IVF päevik – raseduse katkemine…

(HOIATUS: Siit tuleb õige verine raseduse lõppemise lugu…)

Täna saab üks päev esimesest tabletist, mis peaks mu keha ette valmistama homme hommikul manustatavate emaka kokkutõmbeid tekitavate tablettide jaoks, et keha suudaks ise mu peetunud rasedusega hakkama saada… Ma ei jaksa ega taha sellele mõtelda. Teoorias peaks see olema vaikne tiksumise päev ja puhkamise hetk enne homset valu ja verd.

Hommikul käisime poes ja turul. Andreas tahtis jõuludeks mingit ekstraspetsiaalset liha osta ja ma lonkisin lihtsalt kaasas. Kui me koju jõudsime, tundsin end nii väsinuna, et oleksin ekraani ees istudes filmi ajal magama võinud jääda. Või tegelikult ma jäingi, aga Andreas ajas mu üles. Otsustasime, et vaatame selle osa Luciferi sarjast veel ära ja läheme siis üles ja pikutame veidi. Päev oli ka udutatine ja pime ning mingeid suuremaid kohustusi meil polnud. Siis helistas ema, uuris kuidas olukord on ja ma ärkasin veidi rohkem üles, sest ma ei taha olukorrast hetkel midagi rääkida. Isegi mõtelda ei taha.

Veidi peale kell 16 tundsin, et seljas on kerge surve ja püsti tõstes taipasin, milles asi. Vetsus kohtusin esimese peotäiesuuruse vereklompiga… Enne homset ei pidanud ju midagi toimuma? Mis siis nüüd? Eilne tablett tegi emakakaela pehmeks, et kas kogu protsess algas siis nüüd ise omavoliliselt juba pihta? Uurisin oma peotäit lootuses kohtuda pisikese Hope´i maise kehaga. Teda polnud seal. Ju tal läheb veel aega, mõtlesin endamisi ja alustasime Luciferi uue episoodi vaatamist. Võtsin sisse oma vererõhutableti.

Tund hiljem püsti tõustes sain veriseks kõik oma riided ja tooli. Järgmine kuhjaga peotäis ja siis veel teinegi. Et kui juba tuleb, las siis tuleb, saabki kõik kätte, mõtlesin ma endamisi. Hope´i ma ei leidnud. Küürisin ja kraamisin. Sõin viis pisikest mandariini ja kolm Statoili minimoosipalli. Mõtlesin veel, et huvitav, kui ma söön moosipalle enne, kas siis tunduvad mandariinid hapud. Tegelikult olid mõlemad magusad. Võtsime ette järgmise episoodi ja poolepealt tundsin, et pean jooksma.

Ma ei ole iial näinud, kuidas siga tapetakse ja kui palju seal siis verd on. Ma ei ole lihasõber ja kui ma juhtun mõtlema loomade peale, siis ei suuda ma üldse liha süüa. Aga ma tean lapsest peale võrdlust, et kui kõik kohad on verd täis, siis oleks seal nagu siga tapetud.

Kell on seitse õhtul Ja ma seisan keset me alumise korruse duširuumi ja seal oleks nagu… siga tapetud…

Põrand, sein, pesumasin, kraanikauss, kõik, mis ümbruses on ja kõige enam ma ise, on verised. Kuidas see siis nüüd juhtus?! Lükkan vaibad varbaga kõrvale, pistan pea uksest välja ja hõikan üsna reipalt Andrease appi. Enne, kui ma ta sisse luban, hoiatan, et vaatepilt on üsna jube ja kui ta tunneb, et ta ei suuda, siis see on ok. Siis toogu mulle lihtsalt vahendid. Andreas on vana rahu ja rahustab mind, et mul pole vaja millegi pärast vabandada. Mina, kes ma alati kõigi asjadega ise hakkama saan ja nüüd siis sedasi… eks ma vabandan ennast rohkem iseendale, sest see on hetk, kus ma tunnen, et ma päriselt ka vajan abi ja tänan õnne, et ma üksi pole. Ju ma koristamisega saaks ise hakkama, kuigi verd tuleb aina juurde, aga Andreast on vaja mu lähedale, sest temaga on turvalisem.

Mu peas on vaid kaks mõtet – ma pean selle ruumi puhtaks saama, et poisse mitte hirmutada ja ma pean Hope´i leidama. Et kui asi juba nii, on siis ma tahan temaga kohtuda. Andreas toob vahendid, puhastab põrandat, puhastab mind. Ma puhastan seina ja kraanikaussi ja kõike muud, mis on pihta saanud. Ja siis leian ma pisikese Hope´i…

Puhastan ta ära. Ta on pisike, kuid ometigi pisut suurem, kui ma arvasin. Küsin Andreaselt, kas ta soovib teda näha. Olime sellest varem rääkinud ja kokku leppinud, et küsin enne, kui näitan. Ta ei soovi ja see on täiesti ok. Õppides seda, kuidas toetada naist ja peret olukorras, kus me ise praegu oleme, olen ma aru saanud, et on asju, mida tuleb teha, et leinamine oleks terviklikum ja tervem, aga need samad asjad vajavad lisaks tegemisele aega, kuni nendeks valmis ollakse ja see tempo on igaühe jaoks erinev. Ka tean ma seda, et ei-ütlemine on väga ok ja see ei tähenda et see ei ühel hetkel ja-ks ei pöördu. Ka selleks tuleb valmistuda, et hilisem ei-ütlemise kahetsemine liiga valus poleks.

Mõõdan Hope pisikest keha enda sõrmede võrdluses – ta on mu pisikese sõrme esimese lüli suurune. Ütlen seda Andreasele ja pakin Hope´i õrnalt pehmesse paberisse ja panen muude paberite juurde.

Saame vere koristatud ja Andreas läheb mulle teed keetma, sest ta arvab, et sellise verekaotuse peale on mul kindlasti vaja juua. Vett ma ei taha, jääb tee, sest ta on jonnakalt nõudlik. Ma ei joo teed, aga praegu on tunne, et vaat seda oma apteegitilliteed, mida Andreas vihkab, seda jooksin ma küll. Ta paneb terve suure kannu vett keema ja teeb mulle kannutäie teed.

Murdepunkt haiglasse pöördumise juures on see, kui tunni jooksul täitub rohkem kui kaks suurt sidet ja seda kahe järjestikuse tunni jooksul. Loen aega. Koristamise ajal ja Hope´i uurides jäi aeg hetkeks mu jaoks seisma, aga siis tunnen, et verd lihtsalt jookseb ja tuleb mulksudes iga liigutusega juurde ja juurde. Seda on liiga palju. Seda on väga palju. Ma ei ole sellist hulka kaotatud verd ja ka sellist verejooksu näinud ka oma kiirabis töötatud aastate jooksul. Tunnen, kuidas vererõhk langeb. Doonorina tean hästi kuidas mul peale vereandmist korraga nii hea ja kerge olla on. See piir on juba mööda läinud.

Minu jaoks on asi üle kriitilise piiri ja me peame haiglasse minema. Ja jälle on reede õhtu ja haigla on viimane koht, kus ma olla tahan. Pole valikut, tuleb minna.

Tee jääb joomata. Palun Andreasel tuua endale ülevalt telefonilaadija ja veepudeli ning ütelda ülemisel korrusel tegutsevatele poistele, et ma pean ööseks haiglasse minema. Tan tuleb alla ja on mures. Püüan selgitada. Täidan kiirelt haiglasse sissepääsuks vajaliku koroonadeklaratsiooni, käsi väriseb, ma ei leia tänasest kuupäeva. Tan aitab kella ja kuupäeva paika saada. Pistan kotti eilse abordiga nõustumise paberi ja infolehe, vajalikud kaardid, suure roosa salli ja pastaka ning astun otsustavalt autosse. Istumise alla taipan panna imava kilelina hoolimata sellest, et mul on kaks ekstrasuurt sidet ja terve teine suur lina riiete all. Palun Andreasel olukorra tõsidusest hoolimata sõita nii rahulikult kui võimalik. Ta on hea juht.

Teel olles helistan haigla vastuvõttu. Käed värisevad, numbreid on raske valida. Esimesed kaks korda on telefon kinni, siis vastab valves olev ämnmakas. Selgitan kiirelt, milline on taust ja milline on hetkel olukord ja ütlen, et oleme hiljemalt 10 minuti pärast haiglas. Andreas sõidab mu treppi.

Auto jääb puhtaks. Sealt edasi jääb minust maha vererida. Verejooks on tugevamaks muutunud. Ämmakas palub korraks näha ja saab oma vastuse. Edasi läheb eriti kiireks. Ma pole varem sellist operatiivsust näinud. Natuke on naljakas, et noh, kohe sedasi siis nüüd… Hooldaja küürib põrandat. Ma istuda ei taha, sest siis teeksin ma ju valge tooli ka veriseks. Seisan oma enda vere loigus ega suuda otsustada, kas astuda järgmise puhta koha peale või seista paigal, kuni veri ise laiali valgub. Veri voolab mööda retuusisääri hoolimata sellest, et ma olen haigla täisvarustuses ja topeltkindlustatud juba. Vererõhumõõtmiseni me isegi ei jõua. Mul käib pea ringi. Ämmakas saab kiirelt mult vaid koroonaproovi võetud. Sel korral krutitakse mõlemas ninasõõrmes. Mu seisundit arvestades on see koroonatesti andmine täiesti mööduv nohu.

Arst saabub vist minutiga. Äkki kiiremini? Ämmakad aitavad mul riided seljast ja pikali. Värisen nagu vappekülmas. Kogu mu ümbrus on verine… Vabandan…

Arst, kes vähem kui kaks aastat tagasi aitas mu enda arstil leida selle pisikese õnnetu raseduse, mis emaka asemel hoopis munajuhasse end ankrusse viskas, tunneb mu nabasonga järgi ära. Miks see pole korda tehtud, küsib ta karmilt. Oletan, et see oleks korras, kui poleks koroonaajastu, sest ma olen opijärjekorras juba 2019. aasta suve algusest, aga nagu ma aru saan, ei ole see ka takistus raseolemiseks ja nii ma siis ikka veel ootan üht ja ka teist.

Arst püüab kogu selle vere vahelt saada ülevaadet mu sees toimuvast. Peeglid libisevad lihtsalt minema. Ultraheliga vist näeb rohkem. Arst küsib, miks küll valiti sellise anamneesi ja peetumisega tabletiabort? Vaat ma ka ei tea, ma eile ekstra uurisin nii oma raviarstilt kui ka nõustanud ämmakalt, kas ja kui ohutu see valik hetkel ikka on minu puhul, sellele järgnes suur kiidukõne, et nii on ikka parem ja ohutum naise kehale ja kui ohtlik ja suurte riskidega on puhastus…. Ja ma eraldi mainisin, et mu mõlema varasema peetumise puhul polnud isegi küsimust ega valikut – tuli korraline puhastus. Miks tookord siis nii? Ehk oleks ikkagi ka see kord pidanud… Muidugi oleks… Sest nüüd tuleb see puhastus nagunii…

Saan oksütotsiini ja muid ravimeid, mis võiks ehk kuidagi abiks olla hetkel.

Mul on mälulüngad. Millal, mida ja kui palju ma viimati sõin? Viis pisikest mandariini ja midagi veel, aga ma ei tea, mis see oli. Miski, mis oli magusam kui mandariin, aga mis see oli? Ma saan mehe käest küsida. Püüame maja ees ootavale Andreasele helistada. Andreas ei vasta. Alles kolmandal korral ja läbi FB saan ta kätte. Muidugi ta teab, et ma sõin moosipalle. Täpselt kolm. Ütlen talle, et jään haiglasse ja mingu ta koju poiste juurde. Ta ei taha. Tahab oodata kuni suur oht vähemalt on möödas ja mu tagasi saab…

Koroonatesti tulemus tuleb 20 minutiga. Vahepeal saan endale rohelise kanüüli ja annan hunniku verd Nii kõrge mu rõhk veel on, mõtlen endamisi.

Test on negatiivne. Kuna ma söönud olen, siis kohe ei saa opile minna, anestesioloog ei tahtvat mind sedasi. Aga on võimalik, et pole valikut ja tuleb ikka minna. Kõik on valvel. Ma värisen üle keha, kui hooldaja mind ratastooliga osakonda sõidutab, sõrmed on pudedad. Sõidame liftiga ülespoole. Korrus on vist teine. Palat on nr 3, otse vetsu vastas. See on hea, sest kaugemale ma vist ei jõuaks kuidagi.

Saan paki pabereid täitmiseks ja muigan, et ma anesteesialehte oskan varsti täita vist kinnisilmi. Panen püüdlikult kirja kõik vajaliku. Õde tahab mind pikali saada. Mina tahan istuda, sest istudes on mul vähemalt petlik tunne, et verd voolab vähem. Pikali olles tunnen kuidas veri mulks ja mulks ja mulks tuleb ja see on hirmutav. Uurin õelt, et kas ma peaks äkki oma ehted ära võtma? Mu kaks ülemist kõrvarõngast käivad kõrvast ära vaid kõrvalise abiga. Õde arvab, et jaa, parem oleks kui ehteid pole. Saan õnneks ise hakkama.

Enne homset ei pidanud ju mingit äksjonit olema? Miks see veri siis sedasi nüüd voolab ometi? Arst seletab, esimene tablett tegi eile emakakaela pehmeks, peetunud rasedus hakkas aga ise juba väljuma ja homsete tablettideni, mis peaksid tekitama emakas kokkutõmbed, nendeni ma ju ei jõudnudki. Tõsi. Ehk lahtine haav mu emaka sees siis lihtsalt lekib ja keha ei suuda verejooksu peatada. Tahab keegi mulle veel rääkida tabletiabordi ohutusest?! Iseäranis naise kehale, sest sedasi üksi kodus ühe olulise loo lõppu oodata pole vaimse tervise seisukohast kellegi jaoks kuidagi ohutum nagunii. Ja kui ma oleksin ikkagi magama läinud oma unise peaga ja magama jäänudki…

Õde möödab vererõhku. Pulss on kiire. Vererõhu alumine number on 60 peal. Mu tavalise 90-95ga on seda ikka ulmeliselt vähe. Katus sõidab kergelt. Jaburad asjad teevad nalja, teised ärritavad ja hirmutavad tugevalt. Külm on. Teine pudel soolvett tilgib kiirelt mu veeni. Enne täidetud paberite õele ulatamist teen neist pildid. Iial ei tea, millal seda millegi jaoks vaja on.

Saan Andrease pika veenmise järel vähemalt parklast minema. Ta läheb Statoili kohvi jooma. Kuna mind nagunii välja ei lasta, siis pole tal mingit mõtet siin terve öö passida maja ees. Kuigi saan aru ka tema murest, ta kardab mu pärast. Ma kardan iseenda pärast ka ja kardaksin ka tema olukorras olles. Ehk rohkemgi kui ise kogu selles jamas sees olles.

Enne opile minekut jõuan kiirelt kirjutada sõpradele, milline on olukord ja palunpalunpalun teeme nii, et ma taastun…

Puhastuse eel tuleb minu juurde noor valvearst. Et kas ma tahan midagi küsida? Küsida ei taha, aga palun, et nad eriti ettevaatlikud oleksid, sest me niinii väga soovime last… ikka veel. Mu viljatusravi arsti eilsed sõnad kraabivad meeles, kui ohlik on puhastus ja kuidas vaakumiga saab emakat väga pahasti vigastada…

Veidi enne kella kümmet õhtul on minek. Jõuan Andreasele vaid kaks sõna kirjutada, et ma lähen. Kolistame mu voodiga kuhugi läbi pikkade koridoride. Kui kogu maailm räägib, et inimesi peab voodiga sõidutama jalad ees, et nad näeksid, kuhu neid viiakse, näeksid lihtsalt enda ümber toimuvat, siis meie ebausud on endiselt nii tugevad, et seda ei juuri välja vist veel nii pea. Teadmatus ärritab mind, ma tahan näha, kuhu ma sõidan. Mul puudub ebausk, sest kui ma ka suren, siis see, kas ma sõitsin uksest välja jalad või pea ees, ei mängi absoluutselt mingit rolli. Kõige rõvedam on see, kui uste vahel manööverdades kuhugi uksepiita hooga põrutatakse. Sõites jalad ees on sul võimalik seda ette näha. Pea ees sõites saad lihtsalt korraliku kolina ja raputuse osaliseks. Ei pääse ma sellestki.

Mul on külm. Mul on hirm…

Opitoas käib siblimine. Kõik on vait. Tunnen, kuidas ma olen vastu ööd oma lahiseva verega tüliks. Rida on järel, kui ma oma kohale ronin.

Anestesioloog, kurjade silmadega onu, küsib, et mis jama selle söömisega on. Rääkigu ma nüüd, et kuidas ma ei tea, millal ja mida ma sõin. Vabandan, et ärevus ja mure olid nii suured, et alguses läks meelest, mida ma täpselt sõin, aga aeg on endiselt sama 17-18 vahel, pakun, et üsna 17:30. Raporteerin püüdlikult nagu kõik eelnevad küsijad palunud on, et sõin viis pisikest mandariini ja kolm pisikest moosipalli.

Onu urahtab tigeda üleolekuga, teda üldse ei huvitavat mu söödud toidud ega kogused. Elu ei küsi kui suur oli moosipall. Söök on söök.. ta on tige ja puhiseb läbi kummis maski. Vabandan vaikselt oma rumaluse pärast… sest mult ju küsiti kogu aeg mida ja kui palju.

Anesteesiõde küsib arstilt, et kas intubeerime. Vanamees plämahtab tigedalt, et muidugi intubeerime. Mõtlen – selleks viieminutiliseks protseduuriks? Kõik ju rääkisid kiirest-kergest maskist? Aega on möödas juba neli ja pool tundi. Ma oleksin ju jätnud söömata, kui ma oleksin teadnud. Ma võin ju veel tunnikese oodata, et saaks ikka maskiga hakkama. Intubeerimine on mu kõige rõvedam hirmuõudus läbi teadliku elu. Ok, narkoos on nagunii hirmutav ja ohtlik, nii mask ja veen, epiduraal, aga palun… mitte intubeerimine… Mõtlen abitult oma peas ja olen vait.

Mul on külm. Mul on nii suur hirm. Kas sellest verejooksu ohtlikkusest veel ei piisa, et peab veel ka teistpidi riskima sandistamisega? Kui nüüd ikkagi kaaluda, siis ikka intubeerimine? Kas ma tõusen siit veel iial? Kas see ongi lõpp?

Meenub, et vererõhuravimite kasutamist tuleb alati enne narkoosi mainida. Verevedeldaja asjaga olen ma günekoloogid kõik juba hoolikalt kurssi viinud. Kuigi ma panin kogu oma ravimite loo kirja, siis korjan end kokku ja mainin igaks juhuks ikkagi ka anestesioloogile, et kl 16 võtsin viimati 100mg Trandate. Ta käratab, et see ei huvita teda üldse.

Vanamees pargib ennast mu pea otsa, vahib mulle ülevalt üleolevalt silma sisse ja lajatab kurjalt, mis sa värised! MIS SUL viga on?! Mis sa värised!

Et mis ma värisen… Kohkun… Ma ju kirjutasin talle narkoosilehele suurelt ja selgelt, et mul on healoomuline peavärin. Kas ta ei lugenud?

Kuidas ma saan peatada miskit, mida ma juba 16 aastat ei kontrolli? Ma ei pigista ühtegi sõna välja ja ega ta ootagi mult vastust…

Selle peale, et ma värisen kuidagi eriti tugevalt ja teda häirivalt suurest verekaotusest, selle peale ma sel hetkel isegi ei tule. Sellest ma ise aru ei saa. Tundub, et ka keegi teine ei tule selle peale, et seda mainida. Ja ometi on see elementaarne. Nagu ma oleksin seal siruli, riskides oma eluga, nalja pärast?

Tunnen vaid, et see, kuidas ta minusse suhtub, on nii vale ja sügavalt ebaõiglane… Ma saan aru, et ma olen tüliks. Tema suhtumine on selgelt selline, et nagunii hooran ma ise valimatult ringi ja oma viga… mitte, et tal oleks sedasi õigus möliseda, ka sellega, kes tõesti valimatult ringi hoorab ega oska rasedusest muul viisil hoiduda. See pole lihtsalt tema asi… Aga minu viga paistab ilmselgelt olevat see, et ma oskasin läbi nii suurte pingutuste rasedaks jääda ja siis otsustasin abordi teha (mõtleks, ma ju oma käega kirjutasin neile paberitele eile alla, et ma soovin…) ja süüdi olen ma muidugi ka selles, et sedasi siin veritsen, et tema peab tulema mind päästma, intubeerima – raisatud elu ja aeg rohkemaks kui kiireks ja kergeks maksiks? Muidugi olen ma kõiges ise süüdi. Arsti taskus heliseb telefon, ta vastab kurjalt, et praegu ei saa ja tuleb siis, kui siin lõpetab. Palun mõttes, et ta ütleks telefoni, millal ta siin lõpetab, et ma teaksin, millega arvestada. Ta lajatab kindas käega telefoni tagasi taskusse ilma ühegi selgituseta. Ta puhiseb. Äkki on tal täna kehv päev olnud?

Mis sa värised!! Urahtab ta mulle ülevalt justnagu näkku sülitades… Hea, et tal on mask ees, mõtlen valuga… Kes teab, mille või kelle peale ta tige on… Olen ma selleks põhjust kuidagi andnud? Ma päriselt ka ei taha siin olla…

Mul tulevad pisarad silma, nina kisub niiskeks. Räägin inimlikkusele lootes läbi pisarate, et oleme üle kuue aasta nii väga püüdnud last saada, eelmine aasta oli emakaväline, nüüd peetumine.. nüüd see siin.. seda on liiga palju… Vanamees vahib üle mu pea tülgastunult mulle otsa ja teatab – nüüd oled siin ja nüüd on nii! POLE VAJA siin nutta ja väriseda…

Abitus. Ängistus. Kõik ruumis olijad toimetavad, aga keegi ei vaheta omavahel kuuldavat sõnagi. Minuga ei räägi neist keegi. Onu lõgistab mu pea otsas larüngoskoobiga… Jeah, rutiinne kontroll enne kasutamist… Heli, mida ma tunnen liiga hästi. Piisavalt on harjutatud. Ta päriselt hakkabki mind intubeerima. See tundub nii ebareaalselt kohutav mu jaoks.

MMMIS SSA VVÄRISED!, rahune maha!! sisiseb ta jälle. Ma päriselt ka püüan kogu jõust ja hingest mitte väriseda. Püüan pisaraid alla neelata. Sedasi meritähena selili tigedate silmade valvsa pilgu all olles ei ole see võimalik. Vaatan paluvalt anesteesiaõele otsa. Ta pöörab pilgu mujale… kas see ongi lõpp?

Ma kardan oma elu pärast, Kujutan elavalt ette, kuidas larüngoskoop arsti käes libastuda võib väga valesse kohta… Võib-olla on see onu jälle üks neist, kes vihkab inimesi, aga on muidu “väga hea arst”. Võib-olla ongi, aga olgu siis vähemalt vait…

Jalge juures jääb siblimine vakka… Nii tahaksin ma ütleda, et palun, palun hoidke mind ja olge mu vastu hellad. Palun… ma tahan elada… Aga ütelda ei julge ma enam midagi. Ma olen tülikas abordiistatistika. Hilisõhtune. Verine pealekauba… MIKS ma pean ennast sedasi tundma? Miks mitte keegi ei astu vahele. Miks keegi ei vali ühe kohutava käitumisega tüübi juuresolekul vähemalt tähelepanu muule viia? Ma tõesti ei ole inimlikkustki väärt? Kas kõik need teised kardavad ka seda onu siis nii väga? Ta ongi mingi kurjusejumal? Ja kui ta mu ellu jätab, siis pean ma talle tänulik olema? Mõtlen oma abitus vihas, et ma tahan elada vähemalt selle nimel, et sellest värdjalikust käitumisest ja suhtumisest maailmale rääkida. SEE EI OLE OK! See on lubamatu! Ja kõik need, kes seda tolereerivad, võiksid peeglisse vaadata, endaga tööd teha ja julgemaks saada. Et ei ole valikut? Võib-olla ei olegi, aga midagi peab saama ka selliste onudega teha…

Õde loputab tõenäoliselt mu veeni. Siis teeb ta sellesse veel midagi. Anestesioloog paneb mulle vererõhumanseti. Kätt pole kuhugi toetada. Ta laseb mul käelaba tagumiku alla panna.

Lidokaiin on viimane, mida kuulen. Lambid laes hakkavad liikuma. Vaatan ahastusest pärani silmadega vaikides viimase hetkeni anestesioloogiline silma. Siis läheb pilt uduks…

Panen silmad kinni ja palun veel taevast… et ma tagasi tuleksin. Ütlen Andreasele mõttes, et armastan teda… ja poistele…

Ärkan viieminutilisest protseduurist pool tundi hiljem, kui mu lihakeha voodisse käntsatatakse.

Tagasiteel osakonda nutan lörinal kogu selle olukorra peale. Kurk on kibe ja kähe, aga vähemalt ei mäleta ma lämbumist… Jälle sõidetakse hooga vastu uksepiita. Püüan end nii pisikeseks teha, kui võimalik, et mõni mu jäse kogemata kuhugi vahele ei jääks…

Pisarad lihtsalt voolavad. Kirjutan Andreasele, et olen tagasi ja anestesioloogi käitumine oli lihtsalt lubamatu. Muud ei oska ma kommenterida, elus ma igal juhul vist olen. Kurk on väga kibe. Kui ma vaid saaks, siis tahaksin koju joosta. Andreas arvab, et see pole kuigi hea mõte. Olen nõus.

Mul on hetkel lihtsalt küllalt sellest haiglast ja kogu sellest olukorrast, sellest ebaõiglasest käitumisest. See pole ju esimene kord… Kui ma 1999. aastal oma esimese lapse kaotasin, käratas Tartus Toomemäel anesteesiõde mulle enne puhastust elu esimese kanüüli paigaldamisel ootamatu torke peale võpatades, et JA SSSINUSUGUNE TAHTIS VEEL SÜNNITADA! Nagu ma valu oleksin kartnud… Need sõnad on minuga elanud tänasesse ja elavad veel kaua edasi näitena sellest, kuidas oma mõtted ja kommentaarid tuleb endale hoida. Kahjuks pole see ainus kehv näide. Kõik need 2004. aastal teise peetunud rasedusega haigla vastuvõtus kuuldud kommentaarid, et mida ma nutan, see pole mu laps, see on looduse praak, mu enda geenide viga jms ja kuidas mind puhastuse järel mõnitati, et ise olen ma kõiges süüdi, et ei oska jalgu koos hoida – üldine statistika, eksole. Ühelt poolt ju ootaksid, et su masendav lugu ikka jõuab selleni ka, kes kibestunult protseduure läbi viib ja et temas on niigi palju lugupidamist, et mu nutetud silmad on lapse leinamisest, kes suri Aga teisalt, mitte kellelgi pole õigus sedasi suhtuda ja käituda ühegi naisega, ühegi patsiendi ega inimesega. Olgu siis taust ja põhjus millised tahes, milleks on vaja läbi viia mis iganes protseduur. See Vancu sünnieelne “me peame selle raseduse lõpetama” ja mu enda praeguse raviarsti eilne “me peame vaatama, kuidas me selle raseduse emakast kätte saame” on vaid näited sellest, kuidas spetsialist ei mõtle, et tegelikult on ta inimese tervise teenistuses, ta on paraku oma teadmiste ja oskustega võrdväärne osa meeskonnast, kuhu kuulub ka patsient ise oma loo, keha ja tunnete-teadvusega. Arst ei ole jumal taevas. Olgu ta ego kuipalju siis paitatud. Jumal ta ei ole ja endale valimatut käitumist ja sõnavalikut lubada ei tohi ta ka mitte. Need ei ole jõumängud. Need ei ole ei kättemaksu ega ärategemise mängud. Need on kõigest inimeste elu ja heaolu, mis väärivad vähemalt lugupidamist.

Samas majas, võimalik, et mõnel muul korrusel, aga samal voodikohal lamasin ma oma teist last kaotades. Uksepoolsel kohal olin siis, kui Vancu tuli ja pre/eklampsia mu kaasa oleksid viinud. Hiljem intensiivis olin ka ukse all. Eelmisel aastal emakavälisega olin küll akna all, aga teisel pool. Oletan, et olin ka tookord samas osakonnas ja vist isegi samas palatis. Mitte, et ma tahaks neid asju mäletada. Meeled on hetkel liiga teravad. Kusagil nutab valju häälega üks nõudlik tita. Ma ei taha ühegi imiku häält hetkel kuulda….

Täna olen jälle siin ja ma elus. Täna on mu neljas sünnipäev? Esimene oli siis, kui ma siin majas päriselt sündisin, teine siis, kui mind siit majast kaks nädalat hiljem lapsendati ja uus sünnipäev määrati, kolmas siis, kui ma siinsamas eklampsia järel intensiivis lõpuks ikkagi üles ärkasin ja neljas selle verejooksu järel, mis nüüd õnneks kinni saadi? Ehk ikka saadi, kuigi tunnen, kuidas veri vahepeal ikkagi välja pressib väikeste lurtsatustega.

Palun osakonna õelt või ämmakalt (nimed on ja ametit on kõigil kenasti peidus… tutvustamine ei ole eestis kombeks), et soovin võimalusel arstiga rääkida. Rääkida on valus. Õde lubab, et kui arst vabaneb, siis ta kutsub ta. Ega mul kiiret ei ole, aga ma vajan infot otse allikast. Liiga palju on olnud segaseid otsi selles loos.

Osakonna õde või ämmakas on hoolitsev. Käib ja toimetab. Et ma peaks ikka magama ja puhkama nüüd. No ei, mul on null und ja ma ei taha magada. Ma tahan vaid Andrease ja Annelaga kirjutada. Kas ma tahan midagi rahustavat? Ei taha. Ma olen olukorda arvestades väga rahulik. Aga õde arvab, et ma värisen nii tugevalt, üle kere, et äkki on ikka midagi rahustavat vaja. No ma ei tea, mind see ei häiri, ma olen nii rahulik kui see hetkel võimalik on…

Veidi aja pärast tuleb ta tagasi kahe topsiga. Ühes on kollane vedelik, teises tilk vett. Arst olevat käskinud mul need sisse võtta. Ma ei taha. Aga peab, see aitab magama jääda. Ma ikka ei taha, ma ei usu, et miski aitab mul hetkel magada, sest ma ei taha magada. Pealegi on mul aastate tagune kogemus siinsamas haiglas diasepaamiga, et sellel on mulle paradoksaalne efekt ja ma ei saanud ka suurest väsimusest hoolimata silmatäit magada. Süda peksis kurgus, väsimus niitis, aga und ei olnud. Õde vannub, et see ei ole diasepaam, see looduslik kraam, väga hea, ta kasutab ise ka seda. Muigan endamisi, et hee, diasepaam ei ole, aga äkki on Valocordin, aga ma ei viitsi temaga vaielda. Võtan kuulekalt rõveda maitsega vedeliku sisse ja tilga vett peale. Saan aru, et tegelikult on mul põrgulik janu. Juua veel ei tohi.

Rahustava rohu mõju minuni ei jõua. Vähemalt ei saa ma ise sellest aru. Vahepeal käib õde ja teeb mulle rhesonatiivsüsti. Ma jõudsin selle vajadusest ja enda negatiivsest verest vist küll absoluutselt kõigile eile ja täna rääkida ämmakatest kõigi arstideni. Peale kurja anestesioloogi. See poleks nagunii tema teema olnud.

Tuleb arst, kes mu vastu võttis. Opi juures ma teda ei näinud, aga ehk oli ta siiski seal või on vahepeal rääkinud, sest ta usub, et kõik läks komplikatsioonideta. Mind saadi puhtaks, tugev verejooks saadi kinni. Kõik käis väga ruttu. Ta ütleb, et muidugi on kahju, et nii läks, aga vähemalt on praegu selle asjaga korras. Tänan teda kogu südamest, sest kui ta vaid teaks, kui palju tema sõnad kogu selle jama järel mulle praegu tähendavad. Hingan veidi kergemalt. Lahkudes küsib ta, kas ma rahustavaid tilkasid juba sain ja puurib mind pilguga – ma värisevat endiselt üle kere. Tilgad sain. Äkki tuleb kunagi mõju ka. Kui ma praegu ikka veel nii silmnähtavalt värisen, et kõik seda näevad, kuigi ma ise aru ei saa, siis ju ma värisisen samal põhjusel ka opi ajal ja millest muust see on, kui verekaotusest? Enda peavärinast, eriti kui see tugevate emotsioonide mõjul ägeneb, saan ma ise väga hästi aru. Veider värk igal juhul.

Vähemalt hoidis taevas mind täna… väga.

Ja kõigi teie head mõtted ja soovid olid minuga. Ma isegi mõtlesin, et miks ma valisin sellest kõigest kirjutada üsna reaalaajas sedasi. Ühelt poolt vajasin ma kindlasti tunnet ja kinnitust, et ma ei ole üksi ja seda ma ka sain. Selle tähtsus oli ja on nii mõõtmatult suur, et ei mahu sõnadessegi. Aitäh! Teisalt on kirjutamine ilma kahtluseta lihtsalt teraapiline ja mul on hetkel väga vaja ennast koos hoida. Ja kolmandaks oli mul rääkida lugu, mis on oluline äratundmiseks ja ehk ka mingis mõttes lohutuseks neile, kes on seal käinud ja olnud ja asju läbi teinud ning teadmiseks neile, kes seisavad valikute ees või saavad olla sarnases olukorras keerulises olukorras olijale toeks.

Minu jaoks oli oluline teadmine, et Andreas sai turvaliselt koju, ei passi öö otsa haigla akende all autos ja temaga on kõik nii ok, kui see on võimalik hetkel. Minu jaoks oli oluline, et ta on hoitud. Ja poisid on hoitud. Et keegi ei oleks üksinda ja hooleta. See teadmine aitas mul end paremini tunda. Rahustavast ravimist polnud aga tolku miskit. Hoidis teine mind hoopis ärkvel, aga õnneks andis õde ühel hetkel alla ja läks ehk pikutama. Sain rahus olla.

Lõpuks und oodates, saatis Andreas mulle pildi enda uuest valguspallist, mis üleval me vana sinise maalitud lilledega kapi serval helendab. Nii olevat ma kogu aeg temaga. Ja tema on minuga. Ilma ühegi kõhkluseta.