Ma olin oma koolitegemistesse ülepea uppunud, aga pisikesed kuusepuud kasvasid hoogsalt, hingelinnud sirutasid tiibu, jõuluröömuputukad sibasid juba ringi ja siis saatis Kadriin mulle pildi, et nüüd on nii! Ohhh…. See kõik juhtubki päriselt!?
Kirjutasin võitluskaaslastele kirja ka, et päkapikud on hoolega tegutsenud, et maailma kõige pisematele titadele ja nende peredele rõõmu viia. Andsin teada ka, et Tallinnas läheme me haiglaid külastama kohe päris jõululaupäeval, siis, kui õues on pimedaks läinud ja inimesed end mõnusalt õhtut sätivad veetma. Uurisin, kes soovib ja saab meiega kaasa tulla, sest koos on ju alati toredam. Tartu osas oli vaja veel plaani pidada, et kes ja millal. Kas 21., 22. või 23. kuupäeval. Arutelu läks käima.
Kuused olid valmis, aga vajasid veel teravasse latva midagi toredat. Mul oli kuidagi mõte kollasest tähekesest, aga samas olin joonistanud kaardile kuusetippu ju punase südame. Otsisin siis mööda Tallinna linna südameid või vähemalt lõikurit ja lõpuks otsisin ka tähekesi, aga jäin selle kõigega hätta. Äkki voolime miskit? Prindime? Mul on mänguteraapia kasti kogunenud suurem hulk kõiksugu kuljuseid, kellukesi, paelu, traate, tupse ja värke. Tuustisime seal ja leidsime nunnud punased marjasuurused pallikesed. Andreas tegi kohe samasuguste roosade tipsudega proovi kuuma liimiga.
Tema esimene salatikarva testkuuseke sai lõpuks üleni kaetud nende pallikestega. Titade puudele pidi saama vaid tippu üks mamm. Tegime sikutamise proovi ka. Nätsutada seda muidugi ei saa, aga sikutamisel vajab see omajagu osavust. Sellegi poolest kutsun vanemaid üles jälgima, et laps kuusega üksi ei jääks sedasi, et ta selleni ulatub.
Ja siis meenus mulle, et ma ju joonistasin kaardi! Uurisin Kristelilt, et kas veel jõuab. Tema uuris ja ütles, et kui kohe tegutseme, siis jõuab. Ma siis tegutsesin ja kaart sai endale seljale ka pisikese jõululoo ja meie tervitused:
“Tere, pisike sõber!
Päkapikud käisid haigla akende taga piilumas ja olid elevil, sest nad ei olnud varem nii pisikesi titasid näinud. Koduteel mõtlesid nad endamisi, et kas need olid nüüd ühed hästi pisikesed inimese lapsed või olid need hoopis hiigelsuured päkapikud. Jõuluvana on õnneks juba suur ja tema taipas kohe. Kui haigla aknast paistavad toredad päkapikumõõtu titad, siis on sündinud suur ime. Need on ju need titad, kellele jõulud nii väga meeldivad! Pisikesed kiirustasid tulemisega, et jõuluõhtuks kohale jõuda ja mõni neist ehmatas sedasi oma perekonnagi kohe päris ära.
Päkapikud kuulasid lugu pisikestest jõule armastavatest titadest heldinult ja leppisid kokku, et oma elu esimesi jõule peavad need titad saama küll tõeliselt tähistada. Iga pisitita on ära teeninud päris oma päkamütsi, sest kui Sa jõule juba nii väga armastad, siis on Sinus kindlasti tilgake päkapikku. Ja ühel õigel päkapikul on alati olemas ka oma jõulupuu!”
Ja Kristel tegutses ka ja kaart rändas trükki! Kõigi muu saja toreda asja kõrval on see nii äge, et ma fotokoolis trükkimise asjadest aimu sain ja et Kristel oma asju õppides samu asju teab. Tänu sellele sujuvad meil kõiksugu trükiasjad asjad ikka kohe eriti operatiivselt.
Mütsid! me imelised mütsid saavad kohe valmis, aga kuidas need küll Haapsalust Tallinna saada operatiivselt?! Ma olin oma entusiasmis juba valmis ka viimases hädas ise kohale sõitma, aga Kristel kuulas maad, et äkki mõni tema tuttav ei liigu ja siis taipasin mina, et minu pisikese sõbra Viki pere elab ju kusagil seal Haapsalu kandis. Kirjutasin Katre-päkapikule ja küsisin ja tema teatas, et asi saab kenasti kontrolli alla. Saigi, sest ühel hetkel saatis päkapikk Kadiriin mulle sellise uhke pildi!
Ja järgmisel hetkel seisin ma telefon peos haigla kõrval ja Dima-päkapikk pistis mulle kolm kotikest päkapikumütsidega pihku. Aitäh teile, te olete lihtsalt nii ägedad!!
Ja veel järgmisel hetkel oli meil olemas ka pakk trükisoojade jõulukaartidega!
