Igavese Nooruse Võti tädi Gundale

Yhel väga märjal pealelõunal, kui ma auto olin juba maja ette parkinud ja pyydsin tuppapääsemiseks sinisilmselt tabada hetke, mil vihma krae vahele ämbriga ei visataks, kysis Tannu, kellele vihmavaling põrmugi muret ei teinud:

“Emme, miks veeloigud on olemas?”

Enne kui ma noka lahti sain, et mõne jabura vabandusega lagedale tulla, miks ma nii lihtsat asja ei tea, teatas poiss juba särasilmselt:

“Ma tean! Siis on näha, et vihma sajab!”

Ja minu kimbatus oli käega pyhitud. Aga milleks ikkagi on veeloike vaja? On äkki veel mõni hea põhjus? Selle kysimusega olen ma mõttes juba mitu päeva mänginud.

Tiheda programmiga on need viimased päevad olnud. Eriti ööd. Ehk siis tegelikult magamata ööpäevad. Enda tööd polegi nagu teha saanud. Seega vabandused kõikide ootajate ees, tegelen jõudumööda nyyd kõigega. Aga siiski sai möödunud nädalaga lisaks parajale hunnikule tähtsatele skeemidele, joonistele ja joonistustele ka yks niisama pisike isetegemine tehtud.

Minu vanaema õde, tädi Gunda, on sellises eas peen preili, et kannab juba ausalt roosa välja. Minu esimene mälestus temast on aga hoopis leoparditäpiline! Ta tuli üle pika aja kauge maa tagant meile külla, ma võisin äkki 4aastane siis olla, astus trepist üles ja naeris heleda häälega laginal. See oli nii südamest naerdud naer. Selline, millist ma varem kuulnud polnud. Ja kui ma siis oma toast arglikult välja piilusin, siis seal ta seisis – lokitatud juuksed kenasti ümber pea sätitud ja seljas leopardimustriline kostüüm. Sellist peent provvat polnud mu silmad varem kunagi näinud. No kõik teised tädid olid kuidagi teistmoodi erilised, aga tema oli kohe eriti eriline omamoodi. Alati. Ja hiljem on ta hakanud omal moel pealtnäha ikka rohkem ja rohkem sarnanema oma kahe vanema õega, minu mamma ja kõige vanema, Ernaga. No ja tegelikult minu emaga ka. Kui mu mamma on selline tõeliselt peen daam ja asjad on väga paigas ja konkreetsed ja viisakus ja hea käitumine kroonib üle kõige, siis tädi Gunda ja minu ema on rohkem sellised krutskiga tüdrukud. Ja praeguses vanuses on ikka mida roosam pluusike ja sallike ja kyynelakk, seda uhkem. Lisaks maailma parimale näitele, kuidas elus hästi hakkama saada suure töö ja ettevõtlikkusega, on mu tädi Gunda ka muus mõttes maruvahva. Sest mitte keegi teine suur inimene mu elus pole olnud nii naljakalt hull, ok, mu isa oli ka, aga naised on kõik ikka hirmus ontlikud ja mõistlikud olnud, aga tädi Gunda on mulle keset suurt suvekuumust Võsu rannas päikest võttes “Ma tulen taevast ülevalt” ja muid jõululaule heleda ja valju ilusaga häälega üüranud laulda. Kujutate te endale seda vaatepilti ette? 😀

Aga igal aastal on ikka ja jälle seesama kysimus, et mida kinkida peenele daamile, kel justnagu kõik ju olemas juba on. Igal aastal kinkekaardiga ka nagu jabur ja tühi tunne minna. Tahtsin ju ikka midagi ise teha. Aga mida? Salli ei koo, neid on tal niigi hulgem. Nimesildiga poleks tal suurt midagi teha, teab oma kohta ja tuba ju kyll. Poekott hmm.. Meie Eesti koti sai ta juba ylemöödunud aastal. Et siis mida kinkida? Ja kuna ma ärkasin taaskord just mitte kõige varem, siis tagus ka aeg panniga selga…Mu aju pidi kiirelt liikuma!

Mõeldud ja tehtud! Selsamal vihmamärjal päeval tõime poest hunniku seepe ja teise hunniku villaloori. Ilusaid värve oli sedapuhku saadaval. Punast ikka ei olnud. See punane näikse eriti popp värv olevat, pole mina veel seda poes valikus kohanud. Aga sel korral polnud mul seda ka õnneks vaja. Yhesõnaga kuna kingitus läks roosas eas provvale, siis seebilõhn sai sirelililla ja pehme kasuka seebi ymber sai heleroosast villast. Tannu istus enamuse ajast syles ja torkis ka. Ise on ta endiselt veendunud, et seepe tikitakse. No et selle torkmise nimi on tikkimine. Minu selgitustöö terminite osas ei kanna teps mitte vilja. Pisem piidles ka, aga otsustavalt ligi veel ei astunud.

Seep sai nunnu – pehme ja lõhnav. Ja nagu me kõik teame, siis pakend on samavõrd oluline kui sisu ise. Seega leidis seep pesa pisikesest puidust karbis, mille vooderdasin lilla vannisoolaga. Nii saab tädi Gunda kylmaga oma kangeks kiskuvad kondid sooja lõhnvasse vannivette ligunema viia ja siis õrna villaseebiga naha igavesti beebipehmeks siluda. Ka karbikaanele sai kenasti kirja (et keegi kena pakendi sisu kommide pähe põske ei kipuks pistma), et tegemist on ‘igavese nooruse võtmega’ ja et beebipehmus on tagatud.

Palju õnne, tädi Gunda! 🙂