Nüüd see siis vist algab!
Nagu ikka juhtub kõik nädalavahetusel ja seega olude sunnil alustasime süstimist hoopis pidurdamisega, et tööpäevadeni välja venitada. Homme on esmaspäev ja eks hommikul helistan kohe arstile ja paistab edasi. No et kas tuleb start või ei, sest viimases ultrahelis vaatas arstile paremal poolel vastu “vedelikuga mull”, mida seal stimuleerimise ajaks olla ei tohi. Seega tuleb enne veenduda, et “mull” on kadunud.
Cetrotide süsti ettevalmistamine läks mul päris kenasti. Samas kui ma poleks ise õde, siis võiks see olla ikka paras väljakutse selle vähese ettevalmistusega, mis me nõustamisel saime. Poole poogna suruse juhendi lugesin hoolega läbi. Torge polnud hull, aga ravim oli valus ja hetkel lihtsalt kipitab vastikult. Emotsioonid lappavad. Ma vajan vastuseid, selgitusi, selgust ja hästi palju mõistmist. Ja seda, et see “mull” kadunud on mu seest.
Erinevalt minust on Andreas igal juhul hästi hakkama saanud, sest ma päriselt ka ei taha ennast ise süstida ja eriti veel kõhtu. Süstal tundub liiga suur võrreldes peniga. Peni sees on ravim kuidagi inimsõbralikumas vormis minu jaoks. Mine tea, äkki harjun lõpuks ikka ära.
Andreas võiks vabalt õeks õppida, käsi on kindel ja empaatiavõime on olemas, aga ta arvas, et talle piisab minu süstimisest küll. 
