Elu nagu ulmefilm

 

Kui ma jaaniõhtul kärnkonnale musi andsin…

siis olid mu huuled pärast tykk aega kibekibedad ja sydames salamisi lootsin ma naiivselt ju ikka teiste irvitustest hoolimata, et ehk on see nõiutud konn minu pärisprints. Aga noh, elu on õpetanud kitsalt toime tulema. Kui aga mõni päev hiljem tõesti selgest öötaevast üks printsi moodi tegelane mu uksest sisse sadas, kuldne kuu seljas ja silmades säramas tähed ja tahtis mu endale koe naiseks võtta, siis pidasin seda pikka aega silmamoonduseks ja saatuse taaskordseks narrituseks. Kõik oli liiga kahtlaselt hea, et seda uskuda. Ma olin väga skeptiline. Aga aeg läks ja tundub, et tõepoolest mingi jaaniöö viguriga võluvägi on vist olemas. Ma olin küps uueks suhteks, samas polnud ma üldse valmis uuesti pettumiseks. Seega olin ma ettevaatlikum kui ei iial varem, vaatasin asja justkui kõrvalt ja lasin sel hullul printskonnal omapead tegutseda. No, et äkki veenab lõpuks mind ikka ka. Ma vajasin sulamise aega. Aga senikaua oli sõber olla täitsa tore 🙂

Kuigi mul vahel on tunne, et ma olen kolmepojaline yksikema (mehed teatavasti ei kasva kunagi suureks), siis tegelikult on mu elu viimased kuud möödunud nagu korralikus seiklusfilmis. Või äkki isegi nagu ulmefilmis. Igal juhul, kui see polegi päriselt mu elu ja on ikkagi vaid uni või film, siis kaameratöö eest saan anda maksimumpunktid. Ja kui see uni või film või reaalsus peaks kord ka otsa saama, siis igal miljonil juhul oli see kõk kogemist väärt huvitav ettevõtmine.

Too jaaniöö kärnkonn on meremees. No see on ammu teada, et meri ja mehed mind veetlevad. Mähkme-east alates. Või äkki sain selle geenidega juba kaasa? Eks ma olen ju mere ja merenduse keskel yles kasvanud. Lapsena ja veel ka pubekana unistasin ikka ka ise Põhjas uurimislaevadel töötamisest ja meredel seilamisest. Ma ei unustanud neid unistusi kunagi, kyll aga pidasin neid oma reaalses elus paraku utoopiaks, sest isa oli sellele kõigele nii kymne käega vastu. Ja siis tuli selle aasta jaanipäev ja kohe seejärel tuli ka konn. No tegelikult sain ma temaga 16 aastat tagasi tuttvakas just merel. Meil oli 10. klassi lõpus merepraktika ja tema isa oli meie õppelaeva kapten ja tema oli tragi abimees igal rindel. Ja nüüd, täiesti ootamatult ja üle kõigi nende aastate, tuli ta äkki suure mehena uuesti mu argipäeva. Ise ja oma paatide ja uurimisaparaatidega, sest  Konn on muuhulgas uuriv meremees. Uurib merepõhja, kaardistab sadamaid ja laevateid. Lõputu ja põnev töö ja enne kõike kindlasti suur ja sygav kutsumus. Ja minu mahamaetud mereunistusest saigi sisuliselt igapäevane elu. Ehk et alustuseks oli meil isegi oluline kokkupuutepunkt igasugu suhetest väljaspool ja see oli oluline tõik.

Nagu te teate, siis vajadus on leiutamise ema. Kes palju teeb, see ka palju jõuab ja samas ka teab, kus on puudujääke ja mida saaks paremini teha. Seega sai mu konnast, yhtäkki isiklike vajaduste sunnil ja karta on ka, et ikka suuresti suure mugavuse ihalemise eesmärgil, lennukaid ideid ja mõtteid teostades, leiutaja. Konn leiutas masina. Aparaadi, mis näitab vee all pilti. Sarnaseid leiutisi on teisigi, aga ykski neist polnud piisavalt hea ega säästnud loodust.

Jah, ma tean, me kõik oleme näinud põnevaid filme, kus on väljamõeldud aparaate, mis imepilte näitavad. Asjateadmatuna on kerge langeda pettekujutelma, et laevasillas teatakse, mis laeva ees vee all toimub. Paraku nii see pole. Enamus laevnike juhib laevu merepõhja arvestades suhteliselt pimesi. Lootes sellele, et miski tundmatu ei uju vee alla nende teel ja mehed, kes kaardiatlase koostanud, on oma tööd piinliku täpsusega teinud ja tuuled ja hoovused ja laevakiirused ja sõukruvid ja mis kõik veel on selle pinnase seal vee all jätnud muutumatuks kui see kaardilt paistab. See lootus on muidugi väga hõre ja võib ka väga ohtlik olla sellele pimesi loota.

Tavainimese ettekujutus merepõhjas toimuvast piirdub reeglina silmad lahti vees ujumise ja paadiga sõites ylevalt otse alla vaatamisega. Mingi sygavuseni paadist ju paistab veel põhi kätte, aga kui taimed on ees, siis ega sa ei tea ikka kyll, mis seal all täpselt on. Televiisorist profikaamera ja valgustatud liikuvpildina loodusfilme vaadates tekib illusioon, et kõik on nii lihtne ja selge. Aga laevaninas ei uju profikaamerad, mis tugevalt valgustatud otsepildi silda saadavad. Ja ka nende nägemisulatus on paraku siiski väga piiratud.

Jah, on olemas aparaate, mis näitavad vee all pilti. Aga nendega on varustatud vaid vähesed alused. Enamjaolt ainult miinijahtijad ja mõned luksusjahid. Nojah, ka mõned kõrgema klassi hauaryystajad, kes ajaloohuvi varjus vrakke käivad “uurimas”. Tsiviillaevad, sealhulgas ka suured reisi- ja kaubalaevad, sõidavad sisuliselt pimesi. Meie vee läbipaitvus kevadel on 2-8 meetrit ja suvel 1-3 meetrit, heades oludes veidi parem, sisuliselt pole sellest läbipaistvusest mingit kasu pisutki kiiremini ja suurema alusega liikudes, sest reageerida, ohu korral põigata või peatuda, nagunii ei jõua.

Jah, laevadel on peal radarid, mis näitavad nende läheduses olevaid objekte vee pinnal. Moodsamatel on peal GPS, see näitab sulle asukohta, maapinna kõrgusi, aga mitte sygavusi meres ja merepõhja. GPS navigaatoritele on kyll kylge poogitud staatilised merekaardid ja neil on tõesti näha sügavusi, mis aga tihtilugu on mõõdetud aastakümneid tagasi. Vees ringi ujuvaid objekte ei kuva aga ükski kaart.

Aga olemas on ju merekaardid, miks siis neid ei kasutata? Lihtne – maailmameredest on siiani kaardistatud vaid umbkaudu 5-10% ja merepõhi, eriti madal rannikumeri nagu meil, on väga liikuv. Vee muutmisjõud on kujundlikult sarnane kõrbes puhuva tuule jõuga. Kõik ju teavad, et dyynid liiguvad? Ja liiguvad vahel kohe väga palju. Veealune maailm on sootuks teine maailm kui see, milles meie elame. Ja ka seda reeglina teatakse, et sygaval vees on alati pime. Kottpime ka päikselisel päeval.

Miinijahtijatel on peal sonarid. Need näitavad pilti vee all. Sisuliselt siis samasugust pilti näitav riistapuu, nagu ultraheliapraadid, millega kaasajal nt läbi lapseootel ema kõhunaha beebisid uuritakse. Sellised sonarid on kallid – maksavad 1,5-10 miljonit eurot ja paraku on need ka ohtlikud mereloomadele. Paljud loomad suhtlevad vees helide abil, sagedustel 90-120 kHz, sama sagedusala, millega enamus miinijahtijate sonareid töötab. Sellistel sagedustel töötavad sonarid seetõttu, et tuvastada, kas ekraanile ilmunud punkti puhul on tegu kivi, miini või mõne lisauurimist vajava objektiga. Nende rohekuubede sonarid on võimsad, 10-15 kW. Signaal on nii võimas, et põhjustab loomade siseorganites tugevaid kahjustusi ja lööb segamini mereloomade suhtlemis- ja orienteerumisorganite töö. Paljud mereloomad eksivad, surevad. Nii tugev signaalilöök mõjuks ka inimesele väga halvasti.

Fakt on see, et enamus merealuseid sõidabki siiani pimesi ja hea õnne peale lootes, teadmata, mis neil kiilu või põhja alla tegelikult on – madalik, kivi, uppunud laev, allveelaev, vaalaparv. Ainuyksi Eesti vetes on siiani ikka veel kadunud tuhandeid meremiine. Te ju ometi mõistate, et merd sõita pole sama, mis sõita mööda autoteed, kus kõik piirdubki sellega, mis su ymber, samal tasapinnal, toimub. Ilma vastava aparatuurita jääbki meresõidul ysna suur osa oluliset infost silmale nähtamatuks ja tajumatuks.

Teiseks on läbi see aeg, kui mees kõlkus masti otsas, binokkel või pikksilm ninal ja mandrit otsis, et sellele mitte otsa sõita. Tänapäeval oleks täiesti normaalne see, et ohu tekkimise korral häirekell ennetavalt alarmi annaks. Nii, et jõuaks veel reageerida. Oh, oleks vaid Estonial selline aparaat olnud…

No vot ja minu konnal oli tööd tehes ja merd kyndes vajadus näha pilti enda ees vee all. Oli vajadus, oli idee. Oli ka juba isiklik kogemus sisusliselt sarnase riistapuu kokkupanemisel. Kuigi see on tal siiani töökorras ja kasutusel, jääb see masin eelmisesse põlvkonda, töötab teisel printsiibil, näitab pilti vaid laeva kyljele. Ja siis tuli välja, et mu inseneriharidusest võib antud asja juures ka veidke kasu olla. Nimelt minu lihtne maailmakujutamine ja arusaamine veidi keerukamatest tehnilistest asjadest kokku suutsid pilti panna yhe jummala lihtsa asja, millest arusaamine osutus jutu põhjal asjaga tegelevatele teadusinimestele kohati kuidagi yletamatult keeruliseks – kõik tegid oma juppi tööst suurepäraselt, aga täit tervikut ja eesmärki mõistsid vähesed. Yks pilt näikse olevat etem kui tuhat sõna (mida polnud vist isegi vaja tõestada). Ehk siis erinevad pildikesed sellest, kuidas yks sonariaparaat suudab mitmel erineval moel veealust maailma maapealsetele kuvada. Nyyd saavad asjast aru ehk ka mitte-teadusinimesed. Ehk siis näide sellest kuidas ma lapselikult ja lihtsameelselt põneva teadus- ja tehnikamaailma ukse vahelt sisse vupsasin. Erinevad võimalused ja vaated nendele:

 

Konn oli usin, ei loobunud oma hullust plaanist ja unistusest, leidis investorid, kogus kokku meeskonna ja pärast kaht usinat tööaastat saab ta nyyd oma unistuste puul imetleda vilju oma pööraseks peetud utoopilisest ideest. Asi edeneb. Momendil need viljad ripuvad sel puul ja noppida on veel nõks vara, kypsevad ja kasvatavad liha luudele, aga viljasaak ON olemas ja täiesti imetlemisväärne iga kandi pealt. Konna sonar näitab 30 kraadi horisontaalselt ja 30 kraadi vertikaalselt pilti laeva ette.

 

Pilti on ka pilkases pimeduses näha umbkaudu kuni 500 meetrit (töö distantsi tõstmise kallal käib). Pildiesitlemise kallal tehakse ka veel tööd. Antud hetkel saavad vanad merekarud pildilugemisega hakkama. Aga vanade radaripiltidega mitteharjunul läheb pildist arusaamise ja harjumisega aega. Kes kõhutitadest 2D UH pilte on näinud, need teavad, et vahel ei saa ilma arsti selgituseta kyll suurt midagi aru – milline jalg, milline kylg, aga 4D puhul seletab juba ka tavainimese silm, mis ja kus ja kuidas.

Töö käib iseäranis selle kallal, et pilt saaks tavainimesele arusaadavamaks ja selgemaks. Ja mis minu arvates on hirmoluline – aparaat on keskkonda säästev – praktiliselt helitu. Seadme töösagedus on 200 kHz, mis on mereloomade kuulmisulatusest väljas. Kõiki fakte ei ole kyll uuritud, aga kindlasti on antud aparaat loodusele ohutum kui olemasolevad. Aparaadi väljundvõimsus on maksimaalselt 50 W (yhik siis W mitte kW nagu olemasolevate puhul), aga sisuliselt saab pildi kätte ka juba kasutades vaid 1 W, kõik oleneb töötingimustest ja nõudlikkusest.

Kuigi see aparaat on valminud grupitöö yhispingutuste tulemusel, kus igayks tegi oma juppi, et kokku saada algne idee, on see minu pöörase konna omamoodi isetegemine olnud ja tal on igati põhjust endaga rahul olla ja veel paremate tulemuste poole pürgida. Ja eks selles pikas pritsessis ongi olnud raske eristada tippe sest katsetamine käib pidevalt ja on nii mõnigi minu nädalavahetus ja pikaks veninud öö õilsa eesmärgi nimel ohverdatud.

Pilt sellest, kuidas me möödunud pyhapäeval vastu esmaspäeva peale sydaööd sadamakail tuult ja kylmunud näppe trotsides õnneliku katsetuse järel kraami kokku lappasime:

Minu osa selles kõiges? Näiteks selline 😀

Lisaks moraalsele toele ja pisukesele reaalsele jooksupoisiametile, näiteks katsetusel kell 2 öösel tuulisel kylmal kail nipet-näpet tehes, nuppu vajutades ja juhtmeid ulatades, olen mina saanud oma pisikese osa sellesse projekti anda mõnede selgitavate jooniste, skeemide ja joonistuste näol. Ikka selleks, et aidata inimestel peene aparaadi tööpõhimõtteid ja muud seonduvat paremini mõista.

Ja kui mekk juba suus esiti võimatuna näiva asja teostumisest, siis näib, et ega seda vankrit enam pidama ei saa. Hullu konna peas kypseb yha uusi ja põnevaid ideid ja mina vaatan ja enam ei imesta. Hoopis hirmus vahva on. Hoopis teistmoodi, kui mu tegemised tavaliselt on, aga ikkagi väga vingelt. Seega – elus on kõik võimalik, julge ainult katsetada, pettuda, end yles upitada ja uuesti katsetada. Ja ära unistamist mitte kunagi unusta! 🙂

Pika jutu lõpetuseks teemakohane särk leijutaja-konnale tema imelisest imemasinast, millega näeb merepõhja: