Mida seal üldse leinata on, kui see miski või keski oli nii väike, et teada peaaegu polnudki olemas? Leinamine on raske, häirib normaalset elu ja pole vaja ennast selliste asjadega tahtlikult koormata, kinni jääda? Pealegi, kuidas saab leinata kedagi, keda pole tundnud ja kellega pole koos midagi teinud, kellega pole veel ühtegi mälestust justnagu koos loonud? Lase minna, sinu lein ei too teda tagasi…
Kui pere kaotab imiku, väikelapse, suuurema lapse, teismelise, siis saavad kõik aru, et see on midagi tõeliselt kohutavat. Elu on jäänud elamata, surm on tulnud nii vale koha peal. Me elame programmis, mis ütleb, et surra võib, kui üldse, siis vanadusse. Kiirelt, kergelt, olemata koormaks lähedastele, omas kodus, valuta, une pealt? On ebaloomulik, kui lapsed surevad enne vanemaid? Muidugi on. Aga kes on laps, selle defineerimisega kipub maailm jääma kinni arvamusse, et laps on väljakantud raseduse lõppprodukt ja mida kauem on sul olnud võimalus panustada lapse arengusse ja heaolusse, seda suurem on kaotus? Vahel usutakse, et teismeliste ja noorte täiskasvanute kaotus on vanematele kõige rängem, sest nad on kohe-kohe valmis neid vabaks lasta ja vanemate suur töö ja panus on justnagu tehtud, laps on valmis?
Iga lapse ja igas vanuses lapse kaotus on kohutav ja keegi ei saa ütelda, et oma lapse kaotusest on aeg üle saada ja unustada. See jälg jääb alati sinusse. See jäg jääb ka siis, kui sul polnudki võimalust oma last tundma õppida.
Lapsed sünnivad südames, meie mõtetes, unistustes, soovides. Nad sünnivad vahel ammu enne seda, kui munarakk kohtub seemnerakuga. Vanemaks sünnitakse sageli ammu enne seda, kui laps kõhule või sülle tõstetakse ja ta sind emmeks-issiks kutsuma hakkab. Ja samamoodi sünnib koos nende tunnetega, sageli ammu enne seda, kui pisike rakkude kogum end emakaseinas ankrusse viskab ja kasvama hakkab, võime kaotust leinata.
Kaotuse suurus ja valu ei ole paraku võrdelises seoses kaotuse füüsiliste grammide ja millimeetritega, et mida pisem kaotus, seda väiksem ja kiiremini mööduv lein. Ja mida on sellisel puhul siis leinata? Leinata on kõike seda, mida olema ei saanud. Leinata on unistusi ja soove ja mõtteid ja plaane, mis iial sedasi enam teoks ei saa. Leinata on oma rolli, oma tulevasi rolle. Leinata on kõiki neid pisikesi ja suuri asju, kõiki esimesi ja kõiki viimaseid, millele polnud antud teoks saada.
Mis Su nimi on? Mis värvi Su silmad on? Minu hallikassinised, Tannu rohelised või issi pruunid? Kas Sul on issi imelised pikad ripsmed? Ja minu paksud juuksed? Kas Sa oled rohkem Vancu või Tannu, minu või issi moodi või kõige rohkem ikka iseenda moodi? Mis Su lemmiktoit on? Kui kaua sa soovid ja vajad, et ma Sind imetan? Meeldivad Sulle poepüreed või isetehtud püreed või valid Sa hoopis algusest peale näputoidu? Kuidas me küüsi lõikame, kas samasuguse võitlusega nagu Vancuga? Kas Sulle meeldib vesi? Vann? Ujumine? Millal Su varbad Sulle suhu ulatuvad? Kui vanalt Sa õpid roomama? Püsti tõused? Millal Sa teed oma esimesed sammud? Kuidas me kodu Sinu jaoks turvaliseks muudame? Mis on Su esimene sõna? Mis keeles Sa esimesena rääkima hakkad? Kas Sulle meeldib autoga sõita? Su suurtele vendadele kummalegi ei meeldinud. Kuhu Sa esimesena reisid? Mis on Su lemmikvärv? Kas Sulle meeldivad rohkem kassid või koerad või mõlemad? Kas Sulle meeldib lasteaias? Lähed Sa üldse lasteaeda? Millised mängud Sulle meeldivad? Kas Sulle meeldib rohkem mõtelda ja unistada või ise midagi teha, meisterdada? Millised on Su huvid? Kas ja kui, siis milline muusika Sulle meeldib? Kas me elame sel ajal, kui Sa kooli lähed ikka veel Eestis? Kas Sa jääd ka koduõppele? Kes Sinust saab? Mida Sa soovid? Millest Sa unistad? Kas Sa oled õnnelik?
Et pole vaja liiga palju ette kujutada ja ennast üles kütta? Muidugi ei ole, aga kas pole need mustmiljon mõtet viisil või teisel vahel täiesti paratamatud ja kuigi sa tõrjud neid, siis kusagil su sees on nad ikkagi olemas? Ma teadsin nii täpselt, kelle ma meile koju pildistama kutsun kui Hope sünnib… Muidu olen ma usaldanud elu ja kulgemist, pole iial teinud lastega seoses suuri plaane ega valinud neile enda äranägemise järgi ei huvitegevusi, lemmikloomi ega põrandakatte materjale. Ma usun, et need on asjad, mis selguvad ajas ise. Aga huvi teada saada, mida laps valib, eelistab ja milline ta ise on, on minus ilma ühegi kõhkluseta olemas. Ja nüüd ei ole meil võimalik saada vastuseid ühelegi oma mõttele ega küsimusele.
Leinamise valu, kus kaotus ei ole selgelt määratletud, võib olla nii vahedalt valus, et see jääbki me sisse elama, sest me ei oska seda vastu võtta ja veel vähem oskame me seda lahti lasta. Nii öelda tühi lein, millesse elu ei ole jõudnud veel palju panustada, täidab ennast ise ja teeb seda väga valusalt. Ta ei lase ennast lahti ega lase ennast unustada ka siis, kui maailm me ümber teda ei näe, tunnista ega tunnusta. Seepärast on oluline teadlikult lubada endal leinata, luua mälestusi, sümboleid, rituaale, kui neid ei ole.
Nii sünd kui surm on elu loomulikud osad. Ühe asja kaks otsa ja vahel jõuab see teine ots kohale liiga ruttu. Me elame paraku maailmas, kus sünd on oodatud ja ihaldatud ja surm on miski, millest me püüame ruttu vabaneda, püüame unustada ja edasi minna. Meil on isegi teiste kaotusvalu hindamise jaoks mõõdupuud, mis ütlevad, millal on lein pikaleveninud ja ebatervislik. Seda teist, suremisega seotud otsa, ei pea peitma ja põlgama, endast eemale tõukama vaid seepärast, temas on nii palju tumedat, isegi pimedat valu. Kaotusvalus ja leinas, kui neid endale lubada, on tervenemise, edasiminemise ja vahel ka taassünni võti. Just seepärast on oluline neist läbi, mitte üle ja eemale minna.
Lein, mis on liiga vara kokku pakitud ja leinamata jäetud, ei lähe ära. Ta läheb ehk vaid peitu ja passib seal vahel kõige ebasobivamat hetke, et tagasi tulla painama. Luba leinata, vahel isegi ehk käsk leinata, selle teadlik esilekutsumine, sümbolite ning rituaalide loomine, on vajalik. See aeg tuleb võtta. Ma olen oma teel kohtunud 90aastase naisega, kes noorena kaotas oma esimese lapse raseduse katkedes. Ta sai hiljem veel terve hulga lapsi, elas pika imelise elu ega mõtelnud palju oma esimesele, sest ta oli noor ja tal kästi see “vahejuhtum” unustada, et eluga edasi minna. Ja siis istub mu ees pisike 90aastane naine ja ta naerukurrulised silmad pilgutavad suuri pisaraid. Liiga vara kokku pakitud ja ärapandud lein ei anna iial päriselt asu. Ja ma olen oma teel kohanud noori naisi, ka paari meest, kellel pole olnud luba leinata oma kaotusi ja olen näinud ka seda, et saab kergem, kui see luba anda, kaotusest rääkida, tundeid tunnustada.
Me kardame surma, suremist, kaotusi ja leina. Kardame nii väga, et me ei taha sellest väga isegi rääkida. Mõtelda ka ei taha. Me püüame teisi, iseäranis lapsi, sellest säästa ja teeme tegelikult sellega kõik ainult hullemaks. Ja kui keegi kõrvalt julgeb kritiseerida meie kurbust ja valu ja tühjust, mille kaotus on kaasa toonud, siis võime me päriselt lukku minna. Vajadus kuuluda, vajadus olla heaks kiidetud on nii tugev, et vahel tehakse seda ka hinnaga, mis seda väärt pole. Ebamugavust ei peaks kõrvalseisjates tekitama mitte see, kui keegi leinab vaid see, kui tal leinata ei lubata või ta seda teha ei oska või ei saa.
On neid, kelle mõtted, soovid ja vajadused on mujal ja nende jaoks ei olegi lapse kaotus liiga traagiline. On olukordi, kus see on kergendus, sest meil kõigil on oma lugu. On neid, kes lähevadki tõepoolest ilma raskuse ja koormata edasi nende sündmuste juurest ja see on täiesti ok. Nagu seegi, kui seda teha ei saa või ei suuda ja kui need tunded tulevad ootamatult kasvõi aastakümneid hiljem peidust tagasi välja ja on korraga väga olemas.
Kõigile ei mõõdeta sama puuga ja iial ei saa eeldada, kui suur ja sügav on kellegi jaoks kaotuse jälg. Kahtlemata on ka neid, kelle sees elab nii tugev enese alalhoiutung, et nad ei tunnistagi, et miski neid kõigutada võib. See võib tunduda uskumatu ja ka ebausutav, millise jõu ja hooga nad elus edasi kihutavad hoolimata kõigist kaotustest… nagu midagi polegi juhtunud. Ka see on ok, sest ju neil on vaja aega ja ruumi, et endani jõuda.
Mulle tundub, et kõige enam on ikkagi neid, kes on tundnud viljatuse või raseduse kaotuse valu vahedust, mis iganes raseduse etapis, aga pole saanud luba leinamiseks, pole osanud ise leinata, sest ette ei valmista meid selleks ju keegi või pole ka leidnud toetust ja mõistmist vajalikul hetkel. Jah, sellised asjad juhtuvad, aga neist ei räägita või ei räägita piisavalt. Selliseid kaotusi ja sellist leina vähetähtsustatakse, sest see on ju looduse valik, see on su enda huvides, et see laps sedasi su juurest lahkus, see on veel sada asja, mis mitte kuidagi sind ei lohuta ega toeta. Mitte kõik ei julge oma tõelistest tunnetest rääkida ja neile otsa vaadata. Mitte kõik ei jaksa jõetuna olla nõudlikud. Enamus ei jaksa. Selline lein vajab luba ja toetust. See vajab märkamist ja tunnustamist ja enne kõike austust ka siis, kui see kõrvaltvaataja pilgule arusaamatu ja ehk isegi vastik tundub.
Olen minagi oma teadmiste ja oskusteni jõudnud läbi pika teekonna ja valguse ning lohutuse-leevenduse otsimise. Ma olin väga noor, vaid 15aastane, kui lapsekaotamise teema minu jaoks ehedaks isiklikuks valuks pöördus. Ma uskusin paar kuud, et ma olen rase ja suutsin vägistamise kogemuse pöörata enda sees millekski, millel oli ilus lõpptulemus – minu laps. Ja kui mõni kuu hiljem selgus, et ma ei olnud kunagi rase olnudki, siis leinasin ma last, keda mul kunagi polnud. Kui ma 21aastasena oma esimese lapse kaotasin, siis algas sellest keeruliste sündmuste ahel, mis kandis mind edasi üle aastakümne. Ma olin üksi ja ma ei osanud, mu leina ja valu ei mõistetud. Teate, kui suur on kergendus, kui sa mõistad, et sina oled normaalne, su mõtted ja tunded, su ahastus ja valu on normaalsed, lihtsalt olukord ise on ebanormaalne? See teadmine on nii vajalik, aga see ei tule enamasti leinaja seest, see peab temani jõudma kinnitusena ta kõrvalt.
Kõik need paarikümmend ja enam teise imeõrna triibuga testi, mis andsid aastate jooksul märku raseduse tekkimisest ja siis oma teise triibu kaotasid… mitte ühtegi neist ei ole suutnud ma lasta enda mõtetetesse elama ja kasvama, sest vajasin enne ultraheli kinnitust, et nad vastu võtta. Ma uskusin, et suudan end sedasi südamevalu eest kaitsta, kui pööran jälle ja jälle uue lehekülje ja ootan järgmist kuud. Kas ma suutsin? Ei, ei suutnud, aga ma üritasin siiski, sest leinata jaksasin ma veel vähem.
Kui aastaid oli lapsesaamine minu individuaalprojekt, siis Andreasega muutus kõik. Neist kahe triibuga testidest, mis tulid ja läksid, neist ei rääkinud ma talle enamus kordadel, sest ma ju tahtsin teda kaitsta valu ja asjatute lootuste eest. Ma arvasin, et vastutan heade sõnumite eest. Kui aga 2019. aasta varakevadel asi keeruliseks läks, rasedushormoon mu veres aina kasvas ja lõpuks selgus, et me pisike on end vales kohas kasvama sättinud ja temast tuleb kiiremas korras püüda vabaneda enne, kui see ka mulle eluohtlikuks muutub ja see protsess kestis piinarikkaid nädalaid, siis läksin mina päriselt katki ja Andreas ei osanud ei minu ega iseendaga midagi peale hakata. Ta püüdis kõike unustada, selja taha jätta ja edasi minna. Mina ei suutnud. Ma vajasin aega. Kõik mu varasemad kaotused elustusid taas. Andreas ei saanudki seda mõista. Sellest sain ma aru, aga ma kusagil sisimas ikkagi lootsin.
Ühel hetkel ei osanud me enam pärisasjadest rääkida, sest pärisasjad tegid liiga palju haiget. Mulle tundus, et Andreas ei hooli või tormab pimesi edasi. Talle tundus, et ma olen liialt kinni jäänud me kaotusesse. Armastuses ei ole kunagi küsimus, see oli alati olemas, aga kuidas anda teineteisele ja endale ruumi raskete tunnetega toimetulekuks, see oli meil veel omandamata õppetükk. See oli kahtlemata kriitiline hetk, kui keegi väljastpoolt oleks pidanud sekkuma ja abi pakkuma, sest me ise olime liiga hõivatud iseenda valu ja leinaga.
Mina sulgusin endasse ja ellujäämiseks uputasin end tegutsemisesse. Ja kuna me igapäevane elu läks näiliselt üsna samalaadselt edasi kui varem, siis arvas Andreas, et ma unustasin muuhulgas ka tema ja hakkas otsima lohutust ja leevendust oma üksildusele. Ta hakkas mind otsima sealt, kus mind ei olnud. Kahjuks on meie seas meeleheitel üksildasi inimesi, kes usuvad, et saavad sedasi eksinud hingi ravida ja asendada neile neid, keda nad tegelikult vajavad ja otsivad. Ei saa. Ei saa ka hoolimata ühelt poolt otsija ennastpetva teesklemise ja valusa sobitumise ja teisalt meeleheitel asenduse pakkuja hingetuks püüdlemise, iseenda piiridest üleastumise hinnaga. Sellised asjad ei ole määratud toimima. Asenduse pakkuja jääb alati vaid haledaks asenduseks, ega saa iial seda, mida ta tegelikult tahab. Õnnetu otsija ei leia seda, mida otsib ja vajab. Selles kõiges puudub rahu ja rahulduse moment, sest probleem on kusagil mujal ja seda saab lahendada vaid seal kusagil mujal. Nii oli see ka meie loos ja kokkuvõttes said kõik osapooled veel rohkem haiget enne kui parem hakkas. Kaotuse mõjust ja kriisis elamise mõjust paarisuhtele, räägin ma mõni teine kord teile pikemalt, sest ka see vajab kõrvalseisjate ja lähedaste toetust ja teadlikku märkamist.
Olles vähem kui kaks aastat tagasi kaotanud pikalt ja valusalt ühe lapse ja selles suures leinas peaaegu kaotanud Andreasega teineteist, on meil olnud palju aega kõike hiljem teadlikult analüüsida ja asjadest, mis väga valesti läksid, hapraks muutusid, rääkida. Meil on olnud õnne, me oleme täna tugevamad kui kunagi varem, aga paljudel pole seda võimalust. Raskusteks saab oma vaimu treenida, aga otsustavaks saab ikkagi vaid elu ise.
Me olime ka sel korral Hope´i oodates servast natuke valmis, et hoolimata suurest pingutusest ei lähe kõik nii nagu me soovime ja unistame, aga kui sa keskendud elule, siis ei ole liiga terve kogu aeg surmast ja suremisest, kaotusest ja leinamisest ette mõtelda. Nii me siis vaatasimegi me arsti üldisest pessimismist hoolimata lootusega tuleviku suunas ja unistasime ning lubasime teineteisele, et mis iganes sel teel juhtub, teineteist me rohkem enam ei kaota ja üksi ei jäta.
Me valime teineteist. Alati. Ja läheme kõigest, nii heast kui halvast, läbi koos ja teineteisele toeks olles. Sel korral oskame me natuke paremini leinata ja kindlasti oskame me, kaks vana üksildast uhket hunti, rääkida paremini keerulistest asjadest. Ja meil on meie pere ja toetusmeeskond ja meil on lootus, sest me pisike Hope on südames ikka ja alati meiega.
