19th December 2019
, Elu ilusad hetked, enneaegne laps, Pisikesed toredad teod

Jõululugu 2019 – osa 3: Hingelinnud

(Ka siit leiab tee eelmise osa juurde)

 

Jõulud lähenesid rutuga. Mul oli iga hetk paika timmitud ja kalendris täpselt kirjas, mis päeval ma mida pean tegema, kellele kirjutama ja mida küsima või rääkima. Tan oli mulle suureks abimeheks meeldetuletamistes.

Et siis ikka need inglid või haldjad. Kummad neist? Ja kuidas? Mõtteid oli mitmeid ja ma olin juba igaks juhuks varunud muule kraamile lisaks ka mitu pakki savi. Kas voolida või rullida ja vormiga lõigata? Andreas oli valmis mulle vormi printima ja leidsime toreda inglikese kujugi, aga miski minus tõrkus. Minu ees laual on linnuke, mille ma Elliannale tegin. Pilk jäi sellele pidama. Pilt sellest ka ühest varasemast loost siia juurde:

Olen neid sügava tähendusega linnukesi varemgi teinud… ja mis võiks olla armsam kui emalt emale pihku pistetud hingelinnuke, kes on tulnud hoidma ja kaitsma. Ja kuigi Andreas printis ka inglikese vormi ja me neid katsetasime ja proovisime veel ka inglitiibasid ja liblikaid, siis hingelinnuke oli tulnud selleks, et jõuludeks emade juurde minna. Asusime voolima.

Ma olin miskipärast täiesti kindel, et hingelind vajab värvi ja kindlasti silmi. Punane ja must olid need värvid, kuidas mina neid nägin oma peas enne nende sündi, Musta jätsin targu kõrvale. Kuigi ma usun, et emade seas on ka neid, kellele just must linnuke rahu ja rõõmu tooks. Punast proovisin, aga loobusin. Tundus, et selleks, et lind oleks punane ja teda saaks valge mustriga kirjata, peaks ta lihtsalt kordades suurem olema. Sedasi pisikesena jäi punane kuidagi ohtlikuks. Arvatavasti sobibki punane rohkem mõnel muul puhul.

Käsi haaras kollast. Kollane tuli soojuse ja päikesena. Algselt oli kollane erksam. Pehmendasin seda. Osad said päris õrnad heledad, osad veidi julgemad kollased. Oranžid ja roosad olid nii soojad ja magusad nagu vahukommid.

Valgeid ma alguses pelgasin. Et ehk jäävad teised liiga paljaks. Tegin mõnele neist kirevad täpidki sulgedele, aga siis vaatasin, et valge on igati sobiv värv pisikesele hingelinnule, sest ta on puhas ja temas on nii palju valgust. Sinilinnud tulid nagu värske tuulehoog. Nagu helesinine unistus? Nagu sinitaevas? Mõned sinised noppisid endale külge valged lumetäpidki. Rohelinnukeses oli samas jälle nii palju energiat ja elu. Kuidagi sai temast kõige lõpus mu isiklik lemmik.

Igaüks neist linnukestest on oma tegu ja nägu ning samas kõigil on rinnus tuksumas hingelinnu süda, mis kuuleb, näeb ja mõistab, mis jaksab kanda läbi pimeduse ja kõigi tormide. Iga tiivapaar kasvas ja sirutas end päikese poole parimas usus ja lootuses, et ta suudab tuua pisutki helgust, valgust ja kosutust.

Sedasi kogunesid me linnukesed parvedesse, sahistasid sulgede ja klõbistasid veidi kollaste nokkadega, et end uueks eluks valmis seada ja jäid siis ootama.

 

(järgmise osa leiad siit)

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *