud jõehobutüdrukust Fionast.  Siis läks telefon kinni. Mehed külitasid kahekesi voodil ja jälgisid hoolega, mida ma teen. Õhus oli õnnelik ootusärevus ja mõnusad tunded ja mõtted. Me ju teadsime küll, et ega see pikk teekond hapukoorepurki topitud vaaladena seal autos Eesti suunas kilomeetreid mõõtes ei saa just mingi nauding olema, aga me vaatasime kaugemale ja meie õnneuimast sai haaratud ka Vancu.

Mina siblisin ja toimetasin ja vahepeal ka mõtlesin ja nemad lihtsalt vaatasid. Siis jõudsin ma punkti, kus võtsin riiulilt kaks lõhnaõli. Kaalusin neid käes. Nuusutasin üht, nuusutasin teist. Vasem kulm liikus mõtlikult üles- ja parem allapoole ja ma jäin korraks toppama. Hmm, kumb siis nüüd on parem kaasa võtta?

“Ahh, anna kõik need pudelid parem siia!” teatas Andreas naeru mugistades ja Vancul läksid silmad põlema. Mõtleks, ei peagi veel magama minema!

Mina liikusin järgmise päevakorrapunkti juurde. Andrease ja Vancu kõige olulisem tegevus pakkimisel tundus sellest hetkest alates olevat mulle pulmapeoks sobiva lõhnaõli valimine. Ja siis arvustamine, millised neile endale meeldivad ja millised mitte ja millised nende meelest sobivad mulle igapäevaselt ja millised mitte. Siis tegi kumbki mu lõhnaõlidest oma pingerea pudelite sisu hinnates ja siis eraldi rea sellest, mida mina peaksin kasutama. Ja millal. Minu mehed, muigasin ma juba järgmiseid pulmapeo jaoks olulisi asju kokku tassides ja kottidesse toppides. Noh, eks nende ninadki saavad osa sellest, kui mina enda nahale midagi lõhnavat piserdan, mis sinna vähemalt mõneks ajaks kestma jääb ja täidab õrnalt või siis hoopis mitte nii õrnalt õhu mu ümber. Las nad siis avaldavad oma arvamust sel korral põhjalikult.

See protsess nägi neil välja umbes sedaviisi.

Vanc ehitas mingi rea ja siis vaatas seda. Siis selgitas Andreas Vancule, kuidas tema neid pudeleid sorteeriks ja reastaks.

“See on siis umbes nii nagu viski degusteerimine käib,” ja ise itsitas. No nagu Vancul oleks aimu, kuidas viskit degusteeritakse. Hea, kui teab, mis imeloom see viski üldse on.

“Vanc, kas sa tead, mis on viski?” küsisin mina nii muuseas sekka.

“Jaa, see on mingi alkohooooolne asi.” vastas Vanc ja asus hoolikamalt asja kallale.

Olgu, seda viski-asja ta siis vähemalt teab. 😀

Vancu arvates on minu seitsmest lõhnaõlist see YSL Black Opium Floral Shock ikka üks eriti võigas lõhn. Andreas muigas. Tema selle mulle ju kevadel sünnipäevaks kinkis, aga nentis temagi, et suvepulma see vist ei passi. Saati siis veel lõhn, mis lastele võiks meeldida. Minu jaoks on see suureks saamise lõhn. Mitte mingi vana-olemise oma, vaid justnimelt suurekssaamise oma. Ma vahel harva julgen seda piiri juba kombata 😉

Vancu tagantpoolt teine valik, koht number 6, oli Burberry London, mis jällegi Andreasele väga meeldib. Selle sain ma temalt kunagi jõuludeks vastavalt oma tellimusele. Ja tuunisin ka pudeli sõlega endale veel meeldivamaks. See on lihtne ja rõõmus lõhn 🙂

5. koha pälvis Vancu nimekirjas Elizabeth Ardeni Sunflowers. Isemoodi lõhnaõli, mille isa mulle selle pudeli ja lõhnaga esmakordselt laevapoes kohtudes 1993. aastal kinkis, sest “see olevat nii minu moodi”. Ma olin siis 16aastane 🙂 Ta kinkis mulle tookord ka Sunflowers tualettvee, aga oli aeg, kus ma seda väga ei kasutanud ja kaht peaaegu täis pudelit tundus jabur endale hoida ja sedasi loovutasin ma siis mingil hetkel selle ühe oma kogujast õele. Mida vanemaks ma saan, seda enam mulle see lõhnaõli meeldib. Selles on suvi ja soojus ja päike ja mingi armas igatsusesegune lapsepõlvearmastus. Mahlane ja rikas selline. See on minu julguse lõhn. See on päikesesooja õitseva päevalillepõllu lõhn.

4. koha sai minu enda absoluutne lemmik – Chloe Innocence, mida toodeti vaid aastatel 1995-1999. Ma nägin seda imelise kujuga pudelit uusi parfüüme tutvustaval lehel mingis ajakirjas ja ma teadsin momentaalselt, et mul just on seda vaja. Kandsin seda pilti pudelist koos nimega endaga kaasas, kuniks ta narmendama hakkas ja siis küsis isa, mida ma sünnipäevaks soovin. 🙂

Isa kinkis mulle mu esimese pudeli seda imelist lõhnaõli 19ndaks sünnipäevaks. See lõhnas nii, et ma oleksin tahtnud sellesse uppuda ja seda juua. See lõhnas nagu mu mõtted ja tunded. See lõhnas just nii nagu see pudel sellel kortsukulunud pildil oli mul lasknud seda lõhna ette kujutada. Mina, kes ma olen läbi elu kõiksugu lõhnade suhtes ületundlik ja äärmiselt valiv olnud, ja paljusid lõhnaõlisid ei paneks ma iial oma nahale isegi prooviks, siis see Karl Lagerfeldi imeline süütuse-lõhn on täiega minu. See oli juba täiesti pimesi minu oma. Selle konkreetse pudeli ostsin ma 1999. aastal Pariisist. See on mu kaheksas ja viimane õrnroosa pudel seda imelist parfüümi. Ja mul on siiani seda veel tilk alles! See on enam kui kullakaaluga minu jaoks. Vahel käin ma seda salaja nuusutamas ja vaid paar korda aastas tilgutan ma seda ettevaatlikult oma nahale, et sulada. Kui ma vaid saaks, siis mu maailm lõhnakski ainult sedasi ja ma ujuksin selles. Kolm korda päevas. See lõhn elab mu naha all 🙂

Vancu jaoks 3. kohale jõudis mu mõnus ja igapäevane Lancome Miracle. Andrease jaoks on see väga oluline ja eriline lõhn. Vaat et olulisemgi kui mulle, sest mulle oli ta pikalt vaid üks paljude seast. See oli aeg, kus ma põhilise aja kasutasin Donna Karani Be Delicious ja ja Versace Bright Crystalit muidu. AGA seda lõhna kandsin ma just meie esimesel kohtumisel. Sest kõik, mis meiega toimus, oli ju ometi üks suur ja ilus ime. Just selliselt lõhnavad meie esimesed ühised mälestused. Ja ka mälestused ajast, mil me olime juba koos, aga veel päriselt koos elada ei saanud. Siis olid mul tema juures hambahari, must küünelakk ja poolik pudel Miracle lõhnaõli, mida ta suure igatsusega vahel enda ümber õhku pihustas ja unistas, et ma olen tema lähedal <3

See konkreetne pudel on mul neljas. Esimese kinkisid vanemad mulle ülikooli lõpetamisel 2002 ja selle konkreetse kinkis ema mulle medkooli lõpus 2015. Nagu ring oleks täis saanud. Võluväel. Üks pudel on mul seda veel varuks. Selle kinkis Andreas mulle igaks juhuks paar aastat tagasi jõuludeks. No et kui keegi peaks taas mulle meeldiva lõhnaõli tootmise lõpetama. See lõhn turgutab üsna sageli õhku me ümber. Selles on ikka veel ime ja magus igatsus käsikäes 🙂

Minu jaoks valikut tehes, sai Vancu meelest teise koha mu ema kingitud Chaneli Chance. See on minu jaoks kõige naljakam leid. Kui ma enne eelmisi jõule korraks Eestis käisin, siis otsis ema midagi oma kapist Tannule. Ja siis jäi talle näppu see puutumata pudel. Tal endal on omad lemmikud veel isa ajast ja see on seal seisnud kes teab kui kaua. Ennast ta seda kasutamas ei näinud ja pistis siis pudeliga karbi minu nina alla, et noh, äkki meeldib mulle. Umbusladavalt avasin pakendi ja tõmbasin korgi pudelilt. Teistmoodi. Aga üldse mitte eemaletõukav. Võttis veidi aega, kui ma harjusin. Pihustasin seda veidi oma sallile, et kui ma järgmisel päeval on selline tore omamoodi lõhn on, siis võtan ta kaasa. Šveitsi jõudes vedas Andreas suurte sõõrmetega õhku mu ümber endasse ja uuris, mis asi see on, mis nii kenasti lõhnab. Mida aeg edasi, seda rohkem see kummaline valik mulle meeldib. 🙂

Vancu poolt esimese koha pälvis mu eriti nunnu tomatilehelõhnaline Nina Ricci Les Belles de Ricci Liberty Fizz. Kui mu süütuse-lõhn on mu absoluutne lemmik läbi aegade, siis see on mu absoluutsete lemmikute edetabelis teisel kindlal kohal. See lõhnab nagu ulakas mina. See lõhnab nagu komm ja kasvuhoone ja lapsepõlv ja Donaldi-näts, mida sai närida mitu nädalat. No päev otsa närisid ja õhtul panid kenasti voodi kõrvale kapikesele hommikut ootama. Maitse oli ammu kadunud, aga lõhn püsis ja sellega sai kõige suuremaid nätsumulle teha! Ja seda nätsu sai vahel isegi peenralt näpsatud värske tilli ja teritatud pliiatsite sisuga värvida! Ehk lõhnadest rääkides, siis kui ma parasjagu uduõrnroosalt süütu olla ei tahtnud, siis kasutasin ma seda ulakuselõhna, et värviliste sukkade ja kahe patsiga kelmikas plika olla. Ka 30aastaselt. Eksole. Nüüd on selles niiiii palju nostalgiat ja kirevalt elatud elu ja vahel ma ikka raatsin tilgakese seda ka kasutada 😀

See lõhn tuletab mulle miskipärast alati meelde ka selle hetke, kus ma koolieelikuna sõbrannadega Juurdeveo tänava kandis mängisin ja mängu hulka kuulus ka nädalavahetusel mingi lasteaia hoovi peale hiilimine ja seal mänguplatsil hullamine. Kuniks nurga tagant ilmus keegi kuri suur inimene, kes meid minema ajas. Teised tüdrukud olid suuremad ja panid vudinal üle võrkaia plagama. Mina ronisin ka, aga allahüppamisel jäin ma puitraamiga võrkaja ülemise serva küljest välja ulatuva suure naela külge kinni. Seal ma siis rippusin, abitult maa ja taeva vahel, oma beežide puuvillaste sukkpükste haardes kuniks keegi mööduja mu sealt kenasti alla tõstis. Ma ju muidu ei olnud selline! 😛 Ka selle imelise lõhna tootmine lõpetati 1999. aastal ja läbi aegde on mul seda kokku olnud 6 kaunist rohelist ussikuninganna pudelit. Lillakasroosa kroonkorgiga. Esimese kinkis mulle isa, viimane pärineb viie aasta tagant Ameerikamaa netipoest, sest Euroopast ei õnnestunud seda enam leida. See on lõhnaõli, mis on mitmel pool seisatades elavdanud eelkõige just lapsi. Kahel korral on lapsed ka oma vanematega juttu teinud, et ei tea küll kust see hirmus hea kommilõhn küll tuleb. Sellised asjad mulle meeldivad. Nii väga. Ja nii lahe, et Vancu on sama meelt, et ta emme on ikke üks igavesti ulakas magus tüdruk. Vabalt! Iga kell! Elu ongi ju komm. Või väitis keegi midagi vastupidist? 😉

Ja nüüd arvake ära, mis võis olla Vancu enda suurim lemmik?

Vancu enda lemmik on mu Chaneli Chance. Ta palus hardalt, kas ta võib selle endale saada. Ja kui endale ei saa, siis äkki vähemalt ööseks kaissu? Eks ta ka seepärast selle minu nimekirjas teiseks jättis, et siis oleks mul oma esimene koht ja tema saaks vaikselt sõrmed taha ajada teisele ja üldse mitte nii olulisele kohale? 😀 Lappis seda suurt pudelit oma pisikes peos nagu kõige paremat suurt lutsukivi ja vahepeal sikutas korgi maha, et paremini selle sisu endasse hingata. Igal juhul veetis ta selle öö nii, et pudel magas tema padja kõrval. 😀

Andrease lõhnaõlide eelistamise asetus oli vastupidises suunas üles ehitatud. Väikesed vangerdused võrreldes Vancu eelistustega ehk Vancu arvates mulle kõige sobivam lõhn lendas Andrease jaoks rivi lõppu.

Tema suur lemmik aga langes Vancu lemmikuga kokku ehk Andrease 1. koha haaras endale Chaneli Chance.

Tema teise koha ja ühtlasi minu jaoks parima koha sai tema arvates mu soe ja magus päevalille-lõhn. Ja kolmandale asetas ta enda kingitud lilleõiešoki musta oopiumi. No ütleme nii, et see on minu enda jaoks kõike muud, kui mu enda valik, aga selles on midagi, mis mulle meeldib ja ma ei usu, et see on ainult see meeldimine, et Andreas selle mulle kinkis. Ma ei ole ju nõiutud?! 😉 Ja pealgi olen ma elus ennegi pudelitele kellegi teise juures õnnelikuma elu kinkinud, kui see pole minu teema. Seega selles ikka on midagi 🙂

Tegelikult oli Andrease ja Vancu arvamust sellest olulisest asjast väga lahe teada saada. Ühtlasi tundus see nende mõlema jaoks olevat rahustav tegevus kogu selles puhkuse alguse elevuses. Seitse pudelit oli just parasjagu, et jaksaks asju järjestada.

Neid pudelid seal koos vaadates ja igast rivist pilte klõpsides pakkimise vahel, no seltsimehed palusid, et ma teeksin pilte, et hiljem midagi sassi ei läheks, haaras mind armas tunne. Seal ei ole tegelikult mitte midagi juhuslikku. Igal pudelil on oma lugu ja mälestused ja nad on paljuski väga erinevad ja teineteisele vastanduvad minu meelest. Veider on ka see, et kõik nad on erinevate lõhnaloojate juurest mu juurde tulnud ja ma ei kujuta ausalt ette, et ma suudaksin ühtegi teist YSL, Ardeni, Versace, Ricci, Chaneli, DKNY lõhnaõli omaks võtta. Mitte, et ma neid hulgaliselt nuusutamas ja proovimas ei oleks käinud. Need lihtsalt ei istu mulle. Isegi samade sarjade lõhnaõlid pole üldse minu teema olnud. Chloe on läbi pikkade aastate vist ainus, kelle juurest ma midagi ka uut ja toredat olen suutnud leida enda jaoks. Lohutuseks ja ehk ka hapras lootuses, et ehk kunagi tuleb mu süütuselõhn ikka veel tagasi. Välja ma sellest kasvada ju ometi ei taha 🙂

Lõpliku valiku, mida Eestisse kaasa võtta, tegin ma ikkagi ise. Minuga rändasid hoolega pakitult kaasa kaks pudelit – õige natuke isale mõeldes ja päevililli ja päikest armastades, mu Sunflowers, mis on appiii… 24 aastat vana pudel juba!?

Ja Burberry London, sest see on piisavalt lihtne ja armas, et sobida igasse hetke. Selline, mis muudab iga päeva helgemaks.

Kumba neist ma pulmapäeval kasutan, seda ei teadnud ma sel hetkel veel ka ise mitte. Ju kasutan seda, mida sisetunne maailma tasakaalus hoidmiseks ja mu tunnetuse täiustamiseks just sel hetkel vajab.

Pealegi ootasid Tallinnas mind nagunii veel paar lõhnava sisuga pudelit, mis pildi kirevamaks pidid tegema, aga seda ma Vancule ja Andreasele veel ei ütelnud. Sest sellel ööl lõhnas armastus ja kogu me korter ilmeksimatult nagu Chaneli Chance. Kõik imeline oli ja on võimalik! 🙂

Kuidas lõhnab teie maailm? Teie armastus? Unistused? Õhk teie ümber? 🙂

 

PS Mulle meenusid seda lugu nüüd üle lugedes mamma õpetussõnad, mida ma endaga väga hoolikalt olen kaasas kandnud:

“Lõhnaõli ei tohi mitte kunagi kasutada liiga palju. Seda peab olema su peal ja ümber just nii palju, et teised vaid aimaks ja hakkaks otsima, kui see neile meeldib. Isegi nii vähe võib seda olla, et nad otsivad, aga ei leia, aga neile jääb müstiline tunne millestki väga heast. Äkki oli see vaid ettekujutus? Hea tunne? Ja seda lõhna võib olla just nii palju, et see kedagi teist, kellele see ei meeldi, ei häiriks. Sa lõhnast iseennast, mitte ei lämmata kogu maailma.”

Kuidas korraldada pidu kaugelt eemalt – osa 2

4. juulil tuli kindel otsus, et pidu tuleb.

Pidu tuleb 21. juulil ja tuleb Haldjaorus ehk minu lapsepõlvekodu aias. Tuleb iga ilmaga. Aeg oli vormistada ametlik kutse. Kindel oli ka see, et meie ise jõuame Eestisse ükskõik kuidas, aga 17. juuliks oleme me kohal, sest siis on mu mammal sünnipäev ja sel aastal me sellelt puududa ei kavatsenud. Meil oli ka hulk plaane tiirutada Eestis ja mina pidin kusagil vahepeal saama kokku ka oma viimased asjad, mis viimase aasta jooksul mööda maja väga laiali on pillutatud. Kõik muu, mis puudutas me pidu, oli täiesti lahtine 🙂

Päris alguses oli meil kõiksugu mõtteid. No näiteks seesugune, et kuulutangi avalikult välja, et oleme sel ajal Tallinnas ja siis ühel kenal nädalavahetusel tulevad kõik, kes meid näha soovivad, oma hea tuju ja söögikraamiga ja teeme koos lihtsalt ühe suure mõnusa pikniku. Mõte laagerdus ajas ja muundus ideeks, et ehk on ikka kenam kui see pidu oleks enamat kui vaid piknik.

Kui nii võtta, siis polnud meil ju veel ei abielusõrmuseid ja mina ei olnud oma kirja veel Andreasele valmis saanud ja mu nimi oli isale tagastamata ja poissmeeste ja tüdrukute õhtuid polnud keegi kunagi pidanud ka eelmiste abiellumiste eel. Üks kord elus ju võiks? Olgu see komme siis kes teab kust pärit, aga toredaid asju omaks teha pole ometi mingi veidrus. Ja no pulmaööd ja esimest tantsu ja mida kõike veel polnud ju ka veel olnud ja iga sammuga muutus asi kuidagi erilisemaks ja olulisemaks me mõlema peas. Tegelikult polnud meil ju ka kunagi üht korralikku tseremooniat olnud, kus keegi meid meheks ja naiseks kuulutab ja musitada lubab tõotuste ettelugemise järel.  Äkki oleks ka see asi oluline läbi teha? Ja fotograaf! Ärgem unustagem pilte! Tegelikult meil ju polegi ühiseid pilte suurt rohkem kui mu enda pika käega ja vahel kähku ka sõprade abistava käe ja telefoniga tehtud klõpsud.

Fotograafiteema on meile hell olnud. Nii minu kui Andrease elu esimestes pulmad toimusid ajal, mil digifotograafia veel levinud ei olnud. Minu eelmise pulma pildid valgustas proff provva Viljandist lihtsalt üle ja järele ei jäänud neist piltidest midagi. Õnneks oli peol mu kursaõde, kes vähemalt mõned juhuslikumad pildid meile mälestuseks suutis oma kaameraga tekitada. Andrease omadega läks kehvemini. Päästa polnud midagi. Aga see polegi enam oluline. Oluline on see, et meil ei ole ilusaid ühiseid pilte ja no nagu oleks juba aeg. Pealegi on see nii oluline hetk, et kurb on, kui see lihtsalt kirjeldustesse ja mälupiltidesse hääbub ühel hetkel. Tundus nii oluline tabada just seda hetke. Aga ainus pildimeister, keda ma lähemalt teadsin ja kõrgelt hindasin, oli sel päeva hõivatud ja nii see asi jäi pinna alla vaikselt vaid hõõguma. Tegijaid fotograafe, keda ma sotsiaalmeedias jälgin, neid jagub, aga ma andsin endale ka aru, et meie peoni on aega kaks suvist nädalat. Ehk nagu lootusetu katse veel kedagi loota leida tegijate seast, kelle graafikud olid juba aasta tagasi samal ajal lukus. Vahepeal tegi mu sõber Liina, kes hoolega seda pilditegemise asja õpib ja harjutab, mu küll palju rõõmsamaks, kui lubas tulla peole koos oma kaameraga. Aga natuke jäin ma ikka põdema ka, et no kuidas ma siis inimest sedasi ahistan. No et nii ei saa ta ju külalisena pidu eriti nautida äkki. Aga rohkem edasi ma selle teemaga ei tõmmelnud ja tundsin lihtsalt rahu ja headmeelt Liina pakkumise üle. 🙂

Kui fotod oleksid mälestuseks eelkõige meile, siis oli miljon muud asja, mis terviku huvides ja kõigi heaolu arvesse võttes tuli kiiremas korras ära korraldada. Eks seepärast keskendusingi ma sellele pakilisemale siis. Vahepeal tegi Denny minust kontoris eriti totaka gifi mingi asja prooviks. Mis minu meelest kinnitas, et suvi on käes ja meil kõigil on tagumine aeg on kontorist minema tõmmata 😀

Kui eelmisel aastal jäi siin asjade ametlik ajamine peamiselt Andrease kanda ja mina vaid ideid pritsisin ja lahendusi püüdsin leida, siis Eestis oli see suht kogu täiega vaid minu rida. Andrease ainus soov oli hästi süüa ja tal oli ka kindel tingimus, et mina ise ei tohi midagi vaaritama hakata. No ju ta teab juba, et ma kipun sellesse teemasse uppuma ja sealt on mind keeruline kätte saada. Eks teavad ka need, kes mu Haldjaoru köögipidudele on omal ajal jõudnud. Ma pole suurem asi kokk, kuigi Tan endiselt kinnitab, et minu tehtud toidud on maailmas parimad, aga pidusid on mulle alati hirmsasti meeldinud korraldada. Ikka nii, et ise mässan ja vaaritan ja eksperimenteerin. Suures plaanis tähendas see alati seda, et pidu toimus mu hubases diivaniga köögis ja mina olin külaliste poole suure osas ajast seljaga või pead pidi ahjus. Ok, nii hull see polnud, kuigi vähemalt Älin arvatavasti kirjutaks sellele kahe käega alla. Ju talle ei meeldi minu tagumine pool nii väga kui see teine pool. 😀

Olgu, söögi jaoks siis leiame mingi lahenduse ja kellegi omade või kasvõi võõraste seast, kes selle asja ära korraldab. Tegin nimekirja oma mõtetest. Laste Kokastuudiol on peoks sobiv karavan, kus lastel oleks ka tegevust eriti siis, kui ilm käest ära läheb. Ja nad teevad pannkooke. Ja neil on jäätisemasin. Pealgi on Tan nende juures omal ajal mõned korrad linnalaagris käinud ja talle see eestvedajate seltskond hirmsasti meeldis. No et sümpaatsed mälestused ja kogemused. Vaatasin kodukat ja olin juba valmis tellima, kui Andreas ikka arvas, et kuule, pannkoogist jääb väheks. Aga jäätis? Ma olen alati unistanud sellest, et ma saaks ise kangist jäätist tõmmata ja mitte nii, et vahvlisse või topsi, vaid otse oma kahe lõuapoole vahele.  No et ajad aga pea kuklasse ja teed suu häääästi hoolega suu lahti nagu hambaarsti juures, kui tal su kuklas asuvaid hambaid on vaja uurida. Ärge küsige, ma ei tea, kust nii totakas idee pärineb, aga just sellest olen ma muheledes mõtelnud kui ühest toredast asjast, mida siin elus kindlasti proovima peab. Panin Kokastuudio võimaluse kõrvale, aga päris meelest ära veel ei lasknud. No et kui ma suurtele leian midagi muud, siis äkki lastele ikka piduvanker ja pannkoogid jäätisega? Tan jõudsin kõrvalt kinnitada, et nende pannkoogid olid väga head ja ta sööks neid pulmas küll. 🙂

Söögist rääkides plinkisid minu peas nagunii kordamööda vaid kaks asja – jäätis ja maasikad. Maasikaid saab Nõmme turult ja kuna hooaeg sel aastal nagunii hilines, siis nendega polnud mingit probleemi. Jäätise osas turgatas mulle pähe, et meil oli ju keldris vana klaaskaanega külmkast. Selline suur ja tubli nagu need, milles poodideski jäätist omal ajal müüdi. Mis oleks, kui ostaks mitut sorti jäätisevanne sinna sisse ja siis igaüks kraabib endale ise sealt sellise variandi, nagu hing ihkab? Andreast jättis jäätis endiselt külmaks. Muigas teine vaid, et ta pole kunagi käinud kohas, kus nii palju jäätist süüakse kui Eestis. Kuigi ka maasikate ja kõige värske kohta võib ta sama kinnitada. Siin, Šveitsis, lihtsalt ei sööda sedasi marju ja puuvilju ja värskeid asju. Seda jäätise asja kinnitab kuulu järgi isegi statistika, et eestlased on ikka üks külm ja kalkuleeriv jäätiserahvas, kes oma kuuma verd ja ilma peab pidevalt jahutama 😛

Älinile see jäätise vannide mõte meeldis. Kuigi milline magusamõte talle ei meeldi, eriti kui seda pakutakse hulgi? Arusaadav. Ema arvamust teadsin ma küsimatagi. Aga siis selgus, et külmkast on meie keldrist lahkunud ja selle asemele midagi rentida polnud enam üldse nii veetlev. Ma juba peas isegi värvisin seda kasti väljast endale sobivaks valge-kollase-triibuliseks ja joonistasin selle peale kõige maiamaid valgeid linnukesi. Rippuvatest vimplitest rääkimata. Hädaabinõuna oleks olnud Jätsiabi ja erinevate firmade autod, mis kilinal-kolinal treppi sõidavad oma koonuste ja pulkade ja pakkidega, aga see polnud enam see. Jäätis läks ka nimekirja lõppu, sest vahepeal oli Maarja ütelnud, et tema tuleb heal meelel me peole endatehtud napoleonikoogiga ja Rita ajas mu pea sassi mõttega universumi parimast kringlist. Ja maasikad tulevad ju nagunii. Kuigi idee järgi pidid maasikad küll kohe alguses lauale jõudma. Aga noh, saab ka nii, et maasikad tulevad ka pärast koos magusaga. Mida rohkem, seda uhkem, eks?! Ja kui ilm on kolekülm ja märg, siis kes seda jäätist nii väga ikka tahab. Äkki ainult mina ja Älin, sest emal on omas kapis kindlasti enda varu olemas ja tema jäätisepuuduse pärast kannatama nagunii ei peaks. Tõmbab aga teki üle pea ja maiustab seal poolsalaja. Kook ja kringel kõlasid väga asjalikult minu jaoks.

Andrease arusaam peosöögist on liha. Seda teadsin ma juba enne küsimist. Hoidsin silmad lahti. Älin teadis kedagi omakandi meest, kes neil küla jaanipeol head ja paremat kohapeal kokkas. Otsin lehe välja ja panin võimalusena kirja. Kiirabi lehelt jäi vähemalt kahel korral silma mingi värskem vietnami kiirsöögikoht, mille lehelt leidsin ka ratastel variandi, mis saaks me hoovile sõita. Aga mida arvab me kesmine külaline seesugusest toidust? Ega see riis ja nuudlid Andreast ka väga ei võlunud peosöögina. Aga tortillad? Takod? Mkmm, neid võivat niisama süüa, aga peole need põhiroaks ei passi. Tõesti, peole oleks vaja mingit kena ja maitsvat keskteed. Aga sushi? Ma tean Tallinnas vähemalt ühte kohta, kust saab hulgi ja imehead sushit tellida. See on mu isiklik maitsev mälestus kiirabi ajast. Ei, sushi ka ei sobinud. Ok, no see oleks ehk jah veidi ekstreemne olnud. Aga väga njämma. 😛 Aga mida siis valida ja tellida, kui ma ikka tõesti ise ei tohi mitte midagi teha? Selveri Köök?

Tegin juba nalja, et pole midagi, siin olid meil suured võileivad alustuseks, et meil Järve Keskuses on ju ka Subway, lähen võtan sealt paar kandikut võileivaviile. Andreas puristas õudusest, et olgugi, et inimesed sööma ei tule, siis Subway on selleks puhuks küll no-no-no.

“Ok, räägi nüüd välja, ilma ühegi piiranguta, milline oleks sinu unelmate pidusöök?” nõudsin ma Andreaselt lootuses, et ehk saan ma mingi konkreetsema suuna ikka kätte.

“Vardas siga!” kõlas mõtlik mõmin ja tagasi oma värviliste koodide maailma ta sukeldus.

Hmm. No vardas siga pole ju mingi ulme, aga ajaliselt läheb kitsaks. Ta ju tahtis ikka kohapel valmistatud sooja notsut. Ikka nii, et tuleb keegi ja väntab seda siga siis tule kohal kuniks ta närimiseks parajaks saab. Mulle endale meenutab terve söödav siga vaid 1995 aasta Tallinna Vanalinna Päevade keskaja pidustusi, kus minust oli just äsja saanud Tallinna maikrahvinna ja suured joodud (korralik pidu) Mustpeade Majas algasid sellega, et kõik see saal oli rahvast täis ja siis toodi vaagnatel lauale sead. Vastne maikrahv lõikas siis pidulikult kõige esimese viilu meie ette pargitud seast mulle. Mina ja siga? Kuniks lihal pole nägu, siis olen ma teda elu jooksul õppinud sööma. Aga sellel seal olid lisaks näole ka veel mõned karvad kannika küljes ja see kena tükk pruuni vintsket harvade karvadega nahka maandus siis pidulikult mu taldrikul ja kõik ootasid näljaste nägudega, kuidas ma oma esimese ampsu sellest karvasest õudusest võtan ja matsutades noogutan, et jube hea on. Noh… ma sain hakkama. Ju adrenaliin mu veres aitas ellu jääda. Aga see oli ka mu esimene ja viimane näo, naha ja karvadega siga ja oma pulmas olin ma nõus seda luksust pakkuma Andreasele, kui see tema kindel soov on, aga endale eelistasin ma ikkagi hankida jäätisemasina ja 10 kilo maasikaid. Või midagi sarnast. 😀

Kuna aega oli ideest teostuseni veel vaid napp kaks nädalat, kui sedagi, siis jah, külma küpsetatud notsu oleksin ma saanud lauale. Seal oli ettetellimise aeg nädal. Kujutasin veel ette, kuidas ma teda ema hõbedasele vaagnale sätin, kõhu alla panen mõned väljaksavanud rabarberi- või hobukastani lehed, et tuimal seal pehmem oleks ja katsun teda siis sättida kuidagi nii, et ta jalad liiga palju üle serva ei ripuks. Ja kui ripuvad, siis kaunistan neid kuidagi nii, et defektist efekt saaks. Küünlad sõrgade vahele? Aga ei midagi. Külma siga Andreas ei soovinud ja mina hakkasin siis otsima kedagi, kes tuleks ja lihtsalt grilliks talle kohapeal ilma näota liha. Endamisi ikka mõtlesin vaikselt, et mis oleks, kui võtaks paellapanni ja teeks ikkagi midagi ise. No et valmistaks enne ette, paluks kellegi ehk appigi ja siis keegi lihtsalt keerutab seal labidat ja vaatab, et asi soe püsiks kuni inimesed ise endale sööki serveerivad. Ja mõte kuumuses sulavast juustust tundus ilus. Šveitsi värk. Lükkaks pannile koorega keedetud värsked kartulid ja kukeseened ja siis valaks selle kõik raclette- või fondüüjuustuga üle? Värske soolakurk veel kõrvale. Äkki isegi rohelise sibula kurgi salat hapukoorega. Minu suvine lemmiksöök, kui uustulnukast juust kõrvale jätta! Sellest oleks kohe eriti rahvusvaheliselt rahvuslik eine saanud… Andreas kõhkles, sest see oleks jälle eeldanud, et me ise peame toiduga mässama. Aga samas arvas ta, et öösel, lõkke ääres, oleks see küll väga mõnus amps, kui kõhud juba uuesti tühjaks on läinud. Ok. Kui ka õhtuks tuleb hädaabi variandina Selveri Köögi söök, siis öösel saab kindlasti mõnusalt maiustada. Kõlas rahustavalt.

Aga kui vihma sajab? No kui vihma sajab, siis on kehv lugu. Aga selleks päevaks pole mina vihma tellinud, kuigi seitsme päeva ilmateade lubas Tallinnas esialgu puhta paduvihma tolleks reedeks. Ma tegin näo, et ma seda ennustust ei näe ja panin kõik oma kaardid suurepärase sooja ja päikselise ilma peale. Ja plaanisin peotelgi leida, mille alla vajadusel varjuda.

Jäätisemasinat ei suutnud ma ikka veel maha kanda. Lõpuks isegi leidsin Viimsist ühe variandi, aga see oli kokkuvõttes liiga väike kogus, mida sealt oleks saanud ja noh, eks ma siis ostan külmkappi ühe universaalse vaniljejäätise vanni varuks, et kui on palav ja soovijaid, siis toome selle keldrist välja. Ja kui on liiga palav, küll siis keegi lippab kähku Selverisse ja toob lisa. Jäätise rida – lukus! 🙂

Peoni oli täpselt kümme päeva, kui ma Karmenile tunnistasin, et mul on selle söögimajandusega nüüd ikka juhe koos. Valikut nagu oli, aga miski ei tundnud õige. Tellida oleks saanud mitmelt poolt kõiksugu külma kraami, aga ma ju otsisin lihagrillijat. Kõik grillmeistrid, kellelt uurisin, olid mõistagi end juba ammu ära lubanud. Ega ma endale illusioone väga ei loonud ka enam, ikkagi suvepidude kõrghetk. Lohutasin end vaikselt sellega, et ega inimesed sööma ei tule me juurde. Söök on pigem tore lisaboonus ja koossöömine on mõnus jäämurdja. Narritasin veel, et kui muud pole, siis tulevad kurk ja porgand dipikastmega ning vinkud pistame oksa otsas lõkkesse ja ongi asi ants. Või rõhume joogile. Või magusale. Või pulmamängudele, mida keegi ei armasta 😛

Karmen arvas seepeale, et pole üldse aeg veel meelt heita, kümme päeva on veel ju alles ja tal on FB sõbralist kõiksugu huvitavaid inimesi täis. Ehk et mina Šveitsist, tema Inglismaalt ja kahepeal otsisime siis lahendust, kuidas Eestis peol head ja paremat süüa saaks? 😀 See on see koht, kus mina ei julge inimestele tüli teha ja küsimusi esitada, aga tema tegi kiirelt lihtsa kuulutuse ja sisuliselt kohe hakkas vastuseid tulema. Erinevaid ja põnevaid. Üksikesinejaid ja ka suure kogemusega tiime. Kolmas, kellega mind kokku viidi, läks sirgelt purki ja paar tundi hiljem hakkas asi juba päriselt looma. Iga kord kui ma pakkumisega meili avasin ja menüüd lugesin oleksin ma tahtnud oma arvuti või telefoni ära süüa, sest see, mida ma lugesin tundus nii ilmatuma maitsev kõik. Isegi liha.

Alguses tahtsin ma Andreasele üllatuse teha. No et kinnitan, et ta saab peoks süüa, mina seda ise ei tee ja tema asi on selle teadmisega õnnelik olla. Aga siis muutsin ma ekraani ees suud vesistades nõrgaks ja mainisin nagu muuseas, et mida ta arvab Jack Daniels glasuuriga grillitud ribidest. Mis te arvate, et ma ei teadnud, et ma saan hoobilt enda kõrvale veel ühe vesise suuga näljase tegelase?

Siis ei jäänud mul enam muud üle, kui näidata talle ka ülejäänud pakkumise sisu. Ajal, mil tema vaimustus kohapeal valmivast grillvalikust – needsamad viski-ribid, BBQ ahjus küpsetatud lõhefilee mee ja ingveriga ning ürtidega marineeritud ja grillitud sea sisefilee, vaatasin mina näljasena hoopis metsaseentega küpsetatud suvekartulite ja grillitud köögivilja salati poole, rääkimata maasikasalatist ja halloum juustu ja pärlkuskussiga rukolasalatist. Kõlas umbes nagu… paradiis!

Aga Älin tahtis kana. Andreas arvas seepeale, et tõesti, üks lind oleks ka kena seal valikus. Vahetaks kala kana vastu? Sellel vaidlesime meie emaga kõvasti vastu. Kala peab jääma. Lastemenüüs olid kanavardad vinkude ja lihapallidega. No et kui dubleeriks seda kana, tegin ettepaneku. Aga uus pakkumine tuli hoopis kalkuniga ja sellest ei arvanud ei Älin ega Andreas midagi. Älinile ei meeldinud ja Andrease meelest pole kalkun see lind, keda inimesed armastaksid. Ma olin peaaagu juba valmis küsitlust tegema, aga otsustasin siis, et jätame siis ikka esialgse menüü kehtima ja tellime lihtsalt lastevardaid juurde. Siis leiab igaüks midagi ja kui ei leia, no siis tuleb rõhuda koogile ja kringlile. Ja küll see Älin tee ka keldrisse jäätise juurde leiab, kui ta peaks nälga jääma ja mina peaksin unustama, et meil seal jäätis ootab. 🙂

Kaheksa päeva väldanud  tiheda arutelu jooksul müügiinimestega jõudis kaks neid haigestuda, aga see, kuidas vestlus anti järgmisel inimesele üle ilma tõrgete ja toppamisteta, see jättis mulle äärmiselt sümpaatse mulje. Auke ei tekkinud. Ma ei pidanud midagi üle seletama ja selgitama ja 19. juulil ehk kaks päeva enne pidu oli selge, et meie peol pakub süüa Tervise Catering. Söök – lukus! Ikka veel hakkas mul suu vett jooksma, kui ma lugesin me peolaua menüüd. Noh, tegelikult muutun ma näljaseks siiani ja neid ridu pragu kirjutades, kui ma vaid me juba söödud söögi pealegi mõtlen. 😛

Samal ajal, kui me toiduvalikut ja mitut muud asja paika panime, otsisin ma ka parajat peotelki, välikäimlat, soojakut, välimööblit, tünnisauna, fotoboxi ja lastele kedagi, kes neid lõbustab. Lapsed on ülioluline teema minu meelest. Lapsed lihtsalt peavad olema pulmas! Nii nagu ka matustel ja juubelil ja igal olulisel peol. Minu meelest on maailma kõige kurvem asi see, kui sotsiaalselt olulisele üritusele tuleb kutse “ilma lasteta”. Kust need lapsed siis ometi õpivad, mis on mis ja kuidas olla ja käituda ja mida miski endast kujutab? On kurb ja kole lapsi neist asjadest välja lõigata ja eemale hoida. Olgu see üritus kui kurb või ilus tahes, need on elu loomulikud osad ja lapsed peavad neist osa saama.  Niisama täiskasvanute õhtuid saavad lastest tüdinenud vanemad inimesed pidada ka muul ajal, aga kõige muu juurde kuuluvad lapsed minu meelest lahutamatult. Ja mis mõttes lapsed kisavad ja jooksevad ja rikuvad peo ära? Pole olemas sellist asja. Las nad siis jooksevad ja kiljuvad ja nutavad, kui neil selline tunne ja vajadus on. Niisama nalja pärast ei nuta keegi ja kui põhjus, siis selle pärast ei jää veel maailm seisma. Ikka hoolides ja koostööd tehes toimivad asjad, mitte ignoreerides ja eemale hoides. Lastele tuleb lihtsalt mõelda ja neid ja nende vajadusi ka arvestada, siis on kõik hästi 🙂

Kirjutasin julgelt sinna kuhu vaja ja mõnest kohast vastati meilidele minutite jooksul. Soojakud olid kõik välja renditud, aga noh, saame ka selleta. Telgi osas lubas aidata Liina. Korraga oli mul olemas igati lux välikäimla ja kaks lauda ja neli pinki. Mööblit oli vaja sisuliselt vaid söömise ja jalapuhkamise jaoks, aga tseremoonia ajaks, ei suutnud mul kuidagi mingit suhet tekkida pingiridadega. Meie metsikus aias tundus selline lahendus hirmus võõras. Heinapakid? Põhupakid? Tuhnisin netis nii ja naa ja leidsin Kuldsest Börsist aasta aega tagasi postitatud kuulutuse. Seal oli telefon. Palusin asjaliku Urmeti endale appi. Ta helistas ja teatas mulle kohe varsti, et 20 pakki on minu, summa see ja see, pakid laekuvad kohale neljapäeva hommikul enne pidu. Suurepärane!

Tünnisauna ei saanud siit ega sealt, oleks Tartus või Pärnus olnud, oleks ehk paremini vedanud. Siis aga leidsin Urmet ma ei tea kust kõrtsu lehelt kuulutuse ratastel sauna rendi kohta. Kirjutasin. Saun oli vaba ja külma ilma peletuseks oli soe koht valmis meie juurde vurama õige päeval. Tünnisauna asemel oli mul plaan hoopis veeta sauna veepuudus lahendada isemoodi! Mu peas küpses juba idee, et meil on ju aias mu poiste ajast suured torud ja vaat neist teengi ise basseinid. Kile sisse ja saunalistel vann olemas ja kui palav on, siis saab niisama ka supelda ja teisest torust saan teha äkki pallimere pisikeste jaoks. Kunagi oli see mul sedasi toas ja pallid on endiselt keldris ju alles. Ohh, kuidas mul mõte jooksis, aga Andrease jaoks pidi see kõik jääma viimase võimaliku hetkeni toredaks üllatuseks. Lasin tal tööle keskenduda ja müttasin magusa muigega omi asju korraldada. Mulle oli oluline vaid see, et kõik asjaosalised kinnitasid, et 21. juulil on kõik need tellitud esemed ja objektid meie päralt.

Paralleelselt kõige vajaliku kohaleorganiseerimisega pidasin plaani printida Päikesesõlega ka suur lipp ja veel kõiksugu asju, aga kuna seda sain ma teha alles Eestis, siis oli vajalik, et õiged failid saavad kaasa. Senikaua sain ma aga üle interneti Templitehasest tellitud Päikesesõlega templi suure. See valmis ja ootas meid enne kui me Šveitsist Eesti poole liikuma hakkasime. Läbi ime said tellitud ka sama kujundusega tassid, mille transport, trükkimine ja kättesaamine oli korralik ajastamine ja sättimine. Ulme, aga asjad kuidagi sujusid ja osutusid võimalikuks hoolimata kõrghooajast ja puhkustest ja napist ajavarust. Kõik oli täpselt paika timmitud.

Asjade sujudes tekkis julgem tunne. Kohe nii julge, et ma surusin silmad kõõõvasti kinni ja kirjutasin kõiki hirme ületades ühele ilmatuma ägedale fotograafile, et ma nii väga soovin uskuda imedesse ja noh, kui ei küsi, siis ei saagi ju teada. Vastus tuli peagi… ja oli positiivne! Ta tuleb me peole! Sel hetkel kasvasid mulle vist tiivad, sest siis ei olnud enam mitte miski võimatu. Isegi, kui midagi läheb metsa ja alati võib midagi sinna minna, siis kuidagi saab kõik ikkagi korda. Ja sadagu sel päeval kasvõi rusikasuuruseid raheterasid, meil tuleb Haldjaoru kõigi aegade kõige ägedam pidu! Absoluutselt! Täpselt 99 e-maili hiljem oli kogu see lugu purgis ja pidu võis tulla! <3

Kõik edasine oli juba pinnavärelus ja vabakava. Ja seegi läks juba loominguliselt ja ludinal. Puudu oli muusika. Sügaval enda unistustes oleksin ma selleks päevaks soovinud me õuele Mari Jürjensit (Pokinen). See ihkamine oli mul juba nii palju aastaid tagasi kui kunagi Lilli sündis. Tema lugudes ja hääles ja olekus kõnetab mind kuidagi kõik. Ilus ja õrn ja tugev ja nii elav ühtaegu. Ühel päeval ehk õnnestub ka sedaviisi. Aga sel korral tuli hakkama saada lihtsamalt ja omade vahenditega. Mingi hädaabi variandina oli Andreasel arvuti kaasas ja noh, inimestel on ju interneti ja juutjuubiga telefonid. Kuna kutsutud külaliste laste seas oli ka erinevaid talente, siis oleks kõne alla tulnud ka see, et keegi neist oleks sissejuhatuseks midagi mänginud. Tegelikult saigi mõttena välja käidud, et peo jooksul leiab vabalt aja ka noorte etlejate eeskava jaoks. No et kui keegi tunneb, et soovib esineda, siis on ta igati teretulnud. Meie poisid on selles osas tagasihoidlikud, aga võimalus oli kõigil 🙂

Hmm, mis siis veel? Ahjaa, tseremooniast pole ma teile veel rääkinud. Esimene küsimus oli see, kas meil ikka on vaja kedagi, kes meid paari paneks. Mul oli nagu tunne, et ehk on see kuidagi rituaalselt vajalik, et keegi ütleks sõna sekka. Andreas arvas, et tema meelest meil pole küll vaja, et keegi midagi arvaks või määraks või otsustaks. No nagu to Šveitsi näitsik me külavalitsusest, kelle juures me aasta tagasi allkirju andsime abielludes ja kes meile hirmsasti armastusest rääkida tahtis. See on meie lugu ja meie armastus ja meie abielu. Noh, sellega olin ma päri ja tegelikult on mulle alati tundnud arusaamatult võõras mõte sellest, et pruutpaar on tseremoonia ajal enamasti oma inimeste poole seljaga. Ja enamasti ka neist jupp maad eemal. Sageli on pruutpaar ju ka teineteise poole küljega ja kogu kandev noot on paaripanija vedada. Kui palju läheb kaduma ehedatest emotsioonidest ja olulisest hetkest saab hoopis kellegi kolmanda etteaste. See mõte mulle ei istunud. Kui juba, siis ikka ise ja omadega ja omade keskel ja lähedal.

Seda, et ma selleks aastaks pean ka oma kirja Andreasele valmis kirjutama, seda ei lasknud Älin mul kauemaks kui päevaks unustada, Ikka tuli ja küsis, kas on juba valmis. No ei olnud, mul oli ju sada muud asja vaja teha enne seda, kui sain keskenduda armastuskirjale. Aga plaan see kiri selleks korraks valmis kirjutada, oli mul kindlalt olemas. Meie kirjad teineteisele peavad olema, leidis ka Andreas. Need on need kõige olulisemad ju ikka lisaks meile endile. Aga äkki ka mingi tõotus? Vanne? Uurisin, mida lubati teineteisele vanal ajal ja mõtlesin, mida lubaksin ma ise. Leidsime, et eraldi midagi pühalikult tõotama ja vanduma hakata on kentsakas. Aga ilmne oli ka see, et meie kirjades saab nagunii olema öeldud kõik vajalik ja ainus, mis tegelikult loeb, on ju Armastus 🙂

Niih, saigi vist kõik oluline korraldusliku poole pealt kirja enne seda hetke, kui me siit Eesti poole liikuma hakkasime? 😉

Ja ilmselgelt oli meil kõigil vaja veidi ka puhata!? 😀

 

Mõnel kohe eriti! 😛

 

15. juuli hommikul asusime me Eesti poole teele. Andrease telefoni ekraanil näitas aja mahalugeja, et meie pulmapäevani on aega veel tervelt 6 päeva ja kopikad ehk 2328 km. Teha oli veel niiiih palju, aga tegelikult jagus aega täiesti piisavalt! 🙂

 

Kuidas korraldada pidu kaugelt eemalt – osa 1

Selle aasta juuli alguseks olin ma Šveitsis elanud juba kaks aastat ja olnud sellest aasta jagu päevi ametlikult ka Andreasega abielus. Formaalselt oli sedasi vajalik, aga paljud otsad olid minu jaoks endiselt veel lahti ja ootasid kokkusõlmimist. Just selle pärast teadsime me algusest peale, et meie pulmale tuleb Eestis ka teine, see minu jaoks olulisem, vaatus. Mul oli vaja isale mere äärde tagasi viia mu endine perenimi ja meil ei olnud Andreasega veel abielusõrmuseid ja põhjuseid selle peo pidamiseks oli meil rohkem kui küllalt. Ja tõtt tunnistades lootsin ma salaja sügaval enda sees, et mul vähemalt ükski kord elus on võimalik tunda suurt elevust ja õhinat selle tähtsa päeva eel. No et oleks lõpuks ikka päristunne ka abielludes 🙂

Juba kevadel oli kindel, et ju me juulis ikka selle peo Eestis saame peetud, aga millal täpselt ja kus ja kuidas, see oli väga lahtine. Juulis ikka seepärast, et siis on poistel suvevaheaeg ja Andreasel ka võimalus veidi puhata.

Ühel hetkel, kusagil juunis, sai paika kuupäev – 21. juuli. Kuupäevavalik tuli toredalt. Teate, miks see päev mulle oluline on? Sest 17 aastat tagasi läksin ma sel samal päeval mehele. Tollest abielust ei tulnud suurt midagi välja, aga samas ei jäänud ka midagi valusat hinge kraapima, mis paneks soovima kõike unustada. Sellel samal päeval abiellusid väga palju aastaid varem ka minu vanemad. Neile tõi see kuupäev õnne ja rõõmu ja kui me Andrease ja minu emaga asja arutasime, siis tundus kõigist võimalikest juulikuu päevadest just see päev see üks ja õige, et kirjutada julge käega ajalugu üle ja anda sellele päevale tagasi tema õige tähendus. Nalja sai muidugi ka, et noh, kui ma vana ja hall juba olen, siis on kohe üks asi vähem, mida pingutatult meeles püüda pidada. Kuupäev on ju sama. Ja abikaasade nimedes on ka õnneks väga suur sarnasus. Head valikud, arvas ema. Ta on mul ikka kergelt minusse! 😀

Peokoha osas mõtlesime nii ja naa. Minu süda ihkas pidu mu lapsepõlvekodu hoovis, Haldjaorus. Teised kippusid mu valikus kahtlema. No pole ju mingi suurem asi iluaed enam ja õrnal mullakihil kasvav rohi ei kvalifitseeru isegi muruks. Älin tegi minuga koos vihmaniiskes aias ühel õhtul tiiru, kui ma õhinaga seletasin, et näe, siin saab teha seda ja siin seda ja vaata kui äge valgus on siin ja see puu ja see puu ja siia paneme lauad ja siia istumise kohad ja…

Ilmselgelt ei osanud tema näha seda kõike läbi minu mõtete ja unistuste ja pööritas vaikselt vaid silmi. Andreas ei olnud vastu, aga kahtles ta selles valikus veel ka kaks päeva enne pidu veel. No et äkki on ikka kõik liiga džungel ja peaks põõsaid veel pügama ja mis kõik veel.

“Ähh, mis džungel, ole normaalne, just nii nagu on, on kõige ideaalsem!” rehmasin ma vastuseks ja jooksin järgmist prügikotti jalust ära tassima. Ta vangutas vaid pead ja lootis kogu südamest, et ma sel hetkel, kui kõik käes on, pettuma ei peaks. Eks ta ka alles õpib mind tundma. 🙂

Ega nad minuga ei vaielnud peokoha osas. Nad ju tegelikult kõik teadsid, et minu valikul oli palju sügavam põhjus – pidin ma ju pisikesele pulmapeole lisaks jätma hüvasti ka oma koduga ja lõplikult seal oma asjad kokku korjama ning välja kolima. See oli ja on minu jaoks siin elus vist üldse emotsionaalselt kõige raskem asi olnud, sest see maja seal Rahumäe mändide all, minu enda Haldjaorus, on mu vereringes, on mu ainus tõeline Kodu ja iga eemaldumine paneb juured valusalt rebenema. See kõik on endiselt nii vale ja valus, aga ju on siis aeg nüüd suureks saada, selg sirgu ajada ja eluga edasi minna. Ma vähemalt proovisin ja lootsin, et läbi armastuse ja selle pühitsemise ning väikese tseremoonia on seda ehk kuidagi kergem taluda ja võtta teele kaasa vaid head tunded ja mõtted. Just seepärast sai meie peokohaks ainus õige ja tähendusega valik – Haldjaorg. Mitte ükski rendipind, kuitahes ehe ja äge, poleks kunagi suutnud olla see üks ja õige. Tegelikult oli sellel otsusel ka teine kandev tala – meie suur soov, et mu mamma me peole jõuaks. Kodust välja poleks ta tulnud. Seega pidi pidu talle koju kätte tulema 🙂

Olgu, kuupäeva ja koht on paigas, aga mis edasi? Kuidas seda pidu siis nüüd pidada? Mul oli terve nimekiri asjadest, mis on toredad ja head ja mis sobiksid kenasti selleks päevaks, et oleks hea ja saaks luua palju armsaid mälestusi. Andreasel ei olnud väga aega töö kõrvalt süveneda, aga suures plaanis oli ta asjaga kursis ja päri ja need asjad, mis pidid talle üllatusena tulema, neist asjust ma talle lihtsalt ei rääkinud ja hoidsin oma nimekirjamajanduse (te juba teate, et ma armastan nimekirju teha?) teises sahtlis. Sahtlit mul küll pole. See oli kujundlik. Mul on hunnikud. Ja kui keegi seal midagi muudaks, siis oleks alles kaos. Õnneks Andreasel pole ei huvi ega aega ega tahtmist mu hunnikuid näppida, seega on kõik alati kenasti korras ja kontrolli all. 😛

Jaanipäev läks mööda ja ma tunnistasin Andreasele, et kuigi mul on sada ideed, siis ma ei suuda mitte midagi korraldada enne, kui pole kindel, milline see pidu peaks olema. Milline peaks olema selle peo stiil ja kandev noot. Alguses olime me kindlad, et läheb uuesti käiku eelmise suve jaanipäeva pulmapeo jaoks valminud lillepärja ja kahe valge tibuga kujundus, aga miski mu sees punnis sellele vastu. No polnud tibutunnet ja jaanipäev on juuliks ju ka ammu möödas. Peast lipsas läbi ka ammune mõte padurahvuslikust peost ja kollasest muhutriibust, mis mulle nii väga meeldib, aga see tundus ikkagi liiga juhuslik, no et kuidas ma Andrease sellega seon. Või teine äärmus – äkki hoopis lustakas mutionu pidu loomakostüümides? Mulle see meeldiks, aga inimesi sellega kaasa tõmmata keset suve tundus kahtlane.

Pea oli pulki täis ja Andreas ei osanud ütelda muud, kui et ta soovib, et see võiks olla pisike lihtne koosolemine sõpradega. Kasvõi lihtsalt aiapidu, lihtsalt piknik või koosgrillimine. Et kas peab mingi stiil üldse olema, et saaks ju ka lihtsalt olla nii, et on hea ja rõõmu jaguks. Ikkagi sõbrad ju! Ma olin temaga selle “hea olla” osas väga nõus, aga otsisin ikka veel seda oma nooti, mis ka mul hinge tõeliselt helisema paneks. Püüdsin endas selguse jõuda, mida see hetk ja päev ja koht minu jaoks tähendab. Mida see meie jaoks tähendab. Kes me oleme, mida me otsime ja mida me leida loodame ja jagada oskame.

Pähe tikkusid meie enda arhailise tikandi mustrid. Märgid. Märgid?

Aga millised märgid? Millise kandi omad? Eestimaa on üks kirev koht oma märgikirjadega. Igal kandil omad suunad. Kuna ma enda päritolu Eestis ühegi paigaga siduda ei oska, siis sellest polnud väga abi, aga mu National Geographic geenianalüüs kinnitab, et ma olen Eesti aladel kohapeal elanud väga kaua ja mu vereliin on nii kütt-korilane-ranna-eestlane kui veel olla annab. Vägevalt vemmeldav soolane viikingiveri?

Andreas on mind algusest peale oma viikingi sõdalaseks kutsunud. No ju mu Põhjala päritolu ja alatine lahinguvalmidus on selles oma osa märkinud. Kilp ja mõõk on alati käepärast, et õigluse eest seista. Võib-olla on kaasaegsetel arheoloogidel õigus ja eestlased ei olnud kunagi viikingid vaid täiesti isemoodi uhke ja tugev rahvas siin Soome lahe kaldal ja nad olid veel vägevamad kui viikingid, sest olid just nemad viikingite idasse viiva kaubatee valvurid ja nende  lääne röövretkedest kasusaajad, kes viikingitele olulist rauda nende hõbeda vastu vahetasid. Aga see polegi oluline. Kindel on see, et me sellel maailmakaardi mõttes olulisel ja äreval maatükil, oleme kõik need aastatuhanded püsinud iseendana ja seda maad ja merd ja oma inimesi enda jaoks pühaks pidanud. Pealgi olid mitmed viikingiaja märgid meile tuttavad ja omad juba enne kui viikingid nad omaks tegid. Meie maailmakorralduses oli palju sarnasusi. Ja mitmed need märgid elasid meie ehetel ja tikandites ja kaunistustest edasi sellest kaugest ajast tänase päevani. Minu mõte läks korraga liikuma.

Mu mõte kaevus sügavale juurte juurde, millest ma midagi ei tea ja see annab vabaduse olla just see, kes ma ise olla tahan. Tagasi algusesse, tagasi lihtsusesse. Sinna, kus elavad armastus ja rõõm ja lust ja ei mingit võltsi väljapeetust ja tehtud nägusid. Seda, et sellest peost ei saa pitsivahuse kleidiga süldipidu, see oli alati selge. Aga milline pidu sellest saada võiks, vaat see loksus minu jaoks ühe suure lainega paika hetkel, kui ma 1. juuli hommikul oma lihtsas linases maani kleidis keset ajalugu taaselustavat poodi seisin ja end peegli ees armunult keerutasin. Või noh, paika loksus just sel hetkel, kui Andreas mind vaadates teatas säravil silmil:

“Nii, ma nüüd otsin endale ka midagi sinuga sobivat selga!”

Ikka selleks, et siis oleme me mõlemad üdi ühes väga vanas ja ilusas muinasjutus.

Pikk särk samast kangast, millest on minu kleit, istus talle suurepäraselt. Siis katsetas ta veel erinevaid veste ja kuubi… aga need tundusid kuidagi liiga sõjakad selleks puhuks.

Siis leidis ta laia nahast vöö. Seda endale nohinal ümber kere passitades käis minu peas korraga klõps:

“Tead! Eelmise aasta pärjaga tibusid ei tule nüüd päris kindlasti. Tuleb hoopis Päikesesõlg. Sellest saabki meie pulma lipp ja vapp ja märk, sest see on ainus, mis on päriselt oma ja sobib antud kontekstiga suurepäraselt.”

 

Te ju mäletate mu Päikesesõlge, eks?

Andreas oli päri. Väga päri.

Särk ja kleit ja vöö olid otsustatud. Toetasime need lauale ja kolm sammu ehteriiuli poole astudes leidsime seesugused sõled. Need vist ootasid just meid seal.

Hõbedasi oli vaid üks. Selle sai Andreas. Mina soovisin kahte ja läksin sel korral siis säravama ja soojemat karva metalli rada. Tegelikult ainus, mis luges, oli kujundus, sest korraga oli KÕIK NII ÕIGE. Muidugi oleks nii äge, kui need sõled oleksid juba päriselt minu Päikesesõle kujundusega, aga see oli suur samm lähemale ka sellele unistusele. Kolmjalg oli olemas ja see määras kõik. Meil olid olemas riided, ehted, kuupäev, peokoht ja kandev märk. Ja soov ja tahe ja unistus. Ja hästi palju armastust! 🙂

 

Ja isegi maailm oli sel päeval nagu piltpostkaart <3

 

Nüüd oli vaja veel vaid lahendada küsimus, kuidas ja millal me jõuame Eestisse. No et kas me ikka jõuame planeeritud päevaks kohale. Ja kogu see pidu ka korraldada! Meie pulmapäevani oli sel hetkel aega tervelt 20 päeva! 🙂

Esimene pulmaastapäev

Poes. Andreas valib mulle lilli.

“Näe, need kollased sulle kindlasti meeldivad!” hüüatab ta poolküsivalt. Ja vaatab siis veel päevalilli ja muud, mis võiks mulle äkki meeldida piisavalt, et need koju viia.

“Need on ilusad, aga meil pole sellist vaasi.” ühman ma möödaminnes, sest neile sobiv vaas on mul endiselt Tallinnas. “Vaata, siin on mu kõigi unelmate lill!” jooksen ma õhinal hiigelsuure ümmarguse kollaste okastega kaktuse juurde. Andreas vist kirtsutab sissepoole nina. Nagu alati, kui ma talle kaktustest räägin. Kaktused ja karvadeta kassid on t3ma jaoks samas kastis. Ja ta endiselt ei usu, et ma päriselt ka kaktust tahan. Ja veel sellist! Hiiiiigelsuurt muna.

“Kuhu Sa selle paned?” küsib Andreas murelikult umbes nii, nagu ma tahaks tiigrit kodustada.

“Tead, kui sa juba nii küsid, siis arvatavasti ma panen ta meie voodisse sinu poolele!” ja jooksen naerdes edasi. Üks aasta abielu pole veel piisav, et ta mu lillemaitset usaldada julgeks.

Lillede asemel leidsime me endale aga hoopis vahused lömmis nokaga ükssarvikud. Esimeseks aastapäevaks igati sobivad söödavad “lilled” või nii 😀

Ja teile kõigile lumevaba jaani! <3

7. osa: Meie pulmapäev

Hüppan nüüd üle kõigest, mis jõudis eelmisel aastal kolme nädala jooksul veel enne me pulmi toimuda (ja seda ei olnud mitte vähe). Ehk veel mäletate, et juunikuu alguses polnud isegi veel selge, kas meil üldse lubatakse abielluda 😀 Täna räägin hoopis tänasest päevast täpselt aasta tagasi. Teretulemast meie pulma esimesse vaatusesse (teine tuleb kunagi hiljem Eestis)! 😀

 

Pulmapäeva alguseks võiksime me tegelikult ehk lugeda juba ööpäev varasemat kellaaega, sest nagu karta oli, ööl enne pulma magama me jõudnudki. Ma ei tea, kas see on tavapärane praktika, aga minu puhul pole selles midagi erakordset. Sellest, mis selle viimase päeva jooksul enne me pulmi toimus ja ühe jutiga pulmapäevaks sai, sellest räägin ma teile peagi ühes teises loos ka.

Iseenda jaoks loen ma ametliku pulmapäeva alguseks seda hetke, kui me Äliniga kell 8 hommikul garaažist rõõmsalt ja itsitades tsiklit kaunistamast välja ronisime. Ise puhta magamata, aga hirmus õnnelikud et ikka jõudsime ka “draakonikaunistamiseni”. Tuppa minnes peatusin välisukse kõrval, et öelda head aega on vanale nimele. Seiklus algab siit! See tunne oli korraga nii tugev.

 

Andreas sättis end Happyt koerte paradiisi ehk ühte väga ägedasse koerahotelli viima ja mul oli kogu öö olnud plaan temaga kaasa minna, et tee peale poest läbi hüpata ja üks armas punaste nahkkaantega kaustik meile külalisteraamatuks võtta. No selline, kuhu pulmakülalised saavad meile kirjutada ja joonistada peo ajal. See mõte tundus mulle nii oluline ja kuna ma eelmise õhtul poodi enam mingi nipiga ei jõudnud, siis oli see nüüd hommikul vaja ära korraldada. Andreas arvas, et kui ma kaasa tulen, siis ma juukseid enam küll värvida ei jõua. Mnjah, juuksed karjusid, nad vajasid värvi ja ilma selleta ei saanud üldse mitte, sest mongit soengut kiivri alla ju nagunii mahtuma ei pidanud. Olgu siis värvgi! Siis pakkus Andreas, et kui ma talle täpselt oskan selgitada, kus see kaustik asub, siis ta toob selle sealt ise ära. Muidugi ma oskasin ja sellega võitsin ma tervelt tunni väga väärtuslikku aega!

Ema ja Annika virgusid ka ja hakkasid ennast sättima. Älin kirjutas endale nimekirja peamistest asjadest, mis tal on vaja jooksvalt ära korralda peo käigus:

Ja mina tassisin olulisi kaste ukse ette kokku, et need kõik kenasti kaasa saaksid. Elamine oli nagu üks hiigelsuuuur pommiauk ja viimase minutini oli vaja sahmerdada.

Kell 9:15 ehk 1 tund ja 45 minutit enne allkirjade andmist jõudsin ma pruudile vajalike iluprotseduuride juurde. Kes end kunagi punaseks või tumedamaks värvinud on, need teavad, kuidas nahapiiri tuleb hoolega jälgida, et päris laiguliseks ise ka ei jääks. 😛 Ma lootsin heale õnnele, sest aega mul midagi eriliselt vahtida küll enam polnud. 😀

Kašmiirpunane värv sai kähku pähe ja hakkas mõjuma. Samal ajal tuli mulle sõnum (esimene ja tegelikult ka ainus eraviisiline sõnum sel päeval) mu eksabikaasalt, kes meile õnne ja rõõmu ja teineteise hoidmist soovis. Ja mina löristasin nutta, sest no niiii ilus oli olla!

Siis läks korraga totaalseks kaoseks. Andrease vanemad sadasid meie juurde sisse ja me teine tunnistaja ehk Andrease nii öelda isamees koos oma kaaslasega. Ma püüdsin end kähku riidesse saada ja samal ajal vastata küsimustele, mis kuhu peab minema. Kõik tahtsid aidata, aga nagu kollektiivse vastutusega ikka, kaos astus ikka kõige ees. Kõik tassisid midagi ja pidevad huiked, et meil on kiiiiire, ei lasknud mu magamata peal üldse keskendudada ja nii astusingi toast välja oma kirsikingadega, jalad magamata ööst paistes ja üldse mitte rõõmsad kontsade üle ja ei pannud tähelegi, et ühel kingal oli punane ja teisel must lips. Selle avastasin ma muidugi palju hiljem. No nende kingadega tulid kaasa nii mustad kui punased paelad ja ma kunagi katsetasin neid nii ja naa ja nii nad jäidki 😀

Hophophop käis autodesse jagunemine. Isamees pidi enda autosse veel kellegi võtma ja Andrease ema läks enda autoga, sinna mahtus ka. Ja Andrease isa pidi minema meie poiste ja autoga ja meie siis oma raudsel draakonil omapead. Suundusime garaaži ja korraga kappas ema alla meie juurde, et ta ikka ei tea, kelle auto peale ta nüüd minema peab. Liiga palju vabu kohti? 😀

Ta oli parklas vaadanud ringi ja ei teadnud vist mille vahel valida ja tuli aru pärima. Meil oli kokkuvõttes täiesti ükskõik, kellega ta sõidab, peamine, et end mugavalt tunneb, isekoha leiab ja mu kleiti hoolega hoiab.

Mitte keegi meist ei teadnud garaažis, mis samal ajal maapealses parklas toimus. Mu ähmi täis ema oli parkinud kõige tähtsama kasti – pruutkleidiga – parklas Andrease ema auto juurde. No et kui selge, kuhu ta istub, siis hea kaasa haarata. Parkinud kasti just nii, et kui auto liikuma hakkab, siis sõidab ta sellest lihtsalt üle. Ise tuli alla meie juurde, kast jäi oma kohale ja Andrease ema hakkas rõõmsalt sõitma. Teadmata midagi kastist ja kleidist. Esimesena taipas Älin, mis toimub ja hakkas meeleheitlikult vehkima, et Andrease ema ometi peatuks. Andrease ema jälle ei saanud aru, mida see Älin seal vehkleb. Äkki rõõmust? Lõpuks seisis Älin tal ristseliti tee peal ees ja auto peatus. Peatus keset kasti. Kast läks raginal katki ja seelik jäi ratta alla. Mine tea, mis sel ämmamooril peas oli. Ja mis oli minu emal peas, et ta selle kleidikasti sinna maha pani, sest meie abiellumisele vastu polnud neist kumbki. Aga kleit oli vapper ja jäi ellu. Kuigi see selgus alles jupp aega hiljem. 😛

Ema leidis endale koha, meie sõitsime garaažist vuhinal mu kirsikleidi plagisedes välja ja ähmi täis Älin, kes arvas, et kui ma nüüd seda kasti ja kleiti näen, siis ma löön nad kõik kohe maha ja pulm jääb ära või midagi, ei saanud isegi kiiruga meist maja juures ühtegi pilti tehtud. 😀

Kolm autot võtsid ennast meile sappa ja sõitsime mäest alla, kurv vasakule, kurv paremale, kurv vasakule ja veel kord paremale ja siis veel kord paremale ja paremale kohal me olimegi. Pisikese hilinemisega. Peotäis inimesi ootas meid suure puu all kuuma päikese eest varju otsides sissesõidu tee juures. Parkisime, heitsime kiivrid peast, lehvitasime sõpradele ja lippasime majja. Ema ja Domenico olid meil sabas ja ametnikupreili mainis kuivalt, et meie suur õnn, et nüüd hommikul on ainult meie paaripanek, sest 15 minutit hilinemist tähendaks muidu, et allkirjade andmine jääks ära. Eksole 😀

Preili luges oma luuletuse, tõlk tõlkis selle sisu mulle ja emale ja siis andsime ühele ja samale paberile kõik oma allkirjad ja oligi olemas. 15 minti hiljem astusime me trepist alla (kõrged kontsad ja trepid on jube kooslus, kui su jalad on alt ümmargused ja põlved alles värisevad). Siis avastasin, et Andreas oli kodust välja tulnud mingi täiesti suvalise särgiga, sest tal oli plaan jakk selga jätta ja siis poleks ju vahet olnud, mis selle all oli, aga kuna tal 30kraadises kuumuses üllatuslikult palav hakkas, siis oma särgi väel ta seal oligi. 😀

Lehvitused külavalitsuse maja aknast (seal keskel-keskel)

Et siis abielus? 😀

Rahvas võttis ritta, et meile ja meiega on õnne ja rõõmu jagada

Ja siis oli seal Älin. Näost puhta ära. Ma tunnen tema puhul selliseid asju kaaauugelt eemalt ja ega ma talle enne rahu ei anna, kui asi pole klaar. Talle oli näkku kirjutatud, et väike palderjaniloks ei teeks paha. Ma ei suuda täpselt meenutada ta sõnu, aga need kõlasid umbes nii:

“Sa ei taha tead!” või et kui ma teaks, siis ma lööks kellegi maha 😛

Aga mul oli nii hea tuju, et haarasin oma kullakesed, Andrease ja Älini  kaenlasse, ja müristasin naerda, et SEE on ju ometi minu pulm. Teisiti ei saakski 😀

Siis avastasin oma kingalipsude erinevuse 😛

Aga pidu ootas ja pikk sõit mäkke ka. Turvapükstest ja saabastest olin ma loobunud puhtesteetilistel kaalutlustel, sest oma hirmsa kiivri ja jakiga pidin ma nagunii hakkama saama ja olgu siis vähemalt pool keret kaunis 😀

Kuniks Andreas uuris perekond Kala poolt meie draakoni külge poogitud pulmakaunistusi ja oli neist suures vaimustuses, punusin mina endale kiiruga kiivri alla patsi. Lahtiste juustega oli selles palavuses hirmus palav olla ja kiivri alt oleksin ma muidu pool tundi hiljem eriti räbalana välja ilmunud.

Külavalitsuse maja ees oli korraks ka hetk, kuis taipasin küsida erinevate asjade kohta, et kas need ikka kaasa said, kuna polnud päris ukse kõrval ootamas. Selgus et meie fotodega suur pilt, mida me Äliniga kell 6 hommikul kleepinud olime, on koju jäänud. Andrease isa suundus seda kodust ära tooma.

Pool tundi hiljem olime me Mogelsbergis kohal ja väraval ootas meid tibusilt 🙂

Väike vapper eesti õllepurk pidas mäkketõusu reipalt kolisedes vastu 🙂

Rahvas kogunes, Andreas läks riideid vahetama nagu plaan oli ja mina jäin külaliste juurde ja sain nendega tuttavaks. Siis tuli Andreas tagasi oma Frodo-kostüümis. Minu isa tarksidele lisaks oli tal nunnu tumepunane kikilips. Posid said ka samasugused endale kaela. Saate aru, minu poisid, kes ei kannata sallegi, sest need poovad, aga vaat lipsu panid endale kaela 🙂

Ja me hakkasime uuesti õnnitlusringiga peale 😀

Ja siis avastati meie uued kroonitätoveeringud, mis me sisuliselt ju just pulmadeks terveks said 🙂

Käes oli võileivasöömise aeg! Ja ka silt tahvlikesel kinnitas uut päevakorrapunkti.

Ma olin alguses üsna jahedalt suhtunud erineva täidisega võileibadesse, mida Andreas nii väga alustuseks pulmas näha soovis. Aga tuleb tunnistada, et need õigustasid ennast, isegi mina sõin ühe ja säästsin end peavalust, mis arvatavasti väga kaua enam end oodata poleks lasknud. Ma ei tea, kuidas inimesed neid imedieete ja suuri paastumisi peavad. Kui ma ühe päeva ei söö, siis sõidaks ma kiirabiga oma peavalu haiglasse tilguti alla ravima. Aga sel korral päästis võileib päeva ja kõik oli suurepärane 🙂

Andreas jäi külalistega sööma ja jutustama ja mina silkasin korraks mäe otsa, et vaadata veel ka oma silmaga üle, kas kõik on suurepärane. Pink ja punane tekk ja linnukestega padjad ja linnukesed puudel hoidmas rippuvad südamed. No niiviisi, nagu me eelmisel ööl olime otsustanud. Ettenägematult oli aga maaomanikul just sel päeval vaja heina teha ja südametest rada, mis loogeldes künka tippu mändide juurde viis, sai paika isegi kahel korral, sest vahepeal viis onu oma heina minema ja sättis südametega pulgad osaliselt oma teekonna kõrvale kenasti hunnikusse. Siis tuli appi juba ka Tan, kes lüngad kenasti täitis 😀

Ema, Annika ja eriti Älin olid hüpersuper tublid olnud. Hiljem muidugi selgus, et ka seal mäe otsas oli neil mingeid pingelisemaid hetki olnud, sest keegi lõikas olulise tamiili läbi, aga see, mida mina nägema jõudsin, oli juba väga korras asi 😀 Ehk et alati polegi hea kõike teada, sellega saab end säästa hullemast hetkel, kui seda pinget üldse vaja pole 😀 Ja selle õndsa tundega võisin ma südamerahus minna oma riideid vahetama, et asjaga pihta hakata. Kõik oli paigas!

Hakkasin siis end sättima kõige ruumikamasse vetsu, invavetsu, et riided kähku ära vahetada. Jagasinseda pisikest putkat joogikastide ja maasika-alustega. Ja siis nägin ma kleidiga kasti… Mida veidi juba parandada oli suudetud 😛

Hmm… ok. Kleit ise tundus korras olevat. Kelly, Sa tegid mulle võlukleidi, mis isegi autorataste alt läbi käies puutumatuks jäi! Mõistad?! <3 Või ma ei tea, mitu naist on oma elu abiellunuda laitmatu kleidiga, mis vahetult enne pulmi on seesuguse avarii läbi elanud 😛

Aga asjadega kasti polnud vetsus. Mu absoluutselt kõige olulisemat kasti pärja, kõrvarõngaste, patsipaela, pikendusjuhtme, templipatjade ja puhutavate võililledega polnud. Kuhu see siis sai? Korralik kaos ja paanika… äkki siis jäi koju? Aga ma panin selle ukse kõrvale. Kõige esiesena. See oli kõige nähtavama koha peal ja kui see kamp seal neid kaste ja kotte tassis, siis kuidas ometi just see kast maha sai jääda? Oleks ikka ise pidanud kaste tassima, poleks probleemi. Tarkusetera iseendale – tähtsaid asju tee ainult ja alati ise. Minul kiskus nutule, sest ilma selle kastita ma ei saanud kohe üldse mitte abielluda 😛 Andreas vihastas maailma (mitte minu) peale ja teatas, et ta läheb nüüd ise koju seda tooma kui muidu ei saa. Aga siis tuli Andrease isa, patsutas Andreast ja ütles, et pole lugu, ta läheb ise. Võttis Älini ja Tannu ka kaasa ja meil oli lihtsalt vaja veidi aega parajaks teha. Rahvas ei lasknud ennast viivitustest heidutada ja nautis kuuma suvepäeva. Mullimasin, mille me laste lõbustamiseks olime ekstra Eestist kohale toonud, keeldus koostööst. Nad siis puhusid ise mulle, sest vedelikku oli pangetäis. 😀

Kalad noppisid mu kimbu jaoks maja ümbert lilli ja kokku sai selline armas jaanipäevane punt loodust. Nii suur aitäh, Liina! <3

Tan helistas kodust, et kast on leitud ja ma palusin neil kodust igaks juhuks kõik kaasa võtta, mis kuidagi pakitud olemisega tundub. Äkki selgub hiljem veel, et midagi on puudu 😛

Siis oli aeg seal maal, et sulgusin emaga koos invavetsu ja ema õmbles mulle kleidi selga. See on ehe näide nüüd siis sellest, kuidas seelikust sai käepäraste vahenditega käigu pealt kleit. Olete proovinud? Oma pulmas?! 😀

Ja kuna Älin oli kasti toomas, siis sai ema mulle ka patsid pähe punuda. Ümisesin mõttes Abba “Slipping through my fingers” laulu… mille leiad näiteks ka siit 🙂  Kes Mamma Mia filmi/muusikali näinud on, see teab, mis hetkel see laul seal kõlab. Imeilus, mõtlesin ma endamisi ja omal moel jäi aeg selles pöörises hetkeks seisma. See oli vajalik. Mina ja ema, kahekesi! 🙂

Veel viimased detailid ja asi võib alata!

Ahjaa, sukki mul küll polnud, aga pael pidi olema kasvõi puhtalt nalja ja põhimõtte pärast. Ise tegin. Seeliku pitsijupist 😀

Kuniks mina hirmsasti vetsus luku taga istudes, et Andreas mind mitte mingil juhu ei näeks, põdesin, et äkki on inimestel igav nii pikalt oodata, selgus, et mu mure oli üsna asjata.

Saatsin vetsust sõna Andreasele, et aeg on haarata kitarr, tekkide korv ja sättida end rahvaga mäkke mööda südametega tähistatud rada <3  <3  <3

Ja seal nad Äliniga koos kõige ees siis läksid – üks asjalikult midagi käigu pealt seletades sildi-harpuuniga ees ja teine hoolega igat korraldust hoolega kuulates kitarri ja tekiga sabas 😀 Älini kaelapael või mis iganes see tal kaelas on, teeb mulle siiani hirmsasti nalja, sest see pulm oleks ikka kohe nagu ametlik suurüritus või midagi. Älin, Sa selle endale CVsse oled juba märkinud, et Sa oled suuteline kõige nõudlikuma kliendi soovid täitma ja ülimas pingesituatsioonis täiesti magamata peaga absoluutselt laitmatult funktsioneerima? Ja kuigi ehk teised ei oska näha ega märka, siis meie Sinuga ju teame ja hindame ja sellest piisab täiesti! PS aitäh, et Sa mu tulevase abikaasa õigesse kohta juhatasid ikka. 😀

Vancu oli ainus, kes maja juurde jäi ja mulle ja emale siis raporteerimas käis, et kui kaugel asjad on. Siis viipas Tan talle mäe otsast ja oli selge, et inimesed on oma kohad leidnud ja ma võin astuma hakata 🙂

Astusin päevavalguse kätte ja tegin pildi enda ja Vancu varvastest. Ma oma saapamõtte olin emale suutnud söödavaks teha ainult põhjendusega, et ma kardan puuke 😛 Stiilijutt poleks talle piisav olnud, et neid mu vanu saapaid Eestist siia tassida. Aga et Vanc jalanõud nurka viskab, see oli meile emaga mõlemale midagi uut. Ja see oli tore 🙂

Pulmaks valmis? Väike vapper Vancu on pruudisaatmiseks täiesti valmis!

Andreas istus me sõpradega künka otsas mändide all ja ootas. Tal oli ka kitarr kaasas. Aga seda ta ei mänginud. Seda kasutas ta kõlakastina pisikesele vändaga metallist vigurile, mis mängib Amélie filmist tuttavat valssi, mille klaveriga mängitud versiooni leiad siit 🙂

Kui ta mind silmas, hakkas ta hoolega muusikamasinat väntama. Vaikselt ja rahulikult, ikka uuesti ja uuesti. Kitarr andis sellele õrnale helile jõudu juurde. Mulle see lugu nii väga meeldib!

Ja sealt ma tulin. Mina ja Vancu ja mu proua pruutneitsist ema <3

Andreas istus ja vaatas me poole kael õieli ja Tan seisis ärevalt esireas, et me ikka teaksime kuhu tulla 😉 ja et ema ja Vanc oma kohale juhatada 🙂

Ma jõudsin kohale. Andreas mängis loo lõpuni. Ma siis küsisin, et kas ta istub siin niisama või tahaks ta äkki minuga abielluda või nii.

Ta arvas, et tahab seda üle kõige maailmas 🙂

Kõigil teistel juba olid tiibadega südame ja kuljusega prossid. Ma sain siis ühe endale ka 🙂

Ja siis astusime me pingi juurest koos legendi järgi 1000aastasete mändide ringi, mis asuvad 825 meetri kõrgusel merepinnast.

Alustasime nende ridadega, millega me kunagi 2 aastat varem oma elu esimest vestlust alustasime. Lugesime seda dialoogina nii nagu me jutt just kulges tol korral.

“5th of June 2014

Andreas: It all started on the bike trip with my father to the North Cape. In Helsinki I wrote to Eva.

Andreas: “Hi. How is Tallinn?”
Eva: “Hey. Its ok. Pretty fresh and clean… As it was raining. :D”
Andreas: “As here in Helsinki. Same weather.”
Andreas: “I like your hairstile … fresh.”
Eva: “Thanks! :)”
Andreas: “I never been in Tallinn. Tomorrow I will visit.”
Eva: “Too bad. I will be out of town till Sunday… But I hope you will enjoy.”
Andreas: “Oh so sad.. I hope that too. Anything I must have seen or done in Tallinn?”
Eva: “Depends what you are up too.”
Andreas: “I dont know. I am completely open minded and interested in so many things. Actually I am from Switzerland and we are travelling with motorcycles. With my father.”
Eva: “Mmmmm thats cool! :)”
Andreas: “You like motorbikes?”
Eva: “Sure!?”
Andreas: “Are all Estonian women so nice like you? Then we will be in heaven tomorrow :-)”
Eva: ” Yeah. Now you found it finally! Heaven indeed! :P”
Andreas: “Yes, after 6000 km… and 37 years…”

This is the beginning of more than 50 000 messages before we finally met in real life after 4 months. 

Today is our day nr 750.”

(Ma meie loo alguse juurde jõuan peagi ühes teises postituses. Seal seletan lahti tagamaad ja tõlgin ka selle teksti neile, kes siin kõigest aru ei saanud, ok?  🙂 )

Ja siis luges Andreas ette oma kirja minule. Meil oli eelmisel õhtul kindel plaan veel jõuda neid tekste printima. Aga käigupealt ajas ka telefon suurepäraselt asja ära ja puud jäid samuti meist metsa alles. Saime suurepäraselt ka moodsal viisil asjad aetud 🙂

“Lovely Eva,
After exactly 750 days, we are standing on this hill to celebrate our love.
Right in the moment when I thought: “I have seen it all”… then, when I was sure, there will be no surprises anymore… right then our lifelines crossed.
Since then you open my eyes and mind every day. You show me the beautiful little things surrounding us… things I did not payed attention anymore… with you I discovered the child in me again… with you I understand that thinking logic does not solve all problems… the heart and feelings are important too… and fun… don’t forget the fun…
Look at that beautiful smile she has. Isn’t she adorable? She wins my heart every day.
I never met a person before, which is so interesting and adorable like you are.
I never met someone before, who loves so unconditionally like you do.
I never met a person before, which is making my world so perfect.
Darling. I choose you every day. I love you.”

Ja mina neelasin pisaraid…

Minu kiri talle… tuli aga otse pilvitust taevast ja südamest ehk väga lambist, sest ma lihtsalt ei jõudnud selle tähtsa asja kirjutamiseni. Isegi mitte mõtlemiseni. Seega ma improviseerisin midagi ja kuna keegi seda ei filminud, siis mul pole õrna aimugi, mida ma rääkisin. Iseendale oli mul muidugi ka vabandus, et minu kiri Andreasele tuleb Eesti peol 😀

Mis mulle nii väga meeldis, oli see, et rahvas sai olla ja istuda ja soovi korral ka liikuda just nii nagu ihkas. Mind on alati nukraks teinud vaatepildid, kus külalised pingutatult seisavad või pingikesel sirge seljaga istuvad ja nihelevad. Elav tõestus, et saab teisiti, saab märksa mugavamalt ja loomulikumalt ja mitte kedagi ei seganud siblivad lapsed ja nende hääled 🙂

Siis tundis Andreas huvi, et kas mul on päriselt ka saapad jalas 😛 No on, jah! Ja ajal, mil tema ja poisid on Frodo-muinasjutust, siis ma alles otsin oma rolli selles loos oma saabastega. Haldjas? Draakon? 😀

Meie “Helisev muusika”! <3

Ja suure sülega me sõpru! <3

Ja maailm me ümber! <3

Mäe otsast alla tulles ootasid meid maasikad, limps ja magus vahuvein 🙂

Mu kõige ägedamad ämm ja äi kudrutasid rõõmsalt 🙂

Ja jõudiski söögiaeg kätte! Andreas kandis isiklikult hoolt, et ma sööma jõuan ja veel kaks ringi lauale ka peale teen, sest need krevetid olid ikka pööraselt head 😀

Minu õnneks ei tea šveitslased midagi kibekarjumisest ja meie totratest pulmamängudest. Nad ei teadnud selle päevani ka jaanipäevast ja nii teistmoodi pulmapeo võimalust midagi. Ja kuna ma olin targu inimesi ette hoiatanud, et nad võivad märjaks saada ja enne jaaniööd on end kombeks puhtaks pesta ja ühtki loodulikku veekogu meile liiga lähedal ei asunud, siis…

… jah!! Meil oli plaan maha pidada üks tuline veesõda, et ses kuumas suvepäevas veidigi jahutust leida!

Mina, kes ma alles hommikul oma pea värskelt punaseks sain, olin ettenägelikult kodust kaasa haaranud oma sõjakat isikupära ja päritolu toetava peakatte. See sobis lahingusse suurepäraselt ja võis loota, et mu juuksed ehk jätavad lekkimata 😛

Lahinguks valmis? Endine pioneer ometi teab, et alati tuleb valmis olla! Eriti kui nalja tõotab saada 😀

Jagasime sõdalased omavahel Andreasega ära jaaa… lahing algas. Ma taipasin kõige hullemad ja võiduhimulisemad tüübid nagu Andrease vend ja kõige vanem poeg enda poolele krabada ja loomulikult kinkis seesugune tark strateegiline käik minu vägedele võidu. 😀

Täiesti tavapärane pilt peigmehest tema pulmapäeval 😛

Ja hetk hiljem, kui nad mind kavalalt uuesti õue ootasid ja järellahingud olid mu tuppa hirmutanud ja Tan oli veevõtukohas end kraani all ujutanud ja Vanc oli vahepeal Andrease isa mudaämbriga üle valanud või midagi sarnast. Kisa ja kiljumist ikka veel kostus 😛

Päike sättis end õhtule ja meil oli ees veel õnnepuhumime! Sellel pildil on Andreasel nii hea nägu peas, no et näita mulle ka, kuidas sa seda imeasja sööd. Hihii! Tegelikult me lihtsalt puhusime võililli tuulde ja soovisime igaüks seda, mida hing ihkas. Ikkagi jaaniöö maagia ju!

Enamus meist olid alles üsna märjad ja kes said, ka poolapljad 😀

Minu isiklik vettinud sõjasangar me padajpüürist tehtud tibulipuga 🙂

Üks rahunaps vajas ka üheskoos võtmist. Selline ulaka nimega naps 😛

Minu nägu ütleb kõik, mida ma alkoholist arvan. See on üks igavesti räige lonks! 😛

Lapsed jooksid. Suured puhkasid. Ilm oli ilmeilus. Vaated olid hunnitud. Loojuv päike paitas me peomaja ja -platsi. Me olime abielus ja absoluutselt kõik tundus korraga õige ja hea. Stress ja pinge olid meist maha jäänud.

Männid tervitasid loojangut

Ja meil oli aeg sättida end jaaniööks valmis!

Loojuva päikese soojuses sõime veel kooki, tippisime sõrmetempleid me sõpradepuule ja avasime pisikese haldjapuhveti, kus igal ampsul ja palal oli oma võluvägi sees 🙂

Taevas oli nii ilus…

… et ma võtsin oma telefoni ja jooksin tagasi üles künkale mändide juurde.

See oli arvatavasti see hetk, kus ma mõtlesin, et üks asjalik fotograaf oleks ikka nii väga ära kulunud me pulmapäeval, aga kui pole ka muud, siis saab ka ise ja telefoniga emotsiooni kätte.

Ma olen alati mõtelnud ja eriti enne pulmi pilte vaadates, et vahel isegi keelatakse külalistel pilte võtta. Et ühelt poolt segavat see pärisfotograafi ja teisalt kes see neid mitteproffe pilte ikka tahab. Nagu päriselt? Pulm on ju ometi kulgemine, protsess, mis on ehe just oma nurkade, kurvide, konaruste ja karvasusega. See on see, mis selkest ilusa, huvitava, oma, erilise ja kordumatu teeb. Ilupilte võib fotograaf alati lavastuslikult teha, aga hullult hulle ja huvitavaid hetki tabab ikka ju vaid elus eneses tema eheduses. Seepärast soovitasime ma kõigiloma külalistel teha nii palju pilte kui süda lustib. 🙂

Männid on omal kohal. Pidu majakese ees on täies hoos. See hetk endale oli nii vajalik ja ilus. Mul oli nii hea meel, et ajal, mil Andreas tuld üles tegi, ma ikkagi künkale lippasin, et seda maailma uuema pilguga vaadata!

Andrease esimene isetehtud jaanituli 🙂

Öödiskoks oli kõik valmis. Muusika ja kõlarid ja tantsuplats sees ja väljas. Mu jalad tuikasid ja kuna ma nii väga tantsida tahtsin, siis andsin teada, et ma nüüd korraks viskan jalad taeva poole ja sean end peoks valmis.

Tund hiljem nägi see puhkamine välja sedaviisi

Mina, Älin, ema – kolm kanget, kes eelmisel ööl kõige vingemalt vastu pidasid… olid kustunud. Jaanituli me taga ja külalised õnneks mitte ja Andreas koos poiste ja enda vanematega sai nende lõbustamisega suurepäraselt hakkama. Meie pulmaööst olen ma teile juba ka varem kirjutanud SIIN

Kui ma kunagi öösel ehmatusega virgusin – siinsed kesksuveööd ei ole nii valged kui meil põhjas – siis oli ema kolinud uuele asemele, Vanc maandunud magama oma ribisöömisest oranži näoga minu otsa ja Andreas kadunud.

Kell 4 hommikul oli maailmas vaikus ja majake tukkus vaikselt

Hommikul selgus, et perekond Kala veetis oma jaaniöö männiringis künka otsas. Andrease vanemad olid endale autosse mugavama pesa sisse seadnud.Annika aga magas aga eile niidetud heinamaal poolel teel mäkke.

Ärkasime, sõime, koristasime, pakkisime ja oligi selleks korraks pidu läbi.

Ja meie astusime ellu! Abiellu!

Midagi uut, midagi vana, midagi sinist, midagi laenatut. Ühtlasi on meil kahepeale kaks sokki. Minu sokid olid pakitud kes teab kuhu kes teab kelle poolt ja ma ei suutnud rattasaapaid palja jala peale panna. Andreas siis pakkus mulle enda omasid. Ma jälle arvasin, et kuna tema mugavus on tegelikult roolis olles vist olulisem, siis ma ei saa neid ikka võtta. Ta siis pakkus, et ma võin ju ühe ka võtta. Olin tänulik, aga väga viisakas – võtsingi siis ainult poole ehk ühe soki. Jagasime oma veidrat ühe-soki-tunnet ja vastik oli ja lõbus oli ka, see liitis. See vist ongi abielu? 😀

Niiiiii tohutusuured tänusõnad kõigile teile, kes te sellel hullusel õnnestuda aitasite. Me teeme seda kindlasti veel, sest iga hetk teiega koos lahingus ja puhkehetkel on seda väga väärt. Mmmmmuahh! <3

6. osa: Ettevalmistused pulmadeks. Pimesi ja läbi interneti

Kuues lugu me armastuse loost. Sündmused leiavad aset aasta tagasi maikuus 🙂

 

Teisipäev – 24. mai 2016

Hommikul avastasin, et lambad on jälle raudtee äärde toodud. Tan kindlasti rõõmustab, kui koolist tuleb 🙂

Kohtumine külavalitsuse majas koos tõlgiga sujus lõbusalt. Ilm oli imeilus ja lõunapäike lõõskas kuumalt. Kõige pealt täitsime ära abiellumise avaldused nii nagu kord ja kohus. Allkirju saime nii mitmesse kohta anda, et mul läks järg käest ära, aga see tunne, et asjad päriselt liiguvad, oli üks igavesti hea tunne. Vahepeal jäi tõlk tõlkimisega hätta ja siis Andreas tõlkis ise ja Itaaliast pärit proua noogutas vaid elavalt kaasa, et just-just seda mõtles tema ka. Eksole. Kuidas selle kaameli mahamüümisega lood olidki? 😀

Siis oli jutujärg tunnistajate juures. Pidime nad ametlikult ära registreerima ja kinnitama. Olemine oli nii vahetu, et me Andreasega jõudsime juba nalja rebida, et jaa, mu oma ema tuleb, et anda allkiri, et minust lahti saada ja kohustused tulevasele abikaasale üle anda. Tõlk läks seepeale näost kangeks, aga rahunes, kui me naerdes järgmise teema juure asusime.

Kinnitasime ametlikult ka tseremoonia toimumise kohaks külavalitsuse. Või no mis tseremoonia, allkirjade andmise kohaks. Ametnikupreili ajas ikka, et tema tahaks meile vähemalt natuke armastusest rääkida. Sest nii on kombeks. Mul lehvis peast läbi mitmeid pulmi, kus me kõik oleme seda võõraste poolt kokkuklopsitud pean-rääkima-armastusest-klišeejuttu kuulnud ja no ausalt, ei, aitäh, õnneks ei abiellu roosa ja rohelisena esimest korda 😀 Meil puudus igasugune huvi võõra inimese seesugust juttu sel päeval kuulata. Aga kui ta enamvähem anudes kauples, et kas ta sissejuhatuseks ühe vääääikese luuletuse võib vähemalt lugeda, siis hakkas meil temast kahju ja me olime nõus. Ise mõtlesin, et tehku mida tahab, aga tehku nii lühidalt kui saab.

Lahkudes oli selge, et seesama tõlk meile registreerimise hetkel appi tulla ei saa, ta on puhkusel. Seega oli meil vaja sama nimekiri uuesti läbi helistada, et leida 23. juuniks keegi kindel tulija ja tema andmed kiiremas korras külavalitsuse ametnikupreilile saata. Kuigi meie abiellumise sooviavaldused alles laual edasisaatmist ootasid ja ametlikku vastust tuli veel vähemalt nädal oodata, no et kas me üldse saame abielluda, siis ometi läks lukku meie abielu registreerimise kellaaeg. Korraga muutus kõik nii reaalseks – 23. juuni 2016 kell 11:00 peame me koos tunnistajate ja tõlgiga platsis olema ja nii ongi! 🙂

***

Me pulmal peab olema mingi stiil. Ei no mitte et see nüüd peab olema ja et kõik sellest ülepea huvituks. Igaüks peab oma pulmi ikka nii nagu talle hea ja tore tundub, aga mina ei saa ilma teema ja stiilita. Ju see om mul mingi veider kiiks jälle. Ma teadsin, et oma kirsikleidis ma tervet seda päeva veeta ei taha, sest hing ihkas midagi pehmemat ja õrnemat ja romantilisemat, selline särtsuva kirsi mürts ja pauk olen ma enamuse ajast nagunii ju. Ja loomakostüümides mutionu-peo oli Andreas ka sedapuhku tagasi lükanud. Ehk mõni teine pidu. Samas kogu pulmateemast ja -stiilist oli tal üsna kama kuniks ma temalt sabakuube, torukübarat ja muid ahistavaid elemente ei eelda riietuses. Hmm, aga mis oleks, kui teeks siis ühe troonimispeo, et minust saab tema kuninganna ja temast mu draakon. Või kunigas. Omavahel itsitasime, et kuna me kodus endiselt istume Andrease vanemate suletud restorani välivarustuse metalltoolide otsas ja need on ühed ütlemata ebamugavad istumisalused, et äkki meil oleks aeg endale vähemalt kaks mõnusat tugitooli nagu trooni hankida. Seda, et meie majja kaks ühesugust tugitooli kunagi tee leiab, no see on nagunii ulme valdkond juba. Esiteks on meil liiga erinev maitse ja kumbki meist istub korraga vaid ühel toolil ja seega võib ju ometi kumbki endale eraldi oma maitsele vastava trooni või siis tugitooli saada, eks. Natuke nii nagu “Üles” (“Up”) multikas. See on ka meie suur lemmikmultikas. Vanasti oli see minu meelest lihtsalt tore, aga kuna see Andreasele nii väga meeldis, siis ma hakkasin seda ka uue pilguga vaatama. See on üks natuke nukker, aga hästi ilus armastuse lugu. <3

Meie pulmast sai mõttes meie suveööunenägu ja kui me siis minu sajad pildid, mis ma ideede jaoks netist kokku olin kogunud ja salvestanud, väga suurte kääride üle käisime, siis tunne, mis selles kestma jäi oli hele ja helge ja õhuline ja kerge ja valge ja nii soe ja sume tunne. Üldse mitte üks ühele. Aga selline lihtne ja õrnalt lilleline. Natuke napakas ehk ka, aga ju meile siis istuvad sedamoodi asjad. 😀 Või kuidas teile tundub?

(pildid internetist, igaüks isekohast ja ma ausalt ei oma aimugi, kust, aga nad kõik on nii nii ilusad, magusad ja head <3 )

Meie jaoks oli see elluärganud idee ise juba nii lummav. Sadagu sealt taevast siis päikest või märga tuld. Selline lihtne ja minu meelest paduromantiline. Suvine. Kuu peale kõik need tärgeldatud triiksärgid, poovad kikilipsud ja ülikonnad ja kontsadega kingad! Tahad, viskad vesti võssa ja nööbid kaeluse nabani lahti ja heidad seelikusaba üle õla. Tunned, et tahad hoopis väsinud varbad sügavale rohu sisse suruda, vabalt! Ainus reegel on see, et ole nii, et sul on hea ja mugav olla. See tundus aus, lõbus ja armas ja piisavalt meie unelmate moodi, et see võtta aluseks kõigele edasisele, mis kõik veel vähem kui nelja nädalaga ära tuli korraldada.

***

Püüdsin oma rähklevaid mõtteid koondada. Eks elevus oli ka ikka sees. Mõtle, ma lähen mehele. Mina? Mehele? Päriselt? No ju kui nüüd tuleb pidu… siis tuleb pidu. Ja mul oli korraga täielikult vaba voli tuua lagedale kõik need mõtted ja ideepojad ja -tüdred, keda ma kogu elu olin kogunud ja endaga kaasas tassinud, et vaadata üle, mis neist siis nüüd parasjagu on selline, mis võiks ilmtingimata kuuluda me peo juurde. Paar asja panin nimme Eesti jaoks kõrvale, paar langesid eos ise ära, mõned veidi hiljem, ühed teisenesid ja teised paljunesid.

Andreas keskendus söögile. Kui mina arvasin, et ostame 10 kilo maasikaid ja sööme ennast nendest täpiliseks ja kui väheks jääb, siis grillime ja tšillime niisama. Tema aga tundis hirmsasti muret, et äkki inimesed jäävad nälga ja ajas oma oote ja söögi asja oma jonniga. Minu lihtne lahendus, et osta siis mõni vorst rohkem, talle ei passinud. Rohkem salatit, polnud ka lahendus. Aga teeks siis nii et igaüks tuleb oma grillipalaga ja siis saabki kokku üks tore piknik. Ma talle oma tavalisi kurgi-porgandi-paprika kangikesi ja lillkapsa kobarakesi dipikastmega ei hakanud isegi pakkuma, sest siis ta oleks arvatavasti hullunud, sest midagi nii imelikku polevat ta iial mitte kusagil mujal, kui Eestis näinud. Ta ei jõua Eestis kunagi ära imestada, kuidas inimesed päriselt ka tooreid juurikaid rõõmuga krõbistavad. Ta ei tea, et ega mu ema ka ei saa sellest aru ja ometi on ta puhast verd eestlnae 😛 Ja minu veidrate peomenüüde eelistuste pärast kannatab nüüd kogu eesti rahvas. Palun vabandust. Kuigi ma tean, et ma ei ole ainus, kes krõpsu asemel pigem juur- ja köögivilju närib. (Pange vaim valmis, Eestis hakkame me peol porgandit närima! Kasvõi ainult selleks, et Andreasele tõestada, et saab pidu ka kurgi ja porgandiga pidada hihii! 😀 )

Kuna mul toidu osas erilisi ootusi ja vajadusi ei olnud, oma viimases pulmas sõin ma vist kaks hernetera ja viilu hapukurki enne pärastsüdaöist tordilaksu, siis andsin ma selle osa korraldamise hea meelega Andreasele, sest tema jättis heal meelel kõik ülejäänu minu majandada. See see meie suhtes kõige toredam ongi, et mõnes pakiliseses asjas ajab kumbki päris oma asja ja vahepeal saame kokku ja vahetame muljeid. Kuna meil aga piisavalt kokkupuutepukte nii mõtlemises kui üleüldises maailmatunnetuses on, siis see viis sobib päris hästi.

Nii, aga kuniks Andreas juustutordist (mitte juustukoogist vaid ehtsatest juustuketaste tehtud tornist, eksole) unistas ja muust säärasest ka, tegelesin mina oma asjadega. Minu jaoks oli selleks hetkeks kindel, et meil on vaja sireliõisi ja hästi palju jääkuubikuid, lilledega ja ilma ja puhutavaid võililli, mida tuleb kohe koguma asuda, enne, kui nad nelja tulle suunas heljuvad ja siis on meil vaja templivärve ja haldjakohvikut ja klaaspurke ja ema peab Eestis poodi minema vajalikke komme ostma, sest siin on valik nii kitsas ja siis on mul vaja veel sadat muud asja.

Kiuslikul kombel oli korraldamise ajaga selleks hetkeks just nii nagu oli. Ja mina olin veel see, et kes viimased 16 aastat oli kuulutanud, et kui ma kunagi peaksin uuesti abielluma, siis kavatsen ma asja tõsiselt ja mõnuga võtta ja hoolega valmistuda, et ei oleks jälle seda lõpupaanikat. Älin, Annika, ema, kusss! Ei irvita siin midagi!! 😛 Aga siiski, sireliõitega olin ma igati graafikus. Olin need juba nädal varem imeilusateks jääkuubikuteks teinud ja kappi meie minilumememme kõrvale elama pannud.

Õhtul koeraga jalutama minnes tulid ka elevuses poisid minuga kaasa. Me ei olime poistele abiellumisest rääkimisega end tagasi hoidnud kuniks asi tõeliselt selge on. Nüüd tundus, et no on ikka selge vist küll. sSee tähendab, et pidu oli paigas, saab neist allkirjadest siis, mis saab. Poiste jaoks oli see mõistagi põnev. Natuke ebaselge ja arusaamatu, sest polnud neil kummalgi varasemast elust mingeid isiklikke pulmakogemusi. Ja mis te arvate, kui ma nad metsa äärde kaasa võtsin selleks, et pulmadeks äraõitsenud võililli korjata, siis neile see pulmavärk kuidagi selgemaks sai?

Palusin neil ka üle kontrollida, kas need meie metsa võililled ikka korralikult töötavad. Ja midagi soovida tuli neil ka. Kuidas siis muidu! Esimese lillega arvas Vanc, et tema võilill on küll rikkis. Aga siis tahtis Tan talle näidata, et pole midagi, aga siis arvas Vanc, et Tan saab tema soovi siis endale ja puhus kohe hässsti kõvasti ja tuli välja, et võilill tahtiski lihtsalt kõvema kopsuga rohkem tuulekõdi saada, et minna Vancu soove täitma. Sobib! 🙂

Lõbus oli neil küll ja ma ise salamisi loodan, et nad kogu sellest ettevõtmisest hoopis selle teadmise ellu kaasa võtavad, et pole olemas üht kindlat ja kivisse raiutud pulmapidamise viisi. Limusiin, must ülikond, valge kleit, loor, lillekimp, kirik, tikuvõileib, vahuvein, pulmavalss, süldilaud, pulmareis ja nii edasi peavad olema tahe ja vaba valik, mitte midagi sellist, mida maailma ootustele vastavalt pakkuda. See on päev, hetk, elu, mida jagada enda jaoks oluliste inimestega, mitte kohustus kedagi toita ja katta ja lõbustada. Kõike saab teha teistmoodi, omamoodi ja nii ongi kõige ägedam. Loodud mälestused on need, mis alles ja südamesse jäävad 🙂

 

Laupäev. 27. mai 2016

Nii, ma olen üle pea romantikalainel. Endal on ka natuke naljakas. Mul on juba olemas nunnu valge kolmveerand varrukatega särk…

…ja selle alla on mul vaja kerget puuvillast pitsi-satsilist kaharat pikka seelikut. No sellest romantilist ja eriti nunnut. Otsisin siit ja otsisin sealt, no pole. Kui on, siis on number selline, et mul oleks kaht seelikut vaja, et need endale kintsude ümber venitada või nii. 😀 Tellida enam ei jõuaks, sest need, kellelelt uurisin, neil olid rullid juba talvest valmis ja/või uusi asju ette võtta sellise kiirusega poleks saanud. Lapiseelikuid vaatasin ka, aga küll ei istunud mulle kanga värvid ja mustrid ja siis kaevasin välja omaenda lemmikkangaste kasti. Kes kogus nätsupabereid, kes plekkpurke ja kilekotte, mina kogusin juba üsna ammu aega tagasi endale kangajupikesi, mida vahel välja võtta, silitada ja siis kenasti tagasi õigesse järjekorda panna. 😀

Vaatasin nii ja vaatasin naa. Need linnukestega jupid, roosa ja lilla, on jubenunnud, aga esiteks oli mul neid ilmselgelt liiga vähe ja teiseks kangastus mul silme ees ema põlgust täis nägu, et mis ma nüüd laste voodilinas kavatsen pittu minna või midagi. Mitte, et see viimane mind eriti morjendanud oleks, sest nagunii oli mul seda ülinunnut kangast liiga vähe ja ema jäi sel korral traumeerimata ja isegi testimata.

Aga kui ta leiaks poest sama kanga või midagi sarnast?! 🙂

 

 

Pühapäev. 28. mai 2016

Õues oli nii imeilus suvi! Me tõesti abiellume!

Lisasin meie FB pulmagruppi mõned pildid meist ja kirjutasin ka ühe pikema postituse. Jutu alguses kasutasin üht Andrease kirja minule, et tema sõnadega tabavalt kirjeldada, kes me sellised siis nüüd üldse koos oleme. Andreast tema sõbrad muidugi teadsid ja tundsid, kes juba lapsepõlvest, kes hilisemast, aga minu olemasolust oli neil vaid hõre aimdus Andrease FB ajavoost läbivoolanud piltide põhjal. Kui sedagi. Ja kuna nad minust suurt midagi ei teadnud, kohtunud ma nendega polnud, siis väikene tutvutus enne kutset “tulge meie pulma”, tundus vajalik. Ja jutu teise osaga püüdsin kohalikule kirevale seltskonnale Šveitsist, Itaaliast, Saksamaalt, Portugalist, Filipiinidelt, Ungarist ja võib-olla kusagilt veel anda lühiülevaate, mis asi see eestlaste jaanipäev selline on, et nad teaksid, milline imelik ja siinses mõttes väga teistmoodi pisike pidu see me pulmapäev tõotab tulla:

“Eva ja Andrease pulmad 

23.06.2016

Hull, naljakas, magus, vürtsine, julge, kartmatu, kindlameelne, seiklushimuline, pühendunud ja ülemõistuse armunud – nii võime me kumbki kirjeldada iseend ja oma suhet. Ja me usume nii väga imedesse ja elamise maagiasse. Armsal ja ilusal viisil.

Meil on miskipärast tunne, et Armastus, mida me jagame, eksisteeris vist juba enne, kui universum me ümber loodi. See Armastus on justku tervik, mis lihtsalt kuulub lahutumatult kokku. Me oleme väga koos ja pole üldse veider, et esimest korda me elus tundub kõik väga tõeline, õige ja omal kohal.

Kurjade lohemadude, äikesetormide ja salakavalate nõiamooridega võitlemised, me Armastuse kaitsmise nimel, on võideldud. Rasked lahingud on peetud ja võidetud ja täna seisame me siin, et tõestada enda armastust ja pühendumist kogu maailmale. Me soovime jagada seda hetke teiega, armsad sõbrad. Kuigi draakonid hoidsid meid viimase hetkeni tagasi ja veel ka hetkel on asjades palju ebaselgust, siis meie armastus on kindel ja samakindel on ka meie tähtsa päeva kuupäev, mis on valitud suure hoolega.

23. juuni ehk jaanilaupäev ja sellele järgnev jaaniöö ja jaanipäev on põhjamaades, kus päikesevalgus ja pimedus pidevalt omavahel võitlevad, üks kõige tähtsam hekt kogu aastas. Pikal talvel mähib pimedus maailma jahedusse. Seevastu suvel võidutseb soojus ja valgus. Jaanipäeva paiku on põhjapool ööd kõige lühemad ja juba aastatuhandeid tagasi, mil inimesed elasid loodusega kooskõlas, peatusid nad sel ajal, et pidutseda ja pühitseda päikest, soojust ja valgust, sest need on meie elus nii olulised.

See on päev, mil kantakse heledaid kergeid rõivaid, süüakse õues, pestakse end enne ööd saunas või allikal, korjatakse lilli ja tehakse neist pärgasid ja pidutsetakse, lõbutsetakse ja päikese loojudes süüdatakse lõkked. Lõkketules püsib soojus ja valgus elus esimeste päikesekiirteni, et valgusering saaks täis, et teda tänada olemaolemise eest. Ja tantsimine, tantsimine, tantsimine ja lõbutsemine ja hullamine läbi öö ja imedesse uskumine ja märkide otsimine on need, mis jaaniööst nii erilise teevad. Jaaniöö on aasta kõige maagilisem öö. See on Armastuse otsimise, leidmise ja hoidmise püha. Sel päeval pühitsetakse Armastust. See on parim päev abiellumiseks ja parim aeg, et veeta see koos sõpradega rõõmsalt pidutsedes. 

Me oleks nii hea meel, kui te sel aastal veedaksite 23. juuni ja sellele järgneva jaaniöö, koos meiega, et saada osa meie elu ühest eriti helgest hetkest.

Teie Eva ja Andreas

PS kui vihma peaks sadama, siis… ilma veeta poleks elu me Maal. 🙂 “

Andreas oli rahul, et ta ei pidanud tegema muud, kui soovitud inimestele saatma kutse grupiga liitumiseks. Moodsa aja asjad on vahel sotsiaalfoobikute jaoks väga suured abimehed. Tema rõõm oli nii suur, kui mitmed grupiga liitujad rõõmust hõiskasid, meile õnnes soovisid ja kindlasti kohale lubasid tulla. 🙂

Õhtul laotasid pehmed pilved end madalamale maale kohevaks tekiks. Seal silmapiiril enne tumedaid mägesid, näete? 🙂

Esmaspäev. 30. mai 2016

Suure kaevamise tulemusel avastasin Kangadzungli lehelt kanga, mis mulle sümpaatne tundus. Pisikeste nunnude roosidega. Ma küll otsisin veidi hõredama mustriga kangast, aga ega kui asja lähedalt ei näe, siis täpselt ei tea ka. Pealegi hõrdamat ma lihtsalt ei leidnud.

Teise kanga leidsin ka. Kuigi pildil tundus roheline mulle liiga hallikas. Ma ju ihkasin värve. Aga kangas ise oli ütlemata sümpaatne. Hiljem muidugi kuulsin, et kellel on kodus samast riidest padjapüür ja tekikott, aga sedaägedam see kõik mulle juba tundus – hommikul olen omas pulmas karnevalipoest ostetud kirsikelidis ja õhtul jalutan ringi tekikotis. 😀

Nii, kangas võiks nüüd ehk isegi olemas olla, kui seda poes ikka on ja jagub, aga mis saab edasi?

Selleks hetkeks olin ma aga üsna kindel, et ise ma seda seelikut endale käsitsi õmblema ei hakka. Vanarahvast teadnud rääkida, et ise ei tohigi, toovat halba õnne, aga seda ma ei uskunud, ma hoopis olin veendunud, et ma lihtsalt enam ei jõuaks. Lõpuks kirjutasin Älini utsitusel Kellyle. Ma olin ise tema ja ta ilusate tegemiste peale pikalt juba varem mõtelnud, aga ei tihanud ligi astuda. Sellistel hetkedel, mitte et mul neid elus nüüd just liiga palju oleks, ma lihtsalt ei julge inimesi oma asjadega tülitada. Aga ma siis lõpuks ikka kirjutasin, et kas tal oleks võimalik mind mu hädas kuidagi oma pisikese tütretirtsu ja muu elu kõrvalt aidata või teab ta ehk kedagi teist soovitada, kes selle keerulise ülesandega hakkama saaks.

Kuidagi läks see vanker sedasi veerema, et mu vapper vahva Kelly kui tõeline päästeingel andis oma sõrme ja edasi läks kõik juba nii nagu mõnes seiklusfilmis. Või no sai see pulm üldse kehvem olla, kui üks seiklusfilm? Olgu kõige selle eest kiidetud telefonide akud, mis vastu pidasid ja toimivad netiühendused ja kõik te mu pöörased naised – Kelly, mu ema, Älin, Jane-Ly ja mitmed teised, kelle nimegi ma ei tea, aga kes aitasid kaasa selle suhteliselt võimatu missiooni toimimisse 🙂

***

Ema pidi sel päeval töölt veidi varem vabaks saama ja tal oli juba plaani paigas, et peab minema mulle haldjatolmu ostma ja Tigerist erinevaid komme hankima. Vaarikamaitselisi lutsukaid ja mentoolimaitselisi pisikesi südamekujulisi kommikesi. Pildi saatsin talle ka, et ta mitte mingil juhul midagi muud ei ostaks ja vajadusel saaks kassapreilide käest abi ka paluda.

Ema helistas mulle Solarise Tigerist. Ta polnud varem sinna poodi omapead sattunud ja korraga lõi silme eest kirjuks. Ma tean, et ka mu sõprade seas on veel mitu inimest, kel on targem sellest poest hoiduda, sest tühjade kätega sealt naljalt välja ei saa. See on nagu üks suur lõks, kust leiab igasugust nänni, milleta saab elada. Aga ometi on nii paljut hädasti vaja. 😛

Lisaks kommidele oli mul tegelikult sealt veel paari pisiasja asja vaja – tillukesi värvilisi lipukesi ja südametega paberkõrsi näiteks 😀

ja neid hullupööra totakaid salfakaid 😀

Need meenusid mulle siis, kui ema juba otsaga poes oli. Ehk isegi distantsilt on see pood liiga tugeva mõjuga. 😛 Ema oli poes, telefon kõrva ja õla vahel ja otsis asju minu juhtnööride järgi. Õnneks on mul sellistes asjades hiilgav mälu, et mis kus mis värvi jne. Hoopis hullem oli see, et mu muidu nii tugeva enesekontrolliga ema läks seal poes ka pehmelt käest ära ja jõudis korda 50 mu käest vahepeal vist küsida, kas mul seda ka vaja on ja seda ja teist ja kolmandat ja viiekümnedat. Vahepeal oli tal vaja me kõne ka video peale lülitada, et ma ikka oma silmaga näeksin. Selle poe kaubavaliku sai ta endale selleks korraks igal juhul selgeks. Ema leidis kõik vajaliku üles, tegi veidi oma peaga isetegevust ka ja tund aega hiljem sai ta poest välja suure kotiga. 😛

Selleks hetkeks olin mina saanud juba ka Jane-Lylt vastuse, et kui ema nüüd otse kangapoodi läheb, siis saab teda seal keegi kangaste ja pitside otsimisel abistada. Ema võttis suuna Tartu maantee poole. Meie läksime samal ajal Andreasega aga hoopis Mazdaga testsõidule, sest meie Volvo oli nii vanaks jäänud, et aeg oli ta välja osta või uus auto võtta. Andreas ahastas juba nädal otsa, et no et kõik need asjad peavad ka korraga olema. Tegelikult oli autoga augustini aega. Algse plaani kohaselt poleks siis asjad kuidagi kattuma hakanud. Aga kuna nad seal kõik puhkama hakkavad ja müügitöö hapukurgitama läheb, siis esindus tahtis, et asi oleks enne puhkuseid korras.

Me isegi käisime kahte uuemat Volvot testimas. Need olid väga toredad, aga nende hind oli liiga krõbe. Andreas kiilus üsna kinni. Ma siis möödaminnes küsisin, et kuule, maailmas on veel autosid, Volvo on tore, aga üldse mitte ainus. Eks talle meeldivad mõned veel, aga need on veel kallimad, aga odavamate peale ta väga mõtelnud polnud. Meil on kontori kõrvalmajas Mazda esindus ja kuna selle poe omanik on Andreasele tuttav, siis võtsime lõuna ajal suuna otsustavalt sinna, et anname Mazdale võimaluse. Paberimajandamine proovisõiduks käis kiirelt ja juba me mõõtsimegi plastiku naginal tuttavaid mägesid, orge ja keerulisi kurve. Andreas oli vait ja ainult nohises. No polnud see tema auto. Iste oli mugav ja mul polnud kõrvaistujana häda midagi, aga see nagin häiris. Kuniks helistas ema. Ta oli otsaga Kangadzhunglis.

Elevusest kergelt hingeldades ronis ta juhtnööride järgi õigesse kohta ja vajas nüüd minu arvamust. Nad olid müüjapreiliga kahepeal kokku kaevanud mulle sinna igasugu kangaid, mis kõik ka võiksid sobida. Ema pani video käima ja show algas. Niipidi ja naapidi. Küll oli pime ja oli vaja valgust otsid ja siis oli vaja kätt paigal hoida, et ma ikka näeksin. Sädistamist jagus ikka nii, et kohe oli. Mazda esinduse ees, parkisime auto oma kohale ja Andreas läks sisse detaile arutama. Mina oma sädistava telefoniga võtsin suuna parklale, kus meie oma auto ootas.

Istusin autosse. Me olime parasjagu jõudnud pistide hindamise juurde, et vaadata, milline neist kangaste ja mu soovitud seelikutüübiga kokku võiks sobida. Mina, kes ma pole eluski pitsi ostnud, sain teada, et on nii palju erinevaid sorte pitse. Mul oli vaja sellist pitsi, mis poleks liiga kitsas ja ilmatuma lai ja oleks mõlemalt poolt ühesugune. See tähendab siis, et ülevalt ja alt, et see seeliku erinevate ribade vahel nunnult kobrutaks. Ema ja müüja sahmisid seal midagi ja korraks oli eetris vaikus, kui tundsin, et mulle hingab midagi väga tugevalt kuumalt küünarnukile…

Vaatasin tahavaate peeglisse… võpatasin korraks, sest nägin…

… meie tavapäraselt auto tagaotsas reisivat tegelast korraga täies ilus ja hiilguses keset tagumist pinki mõnusalt lebasklemas. Minu ehmatuse peale ajas ta end ka veidi üles. Kuidas ta vahevõre maha tõmbas ja sedasi sealt lae alt läbi end pressis, pole teada. Ajalugu vaikib, aga ilmatuma naljakas oli see minu jaoks küll. Jätsin ta sinna ootama ja lesima kuniks Andreas tuli, et ta ka naljast osa saaks. Kunagi varem või hiljem pole Happy sellist trikki teinud.

Mazdat me võtnud. Isegi ilusa hinna ja mis iganes lisadega. Aga selle esimesena näidatud imearmsa pisikeste tihedate roosikestega seelikuriide ja pitsi tõi ema kahe tunniga poest ära.

 

Eelmisel õhtul oli Älin Magistralis pisikeses käsitööpoes. Läbi aja oleme me Äliniga teineteisele poes pilte teinud huvitavast kraamist, et teine teaks, kus ja mis on ja vajadusel ka asju kohe ära ostnud. Esimest korda elus juhtus nüüd aga Äliniga selline lugu, et mulle pitsist pilti tehes tuli sekkumine. Ta püüdis küll kauplusemüüjale selgitada, et sõbranna abiellub ja pole Eestis ja kleiti õmmeldakse Eestis ja hädasti on pitsiabi vaja. Ei midagi. Pildid pole lubatud ja kui ta siis mulle helistas ja püüdis kirjeldada pitsi ja selle hinda mainis, siis visati ta sealt poest, kui viimane luuraja, sirgelt välja, sest ma olen siit eemalt ju kohutav konkurent ja tahan nende tillukest toredat poodi vaid hävitada… Nagu päriselt! Kui see pole antud juhul kliendivaenulikkus, siis mis see üldse on? Öelge mulle, blondiinile, millist kahju saab see pilt ja kirjeldus ja hinna avaldamine ühele pole teha? Mida nad päriselt kartsid? Et me päriselt tuleme seda pitsi ostma?

Aga kaks pilti tõi  ta oma telefoniga sealt ikkagi välja. Üks oli hästi ilus, aga kahjuks venivalt kummine.

Teine oli selline kitsam nunnukas. Ma küll otsisin algusest peale kitsamat broderiipitsi, kahepoolset, mida ma nii selgelt oma lapsepõlvest mäletan, aga selliseid pitse polnud sel hetkel me kaubanduses saadaval. Seega üks arvestatav variant oli meil suure äkšjoni lõpuks olemas. Hea, et Älinile veel turvakat või politseid ei kutsutud pitside vaatamise peale. 😀

Esmaspäeva õhtul, pärast seda, kui ema oli Tigeri ja Kangadzhungli missioonid edukalt sooritanud, võttis ta suuna Magistrali Keskuse peale. Ühelt poolt olime me kõik veendnud, et olemasolevas pitsist tuleb puudu ja teisalt tundus tore, kui oleks ka mingit teistsugust pitsi selles seelikus, kui vaid see üks, mille ema juba ostis. Ema marssis käsitööpoodi, millest Älin eile sirgelt välja visati ja pistis Älini tehtud fotoga telefoni, nagu õige mees kunagi, müüjale nina alla, et tal on vaja just seda pitsi. Ema teadis küll, et teda võib ees oodata poest välja viskamine, aga see ajas ta hoopis julgemalt puhevile. Ta oli ju just tundide kaupa teinud erinevatest kauplustest mulle otselülitusi ja mitte keegi ei näinud selles turvariski ja jubetud probleemi, vaid ikka kaasaja võimalusi teha teoks asju, mis muidu võimalikud poleks. Pimesi kotis põrsast osta pole üldse ju see, kui ise asjas otseselt osaline olla. Ju oli ema seal poes siis nii konkreetne või oli müüja teine, aga pitsi ta sai ja nüüd polnud muud, kui vaadata, et kõik see kraam pidulikult Kellyni jõuaks. <3

 

Teisipäeva. 31. mai 2016

Eestis oli sel päeva “Padjaga tööle” tööpäev. Alguse sai see asi juba jupike aega varem meie eriti piinatud riigikogulastest, kes ohkisid, kui keeruline neil on aastas üks öö veidi pikemalt tööd teha. Pole oma voodit ja patja ja lemmikloomad peavad kannatama ja mis kõik veel. Appi-appi, eksole. Tervisehoiu- ja meditsiinitöötajad ei saanud seepeale enam vait olla ja avaldasid asja kohta ka oma arvamust. Inimesed võtsid tööle padjad kaasa ja tegid kõikmõeldavaid lõbusaid pilte, sest ega nad ju tööl muud ei teegi, kui käivad seal magamas. Annika näiteks võttis sel tööpäeval magamisasendis siis sootuks huvitavas kohas oma kabineti ukse taga.

Tegelikult magab ta seal sedasi iga päev ja kui patsiendid midagi tahavad, siis peavad nad tabama õige hetke, kui ta end sirutab või asendit vahetab. Muidu ei tohi teda segada! 😛

Meie otsustasime Happyga oma solidaarsust kaasvõitlejatele Eestis üles näidata ja tegime ka pilte. Padi oli kaasas ja isegi lemmikloom oli tööl kaasas. Tegelikult on mul nii padi kui koer tööl kogu aeg kaasas, aga see pole üldse oluline. Täna oli see niisama väärt fakt. Magasime koos Happyga laua all ja tegime hullu moodi poliitikat ja siis selgitasime Andreasele ka, et mis asja me seal laua all magame sedasi. Ja siis näitasime tukkuvate Eestimaa haiglate ja polikliinikute töötajate pilte talle ka. Talle see meeldis, ikkagi šveitslane! 😀

Hiljem tegin mina juba muid asju, aga Happy jätkas “Padjaga tööle” lainel.

See muu asi, mida mina tegin oli joonistamine. Me pidu vajas oma signatuuri. Minu kahe hane pilt polnud nagu hetkel see, mis pulma passis. Jaaniöö seostus mu peas pärjaga. Natuke ristikut ja karikakart ja maasikaid ka ehk. Visandasin pärja. Jänkud? Oravad? Need meeldivad Andreasele kangesti. Lepatriinud? Nii kutsub Andreas mind aegade algusest. Niisama sipsikud? Hmm… aga linnukesed? Meil on see ikka see “märka lindu” teooria kõvasti naha vahel ja nii me tibud tulid. Panid nende nööpsilmad unistavalt kinni ja nokad kokku. Võib-olla nad musitavad, aga võib-olla on niisama teineteisele hästi lähedal. Huuuu, see oli nii äge tunne! Andreasele meeldis ka, kohe esimeses hetkest.

Poisid said minu tibojoonistamisest aga omakorda hoo sisse ja sealsamas laua taga sündis ka Tannu versioon meist 🙂

Ja ka Vanc võttis aega, et enda nägemus asjast pildile saaks. Mesilasearmastaja, nagu ta on, ta ei saa neist ei üle ega ümber 😀

Palun väga, mesilane Eva ja mesilane Andreas ja hässssti suur armastus, “maalitud Evani poolt” mingis saksa-inglise-eesti segukeeles omal moel 😀

***

On 2016. aasta maikuu viimane päev ja meie pulmadeni on aega 22 ja pool päeva. Meil ei ole endiselt veel ametlikku vastust, kas me üldse saame abielluda, aga me abiellume ikkagi. Meil ei ole veel peokohta ja kõike, mis selleks vaja on, aga meil on hirmus palju armastust ja usk, et metsa saab alati kõik minna, aga äkki seekord ei lähe! <3

5. osa: Pulmakleit või midagi sarnast :D

Viies lugu me armastuse loost. Sündmused leiavad aset aasta tagasi mai- ja juunikuus 🙂

 

Mis meie abiellumisse puutus, siis Andreasel oli vaid üks kindel unistus – registreerimisele sõita minuga koos oma kaherattalisel sõbral. See oli meil naljatamisi olnud jutuks juba vaat et algusest peale, sest meie muinajutus oli tema must kaherattaline BMW omandanud ratsu staatuse. Mitte lihtsalt truu terashobuse, vaid ikka ühe südika musta läikiva draakoni oma. Selline nunnu, mida isegi meie mägede kitsed silmanurgast ikka vaatamas käivad 😀

Eks sel tsiklil oli me loos oma tähendus ju ka – sel ajahetkel, kui elu meid kokku viis, oli Andreas koos oma isaga suurel Norra-Soome-Eesti jne turneel. Nagu üksildased ratsurid sõitsid missiooniga maailma äärele ja siis siplesid sealt pimedusest end taas elu, soojuse ja valguse kätte tagasi. Tallinn oli omaette suunamuutja, sest siis tulin mängu mina ja pöörasin kogu sisekosmose pahupidi. Ühe jaoks totaalselt, teise jaoks natuke ka, sest esimese elu ja õnn lähevad talle väga korda. Ütle siis neid hulle kaasaja viikinginaisi sealt Põhjalast. 😛

Andrease nägemuses järgi pidin ka mina tema ratta selga istuma, et abiellu astuda. No et koos on ikka hullult uhkem ja huvitavam külavalitsuse ette sõita ja ametlikult abikaasadeks saada. Mul oli esialgu ikka muu plaan – tema mingu või paljalt ja pea peal, aga mina lähen sinna asutusse üksinda ja kohtun temaga seal, et paberile alla kirjutada ja siis vaatab edasi. No juhuks, kui ma peaks tahtma vahepeal põgeneda või lilli korjata. Nunnuks nokkimiseks oli see hea nali küll. Aga kui ma allkirja annan ja temaga juba abielus olen, siis, palun väga, siis võin ma lohega sõita sealt registreerimiselt minema küll kasvõi maailma otsa. Mul pole mitte midagi tagareas istumise vastu, aga ma eelistan seda eranditult teha turvaliselt. Omal ajal kord tsikliga üle pea Otepääl kraavis käies ja teine kord Narva maanteel trammiteel õnnega koos ellu jäädes, arenes mul kõrgendatud vajadus turvalisuse järele. Nüüd, vanemas eas, tähendab see kindlasti kiivrile ja jakile lisaks puusade, põlvede, jalgade kaitsmist ja kindlasti kindaid. No ma tahan omalt poolt olla ikka nii kaitstud kui võimalik, kui maa peaks mind sõidu pealt enda embusesse ihkama. Mitte et ma Andrease ja ta lohega lennata ei julge. Ma kardan rohkem nagu kõiki teisi.

Aga et siis pulmapäeval tsikli selga? Tegelikult polnud see ju paha mõte. Andrease päevinäinud must nahkürp sobib talle selleks puhuks suurepäraselt.

Tõmbab kõhu ka kenasti sisse ja aitab selja sirge hoida. Sellega olime me mõlemad päri, et tema näeb nõndaviisi hea välja ja tunne on ka hea. Aga mina? Mäletate, mul oli plaan oma vana sinise kleidiga ju minna!

Fakt oli see, et ma oma sinise taaskasutuskleidi kasutusmõtte juurest pean edasi liikuma. No motika otsas poleks see ühestki otsast mõeldav. Ei praktiline ja veel vähem veetlev. No et astun tänavale, viskan siuhh selle pika lehviva, aga mitte liiga laia saba, üle vasema käsivarre nagu sarnase öösärgiga ööpimeduses vetsu hiilides? Või topin saba pükstesse? Ja üldsegi, millise kihi peale või alla ma selle paneksin? Kõige otsa? No kena maskeraad küll 😀

Jaa, muidugi olen ma ka näinud igasugu eksklusiivseid lahedaid rattariideid, neist ei ütleks ära ja päris äge oleks nii pulma minna ja ka hiljem kanda, aga uusi eririideid ei oleks me rahakott kuidagi välja kannatanud. Ja need, mis mul on – Andrease ema üle 20 aasta vana roosa-lillakirju jakk, tema samavana suvaliselt kirju kiiver, mis on sootuks muust ooperist, kui jakk ja pealegi on see mulle endiselt veidi väike ja ma näen selles välja nagu kokkulitsutud kerakala, kes mossis näoga midagi ütelda tahab, aga no väga ei saa. Ja kui ma kiivri peast võtan, siis randid mu põskedel on ka huvitavad. Seega ei mingit värvi näkku ega juuste sättimist! Kuigi pulmas ju veits nagu võiks. Vähemalt natuke värvi näkku või nii? 😀

Nii ja mu ülejäänud olemasoleva kostüümi moodustavad Andrease vanad või tema eksi vanad püksid, mis ta mulle maha müüs, sest ta põhimõtteliselt ei salli tsikleid. Eksi omad on mulle kena 20 senti alt lühikesed, sest meie pikkusevahe on ikka märgatav, aga ülevalt saan need vaevata kinni. Andrease vanad püksid on ägedad ja pikkuselt parajad, aga vaat truki peab küll lahti jätma. Eks need seepärast on ka tema vanad püksid. 😛 Seega jääksid kaalule eksi omad ja kuna mul varba otsas on Andrease vanad kõrgemad saapad, mis muuhulgas mulle nii paar numbrit suured on, siis praktilise poole katavad nad kahepeale kenasti ära. Aga et sedasi iseenda pulma? Ei! Ja veel kord EI! 😀

Oleks siis veel nii nagu ma kunagi sõitu õppimas käisin. Selles riietuses ma juba isegi läheks oma pulma. Natuke nagu rahvusvärvid ja soliidne kah, aga mida pole, on seesugune viisakam riietus. Tallinnast ju laenama ka ei lähe? Kuulge, vabandage, ma hakkan abielluma ja kas teil oleks võimalik mulle nädalavahetuseks üks komplekt laenata, palun!? 😀

Samas oli mu vaimusilmas välgatanud idee, et ühe lehviva tüllist või muust lendlevast materjalist puhvseeliku võin ma endale ümber kere vedada küll. Sellega oleks täitsa tore tuules tuisata.

Ma siis asusin katsetama ja end peegli ja telefoni ees keerutama, et leida just see, mis mulle tõeliselt ikka ka meeldib. Kuidas siis muidu. No ja tegelikult olin ma ühest sellisest korralikust puhvis seelikust alati unistanud. Näide, hmm.. Mamma Miat olete näinud? Seal pole küll väga hetke, kus see ilus siniroheline või rohesinine seelik (pildil vasakul 😛 ) oleks kenasti talje ümber omal kohal, sest neil oli vaja sellega seal niisama sahmerdada, aga vaat sellist oleks mul vaja. Selle boa Meryl Streepi käest võtaks ka. Salliks või midagi.

(pilt pärit kusagilt internetist, ausalt ei tea, kust täpselt ja ehk ei ole see sedapuhku probleem. Aitäh! Film on igavesti tore, ootan järge 😀 )

Nii. Mul tegelikult on üks analoogne kollane seelik isegi olemas. Aga see on ikka kohe palju rohkem alusseelikulaadne seelik ja pole nii puhvis kui vaja. No istumise kaharamaks teeb, aga sedasi lahedalt päris puhvi ikka ei aja. No natuke liiga pikk on see vist ka. Kuigi ma olen seda aastate jooksul kandnud mitut erinevat moodi, seeliku ja kleidi all ja eraldi kah. See on üks mu parimaid Humana-leide läbi aegade. Oli äkki ka 2 eurot? 😀

Näiteks lõpetasin ma sellega medkooli. Kollane mitte-nii-väga-puhv oli nunnu musta kleidi all. Kleidil on sabas pikk lehv ja ma korraks isegi kaalusin, et mis oleks kui läheks juba järeleproovitud vormis siis pulma. Aga siis mõtlesin ikka ümber, et abielluda tahaks vist ikka milleski natuke värvilisemas kui vaid mustas, mille saba alt välgatab kollast. Ja see kollane ikka ka painas. No et võik mingi muu värv ikka olla sel korral

Ja sedasi käisin ma pool aastat hiljem presidendil roosiaias külas. Sel korral oli kollase peal veidi kohevam must seelik hoopis. Ka see oleks variant. 😀

Ja olen väga nunnu olnud ka Tallinna öös ilma katvate kihtideta, lihtsalt kollasega. Ja siis keset ööd tuules lehvides avastanud, et sel seelikul on kaks kihti, mitte kolm. Kolmas ei ole kadnud, vaid need kaks kihti on nii laiad ja kattuvad, et ma lihtsalt kujutasin ette, et neid kolm on. Paanikaks ja seelikulappamiseks leiab muidugi alati põhjuse, aga sedaviisi ööklubi kraanikausis istudes on ta ikka kohe väga nunnu! 😀

Ja ka enda sünnipäeva olen ma selles tähistanud volbriööl, kui Älin mängis miljoni-roosi-Allat ja mina olin lihtsalt lill. Öine päevalill siis vist:

Ja sedasi olen ma tuules kahisedes heljunud:

Ja ka sedasi kell 5 hommikul kesklinnas värskeid hapukurke söönud. Kurgid olid paganama head. Süütult mõjuv seelik oli iseäranis vastu hommikut magnet. Aga tähelepanust hoolimata veendusin, et mulle endale meeldib selliseid seelikuid kanda. Nii väga.

Ja kuna mulle see seelikutüüp nii väga meeldib, aga sellelt oli üks-kaks kihti puudu ja no kollasega pulma minemas ma end väga ette ka ei kujutanud, siis oli vaja teha katsetusi, et Andreast ka veenda, et mulle on vaja siit nüüd seelik leida kui ta mind sinna ratta selga ikka plaanib istutada. 😀

Nii, isegi jaki luku sain kinni, kui suur puhv seda kollast mul juba ümber kere laiutas. Talvekarvast massiliselt loobuva Happy kujundatud vaip koos laialipillutatud jalanõudega koolipäevajärgne esik kahvatub minu õudusemotsioonide ees. 😀

Siis avastan, et jopel on ju vooder sees. Eemaldan selle ja proovin uuesti. Veidi paremini istub vist. Ja no olgu, proovime ikka täisvarustuse ka siis ära, et tõestada, et maaaa eeeeiii saaaa niiii miiinnnaaaa! 😛

Nagu päriselt? “Tere, mina olen Eva. Sünni poolest olen ma hiidhamster. Kas ma tohin selle kiivri endale pähe jätta allkirja andmise ajaks? Jajaa, ma olen Eva, E-V-A!” 😀

Eip! Ilma kiivri ja jakita on ikka nagu nats parem olla. Ja näe, seeliku saaks ka sedasi paremasse pikkusesse. Aga vaat jakk sedasi küll enam ei sulgu. Isegi siis, kui ma luku lahti jätan ja vaid krõpsudega püüan seda koos hoida. Vaadist saab tsistern. 😀

Hmm, aga kollane pole ikkagi see värv, millega ma oma pulma tahan minna. Olgu see jakk siis kuidas ja milline tahe seal otsas.

Tegelikult on mul analoogne, aga märksa ühekihilisem must alusseelik ju ka olemas! Õigemini Älini meelest on see alusseelik, mina olen seda täiesti südamerahus öises Tallinnas ka niisama seelikuna kandnud ja pärast pilti vaadates imestanud, et ahh, et sedasi siis paistis läb? Mõni ju vahtis, aga no ausalt, näha polnud mitte midagi. Rannas näeb kõike ikka kordades rohkem, sest mul oli kokkuvõttes ikkagi kolm paari pükse jalas 😀

Ma olen Tallinna linnas ka sedaviisi südamerahus ringi liikunud. Ka päeval. Isegi lasteaiast lapsi koju toomas olen käinud ja keegi ei teinud probleemi mu topeltsukkadest ja trippidest ja ülilühikestest pükstest. Bäts näikse ka kõrgustesse vaatamisega rahul olevat 😉

Läheks äkki siis hoopis nii? Võimalik, et Andreasele see isegi meeldiks mingi hullu minuliku alternatiivina. Aga tema sõpru ma vist sel korral traumeerima ei hakka, enamusi näen nagunii esimest korda ju. Kuigi tegelikult kõige suuremad krambid saaks mu enda ema. Tuleks kähku annaks oma tunnistajaallkirja ära, et seesugusest minust lahti saada, aga peole vast ei julgeks tulla, silmad oleks häbi täis. Nagu siis, kui ma ema 50ndaks sünnipäevaks end esimesest korda kiilaks ajasin ja isa selle peale hirmus solvunud ja pahane oli ja ma siis lohutasin, et ega ma võin ju sinna peole ka mingi mamma vana lühijuukselise parukaga tulla. Ja kui mul tantsides palav hakkab, eks ma siis heidan selle juhhuuu saatel peast. Seepeale arvas isa, et ta siis parem kohe kindlasti ei tule ema sünnipäevale. Skandaal missugune – naistel peavad ometi pikemad kui mõnemillised juuksed olema, eksole. Lõpuks ta muidugi tuli ja mina olin ka väga viisakas – siilika ja mingi villase kontorikostüümiga. Oleks enne rullid ka pähe pannud, aga näe, karv veel ei ulatunud. Üllatusmoment tuli aga hoopis siis, kui pea kõik ema sõbrannad olid mu peast vaimustuses. Lõpuks rahunes isa ka maha. Teisel korral draamat enam polnud. 😀

Minu igapäevasest olemisest rääkides, siis näiteks nägin ma meie, minu ja Andrease, elu esimesel päriskohtumisel just sedaviisi normaalne välja.

Noh, ja kuna mul väga valida pole, mida abiellumise hetkeks selga panna, siis tuleb vast minna kõige kindlamat teed ja jääda iseendaks. Ka ju hea valik. Omas elemendis võib ju iseenda pulma ikka minna või mis? Iseendale meeldin ma nagunii. Ja Andreasele meeldin ma ka lihtsalt nii nagu ma olen. Ükskõik, kuidas see NII siis parasjagu on. Napakas, vahel veidi vähemnapakas või täiesti normaalne. Talle mu valikud meeldivad. Ainus, mida ta ei talu, on otsustusvõimetus ja sellega mul õnneks probleemi pole. Mul on väga palju häid mõtteid ja veel rohkem häid otsuseid, sest veel kordagi pole pidanud tema valima, mida mina endale selga panen. Ja kuigi see pulm on paras pähkel, siis küll ma lõpuks midagi ikka leian 😛

Lappan kapis. Läheks hoopis oma pandakostüümis? Tegelikult on see küll rohkem nagu õhuke ja pehme lühikarvaline pidžaama. Ja mis seal salata, mulle nagu natuke väike juba ka. Aga see on PANDA ja kõik muu on teisejärguline. Kui ma end kõige esimene kord sellega kodust välja sättisin, siis panin Andrease hetkeks kõhklema küll. Niisugust nägu oskab ta teha ainult Älini mütsiga ja ainult pildi peal:

Seega sellel kõhklemise hetkel ta sellist nägu ei teinud. 😛 Tegelikult oli ta sel hetkel rohkem nagu natuke punastav hoopis (minu vana tuustmüts koos kevadõrna Kuma-liblikaga ta peas omavad selles kindlasti ka oma süüd):

See kõhklemise hetk oli lihavõtete ajal, kui ma ukse ees pehmikjänesega kommikorv kaenlas ukse ees seisin ja me suundusime ta venna perele külla. Andreas siis küsis mu käest enne uksest väljumist hääästi viisakalt, et kas ma tulen nii või plaanin veel midagi muuta. Mis mõttes?! Vaatasin peelglisse. Õigus, mu mummuline Pariisist toodud sall on puudu. Väike särts teeb head. Sättisin selle lipsuks ja olingi, krapsti, valmis. Ma ju teadsin küll, et ta oma peaga mõtles, et veebruar, st pöörane vastlakarnevalikuu, mille vältel kõik kostüümid on tänavapildis normaalsed, on selleks korraks läbi ja muul ajal on kohalikud siin suht tagasihoidlikud ja ontlikult täiskasvanulikud. Ja mina siis nüüd sedasi ronin oma nunnus pandapidžaamas tänavale ja veel teiste inimeste koju?

Päästsin ta muiates kimbatusest.

“Kas meil kodus jänesekostüüm on?”

Pole. Seega PEAN ma täna minema pandana, sest see on meie maja kõige jänesesarnasema looma kostüüm. Surusin korvikese šokolaadimunade ja -porganditega korvi kaenlasse, naeratasin kõrvast kõrvani, surusin prillid ninale, et oleks veel rohkem pandam ja oligi lihavõtteloom valmis. Teel veel arutlesin, et kui jänes võib muneda, siis võib panda ka jänes olla. Või midagi muud sellesarnast. No juhuks, kui Andreast peaks tabama kriitikaraje ja ta oma hullu tulevats naist peab kuidagi vabandama hakkama. Minu jaoks oli ainus, mis tõeliselt luges, see, et Andrease pisikesele vennatütrele kogu see värk väga meeldis. Ega iga päev käi tummad suured inimesed pidžaamas külas. Edaspidi pole mul pandana ringikulgemise osas tulnud ennast mitte kuidagi õigustada. Seega võiks nii äkki pulma ka minna? Kirjutasin Andreasele, et mis oleks, kui me teeks hoopis kostüümipeo?

See jäi mul varuvariandiks.

No olgu, mul on kapis veel üks tore seelik. Selline:

Aga ka sellisega ei kujutanud ma end väga ratta seljas ette. Pealgi poleks püksid sinna alla mahtunud ja seelik oleks tulnud vedada keskkohaga ikka väga rinna alla. No las see jääb mõneks muuks korraks. Prooviks ikka seda esimest alusseelikulaadset asja kuidagi kombineerida?

No igal juhul pesu on mul pulmaks olemas 😛

Ja Happyl on kogu sellest asjast mingi oma arvamus, mida ta mulle siiani avaldanud pole. Aga musitada tahab ta mind küll. Äkki tahab ise minuga abielluda? Või kiidab hoopis valikut heaks? 😀

Vahepeal jõudsin palavusest niiskele ihule erinevaid pükse vedades mõtelda. Oli selge, et jaki alla läheb lihtne liibuv särk, et ma jaki külge ei kleepuks. Pükstega oli keerulisem, aga no sukkpüksid siinses suvepalavuses rattapükste all oleks juba ülimalt liig. Aga seelik oleks ikkagi tore. Lühike ja puhvis. Jakile mõeldes võiks see olla lilla või roosa. Ja kust minu mõõtudele sobivat satsikat üldsegi leida. Ja veel sobivat värvi?

Otsustasin sõprade käest läbi FB abi ja arvamust küsida. Kust ma leian endale sobiva nunnu puhvseeliku. No midagi sellist, nagu see kuhi kollast ja musta siin. Nii et oleks kohev-kahar-puhvis ja nunnu kah 🙂

Pilte ja linke vupsas seepeale maale nagu seeni pärast vihma ja mul hakkas vaikselt lootus tekkima, et ehk saabki sellest asjast asja. Saatsin kõik need interneti ja iseenda katsetamise pildid ka Andreasele ja sukeldusin hoopis saapateemasse. Tegelikult on mul ju endal terve rida vahvaid saapaid. Küll mitte spets tsikli omasid, aga muidu täiesti sobivaid küll. Maitseasi, eks? 😛

On kõrgemad punaste paeltega ja need eriti mugavad saapad:

või need kõrge kontsaga on ka päris naksikad. Pilt ise on muidugi suurepärane näide mu poiste huumorisoolikast. Ihahhahahaaa! 😛

Eks saabastega saab vaadata, aga paljajalu ma ei jää. Aga see kirjumirju kiiveri-sinder! Kui kleebiks selle üle või laskes spreiga vähemalt üleni mustaks? Seepeale arvas keegi, et see ikka kahjustaks kiivri kui kaitsevahendi põhiomadusi. Hmm, ok. Kuidas? Värv ok, aga kleeps?

Soengust midagi välja ei tule. Paneks siis äkki paruka? No et ratta seljast maha ronides kummardun ette, heidan kiivri peast ja asendan ludus elektrit täis juuksed samasirgelt oma sarvilise parukaga? Tsikli selga sobiks selle temaatikaga ju küll ja soengumure oleks ka laksust murtud 😛

Ja siis saabub Andreaselt sõnum. Sõnumis on link. Ta oli mulle otsinud kohevat seelikut ja jõudnud karnevalipoeni. Nojah, eks see pulm ja me elu ise ka ongi üks paras karneval. See mõte tegi mulle hirmsat moodi nalja. Teeb siiani. 😀

Esimese asjana sõitsime järgmisel hommikul teise osariigi otsa, et reaalses elus pilk neile seelikutele seal poes siis peale visata. Selgus, et karvelipoest üks paras amps kuulub eraldi eriti magusale poekesele, mis mul seest rõkkama pani. Andreas sättis end rahulikult istuma ja otsis telefonist mängu välja.

Puhvikuid oli neil hetkel poes olemas vaid musti. Ja needki ei olnud üldse nii puhvis kui interneti ilupildil. Ma ju ei saa ütelda, et ma ise ülevalt nii lai olen, et puusadega seeliku alumised puhvid alla neelan? Või saan? Vancu seljas oleks see seelik kahtlemata ideaalselt kohev. Ainult et tal pole seelikut ja puhve vaja. Isegi kui ta oleks tüdruk ja ikka tema ise, siis kõik seesugune vihastaks ja ärritaks teda 😀

AGA teate mis?! Olgugi, et see oli karnevalipood, siis… Neil olid kirssssssidega päriskleidid! Saate aru? Lemmikmudelitesse mahtumiseks oleksin ma võinud ennast näiteks pooleks lõigata, aga siiski-siiski, ma leidsin endale täiesti paraja ja veel seesuguse kleidi! <3

Pilt on arusaadavalt internetist ja minu kleit on hea mõni number suurem, aga neid ja veel paljusid teisi nunnukleite näeb ka SIIT samast poest 🙂

Selle “Miss Fortune” kirsikleidiga, mille nimi juba nii ahvatlev on, et sellega saabki vaid oma uuele elule vastu kihutada (fortune ingl k – õnn, varandus, saatus, edukus, elutee, õnnejumalanna), võin ma tsikli selga iga kell ronida ja enda abielu registreerimisele lähen ma sellega päris kindlasti! Seega rattadress oli mul laksust ja täiesti ootamatult olemas. Andreas muheles ja oli iseendaga rahul. Mul oli kuri kahtlus, et ta oli neid kleite juba eelmisel õhtul salaja vaadanud ja oodanud terve hommiku põnevusega, mis näoga ma poes lolliks lähen. On alles… Ants! 😀

Niih, aga selleks, et see asi rohkem kohev püsiks, sest niisama on ta küll marulahedalt lai, aga veidi liiga pikk, selleks on mul vaja ikkagi alusseelikut. Mahlaseid punaseid, nagu siin pildil, neil polnud. Must on muidugi ka ilus, aga see polnud minu meelest piisavalt puhvis. Ajasin siis kaks alusseelikut endale selga. Seelikuosa hoidis lahedalt, aga keskkoht paisus heinasaadiks ja kui sinna alla veel need paganama rattaküksid suruda, siis heljuks ma nagu paras lendav taldrik jalgu siputades ringi. Jäi üks must alusseelik ja eks ma siis kodus vaatan, kas veel leiab parema punase selle asemele või lisan sellele mustale oma veidi paremini pihast istuva musta alusseeliku, millest ülevalpool juba juttu oli.

Kui ma oma sahmerdamistega valmis olin ja kleit koos puhvis alusseelikuga kaenlas Andrease ees maandusin, et noh, hakkame siis minema, siis nõksatas ta lõuaga veidi eemal seisva klaasustega riiuli suunas. Ja ise muigas täiesti varjamatult. Pöörasin end riiuli suunas ja… ahhsoo. Ja seal nad olid, mu kirsid, kirsitordil!

Igal juhul väljusime me poest lisaks alusseelikule ja kleidile ka kingadega. Kirssidega ja kontsadega.

Lipsukesed komplektis on nii punased kui ka mustad. Ja mulle meeldivad nad mõlemat moodi. Eks lõpuks oleneb alusseelikust ja muust, kummad jäävad.

Mul pole küll veel halli aimugi, kuidas ma nende kontsadega tänaval ja treppidest käin, sest pole ma enam nii ammu harjunud seesuguste ebastabiilsete kõrgustega, millele lisandnud kehakaal muidugi oma viguri viskab veel lisaks. Ja no millal ma neid kannan ja vahetan jne. Andreas arvas, et ma võin tsiklisaapad nüüd ikka kohe päris kindlasti ära unustada, sest need on just need ägedad kingad, millega sadulasse ronida. Eksole. Mina ja ratta selga ilma (turva)saabasteta? Kontsakingades? Aga tegelikult, miks ka mitte! 😀

Kingadega koos tuli ka loobumine pükstest ja kui juba kirss, siis olgu kirss, pealegi teavad vanad eestlased rääkida, et mehele sai ikka punase sukaga. Ja kuigi mul pole vaja enam mehele saada vaid ainult allkiri veel anda, siis küll need vanad eestlased juba teadsid, millest nad rääkisid.

Kui nüüd kõik ikka sujub, siis vähem kui kuu aja pärast lähen ma Andreasega meie abielu registreerima. Me lendame sinna astusse oma lohega ja lasen oma koheval kirsikleidisabal tuules laperdada. Ja punastes sukkades jalad litsun Andrease puusade ligi, et kindlam tunne oleks just niipalju, et tal ikka mugav sõita oleks ja kirsikontsad toetan varbakeste peal jalatugedele. Mul polnud vaja isegi silmi kinni panna, et seda asja endale elavalt ette kujutada… aga vaat selle roosa-lilla jakiga ma küll kodust välja ei lähe. Ja ilma jakita ka ei lähe. Variant oleks, et Andreas ajab oma ema vana jaki selga ja mina panen tema musta. Kõik peab olema täiuslik! 😛

Siis turgatas mulle aga pähe, et Andrease isal on sarnane must nahkjakk kui Andreasel. Ja kuigi ta on pisikene murumuna ja mulle vaat et õlani, no kui mul kõrged kontsad all on, siis ometi tema jakk oleks mulle väga paras. No olgu. Andreas helistas vanematele Ungarisse, et kuulge, olge head, kui te pulma tulete, võtke see jakk kaasa, meil üks sõit vaja teha. Muu pidi jääma üllatuseks. Hiljem muidugi selgus, et nemad olid arvanud, et eieieiei, isa jakk on mulle kindlasti väike (kuigi ei ole) ja võtsid ikka ema oma. Oleks siis mõlemadki võtnud. 😛 Ema oma on nii suur, et ma mahun sinna sisse koos Tannuga ka ära. Vancust rääkimata. Ta mahuks sinna ehk koos minu ja Tannuga ka koos. 😀

Kiivri osas ma veel ei teadnud, mida ette võtta, aga päriskirsi suurused kirsikõrvarõngad olid mul juba olemas ja ootel. Mitte et ma neid kiivriga kanda saaksin. Aga ehk parukaga? Või värvin pea leekivaks kirsiks? Või teen kaks Leia-krunni külgedele? Ohhh, asi kisub niiiih magusaks!

Seega maikuu (2016) lõpuks oli üks asi kindel, kui jaanipäeval tuleb registreerimine, siis me lendame sinna oma mustal lohel ja minul olen kirss tordil. Või draakonil!

Ma olin endiselt seda meelt, et minu poolest võime me pärast allkirju kasvõi Mäkki minna juustukooki sööma (siin neil seda eriti head kirsikooki, mis Eestis on, kahjuks või õnneks pole), aga Andreas tahtis hirmsasti ikka pärispeo moodi pidu ka pidada. No ja kui allkiri on antud ja draakon on pargitud, mis siis saab? Oli ka ilmne, et suvekuumuses ei saa Andreas end nahkpükstesse jääda grillima ja hautama. Teine vaatus vajab teist kostüümi. Pealegi tõotas ülejäänud päev tulla hoopis heleõrn ja õhuline ja boheemlasikult romantiline. Seega siis tuli mul neist julgelt jõulistest kirssidest hakata ka edasi mõtlema ja leida endale ka midagi helgemalt kergemat selga. 1 pulm 2 kleiti ja see on vaid kogu ürituse esimene osa! 😉

4. osa: Lootust on ja kisub vist isegi peoks ;)

Neljas lugu me armastuse loost. Sündmused leiavad aset aasta tagasi maikuus 🙂

 

Teispäev, 17. mai 2016 – Esimene asjalik kohtumine

Meie esimene kohtumine abiellumise korraldamise küsimustes toimus justnagu ootamatult. Kohtumine toimus ikka selles samas külavalitsuse majas, aga tavapärase toolideta klaaskabiini ronimise asemel, oli meid kutsutud otse juhataja kabinetti ümmarguse laua taha istuma. Neis klaaskabiinides ametnikega suhelda on veider. Selle asemel, et rääkida inimene inimesega, on neil seal teisel pool peenikese piluga vaheklaasi, meie suhtes julgelt, no nii põlvekõrguselt, põrandat tõstetud. Eks see mõte vast tegelikult on selles, et esiteks ei tohiks meie end liiga mugavalt tunda ja teiseks see, et kui nad oma praeguse laua taga istuvad, siis on nende silmad meie omadega enamvähem samal kõrgusel. Aga kuna nad seal kogu aeg nagunii ringi siblivad ja siis vaid lauale korraks nõjatuvad, et oma kõrge pilve seest alla maa peale midagi müristada ja jälle nõuda, siis see oli alati omajagu häiriv. No ausalt, see mõjus niisama tähtsuse ja tugevuse demonstreerimisena.

Aga meil oli tõepoolest vist nüüd jalg ukse vahel ja lootust olla veidi enam inimesed. Juhataja oli kutsunud kohale ka noore näitsiku, kes vahel klaasleti taga teisi tõredalt asendanud oli ja tuli välja, et tegelikult omab tema selles asutuses ja meie küla pluss ühe satelliitküla piires ainsana luba näiteks inimesi paari panna.

Selgus et hetkel on tegelikult põhiprobleem hoopis selles, et meid on vaja elanike registrisse kanda. Mind ja poisse. Migratsiooniamet sai küll kõik need samad paberid juba, aga nemad ei tegele registrisse info edastamisega, nemad vaatavad vaid endale olulisi asju ehk siis seda, kas mulle elamisluba anda või ei. Ja no kuniks mina pole registris, ei ole meil võimalik ka abielluda. Mingist eraldi registrisse kandmisest ei olnud varem keegi midagi rääkinud. Mitte üheski kirjas, meilis ega kohtumisel. Ka mitte siis, kui me otseselt abiellumise kohta uurisime ja oli teada, et ma alles saan elamisloa. Ja kuna mind saab registrisse kanda vaid koos lastega, siis oligi vaja kõiki pabereid ka nende kohta. Arusaadav, sellest oleks võinud ju alustada… Aga nemad me külavalitsuses vabandasid, sest nemad KA ei teadnud, et see kõik sedasi toimib. Nojah, saime siis kõik koos targemaks.

Parim oli asja juures see, et lootust meilt ära veel ei võetud. Suvine kevadpäike paistis soojalt suurtest akendest sisse ja valgustas musta värvi lauda, mille ümber me istusime. Laua keskmist osa kattis uduõrn tolmukiht ja päikeses paistis see nii ahvatlev, et ma pidin vägisi enda käed paigal hoidma, et mitte joonistama hakata.

Rääkisime abiellumise võimalikust kuupäevast. Kõik nõustusid, et meie 23. juuni on üsna ulmeline, sest ajaga on juba väga kitsas. No kui me mingit hullu pidu oleksime planeerinud, siis arusaadavalt oleks ülemõistuse kiire juba olnud puhtkorralduslikultki. Nende õnneks olime me lihtsalt kaks süsteemi poolt peksasaanud armunud sõnnipunni, kes vaid allkirju ihkasid anda, et asi ametlikuks saaks. Samas meie probleem rippus peamiselt selle lõputu paberimajandamise küljes ja sellestki said kõik aru, et parem on, kui registreerimine leiab aset enne juuni lõppu. Ühtlasi olid meil sellel kohtumisel kaasas ka teada olevalt viimased puuduvad killud nõutud suurest mapist. Kui nad selle nüüd täna õhtul veel teele saavad pandud, siis hiljemalt ülehomme saab juhataja helistada ja uurida, kas kõik on korrektne ja kui midagi veel vaja on, siis liigub info kiirendatult meieni.

Meie eelnevalt täidetud ankeeti uurides, mida nad küll vastu ei saa võtta enne kõrgemalt tulevat luba, aga asju läbiarutada ikka saavad, tuli küsimus, et kas ma olen ikka informeeritult nõustunud oma nime vahetamisega Andrease perenime vastu. No et saan ma ikka aru, et mu nime asendatakse abielludes teise nimega. Nagu viimasele otule seletati seda. Ankeet oli ju saksa keeles ja minu keeleoskus olematu, aga no see on meie kultuuriruumis ometi nii elementaarne – valikuid sisuliselt ongi ju vaid kolm – jätad enda nime, vahetad tulevase abikaasa nime vastu või hakkad kasutama mõlemat.

Preili pani kirja oma üha kasvavasse tegemist ja kontrollimist vajavate asjade nimekirja märkme, et järgmisel kohtumisel on meil kindlasti ka tõlki vaja, kes kõik asjad minu käest ametlikult üle küsib ja kinnitab. Kuigi preili ise sai ka inglise keelest aru, siis asi peab ametlikult korrektne olema, et me saaksime lõpuks oma abiellumise ankeedi ja sooviavalduse uuesti ära täita. Arusaadav. Aga see, et seda tõlki on meil vaja eestikeelset… Üllatus-üllatus, meiekandis pole sellist olemaski. Pakkusin siis, et no äkki soome oma, soomlasi on siin palju rohkem. Kuigi ma ei näinud mingit probleemi, miks ei võiks see tõlk, kui seda nüüd kindlasti vaja on, olla ingliskeelne, sel juhul oleks kõigel ka topeltkontroll, et nemad saavad aru ka sellest, mida tõlk mulle Andrease asemel siis tõlgib. No mine tea, muidu müüb mind veel kaameli pähe Egiptusesse maha või midagi. No ok, võib inglise oma ka olla.

Kuigi me rääkisime veel mitmest asjast, või siis ikka Andreas rääkisin preiliga ja mina mõistatasin, millest nad räägivad, siis üks oli selge – kui me järgmisel korral, täpselt nädala pärast teisipäeval, uuesti tuleme koos tõlgiga, siis peame paika panema ka tunnistajad ja registreerimise asukoha.

Meil on kindlasti vaja kaht tunnistajat. Ma mäletan, kuidas me kunagi ammu minu eelmise pulmapäeva hommikul Tartus registreerimas käisime ja kuidas me siis nii väga oleksime soovinud endaga kahte sõpra ka ruumi kaasa võtta, aga tädi teatas, et kui on vaid allkirjade andmine, siis ükski kõrvaline isik, sealjuures fotograaf, ruumi siseneda ei tohi. Aga siin, olgu või vaid allkirjad, peavad olema tunnistajad. Teised võivad ka olla. Ja see ei sobi, et minu tunnistaja on keegi siit Andrease sõpradest, kes lihtsalt kohutuse ära täidab. See peab ikka päriselt olema keegi, kes on mulle lähedane ja mulle teadlikult head soovib. No jah siis.

Andreas teadis, et tema palub oma vana sõpra. Minuga oleks asi märksa keerukam olnud, kui minu ema ei oleks ammuilma varem puht juhuslikult sobivaks ajaks planeerinud oma puhkust meile külla tulemiseks. Ema sobis minu tunnistajaks suurepäraselt, sest kes veel sooviks minust otseses mõttes kõige enam vabaneda! 😀 Sõpradele meeldiks, kui ma ikka endiselt Eestis elaksin. Me ikka oleme aasinud mu ema kallal, et näe, kui ma mehele saan, siis lõpuks ometi saab tema koormast lahti ja ma ei jää igavesti ta kaela peale. Tema armastus Andrease vastu on vaat et veel suurem kui minu oma, sest Andreas on tema jaoks minu ja poiste suur päästeingel. No ingel on ta küll. Sellega olen ma nõus ja eks emal on lihtsalt nii päratumalt hea meel meie üle. Seega, tulgu ja tunnistagu seda. Kuigi seda siin eriti ette ei tule, et vanemad tunnistama tulevad, siis polnud sellele ka ühtegi takistust. Ainus palve ametnikupreili poolt oli see, et minu tunnistaja võiks inglise keelest miskitki taibata (kui ta just saksa keelt ei oska), sest ta peab õigel hetkel õiget asja õigel viisil kinnitama, et ta mu mehele tahab panna. Seega sai minu emast minu abiellumise tunnistaja ilma temalt endalt nõusolekut küsimata, sest mulle meeldis see mõte üle kõige. 😀

Kuigi see ei ole siin kaugeltki mitte tavapärane praktika, et enne loa saamist kuupäevadest isegi rääkima hakatakse, siis antud juhul tundsime me, et nad tõepoolest vist üritavad meid nüüd korraga aidata (või valutumalt vabaneda? 😉 ) ja me hakkasime oma unistuste õhulossi pisitasa üles ehitama justnimelt 23ndale kuupäevale, kuna mina olin endas vankumatult kindel. Andreas ka, kuigi tegelikult tema enda jaoks see kuupäeva nii olulist rolli ei mänginud, siis oli meil oma nõudmistest mõistlik igati koostööd teha.

Nii, vaatame üle oma nimekirja. Meil on vaja tõlki, tunnistajaid ja nende kõiksugu andmeid. Tõlgi omasid ka. Ametlikult, koos dokumendi koopiaga ja originaalid peavad neil alati endaga ühes olema, et kontrollida. Andreasel piisab IDkaardist, minu peab olema pass ja tulnukapass kaasas. Kusjuures meie IDkaart tegelikult on siin samakehtiv tänu kokkulepetele ja näiteks reisida võin ma sellega siin vabalt, aga abiellumiseks on mul ikkagi ainult passi vaja. Mine tea, äkki neile meeldivad värvipildid, mõtlesin ma isekeskis. Ja siis on meil vaja ka abielu registreerimise koht ära broneerida. Ja seda teadmata, kas me üldse abielluda saame. 😉

Kuna inimesed siin enamasti planeerivad oma elu pikemalt ette ja seesuguse kaose sees, nagu meie, ei ela, siis arusaadavalt oli ka 23. juuni juba üsna tihedalt hõivatud. Meie soov oli võimalikult kiirelt ja valutult see asi korda ajada ja meile oleks sobinud ka selles samas ruumis paberitele allkirja kirjutamine täitsa käigupealt ja ilma midagi enamat planeerimata. 5 minutit ja valmis. Kaua see meie kaks allkirja pluss kaks tunnistajate oma pluss ametnikupreili enda oma ka koos tõlkimisega siis ikka aega võtab?

Aga ei, kõige lühem verioon on 20-30 minutit. Ma küll ei tea, mille peale see aeg seal peaks kuluma, aga no ok. Võib-olla neil on mingid omad asjad, mida puhvriks ette ja taha vaja on. Preili ise küll ütles, et “ta tahab meile armastusest rääkida”.

23nda kuupäeva ajad olid kõik juba täis, aga preili pakkus, et ta saab tekitada ühe lisaaja hommikul kelle 11ks. Kohe hommikul siis sedasi? Et käime ära ja läheme lõunat sööma? Meie enda mõte oli, et kellaaeg võiks olla võimalikult päeva lõpus. Aga no kui kell 11, siis kell 11. Siis selgus, et tegelikult on neil leping veel kahe kohaga, kuhu seesama külavalitsuse preili saab meid registreerima tulla. Neist üks oli mingi vana jahimaja või kinnine kõrts meie kõrvalküla ja teise valikuna oli meie küla serval, reoveejaama ja biogaasitehase kõrval asuv iluaed. Mõlemas neist olid veel paar vaba aega selleks päevaks.

Preili tõi meile teisest ruumist registreerimiskohtade reklaamtrükised ja nende poolt heaks kiidetud tõlkide nimekirja koos kontaktandmetega. Nädala pärast peab registreerimise koht absoluutselt lukus olema, aga parem, kui juba varem. Kiirel vaatlusel oskasin kohe ütelda, et jahimaja jääb ära, sest ausalt, ma ei taha abielluda tumedas ruumis kesk surnud loomade seinale riputatud klaassilmadega päid. Kuigi jah, suur inglise tüüpi kamin oli äge, aga meil on ometi suuuviii ja mõte sellest, et me siis seal siseruumis nende piinatud elukate keskel peaksime oma elu ühe tähtsaima paberi allkirjastama, tundus mulle sügavalt tülgastav. Kogu minu asutuse juures jahimeeste ja metsiku lihasööjate vastu, siis no riputagu nad siis oma trofeesid oma tubade seintele, aga ei, mulle see ei meeldi.

Tollest iluaiast oli mul isegi mingisugune ettekujutus, sest aasta varem abiellus seal Andrease vanem poeg ja Andreas saatis mulle sealt igast asendist pilte. No neil oli tol korral seal lisaks registreerimisele ka igavesti peen hommikuni kestev pidu. Koht ise on kenake. Selline sametiseks nuditud tiheda muru ja ilusate põõsaste ja kõiksugu lillede ja varjualustega pisema pargi mõõtu esinduslik ala. Minu maitse jaoks ehk liiga ameerikalik, aga ma olin valmis seda vaatama minema. Sinna sõitmine võttis aega vaid paar minutit. Eemalt tundub see kõrge taraga piiratud aed nagu oaas keset halli ja tolmust tööstuskõrbe. See on meie külas vist ainus nii morn koht. Parkimine käib tarast väljaspool. Piilusime värvast, aga parasjagu oli seal just üritus, nii et sisse me ei läinud ja veidi nõu pidades arvas ka Andreas, et lihtsalt registreerimise jaoks pole meil küll siia vaja tulla. Mitusada raha kokku hoitud ja ühtlasi ka registreerimise koht külavalitsuses otsustatud.

Preili oli meile teele kaasa surunud ka nende tavalise pulmakomplekti  – paraja pataka kõiksugu reklaamlehti sõrmuste ja kleitide ja lilleäride ja kingituste tellimise ja mille kõige kohta ning arve tavaregistreerimise, abielutunnistuse ja pereraamatu väljastamise ning registrisse kandmise kohta. Kohustuslik summa 336 raha. Kui me otsustame allkirjad anda jahimajas või iluaias, siis lisanduvad sealsed kohalikud renditasud ja preili tarnspordi ja majast eemal viibimise taks. Muidugi on meil võimalik tegelikult registreerimine korraldada kus iganes me soovime, aga sel juhul peame me eelnevalt ära ootama kõigi paberite heaksiidu ja abiellumiseks loa saamise. Ja nemad ei saa siis enam tagada, et me enda soovitud päeval veel midagi teha jõuame. Polnud meil mingeid erilisi soove. Looduses oleks ju tore olnud, aga majast välja nad ei tule. Kirikusse Andreas ei tahtnud ja see ei päästaks meid ametlikust registreerimisest nagunii, ja oleks vaid meie eralõbu. Seega on nagu on ja tuleb lihtne allkirjade andmine 23. juuni hommikul kell 11. KUI need paberid nüüd ometi korda saavad.

Ja siis läks mõte kuidagi veerema.

Nii ja kui me nüüd siis päriselt abiellume… (appii!! me äkki tõesti abiellume?) ja kohal on ka minu ema, siis peame me kindlasti ka Andrease vanemad kutsuma. Ja Andrease suured (kasu)lapsed oma kaaslastega ja venna pere peaks kutsuma ja tunnistaja tuleb kindlasti koos oma uhiuue teise poolega… see tähendab, et juba nagu kisub peoks. Andreas oli veidi aega varem nukralt ohanud, et tal ei ole kodust väljas enam ühtegi sõpra alles jäänud, sest tal pole sõprade jaoks aega olnud. Tõsi see on, et ta on kogu aeg tööl ja tööl on ta ka ihuüksi. Kui just mina endale kontris tegevust ei leia, aga see pole ikka see. Mina jälle arvasin, et tal on tagumine aeg koopast välja ronida ja enne otsustamist, et tal pole enam ühtegi sõpra alles jäänud, asi konkreetselt üle kontrollida. Mine tea, äkki ikka on. Ja üks pisike pidu on hea põhjus üle pika aja kokku saada. Parem ikka pulm kui matused, eksju. Andreas võttis mõtlemiseks aega.

Mina jälle omas peas mõtlesin, et kui me nüüd Andrease sotsiaalsema poole jääst välja sulatame, siis mul oleks vist ka hirmus hea meel, kui mõnigi mu kõige-kõige lähem pääseks jaanipäevaks siia tulema. See, et me hiljem Eestis pulmapeo maha peame, see oli kindlamast kindlam. Või no esialgu oligi plaan see, et pidu tulebki vaid Eestis, sest ei minu mamma ega õde ega ka mitmed teised poleks nagunii pääsenud siia tulema ja mul on vaja isale nimi Läänemerre tagasi viia ja oma Nõmme Haldjaoru mändidega juttu rääkida ja… Ühesõnaga oli seda Eesti asja vaja minu enda pärast ja kui Andreas siis taipas ütelda, et tema võib minuga kasvõi iga päev uuesti abielluda, siis see tõsiasi viis meie mõtted rõõmsalt hoopis uuele tasemele. Tegelikult ei olegi nii, et peaks vaid olema üks pulmapäev ja siis igal aastal pingutatult meeles pidama, et saaks aastapäeva tähistatud. Armastus on täiesti elus organism ja teda pühitseda ja tähistada pole kunagi liiga palju. Pigem tavaliselt liiga vähe. Ja seda kõike jagada sõpradega on veel palju toredam. Kasvõi igal pool ja iga päev. Seega meil tuleb kaks pulmapidu!

 

Reede, 20. mai 2016

Tõlgi leidmine järgmiseks nädalaks ei olnud lihtne ülesanne, aga lõpuks meil siiski õnnestus neljapäeval ühega jutule saada. Tema muidugi helistas veel reede õhtul enne tööpäeva lõppu ja teatas, et ta kahjuks ikka ei saa esmaspäeva hommikul meie kohtumisele tulla. Hetkeks tundus olukord väga sant, aga siis helistas üks teine tõlk meile tagasi ja ütles, et tema nüüd ikkagi saab tulla, kui meil huvi on. Muidugi oli meil huvi 🙂

Meie pulmajutud ja -mõtted olid toredad ja rõõmsad ja heaks vahelduseks kogu läbielatud stressile. Andreas oli kogu asjast samavõrd või ehk isegi veidi rohkem haaratud kui mina, sest mina olen siin korraldamistes oma keeleoskamatuse tõttu suhteliselt kärbitud tiibadega ja võin vaid ideid pritsida. Kaevusin oma albumitesse ja internetti, et tuua sealt välja kümnete kaupa näiteid enda nägemusest ja soovidest riietuse, toidu, keskkonna, ühiste tegemiste ja mille kõige seonduva kohta. Ja kui ta taas aega sai, siis lappasime neid pilte koos läbi, praakisime ja otsisime juurde. Ma suutsin oma hullud ja ulakad ideed talle üsna ladusalt maha müüa. Nende teostamine oli muidugi iseasi ja sellega tegelesime me hiljem. Aga esialgu oli vaja ideed ja teemat ja põhipunktides kokku leppida. Selleks hetkeks oli meil ju eeee… veel tervelt 34 päeva reaalse peoni aega.

Andreasel oli õnneks tööga piisavalt tegemist, et ta ennast väga ajapaanikast haarata ei lasknud. Kuigi ta armastab oma elu piiiikalt ette planeerida. Minu jaoks on 34 päeva terve igavik. Kõik, kes mind teavad, teavad, et ma armastan tähtaegadega võistelda ja mingi ime läbi jõuan alati viimasel hetkel kõik valmis. Võib-olla 2 minutit varem, aga jõuan (erilised tervitused siinkohal Annikale 😉 ). Tähtajad on siiani olnud ainsad kindlad asjad, mis mind reaalselt liigutama panevad. 34 päeva on aga rohkem kui 800 tundi ja seda on väga palju. Mina ei tea, mida nad terve aasta seal Ameerikas küll planeerivad?! 😀

Kroonitätoveeringud olid meil juba kaks päeva olemas. Andrease suhtlemishirmu süvenemist enneteades tegin kiiresti meie pisikese peo tarvis salajase FB grupi. Ja ise sosistasin vaikselt enda paarile sõbrale, et kuule, nüüd VIST läheb päriselt asjaks ja nii tore oleks jaanilaupäeval siin veidi ülevamas meeleolus kohtuda. See tekitas elevust. Mitmepoolset, aga väga ilusat.

 

Laupäev, 21. mai 2015 Mogelsberg

Terve pika päeva tegi Andreast tööd ja mina kaevasin endiselt veel pulmadeks teemapilte kokku. Ühesõnaga täiesti tavaline päev. Seevastu Happyl jagus elevust küllaga ja tema tegi tutvust armastusest kokkukleepunud suurte tigudega. Kui ta titt oli, siis õgis ta me Nõmme koduaias kahe suupoolega kohalikke tigusid, aga siin pole ta oma lemmikuid kohanud – on kas needsamad suured, mis arvatavasti kõige mõnusamad krõmpsutada pole ja siis on ilma kojata jubelimukaid, mis on paraja täissöönd rästikupoja mõõtu. Pole siis ime, kui ma kord pesuruumis vaskussiga tõtt vahtisin ja ta mulle kiirelt lähenema hakkas, siis ma hetkeks mõtlema jäin, et mis asjast need limused sedasi siuglevad. See oli üsna võigas kogemus – mina, pesumasin, meie riided selle sees ja vaskussivolask minu ja masina vahel. Minu rõõmuks ei meeldivad Happyle kõigest teod.

 

Kuna meil vägisi peoks kiskus, siis uurisime ettevaatlikult, kus me seda pidu pidada võikime. Ilmne oli see, et koju me vist enam selle kambaga ei mahu. Siinses mõistes otsisime me sisuliselt ilusa vaatega laagriplatse, kus saaks kindlasti lõket teha ja samas oleks ka vesi, vets ja elekter olemas. Tore, kui on katusealuna, aga saab ka selleta. Esiteks pole me suhkrust, kui sel päeval peaks sadama ja teiseks ei tea ilmataat siin mail mitte midagi kohustuslikust jaanivihmast 😀

Mõned kohad helistas Andreas läbi. Need olid kas juba hõivatud selleks päevaks või ei sobinud mingil muul põhjusel. Ühte kämpingulaadsesse Eesli nimega kohta pidime me isegi vaatama minema, sest neil oli pakkuda suur indiaanitelk koos lõkkeplatsiga, aga samal ajal oli samal kitsukesel terrotooriumil ka teine ja palju suurem pidu. Pealegi pidi seal kell 2 kindlalt öörahu olema. Tädi Eesli-kämpingu toru teises otsas uuris Andreaselt, et meie ootustele vastaks ehk hoopis paremini pisike laagrimaja Mogelsbergis. No et kas me seda oleme juba uurinud. See on eraldatud, vaikses ilusas kohas, seal võib lõket teha ja grillida ja pidutseda hommikuni ja soovi korral saab majakese vihmavarjuks ka juurde rentida.

Mogelsberg? Seda nime oleks ma justkui varem kuulnud… Andreas selgitas, et see on seesama pisike küla Toggenburgi piirkonnas, kust tema suguvõsa perenimi pärineb. Õigus, see jookseb tema paberitest igalt poolt paralleelselt sünnikohaga läbi. Sama nime või selle väga lähedasi variatsioone kannab siin väga paju inimesi, aga tema suguvõsa juured ulatuvad justnimelt 16 sajandi alguse Mogelsbergi, mis oli mingil ajal kuulus ka oma kangaste ja pitside poolest.

Kõlas põnevalt. Uurisme kodulehte. See oli tillukeste piltidega tagasihoidlik leheke, mis paigast endast suurt pilti ette ei andnud. Guuglist oli veidi enam abi. Laupäeva õhtul kontorist kodu poole sõites olid õhk ja taevas nii ilusad. No ok, lähme vaatame selle Mogelsbergi siis üle. Aega oli parasjagu, et enne pimedust kohale jõuda.

Andreas tundis teed külani, kuid selle majakese olemasolust ei teadnud ta varem midagi. Tee vonkles üles-alla ja paremale-vasakule nagu meie Lõuna-Eesti kuppelmaastikul. Ainult et veidi julgemalt ja suurema kaarega. Ma ei saa ütelda, et see kõige mõnusam sõit taluda oli, aga ilus oli see küll. Vahepeal veidi hirmus ka. No siis, kui sa sõidad mäest üles ja korraga pole su ees enam rohkemat kui loojangusinine taevas. Alles mäe otsas olles näed, et allapoole kulgeb tee sama järsult. Pisikese seiklemise peale leidsime õige koha üles. Astusime autost välja. Sume vaikus.

Majakese taga kõrgus tume mets. Maja ees oli ilus muru ja lõkkeplats. Palkmajad ei ole tegelikult üldse minu maitse. Eriti ümarpalgist. No palgist võivad nad muidugi olla, aga siis meeldib mulle, kui nende sise- ja välispind on siledaks töödeldud nii, et mina seda palki ei näe. See maja aga mind ei häirinud. Mitte küünevõrd. Oli lihtsalt selline nunnu onn, mis maja tagant võetud metsast oli majaks tehtud. Sümpaatne kohalik värk.

Maja juurest aga avanes imeilus vaade lainetavale maailmale. Loojuv päike paitas mäetippe ja kutsus eemalt paistva suurte puudega künka otsa ronima, et seda vaadet veel kauem nautida.

Poolel teel künkale avanes seesugune vaade:

Ronisime künkale. Niidetud hein lõhnas magusalt. Vaade oli veel vägevam. Künka tipus kasvavad ringis männid. Legendi järgi on nad seal kasvanud juba tuhat aastat. Võta nüüd kinni see number, aga võimsad ja tugeva väega olid nad ilmselgelt. Siin on kombeks küngaste tippudesse puid istutada. Reeglina on nad seal uhkelt ja üksi ja nende kõrval on pink, et istuda ja vaadet nautida. Reeglina on need pingid siin punased. Mändide juures oli ka pink, ainult et oranž. Istusime ja lihtsalt olime.

Aga männid ja ringis… Minu kõige lemmikum puu on mänd. Tavalise hariliku vahtra ja pihlaka kõrval. Ja seal me siis seisime ühe imeilusa vaatega künka otsas suurte mändide all ja sõnu polnudki vaja. Päike oli loojunud. See oli meie koht.

Täiesti ausalt, kui mul endal poleks seda äratundmist seal sel hetkel olnud, siis ma ei usuks, et sellist paigamaagiat üldse olemas on. Aga no on. Tõsiselt. Ma olin nagu kodus. Oma Nõmme mändide all.

Vaade pingilt otse ette:

Ja vaade alla majakese juurde:

Lippasime veel kord tagasi majakese juurde ja meie mõte liigutas end ise õiges suunas.

Loojanguvaade mändidele veel ka majakese eest peoplatsilt 🙂

Ega nüüd polegi siis muud, kui tuleb vist päriselt pidu!

3. osa: Sõrmused sõrme või äkki hoopis kroonid… kätte?

Kolmas lugu me armastuse loost. Sündmused leiavad aset aasta tagasi maikuus ja enne seda 🙂

 

Korraga hakkas koitma, et nüüd vist ikka läheb päriselt asjaks. Varem niisama mõttes rõõmu ja lõbuga unistustemullis läbimängitud ideed nihkusid mitu head sammu reaalsusele lähemale.

Esialgu polnud meil mingit peoplaani. Vähemalt mitte siin ja sedasi ehku peale, sest polnud ju veel üldse kindel, et meil päriselt ka abielluda lastakse. No et kui tunne on tugev, siis eks me kunagi hiljem, ühel heal päeval, siis peame Eestis mingi pisikese kena istungi sõprade ja koogisöömisega. See tundus armas mõte ja rohkem ma ennast selle peovärgiga ei painanud.

Kalendrisse vaadates oli minu jaoks vankumatult kindel vaid üks asi – me pidime saama abielluda enne juunikuu lõppu ja numbreid kaaludes oli minu üks ja ainus soov teha seda jaanilaupäeval. Siin on see täiesti tavaline päev ja jaanipäeva ei tähista mitte keegi. Minu õnneks oli Andreas kord juba jaanipäeval Eestis viibinud ja teadis hästi, mida see päev ja eriti öö, minu kui eestlase jaoks, tähendab. Ma ei pidanud midagi seletama ega selgitama ja tema oli asjaga igati päri, et jaanipäev on üks igavesti tore päev. Olgugi, et 2016. aastal langes see päev neljapäeva, mitte tavapärase abiellumise nädalapäeva, reede, peale. Nädalapäev on igal aasta isemoodi, aga number  ja jaanilaupäev jääb alati oma kohal, Eestis on see alati pidupäev ja järgmine päev on ka vaba.

Jaaniöö on mulle alati kuidagi väga oluline olnud. Ilmselgelt olulisem kui jõulud ja olulisem ka kui uusaastaöö. Ja mis võiks veel toredam olla, kui et sellest saaks ka minu abiellumise päeva. Mul on isegi palju aastaid tagasi üks pisike luuletuse moodi asi kirjutatud ja mõned aastad varem (isegi veel enne Andreast) joonistasin ma selle juurde ka unistava pildi, mis nüüd ühtäkki kuidagi eriti prohvetlikult kõlas.

Nii ja vot kui ma siis endamisi arutlesin, et miks ikkagi on see jaaniöö minu jaoks nii hirmus oluline, siis taipasin, et oma rolli mängib selles ka meie omadele uskumustele ja jaaniöömaagiale lisaks mu armas Shakespeare. Minu eriti romantilist meelt on läbi aegade toitnud Underi ja Alveri kõrval tema sonettidele lisaks just naksikalt ulakas Suveöö unenägu. See raamat on mul aegade jooksul üsna kapsaks õhatud ja armastatud ja selle ingliskeelne pealkiri on antud juhul isegi tabavam kui eesti lihtne suveöö.

Ühel hetkel sai see jaanilaupäeval abiellumise soov veendumuseks, mis vaigistas ka kogu selle jabura bürokraatiatormi me ümber ja me panime omavahel paika, et ISEGI, kui kogu see paberimajandus korda ei saa ja meil ametlikult abielluda ei lasta, siis meie abiellume 23. juunil ja punkt. Tore ju oleks, kui paberi peal oleks ka kirjas 23.06, hea vanast peast meeles pidada vähemalt teiste abiga, aga kui see ka ei õnnestu, siis enda jaoks paneme kuupäeva pidulikult lukku ja tunnistame vaid seda, kui veel üht toredat verstaposti me armastuse teel. No et kaua võib rippuda ja oodata ja unistada, aeg on elada!

 

Meie plaan…

… oli sisuliselt äärmiselt lihtne. No et käime anname oma allkirjad ära ja ongi kõik. Pärast läheme lastega kohvikusse ja loomaaeda või minu poolest kasvõi mäkki friikartuleid sööma, kui see peaks pereenamuse suur ja väga pidulik soov olema. Või kui Andreas peab ilmtingimata tööle minema, no siis mingu. Minu ainus kindel isiklik mõte oli, et õhtul enne abiellumist, tahan korra veel Mamma Mia filmi vaadata 😛 Mitte, et ma seda vähemalt 100 korda juba näinud ei ole plaadilt ja Brodwayl esiridades istudes.

Riietuse osas puudus igasugune stress. Vaatasin üks päev kodus peeglist, et näe, mu mõned aastad tagasi Humanast kahe raha eest ostetud sinkas maani suvekleit on täitsa kabe. Lehvib teine tuules laia saba plaginal ja mina näen selles enda jaoks täitsa kabe välja. No et tõmban midagi veel paljaste õlgade peale ja ongi olemas. Nii, aga mis on veel oluline abiellumise juures? Sõrmused? Need, kui abielulepingu kinnitamise ja kõrvu asetsedes ka igaviku sümbol. Teate küll, sõrmused ju ikka kuuluvad reeglina abiellumise juurde, eks?

Me olime sellest nii palju möödaminnes rääkinud, et kollane kuld pole meie kummagi rida. Seda enam, et me mõlemad olime omal ajal just neidsamu kollasest kullast rõngaid juba kandnud. Andreas küll julgelt 10 aastat kauem kui mina. Valge kuld on tore, aga nii pehme, et täkked muudavad selle kiirelt närituks. Kuigi mulle valge kuld meeldib oma kerguse  ja pehmuse poolest, kui teda puudutada. No jah, on igasugu hõbedavärvilisi ja tugevamaid versioone ka, aga ausalt, ma olen üsna veendunult hõbedausku. Endiselt. Ka Andresele meeldib hõbe. Kuidagi tahumatum ja karmim on see metall ja omal moel meie olemisega kuidagi rohkem klappivam kah.

Ma ei tea, mis Andreasele pähe lõi, aga ühel lõunapausil leidsin end ootamatult juveelipoes temaga koos läbi vitriiniklaasi sõrmuseid uudistamas. Talle olevat paberimajandamise vahel tulnud korraga kõhklev tunne, et ehk on mulle ikka oluline, kui meil ikka ka sõrmused saavad õigel hetkel sõrme. Kui poetädi taipas, mida me seal vaatame, siis juhatas ta meid sirgelt poe tagumisse nurka punasele sametdiivanile istuma. Laes rippuv pidulik kroonlühter ja pehmelt vetruv diivan ja õhevil tädi andsid märku, et see siin vist ongi nüüd romantika emalaev, kust saavad särava kohustusliku pitseri armastuse lood ja meie asi on vaid rahakoti raudasid paotada ja jalustrabav õnn oma õuele lasta 😀

“Soovite te midagi juua? Kohvi? Vett? Koolat?” küsis tädi hästi kenasti. Ta ju lootis, et ta suudab meile vähemalt kaks kallist sõrmust maha ärida.

Mul polnud vähimatki plaani siinna kauemaks vahtima jääda. Tulime me ju ainult piiluma, mida pakutakse. Minu õnneks suutis ka kohvihoolikust Andreas joogist viisakalt keelduda, mis andis lootust kiiremini minekut teha ja tädi asus kohe õhinal asja kallale. Meie põlvede vastas oli madal ümarate servadega paksust klaasist lauake. Tädi libistas sujuva liigutusega sellele mõned kataloogid kaasavõtmiseks.

Kuuldes, et kollane ja punane kuld on välistatud, asus ta meie ette karbikeste kaupa kõikvõimalikke muid näidiseid laduma. Igas 20 x 20 cm mustas sametpapist karbis oli neli omavahel sobituvat paari sõrmuseid. Kord juba olukorras olles, on siin ääääärmiselt (no ikka veel kordi enam kui Eestis) ebaviisakas oma tüdimust välja näidata ja kella vaadates niheleda. Me, eestlased, oleme loomult märksa praktilisemad ja kui asi ikka kohe mitte ei lähe, siis me seda enamasti teeselda ka ei viitsi. Siin aga nii ei saavat. Seega vaatasime me viisakalt ja püüdlikult, kuigi me teadsime omavahel muljed vahetamatagi, et siit poest ei vaja me midagi. Aga kuna me vist siiski piisavalt osavõtmatud olime või miski meile ei sobinud ning midagi pikemalt me uurima ei jäänud, siis läksid tädi pakkumised aina põnevamaks. Mustast puidust detailidega nägusate sõrmusteni välja. Pean tunnistama, et need olid tõesti ilusad, aga üldse mitte minu maitse. Hinnad olid tuhat ja enam. Ühele sõrmusele. Meie kogu eelarvegi polnud ligilähedale nii suur, kui nende ühe sõrmuse hind. Ise ta veel särasilmselt lisas, et no tellimisega läheb mingi 3-4 nädalat. No näed, võib-olla isegi jõuaks, mõtlesin ma muiatas ja me saime kataloogid kaenlas sealt kenasti tulema.

Tegelikult teab Andreas hästi minu pulmade korraldamise reeglit nr 1 ehk ära kunagi maini, et sa seda või teist vajad pulmadeks! Ütle, et sul on stiilipidu või üllatussünnipäev või no mis iganes üritus, milleks sul just neid ühesuguseid sõrmuseid või kleiti või soengut või meiki või torti või mida iganes vaja on. Ma saan aru küll, et ülepea armununa tahaks suurejooneliselt üle universumi röökida, et maaaa lääääääheeeen meeeheleeee, vaadake, aga ei, tasub targu vait ja tagasihoidlik olla. Miks nii? Sest iga inimene saab aru, et suvalise peo ja sünnipäeva ja kingituse eelarve on KORDADES pisem, eufooria selle ümber tagasihoidlikum, kui pulmade oma võiks olla. Kuigi see võib-olla isegi ei vasta tõele. Lihtsalt stressi ja planeerimist ja korraldamist ennast on pulmadega ehk enam. Ahh, meie hukas saamahimus tarbimisühiskond ja meie oma ihadega selle kõige keskel!

Ma sain oma vitsad kätte aastal 2000 omaenda eelmiseks pulmaks valmistudes. Kooliraha polnud targu küll kõige hullem, sest ka siis ajasime me lihtsalt ja bravuurita läbi, aga mõned asjad siiski olid, mis sel hetkel kuidagi möödapääsmatud tundusid. Elus esimest korda ilusalongi minnes ei taibanud ma mitte, et kui tavaline pidulik meik maksab ühe summa, siis sisuliselt seesama pidulik meik, mis mulle pähe maaliti kui pulmameik, oli hopplaaa! topeltsummas. Soengu hinda ma ei mäleta, sest polnud ma ka kunagi varem ega hiljem juuksuris soengut käinud tegemas, aga usun, et ka see armas punupats oleks niisama tänavalt tulles ja patsi soovides, sootuks teise hinnaga olnud.

Oma kimbust ma ei räägigi, sellest pean ma teile kohe ikka pikemalt rääkima, sest see oli täiesti ehe Poola porno ehk midagi nii jubedat, mida ma varem kunagi näinud ei olnud. Selle õuduse eest maksime me “fikseeritud pulmakimbu hinda” antud lilleäris ehk 500 krooni. 500 selle eest, mille eest poleks letilt ostes keegi eluilmas isegi 50 krooni maksnud. Ausalt, noh! Võrdluseks – ma tegin pruutneitsite kolm samasuurt ja märkimisväärselt kabedamat kimpu nii sisult kui ka väljanägemiselt pärisroosidest 25 krooni eest. Kusjuures mu kimp ei meenutanud mitte millegi poolest seda kergelt kreemikate roosidega kera, mille me näidise järgi tellinud olime. Ma soovisin ainult valgeid roose ja ei mitte midagi muud. Kipslill ajab mind endiselt endast välja ja mu pulmakimp oli viimane, kus ma seda täiteainet näha soovisin. Ja mis ma sain?

Longu vajunud roosade rooside närbunud õienupud, millel pruunikad välimised kroonlehed olid ära rebitud ja pehmed varrejupid nõelte abil oasisesse surutud… no need olid NEED lilled, mis muidu võiks end näiteks jäätmete hulgast leida, aga ei, kõik läks kaubaks. Neile roosadele nirudele lisaks oli kimbus umbes poole “taldriku” jagu (pidi ju kera olema?) rooside asemel hoopis roosad nelgid.  Ausalt, nelk on maailma kõige viimasem lill, mis mulle meeldida võiks mu pulmakimbus. Ju mul on veel nõukaaegne lilletrauma nendega. Ja kõige krooniks oli roosade nelkide ja roosinirakate vahel arvake ära mis? Kuivanud kipslille puhmad. Ja kõige krooniks kõigi lillekimpude õud – õite vahele oli äiteks surutud ka beezhid hõredaks töödeldud kuivatatud lehed!!! Need siis ilutsesid seal tumerohelise oasise sees, mis läbi kimbu mitmest kohast selgelt silma paistis. See oasis, mille sisse lilli kinni torgitakse, oli surutud veel mingisse totakasse varrega plastlehtrisse. Ometi olin ma tellinud lilledest kimbu, millel näidise peal kõik varred kenasti punti olid seotud. Plastikust varre jõudsin ma viimasel hetkel veel valge paelaga katta, et midagi päästa.

Esimesed õied lendasid kimbust juba uksest väljumisel… Noppisin need üles ja surusin kuidagi tagasi – nõelad olid ju küljes. Ma olin nutma puhkemas ja poleks mul ropult kiire olnud Tartust Viljandisse ja peas olnud hirmkallist pulmasõjamaalingut, siis ma oleksingi törtsu vihast ja õnnetusest seal nagu kõige haledamas multikas pisaraid kahes kaares pritsides, nutnud ja oma raha tagasi nõudnud ja ise endale kimbu teinud. No ausalt, see kimp oli kõige hirmsam kimp, mida ma iial lähedalt näinud olen. Ma ei tahaks sellist isegi matusteks saada 😀 Aga ometi oli see tehtud ekstra mu pulmadeks täis pulmakimbu raha eest. Samas küsin ma endalt siiani, miks ma ometi üht pruutneitsite kimpu lihtsalt endale pihku ei võtnud. Arusaamatu.

Kaevasin ajaloost teie jaoks selle kimbu näitamiseks isegi ühe eriti naljakalt armsas pildi välja, kus kikilpsustatud papa mugistab pikkade kulmukarvade võbinal naerda ja isa musitab mind eufoorias miskipärast otse suule, et kohevarsti samm edasi astuda ja jälle üks põrutav endamoodi pirn maha panna ehk surmtõsiselt mu vastse abikaasa kõrva sosistada: “S*ta valiku tegid!”. Isa ikka oskas 😀

Nii, aga näete seda kimpu mu käes? Paremat ja lähemat ja selgemat pilti mul paraku polegi ja ega see lillepunt siin ju nii hull tundugi vist, kui tausta ei teaks. Aga tuleb tunnistada, et ka pildil on ta kõike muud, kui ma soovisin – beezhid kuivatadu lehed, kipslill, roosad närbund nõeltega roosid ja noosad nelgid! No pole ju lihtne valge kera ja see kuradima tumeroheline märg vaht ehk oasis vahib sealt kimbu paremalt servast ju otse vastu ka täna ja siin! 😀

Just nii sain ma omal ajal oma pulmaõppetunni kogu eluks. Ei iial enam ei telli ma midagi seesugust pulmadeks, sest pole see ei lillepoe, ilusalongi, juuksuri ega kellegi teise asi, mille jaoks mul seda või teist ülepea vaja peaks olema. Ma maksan teenuse ja tulemuse eest ja mida ma sellega teen, on sügavalt mu isiklik asi. Ma lubasin häälekalt endale ja maailmale, et minu edasise elu pidulikud sündmused saavad kaubanduse ja teenuseosutajate jaoks olema alati vaid “tagasihoidliku eelarvega stiilipeod”.

Andreas on minu suhtumisega üsna algusest peale kursis. Kui ta hoolega meenutas, siis pidi ta tõdema, et ka tema oli omal ajal üle maksnud näiteks fotograafi eest, kes eranditult kõik pildid kogemata pekki keeras ja neid kuidagi päästa enam ei suutnud. Nüüd ta muidugi on nõus ka muude asjade osas, et pole aus, kui hind vaid seepärast muutub, kui asja nime ette “pulma-” kinnitub. Seega, me oleme vanemad ja paaaalju targemad 😉

 

Sõrmused või mitte?

Aga ikkagi need sõrmused. Kas meil on neid üldse vaja? No tore oleks, aga kallimate jaoks raha hetkel lihtsalt ei ole ja aega otsida niisama meelepäraseid nagu ka pole ja kuna meil nagunii oli plaan see pisike peopidamise asi Eestisse kavandada, siis mõtlesime, et no las need sõrmused siis jäävad ka ootama seda Eesti värki. Ega me siis seepärast vähem abielus pole, kui meil nüüd seda ametlikku rõngast ninast läbi pole. Või sõrmes. Pealegi muigas Andreas, et oma eelmise abielu esimese sõrmuse suutis ta vaid mõned päevad hiljem juba ära kaotada Vahemere vahustesse lainetesse. See kaotamise ja püsivuse mõte viis meid ringiga tagasi millega palju püsivama juurde, kui seda on sõrmused, mis elus ja ajas võivad nii suureks kui ka kitsaks jääda. Kui see kokkukuulumise kinnitus on aga tindi ja nõelaga naha sisse toksitud, siis on ta märkimisväärselt püsivam nähtus. Kindlam ju ka. Naljalt ära kaotada ei saa. Isegi mitte Vahemerre.

Tätoveeringu mõttega olime me mänginud juba ajast enne seda, kui me reaalses elus kohtusime. Meil mõlemal oli varasemast elust üks tätokas. Mõlemal vasaku käe õlavarrel. Sõnni tähtkujus sündinud Andreas lasi oma pulli endale teha 19selt, mina enda päevalilled aasta hiljem. Tema oli enda eluka ammu enne tegemist välja otsinud, pildi CDle salvestada lasknud ja selle eest ka kena kopika kasutustasu maksnud. Tegemisest mäletab ta vaid seda, kuidas iga torge, mis suuna kaenalaugu suunas võttis, oli jubetult valus. 20 aastat hiljem näeb tema märkmisväärselt kasvanud käel see elukas välja selline. Kusjuures pull ise pole õnneks laiusesse väga veinud. Mustadest teravatest joontest on elu jooksul saanud aga tore sinakashall võib-olla-pulli-moodi-tegelane 😉 Aga no olgu, kujutis on endiselt äratuntav.

Andreas avastas jupp aega hiljem oma BMW tsiklile mingeid juppe otsides juhuslikult, et üks firma on sellest samast, vabalt müügis olnud pullist, endale logo teinud. Tema muidugi itsitas, et tema omast, sest tema tätokas oli vanem. No on alles sakslased, kasutavad šveitslaste tätokaid enda firma reklaamiseks, eksole 😛 Nüüd uuesti, seda pilti siin minu jaoks otsides, avastas ta, et sedasama pullipilti kasutavad kaasajal juba mitmed teisedki ettevõtmised. Kui sa ikka oled (rohkem tõenäoliselt) mees, kes armastab verist liha süüa, siis see pilt ju ometi on see, mis su maitsemeelte kõige heledama litakaga nitro plahvatama paneb? 😀

(see konkreetne pilt siis internetist, päritolu on arusaadav 🙂 )

***

Minul oli kodutöö kenasti tehtud – olin hoolega uurinud koolivennalt saadud kes-teab-mis-päritolu, aga mitmetest kätest läbi käinud paljundusi vene vangide tätokatähendustest. Ja ühtlasi olin ma veendunud, et näiteks okastraati ega ka roosi, ei okastega ega ilma, liblikat, inglit, kotkast ma endale pääääris kindlasti ei tee. Ostsin endale ekstra veel ka ilusa paksu ja värviliste piltidega sümbolite raamatu. Kaaluisin kaua enda jaoks olulisi asju ja jäin lõpuks veendunult pidama päevalille juurde. Mul oli vaja päevalilletätokat.

Mulle meeldivad päevalilled. Kohe hirmus väga meeldivad. Mulle meeldib nende tugevus, nende lõhn, nende iseloom, nende värv ja see, kuidas nad on nagu maapealsed päikesed. Üks minu kõige suurematest unistustest oli lapsest peale seista keset õitsvat päevalillepõldu. Ma olin küll veidi varem käinud Ungaris ja seal näinud sügisest päevalillepõldu, aga unistus minu sees püsis. Pealegi oli isa mulle samal aastal sünnipäevaks kinkinud Elizabeth Ardeni Sunflowers lõhnaõli ja tualettvee ja ma lihhhtsalt armastasin seda lõhna. Ja see polnud veel kõik – minu lapsepõlve kõige lemmikum multikas oli pisikesest tiigrist ja tema sõprusest päevalillega. Külmade tulekul jäi ta üksinda looduse meelevalda ja nii see kõik algas. Külmal talvel oli tal turvalise pesa ühe talveks pea maha toetanud päevalille all. Lillest pudenenud seemned kogus ta endale kaissu ja kui ta kevadel ärkas, siis leidis ta end kõrgel taevas päevalillepõllu keskel ühe lille peal ja kui mu mälu mind ei peta, siis oli iga päevalille sees lõpuks keegi. Mäletate seda nunnut multikat? Ma olen seda nii mitu korda juutjuubist püüdnud leida, aga tulutult. Pealkirja ma ei mäleta ja vene keeles ei oska paraku vist otsida.

TÄIENDUS: mu lemmikmultikas on tänu Ivi abile leitud! Link asub loo lõpus kommentaarides. Ja see multikas on veel nunnum kui ma mäletasin. Ma ei olnud seda vähemalt 25 aasta näinud ja kõike päris täpselt enam ei mäletanud, aga no ausalt, see on veel parem ja ka visuaalselt ilusam, kui mäletada tihkasin. Aitäh, Ivi!  <3

Mingil hiliskevadisel hetkel seadsin siis koos koolivennaga sammud Vene tänava lõpus asuvasse asutusse. Tuba oli tühi. Tätoveerija, vanem kiilakas mees, istus jõude. Lappasime rahus katalooge. Koolivennal oli oma kavand kaasas, mingi lihtne mustaga ornament. Seega temaga oli lihtne. Minuga aga üldse mitte, sest endal mul vaid üldine idee, et see peab olema päevalill. Mõtlesin, et kui ma näen sellist, mida ma tahan, siis ma tunnen selle ära. Onu muidugi õitses ühe lühikese hetke, kui ta mulle peopesa suuruseid julgeid õisi demonstreeris, et tema teeks nad mulle õlale. Mina aga tahtsin midagi paaaalju pisemat ja tagasihoidlikumat, sest aasta varem olin ma koju juba oma kiila peaga läinud ja isal kulus vaat et kuu, et minuga uuesti rääkima hakata. Mis siis nüüd veel saab, kui ma oma “kotkaga” koju jalutan.  Paneb mind äkki veel pliidiukse külge kinni? Eesti filmiklassika distsiplineeris kuigivõrd 😛 No sel ajal ei olnud tätokad veel kaugeltki nii moes ja igapäevased kui nüüd, aastaid hiljem.

Lõpuks leidisme mingi muu lille ja onu siis joonistas sellele nii, et see nägi välja igati päevalille moodi. Tõmmis käele ja juba läkski suristamiseks. Valu ma ei mäleta. Huvitav ja eriline tunne oli hoopis. Kui ta minuga valmis sai, siis jätkas ta selle sama musta värvi ja nõelaga mu sõbra õlal tema ornamendiga. See oli see hetk, kus minul kuul kokku jooksis. Aga küsida ei julgenud ma midagi. Põdemist jagus mitmeks aastaks. No et kes seal veel enne mind oli äkki olnud? Ma olin sel ajal agaralt doonoriks käinud ja no ok, pool aastat polnud mingi ilmatum aeg oodata vahepeal, aga ma tõsimeeli kartsin, et mine tea, mis ma sellest nõelast kõik saada võisin. Aasta hiljem võtsin end kokku ja käisin tegin igaks sajaks juhuks kõik võimalikud testid. Kõik oli korras, aga õppetund oli käes ja teadmine ka, mida tulevikus hoolikamalt jälgida.

Igal juhul nägi mu kahe õiega päevalilleke mingi viis aastat hiljem mingi kauge ja arusaamatu nurga alt välja seesugune mittemidagiütlev pisike kribal. No seal mu vasaku õla juures, märkate? 😀

Aastate jooksul selgus muidugi, et päevalillel on ka väga kehv tähendus – ta on sõgeda ja ennasthävitava armastuse sümbol ja leidus inimesi, kes pidasid vajalikuks mind ikka ja jälle selles osas valgustada, no et kas ma ikka juba tean, millesse ma end mässinud olen. Ja üldsegi, päevalill on alati vaid ühe peaga, aga miks minu omal kaks on 😛 No anna kannatust. Maailma rõõmuks oli mu lillepilt siiski nii pisike ja minu kasvades jäi kuidagi veel pisemaks ja muutus aina kahvatumaks ja kahvatumaks. Kümmekond aastat hiljem oli mu päevalilleke kaotanud enamuse oma kollasest ja pruunist värvist, veel vaid äärejooned ja lehtede roheline vaatasid vastu. Nüüd, kaks aastakümmet hiljem, on kollane ja pruun haihtunud minevikku. Mustast on saanud kokkusulanud hall ja rohelist võib ehk hallist võõranduva kumana aimata. Seal ta on ja vananeb vaikselt koos minuga 😀

Mis ma muud oskan kosta, kui et õnneks taipasime me mõlemad noorusest hoolimata oma tätokad teha üsna heale kohale, et isegi kerede kosudes ei muundunud need millekski muuks. Mulle meeldib alati näitena tuua veidi lopsakamalt vohavamatele kehaosadele ilutsema pandud liblikaid, mis pringil noorel ihul igavesti ilusad on, aga kehakaalu tõustes võivad vabalt ühel hetkel nahkhiire mõõdu välja anda. Ja sellega, et tätoveeringud aastate minnes oma värvi muudavad, no see oli ilmne juba ammu. Eks nad elavad ju meiega koos me elu.

Ja siin me siis nüüd olime. Sisuliselt oleksime me mõlemad võinud kaaluda vanade tätokate värskendamist või millekski muuks tegemist, aga meie lustisime hoopis ideedega millestki uuest ja millestki sellisest, mida omavahel jagada. Või no tegelikult vahel ma ikka tegin Andrease käega nalja ka ja tuunisin tema pulli natuke nii ja natuke naa. Näiteks sebraks ehk tiigerhobuseks. Ta vist isegi ei pannud tähele, sest markeriga joonistamine ei ole valus 😛

Nii, aga see jagatud tätokate jutt ikka! Paaride ja sõprade ja laps-vanem tätoveeringuid leiab internetiavarustest ohtralt ja me kaalusime neid asju julgelt nii ja naapidi.

Kas teha nii, et meil mõlemal on täpselt ühesugused pildid? Või nii, et ühel on pildist üks ja teisel teine osa? Pildina või tekstina, et tähistada kahe tervikut. Või kirjutada kuupäev? Aga siis esimese suhtlemise või kohtumise või mõne käepalumise või kokkukolimise või abiellumise oma? Või linnukesed, kellega meil on oma lugu, millest ma räägin teile teine kord. Või aatomid, millega Andreasel on oma lugu. Või lihtsad ringid või lõpmatuse märgid suure armastuse kinnituseks. Neid kõiki on nii palju kasutatud. Sekka surus end naljaga ka meie päris isiklik huumor, et mis oleks kui meil mõlemal oleks naha sisse toksitud minu nimi. Mitte lihtsalt nimi, aga nii, et V-st saab südame teha ja siis saabki kokku, et E armastab A-d.

tegelikul on minu nimes kogu me armastuse lugu juba kirjas 😉

Valik oli peadpööritavalt lai, aga midagi, mille peale me mõlemad ahhaaa ja ohhooga lakke oleksime hüpanud, polnud. Täpselt nii, nagu keegi kuskil juba teinud on, ka ei tahtnud. Kiiret polnud.

Mõned internetinäidised teile ka:

Mingil hetkel hakkas Andreas ajama, et meil on kroone vaja. Internet on neid puupästi täis. Nii ühe- kui paarikaupa. Vaadake erinevaid variante või eelpool oleva pildi ülemises reas. Mind alguses see ei kõnetanud. Aga seda, et mina tema kuninganna olen, sellega olin ma juba harjuda jõudnud. No kui keegi sulle seda pidevalt kinnitab, siis ühel hetkel tuleb ju harjumine. Just kuninganna, mitte printsess. See printsessifaas on mul elus kuidagi täiesti vahele jäänud ja haldjaks hakkasin ma ka päris ise. Isegi enda isa jaoks olin ja jäin ma tema pesueht pärdikuks. Alati. Ja mind kõrvust lae alla sikutades tahtis ta mulle alati Pariisi-linna ja Eiffeli torni näidata. Ei mingeid poputatud printsesse, hoopis lihtne loomarõõm ja esireas barrikaadidele roninud rebenenud särgikaelustega kangelannad. Aitäh, isa, huvitavate süvahoiakute loomise eest, hihii! 😀

Andreas, kelle lapsepõlve lemmikmuinasjutt oli Printsess herneteral, ei ole osanud minust kunagi printsessi näha. Ma ju pole selline peen ja peps preili ja päästmist pole ma ka kunagi vajanud. Mina olen hoopis tema leedi olnud. No nii ta kutsus mind alguses. Ja tema oli rüütel oma raudsel kaherattalisel ratsul. Mingil hetkel segunes leedi-jutt kuninganna omaga. No kui kuninganna, siis kuninganna, mis ma ikka meelitustele vastu pusklen. Iseenda maailmas olen ma ikka ju pisihaldjas ja draakonimamma kah. Aga Andrease maailmas võin ma olla kestahes tema heaks arvab ja ma võtan selle rolli suurima hea meelega vastu. Ja vot kui mina olen tema kuninganna, siis arusaadavalt on tema minu… tuldpurskav lohe? Või siis hoopis kuningas? Ta arvas, et kui ta nüüd kuningannaga abiellub, siis on ta igal juhul kuningas. Minu poolest olgu või kojanarr, mina armastan teda ikka. Ja kui ta tahab kuningas olla, siis olgu aga. Päris uhke värk on oma kuningaga abielus olla vist 🙂

Pulmamõtetega koos võttis Andreas pähe, et tema igal juhul tahab endale krooni. Ma olin valmis asja uurima ja kaaluma. Sukeldusin. Vaatasin nii ja vaatasin naa. No EI ei kõnelenud need peente detailidega ja kõiksugu kaardimastide kuningad ja kuningannad minuga. Krooni mõte iseenesest hakkas mulle meeldima. Ja mis oleks, kui meil polegi pulmas sõrmuseid vaid on hoopis kroonid?

Andreas teatas, et tal oli just seesama mõte, et mõtle kui äge, kui me oma muinasjutu sedamööda siis ka ametlikuks teeme. Püüdsin veel suurema hoolega leida enda jaoks sobivaid kroone. Ma isegi proovisin mõnda neist endale käele siia ja sinna joonistada. No ei olnud minu oma see must värk. Kõik need kroonid olid kuidagi liiga massiivsed või liiga kribudetailsed või liiga muhvinid ja no igat moodi mitte nii nagu mulle endale hea tunduks. Ma pidin leidma sellise krooni, millegi ma mitte ainult ei suuda vaid ka tahan igavesti koos elada ja selle pidev nägemine mind mingilgi viisil ei häiriks ega ärritaks.

Ja siis korraga tuli äratundmine…

Ma ei leidnud mitte midagi ja mingil täiesti suvalise päeva suvalisel hetkel lasin käel ja pliiatsil ja paberil enda eest mõtelda. No et, ma joonistan selise krooni nüüd, millist ma tahaksin. Ma olen aegade jooksul joonistanud nii kuningannasid kui printsesse. Isegi enda haldjakehastusele olen mõned korrad krooni kuklasse surunud. Joonistasin endamoodi krooni ja värvisin selle seest ka harjumuspäraselt kollaseks. No nii nagu ma ikka olen teinud, sest kroonid on ju ometi kollased? 😀 Mulle meeldis see kroon. Näitasin Andreasele. Talle meeldis ka ja ta teatis siis seepeale, et kuule, joonista mulle ka, aga must ja triibuga allservas. Joonistasin. Kohe mitu varianti. Kuigi üleni must pole minu teema, siis mina seda ju kandma ei hakka ja minu joonekiri on sellel ikka juures ja kokku sobivad nad minu kollasega ka.

Mina oleksin rahuldnud vaid krooniga. Ma usun, et pilt räägib oma lugu ise just nii nagu vaja. Esialgu oli mulle teksti mõte isegi võõras. Ja kui, siis miks inglise keeles? Äkki hoopis tema saksa ja mina eesti omas? No ok, inglise keelega ta veenis mind üsna pea. Aga ikkagi see tekst. No kuidas? Netist muidugi nägi mida kõike, aga minu jaoks olid need oma kujunduselt võõrad. Liiga toretsevad, liiga igavad, liiga sogased, liiga libedad, liiga kandilised, liiga keerulised ja noh, ühesõnaga väga võõrad ja selgelt ei-ei-eid!

Lõpuks me midagi Andreasele nagu isegi leidsime, aga mulle endale see ikka ei meeldinud.

Siis küsis Andreas, et ma ju kirjutan oma töödele igale poole oma käega ja endale iseloomulikult alati alla, no et miks ma seda teksti siis ei võiks ka ise meie kroonide juurde kirjutada. Proovisin. Tundus täitsa sümpaatne. Igal juhul palju parem, kui kõik need läbiproovitud kirjastiilid guugli kirjastiiliotsingus.

Korraga oli meil olemas selge idee . Joonistasime neid kroone prooviks erinevas suuruses ja erineva asukohaga ja veidike ka viguritega käte peale, et selge ettekujutus saada sellest, mis meid lõpuks võiks ees oodata ja eluks ajaks saatma jääda.

Happy võttis kogu seda taidelmist külma kõhuga ja poseeris veetlevalt igas vajalikus asendis, mis talle endale parasjagu kontomööda oli. Krooniga ja ilma 😛

Nii oli väga hea ja igavesti lõbus katsetada. Ma oleksin esialgu valinud märksa pisema versiooni, aga kuidagi läks see mõte kasvama ja võttis lõpuks oma julge vormi just nii nagu ta võttis.

Mina teadsin, et ma tahan oma krooni vasaku käe randmele. Kuna ma juba mõnda aega taas käekella kasutan ja see keerleb mu vasaku randme ümber, siis pidi mu kroon justnimelt paremale saama. Ja eemale ka mu päevalillest, et kehatasakaal säiliks. Käsivarre keskosa mulle ei meeldinud, sest ma kujutasin elavalt ette, kui jubedalt valus võiks selle tegemine olla. Kuigi see torgitud värvine pind isegi suur poleks olnud või nii, siis ikkagi jäin ma oma randmevalikule kindlaks. Andreas seevastu arvas, et tema kroon peaks olema vasakul poolel ja justnimelt käsivarre siseküljel, sest ka tema ei tahtnud, et tema kroon käekella alla jääks. Peamine, et me ise enda valikuga rahul oleme, arvasime me mõlemad, sest kokku kõlame me nagunii hästi ja eraldi oleme ka täitsa iseenda moodi ja kui meie kroonid on erinevatel kätel, siis moodustame me alati omavahel mingitmoodi ringi. Ja mina saan oma kollase krooni! 🙂

Tore lugu oli muidugi see, et kuidas leida kiiremas korras see inimene, kes meile meie kroonid, nii nagu vaja, kenasti kiirelt toksivate nõeltega me nahka talletaks. Esimene koht asus meile lähedal, omanik, ise üleni 2 pikkusmeetri ulatuses tindiga kaunistatud, naeratas leti tagant lahkelt ja ütles, et tulge nädala pärast kohtuma ja asja arutama ning soovis juba poole tööraha ulatuses ettemaksu. Arveldamine ainult sulas. Läksime juba suure hurraaga raha tooma, kui küsisin Andreaselt, et kui me nädala pärast alles vestlema ja detaile kokku leppima tuleme, siis millal asjaks võiks minna, et äkki peaks ikka enne seda ka uurima. Hea mõte. Läksime ilma rahata tagasi ja selgus, et no kohtumine on nädala pärast ja kunstnik, siis joonistab asjast oma nägemuse ja teha saaks ta neid näiteks kuu aja pärast. Ei aitäh, nii paraku ei sobi. Ma saan aru küll, et on neid, kes teevad kõike ja igas soovitud stiilis ja kasvõi sedasama liblikat 1500 korda, aga on ka neid, kes teevadki asju ainult omal viisil. Antud juhul oli meil paraku vaja just seda esimest, sest mina olin enda sees jõudnud absoluutse veendumuseni, et mul on vaja veel üsna mitut tätokat ja iga viimane kui asi, mis mu nahale kantakse peab olema ilmeksimatult minu enda käega kujundatud. Vähemaga ma lihtsalt ei lepi ja pigem olen ilma piltideta 🙂

Teine koht meile lihtsalt ei meeldinud. Kolmas oli ka kahtlane. Neljas oli ootamatult kinni ja viiendasse kohta helistades öeldi, et tulge parem kohale ja räägime otse. Läksime. See oli igavesti peen koht St Galleni serval. Sametist vanaaegsed toolid ja sohvad muidu ultramoodsas keskkonnas. No selline omamoodi ja lahe koht. Mitte küll stiililt minu maitse, aga vähemalt väga huvitav. Pealtnäha ka puhas ja igati korras. Saime ankeete täita ja kinnituse, et saame oma kroonid nii nagu soovime… ainult et septembris. Meil oli mis kuu? Mai. Ja mis ajaks oleks meil tore olla kroonitud? Hiljemalt juuni keskpaigaks, et haavad ka paraneda jõuaksid veidi. Kuna paremat aega aga ootamas polnud, siis panime oma ajad kirja, tegime pisikese ettemaksu ja leppisime sellega, et kroonid tulevad, aga hiljem.

Samal õhtul rääkis Andreas meie mõttest ja otsingutest oma kontorinaabriga. Tema, 50ndates kepsakas proua, teatas rõõmsalt, et ta just alles lasi endale ühe täotka teha kusagile ribide vahele tütre soovitusel ja ta võib meile lahkelt kontakte jagada, sest tegijal on väga sarnane stiil minu omale ja ta kindlasti saaks hakkama ja tutvuse kaudu ehk leiab ka aja lähemale kui septembrisse. Andreas kirjutas. See üle kere kirju tšikk elab mägedes ja teeb tööd oma kodustuudios pisikese imiku kõrvalt. No sel ajal, kui beebi magab või midagi. No nii mõned tunnid päevas. Homme lõunane aeg olla just ära öeldud. Hmm, ok. No homme ja lõunal siis!

 

18. mai 2016 – kroonid, siit me tuleme!

Mul võttis autoga kiirelt mägedesse tõustes kepsud all veidi värisema. Lisaks sellele, et ma nii kõrgele minnes vahel ikka veel poolkurt olen. Tšikk tegi minu pildist tõmmise, kleepis selle mulle nahale ja me kõik koos leidsime, et seda asja on vaja veidi nihutada. Sinakaslillad abijooned sipsti maha ja tõmmis uue koha peale. See sobis. Viskusin pikali ja toksimine algas. Mõne koha pealt, eriti sealt, kus veenid naha alt punnitasid, oli ikka kuradima valus korraks, aga ilu nõuab ohvreid, lohutasin ennast ja no mis see kroonimise valu siis ära ka pole. Ja juba me valisime mulle kollast värvi. Pakkumisel oli rohekas sidrunikarva kollane ja soe kollane, mis purgis oli küll veidi liiga intensiivne, aga tšikk kinnitas, et lõpptulemus jääb paranemise järel sarnane sellele, milliseks mina oma kavandi vildikatega tupsutanud olin. Mulle sobis. Ja juba ta saatis meid mu verevermeis randmega toast välja, et seda puhastada ja kilesid vahetada ja kõik asjad Andrease jaoks valmis panna.

Imesime seal veejoomisele lisaks mägede karget kevadõhku endale ninna ja nentsime, et kodus on juba palju rohelisem. Jahedam kliima mängib märkmisväärset rolli meist vaid vähem kui poole sõidutunni kaugusel.

Andreasel oli valus. Ma ei hakanud isegi tänitama, et maaa juuu ütlesin, et see on ropult vastik ja valus koht, no umbes nagu see otsapidi kaenlaalune. Aga enam polnud midagi teha. Enamuse ajast kannatas ta vapralt seal ära, aga vahepeal tegi hirmsaid grimasse. Näiteks seliseid.

Kuigi, olgem ausad, tibi kiirustas ja vajutas ka enneolematult tugevalt oma toksimismasina peale nii, et see korduvalt kinni kiilus. Ta küll kinnitas, et nii jääb asi parem ja püsivam, aga kõrvalt vaadates oli seda üsna valus vaadata. No et mine tea, äkki torkab veeni välja või midagi 😉 Õnneks sai see valu ruttu läbi ja juba me istusimegi autos ja passitasime oma kojusõiduks kiletatud veritsevaid iluhaavu kõrvu.

Lahe tunne oli! Ja paranesid nad ka kenasti kreemiselt ja probleemivabalt.

No kui ma hirmsat moodi nokkida ja norida tahaksin, siis minu oma annaks muidugi ka veidi korrigeerida, aga aastad teevad nagunii lõpuks oma töö 🙂

Andrease oma peaks aga tegelikult ka veidike korrigeerima. Nii väliskontuuri kui ka täite osa, aga sisuliselt on ok ka just nii nagu on.

Eks see kõik ole üks suur ja puhas maitseküsimus, aga meile igal juhul meeldib, sest see kõik tuli loomulikult ja lõbusat. Ja kokkuvõttes ongi see ainus, mis tegelikult loeb. Ja mina sain korraga hoogu oma uute mõtetega aina juurde ja juurde. Andreas ka, aga tema ootab minu kujunduste taga. Ja mina ei ole suutnud seda pähklit veel läbi pureda, et mis ja kuidas oleks talle kõige parem. Minu endaga on aga lihtne, ma tean väga täpselt, mida ja kuhu ma kunagi veel tahan. Aga abiellumiseks valisime me sõrmuste asemel hoopis kroonid ja saime need enne pulmi sõna otseses mõttes kätte kah. Vahel ikka veab! 😀

2. osa: Kuidas ma šveitslasega abielluda kavatsesin

Teine lugu me armastuse loost. Sündmused leiavad aset aasta tagasi maikuus ja enne seda 🙂

Harjutused sabale ehk kuidas tekkisid kõik eeldused abiellumiseks

Andreas on mu käest lugematu arv kordi küsinud, kas ma talle naiseks tulen. Tema küsimised on alati olnud lihtsad ja loomulikud, tseremoonitsemata ja ka planeerimata. No ei mingit hollivuudi ega midagi. Just nii nagu tunne on kandnud. Vaatab mulle sügavale silma sisse oma rohepruunide silmadega ja küsib: “Will you marry me?” ja mina pole kunagi suutnud talle ära ütelda 😛

Me saime tuttavaks 5. juunil 2014 ja kohtusime esimest korda silmast silma sama aasta oktoobris. Novembris tuli ta esimest korda Eestisse meile küll. Ta saabus ööl enne Vancu seitsmenda sünnipäeva pidu ja Vanc räägib siiani, et sai endale sünnipäevaks issi. See olevat olnud tema läbi aegade parim sünnipäev. Seda kinnitab ta alati veendunult. Kuigi keegi Andreast talle isana ei tutvustanud, siis ju oli neil mingi oma äratundmine. Vancu pärissünnipäev oli päev hiljem, 23. novembril,  ja meil oli korraks mahti Andreasega ka kahekesi linna põigata. Ma lihtsalt pidin talle Komeedis oma lemmikkooke tutvustama. Vancu sündimise päev on omal moel ka minu uus sünnipäev. Seal me siis istusime kahekesi kolme koogi taga.

Andreas pani korraga koogikahvli hästi mõõdetud liigutusega taldrikule ja see ei jäänud mul märkamata. Siis võttis ta minu sõrmed oma sooja pihku ja vaatas mulle silma sisse.

“Kas sa tahad minuga abielluda?”

See oli kõige esimene kord. Aeg oli küps, sest tema paberil eksisteeriva abielu lahutus oli sisse antud ja eelmise suhte emotsionaalne pool lahendatud. Kõik läksid eluga edasi. Tegelikult ei tulnud see küsimus minu jaoks ootamatult. See oli juba üsna kaua õhus heljunud, aga mind võlus tema küsimise lihtsus. Ei mingit kihevil ootamist, et näe, kohe on jõulud, kas ta küsib nüüd või äkki uusaastaööl? Valentinipäeval? Naistepäeval? Minu sünnipäeval? Jaaniööl? Siis oleks vist juba lootusetuse kuristik käega katsuda. Oi kui hästi tean ma neid ootamisi ja pettumisi enda varasemast elust 😉

Andreas ei ole kunagi osanud mind piinata. Või vähemalt pole ta seda kunagi vajalikuks vist pidanud. See käis ilmselgelt ka selle käepalumise kohta. Ja mina ei ole kunagi vajalikuks pidanud mingit hullu ettevalmistust ja planeerimist nii olulise ja lihtsa asja kokkuleppimiseks. See on ju ainult normaalne elu osa. Armastus on, koos tahame olla, abielus olemine on loomulik. Lihtne ju?

Komeedist läbi jaheda talvehämaruse Jaani kiriku poole bussile kõmpides libistas ta mulle sõrme enda vana hõbedast sõrmuse. Ma olin talle kuu aega varem möödaminnes ütelnud, et kui tema jaoks käib abiellumise kavatsus kokku sõrmusega, siis mul oleks pigem hea meel, kui sellel ka mingi isiklik lugu ja väärtus taga on. Kivid, kuld ja hind ei oma minu jaoks mingit tähtsust, kui need vaid ühel eesmärgil steriilsest poest tulevad. Ja korraga oli minu sõrmes tema sõrmus, mida ta viimased 20 aastat katkematult kandnud oli. Ta ostis selle Rolling Stonesi kontserdilt. See oli ühtlasi ainus ehe, mis talle endale midagi olulist tähendas. Seda teadsin ma juba varasemast ja mul oli hirmus ilus olla sellega. Ju on maailm kord juba nii tahtnud, et lisaks sama vanad olemisele on meil muuhulgas ka täpselt samasuured käed ja sõrmusenumbrid. Lõbus siduv seik selle sõrmuse päritoluga oli ka see, et me mõlemad oleme sellesama tuuri Rolling Stonesi kontserdil käinud. Kõigist neist paljudest teistest esinejatest, kelle etteasteid me näinud oleme, on see läbi aegade ainuke, millel me mõlemad kohal oleme olnud. Küll erinevates kohtades, aga see oli üks ilmatuma äge kontsert ja enne kui Green Day Eestisse jõudis oli see mu absoluutne lemmik läbi aastate.

Samal õhtul ootas meid aga esimene ühine kontsert. Roxette oma. Oo, lapsepõlv!! 😀 Nagu näete, on seesama sõrmus siin juba Andrease sõrmest minu omasse rännanud 🙂

Veel üks asi! Samal õhtul taipasin mina, et minu lemmiksõrmus, mu pöidlas, passib suurepäraselt ka Andreasele. Miks peaksid kihlasõrmuseid kandma ainult naised? Sõrmuste vahetamine tundus mulle kuidagi palju armsam. Andreas nõustus. Sellest päevast peale oli asi ametlik ja meil oli kindel plaan ühel heal päeval kungi tulevikus abielluda.

Aegade jooksul on ta mu käest küsinud, kas ma temaga abielluda tahan vist peaaegu igal pool. Mina tema käest ka. Meil on selle küsimisega oma tore lugu. Ja me harjutasime pidevalt ja tegime sellega nunnult nalja kah. Näiteks nii. Ühel päeval joonistas Andreas mulle  ühe eriti ilusa kollase sõrmuse. Palus mu väikese sõbra appi ka 😀

2. detsembril 2015 ehk veidi enam kui aasta esimesest küsimisest hiljem, siis kui Andrease lahutus ametlikult jõustunud oli, sain ma endale Säntise tipus ka tillukeste läbipaistvate kivikestega sõrmuse sõrme. Säntis on siin meie piirkonna kõrgem mäetipp, millest kohalike jaoks algavad Alpid. Selgema ilmaga vilksab see kivimürakas siin taustal sageli. Kui suuri maju ees ei oleks, siis näeksime seda praegu ka koduakendest. Mina olin selleks ajaks seal juba paar korda käinud, aga poiste jaoks oli see päris esimene kord. Vancu vaatas parkimispatsil taevasse, no sinna, kuhu me “vaguniga” tõusma pidime, klammerdus nagu liimitud koaala enda ees oleva istme külge ja teatas, et tehke mis tahate, aga tema küll nii jubedasse kohta ei tule. Ohtlik ja paha ja hirmus ja mis kõik veel. Pool tundi draamat Kohviveski (“Suvitajate”) stiilis ja mingi ime läbi jõudsime me enne loojangut isegi tippu.

Seal oli niiiiiih ilus ja kui Vanc purika pihku sai ja seda sööma asus, siis arvas ta, et ta võib teine kordki Säntise otsa sõita.

Vaade alla kodu poole:

Vaade kivistele mägedele, mis Säntisest alguse saavad:

Ühesõnaga kogu selle müdistamise taustal oli Andreasel taskus pisike nunnu sõrmus ja selle pistis ta mulle poiste juuresolekul sõrme kõrgel jahedas taevas, kui soe päikeseloojangu valgus üle lumiste mäetippude oli valgunud.

Minu jaoks polnud sellel kõigel olulist tähtsust, aga talle oli oluline, et nüüd, kus lahutus on jõustunud ja ta on ametlikult täiesti vaba mees, et ta saaks uuesti mu kätt ja südant täiesti ametlikult paluda. Vist selleks, et ma ei saaks mitte kunagi poole sõnaga viriseda, kui mul peaks selleks tahtmine tekkima. Sedasi muigasin ma endamisi. Vaadake, kogu mu pere mahub mulle pihku! Vanc on juba klaasuste taha sooja pugenud 😉

Tegelikult leidsime me mõlemad pigem, et see on oluline hetk ka me poistele ja võimalus neid kaasata nii, et neil sellest armas mälestus jääb ja et nad kunagi ei kardaks ennast avada, väljendada ja proovida. See on arvatavasti parim eeskuju, mida me neile ellu kaasa oleme püüdnud anda kõige muu olulise kõrval. Otse ja lihtsalt. Või minu poolest kasvõi kuumaõhupalli ja ilutulestikuga. Seda peavad nad ise teadma, mida ja kuidas just neile passivad need asjad tulevikus. Aga oluline on see, et nad ei kardaks end väljendada.

 

Ja kuidas päriselt abielluda?

Meie olime abiellumiseks ammu valmis. Selles polnud ei kahtlust ega küsimusi.

Kuna me tegelikult lootsime, et elamisloaga läheb märksa kiiremini ja ehk õnnestub meil juba veebruaris või hiljemalt märtsis abielluda, siis kuulas Andreas siin hoolega maad, pidas ametnikega kirjavahetust, et vältida sedasama saba-ei-tea-mida-pea-teeb elamisloa taotlemise kaost. Selle info alusel võtsin ma 2015. aasta detsembri lõpus maavalitsusest välja abiellumiseks vajalikud saksakeelsed dokumendid:

  • sünnitõendi
  • abieluvõimetõendi
  • abielu lahutust kinnitava tõendi
  • eelmist abiellumist kinnitava tõendi

Viimase siis selleks, et siinsetele nõuetele vastavat lahutuse paberit, kus on peal abiellumise kuupäev, abiellunute/lahutajate nimed ja isikukoodid, lahutuse algatamise (?) ja jõustumise kuupäev, pole Eestis sellisel kujul olemas. See oli siin mingil põhjusel ületamatult oluline info ja õnneks taipas maavalitsuse äärmiselt meeldiv osakonnajuhataja mul soovitada võtta välja ka abielutunnistus, sest kahe paberi peal sai vajaliku info enamvähem kokku. Seepeale oleks paberi peal võinud kõik olla justkui korras, aga kas ka päriselt?  Igal juhul olime me stardivalmis.

Aprilli keskel oli meil elamisloaga seoses hea tunne, et nüüd ometi on kõik tõestatud ja lõpuks saab toredatele asjadele ka keskenduda. Sel ajal, kui mina lastega Eestis koolivaheajal olin, käis Andreas asja igaks juhuks ka kohalikus külavalitsuses uurimas ja olemasolevaid pabereid näitamas. Kõik olevat väga tore, AGA puudu olevat selle väljaregistreerimise paberi asemel nüüd hoopis meie ametlikku aadressi kajastav tõend. Ehk siis Eesti aadressiga paber, sest elamisluba meil siin ju veel polnud. Nii minu kui mu laste oma. Ja kui ma oleksin nende nõudmisel end juba Eestist jõudnud välja registreerida, et neile “Eestist ärakolimise tõend” viia, siis oleksin ma maa ja taeva vahel, sest Šveitsi aadressi poleks ju aktsepteeritud? Ma vihastasin end siiruviiruliseks ja tänasin õnne, et ma meeleheites mingeid hektilisi samme ei astunud ja endiselt registri järgi Eestis elukohta omasin. Ok, sain need paberid ingliskeelsena Pärnu maanteelt perekonnaseisuametist kätte. Tundus, et nüüd ometi on kõik korras.

Esmaspäev, 9. mai 2016

Kuidagi elasime me nädalavahetuse läbematult üle ja esmaspäeva hommikul seadsime sammud jälle tuttavas suunas, et abielluma hakata. Nüüd ei saanud enam mingit takistust olla. Ulatasime õnnelikult läbi klaasseina pilu oma paberipaki ja jäime õhevil olemisega ootama, et hakata täitma abiellumise soovi väljendavat ankeeti. Paberid võeti vastu, neid on vaja hakata uurima. Ankeeti ei antud. Kui paberid on korras, siis saame ka ankeedi täita ja abiellumiseks oma sooviavalduse esitada.

Me oleksime võinud õlgu kehitades vähemalt teeselda, et ega me arvanudki, et see meie abiellumine kuidagi lihtsam saab olema, kui juba kogemused elamisloa taotlemisega varnast võtta olid. Aga me tõsimeeli arvasime, et nüüd on koer ja saba ületatud ja alles on vaid rõõm ja lustipidu ja nii mitme ametniku poolt oli ka kinnitus, et kõik nõutud paberid on meil olemas ja täiesti korrektselt sealjuures. Mis see abiellumine siis ära ei ole! Neil on värkselt isegi kõik meie teised paberid ju olemas ja tõestatud ja kinnitatud.

Ei takista vallid, ei takista kraav… Või siiski?

Selleks, et Šveitsis šveitslasega abielluda, on kaks võimalust:

1. Elada siin ja omada elamisluba – rusikareegli järgi eeldab see ka töölkäimist siin, aga õnneks on võimalikud ka erandid
2. Taotleda abiellumise ettevalmistusteks eraldi ajutine lühiajaline elamisluba (mis eeldab, et ma oleks taotlemise hetkel elanud Eestis ja tulnud siia vaid abielluma)

Kahte korraga ei saa ja kuna meil oli juba mu laste kooliskäimise pärast vaja päriselamisluba, siis sellega alustasimegi ja pidime lõpuni viima enne, kui tekkis üldse võimalus abielluda. Katkematu ja kurnav ma-ei-ole-kaamel-protsess päädis lõpuks küll loa saamisega, aga selleks, et abielluda, tuleb välja, on vaja kogu see trall sisuliselt uuesti läbi teha. Uute imeliste ja ettearvamatute nõudmistega.

Tegelikult poleks Eestis abiellumine ju muidu nii keeruline, aga selleks, et Andreas oleks siit paberid Eestis abiellumiseks saanud, oleks ma ikkagi pidanud esitama eelnevalt kõik oma paberid siia ja siis nad oleks otsustanud, kas ikka tohib. Ja kuna ma sel hetkel olin siin sisuliselt illegaal, mida mul kunagi unustada ei lastud, siis poleks luba antud ja oleks ka elamisloa taotlus tagasi lükatud. Ja kui miski nipiga oleks luba antud, siis Eestis väljastatud abielutõendit poleks siin ikkagi kinnitatud. Seda öeldi meile juba varem. No et Eesti jaoks võime me ju kuidagi abielluda, aga nemad seda sel juhul ei tunnistaks.

Meie eeltöö oli muidugi kõik väga tore ja kõik mu maavalitsusest detsembris võetud paberid sobisid. Kuigi neil oli vaja ikka veel ringiga üle kontrollida, kas väljaandja võib tõesti ka maavalitsus olla – neil sellist templite näidist ja asutust endal kataloogides ei olnud, aga saksakeelsed paberid rõõmustasid neid väga. Selle üle nad imestasid ka, et kas tõesti on võimalik, et originaale saab ka saksa keeles. Rahvastikuregistri paberid sobisid ka, aga kohe oli küsimus, et miks siis need ei ole saksa keeles. Kinnitasin, et osasid pabereid tõesti saab ka saksa keeles. Kõiki mitte. Oma peas juba mõtlesin mõru muigega, et näe, milline äriidee, hakkaks kireva taustaga eestlastest üksikvanemaid siin maale tooma – kui see jube tee kord mõistust kaotamata läbi on käidud, siis juba tead, kust nurgast võib järgmine kirves või nool tulla. Tegelikult ei tea, sest iga ametnik on kuningas ja sina oled ei keegi. Selle sama klaasiga teeninduslaua tagant vaatas meile vastu olenevalt päevast vaheldumisi neli erinevat nägu ja iga jumalama kord olid elamisloa taotlemise ajal igal ühel neist oma jutt ja nõudmised varuks. Kord üks asi sobis, järgmine kord oli välistatud, et selline asi sobida saaks. Kaamel, eksole?! Abiellumise puhul oli olukord väga sama.

Ja siis hakkas tulema… Elu Eestis on nii mitmes mõttes palju lihtsam, mugavam ja ilusam. Ja päris kindlasti inimlikum…

Kolmapäev, 11. mai 2016

Selgus, et puudu on mu poiste sünnitõendid. Saksakeelsed. Mitte vanemad kui 6 kuud. No ja nende Eesti passid ja siinsed tulnukapassid ka. Vihastasin end juba siiruviiruliseks, et Andreas ju ei abiellu mu lastega või me ei tegele momendil lapsendamisega… Milleks kõik see veel?! Seda enam, et migratsiooniametil on ju kõik värskelt olemas ja kontrollitud. Kui me elame siin ühel ja samal aadressil, siis arusaadavalt jääb kõik laste suhtes samaks ka abiellumise järel. Kas Eestis üldse küsitakse abielludes laste olemasolu kohta rohkem kui nende arvu?

Kas ma pean nende paberite pärast nüüd jälle Eestisse minema? Pakkusin, et meil on ju olemas siin sünnitunnistuste eestikeelsed originaalid, mis on ametlikult tõlgitud saksa keelde ja nende õigsus kinnitatud notari poolt. Ei sobinud. Esiteks on neil vaja originaalpaberit endale ja teiseks peab see olema Eestis väljastatud otse registrist ja saksakeelsena. Nojah.

Hullu korraldamise peale ja maavalituse äärmiselt meeldiva proua toetuse ja lohutuse toel sain vajalikud paberid tellitud, need said kohe valmis, mina sain käigu pealt tehtud enda emale volitused, ema sai töölt korraks ära küsida, et paberid ära tuua, kiirelt skanneerida, siia saata ja siis originaalid posti viia. Seda kõike mõne tunni jooksul. Päris ausalt – ilma enda ema ja Harju Maavalitsuse vastava osakonna juhataja mõistmise, toe ja abita, poleks me eluilmas vist siin abiellutud saanudki. Ma nutsin vahepeal mitu ookeani ja olin valmis kivi kivi haaval selle kohaliku külaputka siin maha lammutama, sest see kõik hakkas selgelt mõistusele.

Poiste paberite näidised saatsime kohe neile meiliga ülevaatamiseks, no et kas sedasi nüüd ometi sobib. Neile tundus, et vist on ok, aga nemad ei otsusta ja enne kõrgemalt küsida ei saa, kui orginaalid on käes. Need saabusid imede ime! juba laupäeva hommikuks.

Esmaspäeva, 16. mai 2016

Seadsime sammud taas vanal tuttaval aadressil. Aeg jooksis. Kas me veel jõuame? Kõik minu Eestist toodud paberid on kehtivad 6 kuud (iga poole aasta tagant sünnin ma ju uuesti?). Aprilli omadega ei olnud hetkel hullu, aga detsembri omad hakkasid vaikselt kehtivusaja lõpule lähenema ja peavad sellegi poolest reaalsel abiellumise hetkel ka veel kehtivad olema. Detsembri lõpus arvestasime umbestäpselt optimistlikult veebruariga. Või märtsiga.. siis kadus juba lootus suht ära. Me oleksime ammu abielus olnud, kui poleks seda lõputut elamisloa jama olnud. Aga nüüd oli asjaga korraga väga kiire. Maikuu selgroog oli juba murtud, aga paberid olid kehtivad vaid juuni lõpuni.

Teel olles tegime isekeskis nalja ja kruttisime saatuse irooniale veel mitu vinti peale selles üdini absurdses olukorras. No mis oleks näiteks, kui nüüd selgub, et meil abiellumiseks vaja ka mu laste bioloogilise isa nõusolekut. Või eksabikaasa oma? Me vanemate oma? Ja siis on meil vaja esitada ka fotod, väljavõte karistusregistrist ja hullumajast ja niisama arstitõendid ehk ka. Äkki on korraga oluline teada meie veregruppi? Ikka tõendatud kujul, muidugi. Ja kui see kõik on korras, siis on ehk vaja ka mu õe kilpkonnade kohta täpsustavat tõendit Tallinna Loomaaiast või päritoluriigist. Nii et, õeke, säti oma konnad valmis!

Nali naljakas, aga tegelikult oli meie tunne tugev ja lootust veel ju oli, et ehk siiski jõuame enne juuni lõppu asjad korda saada.

Koha peal selgus, et rõõmustamiseks põhjust pole. Tegelikult on neil vaja nüüd ikkagi minu “Eestist välja registreeritud” paberit, sest olukord on muutunud ja elamisluba on nüüd ju olemas. Selgitasin hästi kannatlikult uuesti, et sellist paberit, et ma Eesti Riigist välja olen registreeritud, ei ole olemas. Minu eelmise elukoha paberid rahvastikuregistrist on neil kõik kenasti olemas ja nädal varem sobisid need kenasti. Minu praegust ja täiesti ametlikku aadressi näevad nad ise igal pool alates mu tulnukapassist kuni enda kataloogid ja registriteni. Parim, mis ma saaksin neile nüüd veel ehk tuua on rahvastikuregistri tõend oma praegusest elukohast. No et eestlased kinnitavad, et ma elan Šveitsis. See neile ei sobinud, vaja oleks ikka “väljaregistreerimise kinnitust”, aga õnneks pandi see mõte korraks ootele, no et nad peavad uurima, kas ja mis ja kuidas siis ikka sobib ja mis mõttes ei ole olemas väljaregistreerimise tunnistust. Mõte Eesti Riigile – palun tekitage seesugune paber, igaks juhuks 😀

Ja meie viimase 300+ päeva lemmikteema, tervisekindlustus, oli ka menüüs tagasi. Abielluda ei saa enne, kui pole kehtivat tervisekindlustust. Või korrektselt väljendudes, abiellumise soovi ei saa avaldada enne, kui kindlustus ei kehti. Selleks hetkeks oli meil nüüd ju isegi võimalik see kohustuslik kindlustus soetada. Elamisluba oli lõpuks olemas. Kusjuures meie kindlustus oli ka juba makstud, aga hakkab see kehtima alates järgmisest ehk juunikuust. Seega, arusaadavalt, peame oma avaldusega ootama juunikuuni, et siis kindlustusest tellida kinnitav paber ja nii edasi.

Mina hakkasin nutma ja marssisin klaaskastist tummalt välja. Ebanormaalne!!

Vahemärkusena veel ka see, et pole üldse vähetähtis, et kindlustusele peame me nüüd pool aastat maksma karistuseks topeltsummasid, sest siin viibitud aja jooksul, mil meil ei olnud kindlustusele ja arstiabile ligipääsu, polnud meil kohalikku kindlustust. Kindlustus on kohustuslik, eksole. Saate aru!? Trahv selle eest, et nemad ise ei andnud seda võimalust end kindlustada? Andreas kirjutas neile ja küsis, mis mõttes on neil õigust sedasi meid peedistada ja sai vastuseks, et tooge meile külavalitsuset paber, kus on näha, et teile ei antud kindlustust elamisloa taotlemise ajal. Arusaadavalt pole neil ametnike jälle õigust midagi sellist väljastada, sest kindlustus on kohustatud kõiki kindlustama, kui tegemist on kohustusliku tervisekindlustusega. Ja ametnikel on vaid õigus nõuda kindlustust inimestelt, mitte kindlustuselt. Kõik maigutasid ja laiutasid käsi ja nõudsid oma osa. See kindlustus ei ole üldse odav värk ja maksta seda topelt on… ilmselglt liiga palju, aga valikut polnud.

See kindlustuse värk oli kõige viimane piisk Eriti Rahuliku Andrease kannatuse hiigelsuurde karikasse. Ta kirjutas oma elu kõige kurjema kirja kohaliku külavalitsuse juhatajale ja teatas, et seesugune mõnitamine ei ole enam taaaluuutaaav. Ta oli mulle ka juba varem ütelnud, et šveitslastele käib kõige enam hinge pihta see, kui keegi välja ütleb, et teda on solvatud ja halvasti koheldud. Ma muidugi küsisin kohe, miks ta seda kirja neile juba ammu ilma varem ei saatnud, aga seepeale vabandab ta, et kuniks meil ei olnud elamisluba, siis olime me liialt nende meelevallas, nüüd aga, kui mul on siin riigis sisuliselt kõik õigused peale valmis/hääletusõiguse, siis inimväärne kohtlemine võiks ometi olla kõige aluseks. Ja ta lajatas täiega.

Pikk, põhjalik ja väga suurt nördimust väljendav kiri läks teele hilja õhtul. Mina kirjutasin sel õhtul ka. Sõpradele FBs. Sest ausalt, kogu see jama hakkas närvisüsteemile. Tugevalt. Kui ma muudel põhjustel ei oleks pidanud sel hetkel siin elama, siis oleksin ammu Andrease, lapsed ja koera kaenlasse võtnud ja tagasi Eestis. Palusin sõpradelt, et nad meile nüüd kohe väga-väga pöidlaid hoiaksid ja häid mõtteid saadaksid. Ja nad olid meie jaoks olemas.

Üks neist vastas mulle ka nii:

“Kuule, kui kogu see värk nüüd Sinu jaoks õnneliku lõpu saab (minu kõhutunne ütleb, et see õnnelik lõpp on lähedal), siis peaksid sa kirjutama sellest raamatud

1) kuidas Švetsis mehele minna ja

2) 100 põhjust miks pole hea armuda Švetsi riigi kodanikku”  🙂

Paberist raamatut pole, aga seesama blogi siin ongi minu ajaraamat ja siin on see lugu nüüd kirjas, aitäh, Pille, julgustamise eest! 😀

 

Teisipäev, 17. mai 2016

Andrease kurjast kirjast ja minu ema ja mamma ja sõprade pöidlahoidmisest oli vist päriselt kasu, sest juba järgmisel hommikul, enne tööpäeva algust, helistas juhataja Andreasele ja nad leppisid veel sama päeva pärastlõunaks kohtumise kokku.

Juhataja oli maja pealt kogunud kokku meie paberid ja nendega tutvunud. Rääkisime ära kogu oma loo. Emotsioone varjamata. Minu õnneks sai ta aru inglise keelest, kuigi ise vastata ei julgenud, aga selle osa tõlkimisega sai Andreas ladusalt hakkama. Ametnikutädi lubas asjaga isiklikult tegelema hakata. Ta helistas kaks päeva hiljem uuesti. Ja imeväel… hakkasid kõik asjad korraga liikuma. Teha oli veel nii mõndagi, aga kõiki asjaolusid arvesse võttes, ka seda, et minu paberid aeguvad juuni lõpus, lubas ta anda endast parima, et meid aidata. Lõpuks ometi oli meil päriselt lootust!!

 

Kogu selle kaose sees oli aga meie plaan abielluda juba kindlamast kindlam. See pidi juhutuma sellel suvel ja meil olid meie väikesed mõtted, millest me unistasime suurelt 🙂

 

1. osa: Minu helendavad ekraanid. Luba Šveitsis elamiseks. Tulnukaks kuulutamine

Esimene lugu me armastuse loost. Sündmused leiavad aset aasta tagasi maikuus ja enne seda 🙂

 

Tegelikult on mul juba jupp aega plaan rääkida teile ühe armastuse lugu. Minu ja Andrease oma. Ma omast arust hakkasingi seda siia kirjutama, aga 2500 kirjapandud sõna hiljem pidin tõdema, et mõte pani lippama juba alguses. Sõnal “internet” on meie suhtes oluline võtmeroll. Helendavad ekraanid ja intenet olid need, mis meid kuidagi kokku viisid, vajaliku aja koos hoidsid ja lõid kõik eeldused, et sellest saaks midagi palju enamat kui vaid netisõprus. Nii ma seda lugu siis alustasin.

Selleks, et me armastuse lugu kirja saaks, peabki alustama internetist ja ekraanidest ja iseäranis sellest, kuidas kõik oleks võinud untsu minna. AGA ei läinud 🙂

 

Mina ja helendavad ekraanid

Internet on üks tore leiutis. Ilma internetita poleks ma hetkel siin, abielus ja see lugu, mida te praegu loete, oleks hoopis teine. Netita kirjutaksin ma endiselt täitesulepeaga kasutikusse, sest minu tõrge klaviatuuride vastu oli omal ajal ikka hirmus visa kaduma. Soov ja tahtmine kirjutada olid suured ja esimesed lood arvutis algasid ja lõppesid alati sellega, kui vastumeelne on mulle klahvidel kirjutamine ja kuidas see klõbin rebib katki mõttelõnga ja no kirjutamine lihtsalt ei sobi nii, et käed on ühes kohas ja teksti jälgid teises kohas. Praegu on seda jura lugeda üsna naljakas. Niisama tšättimine pole kunagi probleem olnud, aga mingi loo kirjutamine on hoopis teine asi. 15 aastat tagasi oma lõputööd kirjutades olin totaalselt ahastuse augus. Joonestada ja pilte töödelda oli arvutis täiesti ok, aga kirjutada… eeeei! Kuigi sellest on nii palju aega möödas, siis mäletan enda emotsioone ehedalt.

Läks aeg ja kolme klaviatuuri osad klahvid said 12 aasta jooksul lohkudesse kulutatud nagu väga vanade majade kivitrepid. Inimesed ikka naersid mu üle mu läpakaid nähes, et nemad pole enne sellist asja näinud – no see, et trükitud tähed maha kuluvad, on ok, aga et klahvid sedasi lainetavad ja on suurest kasutamisest kurrusliste lohkudega, mõtleks! Ju mul siis oli neid klahve väga vaja, et juttu ajada. Just jutuajamised jututubades ja messingeris olid need, mis mu arvuti, ekraani ja klahvidega sõbraks tegid ja ühel hetkel avastasin, et ka pikemate lugude kirjutamine sel kaasaegsel moel polegi enam nii keeruline minu jaoks. Eks koolitööd andsid sellele veel ka oma lihvi. Ja siin ma olen ja mul on selle üle väga hea meel. Samas mingi korrektorivärgi peaks ma endale siia hankima küll, sest vahel silm ikka kohe üldse ei seleta neid tähti ja sõnu, mille sisu mul juba mitmest lugemisest peas on.

Kuigi kõiksugu asjade kasutamises olen ma endiselt viimane stagnant. Mul pole iial olnud kontot ei twitteris, instas, snapchatis ega pinterestis (need kaks lisas Andreas praegu siia nimekirja, kui ma küsisin, et mis oli selle asja nimi, kuhu kõik emailid kokku tulevad 😛 ), sest ma pole aru saanud, milleks mulle neid peaks vaja olema. No vot ja nõndaviisi on mul olnud pikaajaline suhe vaid orkuti ja hiljem facebookiga. Viimasega tegin liitumise ära küll kunagi üsna alguses, aga selle kasutamise kasutegur mulle kohale ei jõudnud. No mis ma neist roosidest ja naeratustest ikka saadan. Nii ta seisis hea mitu aastat enne, kui orkut hakkas hingusele minema ja ma avastain, et maailm on facebooki ümber kolinud.

Mul oli kunagi tükk aega vaid üks meiliaadress hot.ee-s, aga kuna see kogu aeg umbes oli, siis aastal 2000 sukeldusin hotmaili maailma. Mingil hetkel tuli gmail ja siis kadus kõik muu. Ma olen korra elus kasutanud outlooki ja seal korraliku kaose tekitanud, olulised asjad taastamatult maha kustutanud, seega ei, ma ei taha sellest mitte midagi teada. See oli vist aastal 2006 või midagi. Ja ühe korra olen ma pidanud kasutama dropboxi, siis kui Tan lasteaia lõpetas 2012. Ma ju tegin küll nii nagu palutud, aga kustutasin ikkagi mingid olulised ühiskasutatavad pildid enda lapsest maha, seega ei, see pole koht minu jaoks. Kui hädavajadus mu sinna saadab, siis pean Andrease appi paluma. Nüüd oskab juba ka Tan mind aidata. Need kaks on kahepeale hea tiim ja mina ei pea ennast väga vaevama lahenduste leidmisega. Elus peab ikka tasakaal olema ja iga tegelane saaks keskenduda oma liistudele ja sellele, milles just tema hea ja osav on ja nende teadmiste ja oskustega teisi aidata.

Sotsiaalne suhtlus on mulle helendavate ekraanide taustal alati kõige olulisem olnud. Aegade jooksul käisin ma mõned korrad seiklemas kohtades, kus sai kontakte luua uute inimestega ning seeläbi enda suhtlusringkonda laiendada. Friendfinder oli algusaastatel üks tore koht, kus sai ka lihtsalt sõpru, kirjaõpru ja muidu sõpru otsida ja leida üle suure maamuna. Ega ma seal kunagi kaua ei peatunud, aga see oli tore koht, kuhu mõned korrad tagasi minna. Mingil viisil oskasin ma oma profiili info ja tutvustavad tekstid sättida nii, et ma tõepoolest valdavalt vaid toredate inimestega jutule juhtusin ja aegade jooksul said mõnest neist ka päriselu pärisõbrad. Mida ei saanud ütelda eesti altenratiivi kohta, kus ma endast väljusin mõnepäevase ringivaatamise järel ja pidasin maha paar eriti kurja loengut “korralikele eesti abielumeestele”, kes armukest otsisid ja üksikemasid, kui kõige pehmemat akvaariumi rämpskala, ülbelt kahvaga kalastasid. Selle kohaga tegin enda närvide säästmiseks kiirelt lõpparve. Muide, rate.ee-s pole mul kunagi kontot olnud. Polnud minu teema ega huvi ja ma vist olin liiga vana ka selle asja jaoks 😛

Aga mul on hea sõbranna, kes mind järjest uute seesuguste kohtadega kursis hoidis. Kodumaiste ja välismaistega, kus liikus muuhulgas ka Eestis elavaid või külastavaid välismaalasi. Miks välismaalasi? Sest sel hetkel oli minu usk vabadesse ja vallalistesse ja vastuvõetavatsesse eesti meestesse igaveseks haihtunud. Ma kõhklesin väga kaua enne, kui tegin eraldi meiliaadressi, et teha endale konto Badoos. See oli aastal 2014 üks neist kohtadest, mis sel hetkel aktiivselt pildil püsis.

Minu peamine suhtlus läbi helendava ekraani on käinud läbi aegade erinevate messingeride ja hiljem veidi ka läbi skaibi. Kuigi mulle skaip ei meeldi. Muudest uuematest asjadest rääkimata. No ma räägin, et ma üks vana pidur olen. Aga kuniks ma suheldud saan, sobivad mulle järeleproovitud toimivad lahendused hästi. Nagunii on mul neid vaid kirjutamiseks vaja, sest räägin ma reeglina vaid enda ema, mamma ja ühe sõbrannaga, kes on neis internetiasjades veel sirgjoonelisemalt tõrjuvam kui mina. 🙂

Oluline suhtluskanal on omal moel ka mu blogi. Raskematel hetkedel oli see tegelikult ainus, mis mind püsti hoidis ja elavana aitas tunda. Ilusamatel hetkedel on aga oma oluline roll. Ja nüüd sellelel kõigele tagasi vaadates on nii hea tõdeda, millest kõigest läbi on tuldud. Oluline pole vaid oma loo rääkimine vaid läbi kommentaaride, vastuste ja mõtete saab see kõik sootuks uue ja olulise mõõtme. See on minu aja lugu ja see nii oluline mulle. Ka täna, siin ja praegu ning ka edaspidi.

***

Selline üsna selge ja kindlate piiridega on mu elu siin internetimaastikel olnud. Ühed ja samad kindlad rajad ning tuttav harjumuspärane ekraanikeskkond sobivad mulle. Mis on iseenesest küll huvitav, sest reaalses elus meeldib mulle teekondadega alati eksperimenteerida. Virtuaalmaailmas aga mitte. Nii nagu ma kardan tehnikat, nii kardan ma ka kõikvõimalikke uusi äppe ja asju ja kuniks keegi väga lähedane pole mind veenda suutnud mingi asja hädavajalikkuses ja ette näidanud ja võib-olla selle ka ise mu telefoni sisse sikutanud, siis saan ma läbi ka nii nagu on. Lihtsalt. Võib-olla kardan ma asju lihtsalt pekki keerata. Muidugi kardan! Ja mul puudub aeg ja huvi ja uudishimu mingeid uusi asju avastamas käia. Andreas on selles osas minu absoluutne vastand ja minu nägemust mööda teeb ta seda kõike mitme eest. Minu eest ka ja ma pole kade, avastagu ja uurigu neid asju omas rahus 😀

Facebook on minu hea helendava ekraani abimees. Mulle meeldib, et ta aeg-ajalt tuletab ammuste postituste põhjal meelde, mis juhtus aasta, kaks ja ammu enne seda, sel samal päeval. Ma olen üsna agar kustutaja ja kontrolli omamiseks oma tegemiste üle käin ma aegajalt oma ajajoone läbi ja kustutan maha kõik, mis pole enam ajakohane või millel lihtsalt pole sinna enam asja. Aastaid valitses seal aegajalt puhas tühjus ja siis vahel oli isegi nukker, et näe, sealt oleks ju hästi saanud ajalugu taastada ja kenasti kronoloogiasse sättida oma mälestusi. No saab ju omas arvutis fotokausta andmete põhjal ka, aga seal pole juures ju minu enda tekste. Nii olen ma end viimase aasta jooksul veidi lõdvemaks lasknud ja rohkem asju alles jätnud. Ja seda, et see tegus aastaring täis on saanud, seda ei lase FB mul enam ometi unustada ja kostitab mind nüüd üle päeva mõne mälestusega.

Need mälestused vupsavad korra silma ette ja sukelduvad siis taas ajavoogu. Kui neil sabast kinni ei võta, siis virtuaalne ja ka reaalne elu sõidavad lihtsalt neist üle ja mööda. Aga on asju, mida on nii tore iseenda ja maailma jaoks veidi paremas vormis säilitada kui seda võimaldab FB ajajoon. Nii siis hüppan ma ajas nüüd kena sammu tagasi ja võtan ka teid lahkelt ühele ilusale, aga kohati üsna vintsutusterohkele ajarännakule kaasa. Ma ei alusta päris algusest, aga küll ma sinna ka jõuan. Sobib? Ega siis midagi, kinnitame turvatraksid ja… 🙂

 

Kui sa oled kaamel, siis sa oled kaamel

Kui me 2015. aasta juulikuus poistega siia šokolaadimaale Andrease juurde puhkama tulime, siis jah, me teadsime, et meie omavahel tahame alati koos olla ja meil oli kindel plaan ka abielluda, aga kogu meie elu ja tulevik keerlesid ikka Eesti ümber. Andreas oli kuulanud maad ja teinud ettevalmistusi esialgu poole kohaga Eestisse kolimiseks, et pisitasa meie juurde paikseks jääda. Juulikuuks oli aga poiste koolidega olukord nii hapu ja lahendusi polnud ja nii me siis mõtlesime, et proovime siin, Šveitsis, ja vaatame. No et ehk leiame me siin selle, mida Eesti haridussüsteem me poistele pakkuda ei suutnud. Kuna siin algab kool juba augusti teise nädalaga, siis võtsin ma väga rahulikult, et vaatame need mõned nädalad, kuidas sujub ja kui sujub, siis jääme poiste heaolu nimel ehk tõesti isegi siia. Sellel hetkel oli mul Eestis veel töökoht ja kodu. Me olime siia tulnud vaid kerge käsipagasiga puhkama.

Kui poisid kooli läksid, siis käisime ka kohalikus omavalitsuses uurimas, et millal ja kus ja kuidas me end siin arvele peame võtma. Leti taga naeratav neiu teatas, et pole kiiret. Kolm kuud võib niisama olla ja elada, siis saab turistisaatus läbi ja tuleb end elamisloa saamiseks üles anda. Seega oli meil aega oktoobri keskpaigani. Poistel sujus koolis kenasti ja alternatiivide puudumine Eestis tegi valiku lihtsaks.

2015. aasta oktoobris seadsime õigel ajal sammud õigesse kohta, et end ametlikult siin arvele võtta ja siis hakkas tulema…

Olime igaks juhuks varem juba välja uurinud, milliseid pabereid registreerimiseks vaja läheb, sest meil oli mitu keerulist asjaolu, mis vajasid selgust ja selgitamist. Kui palju lihtsam oleks ka sel rändekriisi ajastul ühes pagulaste meelissihtkohas, mis arusaadavalt on riigi, selle rahva ja kõik selle ametnikud ärevaks ja tõrksamaks teinud, kahel noorel armunul ühte heita. Kui meil oleks olnud VAID suur armastus ja soov abielluda, siis oleks üsna valutult vormistatud ajutine elamisluba pulmade ettevalmistamiseks ja lisaks oleks pidanud esitama ametnikele siis sünnitõendi ja abieluvõimetõendi ja palun väga, te olete abielus ja elamisluba järgmiseks viieks aastaks on olemas. Lisaküsimusteta. Nüüd te küsite, et miks peaks kohe abielluma? Meil Eestis pole see nii rutakalt ometi kombeks. Kui üldse. Siin oli veel 90ndatelgi võimatu üürida koos korterit, kui naine ja mees polnud abielus. See on neil nii sügaval sees ja see ei kao nii kiiresti, kuigi see kaasajal juba võimalik on. Hästi sellele nagunii ei vaadata, aga vaatamine pole oluline, inimestele endile on see loomulik ja oluline, et kui koos, siis ametlikult. Küsimusi tekitav on siin pigem 10 aastat koos elada ja proovida, kas suhe ja kooselu toimivad. Aga nii palju siis kultuurilisest eripärast.

Meie puhul oli paberimajanduse keerukus juba ette teada. Meil oli mõlemal oma ajalugu – Andreas oli sel hetkel paberite peal “lahutamas”, aga lahutus polnud veel jõustumise lähedalgi, sest raha ja numbreid ei saadud paika, aastate jooksul olid rehkendused liiga mahukaks kasvanud. Mina omakorda olin lahutatud ja mul olid registreerimata kooselust (loe eriti irooniliselt: hea seegi, et ühe ja sama mehega) kaks last, kes ei kandnud minuga sama perenime. Kuna nad polnud sündinud abielust, siis oli seeläbi ametlikult lahendamata nende hooldusõiguse küsimus, mis kõik omakorda veel keerulisemaks tegi – kolimiseks oli möödapääsmatult vajalik laste bioloogilise isa kirjalik nõusolek. Kuigi ta laste ellu praktiliselt ei puutunud, siis selleta ei saanud.

Kõige lihtsam oleks olnud, kui ma oleksin rääkinud keelt ja kohe (enne elamisloa taotlemist) tööle läinud. Siis oleks nii palju jantimist vähem olnud, aga selle protsessi sees oli välistatud minu tööle minemine, sest see oleks “liiga kahtlane” tundunud. Mida iganes nad sellega mõtlesid. Mingis mõttes oleks olnud ehk lihtsam kokku saada ka abiellumiseks vajalik dokumentatsioon, kui lihtsalt elamisluba oodata, aga meil polnud õigust abielluda, sest 2015. aasta oktoobrikuuks olime me siin elanud juba kolm kuud, aga abiellumiseks ajutise elamisloa taotlemiseks oleksin saanud elamisloa taotleda vaid mina üksi pulmade ettevalmistamiseks ja selleks oleksin ma pidanud värskelt Eestist tulema, mitte siin juba paikne olema. Elamisloa saamise protsessi ajal abielluda polnud ka tehniliselt mingil viisil võimalik. Isegi mitte Eestis, sest selleks, et Andreas oleks saanud siit oma abieluvõimetõendi, oleksin mina pidanud esitama kõik oma Eesti dokumendid alguses siia, et nad siis nende põhjal oleksid otsustanud, kas nad üldse lubavad meil abielluda.

Kõigest kõige ärritavam kogu selle õuduka sees olles, oli minu jaoks tõsiasi, et meil polnud tervisekindlustust. Ühelt poolt oli probleem muidugi sellest, et elamisloa taotlemiseks pidi meil olema kehtiv tervisekindlustus, aga veel hullem oli minu jaoks see, et meil seda reaalselt polnud. Eesti jaoks elasime me siin ja sealt meid kindlustada ei enam ei saanud. Kohalikud kindlustusfirmad saatsid meid siin aga sirgelt minema – neil on liiga palju halbu kogemusi, et tuleb välismaalane, kasutab aktiivselt oma võimalusi ja siis kaob nelja tuule poole oma osalust tasumata. Ehk et kuigi see on põhiseaduse vastane, siis nii on ja kindlustust ei andnud meile keegi – saate elamisloa, siis kindlustate. Kindlustus on kohustuslik. Seda ei jätnud keegi ometi rõhutamata.

Seega kindlustust meil polnud, aga vähemalt sobis lõpuks selle hoolega dokumenteeritud jagelemise tulemusel migratsiooniametile fakt, et kuniks meil pole elamisluba ei saa me ennast ka kindlustada. Tore seegi, sest mina elasin nagu sütel. Jälle!! olin ma samas olukorras kus 2010. aastal, kui Vancu sai kolmeseks ja ma lastega veel kodus soovisin olla. Ainuüksi mõte sellest, et mul pole kindlustust ega ligipääsu arstiabile, tegi mu haigeks. Lastel oli veel mingis mõttes euroopa ravikindlustus Eesti kaudu. Kuigi see poleks arvatavasti kokkuvõttes enam kehtinud, sest meie tegelik elukoht oli ju Šveitsis, aga Eesti rahvastikuregistris ei saanud me oma aadressi muuta, sest meil oli vaja siin korduvalt tõestada, et meie ametlik registreeritud elukoht on ikka veel Eestis, et neile meie Eestist toodud paberid sobiksid. Samas tahtsid nad alguses meilt ka paberit, mis kinnitab, et me Eestist välja oleme kirjutatud. Ma selgitasin, et sellist paberit ei ole. On vaid registris muudatuste tegemise kohta võimalik saada paber, et enne oli aadress see ja nüüd on see või midagi sellist, aga ma ei saa kolida musta auku, ma vajan aadressi ja see peab olema ametlik. Ametlikuks saab aadress aga hetkest, kui on elamisluba. Nokk ja saba? Ojaa!

Stardipaku taga seistes ja esimestel kordadel ootusärevalt lootes, et see jama saab ruttu läbi, inimesed on inimesed ja bürokraatia valitseb kusagil mujal, kui maailma kõige demokraatlikumas riigis… No see ootusärevus ja lootus kadusid kiiresti ja asendusid lootusetuse ja ahastusega. Me olime kaamelid ja me püsisime kaamelid ja lõpuks olime me ka süüdi, et me oleme kaamelid.

Korraga oli esimene probleem see, et ma ei räägi keelt ega käi tööl, kuigi see oleks olnud liiga kahtlane, kui ma korraga oleksin tööle läinud ja jälle halb. Seega ma pidin olema töötu, aga seda lihtsalt nii, et ma ei käi tööl. Töötuna arvele võtta ei saa end enne, kui on mingi kena aeg tööl juba käidud. See tähendas, et Andreas peab tõestama ja kinnitama, et kannab igal juhul meie eest hoolt. See eeldas omakorda paberitööd, mida keegi meist uneski ei osanud näha. Kas ta üldse teenib nii palju, et ta saab seda võimaldada. Reaalsuses saime me ju vaikselt kenasti hakkama, aga kas ka otsustajate silmis? Esimesel korral jäi kõigist neist tuhandetest 150 franki puudu. Meile anti võimalus asjad läbi vaadata ja tagasi saata 10 päeva jooksul. Närvipinge oli sel ajal nii laes, et Andreas tööd enam teha ei suutnud. Aga numbrid saime me läbi raamatupidaja abile paika ja asi läks uuele läbivaatamisele. Kuu hiljem tuli paber, et no nüüd sobib küll. Vahepeal jõustus ka Andrease lahutus. Küll kahjulike kokkulepetega, aga vähemalt sai see asi korda ja lahku mindi sõpradena. Kergendus oli aga üürike.

Kogu see jant venis. Kindlustusega sai jälle maid jagatud. Kord sobinud paberid sobisid ja järgmisel korral mingi muu asjaga seoses uuesti klaasleti taga seistes enam ei sobinud. Küll oli paberite väljaandja vale või nende jaoks kahtlane, küll dokumendi vorm selline, mida nende kataloogis polnud, siis oli kuupäev aegunud, sest me ju sünnime iga poole aasta tagant uuesti? Ja nii edasi. Kogu selle kribu-krabu valguses oli kõige suurem ja ületamatum probleem aga see, et laste bioloogiline isa keeldus andmast oma kirjalikku nõusolekut poiste kolimisele. Suusõnaline nõusolek oli olemas, aga paberit ei järgnenud. See oli kõige valusam ja kurnavam teema tervisekindlustuse puudumise kõrval. Olgu siin riigis asjad imelikud, aga et nuga lendab selga ka omade poolt… seda oli liiga palju. Kokkuvõttes oli see teema, mis oleks ka tervisekindlustuse probleemi lahendanud, sest kõik muu oli meil talve alguseks korras. See nõusolek oli vajalik laste pärast, sest minul polnud vaja siin elada, mul sujus kõik Eestis suureäraselt, seega oli ja on meie siin elamise põhjus me poiste heaolu ja haridustee parim toetamine. Kulus palju kirjamusta ja mida kõike veel, et lõpuks see nõusolek paberile saada aasta viimasel päeval.

Meie õnnetundele tõmmati aga rasvane kriips peale, sest vahepeal oli saabunud uus aasta. Mida see tähendas? Seda, et seesama paberimajandus, mille alusel vaadatakse, kas Andreas on ikka võimeline meid siin üleval pidama, tuli uuesti läbi teha. Kogu eelmise sügise suur maksujõulisuse tõestamine kirjutati sirgelt korstnasse. Lisaks eeldas see kiirendatult, mõne nädala jooksul, kogu majandusaasta raamatupidamise aruandeid, tasutud makse, kindlustusi ja mida kõike veel. Asju, millega muidu on aega pool aastat ja vajadusel ka kauem. Kui see kõik taas korda sai aetud, siis oli tükk vaikust ja siis algas taas kindlustuse puudumise saaga.

Kevad oli juba käes, kui pika veenmise järel ja kohaliku sotsiaaltöötaja aktiivsel sekkumisel, oli kindlustus lõpuks valmis tegema erandi ja meid kindlustama, kui me esitame neil lihtsalt oma siinse ametliku elukoha aadressi. Korraks tundus, et valgus juba paistab, aga siis selgus, et selle ametliku paberi peab väljastama kohalik omavalitsus ja neil puudub selle paberi väljastamise õigus enne, kui pole kehtivat elamisluba. Nokk ja saba, saba ja nokk, nokk ja hambad, no mida pekki, ausalt!

Selleks ajaks olid ka Vancu probleemid suureks paisunud. Andreas oli elu suurimas masenduse sügavikus ega suutnud enam tööle minna. Rääkimata töötegtemisest. Kui mina olin läbi ja lõhki ahastuses ja tige ja iga hetk valmis tagasi Eestisse või kuhu iganes mujale kolima, siis tema oli pettunud ja kurb ja abitust vihast tige, et kuidas saavad asjad sedasi inimesi mõnitades mitte liikuda riigis, mille toimimisse on ta alati jäägitult uskunud. Tema maailmapilt kukkus selles osas ikka üsna kokku. Olgem ausad, ma ei saanud ega ka tahtnud õppida ära keelt, mis oleks andnud mulle võimaluse ise sirge seljaga sõtta minna selle totaalselt idootse süsteemi vastu. Ma oleksin endale korraliku jama sellega kaasa toonud, mida mul neile ütelda oli ja vahel harva oli mul kohe hea meel, et ma kohalikku keelt ei räägi ja nemad siin valdavalt inglise keelest mõhkugi ei taipa. Teesklusest, et nad ei taipa poleks mulle piisanud, siis oleksin ma oma sõnavõtud juba väga ammu ära vormistanud. Nad päriselt ka ei oska siin inglise keelt. Kahjuks ja natuke ka õnneks.

Aga mis ei tapa… teeb tugevamaks? Siin meil sõpru ega tuttavaid pole, kellega läbi käia. Isekeskis olime me selle jura sees nagu nii üle peade. Minu ainus koduväline ventiil ja suhtluskanal oli sel hetkel FB. Enamus asju neelasin alla, sest ma tõesõna ei tahtnud kõigi nende peksasaamiste järel ekraani ees pidevalt ulgumas käia, aga vahel siiski prahvatasin suurema pinge õhku, et suudaks edasi olla. Mu lohutavad, mõistvad ja kohati sügavalt hämmingus sõbrad elasid meile meie meeleheite äreva piiri peal hoolega kaasa. Nende seas ka üks juba ammusest ajast Šveitsis elava eestlane, kes kuulas meie saagat nagu ulmejuttu. Meil ei jäänud üle nentida muud, et maailm ja elu on muutunud.

 

Reede, 6. mai 2016 – Tulnukaks kuulutamine

Ma lihtsalt pean teiega oma mõõtmatut rõõmu jagama. Ei saa lihtsalt jagamata jätta 😀

Hetk tagasi saabus post. Siin liiguvad endiselt arved ja kirjad vanamoodsalt posti teel. Kõige muu vahel oli paks ümbrik kolme isikutunnistuse ja kaaskirjaga. Mul polnud aega Andreaselt vastust ja tõlget oodatata, sest ma juba aimasin ja toksisin jutu ruttu guugeltranslaatorisse. See tõlkis minu sisestatud saksakeelse jutu inglise keelde sõna sõnalt järgmiselt :

“Your new alien identity card has arrived. Please sign the alien identity card still below the matching photos.”

Ma istusin põrandale ja lugesin uuesti ja uuesti ja uuesti ja edaspidi ja tagurpidi ja veel kord. Meil on nüüd päriselt elamisluba? Ja see siis ongi mu uus “tulnukapass”?  Ja poiste omad ka. Ja kõik ongi korraga nagu korras? Rohkem polegi vaja midagi tõestada? Me peame nüüd veel vaid enda pildi alla allkirja kirjutama sellele tulnuka tuvastamise kaardil. Toimub see päriselt? Ohhh, seda rõõmu! 😀

Saate aru!! 301 päeva ootamist, piinlemist, pisaraid, pettumusi, luhtunud lootusi, allaandmiskavatsusi, edasilükatud elu ja plaane ja nüüd siis selgus tõde – me oleme pika protsessimise ja tõestamise järel Šveitsi migratsiooniameti poolt ametlikult tulnukaks kuulutatud! 😀

See sõnademäng tulnukaga pakub mulle äärmiselt suurt naudingut, sest ausalt, nad on teinud kõik, et panna meid ennast tundma siin tulnukatena. Kaameltulnukatena. Kolm nädalat oli totaalne vaikus, kartsime juba kõige hullemat ja nüüd siis sedasi hoobist saabusid me elamisload?! Küll kaheks, mitte viieks aastaks, nagu alguses lubatud oli, aga algus seegi! Kaheks, sest mina ei käi tööl ja Andreas on ennast ribadeks tõestanud, enamvähem alasti, pea ja saba peal linnavalitsuse klaaslettidel kontoritädidele tangot tantsinud, et ta meie eest hoolitseda suudab. Kuigi mulle siin elada ei meeldi, siis kaks aastat on palju parem kui eitav vastus, mis enam edasikaebamisele poleks kuulunud.

Kujutate ette, ma olen ametlikult tulnukas! Mingil täiesti veidral moel on mul selle üle nii hirmus hea meel. 😀

Aga olgu, ma teen siis nii nagu kaaskiri nõuab ja kirjutan oma pisikese rõõmust väriseva tulnukakäega oma libablondide juustega (pea karvad? No need, mis mul juba pool aastat punased on olnud, aga kui me seda asja-ajamist alustasime ja neile nõutud pildi viisime, siis olin ma veel puhta blond ju) tulnukapildi alla oma ilusa tulnukaallkirja ja tunnistan end ka ise ametlikuks eestlasest tulnukaks Šveitsis. Kaheks aastaks. Vähemalt. Ja me saame nüüd lõpuks ometi tervisekindlustuse endale!

 

Ebamääraselt helendades ehk siis tulnukalikult õnnest õhetades

Teie
E.T

vabandust, ikka E.M või E.H või no ja nüüd siis varsti äkki isegi passi järgi E.N, sest unistama peab alati suurelt! 😀