26th August 2018
, Elu ilusad hetked, Keerulised lood, Meie elu Eestis, Minuga ikka juhtub, Pisikesed toredad teod, Tervishoid

Minu siiruviiruline sisekosmos

Mis ma muud oskan kokkuvõtvalt alustuseks ütelda, kui et kõik-kõik on uus selle aasta septembrikuus! Aga ma alustan algusest. Võtke istet ja olge ootamatuteks pööreteks ja kelmikateks kurvideks valmis.

Kõik algas sellest, et ma armastan tohutult oma tööd õpetajana ja mulle nii väga meeldivad me (üli)õpilased ja nendega koos kasvada ja areneda ja maailma avastada. Ma võin vist uskuda, et mina või see viis, kuidas ma õpetamist ja õppimist näen ja edasi annan, meeldib mu õpilastele ka, sest minu selle kevade viimane tund lõppes suure maasikakausi ja kallistustega. Istusin tookord veel jupp aega klassis, sõin magusaid maasikaid, mõtisklesin elu üle ja nühkisin liigutusest pisaraid. Päev varem olin ma koju läinud teise rühma suure meloniga. See oli nii armas ja nii ootamatu minu jaoks. Aitäh, teile, mu kõige ägedamad tulevased õed!

Kuna kogu see õenduse ja õpetamise teema nii väga mu soontes pulbitses ja ma soovisin veel paremaks saada, teadlikult ja sihipäraselt, siis rääkisin edasiõppimisest õenduse magistriõppes ka enda otsesele ülemusele. Tundus loogiline, et tema on see, kes seda kõige tulisemalt pooldada võiks. Ma proovisin rääkida kahel korral. Ta ei tahtnud mind kuulda, väitis, et “enne lähevad need, kellel rohkem on vaja”. No mis mõttes. Mul on ju ka vaja ja nüüd ja kohe mitte järgmisel või ülejärgmisel aastal või mitte kunagi! See on ometi ka koolile lisaväärtus ja minu jaoks on see minu elu ja minu aeg.

Loomulikult oli ka lihtsam lahendus olemas – saada kraad endise spetsialiseerumise lipu all poolmuidu ja teadust tegemata kätte omas koolis. Seda poleks mulle võimaldatud ja seda ma ei tahtnud kah. Ma soovisin pärisasja ja ka sisu osas soovisin õppida justnimelt õenduspedagoogikat ja -juhtimist. Seda uutel õppekavadel ei õpetata. Seega seadsin ma omad sammud Tartusse ja sain ka ülikooli kenasti sisse.

Selleks, et anda ülikoolile oma õppimatulemise kohta jah-sõna, oli mul vaja saada meie kooli rektori heakskiit. Teades, et mu otsene ülemus sellel teemal tahab kaasa rääkida (loe: omada kontrolli), saatsin oma nakatava rõõmuga kirja neile mõlemale. Rektori, kellest ma väga lugu pean, vastus ei jõudnudki minuni. Otsene juht aga vastas. Kibedalt. Valusalt. Alandavalt. Diskrimineerivalt. Ja mitte ainult minu suhtes inetult.

Püüdsin seda põlgust enda jaoks söödavaks muuta. Ja alla neelata. Kuu aega püüdsin. Aga kõrvus kumisesid ähvardused. Ma olin kevadsemestri jooksul näinud juba liiga palju… Seda, kuidas osasid vanu olijaid, tegelikult raudvara, mõnitati ja alandati. Ja kui ma lisasin sellele põhjused, miks mind jäeti kõrvale projektidest, juhendamistest, muuhulgas ka preemiast, ning suhtumisest minu edasisse arengusse, siis vaatasin ma endale ausalt otsa ja küsisin, kas ma saan, suuda ja tahan sedasi seal selle juhi ainuvalitsemise ajal jätkata? See otsus ei olnud lihtne, sest mulle meeldib mu töö tohutult ja mulle meeldib olla osake tulevikuõdede kujunemise teel. Aga sedasi, hetkel, nii nagu seal praegu on, ma ei saanud jätkata ka kogu austuse ja armastuse juures selle kooli, endale kallite õpetajate ja õpilaste suhtes.

Seega läksin ma Šveitsist naastes, kus mul oli aega asjad enda peas väga pulkadeks võtta, kooli ja andsin teada, et ma ei jätka oma töösuhet hetkel antud õppetooliga, sest on minu inimõigus õppida ja areneda ja olla koheldud võrdsena. Pealegi, mis oleks parem olnud? Näiteks see, et ma keset semestrit suure pauguga lihtsalt minema tulen? Ei, kui, siis nüüd ja kohe. Ausam kõigi vastu.

Kas ma lahkun igaveseks? Kui see minust sõltub, siis kindlasti mitte. Kokkuvõttes lähen ma just selle nimel Tartusse õppima, et tagasi tulla (või edasi minna) ja Eesti tervishoidu sisulise kvaliteedi poole suunata. Ma usun, et see muutus on võimalik. Kui ma seda ei usuks, siis ma ei raiskaks oma elu ja aega selle nimel elamisele. Vahel on elus aga see hetk, kus tuleb osata lasta asjadel minna. Endale kallite inimeste, õpetajate, üliõpilaste jaoks olen ma alati olemas.

Paberimajandus sai korda ja siis korraga toimus mu peas mingi vabanemine. Kes ma olen? Mida ma tegelikult elult tahan?

Ega ju õenduse õppimine ja õpetamine pole kitsalt ainus, mida ma teen ja tulevikus teha tahan. Ma olen seda ju kogu aeg teadnud, aga pole teile täpsemalt rääkinud, et ma olen ka kriisiabi kogemusnõustaja. Ma olen läbinud esimese taseme pereterapeudi õppest ja soovin selle teemaga kindlasti ka võimalusel jätkata. Ma õpin hetkel grupijuhtimist ja ka sellega soovin ma kindlasti jätkata. Need teemad on omavahel minu jaoks nii väga seotud ja täiendavad teineteist. Jah, ma soovin teha paljut ja olla paljut. Soovin olla õpetaja, nõustaja, terapeut, rühmajuht, superviisor, coach ja kõike seda eraldi ja kõike seda korraga ka. Minu elu keerleb inimeste heaolu ümber ja kuna mul on suutlikkus ja valmisolek olla olemas ka väga keerulistel hetkedel, siis see on see, kes ma olen ja olla tahan. Ja mul on väga palju veel õppida, et jõuda sinna, kuhu ma soovin ja ma teen selle nimel järjepidevalt tööd.

Aga on veel midagi.

Magusad mustikad jogurtijäätises? Mitte ainult…

Mul on olnud nii kaua, kuni ma ennast mäletan, üks suur unistus.

Unistused teatavasti on selleks, et täide minna? Muidu pole ju mõtet unistadagi. Lotovõidust pole ma kunagi vaevunud unistama, sest see tundub liiga ebareaalne, aga oma unistusest (laste)kohviku loomise kõrval olen ma rääkinud ka teile varasemalt, et ma olen alati soovinud osata pildistada. Ma olen aegade jooksul mõnedki korrad proovinud ise õppida ja ma võin saada aru paljust, aga kardan ikkagi kaamera tehnilist poolt. Ma saan aru, et mul on võimalik kaamera selge loogika järgi panna tegema neid asju, mida ma soovin ja kui on selline ruum ja valgus, siis saab sellise ja sellise pildi just selliste sättimistega ja nii edasi, aga vaat just see on see, mida ma pole läbi hammustanud. Ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma oma kaameraid kartma. Need olid kuivikuna riiuli katusel ja ootasid seal ma ei teagi mida. Samas ei ole mu hirm takistanud aga telefonikaamerat igapäevaselt ja igas olukorras kasutamast, sest ma märkan ja näen ja püüan kinni. Hetki, inimesi, emotsioone.

Et siis millest ma unistan ja mida ma oma elult tegelikult tahan kõige selle kõrval mida ma nagunii teen?

Seda küsisin ma ka endalt. Ma tahan olla fotograaf. Ma tahan osata pilte teha. Vabalt, voolavalt, teadmisega ja ka ülinõudlikul hetkel anda endast parim, et tulemus õnnestub. Maksimalist minus elab ju nagunii oma elu. Vot seesuguseid mõtteid heietasin ma oma peas, kui ma viimaseid puhkuse päevi päriselt ka puhkusena tundma hakkasin. Ja siis vaatas mulle korraga ekraanilt vastu Tallinna Polütehnikumi reklaam, et neil vastuvõtt alles käib… ka fotograafiasse… Ja ainus tunne, mis mind korraga valdas, oli see, et ma TAHAN oma unistuse teoks teha, sest mu vabandus, et tehniline oskus hoiab mind tagasi, on juba üks ütlemata hale vabandus ja kui palju on neid, kes pole kunagi fotograafiat õppinud ja saavad suurepäraselt hakkama. Mina olen aga see, kes usub kooliskäimisesse ja õppimisse juhendaja käe all, kes asja valdavad. Mulle meeldib õppida ja mulle meeldib õppimise protsess palju enam kui ise helikopterite leiutamine. Seega, see on minu võimalus!

Nii. Vaatasin üle nõudmised ja tingimused kooli sissesaamisele. On vaja läbida 15minutiline vestlus, mis koosneb kolmest osast – portfooli analüüsist, kodusest ülesandest ja ingliskeelsest ettekandest. Nii, oma portfoolio saaksin ma mingis mõttes kokku. Ülesandega, mis eeldas 15. augusti ajalehest artiklile sobiva foto tegemist, sellega uskusin, et tulen ka toime. Ja inglise keeles ennast inspireerinud ja eeskujuks olnud fotograafi leidmisega mul probleemi polnud, see tuli varrukast. Neid oli palju, aga keskendusin kahele. Hingasin sügavalt sisse ja välja.

Kuna koolis õpetamine mind sel sügisel ees oodatud kujul ei oota, siis ootamatul kujul koolis õppimine oleks väga tore lahendus? Kahes koolis õppimine, kui korrektne nüüd olla, aga kuna teine on sessioonõpe, mis toimub neljal päeval kuus ja seda teevad teised ka täiskohaga töö ja vahel ka enama kui täiskohaga töötamise kõrvalt, siis ma saan kahe kooliga hakkama küll. Peale Andrease ja Ingridi, kes iga päev mu selja taga istuvad, ei julgenud ma sellest mõttest kellelegi kõssata enne otsustavat sammu.

Ja siis ma viisingi oma paberid vastuvõtu töötaja kätte. Neil on Polükas veel vana hea vanakooli süsteem – tuleb kohale minna ja avaldus täita ja tunnistust näidata – ma leidsin isegi oma keskkooli tunnistuse üles! Ja üks dokumendifoto oli vaja ka neile viia. No ja siis tuli leida endale nimekirjast sobiv vestluse aeg ja ka sobiv aeg testi tegemiseks. Test?! Seda polnud ma inforägastikus näinud. Test polevat üldse hull, põhikooli reaalainete materjali peale. Johhh… mina ja mu põhikooli reaalained. Kangestusin. Mida ma sellest ajast üldse mäletan? Peas haigutas tühjus. Meenus füüsikaõpetaja irvitav hääl, et kui me, lollakad, tema (füüsika)tundidest ka midagi muud meelde ei jäta, siis Ohmi seadus peab meil surmatunni peas olema. Veider, aga peale õpetajatrauma on see tõesti ainus valem, mis mul peas on füüsikast. Mitte, et selle sisu mulle ülemäära selge oleks. Aga valem on peas. Ma pean tunnistama, et optika oli füüsikas ainus, millest ma üldse kunagi päriselt aru sain kooliajal, aga see oli juba keskkoolis. Aga keemia? Matemaatika? Uiiiii!!

Arvake ära, millest olen ma läbi elu näinud õudusunenägusid? Sellest, et ma olen tagasi põhikoolis. Ja ma ei saa hakkama. Põhikooli vaieldamatult kõige ilgemad ained ja ka vastikumad õpetajad olid mul just füüsikas ja matemaatikas. Ma päriselt ka kartsin neid inimesi ja nad elavad mu õudustes siiani. Kaasajal tahan ma muidugi uskuda, et ega nad inimestena nii vastikud polnudki, aga ju see oli mingi olek või poos, millega enda üleolekut näidata ja arvata, et see aitab meil keerulisi aineid kergema vaevaga omandada? Mine tea, aga minu alateadvus on seal 7.-8.-9. klassis veel väga kinni ja ma olen seda teemat väga kartnud. Kui väga kartnud, sellest sain ma aru hetkel, kui selgus, et ma pean minema tegema testi sellel ajal õpitud materjali peale. Sellest pidi saama korraga minu tõehetk, sest ma pidin reaaselt ja ilmsi sellele õudusele otsa minema vaatama. Kas ma suudan? Kas ma saan hakkama?

Ingrid, kes alles sel suvel sama kooli lõpetas, arvas, et see ei saa nii keeruline test olla. Aga tont minu peas oli suurem kui ma ise. Guugeldasin meeleheites, et no mida nad seal ikkagi küsida võivad. Ainus, mille ma leidsin, oli kellegi vihje läbi lillede, et peab Pythagorase teoreemi teadma. Onu nimi oli kusagilt tuttav, aga tema teoreemi sisu? Avastasin, et ega see sisu ka nii väga võõras pole. Ja siis avastasin veel igasugu asju, mis olid mu lapsemälus talletunud kui hirmsad, jubedad, arusaamatud, kättesaamatud, et nojaah, tegelikult on nii paljud asjad ju suisa loogilised ja elatud elu on need mulle palju lihtsamal viisil läbi praktika selgeks juba teinud. Tundus suisa kuritegelik, et kusagil mu sees elas väikene laps, kes selle õudustundega endiselt siples. Täiesti asjatult. Noogutasin endamisi, et näe, veel üks põhjus, miks ma usun koduõppesse aina enam.

Kolmapäeva lõunal olin ma nii valmis, kui ma olla sain. Nuti-Mik-Kerli olid mulle pidanud kümneminutilisi kiirloengu põhikooli reaalainetest ja Andreas püüdis veel selgitada kiirus, teepikkuse ja aja suhet. Astusin mööda päikselist Liivalaia tänavat kooli suunas ja siis juba suunatigi meid ID-kaardi näitamise järel klassiruumi. Ja siis algas test. Vaatasin kaks lehepoolt kiirelt läbi ja avastasin enda rõõmuks, et kõik minu vanad sõbrad olid seal koos ja hakkasin lustiga asja täitma. Mõned muidugi panin valesti ka, sest ülemõtlemine käib asja juurde. Pool tundi hiljem kepsutasin koju. Teepeal helistasin Andreasele ka, et maaa oooooleeeen eeeluuus! 🙂 Ja arvatavasti ei näe ma enam mitte kunagi õudusunenägusid sellest, kuidas ma põhikoolis tagasi olen. Vaat, milleks mul oli vaja sisse astuda veel ühte kooli. Elu ise tervendab meid, kui me tal seda teha lubame. No tuleb ju nii välja?

Ja tund aega hiljem tatsasin ma mustade kaantega portfoolio kaenlas jälle kooli tagasi. Tore, kui kool kodule nii lähedal asub. Neil oli graafik veidi lappama läinud ja ma sain oodata oma aega veerand tundi. See oli hea. Vaatasin koridoris ringi ja pidasin endamisi aru. Ja siis oli tõehetk käes ja vestlus algas umbes sedaviisi:

“Tere, mina olen Eva.”

“Tere, Eva, räägi meile, miks sa siin oled?”

“No ma arvan, et see on ilmne! Ju me kõik oleme siia tulnud ühe eesmärgiga?” vastan ma lõbustatult.

“No aga katsu erineda!”

Löön pilgu maha, hingan sügavalt ja vastan häbelikult… sest ma tean, et see võib olla viimane asi, mida mul öelda lubatakse, asi, mis võib kõigele sirge kriipsu peale tõmmata, sest mul on viimastest päevadest kolme inimese poolt olemas soovitus SEDA teemat seal mitte puudutada… aga ma ei saa, ma pean olema aus, iseenda ja komisjoni suhtes ka, sest kui ma ei sobi nii nagu ma olen, siis polegi ju kõigel mõtet. No pole ju vähimat mõtet luua neile lilledest ja liblikatest illusiooni, kui minu sees on palju-palju sügavam teadmine ja vajadus osata…

“Mulle soovitati seda teemat mitte puudutada, sest see võib teid ehmatada ja häirida, aga kui ma päris aus olen…” vaatsin neljapealisele seltskonnale kartmatult silma… “siis ma soovin üle kõige maailmas osata pildistada surnuid ja surevaid imikuid. Sest see hetk, kui laps on alles nii uus ja kõik on alanud traagiliselt ja temast ei ole veel olemas ühtegi reaalset mälestust, võib see üks ja ainus pilt olla see üks ja ainus asi, mis jääb vikerkaare taha läinud lapsest siia ilma päriselt alles ja võib vanematele nende suures leinaprotsessis olla väga palju toeks…”

Vaikuse, mõistmatuse ja ninakirtsutuste asemel nägin ma sootuks midagi muud. See oli nii hea tunne. Me rääkisime veel paljust, teemast laiemalt ja muudest asjadest ka. Võimalustest ja potentsiaalist, mis minus veel olemas on ja mida ma tulevikus veel teha saan. Ettenähtud 15 minutist sai 35 minutit. See eluhell imeline hetk, kui ma ruumist välja astusin, tungisid pisarad mu silmadesse. Ja ka praegu, seda kirjutades, äigan ma pisaraid, et ekraani näha. Ma sain korraga aru ühest väga olulisest asjast. Sellest, et isegi kui ma ei saa sel korral kooli sisse, siis see on see, mille ma teoks teen ja ma saan sõbraks kaameratega ja ma õpin selle asja selgeks. Sest tegelikult on mu unistus ju veel palju suurem, mis koos selle kaameratundmisega minu jaoks reaalsuseks saab.

Ma olen tänulik neile neljale säravale silmapaarile, kes seal laua taga pika päeva järel istusid, mind kuulasid, küsisid, ütlesid, kaasa mõtlesid, julgustasid, suunasid. Ma olen tänulik endale, et ma selle teekonna ette võtsin ja ma olen tänulik Andreasele ja Ingridile, kes mind väga toetasid ning Nuti-Mik-Kerlile, kes mulle ultrakiire e-kursuse reaalainetes tegi ja kõigile neile, kes sellest hullust plaanist vähem või rohkem teadsid ja pöidlaid hoidsid. Aitäh teile!

Reede hommikul astusin ma reipal sammul mööda Liivalaia tänavat grupijuhtimise koolitusele. Fooripunase taga oodates värises telefon mu taskus. Kobasin telefoni endale pihku… Kiri Polütehnikumist…

“Lugupeetud fotograafia erialale kandideerija. Te olete vastu võetud fotograafia erialale.” 

Mu süda hüppas rõõmust. Vastasin kirjale ja helistasin Andreasele ning huilgasin üle Liivalaia hommikuse liiklusmüra talle otse kõrva sisse, et ma sain kooooooolist vaaaastuse!!! Ohh, taevas, kui õnnelik ma olin ja olen!

Südames sügeles ja ma tahtsin nii väga seda kõike juba ka teile rääkida, aga ootasin, et teen kenasti pühendunult koolituspäeva lõpuni, käin ära väga olulisel kohtumisel ja siis räägin teile ka enda elu suurtest sündmustest. No ikka kohe mõnuga ja suure rõõmuga.

Läks aga nii, et mu öösel alanud peavalu paisus aina hullemaks ja hullemaks ja lõuna ajal kattusin ma üle kere jääkülma higiga ja no nii paha oli olla, et sure või maha. Hommikul ootasin ma lõunapausi, aga lõunapausil letil toite ja menüüd vaadates tundsin, et EI, nüüd on sirgelt kojuminek. Kas te teate seda tunnet, kui te astute tuttavat teed, teil on minna mõnisada meetrit, iga meeter on kaalul, iga hetk on kaalul? Vaatasin vaid ringi, et kui ma nüüd kohe oksendan, siis kuhu ja kuidas seda viisakam teha on. Mul seesugune kogemus varasemast puudus. No nii hullult paha pole mul avalikus kohas veel elades olnud. Aga ma jõudsin koju. See oli koleda olemise juures hea tunne. Ja siis vajusin meritähena voodile. Litsusin pea kahe padja vahele ja avasin silmad järgmine kord viis minutit enne koolituspäeva lõpp. Jubekahju oli, et ma päeva teisest poolest ilma jäin, aga ma usun, et ma suudan selle puuduva osa ise üles ehitada enda jaoks.

Õhtul võtsin end kokku ja vedasin kodust välja väga olulisele kohtumisele. Pea valutas endiselt. Iiveldas endiselt. Aga kohtumine oli nii armas ja tore ja vajalik ja õhtune õhk oli vanalinna külje all nii vaikne ja ilus. Pardid sulistasid tiigil ja ma pidasin endamisi plaani, et äkki meil võiks kodus akvaarium olla. Hiljem, koju minnes, tuli Andreas mulle poolele teele vastu. Itsitasime mu südamepahaduse üle, et nooooh, kui see pole nüüd mingi veider haigus, siis kas see võib olla reaalne, et kui ühes kohas on koos juba imeline täius, siis on nüüd vaja üht pommuudist ja kõige tipuks selgub, et ma olen veel rase kah?! Ei noh, see me elust hetkel ju just puudu veel ongi. Just siis, kui arvad, et mis seal ikka, aeg on edasi liikuda. Aga saatuse magusa irooniana oleks see muidugi omal kohal. Hetkel vastust ei tea. testmiseks on liiga vara ja veretesti ma selle pärast ka tegema ei torma. Seega on, kuidas on, eks ma hoian teid kursis, sest see iiveldus on jube. Tõenäoliselt on see ikkagi vaid mingi imelik haigusevärk, aga no mine tea. Kolmas päev iiveldust ja peavalu? Ideid? Kehatemperatuur on normis.

Aga mõelda vaid, minust saab päriselt fotograaf! Ja ma õpin usinalt õendusteadust ja kõiki neid muid asju, mis mind just minu teel kõige paremini toetavad.

Ma olen teel. Mugavate roosade papude sahinal astun oma samme. Ja mis muud, kui astume siis koos uuele hullule ja huvitavale kooliaastale vastu. Ma olen varsti elukestva õppe üsna väljapaistev eksemplar, eks? Igal juhul valitseb minu sisekosmoses iiveldusele ja peavalule lisaks imeline ootusärevus ja selline suur selgus, millesarnast pole ma seal veel varem näinud. Ma tõsimeeli usun, et unistused on selleks, et neil teostuda lasta ja usun ka, et kui miski, mida muuta ei saa, tundub vale ja valus, siis tuleb sel minna lasta, sest õiged asjad leivad alati tee (tagasi või edasi) Su juurde. Unistage julgelt, sest elu ongi üks suur seiklus! Vuuhhhuuu!

 

PS olgu lisatud antud loo esimese teema jätkuks, et mu koolipoolne meiliaadress kustutati enne, kui ma neile oma töölt lahkumise põhjustega nõutud Exceli tabeli sain tagasi saata. Tegelikult ei huvitanudki kedagi, miks ma minema pidin? Ju siis. Aga nüüd korraga huvitab? Või huvitab hoopis miski muu?

 

Comments 20

    1. Post
      Author
    1. Post
      Author
  1. Niii hea oli lugeda kellestki sellisest, kes on nagu ma ise 🙂 Õpin kahes erinevas kohas, töötan kahes erinevas kohas ja kasvatan lapsi ka. Ja nii palju on veel asju, mida teha tahaks 🙂 Eks kõigepealt teen ära need, mis praegu pooleli ja siis vaatan, mida järgmiseks ette võtan.

    Sulle edu valitud erialadel ja kõiges, mida veel ette võtad 🙂 See fotograafiaidee on super, olen seda siiani vaid välismaalastel näinud, eestlased vist on oma lastest ise pilti teinud…

    1. Post
      Author

      Nii äge on teada, et sarnase kulgemisega on veel ägedaid inimesi! 🙂
      Aitäh Sulle ja edu ka Sulle kõigis Su tegemistes! 🙂

    1. Post
      Author
  2. SEE KOOL on koht, kus õpitakse Tallinnas õendust bakalaureuse tasemel. Kuid ausalt, jääb mulje et “nende” õppekava on Keskeri haridusest lahjemgi.
    Jääb mulje, et juhtivatel kohtadel istuvad isikud käituvad nagu pensionieas vanakesed, kes leidsid omale vähe harituid, kuid osava pugemisoskustega õppejõust pooldajaid, aitamaks säilitada armsat pensioni lisasissetulekut ehk siis sellega justkui tekitatakse n.ö ringkaitset. Suuremad muudatused õppemetoodikas tähendaks, et juhtivad isikud peaksid oma käitumismustreid ja teadmised muutma aga teada värk et vanu kalu ümber ei õpeta, neid lastakse ainult hakklihamasinast läbi kotlettideks 🙂

    Ei tea, kui palju õppejõudude ja tudengite tagasisidest on kinni mätsitud või “unustatud” prügikasti.

    Elus ei saa varjata kahte asja – päikese valgust ja tõde.

  3. Oled ülimotiveeritud eetiline Tegija. Soovin sulle palju edu ja erialaseid kvaliteetseid suhted. Naudi oma tegevusi Carpe Diem.

    1. Post
      Author
    1. Post
      Author
  4. Lahkusin koolist minagi just inimestesse suhtumisest tingitud p8hjustel. Armastasin olla 6ppijatega tunnis, aga sain peagi aru, et tund ja 6ppija ei ole tegelikult justkui olulised. Oluline on kui k6vasti kisada jaksad ja pugeda suudad. Siis on Sul koolis hea. Eriti valus oli n2ha, mida tehakse just, nagu Sa nimetasid, raudvara ehk vanade olijatega. Kurb. Edu Sulle ja ait2h Sinu julguse eest!

    1. Post
      Author

      Aitäh Sulle! See kisa ja pugemise asi on veel takkajärgigi nii vastik, et iiveldama ajab, aga eks igal pool on omad normid. Ma küll oskan kisada, aga sootuks muudel kaalutlustel ja eesmärkidel. Ilmselgelt meile need normid sellisel kujul siis ei passinud. Ja ma usun, et sedasi on palju parem. Aga lootus, et asjad päriselt ka ühel heal päeval püsivalt paremaks muutuvad, elab minus edasi 🙂

  5. Hei Eva,

    Lugesin Su postitust juba ammu-ammu, aga täna mõtlesin taaskord sellele peale pärast ühe lapse Ingliks saamist, et see eesmärk, miks Sa fotograafiat läksid õppima on niivõrd armas.
    Kui ma peaksin kunagi olema sellises situatsioonis siis tean, et tahaksin temast jäädvustust, mida saaksin alati endaga kaasas kanda 🙂

    1. Post
      Author

      Aitäh, Sulle, kulla Lisett!

      Iga päevaga olen ma rohkem ja rohkem selles teemas sees ja mu missioon on püha ja veendumus, et ma õiget asja ajan, aina kasvatab liha luudele. Ma tean, et see ei ole lihtne, aga see on nii väga vajalik, et pisikesed lahkujad jõuaksid enne minekut siia oma tillukesed jäljed meie juurde tippida, et nende lahkumisega veidigi kergem leppida oleks ühel paremal päeval.

      Mul on nii hea meel teada Sinu arvamust ja mõtteid. Aitäh!

  6. Väga tore, et teed nagu süda ütleb ja õige tundub 🙂

    ps. fotograafiat olen tahtnud ise ka õppida, aga ei teadnud, et ei saagi lihtsalt minna kooli õppima? Kas on mõni kool, kus võiks ka lihtsalt enda jaoks õppida, ilma et oleks suured plaanid fototulevikuks? 🙂

    1. Post
      Author

      Ma usun, et ka Polütehnikumis saad õppida vaid ka endale. Lihtsalt tamp on meil olnud hullupöörane ja kui ka ehk alguses pole plaani, siis see plaan võib ligi imbuda. Aga endale õppida saab ikka ja ka koolitöid siis vastavalt rohkem omas mahlas teha. Ma kahe kuu järel julgen tõsiselt ja südamest soovitada. On hull ajastu, aga see hull on nii äge, et ma ei vahetaks seda eluilmas mitte millegi vastu 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *