Mis võib olla toeks leinas, kui kaotad lapse raseduse alguses

Laste kaotused ja sünnid on olnud elus mu suunanäitajad ja -muutjad. Katsumused on mu rahutut hinge ja uudishimulikku meelt edasi utsitanud. Ma olen otsinud oma rada. Kõige valgustavam ja olulisi vastuseid andvaim oli doulaks õppimine. Kui enamus sünnitoetajaid keskendub naise ja pere sünnituseks ettevalmistamise, sünnituse aktiivses osas ja sünnitusjärgsel perioodil toetamisele, siis mina valisin õppimiseks programmi, mis kõigele sellele lisaks keskendub peaasjalikult hoopis viljatuse, raseduse mis iganes järgus katkemise ja surnult sünnile. Sünnitoetaja ülesannete helge ja rõõmsa poolega tegeleb palju hakkajaid naisi. Sünniga seotud kaotuse puhul mitte nii palju. Jah, vahel on ka raseduskriisinõustajad sünnituse ajal naise kõrval ja teevad võimaluste piires vähem või rohkem üsna sedasama, mida mina olen õppinud tegema. Lisaks kaotuse mõistmisele, selle tunnustamisele, et raseduse kaotus on kaotus ja oma lapse leinamine on normaalne reaktsioon kaotusele, on oluline luua mälestusi, luua lugu ka siis, kui seda veel väga pole, sest keeruliste unenäosranaste mälestustega on palju raskem kohaneda. Komplitseeritud leina risk raseduse kaotuse puhul on suur. Oma leinas üksijäämine ja mõistmatuse kohtamine on liigagi tavapärased.

Kuidas ikkagi leinata kedagi, kes oli nii pisike, et teda polnudki veel nagu olemas? Mida seal leinata on? Paraku on seal leinata kõike ja veel enamat…

Kui pisike inimene on jõudnud ema südame all kasvada vaid õige napilt, siis pole veel kuigi palju seda, millest kinni haarata, hoida ja lahti lasta. Võib-olla on olemas positiivne rasedustest, äkki ka ultrahelipilt, äkki on midagi veel. Vahel on tunne, et kõigest tuleb kohe ja ruttu vabaneda. Et siis saaks nagu leinast ka rutem lahti. Kas saab? Enamasti mitte ja vahel on kahetsus hiljem kibevalus, et liialt kiirustati. Pole olemas õiget hetke ega aega, aga üht olen ma elus õppinud – kiirustada ei tohi, oluline on endale ja teineteisele ja leinamisele aega anda.

Imepisikese inimesega rääkimine, kes su südame all kasvab või enam ei kasva, võib olla nii kauge ja võimatu, et veel ei oska. Kui ema ei oska, siis arvatavasti on isal veelgi keerulisem. Kirjutada kiri sellele, keda olemas pole ega olema ei saa, on väljakutse. See ei ole lihtne. Ja kuigi kirjutamine on paljude jaoks teraapilise mõjuga, siis tuleb ka selleni kuidagi jõuda. Vahel aitab visualiseerimine, et pisike inimene oli olemas, tema hing on olemas ja alles. Vahel aitavad märgid ja sümbolid. Vahel mõte sellest, et tema hing on nüüd taevas, pehme pilve peal või istub linnukesena oksal su akna all või sajab vihmapiiskade või lumehelvestena su juurde. Võimalusi, kuidas tajuda kellegi lähedalolekut, on palju. Ei tasu meelt heita, kui ei oska kirjutada tühjusesse ja küsida küsimusi, millele vastuseid ei tule. vahel piisab sellestki, kui ütelda iseendale, et minu sees kasvas pisike inimene, ta oli päriselt olemas. Mul läks Elliannale kirjutamisega eelmisel aastal aega terve pikk igavik. Enne kui ma oskasin ja suutsin. Lõpuks hakkas mul kergem.

Vahel aitab, kui oodatud ja kaotatud lapsele nimi anda. Vahet ei ole, kas temast oleks saanud poiss või tüdruk, sel hetkel loeb see, mis on kaotaja südames. Kuigi meie Hope oli inglise keeles alati esimesena kuidagi tüdruk, siis ei välistanud me iial, et ta võis ka poiss olla. Hope oli tema ootuse nimi ja slele sai ta kuidagi täiesti juhuslikult läbi suure lootuse. Oluline oli laps, kes oli me poole teel, mitte tema sugu. Ellianna puhul, kes kasvas mu sees väüga vales kohas ja kelle pisike elu tuli seepärast lõpetada, oli mul nii väga tüdruku tunne, sest kõik oli nii teistmoodi võrreldes eelnevate kogemustega. Aga võis ka tema olla poiss. See ei olnud ega ole ka täna oluline. Minu jaoks oli eelmise aasta laps Ellianna ja see mei praegune pisike Hope. Kui suur väärtus võib olla sellele, kui oma kaotusest saab rääkida nimega, seda mõistab ehk siis, kui keel väsib väänamast minu esimene, teine, kolmas kaotatud rasedus. Nimeandmine lapsele, kes tulla ei saanud või ei jaksanud, võib olla ühelt poolt kergendus ja teisalt poolt ka austusavaldus. Nimesid antakse muidu ju neile, kes on päriselt olemas olnud ja kui laps on olemas olnud, siis on ta olemas olnud ja tal võib olla nimi mitte ei pea teda alati nimetama peetunud või kaktkenud raseduseks aastanumbritega. Äkki toetab seda mõtet see, et lapsed annavad nimesid oma nukkudele ja mänguloomadele? Miks siis ühel nii oodatud imepisikesel inimene ei võiks nimi olla. Ma isegi leian, et see nimi peaks tal olema. Ja kui ma ei oleks Ellianna kaotuse ajal ja järel õppinud ise parasjagu doulaks, siis tõenäoliselt ei oleks me nimeleidmiseni kunagi jõudnud. Kui vajalik see oli, seda näen veel ka nüüd, hulk aega hiljem. Me räägime temast nimega, mitte kui emakavälisest rasedusest. Nii oli ilusam ja parem.

Äkki seostus või võiks seostuda selle pisikese lapsega mõni lugu? Sümbol? Tegelane? Hope´i puhul oli see eksimatult kala. Minu puhul, kes iial pole raseduse ajal ühtegi isu ega tungi tundnud, oli mu suur kalaihalus ikka päris veider ja armsalt naljakas. Ma teadsin juba haiglas puhastust oodates, et ühel päeval tahan ma endale päris Hope´i suurusega pisikest tätoveeritud kala. Haldjatiibadega kala. Ma pole teda veel joonistanud, aga küll ta tuleb, kui aeg küps.

Ma jõudsin Hope´ile osta pisikese toreda musta-valgetriibulise pehme pesukaru moodi mängulooma. Ma olen varasemalt mänguasjade ostmist alati edasi lükanud miskipärast ja läinud raseduse alguses pisikeste sokkide teed, aga sel korral nägin poes seda nunnut pesukaru ja tekkis mingi äratundmine. Kui te tulevikus me perepiltidel triibulist pesukaru näete, siis teate, et mulle või Andreasele oli oluline ka märk Hope´ist pildile tuua. Me pere selle aasta jõulupildil on ta olemas.

Selliste värvide, sümbolite, mänguasjade ja muu seesuguse piltidele toomine võib olla leinaprotsessis ja soovis mäletada (mitte alati vaid mälestada) omal kohal ja oluline. Puuduva osa eitamine on valusam ja valem kui selle teadlik markeerimine isegi siis, kui muu maailm sellest aru ei saa. Iseäranis oluline tundub see olevat vanemate jaoks laste piltidel, kus on pere lapsed koos, et puuduvad pusletükid oleksid ka olemas. See annab südamesse rahu ja need puuduvad lisatükid on vajalikud just nii kaua kuni nad on vajalikud. Jaa, muidugi saab äärmustesse laskuda ja valust üle piiri minna, kinnismõtte külge klammerduda ja sellega tuleb eraldi tegeleda, aga mäletamises ja kaasamises ei ole mitte midagi halba.

Fotodel on tugev mõju. Paljud pisikesed lähevad paratamatult koos katkemise verega otse potti ja saavad ringiga taas loodusega üheks. Paljud pisikesed, kes pikemalt on südametukseteta ema kõhus olnud, on oma õrna vormi kaotanud ja saanudki üheks verega, millega koos nad väljuvad või välja puhastatakse. Vahel ei ole õrnad kehad enam ühes tükis ja vaatepilt on hirmutav. Romantilist pole selles kõiges midagi, aga selles võib olla mingitlaadi ilu ja rahu ja mõistmine ja leppimise algus. Ma olen õppinud, kuidas vannitada mikrobeebit ja kuidas on oluline valmistada vanemad ette vaatepildiks ja sellekski, et vahel eemalduvad keha küljest jäsemed ja pea puhastamise käigus. Vaatama sundida, liigselt julgustada, ei tohi kedagi ei enda ega kellegi teise pisilast. Küll aga usun ma, et kui on võimalik, tuleb pildistada. Võimalikult puhtalt ja esteetiliselt. Vajadusel keerata fotod mustvalgeks, mis veidi nähtavat aju jaoks pehmendavad. Ja neid pilte tuleb hoida turvaliselt, sest liiga sageli tuleb soov ikkagi näha hiljem. Andreas keeldus vaatamast nii esimesel päeval kui ka enne matmist, aga kuna ta teadis, et ma pilte tegin, siis palus ta näha igat kui viimast pilti mõni tund peale matuseid. Võib tunduda veider, aga tal hakkas kergem.

Kui vaatepilt on liiga keeruline või pole millestki pilti teha, siis saab joonistada. Kui pole teada täpseid mõõte, siis saab leida umbkaudsed rasedusnädalale ja -päevale vastavad mõõdud ja samas saab alati kujutada pildil ka hinge, mille suurust ei defineeri keegi, see on vaid südame otsus ja äratundmine. Ja pildistada saab esemeid nii loodusest kui mujalt meie ümbert, mis markeerivad pisikese kaotatud lapse suurust või kuju. Saab teha ka eraldi kujukesi ja kunsti. Iga asi, mis aitab kuidagi armsalt ja esteeiliselt visuliseerida enda kaotust, võib toeks olla sellel teekonnal.

Mida teha pisikese maise kehaga? Sageli rändavad nad vetsupotti või prügikasti ja saavad sedasi taas maailmaga üheks. See on ok, sest see juhtub sageli ka võimaluseta midagi mudu teha. Vahel on võimalus teha muud, aga puudub teadmine või oskus või vahendid teha midagi muud. On ok, kui ei taha kõige sellega üldse tegeleda, pole ju vähimat kohustust. Pealegi on ise ja üksi kõige selle sees olles, kui see koletult haiget peaks tegema, väga keeruline teha otsuseid ja näha kaugemale sellest halvavast hetkest. See on koht, kus teiste teadlik toetus võib appi tulla. Aga kui palju on neid, kes on ja jäävadki oma mure ja mõtetetega päris üksinda?! See on veel teistpidi väga kurb…

Matus on rituaal, mis aitab üht ringi ja teekonda lõpetada. On neid, kes väidavad, et ei salli matuseid. Enda emotsioonidega on vahel väga raske silmitsi seista ja teha seda üksinda, võib tundududa ilmvõimatu. Vahel on ka nii, et polegi midagi veel või enam matta. Vahel saab seda, mllega hüvasti jätta ka ise teadlikult tekitada. Kes usub mahamatmisesse ja mullaks saamisesse, kes põletamisesse, kes millessegi kolmandasse.

Me Andreasega usume tule puhastavasse jõusse. Kui meil ei oleks olnud Hope`i pisikest keha, siis oleksime me rituaali mõttes võinud põletada lihtsalt veriseid pabereid või kirjutanud paberile talle sõnumi või kirja, joonistanud paberile kasvõi lihtsalt pisikese südame ja selle ära põletanud. Ultrahelipilti ei kiirustaks ma põletama, sest seda tahan ma alles hoida. Küll aga koopia sellest võiks olla ka üks võimalus. Vahel saab karbikese sisse püüda ka vaikuse ja tühjuse, armastuse või millegi muu, mis sümbolina oluline tundub ja peab just sel hetkel maailmaga üheks saama. Lõpetatuse tunne, võib-olla ka uue lootuse tunne saab tulla siis, kui selleks on õige aeg. Leevendust võib vajada samahästi ka see kaotuse valu, kus oli lihtsalt nii suur usk ja lootus ja unistus, mis iial kaheks testitriibuks ei vormunud. On oluline anda endale hingetõmme ja see, et lahtikistud lootus ja rahu leiavad üles jälle oma veidi vähem valusama koha. Vastuseid ja põhjuseid on sageli võimatu leida, aga otsade kinnisõlmimine on ometi nii oluline selleks, et edasi minna. Kinnijäämine ei aita.

Vahel on abiks inglid ja haldjad ja hingelinnud. Oluline on tunne, et oled hoitud, et laps on hoitud, et keegi kaitseb ja valvab ta üle, et ta on heas kohas. See vajadus võib tulla ühes pundis või osadena, isiklike mugandustega. Ma olen hingelindusid oma töös kõige enam kasutanud ja vist pea igal ühel neist on olnud oma ülesanne. Pisike voolitud või muul viisil valmistatud linnuke, mis mahub pihku, võib lohutada, sest kannab endas kõike seda, mida teda kandma pannakse ja lisaks hoiab ta endas valgust ja helgust. Ta on linnuke, kes ei jäta sind üksinda, kes loeb salasoove, toimetab kohale südamesosinaid ega karda tumedaid tundeid ega mõtteid, ei kohku pimeduse ees. Linnuke, kes laotab oma pisikesed tiivad Su südamele kaitseks ka siis, kui sa ängistusest ja vihahoos ta vastu seina kildudeks oled visanud. Ta mõistab. Loeb mõte. Loeb tegu.

On nii palju võimalusi, mis ühel või teisel viisil abiks ja toeks võivad olla. Vahel tulevad vajalikud asjad ja mõtted ise me juurde, vahel ei oska jälle millegi peale tulla ja haav hinges lihtsalt valutab. Kõigest kõige olulisem tundub mulle aga see, et oma valu ja kurbusega ei tohi üksi jääda. Jaa, me ümber on inimesi, kes oska ega mõista, kritiseerivad, annavad võltslubadusi ja tunnevad ennastki kõrvaltvaatajana nurkaaetuna ja ahastuses. Ka toetaja vajab tuge ja vahel ka nõu, ideid, usku, et need võivad aidata. Leinamine ei ole kiire protsess. Otseteed viivad vaid ummikusse.

Iga sünd, ka kõige pisema mõttetäpikese sünd me mõtetes, unistustes ja soovides on valmisolek. Iga sünd, ka see, millele pole antud elamise võimalust, on mingis mõttes sündimise päev, sünnipäev. Igast mõttest ja soovist ja unistusest jääb jälg, vahel ka imepisikeste jälgede nii oluline rida. Nagu pärlikee. Ja see on päriselt olemas me südame sees. Seda pole vaja maha kiskuda ja ära visata. Kallist mälestust ei saa enda seest välja lõigata, aga võib minna aega enne, kui seda pisikeste aga nii oluliste jälgede rida kanda jaksad. Anna endale ja teisele see aeg.

Kas seesama laps tuleb taas? Tuleb keegi teine? Kas järgmine kord läheb paremini? Seda vastust ei tea keegi. Aga lootus elab edasi.

HOIATUS! Järgmises loos näitan teile pilte sellest, kuidas ma pisikese Hope´iga kohtusin ja kuidas me ta vabaks lasksime. Usun, et foto, kus pisike Hope on mu peopesas, kuigi puhas ja täiesti ebamäärane, võib olla häiriv ja teha äkki ka haiget. Seepärast palun Sind, kui tunned, et see teema võib kuidagi häiriv olla, siis hoia ennast ja ära vaata järgmise postituse pilte (vähemalt esimest ja viimast pilti mitte). Minu jaoks on oluline, et Hope´i pildid siin on, aususe mõttes ka värvilisena, sest ta oli ja on meie laps just sellisena nagu ta olla jõudis nii me unistustes ja mõtetes kui ka maise väikese vaarika suuruse kehana.

Armastuse ja hoolimisega,

Eva

Jälgi mind Facebookis:

Leave a comment