Jõululugu 2019 – osa 13: Kokkuvõte

(Eelneva osa leiad siit)

 

Vahetult enne jõule arvutasime Andreasega, et mis aastal me kuidas jõule oleme veetnud.

2014 oli Andreas meil Eestis külas.

2015 olime jõuluõhtul Andrease vanematega Šveitsis, sest nad olid sulgemas oma restorani ja hotelli ja kolimas Ungarisse. Kohe peale jõule tegime üllatusvisiidi mu emale Eestisse, et Happy lõpuks endaga kaasa viia.

2016 olime Šveitsis ja veetsime jõuluõhtu Andrease vanematega metsas kuuma juustu süües.

2017 alustasime jõululaupäeva hommikul koos Andrease vanematega meie kolimist Eesti suunas ja jõulud veetsime kusagil Saksamaa lumetormise kiirtee tanklas.

2018 mängisime mamma ja babaga hommikuni kaarte nii jõuluööl kui vana-aastaõhtul.

Sel aastal sai meie pere jõulude märgusõnaks maailma kõige pisematele inimestele ja nende peredele jõulurõõmu viimine MTÜ Enneaegsed Lapsed lipu all.

On õnn, kui Sul on jõulude ajal võimalik olla lähedastega koos. Seda võimalust on nii oluline kasutada. Ja kui ei ole võimalik, siis hoida seda tunnet ja pilti oma südames. On nii oluline tunda end hoitu ja armastatuna.

 

Kui me kogu selle suure jõulumarataoni olime maha pidanud, viisime Pingu puhkama, võtsime Happy kaasa ja suundusime taas mamma ja baba juurde. Kumbki neist sai endale pihku pisikese hingelinnu. Iga detail ühe pisikese inimese elus, olgu ta siis enneaegne või mitte, on oluline ja pere kokkuhoidmisel on oluline kaal. Aitäh, et te meil olemas olete!

Hommikul istusin taas siia arvuti taha ja avasin taas kausta, milles oli titade selle aasta jõulukaart.

Tegin kokkuvõtte:

Kõige pisemate titade ELU ESiMESED JÕULUD on selleks aastaks tähistatud!

Aitäh, Kadiriin! Aitäh, Jane-Ly ja Kangadzungel! Tänu teile on pisikestel imedel nüüd päkapikumütsid!

Aitäh, Ethan ja Andreas, et te titadele nende elu esimesed jõulupuud võlusite!

Aitäh, tragid päkapikud üle terve Eestimaa, et te aitasite jõulurõõmul sündida! 

Nii-nii suur tänu teile kõigile!

 

RÕÕMSAID JÕULE MEILE KÕIGILE!

 

Selle loo LÕPP 🙂

Jõululugu 2019 – osa 12: Jõulumaraton – Lastehaigla

(Eelmise osa leiab siit)

 

22. Hinges värin. Me oleme jõudnud pisititade maailma!

23. Titamajas ootasid meid ees juba vaprad tuttavad päkapikud Reet ja Kristel lastega! Võiks ju ütelda, et me oleme veteranid, sest me laste elu alguse võitlused on ammu möödas ja pisititadest on saanud juba suured lapsed. Me oleme täna siin, sest me teame, kui oluline on siin olla.

24. Nii pisikesi riideid, mis oleks parajad ka 500grammisele titale, naljalt ei leia. Kui üldse. Või siis ehk nukuriiete seast. Aga me leidsime Jane-Ly Kangadzunglist ja imelise pehme veniva punase kanga ja Jane-Ly sõber Kadiriin tegi selle kangaga imet ja valmis said kõige nunnumad mütsikesed, millesse ei upu ka maailma kõige pisemad titad. Ja mul kisub veel ka neid ridu kirjutades silma märjaks. Ja kui me seal titamaja alumisel korrusel kohtusime, siis tegi Reet kohe neist mütsikestest pilti

Pingul on juba kogemusi, aga mina astusin elus esimest korda üles PinguTV  otseülekandes, kus rääkisin väriseval häälel ja sõlmes keelega, mida me siin haiglas täna teeme ja mida me titadele ja nende peredele jõulurõõmuks toonud oleme.

 

25. Nii, aga me siis nüüd astume tibusammul titade poole!

26. Me oleme kohal! See uks siin on omamoodi maamärk, mis meenutab mulle, miks me üldse seda kõike teeme. 12 aastat tagasi veetsin ma oma jõulud just siin nende ruutmeetrite peal. Jõulurõõmu selles õhtus ei olnud. Muret oli nii palju, et polnud jaksu ega aega märgata. Aga ma mäletan, kuidas meil jõulude paiku külas käidi ja mulle pisike inglike pihku pisteti. See on miski, mis sel hetkel ehk kohale ei jõudnud, aga mida olen aastaid hellalt ikka oma südemes kandnud. Selle inglikese väärtus on kasvanud koos mu pisikese vapra võitlejaga. See on tunne, mida nii väga soovin jagada. Ehk et… me oleme kohal!

27. Päkapikud liiguvad pisikeste jalakeste padinal õiges suunas!

28. Mul käib südames ikka veel rõõmus jõnks läbi, kui koridoris tuttavat pilti näen. Enam kui veerandi mu elatud elust on see olnud minu elu ju ka! Pingu teab seda. Tema jaoks on see olnud pea kogu ta teadlik elu. Tõenäoliselt olengi ma kogu selles teemas sees just kõige enam selle nimel, et pisikeste enneaegsete suuremad õed ja vennad oleksid paremini hoitud ja toetatud. Ja ka nüüd, jõulude ajal, küsitakse meilt ikka, kes meiega kaasas on. Kellel on suureks saanud mikrobeebi, kellel minibeebi, minul on uhkusega kaasas mu minitita vanem vend, kes sel hetkel polnud veel 3aastanegi. Tema hakkamasaamine sellega, et meie perre sündis nii palju enne oodatud aega pisike tita, on olnud samavõrd imetlusväärne kui enneaegse tita oma. Tan, Sa oled mu superkangelane! Alati! Aitäh Sulle!

29. Päkapikud piiluvad, mida need kõige pisemad inimesed seal siis nüüd teevad ja kas neil on salmid ja laulud ja tantsud kõik juba selged.

30. Selgus, et titadel on kõik vajalikud asjad selged!

Kui emmed titade juurde tagasi jõuavad, siis ootab neid ema-päeviku kõrval seesugune pisike üllatus!

Ja võib-olla ma peaksin siiski tõsisemalt mõtlema päkapikuameti peale?

31. Vahepeal teevad päkapikud piduliku rivistuse ka, et vaadata üle, kas kõik on alles. Kinnitus: kõik on alles!

32. Läbi lastehaigla majasügavuste seadsime sammud sinna, kus elavad need lapsed, kes vajavad hetkel kõige rohkem hoolt ja tähelepanu.
Pingu arvas, et ta on jõudnud hoovõturajale ja pikka lagedat koridori nähes pistis tiibu laialt lehvitades jooksu. Ta on jõuluvanalt mitu korda häbelikult uurinud, et mis tunne see küll olla võiks, kui tuul su noka ja tiibade all vuhiseb ja sul on tunne, et sa justnagu lendadkipäriselt. Ma arvan, et jõuluvana on selle koridori loonud just selleks puhuks, et pingviinide unistusi täita, sest lendamise tunde sai meie Pingu täiesti kätte! Imelised jõulud, kas pole?!

33. Kuna tänase õhtu lahutamatu osa on olnud kuidagi ka liftisõit, siis palun väga! Lastehaigla liftid on suured ja sobivad kõiksugu mõõdus lõbusatele päkapikkudele.

34. Me oleme kohal! Ootame pingviinvaikselt, et siseneda võlumaale, kus saadetakse korda kõige suuremaid imesid.

35. Meid võtsid vastu vilkad sinikuubedes pärispäkapikud, kes läbi aasta, läbi iga päeva, tunni ja hetke teevad endast oleneva, et imed saaksid juhtuda. Kiires saginas püüdsime mõned neist ruttu ka oma oluliste hetkede ja inimeste pildipurki. No on kohe ilmatuma uhke tunne!
Aitäh teile, et te olete me laste, nii suurte kui väikeste, kõrval neil hetkedel, kui seda kõige enam on vaja!

36. Sinipäkapike abiga komplekteerisime kõige pisemate ja nende perede jõulutervitused.

Ikka nii, et:

– üks paras päkamüts elu esimeste jõulude puhul

– üks päris oma kuusepuu, sest jõulud ja kuusk käivad ikka ju kokku


– üks pisike soojust ja armastust ja mõistmist täid hingelind emmele pihku

– üks pisike jõulurõõmuputukas igasse peresse, sest ta on natuke nagu võluputukas ja oskab ka kaugustest pere südames kokku tuua ja neile rõõmu krõbistada

– ja üks rõõmus tervituskaart, mis räägib loo sellest, miks me täna siin oleme

37. Poetasime jõulurõõmuputukaid veel natuke siia ja sinna ja sedasi oligi jõuluõhtu kell märkamatult tiksunud 8 ligi. Tuldud teed tagasi titamajja jõudes peatusime hetkeks. Me oleme päriselt siin ja see on üks eriline tunne!
Saadan teele parimad soovid kõigile suurtele ja pisikestele lähedal ja kaugel, kõigile peredele, kes ei saa miskipärast koos olla, kõigile neile, kes kedagi väga igatsevad, kõigile neile, kes on väga üksi või mures. Jõulud pole alati kõigi jaoks rõõmsad ja helged. Kõige olemas ongi vast lihtsalt kohalolemine.

38. Uskumatu! Me tegime seda kõike päriselt. Jõuluõhtul! Taipasin, kui näljane ma olen siis, kui garderoobitädi meile jõulurõõmuputuka vastu kommi pakkus – kell 8 õhtul hommikusöögiks üks Mesikäpa batoonike! Me oleme ägedad (ja mõned meist on väga näljased ka)! Aitäh teile kõigile!!

Armsaid ja toredaid jõule meile kõigile!

 

(Viimase osa leiad siit)

Jõululugu 2019 – osa 11: Jõulumaraton – Pelgulinn

(Eelmise loo leiab siit)

 

16. Kell 17:19

Vaatus nr 2 hakkab peale! Kui ITK-sse lippasime me üle hoovi, siis Pelgusse sõidame treppi. Ülesanded on päkapikel kõik selged.

17. Kell 17:41

Läbi jõuluõhtuse Tallinna sõites saadan teile kôigile jõulurõõmuputukalised jõulutervitused!

18. Kell 17:43

Sel hetkel, kui Pingu taas Pinguks sai, selgus, et Pelgulinna sünnitusmajas käib juba vilgas tegevus ja meie jõulukolleegid on just tulnud sealt, kuhu meie suundume. Muidugi tegime ka ühise pildi.

19.  Kell 17:45

Lifti mahtusime kerge pressimisega ka! Eks see uks on kitsam seal kui lift ise. Vähemalt on Pinguga hea ja pehme kitsaid kohti jagada

20. Kell 17:57

Osakonnas ei osatud meid oodata, ju jäi info pühade meeleolus toppama, aga operatiivsed õed andsid meile suuna kohe reipalt suuna kätte. Jõulutervitasime ära kõik pisititad ja kõik emmed ja peaaegu kõik issid ka. Meeleolu oli kuidagi ülev. Üks issi itsitas, et nad on nagu spaas – tita päevitab ja nemad puhkavad. Ja saime me ise kingiks pakikese Raffaello komme! Aitäh! Huuu, kuidas need mulle maitsevad!

Te tõenäoliselt ei näe, aga päevitava tita kuvöösi katusel on me pisike kuusepuu. Punane tups on tipus ka (tegelikult)!

21. Kell 17:59

Pelgulinna imelised imed on tervitatud! Rõõmu kõigi teie peredele ja sõpradele ja tragit kasvamist pisititadele!

 

(Järgmise loo leiab siit)

Jõululugu 2019 – osa 10: Jõulumaraton – ITK

(Eelmise osa leiad siit)

 

Jõululaupäev oli see päev, kui me läksime Tallinna haiglates viibivatele enneaegsetele titade ja nende peredele jõulurõõmu viima. Ootasime, kuni hämarduma hakkas ja jõuluöö lähemale tuli. Meie suurest maratonist andsin ma blogi FB lehel ka ülevaate ja kogun need mõtted ja pildid ja jutu sealt nüüd väikeste lisadega ka siia mälestuseks kokku.

 

JÕULULAUPÄEV

1. Kell 14:20:

Jõulupatsid on peas! Siit algab meie jõuluseiklus. Olge hoitud! Ja hoidke meile pöialt!

2. Kell 15:06

Kes elavad päkapiku taskus?

3. Kell 15:10

Stardime!!!

4. Kell 15:12

Juba paistab! (Milline luksus on elada haigla kõrval! 🙂 )

5. Kell 15:16

Missioon ITK (Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliinik) algas vahva garderoobi-tädi toetusel ja juhatusel

6. Kell 15:17

Pingu kohtas liftis sõpra

7. Kell 15:18

Tadaa! Vastsündinute intensiiv!

Seal ripuvad seintel me “Maailmale nähtavamaks” pildid ja nad kinnitasid, et neile meeldivad me pildid väga. Vancu hülgekallistamise pilti mul ei õnnestunud maja pealt veel leida, aga ju ta on ka kusagil olemas.

8. Kell 16:27

Ka teisel korrusel on nähtud neid kõige pisemaid. Ühe eriti tragi neonatoloogiaõe juhendamisel otsisime nad kõik oma pesadest üles.

9. Kell 16:35

Pingu leidis koridoris tatsates jää ja jaheduse ning jäi toppama. Kui me otsima hakkasime, siis leidsime ta sedasi unistamas. Külmikud mõjuvad siin meie jõulus Pingule kuidagi eriti külgetõmbavalt.

10. Kell 16:39

Päkapikk teadis, et muudel korrustel elavad ka titad. Sõitsime siis uhkelt suure liftiga kohale. On luksus, kui ühes haiglamajas on eraldi pingviinilift! Aitäh!

11. Kell 16:45

Imeline pisike suur jõuluime! Tõeline päkapikk, õhkas Pingu heldinult neid pilte kodus uuesti vaadates. Ja mina nõustun nii väga! Ilusat kasvamist Sulle, uus tita!

12. Kell 16:53

Tavaliste inimeste liftid on neil ka olemas. Pingud mahuvad sinna tagurdades. Läks napilt, et Pingu kogemata üksi seiklema ei pääsenud.

13. Kell 16:55

Esimene kolmest haiglast jõulutervitatud! Kõige pisemad titad nähtud! Meil on ilmast hoolimata jõulutunnet nii palju, et jagub kõigile teile ka! Ja saladuskatte all võin sosistada, et kõigi titade perre kolis elama jôulurõõmuputukas. Ei ole kerge sedasi lahus olla ja muret tunda ei muidu ega ka helgel jõuluajal. Kallistades!

14. Kell 16:59

Pingu teeb pisikese pikutuse, et jõudu koguda teiseks vaatuseks.

15. Kell 17:03

Pistsime toredale garderoobi-tädile rõõmuputuka pihku, soovisime häid jõule ja astusime jõuluöösse, et kiirelt jõulurõõmu tankida ja edasi liikuda.

 

(Järgmise osa jõuab siit)

Jõululugu 2019 – osa 9: Jõulutervitused Tallinnast

(Eelmise loo leiab siit)

 

Nüüd jäi loota, et enne jõule ka Tallinnas mõni vihmata hetk leidub. Esmaspäeva ennelõunal tegin ära oma kiired toimetused ja otsutasime Tannuga, et lähme teeme vanalinnas proovi. Lund ega päikest küll polnud, aga vihma polnud ka ja asi seegi siin meie huvitavas kliimas.

Pingu hüppas hopsti taas oma reisikotti. Sangad tegin talle ka külge, et meil veidi mugavam teda tassida oleks. USA saatkonnast möödudes küsis Tan, et kas see oli ikka hea mõte siit sellise pambuga mööduda. Ma pakkusin, et kui me seda suurt musta kotti maha ei pargi ja omapead ei jäta või pildistama ei hakka, siis ehk ei ole sellest mustast pakist lugu. Nagu näha, saime sekeldusteta hakkama.

Raeplatsil oli rahvast rohkem kui ma oodata oskasin. Tegime tiiru platsile ja vaatasime, kus ja kuidas oleks parem pilte teha. Mis on need asjad, mis peaksid kindlasti pildile jääma. Enne kui Tannust sai Pingu, küsisime patrullivatelt politseinikelt, kas on ok, kui me siin platsil  ühe suure nunnu jõulupingviiniga veidi pildistame. Saime naeratuse saatel loa – kui me rahvast ei häiri, siis on kõik ok. Lubasime mitte häirida. Ja Tan sukeldus lava taga pingviinini. Lava nurga juurde jõudes oli selge, et see pildistamine on nüüd selline suurem ettevõtmine. Arvake ära, kui palju me pildistada saime ja kui palju tegelikult Pingust pilte tehti? Kui lava ühes servas on jõuluvana majake ja seal on järjekord, siis Pingu tekitas lava teise nurga peal momentaalselt oma pisikese kallistajate järjekorra.

Pingu oli populaarne tegelane. Pidin hoolega otsima hetke, et temast vajalikke pilte saada, sest enamuse ajast kallistas teda keegi või soovis pildile pääseda koos Pinguga. Komplimente sadas Pingule kõiksugu keeltes.

Kui muidu on me enneaegsete laste Pingu olnud ikka pigem laste lemmik, siis jõulud on äratanud meis kõigis üles väikese lapse. Seda rõõmu jagus Pingust vist kõigile. Politseinikudki möödusid meist korduvalt muiates, itsitades ja laialt naeratades. See oli nii tore!

Teeme raekoja taustal ka pilti, olin ma Tannule juba teel olles ütelnud.

“Raekoda… Sa mõtled seda draakonimaja, mille otsas on Vana Toomas?” päris Tan kinnituseks vastu. Naljakas, ma ei olnud varem mõtelnudki, et selle maja küljes on ju draakonid. Nojah, teeme siis selle draakonimaja ees ka pilti.

Kop-kop, kas draakonid on kodus?

Draakonid vist tukkusid, aga kuusk oli omal kohal ja õues hämardus kiirelt.

Ja siis korraga Pingu tardus. Vaata, neil on siin niiiiii palju komme! Küsisin kommipoe-tädilt, kas me tohime pilti teha. Saime lahkelt loa. Kasutasime seda mõnuga. Samal ajal ootas Pingu seljataga kahe suure pere jagu lapsi, kes tahtsid kõik Pinguga koos pildile pääseda.

Arvake ära, mis on Pingul peos?!

Pingul on peos kukekomm, mille kommipoe-tädi talle kinkis! Elu on ikka üks klaaskomm küll! Aitäh!

Karussell! Pingu on nii suur, et ta selle peale ise sel korral paraku ei mahtunud, aga ta siis jooksis lihtsalt ringe ümber karusselli ja sai sedasi oma rõõmu kätte.

See jõuluturg on äge! Jõudsime jõulurongi ka ära oodata!

Läheme käime korraks veel kuuse juures ära, pakkusin Pingule. Tervitused siist keskpunktist igasse ilmakaarde!!

Selle suure seikluse järel astusime Pinguga kavalate nägudega käsikäes Harju mäe uisuplatsi poole. Sellest räägime me teile aga juba uuel aastal. Aga teate, kuidas Pingu teab, kuhu suunas lehvitada, kui väikesed sõbrad just ta noka otsas ei ripu ja jalgade ümber ennast ei haagi? Siis toimib meil kellaosuti süsteem. Näiteks: “Pingu, kell 2!” ja Pingu lehvitab otsevaatest veidi paremale. Meil on oma käemärgid erinevate liigutuste jaoks. Pildistades ehk polegi nii oluline, sest jõuab seletada ja vehkida rohkem, filmides aga on asjade kiire toimine olulisem. Nalja on meil saanud ka sellega, et teeme pilti ja kõik naeratavad. Ja see, kes on Pingu sees, naeratab ka. Samas näiteks ütlen Pingule, et vaata nüüd seda või teist asja huviga, imestusega, ole kohkunud, üllatunud. Pingu võib end oma pehme karva all oimetuks punnitada, aga kui sellega ei kaasne keha ja tiibade liikumist, siis seda emotsiooni sealt kätte ei saa. Me oleme saanud Tannuga seda asja juba nii palju harjutada, et ta juba teab, mida ma tahan ja meil hakkab see asi juba natuke välja tulema. Kaameraga tehtud pilte ma siia hetkel tassida ei jaksa, aga me saime tõesti toredaid pilte sel jõulueelsel päeval.

 

Tagasi kodus olles läks Pingu sinise lambi spaasse, mina sättisin suureks jõulukülastuseks asju valmis ja Tan pani kokku Pingu selle aasta jõulutervituse video. Olge tervitatud!!

 

 

(Lugu järgneb siin)

Jõululugu 2019 – osa 8: Jõulutervitused Tartust

(Eelmise osa leiab siit)

 

Me olime oma reisiplaanid sättinud sedasi, et kui just pussnuge ei saja, siis sõidame me haiglast otse Tartu südamesse ja teeme Raeplatsil Pinguga pilti. Pussnuge ei sadanud ja Kätlin aitas meid kenasti kohale. Pingu on küll palju näinud ja -käinud tegelane, aga jõulud on igal aastal uued ja meile tundus, et tore oleks sel aastal jõulutervitusi saata üle terve Eestimaa nii Tartust kui ka Tallinnast.

Pingu saadab siit Tartu Raekoja eest tervitused itta ja läände!

Oi, tere kutsu! Mina olen Pingu 🙂

Appi, mida nad teevad? Musitavad sedasi päise päeva ajal?

Ikka veel musitavad?

Pingu saadab oma tervitused põhja ja lõunasse!

Pingu saadab tervitused ka jõuluvanale ja kõigile päkapikkudele!

Ja suurde maailma läbi kollase akna saadab Pingu oma tervitused ka!

Ja kirdesse, kagusse, edelasse, loodesse, kõigile-kõiguile saadab Pingu oma tervitused ka!

 

(järgmise loo leiad siit)

Jõululugu 2019 – osa 7: Tartu!

(Eelmise osa leiab siit)

 

Laupäeva hommikul kell 8 olime me Tannu ja Pinguga Balti Jaamas ja meie jõulud algasid. Leidsime pika otsimise järel istekoha ja lõbustasime oma kamba kolmanda liikmega piletmüüjat. Selgus, et Pingu on suurtest mõõtmetest hoolimata ikka veel nii pisike, et talle piletit vaja pole. Ülemistes pidi Annika tulema rongile, aga ta oli öösel haigestunud ja nii jätkasime ikka kolmekesi oma teekonda.

Pidin tõdema, et ma olen ikka nii palju rohkem bussi-usku – istud maha, kinnitad turvavöö, sätid salli padjaks, paned silmad klõpsti kinni ja magad sihtkohani. Sellised teekonnad on mu graafikutes arvel uneajana. Rongis sellist luksust pole. Kristel oli mul palunud igast liigutusest pilti teha. See oli mul meeles, aga no polnud sellist kohta ja ruumi. Tartule lähenedes tuletas Kristel mulle meelde, et pilte ootab. Ma siis tegin, hihiii!

On kuidagi aru saada, kes on kus ja mida teeb? pakun, et mitte. See on Pingu, kes rändab Tartusse pisikestele imedele ja nende peredele rõõmu viima.

Tartusse jõudes leidsime jaamahoonest toreda kuusekese:

Taksole sättimine oli tore, sest ma pole vist 20 aastat nii pisikese auto peale sattunud. Ja taksojuht oli ka tore. Tan istus sisse ja mina lükkasin Pingut ühelt poolt ja juht pressis teiselt poolt vastu. Purki me selle angerja saime!

Lastekliiniku ees Kätlinit oodates tegid Pingu ja Tan pisikese uinaku ja mina andsin maailmale teada, et me oleme kohal.

Siis saabus Kätlin ja me sättisime end pidulikult valmis. Tan pistis suured lohisevad sussid jalga, pani rattakiivri pähe ja puges Pingu sisse. Meie sikutasime endale Kätliniga päkamütsid pähe.

Kontroll, kas kõik on olemas. Kaart? Olemas!

Kuusepuu? Olemas!

Mütsikesed? Putukad? Hingelinnuke? Kõik olemas!

Meie ise? Viksilt olemas!

Ja algabki meie esimene etteaste!

Osakonnas oli vaikne. Pingu peatus hetkeks, et uudistada vanu ja uusi tuttavaid, nende häid sõnumeid ja tervitusi.

Ja siis leidsin Pingu kohaliku kullafondi!

Ja eeksujulikult paikasätitud pisititade varasalve leidsin see terane linnuke ka

Korraga pugesid kusagilt välja kaks armsalt itsitavat haiglatädi ja küsisid, kas nad tohivad Pingut pildistada. Ja mina küsisin neilt, kas ma tohin teha pilti sellest, kuidas nemad pildistavad, sest see oli lihtsalt nii tore hetk!

Ja siis kohtusime me esimese titaga! Te vaadake seda imelist pisikest inimest pisikese päkamütsiga! Just selle kõige nimel me siin oleme!

Pingu, kuidas tunne on?

Ja siis kohtusime me emmedega. Jagasime kinke ja soovisime häid soove ja tegime pilte ja siis kohtusime veel ühe toreda pisititaga!

Kuigi ma sellest roosast majast üle nädala mööda kappan hommikuti kooli kiirustades, siis Tartu Lastekliinikus olin ma päris esimest korda. Koht oli uus ja ettevõtmine ise oli ju ka nii uus ja mitmetahuline, et ma pelgasin hirmsasti, et kõik lappama läheb. Selgus, et mu hirm oli asjatu. Kätliniga oli nii imeliselt tore ja armas seda kõike koos teha. Ta kohe oskab emadega rääkida nii lihtsalt ja ilusalt, südamega, et see pani ka minul sees iga kord jõnksatama. Aitäh, Sulle, Kätlin!

Seejärel seadsimegi juba sammud laste intensiivravi suunas.

Korraga oli meie sabas tatsav pingu kadunud. Vaatasime, kus ta on ja seal ta seisis ja vaatas ainiti jahedat klaaskappi. Mine tea, oli tal ehk nälg või ihkas jahedust või meeldivad talle lihtsalt sellised toredad asjad.

Imede tegemise paik, intenesiiv, sai jõulude puhul tervitatud!

Pingu andis teada, et ta on elu parimas vormis

Ja kuna Lastekliiniku pisititad said kõik külastatud, siis sai Pingu hetkeks ka jalakesi puhata enne, kui me sammukesed Naistekliinikusse seadsime.

Kätlin teadis teed ja nii astusime me kolmekesi pika sammuga järgmiste pisititade suunas. Meid võttis vastu imetore Naistekliiniku päkapikk, kes näitas meile õiged kohad kõik osavalt kätte.

Ja siis tegi see tore päkapikk ka meist toreda pildi. Aitäh, Sulle, tore päkapikk!

Nalja sai muidugi ka. Astusime just liftis välja, kui selle vastas asuvast uksest astus koridori üks haiglatädi ja tõi kuuldavale üllatushüüu, et kuhu siis nüüd… või midagi sellist. Ta arvas, et meie paterdavalt susse lohistav Pingu on hommikumantlisse mähkunud titat ootav emme. Saime kõik koos itsitada. Eks see Pingu võib sellis maailmas sellise mulje jätta ju küll.

Sama koridori peal oli tore vanaaegne kaal. See jäi mulle silma juba tulles. Lahkudes ei suutnud me peatumata mööduda. Pingu ronis kaalule ja oli mõõtmatus kaalus, kuid teadis väga selgelt, et ta nõrkeb kohe näljast.

Garderoobi suunas liikudes leidsime seinalt toreda Tartu Ülikooli Kliinikumi jõulutervitusega virtuaalse postkaardi. Muidugi tegime ka sellega pildi!

Ja kohe selle järel tegime pilti ka minu vanade Jalutaja jututoa sõpradega, kes meie liikumist olid eemalt juba märganud. Ega nii suure vastupandamatult pehme linnukesega liikumine saagi märkamatuks jääda. Ronisime palmi alla pildistama.

Armas Tartu, Sinu pisikesed ja suured, armsaid ja hoitud jõule teile kõigile!

 

(järgmise osa leiab siit)

Jõululugu 2019 – osa 6: Me oleme valmis!

(eelmise loo leiad siit!)

 

Piilusin heldimusega kotisuudest sisse. Paitasin sõrmega. Pehme tupsuga pisititade päkamütsid olid nii pehmed. Mütsid olid tehtud kolmes eri mõõdus. Kõige pisematele, pisut suurematele ja peaaegu sellises mõõdus, mis ajalise vastsündinule võiks veel pähe passida. Tõin kohale oma vaprad Haldjaoru kohvri-karud. Neil on kogemusi kõiksugu protseduuridega, aga moedemonstratsioonil polnud nad varem veel osaleda saanud.

Päkapikk Tan ajas endale ka päkakostüümi selga ja võttis kolm karu, igaüks isesuuruses peaga, endale sülle…

Saate aru! Need imemütsikesed on nii pisikesed, et ka maailma kõige pisemad haiglatitad neisse ei upu! Ja samas venivad parasjagu, et kasvada veidi aega koos titaga. Ja minul läksid pisarakraanid jälle suurest liigutusest valla, sest see nunnudoos oli ikka üle mõistuse.

Aitäh, armas Kadiriin, et te Jane-Ly ja Kangadzungliga selle võimalikuks tegite!

Samal ajal, kui mina mõmmide ja mütsidega mässasin veel, kasvas teises toas jõulukuuse mets. Iga puu sai endale piduliku punase täpi latva, et olla valmis oma uue pisikese sõbra juurde kolima.

Ja hingelinnukesed ja jõulurõõmuputukad on ka valmis teele asuma!

Ega siis polnudki enam muud kui me vahva maskott Pingu talvepuhkuselt tagasi kutsuda. Jõulud on teadagi kiire aeg ja siblimist jagub kõigil. Läks kuidagi nii, et olude sunnil sain ma Pinguga koos isegi trammiga sõita. Olin juba ka plaani teinud, et kui ma seda suurt kohevat lindu kaenla all tassida ei jaksa, siis poen tema sisse ja püüan sedasi hakkama saada. Õnneks oli tramm piisavalt tühi ja meie esimene ühine ühistranspordisõit sujus kenasti.Panin Pingu istuma ja surusin ennast talle ribide vahele.  Vaadake me peegeldust trammi uksel! 🙂

Kodus sättisime Pingu ka jõuluvalmidusse. No kui Sul on nii kena ümar pea, siis ikka juhtub, et tuul viib Sul mütsi peast või jääb mütsisaba Sulle istumise alla. Tegime sel korral nii, et Pingu on päkapikk ka siis, kui keegi peaks teda mütsitutist sikutama.

Me oleme ametlikult valmis ja kingitused on hommikuks pakitud!

  • pisike päkapikumüts igale haiglas viibivale enneaegsele titale
  • pisitita elu esimene päris oma jõulupuu
  • emale hingelinnuke
  • perele jõulurõõmuputukas
  • ja heade soovidega jõulukaardike

Tartu, siit me tuleme!

 

(järgmise loo leiad siit)

 

Jõululugu 2019 – osa 5: Päkapikud tegutsevad

(Eelmise osa leiad siit)

 

Ma olin oma koolitegemistesse ülepea uppunud, aga pisikesed kuusepuud kasvasid hoogsalt, hingelinnud sirutasid tiibu, jõuluröömuputukad sibasid juba ringi ja siis saatis Kadriin mulle pildi, et nüüd on nii! Ohhh…. See kõik juhtubki päriselt!?

Kirjutasin võitluskaaslastele kirja ka, et päkapikud on hoolega tegutsenud, et maailma kõige pisematele titadele ja nende peredele rõõmu viia. Andsin teada ka, et Tallinnas läheme me haiglaid külastama kohe päris jõululaupäeval, siis, kui õues on pimedaks läinud ja inimesed end mõnusalt õhtut sätivad veetma. Uurisin, kes soovib ja saab meiega kaasa tulla, sest koos on ju alati toredam. Tartu osas oli vaja veel plaani pidada, et kes ja millal. Kas 21., 22. või 23. kuupäeval. Arutelu läks käima.

Kuused olid valmis, aga vajasid veel teravasse latva midagi toredat. Mul oli kuidagi mõte kollasest tähekesest, aga samas olin joonistanud kaardile kuusetippu ju punase südame. Otsisin siis mööda Tallinna linna südameid või vähemalt lõikurit ja lõpuks otsisin ka tähekesi, aga jäin selle kõigega hätta. Äkki voolime miskit? Prindime? Mul on mänguteraapia kasti kogunenud suurem hulk kõiksugu kuljuseid, kellukesi, paelu, traate, tupse ja värke. Tuustisime seal ja leidsime nunnud punased marjasuurused pallikesed. Andreas tegi kohe samasuguste roosade tipsudega proovi kuuma liimiga.

Tema esimene salatikarva testkuuseke sai lõpuks üleni kaetud nende pallikestega. Titade puudele pidi saama vaid tippu üks mamm. Tegime sikutamise proovi ka. Nätsutada seda muidugi ei saa, aga sikutamisel vajab see omajagu osavust. Sellegi poolest kutsun vanemaid üles jälgima, et laps kuusega üksi ei jääks sedasi, et ta selleni ulatub.

Ja siis meenus mulle, et ma ju joonistasin kaardi! Uurisin Kristelilt, et kas veel jõuab. Tema uuris ja ütles, et kui kohe tegutseme, siis jõuab. Ma siis tegutsesin ja kaart sai endale seljale ka pisikese jõululoo ja meie tervitused:

“Tere, pisike sõber!

Päkapikud käisid haigla akende taga piilumas ja olid elevil, sest nad ei olnud varem nii pisikesi titasid näinud. Koduteel mõtlesid nad endamisi, et kas need olid nüüd ühed hästi pisikesed inimese lapsed või olid need hoopis hiigelsuured päkapikud. Jõuluvana on õnneks juba suur ja tema taipas kohe. Kui haigla aknast paistavad toredad päkapikumõõtu titad, siis on sündinud suur ime. Need on ju need titad, kellele jõulud nii väga meeldivad! Pisikesed kiirustasid tulemisega, et jõuluõhtuks kohale jõuda ja mõni neist ehmatas sedasi oma perekonnagi kohe päris ära. 

Päkapikud kuulasid lugu pisikestest jõule armastavatest titadest heldinult ja leppisid kokku, et oma elu esimesi jõule peavad need titad saama küll tõeliselt tähistada. Iga pisitita on ära teeninud päris oma päkamütsi, sest kui Sa jõule juba nii väga armastad, siis on Sinus kindlasti tilgake päkapikku. Ja ühel õigel päkapikul on alati olemas ka oma jõulupuu!”

 

Ja Kristel tegutses ka ja kaart rändas trükki! Kõigi muu saja toreda asja kõrval on see nii äge, et ma fotokoolis trükkimise asjadest aimu sain ja et Kristel oma asju õppides samu asju teab. Tänu sellele sujuvad meil kõiksugu trükiasjad asjad ikka kohe eriti operatiivselt.

Mütsid! me imelised mütsid saavad kohe valmis, aga kuidas need küll Haapsalust Tallinna saada operatiivselt?! Ma olin oma entusiasmis juba valmis ka viimases hädas ise kohale sõitma, aga Kristel kuulas maad, et äkki mõni tema tuttav ei liigu ja siis taipasin mina, et minu pisikese sõbra Viki pere elab ju kusagil seal Haapsalu kandis. Kirjutasin Katre-päkapikule ja küsisin ja tema teatas, et asi saab kenasti kontrolli alla. Saigi, sest ühel hetkel saatis päkapikk Kadiriin mulle sellise uhke pildi!

Ja järgmisel hetkel seisin ma telefon peos haigla kõrval ja Dima-päkapikk pistis mulle kolm kotikest päkapikumütsidega pihku. Aitäh teile, te olete lihtsalt nii ägedad!!

Ja veel järgmisel hetkel oli meil olemas ka pakk trükisoojade jõulukaartidega!

 

 

(järgmise osa leiab siit)

Jõululugu 2019 – osa 4: Jõulurõõmuputukad

(eelmise loo leiad siit)

 

Kui meie heades soovides enneaegsetele lastele ja nende peredele oli mütsikeses ja kuusepuus omajagu märgilist jõulutunnet ja hingelinnus emale hoidmist, siis oli puudu veel üks väga suur ja oluline pisiasi – rõõm perele! Niigi ei ole lihtne olla haiglas ja veel keerulisem on olla sedasi lahus pühade ajal, kui ise igatsed ja Sind igatsetakse. Ma usun, et iseäranis nüüd, pühade ajal, vajab iga pere üht pisikest jõulurõõmuputukat, kes suudab igasse südamesse pesa teha ja ühendada mõtteid ja tundeid üle kauguste sillaks. See on putukas, keda tasku pista issile või putukas, kellest võib saada pere teiste laste suur sõber või äkki on teda vaja hoopis vanaemal või tädil-onul? Vaat just sellist putukat, kes selliseid asju suudab, on meil hädasti vaja, mõtlesin ma ja sütitasin oma kõnega ka Tannut. Tan, olles ise kunagi olnud see pisike laps, kes pea kaks kuud minust lahus pidi elama, taipas, mida me teha võiksime, sest tegelikult olen ma ju sõbralikke ja rõõmsaid putukaid joonistanud terve tema eluaja ja rõõmuputukaid oleme me varemgi teinud. Küll muul viisil, aga siiski.

Asusime tegudele!

Esimesed putukad said päris pirakad. Nende kõhualune on umbes euromündise suurune või mõnel suuremgi.

Tan arvas, et neil peavad kindlasti olema rõõmutäpid. Tegime valged, sest siis on need natukene ka nagu lumeigatsuse moodi. Mine tea, äkki oskavad need putukad veel võluda ka?

Ja tadadaaa, kaks täppsilma, tundlad rõõmsalt kikkis ja otsimas neid, kellelel rõõmu tuua ja naeratus ikka peaaegu kõrvast kõrvani. Nii on see neil alati käinud. See esimene kogunemine oli kohe üks ülev hetk, ma ütleksin.

Päevade ja ööde jooksul sündis me katuse all veel palju putukaid. Suuremaid ja pisemaid. Nende vorm  läks ajas ehk siledamaks ja nende missioon muutus selgemaks. Lisaks enneaegselt sündinud laste peredele sai mõni neist ka lisaülesande – olla rõõmuks personalile, kes pühade ajal tööl on ja on enda lähedastest eemal. Muidugi oleks tore, kui nad jõuaksid kõigi nendeni, kes sedasi pühade ajal ja ehk ka muul ajal kodust eemal peavad olema mingil mitte toredal põhjusel, aga ehk jõuame me selleni kunagi tulevikus. See oleks nii tore, arvas ka Tan.

Ühel järjekordsel suuremal sündimise hetkel püüdsime kinni ka rõõmuputukate arengu.

Kõigepealt sünnib putuka süda, mis on nii suur kui ta ise ja ta näeb välja nagu pisike alt lapikuks surutud lumepallike, et ta kohe jooksu ei pistaks:

Siis saab ta endale sellist värvi kuue nagu ta soovib:

Siis tuleb kenasti nägu puhtaks pesta, et seda maailma siin parem oleks avastada ja imetleda:

Näed, juba ta naeratabki! Silmad pole veel lahti, aga suu on juba rõõmsalt kõrvuni.

“Tere! Meie oleme jõulurõõmuputukad! Kes Sina oled?”

“Kas sul on ka seljal rõõmutäpid?!

Ja siis sättisid sellegi lennu putukad end üheskoos mu laual end kenasti ritta.

Neist pisikestest on olnud rõõmu. Igaüks neist on isemoodi ja oma viguriga. Kollaseid värvides laulsin Rannapi “Ilusa rõõmu laulu”. Ju ma neidki nakatasin. Rohelised olid reipad nagu värksed võrsed ja hakkamist hoolega täis. Punased olid nagu pisikesed kärbseseened, aga nad kinnitasid, et tegelikult on neil hoopis lumetriinud. Mine siis tea, mis plaanid neil veel on. Sinised olid magusad nagu tuhksuhkruga kaetud marmelaadikommid, Ja roosades-oranžides on peidus hästi palju õrnust, hellust ja pehmust. Andrease lemmikud on rohelised, sest need pidid kõige rohkem jõulude nägu olema. Tan arvas, et talle meeldivad helerohelised ja vist kõige enam isegi helesinised, sest need on nagu unistuste jõulud. Vancu arvas, et helesinised on kõige rõõmsamad. Minu lemmikud on kollased, punased, roosad, helesinised ja helerohelised.

Putukaid värvides tekkis meil vahepeal täiesti tunne, et neil on vaja päris oma lugu. Neil on, millest jutustada. Seega paneme unistuse kasvama ja äkki järgmine aasta toovad need toredad putukad veel rohkematele jõulurõõmu. Unistama ju ometi peab 🙂

 

(järgmise loo leiab siit)

Jõululugu 2019 – osa 3: Hingelinnud

(Ka siit leiab tee eelmise osa juurde)

 

Jõulud lähenesid rutuga. Mul oli iga hetk paika timmitud ja kalendris täpselt kirjas, mis päeval ma mida pean tegema, kellele kirjutama ja mida küsima või rääkima. Tan oli mulle suureks abimeheks meeldetuletamistes.

Et siis ikka need inglid või haldjad. Kummad neist? Ja kuidas? Mõtteid oli mitmeid ja ma olin juba igaks juhuks varunud muule kraamile lisaks ka mitu pakki savi. Kas voolida või rullida ja vormiga lõigata? Andreas oli valmis mulle vormi printima ja leidsime toreda inglikese kujugi, aga miski minus tõrkus. Minu ees laual on linnuke, mille ma Elliannale tegin. Pilk jäi sellele pidama. Pilt sellest ka ühest varasemast loost siia juurde:

Olen neid sügava tähendusega linnukesi varemgi teinud… ja mis võiks olla armsam kui emalt emale pihku pistetud hingelinnuke, kes on tulnud hoidma ja kaitsma. Ja kuigi Andreas printis ka inglikese vormi ja me neid katsetasime ja proovisime veel ka inglitiibasid ja liblikaid, siis hingelinnuke oli tulnud selleks, et jõuludeks emade juurde minna. Asusime voolima.

Ma olin miskipärast täiesti kindel, et hingelind vajab värvi ja kindlasti silmi. Punane ja must olid need värvid, kuidas mina neid nägin oma peas enne nende sündi, Musta jätsin targu kõrvale. Kuigi ma usun, et emade seas on ka neid, kellele just must linnuke rahu ja rõõmu tooks. Punast proovisin, aga loobusin. Tundus, et selleks, et lind oleks punane ja teda saaks valge mustriga kirjata, peaks ta lihtsalt kordades suurem olema. Sedasi pisikesena jäi punane kuidagi ohtlikuks. Arvatavasti sobibki punane rohkem mõnel muul puhul.

Käsi haaras kollast. Kollane tuli soojuse ja päikesena. Algselt oli kollane erksam. Pehmendasin seda. Osad said päris õrnad heledad, osad veidi julgemad kollased. Oranžid ja roosad olid nii soojad ja magusad nagu vahukommid.

Valgeid ma alguses pelgasin. Et ehk jäävad teised liiga paljaks. Tegin mõnele neist kirevad täpidki sulgedele, aga siis vaatasin, et valge on igati sobiv värv pisikesele hingelinnule, sest ta on puhas ja temas on nii palju valgust. Sinilinnud tulid nagu värske tuulehoog. Nagu helesinine unistus? Nagu sinitaevas? Mõned sinised noppisid endale külge valged lumetäpidki. Rohelinnukeses oli samas jälle nii palju energiat ja elu. Kuidagi sai temast kõige lõpus mu isiklik lemmik.

Igaüks neist linnukestest on oma tegu ja nägu ning samas kõigil on rinnus tuksumas hingelinnu süda, mis kuuleb, näeb ja mõistab, mis jaksab kanda läbi pimeduse ja kõigi tormide. Iga tiivapaar kasvas ja sirutas end päikese poole parimas usus ja lootuses, et ta suudab tuua pisutki helgust, valgust ja kosutust.

Sedasi kogunesid me linnukesed parvedesse, sahistasid sulgede ja klõbistasid veidi kollaste nokkadega, et end uueks eluks valmis seada ja jäid siis ootama.

 

(järgmise osa leiad siit)

Jõululugu 2019 – osa 2: Imede algus

(Siit pääseb esimese osa juurde)

 

Kas ingel või haldjas? Mõlema osas olid mul omad kõhklused. Kas savist või kangast või pärlitest? Pisikestest helmestest või suurematest pärlitest ja valmis tiibadega? Millestki muust? Mul oli peas kuidagi mõte, et see ei tohiks olla liiga ingel ega liiga haldjas. Tore oleks kasutada üht suuremat ümmargust pärlit peana ja siis teist piklikumat kere või kleidina. Tiivad olid pähkel. Poes müüakse küll valmis kujul tiibasid ka, aga neis läks kuidagi isikupära kaduma ja lõpuks poleks ehk enam vahetki, kas see tiivuline on tulnud otse Hiinamaalt või siis ise tehtud.

Arutasin asja Annela ja Erliga, lappasin netis ja kappasin poodides jõudumööda ja panin mõneks ajaks riiulisse selle mõtte siis settima. Kuna Tan on sel aastal kaheksandas ja tal on vaja teha aastatöö, ning ta otsis midagi tähenduslikku ja praktilist, siis kuuldes me plaanist, oli ta kohe valmis kaasa lööma. No et proovib kätt ja siis saab sellest mingi päris oma sotsiaalse projekti edasi arendada äkki. Äkki heegeldaks kellukese ümber need inglid, pakkus ta.

***

Kunagi novembris või oli see juba oktoobri lõpus? tunti meil siin kodus puudust ühest konkreetsest juhtmest. Kõik otsisid, keegi ei leidnud. Pool meie elamisest on ikka ja jälle kastides ja neid torkida ei taha väga keegi. Ühel päeval võtsin asja ikkagi ette ja kastides kaevates leidsin Vancu haiglamälestustega karbikese. Tema tilluke päkapikumüts vaatas mulle otsa sellise moega, et… jõulude ajal haiglas elavad pisititad peavad endale lihtsalt seesugused sel aastal saama. Läksin veebipoodidesse kangast otsima. Punast sukka mulle silma ei jäänud ja kui pole sukka, siis kuidas neid küll kenasti õmmelda? Olen näinud, et minu tuttavatest õmbleb Evelin. Küsisin temalt. Ta sukast ei teadnud, aga juhatas mind siia ja sinna kangast piiluma. Magasin öö ära ja hommikul kirjutasin Jane-Lyle Kangadzunglist, sest ma tean, et kui keegi üldse, siis tema teab kangastest kõike. Ja ta teadiski! Sukka tal polnud, aga tal oli pakkuda nii palju toredaid pehmeid venivaid punaseid materjale, et mul võttis silme eest kirjuks. Mina rääkisin ideest, miks me seda teeme ja sellest, kui oluline on neile pisikestele ja nende peredele  haiglasse jõulurõõmu viia ja samas sellestki, kuidas 500 grammistele titadele väga parajaid riideid naljalt ei leia ja üks päris oma mütsike võiks olla see, mis neil olemas on. Ja Jane-Ly kuulas mind, mõtles kaasa ja saatis mulle vastu videod erinevate kangastega, et näidata venivust ja värvi.

Et kas siksakiga saab õmmelda? Olin valmis masina ostma selleks puhuks. Selgus, et pigem ikka overlokiga… Aga umbes sellel hetkel, kui mulle hakkas endamisi peale tulema meeleheide, et kuidas ma need mütsid küll valmis saan,  ütles Jane-Ly, et uurib, et äkki nad saavad õmblemise osas ka abiks olla, sest heategemine ei käi neistki mööda. Ootasin hingevärinal. Ja siis ta juba teataski, et masin vaadatakse varsti üle ja Kadiriin on valmis kõige pisemate titade mütsid valmis õmblema… Ja mina nutsin lahinal. Ma ei teagi, kas kergendusest või suurest rõõmust või mõlemast läbisegi, aga keeruline oli läbi pisarate Andreasele selgitada, et mis nüüd küll juhtus. (Mitte, et mul praegu silmi jälle märjaks ei kiskunud!) Ma olin end valmis pannud kõike ise tegema ega osanud loota ja oodata, et keegi sedasi appi lisaks nõule ka jõuga. See oli miski, mis mulle nii väga naha alla puges ja seal armsalt edasi on. Nii suur aitäh selle kõige eest!

***

Sellest hetkest hakkas me pisike jõuluprojekt oma kuju võtma. Nii, aga kui on mütsike, siis päkapikk vajab ju ka oma kuuske! Puidust? Savist? Millestki muust? Tan pakkus, et ma saatsin neile kunagi video toredatest männikäbidest, mida värviti ja kaunistati. Mõte on tore, aga pisititadele vist veidi liiga ohtlik hetkel. See pidi olema kerge ja võimalikult turvaline. Otsisin puidust koonuseid. Leidsin papist, aga need olid liiga õrnad ja leidsin penoplastist, aga need ei meeldinud mulle. Kink, mis mulle endale ei meeldi, ei ole kink, mida ma teha sooviksin. Vahepeal oli Andreas endale hankinud 3D printeri ja see urises ja kiuksus me elutoas üsna 24/7. Iga päev tuli sealt jälle mingi uus üllatus välja. Ühel hommikul oli peale pikka öist kiuksutamist sündinud vahva kuusepuu. Vaatasime seda nii- ja naapidi. Kas seda pisemaks ka saab teha, uurisin Andreaselt. Muidugi saab, vastas tema ja tegi mulle sellise 12 cm kõrguse pisikese toreda kuusepuu. Esimene oli salatroheline, teine oli läbipaistev valge, kolmas oli must ja me veendusime üheskoos, et kui me leiame tumerohelise filamendi, see on see plastniit või -traat, millest prinditakse, siis ongi meil ju titade päris oma elu esimesed kuusepuud ka olemas. Hiljem, kui soovivad, saavad need kasvõi suure kuuse otsa ehteks riputada.

Veebipoes müüdi salatrohelse kõrval ka jõulurohelist filamenti ja paar päeva hiljem oli see meil olemas. Proovipuu valmimist jälgisime kõik põnevil. Kui filament ise pooli peal on selline tumetumeroheline, siis kuusepuuna on ta pigem selline smaragdroheline. Läänemaailma arusaama järgi võib seda jõuluroheliseks vist pidada tõesti. Kuused tulevad! Oli meie ühine otsus.

Tan õppis masinat puhastama ja seadistama ja tegema muid vajalikke toimetusi ja nii see päkapikukontori jõulupuude tootmine meil avati. Andreas, kelle uute ideede ja plaanide nimekiri aina kasvas, pidas selle suurtootmise päris kenasti vastu. Umbes kolm tunnikest ja üks puuke jälle juures!

Mõelda vaid! Titad saavad sel aastal endale pisikese paraja päkamütsi ja päris oma kuusepuu! Selle imelise mõtte pidin ma kohe ka kaardiks joonistama!

 

 

(järgmise osa leiad siit)

Jõululugu 2019 – osa 1: Eellugu

Jõulud on hell aeg. Pealesunnitud lahusolek lähedastest ja kallitest mis iganes põhjustel võib olla väga raske.

12 aastat tagasi veetsin ma titaga jõulud haiglas. Õues oli pime, öö ja päev sulasid kokku, see oli nagu ühtlane aja kulgemine ja samas veider vaakum. Jõulutunne? Seda polnud olemas. Olid piparkoogid ja kibe nukrus, et me pidime enam kui kaks kuud varem sündinud Vancuga olema haiglas ega saanud olla kodus koos sel hetkel veel isegi mitte kolmeaastase Tannuga. Üksikemana, kelle valikud ja tegemised olid olnud pettumuseks mitmele lähedasele, olin ma väga-väga üksi. Mu kaks last, ei olnud mõlemad minuga, mu maailm oli pooleks, ning ma ei suutnud seda kuidagi kokku lappida sel hetkel. Tundus, et need jõulud läksidki meist mööda.

Iga järgneva aastaga süvenes jõulude paiku minus taipamine, et tegelikult meil ikkagi olid jõulud tookorda ka haiglas ja selles oli oma panus pisiasjadel. Ma ei tea siiani, kui palju oli selles kõiges juhuslikkust või hoopiski teadlikkust, aga ma tean, et minus on  aastatega kasvanud soov püüda anda killuke sellest imest edasi. Lisaks kõigile neile, kelle tugivõrgustik toimib suurepäraselt ja kes tunnevad end turvaliselt ja hoitult, on meie seas neid, kes end väga üksi võivad tunda. Eriti pühade ajal. Igaüks meist vajab oma pisikesi imesid keerulisel ajal.

Ma pole kunagi olnud ingliusku, aga ometi on meil kodus kolm inglit, kes tulid me ellu 12 aastat tagasi haiglas. Esimese, kellukese ümber heegeldatud ingli, tõi armas Kala-pere mulle haiglasse juba siis, kui ma veel ise Pelgulinnas olin. Võimalik et isegi enne, kui Vancu sündis? Teise, kuldsete tiibadega kootud ingli, tegi kallis Liina. Ta pistis kräsujuukselise ingli mulle pihku paar nädalat enne jõule, päeval, mille õhtul ma haiglasse lõpuks sisse sain kolida. Kolmas ingel tuli mingilt naisteühenduselt, kes jõulude paiku meid haiglas külastas. Mis võiks olla ühe pisikese savist ingli väärtus, mis on saadud kellegi võhivõõra käest? Veider ehk, aga see väärtus on nii suur, et seda ei oska mõõta ja see kestab ja kasvab edasi. Rohkem kui kingiks lapsele, on see olnud mulle, emana, emotsionaalselt oluline. Sa ehk ei tea või ei mäleta nägusid, nimesid, muid detaile, aga sa mäletad kuidas keegi või miski sind ennast tundma pani.

Meie kolm inglikest on olnud kõik need aastad armsalt silma all kõikjal, kus me elanud oleme. Nad on kinnitus et imed on võimalikud.

Minu ja mu lähedaste teadmised ja kogemused seoses enneagse sünniga olid üsna olematud enne, kui Vanc 2007. aasta novembri lõpus sündis. Küll aga oli mu emal sõbranna, kes teadis asjast rohkem. Temast sai isemoodi haldjast ristiema meie Vancule, kes kuidagi vist ikka teadis, kui oluline võib olla iga samm ja hetk, kui neile kunagi palju hiljem tagasi vaadata. Nii saatis ta enne jõule sokikestele lisaks ka tillukese ja mõnusalt veniva pehmest sukast päkapikumütsi. Kõik, mida mu pisike inimene kandis, selle sisse ta uppus ja tavalise mütsi sisse oleksin ma sel ajal võinud terve lapse mähkida. Mäletan seda heldimust, mida need mikromõõdus sokid ja see punane mütsike minus tekitasid. See tunne, et Sa saad lapsele panna selga midagi, mis talle päriselt paras on ja passib, see tunne oli võimas. Ja sa näed, kuidas laps kasvab. Ka see on sel hellal ajal väga oluline ja vajalik kogemine.

Sellest mütsist läks kõik kuidagi liikuma. Eks maailmas me ümber oli ju jõulutunne olemas, meie lihtsalt elasime rohkem omas ellujäämise mullis. Tõenäoliselt oli ka osakonnas kuusk kusagil olemas, aga see on mu mälust kuidagi kadunud. Küll aga joonistasin ma ühe seepeale Vancu sipukatele päkapiku koos tekstiga, et ta ei ole pisike tita vaid hoopis hiigelsuur päkapikk ning tõin kodust haiglasse enda lapsepõlve mängukuusekese. Mäletate veel neid torkivate okastega ja traadi otsa lükitavaid eri suuruses oksaketastega kuusepuid? Mulle meeldis, et see oli pisikese päkapiku  jaoks parajas mõõdus puuke ja nii sai temagi teada, mis imeasjad need jõulud siis üldse on. Või vähemalt meeldis mulle see mõte, et olin suutnud lapsele luua hetkekski jõululikuma keskkonna. Tegelikult oli seda kõike kõige enam ikka mulle endale vaja.

Just läbi nende pisikeste asjade, fotodel nende nägemise, on kogu selle loo sügavam tähendus jõudnud aastatega mu teadvusesse. Meil siiski olid jõulud ja need olid mu lapse elu esimesed jõulud! Ilma selle mütsita, kuusepuuta, ilma inglikesteta ei oleks meil seda nii olulist mälestust.

Olla lapsega haiglas selleks, et tema tervis, olgu siis liiga varajasest sünnist või muul põhjusel, ei luba minna koju ja pühad tuleb veeta lähedastest ja sõpradest eemal, ei ole miski, millest keegi meist vist väga unistab. Eks haiglates käiakse jõulude ajal rõõmu viimas ikka. Oleme meiegi käinud enneaegsete laste peresid meeles pidanud toetajate abil kokkupandud kingikotikestega. Soov rõõmu teha ja veidigi lohutust pakkuda on mõistetav. Teepakike, piparkoogid ja muu selline kraam kulub ju ära ikka, aga ma soovisin nii väga, et sellel kõigel oleks suurem ja isiklikum sisu. Need on nende pisititade elu esimesed jõulud. Enamus neist oleks võinud kalendri järgi tulla alles järgmisel aastal siia meie sekka. Osad neist kiirustavatest titadest on pere esimesed lapsed ja vanemad on just saanud esimest korda vanemateks. Osadel neist on kodus suuremad õed ja vennad ja pered on üsna hapralt laiali rebitud. Pühade ajal annab see sageli veel valusamalt tunda. Need on mõtted, mis mu peas igal aastal jõuluajal rändasid ja igal aastal muutusid nad tugevamaks.

Haiglas võib ju olla koridoris kuusk ja ehted ja õhevil personal võib ringi liikuda omas jõulurütmis, aga ma usun, et keegi meist, kui antaks valida, ei tahaks väga haiglas olla, eriti veel jõulude ajal. Seepärast on jõulutunne, pisikeste elu esimeste jõulude tähistamine haiglas, üsna kriitilise tähtsusega. Kui tore oleks teha midagi tähenduslikku! Olin rääkinud oma inglikestest ja päkapikumütsist, kuusekesest. Mis oleks, kui proovime haiglatesse kõige pisematele ja nende peredele viia killukese jõulurõõmu ja -imet sel aastal teistmoodi?  Küsisin seda me sügisese koosoleku ajal ja leppisimegi kokku, et haldjad või inglikesed võiks tulla ja päkapikumütsid oleks ka toredad. Pisikesed imed pisikestele imedele!

Kandsin neid mõtteid kõigi oma saja tegemise vahel südames ja mõtetes.

 

(järgmise osa leiad siit)

Kiri Elliannale

Armas Ellianna

Täna oleks võinud olla meie kohtumise päev. Minu raseduskalendris tiksus täna ette 40. nädal. Ei ole möödnud päeva, kui ma poleks Sinule mõtelnud.

Keegi meist ei tea, miks see kõik nii läks, miks Sa sedavõrd kiirustasid, et otsustasid koheva emaka asemel ankru munajuhas juba välja visata. Eks Sa olid oma tulemist juba nii kaua planeerinud ja igatsesid ehk meiega kohtumist samapalju kui meie Sinuga?  Sellest kohtumisest loobumine oli pikk ja piinarikas nii Sulle, mulle kui kogu me perele.

Tea, kullake, Sa oled meie jaoks olemas ja kuigi ma nutsin alguses palju ja me olime issiga väga kurvad, et Sa ära pidid minema, siis teadmine sellest, et Sa olid teel me poole, tähendab rohkem, kui Sa ehk arvata oskad. Sinuga koos tuli küll palju kurbust ja valu, hirmugi, aga palju rohkem tuli Sinuga koos mõistmist ja teadmist. Mingis mõttes oled Sa aidanud vormida selgemaid sihte ja selle eest tänan ma Sind väga.

Kui ma 20 aastat tagasi kaotasin oma esimese lapse, siis näitas maailm mulle selgelt, et see polnud midagi olulist, millel peatuma jääda. Mina jäin ja maailm mu ümber ei mõistnud.

Et nii olevat olnudki parem…

“Mõtle, kindlasti oleks ta olnud väärarenguga, kui ta nii vara su sees otsustas mitte edasi kasvada. Ta tegi teene, et lahkus.”

“Sul on veel koolid käia ja töö vaja leida ja mees ja abielluda, enne, kui… sedasi ei saagi lapsi saada!”

“Su keha ise otsustas temast vabaneda.”

Ehk et nii oligi parem. Kellele? Milleks?

Ma olin seebikates näinud dramaatilisi raseduse katkemisi, aga peetumisest ei teadnud ma midagi. Ma olin üksi oma ahastuses ja jäin veel rohkem üksi. Minu lein oli suur ja lõputa. See oli nii tugev, et see häiris mu elamist, aga veel enam häiris see maailma ja ma sain aru, et pean seda varjama, et mitte tülikas ja ebanormaalne olla.

“Mis mõttes sa ei saa üle mingist nii väikesest asjast?!”

“Sa isegi ei tundnud/näinud teda.”

“See oli looduse praak ja loodus tegi sulle teene,.”

“Sa oled veel nii noor, küll sa saad veel õigel ajal, õige mehega õigeid lapsi.”

Iga selline väide oli sügavale taotud nael minu üksilduse kastile, kuhu ma ennast oma kurbuse ja igatsusega peitsin, sest maailm ei osanud või ei tahtnud minust aru saada. Minu lein oli vale. Seega mina olin vale?

Ma sundisin end edasi olema ja elama, aga see laps oli ja jäi mu südamesse. See, et ma teda kunagi ei näinud, kasvõi selle pisikese verekarva tombuna, kes mu seest elutuna välja kraabiti, ei tähenda, et ta ei olnud päris. Mul oli õigus teda näha kasvõi viivuks. Ta oli ja on minu jaoks päris. Ta on minu laps. Just nii nagu Sinagi. Ta oli Sinu suur õde. Ma oli alati tunne, et ta oli tüdruk. Pole möödunud aastat, kui ma poleks arvutanud septembrikuus, kui vana ta nüüd oleks. Teie sünnipäevadki oleks üsna samal ajal. Mõtle kui vahva, Sul oleks suur 20aastane õde, kes võiks vabalt ka Sinu ema olla. Mina sain temaga tuttavaks siis, kui ma olin 21. Ohh, see oleks nii armas ja ilus!

Ja tead, maailm korrutas mulle kogu aeg, et aeg on üle saada, jabur on kinni olla teispoolsuses, mida nagunii muuta ei saa, ja täna on mul kahju, et ma püüdsin teda enda sees nii palju aastaid matta. Aga ei suutnud. Murenesin kõikjalt. Mõtle, milline sõna meil on eesti keeles ja see ei tähenda üldse murest laiali lagunemist, aga ometi tunnen ma siin hetkel, et just murest ma koost lagunesingi. Lahustusin. Püüdsin teda endast välja lõigata. Õhinaga just talle kootud valgest beebilõngast jänkuga kampsuni kinkisin ära titale, keda ma Prantsumaale veel samal aastal hoidma põgenesin. Kogu see lapsehoidmise värk oli nii kohutavalt vale, sest see kiskus mu haava iga jumala päev jälle ja jälle lahti.  Need kaks nunnut oleksid võinud olla ju minu omad ja see oleks võinud olla minu elu. Aga ei olnud. See kurvastas mind veelgi enam. Minu sees oli suur-suur must tühi põhjatu auk.

Aja jooksul püüdsin ma end taas valmis panna, lappida ja katta seda haigutavat auku enda sees, sest ma igatsesin nii väga oma lastega kohtumist. Emakssaamine sai peaaegu nagu kinnismõtteks. See pidi defineerima minu olemise ja andma põhjuse jaksata.

Ja siis läks jälle midagi valesti, sest 5 aastat hiljem kaotasin ma oma teise lapse. Tema oli poiss.

Tundsin, et rohkem ei suuda ma seda läbi teha. Mu keha ei suuda ja mõistus suudab veel vähem. Tol korral olin ma nii lähedal sellele kuristikule, et tulla ära Sinna teie juurde, aga ma ei teadnud, kuidas ma teid ära tunnen. Ma küll uskusin, et süda näeb, aga kindel ei saanud ma selles olla. Siis nägin ma unes, et mul oli süles tita ja ma otsustasin veel veidikeseks jääda.

Ma olin pikalt haiguslehel, peitsin end oma koopas ja igatsusest kellegi soojuse ja läheduse järele, kellegi järele, kes mind vajaks. Arstid olid mulle ütelnud, et nad ei leia küll põhjust, aga lapsi ma ei saa.

Läksin koerte varjupaika. Seal ajal asus see veel kusagil Laagri lõpus võsas. Ja seal ta oli, minu maailma kõige parem ja pöörasem sõber, Possu. Possu oli see, kes mu tagasi maailma tõi. Mõni kuu hiljem kasvas mu südame all Sinu suur vend Tan ja me Possuga koos ootasime teda pea kõik need kuud pikali voodis, sest mul ei lubatud tükk aega tõusta ja liikuda ja Possu jälgis, kõrv vastu mu kõhtu, et Tannuga ikka kõik hästi on. Kui Tan sündis, siis said neist kohe suured sõbrad. Kui Possu palju aega hiljem teie juurde taevasse tuli, jäi Tan teda aastateks nii väga igatsema, et iga kord, kui ta Possu nime kuulis või tema pilti nägi, tilkus tema silmadest suuri sõnatuid pisaraid. Su suur vend Tan võib Sulle Possust imelugusid rääkida. Või oled Sa ehk juba Possuga kohtunud? Ta on oranži ja valgekirju põlvekõrgune maailma kõige ägedam bullterjer, parim tunnetelugeja ja sõber.

Kui Tan sündis, siis oli minust maailma jaoks saanud lõpuks ema. Hingasin temaga üht õhku, sest ta oli minu elu, minu unistus, minu armastus ja mu elus oli keegi, keda ma sinna nii väga  oodanud olin. Ma olin sündinud emaks.

Püüdsin vägisi mõtelda, et ju oli Sinu vanema õe ja venna tulek olnud kuidagi Tannu luhtunud tulemise katsed ja tegelikult oligi see tema, kes kolmandal korral kohale jõudis. See mõte ei tundunud mulle kuigi loomulik, aga nii mulle soovitati end lohutada ja ma ju püüdsin siis. Viskasin välise surve järel ära kahe esimese lapse ultrahelipildid ja kahe triibuga testid, sest NÜÜD oli mul ju olemas laps, kes pidi kustutama ära kogu eelneva leina…

Tead, tegelikult ei kadunud nad kuhugi ja mul on kahju, et ma vähemalt neid ultrahelipilte alles ei jätnud. Ühel päeval oleksin ma saanud oma lastest ühe suure pildi kokku panna. Aga ma juba mõtlesin välja, et ma siis joonistan neid, sest mälestust ei saa keegi minult võtta. Ja unustada ei saa, ega peagi.

Vancu tuli ootamatult. Me ütleme vahel sellistel puhkudel, et ta tuli lambist. Vanc tuli siis, kui keegi teda oodata ei osanud ja ka arstitädid ei uskunud lõpuni, et ta selliseid vigureid juba oskas enne sündimist teha. Sündimisega oli tal kiire. Võimalik, et tal oli igav. Rahutu hing, nagu ta meil on, kihutas ta siia meie juurde õnnesärgis ja veetis siis järgmised kaks kuud haiglates kõiksugu piiksuvate masinate keskel. Ta käis mitmel korral ära, vist siis seal teie juures. Talle anti võõrast verd, et ta jaksaks ja puhuti kopsu vahel liiga tugevaltki õhku, et ta keha hapniku saaks. Ta võitles vapralt, pööras Tannu elu uperkuuti ja pani mind tegema asju, millele ma varem isegi mõtelnud ei olnud.

Tehnikahuvi on Vancul siiani. Ju ta sai selle “nakkuse” haiglast endaga kaasa. Aga tead, mis on väga veider. Kui ta rääkima õppis, siis rääkis ta meile, et tema tõi siia meie juurde suure musta kaaputsiga mees, kellel oli käes vikat. Vanc ei teadnud selles vanuses midagi ei vikatist ega sõnast keep, ka sõna kapuuts kasutas ta esmakordselt ning sellist meest, kes selline välja näeks, ei olnud ta kunagi kusagil ilmsi näinud. Ei raamatus, ei multikas. See jutt oli minu jaoks alguses hirmutav, aga ta rääkis seda mitu aastat ja ei tundnud ise seejuures vähimat muret, justnagu oleks see olnud kõige loomulikum asi, ja nii ma siis rahunesin pisitasa maha. Kui Vanc oli nii 4-5aatane, siis see lugu kadus. Enam ta seda ei mäleta, aga meie Tannuga mäletame. Vahel ma ikka mõtlen, et ei tea, kas ta toodigi teispoolsusest siia või on selles loos peidus tema vahepealsed ärakäimised teie juures.

Igal juhul on Vanc meie juures ja ta on tulnud siia meid õpetama. See on selgemast selgem. Ta on üks vana ja tark hing, kes paneb meid kõiki elu üle järele mõtlema ja otsima endi seest paremat mina. Ta on pisike ja kardab vahel jaburaid asju, aga temas on vaprust ja teravust, terasust ja õiglast meelt rohkem kui paljudes suurtes inimestes. Ta on väga tundlik ja hell, aga samas väga otsekohene. Ta kipub maailmaga põrkuma veidi enam, kui maailm harjunud on ja seepärast oleme teda üheskoos hoidnud, sest me ju näeme, kes ta tegelikult on ja see on ainus, mis tegelikult loeb. See tulesäde temas väärib nii väga hoidmist ja julgustamist, sest selles on peidus kogu maailma valu ja rõõm. Hetkel läheb tal päris kenasti.

Sinu suur vend Tan! Temast ma enne ei rääkinudki pikemalt. Ta on nii minu liha ja luu ja kõige enam on ta minu hing ja süda. Ta on parem versioon minust – võimas, tundlik, hell ja ilusa maailmaga noor mees. Muidugi ma muretsen ta pärast, sest pisikesena pidi ta üle ja läbi elama nii paljut, mida ükski laps ei peaks kogema ja ta püüdis alati nii tubli ja hoolas olla. Ma tean küll, mida sellise püüdliku käitumise taha peidetakse ja kuidas vahel tuleb murdepunkt kõige ootamatumal hetkel ja ehmatab lähedasi. Olen püüdnud teha kõik, et hoida talle maailma, kuhu tulla ja olla iseendana, kartmata katkemist ja murdumist, sest neid tuleb elus ikka ette, aga neist saab terveneda ja edasi jaksata. Seda on elu mulle õpetanud ja ma soovin nii väga, et ta ei peaks igat ämbrit ise läbi kolistama ja saaks kodust kaasa tugevamad tiivad, mitte pommid jalgade külge.

Sinu issi liitus meie kambaga 5 aastat tagasi. Vanc ikka õhkab vahel, et issi oli tema elu parim sünnipäevakink. Issi kohtus Tannu ja Vancuga Vancu seitsmendal sünnipäeval. Kuidagi läks nii, et vennad tundsid issis kohe ära oma pärisisa ja issi tundis Tannus ja Vancus ära oma lapsed. See oli nii ilus ja loomulik kasvamine, mis mu südame alati väga soojaks teeb, kui ma selle peale mõtlen.

Issil on veel kaks suurt last. Kunagi ammu võttis ta samamoodi abielludes oma südamelasteks Patricku ja Michelle´i. Mõtle, Su issi on maailma parimaks isaks neljale lapsele, kes on juba siia ilma sündinutena ise ta endale pärisisaks valinud. See on üks väga suur tunnustus, ma arvan. Issil on oma suurte laste kaudu ka kaks maruvahvat pisikest pojatütart. Ja tead, kõige naljakam on see, et kui minust issi eelmise abikaasaga sõbrad said, siis selle Patricku ja Michelle´i emaga, siis tema tutvustas mind üks kord tervitades neile pojatütardele, kui ka nende vanaema. Ma polnud osanud kunagi end veel mõtelda vanaemaks. See teeb mulle siiani natuke nalja. Aga tegelikult on see armas ka.

Ma siin nüüd räägin Sulle, millisesse kirjusse perre Sa teel olid, aga usun  et Sa tead seda kõike ise ka. Nii hea on Sulle jutustada…

Meil siin on sügis. Selle lausega meenus mulle üks ilus nukker laul. Minu lapsed on üles kasvanud lauluga. Isegi issi oskab neid kaasa laulda, kuigi kõigist sõnadest aru ei saa ja vahepeal ütleb sõna lõppu midagi täiesti muudmoodi. Aga see on armas ja tore. Tead Sa ka, kullake, kui väga me Sinu  tulemist ootasime ja soovime? Ja kui väga me soovime, et Sa siin meie juures oleksid? Ma usun, et Sa tead.

Mingis mõttes Sa oledki siin. Kogu aeg ja iga päev. Sinu maine olek jäigi ehk vaid suurema mureli suuruseks, aga Sinu mõõtmed meie maailmas on nii palju suuremad.

Kevadel olin ma kurb, et mul ei olnud Sinust mälestuseks üht ultrahelipiltigi. Alguses ei näidanud Sa end terava silmaga otsijatele pikalt kätte. Kui nad Su lõpuks üles leidsid, siis liigitati Sind kohe selliseks eriliseks tegelaseks, kellega peavad tegelama vaid nemad, mitte meie. Issi ei näinudki Sind ekraanil. Ta ootas kardina taga iga kord, et Sind leitaks ja teda ka juurde kutsutaks. Tegelikult oleks ta võinud iga kord meiega koos olla. Ja nii polegi meil Sinust ühtegi maist märki rohkem kui hõreda kvaliteediga foto heleõrna teise roosa triibuga positiivsest testist. Esimese masendushooga kustutasin ma need pildid oma telefonist, aga õnneks olin ma need issile saatnud. Sealt leidsin ma need üles ja nüüd on see üks kallis pisikese mälestus. Veider eks. Aga Sina ise joonistasid selle teise triibu sinna oma olemisega ja see on täna üks ütlemata oluline tunnistus.

Sa ju tead küll, miks ma fotokooli läksin ja tead, kui oluliseks ma pean seda, et neist titadest, kes ei saa meie juurde jääda, oleks olemas mingigi mälestus, mida kalliks pidada. Vahel ei ole vanemad selleks alguses valmis, aga see on see hetk, kus neid tuleb veenda, et see on vajalik. Kasvõi nii, et see on nagu üks oluline protseduur. Hiljem on nende valik, kas nad soovivad neid pilte või ei, aga elu näitab, et tuleb see hetk, kasvõi aastate pärast, kui nad neid soovivad. Ma olen hoolega õppinud ja harjutanud, aga sageli kaob aeg käest ja siis vahel jõuavad minu juurde emmed, kelle laps on just äsja tulnud sinna Sinu juurde ja neil ei ole oma lapsest ühtegi mälestust peale võõra karbi, mis neile midagi ei tähenda ja nad küsivad, et miks nad ei teadnud, et ma olen olemas ja oleksin saanud aidata neile mälestusi luua. Ja mul ei jää muud üle, kui vastata, et ma olen püüdnud üle ja ümber ja läbi saada takistustest, mis mind jääb neist lahutama, sest meie vahel on uksed ja inimesed, kus keegi teine arvab, et sel hetkel pole vaja vanematele tüli teha veel ühe inimese sekkumisega. Eriti veel kaameraga inimese. Aga see on minu südame asi.

Jah, kui tita kipub siia maailma nii vara, kui Sina tulid, siis tõesti pole midagi väga teha, aga juba mõni nädal hiljem võib olla. Ja kui neid titasid, kes jääda ei saa, saab ehk pildistada, siis neid titasid, kes tulla ei saa, neid saab joonistada. Seda õpetasid mulle Sina. Imelik, et ma selle peale varem ei julgenud tulla, aga see tõepoolest lohutas ja leevendas. Nii olen ma Sind joonistanud endaga koos ja me perepildile.

Suve alguseks olin ma katki ja väsinud. Ma igatsesin Sind, aga ma ei tahtnud oma kurvameelsusega olla kellelegi tüliks. Ma olin juba varasemalt FBs jälginud erinevaid sünniga seotud leinateemalisi lehekülgi. Olin lugenud lugusid, vaadanud võimalusi mälestamiseks, vaadanud pilte surnud titadest, nii fototehnilise poole pealt kui seda, kuidas inimesed neile reageerivad. See oli mulle ammu selge, et lapse, ükskõik, mis raseduse etapis, kaotanud vanemad, võivad väga vajada, et nad saavad oma kaotusest rääkida ja neilt ei oodata, et nad sellest ruttu üle saavad. Ma teadsin, kui oluline on, et vanemad saavad oma lapsest rääkida, neid kuulatakse, toetatakse ja kui lapsel on nimi, siis kasutatakse seda lapsest rääkimisel. See tundus igati mõistetav ja loomulik minu jaoks, kui laps on sündinud sellises raseduse etapis, kus ta on juba pisikese inimese kujuga. Ja veel kui liigutavad oli minu jaoks need lood ja pildid, kus last oli käsitletud lapsena ka siis, kui ta oli sündinud ammu enne seda aega, kui tal oleks reaalselt ühtegi elulootust olnud siin meie maailmas. Kui sageli ei näe meie emad kunagi oma nii vara sündinud ja surnud last?! Ja see lein on ehe, see kaotus on päris. Ja vahel on see lein seda visamalt valusam, kui pole ühtegi maist kinnitust. Selline lein võib vajada väga palju aega ja veel enam mõistmist enne, kui ta leeveneda saab.

Kuna ma neid lehti nii palju vaadanud olin, siis oli enamus minu FB reaalsusest suve alguseks mustvalge ja nukker ja see nukrus oli muutunud minu reaalsuseks, sest selles oli ka midagi lohutavat. Ma ei olnud oma kurbuses ja kaotuses enam päris üksi.

Ühel täiesti tühjal suvepäeval internetis oma radadel hulkudes jäin lugema. Lugesin terve päeva ja õhtul olin kindel, et see on just see, mida ma tegema pean. Rääkisin oma mõttest issile ka. Ta oli Sinu lahkudes olnud kurb ja näinud kõik need kuud minu kustumist. Sellel õhtul mu silmad aga särasid, sest mingis mõttes tõid need Sinu mulle lähemale.

Kui Tan pani mind omal ajal kirjutama ja rääkima sellest, kuidas emakssaamine ei pruugi üldse nii lihtne ja ladus olla, kui maailm tahab sekkuda ja kui tugev peab olema ema, kes on valinud, et tema laps ei vaja käru, oma voodit, voodikarusselli ja saab rinda nii kaua, kui ise soovib. Vanc omakorda keeras kogu me maailma ikka päris pahupidi ja andis mulle nii palju tõukeid maailma paremaks paigaks muutmiseks. Sina tulid ja tõid mu ellu selguse ja valguse, et minust ei pea saama mitte ainult sünnitoetajat, mida ma aastaid juba plaaninud olin ja ka kokkulepped olid juba enne Sinu tulekut sõlmitud, kuid loobusin neist suve hakul siis, kui ma paljust muustki loobusin. Sel suvepäeval ma taipasin, et minust ei peagi saama lihtsalt sünnitoetajat vaid sellele lisaks kohe ka sünniga seotud leinatoetaja. Sünd ja surm olid minu elus käinud käsikäes. Need olid ühe mündi kaks poolt ja see, mida ma lugesin sellest, mida ma õppides teada saan ja oskama hakkan, see veenis mind jäägitult.

Sukeldusin. Tegin esimese tsükli läbi nädalaga. Ma ei saanud sealt teada midagi uut ja põrutavat, vaid kinnitust kõigele sellele, mida ma juba teadsin ja see andis mulle mingi rahu, mida ma polnud varem tundnud. Eksamitööd kirjutades panid vastamised mind aga kõike veel sügavamalt protsessima. Ma taipasin, et arvaku maailm mida iganes ta tahab, minul on õigus teha asju omamoodi nii, et mitte kellelgi pole õigust mind hukka mõista. Taipasin, et see ei ole mitte kellegi asi kahelda, kas mul on õigust Sind leianata, Sind igatseda, Sinuga rääkida. Minul on aga õigus arvata, kas Sa oled poiss või tüdruk ja sedagi, kus Sa praegu oled ja mida Sa teed. Me rääkisime sellest issiga ja olime mõlemad kindlad, et Sa oled tüdruk.

Sul oli vaja nime! Nüüd ja kohe!

See oli mõte, mis ei lasknud mul enne hingata, kui oli leitud lahendus. Su kõige vanemal õel ja vennal oli ka vaja nimesid, aga sellega tegelen ma hiljem, aga Sinul oli vaja kohe oma nime. Lõin kalendri lahti ja arvutasin… kas Sa tead, mis päev see oli, kui me Sulle nime mõtlema hakkasime? Minu raseduskalendris oli see Sinu ootamise 29 nädalat ja 5 päeva. Tead, miks see nii märgiline oli?

Sest just sellel päeval sündis peagi 12 aastat tagasi Vancu. See oli nii parasjagu kaugele kantud rasedus, et mul oli sees kindlus, et kui Sinuga selle hetkeni välja veame, siis on lootust, et pääsed kenasti. Ma ju aimasin, et Sa võid ka üks uudishimulik laps olla ja soovid kärmelt meie juurde jõuda. Muidugi saavad ka veidi varem sündinud titad sageli väga kenasti hakkama selle uue maailma ehmatusega, aga mul oli kogemus ja ma tahtsin kindel olla, et Sinuga on kõik ok. See andis mulle rahu.

Sina, mu pisike, otsustasid aga nii ruttu, et… või noh, tegelikult Sa ju ei otsustanud vaid läksid lihtsalt veidi vales suunas, sest tulla Sa nii ruttu ei tahtnud. Seda kinnitas ilmekalt see jonn, millega Sa arstitädide meelehärmiks elus püsisid ja minust lahti ei lasknud ka siis, kui ma Sulle rääkisin, et Sa ei saa sedasi tulla, Sa pead lahti laskma. Ma tean, et Sa tead, KUI valus mul oli seda Sulle ütelda.

Kui ma rääkisin issile kõigest, hakkas ta nutma. Esimest korda nende kuude jooksul nuttis tema rohkem kui mina. Või ma enne ei osanud seda märgata? Ta nuttis, hoidis mind kõvasti-kõvasti ja ütles, et Sa muutusid tema jaoks just reaalseks. No et enne olid Sa olnud vaid ebamäärane valu, mida ta tahtis enda sees eirata, kuigi ei saanud, aga nüüd oled Sa päriselt tema sees, ikka valus, aga ta ei tahagi Sind enam ära ajada. Ma usun, et Sa kindlasti tundsid seda ka, eks?

Mis me Sulle siis nimeks anname?

Mul oli mõni mõte juba varasemalt, aga need ei olnud kuidagi Sinu nimed. Eks see on ju ikka nii, et emmed ja issid plaanivad, aga siis vaatavad titale otsa ja no tita on hoopis mingi teise nimega lapse nägu. Korraks rääkisime issiga ka sellest, et kui me nüüd paneme Sulle mingi väga ilusa nime, et kas me siis raiskame selle Sinu peale ära ega saagi enam hiljem kasutada, kui peaks ikka juhtuma, et üks pisike tüdrukutirts meie juurde elama tuleb, aga siis arvasime mõlemad, et see on üks väga tobe mõte, sest Sa väärid maailma kõige ilusamat nime ilma ühegi tingimuseta. Kahjuks, ei saanud me Sulle nimevalikul otsa vaadata, aga me vaatasime Sulle otsa enda sees. Ja vaatasine issiga teineteisele otsa. Mõtlesime sedasi koos.

Elianna või Ellianna?

Kuna Sinu issi emakeel on Šveitsi saksa keel, siis hääldab ta sõnu ja nimesid veidi teisti kui meie, eestlased. Harjutasime ja häälisime seda nime siis nii ja naa. Mina ütlen Su nime selgelt kahe L-tähega, aga rõhk jääb “Anna” peale. Issi ütles samamoodi ka siis, kui kirjas oli üks L-täht. Tema muretses rohkem seepärast, et kuidas Šveitsis Sind kutsutaks, kui Su nimi on kirjas “Elli”. Aga lõpuks jõudsime me ikkagi selleni, et kirjapildis on kahe L-iga nimi kuidagi ilusam meie jaoks. See kirjapildi asi oli tähtis seepärast, et issi plaanib juba jupp aega teha laste nimedega tätoka ja Sinu nimi peab seal ka olema. See tundus issile nii õige ja loomulik ja see ajas mind hirmsasti nutma, sest see oli nii ilus.

Sellel päeval, kui Sinu tulemise number oleks olnud 29+5, said Sa endale nime. Täna oleks võinud olla Sinu sündimise päev, Ellianna ja seepärast ütleme me ka maailmale, mis Su nimi on.

Ma igatsen Sind. Täna kohe kuidagi eriti. Titade lõhn ja nende silmavaade, kasvamine ja arenemine, see on nii ilus ja eriline. Ma olen mingis mõttes läbi teiste vanemate titade selles kõiges ju kogu aeg natuke sees, aga mul on hea meel, et ma seda kõike enam nii ei tunne nagu 20 aastat tagasi Prantsusmaale põgenedes. Ma ei sunni end kannatama vaid mulle meeldib see, mida ma teen. Nüüd on see teadlik valik ja mul on hea meel, et ka Sina mind toetad ja isegi innustad.

Ma tean, et Sa tead, et paljude nende titade vanematel on peidus lugusid teistest lastest, keda nendega enam ei ole. Meie elud on vahel palju siiruviirulisemad, kui me neid välja julgeme näidata. Titade sünd on selline aeg vanemate elus, kus paljud olulised vanad asjad meelde tulevad ja vahel ka valusalt torkima hakkavad. Ükski uus sünd ei kustuta eelmisi kogemusi, see võib vaid aidata asju näha uutmoodi, lohutavamalt. Kui need peidetud tunded segunevad veel süütundega, siis võivad need palju halba teha ja neist on vaja rääkida, et need vabaks lasta.  Titad teavad ja tunnevad neid asju vahel paremini kui suured inimesed julgevad tunnistada. Nad tajuvad pinget, mida tekitavad väljaütlemata mõtted. Nad loevad neid, elavad nende mõjuväljas.

Sa oled ehk nii pai ja saadad neile titadedele sõnumi, et nad oma emmedele ja issidele ütleksid, et on täiesti ok olla kurb ja igatseda neid, keda nende juures ei ole.  Perekond on see, kes on meie südames. Ja Sina näitasid mulle, et neid, keda me silmaga ei näe ja käega ei saa katsuda, saab siiski joonistada ka perepiltidele. Vahel võib see kinnitus olla nii vajalik selleks, et saaks rahu leida.

See, mida Sa meile näidanud ja õpetanud oled, on miski, mida ma ei osanud iial soovida. Sellist valu ei saa soovida, aga see eriline lootuse ja lohutuse võlumaailm, mille Sa meile avasid, muudab selle valu talutavaks ja ilusaks.

Sinuta ei oleks ma kunagi teada saanud, kui väga ok on rääkida oma lastega, keda me justnagu kunagi tundnud veel ei olegi. Rääkida nendega mõttes, neile kirjutada.

Ja sedagi, et Sinust saab ja peab rääkima.  Ja kui oluline see on selleks, et end uuesti tasakaalu saada.

Sind ei pea unustama! See on enamasti nagunii üsna võimatu. Sind ei pea mahasalgama ja ära peitma, sest Sind saab mäletada hellalt ja õrnalt ja ilusalt.

Et on täiesti ok anda enda ja maailma  jaoks nimesid neile, keda seadus veel lapseks ei pea. Anda nimesid ka neile, keda pole kunagi tundnud ja näinud, aga on tunne, et tal on nimega parem.

Ja enda ümber vaadates kinnitasid Sa seda, et on täiesti ok leinata ka seda kaotust, kus polegi ühtegi kinnitust, et seal oleks üks pisikene inimene kasvamas olnud. Aga kui seal oli lootus, seal oli soov ja juba see, kui vanem tunneb, et ta nii väga soovib, aga ei saa või ei õnnestu rasedaks jääda või kaaslast leida või tuleb haigus või triipude asemel tulevad varem või hiljem ikkagi vaid päevad, on aktsepteeritav kaotuse ja leinana, sest see on tunne, mis elab meie sees. See tunne on päris, see tunne võib olla väga valus ja mitte iial pole kellegi õigus kahelda ja vähendada ja alavääristatada seda tunnet oma taipmatute kommentaaridega “küll ta tuleb”, “küll proovite veel”, “praegu polnud õige aeg”, “küll järgmine kord läheb paremini” ei ole lohutavad. Ootaja aeg on pikk ja piinarikas ja elu ja aeg läheb.  Ainus, mida kaotust kogenud vanemad vajavad on mõistmine ja nende tunnete, kaotuse ja lapse mälestuse austamine. Lihtne, aga nii keeruline.

 

Ma olen nii väga kurb, et Sa ei ole siin. Ja samas olen ma õnnelik, et Sa oled osa meie elust. Täna. Alati.

 

Aitäh, Sulle, me pisike Ellianna!

Aitäh, et Sa me ellu tulid ja selle osaks alati omal viisil jääd.

 

Armastusega

Sinu emme ja issi

 

PS selle linnukese tegin ma Sulle kevadel laste leinaga tegelemise tsüklis mänguterapeudiks õppides. Ta on veidi suurem kui Sinu maine keha olla jõudis. See tundus mulle just paras suurus, sest siis saad Sa temaga lennata ja tema saab minu sõnumeid tuua Sulle ja Sinu omasid mulle.

Enneaegse sünni mõjust perele

Haiglas tehtud pilte uuesti läbi vaadates jäin mõtlema, et kui sünnitusmajades saab intensiivpalatis vahel ka kogu pere koos olla, siis lastehaiglas ei pääse väikelastest vanemad õed-vennad reeglina titade juurde enne, kui nad juba kojusaamisele päris lähedal on. Vahel läheb selleni kuid. Jah, lastel on oma haigused ja neist võib haiglas olla ohte ja tüli. Samas see on nii oluline, et sel äreval ajal pere suuremad lapsed tunneks ja teaks, et nad on hoitud ja kaasatud ja näevad kogu seda asjatamist, mida titad alguses vajavad. Lastega koos olemine on oluline peredele, et nad tunneksid end tervikuna, tunneksid end koos, et nende kõige kallimad oleks turvaliselt nende lähedal ja nad ei peaks lisaks muretsema, et nad ei peaks lastele hoidjaid otsima. Milleks kõigeks see koosolemine ja kasvamine veel hea ja tore ja vajalik on. Mul on nii hea meel, et Karola lubas mul teiega jagada pilti nende pere koostegemistest selle aasta kevadel, sest ma usun, et see on üks imeline näide, kuidas pered saaksid selle keerulise aja koos paremini üle elada, koos kasvada.

 

Lapse enneaegne sünd või haige lapse sünd ja sellele järgnev – elu haiglas, protseduurid, abivajadus, diagnoosid, hirmud, jne, on lapse lähedaste jaoks vähem või rohkem traumeeriv kogemus. Oma jälje jätab see kõigile. Kuigi paljude meie laste haiglalood on suures plaanis alguses üsna sarnased – kuvöös, andurid, hingamise tugi, toitmissond, soojendusega vesimadrats ja siis samm sammult kodule lähemale jääb kõike seda loodetavasti vähemaks, siis ikkagi on iga lapse ja iga ema ja iga isa ja iga pere lugu isemoodi ja igaüks neist tajub seda erinevalt. Tuge vajavad nad kõik. Väga sageli vajavad nad ka kokkuviimist ja seda, et nad omavahel saaksid asjadest rääkida ja pildi klaarimaks. Kui sageli jääb ühele partneritest mulje, et teine ei hooli ei temast ega olukorrast ja kui sageli see tegelikult nii pole. Siinkohal ei tohi unustada lapsi, vanemaid õdesid ja vendasid. Ei ole teemat, millest nad aru ei saaks, et ON teema. Seega ärge lõigake neid ära, ärge saatke neid minema ja mängima, sest nad ei saa sellest või teisest aru. Jah, emotsioonid võivad olla üle võlli ja õigeid sõnu leida võimatu, meel liialt hõivatud, aga kui laps saab aru, et teema ON, siis tuleb ka temaga sellest rääkida, sest kõik, mida ei tea, mõeldakse välja ja vahel mõeldakse neid palju hullemaks kui alust on.

On neid, kes tulevadki kõigest läbi reipalt rühkides ega luba endal tunda hirmu ja kurbust ka väga keerulisel hetkel ja ka aastate pärast vaatavad nad kõigele tagasi kui ühele normaalsele paratamatule osale elust, millega tuli hakkama saada. On neid, kes marsivad kõigest läbi, aga tunnistavad, et neil on haavu, mis on ja ehk ka jäävad sinna armide alla. See on ehk kogemus, mis muutis kogu nende edasist elu. On neid, kes võitlevad, püüavad olla vaprad ja maailmale näibki, et nad saavad hakkama, aga sisimas on nad nii väga haiget saanud, et küsivad endalt pidevalt, miks nemad, miks nende laps, mida nad valesti tegid, mida oleksid pidanud nad teisti tegema, miks see või teine midagi ei märganud, ütelnud, teinud. Vahel jäävad need teemad närima. On neid, kes sulguvad endasse. Nad imavad endasse kogu hirmu ja õuduse ja panevad selle siis enda sees peitu, sest ei jaksa sellele kõigele kogu aeg otsa vaadata. See on ebainimlik, kui neid õõvastavana tajutavaid kogemusi kogu aeg peab uuesti ja uuesti läbi elama, aga kui neist vabaneda ei oska ja rääkida ka ei julge? Neil tondilossidel on omadus end ise kasvatada ja laiendada. On neid, kes näevad seda kogemust veel mitmel erineval viisil, sest me kõik oleme isemoodi ja pärit oma lugudest. Mitte tugevamad ega nõrgemad, vapramad ega aremad, vaid me oleme need, kes enda kogemustest on läbi tulnud just nii nagu me oleme ja me oleme seda tehes olnud väga vaprad, tugevad ja ellujääjad.

Väga sageli näen ma seda, et vanemate hirme ja muret on süvendanud infopuudus või teadmatus. Ka neis asjus, mida saab selgitada, seletada ja õpetada, aga mida on peetud ebavajalikuks või unustatud seda teha või on seda tehtud ajal, mil ülekoormatud aju midagi vastu ei suuda võtta. Kui sageli saavad vanemad haiglas teada olulisi asju hoopis teiste laste vanemate käest või palju hiljem? Või ei saagi, kui juhust ja õnne pole. Ka seepärast on rääkimine oluline, sest see aitab välja tuua lüngad, toetab kedagi teist uute teadmistega, aitab kogu olukorda pisitasa normaliseerida ja omaks võtta. Sageli on hirmude alus eraldatuses, äralõigatuses, jaksu puudumises, kinnituses, et mitte inimene ei ole ebanormaalne vaid olukord on seda. Mõistmise ja teadliku toetamise tajumine on sellel eluperioodil kõrgendatult vajalik ka siis, kui oma kogemusest rääkida ei soovi. Nii, et põhjuseid, miks me tuleme sellest kogemusest läbi erinevalt, võib leida ka välistes tegurites.

Ma tean, et meie seas on neid, kes teiste lugusid vaid veerand silmaga piiluvad ja pole iial oma kogemustest rääkinud, sest neile on valus sellele kõigele isegi mõtelda. Mõni neist vajab aega ja turvalist olemist, teiste lugude lugemist, et ise ajapikku avaneda. Mõni vajab lähedastega uuesti häälestumist, mõni paitust, teine raputust, kolmas seda, et keegi teda ei torgiks või enam kunagi seda teemat ei tõstataks. Ma tean enneaegse lapse ema, kes ei ole kunagi suutnud lugeda isegi minu pehmet pisikese tita raamatut, sest see kõik teeb liialt haiget, aga teda lohutab ja toetab see, et tal on raamat olemas ja ta saab meie lähedal olla ja ta näeb, et oleme selle kogemusega kuidagi toime tulnud. Ma tean ema, kes puhkeb iga kord nutma, kui laste haiglapilte näeb, sest keegi ei taibanud talle haiglas rääkida, et toitmissond ei tee tegelikult lapsele haiget. Hiljem on sellest teadmisest vähe abi olnud, sest hirm on juba alateadvuses oma juured alla ajanud ja selleks on vaja enamat kui vaid fakti, et see pole valus. Kui palju on neid lugusid, mis räägivad murest, hirmudest, õudusest, mida me ei tea. Just seepärast usun ma jäägitult sellesse, et pered, vanemad, pere teised lapsed vajavad toetust mitte siis, kui nad ise tagasi vaadates ja taibates, et asi on kuidagi kiiva läinud, abi hakkavad otsima, vaid kohe, püsivalt ja kindlalt juba siis, kui nad ise alles ülepea kõiges sees on. Nad vajavad infot ja toetust ja nad vajavad seda endale, vajavad selleks, et teistele selgitada, sest vahel  on väline huvi ja surve suur, seda on raske tõrjuda ja vaigustada ja samas võib olla rääkimine väga vajalik. Seega vaja on infot ja õigeid sõnu. Toetusest rääkimata.

Vahel teevad haiget või kutsuvad esile õudusjudinaid ka kõige ootamatumad, lihtsad, isegi toredad asjad ja seda juhtub rohkem kui me arvata oskame. Just seepärast on nii oluline neist asjust rääkida, sest ka just sellest väljendusest võib keegi leida tuge ja lohutust, kinnitust, et ta ei olegi üksi ja  imelik. Kuigi me kõik oleme isemoodi, siis on meil ka palju sarnasusi ja omal viisil liidab meid ju laste läbi saadud kogemus. Seega, kui te jaksate, siis jagage maailmaga ikka oma muret ja rõõmu, sest iial ei tea, kellel seda väga vaja on.

 

Imetamisest

Augustikuu esimene nädal on pühendatud rinnapiimale ja imetamisele. See on teema, milles ma suht üle pea sees olen ja mõistan selle tugevusi ja nõrkusi üsna hästi. Kohe nii väga puudutab see mind, et ei saanud selle nädala alguses vaikses öös suurte kirjatööde järel pliiatsitki pidama enne, kui üks Lilli kavandile tegutsema pääses 

Enneaegsete titade jaoks on rinnapiim väga oluline. Sageli saavad nad oma esimesed kogemused emapiimaga mitte ise rinnast imedes vaid väljapumbatud piim jõuab süstla abil nende kõhtu läbi nina-mao sondi või vahel ka stoomi. Harva, aga mitte alati ei ole oma ema piim lapsele ohutu ja seepärast on rinnapiimapangal enneaegsete jaoks väga oluline ülesanne. Suurel rinnaga toitmise nädalal ei saa unustada, et paljud enneaegsed ei jõua kunagi rinnani ka siis, kui emad väga üritavad või on teekond selleni pikk ja käänuline. Küll aga on pisikestel imedel ette näidata (ravimite ja muude vajalike ainetega rikastatud) menüüsid, mis ajaliste eakaaslastega võrreldes kahvatuvad. Kaevasin vanast albumist välja pildi 1,5kuuse Vancu ühest toidukorrast.

Mitte kõik titad ei õpi ise rinnast sööma, mitte kõik emad ei suuda, jaksa, soovi imetada, mõned titad loobuvad üsna varakult rinnast ise. Nii nagu emad on erinevad, nii on ka titad erinevad. Rinnapiima ja imetamisega seoses on emadel palju hirme ja haiglas oma pisikest imet kõigi nende piiksuvate aparaatide, juhtmete ja voolikute vahel vaadata ei ole kerge ülesanne. Emad teavad ju küll, et rinnapiim on lapsele parim ja võivad seepärast tunda end süüdi, sest nad ei saa või ei suuda imetada, sest piim tundub kaduvat, sest neil on valus ja paha, sest olukord on nii keeruline. Väline surve, mis neile raiub, et laps vajab enda ema piima võib olla koormav, isegi halvav ja jätta emale alatiseks tunde, et ta ei olnud hea ema. See ei ole õige! Ja pole õige ka see, kui keegi sedasi ema survestab ja sunnib.

Ema tunded ja heaolu, tema toetamine tema valikutes, on oluline. Kui ema soovib imetada, vähemalt üritada, siis saavad imetamisnõustajad teda toetada. Kui aga ema tunneb end imetades halvasti, läbikukkununa, kurvana ja teeb seda vastu tahtmist, siis imeb selle info enda sisse ka tema tita. Lapse jaoks on oluline ennast hästi tundev emme, ta vajab ema lähedust, hellust ja armastust ja seepärast ei ole lõpuks nii eluliselt suurt vahet, kas tita sai rinda või sai ta rinnapiima pudelist, sai ta seda vaid natuke oma elu alguses või sai ta stardiks mõne teise ema annetatud piima. Oluline on see, et ta sai rinnapiima.

Jah, rinnapiima tootmist saab proovida taastekitada, kuid kui ema ei jaksa või piim lihtsalt rinnast kaob ja ta ise lepib sellega, siis tuleb sellega leppida ka teda ümbritsevatel lähedastel ja spetsialistidel. Samas ka lusikatäis rinnapiima on beebile suure väärtusega ja alati positiivset pingutamist väärt.

Teisalt võivad ennast rünnatuna tunda emad, kes on otsutanud imetada nii kaua, kuni laps seda soovib. Pole enam erandlikud lood, kus laps saab rinda kolmandal-neljandal eluaastal või kauemgi.  „Ikka veel saab rinda!“ ei ole lause, mida imetavad emad kuulma ja õigustama peaksid. Imetamine on ema ja lapse vaheline suhe, palju enamat kui vaid lapse söök ja jook. Pikemal imetamisel puuduvad kahjutegurid ja see on sügavalt vaid ema ja lapse otsus ja valik. Ühiskonnal on vaja seda mõista, toetada ja tunnustada, siis on kõigil parem.

12tunnine Villi oma emme Äliniga

Minu enda imetamise kogemused ei alanud 2005. aasta aprillis üldse kenasti, suht surm oli valust ja õudusest mul silme ees, kui läbi tuttava tuttava jõudsin kesest neljandat ööd kellegi imetamisnõustajani, kelle nimegi ma ei tea, aga kes mind telefoni teel aitas nii, et sellest sai üks pikk ja vägev kogemus lõpuks. Sellele imetamisnõustajale võlgnen ma tuhat tänu!!

Imetasin Tannut ka Vancu ootamise aja.

Kui ma 2007. aasta lõpus oma enneaegse Vancu juurde haiglasse pidin kolima, pidi Tan minust loobuma teadmata ajaks. See ei olnud kerge ja haiglas elu eest pisemale piima pigistades jõudsin ma hetkeni, kus ööpäeva kogus oli paar milliliitrit ja tema ülejäänud söök tuli pulbrist ja liikus süstlast sondi kaudu maitset suhu saamata otse tema kõhtu.

Ma olin loobumas, sest mu keha ei teinud minuga koostööd, ma ei jaksanud end enam sundida, sest liiga palju muud oli me elus, mille nimel ma pidin pingutama. Rongaema silt kleebiti mulle koos pudeliga külge, aga mul oli sel hetkel sellest üsna kama. Ma tahtsin koju, oma urgu, kus keegi ei teadnud minu eest, mida ma tunnen, suudan, tahan, teen. Haavad oli nagunii liiga lahti.

Kaks kuud hiljem läksin ma oma tita ja tema pudelimajandusega haiglast koju ja lasin asjadel lihtsalt minna. Veel kaks kuud hiljem lahkus meie majast viimane pudel ja enneagsest minititast oli saanud läbi ja lõhki rinnalaps.

Meie imetamissuhe kestis Vancuga pea 4 pikka ja kirevat aastat. Seega kokku tuleb mul veidi enam kui 6,5 katkematut aastat piimaandmist. Meie perele see sobis ja nii oli meile hea. Pikemalt olen sellest kõigest kirjutanud kunagi varem juba SIIN.

Emana, sõbrana, haiglaõena olen ma elanud kaasa teiste emade kõiksugustele imetamislugudele. Nende muredele, rõõmudele, hirmudele, püüdnud aidata neil leida vastuseid nende endi sees ja ka väljast ja võimalusi teha enda valikuid nii, et neil oleks parem. Selle loo üsna loomulik jätk on see, et soovides rohkem teada ja paremini osata, sai minust ka imetamisnõustaja. Ja tore on see, et neid teadmisi ja oskusi on mul vaja läinud vahel ka kõige ootamatumates paikades ja hetkedel.

 

Minu lemmik imetamispilt seeriast “Älin ja väikese Villi esimesene elupäev”:

Mida ma ütelda tahan, on see, et ärge jääge üksinda. Ei rõõmus ega mures. Ärge leppige ütlemistega, mis teid ennast halvasti panevad tundma või tunnetega, mis kurnavad. Ärge heitke meelt ega piinelge. Tulge, emad-isad, lähedased, sõbrad, küsige, kirjutage! Mõistjaid ja kuulajaid jagub ja küsimustele on võimalik vastused või selgitused leida 

Ema lugu: Marii ja Melissa

Tee viib mind alates aprillist taas aina enam pisitillukeste inimeste maailma. Selles kihutavas maailmas on see veidi teise hingamisega paik, kus aeg sulab sageli kokku ja ehedad tunded poevad julgemalt pinnale.

Käin haiglas reedeti. Igal nädalal ootan reedet ja iga reede õhtupoolikul sulen ukse enda järel tundega, et nii palju oleks veel teha ja tuleks see uus reede juba rutem. Jutud ja rõõmud ja naerud ja teistsugused mõtted ja tunded, väikesed varbad ja pildid ja jälle jutud, vahel ka kallistused. Neisse päevadesse mahub palju. Selles on kohalolemise väge. Mulle tundub, et see on oluline.

See ajastu algas minu jaoks Marii ja Melissaga. Mind juhatati ukse vahelt sisse, istusin kolinal känguruhoolduse toolile (tänaseks päevaks oskan ma neile istuda juba vist ka suurema kolistamiseta) ja juttu jätkus kauemaks. Et mis on känguruhooldus? Sisuliselt näeb see välja nii, et suur inimene istub poollamavas asendis ja tema rinnale, ideaalis nahk-naha kontaktis, on asetatud pisikene inimlaps. Ja seal ta lihtsalt on. Vahel tunde. Ka kõikide tulede ja viledega võib olla võimalik last sedasi enda vastas hoida. Arstid ja õed teavad suunata, kas ja kuidas on hea. Oluline on, et pisike tunneks ja tajuks enda vastas omade lähedust, südamelööke, hingamise rütmi, häälekuminat, hoolimist ja armastust ja heade mõtetet võlujõudu. Mina istusin sellel toolil küll vaid teise võimaluse puudumisel, aga see tunne on selles toolis sügaval sees.

Pisike Melissa sündis selle aasta 7. märtsil  27+0 rasedusnädalal. Sündides kaalus ta  821 grammi ja selleks hetkeks, kui meie kohtusime, oli ta juba suur ja tragi tüdruk. Meie teisel kohtumisel tegime lisaks käe- ja jalajälgedele ka mõned armsad pildid Marii ja Melissa elust haiglast.

Mul on nii hea meel, et Marii lubas mul neid pilte ka teile näidata. Aitäh! 🙂

Ilusat kasvamist Sulle, pisike Melissa ja jõudu-jaksu Sulle, Marii! Te olete koos mu südamesse tippinud pisikesi roosasid jälgi ja see on üks ütlemata hea ja armas tunne 🙂

Kui tähtedes on kirjas

Uus aasta on uljalt peale hakanud ja osad mu plaanid on hetkel kirjas juba aastani 2021. Täna tõmban ma korraks aga täiega pidurit ja räägin teile sellest, kuidas kaosest ja raskest kriisist võib sündida elu ilusaim mõte ehk sellest, mida Vancu enneaegne sünd minu jaoks endaga tegelikult kaasa on toonud.

11 aastat tagasi neil päevil sai Vancu lõpuks esimest korda haiglast välja ja jõudis esimest korda koju. Ilm õues oli üsna samalaadne. Pisikesest enneaegsest oli saanud minu pisike kukkurloom ja sedasi ta minu vastas pehmes trikoolinas kasvas ja kosus, sest üksikemana oli mul paisid, kallisid ja süllevõtmisi vaja ka napilt 3aastase Tannu jaoks. Me kõik kolm olime olnud väga vaprad, Tan veel vaat et kõige vapram. Meil ei olnud aega kurvastada ja liiga palju mõtelda, sest me Vancuga olime ellu jäänud ja Tan oli ka hakkama saanud ja nüüd sai elu vaid edasi minna. Paremaks.

Aga see elu ei läinud edasi ilma kogemuseta, mille ma olin haiglas koos oma enneaegse lapsega olles, elades ja kasvades saanud. Koju jõudes kirjutasin tugeva tunde ajel valmis oma titaraamatu, sest ma teadsin, et seda on vaja. On vaja neile peredele, kelle juurde kiirustab tita, kes vajab elu alguses haiglaravi ja on vaja neile peredele, kes ei saa seetõttu koos olla. Ma olin Seal olnud ja ma teadsin, mis on kõige raskem ja millest seal kõige enam puudus on. Suur osa sellest oli meie, emade, jaoks infol ja teadmistel, selgitustel, kogemuste vahetamisel. Veel suurem osa oli isolatsioonil, hingelisel üksindusel, lahusolekul perest ja lähedastest. Ehk et endamisi mõtlesin ja püüdsin kogu hingest ka raamatu sisse panna selgust ja lohutust, et kui ka soojast südamest jääb puudu, siis olgu vähemalt teadmised, mis seda tumedat pilve hajutavad. Siis on lihtsam toime tulla. Ma soovisin üle kõige, et teistel, keda elu sinna viib, oleks lihtsam, oleks parem. Ma ju teadsin, millest ma olin läbi tulnud, aga need hirmud ja haavad olid nii sügavad, et ma suutsin kõigile, sealhulgas iseendale, kinnitada, et kõik on nüüd hästi.

Poisid kasvasid ja veendumus, et minust peab saama õde, et seda süsteemi soojemaks ja turvalisemaks muuta, sai tõeks. Ma olin koolis käinud kuu, kui ma Lastehaiglas tööd alustasin. Äratundmine, et see on minu koht, veenis peagi isegi mu ema, kes alguses mu jabura elumuutuse peale protestis. Ma olin olnud seal, ma nägin, kuulsin ja mõistsin. Mitte ainult väga pühendunult õppiva õena, vaid ka emana, kes oli seal olnud. See oli minu südame koht. Ja ma saan kinnitada, et kõik tööd, mida ma olen sellest hetkest teinud – abiline, hooldaja, abiõde, õde, vanemate nõustaja, tugiisikute koolitaja ja hiljem ka õdede õpetaja, on olnud minu südamekutsed. Need aastad ja ametid ja töökohad on mulle tohutult palju andnud ja õpetanud. Nägema, kuulama, mõistma on need aastad ja kogemused mind õpetanud.

Kui ma oma teekonna alguses olin kantud maailmaparandamise ideest ja soovisin särasilmselt ja tulihingeliselt, et lastel ja peredel oleks parem, siis nägin ma seda nii – tuleb anda personalile, iseäranis õdedele, teadmised, mida neil on vaja vanemate ja seeläbi laste paremaks toetamiseks ja samal ajal toetada vanemaid, et neil oleks võimalus olla olemas oma lapse või laste jaoks, oma lähedaste jaoks. Seda, et lähedased ja neist moodustuv tugivõrgustik pere jaoks olulised on, seda me ju teadsime niigi, aga ressurssi nende suunamiseks ja julgustmiseks meil polnud. Seda, mida vanemad vajavad ja abilistelt, hooldajatelt, õdedelt, arstidelt ja juhtidelt ootavad, seda ma ju teadsin ja sellest ka rääkisin. Abilise ja hooldajana töötades oli mul võimalik neile ootustele enamasti ka vastata. Mida enam hakkasin tegema õdede tööd, seda suurema osa olulisest suhtlusest hammustas ära vajalik paberimajandus ja protseduurid. Kuniks me oma tehnilist tööd tegime, ei saanud me alati olla korraga kahes kohas ja mitme eest. Aga mul oli hea meel tõdeda, et jagus need, kes jagasid neid väärtusi ja mõtteid. Meie head soovid jäid kinni koormuse ja võimaluste taha, aga me püüdsime ja olime nii palju kui vähegi võimalik kohal. Nägin paraku ära ka need, kes teevad küll tööd, aga neid ei huvita ega hakkagi huvitama, milline on nende tegevuse tegelikik mõjuväli. Üksi teadmistest ja oskustest pole abi, kui selle taga pole soovi ja tõelist mõistmist. Või vahel ka jaksamist. Mulle tundus nii oluline, et teades, kuidas on lood mõlemal pool, pean ma suutma need pooled ühise kõrgema eesmärgi nimel kokku viia. Olla sild või liim ja ühenduslüli, tõlkida vajadusel keerulist ja tõlkida ka lihtsat, kui vaja. Toetada ühelt poolt vanemaid ja teiselt poolt personali, et kõigil oleks parem. Sest lapse seisukohast ei saa üks teiseta ja kui kõigil on parem, on lapsel kõige parem võimalik keskkond kasvamiseks ja kosumiseks.

Elu viis mu väikese kurviga otse Enneaegsete Laste MTÜ-sse. See on olnud koht, kus me, enneaegselt sündinud laste vanemad, teineteist mõistame ja teeme omalt poolt mitmel rindel kõik, et kõigil kiirustavatel titadel ja nende lähedastel oleks pehmem maandumine ja turvalisem kosumise ja kohanemise periood. Lisaks teadlikkuse tõstmisele ühiskonnas oleme me jõudumööda ka päriselt lähedal. Minu tegevus vanemate toetamisel kriisiabi kogemusnõustajana on olnud väga mõistetava eelloo ja üdiga. Väga otsene ja vahetu on olnud see kogemus ja ma soovin, et mul oleks olnud omal ajal keegi, kellega lihtsalt mõtteid vahetada, kes on oma kriisidest juba läbi tulnud. Ja kuigi meie töös pole olulisel kohal, milline see kriis meie endi elus on olnud ja kuivõrd sarnased on minu ja nõustatava lugu, siis mingi kirjeldamatu seoses loob lisaks kriisikogemusele väike ühisosa küll. Sellise hea ja turvalise. Ja mu kogemuste hulka kuulub väga palju enamat kui enneaegse lapse emaks olemine. Ma ei räägi oma kogemusest, see polegi oluline, aga see kahtlemata aitab mul paremini mõista lisaks kriisile ka loo sügavat poolt.

Süvendatud teadmised ja oskused kriisinõustamisest on need, mida ma enda vastu vahel ehk liigagi nõudlik olles, leian, et pean rohkem valdama. Ma tean, et kõige paremini õpib nö põllul, aga ma soovin kogu hingest, et see “põld” ei pea mind õpetama, vaid ma saan liha luudele luua teadlikumalt turvalisemas keskkonnas. Vaid taevas teab, kui mitmest kriisit ma oma elus olen läbi pugenud, roomanud ja marssinud. Kui palju kordi tegin ma seda üksi ja enda hingejõul ja elutahtele piitsa andes. Ma ju tahtsin jääda, aga vahel ma ei osanud, jaksanud, suutnud. Ma olin pea pool enda senise elu esimesest vaatusest see, kes oli teie kõrval ja te isegi ei aimanud, mida ma tegelikult enda sees kuristikes peitsin. Ma olin osav. Alati vapper, alati tugev, alati rõõmus. Aga tegelikult? Seda rõõmsam ja ülevoolavam, mida valusam oli, et seda valu peita, ohjeldada, tuimaks teha. Ma olen enda vastu olnud vahel tahtmatult halastamatu ja julm, sest see oli ainus viis ellu jääda. Lapsena oma muredega üksi jäädes õppisin ma mitte usaldama. Ja kogu ülejäänud elu olen ma püüdnud õppida usaldama. Kuidas jõuda läbi jää ja müüride? Kuidas näha nende taha ja taibata? Andreas vahel ikka imestab, et kuidas ma midagi näen, mida silmale näha pole. Ega ma ei näegi. Vahel lihtsalt tajun ja tunnen. Ju on elu andnud mõne puuduliku meele asemel siis mõne teravama tasakaaluks.

Ega see kriisifotograafia ja fototeraapia mu maailmas ju tühja koha peale tekkinud. Ma tean, et paljud ei mõista seda ega hakka kunagi mõistma. Ja ega peagi. See on miski, mida võib keerulisel hetkel vahel lihtsalt vaja olla. See on valusalt ilus valdkond, milles ma ennast vajadusel juba servast näen. Luua vähesest palju, anda tagasi või edasi see, mis on, aga mida käega katsuda ehk ei saa. Luua mälestusi ja lugu ja elu, mida väga võib vaja olla. Jah, ka seal olen ma olnud ja see valu on minust läbi käinud. Ja ma näen seda valu palju, kui ma kuulen veekalkvel silmadelt, et peaksin tegelema päikselisemate asjadega. Eks ma tegelen nendega ka. Näiteks imetamisnõustajaks õppimine on olnud möödapääsmatult vajalik, sest see on emadega vesteldes sageli nende kõige suurem mure – kuidas saada laps sööma. See on aktiivtegevus, mida liigagi sageli on vaja rakendada nüüd ja kohe, mitte stiilis “oota, ma lähen uurin ja siis seletan ja siis katsetad edasi”.  See on ütlemata kurb, kui paljud emad peavad end läbi pressima müütidest ja valedest.  Mul vedas, sest mul õnnestus omal ajal läbisegi pealsunnitud valeinformatsioonist ja inimkatsetest hoolimata nii mitu aastat olla lastele toidulaud, turvapadi ja tugisammas. Aga kõigil, kes imetada soovivad, nii hästi ei lähe. Armsad ämmakad ja pereõed, beebide ja nende emade-isade-vanaemadega tegelevad spetsialistid, see on nii kohutavalt oluline, et te teate, mis on müüt, mis on vale ja mis on õige, et peresid paremini toetada. Palun, viige end kurssi ja kui te ise ei tea või ei oska, siis suunake vanemad koos lapsega nõustaja juurde või adekvaatse informatsiooni juurde. Üllatuslikult on see olnud õppimine, milles pole minu jaoks tegelikult midagi uut, aga nende veendumuste kinnistamine on andnud mulle sirgema selja, et väärale vastu astuda. Õppe lõpuni on veel poolteist kuud aega ja hetkel ma veel ei nõusta, aga minu sees on hea ja soe tunne.

Teine kursus, mida ma südamest soovitan, kui mitte kõigile, siis kindlasti igale õele ja õeksõppijale on pereteraapia baaskursus. Vanema rahulolu (ka hirmus keerulisel ajajärgul) elu, iseenda ja oma suhetega on nii oluline, et ta jaksaks lapse jaoks olla. Vahel ei jaksagi, aga et ta siis suudaks end koguda ja jälle olla, seda on vaja toetada. Ja mõista, miks ta ei jaksa ja mida saaks teha nii, et ta paremini jaksaks. Suhete ja vahel ka suure segapuntra mõistmiseks tegin ma sügavalt iseenda elu ja peret analüüsides selle kursuse läbi. Tegelikku vajadust nähes tean ma juba praegu, et ühel päeval soovin ma sellega edasi liikuda, sest see äratundmine, mis mul selle kursuse jooksul korraga tekkis, oli silmiavav sedavõrd, et enam pole võimalik mitte näha. Kuniks ma jätkata saan, seedin ja vaatlen suhteniite enda sees ja ümber edasi.

Jõustamine ja nõustamine on toerdad sõnad. Tervisega seotud probleemide korral on arstid ja õed need, kellelt oodatakse nõu ja jõudu. Tundub loomulik, et nad on saanud väljaõppe ja peavad oskama ja suutma. Vahel neil see õnnestub, vahel mitte. Samavõrd vajavad õed ja abilised ja arstid ise jõustamist ja nõustamist. Vajavad ärakuulamist, rääkimist, väljaütelmist, analüüsimist, selguselejõudmist, suunaleidmist, tahet, kutset ja paljusid olulisi asju veel. On erialasid ja osakondi, kus asjad toimivad juba paremini, aga pahatihti peavad nad toime tulema üsna omaepead ja oma jõududega. Me kõik oleme inimesed. Meil kõigil on või ei ole oma taustajõud ja omad valukohad, omad läbipõlemised. Superviisori ja coachi õpe oli miski, mis mind paelus juba enne, kui me Šveitsist Eestisse jõudsime. Ma tundsin tungivat vajadust selles haigutavas augus, sest olin haiglas ja kiirabis töötatud aja jooksul näinud ja kogenud asju, mis jäid minusse, jäid mu töökaaslastesse ja meie ellujäämismehhanismides on juba kirjas see, et “see on töö!” ja me peame edasi panema. Mitte valve lõpuni, vaid ka järgmises valves ja sellest järgmises. Tulevad uued sündmused, mis salvestuvad ja aega neid analüüsida, väljasaada enda seest, et paremini näha, polegi palju. Esiteks pole palju võimalusi ja teiseks võivad samatraumeeritud, aga näiliselt paksemanahalised ühmata ebatervelt, et saa üle, unusta ära, see on ju ainult töö ja meie töö ongi selline. Ja isegi kui see töö on selline, siis seda analüüsides ja turvaliselt sobivas keskkonnas arutades, saab leida endas vastuseid ja jaksu ja soovi ja tahtmist edasi olla. Seega ma näen praktilist vajadust neid asju ümberkaaluda. Esimene kolmandik, grupijuhtimise osa, sellest õppest on mul tehtud ja ma liigun täiel aurul tõeliselt ägeda grupiga koos edasi.

Mul on veel õppimisi ja unistusi ja plaane. Neid, mis seda tervikut toetavad, täiendavad, hoiavad. Milleks ja kelle jaoks? Parema ja hoituma oleviku ja tuleviku jaoks. Annan endale täiesti aru, et see, mida ma teen ja soovin ja teha tahan, tegelikult sellisel kujul veel ei eksisteeri. Selle jaoks pole ei veel nö krunti ega auku, aga mul on nägemus, joonised, mul on tahtmine ja tunnetus vajadustest ja võimalustest. Ma usaldan ja usun, et õiged asjad tulevad ise ja ma teen kõik, et nende tulemiseks valmis olla.

Selline on olnud minu kulgemine viimase 11ne aasta jooksul ja sellele kõigele andis oma tõuke mu pisikese Vancu sünd. Julgeb veel keegi ütelda, et mis mõtet on neid väeteid hingi solgutada ja elule aidata? Ma tean, neid arvajaid veel on, aga minu lugu on hea tõestus sellest, mida see kõik tegelikult endaga kaasa võib tuua. Lisaks kõigele heale ja inspireerivale toob see vahel kaasa ka ootamatuid tagasilööke, millest kokkuvõttes saavad järgmised edulood.

Miks ma tegelikult seda juttu siia kirjutama hakkasin, on see, et umbes kuu tagasi tulin ma koolist koju mitte mööda Liivalaia tänavait, vaid Keskhaigla Naistekliiniku poolt. Mõni päev varem olime seal Äliniga koos ühel ööl istunud ja püüdnud ära arvata, kas pisike Villi juba tuleb või veel ei tule Älini kõhust välja. Minu elus pole keegi mulle nii lähedal olev inimene kunagi sünnitanud. See tunne avas mõned uued aknad mu sees ja korraga astusin ma mööda libedat tänavat ja pisarad lihtsalt pritsisid välja mu silmist. Kõris pitsitas nii väga, et ma käe suule pidin vajutama, et minust paarkümmend meetrit eemal olevad inimesed ei kuuleks mu nuttu. Leidsin korraga, keset suvalist linnatänavat, ennast kesest ärganud vulkaani. Kui paljud rõõmud ja mured on samad ja kui paljud asjad selle 11ne aastaga on paremaks muutunud. Ma olin korraga maruvihane ja õnnetu, ahastuses, nii katki ja lõhki. Kõik need 11ne aasta tagused Vancu kiirustava sündimisega maetud või siis mattunud valusad emotsioonid, need, mida ma arvasin, et on ammu ajalooks saanud, tulvasid mu seest korraga välja… Nad olid ehedalt olemas ja nad tegid nii krdima haiget, et ma ummisjalu koju kihutasin ja end padja alla peitsin. Tuhat küsimust, mida ma endalt ka varem olin küsinud ja arutanud, aga vist mitte kunagi varem ei olnud ma neid päriselt kuulnud ja mõistnud iseenda sügavate haavadena.

MIKS mul oli kõik need nädalad Lastehaiglas võimalik Vancut päeva jooksul näha vaid 20 minutit?! Ja ka siis saadeti mind isegi mähkmevahetuse ajaks teise ruumi ootama. Mitte üks neist torudest ja sondidest ei hirmutanud mind – ma sain aru, et need on vajalikud lapse eluspüsimiseks ja need olid head ja vajalikud vahendid. Ma soovisin olla vaid oma lapse juures, saada osa neist habrastest hetkedest. Miks ma pidin iga jumalama päev  ootama 23 tundi ja 40 minutit, raske kivi südamel, et kas ma veel kohtun oma lapsega? Infosulus, võpatades iga telefonihelina peale, kartes kõige hullemat. Vaevaga pressitud piima kraanist alla kallamine, sest mu piim olevat lapsele ohtlik, kuigi seda miski ei kinnitanud, oli miski, millest ma siiani aru ei saa. Ma soovisin teda kasvõi puudutada. Aga kuvöösi uksi ei tohtinud lahti teha, sest siis oleks temperatuur langenud, öeldi mulle. Tema seisund ei olnud ammu enam nii hull, et teda kängurusse poleks saanud rinnale tõsta. Ma ei teadnud, et seda isegi võimalik teha on, sest selles palatis, kui Vancu oli, polnud ühegi teise kuvöösi-tita juures vanemaid. Miks mul ei lastud ema olla oma lapsele? Miks keegi peale raviarsti, kes väitis murelikult iga kord, et elame tund korraga, ei tulnud minu juurde minuga rääkima, selgitama, mõistma? Sest polnud kedagi? Sest kellelgi polnud aega? Oskusi? Luba? Tahtmist?

Kuidas ma nende teadmiste ja tunnetega kõik need aastad sain rahus oldud ja elatud? Ma olen Vancu sündimise ja haiglalugu rääkindu sadu kordi. Miks see draakon nüüd korraga üles ärkas? Ma isegi ei püüdnud seda kõike enda sisse tagasi toppida ja ära mahutada. Ma teadsin, et seda on liiga palju. Ma olin kohkunud enda emotsioonide intensiivsusest. Miks?! Miks nii oli. Kas teistel oli samamoodi? Kas tõesti saidki kõik emad intensiivisi oma lapsi päevas vaid 20 minutit näha? See tundub nii uskumatu, aga mul on oma käega kirjutatud sedel, milles mulle intensiivi helistades reeglid ette loeti. See ei saa siis ju olla eksitus? Või kui palju määrasid isiklikud suhted või kanged nõudmised? Sellel hetkel polnud minust nõudjat, allusin, sest ma vajasin selles ebakindluses kindlust, et mu lapse eest kantakse hästi hoolt. Nüüd ma ju tean, et tegelikult oleksin ma pidanud lapsega koos olema 23 tundi ja 40 minutit ja ehk vaid need 20 minutit oleksin võinud eemal olla.

Ma ei rääkinud oma sisedialoogist ja heitlustest isegi Andreasele. See kõik tegi nii kohutavalt haiget, et ma ei tahtnud teda koormata millegi sellisega. Ma ei tahtnud rääkida ja samas tahtsin rääkida. Mul läks mitu päeva enne, kui ma sellest rääkida tahtsin. Need tunded on selle kuu jooksul olnud igapäevaselt minuga, aga nad on vaikselt rahu leidnud. Täna on mul juba hea meel, et see plahvatus aset leidis, sest ma sain selle enda seest välja. Kui Vanc tundeeluhäire diagnoosi sai omal ajal, siis selgitas psühholoog mulle kenasti, et suurt rolli on selles päris kindlasti mänginud ka tema enneaegne sünd, pikk hapniksõlutuvus ja üksi haiglas veedetud aeg. Ja et mul ei ole ühtegi põhjust ennast seepärast kuidagi süüdi tunda. Ma siis püüdsin mitte süüdi ennast tunda, aga kui nüüd korraga kõik teravalt meenus, siis taipasin, et Vancu oli rohkem kui 6 nädalat vana, kui me lõpuks haiglas kolmandale korrusele jõudsime ja ühes palatis elama hakkasime. Alles siis sain ma teda päriselt sülle võtta ja enda lähedal hoida. Ja kui palju on veel neid lapsi, kellel kogu see toibumise periood võtab palju kauem aega. Tegelikult polegi asi ju süleshoidmises vaid kohalolemises. Meelelises kohalolemises. Selleks vajavad vanemad aga selget toetavat suhtumist ja sõnumit, selgitusi ka personali poolt. Ma soovin nii väga uskuda, et see kõik on tänapäeval palju rohkem olemas ja omalt poolt püüame me ka nõustajatena selles osas toeks olla.

Läbi aastate on mul olnud Tallinna Lastehaigla titamajja asja erinevatel põhjustel. Ma olen näinud selle muutumist paremaks, uusi võimalusi, särasilmseid unistusi ja soove täitumas ja kui me eile Kristeli ja Pinguga titamaja teise korruse intensiivi peretubade (just tubade, mitte palatite!) avamisel käisime, siis loksus mingi rahu minu südamesse tagasi. Seisin seal nende palatite ees ja sees koos pingviiniks kehastunud Tannuga, kes oli seal päris esimest korda ja kellele ma jõudsin ringi vaadates näidata ka kohti, kus Vancu alguses ilma minuta elas ja kus ta siis elas, kui ma haiglasse kolisin ja kus mina kunagi elasin. Uskumatu, kui suureks on mu pisikesed poisid nende aastate jooksul kasvanud.

Äigasin tänutundes pisikese pisara siis ja palju suuremad praegu siia seda kirja pannes. See on kerge tunne. See on minu jaoks veel üks suur samm eemale minu ammusest painajast ja suur samm parema võimaliku keskkonna poole nende jaoks, kes oma pisititadega täna ja tulevikus sinna kosuma viiakse. Kui üüratu väärtus on sellel, et emad saavad nüüd kogu aeg koos olla ka nende titadega, kellega koos nad varasemalt said küll haiglas olla, aga pidid elama eraldi palatites. Ja nüüd saavad ka isad soovi ja võimaluse korral haiglas elada. See on nii loomulik ja vajalik, aga ometi oli see nii kaua vaid helesinine unistus. Ja ka Lastehaigla suure haiglamaja intensiivis saavad täna emad-isad tita juures olla palju kauem kui loetud 20 minutit. Aitäh, et nii palju on tehtud ja paremaks muutunud eelkõige nende jaoks, kes keerulisel hetkel kõige enam meie tuge ja mõistmist vajavad!

Ja et igast pisikesest saaks kord suur! See lause on olnud minu saatja enam kui 11 aastat. See on minu südamekutse. Ja nagu me titamaja imetegijaid õnnitlemas käies ütlesime, siis me kõik teame, et meie, enneaegsed lapsed ja nende lähedased, oleme nende südames ning meile on oluline, et nemad seal pisikeste titade majas teavad, et nad on alati ka meie südametes. Ka siis, kui need pisikesed on saanud juba väga suurteks. Nii on. Nii on hea. Nii on palju-palju parem.

 

Pisikeseks seemneks viisime omalt poolt ka “Ema loo” pildikese. Ikka selleks, et järgmised unistused saaks teoks! Aitäh teile!

Ema lugu. Enneaegselt sündinud lapse ema elu haiglas

Sündmusfoto suur projekt pidi olema mulle südamelähedasel teemal. See polud keeruline. Kuna Älin veel oktoobris sünnitada ei tahtnud, siis minu kiire valik oli kiirabi. Ma ju tean, mis tunne on 24 tundi valvata. Eks ma servast igatsen seda elu. Samas kui ma ennast juba kindlamalt tunneks, siis oleks ehk titadega haigla olnud esmavalik ja kiirabi teine, aga läks nii, et haiglast sai mu lõplik valik. Seda hetke, kui ma taipasin ja endas otsuse langetasin, oleks võinud keegi jäädvustad. Kõmpisin mööda Liivalaiat kodu poole ja püüdsin käeseljaga nühkides märgadest silmadest jagu saada. Ju siis nii pidigi minema, sest edasi läks asi juba tormiliselt.

Me ju loodame lapsi oodates, et nad sünnivad õigel ajal ja tervetena ning üle jääb vaid kodus uue pisikese inimesega kohaneda… Elu haiglas on isemoodi. Milline on see keskkond, argielu, rutiin? Millised on soovid ja igatsused? Mured ja rõõmud? Meie oma eesti emad on vastanud väga erinevalt küsimusele, mida nad titaga koos haiglas olles tundsid. On neid, kes tundsid end turvaliselt ja neid, keda valdas pidev mure ja hirm. Minu soov on näha ja kinni püüda erinevusi, et me kõik leiaksime võimaluse samastuda. Iga lugu on erinev. Seda teadsin ma juba enne. See andis mulle julguse otsida mitte ainult üht ema vaid kutsuda üles nii paljusid emasid kui vähegi võimalik, et nad mulle läbi piltide oma loo räägiksid.

Korraga oligi enneaegsete FB grupis kuulutus üleval, et otsime emasid, kes elavad hetkel Tallinna Lastehaiglas koos oma enneaegselt sündinud titadega ning on nõus olema peategelaseks pildiloos “Ema lugu. Enneaegselt sündinud lapse ema elu haiglas”. See kõik tundus nii loomulik jätk 11 aastat tagasi kirjutatud “Pisikese tita loole” kui mina olin see ema, kes oma enneaegsega haiglas elas. Minu peas oli selge idee, seda tuli esitleda viisil, et me nende emadeni jõuaksime, kes osaleda soovivad. Meile tuli appi ka haigla ja dr Liis Toome ja sellega oli algus tehtud. Aitäh!

Laupäeva hommikul seadsin ma sammud tuttava tita pidliga maja suunas.

Tore käruparkla on endiselt omal kohal. Ma mäletan nii selgelt, kuidas ma neist kärudest omal ajal ikka mööda kõndisin ja mõtlesin, et ahh, see kõik pole veel meie jaoks ja siis korraga, pea kaks kuud hiljem, oli ka meil õigus õueõhku nuusutama minna. Kui sul on asja käruparklasse, siis ju sa oled juba veidi edasijõudnum. Äkki isegi paistab kojuminek? Millised armsad mälestused.

Järgmisest uksest sisenedes jõudsin riietehoiu juurde. Klomp kerkis kurku, kui nägin enda “Pisikese tita lugu” laual, keset platsi. Kui palju on nende aastatega asi paremaks muutunud. Jah, haiglas pole kerge olla, aga on natuke parem, kui oli varem.

Kohtusin dr Toomega, piilusin remonti ning läksin seejärel emadega rääkima. Neist said emotsionaalsed ja ilusad kohtumised. Enne kaht esimest pildistamise päeva ma aimasin et ma soovin selle projektiga jätkata ka edaspidi. Sellel hetkel raiusin ma selle mõtte enda jaoks kivisse. Kuna mu edasine teadustöö tuleb haiglas elavate vastsündinute ja olude sunnil ikka veel sünnist peale haiglas elavate ka suuremate imikute-põnnide vanemate toetamisest, siis just nende vanemate toetamisele soovin ma keskenduda. Ja ärge muretsega, ma pole isasid unustanud. Ja õdesid-vendi ja vanavanemaid. Iga asi omal ajal.

Minu eesmärgil on antud juhul kaks otsa. Üks on toetamine, teine teadlikkuse tõstmine. Ma soovin, et neil emadel ja nende peredel, kes titaga haiglas on, oleks mälestus, mis ehk hiljem enam nii keeruline ei tundugi. See on oluline verstapost nende elus. Enamasti on paljudel vaid telefoniga tehtud kiired pildid. Või siis pildid titast, aga mitte titaga koos. Mis ma küll annaks, et mul endal oleks sellised pildid olemas! Ainuüksi eilse päeva jooksul, kui ma esimest korda oma esimets lugu tutvustasin, sain ma tagasidet emadelt, kes on seal haiglas olnud, et kuidas see ka väga ammuseid mälestusi esile kutsub. On äratundmist, on uhkust enda ja lapse üle, et on hakkama saadud, on nii palju kõiksugu emotsioone. Usun, et mõnel on ka pigem raskeid tundeid. See on ok. Pinna all võib hõõguda palju valu. Samas ehk on just see võimalus sellega valuga tegeleda ja minna lasta. Valu ei kao enne, kui me ei luba tal minna.

Ja teisest küljest on nende lugude jutustamise väärtus selles, et need, kes ei tea, mida kujutab endast elu titaga haiglas, saaksid sellest aimu. See nukrus, igatsus, armastus, rõõm, lähedus, mis pressib ennast ka läbi kuvöösiklaaside, piikusvate aparaatide ja pideva liikumise, on seal alati olemas.  Hirm ja ärevus tukslevad pinna all ehk veel kaua meie sees, aga armastus võidab. Võidab ka siis, kui tead, et lootust palju pole. Omal moel on need pildid lahinguväljalt. Ja selle võitluse eesmärk on võita.

Nii palju on seda, mis jääb kaadri taha. Kodus ootavad lapsed ja pere. Eraldatus lähedastest, eraldatus sageli ka lapsest, kes oma klaasist kosmoselaevas elab ja keda alati sülle ei saagi võtta. Mure ja rõõm, mis on pidev või käib kolmetunniste tsüklitena. Te ehk küsite, miks on piltidel nii palju näha last? Sest just see pisike ime on põhjus ja keskpunkt ema elus, ema silmatera. Tema on põhjus olla haiglas, uskuda, loota, unistada ja vastu pidada. Ja te ehk tahate teada, miks sööb pisike ime pudelist, kui me kõik teame, et talle on parim rinnapiim? Aga kui pudelis ongi rinnapiim? Kui ta veel ei jaksa rinnast imeda, siis sondist parem lahendust võib olla ajutiselt ka pudeli kasutamine. On nii oluline, et nii laps kui ema end võimalikult hästi ja mugavalt saavad tunda.

 

Mul on fotograafina veel palju areneda, aga läbi nende kogemuste on mul olnud imeline võimalus õppida ja mõista, mida ja kuhu suunas pean ma ennast edasi arendama. Ma tänan kogu südamest Kärti ja Rebekat, Liisat ja Melanit kogu selle usalduse eest, et nad lubasid mul saada osa nende päevast ja näidata maailmale, milline on ema elu enneaegse lapse kõrval haiglas. Aitäh!

Selle tunneli lõpus on valgus.

Ja siit tulevad kaks esimest emade lugu!

Kärt ja Rebeka räägivad enda loo siin:

https://www.eva-herrera.com/tita1/

 

Liisa ja Melani lugu on siin:

https://www.eva-herrera.com/tita2/

 

See projekt elab minu südames ja jätkub. Peagi on plaanis püüda pildile ka kolmas lugu.

Tartu osas ei oska ma hetkel lubada (küsida võib ikka), aga Tallinnas olen ma olemas ja kui teil, armsad pisikeste imede emad, on huvi kaasa lüüa, siis kirjutage mulle julgelt eva@enneagsedlapsed.ee

 

(PS soovitan galeriisid vaadata pigem suurelt ekraanilt. Telefonis ei ole galeriid hetkel zoomitavad.)

Minu Mustikas nr 3: Pisikese printsessi lossikamber

Täna on teistmoodi päev. Eriline mitmes mõttes. Esiteks tuli mu pisike kosmonaut oma kosmoselaevast välja ja on nyyd (kui kõik kenasti sujub) täiesti tavaline eriline pisike mehehakatis. Kyll soojendusega vesimadratsil, aga huumoriga võttes, võiks seda ju suisa luksuseks pidada. Ja kui ta siis maabus ja esimest korda ka riided selga sai (upub hetkel veel ka nr 44 riietesse ;)), siis nähes mõmmidega helesinist Drexi tehtud tekki ja isetegija-silti sellel… noh, kiskus silmast vee välja ikka küll. Kiskus praegu seda kirjutades ka. Kodune ja hea tunne on. Aitäh teile kõigile, mu armsad isetegijad! Kõige eest!

Ja selles mõttes on ka täna eriline päev, et mu Mustika lastetoa kujundamise konkursi tuba, sel korral siis pisikese printsessi lossikambrike, on KÕIGEST hoolimata valmis! Põrandakate ja keksuvaip tulevad neljapäevaks, siis kui zhyrii tuleb ja ehitusmehed läbi mu toa oma töö- ja laoruumidesse enam suurte mustade saabastega ei voori. Nii, et ärge seda kylma kivipõrandat väga tähele pange. 😀

Minu kavand selle lastetoa loomiseks nägi välja seesugune:

Kui mu kavand osutus finaali valituks, siis loositi Mustikas “toad”, kus seda ideed teostama asuda. Sel korral sain mina endale ainsa uksega toa ja see sobis mulle suurepäraselt. Tuba ise nägi enne kujundamist välja lihtsalt kena valge karp:

Kui ma mõned nädalad tagasi oma suure kõhuga haiglasse sattusin, siis käis just suure hooga tubade tegemine ja sättimine. Kõik (eriti sugulased ja tuttavad) arvasid, et ma nagunii loobun. Pärisvalmis oli sel hetkel vaid lohe kere. Pea oli vaid välja lõigatud ja sabast polnud veel lõhnagi. Valmis oli kõrvits ja poolik peremaal. Õhtul enne haiglassekukkumist värvisin toas ukse kollaseks. Aga mu peas oli see tuba täiesti valmis. Puhtalt ja selgelt ja ilma suvalise ekslemise ja lõdva mänguruumita. Ei saanud ma sellest mõttest yle. Tellisin endale sünnitusmajja isegi eskiisi (kuigi seda mulle ei toodud ja kästi hoopis puhata). Kui sa oled just ellu jäämas, siis omal moel on klammerdumine sellise mõtte kylge ysna loomulik. Ma pidin suutma ikkagi kõik valmis teha, kuigi see tähendas juba ette paljusid magamata öid ja rohkelt tööd. Aga tunne oli selline, et kui ma selle suure projekti nüüd absoluutselt kõigest hoolimata ikkagi ära teen, siis võin puhkusele jääda. Lapsehoolduspuhkusele. Tunne oli, et kui ma saan hakkama sellega, siis saab hakkama ka me pisipoiss. See oli mu peas nii sügaval ja see viis edasi.

Kui mind haiglast koju lubati ja pisipoiss veel reanimatsioonis elas, siis möödusid mu ööpäevad piima pumbates ja Mustika toa jaoks asju valmis vehkides. Kui kohustuslik kotiprogramm (suur jõulukingitellimus) tulles täidetud, siis kasutasin iga vaba hetke, et midagi teha – värvida, õmmelda, kleepida. See intensiivus aitas mul mõistuse juures olla. Ilma selleta oleksin ma kaotsi läinud oma mure sisse. See oli minu viis ellu jääda selles kaoses. Kuigi ma möödunud korral ülivõimsalt konkurssi võites lubasin, et rohkem ma Mustika võistlustel ei osale. Või noh, ainult sel juhul, kui teema tõesti on selline, et ma end tagasi hoida ei saa. Ja mis te arvate, et kui ma lastetoa kujundamisest kuulsin, et suutsin enda tagasi hoida? Ei suutnud. Arusaadavalt. Ja see otsus oli parim, mida ma teha sain ja kuigi ma Mustika Keskus pakkus, et ma võin loobuda. nad mõistavad, siis ma ei saanud. Võttis see kõik, mis võttis, ma sain selle toa valmis! Tänud siinkohal kõigile abilistele ja eriti mu suuremale pojale mõistva suhtumise eest (ta vist juba teab, et emme on vahel natuke hull). Ja kui minus on alati tohutu rahutus ja ka painav rahulolematus olnud peale suuri projekte, et kas ikka kõik sai hästi valmis ja on kõik ikka parimas korras, siis sel korral on minus mingi seletamatu rahu ja rahulolu. Ma sain hakkama. Ja mul on krdima hea tunne. Ja nii suur tänu mu isale ja emale ja sõbranna Liinale ja perekond Kalale ka 🙂

Ja nüüd räägin ma teile ühe loo:

Elas kord yks pisike tydruk. Ta oli oma emme ja issi pisike printsess. Kõige pealt oli muidugi totaalne kaos. Alguses Haldjaorus ja natuke veel ka Tallinna Lastehaiglas ja siis korraga tiksus aeg nii kaugele, et oli AEG ja kogu see kaos liikus ratastel otse printsessi kodulossi maa-alustesse käikudesse ja sealt liikus kärudes otse õige sihtmärgi suunas:

Ja kaosest sai hop-hop-hop heade ja väga tegusate abiliste toel pisikese printsessi päris oma tuba. Oma pisike mõnus ja armas lossikambrike. Teretulemast pisikese printsessi lossikambrikesse!

Vaade vasakule

ja paremale

Yhel kelmikal printsessil on kindlasti yks suur sõber. Sedapuhku on meie printsessi suurimaks sõbraks nii mõõtudelt kui sydamelt yks lahe lohe. Ei ole kuri ega paha, ei hoia printsessi kinni lossikambris. On hoopis hea ja armas sõber ja seltsiline, kes hoiab hellalt tulekest printsessi voodipeatsis ja samal ajal varjab oma suure kerega preili ilusaks-tegemise-ja-olemise-või-lihtsalt-peitupugemise-nurgakest. Kui ulakad väikevennad peaks hoiatamata tuppa sadama, siis on see hea koht, kuhu varjuda ja plaani pidada. Eks? 🙂

Ja kuna printsess armastab väga oma peret ja pere mõistagi teda, siis kohustusliku elemendina on seinal ka yks vahva perepilt (ajast, kui väikevendi veel polnud ja lohe alles üsna tita oli)

Printsessi toaaknast avaneb hunnitu vaade ymbruskonnale. Ja et unistuste täitumiseks on hea neisse siiralt uskuda ja neid kogu aeg silme ees hoida, siis seepärast paistab aknast ka prints valgel hobusel. Või väike vapper ryytel, kes ei pea kyll võitma lohet, kuid printsessi sydame peab ta võitma kyll 😀

Kui väikevennad printsessi kambrikesse pääsevad, siis on kõigi laste lemmikmänguks näitemäng. Kuninglik käpikuteater on tegelikult mitmeotstarbeline asjandus. Lisaks teatritegemisele (nukke ei julgenud ma voorivate inimeste tõttu hetkel veel tuppa jätta) saab selle lavaesist ka suurepäraselt lauana kasutada. Printsessile meeldib hirmsasti pilte värvida

Ja tema toolike on pärisprintsessi oma. Herneteraga ja puha. Et oleks võimalikult ebamugav. Et ta liiga kauaks istuma ei jääks (teate kyll, mis taguotsaga juhtub, kui kaua istuda :D) ja et tal oleks kogu aeg meeles selg sirge hoida. Või noh, tegelikult polegi tal ju aega istuda. Las see hernes olla siis lihtsalt kirsiks tordil.

Yhel lugupeetud printsessil on kindlasti ka palju väärtuslikku kraami. Seda kõike saab hoiustada kroonijuveelide kirstukeses
Ja mis muinasjutt see oleks, kui toas poleks võlupeeglit, mis teeb alati tuju heaks. Kella, mis kunagi pidu ei lõpeta. Nähtamatut kristallkinga. Või kui nurgas poleks kõrvitsat, millest vajadusel saab uhke tõlla võluda. Mäletate, ma õmblesin kunagi kõrvitsat? See on just seesama minu ehitatud kõrvits 😀 Muul ajal sobib ta kenasti ka niisama istumiseks ja väikevendadele hullamiseks. On kuulda olnud, et lohepojad käivad vahel prontsessi juures ja kerivad seal kõrvitsa peal end magusasti kerra.

Selline ta sai, see minu unistuste lossikambrike.

Toa sissepääsu juures on ka toomaniku pildiga sydamekujuline silt. Kui te seda näete, siis teate, et olete õiges kohas 😀

Sel ajal, kui meie isaga tuba yles sättisime, tegeles peaspetsialist Tannu asjatundlikult järelvalvega. See on tema eluaja jooksul mul juba kolmas võistlustuba Mustikas ja Tan arvatavasti arvab, et ta lihtsalt elab seal 😀 Muuhulgas kinnitas ta veel tänagi veendunult, et see tuba talle meeldib. Lasin tal kunagi nädalaid tagasi paljude kavandite seast valida ka pildi järgi ja isegi siis valis ta selle oma kahe lemmiku hulka. Mõtleks, mida kõike saab yhe korraliku tydruku toas korda saata ja seal on lahe lohe! 😉  Kuna päev oli pikk ja väikesed mehed väsivad, siis leidis ta osavalt mugavaid asendeid aatriumi istumise treppidel kavandit tulemusega võrreldes

 

Ja kuigi ma isale peaaegu et tõotama pidin vana kapitaguse ahjusurmast päästmiseks, et kui Mustika konkurss on lõpuks läbi, siis ma vabanen sellest suurest lohest… elamine on mul nagunii nagu rekvisiidiladu 😉 Aga poiss on otsustanud, et see suur rohelohe peab koos väikevennaga meie niigi kitsasse tuppa ära mahtuma. Aga lootust on, et saan isa veel nõusse, sest täna, kui ta esimest korda jala Mustikasse tõstis (aitas mul peegli ja kella seina kruvida) käis ta pärast ringi ja teatas siis vaikselt, jumala surmtõsise näoga nagu ta ikka on, et ‘kõige ägedam tuba’… niuks… see võttis mul korraks hinge kinni… pisar kiskus silma. Ta pole mitte iial mitte midagi ilusat, head ega tunnustavat mitte yhegi mu tegemise ja saavutuse kohta ytlenud. Ma olen ise ja oma tegmistega alati kuidagi mittepiisav olnud. Sellest ühest lausest tekkis korraga tunne nagu oleksin mitu miljonit võitnud või midagi seesugust 🙂

Nii, et täiesti hämmastavaid asju juhtub minuga viimasel ajal.

Meie lahkudes jäi meist maha selline vahva ja peaaegu valmis tuba:

Lähen nyyd intensiivpalatisse pisipoisi und valvama. Teile aga palavad tervitused siit haigemajast ja kirjutab-joonistab varsti jälle!