9. päev stimuleerimist!
Hommikul kiirustasin Laagrisse superviisoriõppe harjutusgruppi õppima ja Cetrotide süst sai kähku käigupealt tehtud. Kiheles see süstekoht küll, aga mul polnud võimalik sellele liiga palju mõtelda. Pealegi kohtusin ma me vägevale naistepundile lisaks pisikese nunnu lühikarvalise šveitsi valge lambakoeraga, kes meie Happyst on pea poole pisem ja imeõrn ja armas 
Laagrist linna sõitsin õhtul bussiga ja buss oli peaaegu tühi. Mul oli kohe hea meel. Paar peatust hiljem tuli bussi tädi ja istus täpselt mu selja taha. Alguses ka köhatas. Tõmbusin kergelt kangeks. Siis nuuskas ta lörinal ja seejärel hakkas köhima. Köhimise ajaks olin juba püsti ja pool bussi eespool. Istusin ja põrnitsesin, et no kuidas nii saab. Tädil polnud maski. Ta nuuskas ja läkastas selle teekonna jooksul korduvalt. Järve keskuse juures kappas ta bussist maha ja liikus minu ees poe poole. Liharea nurgal kohtusime taas. Jooksin hingamata edasi. Ehk pääsesin. Mask peaks ikkagi kohustuslik olema, kui on vaja liikuda sedasi tõbisena ja inimestele otsa pole ka vaja ronida. Ja kätepuhastamine võiks ometi juba elementaarne olla kõigile. Kuna ma liigun enamasti autoga, siis täna torkasid sellised asjad mulle kohe eriti silma.
Andreas korjas mu rõõmsalt Järvelt üles ja koju jõudes olime mõlemad jubeväsinud. Ta jõudis tunnikese enne süstimisi magadagi. Tänasega on kahe 900se peni jagu Gonalit süstitud ja sellega sujub meil täitsa kenasti tehnilises mõttes. Eks mõju saab siis homme hommikul ultrahelis näha. Tunne on kergelt küll nagu pingviinil, kelle sees on samasuur vaal – selline suur ja seest punnis. Mitte, et ma paistes oleks, aga kergelt seestpoolt pressib ja surub.
Clexane süst oli täna kibe ja kipitav. Sellega on vahel tunne nagu pekk tõmbuks krampi ja siis passib seal naha all, kuni otsustab, et igav on ja lõdvestub. Andreas oli õnnetu, et mul valus oli ja ma näitasin talle me graafikut. See on ikka täitsa vägev, arvestades, et meil kummalgi pole varasemast seesugust kogemust. Hetkel on nii-nii oluline, et ravi toimib ja kere üle ei reageeri. Ootan hommikut ja natuke pelgan ka.
Avastasin, et Andreas on kolimisega kastidest välja ilmunud lugematu arvu käterättide ja saunalinade seast valinud endale hetkel kasutusse huvitava asja. Kui ma uurisin kas ta teab, mis see on, siis selgus, et teabki – Tannu elu esimene vannilina 
Ta arvas, et ta näeb sellega välja nagu poksija. Nõustusin. Vaalad on vahvad!
