11th March 2019
, Harjutused sabale ehk fotograafiks kasvamine, Keerulised lood

Fotokunstist fotokooli moodi

Fotokunsti aine oli miski, mida ma väga ootasin. Mul oli nii hea tunne sellest, kuidas Bruce meile oma meistriklassi sügisel tegi ja kuidas omal kaugel ajal sai Eesti Foto fotokoolis käidud ja asjade üle arutletud. Need olid lusti ja mühisevat arengut ja avardumist täis kogemused. Meie fotokunsti tunnid algasid sellega, et pidime kirjutama essee, mis on meie arvates fotokunst. Võtsin seda täie tõsidusega. Alguses ootasime pikkade silmadega, et hakkama siis erinevaid arusaamu kõrvutama ja vaatama, palju meie nägemusest kattub ja kui palju erineb. Uusi ja huvitavaid lähenemisi ootasin nii väga. Esseedeni ei ole me paraku kunagi jõdnud, aga õpetaja leidis sealt vist mõned allikad, mida ta hiljem on meile tutvustanud.

Esimene ülesanne tuli kuidagi väga üle jala. Lendasime parves stuudiosse, keegi tegi midagi ja kuidagi ja piltide ühisest algmaterjalist pidime igaüks kokku panema samasugunse pildi. Algmaterjalil oli üks hiljem istuma pidav tegelane küljel nii, et juuksed rippusid temast paremale. Hiljem tuli kokku panna kahest tegelasest, et nad justkui istuks kõrvuti, üks sosistab teisele midagi kõrva ja see, kes originaalis oli kummuli, kuulab teda ja ta juuksed tõusevad seepeale lendu. Noh. Tehniline värk, tegime valmis ja oli olemas. Kunst seisnes siis vist selles, et kahest pildist üks omamoodi kokku saada. Kuigi see oli pigem puhas fototöötluse ülesanne.

Teisena tegime rohelise taustaga kolepilte, millest olen kirjutanud juba SIIN, kuigi see polnud tegelikult fotokunsti osa, vaid ametlikult fototöötluse ülesanne, siis kuna õpetaja on sama ja tema nõudmised üheülbalised, siis  võib vabalt ka selle mingitlaadi kusntitegemiseks määratleda.

Kolmandat ülesannet presenteeriti meile kui poomist. Just nii pidigi äge ja hea olema. Poomise ülesanne tekitas tõrksust juba enamates kui vaid minus. Ülesanne pidi algselt olema, et teeme koolikoridoris pildi, kus õpilased vahivad kõik oma heledavaid telefone ja nende keskel ripub ennast üles poonud õpetaja. Ja töötlusega tõmbame heledad seinad tumedaks ja keskele laskub valgus. Nagu päriselt?! Ja selline sügavalt ebaeetiline idee õpetajalt?

Enne sooritust julgesime me välja ütelda, et see ei ole meie jaoks ok. See pole ei naljakas ega tore ega ka kuidagi oluline õppimise seisukohast. Minu jaoks on tegelikult olnudki vist kõige häirivam see, et me ei õpi tehnikat või stiili, kus avastada ennast ja võib-olla mõne jaoks ka päris oma teed, vaid peame kujundajast õpetaja etteantud asja lihtsalt lahendama. Fookuspunkt on fotograafiõppe mõttes väga paigast ära. Ja see läbiv süngus, see ei ole ok, lööge või maha. Aga ok, elasime siis veel selle pildi üle, et ehk sai sellega see morbiidsus ja forsseeritud koledus otsa. Kunst on muidugi kunstis kusnti näha. Sellesarnaseid töid te minu sulest kooli lõppedes nägema rohkem ei saa. Olgu see siin siis selle tunnistuseks 😀

Neljanda ülesande peale mul kihvatas. Selleks pidime me jäljedama Flora Borsi Animeyed (euti)portreesaraja ja tegema pildi inimesest ja loomast ning siis ühe inimsilma katma looma silmaga. Seesugust vabamüürlaste rõvedust, saatanakummardamise ja kõikenägeva silma jura oli mul ennast väga raske sundida tegema. Küsisin vahepealses tunnis, et kas tohib ka lihtsalt looma ja inimese kokku sulatada et pool oleks üks ja pool teine, selle mõtte oleksin ma suutnud endale seeditavaks muuta, aga ei, see olevat mingi muu idee ja ebasobiv.

Kui keegi suudaks mulle selgeks teha, miks me peame igas jumala töös mingeid rõlgusi tegema ja kasutades õpetaja sõnu “äng, rõhuvad asjad on lihtsad ja kõnekad. Need on ägedad…” siis…

Õnneks oli meil mitu nädalat ülesande teostamiseks aega. Väga oluline olevat leida ikkagi ise loom ja teda pildistada. Kooli stuudiosse loomi meil tuua ei tohi. Me hamstripreili on veidi püsimatu pisike nööbisilm, keda hele valgus häiriks. Ja jääbki maailma kõige rahutum koeravolask Happy. See elukas ometi paigal ei püsi, vaid muudkui võbeleb. Kolmel korral püüdsin temast pilte saada erinevaid trikke ja mõjutusvahendeid kasutades. Õues on temaga keeruline, toas oli valgusega keeruline. Selleks, et see rahutu pildile saada, oleks vaja olnud kiiret säriaega, aga seda ei võimaldanud keskkonna ja tehnika kooslus. Nii saigi temast tehtud sadu pilte. Andreas oli ilastatud, valgekarvane ja koera maiuspala lehk täitis elamise. No ei olnud tore kogemus. Ja siis oli ju veel nii oluline, et ta vaataks kõrvale ja oleks see sekundki paigal, nokk maas, aga kõrv mitte vastu pead, et ma mingi materjali kätte saaksin.

Inimesena kaalusin küll ka Tannut, aga Andreasega klappis koostöö kuidagi paremini. Proovisime kodus nii ja naa, sarnases valguses, aga ei, tulemus ei jäänud hea. Seega läksin teist teed ja tema pildi sain puhtalt stuudiost. Vanad hundid, eksole.

Silusin teda siit ja sealt veidi ja siis vaatasin, et tegelikult saan ta teha ju ka hundihalliks. Happy tegin ka halliks, aga see ei meeldinud mulle üldse. Andreasele veel vähem. Kuigi talle ei hakanud hall versioon lõpuni meeldima. ei taha teine veel nii vana ja hõbedane olla.

Tõin Happy silma vikerkesta rohkem välja ja toonisin Andrease oma tema järgi. Ikka nii nagu ülesanne eeldas. Sättisin nende silmad omavahel paika. Vaatasin neid pilte, kus nad mu kaamerasse musta materjali pildistades sarnases asendis koos olid jäänud ja panin paika suurused. Aga midagi selle pildi tasakaalus lonkas minu jaoks.

Vot nii juba läheb. Selline asetus mulle mulle meeldis. Meeldis ka selline, kus Andrease silm oli päris tsentris, aga see esimene variant tundus lõpuks ikkagi parem.

Kuna Andreasele see tema hall ei meeldinud nagunii, siis otsustasin ikkagi edasi liikuda. Kui juba, siis juba, tegin teise nooreks ja metsikuks. Tema ja ta nii tüünena näiv rahutu hingeloom. Mina leidsin siit enda jaoks tasakaalu pimeduse ja valguse võitluses ja selles, kuidas helgus ja valgus ikkagi alati võidab.

Või annaks neile pisut pehmust ja soojust juurde? Katsetasin edasi. Äkki annab pruuv veidi elu juurde sinna sünkjasse musta? Happy nina värvus kergelt pruunikamaks ja tunne läks tõesti sumedamaks.

Vaatasin oma kolme pilti, halli, musta ja pruuni varjundiga ja ei osanud enam valida. Andrease protest halli võimutsemise üle tõukas mu veel ühes suunas. tegin seepeale musta tausta halliks. Proovisin ka heledamat, aga see tõmbas tasakaalu paigast.

Kokkuvõttes on see ehk lihtsalt maitse asi, aga minu lemmik on pruun. Andreaselel meeldib must. Just see vastandumine, mis on pöimunud samastumisega. pime maailm ja hele koer, hele nahk, hele hing. Oli nii oluline, et meie pildis kõik koos toimiks ja olles selle ülesandega madistanud ja maadelnud kokku nõks üle 30 tunni ja mitu ööd (seda ajal, kus ma pole tohtinud ei istuda ega rassida ja oleksin pidanud hoopis pehmelt magama), olin lõpuks ikkagi selle endale vastuvõetavaks vorminud, tulemusega rahul ja panin asja teele.

Ootasime täna rõõmsalt, et koos kõigi meie pilte vaadata. See ei olnud lihtne ülesanne. Mõnda pilti olin ma ju ka näinud, aga ikkagi tundus nii tore mõte kõiki näha. Esimene õõvastav hetk oli siis, kui selgus, et õpetaja on endale pingerea tekitanud. Kurb ja ebamugav oli vaadata neid pilte sellise pingega. Kunst ja rida ja kantslist mahaloetud nagu püha tõde. Mitte arutelu õpilastega, nagu meil on ikka olnud, et igaüks saab midagi üteld aja just just positiivset välja tuua. Aga sellisel kujul rida oli vägistamine. Seda enam, et meie õppe hindamine on kokkuvõtvalt mitteeristuv ja hindeid panevad õpetajad vaid enda lõbuks. Me räägime kunstist, räägime sellest, et keegi ei tohiks sedasi hinnaguid jagada, ka alg-, põhi- ja keskkoolis, aga me vaatama täiskasvanuõppes abitult pealt, kuidas inimene end meelevaldselt välja elab ja meid kastidesse topid. Oleks siis need kastid kuidagi adekvaatsed tundnud. Pool klassist sai sisuliselt “kahe”, sest esimene “kolm” tuli kusagil poole peal.

Seda, kelle töö kõige kõrgema hinde saab, seda oli juba alguses ette teada. Töö kvaliteediga pole sel liiga palju pistmist. Kahtlemata on see kenasti sooritatud ülesanne, aga ei midagi nii eriliselt etemat paljudest teistest. Varasamate ülesannetega on me õpetaja välja toonud enda arvates parima töö (mitte rida). Olenemata sellest, kas see ta lemmik on korrektselt ja nõuetekohaselt vormistatud või ei, lemmikuna märkimist väärib ta ikka, sest isiklik sümpaatia lemmikpildi autori suhtes ei lase väärata. See on olnud nii ilmne juba jupp aega. Ja ei, see ei ole ok.

Ahjaa, minu piltidest valis ta oma pingeritta halli. Koer on liiga lahmakas. Tema eeldanuks, et mu pilt inimesest ja koerast oleks pidanud olema selline nagu ühel Flora Borsi näidispildil:

foto allikas: https://floraborsi.com/animeyed-self-portraits (using for educational reasons)

Et siis pidin Happy suruma kokku mingiks nässakaks, et saaks kellegi teise pilti kopeerida ja siis oleks parem olnud? Või et oli lihtsalt hea teema, millest kinni hakata, et lihtsalt irised ja õiendada klassi ees? Otse ju ometi öelda ei julge. Hinnati mu tööd kolmeväärilisena, pluss imetud irin. Surusin end tooli, suurusin hambad kokku. Pisarad voolasid vaikselt ja istusin sõnatult lihtsalt edasi tunnis. Meil ju loetakse tagumikutunde ka. Muidu pead veel vabandama ka, miks sind tunnis polnud.

Pea pool klassisit sai tehtud töö eest hindeks siis järelikult “mitterahuldava” või veel vähem, sest “kolm” algas pilt enne minu pilti. Et me oleme teinud lihtsa valiku, lohakalt lõiganud ja puhastanud, “nagu polegi tööd teinud” mulje olevat neil töödel. Ja ometi ma tean, et ka nende piltide taga, mida tema eriti kehvaks hindas, oli palju tööd ja pingutust, otsimist ja sättimist ja katsetamist. Ehk siis töötluse taha jäi me suur kunst? Kas see on äkki ositi kivike me õpetaja kapsaaeda,  kes näeb oma maailma kitsa kujundaja pilgu läbi ja kuigi ta ehk ka pildistab, siis ei oska ta maailma teps mitte näha pelgalt fotograafi ja eriti veel õppiva fotograafi silme läbi. Et kui õpetajale pilt ei istu, siis on õpilane olnud lohakas ja laisk. Jälle see eelmise ülbeolemise pildi teema. See ei ole ju adekvaatne hinnag. Seda enam, et see on tema enda tegemata töö, mis talle seal ekraanil ja tahvlil ei meeldi. Aga et seda näha ja tunnistada?

See on põlastusväärne, kuidas üks inimene sellist põlgust endale lubab teiste inimeste ja nende töö ja pühendumise suhtes. See on meie elu ja meie aeg, mille me toome ohvriks kodus tunde tema antud ülesandeid sooritades ning milleks me koolikava järgi üldse mitte oma puhkeaega kulutama ei peaks. Aga ta ei näe seda, ei hinda seda. Aga nõuab. Toetuse ja mõistmiseta.

Eks sellel lool on pikem eellugu, sellest räägin ma teile mõni teine kord ja “armastus” minu vastu on olnud hüsteeriline ning kahtlemata pimesi nakatav selles pundis. Ja pakatav. Aga ausalt, kõige kurvem on tegelikult see, et meil on puudunud igasugune sisuline arutelu, mis on fotokunst ja kõik meie ülesanded on olnud morbiidsed, rusuvad, ängistavad, sest see olevat äge. Nii ka täna antud uus ülesanne.

Uue ülesande nimi on “äng”. Selle sisu on karje, hirm, õud, äng, hinge lahkumine kehast. Venitatud liikumise udune efekt, mille annab pikema säriaja kasutamine. See pilt võiks ja peaks olema mustvalge, sest nii olevat ägedam, süngem, ängistavam. Selline udune nägu, ebaterav, dramaatiline, venitatult tatine, mis peaks väljendama emotsioone. Selgema ettekujutuse saab ehk otsidest guuglist “blur portrait” ja vaadata siis ikka neid koledaid õudukalaadseid mustvalgeid jälkusi…

Ega me ju küsimata ei jätnud, kas võib ka teistmoodi. Rõõm ja õnnelikkus minevat pildi peal kergelt veiderdamiseks ja võltsiks. Ma istusin tunnis ja tegin hämmingus märkmeid, et kuidas saab see kõik üldse olla reaalsus, aga näed, saab. Ma pole elus vaadanud õudukaid, need on madalad ja nilbed mu jaoks. Ma ei näe neis kunsti vaid valu ja riivatust, traumeeritust. Seda näen ma ka oma elus ja töös palju. Ju see inimene, kes end õpetajaks tihkab nimetada, siis ei näe endarahuldamise lõbujanust kaugemale, peab seda kõike mingit laadi väärastunud huumoriks ja võib endale lubada sellist amoraalset mängu nii süngete ja sügavate asjadega, mida ei ole vaja torkida ja tahtlikult juurde produtseerida. Ja ometi sunnitakse meid tuima rumala järjekindlusega sellist vastikust tootma.

Me surume oma tunded maha, kuuletume ja teeme seda, sest meie jaoks on oluline see kool lõpetada ja sellest oleme me juba liiga selgelt aru saanud, et dialoogivõimalust meil ei ole. “Te olete siia kooli õppima tulnud!” on kõrgelt ülevalt tulnud nende mantra me üle kui hirmujudin.  Aga mis on selliste asjade hind. Kui väga see seestab meie enda elu ja olemist? Tunneb keegi rõõmu sellise “kunsti” loomisest? Või saab kergemini, kui sellele ei mõtle ja tuimalt lihtsalt ära teha? Kokkuvõttes on see ju vaid arvestus ja hindeid võib ta endale pihku kirjutada.

Kunst on kunstis kunsti näha. Isetegemisel eeldaks ma kunstilist vabadust. Ka lasteias pole ok, kui 24 last teeb kõik õpetaja käe abil sama näoga kena kartuli või lumememme. Olgu siis see töö ka käkimast käkim mõne suure ja targa jaoks, peitub kogu kunsti võlu kunstis ja püüdluses endas. Meie tööl ja ajal on ka oma hind. Vahel on see väga kõrge. Ja on lubamatu tampida pingutust mutta.

Et siis nii palju fotokunstist meie fotokooli moodi. Kui kõik juba nii vahedalt luudelt maha roogiti, siis mina astun ikka siin päikese all ringi veel hukkunud loode südame all ja ootan oma väikest imet – tema pehmet imendumist ja komplikatsioonide mittetekkimist. Õige ja vale vahe on hetkel väga järsult tuntav ja mõnigi asi, millega ma ehk leebem võiksin mõnel teisel ajal olla, on hetkel leppimatult selge ja möödapääsmatu.

Ma soovin nii väga tunda õhus kevadet, tunda ärkava mulla ja tärkava maailma lõhna. Ootan nii väga värve ja lohutust, rõõmu ja päikest. 13 nädalat veel, siis saab see etapp mööda. 13 nädalat. Ma pole elades ühegi õppetöö lõppu nii südikalt ja nii meeletult oodanud. Kuigi ka meie õppes on palju toredat ja head, siis see röökiv tumedus paratamatult varjutab seda.

***

Kui ma koju jõudsin ja Andreasele rääkisin, et ma oma töö eest “kolme” sain ja põhiline probleem oli see, et koer on liiga suur. Näitasin talle ka ootuspärast valget penipilti ja siis vaatasime koos me kõrval magavat Happyt. Et siis oleks selle vasikamõõtu eluka pidanud spanjeliks pressima? Peade mõõtsuhe – veel mitte täiskasvanud suuruses Happy ja korralik lehm.

Või siis mõni varasem näide minuga

Vot siis sedasi. Ja tark mõte oleks selle kõige peale nüüd hirnatada, puristada ja edasi kapata. Vahel lihtsalt on see hetk, millest ei saa ei üle ega ümber ja tuleb rääkida asjadest, mis on valed, liiga valusad ja ebaõiged. Et nad minna saaksid.

Aga elu on ikkagi lill (olgu või kaktus) ja lapsed selle südamed 😀

Ja mina? Mina olen lihtsalt päike. Täie rauaga 😀

 

***

Kui olin selle loo teele pannud, tuli mu juurde täiesti ootamatust kohast üks oluline, ilus ja kosutav mõte:

“Jumal pole lubanud, et sa pääsed tormidest, et sa pääsed vaevast ja haigustest, aga ta lubas, et sinust ei saada jagu.”

Comments 2

    1. Post
      Author

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *