IVF päevik – 44. päev

Ravimite ja süstidega olen täna graafikus olnud nagu kellavärk ja me oleme juba nii treenitud, et päevane suur süst sai ära tehtud hetkel, mil me Andreasega mõlemad ise telefonide otsas koosolekutel olime. Kõht on kuidagi eriti sinisetäpiline hetkel, aga väga valus täna polnud. Õhtul kindlasti aitas see ka, et ma süstimise saateks laulsin.

Söögist ei ole mul täna midagi rääkida. Ravimite jaoks olen peenleiba närinud ja muu oli kõik vähetähtis. Seega toidujuttu täna ei tule ja tegelikult plaanisin ma üldse hästi kähku täna selle asja siin ära vormistada, et tagasi me lõputöösse sukelduda. Lõpp paistab aina paremini ja viimane lihv muudab asja ilusamaks. Varsti ongi jäänud veel vaid joonistused.

Ja siis jäin mõtlema, et ammu pole enam suurt pilti vaadanud ja oleme siin oma pisikest elu elanud päevakaupa ja rohust rohuni. Veider, aga mul on tunne, et ühelt poolt elaks me nagu vaakumis ja teiselt poolt aeg lendab. Juba ju 44. päeva. Homme on juba kuuenda rasedusnädala viimane päev ja ma isegi ei tea, kas ja kus ja kuidas see pisike inimene mu sees on ja elab. Endiselt on ju risk, et olen ravimeid kunstlikult nii täis topitud, et elame vaid mingis unistuse mullis, mida tegelikult pole. Mitte ühe oma rasedusega, peale viimase emakavälise, ei ole ma kuuendal nädala olnud nii suures teadmatuses. Alati on selleks ajaks olnud kinnitus olemasolust ja asukohast. Ka nende pisikeste puhul, kes hukkusid. Ja nüüd ma siin passin ja ootan sedasi veel terve pika nädala.

Emotsionaalselt on see keeruline, sest nii väga tahaks ju selle täpi endale ligi lasta, aga hirm selle pärast, mllest kõigest on läbi käidud ja tuldud on nii suur, et kui kuidagi saaks ennast vaid ette valmistada juhuks, kui… Ma olen püüdnud olla rahulik, aga vahel on püüdmisest vähe ja ainus, mida sa lõpuks tunned, on süü, et sa ei suuda, ei õnnestuda ega rahulik olla. Sa võid arvata, et suudad ennast petta, aga ega ei suuda ikka küll. Ja ma näen, et Andreas ei ole ka lihtne. Ta on samamoodi ettevaatlik. Minu pärast ja enda pärast, sets ta teab hästi, milleni viis eelmine kord see, kui me katki läksime, kui lapse kaotasime. Ta kardab seda rohkemgi kui mina.

Mõni päev püüame me tõesti vaprad olla. Täna piilus Andreas esimest korda mingit rasedusnädalaid tutvustat lehte, uuris huviga, sai teada, et ametlikult võiks me pisike Hope olla juba üle poole sentimeetri pikk ja turtsatas rõõmsalt, et antud nädalat iseloomustava pildi järgi näeb ta välja nagu armadillo (vöölane, aga mulle meeldib armadill(o) rohkem).

Ja siis tuleb jälle ärevus hinge ja rohkem ei julge. Vara veel. Aga millal ei ole enam vara? Tannuga olin ma 38+5 nädalat rase, kui sünnitama minnes olin kindel, et see rasedus katkeb, sest terve raseduse olin kodus kotil pidanud istuma ja hirm oli nii pähe taotud, et ei tohi veel. Vancuga arutasid kaks arsti mu voodijalutsis, et “peavad selle raseduse lõpetama” 30ndala lõpus. Hirm tema kaotamise pärast läks üle kusagil siis, kui ta 10aastaseks sai. Kõik need aastad ma kartsin, et see üürike, mis antud on, saab äkki läbi. Muude kaotuste valust ja sõnumitest ei taha ma isegi mõtelda. Iga detail on sügavale mälusse graveeritud. Kui vaid nüüd läheks paremini, läheks hästi.

Kui väga tahaks tegelikult osa saada kõigest, mis mu kõhus võib-olla just praegu toimub, osa saada igast päevast, mille jooksul see pisike nii palju areneb, aga veel ei julge, sest äkki on see kõik vaid asjatu lootus ja see oleks liiga julm, kui peab tagasi algusesse jälle tulema tühja sülega. Et olgu ma ikka positiivne? Et ehk peaks kõigest, mis mu sees päriselt pakitseb, üle olema ja nui neljaks endale raiuma, et kõik on ok? Mis hinnaga?

Ma ei ole selline ja ma värisen vastikusest, kui keegi tuleb patsutama, et oh, küll kõik on hästi ja küll kõik õnnestub, OLE lihtsalt positiivne, mõtle häid mõtteid, täida oma anumat. (Saatmise roppused jätan kirjutamata). Ma saan aru, et nende kohutavate sõnade taga on head mõtted ja kavatsused ja tahaks nagu lohutada ja vaeva vähendada, aga nagu ei oska ka, ei leia sõnu ja siis ikka on nagu parem midagi ütelda, mis tundub lohutav. Aga see ei ole ei toetav ega lohutav, sest ütleb tegelikult vaid, et su mure ja hirm on tähtsusetud ja tühised, et ainult sina näed oma hädaorus maailma valedes värvides ja tegelikult on kõik ju ok?

Kes võtab vastutuse nende sõnade ja mõtete eest, kui kõik ikkagi pekki läheb? Ahh? Mina, sest ma ei suutnud olla piisavalt positiivne? Küll järgmine kord läheb paremini, siis kindlasti õnnestub! Ka seda olen ma kuulnud nii palju kordi ja nii paljude käest, et vahel imestan, kust inimesed võtavad selle julguse, selliseid asju lubada. Sest see ju kõlab lubadusena – mina tean, et nii on ja nii läheb. Ikka tead? Need on kõik needsamad sõnastamise vead, mid atehakse siis, kui keegi teeb autoga avarii, kellegi maja põleb maha, naine jätab maha, lähedane sureb, haigus niidab maha – ei, sa ei tea, mida teine tunneb. Ei, sa ei leevenda ta valu mõttega, et küll aeg parandab haavad ja homme on parem. Ja mõtle ikka positiivselt, sellel ja teisel läks veel hullemini. Ole rõõmus, et sul see või teine asi ju täitsa hästi on. Päriselt ka, need sõnumid ei aita mitte kunagi ja mitte kedagi.

Pole vaja endale ette kujutada, et need pingutatud sõnad toetavad ja lohutavad. Sest need ei tee seda. Mitte kunagi. Sellised mõtted võivad tõsta vaid ütleja enesetunnet, et näed, ma tegin ta olemise paremaks, ütlesin, et võta rahulikult, siis läheb käik hästi. Ja kui lähebki hästi, siis vohh, ma ju ütlesin. Kui sellisele avaldusele vastuseks naeratus või pudeneb tänu, näitab see vaid, et see, kes on midagi olulist kaotanud, on siiski veel nii tugev, et tuleb veel ühe löögiga toime. Aga jah, ega meile ei anta ju rohkem kanda, kui me kanda suudame. Ka seda lauset olen ma korduvalt elu jooksul kuulnud. Ka see lause ei aita, lohuta ega toeta. Mitte kuidagi.

Äkki on mu mõtet raske hetkel jälgida? Miskipärast turgatas mulle pähe võrdlus, et kui laps kukkudes väga haiget saab ning lohutamatult nutab, siis mis aitab? See, et ütled talle, et ohh, see on vaid väike müks, ära selle pärast nuta, (poisid ei nuta!) küll see läheb mööda ja mul juhtus üks kord veel hullem asi VÕI see, et võtad ta sülle ja hoiad teda enda vastas, kuni tal parem hakkab? Olete te märganud, et lapsed hakkavad vahel sellise võltslohutamise ja hurjutamise peale veel valusamalt nutma? Miks? Et närvidele käia? Sest nad kohe oskavad jonnida ja manipuleerida? Ei, selleks, et teda kuuldaks, nähtaks ta tõelist vajadust. Kahjuks on neid lapsi, kes on õppinud oma valu alla neelama. Paljud neist lastest on suureks saanud ja nad ei oska ise oma tunnetega olla ja veel vähem oskavad nad teiste tunnetega olla. Kõike tuleb hõssitada ja maha suruda, sest tundeid tunda on paha, oma valu välja näidata on paha ja kohe täitsa ebanviisakas. Pärisel ka? See teeb valu väiksemaks? Mingis vales otsas teebki, aga mitte selle jaoks, kellel valus on. See on kurb. Kui sa muud ei oska teie hirmu ja valuga teha, siis rusikareegel on – ole olemas ja ole vait.

Vahel ei ole sõnu vaja. Kohe mitte ühtegi. Vahel on tark olla vait ja lihtsalt olemas olla. Vahel piisab täiesti sellest, et kinnitad, et oled talle kallis ja hoolid. Stopp! Ja ei sõnagi rohkem, kui ei tea, mida järgmisena ütelda. Aga sa võid ütelda, et sa ei tea, mida ütelda. See võib olla toetav. Aga mitte midagi sellest, mida sa tead. Sest sa ei tea tegelikult midagi.

Päriselus on olemas lähedus, puudutus, kallistus, soe tekk ja veeklaas. Siin, reaalsuse virtuaalses, saab olemas olla kasvõi lihtsalt läbi kallistuste ja südamete, kinnituse, et oled olemas, näed, kuuled, märkad ja oled olems. See on sageli täiesti piisav, sest vahel ongi oluline vaid teada, et me ei ole üksinda.

Ma sain kodust kaasa prantsuse lastetoa, khmm ja muidugi ma tänan ja naeratan viisakusest, kui keegi mulle räägib, et tema teab täpselt, et ma saan tütre või kõik läheb hästi, olgu ma vaid rahulik. Sest kui ma rahulik pole, siis keerangi ma ise kõik pekki? Aga ma naeratan mõistvalt, sest ma saan aru, et ütleja ei mõtle paha, aga kõik minu sees karjub appi, et miks ometi. Kuigi mind on läbi elu peetud liiga impulsiivseks, selliseks, kes enne tegutseb ja siis mõtleb, selliseks, kes ütleb asju, mida ei peaks ega tohiks, siis tõele au andes, on see vaid mingi lugu, mis mind saatnud on, sest kui keegi neist arvajatest vaid teaks, kui palju ma tegelikult alla suudan neelata ja taluda, kanda, siis nad ei ütleks seda iial. Mu elus on neid, kes õnneks teavad, kui sügaval ja pimedas ma vahel käin selleks, et läbi valu ikka valgus valida.

Vot siis. Täna läks täiesti teistpidi lappama. Aga Andrease julgustusel jätan ma selle loo ja need mõtted siia alles. Kui palju on ta nende aastate jooksul mulle ütelnud, et ma ei oleks vait, et ma ei neelaks alla valesid sõnu, mõtteid ja käitumisi, et ma valiks vihast värisemaise asemel vabaduse ütelda välja selle, mis mulle haiget teeb ja mis on lihtsalt nii vale, et ei tohigi olemas olla.

Võimalik, et ma püüan meid lihtsalt kaitsta, kuna tuleviku teadmatus kraabib aina sügavamale ja igaks juhuks peaks ennast kõigeks valmis panema? Ma kinnitan, et hetkel on meiega kõik teadaolevalt ok. Ma loodan, et see nii ka jääb ja tuleval suvel keerleb me elu juba hoopis uute toredate tegemiste ümber.
Aitäh, et te olemas olete. Te olete mulle väga olulised ja kallid.

Tänane pilt tuleb Happyst, kes ei suutnud õues kogu lund ära süüa ja ootas, et ta tuppa tagasi lubataks. 🙂