29th August 2019
, Harjutused sabale ehk fotograafiks kasvamine, Keerulised lood, Tervishoid

Pressifoto aastanäitus. Mõtteid eetikast ja moraalist

Viimaste päevade uudised Kakumäe gaasiõnnetuse järelkajadest tõstatasid minu jaoks taas küsimuse, et milleks, mis on avalikkuse huvi teada detaile. Ma saan aru, et see eelmise aasta sügise tragöödia šokeeris ja pani paljud meist ohutuse ja elu ja kaotuse üle mõtlema ja arutlema. Süüdlase otsimine on sellise olukorra tekkides loomulik reaktsioon ja kui see olekski olnud suurem, süsteemsem viga, siis jah, sellest rääkimine on vajalik. Aga see, kui õnnetuse tagamaade niidid viivad lihtsate inimeste tahtlike või tahtmatute kavatsuste, ebaõnnestumiste juurde, ei pea küll olema ühestki otsast avaliku huvi objektiks. Pole ju hetkel veel isegi otsust, mis asja purki paneks. Ja kui see otsus ka kinnitaks, et tegemist oli selle või teise põhjusega, siis no taeva päralt, kas meil siit eemalt hakkab kellelgi kergem või raskem vaid seepärast, et me teame, kas olukorra põhjustas selle või teise või kolmanda isiku tegevus või selle puudumine? Et räägime sellest vaid seepärast, et rahvas on näljas ja tahab õigusemõistmist? Vähendab see kuidagi kellegi tragöödiat? Kas tõesti ei leevendaks seda avalikkuse teadasaamise nälga (sedagi vaid äärmisel vajadusel) lause, et “uurimise järel tuvastati, et kolme lapse surmaga lõppenud õnnetuse põhjustas see või teine tegevus?” mis, krdi, vahet sellel maailma jaoks on, kes seda tegi (kui see polnud just otseselt ettekavatsetud kuritegelik tahtlik samm)? Sest mida me praegu näha oleme saanud? Parastamist, hurjutamist, mõnitamist… ja see pole kindlasti see, mis antud juhul aitab.

Eks ma olen selle üle palju juurelnud. Võimalik, et mu kaitsev hoiak pärineb kaugest, Estonia hukule järgnevast ajast, kus teemasid lihtsalt käiati ja krutiti, mõtlemata seejuures, et ka neil hukkunud ja kaduma jäänud ja läinud inimestel oli lähedased oma lootuste, unistuste ja soovidega. Meedial oli õigus neid teemasid üksikisiku tasandil ikka jälle käsitleda, sest meil oli õigus teada? Avalik huvi ja uudishimu on alati argument müüa midagi kellegi õrna heaolu arvelt? Võimalik, et ma olen lihtsalt väga hellaks tehtud, aga ma ei näe ühtegi põhjust, miks peaks käsitlema kurbi ja valusaid ja koledaid lugusid ikka ja jälle. Lugusid, mis on maailmale vaid lõualõksutamiseks, kohvilauajutuks, kannatanutele (ja kannatanute ring on enamasti palju laiem kui vaid need, keda me arvame, et kannatavad), on see aga noa haava sisse keeramine ikka ja jälle.

Nende mõtete peale meenus mulle, et kevadel saime koolitööna kirja panna analüüsi eelmise aasta pressifotode kohta, mida näitusel esitleti. Heitlesin ka seal nende samade kurikavalate deemonitega. Ka seal härisid mind pildid, mis kuidagi kinnistasid kellegi traumat ja mille uudisväärtus või eetilisus oli küsitav. See kirjatükk oli mul siin olnud mustandina sellest ajast peale ja oodanud oma aega. Lasen ta nüüd siis avalikult ka siia.

***

Ma olin 2018. aasta pressifotosid helendavalt ekraanidelt näinud mitmes esitluses. Mitte neid kõiki, aga enamust küll. Juurdlesin endamisi juba ka siis, et mis küll võiks olla neist mõne foto (uudis)väärtus. Mind hämmastas mitmel puhul must töö. Saan aru, et selle valdkonna fotod jagunevad erinevatesse kategooriatesse ja neid kõige ehedamaid praktiliselt ei töödelda, lähevad joonelt üles, sest on kiire-kiire, olgu või ebateravad, sest välkpilt müüb. Sensatsioon ikkagi.

Koolitunni raames pidime me minema Viru keskusesse näitusele. Analüüsima näitust ja leidma endale lemmikpildi.

See kogum pilte tekitas minus vastakaid tundeid. Nii sisu kui visuaalse poole pealt.

Minu isikliku tagasihoidliku arvamuse kohaselt kuuluvad pressifotode sekka pigem ikka need fotod, millel on uudisväärtus. Olemusfotode puhul on tegemist väga piiripealse asjaga – mõned kõnetavad väga ja mõned on justkui täiesti tavalised kategooriata fotod, mille kasutamise võimalused on kaugelt üle pressifoto raami. Suvaline stuudiofoto või muidu hoolega poseeritud/lavastatatud foto ei ole minu silmis väga pressifoto. Pilt ise võib ju tore olla, aga sellesarnaseid on ajalehed-ajakirjad ja meedia pilgeni täis ja igasugu ilupiltidel on täiesti oma mängumaa. No on jah sellel ja teisel kodus see ja teine vidin ja ta kasutab seda. So what? Samas Grossi pildil on oma šarm ja Leida Rammo pilt on väga äge. Teisalt on nende piltides see miski, mida Tambet Tuisu nunnupildis lihtsalt pole. Pilt on nunnu, aga pressifoto?

Teine ja minu jaoks kõige häirivam asi on see, kui eetika saab pilti vaadates pihta. Nii palju kui mina olen ajakirjanduseetikast aru saanud, siis ei tohi kellelegi asjatult tekitada valu ja muret juurde, nende üleelamistest kasu lõigata? Seega jääb mulle väga selgusetuks, kuidas on võimalik, et mõned sellised fotod on läbi teinud pika teekonna ja jõudnud lõpuks ka pressifoto aastanäitusele, et me neid ikka uuesti vaataks kui aasta tähti. No et need ikka kinnistuks, kui näited olulistest pressifotodest? Neid pilte vaadates näen ma mitmel juhul ühe või mitme pere eluvalu, suuri kaotusi ja seda eksponeeritakse suures plaanis ilmarahvale. Ikka uuesti. Sellest veel ei piisanud, et keegi rohkem või vähem süüdimatu selle pildi tegi ja kasutas veebis või trükiväljaannetes? Milleks on meil vaja näha pilti šokist mehest, kelle naine just hukkus? Või isast, kes jäi leseks vahetult noorima lapse sünni järel ja teised lapsed temalt ära võeti? MILLEKS? Et ajakirjandus ongi nagu mingi häbipost ja ilmarahvale näitamiseks, mis kõik võib meiega juhtuda?

Ma olen selle üle aastate jooksul palju mõtelnud, et esiteks, miks selliseid pilte üldse vaja on. Eriti seda vahetu õnnetuspaiga fotot? No tore, fotograaf oli kiire, jõudis õigel ajal õigesse kohta ja rahvas tahab teada, mis juhtus ja groteskne emtsioon ja intriig ja veri-sitt-tatt müüb? Kõik need avariilised autod ja põlenud majad on kellegi jaoks võib-olla eluks ajaks traumeeriva päästikuga. Ah et need on pildistatud illustreerimaks lugu? Pildipangas polnud sobivat ja kuidagi delikaatsemalt sättida ei saanud kellegi elu suut tragöödiat? Kui väga ikkagi on maailmal vaja näha suurel pildil kellegi kaotust, kurbuse ja ahastuse pisaraid, vahedat valu? Ma saan aru, et inimesed, kellele endal elu pole, elavad teiste elusid, vohmivad ekraani ees popcorni, aga nagu päriselt, kas need fotod on möödapääsmatult vajalikud? Kohe nii vajalikud, et need veel ka järgmisel aastal lagedale kistakse? Ja tegelikult, mis on kõige olulisem – mida tunnevad selle kõige taustal asjaosalised ja nende lähedased? Nende käest ei küsi ju keegi, sest foto on kellegi teise oma… Kuidas Sina ennast tunned, kui keegi Sinu põdra otsa sõitnud avariilise autoga, kus Sulle kõige kallim hukkus, ringi lehviks ja auhindugi koguks? Või Sinu enda ahastuse pealt kasu lõikaks?

Netšajeva “valvuri” pilk on kõhklemata pildile jäänud väga hea. Näitavat elu ja olukorda, nagu rahvas teab rääkida. Kas rahvas ikka teab? Kui võimas relv meie meele kangutamisel meedia tegelikult on? Kas ennast on võimalik ka puhtaks pesta? Sest mõjutas see info mindki ja selle tunde foonil on seda pilti vastik kaua vaadata. Aga mis siis, kui see kõik tegelikult polegi nii ja kellelegi tehakse lihtsalt liiga selle kontekstist välja kistud pildi ja pilguga? Selles on korraga veel enam valu ja valet äkki. Teine pilt, mis minust vastikust tekitas oli plastmannekeenidega pilt. Näitama peab siis seda, kuidas keegi haaras kellegi kubemest? Antud juhul siis nukul. Ja see on üks esimesi pilte, mida uksest sisenedes näha saab. Nagu milleks?

Mulle ei meeldi pättide ja kuritegude pildistamised, kus on näha, kuidas politsei kellegi tabanud on, eriti need jõunäitamised, kus keegi kellegi seljas parasjagu istub või raudadest veab. Kohtuistungite pildid ei meeldi mulle ka. Ja kurjategijate piltidel on alati veel see tume pool, et mõni idioot näeb neis kangelasi, keda jäljendada. Võib-olla mitte läbi otsete tegude, aga salamisi, aralt. (Kui palju võis näha teatavat Uus-Meremaa tragöödia järel üldsuse teadvusesse jõudnud käemärki sel kevadel klasside pildistamistel? Te ei taha teada…)

Sel korral oli esindatud vist vaid üks otsene pätipilt, aga sellest piisas. Saan aru, et selle päeva selle loo juurde see ehk kõlbab, aga sellega kasutus peakski piirduma. Taaskord on see kellegi teise valul liugu laskmine ja kuigi ehk mingi väärastunud element ühiskonnast soovib seesuguseid häbimärgistamisi, siis on need täiesti ebavajalikud. Mis üldse peaks olema nende piltide eesmärk? Moraliseeriv, et ärge teie nii tehke? Võidutsev, et jee, me saime ta kätte, istusime otsa, kangutasime kandiliseks? Tragöödiad sünnib ja on ju külluses näiteid, kuidas neid valust kiljuvaid emotsioone edasi anda nii, et see ei sööbi su ajju koos kellegi näoga ja lahtub hiljem pehmemalt. Me kõik peame edasi elama ja edasi peavad elama ka pahategija lähedased, pere, lapsed. Piisab ka tekstist, et kurikael saadi kätte, pandi kinni, jääb sinna kauaks – info, jah, see peab liikuma ja olema adekvaatne, sellega olen ma nõus, aga see, kuidas see info liigub, seda peab valima. Või on seda adrekat ikka nii väga vaja?

Mulle absoluutselt ei meeldinud pildid, kus kogu lugu käibki vaid kellegi valu ja kaotuse ümber. Nimede ja nägudega ja veel aasta hiljem… Sedasi näituselt läbi käinuna veel paljudeks aastateks.

Milleks on meil vaja pilti, mis kinnitab, et ainult koer pääses pangalt alla lennanud autost (ehk võib-olla sobilik situatsioonifoto politsetoimikusse?). Või põleva majakesega pilt, kus taas koer vaid pääses, kuigi ta pildil näib üsna surnud? Jutust ainult ei piisaks?  Tammsaare pargi väljakaevamiste varingul hukkunu situatsiooni pilt on minu jaoks küsitav. Nagu milleks? Kellele? Vahvaid varju ja silueti pilte saab ehk teha ja tabada ka muul ajal? Kohale tulnud kiirabitöötajad ja päästjad istuvad jõude ja ootavad ning kiletatud aia taga krõllivad inimesed uudishimust? Ikka tsirkust ja leiba! Neid pilte on valus ja vastik vaadata ja maailm ei võida neist kaadritest minu meelest küll mitte midagi. Ei kaota ka, kui neid üldse poleks. Hoopis teine asi on, kui kajastatakse kellegi tööd selle kõige taga. Mulle väga meeldib vahuste päästjatega pilt. Selles on sees ehedus ja raske töö. See pilt räägib nii palju ja see on  hea näide sellest, kuidas saab ka keerulisest sündmusest teha efektse foto, mis näitab, et asi oli ikka päris jama.

Siin pildil on stendil koos minu jaoks täiesti ebasobiv pilt, väga äge pilt ja ebavajalik klõps.

Spordifotod on omaette punt ja uurisime neid lähemalt ja kaugemalt, seda, kuidas teleobjektiiv surub objekte lähemale ja kuidas sügavusteravus on mänginud. Neis fotodes on liikumine, midagi toimub, näoilmed, emotsioon, kordumatus, vahel ka higi ja veri, muda, tolm ja tatt, aga see on see, mida oodata. Mõni neist piltidest on väga äge ja nentisime pallimängupiltide juures, et meie Gertrudil võib ka vabalt midagi sellist pildile jääda. Spordifoto pole üldse minu teema, aga pildid olid täiesti asjakohased.

Silma jäi mõni droonifoto. Ujumise foto oli äge. Reportaažidest oli paavsti külaskäigu kajastamine väga hüplik. Usun, et tegelikult sai mõni fotograaf sellest päevast palju etema seti kokku. Missioonisõduri minemise päeva reportaaž oli masendav, küll mitte niivõrd piltide vaid selle tülgastava teema enda pärast. Metsas sõda mänginud sõduri pildikomplekt jäi minu jaoks samasse auku. Ja no see tagumikupesemise pilt… päriselt?! Haudunud ja vettinud varvaste pilt üksi annaks lugu palju paremini edasi ja oleks täiesti piisav. No ehk mõni pilt veel sellest loost, aga see tagumik on ikka suur ei-ei. 😀 Kui ma teisel korral koos Andreasega näitust vaatamas käisin, no mul oli vaja talle ka neid fotosid ikka näidata, siis talle see komplekt pilte jällegi meeldis. Arvake ära, miks? Hobuse pärast. Olevat nagu Šveitsi sõjaväe hobune ja tal läks kohe silm särama. Ehk et kellele mida.

Pildid, mis mulle väga-väga meeldisid olid mitte poseeritud, vaid just need kaadrid, kus fotograaf on olnud kohal ja selle hetke lihtsalt kinni püüdnud.

Kersti Kaljulaidi lennukikõne delegatsiooniga Ukrainasse lennates, Rootsi kroonprintsessi lustiva lainega merereisi pilt, pilt Yana Toomist ja narvakate valmistumisest presidendi külaskäiguks, olid kogu väljapandud valiku ägedaimad pildid minu jaoks. Toredaid pilte oli veel, aga kokkuõttes oli vingeid pilte, unikaalseid pildile püütud hetki, eelmisel aastal kuidagi kasinalt? Või jäi palju häid kaadreid näituselt välja?

Minu arvates on selle aasta väljapaneku valikust paramparamparaaa! parim foto talisuplejast.

Seisime selle pildi ees omajagu aega ja uurisime detaile ja muigasime teist samapalju. See pilt pani küsima, kaasamõtlema, külmast õlgu võdistama ja oli igati omal kohal foto. Soome pressifotograaf Marku Jokelat tsiteerides: “Pilt peaks olema elamus omaette” ja seda see pilt minu jaoks ka oli 🙂

Näituse väljapaneku juures meeldis mulle selle asukoht Viru keskuse vanalinna poolse sissepääsu juures. Tahad, möödud kiirelt, soovid, võid ka pikemalt vaatama jääda. Kolmeharulised stendid õigustavad ennast sellel pinnal hästi ja on palju parem valik, kui lihtsad kahepoolsed eraldiseisvad stendid, mida seal vahel kasutatakse. Ringis kulgeda ja kurvitada oli palju mõnusam, kui vaade paremale ja vasakule. Mõnel puhul jäime me vaatama pildi ja trükikvaliteeti. Üldine pilt näitusest oli igati kena ja visuaalselt esteetiline. Viis, kuidas nominendid olid tagasihoidlikult välja toodud, oli sümpaatne. Eks järgmine aasta siis jälle 🙂

 

 

Nende mõtete kokkuvõtteks tahan ma öelda, et usun, et on nii oluline jälgida, mida ja kuidas me näeme, vaatame, mõistame ja kuidas me seda tegelikult teha sooviksime, sooviksime näha seda, kuidas need asjad meini jõuavad. Meie ise oleme nende lugude auditoorium, tellija, ostja ja kinnimaksja. Meie arvamus sellest, mis loeb ja mis mitte, on oluline. Nii siis, kui me mõõdame meedia vahendusel teisi, kui ka siis, kui meie ise oleme kõige keskel ja väga haavatavad. Kuidas ja mida me tegelikult näha soovime ja nägema peaksime?

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *