Ema lugu. Enneaegselt sündinud lapse ema elu haiglas

Sündmusfoto suur projekt pidi olema mulle südamelähedasel teemal. See polud keeruline. Kuna Älin veel oktoobris sünnitada ei tahtnud, siis minu kiire valik oli kiirabi. Ma ju tean, mis tunne on 24 tundi valvata. Eks ma servast igatsen seda elu. Samas kui ma ennast juba kindlamalt tunneks, siis oleks ehk titadega haigla olnud esmavalik ja kiirabi teine, aga läks nii, et haiglast sai mu lõplik valik. Seda hetke, kui ma taipasin ja endas otsuse langetasin, oleks võinud keegi jäädvustad. Kõmpisin mööda Liivalaiat kodu poole ja püüdsin käeseljaga nühkides märgadest silmadest jagu saada. Ju siis nii pidigi minema, sest edasi läks asi juba tormiliselt.

Me ju loodame lapsi oodates, et nad sünnivad õigel ajal ja tervetena ning üle jääb vaid kodus uue pisikese inimesega kohaneda… Elu haiglas on isemoodi. Milline on see keskkond, argielu, rutiin? Millised on soovid ja igatsused? Mured ja rõõmud? Meie oma eesti emad on vastanud väga erinevalt küsimusele, mida nad titaga koos haiglas olles tundsid. On neid, kes tundsid end turvaliselt ja neid, keda valdas pidev mure ja hirm. Minu soov on näha ja kinni püüda erinevusi, et me kõik leiaksime võimaluse samastuda. Iga lugu on erinev. Seda teadsin ma juba enne. See andis mulle julguse otsida mitte ainult üht ema vaid kutsuda üles nii paljusid emasid kui vähegi võimalik, et nad mulle läbi piltide oma loo räägiksid.

Korraga oligi enneaegsete FB grupis kuulutus üleval, et otsime emasid, kes elavad hetkel Tallinna Lastehaiglas koos oma enneaegselt sündinud titadega ning on nõus olema peategelaseks pildiloos “Ema lugu. Enneaegselt sündinud lapse ema elu haiglas”. See kõik tundus nii loomulik jätk 11 aastat tagasi kirjutatud “Pisikese tita loole” kui mina olin see ema, kes oma enneaegsega haiglas elas. Minu peas oli selge idee, seda tuli esitleda viisil, et me nende emadeni jõuaksime, kes osaleda soovivad. Meile tuli appi ka haigla ja dr Liis Toome ja sellega oli algus tehtud. Aitäh!

Laupäeva hommikul seadsin ma sammud tuttava tita pidliga maja suunas.

Tore käruparkla on endiselt omal kohal. Ma mäletan nii selgelt, kuidas ma neist kärudest omal ajal ikka mööda kõndisin ja mõtlesin, et ahh, see kõik pole veel meie jaoks ja siis korraga, pea kaks kuud hiljem, oli ka meil õigus õueõhku nuusutama minna. Kui sul on asja käruparklasse, siis ju sa oled juba veidi edasijõudnum. Äkki isegi paistab kojuminek? Millised armsad mälestused.

Järgmisest uksest sisenedes jõudsin riietehoiu juurde. Klomp kerkis kurku, kui nägin enda “Pisikese tita lugu” laual, keset platsi. Kui palju on nende aastatega asi paremaks muutunud. Jah, haiglas pole kerge olla, aga on natuke parem, kui oli varem.

Kohtusin dr Toomega, piilusin remonti ning läksin seejärel emadega rääkima. Neist said emotsionaalsed ja ilusad kohtumised. Enne kaht esimest pildistamise päeva ma aimasin et ma soovin selle projektiga jätkata ka edaspidi. Sellel hetkel raiusin ma selle mõtte enda jaoks kivisse. Kuna mu edasine teadustöö tuleb haiglas elavate vastsündinute ja olude sunnil ikka veel sünnist peale haiglas elavate ka suuremate imikute-põnnide vanemate toetamisest, siis just nende vanemate toetamisele soovin ma keskenduda. Ja ärge muretsega, ma pole isasid unustanud. Ja õdesid-vendi ja vanavanemaid. Iga asi omal ajal.

Minu eesmärgil on antud juhul kaks otsa. Üks on toetamine, teine teadlikkuse tõstmine. Ma soovin, et neil emadel ja nende peredel, kes titaga haiglas on, oleks mälestus, mis ehk hiljem enam nii keeruline ei tundugi. See on oluline verstapost nende elus. Enamasti on paljudel vaid telefoniga tehtud kiired pildid. Või siis pildid titast, aga mitte titaga koos. Mis ma küll annaks, et mul endal oleks sellised pildid olemas! Ainuüksi eilse päeva jooksul, kui ma esimest korda oma esimets lugu tutvustasin, sain ma tagasidet emadelt, kes on seal haiglas olnud, et kuidas see ka väga ammuseid mälestusi esile kutsub. On äratundmist, on uhkust enda ja lapse üle, et on hakkama saadud, on nii palju kõiksugu emotsioone. Usun, et mõnel on ka pigem raskeid tundeid. See on ok. Pinna all võib hõõguda palju valu. Samas ehk on just see võimalus sellega valuga tegeleda ja minna lasta. Valu ei kao enne, kui me ei luba tal minna.

Ja teisest küljest on nende lugude jutustamise väärtus selles, et need, kes ei tea, mida kujutab endast elu titaga haiglas, saaksid sellest aimu. See nukrus, igatsus, armastus, rõõm, lähedus, mis pressib ennast ka läbi kuvöösiklaaside, piikusvate aparaatide ja pideva liikumise, on seal alati olemas.  Hirm ja ärevus tukslevad pinna all ehk veel kaua meie sees, aga armastus võidab. Võidab ka siis, kui tead, et lootust palju pole. Omal moel on need pildid lahinguväljalt. Ja selle võitluse eesmärk on võita.

Nii palju on seda, mis jääb kaadri taha. Kodus ootavad lapsed ja pere. Eraldatus lähedastest, eraldatus sageli ka lapsest, kes oma klaasist kosmoselaevas elab ja keda alati sülle ei saagi võtta. Mure ja rõõm, mis on pidev või käib kolmetunniste tsüklitena. Te ehk küsite, miks on piltidel nii palju näha last? Sest just see pisike ime on põhjus ja keskpunkt ema elus, ema silmatera. Tema on põhjus olla haiglas, uskuda, loota, unistada ja vastu pidada. Ja te ehk tahate teada, miks sööb pisike ime pudelist, kui me kõik teame, et talle on parim rinnapiim? Aga kui pudelis ongi rinnapiim? Kui ta veel ei jaksa rinnast imeda, siis sondist parem lahendust võib olla ajutiselt ka pudeli kasutamine. On nii oluline, et nii laps kui ema end võimalikult hästi ja mugavalt saavad tunda.

 

Mul on fotograafina veel palju areneda, aga läbi nende kogemuste on mul olnud imeline võimalus õppida ja mõista, mida ja kuhu suunas pean ma ennast edasi arendama. Ma tänan kogu südamest Kärti ja Rebekat, Liisat ja Melanit kogu selle usalduse eest, et nad lubasid mul saada osa nende päevast ja näidata maailmale, milline on ema elu enneaegse lapse kõrval haiglas. Aitäh!

Selle tunneli lõpus on valgus.

Ja siit tulevad kaks esimest emade lugu!

Kärt ja Rebeka räägivad enda loo siin:

https://www.eva-herrera.com/tita1/

 

Liisa ja Melani lugu on siin:

https://www.eva-herrera.com/tita2/

 

See projekt elab minu südames ja jätkub. Peagi on plaanis püüda pildile ka kolmas lugu.

Tartu osas ei oska ma hetkel lubada (küsida võib ikka), aga Tallinnas olen ma olemas ja kui teil, armsad pisikeste imede emad, on huvi kaasa lüüa, siis kirjutage mulle julgelt eva@enneagsedlapsed.ee

 

(PS soovitan galeriisid vaadata pigem suurelt ekraanilt. Telefonis ei ole galeriid hetkel zoomitavad.)

Jälgi mind Facebookis:

5 thoughts on “Ema lugu. Enneaegselt sündinud lapse ema elu haiglas”

  1. Lihtsalt tagasisideks, et mul viskab praegu ainult teine leht valgeks ka suumimata. Mul jägus kannatust küll, et lõpuni vaadata ja lugeda 🙂

    Sa oled äge, Eva! Põnevat teekonda! (väga egoistlik soovitus, Su postitusi ma ootan põnevusega ). Ma vahest mõtlen, et peaks ikka midagi ütlema ka, Sa muidu ei teagi, et siin ikka fänne ka 😉

    Reply
    • Aitäh, Age! Püsivuse ja hea sõna eest! Aitäh! See on mulle väga oluline, et ma ennast siin liiga üksi ei tunneks 🙂

      Hajumise probleemi saime nüüd vist päriselt korda. St hajub kunagi, aga vääääga pika aja pärast. WordPress viskab tekstislaidid automaatselt animatsiooniks ja määrab ise aja. Imelikul kombel ei kao kõik tekstid ja pilte see nagu üldse ei puuduta. Kuna animatsiooni ei anna vaigistada, siis panime lihtsalt maksimaalse aja peale. Sellest peaks väga paljuks jaguma nüüd.
      (Lehtede hüppamise osa on aga endiselt kummaline ja ei saa olla muus kui kasutamisest)

      Reply

Leave a comment