Me küpsetame munarakke!
Hommikul võtsin külmkapist viimase Cetrotide süsti. Soovin nii väga, et see teenib oma eesmärki, kaitseb folliikuleid lõhkemise eest, kenasti. Ma olen selle nimel ikka täitsa vapper olnud ja Andreas on ka vapper olnud, sest ilma temata poleks mu vaprusest olnud suurt kasu. Tänane süst sujus kenasti ja kuigi arst soovitas mul hästi vaikselt võtta, mitte siblida ja sahmerdada, siis kus ma tundsin energiat tulvamas!
Kui Andreas kell 2 päeval hommikusöögiks peekoniviilud praetud sai, sukeldusin ma kööki ja veidi aja pärast oli vaarika-vahukoore-besee-kook külmkapis ja mustikapirukas ahjus. Järgmised tund aega utsitasin Andreast, et me peame õue minema, sest linnud ootavad uut rasvapalli – kes teab, kas talv üldse tulebki, aga linnukesed meile meeldivad. Ja noh, Volli, me tubli iseseisev murusöömismasin, võiks tegelikult juba mitu aega talveunes olla, aga tukub teine endiselt õunapuu all. Ja kui me juba õues olime, siis riisus Andreas veidi lehti kokku ja mina lõikasin äraõitsenud lilled tagasi. Tundub, et iirised vajavad mingit katet selleks ajaks, kui päriselt külmaks peaks minema. Ma ei tea lilledest midagi, aga kaasavaraks saadud peenar on olnud kena ja ehk elab ta ka mu oskamatused üle 
Panin õhtuseks täppisajastusega süstiks helisema terve rea äratuskellasid:
20:00 – loe Ovitrelle juhend läbi!
20:15 – võta ravim külmkapist välja!
20:30 – säti ennast süstimiseks valmis, tee kõik vajalikud ettevalmistused
20:43 – tähelepanu, valmis olla!
Suutsin selle programmi eeskujulikult täita. Hea oli, et ma aegsasti alustasin, sest taaskord ei tulnud uuel penil alguses nõela otsa vajalik tilgake ravimit. Kuna ma olin juhendid üksipulgi läbi lugenud, siis teadsin täpselt, et vaja on kruttida täpini, vajutada ja siis juba oligi ravim kenasti nõelas ja mina süstimiseks valmis. Tan aitas mul seda täppi otsida, sest ma reaalselt ei näinud seda ise. Vaja on vist ikka prille
Andreas saabus 20:40, tegi käed puhtaks ja viisin ta veel kõigega detailselt kurssi. Mitte, et see minutimäng nüüd nii kohutavalt täpne on, aga siiski, kui nii on öeldud, siis olgu nii.Kell 20:45, täpselt 36 tundi enne planeeritud punktsiooni, sisenes nõelaga pen Andrease osava liigutuse abil mu kõhunaha alla ja pool milliliitrit Ovitrelle hormoonisüsti läks küpsetama mu ettevalmistatud munarakke. Tundsin, aga valus ei olnud. Andreasel oli hea tunne, et peniga süstimine oli tal juba varasemalt selgeks saanud ehk ei midagi uut ja hirmutavad peale suurema ravimikoguse. Loodame siis, et mu munarakud teevad koostööd, on kenasti omal kohal ootel ja kasvavad kenasti just sedasi nagu vaja 
Kuigi me Clexanet, seda, mis aitab ennetada trombe, oleme mulle süstinud tavaliselt 21:30, siis tundus loogiline, et Ovitrelle saab selle lisaks kohe, mitte 45 minuti pärast. Torge ei olnud mugav, aga kogu protseduur sujus kenasti.
Enesetunne on hetkel täiesti ok. Suurolemise tunne on ikka nii nagu see olnud on need päevad. Kurgus veidi pigistab ja janutunne on olemas, aga muidu on kõik rahulik. Ehk nii ka jääb. Lootma ju peab.
Erandlikult ei ole mul homme vaja saada ühtegi süsti! Küll aga läheme hommikul koroonatesti andma koos Andreasega. Teisipäevase narkoosilehe täitsin juba ära ja juuksed on ikka lõikamata. Äkki siis homme
Tänaseid rõõmsaid ja täpse rihtimisega meeleolusid kajastab kõige paremini ehk see pilt?
Ja veel – suured kallistused lähevad siit Kairile, kelle paari päeva tagusest sõnumist, kui oluline on see, mida ma siin jagan, innustust saades, otsustasin meie IVF teekonna blogis ka avalikuks teha.
