Täna on teistmoodi päev. Eriline mitmes mõttes. Esiteks tuli mu pisike kosmonaut oma kosmoselaevast välja ja on nyyd (kui kõik kenasti sujub) täiesti tavaline eriline pisike mehehakatis. Kyll soojendusega vesimadratsil, aga huumoriga võttes, võiks seda ju suisa luksuseks pidada. Ja kui ta siis maabus ja esimest korda ka riided selga sai (upub hetkel veel ka nr 44 riietesse ;)), siis nähes mõmmidega helesinist Drexi tehtud tekki ja isetegija-silti sellel… noh, kiskus silmast vee välja ikka küll. Kiskus praegu seda kirjutades ka. Kodune ja hea tunne on. Aitäh teile kõigile, mu armsad isetegijad! Kõige eest!
Ja selles mõttes on ka täna eriline päev, et mu Mustika lastetoa kujundamise konkursi tuba, sel korral siis pisikese printsessi lossikambrike, on KÕIGEST hoolimata valmis! Põrandakate ja keksuvaip tulevad neljapäevaks, siis kui zhyrii tuleb ja ehitusmehed läbi mu toa oma töö- ja laoruumidesse enam suurte mustade saabastega ei voori. Nii, et ärge seda kylma kivipõrandat väga tähele pange. 😀
Minu kavand selle lastetoa loomiseks nägi välja seesugune:
Kui mu kavand osutus finaali valituks, siis loositi Mustikas “toad”, kus seda ideed teostama asuda. Sel korral sain mina endale ainsa uksega toa ja see sobis mulle suurepäraselt. Tuba ise nägi enne kujundamist välja lihtsalt kena valge karp:
Kui ma mõned nädalad tagasi oma suure kõhuga haiglasse sattusin, siis käis just suure hooga tubade tegemine ja sättimine. Kõik (eriti sugulased ja tuttavad) arvasid, et ma nagunii loobun. Pärisvalmis oli sel hetkel vaid lohe kere. Pea oli vaid välja lõigatud ja sabast polnud veel lõhnagi. Valmis oli kõrvits ja poolik peremaal. Õhtul enne haiglassekukkumist värvisin toas ukse kollaseks. Aga mu peas oli see tuba täiesti valmis. Puhtalt ja selgelt ja ilma suvalise ekslemise ja lõdva mänguruumita. Ei saanud ma sellest mõttest yle. Tellisin endale sünnitusmajja isegi eskiisi (kuigi seda mulle ei toodud ja kästi hoopis puhata). Kui sa oled just ellu jäämas, siis omal moel on klammerdumine sellise mõtte kylge ysna loomulik. Ma pidin suutma ikkagi kõik valmis teha, kuigi see tähendas juba ette paljusid magamata öid ja rohkelt tööd. Aga tunne oli selline, et kui ma selle suure projekti nüüd absoluutselt kõigest hoolimata ikkagi ära teen, siis võin puhkusele jääda. Lapsehoolduspuhkusele. Tunne oli, et kui ma saan hakkama sellega, siis saab hakkama ka me pisipoiss. See oli mu peas nii sügaval ja see viis edasi.
Kui mind haiglast koju lubati ja pisipoiss veel reanimatsioonis elas, siis möödusid mu ööpäevad piima pumbates ja Mustika toa jaoks asju valmis vehkides. Kui kohustuslik kotiprogramm (suur jõulukingitellimus) tulles täidetud, siis kasutasin iga vaba hetke, et midagi teha – värvida, õmmelda, kleepida. See intensiivus aitas mul mõistuse juures olla. Ilma selleta oleksin ma kaotsi läinud oma mure sisse. See oli minu viis ellu jääda selles kaoses. Kuigi ma möödunud korral ülivõimsalt konkurssi võites lubasin, et rohkem ma Mustika võistlustel ei osale. Või noh, ainult sel juhul, kui teema tõesti on selline, et ma end tagasi hoida ei saa. Ja mis te arvate, et kui ma lastetoa kujundamisest kuulsin, et suutsin enda tagasi hoida? Ei suutnud. Arusaadavalt. Ja see otsus oli parim, mida ma teha sain ja kuigi ma Mustika Keskus pakkus, et ma võin loobuda. nad mõistavad, siis ma ei saanud. Võttis see kõik, mis võttis, ma sain selle toa valmis! Tänud siinkohal kõigile abilistele ja eriti mu suuremale pojale mõistva suhtumise eest (ta vist juba teab, et emme on vahel natuke hull). Ja kui minus on alati tohutu rahutus ja ka painav rahulolematus olnud peale suuri projekte, et kas ikka kõik sai hästi valmis ja on kõik ikka parimas korras, siis sel korral on minus mingi seletamatu rahu ja rahulolu. Ma sain hakkama. Ja mul on krdima hea tunne. Ja nii suur tänu mu isale ja emale ja sõbranna Liinale ja perekond Kalale ka 🙂
Ja nüüd räägin ma teile ühe loo:
Elas kord yks pisike tydruk. Ta oli oma emme ja issi pisike printsess. Kõige pealt oli muidugi totaalne kaos. Alguses Haldjaorus ja natuke veel ka Tallinna Lastehaiglas ja siis korraga tiksus aeg nii kaugele, et oli AEG ja kogu see kaos liikus ratastel otse printsessi kodulossi maa-alustesse käikudesse ja sealt liikus kärudes otse õige sihtmärgi suunas:
Ja kaosest sai hop-hop-hop heade ja väga tegusate abiliste toel pisikese printsessi päris oma tuba. Oma pisike mõnus ja armas lossikambrike. Teretulemast pisikese printsessi lossikambrikesse!
Vaade vasakule
ja paremale
Yhel kelmikal printsessil on kindlasti yks suur sõber. Sedapuhku on meie printsessi suurimaks sõbraks nii mõõtudelt kui sydamelt yks lahe lohe. Ei ole kuri ega paha, ei hoia printsessi kinni lossikambris. On hoopis hea ja armas sõber ja seltsiline, kes hoiab hellalt tulekest printsessi voodipeatsis ja samal ajal varjab oma suure kerega preili ilusaks-tegemise-ja-olemise-või-lihtsalt-peitupugemise-nurgakest. Kui ulakad väikevennad peaks hoiatamata tuppa sadama, siis on see hea koht, kuhu varjuda ja plaani pidada. Eks? 🙂
Ja kuna printsess armastab väga oma peret ja pere mõistagi teda, siis kohustusliku elemendina on seinal ka yks vahva perepilt (ajast, kui väikevendi veel polnud ja lohe alles üsna tita oli)
Printsessi toaaknast avaneb hunnitu vaade ymbruskonnale. Ja et unistuste täitumiseks on hea neisse siiralt uskuda ja neid kogu aeg silme ees hoida, siis seepärast paistab aknast ka prints valgel hobusel. Või väike vapper ryytel, kes ei pea kyll võitma lohet, kuid printsessi sydame peab ta võitma kyll 😀
Kui väikevennad printsessi kambrikesse pääsevad, siis on kõigi laste lemmikmänguks näitemäng. Kuninglik käpikuteater on tegelikult mitmeotstarbeline asjandus. Lisaks teatritegemisele (nukke ei julgenud ma voorivate inimeste tõttu hetkel veel tuppa jätta) saab selle lavaesist ka suurepäraselt lauana kasutada. Printsessile meeldib hirmsasti pilte värvida
Ja tema toolike on pärisprintsessi oma. Herneteraga ja puha. Et oleks võimalikult ebamugav. Et ta liiga kauaks istuma ei jääks (teate kyll, mis taguotsaga juhtub, kui kaua istuda :D) ja et tal oleks kogu aeg meeles selg sirge hoida. Või noh, tegelikult polegi tal ju aega istuda. Las see hernes olla siis lihtsalt kirsiks tordil.
Yhel lugupeetud printsessil on kindlasti ka palju väärtuslikku kraami. Seda kõike saab hoiustada kroonijuveelide kirstukeses
Ja mis muinasjutt see oleks, kui toas poleks võlupeeglit, mis teeb alati tuju heaks. Kella, mis kunagi pidu ei lõpeta. Nähtamatut kristallkinga. Või kui nurgas poleks kõrvitsat, millest 
vajadusel saab uhke tõlla võluda. Mäletate, ma õmblesin kunagi kõrvitsat? See on just seesama minu ehitatud kõrvits 😀 Muul ajal sobib ta kenasti ka niisama istumiseks ja väikevendadele hullamiseks. On kuulda olnud, et lohepojad käivad vahel prontsessi juures ja kerivad seal kõrvitsa peal end magusasti kerra.
Selline ta sai, see minu unistuste lossikambrike.
Toa sissepääsu juures on ka toomaniku pildiga sydamekujuline silt. Kui te seda näete, siis teate, et olete õiges kohas 😀
Sel ajal, kui meie isaga tuba yles sättisime, tegeles peaspetsialist Tannu asjatundlikult järelvalvega. See on tema eluaja jooksul mul juba kolmas võistlustuba Mustikas ja Tan arvatavasti arvab, et ta lihtsalt elab seal 😀 Muuhulgas kinnitas ta veel tänagi veendunult, et see tuba talle meeldib. Lasin tal kunagi nädalaid tagasi paljude kavandite seast valida ka pildi järgi ja isegi siis valis ta selle oma kahe lemmiku hulka. Mõtleks, mida kõike saab yhe korraliku tydruku toas korda saata ja seal on lahe lohe! 😉 Kuna päev oli pikk ja väikesed mehed väsivad, siis leidis ta osavalt mugavaid asendeid aatriumi istumise treppidel kavandit tulemusega võrreldes
Ja kuigi ma isale peaaegu et tõotama pidin vana kapitaguse ahjusurmast päästmiseks, et kui Mustika konkurss on lõpuks läbi, siis ma vabanen sellest suurest lohest… elamine on mul nagunii nagu rekvisiidiladu 😉 Aga poiss on otsustanud, et see suur rohelohe peab koos väikevennaga meie niigi kitsasse tuppa ära mahtuma. Aga lootust on, et saan isa veel nõusse, sest täna, kui ta esimest korda jala Mustikasse tõstis (aitas mul peegli ja kella seina kruvida) käis ta pärast ringi ja teatas siis vaikselt, jumala surmtõsise näoga nagu ta ikka on, et ‘kõige ägedam tuba’… niuks… see võttis mul korraks hinge kinni… pisar kiskus silma. Ta pole mitte iial mitte midagi ilusat, head ega tunnustavat mitte yhegi mu tegemise ja saavutuse kohta ytlenud. Ma olen ise ja oma tegmistega alati kuidagi mittepiisav olnud. Sellest ühest lausest tekkis korraga tunne nagu oleksin mitu miljonit võitnud või midagi seesugust 🙂
Nii, et täiesti hämmastavaid asju juhtub minuga viimasel ajal.
Meie lahkudes jäi meist maha selline vahva ja peaaegu valmis tuba:
Lähen nyyd intensiivpalatisse pisipoisi und valvama. Teile aga palavad tervitused siit haigemajast ja kirjutab-joonistab varsti jälle!