11. päev stimuleerimist
Hommikul tegime eelviimase Cetrotide süsti. See oli kibe-kibe, aga ikkagi hurraaa! Mu kõhunahk, mis oleks nagu kaktusega kallistanud, kinnitab seda. See on vaid vikerkaarevärviline osa ühest poolest ja see mumm, pildil vasakul üleval, on hetk varem tehtud süstist kerge arenev nahareaktsioon.
Ma mäletan küll, kuidas ma insuliini süstimise õpetamisel selgitasin patsientidele, kuidas roteeruvalt torkekohta valida. No palju õnne mulle sellise süsteemi rakendamise täielikul läbikukkumisel. Hea on vast see, et kõik süstid siiani tehtud on saanud. Torkekoha valik on käinud soovituslikes piires täiesti tunde järgi, et “täna suudan ma ehk selle koha peal valu üle elada”. Vahel on õnnestunud, vahel mitte. Tãna oli see päev, kus kõik kolm süsti olid va-lu-sad!
Õhtune Gonal oli viimane ja täitsa pisike, vaid 100 ühikut. Vahepealse 200ga võrreldes võiks ju olla köömes, aga ei miskit, torge tuikas ja rohi oli ka valus. Clexane oli täna kuidagi eriti hull. Ravim liikus sujuvalt süstlast naha alla, aga see pekikrambitunne kestab siiani. Seda on ka väljastpoolt tugeva tükina tunda. Oluline, et ta ikka õigesse kohta jõuab. Andreas oli õnnetu, et mul nii valus oli ja teatas, et vajab iga kord peale süsti vähemalt 6sekundilist kallistust. Aga palun. Eks mul on ka ju kahju, et ta mulle haiget teeb. Ise ma seda arvatavasti ei suudaks. 
Hommikul mõtlesin ka, et kuna on hälloviinipäev, siis teen teile väikest kolli, et mis saab siis, kui nõelad segi läheks. Noh, tegin mõned pildid ka:
Kui Clexane on fikseeritud süstlaga kohe valmis torkeks ja Gonal tuleb penina, noh, nagu jäme pastakas, mille sees on ravim ja iga kord tuleb uus nõel sellele ette keerata ning vajalik ravimkogus ette kruttida, siis Cetrotide tuleb pakis, milles on vedelikuga süstal, pulbriga pudelike ja kaks nõela.
Kokku peab selle krempli ise segama. Kui mul poleks kogemust haiglatööst, kus ma alguses oskamatusest ikka mõnegi hea korra endale turtsakaid tugeva surve all antibiootikume kokku segades nõela eemaldades suhu, silma ja kõikjale enda ümber pritsisin, siis ma selle ravimiga end turvalisellt ei oleks tundnud. Õnneks on nad asja teinud turvaliseks ja üsna kasutajasõbralikuks, aga möödapanekud on kerge vaevaga siiski võimalikud. Küll võib vedelik siin ja seal lekkida, küll võib ravim mitte lahustuda korralikult või ei saa seda kõike pudelikesest tagasi süstlasse Ja nõela sisse võib ravimit paras kogus jääda. Nõelad vôivad ka segi minna! Suur on segamiseks ja pisem-peenem süstimiseks. Pisem on nii 17-18 mm pikk, pikem on kenad 35 mm pikk.
Ühesônaga vajab selle ravimi lahustamine ja süstimiseks ettevalmistamine paremat ettevalmistust ja läbiproovimist kui “süstid kollase nõelaga vedeliku pulbriga pudelisse, keerutad, tõmbad lahuse tagasi süstlasse, vahetad nõela ja süstid”. Ehmatav on see, et sellist segaminiajamist päriselt juhtub ja mulle väga kallis inimene on üks neist, kes reaalselt hommikul unise peaga on ennast just selle pika ja jämedaga torganud et vajalik ravim naha alla saada.
Käsi püsti, kes valiks süstimiseks selle suurema ja jämedama? 
Enesetunne on mul üsna ok. Õhtul hakkas aga külm, sõrmed olid nagu jääkuubikud. Andreas tegi ahju tule ja mul hakkas ka soojem. Seedimine kisub kergelt kiiva, aga seda oli vist juba ammu oodata. Võtan vaikselt. Ise mõtlesin täna, et huvitav, mis tunne oleks kanal, kui ta sees ootaks korraga 14+ muna. See mõte tundus liiga naljakas. Siis pakkus mu aju välja, aga äkki ma olen nagu kala. Meenusid mu lapsepõlve gupikalad. Nad küll sünnitasid kohe pisikesi eluskalasid, mitte ei jännanud marjaga, aga parema pildi puudumisel muigasin siis plahvatusohtliku kalamõtte üle. Tunne on suur. Ainus, mis hetkel loeb, on see, et ma kenasti ülepingutusteta teisipäeva hommikuste protseduurideni heas vormis püsin.
Ägedat hälloviini!
