IVF päevik – 9. päev

6. päev stimuleerimist – me jätkame! 🙂

Hommikune arstivisiit kinnitas suurema koguse tagasihoidliku kasvuga folliikulite olemasolu. Ühes munasarjas olevat paras plahvatus ja teises on veidi pisem plahavatus. Ega ma ise ei näinud, arst ütles. Andreas ka ei näinud, tema istus kardina taga. Aga see on muidugi tore ja et nad nüüd kenasti kasvaksid ka! Gonali ravimdoos tõsteti 175lt 200le ühikule, verevedeldajaga jätkan ja homsest hommikust läheb lisaks taas juba algusest tuttav pidur, Cetrotide. See oli see ise kokkusegatav jubevalus, huhh. Ehk et oleme mikroetapis nr 3 ja reedel lähen taas ultrahelisse end näitama.

Tänane möödus üsna vaikselt. Lugeda ja erinevaid koolitöid teha ei suuda ma endiselt. See on piin, sest mul on vaja asjalik olla. Süstid saime viperusteta tehtud, kui mitte arvesse võtta seda, et Gonalit oli uus pen ja vajalikku ravimitilka esimese nõela otsa ei tulnud. Alles teise nõelaga õnnestus ühendus saavutada ja Andreas sai ka nentida, et see ravim lõhnab üsna hirmutavalt. Ma arvan endiselt, et sellel on insuliini lõhn. Igal juhul panime süstimise ajaks kolmanda nõela. Kohev tunne on püsiv. See olevat norm. Ennelõunal ägasin veidi kuumahoogude käes, aga muidu on täitsa ok olla.

Uurisin arstilt ka, et kui mul folliikuleid nüüd korraga nii palju kasvamas on, no ta ütles, et on palju, ja paljud neist peaksid edasi kasvama, et kas ma pean arvestama ka võimaliku kõhuvaluga ja sain teada, et kõhuvalu saab olema üsna vältimatu. Eks ma panen siis vaimu valmis vaikselt. Ja sinna otsa lisas ta, et on ka oht, et munasarjad keerduvad ära ja “siis on paha lugu, siis on operatsioon ja tuleb munasarjad eemaldada”. No tore väljavaade küll, mitte et ma pole end ohtudega kurssi viinud, aga selline avaldus sellises vormis oli mulle liiast.

Olen siin terve päeva mõtelnud, kui oluline on arsti empaatiavõime või vähemalt omaenda ärevuse esitlemine patsiendile vormis, mis sedasi hirme ei tekita. Ega ta ju pahapärast, aga ilmselgelt olen ma hetkel väga tundlik ja hirmu asemel vajan pigem väikest julgustust. Eelmine nädal pidas ta mulle monoloogi, mis kõik võib valesti minna, ikka kohe lõpuni välja. Täna tuli see torsioonijutt. Muidugi võib mis kõik juhtuda, aga ei pruugi ju. Ma hindan infot kõrgelt, olen see, kes küsib ka ise ja alati tahab kõike pigem teada, aga selle teabe esitamise vorm nii hellal ajal on kuidagi eriti kriitilise tähtsusega. Käia selliseid asju välja nagu varrukast muuseas, on liiga julm isegi minu jaoks. Muidugi kappasin ma koju uuringuid lappama ja mu lugemismurega oli see paras heitlus, aga ma muutusin rahulikumaks. Õhtuks on mu saba taas püsti tänu kaasvõitlejatele.

Kuna kogu see aeg on olnud natuke isemoodi ja Andreas otsustas juba öösel lambist, et tänasest algab tal kehakaalu jälgimine, siis ei suutnud ma vastu panna ammusele totakale ideele ja jäädvustasin selle tegelase ka pildile, kes tema eest pidevalt sööb ja kasvab. Ikka kohe keset aplat mahlajoomise sööstu sain ta kätte enne, kui ta minema tahab lipsata. Olgu tal nii kergem minna. Võtku minu üleliigne kaal ka kaasa. 😃

Vabandan. Me oleme enda meelest täiesti normaalsed. Või vähemalt mõni meist. Mina oma nabasongaga selliseid lollusi teha ei saa isegi parima tahtmise juures. Mina seevastu… Teate ju küll neid 5-minuti-videosid, eks? Ma vahel ikka vaatan neid ja mõnikord hästi harva leiab sealt ka häid nippe või mõtteid. Tan enam ei manitse, et need videod on vaid igasugu kräppi täis, ta on loobunud jonnakat ema valgustamast. Andreas ei manitse, sest vahib neid vahel salaja ise ka ja poriseb siis, et kuiii nõmedad need on. Aga hiljuti oli selline hommik, kus ma sealt midagi hiilgavat avastasin!

Siplesin uniselt voodis ega leidnud põhjust sealt väljumiseks. Tegin kohustusliku programmi läbi ja läksin piilusin siis FB ka. Ooo, uus 5-minuti-video, mõtlesin! Sageli on uued kõik vanade kokkuklopsitud kordamised, aga see oli minu jaoks uuus! Alguses olid totakad meiginipid ja muu jura ja siis tuli SEE! Hooaja parim juukseseadmise nipp! Olin hoobilt püsti, krabasin riided, viskasin need trepist alla, et kergem ja kiirem oleks liikuda ja tormasin kohvi joovast Andreasest sõnagi lausumata mööda. Ta oli üsna imestunud olekuga. Imestusest sai imetlus, kui ma minut hiljem verivärske vetsupaberirullisoenguga uhkelt ta ette astusin.

Ok, homme oleme viisakamad.

Tundub, et ravi tõesti mõjub.

Kõrvalmõjud paistavad kaugele välja.

Või olime me sellised juba varem? 😃

Jälgi mind Facebookis:

Leave a comment