Öös on mõtteid… Rasked ja keerulisi, aga kuna elus on ikka ka head ja säravat, siis sissejuhatuseks jagan teiega hoopis enda ideid lastetubade kujundamisest 🙂
Midagi printsessile või printsile. Minu lahendust ja teostust sellele kavandile olete te juba aastavahetuse paiku näinud 🙂
Mõnusalt mahe ja maalähedane tuba
Rohujuurele lähemal väike, pehme, soe, särav ja armas 🙂
Pisikeste põnnide mängumaa 🙂
Kui pisikeses tüdrukus elab baleriinipisik…
Või ehk midagi tulevasele tshempionile?
Või minge te ka metsa! 😀 Kännud, muide on mõnusad ja pehmed ja nendega saab kasvõi padjasõda pidada 😀 Ja lõke on kujundlik element, mäletate ju ise ka, et Nuki kolis päris lõpsu ikka metsast inimeste sekka 🙂
Ja igavene suvi ja puhkus pole üldse mitte paha mõte! 😀
Ma olen jõudnud punkti, kus on aeg asjad ymber hinnata. Eriti need isetegemise asjad. Ma sain nii kõva paugu oma viimasest suurprojektist, millega mulle kõvasti liiga tehti ja veel rohkem teha taheti, et hetkel on minu jaoks kõik, mis ei puutu mu lastesse ja nende kõrgemasse heaolusse, küsitav. Heleda leegiga põleda on… valus :S
Olen viimaste aastate jooksul nii palju joonistanud, et asi on juba käpas – käsi käitub nii nagu aju käsib. Tegelikult on see imetabane tunne. Kõik on väga paigas. Vahel ikka mõtlen, et mis saab siis, kui mu töökäsi kaotab oma osavuse. Kui silmad ytlevad yles, kui juhtub midagi muud, mis võtab mult ära võimaluse teha seda, mida nii väga teha tahan. Aga ma tean, et see poleks kõik veel kaugeltki lõpp, kyll ma siis leiaksin muud vahendid ja väljundid ja lahendused. Kui ma vaid tahan. Tahe on vägev asi. Tahtejõud on aga teatud mõttes paras vaenlane ja enesetapurelv.
Miks ma joonistan? Miks istun ma igal jumala ööl pärast pikka päeva olenemate väsimusastmest siin laua taga ja joonistan uusi kavandeid, uusi särke ja värke tegelikult ju sageli võhivõõrastele inimestele? Ma ei tunne nädalapäevi, ei tunne pyhi. Kui olen ka käinud õhtul lastega väljas, peol või kylas, siis ikkagi istun siia ja teen, mida vaja. Tulen, kohe kui poisid lõpuks magama jäävad, reeglina mitte enne 23 ja tegutsen seni, kuni pisem nõuab 3-paiku oma öist söögikorda. Ja kuigi uni ja väsimus mind murda pyyavad, siis ajan ma puhtalt tahtejõu najal endale veenvalt korrutades MA PEAN! sealt soojast voodist ikkagi pysti ja tulen siia tagasi, vahepeal värviga kuivanud pintslite juurde, et jätkata sealt, kust pooleli jäi. Mulle ei meeldi töid pooleli jätta ja kui laste uni just väga rahutu pole, siis katsun võimalusel alati asja hommikuks valmis saada või vähemalt mingisse teise etappi viia. Ja äratus on taas kell 9-10. Lõunaund ei ole mu suurem maganud ajast, mil ta sai aastaseks. Pisema uinakud on kerged ja mööduvad valdvalt minu syles. Seega päeval pole mul lootustki leida aega puhkamiseks. Ja mul ei ole aeg endale. Ma ei mäleta, millal hoidsin viimati käes raamatut, mis polnud kirjutatud lastele või vaatasin mõnd filmi, mis polnud lastele. Mina ise olen teatud mõttes kaduma läinud. No tegelikult on siiski ka olnud vahel harva ka neid öid, kus ma lähen poiss magama panema ja avan silmad keset sygavat ööd või alles hommikul, ise täisriides ja pean tunnistama et nemad panid hoopis minu magama. Vahel ajan end siis ka veel tööle, vahel löön nördinult käega, lasen peast läbi kõik asjad, mis selle ajaga tegemata jäid ja magan syymekaid tundes edasi.
Ma ei ole hea ema. Ohhei, see pole mingi hala ega enesehaletsuses või labane syydistus kiituse norimiseks! Olen vahel sisimas närviline, pahur, kuri, kurb, yksildane ja selle kõige tõttu kokku veel ydini õnnetu ka. Kuigi võiks ju olla õnnelik, sest mul on kaks last. Jah, kahtlemata me kõik vahel ärritume, kui lapsed ei käitu nii nagu me neilt ootame, aga see ärritus võib kasvada väga suureks, kui ise ei ole puhanud ja endaga rahul. Me ju vihastume kyll pigem enda peale, aga lapsed võtavad seda ka isiklikult. Ma tean, et elan ise oma elu raskeks, seda on mulle nii palju kordi öeldud ja selles on kahtlemata palju tõtt, aga ma ei oska teisiti. See tasakaaluleidmine, kus ma välise rabamisega ometi suudaksin sisemise rahu ja õnne saavutada on nii raske. Ma tean oma peas, kuidas on õige ja ometi teen ma ise vastuolulisi asju valides sageli otsuseid mis on kyll mu laste huvides tehtud, aga kas nad on neile parimad? Jah, ma isegi enam ei unista teemal ‘kui mu kõrval oleks toetav mees, perekond, lastel oleks isa, kes ka osaleks nende kasvamises ja kasvatamises’. Kahe väikese lapsega yksi ei ole kerge. Ma võin ju öelda, et saan hakkama ja kahtlemata saangi. AGA ma tahaksin saada hästi hakkama, tahaksin olla parem ema oma lastele. Kindlasti on see mingis mõttes edasiviiv, samas yhel hetkel hakkab see ‘ma tahan’ hävitama. Kuigi ma katsun teha omi asju, st tööd, sel ajal kui nad magavad, siis ikkagi need asjad kipuvad meil kattuma. Neil on nagu andurid, et kui ma nende uneajal ei viibi kõrval, siis on kohe uni häiritud. Ja siis olen mina sisimas pahane, et miks nad ometi ei taipa magada – neil on vaja puhata, selleks et kasvada ja mul on vaja nende heaks rabada. Kuigi jah, ehk ytlevad nad oma tahtmatu käitumisega mulle just seda, et ka mina pean puhkama. Muidugi pean, aga ma ei saa seda endale kahjuks hetkel lubada. Elades olukorras, kus meil pole suurt kindlustunnet. Kus pidevalt midagi hõõgub ja aegaajalt ka valusalt põleb ja plahvatab ja ennast ikka ja jälle valusalt meelde tuletab, siis pean ma leppima ja enda ego absoluutselt kokku pakkima ja ennast tagant sundima ja tegema kõik, et yhel hetkel ehk jõuan omal jõul vähemalt mingi satbiilse ja inimliku lahenduseni. Praegune olukord ei ole normaalne ja see on kestnud liiga kaua. Ma jälestan selle mõju endale, oma lastele.
Kahtlemata meeldib mulle joonistada, tunnen end meelitatuna kui tullakse ja öeldakse häid sõnu mu tegemiste kohta, aga sel moel see asi ei tööta. Puhtfyysiliselt ei jõua ma täita kõigi soove, kuigi tahaksin. Ja ma ei oska asju lõdva randmega teha ja korralikult tehes võtab mul kõik aega. Ehk jõuaksin mingi eesmärgini, kui teeksin neid omi asju kõigile öödele lisaks ka kõigil päevadel, aga nii ma ei saa. Lahendus oleks palgata abilised? Aga kas siis oleks ikka kõik veel nii nagu peab? Võtta asi suuremalt ette? Kas trykituna oleks need asjad enam need, mis nad on? Teha hoopis midagi muud? Myya oma oskused ja nägemused kellegi heaks maha? Leida endale mees ja lastele isa? No see on tegelikult teine teema, mis on kyll otseselt kõigega vägagi seotud, aga no millal mul veel selle jaoks aega oleks… ainult laste arvelt ja vaat seda ma endale lubada ei saa. Aga tööalaselt võimalusi on, aga milline neist see õige on? Ja tegelikult, mis tähendab, et ma pean??
Mul on kodus kaks väikest last, minu asi ei oleks praegu end siin halastamatult ribastada, tappa ja kurnata vaid kinkida neile õnnelik lapsepõlv. Minu kohus on olla nende kõrval, olemas olla nende jaoks. Miks ometi ei saa ma teha asju lihtsalt rõõmust ja peamiselt just neile? Ja õigepea on nad suured ja paljud asjad on sygavale ajju ja sydamesse kinnistunud ja mida nad siis kodust kaasa said? Pildi õnnetust, yksildasest emast, kes rygas nagu idioot mingi unistuse nimel, et meil oleks õnnelik pere ja kodu. Et neil oli ema, kes ei saanud neid alati sülle võtta ja alati ära kuulata, kes vahel järsult hoiatas, et ära tule lähedale, värv pole kuiv, joon läheb viltu, kes ytles aina oota nyyd natuke, oota veel veidi, ja küsis, miks sa ometi ei maga… ja lapse jaoks on ootamine pikk, une tulemine võtab aega… Ema, kes võttis lapse päriselt kaissu vaid öösel sygavas unes, siis kui hing rändamas oli… Ema, kel pole jaksu ja aega nendega koos mängida ja õue minna nii palju kui ilm lubaks ja laps sooviks. Neil oli ema, kellel ei olnud nende jaoks aega ja jõudu. Miks ma yldse soovisin lapsi, kui ma ei suuda olla nende jaoks 100 protsenti olemas olla heas vormis? Jah, ma arvestasin kahjuks sellega, et ma ei pea kõigega yksi hakkama saama. Tegin valearvestuse, inimlik viga, eks? Kas ma tõesti rikun oma laste elu ja tuleviku lootusetult ära, et ma iga hinna eest nende isa meie juures kinni ei hoidnud? Millised mehed neist kasvavad? Sellised, kes leiavadki, et naised peavad nende nimel end haigeks rabelema ja arvavad, et naistel polegi justnagu õigust olla hoitud, armastatud, viisakalt koheldud? Mul ei ole neile kahjuks kuskilt head eeskuju võtta ja ma ju tean, et sõna ja õpetus ei maksa iial nii palju kui luust ja lihast näited.
Vot selliste mõtete käes olen ma sellel väga pingelisel tööperioodil juba jupp aega piinelnud ja olen jõudnud äratundmisele, et kõik! Aeg maha! Ma PEAN lõpetama ummisjalu mingi ebamäärase tuleviku ja oma kodu, kasvõi sellesama siinse kodu loomise nimel rygamise, sest minu jaoks yksinda on see kättesaamatu unistus ja mu lapsed vajavad mind nyyd, siin ja praegu ja ma PEAN hoopis olemas olema nende jaoks. Laste puhul ei toimi teesklus, nad võivad kyll osavalt kaasa mängida ja leppida, aga nad tabavad iva suht kenasti ära. Ja ma miskipärast usun, et kokkuvõttes on elukeskkonnast tähtsamad armastus ja lähedustunne ja usaldus. Suudaksin ma vaid lõpetada enda sundimise ja piitsutamise? Eks see on ju teatud mõttes olnud lohutuseks, nii on olnud hea yksinduse ja kurbade mõtete eest põgeneda.
Kogu see rabamine ei ole olnud kaugeltki asjata, sest tänu sellele olen ma yles leidnud iseenda, olen saanud palju julgemaks, tugevamaks, iseseisvamaks, kindlasti ka kompromissitumaks ja sallimatumaks. Asjad on muutunud lihtsamaks ja selgemaks, samas mustvalgest värvilisemaks. Olen saanud sõbraks endaga ja kuigi see sõber mu aegajalt vihast värisema paneb, siis just nyyd ongi see aeg, kus tuleb paremad kyljed välja otsida ja poegade teenistusse anda. Sest hiljem oleks mul syydistada vaid iseend. Nyyd ma juba tean, et palju asju sõltub vaid minust endast ja ma ei usu, usalda ega looda enam teiste peale. Nii on kõigil lihtsam. Eelkõige mul endal.
Praegune otsus on selline, et lähen määramata ajaks puhkusele. Täidan ära need tellimused, mis lubanud olen. Ka need, mis on endiselt veel ootavad ja mille pärast mul ytlemata paha tunne on, sest mulle ei meeldi katteta lubadused ja tegemata jäetud tööd. Need kripeldavad ja kummitavad ja rahu ei anna. Talvel suutsin kogemata kustutada ära terve portsu kirju – neis kirjutatu on mul katkendlikult meeles, kyll on aga haihtunud aadressid, nii, et kui keegi teist, kes ikka veel kannatlikult ootab, loeb siinset juttu, siis andke märku, panen kõik uuesti kirja ja teen valmis nagu lubatud, sest tunne, et keegi kuskil kannab kauna mu peale mõne tegemata jäänud teo pärast, on õudne. Ja kui ma siis kõik kunagi valmis saan, siis olen olemas vaid oma laste jaoks. Kõik mida ma teinud olen, olen teinud rõõmuga, aga ma sooviksin veel rohkem jõuda ja suuta ja anda ka oma lastele endast rohkem head. Tahan neile aastate pärast otsa vaadata häbita, julgelt, tundes uhkust ka enda yle, et ma sain hakkama ja sain väga hästi hakkama. Maksimalist minus ei uinu vist kunagi. Mõistate?
Ja läbipõlemine ei olegi ju tegelikult paha. See on hea võimalus puhata ja siis leida uus võimalus tuhast tõusmiseks. Ihh, huumor või asi, aga mul kiskus suunurgad hetkel yles kyll. See minu peamine kärssamise põhjus oli mahukas. Väga suur ja vägev ja ma andsin endast väga palju ja need ideed on mulle ju ikka väga kallid ja armsad. Ma tean, et ühel päeval ma teen kõik selle veel yhes teises kohas ja teisel moel ära, aga üht tillukest killukest sellest suurest mõttest (tube oli rohkem) saan ma teile ka kohe praegu näidata – mõnusalt pehme lepatriinuhäll, istumisklotsid, millel ka putukapilte kokku panna ning millega lahe on ka muud ehitada, 100-jalgse-kiik on mul valmis ja olemas. Kõik teised asjad on samuti olemas ja valmimisjärgus. Ja ma armastan seda ideed!:
Teile aga mõnusat sooja suve ja mis muud kui vahvate isetegemisteni! Äkki jõuan varsti minagi puhkamise, raamatute, varraste ja heegelnõelani 🙂
***
Lisaks kogu alljärgnevale öisele loole on mul ka yks vahva tähelepanek nyyd hommikul lisaks – veidi aega tagasi, nii umbes 10-ajal piiluti siia blogisse 100 000. kord. Vahva! Nii palju nulle! Ise nägin ära 99 997 ja 100 003. Veel yks pisike murdepunkt 🙂