Mulle tundub, et enamus eestlaste jaoks kuuluvad jõulude juurde piparkoogid. Šveitslaste jaoks kuuluvad jõulude juurde jõuluküpsised. Mingeid piparkoogilaadseid asju leiab seal ka, aga pean tunnistama, et kõige piparkoogisarnasemad olid Šveitsis IKEA piparkoogid, millest šveitslased üsna tuimalt mööda käivad ning mis ei ole minu jaoks väga piparkoogid ja kindlasti pole need Šveitsi moodi küpsised. Kui need IKEA piparkoogid vähemalt käravad süüa, siis nende tainas on ikkagi väkk. Seevastu ei jõua me Eesti piparkoogitainas siin majas isegi koogiks saada vaid saab enne juba söödud. Nii on see alati olnud, iseseisva elu aegade algusest.
Kuigi Andreasele meeldivad ka meie piparkoogid, tainas pole tema maitse, ta ikka usub küpsetatud kooki, siis igatses ta sel aastal nii väga lapsepõlvest tuttavaid jõuluküpsiseid. Guetzli ehk jõuluküpsis on midagi pisikest ja head. Guet (saksa keeles gut) on hea ja -li märgib šveitslastel midagi pisikest nagu meie -ke, näiteks piparkoogike. Guetzli ei ole aga piparkook. Neid on kohe täitsa mitut erinevat sorti ja nende juured on keskaegsetes kloostrites, kus jõulude ajal tehti peenemast toorainest küpsetisi ja kust see traditsioon ka rahva sekka imbus. Teise loo kohaselt on nad pärit juba antiikajast ja olid olulised pühitsemaks suveaja muutumist talveajaks. Kui isegi kloostritest rahva sekka jõudmine ei olnud guetzlite päris algus, siis kindlasti oli see oluline vaheetapp ning arvata võib, et need pole vaid šveitslaste teema vaid sarnaseid küpsiseid tehti ja tehakse ka Austrias, Saksamaal ehk Prantsusmaalgi. Kindel on aga see, et jõuluküpsised olid laual nii Andrease vanematel kui nende vanematel ja tõenäoliselt ka palju-palju varasematel põlvkondadel aastasadu tagasi. Ja nüüd siis siin, sünnimaast kaugel olles, tuli Andreasel korraga peale suur jõuluküpsise isu.
Selge oli see, et Andreas vajas jõuluküpsiseid. Aga milliseid? Neid on mitut sorti! On kaneelitähekesed ja on šokolaadisüdamed ja kookoseküpsised ja aniisiga ja heledad sidruniküpsised mandlilaastudega mida kutsutakse mailänderliteks ehk milaanolaste küpsisteks. Mailänderlid on neist kõige nooremad ja esimesed märgid neist ulatuvad 300 aasta taha, seejuures pole Milano päritolu üldse kindel. Huvitav, kui kaua meil piparkooke on siin tehtud ja söödud?
Andreasel oli vaja korraga muidugi tervet valikut küpsiseid. Ainult aniisi omad ta välistas, sest need talle ei meeldi. Need olevat ta ema lemmikud. Kuigi mulle oli ta valmis neid tegema, kui need mulle meeldiksid, aga ma ei suuda isegi meenutada, kas ma neid kunagi saanud olen. Sidruni omasid olen ja kaneelikaid ka. Arvasin, et ta nimekiri on juba nii pikk, et ju me esimese hooga saame selle piiratud (hahaa!) valikuga ka hakkama.
Šveitsis oli lihtne, suuremates kohalikes poekettides olid jõulude paiku kohe suured eraldi letid erinevate küpsiste tainapakkidega. Ma sel hetkel ei teadnud asjast veel midagi. Eksperimenteerisin nendega lihtsalt niisama, pähklite ja värkidega. Šveitsis elades ei olnud need küpsised ka Andrease jaoks kuidagi olulised, aga see igatsus, mis temas sel aastal tekkis viis asjad nii kaugele, et ühel hetkel oli me söögilaud ta emalt saadud retsepte täis ja eesmärk oli leida poest mandlijahu ja pisikesed piparkoogivormid – süda ja täht.
Oletasin, et kui kohalikus supermarketis pole, siis Selveris ehk ikka on. Ma pole mandlijahu kunagi varem vajanud. Ma isegi ei teadnud et sellest peale makroonide üldse midagi tehakse ja kuigi makroonid on mu lemmikud, siis ennast neid tegemas ma pole ettegi kujutanud.
Küpsisevormide osas oli Andreas iseäranis nõudlik. Ma arvasin, et me saame need kujundid ju ka niisama tehtud. Kasvõi fooliumist voltida või teha midagi muud või lõikuda käsitsi. No et vahet ju väga pole, saab ka väikese klaasiga neid vormi pressida. Aga Andreasel oli vaja vorme ja tavapärasest piparkoogi omast pisemat tähekest kaneeliküpsise jaoks ja südant šokolaadiküpsise tarvis. Mul lapsena oli mingi lastekomplekt, just talle sobivas suuruses ja kujunditega, aga kes teab, kus see veel asub tänapäeval, ju ema keldris. Õnneks leidsime me Selverist kõik vajalikud asjad üles.
Kui meil Hope´iga kõik kehvasti läks, siis pakkus Urve, et võib vaadata me tähekaarti. See on vist ammu selge ja teada, et ma olen ütlemata skeptiline kuni sügavalt uskmatu kõigi selliste asjade suhtes, mida teadus kaaluda ja mõõta ei saa. Samas on mul ülikooliajast üks lõbus ja tore kogemus nõia juures käimisest ja teadmine ka sellest, kuidas kõikvõimalikud soolapuhujad oma kivide, kristallide, õlide, terade, sulgede, mandalate, MMSi ja krt teab veel millega pragudest välja purskavad just siis, kui sa kõige enam haavatav oled ja lootus on korraga täiesti otsas. See on täiesti eraldi teema, aga Urve juurde olin ma valmis minema. Ettevaatlikult, aga avatult. Andreas, kes on neis asjus veel sada korda skeptilisem, pööritas silmi ja lubas ukse taga oodata, et juhul kui ma tunnen, et pean põgenema, siis ta saab mind kohe päästa. Kuna mul puudus vajadus põgeneda, siis saatsin ta ikkagi koju ja alles viis tundi hiljem sai ta mulle vastu sõita.
Mul oli armas ja tore õhtu kõige sellega, mis tähtedes kirjas on. Ja isegi, kui see mitte midagi ei tähenda, siis positiivse laengu sain ma ikkagi. Samal ajal oli Andreas kodus koos Vancuga teinud valmis pea kõik oma küpsiste tainad. Alguses siples ta motivatsioonipuuduses, siis aga tuli Vanc ülevalt alla ja arvas, et hakkame aga peale, näita, mida teha vaja on. See võib siin jutus kõlada täiesti tavalise normaalse eluna, aga uskuge, see on meie jaoks midagi erakordset, et Vanc on ise valmis ja nõus milleski toiduga seotus kaasa lööma ja et ta üldse huvi tunneb. Ta on see, kes muidu ikka minema libiseb kuidagi märkamatult. Ja nii vahustas ta elus esimest korda munavalgeid ja oli Andreasele täie eest abiks. 
Me jõudsime koju tagasi peale südaööd. Poisid läksid magama. Mul valutas pea. Võtsin rohu sisse ja keerasin end diivanile pikali. Andreas arvas, et küpsised ei kannata hommikuni ja need lihtsalt tuleb nüüd ja kohe kõik valmis teha. Vähe teadsin ma sel hetkel sellest, kui pikk see protsess tegelikult on. Eriti, kui oled plaaninud avada oma küpsiseäri ja teha mitut sorti küpsiseid korraga. Mul oli nii tuliselt kahju, et mu pea nii hullult valutas, et minust asja polnud, aga nii palju ma suutsin, et ma üles korrusele voodisse teki ja padja alla peitu ei läinud ja püsisin lähedal.
Andreas arvas, et ta saab ise hakkama, kui ma vähemalt moraalseks toeks olen. Ma siis püüdsin olla. Vahepeal tegin seda magusalt nohisedes ja norsates, aga ma olin kohal. Kell oli kolm ja kopikad hommikul, kui avasin silmad Andrease kolistamise peale. Ta oli kaneelitähekeste peale kuri ja kolkis tainast rulliga. Ma olen see, kes usub nii väga, et ühegi toidu peale ja üldse enda loodu peale ei tohi kuri olla, sest siis läheb see kurjus ja valu selle loodu sisse ja hakkab elama oma elu. Ja seda ei ole vaja. Ja no mõtle, küpsis, mida sa oled kolkinud ja millega sa oled kurjustanud, mis sellest vaesest küpsisest sedasi saab ja alles jääb! Küpsist tuleb paitada ja patsutada ja temaga tuleb rääkida ja tema sisse häid soove panna. Andreas ütles, et tema ei tea kuidas see veel käima peaks, kui see loll tainas õigesti koos ei püsi ja iga küpsis tuleb eri paksusega ja üldse on kõik nii valesti.
Pakkusin, et äkki on targem hetkel magama minna ja proovime hommikul koos jätkata, äkki on siis parem, aga ta jäi endale kindlaks, et vormis küpsised peavad pannile vähemalt jõudma ja kuni nad siis seal mõne tunni kuivavad (asi, millest ma kunagi varem kuulnudki pole, et toores asi peab enne õhu käes kuivama kui seda ahju saab panna), vaat siis võib ka tema veidi magada vahepeal. No olgu siis.
Mu pea lõhkus endiselt valutada, aga pikali diivanil olles jutustasin ma Andreasele loo sellest, kuidas papa-karu ühel pimedal talveööl, kui õues oli krõbekülm, taevas oli põhjatult tumesinine ja maad kattis valge lumi, soojas toas küpsiseid vormis nagu suurt armastust ja kuidas tukkuv mamma-karu magusa küpsiselõhna peale üles ärkas, vaatas suure armastusega oma papa-karu ja siis maitses ta üht küpsist ja sellest süttis taevas täheke. Ja nii iga söödud küpsisega, sest need olid lihtsalt nii taevalikult head! Ja põhjatu tumesinine taevas sai tähti täis.
Ja Andreas lasi lai naeratus näol näppudel nobedalt käia ja kogu me kodu lõhnas mandlite, kaneeli ja šokolaadi moodi ning mina sain maitsta küpsiste tainast, mis oli nii hea, et pole kindel, kas sellel üldse on vaja veel kuivada ja ahju minna.
Järgmine kord avasin silmad kella nelja ajal hommikul. Jälle kolina peale, aga see tuli suurest koristamisest. Kui Andreas koristab, siis asjad lendavad, kolisevad, vesi jookseb kraanist, vesi on põrandal ja vahel ka laes, korraga on kasutuses viis käterätti ja need on kõik krt teab kus ja siis võtab ta jälle järgmise. No nagu tornaado? Kuna ma aastate jooksul olen õppinud, et sellest totaalsest ja minu jaoks ebavajalikust kaosest hoolimata on tulemus alati eeskujulik, siis puudus mul vajadus reageerida. Üht teadsin ma veendunult – ma oleksin kõige viimane inimene maailmas, keda ta sel hetkel rohkemaks kui moraalseks toeks vajab, sest minu arusaamine koristamisest on nii ristivastupidine, äärmiselt ettevaatlik ja kontrollitud ja võimalikult vähest lisatööd tekitav. Minu jaoks on normaalne võtta vett või pesta kraanikausis nii, et tilkagi kausist väljaspool ei läigataks. Andrease jaoks pole see isegi mõeldav, aga ma tean ka, et mu reaktsioon on pärit pigem sellest, et mu ema ja eriti mamma pesevad nõusid nii nagu hüljes solberdaks palliga vees. Huuu, kuidas ma seda vihhhhhkan. Igal ühel on ikka omad kiiksud, eksole. Keerasin magusa naeratusega teise külje ja magasin mõnusalt edasi. Kõik oli nii soe ja lõhnas magusalt.
Kella poole viie ajal kolisime üles magama ja äratuskell laulis taas kell kaheksa hommikul. Mu pea valutas endiselt. Võtsin uue rohu sisse ja viskusin taas diivanile moraalseks toeks ja kujutasin ette, et pagari abikaasana peaksin ma veidi oma ajakavasid kohendama. No juhul, kui ta kavatsebki nüüd pagar-kondiitriks hakata. Kaks ahjuplaati käisid kordamööda kumbki kaks korda mõne minuti kaupa ahjus ja kogu me maailm lõhnas nagu üks suur küpsis.
Iga kord kui ma silmad avasin seisis Andreas diivani ees uut sorti küpsistega. Kaneelitähekesed olid peale saanud mõnusa pehme valge glasuuri. Ta oli õnnetu, et valge glasuur siit ja sealt veidi kollakaks oli jõudnud tõmbuda, sest ta ei saanud neid piisavalt kähku ahjust välja. Minu meelest olid nad imelised ja mulle meeldis pehme glasuur. Ma ei salli piparkookide krõbedat glasuuri kohe üldse mitte.
Šokolaadisüdametes olevat liiga vähe šokolaadi ja äkki ka liiga palju mandlijahu, äkki oleks parem, kui osa mandlijahu nisujahuga asendada? Mulle meeldisid nad nii nagu nad olid, aga kui ta tahab midagi muuta, siis mandlijahu on väga hea, aga šokolaadi võib ta minu poolest alati lisada.
Heledad mailänderli sidruniküpsised läksid liiga tumedaks ja originaalis peaks neil kõigil olema peal mandlilaastud, aga need ei püsinud kinni ja seepärast tegi ta pooled siis üldse ilma mandlilaastudeta. Ma mugisin ühest käest üht ja teisest teist ja arvasin, et mõlemat moodi on väga hea ja munaga tupsutamine on neile vahva pealmise kihi andnud. Mailänderlid on alati olnud Andrease lemmikud. Need olid ainsad, mis on tehtud tavalise nisujahuga, aga mulle maitsevad need ka nii väga.
Kookose makröönlite peale käib muidu üks metspähkel. Andreas otsustas viimasel hetkel seda mitte lisada, sest kui ta proovis, siis vajus kahe lusikaga vormitud kookospaadike laiali. Kõigist neist teistest on kookoseküpsised kõige teistsugusemad ja vajavad natuke ka hambaid. Võimalik, et see on minu teema, aga ma igatsesin seal kookoseküpsise sees kohtuda näiteks kondenspiimaga. No millegi Rafaello-laadsega, kuid tegelikkuses olid nad muidugi ka just nii nagu nad olid, maruhead. Teised olid lihtsalt veel paremad.
Ja sedasi ma seal siis siruli diivanil matsutasingi läbi une kahe suupoolega küpsiseid sisse ja kuigi õues oli juba vahepeal valgeks läinud, siis raudselt süttisid kusagil läänes veel tumesinises põhjatus taevas küpsisesöömisest säravad tähed. No need küpsised olid kõik lihtsalt nii head.
Kui papa-karu oma küpsised kõik valmis sai, oli aeg süüa küpsiseid ja minna magama. Mõni unetund kulus meile mõlemale veel ära. Ja kui me ühel hetkel ärkasime, päikest nägime, siis sõime veel mõned küpsised. Kuigi ta tegi kokku nelja ahjuplaadi jagu küpsiseid, siis sedasi üheskoos ei tundugi ju nii palju?
Vahepeal, siis kui meie tukkusime, olid ka suur ja väike mõmm avastanud küpsised ja lasknud neil hea maitsta. See suurem on julge ja oi kui maias. Tema lemmikud olid kaneelitähed, šokolaadisüdamed ja ilma mandlita mailänderlid. Pisem, kes imelikke uusi asju ei puudu, testiski vaid neid kolme, mis suurele vennale maitsesid ja arvas, et kaneelitäheke on tema lemmik. Minu käest ei olnud vaja isegi küsida, sest mulle meeldisid kõik, aga noh, eriti mandlijahust šokolaadi- ja eriti kaneeliküpsised. Andreas jauras ikka veel, et järgmine kord teeb ta seda ja teist teistmoodi, aga kui ta meie vaimustuses lõpuks veendus, siis teatas, et no tegelikult maitsevad talle ka enda tehtud kaneelitähed ja mandlilaastudega sidruniküpsised kõigest kõige enam.
Õhtuks oli mõni küpsis õnneks veel alles ja viisime mammale-babale ukse taha karbikese maitsmiseks.
Üks on kindel, et edaspidi ei möödu siin majas ühtki jõulu ilma guetzliteta. Ja noh, saab näha, kas nendega peab just ka päris jõuludeni ootama või võib neid ka muul ajal teha. No sõbrapäevaks või sünnipäevaks või jaanipäevaks või lihtsalt niisama. Vaat nii vaimustuses oleme me neist küpsistest. Andreas oli vaimustuses, et me nii väga vaimustuses oleme ta küpsistest ehk sellest, mida jõulud tema jaoks tähendavad.
Tore, et see lapsepõlveigatsus temas sel aastal välja lõi ja tegudeni viis ja meie poistega nii toreda kogemuse võrra rikkamaks saime. Ilma temata poleks meil ju neid küpsiseid kunagi olema saanud. Ja Andreas tänas jälle mind, et ilma minuta ei oleks need küpsised kunagi nii imelised saanud. No et see öine muinasjutt ikka aitas nii palju, kui ta oli valmis juba kõik aknast poole pealt välja visakama ja siis tegi mamma-karu silma lahti ja tegi kõik jälle heaks. Ja see mõte omakorda viis selleni, et järgmisel hommikul istusin maha ja joonistasin-kirjutasin Andreasele me karupere jõuluküpsiseraamatu. Ja tema arvas seepeale jälle, et see on raamat, mida maailm vajab ja guetzlid peavad saama oma karumuinasjutu. Või lohemuinasjutu, pakkusin. Ei, karumuinasjutu, oli Andreas kindel. No ja mine tea, äkki saavadki jõuluküpsised ühel ilusal hetkel oma raamatu!
