IVF päevik – 31. päev

IVF päevik – 31. päev

Läbematud, nagu me oleme, tegime hommikul kaks testi. See hüpersuper test, mis eile näitas teist triipu, näitas täna ka, aga tiba lahjemat triipu. Alumine on eilne ja ülemine on tänane.

Teise testi, mis on kaks korda vähem tundlikum, tegin lihtsalt moepärast. Ega ma sellest suurt midagi ei oodanud, kui 5ne näitab nii lahjat joont, siis loogiliselt võttes ei saa ju 10 ühiku pealt reageerima hakkav test midagi näidata. Heitsin sellele vaid kiire pilgu ja kuna Andreasel prille peas polnud, siis arvas ka tema, et ju seal pole midagi veel. Pealegi 5ne oranž test näitas midagi, seega me eile päris ette ei kujutanud kõike. 

Kui Andreas prillid pähe pani, siis küsis ta, kas mul on ka prille vaja. Miks? Sest sellele 10sel testil on ju täiesti triibulaadne triip olemas. Teritasin silma. Tegin pildi. No ma ei tea, äkki midagi kusagil on? Tõstsin sutsu pildi kontrastust ja noh, seepeale hakkas kahtlema, noh, et äkki mul siis ongi prille vaja. Küsisin veel ka teist ja kolmandat arvamust ja selgus, et tõsi, triip on hõre, aga mul on prillid puudu. No kui ma silmad kissi ajan, siis suudan ma seda seda vist ette kujutada küll 🙂

Pistan siia ka pildi nende testide karpidest. Oranž on see hüpersuper (5ühiku oma) ja teine oli lihtsalt tore (10 ühiku oma) 🙂

Tänane päev möödus ruttu ja istudes. Pidasime Kerliga maha lõbusa superviisoriõppe lõputöö koosoleku ja hiljem osalesime Andreasega taas PREP paarisuhtekoolitusel. Tänased teemad olid andestamine,  stress ja sellega toimetulek, ning vastukaaluks asjad, mis meile rõõmu ja nalja teevad, mida on hea ja tore koos teha. Kui me lõpetasime, oli Andreas kindel, et ma tahan minna sirelilillasid tulesid linna vaatama. Ma küll arvasin, et ma rohkem istuda ei taha, et ma olen end täna juba kortsu istunud, aga ettepanek oli nii ahvatlev, et…

Täna on enneaegse sünni päev. Juba aastaid värvub maailm sellel päeval enneaegselt sündinud laste, nende lähedaste, nende toetajate ja elule aitajate auks lillaks. Aasta aastalt on see kampaania ka Eestis kasvanud. Meie pere jaoks on see teema isiklik, sest 6 päeva pärast saab 13 aastat sellest, kui Vancu õige varakult siia ilma kiirustas. 

Enamusel, kes soovivad ja/või juba ootavad emaks ja lapsevanemaks saamist, on oma lapsega kohtumisest mingisugune ettekujutus. Ja kuigi mu esimese lapse saabumine oli läbiimbunud sünnituse aegsest vägivallast, siis temaga kohtumine ja tuttavaks saamine oli midagi nii imelist ja olulist mu elus, mis pani kogu seal toimunud kurjuse kahvatuma. See pisike lõhnav näljane nõudlik pamp teadis hästi, mida ta vajab ja mina andsin endast kõik. Selline oli minu esmakohtumine vanema, ajaliselt sündinud pojaga:

Ja siia kõrvale saan panna pildi kohtumisest enda enneaegsena sündinud pojaga, milles pole justnagu mittemidagi normaalset ja unistus soojast lõhnavast näljasest pambust, kes on sinu maailm ja kelle maailm oled sina… seda unistust ei ole korraga lihtsalt enam olemas ja tuleb kohaneda. On piiksuvad, kohisevad, lurisevad, alarmi andvad masinad ja pisike pamp kusagil kosmoselaeva sügavuses läbi mille klaasi sa saad seda inimeselast vaid südamevärinal vaadata… Palju õnne, te olete ema! Või vara veel õnne soovida. Elame hetk korraga, tund korraga, päeva korraga. Kuni päevadest saavad nädalad ja kuud ja ehk isegi aastad. Mu lapse puhul polnud jupp aega kindelgi, kas ta üldse välja võitleb. Ta võitles, aga algus oli päraturaske nii mitmes mõttes. Selle eest aurahasid väärivad paljud!

Lapse enneaegne sünd ja kohanemine siin maailmas on miski, mida väga ette ei kujuta, kui kogenud pole. Miski, mida on raske endale soovida. Aga ometi juhtub seda sagedamini kui me soovime ja ootame. Lapse enneaegne sünd on võitlus nii lapsele, tema perele, lähedastele kui kogu meeskonnale, kes tema tervise ja heaolu eest võitleb ja panustab. Ja see kõik on nii väga väärt märkamist ja tunnustamist. Vähemalt ühel olulisel päeval aastas saab ka suur maailm sellest osa.

Nii me siis sõitsime linna lillade majade tuurile. Pimedas märjas öös pole läbi autoakna pildistades oodata fotonäitust, küll aga kinnitust, et maailm oli täna öösel imeliselt sirelililla.

Alustasime mu lemmikmajast.

Teel Pelgulinna Sünnitusmaja suunas nägime veel üht toredat lillat maja:

Linna poole sõites selgus, et ka Kristiine keskus on lilla. Äkki on ta alati selline? Igal juhul sobitus ta ansamblisse suurepäraselt. Peegeldus märjalt sõiduteel lisas veel oma võlu 🙂

Eelmisel aastal tegime me enneaegselt sündinud laste ja nende vanematega kiire üleskutse peale pisikese kokkutuleku Vabaduse platsil. Sel korral nägime laternapostide lillat vaid läbi autoakna. Ilus oli ikka!

Solarise keskus annab igal aasta teada, et osalevad meie kampaanias, samas on nad vist ju kogu aeg lillad, eks? Mul on kusagil sellest majast sada korda paremaid pilte, aga täna on ainult täna 🙂

Me olime teel ITK poole, aga juba Vabaduse platsil märkasin eespool ühe kõrghoone lillat triipu. Sõitsime selle triibu suunas. See vilksas meile mitmel pool.

Ootamatult jäi me teele ka selline lillatriibuline maja Stockmanni ristmikul:

ITK Naistekliiniku hoone sätendas läbi autoklaasi.

Sama teed tagasi minnes kohtusime uuesti juba tuttavate majadega teise nurga pealt:

T1 vaateratast pidime me nägema!

Vaatasime teisest suunast ka. See lilla taevas!

Kui me otsaga juba nii kaugel olime, siis kiskus mu süda lauluväljaku suunas. Mäletan, kui tuli uudis, et neil on nüüd uus valguslahendus ja võimalik värvuda kõiksugu värvidesse. Ma lihtsalt pidin seda nägema!

Enne kodupoole pööramist sõitsime mööda veel ka sadamast

Kindlasti oli mitmel pool, nii Tallinnas kui ka mujal, veel hulk hooneid, mis tänase auks lillaks värvusid. Kõige ägedam oli see, et lisaks neile, keda me teadsime, et täna lillad tuled süüdatavad, oli nii palju lisaks märgata veel ka isetegevust nii kodude akendes kui ka mitmete firmade kontorites. Igavesti uhke värk! Maailm ja õhk vähemalt Tallinna kohal oli ja on veel ka praegu imeliselt lilla. Ja järgmine aasta jälle! 🙂

***

Õhtuse süstiga jäime tervelt tunni hiljaks ja esimene torge ei läbinud nahka. Jubevalus oli lihtsalt. Ma olin Andreasele pakkunud jälle oma seda niinimetatud elevandipoolt. Teine torge läks valutumalt, aga ravim oli nii valus ja hiljem käisin ka ringi nagu kõhus oleks naha all kramp. Huhh. Need süstid on vahel nii julmad. Andreas arvas, et see pole mul mitte elevandipool, vaid halvem pool ja homme näidaku ma ikka parem poole ette. Ok, homme saab teise, aga ülehomme tulen taas kehvema poolega. 🙂

Homme hommikul saabub selgus sellest, kas meie Tiktak on päriselt pesa mu sisse teinud. Lähen verd andma. Selle hetkel ootamine tundus terve igaviku pikkune ja nüüd on see siis käes. Eks ma kardan natuke ju ka, sest see on vaid üks osa sellest puslest, mis peab paika saama. Nii, et pöidlad pihku, eks! 🙂

Jälgi mind Facebookis:

Leave a comment