Kui meie heades soovides enneaegsetele lastele ja nende peredele oli mütsikeses ja kuusepuus omajagu märgilist jõulutunnet ja hingelinnus emale hoidmist, siis oli puudu veel üks väga suur ja oluline pisiasi – rõõm perele! Niigi ei ole lihtne olla haiglas ja veel keerulisem on olla sedasi lahus pühade ajal, kui ise igatsed ja Sind igatsetakse. Ma usun, et iseäranis nüüd, pühade ajal, vajab iga pere üht pisikest jõulurõõmuputukat, kes suudab igasse südamesse pesa teha ja ühendada mõtteid ja tundeid üle kauguste sillaks. See on putukas, keda tasku pista issile või putukas, kellest võib saada pere teiste laste suur sõber või äkki on teda vaja hoopis vanaemal või tädil-onul? Vaat just sellist putukat, kes selliseid asju suudab, on meil hädasti vaja, mõtlesin ma ja sütitasin oma kõnega ka Tannut. Tan, olles ise kunagi olnud see pisike laps, kes pea kaks kuud minust lahus pidi elama, taipas, mida me teha võiksime, sest tegelikult olen ma ju sõbralikke ja rõõmsaid putukaid joonistanud terve tema eluaja ja rõõmuputukaid oleme me varemgi teinud. Küll muul viisil, aga siiski.
Asusime tegudele!
Esimesed putukad said päris pirakad. Nende kõhualune on umbes euromündise suurune või mõnel suuremgi.
Tan arvas, et neil peavad kindlasti olema rõõmutäpid. Tegime valged, sest siis on need natukene ka nagu lumeigatsuse moodi. Mine tea, äkki oskavad need putukad veel võluda ka?
Ja tadadaaa, kaks täppsilma, tundlad rõõmsalt kikkis ja otsimas neid, kellelel rõõmu tuua ja naeratus ikka peaaegu kõrvast kõrvani. Nii on see neil alati käinud. See esimene kogunemine oli kohe üks ülev hetk, ma ütleksin.
Päevade ja ööde jooksul sündis me katuse all veel palju putukaid. Suuremaid ja pisemaid. Nende vorm läks ajas ehk siledamaks ja nende missioon muutus selgemaks. Lisaks enneaegselt sündinud laste peredele sai mõni neist ka lisaülesande – olla rõõmuks personalile, kes pühade ajal tööl on ja on enda lähedastest eemal. Muidugi oleks tore, kui nad jõuaksid kõigi nendeni, kes sedasi pühade ajal ja ehk ka muul ajal kodust eemal peavad olema mingil mitte toredal põhjusel, aga ehk jõuame me selleni kunagi tulevikus. See oleks nii tore, arvas ka Tan.
Ühel järjekordsel suuremal sündimise hetkel püüdsime kinni ka rõõmuputukate arengu.
Kõigepealt sünnib putuka süda, mis on nii suur kui ta ise ja ta näeb välja nagu pisike alt lapikuks surutud lumepallike, et ta kohe jooksu ei pistaks:
Siis saab ta endale sellist värvi kuue nagu ta soovib:
Siis tuleb kenasti nägu puhtaks pesta, et seda maailma siin parem oleks avastada ja imetleda:
Näed, juba ta naeratabki! Silmad pole veel lahti, aga suu on juba rõõmsalt kõrvuni.
“Tere! Meie oleme jõulurõõmuputukad! Kes Sina oled?”
“Kas sul on ka seljal rõõmutäpid?!
Ja siis sättisid sellegi lennu putukad end üheskoos mu laual end kenasti ritta.
Neist pisikestest on olnud rõõmu. Igaüks neist on isemoodi ja oma viguriga. Kollaseid värvides laulsin Rannapi “Ilusa rõõmu laulu”. Ju ma neidki nakatasin. Rohelised olid reipad nagu värksed võrsed ja hakkamist hoolega täis. Punased olid nagu pisikesed kärbseseened, aga nad kinnitasid, et tegelikult on neil hoopis lumetriinud. Mine siis tea, mis plaanid neil veel on. Sinised olid magusad nagu tuhksuhkruga kaetud marmelaadikommid, Ja roosades-oranžides on peidus hästi palju õrnust, hellust ja pehmust. Andrease lemmikud on rohelised, sest need pidid kõige rohkem jõulude nägu olema. Tan arvas, et talle meeldivad helerohelised ja vist kõige enam isegi helesinised, sest need on nagu unistuste jõulud. Vancu arvas, et helesinised on kõige rõõmsamad. Minu lemmikud on kollased, punased, roosad, helesinised ja helerohelised.
Putukaid värvides tekkis meil vahepeal täiesti tunne, et neil on vaja päris oma lugu. Neil on, millest jutustada. Seega paneme unistuse kasvama ja äkki järgmine aasta toovad need toredad putukad veel rohkematele jõulurõõmu. Unistama ju ometi peab 🙂
