Moraalist, eetikast ja isetegemise hindadest

(Etteruttav täpsustus: ma ei pane oma blogi kinni ega kavatse ka siin mingit pausi pidada. Pintslid-pliiatsid ei lenda ahju vaid saavad sama valu ikka edasi 🙂 )

Ma olin yle paljude aastate korralikult haige. Viimati olin tõvest nii murtud kunagi lapsena. No ei jaksanud end isegi pysti ajada ja see on ju teada, et vanainimese, eriti täisjõus naisterahva jaoks, on vaja palju kuumakraade ja eriti hädist olekut, et haigust mitte muuseas pystijala läbi põdeda. Kummarduda ei saanud (loe: joonistada), sest peavalu röövis nägemise ja mõtlemisvõime. Nyyd taastun pisitasa. Aga siruli sunnitud “puhkus” kinkis mulle imelised selgusehetked ja aja vaadata sygavale enda sisse. Ja enda ymber. Mille jaoks olen ma viimased aastad rabelenud? Mille nimel? Raha? Fakt on see, et selle tööga (käsitööga) rikkaks ei saa, kui katsud vähegi loominguliseks jääda ja mitte massi toota, hea kui leiva lauale saab. Tõenäoliselt oleks Selveri kassas ka mugavam ja kasumlikum tööd teha. Aga mu isetegemise töö meeldib mulle. Isegi kui olen ohvriks toonud lugematud magamata ööpäevad, osa oma laste lapsepõlvest ja paratamatult sundinud neid taluma vahel enda kärsitust “olge nüüd tasa, emme teeb tööd”, “ärge tormake, ma ei saa siis värvida!”. Kuigi, teised vanemad käivad nii suurte laste kõrval juba tööl ja lapsed lasteaias. Mis siis on kokkuvõttes parem, kas elada lapsepõlve näilises mullis või näha, kust leib lauale tuleb? No ja yhtlasi olen ma muidugi lykanud hunniku vahvaid ideid ja tegemisi endale, laste ja oma kõige kallimatele määramata ajaks tulevikku, kuna nii palju muud on teha olnud inimestele, kes on midagi palunud ja oodanud. Mõni tänuvõlg on oodanud aastaid. Ma ei ole midagi unustanud. Ja parandamatu ajapuudus ja tegemata asjad närivad mind.

Ma olen alati imetlenud sportlaste võimet taanduda tippspordist hetkel, mil nad on tipus ja tõenäoliselt antud alal oma võimete piires kõik saavutanud. Ma olen mõnu ja huviga kõik need aastad tegutsenud, kasvanud ja arenenud. Ma ei saa väita, et joonistamine sel kujul end minu jaoks ammendanud on, aga aeg on edasi minna ja teha midagi muud, uut ja põnevat ka. Õppida uusi asju, katsetada ja kasvada veel. Elu ei ole sile tee. Ei ole isegi mitte spiraal, mida mööda yles ronida või alla libiseda. Pigem on elu nagu ring. Muudkui tiirutad mööda seda ja arvad, et elad. Aga vahel harva tabad, et kuskil on mingi õhkõrn yhendusniit, sa tajud seda, oled hetkeks valgustatud ja kui kohe võimalust kasutada ja lased syymepiinadeta lahti möödunust ja sukeldud pea ees uude tundmatusse, siis avastad end yks hetk uuelt ringilt. Suuremalt ja põnevamalt. Aga samas võiks kogu elu rahus mööda saata yhel ja samal tasandil. Ma olen alati olnud natuke hull ja pisut pöörane, omamoodi reeglirikkuja ja korralooja. Teistmoodi. Väga tundlik.

On yks hell ja valus teema, moraal ja eetika, millest olen ma tahtnud juba ammu teile kirjutada. Mitte lugeda moraali vaid rääkida oma nägemusest selles asjas. Minu töös on tulnud ikka ette hetki, kus tellija loeb muude asjade seas ette ka lapse lemmikud, sageli on need mõistagi tuntud multikategelased. Ma olen alati siis selgitanud, et joonistan vaid omamoodi ja teiste loomingut – muumisid, mikisid, pikne-mäk-kuiine, jänku-jusse ja lottesid ma ei joonista, isegi mitte stiliseeritult, sest mul ei ole õigust neid tegelasi kujutada ja selle eest raha kasseerida. Neid tegelasi või nendega esemeid saab hankida mujalt. Ka toiduaine-, rõivatööstuse ja olmekaupade tootjad maksavad antud tegelaste kujutise kasutamise eest, mitte ei ekspluateeri ilmselgelt paremini toodet myyvat tegelast omatahtsi ja -suva järgi. Enamasti on inimesed mõistvad olnud ja vaid korra on yks tellija solvunud, et ma ei olnud nõus tema lapse särgile Piripiigat joonistama. Aga neid, kes selle joonistuse teostaksid, neid jagub. Kas ma olen kade, et mõni inimene teenib syydimatult (olles korduvalt kuulnud taktitundelisi ja lõpuks ka otsessõnalisi tähelepanujuhtimisi antud väärale käitumisele) kujutades teiste loojate loomingut? Ei, ma ei ole kade. Ma võiks ju ka samuti toimida. Minu leiba ei võta minult keegi ära. Asi ei ole isegi mitte niivõrd minu jaburas jonniajamises ja ylearenenud õiglustundes vaid lihtsalt nii need asjad maailmas käivad ja peavaki käima, valetada ja varastada on lihtsalt väär. Kui inimene joonistaks neid asju vaid enda ja oma laste-lähedaste tarvis, siis no las olla. Joonistas mullegi lapsepõlves ema Disney tegelastega raamatukese. Imetlesin ema mahajoonistasmisoskust ja pidasin seda raamatut enda kõige kallimaks varaks. Aga selliste esemete tootmise eest kasusaamine on taunitav ja lubamatu. Mõistate?

Mingis mõttes saan ma aru tellijast. Talle või ta lähedastele meeldib mingi tegelane. Kui asi on kujutatud enamvähem tõetruult ja äratuntavalt, siis pole paljudele ju vahet, kes selle tegi. Aasia rämpstoodangut oleme me kõik näinud. Peaasi, et asi ilus oleks, et asja yldse saaks ja palju maksma ei peaks. Maailma äärel, nagu me elame, siis pole meile siin kõik ju paraku suures valikus alati kättesaadavgi.

Hoolimata meediast valjuhäälselt läbi käinud avaldustest, et ka pildid, tekstid, filmid, tarkvara ja kõik muu netis rippuv on kellegi omand, pole see paljude teadvusesse jõudnud. Pole nagu käega katsutav. Kõik on nii lihtne – näed ilusat pilti, kliksti parem klahv ja “salvesta pilt” ja ongi su isiklikus arvutis olemas fail. See fakt, et see sul seal arvutis on, pole enamasti mingi patt. Probleem käivitub siis, kui sa seda kasutama hakkad kui oma isiklikku pilti. Oma lastele me ju õpetame, et pole viisakas midagi kysimata isegi laenata, rääkimata lihstalt näppamisest. Ma usun, et kellelgi ei tule pähe teise päriskäsitöökorvist midagi varastada ja seda endaoma pähe esitleda arvates, et see tegu pole taunitav ja varem või hiljem inetult välja ei tule? Aga piltlikult juhtub seda rohkem kui arvata. Meie siin peame valdavalt ju elementaarseks (isetegija.net on yldse yllatavalt positiivne ja hea vaimuga paik), et kysime luba ja viitame asja või eseme väljamõtlejale või vähemalt maaletoojale, kui me kasutame sama ideed, mustrit, pilti. Jah, asjade ja info paljusus tingib sageli selle, et suures teaberägastikus läheb mõni hea asi kaduma ja mõistlikum on hea idee või pilt kohe joonelt ka endale salvestada inspiratsiooniks või hilisemaks kasutamiseks, aga sel juhul tuleks ka kohe juurde märkida, kellele antud looming kuulub. Jabur on hiljem hakata rääkima, et nägin ja tegin, aga enam ei mäleta kus ja mis. Lasin silmadega just yle oma desktopi. Leidsin kohe pildi nimega Susa tekk emale enne ja pärast. See pilt oli minu jaoks väga mitemest aspektist eriline ja heatähenduslik. Aga see on mul seal silmarõõmuks ja inspiratsiooniks ega levi kusagile edasi ja te võite kindlad olla, et kui ma iial võtaks nõuks samasarnast tekki teha või seda pilti sooviksin kasutada, siis ma ka Susalt selle jaoks luba kysiksin. Pilt mu arvutis on vaid mu enda tarbeks, käin seda vahel imetlemas ja silmaga pai tegemas. Positiivse enrgiaga pilt. Ja see on täiesti ok.

Olen enda töid kohanud siin ja seal. Enamasti on eelevalt luba kysitud. Mõned korrad on pilte kasutatud kysimata, aga selgelt viidatud autorile. Meil kõigil on kiire ja kui keegi tõesti midagi taunitavat mu töödega ei reklaami, siis no las minna, peaasi, et autori nimi on juures. Kuigi samas vahva oleks ju teada, mida ja kus kasutamisväärseks on peetud. Heas mõttes siis. Teisalt olen ma ise puhtjuhuslikult ja ka vihjete põhjal leidnud oma töid kasutuses olevat jumal teab kus ja kelle poolt enda reklaamimiseks või tutvustamiseks. Olen siis ligi astunud ja uurinud, et kas kasutaja ka teab, kelle looming see on, mida ta ta enda nime all levitab ja kust ta antud pildi üldse leidis. Reeglina on vastuseks olnud, et kuskilt internetist. Autor tundmatu. Ei vähimatki seost ei minu ega töö konkreetse tellijaga. Kuna antud persoonid on minuga viisakalt käitunud, siis pole ma pildikasutamisest probleemi teinud. Olen lihtsalt maininud enda osa antud töödes ja andnud loa pilti kasutada. Õnneks pole keegi iial ylbe olnud… nojah, ma kardaksin siis ka iseennast 😉 No tegelikult korra on juhtunud ka yks eriti nõme lugu. Yks preili soovis särki tellida. Kiri oli tulnud ajal, mil ma arvuti lähedal polnud (mu ööpäev on pisut teise asetusega kui tavainimestel). Kui ma pool päeva hiljem kirja leidsin ja sellele vastasin, siis tuli juba vastuseks, et oh, enam pole kiiret, me võtsime ise netist yhe teie joonistatud pildi ja trykkisime sellega särgid… Mul kukkus hmm karp lahti. No midagi ei osanud seepeale kosta. Tundus idiootne hakata täisinimesele seletama, et kullake, nii nyyd ikka kyll ei tehta. Inimene ise pole mu ees kunagi vabandanud. Kyll tegi seda hiljem yhes kirjas tema eest tema ylemus. Aga see selleks.

Samas olen pidanud elementaarseks viisakuseks, et enne kui mõne tellimustöö kuskile avalikult yles riputan, siis kysin selleks ka tellijalt loa. Siis just isetehtud pildi endatehtud esemest. Lastega piltide puhul olen veel ekstra täpsustanud, mida ja kus ja kuidas ma kasutada tohin. Ka seda kysin, et mida ja kui palju ma taustast võin rääkida. Puhtalt seepärast, et asi oleks selge ja läbiräägitud ja vääritimõistmisi ja liigategemist ei esineks. Minu arvates on nii viisakas ja õige, sest kokkuvõttes on ligipääs mu blogile kõigil, kes seda soovivad.

Teadmatust võib olla mingi piirini mõistetav – no kõike ju tõesti ei jõua teada ja meeles pidada, et kes, mida ja kus on teinud või loonud. Ja samas on ammuteada tõde, et vahvad asjad ei synni yksi yhes kindlas paigas vaid langevat tähte võib näha korraga mitu inimest, kes teinetesisest midagi ei tea ja seda ei saa neile ka pahaks panna. Aga ma usun, et kui näed kuskil mõnd isetegemist, kus autor kobab teadmatuses, sest teab, et justnagu oleks kuskilt inspiratsiooni saanud, aga täpselt ei tea või on inimene enda arvates midagi uut ja põnevat leiutanud, aga samas on neid, kes teavad, et seesama asi on nähtud juba siin ja siin, siis on ka kena asjast uut tegijat teavitada, mitte niisama myhaklikult vaikida ja peljata, et appi, mis ta minust siis nyyd arvab, kui ma nii ytlen. Või veel hullem niisama seljataga siunata ja lasta teisel elada teadmatuses. Kas mitte tõde pole pikas perpektiivis palju parem? Pisut sarnane lugu ebamugavast olukorrast – istud ja einestad. Söök ammu söödud, aga kaaslase hamba vahelt vaatab vastu rõõmus till. Või pipratera killuke. Kas Sa viitad sellele viisakalt või ei leia häid sõnu ja head võimalust ja lased inimesel heas vaimus peeglisse vaatamata oma teed otse ärikohtumisele või uue kallimaga kohtama minna? Lahtistest püksilukkudest rääkimata! On täiesti ok seda ka täiesti võõrale ytelda, sest ma usun, et keegi meist ei tahaks ise läbi linna ja yhistranspordi seigelda kogemata lahtivajunud või ununenud lukuga? Või kotist välja rippuva salliga, mis kohe-kohe maha liuglemas? Miskipärast mahakukkunud kinnast on veidi lihtsam sele omanikule tagasi anda, eks? Miks nii? Sest see on juba privaattsoonist lahkunud, aga kuniks midagi on otseselt inimesele väga lähedal, on sellele ebamugav tähelepanu juhtida.

Või teine kaudne näide. Käisin talvel lapsega arsti juures. Sinine suss oli kenasti jalas. Laps oli kõik see aeg mul traksidega kõhul. Sel moel on nägemisulatus tugevalt piiratud otse alla ja pisut ette. Õues oli kylm ja libe. Õnneks olid teed tugevalt kruusatatud. Astusin mina reipalt, päike paistis ja need kolm täisinimest, kes mulle vastu jalutasid… nende nägudest ma taipasin, et midagi on imelikku. Kahtlased olid need näod ja pilgud. Aga ei piiksugi. Mitte vihjepoegagi. Aga kui kolmas minust möödunud oli, siis jäin seisma. Mõtlesin ja vaatasin enda ymber. Kyljelt vilksas sinine puhvis kilesuss… veel 50 meetrit ja ma oleksin olnud hooldamata lausjääl. Kilesussides! Laps kõhul. No ei saa ju valehäbist lihtsalt vaikida? Ma ei arvagi, et nad nyyd hoolimatud olid, pigem pelgasid sekkuda. See on ebamugavus, millest tuleb üle olla! See on hoolimine. See on see koht, kus mõtelda otse ja lihtsalt: ma teen teistele seda, mida soovin, et mulle tehtaks, eks? Te ju tahaksite teada, isegi kui see jubepiinlik on, et teil püksilukk avalikus kohas lahti ja pesu paistab? No vot minu arust on enamvähem sama asi ka see, et kui keegi eksikombel peab mõnd kellegi teise poolt rohkem või vähem tuntuks tehtud eseme autorlust teadmatusest julgelt enda omaks, kuigi see seda pole. Viisakas ja justnimelt hooliv, on sellisele asjale kenasti tähelepanu juhtida. Olgugi, et võibolla pisut ebamugav, sest emotsioonid segaduses inimeselt ei pruugi alati just tänust nõretavad olla esmapilgul, aga pikas plaanis on ikkagi parem kui häbikoormaga vähem või kauem tobedalt koos elada. Nõus?

Raha, see ei ole hea teema, aga sellest ymber minna ka ei saa. Pean tunnistama, et ma pole oma töid myyes siiani saanud yle tundest, et tegelen teatud mõttes enesemyymisega. Hinge myymisega siis. No ei oska ma veel tundetult toota. Tegelikult ju ei tahagi seda teha. Minult on kysitud, et miks mu särgid ja värgid on maksnud nii palju, samas kui teine teeb samaväärseid asju märkimisväärselt odavamalt? Lihtne, sest ma ju ostan selle odavama asja ja joonistan sellele. Selleks kulub mul aega, värvi, elektrit, vahendeid ja aju, seda ju kasutan ka. Ja mul on oma firma ja seleks, et endale palka maksta, pean ma ka enda eest maksud maksma. Kui nyyd aus olla, siis lyyes kõik kokku – idee väljatöötamine, toorik, värvid, kaudne pintsli ja/või muu kulu, töö- ja tellijaga suhtlemisele kuluv aeg, maksud riigile, siis tegelikult on see hind vägagi tagasihoidlik. Ma pidin suvel laulupeol pikali kukkuma, kui nägin, mis hindadega myyakse neid värvilisi trykitud kirivöödega särke. Ilusad särgid, midagi pole öelda, aga just, et kui kõrge hinnaga inimesed sellist trükitud asja on nõus ostma. Need särgid olid samakallid või kallimad kui minu käsitsi maalitud ainueksemplarid ja minu panus on vähem väärt kui võib-olla Hiinas massides trykitud särk? Või määrab hinna ikkagi see, et midagi on silmale tuttavam ja psühholoogia haagib külge ideele “teisel on, mul on ka just seda vaja?” Samas nalja tahate teada? Kui ma oma töid trykkida laseksin (milleski muus kui ebakestvas kuumtryki- ja siirdetrykitehnikas), siis maksaksid mu väiksema mahu masstoodangu-särgid rohkem kui praegu käsitsi maalitud. See on ju absurd, aga odavamlt ma neid müüa ei saaks. Ja siis küsin ma endalt, et kas ma siis ei hinda oma tööd vääriliselt?

Mulle ei meeldi tellijatega rahast rääkida. Rahakysimine on alati olnud selline tobedalt ebamugav teema. Aga paljud head sõbrad, ise ka nö ennast ja oma hinge myyvad äriinimesed, soovitasid alati, et kysi nii, et teeksid asja mitte kohustusest vaid rõõmu ja naudinguga. Pelgasin kaua seda rõõmu ja naudingut, sest tundsin, et teen tellijatele liiga. Aga läbi elu vaid kingitusi tehes kaugele vist ei jõua. Kas on normaalne tunda end pahasti ja syydi tehes midagi ilusat ja head? Vist siiski mitte. Kui maalitud särk maksaks 100 krooni, kas ma siis vorbiksin neid mõnuga, sest tellimusi oleks siis palju? Ma ei ole siiani kuskil ja kunagi suurelt reklaaminud, et teostan tellimustöid, aga ometi on tellijad alati jagunud. Ja päris mitme inimese kannatlikkus ja mõistmine töö valmimise viibimise osas on olnud minu arvates medalit väärt. Mulle ei meeldi end syydi tunda, mulle ei meeldi hilineda ja tähtaegadest mitte kinni pidada. See kõik tekitab minus negatiivseid emotsioone samas ise ilusat ja hea mõttega asja teha pyydes. Ma arvan, et ma magan edaspidi syymepiinadeta, kui ytlen, et pigem jään selle juurde, et edaspidi maksabki mu käsitsi joonistatud-värvitud lastesärk 1000 krooni ja suurem puidust nimesilt 1500 krooni. Kes tõeliselt soovib, see ka leiab vahendid. Hullud hinnad? Võibolla tõesti, aga hind näitab ka asja väärtust. Nii asja enda kui ka minu, kui tegija oma ja samas näitab see ka antud töö väärtust mulle endale. Jah, ma hindan oma tööd. Yle jala, noh, et saaks kähku kaelast ära, pole ma kunagi yhtegi tööd teinud ega soovi seda ka mitte kunagi teha. Iga tehtud töö on mulle olnud omamoodi eriline ja oluline. Ilma neid tegemata poleks ma ju praegu see, kes olen. Tänan sydamest kõiki, kellele olen nende aastatega saanud oma tegemistega rõõmu valmistada. Tänan kõiki teid, kes te mu töid olete kommenteerinud ja hea sõna sekka öelnud. Tänu teile said arglikest sammudest pikkamööda julged ja kindlad jooksusammud. Uus ring.

Piltlikult öeldes pakin ma pillid nyyd ja siinsamas kotti. Eelmisest ringist on vormistada veel kymmekond juba vastu võetud särgi-värgi tellimust. Täna hommikul sain just kirja, kus sooviti pilte kahele särgile. See jääbki kõige viimaseks tellimustööks selles sarjas. Elu läheb nyyd edasi uutmoodi. Võimalik, et yhel hetkel pöördun tagasi sama raja juurde, et veel midagi uut õppida, seda ei saa ma ju ometi välistada, sest tõepoolest – ma ei ole särgi- ega ka sildijoonistamisest yldse mitte väsinud ja tydinenud vaid ma usun, et vahva oleks vahelduseks katsetada ka muud uut ja põnevat, mis pikalt juba meeles mõlkunud. Pole mulle ka kunagi keegi tööde või arvetega kylma või liiga teinud. No üks “siilike udus” kott mul on, mille tellija lihtsalt haihtus, aga see pole suurem kaotus. Keegi kindlasti tahab endale ka just seda. Elu läheb edasi lihtsalt väärtuslikumalt ja ka ennast väärtustades. Ma ei kavatse teie seast kuskile kaduda. Ma arvan, et ehk saab viimasel ajal suht yhesarnaseks kujunenud tegemiste kajastamisese asemel peagi hoopis uusi ja põnevaid isetegemisi teile näidata. Ma elan juba yle aasta päris oma kodus, aga pole teile ju veel siiani rääkinud ei suurtest torudest ega köögist ega paljudest teisest ideedest ja pooleldi ka juba teostatud asjadest. Nii, aga nyyd tõmban hinge ja siis hakkan uuesi tuure koguma 🙂

Ikka isetegmisteni! 🙂

***

Lisaks tänule heade sõnade ja kaasamõtlemise eest ka vastused kahele rohkem sõnu vajanud kommentaarile.

Amanda uuris rahvuslike mustrite kasutamise kohta. Minu vastus:
Rahvuslikud mustrid ongi rahvale kasutamiseks ja kandimiseks ja justnimelt eesmärgiga äratuntavalt sarnanenada. Mida rohkem inimesi kannab kauneid mustreid, seda kenam ju. Kuigi paljudest kohtadest kokku laenatud ja inspireeritud, siis on see ikkagi ju osa meie identiteedist teatud mõttes ja yheski mustriraamatus pole ma kohanud muud kui koostaja nime ja seda, kelle valduses on ese, millelt muster maha loeti. Rahvuslike esemete puhul on raske rääkida kopeerimisest või varastamisest, kyll on aga kena siis viidata, et kustkohast muster on pärit ja mahaloetud. Nende esemete puhul on oluline paikkonna muster ja teistele arusaadav rahvuslik joon mitte autor ega teostaja. Ja selliseid esemeid on ikka tehtud ja myydud.

Jah, on õhuke piir mustri kasutamise, stiliseerimise ja autorluse vahel. Yhel hetkel tungib tõesti kuskilt sisse ka asja eripärasus ja autori nimi ja käekiri. Nt enda juurikakoti puhul arvan ma, et võin sinna alla julgelt kirjutada oma nime, kyll aga mainin juurde, et idee tuli sealt ja sealt. Ja teisalt kuigi nt Mareli, kes mõni aeg tagasi näitas kauneid vakkasid ja kotte, kasutas rohkem või vähem raamatumustreid, siis ometi arvan ma, et kui keegi meie seas nyyd sai innustust (fakt on see, et eks keegi kuskil on sarnaseid asju ju varem ka teinud. Sarnaseid kotte olen isegi trykitud kujul kohanud) siis ta mainib, et idee hakkas kerima neid ja neid lugusid või pilte vaadates. Lambist syndivaid ideepojakesi esineb suht kasinalt. Ideede paljusus on meie ajale kohane ja mida rohkem on joonistajaid-tikkijaid ja rahvusmustrite kasutajaid, seda uhkem ju on. Ilus ja uhke on olla eestlane. Nõus 🙂

Kaari2 kirjutas mulle ja uuris põneva teema kohta. Minu vastus talle:
Aastaid tagasi ilmus yks reklaamleht, kus vahel olid minu joonistused lastele värvimiseks. Kuigi neil oli olemas minu luba pilte kasutada selles trykises, siis nimi “unustati” lisada. Tähelepanelikumad ehk märkasid või on hiljem avastanud, et tööd olid tegelikult minu omad. Ja siit siis kysimus, kas neid pilte joonistades või uuesti kopeerides, et uuesti värvida saaks, rikutakse minu kui autori õigusi? Kuna antud juhul oli tegemist tasuta jagatava reklaammatejaliga, siis ei tunne ma kyll kuidagi end puudutana, kui inimesed neid pilte joonistavad-värvivad. Kyll aga oleksin häiritud (hoolimata nime puudumisest trykisel), kui keegi võtaks nõuks neid pilte kuskil omapead uuesti trykkida ja kasumlikult levitada. Raamatute kopeerimine on aga meie riigis kenasti reguleeritud. Kusjuures ma vahel ikka mõtlen, et omal ajal käisime me ikka raamatukogus raamatuid paljundamas, kui neid välja ei laenutatud või oli vaja mingeid näidismaterjale. Nyyd aga on nii mõnelgi raamatul kirjas, et ei mingit teksti ega pildi kopeerimist-paljundamist.

Jälgi mind Facebookis:

31 thoughts on “Moraalist, eetikast ja isetegemise hindadest”

  1. ????????????????????
    Et, mis sa nüüd siis tegema hakkad ??? Kas me enam su ilusaid ja huvitavaid joonistusi ei näe ??? Ei või olla ???? Ma hakkan nutma :-((((((
    Aga kõiges mida kirjutasid….oli ikka pikk ja huvitav lugemine….olen 100 % sinuga nõus. See sinu kirjatükk peaks olema kõigile foorumlastele kohustuslik kirjandus !!!!
    Igastahe soovin sulle palju jõudu uuteks tegemisteks, sest kindlasti näitad neid meilegi, paned jutu juurde ja huvitavad on need nagunii :-)))))

    Reply
  2. Oeh… lugesin läbi, kõik punktid ja komad ka. Aga ma natuke seedin seda, mida Sa siin kirjutasid ja siis kirjutan oma kommentaari lõpuni…

    Reply
  3. Olen isegi sarnaseid mõtteid mõelnud, aga mitte nii selgesti :P. Kui mina kõik disney tegelaste kopeerimised enamvähem rahulikult üle elan (see lihtsalt kipub olema juba üsna tavaline, ma ei arva, et see on õige ja aus), siis nt muumide ja pipide kopeerimine teeb juba pahaseks, kui aga hakatakse kopeerima E. Valterit või mõnd muud meie oma autorit, siis teeb meele päris mustaks. Mõtlen just siis, kui asju tehakse müügiks, omamata autoriõigusi. Ma san aru, et selleks, et kopeerida teise kunstniku tööd peab ka olema väga hea käsi st peb olema hea kunstnik, aga eelistan näha, et kui kunstnik on hea, siis on tal oma käekiri, oma stiil, omad tegelased ja mustrid, omad nipid ja kiiksud ja ideed mille pärast teda armastatakse 🙂
    Ma tean väga hästi, mis tunne on, kui midagi minu oma kasutatakse luba küsimata. Nooremana ja rumalamana toppisin ühte beebifoorumisse üles luuletused mis kirjutasin oma lastele. Nüüd kasutatakse üht neist päris mitmes kohas. keegi ei küsi luba, keegi ei märgi ka autorit, ehkki see seal olemas on. jah, ühest küljest oli oma lollus, aga teisalt on alati viisakas ju küsida luba. Olen kohanud ka täitsa tuntavat plagiaati sellest poognas. Pähh, ma ütlen…

    Reply
  4. Kõiges kirjapandus on sul jumala õigus! See raha küsimine oma töö eest on raske teema, sellesse tulebki suhtuda nii, et sina tead oma tööde väärtust ja tellijal on võimalus otsustada, kas talle see taskukohane on või mitte. Viimasel juhul ta lihtsalt ei telli ja kõik. Ei pea Sina tundma piinlikust hinda küsides ega tellija loobudes.
    Igatahes rõõmu uutest ettevõtmistest!

    Reply
  5. Sinu lubadus, et Sa siit ära ei kao, tegi mu natuke rahulikumaks. Ma leian, et praegusel netiajastul on hämardunud arusaam, et miski netiavarustes on kellegi oma. Tegelikult ju on, nagu näiteks raamatusse joonistatud pilt, neti puhul on raamat lihtsalt üüratusuur. Kui ma oma aastaprojektide tutvustusi tegin ja pilte otsisin, siis mõtlesin sellest, et kasutan kellegi pildistatut…… piinlik tegelikult. Ehhh, aga Sulle pai ja kalli!

    Reply
  6. Kulla Pisihaldjas! Nagu Tintsik, seedin ma alles Su juttu.
    Aga rahast tahtsin kohe Sulle kirjutada. Rahale on inimeste endi poolt (mine võta kinni, kas kunagi kellegi perspektiivitundega kavalpea või lihtsalt valeaukartust põdevate põmmpeade poolt) külge poogitud lausa kahetine maine. Ühest otsast on raha ropp. Kellel on palju raha, see on kindlasti varastanud ja valetanud ja küll igal oinal on oma mihklipäev! Teisest küljest kõik ju tahaksid seda va kõlisevat, et omi asju lahedalt ajada.
    Minule ei meeldi ka raha küsida. Kõik eelarvamused endiselt korralikult kolba all ja segavad. Aga ma tegelen häirijate maha kruttimisega.
    Raha pole tegelikult muud müstilist midagi kui vahetuskaup. Keegi teeb asja, teine tahab seda endale ja vahetab soovitud kauba raha vastu. Lihtne, eks!
    Meil oli Juulikese lõngakuhjade otsas kord sellest juttu. Leppisime kokku, et tema tahab edaspidigi andunult taimedega lõngu värvida (kulud:lõng, peitsid, aeg, transport, vesi, elekter/puud ja mine tea, mis veel) ja mina tahan edaspidigi neid lummavaid lõngu osta. Sellepärast öelgu tema õiglane hind ja mina vahetan meelsasti raha lõngade vastu. Basta!
    Internetiajastul on küll üsna keeruline iga kord jälguda, et JOKK oleks. Mõni vilsamisi nähtud asi kasvab omaenda pealuus enda mõtteks. (või on see telepaatia?!?). Mina vist varastasin eile Polkovnikult sõna "provintslanna". Tahtmatult. Päeval olin veel täiesti veendunud, et on juhtunud ime ja me oleme samal ajal sama sõna kasutanud oma blogides, siis õhtul, juureldes, avastasin, et küllap jäi see mu ajude vahele kinni, kui vilksti! RLH blogisse piilusin. Vot sulle säh:)
    Ilusat nädalavahetust!
    Anakonda Lembelill

    Reply
  7. Nohjahh….raske teema! Andekaid inimesi on vähe ja kopeerivad ikka need kes ise ei suuda midagi tarka välja mõtelda, kuid silma paista ikka tahaks.:) Aga selles olen 101% nõus, et kui asi puudutab juba müügiks minevat kaupa, siis peaks autorikaitse olema tunduvalt karmim. Aga edu sulle – kannapöörded elus muudavad inimesed ainult paremaks ja tugevamaks !!!

    Reply
  8. Loodan, et Sa ei kao meie seast pikaks ajaks, ja vähemalt vahestki käid meid oma postitustega rõõmustamas. Kuigi me pole kunagi näost-näkku näinud, siis jõudu Sulle kullake realiseerida edaspidigi omi ideesid!!! 🙂

    Reply
  9. Sul on süda õige koha peal. Julgus jääda alati iseendaks on väga tähtis omadus. Mis iganes Sa teha mõtled mina jään pöialt hoidma ja ootama!

    Reply
  10. Kulla Virmaline, ega ma ju pintsleid-pliiatseid nurka viska ega ahju topi. Joonistan ju ikka edasi. Lihtsalt tellimustööna tehtud särkide-värkidega teen hetkel lõpparve 🙂

    Aitäh teile kõigile hää sõna ja kaasamõtlemise eest! 🙂

    Reply
  11. Kõigepealt teen sulle ühe suure kalli! 🙂
    Lugesin su juttu.. Kurb on ja mõistan sind ja ei saa aru neist inimestest, kes lihtsalt tulevad ja võtavad! No ei saa aru! Tõenäoliselt ei ole ma õige praeguse ajastu inimene.

    Kõige tähtsam on see, et inimene oleks rahul ja õnnelik! Ootan põnevusega sinu lugusid suurtest torudest ja köögist – kujutan juba ette, millised iludused neist saanud on!
    Jõudu sulle sinu tegemistes!

    Reply
  12. Olles ise hiljuti oma elus suure kannapöörde teinud mõistan sind täielikult! Ja tubli oled, et oma pika jutu südamelt siia kirja panid. loodan, et kõik loevad seda ja saavad aru.
    Sinuga koostöö on mulle olnud alati positiivne. Paar päeva tagasi oli mul meeldiv võimalus ühe vestluse käigus sinuga koostööle viidata.
    Sinu Kolme karu ja lillekesega lauajupp, mille võitmise nimel ma kunagi oksjonil võitlesin, sai minu poolt lisadetaili, disainisin sellele plaadijupile mõeldes omale kapi/kontorinurga 😀 ja kesksel kohal on siis kolm karu ja lilleke. Sinu joonistatud vannitoa/wc sildid on iga taksihullu meil kadedaks teinud.
    Kui lugesin su postitusi selle kohta kuidas sa ehituspoes nagu kodus end tunned tundsin lausa hingesugulust ning kujutasin elavalt ette kuidas sa tikksaag või trell käes oma elamises askeldad.
    Soovin sulle kõike kõige paremat ning edukaid ettevõtmisi. Loodan neist peagi kuulda 🙂

    Reply
  13. Lugesin jälle huviga ja nukrusega. Olengi siin sinu blogis töid vaatamas käinud ja just ka lugemise pärast. Lisaks käsitööandele on sul ka erakordne kirjutamisanne. Alati on huvitav ja mis eriti oluline, paneb mõtlema ja midagi jääb kuhugi kuklasse veel tükiks ajaks kummitama. Et paar päeva hiljemgi mõtled veel mingi teema peale… Loodan, et Su mõtted jäävad siia ikka ilmuma, isegi kui sa oma näputööd mingi aeg "jagamiseks" välja ei riputa.Igal juhul käin mina ka tulevikus piilumas, kas sa uusi mõttearendusi postitanud oled.

    TAhtsin ka sellel kopeerimise teemal midagi kaasa rääkida. Ma tean, et võin ära teenida pahameele aga… riskin siiski. Ma olen põhimõtteliselt nõus kõige sinu poolt kirjutatuga ja igasugusel kujul vargus ajab ka mul harja punaseks. Aga siin tekibki küsimus, kustmaalt algab vargus? Sinu "käekiri" on näiteks väga iseloomulik ja see on sinu looming- sellega on nagu n.ö. kerge. Kui ilma loata produtseeritakse, ongi juba vargus. Aga näiteks kõik need rahvuslikud kirikirjad, lilltikandid, käiste ja tanutikandid, mida ju päris palju avaldatud? Kustmaalt läheb seal see ideede mahakopimine? Püüan oma mõtet näite varal selgitada: ise olen ma käsitööd teinud ikka juba lapsest saati. Vanaema eeskujul, ema eeskujul. Ideid tuleb ka praegu igasuguseid vahest nii palju, et ei jõua kõiki lõpuni mõelda. Juba mitu aastat on mu suur armastus rahvuslik tikand. Olen seda teinud õlasallidele, mandariinikastidele ( need puidust), poekottidele , laste jõulukottidele. Vot nii. Teen iseendale ja sõpradele kingiks, mõned olen palumise peale ka müügiks teinud. Aga nüüd nägin kusagil üsna sarnaseid turukotte nagu mul endal. Tanutikandiga ja jube ilusad ja ilnmselt pareminigi teostatud kui minul. Nägin siinsamas isetegijas. Ja nüüd sinu postitust lugedes tekkis mul kohe selline süütunne või õigustamisvajadus. Mina ise isetegija liige ei ole, kuigi tihti tahaks olla. Aga ma ei oska lihtsalt seda arvuti ja blogimise asja. Seetõttu ei näe ka minu tegemisi "suur üldsus". Aga kui ma nüüd veel näiteks jõuludeks neid kotte teen, kas ma olen siis ideevaras? Lihtsalt sellepärast, et mina ei avaldanud seda netis esimesena? Ja kui ma mõned kotid müün, kas siis see on teiste arvelt endale tulu tegemine? Ma ei oska sõnu nii hästi seada kui sina aga ma tahan öelda, et mõnede asjade puhul ongi see piir nii pagana õhuke. Et kui sul on käistetikandi muster ja poekott siis sa ju ei pane seda mustrit ülevalt alla jooksma lihtsalt sellepärast, et muidu oled äkki kuritarvitanud kellegi loomingut. Teatud asjad ju lihtsalt on sellised "üldkasutatavad".Muidugi saan ma aru, et sa oma postitusega ei pidanud sellist juhtumit silmas aga kuna see teema mind juba natuke aega varem puudutas, siis ma siia ka vastasin. Autoriloomingu kopimine on muidugi omaette asi aga lihtsalt teatud juhtudel ongi nii et mingi asjaga see nähtud asja idee tihti areneb lihtsalt edasi ja muutub siis sellele tegijale isikupäraseks. Ma loodan, et suutsin oma mõtte edasi anda ilma kellegis pahameelt tekitamata. Vabandan, et asi venis peaaegu sama pikaks kui Pisihaldja enda mõtteavaldus.

    Reply
  14. Sorry, unustasin Sulle edu soovida. Olen ise kunagi väga suure kannapöörde teinud ja see on mu elu finantsmõttes vaesemaks aga muus mõttes tohutult palju rikkamaks ja õnnelikumaks. Üldse arvan ma, et osad inimesed (k.a. ma ise tol ammusel ajal)rabelevad ja ei oskagi sellest rabelemise ringist välja astuda. Ja siis saatus annab neile järelemõtlemiseks aega. Minul oli 3 päeva intensiivpalatis piisav, et see selgendav plõks käiks. Aga see on ka oskus see märguanne "ära tunda", paljud rapsivad hiljem samamoodi edasi. Igal juhul soovin Sulle tohutult rahulolu oma otsusest ja edu selles, mis iganes sa ette võtad.

    Reply
  15. edu sulle, elus peabki igasuguseid radu proovima, et täpselt teada, mis on õige, endale ja lähedastele; aga loodan siiski vähemalt aeg-ajalt näha veel su imetoredaid joonistusi!

    Reply
  16. Aitäh teile! 🙂
    Amanda, lisasin vastuse Su kommentaarile otse jutu lõppu. See oli hea ja vajalik teema. Rahvamustrid ongi RAHVA omad 🙂

    Reply
  17. Julget pealehakkamist ja pool võitu ongi juba käes:) Eks vist aeg-ajalt ongi kannapöördeid vaja, et uue ja värske olekuga edasi tegutseda!
    Ja kuigi Sulle mõte "masstoodangust" ei meeldi, siis mina usun küll, et ehk peaksid kasvõi oma titesärkide kollektsiooniga välja tulema:)
    Edu Sulle,
    perenna

    Reply
  18. Ja ka mina tahan Amandale juurde lisada, et ….ilmselt oli see minu blogi, kust ta neid poekotte nägi. Ja kui ta nüüd endi vanu, ammu tehtud kotte, mis on täiesti juhuslikult samasugused nagu minu omad siin presenteerida tahab, on tal palju probleeme :-)))))))) Loodan, et nad on ikka täiesti tema enda käekirjaga.
    Otse loomulikult on Pisihaldjal õigus, et kõik avaldatu, nagu joonistamise-värvimise raamatud lastele, rahvarõivaste õpetused, muusikapalade noodid-partituurid ongi kasutamiseks. Trükkija on autoriõigused autorilt ära ostnud ja võib neid avaldada.Meie võime võtta klaveripala noodi, selle ära õppida ja kontserdil esitada, samuti nagu endale rahvarõivad tikkida-õmmelda, või neid mustreid kasutada kas või poekottidel.
    Jama tekib siis, kui sa netist leiad pildi Pisihaldja uksesildiga, prindid pildi välja, teed kodus koopia sellest ja viid poodi müüki. Aga, kui sa Pisihaldjalt luba küsid ja selle ka mingi raha eest saad, või kui sa sellelt uksesildilt ainult inspiratsiooni saad, siis võid müüa julgelt.
    Minu arust võib ka joonistada näiteks Miki-Hiirt või Pipit, aga ainult enda koduseks tarbimiseks. Võime ju kodus raadiot ka kuulata, aga proovi sa raadiot poes ilma loata mängima panna.
    Meil käsitöölistel-kunstnikel peaks olema ka oma "autorikaitse", nagu muusikutel.Alati, kui keegi su loomingut kuskil kasutab, maksab selle eest autoritasu ja aasta lõpus laekub meie kontodele mingi tore, kobe summa. Paremad heliloojad pidid Eestis sadutuhandeid aasta lõpus oma pangaarvetele saama .
    :-))))))

    Reply
  19. Amanda siin. Oli jah Mareli blogis. Ma seal ka nagu narkar käin ilusaid asju vaatamas. Aga sedapidi oligi see tunne naljakas, et tundsin nagu mina oleks kuidagi "varastanud":) Et topin nüüd oma koti kappi peitu. Aga minu omad ongi natuke teised. Tänud Pisihaldjas sulle, just see mu mõte oligi, mille sa úiin lisakommentaarina ilusti loogiliseks vormisid.

    Reply
  20. Sul on tegelikult õigus, AGA… kui mul laps tahab särki mäkviiniga ja see poes maksab üüratut hinda, olen ma nõus pisut odavama raha eest ja ilmselt on see omanäolisem kui poes raha maksma konkreetsele inimesele.

    mis puutub tarkvarasse ja muussse, siis olen ma korralik. ei tõmba arvutisse ei pilte ega muud, aga lihtsalt oma lastele tahan ma vastu tulla…

    kahju, ma jäingi su töödest ilma. aasta tagasi tahtsin tellida sult särke, kuid kahjuks sa ei vastanud mu meilile. loobusin. ja nyyd loobud sina 🙁

    aga jään huviga ootama su uusi töid ja su blogi meeldib mulle väga lugeda.

    Reply
  21. niuc jube kahju, ma alati unistasin, et võtan julguse kokku ja tellin sult ühe särgi või värgi om tütrele mälestuseks… Aega tundus olevat selle kiire asjaga, et näiteks 5 sünnipäevaks mis meil aprillis ees.

    Õnneks meil neeed queenid ja disneyd pole eriti popid, kantakse ikka, aga spetisaalest ei nõuta ja hakkab minugi piskeses piigas tõstma pead uhkus, emme tehtud (meil käevõrud ja kaelakeed) ja veel hakkab tõusma uhkus ka ISE tehtud asjade ees, omatehtud käevõru on ikka 10 x parem kui roosa plast julla poest, mis siis et ka need ta silmad poes korraks särama võtavad, aga tegelikult need poe vidinad ununevad kiirelt, enda tehtud jubinat tassitakse niiakaua kaasa kuni traat seal sees laiali laguneb :-).
    Ma olen väga väga nautinud sinu töid ja blogi 😀

    Reply
  22. Uh, ma lugesin seda teksti mitmes jaos…korraga ei olnud püsivust ;). Aga jutt jumala õige. Ise olen selline tüüp, kes salvestab mustreid, juhendeid ja pilte arvutisse, kuid hiljem ei leia enam üles kohta, kust salvestasin. :S… ja nii ei saagi mõnikord viidata, kust idee vms sain.
    Piltidega on mul endal aga kurvad kogemused. Kuidas võetakse võõras foto ja kui häält tõstad, et ooot, oot…, siis ei tehta väljagi. Nuta või naera :(.

    Reply
  23. Minagi käin tihti lugemas sinu blogi, tõesti nii äraütlemata õiged mõtted on sul ja keerlevad kaua peas ka!Aga soovin tuult sinu purjedesse ja jään ootama järge….

    Reply
  24. Täitsa kaua läks aega selle pika kirjatüki üle mõtlemisele. Esimene reaktsioon "EI!" on asendunud mõttega "aga miks mitte". Elus tuleb ikka asju ümber hinnata, läbi mõelda, muutusi teha. Mingil hetkel, kui tunned, et aeg selleks on küps, tulebki tegutseda. Või otsustada. Usun, et enamusel meist on olnud hetk elus, kus tahad või mitte, aga endistviisi edasi minna ei saa. Tegelikult saab, aga see pole see. See on lihtsalt edasitiksumine, kus suurem osa on kohustusel tiksuda, sest ei suuda öelda "aitab". Ma austan inimesi, kes just sel õigel hetkel ütlevad selle "aitab" ja tegutsevad edasi juba uutel tuuridel. Sageli palju lennukamalt ja vahvamalt.
    Eks mõlgutasin ju minagi, et telliks Sinult ühe… No jäin hiljaks, a mis siis!
    Hoogu ja rõõmu Sinu tegemistesse, peaasi et Sa meiega oled ja aeg-ajalt oma haldjatolmu meile läkitad!
    Sa oled mu lemmikhaldjas igatahes 🙂

    Reply

Leave a comment