Jõulud on hell aeg. Pealesunnitud lahusolek lähedastest ja kallitest mis iganes põhjustel võib olla väga raske.
12 aastat tagasi veetsin ma titaga jõulud haiglas. Õues oli pime, öö ja päev sulasid kokku, see oli nagu ühtlane aja kulgemine ja samas veider vaakum. Jõulutunne? Seda polnud olemas. Olid piparkoogid ja kibe nukrus, et me pidime enam kui kaks kuud varem sündinud Vancuga olema haiglas ega saanud olla kodus koos sel hetkel veel isegi mitte kolmeaastase Tannuga. Üksikemana, kelle valikud ja tegemised olid olnud pettumuseks mitmele lähedasele, olin ma väga-väga üksi. Mu kaks last, ei olnud mõlemad minuga, mu maailm oli pooleks, ning ma ei suutnud seda kuidagi kokku lappida sel hetkel. Tundus, et need jõulud läksidki meist mööda.
Iga järgneva aastaga süvenes jõulude paiku minus taipamine, et tegelikult meil ikkagi olid jõulud tookorda ka haiglas ja selles oli oma panus pisiasjadel. Ma ei tea siiani, kui palju oli selles kõiges juhuslikkust või hoopiski teadlikkust, aga ma tean, et minus on aastatega kasvanud soov püüda anda killuke sellest imest edasi. Lisaks kõigile neile, kelle tugivõrgustik toimib suurepäraselt ja kes tunnevad end turvaliselt ja hoitult, on meie seas neid, kes end väga üksi võivad tunda. Eriti pühade ajal. Igaüks meist vajab oma pisikesi imesid keerulisel ajal.
Ma pole kunagi olnud ingliusku, aga ometi on meil kodus kolm inglit, kes tulid me ellu 12 aastat tagasi haiglas. Esimese, kellukese ümber heegeldatud ingli, tõi armas Kala-pere mulle haiglasse juba siis, kui ma veel ise Pelgulinnas olin. Võimalik et isegi enne, kui Vancu sündis? Teise, kuldsete tiibadega kootud ingli, tegi kallis Liina. Ta pistis kräsujuukselise ingli mulle pihku paar nädalat enne jõule, päeval, mille õhtul ma haiglasse lõpuks sisse sain kolida. Kolmas ingel tuli mingilt naisteühenduselt, kes jõulude paiku meid haiglas külastas. Mis võiks olla ühe pisikese savist ingli väärtus, mis on saadud kellegi võhivõõra käest? Veider ehk, aga see väärtus on nii suur, et seda ei oska mõõta ja see kestab ja kasvab edasi. Rohkem kui kingiks lapsele, on see olnud mulle, emana, emotsionaalselt oluline. Sa ehk ei tea või ei mäleta nägusid, nimesid, muid detaile, aga sa mäletad kuidas keegi või miski sind ennast tundma pani.
Meie kolm inglikest on olnud kõik need aastad armsalt silma all kõikjal, kus me elanud oleme. Nad on kinnitus et imed on võimalikud.
Minu ja mu lähedaste teadmised ja kogemused seoses enneagse sünniga olid üsna olematud enne, kui Vanc 2007. aasta novembri lõpus sündis. Küll aga oli mu emal sõbranna, kes teadis asjast rohkem. Temast sai isemoodi haldjast ristiema meie Vancule, kes kuidagi vist ikka teadis, kui oluline võib olla iga samm ja hetk, kui neile kunagi palju hiljem tagasi vaadata. Nii saatis ta enne jõule sokikestele lisaks ka tillukese ja mõnusalt veniva pehmest sukast päkapikumütsi. Kõik, mida mu pisike inimene kandis, selle sisse ta uppus ja tavalise mütsi sisse oleksin ma sel ajal võinud terve lapse mähkida. Mäletan seda heldimust, mida need mikromõõdus sokid ja see punane mütsike minus tekitasid. See tunne, et Sa saad lapsele panna selga midagi, mis talle päriselt paras on ja passib, see tunne oli võimas. Ja sa näed, kuidas laps kasvab. Ka see on sel hellal ajal väga oluline ja vajalik kogemine.
Sellest mütsist läks kõik kuidagi liikuma. Eks maailmas me ümber oli ju jõulutunne olemas, meie lihtsalt elasime rohkem omas ellujäämise mullis. Tõenäoliselt oli ka osakonnas kuusk kusagil olemas, aga see on mu mälust kuidagi kadunud. Küll aga joonistasin ma ühe seepeale Vancu sipukatele päkapiku koos tekstiga, et ta ei ole pisike tita vaid hoopis hiigelsuur päkapikk ning tõin kodust haiglasse enda lapsepõlve mängukuusekese. Mäletate veel neid torkivate okastega ja traadi otsa lükitavaid eri suuruses oksaketastega kuusepuid? Mulle meeldis, et see oli pisikese päkapiku jaoks parajas mõõdus puuke ja nii sai temagi teada, mis imeasjad need jõulud siis üldse on. Või vähemalt meeldis mulle see mõte, et olin suutnud lapsele luua hetkekski jõululikuma keskkonna. Tegelikult oli seda kõike kõige enam ikka mulle endale vaja.
Just läbi nende pisikeste asjade, fotodel nende nägemise, on kogu selle loo sügavam tähendus jõudnud aastatega mu teadvusesse. Meil siiski olid jõulud ja need olid mu lapse elu esimesed jõulud! Ilma selle mütsita, kuusepuuta, ilma inglikesteta ei oleks meil seda nii olulist mälestust.
Olla lapsega haiglas selleks, et tema tervis, olgu siis liiga varajasest sünnist või muul põhjusel, ei luba minna koju ja pühad tuleb veeta lähedastest ja sõpradest eemal, ei ole miski, millest keegi meist vist väga unistab. Eks haiglates käiakse jõulude ajal rõõmu viimas ikka. Oleme meiegi käinud enneaegsete laste peresid meeles pidanud toetajate abil kokkupandud kingikotikestega. Soov rõõmu teha ja veidigi lohutust pakkuda on mõistetav. Teepakike, piparkoogid ja muu selline kraam kulub ju ära ikka, aga ma soovisin nii väga, et sellel kõigel oleks suurem ja isiklikum sisu. Need on nende pisititade elu esimesed jõulud. Enamus neist oleks võinud kalendri järgi tulla alles järgmisel aastal siia meie sekka. Osad neist kiirustavatest titadest on pere esimesed lapsed ja vanemad on just saanud esimest korda vanemateks. Osadel neist on kodus suuremad õed ja vennad ja pered on üsna hapralt laiali rebitud. Pühade ajal annab see sageli veel valusamalt tunda. Need on mõtted, mis mu peas igal aastal jõuluajal rändasid ja igal aastal muutusid nad tugevamaks.
Haiglas võib ju olla koridoris kuusk ja ehted ja õhevil personal võib ringi liikuda omas jõulurütmis, aga ma usun, et keegi meist, kui antaks valida, ei tahaks väga haiglas olla, eriti veel jõulude ajal. Seepärast on jõulutunne, pisikeste elu esimeste jõulude tähistamine haiglas, üsna kriitilise tähtsusega. Kui tore oleks teha midagi tähenduslikku! Olin rääkinud oma inglikestest ja päkapikumütsist, kuusekesest. Mis oleks, kui proovime haiglatesse kõige pisematele ja nende peredele viia killukese jõulurõõmu ja -imet sel aastal teistmoodi? Küsisin seda me sügisese koosoleku ajal ja leppisimegi kokku, et haldjad või inglikesed võiks tulla ja päkapikumütsid oleks ka toredad. Pisikesed imed pisikestele imedele!
Kandsin neid mõtteid kõigi oma saja tegemise vahel südames ja mõtetes.
