Täna ei juhtunudki vist muud, kui et see, et me saime Kerliga oma lõputöö muinasjutu valmis ja saadetud. No tekst sai punkti juba eile, aga siis oli vaja veel pilte joonistada. Kõigi tegelaste profiilipildid ja grupildid koos ja ilma meieta ja siis tegelaste elupaik ja teooriakuuskede mets. Eks mul olid joonistamise ideed peas juba ammu ja kavandid olid ka, aga ikka on nii, et kui vormistama hakkad, siis tuleb midagi lisada ja midagi kärpida. Nii jäi viimasel hetkel välja näiteks karu Matilda esitletud Moreno rolliteooria pilt, sest meil ei olnud enam ei aega ega ruumi sellest kirjutada. Ja noh, mine tea, äkki annab elu põhjuse tööga jätkata. Selles olen ma juba üsna kindel, et “Malbe mao memuaarid” peavad tulema, sest see paganama madu on üks viguriga tegelane. Ja ma olin see, kes oli pikalt täiesti ükskõikne selle tegelase suhtes ja tahtis teda küll pingviinide küll pandade ja konnade vastu vahetad. Ja seda praktilistel põhjustel – ma joonistan madu täiesti teistmoodi kui muid tegelasi ja ma ei ole endiselt kindel, kas nad kõlavad kokku. Madu Viive muidugi kandis hoolega hoolt selle eest, et kakofoonia oleks täiuslik.
No vot ja kui ma öösel kell 2 aru sain, et pilt on hea, aga joon, millega ma selle tegin on liiga jäme, siis sama pilti uuesti joonistada tundus sel hetkel liig ja nii ma läksingi magama. Hommikul uhasin kõik valmis ja Andreas ei saanud rahus töödki teha. Istus ja lihtsalt vaatas, kuidas ma paber paberi järel täis sirgeldasin ja itsitas, et kui ma sellise hooga maja koristaksin, siis seda ta ei suudaks küll taluda, aga vaat joonistamist on sedasi ilus vaadata. Tema õnneks ei hakka ma iial sellise innuga koristama. Ja seda naeris Andreas ka, et me pisike Hope on juba nii vana, et on üle elanud juba terve raamatu sünni.
Enesetunne on ok, süstid elasin üle, ravimitega pean järge hoidma, et kogemata öine 12 ja päevane 12 vahetusse ei läheks ega topelt ei saaks, sest mul on lõuna ajal pidevalt tunne, et peaks nagu ka midagi võtma Aga enesetunne on sinisest kõhust ja ravimite võimalikust segadusest hoolimata ikkagi ok.
Tänu tegemistele on aeg tõeliselt lennanud. Ma olin hommikul kindel, et täna on 2. detsember. Seda on ennegi juhtunud, et ma päeva kuidagi vahelt kaotan, aga et neid vahepeal kaks edasi liikus, see on huvitav. Ehk ma ärkan nüüd oma talvisest loomeunest üles ka. Ja samas ega mul viimasel ajal kalendriga palju asja pole – elan arstiajast ja analüüsidest järgmisteni ja vahepeal õpin natuke. Positiivne oli muidugi see, et ma hüppasin hoobilt kaks päeva lähemale esmaspäevale. Isegi sõnum tuli juba täna, et arst mind esmaspäeval ootab. Nii palju, kui minus on ootust ja lootust ja uudishimu, on seal ka hirmu ja äravust. Ega neid ei saagi ära võtta, ju nad käivad siia selle asja juurde. Nii igaks juhuks.
Vahepeal on kätte jõudmas juba 7. rasedusnädala keskpaik. Kui me pisike silmatera on seal, kus ta peab ja kasvab kenasti, siis on ta nädalaga herneterast sirgunud mõnusaks mustikaks.
Hetkel võiks ta olla suurema metsamustika ja pisema kultuurmustika suurune. Ilusat värsket sinist, seda uduhalli varjundiga, polnud sedasi kohe võtta, aga ühe jäätunud marja sain kapist kätte küll.
Palun, lubage esitleda – Hope Mustikmari