Hommikul kiirustasime kõik koos linna Tannut arsti juurde viima. Ta silmaoppi oleme oodanud taas pol aastat. Teel olles helistasin enda arstile, et raporteerida olukorrast. Eks mul oli väike lootus, et ta saab mu üle vaadata ja ma ei pea rohkem pidurdamisega tegelema. Selgus aga, et täna pean ikkagi veel Cetrotide süsti tegema ja homme siis ultrahelis selgub, kas ja mis edasi saab.
Kuna Tan käis arsti juures, passida oli pikalt ja Andreast sisse ei lubatud, no et piisab lapsele ühest saatjast ka, siis sain süstida end ise ITK silmakliiniku vetsus. Sinna oleks muidugi koos Andreasega veidi kentsakas olnud minna ka vist. 
Nii kibevalus see süst ei olnud kui eile, ka järelvalu möödus rutem, kuid süstimise ajal kiilus süstal poole peal kinni. Pisikese tagasitõmbe ja suunamuutusega sain asja tehtud ja lõpus selgus, et mingi tilk oli süstlasse kinni jäänud, kuigi tunne oli, et kõik on tehtud. See tilk pole määrav, aga veider on küll, et kui palju äprdusi võib keskmisel inimesel juhtuda kõige sellega omapead majandades. Tean, et vahel need süstlad lekivad, seda jälgin kullipilgul, aga et ka kinni kiiluvad?
Ja endiselt arvan ma, et enne kogu seda IVF tralli ja kindlasti selle ajal, peab keegi otsa vaatama ka inimese vaimsele heaolule ja olema taustal olemas, et kui kisub hõredaks, et kahekesi üksi ja auku ei jääks. Olgu see siis vaimse tervise õde, (raseduskriisi)nõustaja, psühholoog või keegi teine, kes teab, mõistab ja oskab. Kui oluline on ennetada, kui oluline on olla olemas siis, kui kõik on uus ja värske, lihtsalt nii ebakindel. Mitte virguda siis, kui juba kehvasti on läinud. Kui sedagi. Vähemalt küsida võiks? Anda info võimalusest?
Muidu ärkasime me täna hommikul valgesse lumemaailma. Tallinnas polnud lund. Kodus oli lumi olemas veel ka pealelõunal ja kõik roosid alles õitsevad ja koer on maruõnnelik. Talv on vist käest!
