25th December 2019
, Elu ilusad hetked, enneaegne laps, Pisikesed toredad teod, Tervishoid

Jõululugu 2019 – osa 12: Jõulumaraton – Lastehaigla

(Eelmise osa leiab siit)

 

22. Hinges värin. Me oleme jõudnud pisititade maailma!

23. Titamajas ootasid meid ees juba vaprad tuttavad päkapikud Reet ja Kristel lastega! Võiks ju ütelda, et me oleme veteranid, sest me laste elu alguse võitlused on ammu möödas ja pisititadest on saanud juba suured lapsed. Me oleme täna siin, sest me teame, kui oluline on siin olla.

24. Nii pisikesi riideid, mis oleks parajad ka 500grammisele titale, naljalt ei leia. Kui üldse. Või siis ehk nukuriiete seast. Aga me leidsime Jane-Ly Kangadzunglist ja imelise pehme veniva punase kanga ja Jane-Ly sõber Kadiriin tegi selle kangaga imet ja valmis said kõige nunnumad mütsikesed, millesse ei upu ka maailma kõige pisemad titad. Ja mul kisub veel ka neid ridu kirjutades silma märjaks. Ja kui me seal titamaja alumisel korrusel kohtusime, siis tegi Reet kohe neist mütsikestest pilti

Pingul on juba kogemusi, aga mina astusin elus esimest korda üles PinguTV  otseülekandes, kus rääkisin väriseval häälel ja sõlmes keelega, mida me siin haiglas täna teeme ja mida me titadele ja nende peredele jõulurõõmuks toonud oleme.

 

25. Nii, aga me siis nüüd astume tibusammul titade poole!

26. Me oleme kohal! See uks siin on omamoodi maamärk, mis meenutab mulle, miks me üldse seda kõike teeme. 12 aastat tagasi veetsin ma oma jõulud just siin nende ruutmeetrite peal. Jõulurõõmu selles õhtus ei olnud. Muret oli nii palju, et polnud jaksu ega aega märgata. Aga ma mäletan, kuidas meil jõulude paiku külas käidi ja mulle pisike inglike pihku pisteti. See on miski, mis sel hetkel ehk kohale ei jõudnud, aga mida olen aastaid hellalt ikka oma südemes kandnud. Selle inglikese väärtus on kasvanud koos mu pisikese vapra võitlejaga. See on tunne, mida nii väga soovin jagada. Ehk et… me oleme kohal!

27. Päkapikud liiguvad pisikeste jalakeste padinal õiges suunas!

28. Mul käib südames ikka veel rõõmus jõnks läbi, kui koridoris tuttavat pilti näen. Enam kui veerandi mu elatud elust on see olnud minu elu ju ka! Pingu teab seda. Tema jaoks on see olnud pea kogu ta teadlik elu. Tõenäoliselt olengi ma kogu selles teemas sees just kõige enam selle nimel, et pisikeste enneaegsete suuremad õed ja vennad oleksid paremini hoitud ja toetatud. Ja ka nüüd, jõulude ajal, küsitakse meilt ikka, kes meiega kaasas on. Kellel on suureks saanud mikrobeebi, kellel minibeebi, minul on uhkusega kaasas mu minitita vanem vend, kes sel hetkel polnud veel 3aastanegi. Tema hakkamasaamine sellega, et meie perre sündis nii palju enne oodatud aega pisike tita, on olnud samavõrd imetlusväärne kui enneaegse tita oma. Tan, Sa oled mu superkangelane! Alati! Aitäh Sulle!

29. Päkapikud piiluvad, mida need kõige pisemad inimesed seal siis nüüd teevad ja kas neil on salmid ja laulud ja tantsud kõik juba selged.

30. Selgus, et titadel on kõik vajalikud asjad selged!

Kui emmed titade juurde tagasi jõuavad, siis ootab neid ema-päeviku kõrval seesugune pisike üllatus!

Ja võib-olla ma peaksin siiski tõsisemalt mõtlema päkapikuameti peale?

31. Vahepeal teevad päkapikud piduliku rivistuse ka, et vaadata üle, kas kõik on alles. Kinnitus: kõik on alles!

32. Läbi lastehaigla majasügavuste seadsime sammud sinna, kus elavad need lapsed, kes vajavad hetkel kõige rohkem hoolt ja tähelepanu.
Pingu arvas, et ta on jõudnud hoovõturajale ja pikka lagedat koridori nähes pistis tiibu laialt lehvitades jooksu. Ta on jõuluvanalt mitu korda häbelikult uurinud, et mis tunne see küll olla võiks, kui tuul su noka ja tiibade all vuhiseb ja sul on tunne, et sa justnagu lendadkipäriselt. Ma arvan, et jõuluvana on selle koridori loonud just selleks puhuks, et pingviinide unistusi täita, sest lendamise tunde sai meie Pingu täiesti kätte! Imelised jõulud, kas pole?!

33. Kuna tänase õhtu lahutamatu osa on olnud kuidagi ka liftisõit, siis palun väga! Lastehaigla liftid on suured ja sobivad kõiksugu mõõdus lõbusatele päkapikkudele.

34. Me oleme kohal! Ootame pingviinvaikselt, et siseneda võlumaale, kus saadetakse korda kõige suuremaid imesid.

35. Meid võtsid vastu vilkad sinikuubedes pärispäkapikud, kes läbi aasta, läbi iga päeva, tunni ja hetke teevad endast oleneva, et imed saaksid juhtuda. Kiires saginas püüdsime mõned neist ruttu ka oma oluliste hetkede ja inimeste pildipurki. No on kohe ilmatuma uhke tunne!
Aitäh teile, et te olete me laste, nii suurte kui väikeste, kõrval neil hetkedel, kui seda kõige enam on vaja!

36. Sinipäkapike abiga komplekteerisime kõige pisemate ja nende perede jõulutervitused.

Ikka nii, et:

– üks paras päkamüts elu esimeste jõulude puhul

– üks päris oma kuusepuu, sest jõulud ja kuusk käivad ikka ju kokku


– üks pisike soojust ja armastust ja mõistmist täid hingelind emmele pihku

– üks pisike jõulurõõmuputukas igasse peresse, sest ta on natuke nagu võluputukas ja oskab ka kaugustest pere südames kokku tuua ja neile rõõmu krõbistada

– ja üks rõõmus tervituskaart, mis räägib loo sellest, miks me täna siin oleme

37. Poetasime jõulurõõmuputukaid veel natuke siia ja sinna ja sedasi oligi jõuluõhtu kell märkamatult tiksunud 8 ligi. Tuldud teed tagasi titamajja jõudes peatusime hetkeks. Me oleme päriselt siin ja see on üks eriline tunne!
Saadan teele parimad soovid kõigile suurtele ja pisikestele lähedal ja kaugel, kõigile peredele, kes ei saa miskipärast koos olla, kõigile neile, kes kedagi väga igatsevad, kõigile neile, kes on väga üksi või mures. Jõulud pole alati kõigi jaoks rõõmsad ja helged. Kõige olemas ongi vast lihtsalt kohalolemine.

38. Uskumatu! Me tegime seda kõike päriselt. Jõuluõhtul! Taipasin, kui näljane ma olen siis, kui garderoobitädi meile jõulurõõmuputuka vastu kommi pakkus – kell 8 õhtul hommikusöögiks üks Mesikäpa batoonike! Me oleme ägedad (ja mõned meist on väga näljased ka)! Aitäh teile kõigile!!

Armsaid ja toredaid jõule meile kõigile!

 

(Viimase osa leiad siit)

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *