(Siit pääseb esimese osa juurde)
Kas ingel või haldjas? Mõlema osas olid mul omad kõhklused. Kas savist või kangast või pärlitest? Pisikestest helmestest või suurematest pärlitest ja valmis tiibadega? Millestki muust? Mul oli peas kuidagi mõte, et see ei tohiks olla liiga ingel ega liiga haldjas. Tore oleks kasutada üht suuremat ümmargust pärlit peana ja siis teist piklikumat kere või kleidina. Tiivad olid pähkel. Poes müüakse küll valmis kujul tiibasid ka, aga neis läks kuidagi isikupära kaduma ja lõpuks poleks ehk enam vahetki, kas see tiivuline on tulnud otse Hiinamaalt või siis ise tehtud.
Arutasin asja Annela ja Erliga, lappasin netis ja kappasin poodides jõudumööda ja panin mõneks ajaks riiulisse selle mõtte siis settima. Kuna Tan on sel aastal kaheksandas ja tal on vaja teha aastatöö, ning ta otsis midagi tähenduslikku ja praktilist, siis kuuldes me plaanist, oli ta kohe valmis kaasa lööma. No et proovib kätt ja siis saab sellest mingi päris oma sotsiaalse projekti edasi arendada äkki. Äkki heegeldaks kellukese ümber need inglid, pakkus ta.
***
Kunagi novembris või oli see juba oktoobri lõpus? tunti meil siin kodus puudust ühest konkreetsest juhtmest. Kõik otsisid, keegi ei leidnud. Pool meie elamisest on ikka ja jälle kastides ja neid torkida ei taha väga keegi. Ühel päeval võtsin asja ikkagi ette ja kastides kaevates leidsin Vancu haiglamälestustega karbikese. Tema tilluke päkapikumüts vaatas mulle otsa sellise moega, et… jõulude ajal haiglas elavad pisititad peavad endale lihtsalt seesugused sel aastal saama. Läksin veebipoodidesse kangast otsima. Punast sukka mulle silma ei jäänud ja kui pole sukka, siis kuidas neid küll kenasti õmmelda? Olen näinud, et minu tuttavatest õmbleb Evelin. Küsisin temalt. Ta sukast ei teadnud, aga juhatas mind siia ja sinna kangast piiluma. Magasin öö ära ja hommikul kirjutasin Jane-Lyle Kangadzunglist, sest ma tean, et kui keegi üldse, siis tema teab kangastest kõike. Ja ta teadiski! Sukka tal polnud, aga tal oli pakkuda nii palju toredaid pehmeid venivaid punaseid materjale, et mul võttis silme eest kirjuks. Mina rääkisin ideest, miks me seda teeme ja sellest, kui oluline on neile pisikestele ja nende peredele haiglasse jõulurõõmu viia ja samas sellestki, kuidas 500 grammistele titadele väga parajaid riideid naljalt ei leia ja üks päris oma mütsike võiks olla see, mis neil olemas on. Ja Jane-Ly kuulas mind, mõtles kaasa ja saatis mulle vastu videod erinevate kangastega, et näidata venivust ja värvi.
Et kas siksakiga saab õmmelda? Olin valmis masina ostma selleks puhuks. Selgus, et pigem ikka overlokiga… Aga umbes sellel hetkel, kui mulle hakkas endamisi peale tulema meeleheide, et kuidas ma need mütsid küll valmis saan, ütles Jane-Ly, et uurib, et äkki nad saavad õmblemise osas ka abiks olla, sest heategemine ei käi neistki mööda. Ootasin hingevärinal. Ja siis ta juba teataski, et masin vaadatakse varsti üle ja Kadiriin on valmis kõige pisemate titade mütsid valmis õmblema… Ja mina nutsin lahinal. Ma ei teagi, kas kergendusest või suurest rõõmust või mõlemast läbisegi, aga keeruline oli läbi pisarate Andreasele selgitada, et mis nüüd küll juhtus. (Mitte, et mul praegu silmi jälle märjaks ei kiskunud!) Ma olin end valmis pannud kõike ise tegema ega osanud loota ja oodata, et keegi sedasi appi lisaks nõule ka jõuga. See oli miski, mis mulle nii väga naha alla puges ja seal armsalt edasi on. Nii suur aitäh selle kõige eest!
***
Sellest hetkest hakkas me pisike jõuluprojekt oma kuju võtma. Nii, aga kui on mütsike, siis päkapikk vajab ju ka oma kuuske! Puidust? Savist? Millestki muust? Tan pakkus, et ma saatsin neile kunagi video toredatest männikäbidest, mida värviti ja kaunistati. Mõte on tore, aga pisititadele vist veidi liiga ohtlik hetkel. See pidi olema kerge ja võimalikult turvaline. Otsisin puidust koonuseid. Leidsin papist, aga need olid liiga õrnad ja leidsin penoplastist, aga need ei meeldinud mulle. Kink, mis mulle endale ei meeldi, ei ole kink, mida ma teha sooviksin. Vahepeal oli Andreas endale hankinud 3D printeri ja see urises ja kiuksus me elutoas üsna 24/7. Iga päev tuli sealt jälle mingi uus üllatus välja. Ühel hommikul oli peale pikka öist kiuksutamist sündinud vahva kuusepuu. Vaatasime seda nii- ja naapidi. Kas seda pisemaks ka saab teha, uurisin Andreaselt. Muidugi saab, vastas tema ja tegi mulle sellise 12 cm kõrguse pisikese toreda kuusepuu. Esimene oli salatroheline, teine oli läbipaistev valge, kolmas oli must ja me veendusime üheskoos, et kui me leiame tumerohelise filamendi, see on see plastniit või -traat, millest prinditakse, siis ongi meil ju titade päris oma elu esimesed kuusepuud ka olemas. Hiljem, kui soovivad, saavad need kasvõi suure kuuse otsa ehteks riputada.
Veebipoes müüdi salatrohelse kõrval ka jõulurohelist filamenti ja paar päeva hiljem oli see meil olemas. Proovipuu valmimist jälgisime kõik põnevil. Kui filament ise pooli peal on selline tumetumeroheline, siis kuusepuuna on ta pigem selline smaragdroheline. Läänemaailma arusaama järgi võib seda jõuluroheliseks vist pidada tõesti. Kuused tulevad! Oli meie ühine otsus.
Tan õppis masinat puhastama ja seadistama ja tegema muid vajalikke toimetusi ja nii see päkapikukontori jõulupuude tootmine meil avati. Andreas, kelle uute ideede ja plaanide nimekiri aina kasvas, pidas selle suurtootmise päris kenasti vastu. Umbes kolm tunnikest ja üks puuke jälle juures!
Mõelda vaid! Titad saavad sel aastal endale pisikese paraja päkamütsi ja päris oma kuusepuu! Selle imelise mõtte pidin ma kohe ka kaardiks joonistama!
