Moraalist, eetikast ja isetegemise hindadest

(Etteruttav tĂ€psustus: ma ei pane oma blogi kinni ega kavatse ka siin mingit pausi pidada. Pintslid-pliiatsid ei lenda ahju vaid saavad sama valu ikka edasi 🙂 )

Ma olin yle paljude aastate korralikult haige. Viimati olin tĂ”vest nii murtud kunagi lapsena. No ei jaksanud end isegi pysti ajada ja see on ju teada, et vanainimese, eriti tĂ€isjĂ”us naisterahva jaoks, on vaja palju kuumakraade ja eriti hĂ€dist olekut, et haigust mitte muuseas pystijala lĂ€bi pĂ”deda. Kummarduda ei saanud (loe: joonistada), sest peavalu röövis nĂ€gemise ja mĂ”tlemisvĂ”ime. Nyyd taastun pisitasa. Aga siruli sunnitud “puhkus” kinkis mulle imelised selgusehetked ja aja vaadata sygavale enda sisse. Ja enda ymber. Mille jaoks olen ma viimased aastad rabelenud? Mille nimel? Raha? Fakt on see, et selle tööga (kĂ€sitööga) rikkaks ei saa, kui katsud vĂ€hegi loominguliseks jÀÀda ja mitte massi toota, hea kui leiva lauale saab. TĂ”enĂ€oliselt oleks Selveri kassas ka mugavam ja kasumlikum tööd teha. Aga mu isetegemise töö meeldib mulle. Isegi kui olen ohvriks toonud lugematud magamata ööpĂ€evad, osa oma laste lapsepĂ”lvest ja paratamatult sundinud neid taluma vahel enda kĂ€rsitust “olge nĂŒĂŒd tasa, emme teeb tööd”, “Ă€rge tormake, ma ei saa siis vĂ€rvida!”. Kuigi, teised vanemad kĂ€ivad nii suurte laste kĂ”rval juba tööl ja lapsed lasteaias. Mis siis on kokkuvĂ”ttes parem, kas elada lapsepĂ”lve nĂ€ilises mullis vĂ”i nĂ€ha, kust leib lauale tuleb? No ja yhtlasi olen ma muidugi lykanud hunniku vahvaid ideid ja tegemisi endale, laste ja oma kĂ”ige kallimatele mÀÀramata ajaks tulevikku, kuna nii palju muud on teha olnud inimestele, kes on midagi palunud ja oodanud. MĂ”ni tĂ€nuvĂ”lg on oodanud aastaid. Ma ei ole midagi unustanud. Ja parandamatu ajapuudus ja tegemata asjad nĂ€rivad mind.

Ma olen alati imetlenud sportlaste vĂ”imet taanduda tippspordist hetkel, mil nad on tipus ja tĂ”enĂ€oliselt antud alal oma vĂ”imete piires kĂ”ik saavutanud. Ma olen mĂ”nu ja huviga kĂ”ik need aastad tegutsenud, kasvanud ja arenenud. Ma ei saa vĂ€ita, et joonistamine sel kujul end minu jaoks ammendanud on, aga aeg on edasi minna ja teha midagi muud, uut ja pĂ”nevat ka. Õppida uusi asju, katsetada ja kasvada veel. Elu ei ole sile tee. Ei ole isegi mitte spiraal, mida mööda yles ronida vĂ”i alla libiseda. Pigem on elu nagu ring. Muudkui tiirutad mööda seda ja arvad, et elad. Aga vahel harva tabad, et kuskil on mingi Ă”hkĂ”rn yhendusniit, sa tajud seda, oled hetkeks valgustatud ja kui kohe vĂ”imalust kasutada ja lased syymepiinadeta lahti möödunust ja sukeldud pea ees uude tundmatusse, siis avastad end yks hetk uuelt ringilt. Suuremalt ja pĂ”nevamalt. Aga samas vĂ”iks kogu elu rahus mööda saata yhel ja samal tasandil. Ma olen alati olnud natuke hull ja pisut pöörane, omamoodi reeglirikkuja ja korralooja. Teistmoodi. VĂ€ga tundlik.

On yks hell ja valus teema, moraal ja eetika, millest olen ma tahtnud juba ammu teile kirjutada. Mitte lugeda moraali vaid rÀÀkida oma nĂ€gemusest selles asjas. Minu töös on tulnud ikka ette hetki, kus tellija loeb muude asjade seas ette ka lapse lemmikud, sageli on need mĂ”istagi tuntud multikategelased. Ma olen alati siis selgitanud, et joonistan vaid omamoodi ja teiste loomingut – muumisid, mikisid, pikne-mĂ€k-kuiine, jĂ€nku-jusse ja lottesid ma ei joonista, isegi mitte stiliseeritult, sest mul ei ole Ă”igust neid tegelasi kujutada ja selle eest raha kasseerida. Neid tegelasi vĂ”i nendega esemeid saab hankida mujalt. Ka toiduaine-, rĂ”ivatööstuse ja olmekaupade tootjad maksavad antud tegelaste kujutise kasutamise eest, mitte ei ekspluateeri ilmselgelt paremini toodet myyvat tegelast omatahtsi ja -suva jĂ€rgi. Enamasti on inimesed mĂ”istvad olnud ja vaid korra on yks tellija solvunud, et ma ei olnud nĂ”us tema lapse sĂ€rgile Piripiigat joonistama. Aga neid, kes selle joonistuse teostaksid, neid jagub. Kas ma olen kade, et mĂ”ni inimene teenib syydimatult (olles korduvalt kuulnud taktitundelisi ja lĂ”puks ka otsessĂ”nalisi tĂ€helepanujuhtimisi antud vÀÀrale kĂ€itumisele) kujutades teiste loojate loomingut? Ei, ma ei ole kade. Ma vĂ”iks ju ka samuti toimida. Minu leiba ei vĂ”ta minult keegi Ă€ra. Asi ei ole isegi mitte niivĂ”rd minu jaburas jonniajamises ja ylearenenud Ă”iglustundes vaid lihtsalt nii need asjad maailmas kĂ€ivad ja peavaki kĂ€ima, valetada ja varastada on lihtsalt vÀÀr. Kui inimene joonistaks neid asju vaid enda ja oma laste-lĂ€hedaste tarvis, siis no las olla. Joonistas mullegi lapsepĂ”lves ema Disney tegelastega raamatukese. Imetlesin ema mahajoonistasmisoskust ja pidasin seda raamatut enda kĂ”ige kallimaks varaks. Aga selliste esemete tootmise eest kasusaamine on taunitav ja lubamatu. MĂ”istate?

Mingis mÔttes saan ma aru tellijast. Talle vÔi ta lÀhedastele meeldib mingi tegelane. Kui asi on kujutatud enamvÀhem tÔetruult ja Àratuntavalt, siis pole paljudele ju vahet, kes selle tegi. Aasia rÀmpstoodangut oleme me kÔik nÀinud. Peaasi, et asi ilus oleks, et asja yldse saaks ja palju maksma ei peaks. Maailma ÀÀrel, nagu me elame, siis pole meile siin kÔik ju paraku suures valikus alati kÀttesaadavgi.

Hoolimata meediast valjuhÀÀlselt lĂ€bi kĂ€inud avaldustest, et ka pildid, tekstid, filmid, tarkvara ja kĂ”ik muu netis rippuv on kellegi omand, pole see paljude teadvusesse jĂ”udnud. Pole nagu kĂ€ega katsutav. KĂ”ik on nii lihtne – nĂ€ed ilusat pilti, kliksti parem klahv ja “salvesta pilt” ja ongi su isiklikus arvutis olemas fail. See fakt, et see sul seal arvutis on, pole enamasti mingi patt. Probleem kĂ€ivitub siis, kui sa seda kasutama hakkad kui oma isiklikku pilti. Oma lastele me ju Ă”petame, et pole viisakas midagi kysimata isegi laenata, rÀÀkimata lihstalt nĂ€ppamisest. Ma usun, et kellelgi ei tule pĂ€he teise pĂ€riskĂ€sitöökorvist midagi varastada ja seda endaoma pĂ€he esitleda arvates, et see tegu pole taunitav ja varem vĂ”i hiljem inetult vĂ€lja ei tule? Aga piltlikult juhtub seda rohkem kui arvata. Meie siin peame valdavalt ju elementaarseks (isetegija.net on yldse yllatavalt positiivne ja hea vaimuga paik), et kysime luba ja viitame asja vĂ”i eseme vĂ€ljamĂ”tlejale vĂ”i vĂ€hemalt maaletoojale, kui me kasutame sama ideed, mustrit, pilti. Jah, asjade ja info paljusus tingib sageli selle, et suures teaberĂ€gastikus lĂ€heb mĂ”ni hea asi kaduma ja mĂ”istlikum on hea idee vĂ”i pilt kohe joonelt ka endale salvestada inspiratsiooniks vĂ”i hilisemaks kasutamiseks, aga sel juhul tuleks ka kohe juurde mĂ€rkida, kellele antud looming kuulub. Jabur on hiljem hakata rÀÀkima, et nĂ€gin ja tegin, aga enam ei mĂ€leta kus ja mis. Lasin silmadega just yle oma desktopi. Leidsin kohe pildi nimega Susa tekk emale enne ja pĂ€rast. See pilt oli minu jaoks vĂ€ga mitemest aspektist eriline ja heatĂ€henduslik. Aga see on mul seal silmarÔÔmuks ja inspiratsiooniks ega levi kusagile edasi ja te vĂ”ite kindlad olla, et kui ma iial vĂ”taks nĂ”uks samasarnast tekki teha vĂ”i seda pilti sooviksin kasutada, siis ma ka Susalt selle jaoks luba kysiksin. Pilt mu arvutis on vaid mu enda tarbeks, kĂ€in seda vahel imetlemas ja silmaga pai tegemas. Positiivse enrgiaga pilt. Ja see on tĂ€iesti ok.

Olen enda töid kohanud siin ja seal. Enamasti on eelevalt luba kysitud. MĂ”ned korrad on pilte kasutatud kysimata, aga selgelt viidatud autorile. Meil kĂ”igil on kiire ja kui keegi tĂ”esti midagi taunitavat mu töödega ei reklaami, siis no las minna, peaasi, et autori nimi on juures. Kuigi samas vahva oleks ju teada, mida ja kus kasutamisvÀÀrseks on peetud. Heas mĂ”ttes siis. Teisalt olen ma ise puhtjuhuslikult ja ka vihjete pĂ”hjal leidnud oma töid kasutuses olevat jumal teab kus ja kelle poolt enda reklaamimiseks vĂ”i tutvustamiseks. Olen siis ligi astunud ja uurinud, et kas kasutaja ka teab, kelle looming see on, mida ta ta enda nime all levitab ja kust ta antud pildi ĂŒldse leidis. Reeglina on vastuseks olnud, et kuskilt internetist. Autor tundmatu. Ei vĂ€himatki seost ei minu ega töö konkreetse tellijaga. Kuna antud persoonid on minuga viisakalt kĂ€itunud, siis pole ma pildikasutamisest probleemi teinud. Olen lihtsalt maininud enda osa antud töödes ja andnud loa pilti kasutada. Õnneks pole keegi iial ylbe olnud… nojah, ma kardaksin siis ka iseennast 😉 No tegelikult korra on juhtunud ka yks eriti nĂ”me lugu. Yks preili soovis sĂ€rki tellida. Kiri oli tulnud ajal, mil ma arvuti lĂ€hedal polnud (mu ööpĂ€ev on pisut teise asetusega kui tavainimestel). Kui ma pool pĂ€eva hiljem kirja leidsin ja sellele vastasin, siis tuli juba vastuseks, et oh, enam pole kiiret, me vĂ”tsime ise netist yhe teie joonistatud pildi ja trykkisime sellega sĂ€rgid… Mul kukkus hmm karp lahti. No midagi ei osanud seepeale kosta. Tundus idiootne hakata tĂ€isinimesele seletama, et kullake, nii nyyd ikka kyll ei tehta. Inimene ise pole mu ees kunagi vabandanud. Kyll tegi seda hiljem yhes kirjas tema eest tema ylemus. Aga see selleks.

Samas olen pidanud elementaarseks viisakuseks, et enne kui mÔne tellimustöö kuskile avalikult yles riputan, siis kysin selleks ka tellijalt loa. Siis just isetehtud pildi endatehtud esemest. Lastega piltide puhul olen veel ekstra tÀpsustanud, mida ja kus ja kuidas ma kasutada tohin. Ka seda kysin, et mida ja kui palju ma taustast vÔin rÀÀkida. Puhtalt seepÀrast, et asi oleks selge ja lÀbirÀÀgitud ja vÀÀritimÔistmisi ja liigategemist ei esineks. Minu arvates on nii viisakas ja Ôige, sest kokkuvÔttes on ligipÀÀs mu blogile kÔigil, kes seda soovivad.

Teadmatust vĂ”ib olla mingi piirini mĂ”istetav – no kĂ”ike ju tĂ”esti ei jĂ”ua teada ja meeles pidada, et kes, mida ja kus on teinud vĂ”i loonud. Ja samas on ammuteada tĂ”de, et vahvad asjad ei synni yksi yhes kindlas paigas vaid langevat tĂ€hte vĂ”ib nĂ€ha korraga mitu inimest, kes teinetesisest midagi ei tea ja seda ei saa neile ka pahaks panna. Aga ma usun, et kui nĂ€ed kuskil mĂ”nd isetegemist, kus autor kobab teadmatuses, sest teab, et justnagu oleks kuskilt inspiratsiooni saanud, aga tĂ€pselt ei tea vĂ”i on inimene enda arvates midagi uut ja pĂ”nevat leiutanud, aga samas on neid, kes teavad, et seesama asi on nĂ€htud juba siin ja siin, siis on ka kena asjast uut tegijat teavitada, mitte niisama myhaklikult vaikida ja peljata, et appi, mis ta minust siis nyyd arvab, kui ma nii ytlen. VĂ”i veel hullem niisama seljataga siunata ja lasta teisel elada teadmatuses. Kas mitte tĂ”de pole pikas perpektiivis palju parem? Pisut sarnane lugu ebamugavast olukorrast – istud ja einestad. Söök ammu söödud, aga kaaslase hamba vahelt vaatab vastu rÔÔmus till. VĂ”i pipratera killuke. Kas Sa viitad sellele viisakalt vĂ”i ei leia hĂ€id sĂ”nu ja head vĂ”imalust ja lased inimesel heas vaimus peeglisse vaatamata oma teed otse Ă€rikohtumisele vĂ”i uue kallimaga kohtama minna? Lahtistest pĂŒksilukkudest rÀÀkimata! On tĂ€iesti ok seda ka tĂ€iesti vÔÔrale ytelda, sest ma usun, et keegi meist ei tahaks ise lĂ€bi linna ja yhistranspordi seigelda kogemata lahtivajunud vĂ”i ununenud lukuga? VĂ”i kotist vĂ€lja rippuva salliga, mis kohe-kohe maha liuglemas? MiskipĂ€rast mahakukkunud kinnast on veidi lihtsam sele omanikule tagasi anda, eks? Miks nii? Sest see on juba privaattsoonist lahkunud, aga kuniks midagi on otseselt inimesele vĂ€ga lĂ€hedal, on sellele ebamugav tĂ€helepanu juhtida.

VĂ”i teine kaudne nĂ€ide. KĂ€isin talvel lapsega arsti juures. Sinine suss oli kenasti jalas. Laps oli kĂ”ik see aeg mul traksidega kĂ”hul. Sel moel on nĂ€gemisulatus tugevalt piiratud otse alla ja pisut ette. Õues oli kylm ja libe. Õnneks olid teed tugevalt kruusatatud. Astusin mina reipalt, pĂ€ike paistis ja need kolm tĂ€isinimest, kes mulle vastu jalutasid… nende nĂ€gudest ma taipasin, et midagi on imelikku. Kahtlased olid need nĂ€od ja pilgud. Aga ei piiksugi. Mitte vihjepoegagi. Aga kui kolmas minust möödunud oli, siis jĂ€in seisma. MĂ”tlesin ja vaatasin enda ymber. Kyljelt vilksas sinine puhvis kilesuss… veel 50 meetrit ja ma oleksin olnud hooldamata lausjÀÀl. Kilesussides! Laps kĂ”hul. No ei saa ju valehĂ€bist lihtsalt vaikida? Ma ei arvagi, et nad nyyd hoolimatud olid, pigem pelgasid sekkuda. See on ebamugavus, millest tuleb ĂŒle olla! See on hoolimine. See on see koht, kus mĂ”telda otse ja lihtsalt: ma teen teistele seda, mida soovin, et mulle tehtaks, eks? Te ju tahaksite teada, isegi kui see jubepiinlik on, et teil pĂŒksilukk avalikus kohas lahti ja pesu paistab? No vot minu arust on enamvĂ€hem sama asi ka see, et kui keegi eksikombel peab mĂ”nd kellegi teise poolt rohkem vĂ”i vĂ€hem tuntuks tehtud eseme autorlust teadmatusest julgelt enda omaks, kuigi see seda pole. Viisakas ja justnimelt hooliv, on sellisele asjale kenasti tĂ€helepanu juhtida. Olgugi, et vĂ”ibolla pisut ebamugav, sest emotsioonid segaduses inimeselt ei pruugi alati just tĂ€nust nĂ”retavad olla esmapilgul, aga pikas plaanis on ikkagi parem kui hĂ€bikoormaga vĂ€hem vĂ”i kauem tobedalt koos elada. NĂ”us?

Raha, see ei ole hea teema, aga sellest ymber minna ka ei saa. Pean tunnistama, et ma pole oma töid myyes siiani saanud yle tundest, et tegelen teatud mĂ”ttes enesemyymisega. Hinge myymisega siis. No ei oska ma veel tundetult toota. Tegelikult ju ei tahagi seda teha. Minult on kysitud, et miks mu sĂ€rgid ja vĂ€rgid on maksnud nii palju, samas kui teine teeb samavÀÀrseid asju mĂ€rkimisvÀÀrselt odavamalt? Lihtne, sest ma ju ostan selle odavama asja ja joonistan sellele. Selleks kulub mul aega, vĂ€rvi, elektrit, vahendeid ja aju, seda ju kasutan ka. Ja mul on oma firma ja seleks, et endale palka maksta, pean ma ka enda eest maksud maksma. Kui nyyd aus olla, siis lyyes kĂ”ik kokku – idee vĂ€ljatöötamine, toorik, vĂ€rvid, kaudne pintsli ja/vĂ”i muu kulu, töö- ja tellijaga suhtlemisele kuluv aeg, maksud riigile, siis tegelikult on see hind vĂ€gagi tagasihoidlik. Ma pidin suvel laulupeol pikali kukkuma, kui nĂ€gin, mis hindadega myyakse neid vĂ€rvilisi trykitud kirivöödega sĂ€rke. Ilusad sĂ€rgid, midagi pole öelda, aga just, et kui kĂ”rge hinnaga inimesed sellist trĂŒkitud asja on nĂ”us ostma. Need sĂ€rgid olid samakallid vĂ”i kallimad kui minu kĂ€sitsi maalitud ainueksemplarid ja minu panus on vĂ€hem vÀÀrt kui vĂ”ib-olla Hiinas massides trykitud sĂ€rk? VĂ”i mÀÀrab hinna ikkagi see, et midagi on silmale tuttavam ja psĂŒhholoogia haagib kĂŒlge ideele “teisel on, mul on ka just seda vaja?” Samas nalja tahate teada? Kui ma oma töid trykkida laseksin (milleski muus kui ebakestvas kuumtryki- ja siirdetrykitehnikas), siis maksaksid mu vĂ€iksema mahu masstoodangu-sĂ€rgid rohkem kui praegu kĂ€sitsi maalitud. See on ju absurd, aga odavamlt ma neid mĂŒĂŒa ei saaks. Ja siis kĂŒsin ma endalt, et kas ma siis ei hinda oma tööd vÀÀriliselt?

Mulle ei meeldi tellijatega rahast rÀÀkida. Rahakysimine on alati olnud selline tobedalt ebamugav teema. Aga paljud head sÔbrad, ise ka nö ennast ja oma hinge myyvad Àriinimesed, soovitasid alati, et kysi nii, et teeksid asja mitte kohustusest vaid rÔÔmu ja naudinguga. Pelgasin kaua seda rÔÔmu ja naudingut, sest tundsin, et teen tellijatele liiga. Aga lÀbi elu vaid kingitusi tehes kaugele vist ei jÔua. Kas on normaalne tunda end pahasti ja syydi tehes midagi ilusat ja head? Vist siiski mitte. Kui maalitud sÀrk maksaks 100 krooni, kas ma siis vorbiksin neid mÔnuga, sest tellimusi oleks siis palju? Ma ei ole siiani kuskil ja kunagi suurelt reklaaminud, et teostan tellimustöid, aga ometi on tellijad alati jagunud. Ja pÀris mitme inimese kannatlikkus ja mÔistmine töö valmimise viibimise osas on olnud minu arvates medalit vÀÀrt. Mulle ei meeldi end syydi tunda, mulle ei meeldi hilineda ja tÀhtaegadest mitte kinni pidada. See kÔik tekitab minus negatiivseid emotsioone samas ise ilusat ja hea mÔttega asja teha pyydes. Ma arvan, et ma magan edaspidi syymepiinadeta, kui ytlen, et pigem jÀÀn selle juurde, et edaspidi maksabki mu kÀsitsi joonistatud-vÀrvitud lastesÀrk 1000 krooni ja suurem puidust nimesilt 1500 krooni. Kes tÔeliselt soovib, see ka leiab vahendid. Hullud hinnad? VÔibolla tÔesti, aga hind nÀitab ka asja vÀÀrtust. Nii asja enda kui ka minu, kui tegija oma ja samas nÀitab see ka antud töö vÀÀrtust mulle endale. Jah, ma hindan oma tööd. Yle jala, noh, et saaks kÀhku kaelast Àra, pole ma kunagi yhtegi tööd teinud ega soovi seda ka mitte kunagi teha. Iga tehtud töö on mulle olnud omamoodi eriline ja oluline. Ilma neid tegemata poleks ma ju praegu see, kes olen. TÀnan sydamest kÔiki, kellele olen nende aastatega saanud oma tegemistega rÔÔmu valmistada. TÀnan kÔiki teid, kes te mu töid olete kommenteerinud ja hea sÔna sekka öelnud. TÀnu teile said arglikest sammudest pikkamööda julged ja kindlad jooksusammud. Uus ring.

Piltlikult öeldes pakin ma pillid nyyd ja siinsamas kotti. Eelmisest ringist on vormistada veel kymmekond juba vastu vĂ”etud sĂ€rgi-vĂ€rgi tellimust. TĂ€na hommikul sain just kirja, kus sooviti pilte kahele sĂ€rgile. See jÀÀbki kĂ”ige viimaseks tellimustööks selles sarjas. Elu lĂ€heb nyyd edasi uutmoodi. VĂ”imalik, et yhel hetkel pöördun tagasi sama raja juurde, et veel midagi uut Ă”ppida, seda ei saa ma ju ometi vĂ€listada, sest tĂ”epoolest – ma ei ole sĂ€rgi- ega ka sildijoonistamisest yldse mitte vĂ€sinud ja tydinenud vaid ma usun, et vahva oleks vahelduseks katsetada ka muud uut ja pĂ”nevat, mis pikalt juba meeles mĂ”lkunud. Pole mulle ka kunagi keegi tööde vĂ”i arvetega kylma vĂ”i liiga teinud. No ĂŒks “siilike udus” kott mul on, mille tellija lihtsalt haihtus, aga see pole suurem kaotus. Keegi kindlasti tahab endale ka just seda. Elu lĂ€heb edasi lihtsalt vÀÀrtuslikumalt ja ka ennast vÀÀrtustades. Ma ei kavatse teie seast kuskile kaduda. Ma arvan, et ehk saab viimasel ajal suht yhesarnaseks kujunenud tegemiste kajastamisese asemel peagi hoopis uusi ja pĂ”nevaid isetegemisi teile nĂ€idata. Ma elan juba yle aasta pĂ€ris oma kodus, aga pole teile ju veel siiani rÀÀkinud ei suurtest torudest ega köögist ega paljudest teisest ideedest ja pooleldi ka juba teostatud asjadest. Nii, aga nyyd tĂ”mban hinge ja siis hakkan uuesi tuure koguma 🙂

Ikka isetegmisteni! 🙂

***

Lisaks tÀnule heade sÔnade ja kaasamÔtlemise eest ka vastused kahele rohkem sÔnu vajanud kommentaarile.

Amanda uuris rahvuslike mustrite kasutamise kohta. Minu vastus:
Rahvuslikud mustrid ongi rahvale kasutamiseks ja kandimiseks ja justnimelt eesmÀrgiga Àratuntavalt sarnanenada. Mida rohkem inimesi kannab kauneid mustreid, seda kenam ju. Kuigi paljudest kohtadest kokku laenatud ja inspireeritud, siis on see ikkagi ju osa meie identiteedist teatud mÔttes ja yheski mustriraamatus pole ma kohanud muud kui koostaja nime ja seda, kelle valduses on ese, millelt muster maha loeti. Rahvuslike esemete puhul on raske rÀÀkida kopeerimisest vÔi varastamisest, kyll on aga kena siis viidata, et kustkohast muster on pÀrit ja mahaloetud. Nende esemete puhul on oluline paikkonna muster ja teistele arusaadav rahvuslik joon mitte autor ega teostaja. Ja selliseid esemeid on ikka tehtud ja myydud.

Jah, on Ă”huke piir mustri kasutamise, stiliseerimise ja autorluse vahel. Yhel hetkel tungib tĂ”esti kuskilt sisse ka asja eripĂ€rasus ja autori nimi ja kĂ€ekiri. Nt enda juurikakoti puhul arvan ma, et vĂ”in sinna alla julgelt kirjutada oma nime, kyll aga mainin juurde, et idee tuli sealt ja sealt. Ja teisalt kuigi nt Mareli, kes mĂ”ni aeg tagasi nĂ€itas kauneid vakkasid ja kotte, kasutas rohkem vĂ”i vĂ€hem raamatumustreid, siis ometi arvan ma, et kui keegi meie seas nyyd sai innustust (fakt on see, et eks keegi kuskil on sarnaseid asju ju varem ka teinud. Sarnaseid kotte olen isegi trykitud kujul kohanud) siis ta mainib, et idee hakkas kerima neid ja neid lugusid vĂ”i pilte vaadates. Lambist syndivaid ideepojakesi esineb suht kasinalt. Ideede paljusus on meie ajale kohane ja mida rohkem on joonistajaid-tikkijaid ja rahvusmustrite kasutajaid, seda uhkem ju on. Ilus ja uhke on olla eestlane. NĂ”us 🙂

Kaari2 kirjutas mulle ja uuris pÔneva teema kohta. Minu vastus talle:
Aastaid tagasi ilmus yks reklaamleht, kus vahel olid minu joonistused lastele vĂ€rvimiseks. Kuigi neil oli olemas minu luba pilte kasutada selles trykises, siis nimi “unustati” lisada. TĂ€helepanelikumad ehk mĂ€rkasid vĂ”i on hiljem avastanud, et tööd olid tegelikult minu omad. Ja siit siis kysimus, kas neid pilte joonistades vĂ”i uuesti kopeerides, et uuesti vĂ€rvida saaks, rikutakse minu kui autori Ă”igusi? Kuna antud juhul oli tegemist tasuta jagatava reklaammatejaliga, siis ei tunne ma kyll kuidagi end puudutana, kui inimesed neid pilte joonistavad-vĂ€rvivad. Kyll aga oleksin hĂ€iritud (hoolimata nime puudumisest trykisel), kui keegi vĂ”taks nĂ”uks neid pilte kuskil omapead uuesti trykkida ja kasumlikult levitada. Raamatute kopeerimine on aga meie riigis kenasti reguleeritud. Kusjuures ma vahel ikka mĂ”tlen, et omal ajal kĂ€isime me ikka raamatukogus raamatuid paljundamas, kui neid vĂ€lja ei laenutatud vĂ”i oli vaja mingeid nĂ€idismaterjale. Nyyd aga on nii mĂ”nelgi raamatul kirjas, et ei mingit teksti ega pildi kopeerimist-paljundamist.

JĂ€lgi mind Facebookis:

31 thoughts on “Moraalist, eetikast ja isetegemise hindadest”

  1. ????????????????????
    Et, mis sa nĂŒĂŒd siis tegema hakkad ??? Kas me enam su ilusaid ja huvitavaid joonistusi ei nĂ€e ??? Ei vĂ”i olla ???? Ma hakkan nutma :-((((((
    Aga kĂ”iges mida kirjutasid….oli ikka pikk ja huvitav lugemine….olen 100 % sinuga nĂ”us. See sinu kirjatĂŒkk peaks olema kĂ”igile foorumlastele kohustuslik kirjandus !!!!
    Igastahe soovin sulle palju jÔudu uuteks tegemisteks, sest kindlasti nÀitad neid meilegi, paned jutu juurde ja huvitavad on need nagunii :-)))))

    Reply
  2. Oeh… lugesin lĂ€bi, kĂ”ik punktid ja komad ka. Aga ma natuke seedin seda, mida Sa siin kirjutasid ja siis kirjutan oma kommentaari lĂ”puni…

    Reply
  3. Olen isegi sarnaseid mĂ”tteid mĂ”elnud, aga mitte nii selgesti :P. Kui mina kĂ”ik disney tegelaste kopeerimised enamvĂ€hem rahulikult ĂŒle elan (see lihtsalt kipub olema juba ĂŒsna tavaline, ma ei arva, et see on Ă”ige ja aus), siis nt muumide ja pipide kopeerimine teeb juba pahaseks, kui aga hakatakse kopeerima E. Valterit vĂ”i mĂ”nd muud meie oma autorit, siis teeb meele pĂ€ris mustaks. MĂ”tlen just siis, kui asju tehakse mĂŒĂŒgiks, omamata autoriĂ”igusi. Ma san aru, et selleks, et kopeerida teise kunstniku tööd peab ka olema vĂ€ga hea kĂ€si st peb olema hea kunstnik, aga eelistan nĂ€ha, et kui kunstnik on hea, siis on tal oma kĂ€ekiri, oma stiil, omad tegelased ja mustrid, omad nipid ja kiiksud ja ideed mille pĂ€rast teda armastatakse 🙂
    Ma tean vĂ€ga hĂ€sti, mis tunne on, kui midagi minu oma kasutatakse luba kĂŒsimata. Nooremana ja rumalamana toppisin ĂŒhte beebifoorumisse ĂŒles luuletused mis kirjutasin oma lastele. NĂŒĂŒd kasutatakse ĂŒht neist pĂ€ris mitmes kohas. keegi ei kĂŒsi luba, keegi ei mĂ€rgi ka autorit, ehkki see seal olemas on. jah, ĂŒhest kĂŒljest oli oma lollus, aga teisalt on alati viisakas ju kĂŒsida luba. Olen kohanud ka tĂ€itsa tuntavat plagiaati sellest poognas. PĂ€hh, ma ĂŒtlen…

    Reply
  4. KĂ”iges kirjapandus on sul jumala Ă”igus! See raha kĂŒsimine oma töö eest on raske teema, sellesse tulebki suhtuda nii, et sina tead oma tööde vÀÀrtust ja tellijal on vĂ”imalus otsustada, kas talle see taskukohane on vĂ”i mitte. Viimasel juhul ta lihtsalt ei telli ja kĂ”ik. Ei pea Sina tundma piinlikust hinda kĂŒsides ega tellija loobudes.
    Igatahes rÔÔmu uutest ettevÔtmistest!

    Reply
  5. Sinu lubadus, et Sa siit Ă€ra ei kao, tegi mu natuke rahulikumaks. Ma leian, et praegusel netiajastul on hĂ€mardunud arusaam, et miski netiavarustes on kellegi oma. Tegelikult ju on, nagu nĂ€iteks raamatusse joonistatud pilt, neti puhul on raamat lihtsalt ĂŒĂŒratusuur. Kui ma oma aastaprojektide tutvustusi tegin ja pilte otsisin, siis mĂ”tlesin sellest, et kasutan kellegi pildistatut…… piinlik tegelikult. Ehhh, aga Sulle pai ja kalli!

    Reply
  6. Kulla Pisihaldjas! Nagu Tintsik, seedin ma alles Su juttu.
    Aga rahast tahtsin kohe Sulle kirjutada. Rahale on inimeste endi poolt (mine vĂ”ta kinni, kas kunagi kellegi perspektiivitundega kavalpea vĂ”i lihtsalt valeaukartust pĂ”devate pĂ”mmpeade poolt) kĂŒlge poogitud lausa kahetine maine. Ühest otsast on raha ropp. Kellel on palju raha, see on kindlasti varastanud ja valetanud ja kĂŒll igal oinal on oma mihklipĂ€ev! Teisest kĂŒljest kĂ”ik ju tahaksid seda va kĂ”lisevat, et omi asju lahedalt ajada.
    Minule ei meeldi ka raha kĂŒsida. KĂ”ik eelarvamused endiselt korralikult kolba all ja segavad. Aga ma tegelen hĂ€irijate maha kruttimisega.
    Raha pole tegelikult muud mĂŒstilist midagi kui vahetuskaup. Keegi teeb asja, teine tahab seda endale ja vahetab soovitud kauba raha vastu. Lihtne, eks!
    Meil oli Juulikese lÔngakuhjade otsas kord sellest juttu. Leppisime kokku, et tema tahab edaspidigi andunult taimedega lÔngu vÀrvida (kulud:lÔng, peitsid, aeg, transport, vesi, elekter/puud ja mine tea, mis veel) ja mina tahan edaspidigi neid lummavaid lÔngu osta. SellepÀrast öelgu tema Ôiglane hind ja mina vahetan meelsasti raha lÔngade vastu. Basta!
    Internetiajastul on kĂŒll ĂŒsna keeruline iga kord jĂ€lguda, et JOKK oleks. MĂ”ni vilsamisi nĂ€htud asi kasvab omaenda pealuus enda mĂ”tteks. (vĂ”i on see telepaatia?!?). Mina vist varastasin eile Polkovnikult sĂ”na "provintslanna". Tahtmatult. PĂ€eval olin veel tĂ€iesti veendunud, et on juhtunud ime ja me oleme samal ajal sama sĂ”na kasutanud oma blogides, siis Ă”htul, juureldes, avastasin, et kĂŒllap jĂ€i see mu ajude vahele kinni, kui vilksti! RLH blogisse piilusin. Vot sulle sĂ€h:)
    Ilusat nÀdalavahetust!
    Anakonda Lembelill

    Reply
  7. Nohjahh….raske teema! Andekaid inimesi on vĂ€he ja kopeerivad ikka need kes ise ei suuda midagi tarka vĂ€lja mĂ”telda, kuid silma paista ikka tahaks.:) Aga selles olen 101% nĂ”us, et kui asi puudutab juba mĂŒĂŒgiks minevat kaupa, siis peaks autorikaitse olema tunduvalt karmim. Aga edu sulle – kannapöörded elus muudavad inimesed ainult paremaks ja tugevamaks !!!

    Reply
  8. Loodan, et Sa ei kao meie seast pikaks ajaks, ja vĂ€hemalt vahestki kĂ€id meid oma postitustega rÔÔmustamas. Kuigi me pole kunagi nĂ€ost-nĂ€kku nĂ€inud, siis jĂ”udu Sulle kullake realiseerida edaspidigi omi ideesid!!! 🙂

    Reply
  9. Sul on sĂŒda Ă”ige koha peal. Julgus jÀÀda alati iseendaks on vĂ€ga tĂ€htis omadus. Mis iganes Sa teha mĂ”tled mina jÀÀn pöialt hoidma ja ootama!

    Reply
  10. Kulla Virmaline, ega ma ju pintsleid-pliiatseid nurka viska ega ahju topi. Joonistan ju ikka edasi. Lihtsalt tellimustööna tehtud sĂ€rkide-vĂ€rkidega teen hetkel lĂ”pparve 🙂

    AitĂ€h teile kĂ”igile hÀÀ sĂ”na ja kaasamĂ”tlemise eest! 🙂

    Reply
  11. KĂ”igepealt teen sulle ĂŒhe suure kalli! 🙂
    Lugesin su juttu.. Kurb on ja mÔistan sind ja ei saa aru neist inimestest, kes lihtsalt tulevad ja vÔtavad! No ei saa aru! TÔenÀoliselt ei ole ma Ôige praeguse ajastu inimene.

    KĂ”ige tĂ€htsam on see, et inimene oleks rahul ja Ă”nnelik! Ootan pĂ”nevusega sinu lugusid suurtest torudest ja köögist – kujutan juba ette, millised iludused neist saanud on!
    JÔudu sulle sinu tegemistes!

    Reply
  12. Olles ise hiljuti oma elus suure kannapöörde teinud mĂ”istan sind tĂ€ielikult! Ja tubli oled, et oma pika jutu sĂŒdamelt siia kirja panid. loodan, et kĂ”ik loevad seda ja saavad aru.
    Sinuga koostöö on mulle olnud alati positiivne. Paar pĂ€eva tagasi oli mul meeldiv vĂ”imalus ĂŒhe vestluse kĂ€igus sinuga koostööle viidata.
    Sinu Kolme karu ja lillekesega lauajupp, mille vĂ”itmise nimel ma kunagi oksjonil vĂ”itlesin, sai minu poolt lisadetaili, disainisin sellele plaadijupile mĂ”eldes omale kapi/kontorinurga 😀 ja kesksel kohal on siis kolm karu ja lilleke. Sinu joonistatud vannitoa/wc sildid on iga taksihullu meil kadedaks teinud.
    Kui lugesin su postitusi selle kohta kuidas sa ehituspoes nagu kodus end tunned tundsin lausa hingesugulust ning kujutasin elavalt ette kuidas sa tikksaag vÔi trell kÀes oma elamises askeldad.
    Soovin sulle kĂ”ike kĂ”ige paremat ning edukaid ettevĂ”tmisi. Loodan neist peagi kuulda 🙂

    Reply
  13. Lugesin jĂ€lle huviga ja nukrusega. Olengi siin sinu blogis töid vaatamas kĂ€inud ja just ka lugemise pĂ€rast. Lisaks kĂ€sitööandele on sul ka erakordne kirjutamisanne. Alati on huvitav ja mis eriti oluline, paneb mĂ”tlema ja midagi jÀÀb kuhugi kuklasse veel tĂŒkiks ajaks kummitama. Et paar pĂ€eva hiljemgi mĂ”tled veel mingi teema peale… Loodan, et Su mĂ”tted jÀÀvad siia ikka ilmuma, isegi kui sa oma nĂ€putööd mingi aeg "jagamiseks" vĂ€lja ei riputa.Igal juhul kĂ€in mina ka tulevikus piilumas, kas sa uusi mĂ”ttearendusi postitanud oled.

    TAhtsin ka sellel kopeerimise teemal midagi kaasa rÀÀkida. Ma tean, et vĂ”in Ă€ra teenida pahameele aga… riskin siiski. Ma olen pĂ”himĂ”tteliselt nĂ”us kĂ”ige sinu poolt kirjutatuga ja igasugusel kujul vargus ajab ka mul harja punaseks. Aga siin tekibki kĂŒsimus, kustmaalt algab vargus? Sinu "kĂ€ekiri" on nĂ€iteks vĂ€ga iseloomulik ja see on sinu looming- sellega on nagu n.ö. kerge. Kui ilma loata produtseeritakse, ongi juba vargus. Aga nĂ€iteks kĂ”ik need rahvuslikud kirikirjad, lilltikandid, kĂ€iste ja tanutikandid, mida ju pĂ€ris palju avaldatud? Kustmaalt lĂ€heb seal see ideede mahakopimine? PĂŒĂŒan oma mĂ”tet nĂ€ite varal selgitada: ise olen ma kĂ€sitööd teinud ikka juba lapsest saati. Vanaema eeskujul, ema eeskujul. Ideid tuleb ka praegu igasuguseid vahest nii palju, et ei jĂ”ua kĂ”iki lĂ”puni mĂ”elda. Juba mitu aastat on mu suur armastus rahvuslik tikand. Olen seda teinud Ă”lasallidele, mandariinikastidele ( need puidust), poekottidele , laste jĂ”ulukottidele. Vot nii. Teen iseendale ja sĂ”pradele kingiks, mĂ”ned olen palumise peale ka mĂŒĂŒgiks teinud. Aga nĂŒĂŒd nĂ€gin kusagil ĂŒsna sarnaseid turukotte nagu mul endal. Tanutikandiga ja jube ilusad ja ilnmselt pareminigi teostatud kui minul. NĂ€gin siinsamas isetegijas. Ja nĂŒĂŒd sinu postitust lugedes tekkis mul kohe selline sĂŒĂŒtunne vĂ”i Ă”igustamisvajadus. Mina ise isetegija liige ei ole, kuigi tihti tahaks olla. Aga ma ei oska lihtsalt seda arvuti ja blogimise asja. SeetĂ”ttu ei nĂ€e ka minu tegemisi "suur ĂŒldsus". Aga kui ma nĂŒĂŒd veel nĂ€iteks jĂ”uludeks neid kotte teen, kas ma olen siis ideevaras? Lihtsalt sellepĂ€rast, et mina ei avaldanud seda netis esimesena? Ja kui ma mĂ”ned kotid mĂŒĂŒn, kas siis see on teiste arvelt endale tulu tegemine? Ma ei oska sĂ”nu nii hĂ€sti seada kui sina aga ma tahan öelda, et mĂ”nede asjade puhul ongi see piir nii pagana Ă”huke. Et kui sul on kĂ€istetikandi muster ja poekott siis sa ju ei pane seda mustrit ĂŒlevalt alla jooksma lihtsalt sellepĂ€rast, et muidu oled Ă€kki kuritarvitanud kellegi loomingut. Teatud asjad ju lihtsalt on sellised "ĂŒldkasutatavad".Muidugi saan ma aru, et sa oma postitusega ei pidanud sellist juhtumit silmas aga kuna see teema mind juba natuke aega varem puudutas, siis ma siia ka vastasin. Autoriloomingu kopimine on muidugi omaette asi aga lihtsalt teatud juhtudel ongi nii et mingi asjaga see nĂ€htud asja idee tihti areneb lihtsalt edasi ja muutub siis sellele tegijale isikupĂ€raseks. Ma loodan, et suutsin oma mĂ”tte edasi anda ilma kellegis pahameelt tekitamata. Vabandan, et asi venis peaaegu sama pikaks kui Pisihaldja enda mĂ”tteavaldus.

    Reply
  14. Sorry, unustasin Sulle edu soovida. Olen ise kunagi vĂ€ga suure kannapöörde teinud ja see on mu elu finantsmĂ”ttes vaesemaks aga muus mĂ”ttes tohutult palju rikkamaks ja Ă”nnelikumaks. Üldse arvan ma, et osad inimesed (k.a. ma ise tol ammusel ajal)rabelevad ja ei oskagi sellest rabelemise ringist vĂ€lja astuda. Ja siis saatus annab neile jĂ€relemĂ”tlemiseks aega. Minul oli 3 pĂ€eva intensiivpalatis piisav, et see selgendav plĂ”ks kĂ€iks. Aga see on ka oskus see mĂ€rguanne "Ă€ra tunda", paljud rapsivad hiljem samamoodi edasi. Igal juhul soovin Sulle tohutult rahulolu oma otsusest ja edu selles, mis iganes sa ette vĂ”tad.

    Reply
  15. edu sulle, elus peabki igasuguseid radu proovima, et tÀpselt teada, mis on Ôige, endale ja lÀhedastele; aga loodan siiski vÀhemalt aeg-ajalt nÀha veel su imetoredaid joonistusi!

    Reply
  16. AitĂ€h teile! 🙂
    Amanda, lisasin vastuse Su kommentaarile otse jutu lĂ”ppu. See oli hea ja vajalik teema. Rahvamustrid ongi RAHVA omad 🙂

    Reply
  17. Julget pealehakkamist ja pool vÔitu ongi juba kÀes:) Eks vist aeg-ajalt ongi kannapöördeid vaja, et uue ja vÀrske olekuga edasi tegutseda!
    Ja kuigi Sulle mĂ”te "masstoodangust" ei meeldi, siis mina usun kĂŒll, et ehk peaksid kasvĂ”i oma titesĂ€rkide kollektsiooniga vĂ€lja tulema:)
    Edu Sulle,
    perenna

    Reply
  18. Ja ka mina tahan Amandale juurde lisada, et ….ilmselt oli see minu blogi, kust ta neid poekotte nĂ€gi. Ja kui ta nĂŒĂŒd endi vanu, ammu tehtud kotte, mis on tĂ€iesti juhuslikult samasugused nagu minu omad siin presenteerida tahab, on tal palju probleeme :-)))))))) Loodan, et nad on ikka tĂ€iesti tema enda kĂ€ekirjaga.
    Otse loomulikult on Pisihaldjal Ă”igus, et kĂ”ik avaldatu, nagu joonistamise-vĂ€rvimise raamatud lastele, rahvarĂ”ivaste Ă”petused, muusikapalade noodid-partituurid ongi kasutamiseks. TrĂŒkkija on autoriĂ”igused autorilt Ă€ra ostnud ja vĂ”ib neid avaldada.Meie vĂ”ime vĂ”tta klaveripala noodi, selle Ă€ra Ă”ppida ja kontserdil esitada, samuti nagu endale rahvarĂ”ivad tikkida-Ă”mmelda, vĂ”i neid mustreid kasutada kas vĂ”i poekottidel.
    Jama tekib siis, kui sa netist leiad pildi Pisihaldja uksesildiga, prindid pildi vĂ€lja, teed kodus koopia sellest ja viid poodi mĂŒĂŒki. Aga, kui sa Pisihaldjalt luba kĂŒsid ja selle ka mingi raha eest saad, vĂ”i kui sa sellelt uksesildilt ainult inspiratsiooni saad, siis vĂ”id mĂŒĂŒa julgelt.
    Minu arust vÔib ka joonistada nÀiteks Miki-Hiirt vÔi Pipit, aga ainult enda koduseks tarbimiseks. VÔime ju kodus raadiot ka kuulata, aga proovi sa raadiot poes ilma loata mÀngima panna.
    Meil kÀsitöölistel-kunstnikel peaks olema ka oma "autorikaitse", nagu muusikutel.Alati, kui keegi su loomingut kuskil kasutab, maksab selle eest autoritasu ja aasta lÔpus laekub meie kontodele mingi tore, kobe summa. Paremad heliloojad pidid Eestis sadutuhandeid aasta lÔpus oma pangaarvetele saama .
    :-))))))

    Reply
  19. Amanda siin. Oli jah Mareli blogis. Ma seal ka nagu narkar kĂ€in ilusaid asju vaatamas. Aga sedapidi oligi see tunne naljakas, et tundsin nagu mina oleks kuidagi "varastanud":) Et topin nĂŒĂŒd oma koti kappi peitu. Aga minu omad ongi natuke teised. TĂ€nud Pisihaldjas sulle, just see mu mĂ”te oligi, mille sa Ășiin lisakommentaarina ilusti loogiliseks vormisid.

    Reply
  20. Sul on tegelikult Ă”igus, AGA… kui mul laps tahab sĂ€rki mĂ€kviiniga ja see poes maksab ĂŒĂŒratut hinda, olen ma nĂ”us pisut odavama raha eest ja ilmselt on see omanĂ€olisem kui poes raha maksma konkreetsele inimesele.

    mis puutub tarkvarasse ja muussse, siis olen ma korralik. ei tĂ”mba arvutisse ei pilte ega muud, aga lihtsalt oma lastele tahan ma vastu tulla…

    kahju, ma jĂ€ingi su töödest ilma. aasta tagasi tahtsin tellida sult sĂ€rke, kuid kahjuks sa ei vastanud mu meilile. loobusin. ja nyyd loobud sina 🙁

    aga jÀÀn huviga ootama su uusi töid ja su blogi meeldib mulle vÀga lugeda.

    Reply
  21. niuc jube kahju, ma alati unistasin, et vĂ”tan julguse kokku ja tellin sult ĂŒhe sĂ€rgi vĂ”i vĂ€rgi om tĂŒtrele mĂ€lestuseks… Aega tundus olevat selle kiire asjaga, et nĂ€iteks 5 sĂŒnnipĂ€evaks mis meil aprillis ees.

    Õnneks meil neeed queenid ja disneyd pole eriti popid, kantakse ikka, aga spetisaalest ei nĂ”uta ja hakkab minugi piskeses piigas tĂ”stma pead uhkus, emme tehtud (meil kĂ€evĂ”rud ja kaelakeed) ja veel hakkab tĂ”usma uhkus ka ISE tehtud asjade ees, omatehtud kĂ€evĂ”ru on ikka 10 x parem kui roosa plast julla poest, mis siis et ka need ta silmad poes korraks sĂ€rama vĂ”tavad, aga tegelikult need poe vidinad ununevad kiirelt, enda tehtud jubinat tassitakse niiakaua kaasa kuni traat seal sees laiali laguneb :-).
    Ma olen vĂ€ga vĂ€ga nautinud sinu töid ja blogi 😀

    Reply
  22. Uh, ma lugesin seda teksti mitmes jaos…korraga ei olnud pĂŒsivust ;). Aga jutt jumala Ă”ige. Ise olen selline tĂŒĂŒp, kes salvestab mustreid, juhendeid ja pilte arvutisse, kuid hiljem ei leia enam ĂŒles kohta, kust salvestasin. :S… ja nii ei saagi mĂ”nikord viidata, kust idee vms sain.
    Piltidega on mul endal aga kurvad kogemused. Kuidas vĂ”etakse vÔÔras foto ja kui hÀÀlt tĂ”stad, et ooot, oot…, siis ei tehta vĂ€ljagi. Nuta vĂ”i naera :(.

    Reply
  23. Minagi kĂ€in tihti lugemas sinu blogi, tĂ”esti nii Ă€raĂŒtlemata Ă”iged mĂ”tted on sul ja keerlevad kaua peas ka!Aga soovin tuult sinu purjedesse ja jÀÀn ootama jĂ€rge….

    Reply
  24. TĂ€itsa kaua lĂ€ks aega selle pika kirjatĂŒki ĂŒle mĂ”tlemisele. Esimene reaktsioon "EI!" on asendunud mĂ”ttega "aga miks mitte". Elus tuleb ikka asju ĂŒmber hinnata, lĂ€bi mĂ”elda, muutusi teha. Mingil hetkel, kui tunned, et aeg selleks on kĂŒps, tulebki tegutseda. VĂ”i otsustada. Usun, et enamusel meist on olnud hetk elus, kus tahad vĂ”i mitte, aga endistviisi edasi minna ei saa. Tegelikult saab, aga see pole see. See on lihtsalt edasitiksumine, kus suurem osa on kohustusel tiksuda, sest ei suuda öelda "aitab". Ma austan inimesi, kes just sel Ă”igel hetkel ĂŒtlevad selle "aitab" ja tegutsevad edasi juba uutel tuuridel. Sageli palju lennukamalt ja vahvamalt.
    Eks mĂ”lgutasin ju minagi, et telliks Sinult ĂŒhe… No jĂ€in hiljaks, a mis siis!
    Hoogu ja rÔÔmu Sinu tegemistesse, peaasi et Sa meiega oled ja aeg-ajalt oma haldjatolmu meile lÀkitad!
    Sa oled mu lemmikhaldjas igatahes 🙂

    Reply

Leave a comment