Et igast pisikesest saaks kord suur!

Täna on tähtis päev. Iga päev on ju omamoodi tähtis. Tähtsad ja väärtuslikud hetked pysivad meil meeles, tähtsaid ja väärtuslikke inimesi tuleb meeles pidada ja neile endile tuleb seda ka ikka aegajalt kinnitada ja meelde tuletada 🙂

Homme saab juba kolm kuud päevast, mil me pisipoisiga tita pildiga haiglamajast välja astusime, et alustada uut ja huvitavat elu väljaspool valgete kitlite maailma. Tema jaoks oli haigla kaks esimest kuud koduks. Täpselt need kaks kuud, mis ta oleks pidanud veetma veel turvaliselt minu hämaras soojuses minu südame all.

Kui nyyd päris aus olla, siis olin tykk aega valmis kõige halvemaks. Ma kartsin kohutavalt. Milline ema ei kardaks? Kõik need nõelad-kanyylid-torkimised-sondid-aparaadid-ravimid-kahtlused-kõhklused… Aga läbi me sellest tulime. Või noh, mis mina, tema tuli! Ja kuigi algus oli keeruline ja raske, siis nyyd vaadates tema laia naeratust ja muidu nii helget olemist, siis… mis mul muud yle jääb kui kiita ja tänada kõiki neid, kes olid olemas, kes olid toeks, kes andsid oma panuse, et ta olemas oleks ja jääks. Tänan teid kõiki veel kord! Kogu sydamest.

Ja täna jõudis sinna titapildiga majja pisike pildike. Tänutäheks. Koosoldud aegade mälestuseks. Ja ka selleks, et neil, kel sinna majja kunagi asja peaks olema, oleks seal võimalikult hea ja turvaline valgetes kitlites haldjate ja imetegijate keskel olla. Et oleks veel yks helge laiguke ribikardinate vahelt piiluva päikese, koridoris oleva enne-ja-pärast-stendi, lagede ääres jooksva porte kiikuvate Mamma Muu lehmade ja muumitrollide kõrval. Minu jaoks isiklikult olid selleks helgeks laiguks kahtlemata ka need imearmsad ja värvikirevad Isetegijate tekikesed. Kui ma 11. detsembril oma kuvöösist välja lastud last Drexi teki sees nägin, siis kiskus ikka vee välja kyll. Kisub praegu ka. Heldimusest, millest muust. ja vaat selliseid laigukesi on sinna palju vaja, igayhele midagi 🙂

Nii ja siin siis meie tagasihoidlik ja mitte-nii-väga-pidulik, aga seda sydamesttulevam ja siiram pildi kätteandmine titade maja allkorrusel Tauno Kangro marmor-tita juures. Onju, tädi Rita ja minu pildi valgekittel on natuke sarnased? 😉

Pilt suures plaanis ka

Ja siis veel suuremas plaanis tähtis detailike pildi vasemal serval – kitlisaba.

Selle kandja, muide, on nii värvikas kuju, et pea kõik, kel sinna majja asja on olnud, räägivad temast legende ja lõbusaid seiku. Tema tekitatud tõmbtuul umbses palatis ja justkui muuseas pillatud naljad tervituseks või paanikas emade mõtete kõrvale juhtimiseks olid meie, murest murtute jaoks, vaat et tervistavam kui ravimid me lastele. Teadagi, positiivne mõtlemine on tähtsam kui me pahatihti arvame. Aga praegugi, seda siia kirjutades, on mul muie suunurgas. Või kuidas te reageeriksite, kui pärast pikka ja rasket ja nukrat päevaitamiste ja muude protseduuride päeva tuleb valves olev arst lehvides intensiivpalatiuksest sisse ja kuvöösi ust avades õhkab südamest su päevitamise jaoks sügavalt sisseõlitatud pisikest kribubeebit vaadata “Ohh, sa mu pisike sprotike!” 🙂

Kui pilt sai tseremoonitsemata tädi Ritale yle antud ja kui ta tööle tagasi läks, tegin mina lastega õues majale ringi peale. Kui mõni ema on hiljem väitnud, et tunneb selle maja ees hirmu, isegi põlgust, siis mul on kuidagi hea ja soe tunne. Tagasi sinna muidugi ei ihka, aga tol hetkel oli see vältimatu. Teise korruse pumbajaama aknas vilksavad emad tõid mulle nii selgelt meelde selle osakonna värvid ja lõhnad, need hirmud ja mured, mis meil seal olid. Ja samavõrd lootusekiired ja naljad. Hea oli tunda “ma tean”-tunnet. Ja ma loodan kogu sydamest, et neil kõigil läheb samahästi või veel paremini kui meil. Ja et ikka igast pisikesest saaks kord suur! 🙂

Jälgi mind Facebookis:

17 thoughts on “Et igast pisikesest saaks kord suur!”

  1. Titadele on iga kuu sünnipäev suur sündmus. Palju õnne ja edu. Mul olid sa ikka su raskel ajal mõtetes. Ka nüüd aegajalt muigan mõnd titte nähes (st tuleb meelde su vahva piimaimeja mütsiga põnn) 🙂

    Reply
  2. Mul Lunini majaga samad mõtted. Ikka tahaks läbi astuda, tere öelda, näidata, et oleme tublisti kasvanud….Aitäh öelda..

    Reply
  3. Tõeliselt südantsoojendav kingitus ja mis peamine, tehtud Sinu enda kätega Sinu headusest, hoolivusest ja armastusest! Olge tublid!
    Mannike

    Reply
  4. Selline muhe ja kena pildike võiks iga palati seina ehtida, teadagi- hea ja postiivne tuju on siis kyll garanteeritud!
    Kasvage mehiselt!

    Reply
  5. Osakonda tõi see pilt küll elevust. Lugesin reede hommikul ka Pisihaldja läkituse sinna juurde ja näod olid kõigil muigel.
    Pilt on aga algselt kohalt miskipärast maha võetud ja õdede tuppa pandud (põhjust ei oska ma öelda, ju siis mõnele ei meeldinud). Küll ta leiab varsti "õige" koha ka 🙂

    Reply
  6. Ehhee, usu mind see on puhtalt minu isikuga seotud. Ainult kelle jaoks ma ikka veel pinnuks kannikas olen, seda oleks põnev teada 😛

    Reply
  7. olin ka ise selles haiglas ja ka selle pildi sünni juures ja see oli tore!Ja dr.Reediku kohta on öelda ainult head!

    Reply

Leave a comment