Minu isa 60

Minu isa sai eile 60 aastat vanaks. Või nooreks. No lesib teine endiselt haiglavoodis, aga pikk ja sygav must masendus on tema luidraks jäänud näos hetkel ometi vahetunud veidi rõõmsamate ja lootusrikkamate tuttavate kurrukestega. Vahepeal nii tyhjana tundnud silmad on taas maailma pöördunud ja neis mängib see kaval ‘miski’, mis nagu ytleks, et oot-oot, ma nyyd kohe tõusen ja ehitan sulle pähe yhe Eiffeli torni. Seda lubas ta mulle ikka, kui ma veel pisike olin. Olin lapsena issi tytar. Meil oli täpselt jagatud – õde oli ema oma, mina isa oma. Pea seitse aastat nooremal õel ses osas sõnaõigust yldse ei antudki 😀

Synnipäevaks joonistasin ma talle pildi:

Minu isa on… ohhohhooo! 🙂

Minu isapoolne vanaisa oli saarlane ja mul oli lapsena miskipärast ettekujutus, et kõik saarte mehed on meremehed. Seepärast ei imestanud ma kunagi, miks mu isa just selle ameti kasuks otsustas. Valikut nagu polnudki, sest kui su soontes ikka voolab soolane saareveri, siis on kindel, et tubli pool su verest on möllav meri ja see yleäänud pool on yks vägavalt kuum veri. Tulikuum. Kõik, mida ma iial olen näinud teda tegemas, on kirega tehtud. Kõik, millesse ta usub, usub ta jäägitult ja teda painutada ja kangutada on peaaegu võimatu. Ja ohh, kuidas kired lõõmama löövad, kui sul on mõnest asjast oma arusaam. Õnneks pole meil erimeelsusi elus ERITI palju olnud 😉

Ta on selline muhe naljamees. Talle meeldib kuum saun, mis nii mõnelgi kõrvalestad kärssama pannud ja kui tema sauna kütab võin mina vabalt leili võtta juba eesruumist (pesuruum on mulle liiga kuum, lava on põrgukatel). Talle maitseb rasvane ja tapvalt terav toit, mis keskmise eestlase nutma ja õhku ahmima paneb. Samas tema lemmiksöök on võileib – tuleb kööki, teeb viis paksu või ja veel paksemate vorstiviiludega võileiba, laob need järjest käele ritta nagu padrunivöö ja läheb siis alla telekat vaatama, ise juba yhest otsast mugides.

Tema lemmiksport on tugitoolioma ja see, mida kirglikult vaadata, peab olema kiiiiire, mida kiirem, seda parem – kiired autod, vormelid, baigid. Ärevamal hetkel saab hypata diivani seljatoele õrrele istuma ja hambad käetoe polstrisse lyya. Vahel maitseb talle sõpradega istudes jääkylm meega pipraviin ja must tee, mille sisse tuleb pool tassi suhkrut panna. Talle meeldib vene estraad, mida peab ilmtingimata kuulama nii, et kvartal kajab ja oma pere liikmed suhtlevad vaid viibete abil. Tema autosse poolelt sõidult end sättides võib kõrvatropid juba eelnevalt kuulmisteedesse toppida. Meremeeste laulud meeldivad talle ka, vanad head operetiviisid ka. Ikka juhtub, et ta astub tuppa ja yyrgab ise kõõõvasti ja valesti, et jah, ilma naisteta on kuuuurb maailm 😉

Isana on ta armsalt abitu. Eks ta meremehena osales meie kasvatamise protsessis suht vähe, aga ometi oli tema see A ja O, autoriteet ja ideaal. Oh, kuidas ma tahtsin tema moodi olla – motikaga sõita, meremeheks saada… ja noh, eks minus ongi teda väga palju – krohvi ikka lendab, kui uksi paugutatakse. Ja pubekana ma peaaegu, et vihkasin teda, ennast muidugi ka. Aga hiljem on meil olnud selline kamraadisuhe – sõidame mööda linna ja kommenteerime ilusate tädida säärejooksu ja paneme neile hindeid 😀

Kindlasti oskavad sajad inimesed temast kui ylemusest paremini rääkida, aga need mõned kuud, mis olen tema alluvuses töötanud, olid meie suhetes lähedasemad yldse. Pidin end topelt tõestama ja pingutama ja kui siis ikka midagi nihu läks, siis hiilisin vaikselt öös tema kajutisse ja istusin ta voodiserval. Hakkas kergem. Või läskin lihtsalt silda. Seal oli ta alati kohal isegi siis, kui teda seal polnud ja mul oli seal alati hea.

Ainus kord kui olen tundnud tema suurt kurbust oli tolle saatusliku Estonia-öö järgsel hommikul, kui ta esimest korda Saksamaalt koju helistas. Tema hääl katkes ja takerdus pisaraisse, kui talle esmast pääsenute nimekirja ette lugesin. See on ainus selline hetk, mida tean. Hiljem oli ta pealtnäha murdumatu ja alati tugev ja vaid jumal ja ta ise teavad, mida kõike ta tegelikult endas kandma peab. Aga inimlikust seisukohast kaotas ta sel ööl kõik oma sõbrad. Õnneks täitis, pigem kyll kattis, elu pikkamööda tyhjad kohad omal moel uuesti. Aga augud jäid. Ja tema võitlusvaim õigluse eest jäi samuti.

Kuigi ma tähemärkidesse suhtun mõnusa huumoriga, siis tema on kyll tõeline kaksik. Teda on raudselt mitu. Tal on mitme eest hakkamist, õppimisvõimet ja teotahet. No ei kasva selle rahutu kivi peale sammalt. Mingil kummalisel põhjusel oli tal vaja 45-selt veel yks täiesti teisest ooperist kõrgharidus hankida. 50-selt õppis ta juurde veel kaks võõrkeelt, milles suhtleb nyyd vabalt. Lihtsalt töös oli nii vaja. Aga rääkigu ta mistahes keeles, ikka pikib ta sinna vahele mõne omakeelse ‘kuradi’. Kunagi kysisid isa võõramaalastest sõbrad salaja emalt, et mis asi see on, mida ta vahepeal sinna lause lõppu ytleb 😀

Ta on nii veetlevalt vastuoluline. Ylevoolavalt rõõmus ja samas ikkagi kuidagi nukker. Kui sa palud tal poest tuua paki piima, siis võid suhtelsielt kindel olla, et ta tuleb alles tunni aja pärast ja on kogu Selveri kaubavalikust näidised kaasa toonud. Ja talle meeldib omas voodis magada ja ta võib mõttetult sadu kilomeetreid selleks maha sõita, et öö oma kodus veeta ja hommikul teise Eesti otsa tagasi kihutada. Autoga talle meeldib sõita. Ahjaa, ja tantsuplatsil on ta alati esimene ja viimane. Ja kui ta vihastub, seda teeb ta ysna sageli, siis lehvib ta kannalt minema ja tihti taipad alles siis, et midagi vist ei meeldinud talle, kui kuuled vilisevaid rattakumme ja näed tossupilves tagatlesid kaugusesse kaduvat. Õnneks lahtub ta pahameel kähku ja peagi on ta rõõmsalt tagasi 😉

Ta ei näita kunagi välja mingilgi moel, et ta on meiega rahul, meie yle uhke, aga ometi ma tean kuklas ja sydames kohe päris kindlasti, et ta seda ikka aegajalt on ja see innustab kuidagi veel enam pingutama. Tunnustusest tähtsam on tema eeskuju. Ennastunustavalt rygades ja vahel ebainimlikultki pingutades on ta meisse systinud palju väärtuslikku kraami.

Vanaisana on ta yks igavene kloun. Õpetab lastele lollusi ja on muidu muhe sell. Vahel on kyll tunne, et peidaks lapsed team eest ära, sest naljad pole kyll alati väga eakohased ja kaugeltki mitte viisakad. Aga selline ta on ja ei läinud mina tema seltsis hukka, ei lähe ka mu poisid. Kasvasin ju minagi yles teadmisega, et olen tema pärdik. Mitte pisike printsess 😀

Ma ju loodan nii hirmus väga, et eesootav raske lõikus õnnestuks ja meile antakse veel palju toredaid aastaid tema seltsis. Et ka minu poisid saaksid osa sellest vahvast seiklusest, mida tema igal hetkel enda ymber luua oskab.

Isa, krt, saa nyyd ometi ruttu terveks, muidu ma sulle alles ehitan!
Armastan Sind

Eva

Jälgi mind Facebookis:

18 thoughts on “Minu isa 60”

  1. Sul on imemõnus isa! Kui ta juba merel hakkama sai, mis see lõikuski siis ära ei ole! Üks tõsine merekaru saab raudselt maaroti hädadega hakkama!
    Jõudu talle ja sulle ka!
    Pilt on imemõnus 🙂

    Reply
  2. Jutt oli nii hästi kirjutatud, et maalis olukordadest selge pildi. Sul on vahva isa, loodetavasti läheb lõikus hästi 🙂
    Pilt on ka superlahe!

    Reply
  3. Nii vahva jutt=)Pilt isale on veel vahvam, aga kõige parem on pilt pojadega ja pildiga=))))Palju õnne su isale, tal on megahea südamega tütar!=)

    Reply
  4. Minuarust võiksid sa ka selle jutu raamis sisse panna ja isale kinkida – see on nii südamlik ja ilus lugu. Ta peaks seda kindlasti lugema, see annaks talle jõudu ka haigusest jagu saamiseks. Igast sõnast selles loos kiirgab nii palju sinu armastust isa vastu. Ja kuigi ta teab, kui väga sa teda armastad, siis oleks see talle kindlasti ikkagi tugevaks toeks ja jõu ammutamise allikaks hetkedel, kui enam ei jaksa ja tahaks käega lüüa. Sellel lool on nii tugev teraapiline toime, et see suunab väsinud ja eksinud mõtted taas õigetele radadele. Ja mõttel on tihti palju tugevam jõud, kui teol.

    Reply
  5. oh jummal, Pisihaldjas, sa ikka oskad pisarat välja tirida…;-))) Nii armas jutt! Palju jõudu su isale paranemiseks!

    Reply
  6. Hästi armas pilt, eriti koos poistega tehtud!;)
    Palju jõudu Su kallile isale paranemiseks ja Sullegi, et vapralt vastu peaksid!

    Reply
  7. See viimane pilt tuleks ka kindlasti isale viia! See võtab pisara silma, nii armas ja südamlik. Tervist isale ja teile kõigile!

    Reply
  8. Väga südamlik jutt su isast, kindlasti läheb kõik hästi ja su pojad saavad vana merekaru seltsis nautida veel kaua-kaua.Poistele on sellist vanaisa hädasti vaja. Head jaani teile kõigile.

    Reply
  9. Superarmas pilt! Just see viimane, koos poisudega. 🙂
    Ma ka miskipärast kipun pisaraisse Su lugusid lugedes…
    Mu isagi vist nutaks, kui ma oskaksin temast niimoodi kirjutada nagu Sina oma isast 😉

    Reply
  10. Seda juttu loen vihmamärja jaanipäeva õhtul ja tunne on väga päikeseline, kõike head isale ja kogu perele!

    Reply
  11. Tore lugu sinu isast! Tõeliselt mõnus ja ilus lugemine!
    Olles ise nii töiseks muutunud on mul ikkagi hea meel,et ka mitu-mitu päeva tagasi tehtud postitused minuni millalgi jõuavad.
    Sinu isale kiiret paranemist ka!

    Reply
  12. Hehe….Ma meisterdasin oma lapse poolt oma mehele plakati, kus olid erinevad pildid, kus kujutatud laps ja isa ja veel pilte, kus on mu tütar koos mu mehega. Ja üks piltidest oli ka sinu joonitatud. Aitähh, et oled nii andekas!

    Reply

Leave a comment