Liivalaias elades ei olnud meil ühelgi aastal kuuske ega jõulutulesid. Polnud ruumi ja polnud tahtmist välja kaevata ka kõiki me jõuluehteid. Linnas elades oli see eelis, et vaatasid aknast välja ja seal olid jõulud igal pool su ümber ja sellest piisas täiesti. Siin, peaaegu maal, on tore aga see, et kui naabrid järjest oma majad ja aiad jõulurüüsse sättisid, siis tekkis korraga tahtmine ka ise maailma veidi valgust lisada. Täitsa jõulutunne tikkus ligi.
Kui me suvel endale kodu leidsime ja ostmist kaaluma jäime, siis juba esimese külastuse järel teadsime, kuhu me kuuse paneme. See oli keset suvekuumust ikka üsna kentsakas mõte, aga see teadmine, et meil on kuuse jaoks olemas koht, millest saab osa nii ülevalt kui alt kui majas liikudes, see tunne oli äge.
Elusündmused lükkasid me jõulutundeid küll kõrvale kahel käel, aga jõulululaupäeva hommikuks oli kindel, et kuusk peab meil olema. Hinda kuuldes hakkasin ma küll kahtlema, et no äkki ikka saame ilma ka, aga Andreas oli kindel ja minu asi oli meile parim kuusk välja valida. Siis juba toppisime oma 2,5 meetrit jõulurõõmu autosse ja sõitsime jõululõhnaliselt koju.
Kodus käis kõik kähku. Kuni mina oma mängutoast Šveitsis pakitud ja markeeritud ehtekarbid välja kaevasin, oli Andreasel ja Tannul kuusk juba püsti ja paigas. Merisiga Kriit, keda mina hellitavalt Džinniks kutsun, loovutas ühe oma fliisist alusteki kuusele vaibaks. Ma küll püüdsin kuuseehtimisest minema vingerdada, sest mul on lapsest peale kuuseokastega jama. Torkekohad, ka kõige pisemad ja õrnemad, punetavad ja sügelevad põrgulikult ja ilma allergiaravimita ma kuuske ei saa puudutada. Kuna aga kõik teised arvasid, et see kuusevärk tuleb mul kõige paremni nagunii välja, siis kadus igaüks midagi muud olulist tegema.
Ehtida mulle muidugi meeldib. See on rituaal, mida ma võtan mõnuga. Zyrteci võtsin ka sisse ja enne lõppu ilmus välja ka Andreas, kes andis veel ka oma panuse. Kuldse tähekesi udjas kuusetippu ka tema.
Enamasti on meil jõulupuuks olnud nulg. Ühelt poolt okaste langemise pärast ja teisalt minu nahareaktsiooni tõttu, aga kuuse lõhna vastu nulg ei saa. Kuusk toob tuppa ikka tõelised jõulud ja kuigi kaubanduses on kaasajal täiesti veetlevaid kunstkuuski, siis ei näe ma endiselt end sellist omamas. Kuidagi olen ma üle saanud ka pikaajalisest vastumeeldusest pisikeste kuusepuude tapmise osas. Gaasitrasside ja elektriliinide aluste kuuskede osas on see isegi ju tore, kui neile jõulud anda. Meie kuusk näeb rohkem välja nagu kasvanduse oma. Sellel aastal on nii paljud asjad ümber hinnatud, et ka see tundus ok.
Ja kui meil ühel heal päeval, loodetavasti ikka enne aprilli, õnnestub see kuusk mõne okkaga ühes tükis uksest välja saada, siis saan need kevadiste kuumade päikesekiirte kaitseks panna ka ehk mõnele taimele. Mitte, et meil tagaaias ei oleks kolm hiigelsuurt kuuske, mille küljest ka mõne oksa saaks paluda.
Vahepeal jõudis Andreas lahti pakkida ka Šveitsist tulnud paki. Pakk oli läinud me vanale, Liivalaia aadressile, sest kui Andreas kõigile teada andis, et nüüd elame me uues kohas, siis oma vennale unustas ta seda ometi ütelda. Õnneks on Eesti nii pisike ja jõulud nii toredad, et saime paki ikkagi kenasti kätte ja sealt ilmus välja Andrease ristitütre kingitus. 🙂
Enne kui pimedaks läks, saabus baba. Tal oli kindel plaan enne pimedat kohale jõuda, et ta ära ei eksiks ja talle sobis, et me kohe sööma ei hakka, sest kell 3 päeval ei ole ma valmis veel jõululauda istuma. Ta oli nõus, et ega ta pole tegelikult ka valmis nii vara sööma jõulusööke.
Algselt pidi mamma ka ikka tulema, aga ta jäi koju kotile telekat vaatama ja meie tegime siin siis mu emale telekavastast ravi. Nii kaua kui ma mäletan nääre ja jõule, esimesi ikka aastaid kauem kui teisi, sest kuulsin jõuludest esimest korda alles kusagil algklasside lõpus, kui pinginaaber oma näärikingid miskipärast nädal varem kätte sai. No vot ja nii kaua kuni ma mäletan nääre ja jõule, siis on jõulutoitudega söögilaua kõrval alati pereliikmena ka telekas olnud. Aga meil ei ole telekat kunagi olnud. Ekraan on, aga see kogub kusagil nurgatagustes tolmu, sest telekaühendust ei ole ega tule kah, aga mulle tundub, et mu ema ei oska ilma telekata olla ega elada ja ma siis ikka muretsesin, et kuidas ta vaeseke siin meie juures ikka vastu peab.
Esimese asjana panin ema kartuleid koorima. Tavalise noaga. Sest ma koorin kartuleid tavalise noaga. Emale oli see väljakutse, sest tema on terve elu kartuleid kartulikoorijaga koorinud. Jälle tuli jutuks, kuidas mu ameerika-vanavanaema õpetas, et kartul tuleb viilutada ja siis koor eemaldada, et nii läheb vähem raisku. Patsutasin ema, et ma usun, et meil on kartuleid täiesti piisavalt, et viilutama neid küll ei pea ja võib sel korral rahus lihtsalt noaga nad puhtaks nüsida. Senikaua pakkisin veel viimased paar kingitust ära.
Kartulid läksid keema. Andreas valis endale lihaga jändamise ülesande. Verivorstid jätsime vahele. sült oli olemas. Baba segas kokku äädika, sest eelmisel korral tegin ma liiga lahja ja siis jälle liiga kange ja tundus mõistlik jätta see ülesanne sellele, kes äädika on söödavaks seganud viimased vähemalt poolsada aastat. 30%se söögiäädika sai heaks suhtes üks viiele. Kuigi ema arvas, et teoorias võiks olla ka üks kuuele, aga viis tundus hea ja nii ta jäi.
Kapsa panime pannile mitte ahju, kuna nii meeldib Andreasele rohkem. Natuke marineeritud kurke ja kõrvitsat ja mina keerasin veel soolaseentest kokku ühe hapukooresalati. Juba teist korda ebaõnnestusin esimese hooga. Mõlemal korral olen maitsnud vaid pealmisi seeni. Esimesel korral arvasin, et ju hapukoor pehmenedab maitsest. Lõpuks pesin ikkagi hapukoore kraanikausis maha ja lisasin uue. Sel korral tundus pealmiste seentega, et need ei ole üldse nii soolased. Alpoolt ei taibanud ma prooviks maitsta. Seenesegu oli nii tulisoolane, et ma ei suutunud ka koos hunniku kartuliga sellega mõõtu võtta. Jälle sain valmis salatit pesta. Uus ports hapukoort tegi seened mu rõõmuks jälle söödavaks. Mõte pestud salatist on aga endiselt üsna kummaline. Ega ma väga sellele ei mõtle. 🙂
Inimvõimetel on piirid ja ma selgelt hoidusin ülesöömisest. Andrease liha oli taas imehästi õnnestunud – natuke seest roosa, aga pehme ja mure ja maitsev. Tore oli see, et ka Vanc maitses liha ega jäänud ainult kartuli juurde pidama.
Kell seitse õhtul, ehk ilmatuma vara, jõudsime kingituste juurde. Vanc hakkas päkapikuks, sest kõik teised on liiga suured, et kuuse alt midagi kätte saada. Kingituse lunastamiseks pidid kõik laulma ja luuletust lugema või tantsima. Kõlas läbi aastate tuttav repertuaar ja siis põrutas Vanc babale suureks üllatuseks laulda Rick Astley “Never gonna give you up”, mis on juba mõnda aega ta leivanumber, aga millest mu ema veel midagi ei teadnud. Baba oli vaimustuses ja Vanc oli vaimustuses, sest päkapikud olid talle toonud kastiga kartulikrõpse ja 12 nummerdatud kana kiirnuudlite pakki. Meil on Vancuga diil, et ta võib ühe korra kuus kuivi nuudleid süüa. On olnud aegu, kus ta nohistas kaks pakki päevas neid endale kuivalt sisse, aga viimase aasta oleme edukalt saanud hakkama ühe pakiga kuus, aga alati käis mingi hull näpuga järje vedamine. Nüüd on selge, pakkidel on kuude numbrid peal! Ja Vanc on ilmatuma õnnelik. Umbes tuhat korda õnnelikum kui mina tema vanuses oma uue ilusa kollasetriibulise Muhu seeliku üle. See oli ikka elupettumus tookord, mille väärtus kasvas alles pikkade aastate järel.
Tegelikult oli kingitustega keeruline, sest mitte keegi ei teadnud, mida ta sooviks jõuludeks. Mul oli aasta jooksul tekkinud erinevaid mõtteid, aga nende teostamisega jäin ma aasta lõpus jänni. Tan oli kohe eriti mures ja ütles, et tema ei tea kohe üldse, mida tema tahaks. Vanc arvas, et tal on kõik olemas, aga no krõpsud on head ja tegelikult tahaks ta lihtsalt Dungeons and Dragons mängu mängida meiega. Mäng on meil olemas, aga Tan keeldub mängimast. Oleme siis siis muudele lahendustele mõtelnud.
Meie Andreasega tahtsime lihtsalt koos olla ja seda vist ka kingipakki väga ei paki. Babaga oli lihtsam, ta tantsib rõõmust saba peal, kui talle šokolaadihalvaad ja šokolaadi kattega sefiiri pakkuda ning ka lihtsalt šokolaad sobib ka. Viimasel hetkel taipasin, et maiustustele, mida ta nagunii söögi alla ja peale manustab, kuluks talle kõrges eas ära mõned vitamiinid, mida ta ise nagunii ei raatsi osta. Sarnane programm läks mammale ka.
Vanc sai oma krõpsudele ja nuudlitele lisaks vorstikujulise padja, sest on Tannu oma aastaid venna õuduseks kallistamas käinud. Pole teada, kas isiklik padi saab samakalliks kui venna oma, aga vähemalt tasus proovida. Tan ja Andreas said Tula bambustekid, sest mul oli neid vaja. Ma titetekkide buumi olin servast jälginud juba aastaid. Suurtest tekkidest kuulsin ma alles detsembri alguses Annela käest ja noh, kui kuulsin, olin müüdud ka. Endale ei ostaks ma nii kallist tekki iial, aga kingituseks kõige lähemal magavatele tegelastele, miks mitte, sest siis on lootust, et ühel hetkel pole nad ehk oma tekist huvitatud ja saabub minu võimalus 😀 Tan sai vahva loomadega ja Andreas imelise meduusidega teki. Andreasele leidsin ka soovitud põlle. Baba ja mamma olid talle saunamütsi ja salli pakki pistnud. Sedasi nägi ta välja peale seda, kui oli oma kingid lahti pakkinud:
Endale pakkisin ma kingipakki oma uue aasta kalendermärkmiku ja olin selle üle väga rõõmus. Juba kolmandat korda on mul sama kujundusega märkmik ja kuna mul selliste asjadega harjumine alati aega võtab, siis sama kujundus on turvaline ja laseb ajul puhata ning just seda on mul väga vaja. Kuigi ma igal aastal pean sisemist võitlust, et ehk peaks ikkagi pigem digikalendriga tegelema ja 18 eurot märkmiku eest on kolepalju, aga Andreasel on õnnestunud mind igal kolmel korral veenda, et hea tunne on seda väärt. No tegelikult on küll.
Andreas oli sel aastal osav. Tal oli mulle jõulukink olemas juba sügisel. Aegade algusest on ta mind kutsunud enda leediks. Kunagi sügisel juhtusime me üsna samal ajal Šotimaa erinevate ettevõtmiste reklaame nägema, kus sai osta jalatäie maad ja sellega koos õiguse end kutsuda vastavalt lady või lord koos vastava kohanimega. Ma leidsin, et see on armas ja tore viis edendada turismi ja kanda hoolt oma looduskeskkonna säilitamise eest ja sinna see mõte minu jaoks jäi. Andreas aga kaevus palju sügavamale ja uuris kogu seda süsteemi põhjalikumalt. Lõpuks valis ta välja ühe ettevõtmise ja tegi teo teoks. Ette võttis ta selle kohe suuremalt, sest minna saab ka lihtsalt ühe ruutjalasuuruse maatüki teed, aga meil on nüüd mõlemal kesest Šotimaad kõrvuti kümme ruutjalga (kokku 20×10 jalga) maad mägede ja järvede ja metsade vahel ja siis veel lisaks kummalgi ühe ruutjala jagu metsa, millega kaasneb ka puude istutamine.
Ta valis 10×10 kõrvuti krundid selleks, et kui me ühel hetkel Šotimaale jõuame, siis saame me kasvõi piknikule minna oma maalapile. Ühe või ka kõrvuti seisva kahe ruutjala peale mahume me heal juhul musitama nii, et kumbki seisab oma maatükil. Kõrvuti olevad kümne ruutjalased platsid on aga meie mõistes kokku 3×6 meetrit ja selle peale mahume me ka pikali visakama ja piknikut pidama kasvõi kogu perega.
Maatükiga koos tuli ka tiitel. Presidendi ja Inglise kuninganna vastuvõtule me küll leedi ja lordina minna ei saa, hihii ja muid hüvesid ei kaasne, aga kuna meil on täitsa ametlik maaomamise ja tiitlikinnitamise tunnistus, siis omavahel võime me olla Lady Eva and Lord Andreas of Glencoe küll. Tiitlit me pärandada ei saa, aga maatükid saame me edasi oma lastele pärandada. Ehk siis seline ilus sümboolne kingitus. Kui ühel heal päeval see segadus siin maailmas vaibub, siis küll me läheme Šotimaale piknikule ka. 
Kui söögid olid jahtunud, kõhud täis, kingid jagatud ja me ema ja Andreasega laisalt jäätiste maitsmiseni jõudsime, saabus Vanc ja palus, kas ta võiks ühe supi saada. Kuigi kapis oli ka valmis kanasupp, siis oli tema suurimaks sooviks tähestiku pakisupp. Me Andreasega oleme harjunud selliste käikudega. Baba oli imestusest lihtsalt vakka. Andreas tegi Vancule supi ja Vanc oli jõulurõõmus, sest mida see hing ikka jõuluõhtul muud vajab kui pakisuppi? 🙂
Kui Vancul supp söödud sai ja ema vaikselt koju hakkas sättima, meenus mulle, et meil ei ole veel pilti. No endast saame me igal ajal pilte teha, aga vahel on tore, kui keegi teine meist ka pilti teeb. Ema ronis trepile ja meie kuuse juurde. Džinni tuli oma pesast ka välja ja Happy vaatas ema hõigetest hoolimata andnult vaid minu peos oleva maiudpala poole. Pisike Hope istub ka Andrease peos Vancu õlal. Sel aastal siis selline pilt!
Ja ega me babat ei saanud niisama minema lasta. Traditsioonilised jõululauapildid jäid meil tegemata, seega tuli kuusepildike. Udune, aga jõuluõnnelik. Vahepeal oli Vancule meenunud, et tema sõber Sool (hääldub Suul ja on tegelikkuses Seal ehk hüljes) on ka perepildilt puudu. Happy imetleb Andreast, kes hoiab peos kohutava lõhnaga koerte maiuspala:
Mul oli me merisea jaoks olemas ka pisike jõulukampsun, aga pilditegemise ajal taipasin, et ta küüned on vahepeal jälle nii pikaks kasvanud, et tühja sellest kampsunist, siga vajab maniküüri ja pediküüri. Saatsime baba koju mamma juurde ja tegime Kriidile vajalikud protseduurid. Ega ta selle üle ei rõõmustanud, aga jõuluroaks serveerisime krõmpsuvat lehtsalatit ja kevadiselt lõhnavat värsket kurki ja ehk andis ta meile selle pisikese piina siiski andeks 🙂
Traditsiooniliselt oli poistel luba olla sel ööl üleval nii kaua kui nad soovivad. Mulle tundub juba mitmes aasta, et see on neile vaat et kõige suurem ja soovitum kingitus. Mäletan veel nii hästi, kuidas mul lubati ka juba koolieelikuna pidude ajal öö läbi üleval olla ja kui äge see oli kui väsimus lõpuks suvalisel diivaninurgal maha niitis. Andreasel on sarnased mälestused ja nii on meie jaoks olnud täiesti ok, et mõned korrad aastas on selline asi poistel lubatud. Osaliselt ka seepärast, et võtta ära suur keelatud asjade kihk ja aidata neil mõista enda vajadusi, et kui ikkagi suure elevuse järel tuleb väsimus, on aeg end ikkagi magama keerata.
Tan oli rõõmus, sest tal on mängusõpradega Ameerika ajavahest tingituna alati ühiste aegade leidmine üsna keeruline. Idarannik veel, aga läänerannikuga on eriti raske olnud. Nüüd oli tal korraga aega ja samas oli sõbradel töölt jõulupuhkus. Vancu parim sõber on moslem, kes ei tähista jõule ja oli lihtsalt terve öö rõõmsalt olemas. Meie Andreasega istusime tekipuntra sees ja vaatasime hommikul kella kuueni Luciferi seriaali. 🙂
Jõulude juures on minu jaoks kõige mõnusam esimese jõulupüha hommik. Kogu maailm on alles unes, aga toas on kuuse ja kapsa ja piparkoogilõhn ja toanurgas on hunnik kingipabereid ja lihtsalt nii ilus on olla. Nii tatsasin ma ka sel aastal enne lõunat läbi vaikselt nohiseva maja oma tabletile mingit söögipoolist otsima ja leidsin kapist pähklid. Pisike Hope oleks sel nädalal olnud kindlasti juba vähemalt nii suur. Nüüd on ta aga kusagil pilvepiiril ja valvab me üle.
Ilusaid-armsaid jõule teile kõigile! Olge hoitud!
Kallistades
Eva
