Possust ja tema kloonimisest

Te olete Possut korduvalt mu blogis piltidel kohanud, aga ma ei mäleta, et oleksin siin kunagi temast pikemalt rääkinud. Alustan siis päris algusest.

Natuke rohkem kui neli aastat tagasi lappasin lööduna päevade kaupa niisama koerasaite. Olime koera võtmist juba jupp aega kaalnud ja pyydnud ka mõned korrad Soomest tuua endale meelepärast kutsut, sest Eestis oli see sel ajal väga vähelevinud tõug. Need plaanid keeras paraku tol korral nässu jaburuseni viidud ehteestlaslik kadedus, et appi, mis siis saab, kui ma otsustan ka koerapaljundajaks hakata ja võtan kellegi leiva ära. Vôi et äkki saavab mu lemmikust kõigi näituste staar? Nõme ja inetu lugu oli see. Ma olin viimane, kes selles plaanis oleks kellelegi konkurentsi pakkunud, sest ma otsisin sõpra, aga kurjad inimesed näevad ikka vaid halbu asju enda ümber.

No vot ja ma olin siin nii nördinud ja kurb ja lohutuseks jälgisin lihtsalt varjupaiga lehte. Ja kui ma yhel päeval nägin varjupaiga lehele prantsuse buldogi pilte, siis tegin ma kõik, et me teda vaatama läheksime.

2004 aasta mais, täpsemalt emadepäeval, sõitsime me teda vaatama. Tõotasin kodus ja veel isegi teel (tol hetkel polnud uus hoiukoht veel valmis) varjupaika pyhalikult, et läheme sinna AINULT koera vaatama. Parkisime auto ja hakkasime sissepääsu otsima. Eemalt kostus koerte klähivimist ja kettide kolinat. Akendest vilksasid karglevad koerad. Yhest aknast vaatas aga välja ylimalt rahulik ja ylbe hoiakuga bullterjer – nagu oleks ta soovinud kaaskoerlastelt kysida: ‘No te vaadake, mis siin ometi toimub! Kaos, korralagedus, mida te kisate ometi, need ei ole nagunii teie omad!’ Tema liigutused olid järsud ja konkreetsed, energiast punnis. Ta lummas mind esimesest hetkest.

Lõpuks leidsime õige ukse ja astusime valvuritädile ligi. Mul oli kaks kysimust – prantsuse buldog ja seesama bullterjer. Tädi ei teinud meid kuulmagi, võttis sappa ja viis hoopis hoovi ringkäigule. Seal oli igat masti ja vanuses kutsusid. Tädi pyydis meile järjest sokutada dobermanne, saksa lambakaid, teisi kurva saatusega hetkeks särama löönud silmadega kutsusid. Kogemus ise on hellema sydamega inimesele kahtlemata hirmus. Eriti veel tol ajal selles jubedas kohas. Jalutasime mööda ka netis nähtud prantuse buldogist. Tädi ytles, et ta on vana, kindlasti juba yle 10 aasta vana ja haige. Tema nad jätavad pigem endale.

Pyydsime korduvalt kysida veel varemnähtud bullterjeri kohta. Tädi viis pidevalt jutu mujale. Meid jälle ei kõigutanud tema osav ‘myygitöö’ suurte ja muidu toredate koerte osas. Tagasi ‘kontoris’ ei andnud me tädile ikka asu. Siis ta rääkisiki, et teate, see koer on ohtlik. Ta ryndas pererahavast. Et see elukas on kohe nii hull, et tõmbas end ketist lahti ja elabki nyyd puuris (muide ka puuris oli ta ketis). Ta olevat meeste koer ja naised ei saa temast jagu (noh, ma olin tol ajal samapikk, aga laiuses muidu pool sellest, mis praegu :D). Pealegi olevat ta juba vana koer ja sellisele trikke ei õpeta. Ta polnud veel 6-aastanegi sel hetkel. See jutt ei veennud mind karvavõrd. Nähes, et me ei kavatsegi loobuda vaid yha innikamalt uurime tausta ja kõike muud, siis lubas ta meil temaga veidkeseks jalutama minna.

Midagi sellist polnud ma varem näinud. Sellel põlvekõrgusel koeral oli tõega neli vedu ja ma ei oska isegi pakkuda, kui suur oli ta mootor. Igal juhul kihutas ta lyhikese rihma otsas metsa ja mäe poole nagu võimas maastur ja mina lehvisin tal vaid sabas. Nuhkis ja nuusutas ja tuiskas ringi. Kaks nädalat suletud systeemis ja eelnenud mitu kuud vannitoa-vangistust oli vaja kohe ja nyydsama välja elada. Kuigi me temaga mingit kontakti ei saavutanud, siis olin ma absoluutselt veendunud, et just tema on see, kes on meie pere uus liige. Tema ja ainult tema. Mul oli mingi sisemine klikkimine selle koeraga nii, et ma teadsin, et tema on just TEMA.

Võtsime yhendust mehega, kes ta sinna varjupaika oli toonud, et saada selgeks veel mõned asjaolud. Ja paar tundi hiljem sõistime juba kaelarihma ja muu tarviliku kraamiga tagasi varjupaiga poole. Seal ta oma puuris oli:

Tasusime arve, vahetasime rihma enda oma vastu ja ta oligi meie. Mul oli taskusse veidi juust varutud. Taskusoojuses oli see veel lõhnavaks ja ahvatlevaks muutunud. Kogu muu maailm kaotas tema jaoks hetkega oma võlu, kui ta mu peost juustutyki kätte sai ja nii see kõik algas. Vupsti oli ta autos ja reisil uude koju istus ta mul syles. Kodus pistsin ta otseteed vanni. Päris esimesel ööl ta veel voodisse ei roninud, aga hiljem magas ta ka seal mõnuga nagu täieõiguslik pereliige 😀

Nädalake hiljem oli ta juba selline traksis poiss. Justnagu polekski vahepeal olnud palju igasugu jamasid:

Tänu temale saime me endale parima sõbra. Suuresti tänu temale suutsin ma lõpuks yle saada taasluhtunud rasedusest ja oma eelmise koera traagilisest kaotusest mõned aastad varem. Eks see vintsutuste jada tegi temast mulle teatud mõttes hingesugulase ju ka. Temaga koos oli tore. Nii tore, et ma yhel heal päeval viisin ylemuse lauale lahkumisavalduse ja järgmisest päevast olingi prii. Teadamat midagi, mis tööd, kus ja millal ma veel kunagi tegema hakkan. Mul oli vaja pausi ja puhkust ja temaga koos oli seda jubevahva veeta. Nii tore, et vaid mõned kuud hiljem olin ma tarkade tohtrite prognooside vastaselt lapseootel. Imesid ju ikka synnib 🙂

Possu on rõõmus ja mänguhimuline, kannatlik ja vaoshoitud. Oojaa, ma tean, see seanäoga koer on ju tapjaks aretatud, see tuleb ju kohe ja lööb hambad kintsu ja siis ei saa teda enam iial lahti ka. Tal on hamabad nagu hail – mitmes reas ja pidevalt uuenevad. Agressiivsemat koera annab otsida. Lastega peres selline koer?! 😀

Ok. Väljanägemine väljanägemiseks. Kellele ema, kellel tytar, kellel puudel, kellele rott, eksole. Maitse yle võibki kaklema jääda. Mulle meeldivad tavamõistes koledad koerad, no kohe kisub nende poole. Aga mis puudutab iseloomuomadusi, siis nojah. Hellemat, õrnemat, armsamat elukat ma ei tunne. Ta peaaegu et naudib seda, kui lapsed tal seljas elavad, uurivad hambaid ja kõrvu, kallistavad ja ratsutavad. Kui talle miski ei meeldi, siis ta lihtsalt voolab vaikselt minema ja kõik. Ses mõttes on ta olnud ko-hu-ta-valt tänuväärne mängukaaslane mu vanemale poisile. Nagu vennad – kui pättust teevad, siis ikka koos 😉

Meie Possu on juba paras mugav vanapoiss, sygisel saab kymneseks. Hing ja enamasti ka vorm on tal veel noored. Kui keegi teda ei häiri, siis veedab ta meeldivalt aega nii:

Talle meeldib kohutavalt end kokku voltida ja pisikeseks teha. Mõnus, on, kui pead-jalad sassis on:

Mänguasjad tõstetakse ju ekstra selleks kastist välja, et tema sinna endale onni saaks vormida:

Mõnus on, kui keegi sygab ja tegeleb. Pilt on pisikesest Tannust aastal 2005:

Väiksemale poisile meeldib ta ka. Kiljub teine naerada, kui Possu istuma pannakse ja ta preemia saamiseks haugatama või trikki tegema peab. Kõigil on lõbus. Tegelikult olen ma Possust ja tema tegemistest ka varem kirjutanud “Meie pere lugude” raamatus ja yhe “Pilvekutsu” muinasjutu kirjutasin temast kunagi ka. See meeldib hirmsasti mu vanemale poisile. Possut olen ma joonistanud alates hetkest, kui me temaga tuttavaks saime 🙂

Ja pika jutu lyhike lõpp ongi käes. Ehk siis käsitöö osa. Järeltulijaid meie Possul kahjuks ei ole. Selleks, et Possu elaks igavesti tuleb teda kloonida. Tuleb joonistada esitykk ja tagatykk ning siis need omavahel kokku õmmelda ja pehme vatiiniga täita.

Mul on au teile tutvustada Pisikest Possut:

Minu pisem poiss teatas eile kohe, et see Possu on muuhulgas ka söödav:

Suurem magab hetkel teist ööd Pisi-Possu põse vastas. Possu ise tutvustas end oma pisikesele teisikule just sedaviisi aupakliku kummarduse ja suure hurraaga! 😀 :

Minu pere ja meie loomad tervitavad! 🙂