1st October 2018
, Elu ilusad hetked, Keerulised lood, Meie elu Eestis, Tervishoid

Kuidas taltsutada lohet

Mul oli kevadel võimalus koolitöö raames olla tunnistajaks ühele imeslisele vestlusele. Ma olin emana pisarateni liigutatud, sest üks vestluse osapool oli minu noorem poeg, kes ei lase endale kedagi väga ligi. Kuna mul oli varasemast kõikvõimalikke kogemusi, aga mitte iial nii ilusat suurt ja sooja, siis see haaras mu endasse ja on sellest hetkest peale olnud minuga ja ma soovin seda teiega jagada. Sügavalt vaimustuses kõigest toimunust olin ja olen ma ka õpetajana, sest minu unistustes osakavad ka õed sedasi inimestega usalduslikku suhet üles ehitada. Isegi siis, kui see esmapilgul ilmvõimatu tundub ja sada teist tegelast juba on proovinud jääd murda.

Tavainimese pilguga lugedes selles kõiges ehk midagi nii erilist polegi. Aga need, kes teavad, kui raske on mõne lapsega kontakti luua, teda vastama ja rääkima saada, teda endale otsa vaatama panna, need, ma usun, et mõistavad hästi, millest järgnev lugu räägib. See on hea näide ühest võimalusest, mida me vahel nii väga vajame.

 

Kohtume päikselisel kevadhommikul TTK raamatukogus ühes teise korruse väikeses ruumis, mida täidab suur neljakandiline laud ja toolid selle ümber. Üliõpilane Andres on juba ruumis meid ootamas. Tervitame põgusalt uksel. 10aastane Vancu hoiab minu varju. See on tema esimene kohtumine Andresega ja ta pole kindel, miks ta sel päeval minuga koos kooli kaasa pidi tulema ja miks ja kes temaga ikkagi vestelda soovib. No ta teab, aga ei mõista.

Suunan Vancu istuma ja liigun ise ruumi teise otsa järgnevaid sündmusi vaatlema.

 

Andres istub ukse pool lauda. Tema ees on avatud kaanega sülearvuti ja värvilised joonistustega pildid. Need on ta laotanud enda ette. Vancu istub teisel pool lauda, aga mitte Andres vastas vaid diagonaalis üle laua.

Järgnevas dialoogis on Andres A ja Vancu V.

 

Kell on 10:05

 

A: “Tere, kuidas sul läheb?” – küsib Andres soojalt pehme ja vaikse häälega. Arvuti on tema ees lahti, aga ta ei vaata sinna. See on pigem nagu väike tõke, et mitte kogu oma suures suures hirmunud lapsele sealt paista.

V istub ja kõigutab tooli all rippuvaid jalgu. Peidab kätega näo.

Andres istub Vancule lähemale, kohe tema vastu. Arvuti jääb Andresest eemale maha.

A: “Vaata, mul on siin pildid!” ning sätib neid rahulikult Vancu poole ja lisab pisikese pausi järel “kas sa oskad neid järjekorda panna?”

Vancu liigutab ettevaatlikult pilte.

Andres annab jooksvalt tagasisidet. Tunnustab. Vancu saab kenasti hakkama ja paneb kolm komplekti pilte järjekorda (kaks kolme pildiga, üks kuue pildiga seeria)

A: „Millised, need pildid sulle tunduvad?”

Vancu on vakka. Piidleb arglikult Andrese suunas, aga silma ei tihka vaadata. Vastata ka ei julge või ei oska.

A: “Kas sulle joonistada meeldib?” Vancu on tasa, ja Andres jätkab: “Proovime jänkut joonistada?” Tema toon on rahulik ja hääl vaikne, aga julgustav.

Andres joonistab jänku ümmarguse pea ja uurib samal ajal: “Teeme pikad kõrvad?”

Vancu noogutab arglikult.

Jänku saab ühe pika püstise ja ühe poole pealt lontis kõrva. Jänkul ei ole nägu. Andres vaatab Vancu poole ettevaatlikult.

A: “Või äkki ma joonistan autosid? Või on jänes ikka parem?” ja nihutab oma joonistuse Vancule lähemale.

Vancu ei vasta, aga võtab markeri ja joonistab jänesele silmad, nina ja suu.

A: „Teeme ripsmed ka?“

Vancu ei vasta.

A: „Keha?“

Vancu joonistab jänkule suure keha.

A: „Ooo, sul on paks jänku!“

Vancu on vait. Muigab vaevumärgatavalt. On muutunud avatumaks ja julgemaks. Nihkub lauale lähemale.

A: “Joonista sina algus ja ma joonistan edasi?!” Vaikus. “Tahad sa loomi joonistada?” Vaikus. “Kassi? Tahad sa kassi joonistada?” püüab Andres kombata ja suuremat kontakti saavutada innustaval toonil. Hääl on veidi tugevamaks muutunud.

Vancu joonistab ja ütleb vaikselt “Hüljes!”

A: „See on kass.“

Vancu vaikselt, aga veendunult: „See on hüljes!“

Andres naeratades: „Ooo!“

A: “Ma proovin joonistada kutsu.” Vaikus. “Või joonistan inimesi?“ Vaikus. “Poisi ja tüdruku?” Vaikus.  “Või hoopis puu?” Vaikus.  „Mis su lemmikloom on?“ Vaikus. Aga siis vaatab hülgest pilti ja proovib lõbustatult veel kord “ongi hüljes?!”

Vancu noogutab ja naeratab.

Andres joonistab hüljest ja uurib rõõmsalt: “Hüljes on nagu kala? Terava ninaga?”

A: “Mis loomad sulle veel loomaaias meeldivad?” Vaikus. “Karu?”

Vancu raputab pead ja võtab markeri. Joonistab. Andres uurib tema joonistust huviga.

A: „See on kilpkonn?“

Vancu joonistab omas tempos edasi.

A: „Aaaaa, see on sebra! Muidugi, ta on triibuline! Przhevalski hobune!“ ja A joonistab ka.

Vancu mängib peos sinise markeriga. Kell on 10:16.

Andres joonistab hobusele laka. „Kus on hobuse saba?!“ Vancu vaatab huviga pilti.

A: “Kas sul on kodus loomi?”

V: “Hamster.”

A: “Aa, sul on hamster?” kordab A innukalt.

V: “Koer ka.”

A: “Milline koer?”

V: „Valge.“

A: „Mul on ka koer.“ otsib koera pildi ja näitab. Samal ajal küsib peaaegu nagu muuseas “Mis su nimi on?”

Vancu kirjutab paberile enda nime ja lisab laia naeratusega: „Ta on washing machine!“

A: “Misasi?!”

Vancu ainult itsitab vaikselt (ta tahtis ütelda, et tema valge koer lakub alati kõiki rõõmust ja siis ta on nagu pesumasin)

A: “Mis mänge sa temaga mängid?” Vaikus. „Kas ta on suur?“ Vaikus. “Kuidas su hamstri nimi on?”

Vancu kirjutab paberile hamstri nime – Giulietta.

A: „Väga ilus! Itaaliapärane!“ teatab Andres tunnustavalt. Vancu vaikib. “Kirjuta koera nimi ka! Ja joonista koer ka!”

Vancu joonistab ja kirjutab.

A: „Kes sul veel kodus on? Õde või vend?“

V: “Vend,” ja joonistab ja kirjutab venna nime ka.

A: „Kui vana ta on?“

V: “Sai just 13.”

A: “Kui vana sina oled?”

Vancu kirjutab numbri.

A: “Sa oled 10,” ja jätkab “Siis sa käid koolis ka? Kus koolis sa käid?”

V: „Kodus.“

A: „Kas emme õpetab?” Vancu noogutab. “Mis su lemmikaine on?“ Vaikus. “Räägi, mis sulle veel meeldib teha?” Vaikus. “ Kas sa väljas käid?” Vaikus. “Mida Giulietta sööb?”

Vancu jutustab ja seletab, mida ta hamster sööb. Kui hätta jääb, siis joonistab. Ja siis räägib veel seda ka, et talvel muudab Giulietta värvi. Andres kuulab huviga.

A: „Mis loomad sulle veel meeldivad?“

V: „Panda.“

A: „Kus pandad elavad?” Vaikus. “Hiinas? Ja söövad bambust.“ Vaikus. „Ootad sa suve ka?“ ja jätkab kohe „mis sul plaanis on? Kas sulle ujuda meeldib?“

Vancu räägib jäätunud veest, mida ta eelmisel päeval nägi, kui ta Pirita rannas käis ja seal jää vahel veidi vett võis leida.

A: „Mina ootan suve. Siis on soojem.“ A räägib, kuidas ta elas Eestist eemal ja ta laps käis seal koolis. Ta teab, et V elas kolm aastat Shveitsis. Võimalik, et Vancul on teatav äratundmine ja samastumine, sest ta kuulab suure huviga.

A: “Kas sa tulid täna siia bussi või autoga?”

V: “Bussiga.”

A: “Mis number bussiga?”

V: “17”

A: “Mina tulin ka!”

A: “Mis sul täna veel plaanis on?”

V: “Magada.”

A: “Mul ka! Kas sa und ka näed? On sul mõni lemmikuni?”

V: „Ei.“

A: „Aga mul on! Suvepäev ja seal sai mõnusalt puhata!“

A: “Räägi, mida sulle süüa meeldib?”

V: “Supp!”

A: “Milline?”

Vastab rõõmsalt: “Shveitsis oli selline tähtedega supp!” Andres kinnitab, et ta teab sellist suppi. Vancu naeratab laialt.

A: “Kas sa porgandit ka sööd?”

V: “EEEIII! Ma palun emmel selle isegi supist välja korjata!”

A: „Mis sulle veel meeldib teha? Kas sa peale kooli midagi teed?“ Vaikus. “Kas sul on mõni lemmikmänguasi? Kas on? Kaisuloom?” uurib Andres huvitatult. Nende vestlus on muutunud märksa intensiivsemaks.

V: “Hülged.”

Andres elavnedes: “Mis värvi? Mitu tükki?”

V: “Kolm.”

A: “Kas sulle laulda meeldib?”

V: “Eeii!!”

A: “Mulle meeldib väga, aga mu tütrele ei meeldi. Ta vihkab kohe.” Vancule tundub see väga huvitav. Võimaliik, et kõige huvitavam nüanss on see, et keegi ütleb midagi vihkamise kohta välja, ja eriti just asja kohta, mida kõik justkui armastama peaksid.

A: “Kas sul sõpru ka on?”

V: “Natuke.”

A: “Arvutis ka? Mine Craftis?”

V naeratab unistavalt ja mängib samal ajal peos markeritega.

A: „Mis mänge sa veel arvutis mängid?“

Andres ja Vancu räägivad Mine Craftist.

A: “Kas sa raamatuid ka loed? Või loeb emme sulle ette?”

V: „Emme loeb ette.“

A: „Milliseid ta loeb?“

Vancu jutustab Teedu ja Peedu unenäo raamaust Andresele. Räägivad veel raamatutest. Andres on täielikult kohal lapse jaoks. Tema hääl, hoiak, olek, kõik on väga head – soojad, toetavad, lugupidavad ja huvitatud. Laps küll suhtleb vaiksel häälel, aga osaleb aktiivselt, hoiab silmadega kontakti vahepeal. Vestlus on nii kiire ja intensiivne, et ma ei jõua midagi kirja panna, sest kuulan ja vaatan lummatult.

A: “Ma joonistan midagi ja sina arvad ära! Ok!?”

Vancu vaatab huviga. Tal on lõbus. Ronib küünarnukkidega kõrgemale lauale, et joonistusele lähemal olla.

Andres joonistab ja uurib Vancult: “Kas tal on rõõmus või kurb tuju?”

V: “Kurb.”

/ma olin sunnitud korraks paariks minutiks ruumist lahkuma ja see osa puudub. Andres ja Vancu tegelesid sel ajal joonistamisega ning jätkasid oma vestlust. Vancu isegi ei vaadanud mu poole ega soovinud järgneda mulle./

 

A: “Kas sa kodus räägid inglise keelt?”

V: “Isaga.”

A: “Aga õpid ka inglise keeles?”

V: “Eesti.” (tegelikult enamus asju õpib siiski inglise keeles)

A: “Kas sulle kirjutada ka meeldib?”

V: “Ei!”

A: „Kas sa „kass“ oskad kirjutada?“

Vancu kirjutab.

A: „Näe! Õigesti!“

Vancu lõbustatult: „Ma isegi ei teadnud, et on õigesti!“

A: „Aga hästi tuli välja!“ Andres uurib Vancu hinnete kohta. Vancu ei vasta kuna ta ei saa hindeid.

Andres joonistab ja Vancu arvab: “Laev!”

A: “Mida laev teeb?”

V: “Seilab. Purjetab.”

A: “Mis laevaga sina oled sõitnud?”

V: “Ma ei mäleta.”

A: „Soome laevaga oled?“

V: “Ma ei mäleta”

A: „Ok, ma joonistan veel midagi!“ ja joonistab laua. “Mis me veel võiksime siia lauale joonistada?”

V: “Supi!”

A: “Ainult supi?”

V: “Jah!”

A joonistab puu ja uurib: “Mis puu see võiks olla?”

V viskab toolile pikali.

/Lõpetame/

 

Kell on 10:45. Andres ja Vancu vestlus kestis 40 minutit.

Jätame hüvasti ja liigume Vancuga tagasi minu töötuppa. Kui ta enne Andresega kohtumist istus häbelikult laua all ja peitis ennast teiste toakaaslaste eest sügavale mu suure salli sisse, siis nüüd ta laua alla ei lähe. Istub hoopis minu toolile. Kui Liis  tuppa siseneb ja teda kõnetab, siis poeb ta esimese hooga küll laua all, aga vastab tema küsimusele

Kui ma pean mõneks hetkeks toats üksi lahkuma, siis jääba ta Liisiga tuppa ja poeb tema kõrval olevale  toolile istuma. Hiljem tuleb ta meiega ka väikesele ringkäigule ja on kogu olekult julgem ja avatum. Kõigi ja kõige suhtes. See on ka minu jaoks midagi päris uut.

Uurin Vancult, mis tema jaoks vestlusel Andresega oli oluline. Vancu vastab särasilmselt:

„Aga ta polnud nii nagu teised. Ta ei küsinud neid tavalisi nõmedaid küsimusi.”

“Sa mõtled seda, et ta ei alustanud sellest, mis su nimi on ja kui vana sa oled?”

“Just, ta rääkis minuga teistmoodi. Sa ju tead küll, et kümnest inimesest üks saab minuga jutule,” ja tema näkku venib lai võidukas naeratus. No muidugi ma tean, see on läbi aastate olnud kurb tõsiasi.

Müts maha Andres ees, päriselt! Minu vaimustus on piiritu. Tundub et ka Vancu vaimust on.

Andres mitte ainult ei rääkinud Vancuga teistmoodi – kui vaadata, millal ja KUIDAS ta lapse nime ja vanuseni jõudis, siis selles vestluses on tegelikult nagu muuseas sees ka kogu muu vajalik info, mida ta pidi välja selgitama. Kui ta oleks alustanud tava-ankeediga, siis poleks ta saavutanud lapsega ei kontakti ega saanud ka vastuseid oma küsimustele. Kõige tõenäolisemalt oleks laps olnud vait, pugenud laua all või mmmm-itanud kuni Andres oleks alla vandunud. Aga Andres ei jätnud lapsele hetkekski muljet, et tegu oleks olnud mingi ankeeditäitmisega. Andres küsis oma küsimused kõik oskuslikult sellisel viisil, et see last ei koormanud vaid sellest saigi päriselt vestlus. Vestlus, milles laps avanes ja ettevaatlikult usaldama hakkas.

Kui Vancu tõi välja, et Andres ei küsinud temalt tavalisi küsimusi, siis oluline oli just see, KUIDAS ta neid küsis. Tema kohalolek, lugupidamine, huvitatus lõid silla. Sedasi hinnaguid andmata, eelarvamuseta ja reipalt julgustades jõudis ta sellele lapsele lähemale kui ei keegi teine õppinud ja kogemustega spetsialist varem enne teda (ja neid on olnud palju). Ma istusin juba vestluse ajal klomp kurgus ja hetkelgi seda kirja pannes on mul silmad märjad, sest see on elav tõestus, et KUI tahta, siis on suhtlus ka kõige võimatumate lastega võimalik ja kontakti loomine vajab lihtsalt erineval viisil katsetamist ja mitte allaandmist.

See 40 minutit oli vaimustav kontaktiloomise ja suhtlemise mänguilu minu, kui Vancu ema jaoks, minu kui õe ja õpetaja jaoks, sest see tõestas mulle jäägitult, et minu senised ootused ja vajadused ei ole ulme ja kontaktiloomise võimalikkus “keerulise” lapsega on vaid tahtmise, aja, suhtumise ja lähenemise küsimus.

Aitäh, Sulle, Andres, et Sa selle kogemuse võimalikuks tegid!

Comments 1

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *