Carol Liina särk ja cerniti lilled

Nii. Selleks, et kõik nyyd algusest peale ära rääkida, kuidas ma end rihmaks töötasin ja siis tööalaselt hoopis suitsiidi sooritasin… no selleks kuluks liiga palju aega, ruumi ja sõnu ja seda ma ei tee. Napisõnaliselt kõlaks see nii, et mind kaasati ühte väga suurde lastetubade projekti, lasti elu eest rabeleda ja siis taheti laia teerulliga lihtsalt üle sõita. Hiljem selgus, et ma poleks olnud esimene kannataja. Mulle see ei sobinud ja seega astusin oma kompsude ja plaanidega kõrvale. Ju polnud aeg ega koht. Vaim ja keha alles taastuvad. Postiivne on aga see, et mul on nüüd terve laviin ägedaid asju valmis tehtud ja pooleldi valmis on veel enam ja hakkan siis tasa ja targu otsast peale, kyll saan siis ka ise asjast parema ülevaate. 🙂

Et ma isetegijafoorumi käsitööolympial täielikult ei põruks… no tegelikult on eesmärk kenasti täidetud ja isiklik eneseyleatmise rekord sajavõistluses ka olemas, aga et lind nyyd ja kohe kirja saada ja homseks mitte võlga jääda – homme ju Sussimemmele kyllasõit, siis esitan praegu vaid yhe ja kõige tagasihoidlukuma ala neist sajast. See oli minu jaoks täiesti uus ja põnev värk. Kuna mul fimot pole õnnestunud ikka veel hankida, siis yhel neist päevadest möödunud nädalal tõin ma Vunderist ära ka cerniti. Vunderis käisin ma möödunud nädalate jooksul peaagu iga päev, kindlasti oli neid kordi rohkem kui toidupoekylastusi 😀

Et siis pool pakki kollast, pool pakki musta, pakk punast ja pakk valget ja kokku sain suure lille. Lillest sai igasugu asju – sahtlinuppe, nööpe, mune, pärleid ja niisama igasugu latakaid ja muid kõver- ja vigurdusi. Pole see eriti minu ala, sest armastan näha sirgemaid-selgemaid jooni, aga harjutamine teeb meistriks. Kindlasti oleks abi pastamasinast, aga arvestades seda hulka kõiksugu käsitöö- ja meisterdamisvidinaid, mida ma juba oman, siis kas mul tõesti on seda vaja? Aga lahe oleks ikkagi, sest ma ju tahaks osata ka neid asju päriselt perfektselt teha 😀

Et siis minu vastvalminud lilleke enne igasugu nuge ja kääre. Taustal siis sama lilleteemalise lastetoaojekti yks patjadest, tegelikult kyll siis padjapyyr (selle alt paistab ka teine pyyr natuke) – no kõik ikka teemas ju):

Ja pool pannitäit suuremaid vildakaid vigureid ka valmis kujul 🙂

Nii. Yks samm on astutud.
See saaga järgneb peagi 🙂

Aga vahepeal sai mu poiste pisike täditytar aastaseks. Kui ma kakskyyrkaamelina (kandes seljas üht ja linaga süles teist last) olin veetnud mõnusa õhtu Kristabi ja Oskari seltsis öölaulupeol, siis suure öö saabudes ei leidnud ma end mitte voodis linade vahelt vaid ikka köögist yks pintsel hammaste vahel, teine agaralt jooni ja värve vedamas. Teadsin kohe, et yhele korralikule tydrukule tuleb joonistada yks tõelise tydruku särk. Hommikuni mõtlesin, et kas kirjutada pildi alla, et tõelises tydrukus on kõik tasakaalus või tõelises tydrukus on natuke kõike. Ei jõudnud ma enda sees otsusele, et kumb neist või äkki veel miskit kolmandat oleks see kõige õigem tekst sinna särgile. Hommikuks oli seljapildi värv kuiv ja siis kirjutasin ettepoole nime ja kinnituse, et seda särgikest saab kandma ikka yks tõeline tydruk. Nimi on tal nii vahva, et ka sinna mahtusid vigurid sisse 🙂

Seljapilt jäigi tekstita, aga selle saab igal hetkel lisada. See eest on pilt ju ise juba piisavalt kõnekas, eks? 😀

Eestvaates on kõik kohe selge:

Ja kokkupakkimisel katsetasin cernit-lillekest 🙂

Ja tegelikult on täna natuke tähtis kuupäev ka. No kui last oodatakse umbkaudu 9 kuud. 9 on selline ilus number. Minu pisike Vantsu saab just neil minutitel 9 kuud vanaks. Enam ei ole tal mingit vahet ei pikkuses, kaalus ega muus arengus ajaliste titadega. Roomab, istub, ajab pysti, astub vaikselt toe najal, pyyab lahti ka juba lasta, turnib ja ronib, uurib hoolega mänguasju, uudistab himuga ringi, voolib kõiksugu hääli ja sööb isukalt. Vot siis sedaviisi on lood siin meie konnatiigis. See on niiiii ilus aeg! 🙂