PIN, SIM ja Mamma Mia

Õues on kuum. Toas on kuumem. Minu peas on vist kõige kuumem. Vahel lähevad asjad järjest metsa, kõik ja korraga ehk minuga ikka juhtub. Mulle meeldivad inimesed väga, aga nende suhtumine ja käitumine, olgu siis õpitud või loomuomane, alati ei meeldi. Ja katsu sa siis ühel hullult kuumal päeval vältida hullumist, kui kogu lugu kisub ikka päris hulluks. Aga lõpp hea, kõik hea! 🙂

 

Üleeile õhtul käivitus sündmuste ahel, mille tulemina pidi juhtuma kaks asja – Tan saab endale uuema telefoni, sest vanal aku ei pea ja pilte teha normaalselt ei saa ning mina pidin oma katkisest telefonikaunast lõpuks kolima uuemasse, mis üle pool aasta seda tülikat protseduuri on oodanud. Mu vana telefon on juba novembrist katkise ja pudeneva ekraaniga ja noh, ta on ikka päriselt väga vana juba kah. Ausõna peal seisab veel vaid koos.

Tannu puhul pidime siis eile hommikul vaatama, kas ta saab Andrease vana, aga korraliku telefoni endale või ostan ma talle mõistliku hinna eest uues. Ta ikka vaikselt unistas uuest, aga olime omavahel selgeks rääkinud, et kui uuem hinnaklassi ja sisu suhtelt jääb kehvemaks kui olemasolev, siis saab ta olemasolevaga hakkama. Tan kopeeris ja tûhjendas pool päeva telefone ja veidi enne kella viit ôhtul seadsime sammud reipalt Solarise poole. Mul oli vaja hilisõhtusele seansile osta Mamma Mia uue filmi piletid endale ja Andreasele. Oli ometi mõeldamatu, et kui ma olen kolm kuud seda kuupäeva kalendris punasena hoidnud, et me kohe esimesel võimalikul päeval seda filmi vaatama ei lähe.

Piletid õnnelikult käes, tädi Mumm tema uues poes tervitatud, astusime Tannuga kiirel sammul Foorumi Tele2 esinduse suunas.

Tulla kuumalt tänaval parajalt jahutatud ja mitte liiga külma ruumi, on mõnus. Ukse ees näitas õhutemperatuuriks 32 kraadi. Võtsin järjekorranumbri ja hakkasime ootama. Kill-kõll ja oligi meie number. Tegin juba sammu, kui üks onu ärritunult käega vehkides meie ette kargas ja seletas ise samal ajal, et järjekord olla enne liiga kiirelt liikunud. Noh, ootame siis järgmist kutset.

Klientidega tegelevad inimesed istuvad seal laudade taga kolmekesi pundis koos ja nägid ka, et numbrid lappavad. Poleks siis ju olnud vaja seda järgmist numbrit välja kuulutadagi, sest siis oleks järgmiste jaoks saanud koheselt segadust vältida?

Olgu, meie kord. Tõin oma soovi õhinal kuuldavale:

“Meil on vist vaja uut telefoni, võimalusel kliendile hea pakkumisega. Hinnaklass kuni 200. Oluline, et aku kestab ja pilti saaks ka kenasti teha.”

Noormees tõusis leti tagant püsti ja juhatas meid enda järel klaasseina äärde. No tema soovitaks Samsung J6 või… pigem  J7. Või siis ikkagi J6, sest see on odavam, aga enamvähem sama hea kui J7. Muigasin, et no kumbki neist pole alla 200. Või noh, siis selgus, et tegelikult soovitaks ta üldsegi A6, aga see on juba 269 raha. Aga ikkagi kõige parem. Tan siis küsisis vaikselt. et aga need teised alternatiivid seal teise klaasi all. Noormees kiikas korraks teisele poole, libises jutuga neist üle ning teatas, et tegelikult soovitaks ta kõige enam Huaweid, aga paraku on see juba 100 raha kallim viimasest pakkumisest ja mitte oluliselt parem Samsungitest. Me lähenesime lennult 400 juurde. Tore müügitöö, aga meie peal ei toiminud mitte.

Sikutasin taskust välja Andrease vana Galaxy5 ja teatasin, et sel juhul jääme me ikkagi oma vahendite juurde, aga vaja oleks muuta paketti. Tannul on iidamast-aadamast lastepakett, mis algselt oli 1-eurone, hiljem muutus 2-euroeseks. Tasuta saab ta sellega helistada kolmele sõbranumbrile. Alles on neist vaid minu oma ja muuta neid numbreid enam ei õnnestunud, kui me viimati proovisime. Olemas on selles paketis sümboolne miniinternet, millega ei saa sisuliselt ühtegi liigutust netis teha ja iga muu liigutuse, kõnede ja sõnumite eest maksan ma nii, et tolmab. Minul endal on vanast ajast mingi piiratud netiga pakett. Andreasel on talvest 15eurone piiramatu pakett ja nüüd oli küsimus, et kas Tannule see, mis mul on või see, mis Andreasel. Selgus, et see, mis Andreasel on, on nüüd juba 17 ja sedagi vaid hetkel soodukaga, muidu on 22. Eksole.

Mul hakkas silme eest virvendama ja ühmasin mõtlikult vastuseks, et nojaah, eks me siis peame teisi teenusepakkujad hakkama võrdlema. Ma olen Tele2-le truu olnud terve igaviku ja kõik teised olen julgelt eemale peletanud, aga noh, nüüd vist peab asjad üle vaatama. Seepeale hakkas noormees kirjutama ja pistis mulle pihku aadressi, kuhu ma pean kirjutama, et paremaid pakkumisi saada. Temal seda õigust paraku pole. No olgu, eks ma siis lähen koju ja kirjutan neile. Kuigi see on tülikas ja mulle ei meeldi sellised asjad kohe üldse. Mul on häbi ja vastik selliseid vestlusi arendada. Eriti veel kirja teel. Krt teab, miks ja kust see valehäbi mul tuleb, aga nii on. Igavesti ebamugav olukord.

Küll aga oli noormees lahkelt nõus Tannu vana kaardi uuemasse telefoni tõstma ja minu arvamuse vastaselt, et see on nii vana kaart, et see küll uude mahtuda ei saa ja peab vist uue pisema kaardi tekitama, läks see nagu lupsti telefoni sees oma kohale ja oligi korras. Naeratasime. Aitäh, head päeva!

Tagasi suvekuumuses, Viru Keskuse suunas astudes, hoidis Tan oma telefoni tugevalt peos ja arvas, et uut kesta ja kilet-klaasi on tal ekraanile vist nüüd ikkagi vaja. Virus on üks telefonikestade pood. Astusime sisse.

Kaks rõõmsalt aktiivset tüdrukut astusid meile kohe ligi ja esimene neist uuris, kuidas ta meid aidata saab. Mulle tegelikult ei meeldi see küsimus üldse. Mulle meeldib ise vaadata, meeldivad sellised müüjad, kes tajuvad ära, kas klient soovib, et talle intensiivselt lähenetakse või sootuks vastupidi. On päevi, kus ma astun poest vabandades välja, kui mulle liiga sirgelt peale lennatakse. Või loobun juba uksel, kui näen, et mind ainiti jõllitatakse ja mu soove silmist lugeda püütakse. See on nii ebamugav tunne. Ja ma ei käi kunagi niisama poes niisama uudistamas vaid lähen siis, kui ma aiman või tean, et seal mulle midagi huvipakkuvat on, et seda vaikselt otsida, uurida ja uudistada, võib-olla võrrelda. No ok, raamatupoed on erandid, seal ma tõesti käin uute raamatute lõhna endasse hingamas. Aga raamatupoes pole minu käest õnneks mitte keegi mitte kunagi küsima tulnud, kas nad mind aidata saavad ja see mulle meeldib. Ju on raamatpoe klientuur ka veidi teistmoodi.

Ühesõnaga, mulle ei meeldi selgitada, mida ma otsin. Kui ma midagi otsin ja ei leia, siis ma oskan ise ka küsida, kus mis ja kas on või pole. Või olen ma võimeline poodi sisse lendama ja joonelt uurima, kas ja kus neil mingi asi on, kui mul midagi kähku vaja on. Lihtne. See, et kas ma midagi otsin, vaat see küsimus juba ise tundub mulle alati hirmus häirivana, et no mis see sinu asi on, kui ma midagi otsin, küll mul siis suu ka peas on. Võib-olla ma ainult vaatan. No enamasti ma nii vastangi, et vaatan, aga nad ju ometi näevad ise kah, et ma vaatan ja väga eksinud olemisega pole. Kuna aga üks tüdrukutest väga kenasti küsis, milline telefon mul on, siis ma tõstsin kiirelt (enne, kui ma jõudsin mõtelda, et mis see peaks tema asi olema) Tannu telefoniga käe õhku ja teatasin, et sellele Galaxy5 on meil vaja kesta. Kui neil nii habemega mudelite veel midagi on, sest ma olin juba jõudnud tuvastada, et neil on popp pood ja kestad valdavalt vaid uutele mudelitele.

Selgus isegi, et on. Neli varianti. Tan valis musta. Tüdruk lubas tal selle kohe telefonile peale sikutada ja katsetada. Tannule meeldis. Mulle hind ei meeldinud, aga mõtlesin, et no vahet pole, saab asjaga ühele poole ja siis on Tannul vähemalt natuke omam tunne. Kaasas ilmnes, et tootel on isegi pisike soodustus. Tore, mõtlesin ma enda sisse naeratades ja surusin pangakaardi tasumiseks oma kohale. Nii…

“Teate, ma ei suuda meenutada oma PIN-koodi,” teatasin ma ebalevalt. “Ma tean kõiki nelja numbrit, aga ma ei tea, mis järjekorras nad olema peavad.”

Ma kangestusin. Põrnitsesin numbriklahve. Nii? Või nii? Hoopis nii? Ei nii ei saa olla? Panin silmad kinni, äkki on liigutus mälus. Mul on seesama PIN olnud liiga kaua ja see on mu ainus pangakaart. Pole võimalik, et ma seda ei mäleta. Ma ju just pool tundi varem ostsin kinopiletid ja kasutasin seda koodi.

Tüdruk pakkus lahkelt, et ma ikkagi katsetaksin, et ehk tuleb siis meelde. Proovisin hingevärinal.

Vale kood.

Ah et äkki mul on sularaha? Arvasin, et nii palju ei ole. Ma ei eksinud, 30 senti jäi puudu.

Vabandasin ja ütlesin, et kui ma numbri välja mõtlen, siis tuleme äkki hiljem tagasi. Tan tagastas vabandavalt naeratades müüjale kesta ja astusime poest välja. Mu pea kuumas. Tan arvas murelikult, et äkki on liigne palavus mulle korraks liiga teinud. Tervishoiutöötaja minu peas aga sosistas midagi hullemat, mis see kõik olla võib, sest kuumarabandus see polnud. Ja siis rahustasin ennast ja Tannut valjul häälel, et äkki see on selle kuumuse tõttu aga pigem ma arvan, et meil polnud seda kesta sealt poest lihtsalt vaja. Ma jõuan selliste järeldusteni sageli, kui elus midagi väga sirgelt omasoodu kisub. See aitab paratamatustega leppida. Olgu selle kestaga, kuidas on, aga vaat koodi pean ma meelde tuletama.

“Äkki ma katsetan veel kord sularaha väljavõtmisega?”

Tan arvas, et see on hea mõte. Ta arvas ka, et ju see number kohe mu juurde naaseb. Aga tutkit. Seisime järjekorras ja ma ketrasin numbreid nii ja naa. Arutlesin valjul häälel, et see ja see kombinatsioon on välistatud. Tan koputas mulle õlale, et kuule, inimesed kuulevad. No ja las nad kuulevad, ma ju ei tea ise ka, mis mu kood on. Siis uuris Tan, et millist kombinatsiooni ma just poes proovinud olin. Olin juba selle ka unustanud. Koodis on ainult neli numbrit, kõik ühekordselt, mingid numbripaarid on välistatud, aga millised need õige on? Panin kaardi aparaati… ja võtsin samatargalt välja. Mul hakkas pea ringi käima. Toetasin end klaasseina vastu.

“Sa ei mäleta, mis mu kood on?” Ta kasutas mu kaarti eelmisel aastal ühe korra. Ja Tan vastas muiatas:

“Kui ma teaksin, siis ma ju oleksin seda sulle juba meenutanud? Vaata, mul on selline mälu, et kui ma tean, et ma pean midagi ära unustama, siis ma ka unustan ja ma tõesti ei tea, mis su kood on.” Eksole. Ma tean mitut asja, mida ta ka võiks unustada, aga ta ei tee seda mitte 🙂

“Äkki Vancu teab? Ta mäletab igasugu imelikke asju. Andreas? Tema on mu kaarti korduvalt kasutanud.”

Helistame koju. Vancu ja Andreas ei mäleta mu numbrit. Andreas pakub ka, et äkki on see mul kuidagi liigutusena mälus. Joonistan mõttes silmad kinni numbreid läbi. No pole. Pole nii ega pole ka naa. Aga neljas numbris olin ma raudpoltkindel. Tähtedega tean ma küll, et vahel ma arvan, et mingi asi oli selle tähega ja siis kui meelde tuleb, selgub, et tegelikult oli ikka mingi muu tähega. Ei mingit loogilist seost. Aga neid numbreid ma tean unepealt ju. Ja mul pole neid isegi kodus kirjas enam, sest see on ju olnud nii lihtne kombinatsioon. Pekki küll! Miks ma oma koodi ei mäleta.

Ok, mis seal ikka, hingan sisse ja välja ja astun sularaha automaadile ligi. Vajutan koodi. Tan juba rõõmustab, kui masin mind väljavõetava raha numbriteni juhatab. Ja siis tadaa, selgub, et loomulikult oli kood jälle vale. Millist kombinatsiooni ma proovisin? Tühjus! Ma ei mäleta. Olen enda peale tige. Kohe tõsiselt. See on hirmutav, et midagi sedasi saab peast ära kaduda. Minuga pole varem midagi sellist juhtunud.

Seda mäletan ma aga küll, et sealsamas Foorumis on Tele2 kõrval mu pank. Tatsame sinna. Saali astudes otsin pilguga järjekorranumbreid väljastavat aparaati ja siis meenub, et õigus, neil on ju see jube süsteem, kus peab enne asja kallale asumist enne teises letis oma mure ära rääkima. See on mu jaoks selle süsteemi juurutamisest alates äärmiselt ebameeldiv olnud ja ma teeks mida iganes, et ma saaks rahus oma järjekorda oodata ja siis ühele inimesele oma murest rääkida.

Triaažileti taga seisavad kaks inimest. Üks neist tegeles juba ühe kliendiga ja minul oli rõõm laialt naeratava noormehega asju ajada. Hoidsin oma unustatud parooliga kaarti kõrgel käes ja teatasin ahastavalt naeratades, et nüüd on nii, et kuumus on mu peast PIN-koodi eemaldanud, ma tean kõiki nelja numbrit, aga olen neid nüüd kahel korral vales kombinatsioonid proovinud ja ma ei soovi lasta masinal enda kaarti ära süüa, sest mul on vaja oma rahale ligi pääseda.

“Millised on minu võimalused?!” vaatasin ma silmi pingsalt plõksides noormehele lootusrikkalt otsa.

Tema naeratus venis veel laiemaks, kui ta reipalt teadustas, et no PIN-koodi osas nad ei saa aidata, asenduskaarte neil enam pole ja nüüd polegi muud, kui tellida uus kaart. Selle saaksin kätte tuleval nädalal.

Eeee…?! Jaa, ma tean, et mu kaart on vana ja teised juba ammu tegelevad viipamisega, aga ma olen vanamoeline inimene ja mulle sobib PINi sisestsamine küll…

Ja siis lisas ta lahkelt:

“Aga te võite ju veel kord ise proovida ja kui tuleb kood meelde on hästi ja kui ei tule, siis peate nagunii uue kaardi tegema.”

“Hmm,.. Nii, aga saan ma ise netipangas neid kuidagi muuta või meelde tuletada?”

“Ei, sellist võimalust meil kahjuks pole.”

Naeratus noormehe näos püsis. Küll veidi vabandavalt, aga naeratus oli naeratus. On see midagi nii toredat? Kas inimesed ei unusta kunagi oma koode ja kui unustavad, siis ongi ainus variant nädal otsa uut kaarti oodata? Või on kõigil mitu kaarti ja vahet ei ole, kuniks üks rivist väljas on? Peaks äkki külmkapile või veel parem rahakotti või telefoni endale selle üles kirjutama? No et teised ka teaksid. Aggrrhhhh…

Mul hakkas katus sõitma. Kujutasin ette, kuidas ma aastaid lastega päris üksinda olin ja mis ma siis ei oleks saanud nädal otsa isegi süüa osta? See on läbi elu ja aegade olnud mu ainus pank ja ainus kaardiga arve. Krt ma olen nende pangas olnud aastast 1996, kui see veel Hoiupank oli ja ma olen seal aastaid kuldklient olnud. Ja nüüd, palun väga. Pole nende mure sind su hädas aidata, väike inimene sa oled ja väikseks sa jääd. Aga oma raha too panka.

Ma ei hakanud isegi küsima, millisest pangakontoris ma saaksin lahkelt sularaha välja võtta. See arvatavasti asuks see Marsil ja teenustasu oleks 20% väljavõetavast summast?Rohkem? Iroonia hammustas.

Tõstsin käed üles õhku, ohkasin südamepõhjast pahinal, et kuidas sellises olukorras lastele süüa ostetakse, kui kogu raha pangas on, purskusin nutma, pöörasin kannalt ringi ja purjetasin uksest välja. Tan astus pikkade sammudega mul sabas. Kõrvu jäi kajama veel vaid pangapoisi “aga Rävala….” mis iganes tal seal Rävalas olema pidi, aga ausalt, sellise suhtumisega, andku hagu, see on ebainimlik ja minu mõõt sai just sel hetkel liiga täis.

Fooris põles jalakäijatele roheline tuli ja astume sirgelt diagnoaalis Viru Keskuse suunas. Mul on kotis veidi sularaha.

Tan ohkas pead vangutades, kui ma nentisin, et vaat siis milline päev! Viimase veerandtunni sündmuste põhjal olen ma valmis vahetama nii panka kui ka telefoniteenuse pakkujat. Kes oleks võinud seda kodust lahkudes arvata. Võib-olla ma olengi liiga kauaks vanadesse harjumustesse toppama jäänud. On äkki paremaid? Keegi teab soovitada?

Mul on midagi juua vaja. Ma ei taha vett. Vaatan Kaubamaja juures trollipeatsuses läbi R-kioski klaasi ja ootame kaks minutit, kuni müüja seal midagi paberitega sehkendab.

“Palun üks Starter!”

Riiulil oli hinnasildil kirjas 1.30. Aga ma aiman, et see võib 10 senti kallim olla taara arvelt. Mulle meeldiks, kui nad seda ka seal sildil suurelt ja arusaadavalt kajastaks. Vahetan 10-sendise 20-se vastu ja tahan raha kenasti kõlinal müüjale pihku poetada. Tema aga näitab otsustavalt nimetissõrmega ülevalt alla plastikust aluse poole. Asi, millega ma mitte iial ei harju, sest see on lihtsalt nõme! Ma ei salli silmaotsast, kui mulle antakse peoga kopikaid tagasi ja ma pean neid mingilt taldrikult nokkima ja samamoodi on ebanormaalne eeldada, et enne kassase panekut peab keegi raha taldrikule laotama. Jah, kui ma maksaks oma 1.40 2-sendistest, siis ok, no on jah mugavam neid laotada ja lapata, aga üks euro ja kaks 20-sendist ei ole ju sellised, mida peab eraldi sättima ja veerima? Andreas on seda ka korduvalt välja toonud, et milleks üldse need tobedad alused igal pool on. Šveitsis pole neid enamasti isegi olemas vist, sest on elementaarne, et raha liigub otseteid mööda. Vist iga asi ajab mind juba närvi? Ja noh, tere, aitäh, head aega, vähemalt mingi närvituksatus näos on nagunii liiga palju palutud. Naeramisest me ei räägi. Naeratamise osas tahan ma aga eraldi välja tuua Liivalaia Comarketi kassapidajad. Nad naeratavad. Ja soovivad head päeva või meie puhul enamasti head õhtut. No saab ju küll! 🙂

Lonksan Starterit. Rahunen. Meil oli plaan Tannuga poodi minna, et talle parajad suvepüksid leida. Ta sõidab pühapäeval laagrisse ja neid oleks väga vaja. Aga noh, nüüd sõltume me Andrease kaardist, kui mulle minu oma kood ei meenu.

Kui me Kaubamaja juurest kodu poole astudes Välisministeeriumi nurgani jõuame, karjatan ma vaikselt, aga väga võidurõõmsalt! Ma tean, mis mu kood on!! Päike särab kuumavalt.

Tan on rõõmus koos minuga. Olümpia hotelli küljes on automaat, saame seal kohe katsetada, arvab Tan. Ja kui siis mu kaart ära süüakse, siis no siis kolin lihtsalt teise panka ja ongi kõik!

Korrutame kõik need meetrid hotellini mu numbrit. No et ma seda ära ei unustaks ja segamini ei ajaks. Korraga on meil väga lõbus. Liivalaiani jõudes teeme parempöörde ja astume kasiino akendest mööda. Hoppaaa… seal, kus on pangaautomaat on… tühjus.

Seisame Tannuga nagu kaks tola suud ammuli ja vägisi kipub hüsteeriline naer peale. No pole olemas. Me ju eile võtsime siit seinast raha?! Ei? Tan jõllitab suuril silmis tühjust ja teatab, et nad on isegi seina jõudnud juba korda teha. Hihii! Aga siis taipame, et me oleme vales augus. Pangaautomaat on ju teisel pool peaust. Huhh! See läks napilt, aga oleks meie tänasesse kenasti sobinud.

Saagu, mis saab. Sisestan kaardi. Vajutan Tannu veerimise saatel koodi. Valin ühe soojaga igaks juhuks 30 eurot väljavõtmiseks, et kui õnnestub sel korral ja siis jälle paroool ununeb, siis on mul vähemalt 30 eurot. Autode müra Liivalaia tänaval on tööpäeva lõpule omaselt vali. Ma ei kuule, kuidas aparaat raha loeb. Seisame seal kangestunult hinge kinni hoides ja siis väljuvad pilust kolm 10-eurost. Ma mäletan enda PIN-koodi! Astume itsitades üle tänavate ja tuppa sisenedes vahutab Tan kohe Andreasele meie suured seiklused ette. Uskumatu, noh! 🙂

Vahepeal on Andreas mu vana telefoni sisu uude kopeerimisega valmis saanud. Nüüd oleks vaja uude telefoni ka kaart sisse panna, aga kuna tellisest on vahepeal nööpnõela pea saanud, siis on mul vist uut SIM-kaarti vaja. Ma seletan ta kõrval seistes, et see kaart sai ju alles aasta tagasi vahetatud ja sellel on mingi raam ümber, millega ma korduvalt vana telefoniga jurama olen pidanud ja äkki ikka tuleb sealt välja ka mulle sobiv. Andreas näitab mulle raami ja kaarti ja siis auku, kuhu see minema peab ja… nojah, ühe ampsu võrra veel pisem peaks see kaart olema. Mis seal siis ikka, mul on see tee täna juba tuttav. Kell on sel hetkel 17:50… ja kui nad kell 18 sulgevad, siis ma täna enam ei jõua. Kiikan netti ja saan teada, et jõuan küll. Nad on ikka kohe eriti tööinimese sõbralikud – kella kaheksani kohe avatud.

Astun rõõmsalt tänavale. Tuul uhub mõnusalt ja sasib mu kleidis ja juustes. Astun reipalt bussipeatuse suunas, et kiiremini sihtkohta jõuda. Buss nr 3, millega ma kiirelt lähemale saaksin, jõuab minust kaugele ette. Seian punase tule taga, kui ka 23 minekut teeb. Ma ei viitsi jala minna. Astun siis hoopis Stockmanni juurde ja lähen trammiga. Saan Hobujaamas ju trammiga otse letti. Temperatuur näitab endiselt 32 kraadi. Uskumatu number ikka. Ei tundu üldse nii kuum.

Astun Tele2 uksest sisse. Seal on leti taga kolm inimest ja nende seas ka seesama noormees, kes tund aega varem. Kleinte pole, aga võtan eeskujulikult ikkagi järjekorranumbri.

“Ahh, no inimesi pole, siis pole vaja numbrit võtta! Me oleme ju vabad nagunii.” Umbes midagi seesugust seletab mulle naeratav noormees ja mina sikutan oma pisikesest kotist välja oma uue telefoni ja sellel lisaks ka pisikese kilekoti SIM-kaardi avamise nõela ja kaardi endaga. Selgitan, et nüüd on nii, et mu vana telefon lahkus siit ilmast ja mul on uus, aga uuele on vaja kaart söödavaks teha.

Poiss naeratab võidukalt ise samal ajal kaardisahtlit avades ja kilekotikesest mu kaarti välja nokkides:

“Vaadake, me siin Tele2 teeme võlutrikke!” ja tatataaa krõbistab ta kaardi ümbert ära mitte ühe vaid kaks raami.

“Püha taevas, seal oli teine veel ümber? Ja sobibki?” vaatan ma kulmud kuklas oma imestust varjamata.

Poiss muigab magusalt ja vajutab telefonile pildi ette.

“Ei noh, kui pea ei võta, siis peavad ikka jalad võtma. Palun vabandust, et ma täna siin ekstraklassi näitamas olen käinud!” naeran ma südames ja punastan arvatavasti varvasteni. Aga noh, õues on nii kuum, et vahet ei ole, kas ma punastan või olen lihtsalt päikese ja palavuse käes praetud krevett. Tänan, soovin head õhtut ja astun lõbustatult tänavale. Valin sealsamas Andrease numbri, et talle naljast rääkida.

“Ja sa proovisid raami ära ju võtta, et näha, kas kaart sobib?” irvitan ma torusse.

“Jaaaa!” kõlav teiselt poolt huvitatult ja vastust aimates vastuseks. “Ära ütle, et seal oli teine raam veel ümber, mille sai eemaldada?!” möirgam Andreas naerda ja mina äigan Viru Keskuse suunas jälle diagonaalis teed ületades pisaraid. “Noh, vähemalt on sul nüüd uus telefon,” lisab ta naerdes kõne lõpetuseks. Jah, mul on uus telefon. See isegi töötab nagu näha.

Koduteel põikan Kaubamaja all asuvasse Humanasse. Uksel on silt, et kogu kaup on 30% soodsam ja pood on inimestest peaaegu tühi. Mulle see meeldib.

Vaatan sisenedes vasakul üle kleidid. Üks roosa õlapaeltega on armas, allservas on trükitud kiilid. Haaran selle endaga proovimiseks kaasa. Vaatan mänguasju, et ega seal mõnd uut karu ei ole mu Karukliiniku jaoks. Karusid on palju, aga sobivaks osutub üks pöidlapikkune mikromõmmik. Selle eest on ta ikka kohe väga nunnu. Pükstes ei ole mulle midagi. Rasedate riideid on vähe, ühed heledad lühemad püksid võib-olla läheksid, mustad pikad näivad hirmsad kotikud, aga võtan mõlemad proovimiseks kaasa.

Proovikabiinide juures jääb silma veel üks nunnu valge mustade mummudega särk ja ma sikutan tõrksa kardina enda selja taga kinni. Ajan kleidi seljast maha ja roosa kiilikleidi selga. Täitsa tore on, aga see on mulle kena 10 cm lai. Päriselt on mõni asi mulle suur ka? Ju siis. Ja siis koriseb mu kõht nii, et ka need vähesed inimesed poesaalis seda arvatavasti kuulevad. Hetk ja ma tean, et no nii, nüüd on minek. KOHE. Püüan veel korraks saatust trotsida ja mummulist särki selga saada, aga ei, nahk kattub külma higiga. Kus siin kõige lähem vets on? Solarises? Radissonis? Viru Keskuse all bussiterminalis?

Sikutan kleepuva särgi kibekähku seljast, heidan puule, samal ajal oma kleiti selga vedades ja asju proovitud asjade nurka riputades kaabin trepist üles ja uksest välja ja suundun mõtlemata paremale. Apteegi juures taipan, et Kaubamaja naisteosakonnas on ju ka vetsud ja juba eskalaatori peal olles tean, et nii, tegelikult on lähim ju kohe siinsamas info juures. Huhh, hea, et ma bussiterminali ja Solarisse ei hakanud jooksma. Koban juba 20- ja 10-sendise valmis, mine tea, palju nad küsivad ja tänan õnne, et keegi mu teele ei jää ja et mul sendid on.

Ma jõuan.

Mis see siis nüüd oli? Ma pole söönud ei piima ega saia ega pastat ega pannkooke ega sõõrikuid ega paprikat ega midagi muud imelikku. Starterist see olla ei saa. Palavus? See on ainus mõistlik selgitus ebanormaalsele olukorrale. Itsitan mõttes, et noh, nüüd oleks puudu ainult veel see, et neil ei oleks vetsus paberit. Õnneks neil siiski on paber olemas. Aga ka plaan B olin ma sujuvalt juba välja mõtelnud. Minuga ikka juhtub. Ja kui, siis ikka korralikult.

Loputan lõbusalt peeglisse vahtides jaheda veega oma nägu ja kaela. Sealsamas räägivad kaks soome aktsendiga tädi omavahel inglise keeles oma kannavillidest. No minu kõrva jaoks oli mõlemal  tugev soome aktsent ja see oli lihtsalt nii nunnu. Astusin kergelt uksest välja, sõitsin eskalaatoriga alla, möödusin raamaturiiulitest neid vaid silmadega riivates, ahah, kooliaeg läheneb, tegin vasakpöörde ja sukeldusin tagasi Humanasse. Noppisin üles varem väljavalitud mõmmiku ja suundusin hoopis suvepükste valikut uudistama. Äkki leian midagi Tannule. Olin kodus ettenägelikult talle parajate pükste värvliosast mõõtnud, et kui ma oma rusikas käe sirget pükste ülaossa ajan, siis see on sama lai kui minu küünarvars nukist rusikani. Kergeid suvepükse oli seal mitukümmend. Kahju, et Tan ise kaasa ei tulnud, siis oleks ta ise saanud valida. Õnneks ma oskan ta maitset üsna hästi endiselt tabada, seega pole probleemi. Oleks mul uues telefonis juba asjad seadistatud, siis ma saadaks talle pilte, aga noh, nagunii on need talle parajad vaid ühe hooaja vist.

Tund aega tuuseldan poes ringi. Tan saab kaks paari ja Andreasele leian ka ühe paari. Vancuga on keeruline. Kui talle ka ülevalt miski asi paras on, siis sääreosas loeb sada asja, kas need talle ka sobivad ja meeldivad ja kas materjal on ok, ja kuidas õmblused tunduvad, kui kitsad või laiad need püksid on  jne. Ühesõnaga temaga on keeruline ja ma ei jaksa ennast sellega sel hetkel vaevata. Ja noh, tal ühed parajad püksid on. Nendega saab ehk äkki sügiseni hakkama. No ei ole naljakas, aga tegelikult natuke on ka. Kõik, mida ma endale arvan meeldivat ja sobivat, on kitsas või veel kitsam. Aga ma ei lähe koju täna nii, et ma endale vaid pöidla-mõmmi ostan. Hiivan ennast tagasi rasedate osakonda. Püksid on alles. Proovin. Heledad on puusast laiad ja kintsust kitsad. Mustad, mis mulle enne suurt tormamist “ilmselgelt liiga suured” tundusid, istuvad suurepäraselt. Jah, 11 aastat pärast viimast nähtavat rasedust veel rasedate riideid kanda on… no on nagu on. Aga mugav on ka, sest mis sa  hädaga teed.

Kas ma seda olen teile juba rääkinud, kuidas ma palavaga taas kleite saan kanda nii, et kintsud tulitama ei hõõrdu? Appi tuleb kõige tavalisem rulldeodorant. Hõõrduva koha nahk sipsti mõlemalt poolt deodokaga kokku ja minek. Pikemate käikude korral tuleb seda ehk korrata, aga nali naljaks, minul see toimib. Ja kui kints on deodaka puudumise tõttu ikkagi hõõrutud, siis tuleb appi põletusgeel (BurnShield, BurnGel). See on muidu ka üks imevärk minu meelest. Sihipäraselt on ta mõeldud põletustele. Sealhulgas ideaalne päikesepõletuse korral. Aitab putukahammustuste kipituse ja sügeluse leevendamiseks, kõiksugu hõõrdumiste puhul, sobib ka limaskestadele. Suus on kibe, no üldiselt suhu, silma, ninna ja kõrva mina teda ei  pistaks, aga mujal, vajadusel, vabalt.

Nii ja siis kiirustasin ma rahulolevana taas kodu suunas. Söötsime poiste kõhud täis ja läksime Andreasega linna tagasi, sest Mamma Mia ootas. Natuke oli meil veel isegi aega üle. Lõpp hea, kõik hea! No peab olema hea 🙂

Istusime suures peaaegu pimedas saalis maha. Alguses tundus, et me jäämegi sinna meile kahele lisaks veel nelja inimesega filmi eellinastust vaatama. Aga siis hakkas rahvas kogunema ja kogunes ja kogunes. Andreas arvas, et ta ikkagi soovib magusat popcorni filmi ajal krõbistada ja ma läksin seda siis uljalt tooma. Minu ees seisis kena noorpaar. Kell tiksus filmi alguse poole. Tüüp hoidis käes suurt rahakotti ja tibi edastas tellimuse. Ta soovis jooki ja maisikrõpse sooja juustu kastmega. Leti taga seisev noormees ütles ja näitas kenasti, kust tšikk need kätte saab. Selle asemel, et oma krõpsude eest tasuda ja siis oma natšode järgi minna, no nii nagu enamus teeb või siis võtab enne ja siis tasub, marssis tema enne maksmist ja poole tellimuse pealt oma krõpsudega majandama. Valis pikalt, milliseid võtta, siis kolistas kastemetega. Tema tüüp seisis seal nagu sammas ega liigutanud. Leti taga olev noormees niheles, saba kasvas, aeg tiksus. Kui minu ja letitaguse tegelase pilgud kohtusid, siis muigasime me mõlemad mõistvalt olukorra tobeduse üle ja muiged muutusid päid vangutades naeratusteks. Noh, mis sa teed… Tibi tuli oma portsuga tagasi kassa juurde, tellis veel juua ja tüüp asus maksma. Nagu päriselt!

Kuna see lõputa päev endiselt kestis, siis ostsin ma endale elu suurima, no pakutavast kõige suurema popcorni karbi, pudistasin sinna mingeid maitseaineid veel peale ka, et Andreas neid minu eest ära ei sööks. Sest need kino-maitseained, mida poisid armastavad, neid Andreas jälestab ja seega peab ta rahul olema oma pisikese magusa ämbriga ja suure saan mina kõik endale. Ja siis algaski film, mille esimest osa olen ma näinud rohkem kui ma tean kordi ja ma olen näinud seda ka muusikalina nii Broadwayl kui ka siin meie omas Eestis. ABBA muusika oli minu lapsepõlve üks olulisemaid saatjaid. See on mul nii naha all.

Ma olin juba jõudnud muiata, et miks see film alla 12-aastastele mittesoovitav on, aga need kaks ulakat väljendit käisid juba suht filmi alguses ära ja oligi kõik. Ma arvan, et me kümnene lihtsalt irvitaks ühe ulakuse peale nagu pärdik ja teisest läheks märkamata üle. Ma unustasin oma popcorni ära. Lihtsalt vaatasin. Neelasin seda filmi aplamalt kui esimest. Ja kui mitmel korral filmi jooksul kiskus silma märjaks, siis lõpus sain ikka kohe haledalt ulguda ka ja Andreas patsutas lohutavalt mu põlve. Tal olid ka silmad märjad. Huhh! Jaa, see film on paras jant ja mõne koha peal vangutad pead, et no kas peab ikka nii üle võlli panema suuremate stseenidega. Aga muidu on see üks üdini armas, südamlik, ilus, helge lugu. Just vääriline järg teisele ja sellest saab kokku üks ilus suur lugu. Ja näitlejad, nemad on nende aastatega nii ilusasti küpsemaks saanud, et seda oli kohe märkimisväärselt ilus vaadata. Ja detailid. Need pisikesed justnagu muuseas poetatud mõttekatked ja elemendid! Ja need värvid ja vaated. Lihtne, aga köitev algusest lõpuni. Natuke naljakas, kraapivalt nukker ja lihtsalt nii ilus.

Mõned küsimused mul siiski tekkisid, et esimese loo järgi andis Bill Donnale oma kitarri Pariisis. teises osas oli kitarr veel Billi käes sadamas, kui ta Donnale järgneda plaanis. Ja trepp, mis kolinal kokku kukkus, polnud vist see trepp, mis veidi hiljem omal kohal terve on? Äkki ikka mõni teine korrus, tahan ma mõtelda, et nad nii totrat apsu sisse ei lasknud. Midagi oli veel, aga ma ei saa teile filmi liiga palju reeta.

Kui film otsa sai ja enamus rahvast minema jalutas, siis me istusime saalis päris lõpuni. Tasus istuda 😉

Andreas muigas, et noooh, millal DVD välja tuleb. Ma ei teadnud. Aga ta ütles, et talle väga meeldis see film ja ta võib minuga ka uuesti kinno tulla. See on tore!

 

Ooo, mamma mia, milline päev!!

 

PS poisid said kodus mu peaaegu täis popcornipaki endale. Nad olid sellega väga rahul.

 

Küünlasaaga osa 2

Meie jabur emadepäeva küünla pildidraama Võhma Valgusevabrikuga on kestnud nüüd juba kolm nädalat.  Nende ignorantsus või siis kaitsepositsioon valevorstist poliitdisainer Piret Hallik-Sassiga seoses on minu jaoks kummastav. Kuidas nii saab? Aga näed, saab küll, isegi pisikeses Eestis. Mõõnade ja veel sügavamate mõõnadage on need 20 päeva mööda saanud. Mul on valus ja mul on väga paha selle kõige pärast. Minu hämming inimeste rumalusest, ülbusest ja lihtsalt inetust käitumisest kestab. Ja see on vastik ja väga kurb on see ka.

Suurte kalade jaoks on see ehk sõda supikausis ja vaht küündimatute kriipsujukude ûmber, aga ometi on selles varjul baaseetika väärastumine, mida ka lapsemängudes olla ei tohiks sellisel kujul. Ka kriipsujukut saab igaüks omamoodi oma pea ja käega teha või nende puudumisel netist tasuta lahendusi abiks leida. Võimalusi jagub. Aga nende valikute seast otsustas proua poliitdisainer vôtta just minu pildi ja selle enda omaks kangutada.

Küünlalugu algas siit… kui Piret Hallik-Sass võttis mu 10 aastat vana tita-raamatu pildi (arvates, et see vale kunagi välja ei tule), kustutas ära tegelase käed, mütsi ja värvis juuksed ja kleidi samal pildil olnud teise tegelase järgi. Seejärel müüs ta selle koos oma roosamanna kujundusega Võhma Valgusevabrikule emadepäeva küünlatopsi etiketi kujunduseks. (Täpsem kirjeldus olukorrale eelmises postituses).

Alustan nüüd siit, kus asi eelmisel korral pooleli jäi.

 

Ma kirjutasin Võhma Valgusevabrikule järgneva kirja:

“Tere

Kirjutan Teile seoses roosa emadepäeva küünla kujundusega.

Ei kulunud tundigi, kui kaks tuttavat kirjutasid mulle paralleelselt ja rõõmsalt, kas ma olen teinud Teie firmaga koostööd emadepäeva küünla kujunduse osas. Olin hämmingus, kuna mu stiil ja pilt olid sellel eksimatult äratuntavad. Olukord jahmatas… Sellest ka minu esmane reaktsioon.

Lisan siia kirjale ka kiire võrdluse teie küünlakujunduse ja käepäraste piltide vahel. Ja veel ka detailsema pildi võrdluses ühega neist kohakuti. Kuna küünal on kumer ja pilt veidi ülevalt alla, mitte otsevaates, siis teatav väike erinevus on mõistetav, samas sarnasusi on ilmselgelt liiga palju.

Nõustun, nagu kinnitasin ka Teie FB lehel, et idee ise on väga armas ja mul on ühelt poolt rõõm näha enda joonistust sellel küünlal. Teisalt kõik see, kuidas mu pilt sellele kujundusele jõudis ja mis sellega nüüd kaasnenud on väidetava kujundaja poolt, on inetu. Tema rünnak minu suhtes kukkus haledalt läbi ja mul on kahju, et nii mina kui Teie sellise keerulise olukorra ees seisame. Kahju enda ajast ja närvikulust ja Teie mainele kaela sadanud prohmakast.

Ma soovin uskuda, et te olete antud loos heauskne kannataja ja oskan omalt poolt hetkel lahenduseks pakkuda järgmist:

Te kasutate/mainite antud toodet esitledes/reklaamides (FB, koduleht/veebipoodi, muud võimalikud kanalid) kujunduse pildi autorina minu, Eva Herrera (lastekunstnik) nime ja ma saan hüvitiseks kena kastikest nimetatud küünlaid.

Mina omalt poolt korjan ära teie lehelt pildi alt enda kommentaarid ja jagan rõõmsalt enda blogis ja FB lehel Teie antud toodet.

Parimat soovides

Eva Herrera”

 

Järgmisel päeval sain enda kirjale vastuse:

 

“Tere Eva

Suur tänu emaili eest. Olen öö läbi selle olukorda seedinud. Just arutasin abikaasaga, mida Teile kirjutada, ja kuidas me saaksime selle lahendada.

Me oleme väike käsitööettevõte ja et me saaksime kuidagi suurte firmade ja välismaa konkurentide kõrval püsima, loome pidevalt tähtpäevadeks eripakkumisi. Mitmel korral aitas meid Piret armsate disainidega. Nii ka see kord. Kui tema idee sai saadetud, arutasime kollektiiviga ja kõigile meeldis. Kuna mina pole kunagi Teist midagi kuulnud ega Teie loomingud näinud, ei tulnud mul ka midagi tuttav ette. Ka meie tiimis ei ole keegi midagi öelnud.

Ma olen 100% kindel, et Piret ei ole midagi kopeerinud, see poleks üldse tema teguviis ja ta on ise ju samuti väga andekas ja aastaid tegelenud lastekunstnikuna. Aga paraku on lõpptulemus siiski Teie piltidega võrreldes väga sarnane. Ma usun, et me olime kõik sellest väga šokeerinud L Ma ise kahjuks pole kunstnik, aga ma kujutan ette, see on nagu helilooja, kes loob imeilusa, tema jaoks ainulaadne meloodia. Ja järsku kuuleb, et keegi teine lõi midagi sarnast.

Teie pakkumine on väga lahke ja vastutulelik! Oleme ise mõelnud, mida Teile pakkuda, sest me mitte mingi juhul ei taha tüli kellega.

Ainuke asi, mida meie ei saa otsustada, on autoriõiguse küsimus. Kas oleks mõeldav, et me saaksime kõik kokku ja arutaks koos, kuidas edasi liikuda? Ma hea meelega võtaksin postituse fbs juba maha, sest selline avalik sõda on meile kõigile kurb. Kas see on Teie jaoks ok?

Kasti täie küünlad saadame hea meelega ja saate ise otsustada, kas edasi müüa, kinkida, tarbida… Kui see esialgne lahendus sobib, siis palun aadress/automaadi aadress, kuhu paki saata.

Oleme väga huvitatud et antud olukord saab lahendatud ja oleme nõus kõik endast sõltuv selle jaoks teha.

Väga vabandan ebameeldivuste pärast. Luua armsa kingituse armastatute emade jaoks, poleks iialgi tahtnud nii palju pahameel tekitada. Meie, tootjana, ei olnud selline olukord ette näha.

Parimate soovidega,
Elke Wüthrich
Gift Line OÜ
www.valgusevabrik.ee”

 

See kiri tegi mu veel kurvemaks. Vihaseks tegi ka. Aga peamiselt nõutuks, et kas inimesed on lihtsalt pimedad, rumalad või mis neid selle pildivargaga seob?

Et nad siis usuvadki, et see libakujundaja ongi ilus ja hea ja tore ja aus ja kuulus lastekunstnik pealekauba? Päriselt? Ja et on küll kokkulangevus minu tööga, aga pehmenduseks ruttu takka, et ikka ju juhtub kokkulangevusi? Et kohe sellisel tasemel? Seda enam, et sel valevorstist poliitdisaneril pole mitte midagi minusarnases stiilis varasemast ette näidata. Olgem otsekohesed, tal pole nagu mitte midagi sellelaadset ette näidata. Aga tema on kuulus kunstnik, keda mina plagieerin – nagu ta ise suures hädas salvata püüdis. Jah, pole mingi kunst teha kaks täppsilma ja kõrvast kõrvani suu ja ümar peanupp – selliseid võib teha meist igaüks, hällis kasvõi hauani, samas on väike vahe, kas teha seda omal viisil või kopeerida kellegi pildi pealt oma täpid ja jooned ja need enda nime all maha müüa suure kusntina. See on see, millega ma leppida ei saa ega kavatsegi.

Nõme oli ka see, et rõhk jäi kuidagi küünlakastile. Et saaks saata need ruttu minu poole teele, et ma vait jääks? Nii ma seda küll ei arvanud. Kes lugeda oskab, loeb selle minu esmasest pakkumisest ikka vähe teise rõhuasetuse välja küll.  Minu pakkumine ei käinud ju selles järjekorras! Pakkumine oli lihtne – kasutad mu pilti, maini mind ja kõik on rõõmsad ja ma isegi ei nuta selle roosamanna kujunduse üle seal ümber. Ja mida ma tegelikult ootasin, oli tunnistus, et nad on samamoodi täbaras seisus, SEST neid on petetud ja ära kasutatud libadisaineri poolt või siis äärmisel juhul selget vabandust, et nii valesti asi läks ja kiireid parandusi. Ju ma olen siis naiivne ja usun endiselt, et inimesed on ilusad ja head ja kui nad näevad viga, siis nad parandavad selle. Ausalt.

Kuna kogu see jama toimus nädalavahtetusel, mis oli mul juba ammu varem tihedalt täis planeeritud muid väga olulisi tegevusi ja kohustusi, siis jäi kirjale vastamine uude nädalasse. Mul oli seda asja vaja veidi seedida.

Kaks päeva hiljem, esmaspäeva hommikul, saabus aga uus kiri:

 

“Tere Eva

Võtsime ühendust autoriõiguse spetsialistiga.

Autoriõiguse vaidlustega tegeleb justiitsministeeriumi juures asuv Autoriõiguse Asjatundjate Komisjon. Autorlus kehtib konkreetsele teosele mitte stiilile. Komisjon hindab kattuvust, kas töö on üksühele kopeeritud. Vajadusel mõõdetakse detailide asukohad.

Kuna tekkis vaidlus etiketil kasutatud pildi osas, siis vaidluse ajaks asendame pildi uuega.

Lugupidamisega,

Elke Wüthrich”

 

Mitte, et selles infos mulle midagi uut oleks olnud. See seadus on mulle arvatavasti kõigist Eesti seadusest saanud kõige tuttavamaks. Kahjuks. Pidasime aru. Vihasemad ja verisemad soovitasid muidugi sõtta minna ja mõned piiksusid ka, et lase neil asi müüki lasta ja siis lajata tulise rauaga. Ma andsin endale üsna realistlikult aru, milline on olukord ja endiselt nägin ma süüd lasuvat vargal, mitte nii väga firmal, mis teda pimesi endiselt kaitses. Aga et asi vajas kiiret edasiliikumist, siis vastasin kohe ja väga konkreetselt:

 

“Tere Elke

Pilt Teie roosa emadepäeva küünla etiketil on vähima kõhkluseta minu joonistuse koopia.

Kui te asendate antud etiketil pildi püsivalt uuega, siis ma lepin ja loen asja meie jaoks lahendatuks.

Kui te soovite jätkata kujundusega, millel on minu pilt, siis peame jõudma vastava kokkuleppeni.

Parimate soovidega

Eva Herrera”

 

Oskasin ma elades arvata, mis edasi juhtuma hakkab? Ei. Ei osanud… ja ma polnud ainus.

18. aprillil saadeti mulle vihje, et Võhma küünalde lehel on uus pilt ja üllatus-üllatus, sellel on nüüd ühe minu näitsiku asemel kaks minu omadele LIIGA sarnast tegelast. Jajaa, stiil ei kuulu kaitsmisele ja üleöö on sellest saanud nüüd siis poliitdisainer Piret Hallik-Sassi autorikäekiri? Kust iganes ta sel korral need pildid leidis, khmm.

See konkreetne foto on pärit Võhma Valgusevabriku FB lehelt 18. aprillil.

Päriselt?!

Jah, kleidiosa on veidi kitsam ja juuksed ühel pildil veidi tuules sasitumad, no umbes nii nagu nad mul mustanditel on, AGA päriselt ka saab see valevorst oma hõõguva tagumise otsa päästmiseks lagedale tulla seesuguse lahendusega? Eesmärk oligi mind uduõrna seaduse piires mõnitada? Hale katse. Tõelise Kunstniku Tõeline auväärt tegu…

Kui ma rääkisin etiketil pildi asendamisest, siis ma pidasin silmas ASENDAMIST täielikult, mitte sama nõmeduse jätkumist… Aga see oli tulem. Jagasin seda kohe ka oma lehel ja üks mu sõpradest läks kommenteeris nende lehel, et ta on kurb, et nad ei austa autorit ja tema loomingut, mille peale kadus koheselt pilt nende FB lehelt. Kohati hakkas mul tekkima tunne nende kiirreaktsioone jälgides, et mida nad ometi kardavad. On seal taga veel midagi? Mida see libakunstnik veel kokku on varastanud ja oma nime all müünud ja mis veel võib välja tulla? See avastamise “rõõm” jääb meile alles. Samuti ei saa me keegi olla kindlad, et need etiketid, mis nüüd vahetatud on, on vahetatud kõigil toodetel ja no antud juhul polegi sel kõigel enam vahet, sest ega need kaks uut varianti ju paremad pole. Pole jah, otseselt VIST üks ühele minu mõnelt konkreetselt pildilt, küll aga… aga et nad koostöö asemel (Piret Hallik-Sassi küünlakujundusel pildi autorina minu mainimisest oleks piisanud ju!) ja kena olukorra lahendamise asemel eelistasid sellist komejanti, tundub üha absurdsem.

Esimese pildi kohakuti panemise lugu ja ehmatus on kirjas juba eelmises postituses. Teema vajas paraku edasiarendust. Panin eile kokku väikese skeemi uute piltidega.

Selgituseks juurde – üleval vasakul nurgas on pilt, “versioon nr 1”, mille Piret Hallik-Sass müüs kui enda joonistuse Võhma Valgusevabrikule emadepäeva küünla kujunduse osana. Selle kõrval olevad kaks tegelast on praeguse etiketi kaks versiooni. Panin nad kõrvuti. Sarnasus oli juba enne seda ilmne. Hopp! pöörasin esialgse pildi peeglisse ja palun väga. Ülevalt alla praeguse kujunduse kaks tegelast + esimene versioon ja tulemus? Valevorst polegi teinud muud, kui on lihtsalt minu pildi pannud peeglisse, juustes oma käega õige pisut sasinud ühel neist ja kleiti kitsendanud! Kõik!

Värvikasutusest ma ei räägigi. Poliitdisaineri poolt lisatud uduõrnad roosad põsetupsud on kogu selle jama juures… noh, need ei oma selle kõige juures enam vähimat tähtsust. Taotlus oli lisada veidi isikupära mu pildile?

Kuigi tulemi juures on vargus antud juhul osaliselt vaieldav, siis teades eellugu, on see ebaeetiline ja sügavalt lugupidamatu lugu ikka küll. Kuidas üks inimene, kes on pürginud muuhulgas Pärnu linnapeaks saab endale sellist prohmakat avalikult lubada? Äkki ei peaks siis kujundamise ja joonistamisega tegelema, kui endal sulg kuidagi joosta ei taha? Siinkohal võiksin päris eraldi postituse teha veel sellest, kuidas provva ennast haledalt põrmustas midagi tõestada püüdes tol esimesel ööl, aga jätan selle veel endale tagataskusse.

Värske seisuga on pildid uue kujundusega Võhma emadepäeva küünlast suuremas mahus levinud nende kodulehel ja e-poes ja ausalt, mu eestlaslik elevandikannatus sai just nüüd päriselt otsa. Seepärast ka see lugu siin, teie ees.

Mida ma selle kõigega siin nüüd taotlen ja mida ma ootan?

Lihtne.

Ma ootan, et poliitdisainer Piret Hallik-Sass vabandab minu ees. Ei, ma ei soovi temast endale teha ei kraed ega topist, aga avalik vabandus on möödapääsmatu. Ootan ka Võhma Valgusevabriku vabandamist.

NII need asjad meil Eestis lihtsalt ei käi! Isegi mitte kriipsujukudega.

Punkt.

Ei peagi olema kuulus Prantsuse kunstnik

Sellel nädalal lõi meedias laineid kenake mädamunade skandaal. Masendavalt kurb ja õõvastav, et nii ägeda Kuldmuna asja juures inimesed julgevad nii süüdimatult tunda rõõmu võõraste sulgede tagumikku toppimisest ja siis arvata, et asi välja ei tule. Keegi ometi pidi seda teadma ja maha salgama enne, kui toru teises otsas keegi asja kokku viis?! Inetu, kurb ja masendav. Kui ettevaatlikuks ja kahtlustavaks teeb see toredate asjade eestvedajad edaspidi? See pole prohmakas vaid auhinnasaajale. See on tume vari ka konkursikorraldajale ja täiesti teenimatult, sest heauskselt on nemad ju hinnanud töid, mis neile on esitatud. Kes loost ei tea, siis leiab infot muuhulgas ka näiteks SIIT.

Ühtlasi sain mina eile õhtul teada, et olen mitte midagi tegemata ja täiesti enda teadmata, saanud vähemalt 2066 korda kuulsamaks. Just nii palju oli eile jälgijaid ühel lehel, kus rõõmsalt oma uut emdaepäeva küünlatoodet reklaamiti. Küünlakarbil on just minu joonistus.

***

“Kuule, sa pidid ikka eriti inspireerivalt sellele disainerile mõjuma!” mühatab korraga 13aastane naerdes, kes üle õla mu ekraanitegemisi siin veidi aega juba jälginud on. Nojaa… tundub tõesti nii. Roosale emadepäeva küünlale pilku peale visates ja enda joonistust seal nähes, tean ma täpselt, mis ajastust see pilt isegi pärineb. Isegi seda tean, kust see tõenäoliselt maha viksitud on. Oleks siis joonedki võõramad või värvid teised. Omaeenda käekirja inimene ju ikka tunneb? Ja noh, tegelikult sai asi alguse sellest, et mu käekirja tundsid ära teised, kes arvasid, et antud juhul olen ma oma miljonile tegemisele lisaks teinud koostööd ka selle küünlapurgi kujunduse osas. Pole vähetähtis, et emadepäev on mulle väga oluline teema.

Aga ei. See ei ole minu koostöö, kuigi pilt on ilmeksimatult minu oma. Mõte ja kingitus emale ise on ju igavesti nunnud. Minu jaoks ehk liiga roosamannased ja fondid on küsitavad, aga see on juba maitseasi. Mu pilt sellel on aga väga armas 🙂

Arvan esimese hooga, et ju on keegi tahtnud head ja välja on kukkunud nüüd natuke kehvasti. Et no ju ise tegid ja otsisid mööda guuglit lahendusi ja siis korduks vana laul “aga me leidsime selle nunnu pildi guuglist ja seal polnud nime ja seega autor polnud määratletav ja seega on see vabaks kasutamiseks kõigile!” Isiklikuks otstarbeks kleebi oma vets üle kelle iganes töödega, aga kasusaamise nimel asju tehes, vabandust, on vaja veidi rohkem asjade tausta kontrollida. Samas, kui sa usaldad kujundajat pimesi, aga tema teod on kurikavalad ja ta kõrge kaarega eetikale ning seadusele sülitab, siis kellele jääb vastuse koorem?

Selgub (ja jääb vähemalt veenvalt mulje), et tegemist on heauskset tootjat ära kasutanud libakujundajaga, kes kasutab oma kujundustöödes ebaausaid võtteid. Firma seda sel hetkel muidugi vist veel ei teadnud, vähemalt ma loodan nii, sest kirjutasid nad oma firma FB lehel toreda küünlapildi alla avalikult, et antud kujunduse on teinud just “SEE teine disainer ja kunstnik”. Mmmmm, ok. Selle disainer-kunstniku tegelane seal purgil on käinud sama juuksuri juures, kus minu tegelased ja ühtlasi on ema talle selga õmmelnud samast materjalist kleidi või palitu? Jah, käed on kuidagi peitu jäänud, aga see ei suuna mõtteid kellegi teise kujunduse juurde. Isegi kanga materjal ja värv on samast vabrikust. No andke kannatust! Mul on seesugune hingesugulane, kes veab jooni täpselt sama kaare ja konarusega?!

Aastate jooksul olen näinud inimesi, suuri ja väikeseid, nõusolekuga ja ilma, valdavalt enda tarbeks minu joonistusi joonistamas ja muul viisil kujutamas (tordist vilditud teki ja seinamaalinguni), ma teen liigagi selgelt vahet, kui on püütud jäljendada ja tabada ja kui on püütud üksühele minu tööd enda oma pähe esitleda nii, et ka juuksekarv teeb oma viguri just selles ühes ja kindlas kohas. Kokkusattumus?! Pole esimene kord mu elus.

Firmal on kurb, sest nad olid rõõmsad oma toreda toote üle. Mul on ka kurb.

Pisut aega hiljem soovib keegi minuga FB privaatselt rääkida. Ja näe, ongi (liba)kujundaja isiklikult! Ju ma olen elus selliseid vingerdisi juba omajagu näinud, sest vastikusest muigama ajas vaid see libe loba, millega ta ennast vabandada püüab. Parim kaitse on rünnak? Mitte alati! Tema räägib aiast, mina pistan august natuke vastu, et aiast pole vaja rääkida, ikka august! Ikka ainult august! Ta teeb näo, et ta ei saa aru, et kõik on selge ja iga ta sõna kaevab auku tema jaoks vaid sügavamaks ja sügavamaks. Vingerdab, mis kole.

Kui Andreas koju jõuab, olen ma üsna ühepoolse vestluse väidetava küünlapurgi kujundajaga juba maha pidanud. Tõlgin Andreasele kiirelt tolle arrogantse etteaste, kus inimene püüab mind veenda, et see ongi tema stiil ja tegelikult olen mina teda hoopis kõik need aastad plagieerinud järelikult. Kõik need aastad oma sarnastel sadadel joonistustel paberil, ekraanil, toodetel? Aga tema joonistas “sedaviisi” juba aastal 1991, kui ta ühes Eestimaa ääremaa nurgalehes koomikseid joonistas või midagi sellist. Mina pidavat minema raamatukokku neid otsima, sest seal olevat selge tõestus, et too küünlapilt on tema, mitte minu, looming – ikka pikad peened käed ja suured ninad ja mummsilmad – mitte täppsilmad jne.

Tema tööde sarnasus minu töödega? Absurd, sest näidata midagi ligilähedast, mis isegi eos meenutaks midagi ja mis kinnitaks, et too plika seal küünlal on tema joonistatud, tal pole. Jätan siikohal need kaks katset presenteerimata, mida ta enda töödena veel esitles, sest halba disaini leiab kahjuks liiga sageli. AGA võtke teadmiseks, et muuhulgas on tema kujundatud vist ka kuulus kollane naerunägu (olgu-olgu, julmalt must  huumor!), sest ta kinnitas, et üks seesugune kujundustöö ühe ürituse avalikuks reklaamimiseks on tema autorilooming – ainus joonistuse moodi asi seal on kollane naerunägu. Ma ei oska seepeale midagi enam arvata.

Nii, aga siis, kui Andreas koju jõuab, viskab ta ekraanile vaid pilgu ja nihutab selle siis 35 cm vasakule. Seal on kuhi kaustu, mille otsas on kilekott mu titaraamatutega. Jope seljas, porised saapad jalas, möirgab ta vihaselt naerda ja teatab:

“Ma vean kihla, et see pilt on sellest raamatust!”

“Kas just samast, aga sellest ajastust raudpoltkindlalt!” noogutan ma väsinult kaasa.

Tan kargab ka ligi, võtab sama raamatu teise koopia ja lappab. Ma vaatan ka. Jääme kahe pildi juurde pidama.

Kuigi “disainer-kunstnik” on pildi oma jõududega arvatavasti vektoriseerinud ehk enda arvates siis minu joonistuse enda omaks teinud, siis miskipärast pärineb see ühelt konkreetselt pildilt just minu enneaegse tita raamatust. Klappimist juuksesalkude vahel on ebaloomulikult palju. Isegi nii palju pole ta viitsinud muuta ja oma jura varjata, et pilti peeglisse pöörata vms. Ka küünlapurgilt puuduvatele tüdruku kätele on lihtlabane selgitus korraga olemas. Oleks see kõik lihtsalt sarnane ja meenutav, aga pole ju! See on sulaselge vargus.

Muidugi, mu raamat on aastatega mitmes liinis ja vormis kättesaadav olnud kellele iganes ja oma eesmärki kenasti täitnud, aga et keegi sellest enda nime all kujundustööde jaoks materjali maha viksib, vaat see on uus tase. Sellele, et selle raamatu pilte õdede-hooldustöötajate ettekannetes kasutatakse, olen ma läbi sõrmede vaadanud. Eks eesmärk on neil veidi teine ja märksa õilsam. Antud juhul on tegemist tootega, mille ainus loomise eesmärk on läbi rõõmu valmistamise kasu saada. Nii lihtne see ongi. Arvas too enda võõraste sulgedega ehtija tõesti, et Eesti on nii suur, et see välja ei tule? Ju vist. Muuhulgas arvas ta ka, et mina olen loll nagu lauajalg ja kui heaga mind vaikima ei saanud, siis tuli uus katse. Sel korral ähvardusega:

“Tere Eva – vaatasin üle sinu kommentaarid XXX lehel ja juhul kui need ei ole homme hommikuks kustutatud, siis pean mina pöörduma kohtusse oma nime laimamise tõttu. Palun eemaldada mind solvavad kommentaarid XXX postituse alt, sa ei ole isegi tutvunud minu töödega ega antud kujundusega!”

Aa, et tema läheb kohtusse, sest mina laiman teda? Tore. Aga kui mina lähen kohtusse, et tema varastas minult? Minu palvele näidata mulle midagigigigi ligilähedast, mis veenaks mind, et tema stiilil on minu stiiliga MINGIGI suhe olemas, ta ei vastanud juba eelnevalt.

Soovin talle lahkelt kohtusseminemamises edu, sest no mida pean ma selle teadmisega peale hakkama? Et kaamel pole kaamel ja lehmad tegelikult ikkagi lendavad?

Ma tahtsin jätta ametliku kirja kirjutamise esmaspäevaks, sest esiteks olin ma eile õhtul puruväsinud ja haige ja valutasin pead, kui kogu see absurditeater algas. Mul oli olnud hull päev ja veel hullema tempoga nädal ja olulised tegemised ka nädalavahetusel ootamas. Aga ei, asi oli juba nii kuum, et enam ei saanud. Pidasime tiimiga nõu ja kirjutasin eriti pehme ja leebe ametliku kirja ka tootjafirmale:

 

“Tere

Kirjutan Teile seoses roosa emadepäeva küünla kujundusega.

Ei kulunud tundigi, kui kaks tuttavat kirjutasid mulle paralleelselt ja rõõmsalt, kas ma olen teinud Teie firmaga koostööd emadepäeva küünla kujunduse osas. Olin hämmingus, kuna mu stiil ja pilt olid sellel eksimatult äratuntavad. Olukord jahmatas… Sellest ka minu esmane reaktsioon.

Lisan siia kirjale ka kiire võrdluse teie küünlakujunduse ja käepäraste piltide vahel. Ja veel ka detailsema pildi võrdluses ühega neist kohakuti. Kuna küünal on kumer ja pilt veidi ülevalt alla, mitte otsevaates, siis teatav väike erinevus on mõistetav, samas sarnasusi on ilmselgelt liiga palju.

Nõustun, nagu kinnitasin ka Teie FB lehel, et idee ise on väga armas ja mul on ühelt poolt rõõm näha enda joonistust sellel küünlal. Teisalt kõik see, kuidas mu pilt sellele kujundusele jõudis ja mis sellega nüüd kaasnenud on väidetava kujundaja poolt, on inetu. Tema rünnak minu suhtes kukkus haledalt läbi ja mul on kahju, et nii mina kui Teie sellise keerulise olukorra ees seisame. Kahju enda ajast ja närvikulust ja Teie mainele kaela sadanud prohmakast.

Ma soovin uskuda, et te olete antud loos heauskne kannataja ja oskan omalt poolt hetkel lahenduseks pakkuda järgmist:

Te kasutate/mainite antud toodet esitledes/reklaamides (FB, koduleht/veebipoodi, muud võimalikud kanalid) kujunduse pildi autorina minu, Eva Herrera (lastekunstnik) nime ja ma saan hüvitiseks kena kastikest nimetatud küünlaid.

Mina omalt poolt korjan ära teie lehelt pildi alt enda kommentaarid ja jagan rõõmsalt enda blogis ja FB lehel Teie antud toodet.

Parimat soovides

Eva Herrera”

 

Selline siis kiire klapitus küünlapurgi ja minu raamatupildiga. Klapp on ebanormaalselt tabav. Kui võtta fail, mille too eetikavaba proua on oma tööna küünlafirmale esitanud, siis ma pakun, et klapp tuleb veel kurjem, sest antud hetkel on küünlast tehtud foto kumeral purgil ja suunaga veidi ülevalt alla, mitte otsevates. Et nagu päriselt viitsib ja julgeb keegi selliste asjadega tegeleda?!

 

 

Oleks selle pildi autor mõni Sitsiilia külakese memm või keegi teine kaugem, siis võib-olla tõesti ei tuleks see kõik kunagi välja ja emad saavad roosadest küünaldest rõõmsalt rõõmu tunda ning küünlafirma ja libakujundaja saadud tulust oma naudingu. Jäägu see selliste tegelaste südametunnistusele, aga antud juhul tundub, et selle inimese kujundustöödes pole iial mingit endapanust olnudki?

Tänane hommik on toonud juurde nii palju inimesi, kes astuvad ligi umbestäpselt nii “Oo, mis värk selle küünlaga on, ma vaatasin kohe, et see on ju sinu joonistus!” No ongi minu joonistus. Lihtsalt mitte minu teadmisel.

Vastust veel pole. Laupäeva hommik ju kah. Eks vastus määrab, mis edasi saab. Seadus paraku on minu poolel, aga esialgu puudub mul vähim ambitsioon asja nugadele ajada ja käsitlen tootjafirmat teatud mõttes kaaskannataja ning libakujudaja ohvrina. Aga noh, kui vaja maid jagada, siis eks me jagame neid, sest õiglustunne lihtsalt ei luba meil asja nii enam jätta, tegemist on tulusaamise projekti, mitte millegi muuga. Kõigi nende nimel, kes selliste süüdimatute tädide pärast kannatanud on, väärib see kõik hetkel khmm… küünlaid.

Pilt nende lehel, mille all disaner-kunstnik endale mitmel korral pika õhtu jooksul vee peale tõmbab, on aga endiselt alles. Koos minu ja paljude teiste kommentaaridega. Tema eileöised haledad katsed tõestada, et tal on antud küünlapildi loomisega mingigi seos, on ka alles. Ta väitis õhtul, et läheb magama ja siis läks paanikas kähku joonistama, et näidata, et ka tema stiil on minu omaga sarnane. Klopsis siis midagi kokku, aga noh, ka see katse kukkus tal kolinal läbi. Paraku. Oleks tal mingigi anne, austus ja ausus koore ja kupli all, siis ju ta oleks alustanud vabandamisega, enda hulgaliste sarnaste tööde eksponeerimise ning enda tekitatud kahju korvamisega. Aga parim kaitse on rünnak isegi siis, kui sa tead, et oled kõigi reeglite vastu eksinud ja julmalt varastanud? Rünnak, hoomamata kus, kuidas ja kelle pihta, oli antud juhul liiga vale valik. Seda sügavam on nüüd tema disainer-kunstniku mutiauk. Kaitseks taevas ja maa loojaid ja tootjaid seesuguste soperdiste eest.

Ilmselgelt see lugu jätkub. Nagu näha, ei peagi olema kuulus Prantsuse kunstnik, et seesuguse kuritöö ohvriks sattuda. Saab ka meil siinsamas. No nii… omavahel ja väga julmalt ja julgelt. Kurb ja vastik. No tõsiselt, noh!

 

Värskendus: Kirjale on saabunud vastus ja pildid on nüüd FBst maha võetud. Mul on need targu kõik kenasti printskriinidena muidugi salvestatud. Kuna mul on täna ja homme tihedalt tegemisi, siis vastusega läheb aega. Mida ma aga kohe oskan ütelda, siis seaduse järgi on mul õigus saada näiteks kasu antud toodete müügist kuni selleni, et mul on õigus keelata neil antud toodet sellisel kujul üldse levitada, sest sellel on minu pilt minu nõusolekuta ja nõuda enda joonistuse sellelt eemaldamist/asendamist või lepingu sõlmimist ka mulle sobivatel tingimustele. See võib päädida sellega, et nad trükivad ja vahetavad välja kõik olemasolevad küünalde etiketid. Ja vinti annab veel keerata. Seega minu nime mainimine antud joonistuse autorina on praeguses olukorras leebeim viis asi kiirelt ja valutult lahendada. Just nende jaoks.

Eks ma hoian teidki kursis 🙂

 

Lugu jätkub siin…

#mustlumi

Depressioon on osa mu minevikust ja argipäevast. Paljud teist teavad neid mu lugusid, aga panin nad tervikuna kokku musta lume jutuks. Ka pealtnäha kõige rõõmsamal võib taskus või südames sügaval olla oma vari. Nii lihtsalt on. Ka nii saab elada. Ja vahel ka rõõmus olla.

***

Südatalv. Ma olin 21 aastat vana, kui mu esimene rasedus peetus. Seda kõike imelist jõudis mu elus olla vaid paar intensiivset nädalat, aga see tähendas mu jaoks kõike. Ja siis kukkus kogu maailm kokku. Kogu kindlus, elutahe, jaks, jõud. See kõik on siiani mu peas nagu film. Venivad kaadrid ja nende vahel õe tige urahtus, kui puhastuse ja narkoosi eel kätt kanüüli eest tahtsin ära tõmmata. Mul polnud elus olnud ühtegi füüsilist häda, ei ühtegi kanüüli. Öö otsa olin ma haiglas olnud teadmisega, et lapse süda enam ei löö ja raiunud endale, et see pidi olema viga ja ju nad ikka ei näinud õigesti, aga seal ma olin, ja õde urahtas mu nõeltorke valu peale: „Ja sinusugune tahtis veel sünnitada?“

Auk.

Kaks päeva hiljem läksin ma kooli. Mul oli oluline ehituse loeng  ja kui mu elus pole enam last keda oodata, siis ma pean ju normaalsesse ellu tagasi pöörduma? Pigem kohe, et poleks aega kurb olla. Ja siis kohtusin koridoris sõbrannaga, kes nõudis, miks ma eile ta kõnedele ei vastanud ja miks ma nii lopergune välja näen. Kangutasin enda seest sõnad, millele ma mõeldagi ei tahtnud, jõuga välja. Sõbranna vihastas, et ma talle kohe ja kõige esimesena ei olnud kõigest rääkinud.

Auk.

Nädal hiljem sõitsin Tallinnasse vanemate juurde. Paar tundi hiljem tagasi Tartusse, sest ma ei suutnud seal olla. Ma ei olnud jõudnud neile veel rääkidagi, et ma last ootan ja kuidas pidin ma neile rääkima, et ma nüüd enam ei oota. Ja vahepeal oli ka mu kätt palutud ja sellest ei olnud ma vanematele ka rääkinud. Kas ja kuidas sellistest asjadest räägitakse? Tartusse tagasi jõudes helistasin emale ja palusin nuttes tulla tal kohe Tartusse. See kõik juhtus ühe kuupäeva sees, mil ma ennast nii väga kokku püüdsin võtta ja abi otsida. Ema tuli. See üks ja ainus kord. Rääkisin talle ettevaatlikult kombates oma loo. Tema reaktsioon oli pigem kergendust täis ja üle huulte pudenes lause, et aga nii ongi ju parem.

Auk.

Lõputa auk.

Need sõnad ja laused on ainsad, mida ma sellest ajast meenutada suudan. Kõik need sõnad on verivalusalt mu sisse kriibitud, kuigi ma hiljem suutsin need endale lahti harutada ja mõista, et keegi neist ei mõtelnud ju halba. Nad lihtsalt ei osanud asju näha nii nagu mina nägin ja tunda nii nagu mina tundsin. Need sõnad näitavad mulle tänase päevani KUI oluline on sellisel hetkel valida, mida, milla, kus ja kuidas teha ja ütelda.

Edasi tuli kuudepikkune auk. Ma magasin päevad ja magasin ööd. Ei söönud. Ei käinud väljas rohkem kui kord päevas koera tungival nõudmisel. Ja kuna ma elasin üksinda, siis oli mul rahus võimalik sedasi oma kookonis lihtsalt hääbuda. Koolis ei käinud ma juba tollest õnnetust ehituse loengu päevast alates. Ma ei suutnud. Telefonile mitte vastata oli väga lihtne. Kui üks sõber mu juures telekat poleks käinud vaatamas oma võtmega, siis ma oleksingi sinna vist kadunud.

Ja siis saabus kevad. Valgust oli liiga palju. See oli valus ja vastik. Ärritav. Ma olin alakaaluline ja ainus, mida ma tahtsin, oli mitte olla. Mu elul ei olnud ilma lapseta mitte mingit mõtet ja ma teadsin, et keegi nagunii ei mõista mind. See laps polnudki ju laps – see oli ju vaid mingi viljastatud munarakk?! Ju ta oli kohe alguses siis mingi veaga ega pidanudki kunagi sündima – loodus on tark, loodus teab ise?! Sa oled veel nii noor, küll sa jõuad veel ja veel?! Seda kõike olin ma kuulnud ja ma ei otsinud võimalustki enda maailma lõpust ja suurimast ängistusest rääkida. Kõik oligi päriselt kadunud.

Ma ei mäleta, kuidas ma me peretuttavast psühhiaatri juurde jõudsin, aga mäletan, kuidas ema mu ta kabineti ukse vahelt sisse lükkas ja ma seal ma siis istusin. Teatasin kuivalt ende ette vahtides, et ma ei taha elada. Ok, korduv depressiivne episood? Ta pakkus, kas ma tahaksin mõneks ajaks haiglasse jääda. Ma ei tahtnud. Tahtsin vaid tagasi enda urgu.

Ta kirjutas mulle antidepressandid. Mul oli täiesti ükskõik kõigest, aga ometi võtsin ma igal hommikul oma rohe-kollase kapsli. Kuu aja pärast oli vist juba natuke inimlikum olla? Ühel päeval astusin ma poest tulles läbi lapsehoidjaid välismaale vahendavast kontorist, täitsin paberid, päev hiljem võtsin koolist, kuhu ma vahepeal jalgagi tõstnud ei olnud, akadeemilise ja nädal hiljem olin ma Prantsusmaal kahe lapse lapsehoidja. Ma olin teadlikult valinud väikesed lapsed – aastane tüdruk ja tema kuune õde. Ma tundsin, et mul on seda vaja. Mul on vaja keskkonna täielikku vahetust. Mul on vaja seda kogemust väikelastega ja kedagi, kellele kinkida enda lapsele kootud imearmsad riided ja mänguasjad, et keegi neist rõõmu tunneks ja hea tunne edasi kanduks. Ma ei suutnud neid hävitada ja niisama annetuskasti visata. Mul oli vaja näha neid kellegi seljas, et rahu saada.

Ma pidasin lapsehoidjana vastu napilt kaks kuud. Ma ei suutnud elada kohas, kus kaks pisikest olid pikad päevad minuga, nägid oma ema parimal juhul õhtul vaid viivu. Kõike tegin paratamatult nendega mina. Ka õhtul oma eraldi tuppa viisin ma nad magama. Suletud ukse taha. Üksi. See oli vale. Minu ettekujutus lapsesaamisest ja kasvatamisest oli nii sügavalt erineva sellest, et ma lihtsalt ei suutnud…

Tagasi oma koju ei suutnud ma ka minna. Liiga raske oli seal üksinda olla kõigi nende emotsioonide ja mälestuste sees. Rentisin enda elamise välja ja sukeldusin hullumeelsesse tudengiellu taas tagasi. Ümbritsesin end maapealse põrguga. Naerdes ja nuttes samaaegselt. Sundides ennast. Vahepeal olin ma ise vähekenegi tugevamaks saanud. Vaevu. Aga siiski. Pealtnäha toimisin ma küll üsna kabedalt. Minu sisse ei viitsinud keegi näha. Võib-olla ma ka varjasin hästi.

Pool aastat hiljem märkasin ühel hommikul, kuidas läbi raagus kastanivõrade paistab tuppa päike ja see on hea ja soe tunne. Läks veel tükk aega enne, kui ma ennast päriselt paremini tundma hakkasin. Emotsioonid lehvisid mäest üles ja alla. Jõuga lükkasin nad üles ja kolinal tulid nad vahel alla. Vahel ma murdusin. Aga enamuse ajast põgenesin iseenda eest ja mängisin mõttega elust ja surmast. Mis oleks siis, kui… ja siis kui… Kirjutasin oma tundeid endast välja. Hüvastijätukirju. Need jäid minuga ja on kusagil siiani alles.

Ma olin nii katki ja uue talve tulek tegi mu veel rohkem katki. Otsisin paaniliselt uut suhet, et ma ei peaks üksi olema. Pool aastat hiljem abiellusin. Sellest kuu hiljem kolisin üksinda Soome õppima. Kaheks pikaks aastaks, mis neelasid mind oma intensiivuses enda sisse ja lasid mul tegeleda kõige muu kui enda murega. Ma harjusin neid tundeid kontrollima.

***

Viis aastat hiljem, jälle talvel, olin ma jälle natuke rase. Hirmunud. Ettevaatlik. Lootusrikas. Käisin hoolega vereanalüüse andmas ja mitu korda ultrahelis. Mu rasedusest teadis vaid mu lapse isa. Varjasin kiivalt ja hoidsin vaid endale seda hella ja imelist uudist. Ma tahtsin uskuda, et kui keegi ei tea, siis suudan ma last rohkem kaitsta.

Päeval, mil ma elus esimest korda tunnistasin, sõnadega, et ma olen õnnelik… sellele järgneval päeval kadus kõik…

Haiglas puhastuselt tulles läksin ma otse poodi. Toidupoodi. Ostsin kõike, mis mulle vähegi meeldis või kunagi oli huvi pakkunud, aga mille ostmist ma edasi olin lükanud aega, mil ma seda endale lubada saan. See pidi olema minu viimane õhtusöök. Apaatsus. Aga miski hoidis mind siiski elu küljes kinni.

Võtsin töölt haiguslehe. Kauaks. Perearst, muhe inimene, teatas mulle, et ma peaksin Pratchettit lugema, jutustas pool Kettamaailma mulle lahti ja lasi mu rahus koju puhkama. Mul oli depressioon, aga ma raiusin endale, et ma saan sel korral ravimiteta hakkama. Kaks kuud hiljem lahkusin töölt omal soovil. Ma ei suutnud tagasi minna. Ma ei suutnud rääkida ka enda teise lapse kaotusest, sest ma polnud ju kunagi rääkinud, et ma rase üldse olin. Kuidas ma siis sedasi teisi lähen selle ebamugava teemaga koormama, kui neile ka mu rasedus rõõmu ei valmistaks?

Sel korral olid vähemalt arstid aktiivsemad ja uuriti, miks seegi rasedus peetunud oli. Suve alguseks oli teadmine, et ma ei saagi lapsi. Ja suve lõpuks olin ma rase. See oli keeruline rasedus. Isegi väga. Ma olin 6 kuud rase, kui ma esimest korda iitsatasin oma perele ja paarile sõbrale, et ma last ootan. Ma kartsin veel ka ajalist last sünnitama minnes, et äkki see rasedus nüüd ikkagi katkeb.

Läbi kõikide imede sain ma maruvahva lapse emaks. Tema tulek võttis ära ängistuse ja röökiva valu, mida eelmised kaks tulemist ja minemist olid endast minu sisse maha jätnud. Minu maailmas oli see üks ja sama laps, kes minu juurde teed otsis. Mul oli sedasi lihtsam seda endale talutavaks muuta. Lapse sünd lubas mul ühel hetkel lahti lasta mu peetunud raseduste ultrahelipiltidest ja positiivsetest rasedustestidest, mida ma enda lähedal alati hoidsin. Need olid mu ainsad mälestused mu esimestest lastest ja ilma nendeta poleks ma edasi suutnud minna. Lapse sünd andis uue hingamise, aitas tõeliselt edasi liikuda ja lasi mul vanad valusad mälestused tuhana tuulde puhuda.

Elu keeras uue lehekülje. Uue peatüki. Ja läks edasi. Mitte, et ma vahel mõttega ei mängi, kui vanad oleksid praegu mu esimesed herneteraksed. Ja mida ma teile kõigile öelda tahan, kes te mühatate, et selline terake pole veel kellegi laps. Aga on ikka küll. Ka veel palju pisem, ainult mõte või lootus loeb ja võib vallandada tugeva kaotuse reaktsiooni. Iga kuu. Ja kui sa oled näinud ekraanil selle hernekese südamelööke, siis see laps elab su sees väga päriselt ja igavesti. Minu esimene herneke saaks sel aastal juba uskumatud 19, aga ta oli pikalt teel ja on siin minuga ja saab nädala pärast 13 ja selle eest olen ma lõpmata tänulik!

***

Kui mu teine laps liiga palju enne aega sündis ja me mõlemad teispoolsusele liigagi lähedal olime, tõotasin ma endale, et ma ei luba endal enam iial mõtelda valusaid mõtteid enese tapmisest. See oli pöördeline hetk. Vabadus ja kohustus samaaegselt. Mul oli põhjus ja vajadus ja tahtmine olla. Alati. Mis ei tähenda, et vahel võib meel väga hämar olla ja elu pole mingi roosamanna. Oluline on oskus leida üles need helged hetked, mis kannavad.

Kurvameelsus pole mu juurest kunagi lahkunud. Ta on mu sees peidus alati ja igal hetkel. Mu üdiolemises. Aga ma tulen temaga toime. Enamasti. Ta hiilib mu ümber, aga ma püüan teda mitte toita. Ma võin isegi ütelda, et me oleme natuke nagu sõbraks temaga saanud.

On olnud aeg, mil mulle tegid haiget teiste rõõmsad ja õnnelikud tegemised. Uued lapsed, suhted, pulmad, perepildid, reisid, töökohad ja niisama kõiksugu õndsad õhkamised. Olgu need siis päris või teiste ja enda veenmiseks väljanäitusele pandud. Ma sain ju oma peas aru, et need ei ole minu kiusamiseks – inimesed elavad lihtsalt oma elu, nii hästi või halvasti, kui nad oskavad, ja neile ei tule pähegi, et see võib kellegi jaoks väga valus olla. Ebaõiglane. Isegi vale. Neist hetkedest olen ma enda järgnevasse ellu võtnud kaasa selle teadmise, et alati võib taustal olla keegi, kelle jaoks minu rõõm ei saa olla tema rõõm ja see on ok. Selle pärast süüd tunda, et sa ei suuda tulla ja olla ja kaasarõõmustada igal erilisel hetkel, pole vähimat vajadust. On täiesti ok katkestada suhteid, kui ei suuda taluda õnne ja rõõmu ja on ok mõne aja pärast tagasi pöörduda. Eksju?! Me kõik püüame siin hullult marutavas maailmas ellu jääda ja oma majakat otsida.

Mul on alati olnud võime teiste jaoks maailma rõõmsamaks värvida. Juba lapsena. Iseenda jaoks olen ma pidanud seda aga õppima. See on sisemine tung, Ellujäämise vajadus. Ja see on ka see, mis Andreast algusest peale võlub. Tark jõud olla ja jääda ja leida see põhjus. Julgus kuulata ja olemas olla. Kui ta ütleb, et ta enam ei oska ega taha ega suuda, ta tahab pigem surnud olla, siis ma ei kuku hurjutama, et ohh, ära räägi lolli juttu ega kihuta talle esitama nimekirja miljonist põhjusest, miks ta nii ei peaks mõtlema. See lollide mõtete lause pärineb mu emalt – vähe on neid, kellele ma olen need mõtted otse välja ütelnud, enda, Andrease, me poiste kohta. Ema on siis ikka ütelnud, et ma lolli juttu ei ajaks. Aga mul on hea meel, et ajas on ka temale mõistmine lähemale jõudnud, et hurjutamine ja mitterääkimine ei ole lahendus. Ja neist asjadest rääkimine ei ole ähvardus vaid appikarje. Jaa, on neid, kes tegelevad ka ähvardamisega, aga ka siis tuleb pigem uurida, mis selle taga tegelikult on. Neist asjadest tuleb rääkida, sest ainult siis saab kibe mürk lahustuda.

Meil on tundeid, millega tuleb vahel rinda pista, mida tuleb hajutada ja hekseldada. Eitamine ja varjamine ei aita. Need tunded elavad meiega koos ja pääsevad vangikongidest vahel välja. Vahel väga välja ja neelavad meid alla. Neid tundeid ei pea kartma, neist tuleb rääkida. Kui neid ei kuulata või ei mõisteta, siis tuleb neist järgmistele inimestele rääkida ja otsida nii kaua kuni need tunded päikest kannatavad ja toetajad, kes selle teadmisega toime tulevad, püsima jäävad. Kindlana. Kartmatuna. Inimestena.

Võib-olla jäi teile silma, et ma mainisin ka me poisse? Tan on alati kergelt kurvameelne olnud. Väga tundlik. Vanc elab selle ametliku diagnoosiga teist aastat. Teistmoodi kui Tan ja meie teised. Kas me elame hirmus? Ei, me ei ela hirmus. Oskus elada teadmisega, et sellised mõtted ja tunded on ok, aga alati on olemas teine ja palju suurem valik ja võimalus, mis vajab meeldetuletamist ja läbirääkimist ja vahel ka tõestamist, on lihtsalt elu ja olemise osa. Seda ignoreerides oleksime me vaid pimedad. Seepärast jagage neid lugusid ja julgege kuulata lõpuni, et need jõuaksid kaugele, jõuaks nendeni, kes neid lugusid kõige enam vajavad, et oma lugusid sõnastada ja jagada.

Depressioon ei ole kole koll, kes kükitab nurgas ja teeb hirmsaid hääli. Ta pole keegi, keda saab pesuveega koos aknast välja visata. Ta on mitmepealine lohe ja tuhande näoga muunduja, vinduv ving ja sulva lumi. Ta on meie kõrval, hingab kuklasse, on meie sees ja meie ümber. Vahel kägistab. Vahel piitsutab. Vahel petab. Vahel laseb olla. Ka pime näeb teda ja kurt kuuleb. Ta lihtsalt on. Aga temaga koos saab elada. Kui ta liiga kurjaks muutub, siis saab tema tahet kärpida, et tugevam oleks olla. Valgus ei pea alati vallutama. Ta peab pimedusega tasakaalus olema.

***

Minu nädalavahetus möödus kõige armsama ja turvalisema grupi keskel kriisiabi kogemusnõustamise koolitusel leinateemat risti ja põiki lahates. Teise päeva lõpuks pugesid need pehmed jänkud pildile.

Koos on parem. On kergem. Päriselt.

Naiste vastu suunatud vägivald

Täna on naistevastase vägivalla vastu võitlemise päev.

See teema on minuga olnud palju aastaid. Nii isiklikus plaanis, millest olen kirjutanud iseenda loos kui ka lihtsalt väga lähedalt läbi parima sõbra kogemuse, milles Älin rääkis lähemalt enda loos. Ka minu # Me Too lugu räägib enda eest mitmel kujul.

Kui ma läksin õeks õppima, siis juba esimesel aastal juhtus nii, et ma sattusin varasema õppekava järgi õppijatega koos kuidagi läbi pisikese ime ja suure õnne vabakuulajaks vabaainesse, mille kandvaks teemaks oli vägivald. Aine, mis võiks ja peaks sellisel kujul olema olemas kõigi õdede õppekavas kohustuslikult ja väga intensiivselt, sest kui õed ei oska märgata ja käituda sellises delikaatses olukorras, siis kes üldse veel? Ainul politsei? Lastekaitse? Selleks ajask võib asi olla kestnud juba päratut kaua…

Käsitlesime selles aines nii vägivalda laste suhtes kui ka vägivalda naiste suhtes. Jah, vägivalda esineb lähisuhtes ka meest vastu ja sellest olen ma rääkinud näiteks siin. Ja laste suhtes toimepandud koletegudest olen rääkinud varasemalt veel ka siin. Millest ma veel rääkinud ei ole, on see, kuidas toetada ja aidata vägivallatsejaid ja aidata nende lähedastel muutunud maailma pildi ja purunenud lootuste ja unistustega toime tulla. See on samamoodi vajalik. Lihtsalt kusagil mujal ja muudmoodi.

Aga tänane päev tuletas mulle meelde just naistevastase vägivalla ja selle, et kahel aastal olime me Annikaga koos kahe ämmakaga õdede poole pealt need üliõpilased, kes juhendajate suunamisel tegid Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli raamatukogu stendile väljapaneku just sellel teemal. Otsisin selle meie esimese kursuse ettekande esitluse üles ja kuigi seal ehk on mõned andmed veidi aegunud ja allikate ja viitamistega saab norida ning sisuliselt võib midagi puudu olla, siis ometi on see veel üks oluline pisike asi, millele pilgu pealeviskamine võib siiski pigem kasu kui kahju tuua.

Hoidke teineteist ja julgege märgata, näha, tunnistada ja tegutseda, sest ainult hoolides, toetades ja julgustades saame me seda maailma paremaks paigaks muuta! <3

 

[x_slider animation=”slide” slide_time=”20000″ slide_speed=”650″ prev_next_nav=”true”]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie1.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie2.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie3.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie4.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie5.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie6.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie7.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie8.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie9.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie10.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie11.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie12.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie13.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie14.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie15.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[/x_slider]

 

Lisan igaks juhuks siia need samad slaidid ka piltide kujul. Ehk on nii erinevatel ekraanidel lihtsam neid vaadata?

 

Pühendan selle loo tänase päeva puhul ja vägivallatuma maailma nimel kallistades kõigile neile naistele, kes alles argsi taipavad, kes juba siplevad ja väljapääsu otsivad ja neile, kes selle tee on läbi teinud ja end valguse kätte tagasi võidelnud. Kallistan ka neid, kes ikka ja jälle läbi paratamatuse ja muude põhjuste tagasi vajuvad. Ainus, mida ma kindlalt öelda oskan, on see, et te ei ole üksi ja sellest kõigest ON väljapääs. Ausalt! See väljapääs on olemas ja meie kõigi asi on teha selle nimel tööd, et see väljapääs oleks selgemalt ja julgemalt märgistatud ja seal teisel pool ei ootaks vaid tühjus ja üksijäämine. Koos suudame me paremini!

<3

Kuidas patsid päeva päästsid

Vanc oli jube üleeile kahtlaselt vaikne. Poiss, kes muidu enamuse ärkveloleku ajast nagu pisike Billy Elliot kepsutab ja kargab, püsis üsna paigal. Eile lõuna ajal hakkas ta köhima. Kuivalt ja haukuvalt. Ta pole nii ammu enam haige olnud, et ma olen sellega harjuda jõudnud. Köhasiirupit meil kodus varuks ei olnud. Viimase põhja sai Andreas kevadel endale.

Erinevalt imelisest Eestist, lähevad siin apteegid ja poed laupäeva pärastlõunal esmaspäevani lukku ja kui sa suvatsed haigeks jääda pühapäeval, siis palju õnne. Sellist asja nagu valveapteek pole olemas. Võib-olla kusagil kaugel, suures linnas. Aga meie oleme siin pisikeses väikelinnas ja peame siin hakkama saama. Kuigi mul polnud köhasiirupit, on mul ühes kohvrikeses koos kõik muu hädavajalik, et Vancu hingamist kergendada.

Õhtupoolikul küsib ta ise, kas ma talle “tossu” saan teha. Selge, kui ise küsib, siis on ilmselgelt juba vaja. Elutoa akna on ta juba ise varem ristseliti lahti kiskunud, et “toas rohkem õhku oleks”. Jahe vihmamärg niiskus sobib talle. Kui sinu ühest kopsust on kolmandik puudu, siis on iga köha veidi karmim, kui niisama köha kahe tavalise kopsuga inimese jaoks.

Kaevan nebulisaatori välja. Pulmicort, mida ta oma elu esimesed kolm aastat igapäevaselt kaks korda päevas “tossutas”, on just aegunud, sest meil pole seda üle kahe aasta kordagi vaja läinud. Kuna ma neid pakendeid olen korrektselt säilitanud, siis pole sel ravimil häda midagi. Avan uue karbi uue fooliumpakendi ja naksan selle küljest ampulli. Pool ampulli koos füsioloogilise lahusega kopsikusse ja tossutamine algab. Väljahingatav õhk tossab ja Vanc ajab vaba käe pöidla reipalt püsti. Parem on.

Selleks ajaks, kui ta Vanc peaks magama minema, on tal palavik tõusnud. 38,1 kraadi ja alles tõusev temperatuur. Kuigi ta keha hõõgub, on jalatallad alles jääkülmad. No olgu, mõõdame poole tunni pärast siis uuesti. Õues sajab lumelaadset toodet, mis maas kohe sulab. Enne loojangut oli õhutemperatuur 18 kraadi. Arusaadav, et maa on veel üsna soe.

Tossutamisest on mõned tunnid möödas. Hingamine on vaevalisemaks muutunud. Ma kuulen ja näen seda. Voodi serval istudes on Vancu selg küüru tõmbunud. Tema ülakeha nõjatub ettepoole, sest nii oli lihtsam hingata. Olgu. “Hambutu jõehobu” ehk pulssoksümeeter ampsab ennast sõrme külge. 92… 93 korrigeerime asendit. Pool minutit hiljem 94… avan akna ja tuppa lehvib jahedalt niiske tuulehoog.  Andur näitab 96. Sellega jääb rahule. Köha haugub. Valu pole. Jalatallad on kehast märkimisväärselt jahedamad. Seega palavikumõõtmise teen nii veerand tunni pärast uuesti, mitte enne.

Vanc joob vett ja uinub.

Kaevun oma kappi. Ma tean, et mul on kindlasti olemas vähemalt üks pudel Ventolini. Täna öösel võib seda vaja minna. Leian kaks kinnist pudelit, ühe säilivusaeg on tulevas ja teise oma ületulevas aastas. Väga hea. Värksendan mälu koguste osas, sest Ventolin on see ravim, mida ma ise endiselt kohutavalt kardan. Need kümnekordsed annused, mis ta omal ajal 5kuuse (korrigeeritult 3kuusena) haiglas õe eksimuse läbi sai ja ma nende ravimitega ta oma käega oleksin ära tapnud, on mu mällu jätnud sügava templi. Kiirabis suurtega Ventolini kasutada polnud nii hull, eriti kui oli näha, et asi toimis ja leevendas kaebust.

Vancu kogus oleks oleks hetkel 0,5 ml ehk 2,5 mg. Omal ajal oli ta kogus 0,1 ml. Hiljem, suuremana, 0,3 ja sellest suuremat kogust pole mul olnudki vaja tema puhul kasutada. Ventolinipudelite juurest leian ka ühe adrenaliini ampulli. Tõenäoliselt on see aegunud, kuupäeva pole kirjas. Ja noh, kokkuvõttes on mul Ventolin ja Pulmicort olemas ning kui need ei aita, siis ongi haiglasse minek.

Uurin Andreaselt, et kuidas siin asjad käivad. Lähim lastehaigla on St Gallenis, aga sellise probleemiga võiks kohalikust haiglast minu meelest ka abi olla. Ta arvab ka, et esimese asjana minnakse oma hädaga kohalikku linnahaiglasse ja kui nad siis seal otsustavad, et asi on nende jaoks liiga keeruline, siis saadavad ise juba kiirabiga edasi. Ok. Natuke kindlustunnet veel juures, et mida teha siis, kui päriselt vaja on.

Kraadin. Mul on tavaline vanakooli kraadiklaas. Väga palju üle kolme minuti ei jaksa ma magava lapse kaenla all kraadiklaasi kinni hoida. Kolm ja pool minutit hiljem näitab kraadikas 38,4. Jalatallas on soojaks tõmbunud. Ma olen enam kui kindel, et 38,5 tuleks ära. Arvatavasti enamgi veel. Vanc köhib ja avab silmad. Taban sobivat hetke. Siirupi olin juba varem endaga kaasa toonud. Tal on siiani teema tablettidega ja mul on vaja, et ta oma rohu jändamiseta kätte saab. Palun tal ennast istuma ajada, sest ta peab rohtu võtma. Tavaliselt pole ta läbi une üldse nii koostööaldis, aga nüüd ajab ta suu ootavalt lahti nagu näljane linnupojake. Suskas lusika suhu. Saan lusika tagasi. Vanc ootab jälle silmad kinni ja suu lahti. Vist järgmist ampsu? Pistan talle veepudeli pihku ja kohendan patju. Ta uinub kohe.

Hmm, kas ma peaksin end sättima magama Vancu tuppa või ma kuulen, kui mul vaja minna on? Pole ju enam ammu harjutanud. Olen kõik võimalikuld vajalikud asjad kapile ritta seadnud, sest ma mäletan veel liiga hästi seda, kuidas ma kunagi ammu ja väga ootamatult olen paaril korral unest üles ehmatades pidanud sama kraami kokku otsima mööda maja. Paanika jätaksin ma heal meelel vahele. Olgu mu kõigi muude tähtaegade ja asjadega, kuidas on, aga sellisteks olukordadeks tahan ma 250 % valmis olla. Kui miskit ei toimu, on pärast hea rahulik asjad jälle kokku tagasi panna.

Otsustan siiski esialgu jääda enda tuppa. Mainin veel Andreasele, et kui ma peaks vahepeal sügavamasse unne suikuma ja ta kuuleb, et ma ei reageeri olulisel hetkel kohe, siis kloppigu mind üles. Ta arvas seepeale muiates, et mul pole sellist asja olemaski kui sügava une faasi, sest tema hinnangul olen ma nagunii kogu aeg ka une pealt hüppevalmis ja adekvaatne. Tema meelest kohe ebanormaalselt adekvaatne. Eksole. Ta arvab, et ju see mu ameti eripäraga kaasnev, aga ma kinnitasin, et see pigem laste ja nende eluvajadusega seotud harjumus. Ja samas olen ma viimased aastad saanud ikka väga rahulikult võtta, lihtsalt valmisolek on kusagil sügaval sees alati olemas. Andreas arvab, et tema küll nii ei jaksaks. No uni jääks ju poolikuks. Ma jälle arvan, et kui päriselt vaja on, siis jaksab küll. Lasen tal mõtelda diabeedi-laste vanemate peale, kes peavad alati igal ööl ja päeval valmis olema ja selle pingega kuidagi toime tulema ja last ka toetama ja nad saavad hakkama. Imetlusväärselt. Andreas nõustub, et kui tõesti on vajadus, siis vast jaksab jah. Samas on igaöise ärkamise ja sellise erandliku juhu vahe selles, et ühe puhul on rutiin ja kindlad mustrid ja reeglid, teise puhul tuleb lihtsalt valmis olla. Kõigeks. Väsitavad on mõlemad.

Öö möödus vaikselt. Ega ma väga ei maganud. Käisin vahepeal kahel korral vaatamas-kuulamas ja “jõehobuga” olukorda hindamas. Kui palavik maha läks, läks ka Vancu hingamine etemaks. Hommikul saatsin Tannuga kooli kirja, et vähemalt täna jääb Vanc koju. Homse osas paistab. Siin on koolist puudumine selline peavalu, aga noh, haiget last ei saada ma ei teisi nakatama ega ka ennast rohkem ohtu seadma. Kuigi siin on tavaline, et haiged lapsed käivad lasteaias ja koolis ja haiged inimesed tööl. Märkimisväärselt enam kui Eestis. Kuigi võiks eeldada, et olukord on vastupidine. Hea, kui palavikuga välja ei ronita. Ja erinevalt Eestis on siin valmis õpetajad lastele ka ettekirjutuse järgi lastele ravimeid anda. Ma sellised etapid enda laste puhul jätan heal meelel vahele.

Lõuna ajal kolib Vanc elutuppa ja sättis end seal minu õhukese puuvillase salli sisse rulli. Mina leian nad sealt eest koos Happyga 🙂

Palavik on pisitilluke. Hingamine on parem. Toss aitab. Valu pole. Natuke on uni. No uni, siis uni. Jätan nad pikutama ja lippan poodi.

Päev on hall ja pime. Vihma sajab. Meist õige pisut kõrgemal sadas öö läbi lund ja maa on ka hommikul valge. Meil ei ole. Vean endale Andrease vana dressi selga ja lohistan end poodi ja apteeki. Köhasiirup on ost number üks. Magamata öö ja muretsemise järel näen ma välja üsna veetlev kudenud räim. Andrease dressid ei kannata tegelikult avalikku kohta minemist, pole ma ju 12aastane enam. Aga vahet ei ole. Ilm on tatine ja vastik ja mul on vaja lihtsalt vajalikud asjad kähku koju toimetada.

Viimase asjana seisan kommileti vahel. Korraga märkan, et üks toreda kaabuga tore onu, kel on vanust nii 80 aastat ehk, kappab sirgelt minu suunas. Endal on tal surmtõsine nägu peas. Mõtlen veel hetkeks, et appi, kas ma näen tõesti nii poekõlbmatu välja või… Minu juurde jõudes venib onu näkku kõrvast kõrvani naeratus. Ta seisab mu ees ja patsutab agaralt mu õlale ja vehib samal ajal teise käega mu vihmast märja pea suunas. Selgub, et ta on täiesti vaimustuses mu kahest sissepununutud patsist, et ei suuda mööduda ilma, et seda mulle mainida saaks. Nii palju saan isegi mina saksa keelest aru. 🙂

Ehh… mu eile öösel kiiruga punutud kaks karvast ja antud hetkel ka läbimärga kalasabakest olid mul meelest sootuks läinud. Ma mõtlesin, et ehk oli asi ikka dressides või milleski muus sobimatus. Kohmetusest saab naeratus. Tema naeratab veendunult vastu. Tänan teda punastades ja kepsutan itsitades kassasse ja kassast läbi jubeda ilma koju. Ikka veel itsitades. Kes oleks osanud arvata, et kaks patsi mu 40aastase pea küljes võiks nii palju rõõmu endaga kaasa tuua?

Vancu olemine on parem.

Köhasiirup on minu jaoks uudses huvitavas pakendis. Ühes ja samas pudelis on vedelik ja on pulber. Eraldi kihtides. Selleks, et need kokku segada, tuleb pudelikaelalt eemaldada plastikust rõngas, korki avamisele vastupidises suunas keerata ja samal ajal suruda, siis lõikub kahe kihi vaheline kate läbi ja vedelik saab pulbriga üheks. Siis on tugev loksutamine ja asi ongi valmis. Vedel vedelik lõhnab nagu energiajook ja Vanc arvab, et meie Hedelixi-laadsed maitsevad talle rohkem, aga KUI see asi aitab, siis ta suudab seda ka võtta. Väga kena. Mulle väga meeldib, kui ta suudab terveks saada 🙂

Vahepeal olen Andreasele oma poeskäimise patsiseiklusest ka rääkinud. Ta naerab suurel häälel, et noh, see on ju siinkandis ja Saksamaa lõunaosas suht tradistiooniline soeng, ime ka, kui vanad mehed silda seepeale ei viska. Rahvusromantilised tunded segatuna kohalike iluideaalidega või nii. Et siis matsakas tugeva kondiga tööriietes tädi kahe patsikesega? 😉

Andreas meenutab mulle, et ka tema isa on varasemalt mu sarnaseid patse väga kiitnud. Meenub, jah. Ja siis küsib Andreas, et huvitav, kas mõni patsidega naisterahvas võiks sellist tähelepanu ka kuidagi ahistamise võtta. No see on endiselt aktuaalne teema igal kanalil. Kuigi ega selliste patsidega niisama tänaval kedagi ei näe kah. Need kuuluvad vaid rahvariiete kandmise juurde siin. Ma arvan, et mõni võib ennast vast tõesti ahistatuna tunda. Aga ausalt, see onu värvis minu jaoks tänase halli päeva miljon korda rõõmsamaks. Ja Vancu paraneb ka ja elu on ilmast hoolimata nii ilus! 🙂

Vihaloom nimega Nunnu. Topelt

Vancul läks koolis eile kehvasti. Kehalise tunni ajal jooksis juhe kokku, kui ta mängust liiga vara palliga välja visati. Ta sai hirmus vihaseks. Kohe nii vihaseks, et tegi pool tund vaid vigastatud hülge häält, värises üle kere ja keeldus asju edasi kaasa tegemast. Kuna kehaline oli viimane tund ja koju oma ärritust kaasa ta võtta ei tahtnud, siis autosse istus juba igati viks poiss. Aga autosse tuli ka  Tan, kes esimese asjana teatas, et ta suri häbi pärast täna maha ja Vanc teenis kehalises vist punase kaardi – ehk et järgmises tunnis ta osaleda ei saa ja peab selle asemel klassis istuma ja koolitöid hoopis tegema. Kuna suurematel lastel on kehaline kõigil korraga, siis on Tannul alati hea ülevaade Vancu tegemistest. Vahel ehk liigagi hea.

Kui Tan oma kiirversiooni oli edastanud. Uurisime Vancu käest, et kuidas tema seda olukorda nägi ja palusime tal uuesti kogu olukorda kirjeldada enda vaatenurgast. Vanc teatas vaikselt, et Tan ju juba rääkis, ta on jutuga nõus. See polnud mulle piisav vastus. Järgmisena tuli klassikaline “ma ei mäleta”. Oli väga oluline asi kohe ära klaarida, et see minna saaks. Küsimused-vastused stiilis saime ta loo kokku. Oluline oli just see emotsionaalne pool ja mis tunne see oli ja kas seda oleks saanud kuidagi vältida või teisendada.

Ja me jõudsime taas ringiga Vihalooma juurde tagasi! Kui me Vancu vihal ja ärritusel kooliaasta alguses sarvest haarasime (sellest saad lugeda SIIT), siis asja loomuliku lahendusena tuli ka mõte kasutada Vihalooma, kes aitaks lapsel ärritusest pehmemalt vabaneda. No mingi ese, mida enda lähedal hoida, et siis ärrituse tekkides see kohe hästi-hästi kõvasti selle abivalmi sõbra läbi maandada.

Viimasel suuremal kohtumisel psühholoogi ja õpetajatega tõime selle uuesti teemaks ja kõik olid minuga päri, et vaja on vaid leida sobiv ese. Katsetasime pehmeid stressipalle ja erinevaid muid asju, miski ei polnud päris see. Oli oluline, et Vancul endale tekib äratundmine, et just see asi võiks teda aidata. Selleks pidi sel esemel olema aga õige värv, tekstuur, suurus, raskus ja mis kõik veel. Taskusse pidi see ka mahtuma. Ja siis leia selline tegelane poest! 😛

Kuna sellist ärritust polnud tal enam ammu esinenud ja teraapilise vihalooma mõte oli veidi suikunud, siis eile jõudsime me jälle tagasi oma mõtte juurde. Pahandamise asemel, et sa ju tead, et nii pole ok (mis nagunii ei aita, sest ta teab väga hästi, et nii pole ok), teatasin ma talle, et meie tänase päeva kõige olulisem ülesanne on leida üles see õige vihaloom. Vanc oli päri. Tal vist oleks tõesti üht sellist vaja.

“Aga poes ju pole õiget?!” ohakb Vanc.

“Võib-olla isegi on, me pole ju igas poes käinud. AGA ma arvan, et kõige kindlam värk on see vihaloom ise teha. Ma heegeldan sulle looma.”

Murelik nägu asendus üsna rõõmsaga.

Tegelikult plaanisin ma Tannu ja koera koju parkida ja otsejoones poodi marssida koos Vancuga, aga siis selgus, et mu kaardimajandus on kontorisse ununenud ja ma saaksin need kätte tunni aja pärast, kui Andreas korraks linna tuleb. Ok, tund on hea aeg ja selle aja jooksul saame me ära otsustada, milline see Vancu õige ja oma vihaloom siis olema peaks. Palusin tal tuua kasuta ja pliiatsi ja joonistada mulle enda vihaloom. Ja ta joonistas:

Muigasin endamisi. Ma kujutasin vihalooma ette veidi teise näo ja olemisega. Aga tema vihaloomal oli nii helge nunnunägu peas, et kuidas sa sellist muljud ja litsud? Samas see on tema nägemus asjast. See tegelane peab aitama teda, mitte mind ja keegi pole ju ütelnud, et see loom peaks ise vihane välja nägema.

Lippasime linna, saime Andreaselt mu rahakoti ja suundusime poodi. Otsisime suurest poest lõnga, aga seda polnudki seal. Ju oli kunagi mingi kampaania raames siis lihtsalt olnud, et mul selline hõre mälestus kuklas kummitas. Selle asemel käisime aga sama poe jõulumaal, jah, siis saan juba mitu nädalat isegi kingitusi pakkida jõuluvana kingikotti, rääkimata kõigist tuledest ja viledest, mis jõulude juurde kuuluvad. Ostsime kaks hästi toreadt kuuseehet. Ja itsitasime Vancuga, et näe, me oleme juba oktoobris jõuludeks valmis. Aga ikkagi see lõng!

Kell oli juba kuus õhtul ja suuremad poed veel vaid pool kuni tund avatud. Autoga liikudes oleksin ma kohe teadnud, kuhu minna. Jala oli teine tera. Korraga meenus mulle, et keskuse jalakäiate tänaval on ka üks suur pood, kus ma päris kindlasti lõnga olen näinud. Vudisime sinna. Viimaselt korruselt leidsime lõngad. Vanc kappas ligi ja kühveldas endale kas suurt sobivas toonis sinist kera kaenlasse. Üks oli villane, teine sünteetiline. Ma olin oma peas mõtelnud kogu aeg miskipärast punasele värvilie, aga olin vait, sets see on tema vihaloom. Suunasin ta puuvillaste lõngade juurde. No et need on antud juhul sobivamad ja lasin tal ka näidiseid katsuda, et ta taipaks, mis neil peos olles vahet on. Ok, puuvillane oli väga hea. Mitme erineva ühtlase sinise seast valis ta valge-hallika-sinise kirju lõnga hoopis. No ok. Valisin sobiva heegelnõela ja tavalise suure silmaga nõela ka ja saatsin Vancu tagasi puuvillaste lõngade juurde ülesandega tuua sealt ka materjal suu ja silmade jaoks. Ta valis musta. See tundus peos mõnus.

“Kuule, aga äkki tahad üleni musta tegelast?”

“Ei! Siis ei paistaks ju nägu välja!”

Ma ei hakanud teda veenma, et tumedale saab heledaga ka silmi ja suid teha. Ta oli oma sinisega väga rahul ja liikusime kiirel sammul koju, et vihaloomale elu sisse puhuda.

Hmm, millega täita üks teraapiline loom, kes peab hakkama saama ühe väikese mehe suure vihaga ja selle hoopis rahuks ja rõõmuks muundama? Tatar? Riis?

“Nii, Vanc, vaata, millise luu ja liha peaks su vihaloom endale saama?”

Ta valis riisi. Riis, siis riis. Otse heegeldatud palli sisse ma seda panna ei tahtnud. Kaevasin kapist ükskiku soki ja andsin talle uue elu. Kalausin ja mõõtsin ja vaatasin, lasin Vancul vahepeal testida, aga kui sokist riispall valmis sai, oli see liiga suur. Paras pigem mulle. Vanc arvas ka, et see peaks pisem olema ja veidi pehmem ka. See tähendab, et lihtsamini muljutav, et ehk sisi soki sisse pidi jääma rohkem vaba ruumi. Ok, sellest teen siis midagi muud. Tõin järgmise ükski soki. Ma pole raatsinud neid ära hävitada, set sma siiani usun, et ühel päeval ehk tulevad ende paarilised tagasi, aga püha missiooni nimel, olin valmis mõned ohvrid tooma. 🙂

Uus riisipall sai pisem ja pehmem. Vanc katsetas nii ja naa ja see sobivat hästi. Ja rohkem polnudki muud, kui palusin Vancul tuua endale joonistatud kujunduseg akausta, et ma ikka täpselt teakdin, kuidas see tegelane välja peab nägema ja istusin heegeldama. Kui ma ujumise ja rattasõiduoskuse olen elu jooksul suhteliselt minetanud, siis heegeldada oskan ma natuke endiselt. See on vahva tunne.

Vanc vaatas suuril silmil oma uue sõbra sündi.

Saage tuttavaks! Tema on Vancu vihaloom, kelle nimi on… Nunnu.

“Sest ta on lihtsalt nii nunnu!” kudrutas Vanc oma vihaloomaga.

Ma ei hakanud nime kahtluse alla seadma. Selline nimi tundus kokkuvõttes isegi nunnu 🙂

Töötab ta siis umbes nii:

Aga teda saab veel palju enam kokku suruda, kui väga vaja on. Tal on siis kõdi ja hea ja ta võtab rõõmuga kõik lapse mure enda sisse ja teeb olemise hoobilt nunnumaks 🙂

Nunnu sai liiga ruttu valmis ja mul näpud alles sügelesid. Teise, selle esimesena valminud suurema riisipalli ümber heegeldasin ma musta naha. Ja suured helesinised silmad tegin talle ka.

Ma olin üsna kindel, et Andreas tahaks seda endale, aga kuna tema oli tööl ega teadnud, mis täna kodus on toimunud, siis läksin seda hoopis Tannule tutvustama teadmisega, et eks see sinna elama jääbki. Tan palus selle Nunnu endale ja võttis selle kohe ka kaissu. Leidsime mõlemad, et see tegelane meenutab natuke neid armsaid tahmapalle meie kõige lemmikuma multikameistri Miyazaki Totoro ja Vaimudest viidud lugudest 🙂

Öösel tegin korraks elamises tiiru ja korjasin teraapilised Nunnud kokku, et teha neist ka ühispilt. Paremat valgust otsides kohtusin Happyga. Ka tema avaldas oma sümpaatiat uute kaaslaste suhtes. Hea, et tal pole kombeks midagi närida 🙂

Sellised need meie eileõhtused nunnud vihaloomad Nunnud siis saidki, hihiii! Ja pildituuri järel viisin nad tagasi oma uut sõprade juurde pikutama. Öösel on viha vähem. Siis on eriti lihtne nunnu olla 🙂

Ja täna hommikul läks Vancu helesinine Nunnu tema peos kooli. Päris esimest korda.

 

Ma soovin nii väga, et igast vihast ja ärritusest saaks üks eriti nunnu olemine! Iga päev ja alati! 🙂

 

TÄIENDUS üks päev hiljem:

Eile hommikul oli nii kiire ja Andreasel polnud väga aega vihapallidesse süveneda enne, kui need juba koolis olid. Koduteel näitasid poisid lahkelt aga oma uued sõbrad ette ja selgus, et Nunnu oli vahetunni ajal juba katusele lennanud ja õpetaja käis seda sealt redeliga alla toomas. Selgitasime Nunnule, kelle nimi koolis on Cute (Kjuut), et tema ülesanne on siiski taskus või peos püsida, mitte lastega koos ulakusest hulluks minna. Ta vist sai aru. Eks eismene päev ongi sisseelamiseks. Aga Andreas armus neisse pallidesse ära ja teatas, et tal on ikkag ka päris oma palli vaja. Selge. Kui oma palli, sisi oma palli. Ta arvas, et selline suurem, nagu Tannul, sobib talle väga suurepäraselt. 🙂

Õhtul istusin maha ja tegin siis veel ühe musta palli. Sinisilmse. Kui see valmis sai, küsisin Tannult, kes mu kõrval seisis, et kumb talle rohkem meeldib. Siis küsisin Andreaselt ja selgus, et Tannule meeldib uus rohkem ja Andreasele seesama olemasolev rohkem. Seega sai Tan uue endale ja Andreas selle, mis talle algusets peale väga meeldis.

Täna on meie osariigis vaba päev. Andreasel oli küll plaan tööle minna, aga tunnike kauem magada võis ikkagi. Mul oli hea meel, et ma hommikul poisse ei pidanud kooli ajama ja kui ma siis lõpuks silmad lahti lõin, nägi esimene kaader maailmast välja just selline. 😛

Ja siis selgus, et vahva tahmapalli meenutav vihaloom on endale vahepeal ka päris oma nime saanud – Ballbert 🙂

Käesoleval hetkel istuvad Andreas ja Ballbert juba kontoris ja teevad usinasti tööd. Neil klapib koostöö suurepäraselt.

Vot siis sellised lood meil siin hetkel.

 

#MeToo

“Kuule, aga kui imeilus naine jätab 3/4 kerest katmata ja astub väljakutsuvalt riietatult tänavale, siis ta ei tohiks imestada, et mehed sellele reageerivad,” teatab Andreas mulle veendunult.

“Hehh, jälle see riietumise ja mitteriietumise ja ise oled süüdi teema!”

“No aga on ju küll, et vahel mõned kohe meelega otsivad tähelepanu!”

“On, aga ISEGI kui keegi seda teeb ja ka ihualasti mööda tänavat astub, siis sina ju ei lähe teda kommenteerima ja vilistama ja hõikuma?”

“No ei lähe jah…”

“Vaat selles vahe ongi. Sa näed, võid asjast arvata, mida iganes sa heaks arvad, aga sa ei lähe teda tülitama ja näppima ja ei eelda, et ta on seal tänaval vaid selleks, et ta ennast sinna pakkuma on tulnud.”

“Seda küll,” nõustub ta väitega.

“Aga mõni mees arvab just nii, et tal on selleks mingi õigus ja õigustus. See on vale ja nõme ja peab muutuma.”

Ja ka sellega on Andreas nõus. Tore. Muidu oleks sõjaks läinud.

***

Viimase paari nädala jooksul on meedia õilmitsenud Hollywoodi ja meie oma Malaisia-reisi ja ka päris kohalike Eesti arstilugude ja võimaliku kupeldamisskandaali keskel. Seksuaalsel ahistamisel on sada erinevat nägu ja viisi ja alati leidub neid, kes leiavad, et neist asjadest rääkimine on tüütu ja tülikas, teema on ülespuhutud, esitatud vale nurga alt, on kindlasti kättemaks ja ärategemine. Paraku saab rünnaku räigust hinnata kõrvalt iga asjasse pühendatu oma arusaamade läbi, aga inimene, kelle isiku ja keha suhtes see akt toime on pandud, peab sellega kuidagi toime tulema ja ellu jääma. Meie asi on kuulata ja püüda mõista (mitte hukka mõista) ja olla olemas, kui midagi on juhtunud. Ideaalis on eesmärk aga siiski see, kuidas selliseid asju vältida, kuidas ennetada, kuidas märgata, kuidas ennast kaitsta, kuidas kedagi teist aidata ja kaitsta ja alles siis tuleb vajadus teada, mida teha edasi, kui selline asi on juhtunud. Ma usun, et meil kõigil on vaja neist teemadest palju avaramat ülevaadet meie kõigi parema homse nimel.

Kas ikka täiskasvanud naine saab suudlusest trauma ja kas sõbralik käsi kannikal on ahistamine? Äkki keegi sai millestki hoopis valesti aru? Eks iga inimese arusaam eetikast ja moraalist vonkleb veidi oma rada. Kangemate tegelaste suurem taluvuspiir ei muuda kuidagi vähemoluliseks kellegi teise leppimatust ka vähemaga. Ei tasu arvata, et teema on ülepaisutatud ja dramatiseeritud. Kindlasti on ka neid olukordi, aga kes oleme meie, et oma hinnangutega lahmida? Kui puupüsti täis bussi teises otsas kedagi käperadatakse, siis te ju võite samas bussis samal ajal viibida, aga kui realistlik pilt on teil antud episoodist? Annab see, et te ei näinud, tundnud, tajunud, teile õiguse ahistajat-ründajat kaitsta ja õigustada?

Teise haavatavust ja probleemi pisendades raputatakse vaid soola lahtisele haavale – said oma paugu juba kätte, näe, võta veel, sa oled nii nõrk, et sellisest asjast numbri teed, sa ainult kujutad ette, et sul vastik ja valus ja ebamugav oli, küll mina juba tean. Päriselt? On kohutavalt kole väita, et kes meist poleks siis rumalusi teinud või ega üks suudlus küll traumat ei põhjust täiskasvanud naisele. Võib ikka põhjustada küll ja ta pole seejuures kuidagi tossike, ärahellitatud printsess või vähem täisvereline naine, kui see teda traumeerib.

Mis siis ikkagi on ahistav? Lihtsat viisakat ukseavamist, hetkel, kui see on abiks, ei pea ka kõige vähemtaluvam inimene vast ahistamiseks. Küll aga saab ka ust avada nilbelt ja nii, et see ahistavalt mõjub.

Et asi polegi nii palju seksuaalsuses vaid ikka võimus, on viimasel nädalal jooksul palju jutuks olnud. Võimalik, et võimumängud mängivad selles sageli suurt osa, aga vahel on tegemist ka pesueht taltsutamatu sugutungiga. Seksuaalsus ei kätke endas kaugeltki ainult ihasid ja soojätkamisega seotud teemasid. Ka see, kuidas me iseendaga läbi saame, kuidas end peeglist vaatame ja näeme, kuidas me end tunneme, kuidas me tajume, et teised meid vaadavad, kuidas meid vaadatakse, mida me kanname, kuidas sätime juuksed, kuidas istume-astume ja mis kõik veel käib lahutamatult meie seksuaalsuse juurde. Seksuaalsus käib käsikäes turvalisusega. See võib muuta meid väga võimsaks ja samas võib see meid muuta väga haavatavaks.

Seksuaalse ahistamise mõõde on minu jaoks palju laiem kui käsi kannikal ja “kuule, mimm, palju küsid?”

Kui tänavaserval kõõluvad tüübid napis rõivas mööduvale naisele vilistavad, siis see on ahistamine. Aga kui keegi kellegi suhtes põlastavalt käitub tema välimuse või olemise pärast, siis see on samavõrd kellegi seksuaalsust ahistav. Ja mitte selle, kes millestki ilma jäi või oma põlgust väljendas. Igasugune kehakaalu, -kuju, väljanägemise, riietuse ja muu seesuguse kommenteerimine on vägagi seksuaalsusega seotud võimalikult alandavad ja ahistavad teemad. Hellad ja sügavad. Läbi nende on meid võimalik haavata väga valusal viisil nii, et sellest saab väga ka meie minapilti ja turvalisust häiriv teema. Pikaks ajaks. Vahel ka eluks ajaks. “Ma olen kole! Ma ei meeldi mitte kellelegi! Ma ei väärigi kedagi! Ma sobingi vaid purjus peaga üheöösuhteks!” jne – neis nentimistes mängib kandvat rolli muuhulgas ka ahistatud, rünnatud ja haavatud seksuaalsus.

Ahh, et kas üks suudlus võib traumeeriv olla?

Kogu selle inetuse keskel, mida need väga vajalikud lood päevavalgele on kiskunud ja meile lisaks veel ka aimata on jätnud, on kõige olulisem see, et me räägime sellest teemast ja neist asjadest, palju julgemalt ja avatumalt.

***

Internetis leviv me-too-kampaania, mis kutsub üles märku andma, et ka mind on seksuaalselt ahistatud ja/või rünnatud, teeb juba mitmendat virtuaaltiiru ümber maakera ja kasvab ja kasvab ja üha rohkem väärastunud koledusi ujub päevavalgele. Ujub kohtadest, kus neid oodata ei tihanud või ei osanud.

Kuigi eesmärk oli, et inimesed teadvustaksid läbi #MeToo probleemi olemust ja selle õõvastavalt laia levikut, siis ometi on seda väga erinevalt vastu võetud. Kes leiab, et viimaks ometi on aktsepteeritav asjast rääkida. Kes arvab, et asi jääb lihtsalt “mina ka” mainides õõnsaks ja sisuta. Kes arvab, et on idiootne vanu asju üles kaevata, sest need on ju ammu läinud ja midagi muuta nagunii ei saa ning sama valu uuesti ja uuesti läbi elada on rumal. Kes arvab, et süüteolistele tehakse liigagi. No mis neist torkida, nad on muidu ju nii tragid ja tublid ja head inimesed, elu on edasi läinud. Asja üdi juurest pöördutakse liiga sageli hoopis ahistajat ja ründajat kaitsma, et mõtelge ometi, sellistest asjadest rääkides ei võida te midagi tagasi, aga te teete oma süüdistusega liiga nende isikute lastele, kaaslastele, vanematele ja teistele lähedastele, kes pole milleski süüdi! Hea veel, kui seepeale ei alga ohvrisüüdistamine oma ilus ja hiilguses, kes, mis, kus, miks, kuidas, kellega, millega jne tegi või ei teinud.

Mitte, et see nüüd mingi põrutav uudis oleks, et need teemad on meiega igapäevaselt ja ahistamise osaliseks võib sattuda kodus, bussis, tänaval, poes, tööl, peol ja kus iganes. Vahel on see vaid kiire ebameeldiv kokkupuude, vahel pikaajaline vinduv õudus. Iga selline juhtum jätab oma jälje, mõnele ka haava ja armi. Ohvri- ja kannatajateema on paraku väga lai. On asju, mis puudutavad meid sügavalt ka kaugelt eemalt. Ka turvaliselt kodus diivanil istudes ja kellegi teise lugu lugedes oleme me vahel väga kaitsetud ja võime neid lugusid rängalt läbi elada ja see võib elustada vanu tonte, meid haavata ja painama jääda.  Iga kogemus on isiklik ja me saame seda kogeda vaid iseendana ja seepärast ei saa keegi teine pisendada kellegi teise kogetut. Olgu see kogemus siis pärisisiklik või kogetud läbi lähedase või ka võõra inimese tunnistuste.

On asju, mida me ei suuda ära hoida, aga oluline on see, kuidas me juhtunuga toime tuleme ja sellesse suhtume. Läbi kõigi nende lugude kasvab julgus juhtunust rääkida, kasvab meie mõistmise võimekus ja loodetavasti ka oskus sekkuda ja kinnitada, et ei, selline käitumine ei ole ok ja siit läheb piir.

***

Alljärgnevad kogemused on isiklikud. Need lood on läbi ja läinud ja seepärast on mul kergem neist rääkida. Kellele on need äratundmiseks, kellele hoiatuseks, kellele märkamiseks ja mõistmiseks. Kinnitan, et tänasel päeval on minuga kõik ok, kõik need lood on vaid mälestused. Kõigi nende lugude vahele on jäänud ka väga palju ilusat ja head ja see on see, mis mind alles on hoidnud kõigest raskest hoolimata.

Ma alustan oma lugudega mitte tähtsuse vaid kronoloogilises järjekorras, kohe päris algusest. Nii saab kokku ühe naise kasvamise ja karastumise lugu. Murdumise asemel ajasin ma end lõpuks hoopis sirgu. Kindlasti olen ma täna siin ja praegu ellujääja, aga ma olen olnud ohver. Kaua ja pikalt. Kange ja kannatlik. Need lood, mis jäävad mu lapsepõlve, tunduvad suure inimese jaoks ehk jaburalt lapsikud, aga ometi mõjusid nad mulle sel hetkel ja selles ajas ja vanuses just nii ja see on oluline osa seksuaalse ahistatuse tervikust. See on see, kust saab alguse kiusamine, ahistamine, ründamine ja ka see, kuidas me sellega toime tuleme, kuidas me talume, kannatame, heitume, alla anname, ise samaga vastame, ära läheme.

Ma ei peatu täna enda varajase lapsepõlve kogemustel. See teema on põhjalikult läbi lahatud ühes teises lood, mille leiab SIIT. Aga ma nimetan neid kaht väärastunud meest antud juhul siis enda #MeToo nr 1 ja #MeToo nr 2.

#MeToo nr 3 – siis, kui sa poistele meeldid?

Kolmandas klassis sain ma selgeks selle, et kui poisid kisuvad, sind patsist kisuvad, siis sa meeldid neile. Mulle see sedasi küll ei tundnud, sest see oli valus ja vastik. Ja nõme oli see ka, sest needsamad poisid olid vaid mõni aeg varem minuga sõbrad olnud ja meie juures mägedel minuga mängimas käinud. Ma ei taibanud, mis neile sisse oli läinud. Tegelikult polnud see ainult patsist sikutamine, see oli patsipidi mind põrnadale põlvili tõmbamine ja mööda klassipõrandat enda järel lohistamine. Ikka vahetunni ajal, enne tunni algust ja õpetaja saabumist, klassiruumis. Hoidsin vaid oma pika paksu patsi peapoolsest otsast kinni, et kuidagi seda valu taluda ja lohisesin. Põlvikuhooajal oli keerulisem, aga külmemal ajal säästsid sukkpüksid põlvi. Selgitust kodus sellele, miks mu põlved katki ja sukkpüksid kulutatud, mul polnud. Mind oli õpetatud oma asju väga hoidma ja ma hoidsin neid väga hoolsalt, aga sukkpükste põlvedele ma kodus vabandust ei leidnud. See, et ma “poistele meeldin” tekitas minus vastikust. Just seepärast kartsin ma sellest kodus rääkida. Aga midagi ise ette võtta ma ka ei osanud. Ma ei mäleta, et kedagi teist oleks sedasi lohistatud.

#MeToo nr 4 – hirm ja liputaja

Ma olen endamisi ikka mõtelnud selle üle ja vahel ka välja ütelnud, et ma sain suureks siis, kui vanemad Aafrikasse kolisid. Ma olin siis kümme aastat vana ja käisin neljandas klassis. Sellest ajast peale olen ma tundnud, et olen ise endaga hakkama pidanud saama ja iseenda eest vastutama. Sellel ajal olid aktiivses faasis nii nr 2 kui nr 3 olukorrad ja samal ajal kuulsin ma kodus mamma käest kogu aeg hoiatusi, et vaata, kuidas emale siin samas meie maja juures mäe otsas võõras mees kallale tuli ja kui väga tal vedas, et ta tulema sai. Mamma õpetas mind kartma pimedust, kartma üksijäämist, üksi liiklemist. Ja teate, ma kardan pimedal ajal maailmas kõige rohkem tänase päevani oma kodutänavat, sest see on kusagil väga sügaval mu ellujäämisprogrammi sisse kirjutatud, et pime aeg on ohte täis.

“Ära jää pimeda peale! Tule kohe otse koolist koju!” olid tema igapäevased õpetussõnad. Ta istus iga päev valvsalt aknal ja ootas mind koju. Kui ma bussist maha olin jäänud ja järgmise või ülejärgmisega tulin, siis pidin aru anda, miks see nii juhtus. Mamma oli väga valvas ja püüdis mind iga hinna eest väliste ohtude eest kaitsta. Järjest jäid ära mu klaveritunnid ja muusikakoorid ja trennid, sest ma oleksin neist liiga hilja koju jõudnud ja mammal poleks olnud selget ülevaadet, kus ma olen, mida ma teen ja miks ma juba kodus ei ole. See oli ahistav, aga alles hiljem mõistsin, et ta päriselt ka vaid muretses mu pärast.

Küll aga ei suutnud see mind säästa liputaja eest, kes ühel päeval mu koduteel bussist väljudes, üsna peatuse juures, oma helebeeži mantli hõlmad valla lõi ja ma vaatasin liiga lähedalt tõtt millegagi, mida ma kohe kindlasti näha poleks tahtnud. Vastik oli. Jooksin pisaraid pühkides koju ja libastusin märjal mudasel maal, käisin käpuli ja määrisin end ära. Ma ei julgenud tagasi vaadata ja lihtsalt jooksin. Ja mammale rääkida ka ei julgenud, sest tundus nii kohutav millestki sellisest talle rääkida, millest ma rääkida ei osanud.

#MeToo nr 5 – lõhkine särk

Ma püüdsin ise oma elu, tunnete ja probleemidega hakkama saada. Aga ilmselgelt ma ei saanud. Lisaks kodusele jätkuvalt pingelisele õhkkonnale, koolis klassijuhataja poolsele kiusamisele ja pingetega klassikaaslaste vahel, olin ma oma koorma all lõhkemas. Polnud päeva ega hetke, kui mu pea poleks valutanud ja süda poleks paha olnud. Mul oli juba ammu selge tee kooli arstikabinetti. Iga jumala kord, kui ma sinna läksin ja ütlesin, et ma end halvasti tunnen, näitas kraadiklaas nagu tellimise peale 37,2-3-4-5 ja ma sain tõendiga koju. Seda juhtus vähemalt korra nädalas. Enamasti rohkem. Ega ma tahtnudki muud, kui koju saada ja koolist eemale. Ma olin rõõmus, kui suvevaheaeg saabus ja sügisel seitsmendasse klassi minnes varisesin ma sisimas kokku.

Enne kehalise tundi läks plikade riietusruumis jälle ütlemiseks. Poiste pärast ja selle pärast, kes on õigem klassivanem ja kui nõme on meie klassijuhataja ikka tegelikult. Ja ikka need poisid, kes kellele meeldib, kes on lits ja mina olin üldse jube nõme, et mul asjast oma arvamus oli, mis üldsuse arvamusega ei ühtinud. Narrimine käis ka mu teises maakera otsas elavate vanemate pihta. Protestisin. See oli liiga hell teema, millega mõnitada. Kaks klassiõde tõukasid mind vastu seina, peaga vastu peeglit ja üks neist haaras mu koolipluusi taskust ja tõmbas sellest järsult. Pluus rebenes katki ja tasku jäi nõutult üle seelikuvärvli tolknema. See oli õrn vanus, kus ma alussärki pluusi all kanda ei suutnud, sest see oli valus ja parajat rinnahoidjat mul veel polnud. Oli lõhkine särk ja selle all punastav paljas tärkav rind. Oli maailma kõige koledam häbi.

Ühe hingetõmbega jooksin ma enda kokkurabatud asju katkise särgi vastu surudes ja auku kattes riietusruumist välja. Sain kuidagi kätte oma jaki garderoobist ja jooksin koolimajast nuttes minema. Plikade naer kõlas ikka veel mu kõrvus. Ma tõotasin endale, et ma ei lähe mitte kunagi enam sinna kooli tagasi. Läksin koju ja teatasin seda ka emale. Seletamist jagus… Palju. Järgmisel päeval läks ema kooli ilma minuta. Otse direktori juurde ja võttis mu paberid sellest koolist välja.

Ma olen tänase päevani pisarateni uhke oma ema üle, kes ei sundinid mind tagasi minema sinna põrgusse ja üleliigseid küsimusi küsimata lihtsalt tegutses ja tegi omalt poolt kõik, et olukord kiirelt lahendada. Palju aastaid hiljem otsisin iseendas lepitust nende inimeste suhtes. Ma uskusin, et nad ei plaaninud mu särki sedasi katki kiskuda ega aimanudki, kui haavatv ma tegelikult sel ajal olin. Siis oli ema see, kes mu peale maruvihane oli, et kuidas ma ometi saan selliseid asju andestada. Aga ausalt, ma ei suutnud neid vihata ja karta rohkem.

#MeToo nr 6 – uus algus

Seitsmenda klassi oktoobris, vanuses 12, vahetasin ma kooli. Uues koolis oli mõnes mõttes tore. Ma sain õppida ja kool ei asunud enam kodust liiga kaugel. Sellel hetkel olin ma varaküps ja sügavalt traumeeritud. Nii, nagu ma olin, olin ma huvitas nähtus mõnegi küpsema poisi jaoks. Eks see vanus ongi selline? Ja ole meelitatud, et sind märgatakse, palju hullem, kui sind millekski ei peeta? Ära ole pipar, see on ju ainult lõbu ja mäng? Ikka kui poisid tähelepanu pööravad, siis nad annavad sulle teada, et sa meeldid neile? Et nad nagu veel ei oska ennast otse ja ausalt väljendada? Ma kasvasin üles poistega koos mängides ja mul oli alati sõpru poiste seas rohkem, samas ma olen sattunud sama õhku hingama liiga sageli tüüpidega, kes arvavad, et oma sümpaatiat peab kuidagi äraspidiselt avaldama vastupidiselt loogikale. Ja see on rõve. Eriti vaprad on nad kambakesi.

Mida aeg edasi, seda hullemaks läks. Vahetunnid ja koolipäeva lõpud olid kõige hirmsamad hetked kooliskäimise juures. Ma ei tea, kui palju kordi poisid mind mu pikkade juustega peadpidi kraanikaussi surusid, mis kuivasid tunde. Lugematu arv kordi istusin ma üksinda kinni poiste vetsus ja riietusruumis, tingimusega, et saan välja, kui musi annan. Kui mõni korrapidaja-õpetaja mind sealt leidis, sain mina riielda, et ma vales kohas olen. Nagu ma sinna ise ja vabatahtlikult roninud oleksin! Mäletan liiga selgelt, kui vastik oli all keldris pimedas garderoobis luku taga passida ja loota, et koolitädi ometi tuleb ja mu välja laseb. See, kuidas vahel mõni kiire käsi selja tagant su rinnahoidjat sikutas ja ohh, seda nalja, kui see haakidest lahti veel tuli… Kord panid poisid mul vene keele tunnis patsi otsast kärssama. Kogu verbaalne värk veel lisaks… Ma teadsin juba vanuses 12, milline loge lits ma olen. Viru linnuke oli mu teine nimi, isegi tunnihinda teati. Keegi tark helistas kord meile koju ja küsisi mu mammalt, mu tunnihinda. Arvake, mis seejärel kodus toimus?!

Te küsite, kus olid õpetajad? 9klassilise väikekooli võlu ja valu mängis selles oma osa. Kui üks põhikiusaja on samas kooli armastatud õpetaja poeg ja teised tema head sõbrad, siis võib ju asjadele vaadata läbi sõrmede ja veel omalt poolt takka ka panna? Noh, ongi see plika ju selline kerglane, eksole? Ma olin hinges väga katki, kohati ehk endale aru andmata ka provotseerisin neid, aga kus ometi olid õpetajad, et see jama lõpetada? Õpetajad olid tegelikult ju kogu aeg meie lähedal, aga nad tegid näo, et nad ei näinud kunagi midagi. Laste naljad? Daa! Aga kui ma murdusin ja ühele tüübile neist lõpuks kallale läksin ja jalaga psse virutasin kogu jõust, siis olin klassi ees ja pidin vastama küsimusele, kas ma olen hobune.

Meil oli klassis ka toredaid poisse ja tüdrukuid ja meil oli tunnis ka toredaid õpetajaid. Isegi väga toredaid. Aga ma vihkasin kooli, vihkasin õpetajate mittesekkumist ja kõige enam vihkasin iseenda elu.

#MeToo nr 7 – Eesti väikesaare jaanituli

Ma olin 13, kui me sõbrannaga tema isa juures saarel suvitamas käisime. Selle suve mälestused on imeliselt ja kirkalt mul meeles. See suvi maitses nagu suhkruga kondenspiim, millest me kohaliku poekese tühjaks sõime ja ma tundsin end elus vist esimest korda teadlikult vaba ja õnnelikuna. Me magasime poole päevani ja olime üleval tõusva päikeseni. Ööd läbi kiikusime me suurel külakiigel koos teiste noortega ja meil oli nii tore suvi.

Jaaniööks oli saarele kogunenud erakordselt palju rahavast. Pidu oli vägev. Ikka sealsamas kiigeplatsil. Maailm hakkas juba uuesti valgeks muutuma, kui mu sõbranna kuhugi oma sümpaatiaga kudrutama läks. Kiikusin ja kõõlusin niisama. Meist paar aastat vanemad poisid, kes meiega muidu igal ööl koos teistega ka kiikumas käisid, olid sel õhtul napsutanud, aga lõbusad. Üks neist kutsus mind endaga kaasa läbi metsatuka poolsaare teisele kaldale päikesetõusu vaatama. Ma ei aimanud selles midagi halba ja olin nõus. Mõnikümmend meetrit kiigest, teisel pool puid, oli rannariba. Istusime kivile päikest ootama.

Poiss nihkus mulle lähemale ja libistas järsult oma käe mulle selja tagant pükstesse. Rabelesin eemale, aga ta haaras minust kinni, lükkas mu pikali ja ronis mulle kogu kerega otsa. Võitlesin vastu, aga jõudu polnud piisavalt. Hakkasin karjuma, seepeale pani ta ühe peo mu suule ja käratas oma alkoholihaisusest suust, et ma vait jääksin. Teisega käega üritas ta mu pükse lahti saada. Mul oli iseenda õnneks jalas mingid veidra kinnitusega püksid, mille mahasaamiseks tuli avada pannal ja kolm nööpi ja siis veel nööp, nööbi ümbert keerutada ära kumm, mis lahtivajuvat lukku kindlalt kinni hoidis ja lukk ise ka. See polnud talle kerge ülesanne. Ta ajas mulle käe püksi ka eestpoolt, aga püksid olid nii kitsad, et see polnud tema jaoks lahendus. Kuna ta oli piisavalt purjus, siis seal pusserdades oli korraks hetk, kus ma sain end kõrvale liigutada ja püüdsin minema joosta. Ta sai mul jalast kinni ja tõmbas uuesti pikali. Virutasin teise jalaga pimesi tema suunas ja haare vabanes. Kargasin püsti ja jooksin tagasi vaatamata kiigeplatsi suunas. Ma kartsin nii kohutavalt. Plats oli praktiliselt tühi, seal polnud ühtegi tuttavat nägu ja mu sõbranna oli ka kadunud. Jooksin paanikas ja nuttes läbi männimetsa saare teise otsa meie peatuskohta. Sõbranna oli seal. Ma ei osanud talle rääkida, mis juhtus. Rohkem ma enam kiigele sel ajal, kui see poiss saarel oli, ei läinud.

#MeToo nr 8 – “ei” on ju tegelikult “jah”?

Ikka veel oli suvi ja minu vanus 13. Meie pisikesel kodutänaval oli üks minuealine tüdruk ja kari poisse. Me olime alati rohkem või vähem koos mänginud. Me olime märkamatult suureks kasvanud. 13aastasena nägin mina välja juba väga tädi ja kõige vanem poistest, kel oli selleks ajaks hingel juba mõnigi pättus ja varastamine, viskas mulle silma. Tema mulle ei meeldinud. Ta suitsetas ja sülitas ja jõi alkohoolikutest vanemate selja taga nende jooke ja rääkis rõvedusi. Ka olid selles seltskonnas olnud tulirelvad mängus ja ma pidasin paremaks temaga mitte omapead jääda. Aga tema oli plaani võtnud, et ma pean saama tema tüdrukuks.

Iga kord õue minnes ja sõbrannat otsides käisin ma nagu õhukesel jääl, sest ma püüdsin tollest tüübist vaikselt mööda pääseda. Minu õnnetuseks elas ta majas, mis asus minu ja mu sõbranna kodu vahel. Tema vanemad käisid mu vanaisa juures sageli külas ja samas tegi see poiss ise asja mu sõbranna koju nagu oleks tema venna sõber. Mulle  tundus, et ta jälitas mind. Oht, et ta mu jälle kätte saab, kõvasti ümbert kinni võtab, oma käed mulle särgi alla või seeliku alt alukatesse pistab, oli kogu aeg olemas. Tema jõud käis minust üle ja korra tassis ta mind õlal enda maja taha metsa alla. Pani maha ja ronis mulle peale. Kiskus ja käperdas ja korrutas kogu aeg, et ta teab, et tegelikult tahan mina teda ka. Ma olin tige ja tagusin teda nii nagu oskasin. Tema ainult irvitas. Lõpuks sain tulema. Tema aga vaid irvitas, et küll ta mu veel kätte saab ja enda omaks teeb.

Vahepeal oli ta pikemat aega kadunud. Käisid jutud, et ta saadeti erikooli. Kui ta tagasi ilmus, siis polnud tema kavatsusest minu suhtes kuhugi kadunud. Olime sõbranna aias, kui ta välja ilmus. Jooksin keldrisse peitu. Ta järgnes mulle. Teised poisid hoidsid mu sõbrannat õues tagasi. Püüdsin ust kinni hoida, aga ei jaksanud. Ta sai uksest jagu ja litsus mu vastu seina, toppis mulle käe püksi. Röökisin nagu ratta peal. Sõbranna ema kuulis seda tuppa ja tuli vaatama. Ta ajas meid mõlemaid õue ja minema. Sain jooksu.

#MeToo nr 9 – kaks klassivenda

Selle suve lõpus, kui ma olin 14 saanud ja käisin 9ndas klassis, arvasid kaks klassivenda üheaegselt, et ma meeldin neile mõlemale. Nad tulid koos mulle külla. Mina polnud huvitatud kummastki, aga olin valmis nad ära kuulama, kui nad koos väitsid, et neil on mulle ülioluline neljasilma jutt. Üks jäi ootama, teisega läksin maja taha rääkima. Ta punastas ja kogeles ja tunnistas siis, et ma talle hirmsasti meeldin ja ta mind suisa armastab. Ok. Tore. Kahjuks ei saa ma samaga vastata. Ta uuris, kas ma tahan äkki hoopis toda teist poissi ja seepärast põlgan ta ära. Vastasin, et ei, ma ei taha teda ka. Läksime maja ette tagasi. Poiss oli norus olemisega, aga jäi ootama, kuniks ma teise poisiga ka oma jutu minuga aetud saan.

Läksime maja taha. Poiss suitsetas. Ja seletas mulle, kui väga ta mind ikka armastab ja me ametlikult käima peame hakkama. Mõtlesin oma peas, et appiii, miks ometi mina, miks ometi kõik ja korraga sedasi. No ma ei tahtnud ju neile haiget ka teha, aga mis ma pidin tegema? Püüdsin ennast vabandada. Suits sai otsa ja poiss liibus mulle järsult ligi, haaras tugevalt minus ümbert kinni nii, et mu käed jäid mu keha ligi. Ta surus mu vastu aeda ja torkas oma tuhatoosimaitselise keele mulle suhu. Surusin hambad kokku ja sõna otsas mõttes lakkus ta oma nõudlikult tugeva keelega mu hambaid. See oli rõve. Kui ta haare nõrgenes, siis tõukasin ta endast eemale ja jooksin maja ette. Näost punane, nutt kurgus… Maja ees oodanud poiss arvas, et ma valetasin talle ja käsin teise poisiga hoopis musitamas… Litsi maine kinnistus veelgi. Seda kuulsin ma koolis iga päev. Korduvalt. Esimene poiss oli väga kibe mu peale veel kaua.

#MeToo nr 10 – süütu süütus

90ndate alguses sõitis isa reisilaevaga Soome vahet. Öösel oli laev Tallinnas sadamas ja soomlaste pidu oli taevani. Kuna isa koju ei saanud tulla, siis vahel käisime me tal nädalavahetustel laevas külas nagu ka teiste meeskonnaliikmete, vähemalt ohvitseride, lähedased. Sellega kaasnes alati ühine söömine, saunaskäik ja õhtuse meelelahutusprogrammi jälgimine. Ööseks läks ema isa juurde ja meie saime õega vabade kajutite seast oma toa. Meil oli vaba voli laevas liikuda ja keegi ei ajanud meid liiga vara magama. See oli tore aeg.

Ma olin 15 ja käisin 10. klassis. Selles laevas töötas üks turvamees. Noor ja nägus ja mis peamine, ta rääkis minuga ja pani mind ennast tundma kuidagi eriliselt. Sel ajal, kui teised magama sättisid, käis tema mööda laeva ja suhtles. Kui ma nooremana olin armastanud öösiti sillas või üksinda ahtris kõõluda, sest seal oli vaikne ja rahulik, siis soov teda näha, meelitas mind alla rahva sekka. Vahel istusime me pingil ja jutustasime mitu tundi. Kord tõi ta mulle suure apelsini. Ta oli tore. Ma teadsin, et tal oli just isaks saanud ja tal oli kodus pisike tita. Teadsin, et ta oli endine politseinik.

Ühel jaanuarikuu õhtul, aastal 1993, rääkisime me  selle turvamehega info ees juttu. Meist möödus laeva-arst. Selline ülbe ja robustse olemisega lõuapoolik, kes ikka oma iniseval toonil mind alati manitses ja nokkis ja ilkus. Küll ei sobinud mu riietus talle, küll see, kuidas ma istusin ja astusin ja olin. Ta ujus alati mu isa külje all ja samal ajal pidas krt teab mis plaane. Mulle oli ta ebameeldiv. Ta möödus ja lõõpis jälle midagi mu kallal. Mul oli häbi.

Meil oli emaga selleks nädalavahetuseks plaan, et kui tänavakunstnik on laevas, siis laseme tal joonistada minust ja õest portreed. Ootasimegi parasjagu oma järjekorda. Mul oli seljas ema telliskivipunane püksseelik, hästi lai vöö ja põhikooli lõpetamise pidulik valge särk. Volangidega ja puha. Pikad juuksed oli lahti ja põlvini saapad olid jalas. Ma olin sel õhtul omast arust ilmatuma ilus ja elevil. Olin sellest pildiasjast pikalt unistanud, sest see tundus nii lahe.

Joonistused said valmis. Ema läks üles magama. Õde läks meie kajutisse ja mina vaatasin ringi, et kas ma näen kusagil oma lemmikturvameest. Tahtsin talle pildijoonistamisest rääkida. Laev polnud kuigi suur ja jooksime õige pea koridori peal kokku. Ta kutsus mu endaga ringile kaasa. Läksin. Tee viis baari. Ta küsis, mida ma juua tahan. Vastasin, et ei taha midagi. Ta naeris, et ega ma ei pea alkoholi võtma. Ma vastasin, et ikkagi ei soovi ma midagi. Aga tema arvas, et ühe Sprite pean ma ikka ära jooma enne und. No ok. Istusin. Ta tõi mulle mu limonaadi. Väsimus murdis, uni tikkus peale ja baaris oli lärmakas. Jõin oma limpsi ära ja ütlesin, et ma nüüd vist ikkagi lähen magama. Ja läksingi.

Kajutis pugesin vaikselt oma voodisse. Õde juba magas ülemisel voodil nohinal.

Ärkasin keset ööd selle peale, et midagi väga rasket oli mu peal ja nühkis ennast mu vastu. Mul oli raske ja valus. Kõik toimus nagu aegluubis. Ma taipasin, et see on seesama turvamees. Miks ta meie kajutis oli? Miks ta minu voodis oli? Miks ta mu peal oli ja mida ta minuga tegi? Miks ta seda kõike tegi? Ma tundsin nagu kõike, aga ma ei suutnud ennast liigutada.

Raadiosaatjast kutsuti turvameest.  Ta tegi veel paar kiiremat liigutust, tõusis püsti, sikutas püksid jalga, pani rihma kinni, võttis maast oma raadiosaatja ja vastas, et ta kohe tuleb. Ta astus uksest välja ja keeras selle enda järel lukku.

Lamasin seal kangestunult. Pisarad voolasid tummalt.

Meie kajutis ei olnud vetsu. Ma ei tea, kui kaua ma seal tuimalt passinud olin, aga ma mul oli vaja vetsu minna. Ajasin end istuma. Pea käsi ringi. Kuidagi kooberdasin end üle koridori vetsu. Istusin seal terve järgmise igaviku. Püüdsin aru saada, mis toimunud oli. Olemine oli hõre ja õõnes. Miks ometi? Vetsus nägin verd. Kangestusin. Äkki on kajutis ka verd? Mis siis saab, kui keegi seda näeb. Hiilisin kuidagi kajutisse tagasi, korjasin voodist lina kaasa ja hiilisin vetsu tagasi. Püüdsin seda tilgakest verd lina pealt maha saada. Sain selle enamvähem puhtaks, aga mulle tundus ikka, et kõik saaksid aru sellest. Kajutis korjasin oma voodiriided kokku ja püüdsin neid sättida nii, nagu oleksin ma lihtsalt oma linad pesuks valmis pannud viisakalt. Ma ei suutnud magada. Kui õde ärkas, siis korjasin ka tema voodiriided kokku ja panin enda hunniku ümber. Äkki läheb õnneks ja sedasi puntras ei saa keegi aru, et need seal vahel minu linad olid olnud.

Hommikusöögil passisin tuimalt. Ema arvas, et ma olen haige. Puudusin terve nädala koolist. Mul oli süda kogu aeg paha ja kogu see situatsioon ketras ja ketras mu peas. See oli pikka ja valuline protsess. Püüdsin talle korra laeva helistada. Ma vajasin vastuseid. Ta vastas kõnele, oli külm ja kõle. Et mida ma temast tahan? Tal on pere ja laps ja ma ei tohi teda ahistada. Ja kui ma ütlesin, et ma räägin sellest, mida ta tegi, oma vanematele, siis ta vaid irvitas ja mainis, et tal on politseis tutvusi. Kui me ühel järgmisel korral laeva läksime ja ma kaasa pidin minema, siis oli ta taas seal. Seisime ema ja õega info ees, ema rääkis kellegagi juttu. Seesama laeva-arst seisis ka seal ja ajas mingeid asju infoleti taga. Tema tuli, nägi meid, peatus korraks info juures ja kiirustas tuima näoga edasi. Ja siis hõikas arst talle irvitades, et kas tal sel korral on kondoomid kaasas…

Sel hetkel varises kogu mu maailm tolmuks. Inimesed teadsid ja mitte keegi ei teinud mitte midagi?!

Ma ei suutnud kodus olla. Ma ei suutnud koolis käia. Vanemad viisid mu hommikul koolimaja ette, ma astusin autost välja ja ukse juures tegin kannaka. Hulkusin mööda linna. Istusin sõbra juures, kes ka koolist poppi tegi. Paaril korral otsisin kontakti ühe tüürimehega samast laevast ja ütlesin talle, et mul on temaga väga vaja rääkida. Kohtusime sadamas. Lihtsalt istusime. Vahel ostis ta meile mõlemale teed. Ma tean, et ta ei saanud mitte kunagi aru, miks ma ta laevast välja kutsusin ja miks ma sadamasse temaga istuma tulin ja kui vajalik see minu jaoks oli. See oligi vist ainus asi, mis mind elus hoidis. Ta oli hea ja tore ja kuna me vanemad teineteist tundsid, siis ma teadsin, et ta ei teeks mulle mitte kunagi liiga. Võimalik, et sedasi taastasin ma meeleheites enda usku inimestesse ja parandasin kogu selle olukorra kohutavust enda jaoks. Seedisin ja analüüsisin. Ma pidin kuidagi jaksama edasi olla, kuigi ma tahtsin ainult kaugele eemale ära.

Märtsikuus, siis kui me pidime koolis tunnistused saama, sain ma teada, et mind on koolist välja visatud. Mul oli tervel tunnistusel selle trimestri eest üks 4, üks 3, üks 2 ja üks 1. Ülejäänud olid kriipsud.

Ema oli ahastuses. Ta sai aru, et midagi on väga valesti, aga ma ei saanud talle rääkida. Ma lihtsalt ei saanud. Ma ei saanud mitte kellelegi rääkida. Selle asemel soigusin ma oma päevikus alguses, kuidas ma elada enam ei taha, sest sellist rüvetatud ihu ja hingega naist ei taha ju keegi. Ma vaagisin enda sees tugevalt, kas ja kuidas mul oleks võimalik nunnaks saada, sest ma tahtsin elada Mitte jutujätkuks, vaid väga veendunult ja tõsimeelselt. Tahtsin sellele arusaamatule süütundele leevendust ja lunastust leida.

Ja hiljem kirjutasin ma oma päevikus sellest, kuidas ma nii väga kardan, et ma ikkagi rase olen, sest mul polnud selle aja jooksul kordagi rohkem enam päevi olnud. Ma polnud kunagi naistearsti juures veel käinud ja ma ei saanud sinna ka minna. No kuidas ma lähen? Miks? Siis saadaks ju kõik teada. See oli kohutavalt hirmutav, aga samas andis see võimalik rasedus mu elule uue mõtte. Ma olin oma lapsepeas välja mõtelnud, Mulle ei tähenda midagi see, kes on selle lapse isa. Kui see laps tee minuni leidis, siis ju oligi see kõik nii määratud?15aastane tüdruk,täiesti üksi oma muredega, tundis, et olgu, mis oli, SEE laps on osa minust ja ma ei anna teda ära… Mitte iial, mitte kellelegi. See laps oleks olnud mu elus ainus hea asi üldse. Põhjus, milleks elada. Mõõtsin ennast pilguga peegli ees nii ja naa. Midagi polnud nagu muutunud.

Samal ajal püüdsin teises koolis ellu jääda ja kuidagi klassi ära lõpetada. Suvel algasid päevad taas. Ma polnudki rase, aga tulin selle pettumusega suhteliselt kenasti toime, Elu läks edasi.

Miks see kõik juhtus? Mis oli selle Sprite sees? Kes seisis selle taga, kes niite tõmbas ja teda tagant tõukas? Või oli ta üks kiimas koll, kelle naine kodus imikule pühendus ja ta leidis, et tal jäi kodus tähelepanust puudu ja tuli oma taltsutamatut sugutungi minu peale välja elama? Politseinik ometi teadis, et seesugune vahekord 15aastsega ei ole ühestki otsast ok? Või oligi kogu asja tegelik eesmärk hoopis mu isale liiga teha?

Läks palju aastaid enne, kui ma sellest esimest korda rääkisin. Sest veel enam, kui see oli minu alandamine, oleks see olnud ärategemine isale. Ja seda ei olnud ta kindlasti ära teeninud. Mina sain hakkama. Isa nimel sain hakkama ja vaikisin. Mida aeg edasi, seda paremini. Aga laeva-arst, kes veel palju aastaid mu isa sabas võltsilt siugles, kandis hoolt, et tagatubades sosistati. Sosistati ka muust. Asjadest, mida kunagi ei juhtunud.

Ma olin 30, kui sellest kõigest emale rääkisin. Isa ei saanudki kunagi teada, sest nii oli parem. (Ja üle väga paljude aastate siin seda kõike kirja pannes valdab mind ka täna mingi arusaamatu abitus, viha, äng. Miks ometi?!

Ma ei kohtunud kunagi enam selle turvamehega, aga tema nimi on mu ajju kivistunud.

#MeToo nr 11 – Seksikunn. sõbrad ja Saksamaa

Kui ma ülikooli alguses Tartusse kolisin, oli isa veendunud, et ühikasse ma elama minna ei tohi. No see olevat liiga hull koht ja seal ei saa õppida ja elu läheks käest ära. Seega oli kindel, et ma pean kolima erakasse. Sõbrannaga koos tuba jagada tundus esimese hooga hea ja turvaline variant. 90ndate keskel, kui mobiiltelefonid veel taskusse ei mahtunud ja internetiga arvutitest kodus võis vaid unistada, oli meil oma pisikeses üüritoas ütlemata vilgas elu. Arvata võib, et ehk vilkamgi, kui see ühikas võimalik oleks olnud. Meie juurde oli hea ööseks tulla, kui tee linnast Tornini liiga pikk tundus. Lisaks meie kursakaaslastele ja uutele sõpradele käisid mu toakaaslasel vahel harva, aga alati etteteatamata, külas tema endine peigmees koos kahtlase saatjaskonnaga. Lõuna-Eestist nad tulid ja Tartus tiiru tehes oli “tore” ka meie juurest läbi astuda.

Oli ka mul “au” kohtuda kurikuulsa diskor ja muidu kõva mees Pornokunniga. Ta oli sellesamas endisel peigmehega koos saabunud. Istus seal koos oma vennaga me koolilaua taga, suunas laualambi näkku ja küsitles. Seisin käed puusas nende ees ja keerasin iga ta labase nilbuse haukudes mujale – äkki hakkate nüüd minema? Alles hiljem saime teada, et iseenda õnneks olime me liiga teravad nähvitsad, et ei pakkunud talle rohkemaks huvi. Me suisa ei meeldinud talle. Tallinna tüdrukud olevat liiga rikutud. See tundus mulle pigem meelitusena.

Ühel hetkel mu toakaaslase endine peigmees enam ei tulnud, eks ma olin tülikas lisand ja ütlesin ka välja, et ma ei talu seda, kuidas ta käib vaid soola mu sõbranna haavadesse kühveldamas ja teda mõnitamas. Küll aga oli mitmel teisel samast seltskonnast vahepeal tee meie juurde selgeks saanud. Kui me uue aasta alguses korterit olime sunnitud vahetama, imbusid meile külla mõned nende kaaskondlased. Uus korter oli pisut suurem. Meil kummalgi oli oma tuba. Ühele neist meeldis mu sõbranna ja sümpaatia oli mingi moel vastastikune. See tüüp ise oli asjalik, aga ta ei tulnud kunagi üksinda. Ikka sama lugu, kui juba Tartusse tuldi, siis toodi endaga sügavamalt Lõuna-Eestist kaasa alati ka sõbrad. Autos ju ruumi oli. Mõtle kui mugav oli tulla ja peale pidu öö kusagil Tartus mööda saata ja vahel ennast ka kaineks magada.

Mu Sõbranna irdus vaikselt oma sõbraga enda tuppa ja mina siis vaatasin, kuidas ma ülejäänud seltskonnaga hakkama sain. Mida teeb 19aastane plika kahe peaaegu võõra mehega ühes toas, kui ta tahab järgmisel päeval värske peaga kooli minna? Muidugi ta tahab lihtsalt puhata ja end välja magada. Aga kas ta saab? Julgeb? Teades, et kui ka üks neist tüüpidest on tegelikult täitsa okei, siis see teine seevastu mitte. Ja võim oli selle kõige isasema käes. Ta oli selleks ajaks juba korra kinni istunud. Tahtlike kehavigastuste eest. Ja ta oli pealetükkiv ja nilbe ja tugev. Iga jumala kord kui nad läinud olid, lubas sõbranna mulle, et me enam ei lase neid sisse. Ja iga kord said nad ikkagi “korraks” tuppa… Mõistagi jälle kogu kaadriga.

Oli kevad ja ma õppisin just järgmise hommiku eksamiks, kui tüübid jälle kohale laekusid. Õppimisest ei tulnud rohkem midagi välja. Nad istusind köögis ja suitsetasid ja tegid endale süüa. Arvasin, et ju korterikaaslane nendega seal siis asjatab ja keerasin kähku magama, et ehk lähevad nad varsti ikkagi minema ja ma saan õppima hakata. Viimase öö asi. Aga neil polnud plaaniski minna. Varavalges ronisid nad mu tuppa.

Ainus ese mu toas, millel kannatas magada, oli 120 cm laiume kušett. Lihtne üliõpilaste värk. Vaip oli ka maas. Aga põrandal oli külm ja seal ei saanud nad magada. Võõras mure? Nad ohkisid ja nihelesid ja ma ei saandu magada. Mõtlesin, et mida iganes, tõmban ennast koomale seina vastu, vaadaku ise, kuidas nad ära mahuvad. Aga ei, ka üksteise kõrval ei kõlvanud neile magada. Ma olin tige, aga sundisin end rahulikuks, et saaks veel silmatäie magadagi, kui nad ei kavatse nagunii minema minna. Kahe vahele 120 cm peale täisriides higistama litsutuna võitlesin unega, kui tundisin, et see hirmsam tüüp üldse magada ei kavatse. Tal oli hoopis plaan, mu palja ihuni jõuda. See oli aga keeruline, sest ma olin olnud ettenägelik.

Mul olid seljas traksidega pikad püksid. selle all allapoole tagumikku ulatuv kitsas kampsun, selle all rinna alla ulatuvad tihkelt liibuvad soojenduspüksid ja selle all omakorda ujumistrikoo ja siis veel pesu kah. Ruumi polnud ja liiga keeruline oli ka. Suikusin uuesti unne. Ta võttis poolunes mu käe ja pistis selle endale kitsaks jäänud püski. Noh… vanglas käinud tüübi iseärasused tabasin poolunes ära, ta oli sellega varasemalt juba suurustanud. Võpatasin õudusega üles, kargasin tigedalt voodilt püsti ja lihtsalt röökisin, et kas ta, krdi värdjas, saab meie elamisest välja. Tal polnud tuju minna, aga räuskav emane võttis ta tuju ära. Korjasin kokku nende jalanõud ja viskasin teise korruse trepikojas alla esimese ja teise korruse vahele.  See vihastas tüübi välja. Teine oli vait. Kolmas ronis ka teisest toast lagedale. Mina röökisin edasi, et ma kutsun politsei, kui nad KOHE minema ei kao. Selle peale ägestus tüüp, küsisis, millega, tõmbas telefoni seinast välja ja virutas koridoris trepist. Sinna enda jalanõude juurde. Ja karjatas siis mulle, et mina, va libu, pean ta kaunad sealt koridorist ära tooma. Ja mina röökisin vastu, et hakaku sokkis astuma, mul on sügavalt pohh. Seepeale haaras ta mu teleka endale kaenlasse ja ronis juba trepile, et see telefoniga sama teed saata. Kuna ma ei suutnud kiirelt välja mõelda, millega ma teleka lõhkumist vanematele selgitan ja kas meil pärast seda kisa selles korteris üldse lubatakse veel elada, siis ma jooksin alla ja tõin nende jalanõud tuppa tagasi. Tüüp tõukas mind vastu seina ja  väljudes sisises mulle näkku, et seda ma veel kahetsen, järgmise autoga viiakse meid Saksamaale ära…

Eksamile ma ei jõudnudki. Me olime neid Saksamaale viimise jutte varem kuulnud. Aga siis mitte ähvardusena enda pihta vaid kuidas see süsteem neil seal sügavamal Lõuna-Eestis toimivat. Plika, kes on sellele kambale ette jäänud või pole “kätte andnud”, viiakse reisile või selles vähemalt teda veendakse, et ta reisile läheb. Kasutusel olevat olnud ka sirgjoonelisem meetod vintskemate isendite jaoks – plika tõmmatakse hoovi, paigutatakse tagapingile “tukkuma”, talle on organiseeritud juba valedokumendid, mida posid sõbramehe poolest vaid enda käes hoivad ja piiril siis rõõmsalt tehakse head nägu uimas tibi kõrval. Millega iganes neid tüdrukuid siis droogiti. Materjali liikles ju igasugust. Koju need tüdrukud Saksamaalt enam ei tulevat. Me ei teadnud küll ise ühtegi tüdrukut, kes korraga kaduma oleks jäänud, aga me olime mitmest allikast kuulnud lugusid tüdrukust, keda sellesama jõugu liikmed kambaga vägistasid ja kui plika politseisse teatas, siis püüti ta kinni ja kui ta põgeneda üritas ja meeleheites siis seal korteris köögi põlema pani, siis mindi ka plika vanemate kallale ja pressiti raha välja ja sunniti neid vaikima. See polnud enam elu. Sellega oskasime me samastuda. Me kartsime.

Mõni aeg hiljem hakkasime saama telefonikõnesid. Sel ajal ei näidanud telefonid helistaja numbrit. Aga helistajaks olid meesterahvad ja uuriti meie hinna ja pinna kohta. Räägiti jälle Saksamaast. Kõnedega seostus ka üks auto, mis meie akna all õhtuti passimas käis. Me kartsime päriselt. See pinge ja hirm olid jubedad. Need halvasid ja tegid nõrgaks. Kusagil polnud enam turvaline. Ma ei julgenud sellest kõigest rääkida ka oma pikaajalisele poissõbrale, sest kartsin ka teda ohtu seada. Ma ei tahtnud, et ta Tartusse isegi tuleks. See oli sisuliselt põhjus, miks me lahku läksime. Vanematele ma lihtsalt ei saanud sellest rääkida, sest isa kaudu oleks saanud nad palju kurja teha. Ja politseisse me minna ei osanud ega julgenud. Üks neist kolmest tüübist õppis ise samal ajal Akadeemias. Mul oli Tallinnas aga tuttav uurija. Rääkisin talle meie loo ära ja ta lubas aidata. Mõne aja pärast andis ta teada, et kahjuks ta ei saa aidata. Kogu see kamp on seotud piiritaguse kuritegeliku rühmitusega, mis käib meie omadele üle jõu ja nad ei saa kahjuks kuidagi aidata. Soovitus oli – hoia lihtsalt nii madalat profiili, kui vähegi võimalik.

Ja me hoidsime madalat profiili. Nad ei tulnud nad enam tagasi. Suvel viibisin ma suures osas Tartust eemal ja teema jõudis veidi laagerduda. Kõnesid enam ei olnud ja sügise tulles avastas me korteriomanik, et tal on nüüd seda pinda endal kohe vaja ja me kolisime järgmisesse korterisse. Sügisel on Tartus üürika leidmine paras pähkel. Olude sunnil olime me sunnitud võtma kolmetoalise ja kolmandasse tuppas pidi tulema mu korterikaaslase sugulane, et me maksmisega hakkama saaksime. Ta ise oli ontlik noormees, Aga tal olid sõbrad. Ikka kõik jälle selle sama kambaga seotud. Küll lahjema kaliibriga, aga siiski. Ja nad imbusid taas me elamisse. Ma ei suutnud rohkem sedasi elada. Mu norm oli täis ja hirm oli talumatu. Kolisin välja, teise Tartu otsa, palju kehvemasse kohta, aga eemale kõigist ja kõigest.

Esialgu oli vaikne. Koolis ei teadnud keegi mu kodust aadressi. Vanematele olin sõnad peale lugenud, et minu aadressi ei tohi jagada. Aga kavalusega saadi see nende käest kerge vaevaga kätte. Ka mu kodune telefoninumber.

Algasid uuesti kõned. Aga neis ei räägitud. Oli raske hingamine ja see oli veel hullem, kui mõni nilbe teema. Koolist koju ühistranspordiga otse ei saanud. Läbi linna käia oli ilmselgelt liiga pikk tee. Seepärast käisin ma pigem jala, Aga jala tuli käia raudtee ääres ja vaiksetel tänavatel. Kord keset talve märkasin, et üks tume auto sõidab mul justkui sabas. Märkasin seda mitte liiga kaugel kodust ja lidusin kähku koju. Pisike must BMW sõitis minema. Mõni päev hiljem mööda lumist tänavat õhtul inimtühjal tänaval kodu poole ukerdades märkasin taas musta autot, mis mu sabas veeres. 90ndatel oli BMW-l ja nende juhtidel veidi karmim reputatsioon, kui hilisem rollnoka-ajastul. Ma astusin nii kiiresti edasi, kui ma suutsin. Auto püsis mul kannul. Ma ei julgenud joosta. Ma ei julgenud tagasi vaadata. Ma ei julgenud suvalisse hoovi sisse karata, abi otsida või teha nägu, et ma seal elangi. Ma olin hirmust kange ja mõtted vaid eksles seinast seina, et kas nüüd ongi kõik?! Autosse ja Saksamaale? Elu jooksis silme eest läbi. Kuidas mu vanemad sellega hakkama saavad?

Ma jõudsin koju. Värisesin üle kere. Sellest päevast peale ümbritsesin ma end sõpradega. Ma ei liikunud enam üksinda, ma ei jäänud koju üksinda. Alati oli keegi mu lähedal ja mõte sellest, et ma üksinda peaksin olema, tekitas minust talumatut ärevust. Ma tahtsin ennast veenda, et see kõik oli vaid üks pikk ja kole uni ja neid inimesi ei ole päriselt olemas. Nad ei saa mulle kuidagi liiga teha.

Kord sattusin ma uudistes nägema ühte selle jõugu liikmetest, kes oli Beach Party ajal narkohangeldamisega vahele jäänud. Ekraanil seda lõusta nähes hakkas mul füüsiliselt paha. Sees poos ja pitsitas. Ma polnud üldse veel sellest hirmust vabaks saanud. See elas vaid varjusurmas.

Hea mitu aastat hiljem, kui Seksi-Kristi laineid lõi ja üldsus oigas ning häbist maha suri, mõtlesin ma õudusega, miks see tüdruk seda kõike teeb. Millega Pornokunn ja co teda päriselt rihma otsas hoiab ja manipuleerib, mis selle kõige taga tegelikult on ja MIKS ometi teatud osa rahvast seda ilgust vaatama ronib ja kaasa kiidab?! Tsirkust ja leiba? Sellised asjad, pole ometi ju normaalsed ja iga täiemõistuslik inimene peaks läbi hammustama, et selle taga on kaks varianti, mõlemad taunitavad – kas on tegemist värdjalike võimumängude või haige inimese ärakasutamisega. See teema tegi haiget. Pornokunni ebameeldiv ilane olek, mis ekraanidelt vastu vaatas, elustas minu jaoks taas meie pisikese üüritoa episoodi, kus ta seal istus ja nilbeid alla poole vööd küsimusi meile esitas. No nagu tööintervjuu või nii. See vastikus oli mu sees alles. See jääbki sinna alles, kuni selliseid friike tolereeritakse ja lastakse neil tegutseda ja naisi alavääristavaid räigusi kunsti pähe levitada.

#MeToo nr 12- poistekool või taltsutamatud ihad ja minu elu esimene ja viimane seljankasupp

Paralleelselt eelmise peatükiga jooksis teine lugu. Teistsugune ja teise raskusastmega, aga siiski. See oli koolilugu.

Meie teaduskond oli varasemalt olnud poiste päralt. Uue moodsa eriala lisandumisega ja ka varasemalt vaid poiste aladeks peetud erialadel tüdrukute osakaalu tõus, tingis korraga selle, et majas oli kogu aeg terve kamp tüdrukuid ja see tekitas elevust. Iseäranis nendes, kes seal alati olemas olid olnud ja vaid poiste õpetamisega harjunud. Õppejõud, 90 % ulatuses mehed, kohanesid kirevama seltskonnaga igaüks isemoodi. Valdav enamus neist sai oma tööga suurepäraselt hakkama ka siis, kui koolimajas sädistas ringi korraga mõnikümmend plikat. Me olime asjalikud. Me olime oma erialavalikud ju ise teadlikult teinud.

Esimese kursuse talvesessil läksin eksamile. Õppejõud, suure jutu ja elava loomuga vanuse poolest meile isaks sobiv onu, sättis meid istuma. Lauad olid reas koos ja seepärast pidi meie kõigi vahele jääma vähemalt üks istekoht tühjaks, Poisid pandi klassi tagumisse otsa, tüdrukud ettepoole. Ma olin hoolega õppinud ja tundsin end kindlalt. Vastasin küsitud küsimustele ja andsin töö ära. Õpetaja luges töö koheselt läbi ja vangutas pead, et no selle peale peaks ta vist ikka kolme panema, aga tule järgmine nädal uuesti ja tee sama eksam uuesti. Uurisin, et mis siis valesti oli, seda pidin ma teada saama siis, kui ma veel õpin. Kuna mul polnd tahtmist kolme saada ja ma olin asja juba selgeks õppinud, siis no olgu, ma tulen siis nädala pärast tagasi.

Nädal hiljem olin kohal. Veel kaks tüdrukut oli sama konksu otsa läinud. Istusime kõik esireas. Õpetajal polnud vaja enam klassis ringi kablutada ja ta istus ka. Istus otse meie ette laua äärde. Otse minu vastu. Laud oli laiuselt alla poole meetri. Tema põlved nihkusid mu põlvede vastu. Arvasin, et kogemata ja nihutasin end veidi kõrvale. Jalad nihkusid uuesti minu vastu ja põlvele libises soe käsi. Kirjutasin kiirelt veel paar lauset, tõusin järsult püsti ja teatasin, et mu eksamitöö on valmis. Ta luges mu vastused läbi ja vangutas pead. Et asi on väga hea, aga ta teab, et ma suudan veel paremini. Praegu saaks ta mulle vaid nelja panna. Äkki ma ikka tulen nädala pärast veel uuesti? Ei. Kuigi ma ihkasin seda ainet viit saada, olin materjali eeskujulikult omandanud, siis vastasin, et neli on hea, ma võtan nelja. Ta tegi kande matriklisse ja ma tulin sealt tulema. Vastik tunne oli.

***

Esimese kuruses kevadsess. Õigel eksamipäeval ma kohale minna ei saanud. Läksin järeleksamile. Meid oli klassis kolm tüdrukut. Selline papimõõtu õpetaja käis ja heljus ringi. Vahel tuli ja kummardus su juurde, et näha, kaugel sa asjaga oled ja kuidas sujub. Kummardudes nõjatus ta õlale ja pistis oma näo su näole hästi lähedale. Ka ringi liikudes riivas ta käsi mu selga paaril korral. See segas ja ärritas, aga kuidas sa ütled eksami ajal õppejõule, et kuule, hei, lõpeta, see pole ok.  Surud nina paberile ja püüad edasi pusida.

Üks tüdrukutest sai töö valmis, papi vaatas asja üle ja pani talle kolme kirja. Ütles, et tal on kahju, aga no paremat tulemust ei vea välja. Ok. Tüdruk lahkus ruumist. Teisena lõpetasin mina. Papi vaatas töö läbi ja teatas lipitsevalt, et selle töö eest paneks tema mulle kolme, aga KUI ma talle musi annan, siis saan nelja. WTF!? Karjatasin “EEIII!” ja lehvisin klassist välja. See oli nii rõve! Kolmas tüdruk kukkus läbi, andis musi ja sai kolme kätte.

***

Teine kursus. Talvine sess. Eksam. Mul on vajalik materjal vesiselge. Käes on õhtu, õues on pime ja külm. Olime suures audikas, kohal oli meid umbkaudu sada. Õppejõud, pintsaku, lipsu ja portfelliga endine kõrge riigiametnik, andis meile kolm küsimust vastamiseks. Ta kulges ruumis ringi. Kui märku andsid, et vastused on olemas või vajad asendusküsimust, mis võtab küll pool palli hinnet alla, aga vähemalt on lootust, et saad eksami sooritatud, tuli ta sinu juurde. Kui valmis said, siis ta vaatas su vastused kohe üle, vajadusel andis lisaküsimuse, pani hinde matriklisse ja lasi minna.

Ma olin endas kindel. Andsin märku, et mu töö on valmis. Õpetaja tuli, istus mu nina ette lauale, vaatas üle prillide mu tööd ja mind ning andis lisaküsimuse. Vastasin. Sain uue lisaküsimuse.  Ja uuesti ja uuesti ja uuesti, kuni klass oli tühi ja mina olin vastanud kümnele küsimusele. Vaatasin ebalevalt ringi. Tema toetas end õpetaja lauale istuma ja pani käed rinnale vaheliti.

“No mis me sinuga siis nüüd teeme?”

“Ma ei tea, te panete mulle hinde ja ma lähen koju?”

“Ei-ei-ei, nii lihtsalt see küll ei lähe!” vastas ta ilmselgelt lõbustatult ja pistis mu matrikli endale põuetaskusse. “Vaatame seda asja! Tule.”

Ta pani üleriided selga. Tegin sedasama. Ta liikus ruumist välja, järgnesin talle. Ta sulges enda järel ukse ja võttis mul käe alt kinni justnagu jalutaksime me koos mööda pikka hämarat koridori. Ma läksin taltsalt kaasas, sest mu matrikkel oli tema käes ja mul oli vaja see tagasi saada. Koos hindega. Olin lootnud, et koolimaja ukse ees ta lõpetab oma tsirkuse ja ma saan oma asjad kätte. Aga ei, ta suundus on auto juurde ja avas mulle ukse, et ma sisse roniksin. Istusin. Kolekülm oli.

Ta sõitis kesklinna suunas, kusagile katoliku kiriku taha ja parkis auto. Pidasin endamisi plaani, kas mul on lihtsam tema eest pageda läbi Tähtvere või otse Kassitoomele ja sealt üle Toomemäe linna. Teed olid libedad. Mu saapad ei pidanud kuigi hästi. Ta andis mingi ukse taga kella ja see tehti lahti, Selgus, et see oli mingit sorti baar või kooskäimise koht. Mulle tundmatu. Seal oli palju pealtnäha viisaka olemisega rahvast. Ta tegi hõlmad lahti ja astus sirgelt leti äärde. Koht oli talle tuttav ja tema oli kohale ka. Ta tellis endale seljanka. Ja konjakit.

“Nii, mida sulle?” laiutas ta käsi üle leti, et mulle valikut tutvustada.

“Ei, aitäh, ma ei soovi midagi,” vastasin vaikselt. Vähemalt oli me ümber hulk inimesi. See tundus turvalisem, kui keset hilist õhtut tühjas koolimajas temaga istuda. Mõtlesin vaid enda matriklist.

“Selge, veel üks seljanka!” hõikas ta rõõmsalt üle leti ja uuris, kas ma konjakit ka temaga joon. Ma keeldusin. Väga konkreetselt. Talle tegi see nalja. Aga šampust? Ei, aitäh, ka seda mitte.

Istusime. Ta sõi lurinal oma seljanka endale sisse. Mina, kes ma seljankat ega suppi üldse ei söö, keerutasin lusikaga pisikeses valges kõrvadega kausikeses. Kui ma selle suppi nüüd kuidagi ära söön viisakusest, kas ma siis saan oma matrikli tagasi? Pingutasin. Kui ta oli oma seljanka sisse vohminud, rüüpas ta konjakit, mis konjak küll polnud, aga noh, vana aja värk, eksole. Tellis endale uue nokatäie ja üritas taas mind ka veenda. Keeldusin ja võitlesin oma supiga. Ta istus mu vastas. Tema käsi riivas mitmel korral mu põlve, aga ma nihkusin osavalt nagu muuseas kõrvale.

Tal oli hea tuju. Toas oli soe ja hubaselt valge. Ta kobas taskust mu matrikli ja tegi nagu uurib mu teisi hindeid. Vaatepilt olevat igav. Aga enne, kui tema saavat mulle hinde panna, pean ma vastama veel mõnele eksamimaterjali küsimusele. Mul vahet enam polnud. Tema küsis, mina vastasin. Irvitas seal siis magusalt, et tal ei jäägi midagi üle, kui mulle see viis siis ikkagi ära panna. Ja ulatas mulle mu matrikli. Midagi sinna kirjutamata. Vaatasin matriklisse. Viis oli olemas. See oli olemas olnud seal arvatavasti juba mitu tundi… või millal ta selle kirjutada vahepeal oleks jõudnud? Mul ei olnud enam vahet, mul oli lihtsalt hea meel, et see kõik läbi on, et ma oma matrikli tagasi sain ja hindega kõik korras oli.

Mul hakkas kiire. Tal polnud ka midagi lahkumise vastu. Uksest väljudes libastusin, aga õnneks pikali ei kukkunud ja väga haiget ei saanud. Õues oli kohutavalt külm ja kell oli palju, Ta pakkus, et ta viib mu kodu juurde ära. Olgu siis vähemalt seegi luksus mul täna, et ma kähku koju sooja saan. Autosse istudes ma ei mõtelnud, et ta oli ju hea mitu pitsi alkoholi hinge alla kangutanud. Aga teel olles sain sellest aru, kui sõit kõige sirgem polnud. Hirm oli, aga välja küsida ja ise teed jätkata ma ka ei julgenud, Liiklust polnud ja teede servad olid kõrgete hangedega turvatud. Enne kodu ütlesin, et siin ma elangi, Ma ei tahtnud, et ta teada saab, kus ma päriselt elan. Ta peatas auto palutud kohal. Avasin turvarihma ja asusin juba tänades autost lahkuma, kui ta kogu kerega mu poole pööras ennast ja mulle tundus, et ta soovis kallistada. No hea küll. Üks kiire kallistus ja siis igaveseks adjöö, good bye, pakaa! Aga ei… ta küll krahmas mu enda raudsesse haardesse, aga kallistamise asemel surus hoopis oma suure sooja keele mulle hammaste vahele ja üritas suudelda. Tõukasin teda ja hüppasin autost välja, ronisin üle puusakõrguse hange ühe hüppega ja jooksin sõnagi lausumata nurga taha kodu suunas. Tormasin uksest sisse, lajatasin ukse kinni, keerasin selle kinni ja vajusin ise vastu ust. Mu korterikaaslased tulid vaatama, mis ometi toimub, miks ma ustega lõhun ja tere ei tule ütlema ja miks ma keelt taskurätikusse nühin ja miks ma nutta kõõksun. See stseen meenutab mulle siiani Kadri ja Kasuema raamatuid. Tundsin end veel rõvedamalt kui Kadri vist. Et ei saa täiskasvanud naine suudlemisest traumat? Või polnud ma 19aastaselt veel piisavalt täiskasvanu, et see traumeeriv oli?

Rääkisin sealsamas korterinaabritele ära, mis juhtunud oli. See oli nii kohutavalt häiriv mu jaoks. Me käisime samas koolis. Nad teadsid seda õpetajat. Jutt levis ja hiljem selgus, et sama õpetaja käitus selle sama mustri järgi vist pea iga kord. Alati jäi keegi viimaseks. Ja alati läks keegi temaga välja sööma. Aga selle vahega, et mina olin ainus, kes viie sai. Ja ainus, kes konjakit ei joonud. Need teised jõid ja kevadeks ei olnud neil veel see aine arvestatud. Võta siis kinni, milles tema haiglane loogika seisnes. Selle peale, et tema peale kaebama minna, me ei tulnud, Kellele? Kes meid usub? Me oleme ju ainult üliõpilased? Praegu mõtlen ma küll, et miks me arvasime, et meil ei ole õigust tema peale kaevata. Aga siis, aastal 1997, teise kursuse tudengina, see valikuna ei tundnud.

Mul oli hea meel, et teda kooli peal näha enam ei olnud. Ja siis saabus kevad ja kool hakkas selleks aastaks läbi saama. Olime kursakaaslastega välisukse juures, kui ta majja tuli. Ta oli mind märganud juba läbi klaasuste ja sisenedes astus ta sirgelt minu juurde. Ta pistis käe mu kaenla alt läbi ja tõbas mu enda vastu ja me liikusime edasi. See oli liiga ootamatu. Sedasi näiliselt käevangus astudes, mitte, et mul oleks valik olnud mitte liikuda, tegin temaga samme kaasa ja eemaldusime teistest.

“Noo, millal me šampust joome?” irvitas ta lõbusalt.

Sain oma käe kätte ja jooksin minema. Teiste juurde tagasi. Neil oli naljakas, sest see kõik oli liiga ootamatu. Rohkem ma teda ei näinud.

***

Ühe meesõpetajaga, kõigist teistest palju nooremaga, oli mul veel jamamist. Ta üritas mind nii ja naa võluda, aga ma ei huvitunud temast. Kui ma taipasin, et ta soovib midagi enamat, hakkasin eemal hoidma. Kui ülikoolis oli üldiselt hea see, et kui aine sai läbi, lõppes ka suhe antud õppejõuga, said oma tulemuse kätte ja unustasid või elasid edasi, siis selle tüübi puhul, kes oli üks meie põhiõppejõududest ja me läbi kooliaja temaga kokku pidime puutuma, oli olukord palju kestvam ja ebamugavam. Kolmanda-neljanda kursuse ajaks oli selge, et ta kiusab mind, sellepärast, et ma talle korvi andsin. Ta tegi kõik, et takistada mul kooli lõpetamast ja sättis ennast alati mu teele risti ja põiki ette. Esimesel korral loobusin ma lõpetamast. Läksin selle asemel Soome, eemale kõigest, samal erialal ennast täiendama. Soomes oli väga tore. Proovisin aasta hiljem uuesti lõpetada, sest mul oli väga tugev töö valmimas ja ma sisuliselt olin sellega täiesti ilma Eestipoolse juhendajata jäetud, sest see koll ei saanud ikka veel oma kibestumisest üle. Tema kommentaarid olid inetud. Tema korraldatud jamade pärast oleks koolil olnud alus mind eksmatrikuleerida, aga siis taipasin ma minna ise ja otse õppeprorektori juurde. Rääkisin talle oma loo ära. Ta mõistis. Tema lahendus minu suhtes oli väga asjalik. Ma sain veel aastaks kooli jääda, ennast sellest tüübist eemale hoida ja veetsin veel ühe õppeaasta Soomes vahetusüliõpilasena õppides. Eesti ained olid mul kõik peale lõputöö kaitsmise ammu läbitud. Ülla-ülla, aga aga kaitsmiseks, oli ta ennast mu retsensendiks korraldanud. Ja teinud kogu mu töö maapõhja. Komisjon arvas õnneks asjast isemoodi. Lõpuaktusel tuli ta rõõmsalt mulle ligi ja tahtis mind õnnitleda. Ma ei suutnud seda võltsi tsirkust taluda. Lahkusin. Väike ja väiklane ja vastik! Suures osas on see olnud põhjus, miks ma ainult kõrvaliste inimeste suurel toel olin võimeline kooli lõpetama ja miks ma kunagi seda tööd Eestis sisimas tegelikult teha pole tahtnud – tema hingus käib alati selle kõigega kaasas ja oht temaga kohtuda, on alati olemas ja ta on mulle… vastik kõige selle pärast, mida ta teinud on.

#MeToo nr 13 – kuidas vabaneda tüütutest lähenejatest?

Suvi 1997 ja 1998. Rootsi vahet sõitev reisilaev. Õhtupoolikul müüsin ma kohvikus jäätist ja öösel töötasin üleval ööklubi baaris. Kohvikutöö oli väga armas ja vahva. Ööklubitöö ei murdnud konti, aga oli hea karastav trenn. Hilistest õhtutundidest varase hommikuni. See oli laeva peal kõige viimane avatud koht, kuhu kõik nokastunud tüübid üle laeva lõpuks kokku voorisid. See, et keegi sind katsus ja silitas, kui sa kandikuga liikusid, ei omanud tähtsust. Kitsas põlvini vormiseelik takistas küll suurema lainetuse korral ladusat liikumist, aga veel enam takistas see tüüpidel liiga ulakalt käituda. See oli hea. Kui aga õhtust õhtusse hakkab sama tüüp sind passimas käima, siis see pole enam suvaline liinireisi klient, siis on see ebamugav. Asi läks nii kaugele, et ma pöörasin oma kiviga sõrmuse neljandas sõrmes teistpidi. Nii nägi see tõsiseltvõetav abielusõrmus välja. Meil oli paarilisega, asjaliku tüübiga, diil, et kui hakkab jälle see jama pihta, siis ta näitab enda ja minu sõrmust ja teatab talle vääääga tõsiselt, et sorry, mees, me oleme omavahel abielus, jäta mu naine rahule. Eks ma ise oleksin hakkama saanud, aga teiste klientide pärast oli juba nõme, kui üks käis ja varjamatult kiibitses ja teisi eemale ajas. Ega ta seda sõrmuseasja ei uskunud, sest mul ju alguses polnud abielusõrmust, aga pisitasa asi siiski vaibus. Aga meelde on see jäänud.

Haa! ja praegu meenus mulle laeval töötamisega see, et merele saada, oli vaja tervisekontrollis käia. See eeldas muuhulgas ka kirurgi külastamist. See vana pervert mõnitas ja alandas vist iga naist, kes ta uksest sisse astus. Kamandas uksest sisenedes paljaks ja katsus kohti, mida tal mingit asja katsuda polnud. Ja ilma tema heakskiiduta võisid oma töökoha unusada. Iiiiiuuuuu!

#MeToo nr 14- armastust otsides

Ka veel vanuses 25 olin ma kõige eelneva pärast alles oma teed ja tegelikku iseennast otsimas. Ma otsisin armastust. Ma soovisin lapsi. Aga meie suhte köögipool oli hale ja haledamaks muutus. Ma polnud kunagi piisavalt naine. Ma olin plika, keda ükski mees ei taha, sest mehed tahavad ju tõelisi naisi? Kui palju kordi polnud ma piisav. Kui ta kaine oli, olin ma ei keegi, loll ja tüütu naine, naised on vait, naised ei võta sõna, naised ei räägi, kui mehed räägivad. Kui ta purjus oli, siis miilustas ja flirtis ta kõigega, mis liikus. Ta tegi seda nimme nii, et ma näeksin ja kui ma ärritusin, siis kargas ligi ja kukkus mind käperdama ja nühkima ja kui ma siis ta eemale tõukasin, olin ma jälle kõige kohutavam naine maailmas, kes ise teda ei taha. See oli mu elus valus ja pikaajaline õppetund, mida ma järelikult isikliku arengu vaatepunktist mingil määral vajasin, et osata destruktiivsetest suhetest lahti lasta ja oma eluga edasi minna. Kunagi hiljem ei ole keegi mulle sedasi nahavahele pugenud ja haiget teha enam saanud.

#MeToo nr 15- aftermidnight trainings ehk Tallinna ööelu

Kui lapsed suuremaks said ja olid hoitud, kui töö ja kooli pingetest oli vaja veidi eemalduda, siis leidsime me ühel hetkel Äliniga enda jaoks hea lahenduse – pealekesköö trennid Tallinna linnas. Päeval ju aega nagunii polnud. Mis me muud tegime, kui käisime tasuta sissepääsuga tantsuplatsidel lihtsalt kahekesi tantsimas. Vahel harva Hollywoodis, enamasti Nimetas, vahel Amigos. Poole aastaga joonistus pilt Tallinna ööelus kulgevatest tüüpidest päris huvitavalt välja. Meil kõigil olid sportlikud huvid, nemad jahtisid oma saak, keda kaasa viia, meie tegime niisama trenni ja vaatasime et asi inetuks ei kisu ja me kenasti turvaliselt oma koju saame. Aga viimase “Suud puhtaks” saate peale kergitasin ma korralikult kulmu, et no tore on, kui need asjad ongi sedasi okei, nagu nad neil seal ööklubis on.

Mu viimane Hollika kogemus jääb küll kahe aasta taha, aga siiski. Astusime Äliniga saali, kaks karglevat härga piirasid meid sisse, lahutasid ja kukkusid end täie jõuga meie vastu nühkima. Oli tegemist, et minema saada. Väga vastik oli ka täiskasvanud naisel isegi ilma suudluseta. Teine kogemus samast ajast ja kohast oli kilavate silmadega jorss, kes tuli meie vahele aelama ja hakkas meid ukse poole suunama, ise võidurõõmsalt uurides “how much?” Kindlasti suudab Älin veel olukordi meenutada, aga sisuliselt jäävad need kõik samasse kategooriasse, et mõne tüübi jaoks on ilma meessaatjata naine tantsuplatsil lihtsalt auguga liha, mis on saadaval, nimeta vaid hind. Meessaatjaga naine on juba oma diili teinud ja kui platsil on kaks sõbrannat, siis kindlasti on nad valmis pakkuma veel isemoodi huvitavaid variatsioone üks ühele versioonile lisaks. Daaa! Kui võrrelda kahe-kolme aasta tagust Hollikat, Nimetat ja Amigot, siis Hollywoodis leidis alati aset mingi räigus. Amigo oli kõige viisakam koht, Nimeta… noh, Nimeta, oli Nimeta. Kindlasti mitte liiga noorte inimeste kohta 😉

Või ma ei tea, mida teie teeksite, kui märkate, et üks laksu all tüüp kujutab endale midagi ette ja nühib valimatult ennast pisikesel tantsuplatsil iga inimese vastu sellega, mis ta peos ei peaks avalikus kohas kindlasti olema? Lükkad eemale, põrkab tagasi. Ma olin lõpuks sunnitud ta käest küsima, et kas tal ei mahu püksi ära? Siis peaks äkki lühemaks lõikama? No ausalt, kaua  võib! Aga ta vist ei saanudki aru. Turvamees aitas. Selliseid tüüpe, kes sulle kaela langevad ja lambist suudelda üritavad või oma käsi, kes teab kuhu üritavad toppida, sellega on ööklubisse minnes vist targem arvestada? Tore, kui mõnel korral ilma hakkama saab. Aga tänu “Suud puhtaks” saatele sain ma teada, et Tallinna ööelu vist peabki siis selline olema? No et see ongi norm? Ja meie oleme lihtsalt valel ajal vales kohas valede arusaamadega jne. Et nagu oma süü, pole vaja ronida sellisesse kohta, kui ei taha seda ja teist? Kui klubis juba oled, siis oledki kaup ja turul?

Ma olen nende olukordadega üsna kenasti ise ja omapead hakkama saanud. Kuigi olen a sirgelt turvamehe juurde marssinud, kui üks tüüp end mu rinnale lambist magama sättis. Turva irvitas, et ju kutt on väsinud ja otsib sooja pehmet kohta, aga kuna mul tuju polnud temaga kaasa irvitada, siis ta läks ja tegi tüübile hoiatuse. Tunnike hiljem lendas kutt tänavale, sest lisaks minule ahistas ta ka teisi, ka kaaslastega teisi.

#MeToo nr 16 – kui virtuaalsusest saab reaalsus

Internetist kaaslase otsimine on tänapäeval täiesti tavaline nähtus. Kes otsib romantikat, kes kiheleb talumatust tungist. Leia siis kesktee ja kokkupuutepunkt, et terasid sõkaldest eristada! Neid, kes end paremaks, vallalisemaks ja milleks kõigeks valetavad, on piisavalt. Neid, kes võõrast ülemäära usaldanud on, jagub. Neid, kes endast kellelegi paljastava või porgandpalja pildi saatnud on, jagub samuti. Palju rohkem, kui neid, kes seeläbi on sattunud väljapressimise ohvriks. Targutamine, et ära siis saada endast selliseid pilte, ei vii kuhugi. Armastust otsides oled sa täis lootust ja usku ja võid taganeda paljust mõistuspärasest.

Seega, kuidas otsida seda üht ja õiget selles rägastikus, kus nime ja pildi taga võib olla krt teab kes oma kurjade või perverssete mõtete ja kavatsustega? Ma olen alati pidanud jaburaks, isegi ahistavaks seda, kui mõni tüüp ütleb sulle läbi helendava ekraani esimest korda tere ja järgmisena saadab endast vinnas tilliga foto, et tere, mina olengi selline! No tore. ma esimesel kohtumisel eelistaks näha inimest siiski veidi kaetumalt. Sellised pildid on häirivad ja siis sa vahidki kulmud kuklas ekraani ja tunned teise inimese päras häbi, sest no nii need asjad nüüd küll ei pidanud käima. Siivututest ettepanekutest rääkimata.

Ja kui sa ei reageeri ja see tüüp arvaks heaks, et ta peab sind kuumemaks kütma ja saadab endast palja pildi iga tunni aja tagant, siis ok, netis on lihtne, blokk-deliit- head aega, aga päriselus? No, et kui sa oled poolanonüümsest netiruumist välja astunud ja kohvikusse kohtuma läinud enda jaoks võõra, aga mingil põhjusel huvipakkuva isikuga, siis esimese kohtumise lõpuks on ikkagi vajalik üks suudlus kirja saada? No nii vormi täiteks ja mis sellest, et vastumeelne? Ei ole! Aga mõne tüübi arvates on. Ma oleks kord ühe austerlasest lennukipiloodi sedasi kogemata auto alla tõuganud, kui ta keset tänavat võttis nõuks, mind hüvastijätuks ootamatult kirglikult suudelda. Huhh, oleks siis mingigi märk selleks olnud, et ma temast ja asjast huvitatud olen? Mõtlesin hiljem õududega, et ma vaid lükkasin pealetükkiva tüübi endast eemale, aga kui ta auto alla oleks jäänud, siis poleks seda osa vist keegi millekski pidanud? Vastik tunne oli taas.

Kõige nõmedam neti teel leitud eba- või mittemeeldivate inimeste osas on see, et kui te suhelnud olete ja tutvusmisportaali, sinu meiliaadressi, telefoninumbrit ja telefoni/arvutit ennast annab kuidagi ühendada, siis võid sa saada näiteks FBs veel ka aastaid hiljem selle inimese sõbrapakkumisi nende näo ja sageli ka pärisnimega, millest sul varem aimugi polnud. Ja see on tülgastav ja ahistav! Seepärast on tark asju ennatavalt nii lahus hoida, kui vähegi võimalik.

#MeToo nr 17 – mitte ainult mehed!

Kui ma õeks õppisin, siis tuli meil küll jutuks see, kuidas patsiendid vahel haiglas töötajaid võivad ahistada (ja ka vastupidi), endale ette kujutada, et professionaalse h00limise ja hoolitsuse taga on midagi enamat. Arusaadav, töö eripära on juba vahel selline, et võib lähedust ihkavas inimeses vahel tühja koha pealt luua pettekujutelma, aga õde, teades seda, peab suutma olukorraga toime tulla ja kogu meeskond peab teineteist toetama ja sobiva lahenduse leidma.

Mida teha aga siis, kui ahistaja on su kaastöötaja? Kuidas sellega toime tulla? Sellest meile koolis ei räägitud. Kui sa töötad suures naiste kollektiivis, siis see peaks ju küll igati muretu koht olema? Aga ei. Ja seda keerulisem see tundub.

Ma olin õhust märke aimanud juba varem. See kõik algas hiilivalt. Süütud komplimendid, soov suhelda ka väljaspool tööaega, kaasamine erinevatesse pooltööalastesse ettevõtmistesse, parima sõbra mängimine, tööl asjade sättimine nii, et me kindlasti koos pidime kõike tegema. Ämblik punus oma võrku. Pealtnäha oli see lihtsalt kahe kolleegi sujuv koostöö ja hea klapp.

Ta imbus mu ellu ja püüdis ennast vältimatuks ja ka vajalikuks teha. Enne tööd helistas, et kuule, ma olen juba siin sinukandis, kust ma su peale võtan ja tööpäeva lõpus, kuule, sul on kindlasti vaja poodi minna, mul ka, lähme koos. Ma suudan sellistes asjades suht hoolimatu ja jaheda mulje jätta. Väga vähe on neid, kes mulle väga lähedale on saanud. Ma tunnen ennast turvaliselt, kui mulle jääb mu vabadus elada ka päris oma elu, millest ma aru ei pea andma. Ma ei võtnud kuidagi vedu, kuigi taipasin, et midagi seal taga hõõgub.

Vastuvõtt. Pisikeses kabinetis on patsient, koos saatjaga. Tema küsitleb patsienti, mina istun arvuti taga ja sisestan neidsamu andmeid. Korraga vajab ta midagi laualt. Selle asemel, et see teiselt poolt mind kerge vaevaga kätte saada, toetab ta oma suure rinnapartii robinal mu käele ja upitab siis vajaliku sedeli suunas nii, et tema dekoltee on mul otsapidi nina vastas. Eemale tõmbuda pole füüsiliselt võimalik, sest käsi on laua ja rindade vahel kinni ja  sõrmed kangestunult klaviatuuril, et ma kogemata sisestamisel mingit viga ei teeks. Edasi kirjutada ei saa samal põhjusel. Lükata ja tõugata ja midagi ütelda ka ei saa, sest patsiendi ees ju ei hakka draamat tegema. See hetk kestis liiga mitu sekundit ja lõppes tema säravalt kavala naeratusega liiga lähedal mulle. Ahh, et kas ma lugesin ta mõtteid ja soove? Lugesin, aga ma suvatsesin neid ignoreerida. Ja siis tuli järgmine patsient ja järgmine ja kui me mitme tunni pärast selle trammi pealt maha saime, siis vaatasin, et minema sain. Ma uskusin, et kuna ma sellest lükkest välja ei teinud ja ka edasi tuima kala mängisin, siis ju ta taipas, et haugub vale puu all. Olukord rahunes, töötasime kõrvu edasi.

Järgmine kord, kui ma taipasin, et asi kisub üle piiri, oli siis, kui me kord Älini ja lastega olime kinno minemas ja ta mulle helistas, et hei, mis teete. Vastasin, et kinno läheme. Ohh, kui tore, tema tuleb siis ka. Ma kogelesin midagi vastuseks ja ta turtsatas, et ahh, et mina ei kõlbagi. Ei no mis ei kõlba, kinos ruumi on, minugi poolest, tulgu terviseks. Ja ta tuli. Juba bussis oli jagamist, kes kelle kõrval istub, No nagu lasteaed. Kinos oli uus teema, kolm naist, viis last, kes kelle kõrval istub. Ilmselgelt oli ta häiritud, et Älin oli meiega koos. Tema PIDI saama minu kõrval istuda ja mina ei tahtnud tema kõrval istuda ja püüdsin end muuseas mujale sättida. Älin teadis seda rindade all lõksusolemise lugu ja mõistis, aga kui suur inimene solvumist väljendab kõigi laste ees, siis see muutis see meid Äliniga kuidagi ootamatult kohmetuks. No taeva päralt, mis vahet sel on, kes kus istub. Kinos oleme ju filmi vaatamas ja noh, kokkuvõttes vahet ei olnud. Ja siis läks tuba pimedaks ja film algas. Ta niheles. Kõik need riivamisi puudutused jätsin tähelepanuta.

Kui me nädal hiljem Äliniga kahekesi kinos olime ja ma keset igavat filmi midagi FB postitasin kino kohta, kargas ta kohe solvunult ligi ja õiendas, et mis mõttes ma olen Äliniga kinos ja tema sellest midagi ei tea ja poel kutset saanud. Tige ja armukade nagu nälginud herilane. Sättisin oma distantsipiiri veel veidi laiemaks, sest mul puudus igasugune huvi selliseid suhted oma elus omada. Ta märkas mu jahedust ja püüdis tööl olles topeltnunnum olla. No et äkki võlub mu ikka ära? Ta tahtis mulle patse punuda, tegi muuseas pisikesi kingitusi, no et meil oleksid ühesugused peavõrud ja ühesugused kõrvarõngad ja ühesugused markerid ja märkmikud, märkmepaberid. Kuna tema lemmikvärv oli kollane, siis ilmselgelt pidi minu lemmikvärv olema roosa. Need sobivad omavahel hästi. Ma oleksin tahtnud neist vidinatest keelduda, aga samas ei tahtnud ma teda sellega solvata.

Kui õendusjuht meid koridoris kohtas ja naljaga teatas, et me oleme nagu kaksikud, siis oli ta sellest ülemõistuse vaimustuses. Ma olin vait. Ta püüdis endale leida minuga sarnaseid riideid ja jalanõusid. Kui ta koolitusele saadeti, siis pidi ta ilmselgelt tegema nii, et ka mina kaasa lähen. Võrgupunumine käis osavalt edasi. Ma olin viisakas, aga jahe. Tema tehtud pingutamised muutusid ärrituseks. Esilagu püüdis ta mind ära lõigata teistest, kirus ja kritiseeris keda kõiki, usaldas suuri hämaraid saladusi mu teise ülemuse kohta ja oli häiritud, et mul oli haiglas ja ka haiglast väljas ka oma elu ja muud tegemised. Miks ometi mina teda oma asjadesse ei pühenda ja teda kõigesse ei kaasa. Tal tekkis ettekujutus, et ta omab mind ja tal on õigus kontrollida igat mu sammu. Ta ronis mu sünnipäevale ja tutvustas ennast mu sõpradele, kui minu ülemus. Nagu päriselt? Ma nägin, kuhu see kõik sihib, aga püüdsin rahuliku tuimusega hakkama saada. No et kui ei reageeri ega anna põhjust, siis tõmbub eemale, aga ei. Huvikaotuse asemel muutus ta vaid kontrollivamaks ja aktiivsemaks.

Rindadega mul seljas ja käel elamine, mu käe suunamine, kui ma midagi kirjutasin või tegin jms muutus vastuvõtu päevadel kuidagi liiga tavaliseks. Mu enesekontroll oli hämmastav, jätkasin kindlameelselt enda tuima rolliga. Mul oleks olnud võimalus lepingut pikendada, aga ma ei teinud seda. Valdkond ise oli minu jaoks paeluv, aga temaga koos töötada ma rohkem ei soovinud. Viimased päevad olid pingelised ja ta klammerdus mu külge, püüdis leida võimalusi, kuidas siis vähemalt tööväliselt meie elusid siduda. Püüdis laste kaudu mulle läheneda, olla hea tädi ja sulatada mind sedapidi.

Kuna ma sel ajal suurema osa ajast töötasin juba kiirabis ja haiglas tegin valveid valdavalt öösel ja nädalavahetustel, siis me temaga haiglas kokku väga ei juhtunud. Kui mulle pakuti haiglas teist tööd, siis tuli ta sinna vahele pusserdama ja tegi draamat, kuidas ma tema unelmate töö soovin endale krahmata. Et ta jumala eest vait ja rahul oleks, läksin temaga koos õendusjuhi jutule ja palusin, et äkki nad kaaluvad minu asemel hoopis teda sellesse ametisse, aga ei, tema ülemus oli juba omalt poolt teinud liigutused, et ta ebaprofessionaalse käitumise eest haiglas töökohustustest vabastaks. Meie viimane ühine suurem teise liini tööotsa päädis sellega, et ta terve suure seltskonna patsientide ees mu peale röökis. Eks ma olin mitu päeva järjest räige pipar olnud ja kogu oma vaba aja Andreasega telefonis kudrutanud. Armukadedus ajas ta marru ja ta hakkas täiel rinnal mu vastu töötama. Kui sa ei ole minuga, siis sa oled minu vastu. Ta susis ja susserdas. Tema meetodid olid mulle tuttavad, olin neid kõrvalt varem juba näinud. Oskasin valmis olla.

Mõnda aega oli ta tööta. Tegi pisikesi juhuotsasid. Ja siis leidis ta kuulutuse, kus kiirabisse otsiti uut inimest. Mõtleks, milline hiilgav võimalus! Ta saab taas olla minu lähedal! Inimlikult sain ma temast aru, et kodus töötuna passida on frustreeriv, aga see, et ta jälle mulle nii lähedale hiilib, see häiris mind väga. Aga tema elu, tema töö. Esimesed kuu aega oli ta väga vaikne ja toimetas vaikselt ja püüdlikult. Selline majandamise värk talle sobis ja meeldis, ta oli selles asjalik ja tugev. Aga kui julgust juurde tuli, siis hakkas ta demonstratiivselt esinema ja näitama meie kaastöötajatele, et ta on elusuur sõbranna minuga ja mis kõik veel, detailidesse hetkel laskumata. Pööritasin vaikselt omaette silmi ja lasin olla. Eks iga üks teeb ise oma järeldused.

Mull läks lõhki suure pauguga 2015. aasta kevadel. Armukadedus Andrease suhtes ajas ta hulluks ja kui ma siis kord tema kõnele kohe ei vastanud, siis tagasi helistades röökis ta torusse asju minu, Andrease, mu ema ja kelle kõigi kohta veel, mille peale ma kõne katkestasin ja rohkem temaga enam ei rääkinud. Ta on ainus inimene, kes mul FB blokeeritud. Tööalaselt temaga kokkupuutudes oli olukord päris halenaljakas. Ta puhkis ja pööritas oma suuri silmi, aga ta ei pääsenud sellest, et me koostööd pidime tegema. Mina ütlesin tere-palun-tänan-head-aeg, ainult nii palju, kui viisakus nõudis ja tema oli lihtsalt vait. See mõjus tervistavalt. Nii oli väga ok, sest midagi rohkemat polnudki vaja. Mul oli endamisi hea meel, et kogu see jama sellise lahenduse leidis.

Kas ma oleksin pidanud sellest haiglas ülemustele rääkima? Kiirabis? Esiteks ma ei osanud. Teiseks mida see muutnud oleks? Ainult õhkkonda pingelisemaks kruttinud. Kui tegemist oleks olnud meesterahvaga, kas siis oleks abi otsimiseks rohkem põhjust olnud? Ma ei tea. Mida teie sellises olukorras teeksite?

Kokkuvõte

Kindlasti on need peatükid mänginud mu elus oma olulist rolli ja mõjutanud mu toimetulekut iga järgmise situatsiooniga. Keskkond, milles ma kasvasin, oli ühe tahu jagu väärastunult üleseksualiseeritud ja häiris ja tegi paljude asjade suhtes mind ehk tundlikumaks ja haavatavamaks, kui vaja.

Selle kampaania suurim kasutegur on minu meelest iseendast ja maailmast parema arusaamise loomine. Mida aeg edasi, seda rohkemad leiavad üles julguse rääkida. Seda enamad tunnevad, et vanad ammukaetud  ja vahel ka rääkimata lood poevad taas sügavustest üles. Seda enamad taipavad, et nende elus on juhtunud asju, mis juhtuma poleks pidanud. Seda enamad mõistavad, et nad polegi oma valehäbi, süükoorma ja õudusega üksinda. Me räägime korraga asjadest, mida paljud vaikides teadsid, aimasid, talusid, kogesid ja hirmust ja ka vastikusest pidid peitma, sest rääkida polnud mõtet või rääkida ei saanud.

Praegune protsess kasvab. Paljudel, kel oma vähem või rohkem koletumaid kogemusi, tulevad asjad meelde. Paljud, kes pole varem arugi ehk saanud, et see, mis toimunud on, polnud ok. Tuleb ettevaatlik mõistmine, et ma vist ei teinudki midagi valesti, ma polnudki süüdi selles, et ma valisin kojutulemiseks selle tee, et mul oli liiga lühike seelik, sügav dekoltee, liiga sätitud juuksed või ma tundsin end sel päeval liiga õnnelikult. Tuleb ehk ehmatavgi arusaamine ja halb tunne, et kuidas ma võisin arvata, et ma võisin üldse arvata, et midagi valesti tegin ja ennast süüdi tundsin. Kõige hullem on oma murega üksi olla ja veel valusam sellega üksi jääda pärast selle tunnistamist. Igasugune ohvrisüüdistamine lisab vaid hagu väärastunud arusaamisele ja seda tuleks teadlikult vältida. Selliste asjad põhjus asub ahistaja ja ründaja peas ja püksis. Mitte ohvri küljes või ümber.

Ainus, milles ma tagasi vaadates ennast päriselt süüdi olen tundnud, on olnud see, et ma oma puntrasolemise ja unustadasoovimise teel ei osanud asjale vaadata teiste võimalike ohvrite kaitsmise seisukohast, ma ei taibanud rääkida ja teisi hoiatada ja arvasin, et kogu see traagika oli vaid minu kanda.

Andreas arvates on minu suurim viga aga see, et ma hoolin liiga palju teiste tunnetest, ei taha kedagi solvata, ka neid mitte, kes minu tunnetest küünevõrd ei hooli. Ma olen piisavalt tugev, et kanda suuri koormaid ja püüan pigem vaikselt ja lärmita raske olukorraga toime tulla ja seda suunata neutraliseerimise teed. Tema usub, et minu üliviisakus on mulle mõnelgi korral teinud pigem karuteene ja elus on olukordi, kus ainus lahendus ongi kõblas maasse lüüa ja munad maha võtta. Ma pean temaga tegelikult nõustuma. Samas miljon korda lihtsam on seista kellegi teise kui iseenda eest.

Mida ma olen neist kogemustest õppinud?

Seda, et sa oled lits, kui sa kätte ei anna. Äraspidine maailm?

Tegelikult andsid need kogemused kõige halva kõrval mulle ellu kaasa valvsuse ja lõpuks ka valmisoleku ennast ja teisi kaitsta. Ma olen alati valvel, kui ma turvatsoonist väljas olen. Pean tunnistama, et kusagil ööklubis ja puupüsti täis ühistranspordis ei ole ma viitsinud enam ammu reageerida, kui keegi, keda ma ei tuvasta, on pidanud vajalikuks mind salaja korraks riivata või patsutada. Kui ma selle isiku tuvastan, saab ta sirgelt vastu kõiki näppe. Verbaalselt ja vajadusel ka mitteverbaalselt. Ma ei kõhkle sekkumast ja kui ma märkan, et kedagi ahistatakse ja tema reaktsioon on hell ja häiritud, siis on see minu jaoks põhjus silmapilkselt sekkuda. Küsige Älinilt, tema teab hästi mu reaktsioonikiirust ja konkreetsust neis asjus.

Kindlasti on tänu kõigile neile kogemustele mu kannatus lühem. Ma ei karda asjadest rääkida ja asju nimetada õigete nimedega. Ja seda soovitan ma ka kõigile teistele. Üksi kannatamise ja talumise asemel räägi inimestega. Räägi turvamehele, politseile, sõpradele, lähedastele, töökaaslastele, selle sama inimese lähedastele, kellele tahes. Kui sind tõrjutakse või ei usuta, siis püüa ikkagi rääkida, kuni jõud nendeni, kes sind kuulavad ja usuvad. Kui asi on vale, siis ta on vale ja maailm peab selles teadma. Põgenemine ei muuda midagi paremaks. Aga rääkimise läbi võib selguda, et sa polegi üksi. Või ka see, et sind mõistetakse ja sa leiad toetajad ja abi. Või ka see, et keegi teine oskab end hoida ja kaitsta.

Tänu neile kogemustele olen ma rääkinud väga avatult oma lastega. Nii virtuaal- kui reaalse maailma ahistamisest. Ja teen seda jätkuvalt. On nii oluline, et nad mõistaksid, kust jookseb piir hea ja halva, õige ja vale, minu ja sinu keha, mõtte ja tahte vahel enne, kui nad seda oma nahal valusalt õppima peavad hakkama. Olen püüdnud teha omalt poolt kõik, et neil oleks kindlustunne ja julgus tulla rääkima ka asjadest, mis ei ole ok. Rääkima ka siis, kui sõber neile midagi sellist usaldab ja nõuab, et nad ei räägiks sellest. See ei ole reetmine. See on aitamine. Jah, see võib tuua kaasa pahameele ja mis kõik veel, aga see on õige asi, mida teha. Kõige valem on pilk metsa pöörata ja teha nägu, et midagi polegi. See hirm ja häbi, mis püüavad ohvrit aheldada, tunduvad reaalsed, aga need on valel ajal vales kohas. Mitte keegi ei oma õigust panna sind tegema midagi, mis pole sinu jaoks ok.

Ka seda olen ma poistele rääkinud, et me kõik teeme vigu ja valearvestusi. Ja isegi siis, kui sa oled selle palja pildi endast krt teab kellele saatnud, siis pole tal õigust sind sellega ahistada. See on sinu keha ja see pilt on sinust. Kui sa pole kellelegi liiga teinud selle pildi peal, siis pole sul ka mitte midagi häbeneda ja kahetseda. Kuigi sa ehk arvad, et sul on kohutavalt häbi, kui maailm ja lähedased seda näevad, siis ausalt, suure maailma silmis ei oma see mitte mingit tähtsust. Ja need tuttavad ja sõbrad, kes sellisest asjast heituvad, ärrituvad või sind kiusama ja narrima hakkavad, polegi õiged sõbrad. Rahu! Sinu õppetund on mitte heituda ja südamerahus küsida vastu “ja mis siis?”

Üks asi veel, ööklubis ja turvatsoonivälisel peol on turvaline juua vaid otse kraanist kraanivett. Kui jook on klaasis, siis tuleb see kordagi silmist laskmata ja käest panemata ära juua.

Hoidke ennast ja teisi!

 

PS poja emana olen ma koolis pidanud maid jagama õpetajaga, kes kujutas ette, et kõik mehed, ka seitsmeaastased, mõtlevad vaid “sellest ühest asjast” ja iga nende tegu on kantud sellest, et neil on loomulik/loomalik kihk naisi ahistada ja tema sellega küll leppida ei saa. Milles oli asi? Selles, et kehalise tunni jaoks riideid vahetama minnes läksid poisid plikade ruumi uksest mööda ja tegid seda lahti, sest jubenaljakas oli, kui plikad kiluma pistsid. Nad ei vaadanud sinna sissegi, lihtsalt lollitasid uksega. Uks kinni, vaikus, uks lahti, kiljumine. Jah, nõus, see oli nõme ja ka sellest tuleb rääkida, et sedasi tehes võib keegi end väga pahasti tunda, aga last teiste ees avalikult seksuaalses ahistamises süüdistada, oli ikka väga üle võlli.

Tulnud. Toodud. Läinud. Viidud. Käinud. Olnud. Jäänud.

Võõraviha ei jää Eestis märkamatuks ja sellest peab rääkima. Võib-olla on mu arusaamised jaburalt naiivsed, aga ma siiski püüan läbi küsimuste ja näidete ja lugude seda teemat veidi avada ja avardada.

 

Esimene peatükk. Kuidas Tan taipas

Kui me Šveitsi kolisime ja saksa keelt mitterääkiv Tan alguses suure hooga tavakooli asemel integreeruma saadeti, siis moodustus nende liitklass kirevast seltskonnast. Hoopis enam, kui see oli saksa keele intensiivõpe ja kohanemine kohalike olude ja kultuuriga, oli see tegelikult üks äärmiselt suur ja oluline peatükk tema elus, millest ta õppis midagi, mis enamus temavanustele Eesti lastele üsna kaugeks jääb. Tema ees rullus maailma köögipool lahti üsna alasti moel.

Nende klassis käis kaks poolakat, õde ja vend, kelle isa kohalikus tehases insenerina tööd oli leidnud. Seal oli pisike mustja nahaga tulesäde-tüdruk Nigeeriast, kel oli vanust üheksa aastat. Ema oli abiellunud, temaga siia kolinud, lahutanud ja siis surnud ja tüdruku edasine saatus oli väga lahtine. Tüdruk elas turvakeskuses. Oodati, et tema tädi Aafrikast siia tuleb, et ta koju (?) tagasi viia, aga millal, polnud teada. Tüdrukule meeldis Tan väga ja ta püüdis teda igal võimalusel kallistada.

Selles klassis käis üks suurem poiss Albaaniast, kelle pere elas turvakeskuses. Tundides oli poiss püsimatu, niheles, ropendas, kiusas pisemaid. Morni olemisega suur poiss Portugalist, kelle isa oli siia ehitajaks tulnud, elas meie kõrvamajas. Ta ei rääkinud, aga kippus lööma. Vahel moodustasid need kaks suuremat omavahel tiimi. Nooremad kartsid neid ja ka õpetaja tunnistas, et on nendega üsna hädas, aga näeb progressi.

Tannuga samal ajal liitus klassiga Ungarist pärit varateismeline tüdruk, kelle ema oli siia tulnud kanafarmi tööle. Vahel kippus tüdruk diivatsema ja püüdis suurematele poistele muljet avaldada. Õpetaja taipas tema tekitatud stseene õnneks läbi hammustada ja asjad lahenesid enamasti rahumeelselt kohapeal. Poole aasta pealt tulid veel kaks poissi, kaks venda. Üks suurem, teine Tannu vanune. Nemad tulid Süüriast. Kevadel lisandusid veel kaks õde Itaaliast.

Neil kõigil olid omad lood. Nende taust ja Šveitsi kolimise põhjused olid erinevad. Mitu neist olid näinud elus asju, mida lastel ja tegelikult ka suurtel mitte näha ei oleks vaja. Neil olid nende endi sisemised võitlused ja painajad. Keegi neist ei osanud alguses keelt, mõni neist olid tulnud sootuks teistsugusest kultuuriruumist. Kes teab, mida või keda olid pidanud nad maha jätma. Suurematel seisis ees koheselt ka erialaõpingute valik, mille üle siin peab 15aastane juba otsustama ja mis pingeid veelgi kasvatas. Pooled neist lastes elasid kõrvalküla pagulas- ja turvakeskuses.

Nigeeria tüdruku lugu liigutas Tannut väga. Ema surm oli midagi, millest Tan natuke nagu aru arvas saavat. See tundus reaalne võimalus, aga midagi nii hirmsat, mille peale mõtelda ei taha.

Albaania, Portugali, Itaalia ja Ungari sisserändajatest vanemate laste asi on lihtsalt kohaneda – õppida ujuma ehk õppida ära keel, võtta omaks kohalik käitumismall, käia koolis, õppida amet, minna tööle ja maksta riigile makse. KUI vanemate töökoht, elamis- ja tööluba kehtib, siis peabki kõik sedasi sujuma. Kui ei, siis tuleb edasi või tagasi minna. Kindlustunne on habras ja juured rabedad. Kuigi me ei olnud Šveitis kolinud majanduslikel põhjustel, siis oli meiegi saatus ja staatus esimesed 10 kuud väga ebaselge. Selles osas sarnanes Tannu lugu väliselt mitme oma klassikaalslase olukorraga. Meil õnnestus enda lapsi säästa suurematest paukudest ja luua olukord, kus nad said rahulikult keskenduda kooliskäimisele. Seega ei tajunud ka Tan enda olukorras suurt probleemsust ega osanud probleeme näha ka teiste enda klassikaaslaste kohanemises ja olemises. Koolis oli ju täitsa tore.

Süüriast tulnud vendade lugu oli aga midagi muud. Maailmas olid ärevad ajad. Sõda ja selle eest põgenemine olid midagi hoomamatult kauget. Miks peaks keegi ööd ja päevad jala mitu nädalat astuma? Keset talve. Kui kaks kilomeetrit poodi ja tagasi jalutada on siinse lapse jaoks liiga pikk tee, siis selline uus mõõde pani asju üsna tugevalt ümber hindama. Või reisimine ilma asjadeta. Tegelikult põgenemine. Selleks pidi olema põhjus ja see põhjus oli hirmutav. Sellest sai ka Tan, kes sel hetkel veel 10 oli, aru.

Ja siis tuli ta ühel päeval koolist koju ja teatas nördinult:

“Kui neil ei ole mitte midagi, siis kuidas neil on telefonid? Ja veel kõige uuemad iPhone mudelid?!”

See küsimus meenutas mulle kohe Eesti meedias läbi kõlanud ühe puuga löödud rämedaid nurinaid, et “kuidas on võimalik, et need sissetoodud ahvid, kes Balti Jaama juures kerjavad ja inimesi häirivad ja keda meil jõuga sisse saadetakse kannatavate pagulaste pähe, omavad kõik moodsaid telefone ja on need kindlasti saanud kingituseks meie vaese maksumaksja raha eest või meie inimeste käest varastanud.” Eksole…

Andreas võttis sõnajärje sujuvalt üle ja selgitas Tannule sõjapõgenike olukorda ja nende vajadust telefoni omada.

“Vaata, telefoni on neil vaja, et olla olemas siin ametnike ja teineteise jaoks. Nad tulid kaks kätt taskus siia keset talve, eks, mäletad? Üks asi on see, et neil pole riideid rohkem kui seljas ja potte ja panne, diivanipatju, teine asi on see, et mis neil üldse veel alles on. Koletud mälestused ja ehk ka parima sõbra pleekinud pilt rinnataskus? Nad on liiga sageli turvalisemasse kohta jõudes paljad nagu püksinööp, emotsionaalselt kokkuvarisenud ja siin võõras maailmas kõigi poolt lükata ja tõmmata. Keegi ju ei oota neid siin ega kusagil mujal, aga koju tagasi nad minna (veel) ei saa. Nad vajavad pelgupaika, kus olla. Võib-olla nad jäävadki lõpuks siia, aga nende südames elab unistus paremast homsest kuniks kodus asjad paremaks muutuvad ja nad saavad tagasi minna.

Neil pole seal ehk enam kodu ja kooli ja tänavat ja haiglat alles, aga tõenäoliselt on seal või mõnes teises maailma otsas veel inimesi, sõprus ja sugulasi, kellega püüda sidet hoida. Teadmatus on selles olukorras talumatu ja telefon on neile siin antud just seepärast, et neil oleks võimalus hoida sidet, sest ilma suhtluseta ei ole mingit turvatunnet. Selleks, et eluga edasi minna, on vaja turvatunnet. Lisaks siin olemasolemisele aitab see neil ehk olla olemas ka seal kaugel, omade jaoks. See pisike telefon on nende aken maailma. See on nende õhk ja nabanöör, mis aitab neil siin ellu jääda. Kas see just viimane mudel peab olema, aga tegelikult pole sel ju vahet, kui toetajad on nii otsustanud ja paremaks pidanud. Võimalik, et eeldusel, et see kestab kauem, kui mõni vanem mudel.”

Rohkem Tan enam ei nurisenud. Ka ei küsinud, miks temal telefoni pole. Ju ta sai sellest ise aru, et tal ei ole seda veel vaja. Eestis see arvatavasti nii lihtne ei oleks.

Aga vahel kurtis ta, kuidas osad lapsed neil tunnis “hulluks lähevad”, asju loobivad, nutavad, draamat teevad ja noh, lihtsalt võimatult käituvad. Selgitasin talle seda asja nii:

“Selline käitumine tuleb pingest ja murest, mis neid maha ei jäta. Vaata, sina oled siin meiega. Jah, võõras keskkond tundub ebaturvaline, aga koolis on teil toetavad õpetajaid ja kodus oleme sul meie. Sul on Andreas, kes on kohalik ja tunneb siinset elu-olu, oskab keelt. Sul on siin kodu, oma tuba, voli mängida, sa ei pea muretsema toidu ega riiete ega millegi muu pärast. Sinu ainus mure on vaadata, et su koolitööd on tehtud ja see polegi väga nagu mure, eks? Millal iganes sa soovid, võid sa helistada oma babale ja mammale ja suure tahtmise korral neile Eestisse lihtsalt ka külla sõita.

Pagulas- või turvakeskuses pole elu aga üldse nii lill. Nad saavad seal hakkama, aga nad elavad palju kasinamalt ja nad on pidevalt hirmu ja pinge all. Mida toob homne päev? Mis saab nende elust edasi? Kas vanemad leiavad töö? Õpivad ära keele? Kas isa lubab emal keelt õppida? Kas nad suudavad kohaneda kõige sellega? Kas neid saadetakse edasi? Tagasi? Kas nende side lähedastega püsib? Kas lähedased on ohutus kohas? Kas nad veel kunagi leiavad sõpru siin võõral maal, on osa kogukonnast, mida tasapisi hakata omaks pidama? See siin on nende jaoks vähem või rohkem ajutine peatuskoht. Nad ihkavad tagasi ja neil on raske siin end koduselt tunda. See tunne, et nad on võõrad võõral maal ei kao nii pea ja see tekitab pingeid, sest me kõik tahame kuhugi kuuluda ja olla osa millestki. Nad igatsevad taga paremaid aegu, oma kodu, oma nurgapoe keerusaia ja kes teab mida kõike veel. Nad on pehmelt öeldes oma pildilt välja rebitud ja suvaliselt järgmise pildi peale tõstetud.

Sellises olukorras inimese sees elab ärevus sügaval naha all. Nii sügaval, et nad sellest endale teadlikult arugi ei oska võib-olla anda. Jaksamise ja tahtmise piir kiigub depressiivselt tumedamate allaandmise ja minnalaskmise vahel. Enamusel neist on vähemal või rohkemal määral post-traumaatiline stressihäire (ma olen hoolt kandnud, et Tan teab lihtsustatult, mis see on) ja sellega tuleb arvestada.

Neil on igapäevaselt palju muresid, mida meil ei ole. Mure lähedaste pärast. Mure nende pärast, kes maha jäid või teadmata kadunud on. Mure iseenda pärast, kuidas nad hakkama saavad võõral maal, võõras keeles, võõras keskkonnas ja kultuuriruumis. Kuidas kohanevad nad ise ja nende lapsed. Mida toob homne päev? Kust leida jõud ja jaks, et üldse edasi elada? Kas sellisel elul on üldse mõtet? See kõik koos ühes supipajas on midagi, mida meie endale vaevalt ettegi oskame päriselt kujutada.

Need samad lapsed siin, eemal otsesest ohust, et keegi nende kodu sõlepõhjaks laseb ja õel-vennal nende silme all kõri läbi lõikab, elavad endiselt pingete keskel, mis on meile liigagi võõrad. See tunne, et sul on janu, aga puhast vett ei ole, on meile kauge. Näljast ja külmast ja hirmust rääkimata. Ja kuigi neil siin nüüd nälga ja külma ei ole, siis hirm on üsna kindlasti endiselt nendega. Võib-olla elavad nad iga päev vaikse vägivalla keskel? Näevad öösiti õudukaid? Keegi ei tea, mida nad ka suures pagulaslaagris nägid ja kogesid.

Võib-olla ei luba isa perel või emal toast üldse lahkuda? Võib-olla ähvardab mõni pereliige pidevalt ennast ära tappa? Võib-olla saavad nad vanemate käest kodus kõik järjest peksa, sest vanemad lihtsalt ei tule enda emotsioonidega toime ja abi ei jõua nii kiiresti nendeni? Jah, see on halb ja vale, aga see on sageli nende reaalsus, millest neid pisitasa välja püütakse aidata ja just selle pärast peame ka meie mõistvamad ja leplikumad olema, kui nad vahel koolis plahvatavad ja nii öelda hulluks lähevad. Selle jaoks ongi teil koolis ja integratsiooniklassis kogenud eripedagoogidest õpetajad, kes oskavad lapsi sellises olukorras paremini aidata ja toetada, eelkõige märgata ja neile abi otsida vajadusel. Ja teie võimalus on olla nende sõbrad ja olla nendega koos lihtsalt lapsed. Lihtsalt oma olemasolemisega ja hoolimisega saate te neile näidata, et nende elus on ka midagi muud. Midagi täiesti tavalist, midagi head, kindlat ja turvalist, mille nimel püüda leida oma tee ja rahu enda sees. Kinnitus, et elu läheb edasi. Selline koorem on kõigile raske, aga eriti keeruline on see taluda lastele, kes saavad aru, et asjad on valesti,bäevad vanemate kannatusi, aga ei saa midagi muuta. Laps tahab olla laps. Lapsel on õigus olla laps.

Tan sai aru, et see pole lihtne olukord. Hirm oli talle endale tuttav tunne. Omamoodi hariduspagulasena siia jõudes oli talle tuttav tunne kõigist püüdmistest hoolimata tunda ennast soovimatuna. Ta elas sel ajal veel liiga reaalselt oma mälestustega Eesti kooliõudustest ja tema kõige koletum hirm oli see, et me peame tagasi Eestisse minema. Vancu, kes kõike kõrvalt kuulas, sai ka aru, et inimeste veidral käitumisel on erinevaid põhjuseid. Ja mina mõtlesin endamisi terve rea inimeste peale, keda tunnen, kes sellistest asjadest kohe üldse aru ei saa. Või ei taha aru saada…

Teine peatükk: Sõna on Ühel Kõige Õigemal Eestlasel

Keegi koputas tungivalt mu kolbale ja palus jutujärge. Ta väitis, et ta on Üks Kõige Õigem Eestlane, nimetagem teda siis nii, ja tal on midagi olulist meile, eestlastele, ütelda. Olgu lisatud, et ta on selline mitte liiga erandlik nähtus ja iseäranis viimasel ajal on ta ütlemata häälekalt endale kõlapinda otsinud igal võimalikul viisil. Olgu, las ta siis ütleb, mis tal öelda on:

“Tead, meie elu on ikka täiega hukas! Kõik kohad on mingeid võõraid täis ja enam pole õhku isegi hingata. Rahulikult ei saa poodigi minna ilma, et ei kuuleks ega näeks mingeid teistsuguseid!

Kõige hullem on see, et nüüd elab meil küla servas kollases majas mingi Fatima. Nad toodi siia kaks kuud tagasi kõigi oma pampude ja tittedega. Tema mees olevat kogu aeg Tallinnas tööl, aga me arvame, et ta istub tegelikult vangis, aga see naine… Oled sa näinud kui tumedad silmad tal on? Kindlasti on tal hingel midagi eriti kurja. Saad aru, ta ei söö sealiha, ma poes kuulsin! Siga ja kartul on meil siin alati põhitoit olnud ja selline imelik pirtsutamine siia küll ei sobi. Ja see, kuidas üks naine riides käib! Päike paistab lagipähe ja temal on musta värvi halatt maani ja see kalts peas. See pole ju normaalne! Mida ta seal alla kannab? Äkki tal on relv? Kui ta tahab siin elada, siis peab ta meie kombed omaks võtma ja need jubedad riided välja vahetama ja käima ringi käed nähtaval ilma suuremate kottide ja punnis taskuteta. Pealegi on tal liiga palju lapsi, need on nagu tillukesed tatised tarakanid, jooksevad poolpaljalt ringi ja karjuvad ja aru neist muhvigi ei saa. Ma oleks ammu juba lastekaitsesse teatanud, et see pole ikka üldse ok, aga äkki nad siis tulevadki ja hakkavad neid aitama. Meie oma lapsed on näljas, aga neid untsantsakaid veel kaelale juurde vaja. Ei, ma parem ei helista. Loodan hoopis, et nad ruttttu siit minema kolivad. Käisime just Lainega eile nende akna alla sea pilte kleepimas posti peale salaja. Me kuulsime, et siga on nende jaoks räpane loom. Meie jaoks on hoopis nemad räpased loomad. Äkki peaks Üleotsa-Mati käest siga laenama ja nende ukse ette ketti panema mõneks ajaks? Tegelikult ma arvan algusest peale, et nad on mingi terroristid ja hauvad siin vaid oma plaane. Vaadake ise, ma olen teid hoiatanud. Aga noh, kes siis mind kuulab…

Vaata see kõrvalmaja Svetlana ei räägi ikka veel eesti keelt. Ta on juba 20 aastat siin elanud ja ikka ei räägi. Ma ei saa aru, miks ta Venemaale tagasi ei lähe ometi. Ta küll koob ilusaid sokke, aga ma ei taha neid osta, sest miks ma peaksin mingit sissetungijat toetama? See, kuidas venelased meid küüditasid ja või ja vorsti meie vanemate leiva pealt ära sõid, on andestamatu! Meil on omalgi siin kitsas ja keegi ei taha teda siia. Marta küll rääkis, et see Sveta pidi tegelikult eesti keelt rääkima küll, aga ei mina seda usu, ta on ju venelane. Aga need kootud sokid on ilusad, kohe kadedaks teeb, et just tema neid teha oskab.

Aga te seda olete juba kuulnud, et meie koolidirektori tütar olevat linnas mehele läinud. Saate aru! Mingile neeeegrile! Päris süsimustale kohe. Eks see plika oli tal alati üks paras lits ja tõmbas juba siin külavahel kõigiga ringi. Ju siis meie mehed sellist litsi ei tahtnud enam. Nüüd ta siis tõestas seda kogu maailmale, mida meie ammu juba teadsime. Tegelikult on see me koolidirektorile paras, ega ta ikka üks õige mees pole! Tahab siin meie kõigi lapsi kasvatada, aga näe, ei saanud ise enda litsiplikaga hakkama. Milline reklaam! Ega sellisest midagi paremat oodata polegi. Vaata veel, et ta poeg homoks ei hakka, see on ka tänapäeval nagu mingi moehaigus kohe. Siis oleks komplekt ikka puhta koos.

Muidu on meil siin päris vaikne. See meie naabri-Maie käib mulle ainult närvidele. Ta lihtsalt ei meeldi mulle. Ta sõitis eile jälle Egiptusesse puhkama. Vaata, kuidas ta riides käib ja mida ta poest ostab ja kellega poe ukse ees räägib. No ja see soeng on tal imelik. Miks on vaja 80aastasel mutil oma juukseid värvida ja teeselda, et ta polegi veel hall? Me ju kõik teame, et ta on juba 30 aastat hall. Ja tal on liiga mitu kassi ja huvitav, mis raha eest ta ikkagi sedasi kogu aeg puhkamas käib? Kassid on siis kindlasti hooleta? See Maie on mingi kahtlane. Teda ei saa usaldada. Ma loodan, et politsei ta varsti paljastab, aga senikaua hoian tal ikka silma peal. Aga noh, kui väga vaja, siis näpuotsaga soola võib tema käest kartulisalati jaoks laenata küll. Sealt ukse vahelt ulatab natuke piiluma ka, saab äkki midagi teada kah. Vähemalt on ta eestlane!”

Kõige Õigema Eestlase jutust selgus, et kõik, mis pole oma, on võõras, kõik, mis on võõras on paha, kõik, mis on paha, tuleb hävitada ja minema saata ja olematuks teha. See lihtsalt ei sobi meile. Kõik võõras on hirmus ja hirmutav ja kõige kohutavam on see, et ka omad võivad meid reeta ja sõrmenipsust nakatuda nende moemaailma haiglaste trendidega.

“Kujutad sa ette, kui su oma laps su reedab ja otsustab, et tema ronib nüüd mingist kapist välja ja hakkab omasooiharaks?! Ja siis tuleb ta koju ja teatab, et tal on sõpru välismaalaste ja isegi mingite mustade ja kollaste seas, kes ei räägi sõnagi eesti keelt. Tahab äkki abielludagi sellisega. Mis veel?! Mis järgmiseks? Siis hoiadki hinge kinni, et taevas meid hoiaks ja ruttu hulluks kuulutatakse, et see eksinud hing veel ka arvama ei hakka, et ta võiks toetada eutanaasiat, asendsusemadust ja kooseluseaduse värki. Kuidas need mürgitatud ajudega inimesed ometi aru ei saa, et see viib ju eesti rahva totaalse väljasuremiseni?! Vaktsineerimisest me täna ei räägi.

See siin ON meie maa, meie rahva maa ja see kuulub ainult meile ja kõiksugu amoraalsused ei saa ju ometi hakata siin kanda kinnitama?! Ega mulle see ka ei meeldi, et nad meile välismaalt neid presidente kogu aeg toovad, aga eks nad seda poliitika asja teavad ise vist paremini. Sa ju võid meid reeta ja meie üle irvitada, aga mina seisan lõpuni õige eestlaste Eesti eest! Surmani! Punkt!”

Ta kohmitseb oma tumepunase palitu taskus, otsib pitsilise servaga taskurätti, et niiske nina kuivaks pühkida. Surub selle siis taskusse tagasi, sikutab mantli selga ja teatab mustast lakknahast ridiküli käevangus rinna vastu surudes otsustavalt:

“Aga olgu, ma nüüd lähen naistega kohvikusse! Täna pidi seal see, mis ta nüüd oligi… Teiv Pentton, esinema. No on kift mees! Mõtle, isegi eurolaulu võidu tõi meile üks kord koju kätte!”

Ta viskab oma hõberebaseboa endale vilunud liigutusega üle parema õla ja kaob käbedal sammul kontskingade klõbinal läbi õhtuse vihmasaju mu peast kaugele-kaugele pimedusse.

“Teiv Pentton?” küsin ma endalt veidi segadusse aetuna ja muigan siis võidukalt, “Nähh, lootust veel on! Kui Teiv Pentton, siis Teiv Pentton! Aitäh sulle!” 🙂

Kolmas peatükk. Kui habras ja haavatav see Õige Eestlase Eesti siis tegelikult ikkagi on?

Ma annan endale aru, et me asume puhtgeograafiliselt muust värvilisest maailmast kaugel eemal ja see, mida ei tunne ja millest aru ei saa, ongi võõras ja võõristav. No kahtlane, selline.

Kooli ajalootunnis olen ma õppinud ka seda, kuidas meie maast ja rahvast risti ja põiki kõiksugu sissetungijad ja võõrvallutajad üle käisid. Kui mitu aastat me omal maal nüüd õigupoolest orjad olimegi? Nõuka-aeg läheb ka arvesse? Kogu see esimese öö õiguse värk ja kõik need riivatud mõisadiilid, isehakanud ja siis veel küüditamised ja kõik need võõrad, kes meile siia eelmise sajandi keskpaigas sisse toodi ja meie vahele jõuga elama pressiti, ei murdnud meid maha. Eesmärk oli meid taltsutada ja mõjutada neile alluma, koostööd tegema ja nende sarnaseks saama, aga nad ei murdnud meid. Ideoloogiliselt olid nemad paremad, kõrgem klass, meie alamad ja rumalad, kes pidid arenema. Pealgi on kuvand Tõelisest Nõukogude Inimesest meist enamusele veel üsnagi tuttav. Onju? Ja tegelikult, need kes tulid ja need kes toodi, palju nende seas olid neid, kes oma elu kusagil mujal pidi maha jätma ja siin otsats alustama?

Ja olgugi, et neid tuli ja toodi, siis näete, me olime nii vintsked ja visad, et saame rind uhkusest kummis kiidelda, et nii ja nii mitusada aastat olime me õigusteta inimesed oma eneste maal ja meie uhkus ja kangus ei andnud mitte iial alla ja siin me siis nüüd oleme läbi saksa, taani, rootsi, vene, nõukogude  ja kes teab veel millise aja. Ja selle koha peal tõmbab mu ajus keegi alati rämedalt pidurit, et KUI me saime kõige sellega hakkama siis, orjadena, õiguste ja internetita, ilma illusioonide ja lootusteta kümnete inimpõlvede justkui pimeduses elamise ja regilaulu laumisega, siis mis paneb meid arvame, et me nüüd, vabade inimestena vabal maal, selle kõige hakkama ei saa ja laseme eestlastel välja surra vaid seepärast, et keegi tahab meie juures ise elada või tuuakse meie juurde varjule ja kaitset otsima? Nagu päriselt?

Et kõik nad on nagunii ühed pätid ja kaabakad? Pätte ja kaabakaid on meil ka omade seas piisavalt, see pole mingi sissetoodud nähtus, mis meid jalust peaks niitma. Selliste tegude mõõtmise jaoks on olemas politsei ja kohtusüsteem ja vangimajad. Aga kõik need, kes ei ole midagi kriminaalset teinud, on ikkagi sissetungijad ja kriminaalne kontingent vaid seepärast, et nad näevad teistmoodi välja, räägivad teist keelt, ei söö võib-olla sealiha ja kannavad südames mõnd teist jumalat?

Ja teate, ma olen endamisi ikka mõtelnud ühe teistmoodi haakuva asja peale, et kuidas on see võimalik, et keskmise eestlase kõnepruugis on igaüks, kes kasutab suhtluskeelena vene keelt, automaatselt venelane. Pea kõik endiste liiduvabariikide rahvuste esindajad, kui nad just pole silmnähtavalt teise silmalõikega, on meil venelased, kui üks nende suhtluskeeltest on vene keel. Või mulle ainult tundub nii? Aga noh, kõigi oma “venelastega” saame me peaaegu hakkama, aga ikkagi need hirmsad uussisserändajad ja uussissetoodavad. Eriti hull on lugu nendega, kes ise nagu väga ei tahagi siia tulla, aga tuuakse ja meie siis peame neid siin kasima ja kasvatama. Miks nad ometi neid pagulasi kuhugi mujale ei võiks toppida?

Millised on meie kogemused pagulastega tegelikult? Kas me selle sõna taga inimesi ka näeme? Mitut pagulast ja väljarännanut ja sisserännanut ja kohaletoodut teie tunnete? Mitut lugu te lähedalt teate? Lahkunutest ja saabunutest? Ammusest ajast, nõukogude ajast, kaasajast?

Pagulaste mõiste on mulle tuttav nii kaugest ajast, kui ma iseennast mäletada oskan. Pagulane oli minu maailmas eestlane, kes oli ühel või teisel põhjusel varem või ka hiljem Eestist põgenema pidanud ja mõnes teises maailma nurgas endale uut kodu ja pelgupaika otsinud ning selle ka leidnud.

Ma kasvasin nende elulugude keskel, mille niidid tegid tiire ümber maakera. Ma ei teadnud lapsena midagi Siberist, sedapidi lugudest ei julgetud siis veel rääkida, aga pagulaslood olid minu igapäevareaalsus, sest mu lähedastel ei olnud üheski suunas vereliini, mis ei viinud raudse eesriide taha. Need olid sellised karmid ja ilustamata lood inimelude traagikast. Aga minu lapsepeas tundusid need ometi väga ilusad, helehelged ja romantilised lood. Need olid edulood.

Neljas peatükk. Pagulaslood, millega ma kasvasin

Kui mu eestlasest vanavanaisa kahe ilmasõja vahel endalt elu otsustas võtta, jäi vanavanaema oma pisikeste poegadega üksinda. Ta läks uuesti mehele kireva elukäiguga sakslasele. Nende koduseks suhtluskeeleks sai saksa keel ja elu läks omas taktis edasi. Veel enne, kui sõda algas, kutsus Saksamaa omasid koju. Nad läksid. Vaid kõige noorem, minu papa, jäi Eestisse. Sõja edenedes pagesid nad põgenikena Saksamaalt edasi Ameerikasse ja selle läänekaldale nad jäidki. Minu vanavanaisa oli kange mees. Saksa kangus selline, on teised ikka pidanud vajalikuks mainida. Surmatunnini ei õppinud ta inglise keelt selgeks. Miks? Sest tema oli sakslane. Suurte rahvaste uhkus? Sakslaste kogukond oli Californias suur ja tal polnudki põhjust võõra maa keele ja kommetega kohaneda. Minu papa vend, tema naine ja nende lapsed aga kohanesid. Täielikult. Nende lastest said uues ajastu pärisameeriklased. Juured murenesid ja pudenesid elus ja ajas tolmuks. (Pärismaalaste teema on julm, jah, aga kõik need sajandid on teinud ka sisserändajatest ja -tungijatest selle maa pärisinimesed).

Minu eestlasest vanavanaema õppis keele selgeks, kohanes, läks tööle ja käis jõudumööda meil Eestis külas ja saatis kõigi-unistuste-täitumise-maalt imelisi pakke. Kuigi ta oli eemal, siis läbi piltide ja lugude ja pakkide, eriti läbi punases silindrikujulises karbis olnud Sun-Maid rosinate, mille küljel oli imeilus pilt tüdrukust, oli ta alati minu jaoks olemas ja kohal mu kasvamise juures. Ta oli alati osa mu elust.

Tal oli seal kaugel Ameerikmaal väike, vaikne ja rahulik elu. Vähemalt nii ma seda lapsena tajusin. Papa ei leppinud aga kunagi, et teda kaasa ei võetud ja veel enam lõikas, et teda emale kunagi külla ei lubatud. See okas elas temaga igavesti. Ma nägin seda, tajusin ja tundsin nukrust. Papast oli mul kahju. Nii tore oleks olnud, kui ta oleks saanud vähemalt oma emale külla minna. Seda mõistsin ma juba lapsena, nüüd tundub see veel kurvem.

Kui mu vanavanaema 80ndate alguses suri, siis oli papal võimalus sõita Ameerikasse tema hauale. Pisikese plikana passisin ma sageli möödujaid aknalaual me vaikse tupiktänava lõpus. Papa tavatses Silikaadi saunas käia kohvriga. Iga nädal. Minu pisikeses peas tähendas aga kohver ikka reisimist ja kolimist. Ma olin mitu korda kohe täiesti kindel, kui papa end sauna minema asutas, et just täna ta lähebki Ameerikasse. Kohe päriselt! Raporteerisin sellest ka mammale, et papa läks nüüd Ameerikasse. Ja noh, kui juba kord minna, siis sinna ta jääbki ja hakkab meile saatma punases silindrikujulises pappkarbis maitsvaid rosinaid. See oli nii põnev ja eriline müsteerium, mille sees ma kasvasin.

***

Minu vanaema vanem õde lahkus oma perega sõja eest esialgu põhjasuunas. Soomest liiguti edasi Rootsi. Sinna nad jäid. Nad kohanesid ja elud loksusid paika. Aja jooksul said tema lapsed oma lapsed. Need lapsed on minuealised. Kui seesama minuealiste põlvkond Ameerikas Eesti jaoks üsnagi kaduma läks ja ma mäletan lapsena selgelt seda nukrat tooni, millega sellest ikka räägiti, et nad on meie ja Eesti jaoks kadunud, siis meie Rootsi-sugulased võivad olla ehk küll ühest otsast kindlasti rootslased, aga meie jaoks on nad ikkagi omad, nad on Rootsis elavad eestlased, kes tunnevad meie kultuuri ja keelt ja kelle juuretipud ikka katkematult meieni ulatuvad. Ka täna. Nad on seal, aga mingi osa neist on ka siin ja nad ei ole kadnud. Tõsi, tänapäeval sündinud laste põlvkond on paratamatult juba rohkem rootslased kui eestlased. See on elu loomulik ringkäik ja nii ongi ju hea.

***

Tegelikult jäi vähe puudu, et ka mu enda mamma oleks sõja eest minema läinud. Kohver oli koos. Viimasel hetkel läks tema tee parima sõbrannaga lahku – sõbranna läks, minu mamma jäi. Tema sõbranna abiellus taanlasega ja tema lastest said taanlased, kes pole kunagi eesti keelt rääkinud. Nende lastest said omakorda juba päristaanlased. Lapsena ma vahel ikka mängisin mõttega, et miks ometi mu mamma nii rumal oli, et minema ei läinud, sest see kõik tundus seal eemal nii romantiline ja kõik need tädid ja onud, kes meil Eestis külas käisid, olid kuidagi nii toredad, nad lõhnasid hästi, käisid riides teistmoodi ja tõid meile, lastele, alati nätsu ja kommi ja vildikaid ja kleepekaid ja see oli nii eriline ja hea. Meie elul ei olnud häda midagi, aga nende elu oli nagu muinasjutt.

***

Neid lugusid on mul veel. Päris oma perekonnastki. Ka mu isal oli sugulasi Austraalias ja Ameerikas. Keegi ei läinud niisama seiklema. Kes läks ühe, kes teise sõja eest. Keegi ei läinud kerge südamega, aga nad said hakkama. Nad said hästi hakkama. Ja ma võin kakelda igaühega, kes väidab üldistavalt, et õiged eestlased saadeti Siberisse ja ainult isamaa reeturid põgenesid välismaale varjupaika otsima. Ma olen näinud ja tundnud, kui väga elas Eesti mu lähedaste südametes, kes ise Eestis elada ei saanud. See oli nende südameasi. Nad hoidsid Eestit oma südames ja tegudes kõik need mitukümmend aastat.

Meie suguvõsas on ka hiljem nõukogude režiimi eest pagejaid. Mitte keegi neist minejatest ei läinud vaid ahnelt paremat elu otsima. Nad põgenesid hirmus või seepärast, et enam olla ei suutnud. Nad läksid, et leida turvalisem paik, kus olla ja elada iseendana. Kui maailm muutus, siis mõned neist jäid, mõned tulid tagasi, mõned ihkavad ikka veel ära, mõned tagasi.

Seda, kui hästi kedagi vastu võeti, kuidas nad kohanesid ja mis sai edasi, me teadsime. Te tahate ütelda, et maailm oli siis, 80ndatel, teine? Taluvuspiirid olid teised? Need, kes võõrad oma maal vastu võtsid ja neile enda seas koha leidsid, nad olid rumalad ega teadnud veel, kuidas see kõik aastakümnete pärast meie kõigi maailma hävitab? Või oli asi veel peenemalt vaid selles, et meie siin, eurooplased Euroopas ja Ameerikas ja Austraalias, isekeskis jagame nagu sarnast maailmapilti ja jumalat, aga nemad sealt idast ja lõunast pressivad meile peale ikka täiesti vale maailmapildiga ja tulevad siia meid vaid muutma ja väljasuretama?

Viies peatükk. Teistmoodi mälestused

Neile minemise lugudele on mul tasakaaluks lisada mamma meenutusi vene vägede Eestisse saabumise ajast. Nende kitsast Toompuiestee korterist sai korraga ühiskorter. Mamma koos ema ja õega suruti elama ühte tuppa, teise toa sai enda käsutusse vene rahvusest sõjaväelane koos abikaasaga. Kõik muu oli neil ühiskasutatav. Ma ei ole kunagi mamma juttudes tajunud viha ja ängi, ka hirmu mitte. Võõrad tulid ja neile tehti ruumi. Proua rullis oma tapeedi lahti, pani nööpnõeltega toa seinale, et kodusem tunduks ja kui nad lõpuks lahkusid, siis rullis ta oma tapeedi endaga jälle kaasa. Ikka, et kodusem oleks. Ta ei tulnudki siia kohanema. Ta tuli siit läbi kulgema. See oli nende tee ja seda ei saanud neile pahaks panna.

Ka mäletan ma mamma ja tema sõbranna itsitusi, et kuidas bravuuriga ei maksa võõras kohas laineid lüüa. Ehk õppetund: enne vaata ja jälgi ja uuri ja õpi ja siis alles tegutse. Või siis teegi nii nagu heaks arvad ja vahet ei ole mida muu maailm asjast arvab. Näide oli ehe – kui nõukogude väed sisse tulid, siis tõttasid ohvitseriprouad poodidesse ja seal ilusaid odava hinnaga öösärke nähes, pidasid neid ekslikult moekateks õhtukleitideks. Enne, kui nad end kohalike euroopalike trendidega kurssi jõudsid viia, läksid nad neidsamu öösärke kandes saatjate seltsis õhtul restorani. Eksole. Kohalikud itsitasid ja muigasid nii, mis hirmus.

Aga elu ja aeg muutusid ja need, kes jäid, need kohanesid ja nendega kohaneti. Vähem või rohkem, aga kohaneti. Aja jooksul õpiti teineteise erinevustega hakkama saama. Kuigi jah, “saksa ohvitseride galantsuse vastu ei saanud keegi enam iial”. See oli veendunud helge mälestus, mida need noored neiud südames kandsid ja selle teadmisega vanaks elasid. See jäi ideaaliks, aga mitte mõõdupuuks, ega seganud elamast ja olemast leplik ja mõistev vajaliku piirini ka kõigi teiste suhtes, kui nad viisakalt lugupidavalt ja käitusid.

Mu mamma ei õppinud kunagi vene keelt selgeks. Aga mulle on tunne jäänud, et tal polnud seda tegelikult kunagi lihtsalt vaja. Oma viisaka ja meeldiva olemisega suutis ta alati hädavajadusel ka käte ja jalgadega asjad selgeks saada ja see oli omajagu inspireeriv minu jaoks.

Kuues peatükk. Kui igatsus võrdub postkaardiga

Tegelikult on mul üks täiesti teise nurga alt teemat avav lugu veel. See pole küll põgenemisest, varjupaiga otsimisest ega jõuga viimisest ega sissetoomisest, aga ometi on see oluline vaatenurk, sest rahus minejaid on ka tänapäeval palju.

Kuidas tajub maailma see laps, kes paratamatult peab hakkama saama mahajäämisega, kui vanemad pikaks ajaks mujale lähevad? Jah, kaasajal on hulgaliselt näiliselt paremini siduvaid kommunikatsioonivahendeid, aga need ei tee pai ega puhu katkisele põlvele. Muust rääkimata. Ja nüüd unustage ära kaasaegsed mugavusvõimalused, sest minu loos neid polnud olemas ja paraku pole need võimalikud sageli ka kaasajal kriisikolletes.

Ma olin kümme aastat vana, kui mu isa Aafrikasse tööle saadeti. Pere, see tähendab ema ja mu pisike õde, läksid isaga kaasa. Esilagne plaan oli see, et nad lähevad kolmeks aastaks. Me teadsime, et see aeg võib venida. Kolm aastat on 10aastase jaoks hoomamatu igavik. Mina jäin mammaga Eestisse. (Sellest, miks ei tohi ühestki traumeeritud lastest pilte teha ja eriti neid neile endile näidata, peaks vist mõnes teises loos eraldi rääkima?).  Oli 6. jaanuaril 1988.

Tänu sellele kogemusele tean ma liigagi hästi, mis tähendab elada aastaid väga piiratud suhtlemisvõimalustega lahus oma vanematest. Elada nende hirmude ja tunnetega, mis lapse peas ja südames endale pesa tahavad teha.

Elu Nigeerias, kohas kus polnud kunagi päris rahulikku rahumeelset elu, kus tänavatel olid alati automaatidega sõjaväelased, kus inimesi rööviti ja tapeti, nad lihtsalt kadusid jäljetult, kus autode moodi autod sõitsid tänaval vaid kinniste akende ja lukustatud ustega, sest iga nurga taga varitses oht varale ja elule. Oli väga täpselt teada, millal ja kuhu oli rohkem turvalisem minna ja kuhu kindlasti mitte. Ei, mitte ainult heleda nahavärviga inimesed ei olnud ohus, kõik, kellel midagi oli või midagi teisti tegid, olid ohus ja sellega tuli alati arvestada. Ja neil samadel aastatel kiskus elu me Nõukogude Eestis järjest ärevemaks.

Isa eemalolekuga olin ma teatud mõttes rohkem harjunud, oli ta ju terve mu varase lapsepõlve kaugsõidus olnud ja samal ajal Odessas ja Leningradis õppinud. Aga ema… Minu ainus side vanematega oli kirja teel. Post liikus nagu jumal juhatas. Vahel juhtus, et mitme nädala post saabus pikema pausi järel kaks kuud hiljem korraga, sest oli Moskvas pikalt toppama jäänud. Krt seda teab, mida nad seal nendega tegid. Igal juhul tundus see ühe lõputa ootamisena.

Ema saatis mulle kirju postkaartidel. Vahel kirjutas ta korra, vahel paar korda kuus. Kahe aasta jooksul sain temalt täpselt 35 kirikaarti.

Otsisin need albumis hoolega hoitud postkaardid eile välja. Ma olen alati teadnud, kus need olid, aga ma ei tahtnud neid kasvades enam uuesti lugeda, sest nad toitsid kurbust, vaatasin vahel vaid pilte. Iga viimase kui postkaardi pilt on mu mällu sööbinud ja need kannavad endas üht suurt ja sooja ja nukrat igatsust. Ka täna veel. See tunne on minu sees ka 30 aastat hiljem ehedalt alles. Näeh, äigangi pisaraid taas kõrale, et silm seletaks nüüd kirjutada…

Ma panin need kaardid eile kõik hoolega kronoloogiliselt ritta ja lugesin pisaraid pühkides läbi. Enamasti manitses ema mind neis, et ma ikka hoolega õpiksin, uuris tunnistuse ja mu akvaariumikalade käekäigu kohta ja palus, et ma mammat aitaksin. Vahel kirjutas sellest, kus nad puhkamas ja ujumas käisid ja saatis mõned fotod ka. Seda kirjutas ka, et mida ta meile mõne Eesti poole suunduva laevaga saata sai. Hästi lühidalt ja lihtsalt. See kiri meenutas mulle nii väga Puhhi – kui sul on õhupall, siis ei saa elu ometi kurb olla 🙂

See oli karm kogemus hoolimata sellest, et ma neil korra ka külas sain käia ja minu elul ju suurt miskit viga ei paistnud olevat. Hoolimata sellest, et kolmest aastast välislähetuses sai olude sunnil õnneks vaid kaks aastat. Just see kogemus on mul hilisemas elus aidanud ennast samastuda nende lastega, kes mööda maailma on laiali pillutatud ja vanematest eraldatud. Kõiki karme lisasid oskasin ma enda olukorrale edukalt juurde mõtelda. No mis oleks siis, kui ja siis kui ja siis kui. Ma olin kõiksugu mõtetega ise mänginud, et ennast halbadeks uudisteks ette valmistada. See on läbi ülejäänud elu mu ellujäämise programm olnud – ma pole pessimist, kuigi enamus seda kõrvalt vaadates sedasi tõlgendab, ma olen vägagi realist, kes sisimas loodab alati, et kõik sujub ja saab korda.

Kas ma veel iial näen oma vanemaid? See küsimus kisas mu sees katkematult.

Ma olin 12aastane kui ma kord õhtul unetult und oodates silmad kinni panin ja püüdsin ema nägu endale ette kujutada ja ma ei suutnud meenutada, mis nägu ta on. Tal on prillid ja kartulikoorekarva lokitud lühikesed juuksed, aga silmad? Tema hääl? Ma ei suutnud neid mitte kuidagi meenutada. Hakkasin nutma. Süüdistasin ennast, kuidas ma sain midagi nii olulist ära unustada. Mind valdas õud ja paanika, aga mammale ma seda rääkida ei julgenud. Ma ei tahtud olla koormaks. See on teine asi, mille ma sellest kogemusest ellu kaasa võtsin – soov mitte kunagi olla tüliks või koormaks. Mingi teadmine, et ma PEAN ise ja üksi hakkama saama. tegelikult ei pea, aga sellest sai liiga pikaks ajaks minu mantra.

Hiljem olen ma alati mõtelnud, et miks ma tol korral ometi mamma käest mõnd fotot ei palunud vaatamiseks või lihtsalt emast ei rääkinud. See oleks mu mälu ehk värskendanud. Ju ma olin oma ahastuses nii kinni kiilunud, et ma ei näinud lihtsalt väljapääsu. Aga mida tunnevad need lapsed, kel pole võimalustki kunagi seda olulist nägu ja häält endale enam iial meelde tuletada? Pole isegi fotosid, muust rääkimata? Kui lõikavaks sügavikuks jääb see nende jaoks edasises elus? Kui see pole lein, siis mis on lein?

Mamma on ikka rääkinud, kuidas ma öösiti läbi une tema kätt otsisin ja sellest siis kinni hoidsin. Ma magasin tema kõrval ema ja isa suures voodis. Ma ise ei mäleta sellest midagi. Liiga ebaturvaline ja hirmus oli see maailm. Maailm, mis ootas minult alati head käitumist, head õppeedukust, teiste abistamist. Maailm, milles mõned äraspidiste arusamaadega inimesed leidsid, et ma peaks veel uhkegi olema oma olukorra üle – mõtleks, vanemad elavad välismaal! Ja panid pahaks, kui ma selle üle kuidagi uhke ei osanud ega tahtnud olla, et mu vanemad ei ole minuga siin või mina nendega seal. Ma vaid igatsesin nende kojunaasmist, seda et nad elaksid iga päev minu kõrval ja ootaksid mind õhtul koolist tulles kodus. Ma ei tahtnud olla eriline, ma tahtsin olla tavaline laps. Aga tavaliseks tagasi ei saanud ma enam kunagi. Selle taagaga kasvasin ma suureks.

***

Need lood on olnud minu elu ja kasvamise lahutamatu osa.

Mulle tundus, et raudse eesriide tagune välis-Eesti maailm polnud üldse nii kaugel ja see oli ometi terve maakera suurune – mõtle, meid, eestlasi, on igal pool ja see oli tore tunne. Suurusest ja laialipillutatusest hoolimata tundus see turvaline ja tore. Ja samas kodust eemale tööle saadetud vanemad olid minu jaoks kättesaamatus kauguses ja see oli nii kohutavalt kurb ja hirmutav. Igavene. See oli lõpp. Lapsepõlve lõpp. Tunne, et mind armastatakse, minust hoolitakse, läks lõplikult kaduma. Loomulikult oli sellel kõigel veel palju teravaid tahke, aga väga lihtsustatult, ma tundisin, et mind polnudki vaja.

***

Küüditamistest kuulsin esimest korda 6. klassi märtsis, kui pinginaabri ema meid vanalinna kaasa võttis, et sinna küünal viia. Seal Harju tänava vanadel müüridel oli nii palju küünlaid. Sain aru, et kellelegi on hirmsasti liiga tehtud, aga see jäi kaugeks, sest kodus sain mamma käest pahandada, et ma seal üldse käinud olin. Eks aeg oli veel väga ärev, mamma teadis liigagi hästi, mida karta. Läks veel palju aastaid, enne kui ma asja ivale pihta hakkasin saama ja kuulsin, et ka meie lähikonnast on see ja teine “ära käinud” või Siberis sündinud. See teadmine vaid laiendas minu jaoks minemiste ja viimiste traagilise valu mõistmist. Aga millal mõistmine ja valu võõravihaks pöördus?

Seitsmes peatükk. Nahavärvineedus

No olgu, olgu nende sissetoodud ja -rännanud nõukogude inimeste ja pärisvõõrastega, kuidas on. Mis iganes põhjustel nad tulnud on, parem on, kui nad meie õue peale ei roni ja mida kiiremini nad tagasi lähevad sinna, kust nad tulnud on, seda parem?

Aga mida peab tegema laps, kui ta on eestlane, aga ta nahavärv on midagi muud? Ole sa pealegi Eesti passiga heledajuukselise sinisilmse eestlasest ema laps, kui su isa on kusagilt mujalt ja pärandab sulle tumedama naha või juuksed, siis on see tempel mällu igaveseks? Ja seda sul unustada ei lasta. Ja meie oma eesti inimesed oskavad vahel olla ütlemata tigedad ja õelad ja alatud. Et mida mina sellest tean? Natuke tean…

Mu lapsepõlve sõbranna on varsti 20 aastat abielus olnud nigeerlasega. Neil on neli koorekohvi värvi nahaga maruvahvat last. (Edasine jutt ja fotod on temaga kooskõlastatud.)

Alguses proovisid nad ka Eestis elada, aga mõne aja pärast suundusid Taanimaale, kus nad kohtusid, tagasi. Enamuse ajast on nad perega elanud Eestist eemal, aga igal suvel käivad nende lapsed Eestis siinse vanaema juures suvitamas. Taanil ja Eestil on rohkem sarnasusi kui erinevusi, aga ilmselgelt on nende multikulti kogemus ja tolerantsus valgusaastate võrra meie riigi omast ees.

On nad siis kuidagi iseäranis lollid ja lahked, kes jagavad kõik enda tagant teistele ära? Kindlasti mitte. Ah, et neil on rohkem kogemusi ja nad on juba harjunud? Aga kust see meie harjumine tuleb, kui me nii tõrksalt tigetseme? Või meie lihtsalt ei pea õigeks, et mingid mustanahalised meie maanurka elama tulevad, sest geograailiselt on see juba nii määratud, et nad ei sobi siia? Aga Taanimaale sobivad? Ja eestlasest, Eesti passiga lapsed, kelle üks vanem on mitte-eestalne, pole ka õiged eestlased?

Nende pere keskmised lapsed on üsna samavanad minu poistega ja kui me veel Eestis elasime, siis olid nad pisikesest peale suviti omavahel head sõbrad ja tegid kõike koos.

Koos joosti tänaval ja turniti meie mäel ja mängiti seal kodu ja luurekat ja kulli ja džunglit

Koos mürgeldati Metsikus Läänes ja kapati lõbusa hobusega ringi

Koos sõideti paadiga mööda ohtlikku maailmamerd ning otsiti avastamata saari ja helesiniseid hülgeid me pöörases elutoas

Koos roniti õunapuude otsas ja kiiguti okstel

Koos sõideti ratasega – kambapeale oli üks ratas ja seda jagati sõbralikult 🙂

Koos tehti liivakasti serval mulle nägusid, kui ma neile erinevaid ülesandeid andsin enda emotsioonide väljendamiseks 🙂

ja koos käidi ka poest vanakooli vahvlijäätist toomas ja seda mu köögis koos teiste lastega söömas. Need olid mu Haldjaoru Laste Kodu väga vahvad ajad 🙂

Kõike seda tegid nad just nii nagu minu ja nende ema lapsepõlves 20-25 aastat varem. Selle vahega, et vahel Tan ikka mainis, et keegi ootamatult midagi imelikku neile ütles, aga see ei jäänud kauaks pidama. Lapsed olid sellest üle.

Mõned korrad juhtusin ma ka ise kogu selle kambaga poodi ja ühistransporti ja korra ka kinno. Kujutate ette, neli kuni kuus last, pikkuselt nagu oreliviled. Osadel heledad silmad ja pead ja kahel tumedad nahad ja vahvad vahused krussjuuksed. Omavahel käest kinni rõõmsalt kihav lastekamp, mis märkamatuks nagunii ei jäänud. See oli komplekt missugune, mida suuril silmil ja lahtivajunud lõugadega jõllitada… Inimesed lihtsalt unustasid end vahtima, küünarnukiga müksama, näpuga näitama ja sosistama. Liiga sageli tundsin ma õhus põlgust stiilis “appi, vaaaaata, seal on neeeegrid!” See oli pehmelt öeldes õõvastav.

Kord olime me oma jäätistega Selveri kassas. Meie järel seisis vanem eestlasest tädi. No pealtnäha igati soliidne selline. Ta pidas vajalikuks kõigi kassasabas seisnud inimeste kuuldes podiseda midagi “neist mustadest ahvidest” ja vahtis siis mulle vidukil silmadega vilks ja vilks otsa, kui mu tema poole juhtusin vaatama. Tädi jätkas. Ma muutusin vaikselt plahvatusohtlikuks. Tasusin ostude eest, vaatasin talle sirgelt otsa ja teatasin tüdinult surmtõsise näoga käsi nagu tiibasid üle kõigi kaasas olnud laste sirutades:

“Mnjaa, teate, ma paljunen valimatult kõigi ja kõigega, mis liigub ja mulle meeldib nii!”

Tädi ahmis vaid õhku. Vabandust, kui ma ta päeva ja kuvandi noorest eesti emast ära rikkusin. Poleks lapsi juures olnud, oleks asi palju karmimalt läinud. Keegi ei tule sedasi kedagi kommenteerima! Eriti veel lapsi ja laste kuuldes. Tahab, mõtelgu, aga jätku oma mõtted väga sügavle enda sisse.

On see hirm? On see taltsutamatu uudishimu? Tahaks näpuga katsuda, aga ei julge? Äkki see pruun nahk tundub katsudes kohe eriti soe? No salvestab päikesesoojust ja on palju soojem kui meie hele nahk? Või mine tea, äkki limpsates maitseb tume nahk nagu šokolaad? Või saab pruunima naha katsumisest kohe aidsi, nende lähedal seismisest kirbud ja täid ja nende väljahingatud õhust sada muud surmatõbe?

Kas nende veri on ka must? Ja äkki need juuksed on hoopis traadist? Appi, kuidas neid kammitakse ja kas nad kohe ongi nii või nad aetakse sedasi krussi või muutuvadki kõigi juuksed selliseks kuuma päikese all? No siis pole imestada, et neil ka aju asemel tühjus on?

See on siis lihtlast jälestus või hoopis mingit laadi taltsutamatu uudishimu või kadeduski, mis selliseid podisemisi põhjustab? Taeva päralt, kui see sind nii väga torgib ja sa sellega elada ei saa, siis väljenda ennast ja küsi, kas sa tohid lähemalt uurida ja äkki korraks ka katsuda! See on ka parem, kui sedasi põrnitseda, oiata ja sisiseda.

Mis paneb mõne inimese sedasi ebalugupidavalt võõrastama ja põlgusega suhtuma? Mis õigusega? Ahvid? Vargad? Orjad? Halloo, kus ja mis ajastul me elame? See on teema, mis jääbki mind ärritama. Ja siis loen ma uudistest, kuidas keegi tähtis mees julgeb mitte suruda kellegi kätt saavutustest hoolimata vaid seepärast, et tema nahavärv on vale? Seda tihkab jultunult teha inimene, kes võiks olla eeskujuks ja ta teab seda ja ta väärkasutab oma positsiooni, et demonstreerida enda väiklust?! Kahjuks kummitab mind endiselt ka ühe kolleegi jutt, kuidas tema küll narkarile, kodutulele ja mingile pigile kanüüli ei paneks, sest see on ju nii rõve ja raudselt on neil kõigil aids. Et me siis ikkagi oleme paremad, ilusamad, õigemad, puhtamad, tervemad ja mis kõik veel? Päriselt ka?

Millega me ennast õigustame? Sellega, et meid nende inimeste juurte juures koheldaks samamoodi?

Huvitava tasakaalupunktina olen ma varapubekana vanematel Aafrikas külas olles Lagose (Nigeeria) turgudel emaga koos käinud. Ma olen olnud võõras massi sees ja väga selgelt eristuv harjumuspärasest. Mu nahk oli hele, mu silmad olid heledad ja nende jaoks olid ka mu juuksed heledad. Sellel pildil oli mu pikkus veidi alla 150 sentimeetri, proportsionaalselt saate aimu, kui pikad need juuksed siis olid.

Kohtumine nii pikkade sirgete juuste ja sileda köiejämeduse patsiga, mis ulatus tagumikuni, oli sealsete inimeste jaoks midagi teisest dimensioonist. Naha- ja silmavärvist rääkimata. No umbes nagu meie jaoks Selveri sabas süsimusta nahavärviga inimesega kohtumine. Kas ma tajusin põlgust ja mossitavaid mokki?

Nende hõõguvad rõõmsad ja vaimustunud silmad ja patsutused ja mitmekaupa patsikatsumised olid alguses ehmatavad, aga ometi oli neis nii palju soojust ja lugupidamist. Ometi oleks võinud valge inimene end neil hetkedel tunda ebakindlalt ja haavatavalt, sest meie nahavärv sümboliseerib neile vaid liigkasuvõtjaid, sissetungijaid, orjakaubitseijaid ja röövleid, anastajaid – kõike muud, kui midagi positiivset. Aga ometi see nii ei olnud. Ahh, et nad ongi seal sellised rumalad ja lihtsameelsed ja vaimustuvad klaasikildudest ja kassikullast? Ime ka, et nad orjadena ei lõpetanud?

Ometi kogesin ma midagi sarnast palju aastaid hiljem suure inimesena ka Sitsiilia sisemaa kõrvalises külakeses, kus pisikesed päikeses pahkunud nägude ja kätega südid memmekesed bussipeatuses mu sisse piirasid ja minu juukseid ja õlgu paitada tahtsid ise samal ajal katkematult sädistades. Muidugi on see meile võõras ja me ise ei lähe kunagi võõrale nii lähedale, vähemalt kaine peaga, eks, AGA äkki aitab see ette kujutada veidi seda, kuidas nemad meist erinevalt end väljendavad, end turvaliselt ja hästi tunnevad? Ja kui tugev tundub meie mahavisatud pilk nende lähenedes, põlgus ja viha ja soovimatus nende jaoks siin meie jahedas ise- ja eemalolemise kultuuris? Me ei kipu omasidki kallistama, saatis siis võõraid. Võib-olla on siin veidi mõtlemiainet, et kui huvi ja uudishimu ikka nii lämmatavad on, siis äkki leiaks võimaluse näpuotsaga neid traatjuukseid katsuda? Usun, et viisakal sõbralikul küsimisel, on see täiesti korraldatav ja uudishimu saab rahuldatud ja elu läheb edasi 🙂

Ahjaa, veel üks asi. Mu vanematel oli Aafrikas elades teenija. See käis paratamatult staatusega kaasas. Tema nimi oli Sam ja ta tuli hommikul ja lahkus õhtul, koristas ja abistas muude vajalike toimetuste juures.

Ei, ta ei olnud ludritav ärahirmutatud ori, keda mu vanemad piitsaga tööle ajasid. Ta tegi tööd ja sai selle töö eest palka, jõuludeks topeltpalga, ja oli igati kohusetundlik ja hooliv noor mees. Tema tööülesanded olid väga selgelt paigas ja lugupidamine oli vastastikune. Just nii nagu see peaks ka tänapäeval endale koduabilist või koristajat palgates olema. Nahavärvist sõltumata.

Naljakalt armsad mälestused on meil temaga seoses ka, kuidas mu pisike õde teda ikka vabadel hetkedel kaarte pani endaga mängma ja kuidas ta õppis mu ema tehtud hapukapsasuppi sööma, aga meile omase söömisviisi asemel hoopis rüüpas suppi kausist kõrvale, kui praadi sõi. Keegi ei pannud talle seda pahaks, see oli tema huvitav lähenemine ja pisike näide kultuuride erinevusest ja nende segunemisest. Vigisemise asemel, et Sam tegi midagi valesti (meie silmis teistmoodi, mitte harjumuspäraselt), on ema hoopis tunustavalt välja toonud tema tugevaid külgi. 🙂

Kaheksas peatükk. Võõraviha

Kuigi enamusel meist on mitte-eestlastega ka häid kogemusi, meil on sõpru ja tuttavaid ja töökaaaslasi, siis mingil teisel hetkel leiab nii laia kõlapinda sõge viha iga viimase kui muukeelse ja -värvilise inimese suhtes? Miks ometi?

Keegi ei käsi meil oma isiklikku koduust valla lükata, jagada oma leiba ja tütart ja kõik enda juurde elama võtta. Kedagi ei topita vägisi meie koju elama. Või laieneb “meie kodu” mõiste kogu külale ja linnale?

Pidada ennast paremaks ja õigemaks vaid seepärast, et me oleme sündinud sellel maal kuidagi õigema nahavärvi ja silmalõikega, pole ju ometi õige. Need, kes tulevad ise Eestisse õppima ja/või tööle, nemad saavad ju igati ise hakkama, maksavad ära oma maksud, täidavad me riigikassat ja kui asi on kahtlane, paberid pole korras ja numbrid ei klapi, siis pole neil pikka pidu ja nad lahkuvad. Tundub ju mõistetav, häid töötajaid ja ajusid pole meil kunagi küllalt. Kahju, et omad ajud välja voolavad, aga hea, kui keegi neid suurema kärata asendada suudab ja Eestile au ja kuulsust toob.

Need, kes tulevad Eestisse läbi armastuse ja abielu, nende jaoks on see teadlik ja loodetavasti südame valik. Kui Riigi silmis on nende paberimajandus korras, siis pole kellegi teise asi nende eraelus tuhnida. Kuigi jah, leidub ka neid, kes arvavad, et Eesti pojad ja tütred peaksid ikka omade seast selle kõige kallima leidma, et vereliin puhtamaks jääks, aga armastus on selline kreeuline asi. Mis asi on puhas eesti oma vereliin? 😉

Need, kes meie juurde saadetakse, neil pole sageli paremat valikut. Enamus neist ei tule meie juurde jääma, aga kui nad kohanevad ja jäävad, siis on see nende valik ja meie asi on nende olemine teha inimlikult normaalseks ja toetavaks, kui enamat ei suuda pakkuda. Seda, et sõda ja vägivald on koledad asjad, teame me ju ometi kõik, aga kuna see meist kõik nii kaugele maha jääb, siis nagu väga ei puuduta. Las need mässavad nendega, kes nendega riigipiire jagavad. Nii teoreetiliselt, kas me oleksime sõbralikumad Läti ja Soome põgenike suhtes, kui neid tuleks hädaga kümnetes ja sadades tuhendetes? Oleksime me siis leplikumad ja lahkemad?

Aga kõik need täikraedest illegaalid, küsite? Ma tavatsen selle peale vaid muiata, et isegi selle sõna taga võib olla palju enamat peidus, kui võrdlus, et illegaal on kindlasti kurjategija. Halbade asjade kokkulangemise tõttu olen ka mina siin, Šveitsis, olnud mingi aja täiesti illegaalselt. Olin ma seepärast ohtlik riigile või selle elanikele? No kohe kurjategija, kes naksutab pikki näppe ja vaatab, kust midagi pihta saaks panna?

Selle asemel, et ajas olukord pehmeneks ja inimesed mõistaksid, et iga võõras pole oht ja vaenlane, selle asemel, et nad näeksid inimese ja tema riietumisstiili taga ka tema lugu ja mõistaksid, saaksid aru ja toetaksid, kogub miskipärast võõraviha üha enam tuure. Miks ometi? Või on see pigem hirm tundmatu ees, mida on mugavam tahtmatuse või isegi vihana väljendada?

Mulle tundub, et kõik vähegi võõrama olemisega inimesed lendavad meil Eestis liiga paljude jaoks ühte ja samasse prügikasti sildiga “inimrämps” ja sellele järgneb isetekkeline protest, MIKS meie peame neid sante ja vargaid oma raha eest kasima ja kasvatama. Endalgi vähe ja need muudkui tulevad ja paljunevad nagu prussakad ja hävitavad meie maailma? Kölni ahistajad, Rootsi pagulaskeskuse noakangelased, Balti Jaamas kilekotiga varastatud kraami müüjad on kõik ühes potis koos sõjapõgenike, liitlasvägede sõdurite, ülikooli õppejõudude ja Eestile edu ja kuulsust toova eduka firma veebiarendajatega. Lisage näiteid omal soovil, tingimuseks on vaid meile harjumatum väljanägemine või märgatav aktsent eesti keele kasutamisel.

Me paneme kõik nad ühte patta ja vihkame igaks juhuks kõiki, kes pole omad ja kõiki, kes näivad teistmoodi ja võõrad. No vahel vihkame me ka Downi sündroomiga, lühema keha, puuduva jäsemega ja kõiksugu muude silmahakkavate eripäradega inimesi. Abikoeri vihkame ka, need ronivad kaasajal ju isegi kinno. Mida on pimedal asja kinno? Mida on mustanahalisel asja Eestisse? Kas tõesti see, et nad on isemoodi, muudab meie endakindluse korraga nii hapraks ja paneb seest värisema. Ja kisama ja vastu võitlema? Aga noh, see naabri-Maie pole ka ikka üks õige eestlane, käib muudkui välismaal puhkamas ja sööb lusikaga kalamarja!

Kas selles pagulaste asjas on eestlaste jaoks mingi sügavam kadedus peidus? No et need, kes kunagi meie juurest läksid, tegelikult hülgasid meid? No nad said justkui parema elu peale, aga meie peame ikka siin pimedal külmal mägedeta märjal maal küüned pahupidi rügama ja oma kraavi kaevama? Reeturid sellised! Ja kui nad läksid, siis olgu, ongi lahedamalt ruumi käes ja no halloo, tegelikult on meil omalgi siin üsna kitsas, et mis mõttes te tahate meile siia asemele tuua mingeid võõramaa inimesi, kes ei tunne ei meie keelt ega kraavikaevamise kultuuri. Pealegi ei sobi nad meie kliimasse ja meil omalgi nii mitu suud toita ja keret katta ja häda niigi käes. Kadedus selles suhest, et miks riik omasid ei toeta ja neid prussakaid laseb meile siia voolata? Et võtad mõned, aga siis hakkab neid kribinal juurde tulema ja nad tulevad kuni päike muutub mustaks, seapidamine keelustatakse ja naisi hakatakse kividega surnuks loopima? Kas see võõraviha on tõesti nii suur ja pimestav VÕI ei ulatu igamehe urgu see sõnum, kes ja miks tulnud on?

Üks asi on tõsimeelne pühendunud integreerimine, mis on igati positiivne, aga kui meie eesmärk on teisest verest, lihast ja luust võluväel (mõne kuuga) ümbersünnitada uus eestlasi, siis see ei toimi ja see on vale, sest tingimus ei saa olla, et nad unustavad ära oma päritolu, kombed ja jumalad ja söövad õigel ajal meiega koos verivorsti ja laulavad laulukaare all hardalt meiega koos mesipuu-laulu. Oot, mis veel ühest eestlasest selle õige eestlase teebki? Viinajoomine? Ja mis siis, kui see võõras meie meestele saunalaval kuumuse talumises pähe teeb ja mõnele eesti naisele armastust avaldab? Siis on jälle imelik ja paha? Tingimus saab olla ikka see, et nad saavad meiega suhelda ja tuttavamaks meile omasega. Seepärast see hüljatud sohu ja turris külakesse elama saatmine ei sobi kohe üldse mitte. Eesmärk saab olla see, et nad õpivad ajapikku ära meie keele, käivad tööl ja saavad ise enda ja oma hoolealustega hakkama. Jäädes ikkagi iseendaks, inimeseks, kelle kodu on Eestis ja kes armastab oma kodu. No et me ju üritame? Päriselt? Mitte ei ürita neist vabaneda?

Aga miks siis ikkagi on nii, et välimus välimuseks, igati euronormidele vastav käitumine käitumiseks, aga isegi laitmatu eesti keele oskus ei päästa neid meile võõraid sageli valesse kasti toppimise eest. Nad jäävad alati võõraks, sest nad ju on võõrad? Pole või? Me lihtsalt oleme (ennast ületades) väga armulised nende suhtes, kes ise püüdlikult püüavad, aga kui neil on mõni meile mittesobiv soov või mõte või arvamus, siis on kohe kriips peal ja silt küljes – “võõras”. Ja kui nad end tõestada ja õigustada julgevad, siis on olukord veel hullem. Võõras võrdub ohtlik. Võõras võrdub paha. Aga loobime siis veel silte! Ega meil ju omade seas ei ole neid… pahasid? Või meie pahad on ikka paremad? Või on norm meie jaoks meie enda pahadest nii täis, et ükski uus ei väärigi ärakuulamist?

See, et tõeline integreerumine võtab aastaid ehk isegi inimpõlve või kaks, see tundub liiga pikk aeg? Aga mida me omalt poolt teeme, et see protsess sujuks ladusamalt? Selleks on vaja kannatlikkust ja mõistmist ja iseendana kohalolemist. Ainult läbi suhtluse ja eeskuju saame me näidata sellele võõrale, kuidas meil siin asjad käivad ja loota, et see haakub temaga. Hea saab sündida vaid lahke sõna ja toetusega ja viitsimisega. Kui me ise oleksime samas olukorras võõral maal, jõuga lahti kistud oma juuurte ja kasvukoha küljest, mida meie siis ootaksime? Vingus olemisega põlglikku sõimu, et kui te ei taha siin olla, siis miks ta Saksamaale ei lähe? See on ju palju suurem ja sinna mahub teiesuguseid rohkem?

Et olla Eestis teretulnud peab olema läbi ja lõhki eestlane ja alla selle ei tule mingit juttu? Samas mitte kõik juurte juurde tagasi pöördunud välis-eestlased ei saa enam omaks. Enamus ju ei saa. Kes mäletseb nätsu, kes vastab igale küsimusele “absoluutselt”, kes käib imelikult riides, kellel on muud meile mitteomased kombed külge hakanud. Ja noh, lõpuks jääb võõras ikka võõraks. Võõrdunuks. Või ehk isegi reeturiks? Ja mis siin veel piiride tagant tulemisest rääkida…

***

Kui me pinginaabriga 95. aastal Tartusse ülikooli läksime, siis meenutati meile pidevalt, kuidas “te olete ju Tallllinnast!” Mitte iial ei kelkinud me stiilis “me on Tallinnast ja me maksame!” Ma õppisime isegi seda päritolu küsimust vältima ja varjama. Aga ikka saime me põlgliku tähelepanu osalisteks, milles meile omistati pealinna preilide pirtsakust ja litsakust vaid seepärast, kus elasid meie vanemad. Ilmselgelt oli Tallinna-kompleks neil, mitte meil. See oli… vastik ja alatu ja vale. Kuigi me saime aastatega omamaks, siis mingi Tallinna vari jäi, aga see oli talutav. Tallinna jaoks olime me aga korraga Tartu Vaimust vaevatud, sest meile meeldis Tartus. See olevat mingi kirjeldamatu teistmoodi olemine ja boheemlaslik mõtlemine, mis Tallinnasse ei sobi ja mille meie märkamatult omaks võtsime. Ma kirjutasin tol ajal isegi mingi luuletuse, mille sisu oli, et omadele oled võõras ja võõrastele oled ka võõras. Luuletust ennast hetkel välja ei suutnud kaevata. Aga see oli teema ja see oli terav. Ja nagu näha, siis on see meeles ja sobis ka antud konteksti.

Kui omadki ei saa omavahel oldud, siis arvata võib, et meie multikulti norm on juba sajandeid üle ääre täis kõiksugu võõrvallutajate ja anastajate sisseimbumisest. Meile piisab, et me saame hakkama oma saksameelse pärandi ja venekeelse rahvahulgaga endi seas. Sellega ongi me tohutu taluvuspiir täis ja rohkem lihtsalt ei mahu. Ja isegi siis ajab vahel urisema, et no mis mõttes, memm elab siin aastast 1945 ja ei räägi ikka veel sõnagi eesti keelt? Ja tema lapsed ka ei räägi. Ja pool Lasnamäge ja suur osa Ida-Virumaast ka ei räägi. Nii, et EI, meie võõraste talumise norm on kuhjaga täis. Aga on sel memmel seal Lasnamäel kunagi olnud mingi motivatsioon ja tegelik vajadus õppida seda meie keelt? Rohkemat, kui see fakt, et ta lapsena siia elama tood?

***

Aga miks tegelikult ikkagi nii paljud eestlased väidavad, et nad ei salli pagulasi? Ja ma ei räägi hetkel sellest kriminogeensest kontingendi sallimisest, kes nagunii üle ilma omakasu omal moel otsib, eks. Ma räägin neist, kes meis kõige enam ärevust ja pahameelt tekitavad, neist, keda meie juurde ametlikult saadetakse ja tuuakse ja kellest me nii kähku, kui võimalik, vabaneda püüame ja tunneme veel rõõmugi, kui nad ei kohane ja omal soovil pigem Saksamaa pagulaslaagrisse lahkuvad. Siis on hea ju tänitada, et näeh, vaata kui nõmedad nad olid, meie tõime kandikul kõik ette oma maksumaksja taskust, söötsime sigadele pärleid ja nemad põlgasid ära. (Palju sellest rahast meie maksumaksjalt üldse tuleb?!) Võõras mure, eks. Ja võõras mure on alati lihtsam kui enda oma. Noh, teate, see meie kliima ei ole soojalt maalt tulnud inimeste jaoks nagunii sobiv?  On see meie alaväärsus? Arvame me tõesti, et meie juures on nii pime ja kole ja külm ja paha elada, et mitte keegi ei taha meie maale ise elama tulla, sest tegelikult me ju ise ka ei taha siin elada? Kirume oma kehva suusailma ja kurdame, kuidas eestlane sööb eestlast. Mõni teine suutäis rikuks maitse puhta ära? Soomes-Rootsi kliima on märksa etem?

Miks on paljude eestlaste jaoks talumatu mõte, et teise emakeele, nahavärvi, karvkatte ja silmalõikega inimesed võiksid tõsimeeli kogu armastuse ja austusega Eestit oma päriskodumaaks pidada? Ei ole võimalik, ei saa, ei tohi, sest Eesti on ainult meie oma? Nagu liivakastisvaidlus? Kujutad sa ette süsimusta nahaga inimest rääkimas aktsenditus eesti keeles? Tundub jube imelik ja võõras, isegi vale? Kas see on õiglane ja õigustatud suhtumine?

Me ise oleme nii head ja imelised, et meie inimesi peab terve maailm avalisüli vastu võtma, koha päikese all võimaldama, aga vastupidi mitte? Siis on maailm ju paha, kui see nii ei ole. Suurest maailmast tahame me vaid saada. Saada raha ja kuulsust ja kulda ja karda, aga vastu anda… Miks peaksime meie, igavesed kannatajad, midagi kellelegi vastu andma? Me oleme nii pisikesed ja väetid ja nii palju kannatanud, meil pole omalgi midagi? Miskipärast just sedasi see eemalt tundub. Me vist ise kohe tahame, et see nii tundub ja naudime oma väeti kannataja rolli neil hetkedel?

Õigus, kohutav statistika väidab, et Eestis on nii ja nii palju alla vaesuspiiri elavaid eesti lapsi? Lapsi, kes nutavad end näljast näritud kõhuga magama, on igal pool. On ka Šveitsis, kui see võrdlus teile piisavalt tugev tundub. Rohkem, kui küsimus on rahas, on küsimus vanemate hakkamasaamises ja valikutes ja kogukonna märkamises ja toetuses. Kuigi kannatavad lapsed eksisteerivad ka Eestis, siis selle sama statistika järgi on ka minu kaks last seda numbrit omal ajal kahe võrra kõrgemal hoidnud, alusetult. See statistika ON vildakas ja liigagi subjektiivne. See ei tee päriselt kannatavate laste muret mõistagi pisemaks. Aga mida me selle heaks teha saame?

Mida me selle teadmisega ette võtame, no oma särk on ju lähemal ja midagi peab keegi ette võtma “meie” laste heaolu nimel. Riik? Tasuta koolilõuna olgu vähemalt üks soe söögikord lapsele päevas. Tore. Paraku ei ole see mingi imeline lahendus, sest keskmiseselt näljas laps jätab seal pakutava liigagi tihti puutumata, sest see söök ei ole just ülemäära maitsev ja ahvatlev. Mõtle, riik annab ja toetab ja laps põlgab ära?! Reaalsus, mis teha. Ju siis pole nälg ikka NII suur? Kui oleks, siis nad näriks majaseina küljest ju krohvi ka? Jah, raha pole, koolikokad peavad imet tegema. Teevadki, aga see pole lahendus, mis meie lapsed nii õnnelikuks teeb, et me pagulaste suhtes sõbralikumaks muutuksime. Kus me teeme sisulise vea? Ikka seal, kus alati, me ei lähene personaalselt ja asjaolusid arvesse võttes vaid tõstame kulbiga, nudime ühepikkuseks ja üldistame. Kasti topime ka, Mõnuga. Lohakalt. Meelevaldselt.

Aga riik riigiks, sellega pole me enamuse ajast ju nagunii rahul, kuigi meie ise olemegi ju see riik. Seega kes aitab? Meie ise? Mulle on selgelt silma jäänud, et meie kodanikujulgus on viimase kümnendiga jõudsalt arenenud ja me ei jäta omasid enam hätta, olgu see riiklik toetus siis milline tahes. KUI kusagil on näljast nutetud silmadega pisikesi nukitsamehi, siis on meie asi probleemile viidata ja samal ajal ka ise ordeneid ootamata kõigi tänavakasside ja hulkuvate koerte päästmise kõrval neid toetada ja aidata neil suureks kasvada, mitte vinguda, et toote meile siia neid jubedaid sõjapõgenikke ja omalgi on häda majas. Ainult kõik koos, kogu küla ja kogukonnaga saame me kindlad olla, et meie puudust kannatavatel lastel on parem ja on parem ka pagulaspere lastel, kes meie juures on sõjast ja otsesest ohust eemal, aga täis valu ja kannatusi.

Need lapsed, nii omad kui meie juurde elama saadetud teisest rahvusest lapsed, on meie tulevik väga otseses mõttes. Kui me neid hoiame ja katame ja armastame, siis anname me neile ellu kaasa midagi väga olulist. Kuuluvustunde ja teadmise, et sa pole üksi, sinust hoolitakse. Endistest liiduriikidest Eestisse saadetud ja tulnud vanemate lapsed, kes on meie kõrval kasvanud, olid ja jäid valdavalt meile alati võõraks, sest me ei võtnud neid omaks, me ei tahtnud neid ja meile sobis, kui nad ise oma asja ajasid. Suur Riik täitis oma kohustust – neil olid oma venekeelsed lasteaiad, oma koolid, oma laulukoorid, oma kultuurimajad ja spordiklubid. Neil olid oma kogukonnad ja teejoomised ja õhtused ühisjalutamised. Ja meie jaoks elasid nad üsnagi paralleeluniversumis, elavad paljuski tänase päevani. Kuigi me selle üle vingume, et nii paljud eestimaalased ikka veel eesti keelt ei räägi, siis see paralleeluniversum on olnud meile mugav. Võõras mure. Aga uute sissetoodud inimestega meil seda luksust pole. See on meie mure ja see meile ei meeldi. See on tülikas. Sest me ei viitsi ega jaksa nende lõimisega tegelikult tegeleda ja jäämegi lootma, et neil endal oidu on siit minema tõmmata? Või äkki siiski avaneks ja areneks päriselt?

Üheksas peatükk. Šveitsi näide

Šveits on oma sisserändajatega toimetulemisel hea näide. Et ei saa võrrelda võrreldamatut, sest üks on rikas ja teine vaene riik? Tegelikult saab ikka küll. Olles peaaegu samasuur kui Eesti, aga asudes veidi läbikäidavama koha peal, tahavad siia tulla paljud. Mugavuspagulased, pärispagulased, sõjapõgenikud, õnneotsijad, maailmaavastajad, seiklejad, sihiga ja sihita tulijad – tulijate taust ja põhjused on väga erinevad.

Šveitsi rahvaarv on minu ja Andrease eluaja (40 aasta) jooksul kasvanud rohkem kui kahe miljoni elaniku võrra (6,3-8,4+ miljonit) ja seda mitte massiliselt paljunevate šveitslaste arvelt. Suurte lainetena on siia voolanud parema elu ihalejatest inimesi Itaaliast, Saksamaalt, Hispaaniast ja Portugalist, põgenejad endisest Jugoslaaviast, Ungarist, Türgist, Süüriast ja mujalt.

Andreas meenutab elavalt seda, kuidas 90ndate keskel oli korraga klassis vaat et pooled mitte-šveitslased. Maakohtades oli sisserännanuid vähem, linnades rohkem. Nad on alalhoidlikud, aga tulevad nende massidega toime.

Pagulaste eest kantakse siin hoolt, neid integreeritakse usinalt, sest nad vajavad sihti ja suunda ja tuge rohkem kui keegi teine. Need, kes ise siia seiklema on tulnud, peavad ise hakkama saama, aga nende lastele tagatakse kohustuslik haridus, mis eeldab uues elukohariigis igakülgset integreerimist. Kuna mina olen nende jaoks just see seikleja, kes siia ise on tulnud oma elu elama, siis minu asi on ise ennast tõestada ja ennast nende jaoks vajalikuks teha. Mingi valemiga peab mul olemas olema kehtiv elamisluba, mul peab olema kehtiv ja regulaarselt tasutud tervisekindlustus, mu elukoht peab registrisse olema kantud, aga see, kuidas ma kohanen, õpin selgeks keele, leian töö, on minu enda asi ja vastutus. Keelekursustele pääseda pole sealjuures üldsegi lihtne ja odav lõbu.

Kui sisserändajad siin kohanevad, õpivad ära keele, leiavad töö, maksavad makse, siis ongi kõik korras. Andrease sõbrad on valdavalt sellest generatsioonist, kelle vanemad omal ajal siia kolisid. Kes Itaaliast, kes Filipiinidelt, kes Tiibetist, kes mujalt. See meievanuste põlvkond, kes pole siin isegi ehk sündinud, aga nad on kasvanud siin, peavad enda muuhulgas ka šveitslasteks ja Šveitsi enda ja oma laste kodumaaks ja on selle üle väga uhked. Kuigi nad kodus räägivad endiselt omas keeles, söövad omamoodi toite, tähistavad oma tähtpäevasid ja käivad juurte juures puhkamas, siis sinna tagasi kolida nad ei soovi. Neil ei pruugi olla erkpunast Šveitsi passi ja kodakondsust, mis tähendab, et neil puudub siin valmisõigus ja poisid ei saa siin sõjaväkke minna, aga nad on siin omad ja kodakondsuse saamine ei ole tahtmise korral ka raketiteadus.

Ainuüksi viimase kümne aastaga on Šveitsi rahvaarv tõusnud ligi miljoni inimese võrra. Ehk siis jämedalt vaat et ühe Eesti rahvaarvu jagu inimesi on nad enda hulka mahutanud vaid ühe dekaadi jooksul. Millest tuleb selline vahe meie ja šveitslaste suhtumiste vahel? Kas nad on rumalad ja pimedad ega näe ohtu oma riigile ja rahvale? Kas nad ei oska ust kinni panna? Või on asi pigem sellest, et nad näevad sisserändajaid ja meie näeme vaid sissetungijaid? On see meie ajalooline taust, mis paneb igat võõrast nägema kellegina, kes meilt midagi ära tahab võtta? Asjadel on ju ka inimlik mõõde? Või ma eksin?

Ei, ma ei taha väita, et kõik šveitslased armastavad võõraid, kes nende juurde on elama tulnud. Muidugi on see kõik omal moel nende maailma ja elu muutnud. Bürokraatia on tajutavalt asendanud inimesed ja inimlikkuse. Teinud inimesed ettevaatlikumaks oma sõnakasutuses ja arvamuste avaldamises.

Samas jällegi lihtsamaid ja vähemmakstud tööd, mida šveitslased ise teha ei taha, kui nad vähegi enamaks võimelused on, teevad sisserändajad nurisemata ära. Ja kui need tulijad teevad tööd püüdlikult ja kohusetundlikult ja saavad oma eluga hakkama, siis selle üle on kohalikel ainult hea meel. Aus tööinimene on siin hinnas olenemata nahavärvist ja jumalast, keda ta oma südames kannab või ei kanna. Heameel on neil ka selle üle, et linnapildis hakkavad üha enam silma poekesed ja eri rahvusköökide toidukohad. Ka tavapoodide kaubavalik on laienenud erinevate kultuuride eelistuste arvelt. See rikastab ja toob lähemale. Läbi suhtluse ja toidu on palju lihtsam omaks saada ja oma olla, tavatseb Andreas ikka vahel sisserändajate teemast rääkides mainida. Ma olen temaga nõus.

Muidugi on tunda ka siin teatavat nihelemist, eriti sügavamal maakohtades, kus põhiosa moodustavad sajandite vanuste juurtega need kõige õigemad kohalikud. Ega neile võõrad ei meeldi. Nad rügavad rasket tööd teha ja neile piisab sellest, et nad ammusel ajal suure itaallaste, sakslaste ja Balkanimaade sisserändajate lainetega on kohanenud. No, et nende meelest on norm ka nagu täis. Aga samas on nad nõus, et abivajajat peab aitama ja pärispagulane on abivajaja ja selles ei kahtle keegi. Kuna demokraatia on neil siin sügaval olemuse osa, siis pole nende jaoks ka liiga raske leppida arvamuste lahknemisega. Küll aga ei meeldi paljudele šveitslastele mõte, et uusasukad kodakondsuse ja sellega koos hääleõiguse saaksid liiga ruttu kui üldse. Kui meie Eestis valime vaid inimesi ja parteisid ennast esindama ja loodame nende peale, et nad meie jaoks kasulikke otsuseid vastu võtaksid, siis siin otsustavad inimesed ka päris ise oma häälega väga oluliste asjade üle. Ja vaat selles protsessis ei taha nad näha võõrast arvamust, mis võib mõnes asjas neile mittemeeldiv olla ja mõjutada otseselt ka iga üksikisiku elu.

Ma ei tea siinsest kuritegevuse tasemest ja selle muutumisest ajas kuigi palju, aga tean, et iseäranis albaanlastel on siin teatav reputatsioon, et nad on kuidagi rohkem kuritegudeks valmis. On sel ka alust, ma ei tea. On nad siis pätimad kui šveitslased või itaallased ja sakslased või serblased ja horvaadid ja teised selle kandi rahvad, kes siin oma uue elupaiga on leidnud, ka seda ma ei tea. Võta siis kinni.

Samas tuletas see mulle kohe meelde, kuidas mu Rootsis elav vanatädi Erna ikka rääkis, kui hirmus kurb ja häbi tal oli, kui mõni eestlane mõne pahandusega Rootsis hakkama sai. Kui rootslane eksis, siis kajastas meedia seda nimeliselt ja jutt seostus otseselt antud isikuga. Kui pahandust tegi eestlane, siis mainiti alati ära ka see, et seda tegi eestlane. Sel juhul ei omanud isik enam nii palju tähtsust, sest vari langes kogu rahvuskillukese peale ja see oli halb tunne. Samamoodi kipume ju ka meie üldistama ja laiendama ühe eksija tegusid tervele riigile ja rahvusele, aga see pole ju ometi õiglane.

Kümnes peatükk. Kõik algab tervitusest

Ma kasvasin Nõmmel, kus inimesed meie kodutänaval kõik üksteist rohkem või vähem tundsid ja tänase päevani tervitame me möödudes teineteist. Isegi siis, kui me ei tea, mis on inimese nimi ja milline on tema lugu, siis me teame, kus ta elab ja ta on meile rohkem või vähem oma ja tervitus või autost ka käeviibe, kuulub igal juhul meie kohtumise ja möödumise juurde. Ebaviisakas oleks mööduda tervitamata. Ka naeratus kuulub asja juurde. Kõik uued, kes meie tänavale on kolinud, on selle kombe omaks võtnud. Ja ka lähikonna lapse- ja koerajalutajad, sagedased kulgejad, saavad me tänaval sageli tervitatud. Ka nüüd, kus ma mõned aastad seal elanud ei ole ja käin vaid külas, siis seal olles tuleb see nii lihtsalt ja loomulikult. Mitte igal pool ei ole see vist nii.

Meie kandi Šveitsis on viisakaks kombeks see, et inimesed  ka linnatänaval teineteisest möödudes tervitavad. Ka võhivõõrad vaatavad omavahel korraks otsa ja teretavad. Vana komme, mis suuremates linnades on tasapisi hääbunud, aga siin saanud omaks ka uutele tulijatele. Harjumuspäraseid eelarvamusi ületades, ütlevad tere nii mees kui ka naine hoolimata sellest, kas sina oled mees või naine, noor või vana, must või valge ja kas su pea on kaetud või ootab sind õhtusöögi laual sealihautis või ei mingit siga.

Me elame väikelinnas, mille elanike arv on umbes 24 tuhat inimest. Ainuüksi viimase kümne aastaga on rahvaarv selles linnas seitsme tuhande inimese võrra kasvanud ja seda suures osas ka sisserännanud inimeste arvelt. Seda on linnapildis selgelt märgata. Alles hiljuti avati meil siin uus mošee. Kui tegemist pole just päris tihedalt läbikäidava linnasüdame ja suurüritusega, siis tuleb teretamine inimestel tänaval täiesti loomulikult. Teretada, tänada ja head päeva soovida on möödapääsmatu ka poes käies. Justnimelt seal meie Selveri kassas seisatad, vaatad müüjale otsa, ütled tere, vaatad otsa ja tänad, vaatad otsa ja soovid head päeva. Ma tean inimesi, kes teevad seda alati ka Eestis, aga tean rohkem neid, kes eelistavad poes käia vaikides ja kassapidaja on vaid etapp poe ja parkla vahel, kus tasuda arve ja ei midagi muud. Inimene, kes kaupa piiksutab ja tšeki ulatab polegi väga oluline vist… no selle hetkeni, kui ta kaupa ei loobi või muul moel olemist ei häiri. Päris karm, mis?

Lapsed tervitavad siin lasteaias ja koolis ja huviringis õpetajaid käepigistuse ja terega nimeliselt, õpetaja vastab samaga, nimeliselt. See käib iga õpetaja kohta, kui ainetundides õpetajad vahetuvad, siis kuulub personaalne tervitamine alati tunni alguse juurde. Samuti soovivad nad kas tunni või koolipäeva lõpus õpetajatega nimeliselt ja kätt surudes head jätkuvat päeva või õhtut. Samamoodi käib see teraapiatundidesse minnes ja külla minnes. Ka suurte jaoks. Ma ei ole vist iial kätelnud ühegi arstiga visiidi alguses ja lõpus. Siin on see elementaarne.  See on loomulik, see käitumine kordub pidevalt ja kõikjal ja selle võtavad sujuvalt omaks ka uued tulijad. Jah, siin oli paar aastat tagasi suur skandaal, kus isa nõudis, et tema pojad ei peaks naisõpetajaga kätlema, aga see oli üks suur erand, mis tekitas imestust ja pahameelt, sest see oli nii väga kohalikele sisseharjunud viisakusnormide vastu. See oli sügavalt lugupidamatu ja seda võetakse isiklikult.

Andreas tundis end alguses ka Eestis külas käies veidralt enne kui taipas, et keegi ei hoidnud temast eemale paha pärast. Eestlased ei kipu eriti igapäevaselt nimeliselt kätt suruma ja tervitama ja samamoodi ka nägemist ütlema. Meile on see veidi võõras ja kuidagi ülepingutatud. Meie käesurumised jäävad rohkem tutvustamise ja õnnitlemise piiridesse ja kurb on kuulda, kui keegi avalikkuse silme all demonstratiivselt jätab kedagi õnnitlemata seepärast, et tema nahavärv kuidagi ebameeldiv on… Selliseid asju ei tohiks ju ometi juhtuda?! Tervitamine, tutvustamine, tänamine, õnnitlemine, head päeva soovimine on need lihtsad ja selged asjad, mis vajavad vaid kommete tundmaõppimist ja nendega kohanemist. Kohanes nende asjadega Andreas Eestis ja kohanesin mina siin. No ok, kolmekordse põsemusitamise jaoks pean veidi end koguma. Aga ma saan hakkama.

Meil küll pole Eestis kombeks linnatänaval mööduvaid inimesi teretada, aga “tere” asemel on ka sõbralik pilkkontakt ja naeratus juba väga suur samm edasi parema maailma poole. Seda ei ole ju palju tahta isegi meie käest? 🙂

Lõpetuseks

Andreas on servast jälginud mu siinse loo arengut ja poetas täna möödaminnes küsimuse. Miks talle tundub nii, et Belgias, Prantsusmaal, Itaalias ja Saksamaal ei tule see multikulti asi neil eriti hästi välja, aga Inglismaal ja Šveitsis sujub nagu ladusamalt. Mida need riigid siis nii erinevalt teevad?

Ta jõudis oma arvamusega selleni, et asi ei toimi neis kohtades, kus omad peavad end uutest ja võõrastest paremaks. Iseäranis prantslastel on ka omavahel see lõhe endiselt alles – ühed on priviligeeritumad kui teised. Asi ei toimi seal, kus nad saadavad uued ja võõrad elama eest ära, endast eemal ega võta neid enda sekka elama, ei anna neile ei põhjust ega võimalust sulanduda ja ühiskonnas oma päriskoht leida. Arusaadav, kui nad on suures pundis omaette, siis neil polegi põhjust sulanduda. Ka ei toimi see, kui me tahame kõiki tulijaid elu eest muuta endasarnaseks. See kuristik meie ja nende vahel vahet tehes halvab ega lase asjadel loomulikult tasanduda ja areneda. See pole sobiv kasvupinnas uuele, et omaks kasvada.

Me nõustusime teineteisega, et peamine põhjus, miks osad inimesed ei taha võõraste tulemisega leppida on see, et nad ei taha, et miski muutuks. Nad ei taha muutusi ja nad ei talu muutusi ja eelistavad elada kujuteldavas mullis. Nii on mugav kujutada ette, et nii oli, on ja jääb. See tundub parem ja turvalisem viis tulla enda tunnetega toime, mida reaalne elu oma muutumistega põhjustab. Õnneks on see vaid rahvakild, häälekalt porisev, aga kõigest killuke.

Need, kes on ringi käinud ja näinud ja kogenud, on suurema tõenäosusega tolerantsemad ja avatumad mõistmisele, muutustele ja muutumisele. Käimine, nägemine ja kogemine on elamine ise. Mujal või Eestis, teistega või eestlastega omavahel, sel polegi vahet, kuniks nad ihkavad rahu, märkavad ja hoolivad. 🙂

***

“Oled sa kunagi mõtelnud, kui palju internet tegelikult maailma suuremaks on teinud ja samas inimesed teineteisele palju lähemale toonud?”

Poolanonüümselt netis liigeldes puutume me kokku inimestega. Nende seas on neid, kes meile meeldivad ja neid kes ei meeldi. Meie arvamus põhineb selles, mida nad teevad ja mida nad ütlevad ja arvavad, kuidas nad käituvad. Nende vanus, naha- ja silmavärv, nende orientatsioon ja toitumiseelistused, nende jumalad, nende elukoht, nende puuded ja puudused ei oma olulist tähtsust, kui meil on tore nendega jagada oma mõtteid, rõõme ja muresid, mänguvõite ja -kaotusi, pärisvõite ja -kaotusi. Sarnased sümpaatsed teemad liidavad ja kannavad edasi. Ja see loeb. See loob.

Meie lapsed kasvavad selles uuemas maailmas üles. Nad kasvavad üles meie võitluste ja õigluse otsingute keskel ja võtavad selle endaga mingil viisil kaasa – täna kättesaamatuna tundunud asi võib olla kümne aasta pärast vägagi loomulik elamise osa ja mõnel asjal on määratud lihtsalt minna ja hääbuda. Mitte liiga kaugel on see aeg, kus need tänased lapsed hakkavad oma ja meie elude üle otsustama ja need küsimused, mille üle me hetkel veel veri ninast väljas võitleme, kisame ja kakleme saavad nende kätes teoks tehtud, sest me elame murrangulisel ajastul ja tolrantsus sirutab kinnijäänute kiuste oma pead. See võib olla mõneti hirmutav, aga see on hea tunne.

Nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi, vajadusi, soove, tahtmisi ja eesmärke. Austus ja heasoovlikkus on need, mis meid kõigist erinevustest hoolimata ühendavad ja koos hoiavad ja olemise paremaks teevad. Ja seda olen ma püüdnud ka oma lastele kodust ellu kaasa pakkida.

Ma usun paremasse homsesse ja sellesse, et ainsad piirid siin maailmas asuvad meie peades – nad seisavad meie tahtmise, suhtlemisoskuse ja keeleoskuste taga.

Minu piimavampiirid ja kukkurtitad

Esimene vaatus ehk Tannu lugu

Pelgulinna Sünnitusmaja, 1. aprill 2005

Plaanisin veel enne oma elu esimest sünnitust imetamise loengusse jõuda. Aga paraku ei jõudnud. Loeng ootas mind ees esmaspäeval, aga mina oskasin poolduda juba sellele eelnenud reedel. Ametliku tähtajani oli jäänud veel vaid napilt kaks nädalat.

Kui vastsündinud Tan oli puhastatud ja üleni riidesse pandud (üks neist asjadest selle sünnituse juures, millest ma mitte iial aru ei hakka saama) ning lõpuks ometi mu rinnale tõsteti ja ta imema hakkas, siis tundus see lihtsalt maailma kõige loomulikum asi. Armas oli vaadata ja jälgida selle pisikese ilmaime tegemisi, kes veel loetud hetked tagasi oli mu kõhus peidus olnud.

Tan sündis südaööl ja esimese öö magasime ma kõrvuti voodites, sest mul ei lubatud teda enda kõrvale võtta. Lapsel on oma voodi, oli õe või ämmaka konkreetne käsk ja ma ei tihanud sellest üle astuda. Valus oli ka ja väsimus oli ka ja nii ma siis magasin terve öö kätt kõrgel üle klaasvoodikese serva hoides, et ma tunneksin lapse lähedust ja tema ehk minu oma ka. Varavalges tegi ta silmad lahti ja hakkas kägisema. Võtsin ta siis vaikselt enda juurde ja me hakkasime seda imetamise asja hoolega harjutama.

Haiglapäevad möödusid rahulikult. Meid külastasid iga päev rutiini korras arst ja õde-ämmaemand, iga päev uus nägu ning igaühel neist oli oma tõde ja soovitus muuhulgas ka imetamise kohta. Kui targad valgetes kitlites tädid sulle veendunult oma arusaamu kuulutavad, siis sa ju kogenematuna arvad, et neid peab uskuma, sest nemad teavad. Niisama tihti, kui vahetusid töötajad, vahetusid ka minu imetamispõhimõtted:

Esimene neist astus läbi esimese päeva ennelõunal ja seletas, et anna 10 minutit ühest rinnast, 10 teisest 3tunniste vahedega. Rohkem ei tohi, muidu jääb laps unelema ja ei õpi sööma. Talle tundus, et ega laps vist hästi piima kätte ei saa ja tõi meile voodi kõrvale kapikesele ka piimaseguga pudeli. Kui ma ütlesin, et ma tahan last kohe kindlasti ise imetada, siis ta nähvas, et last ei tohi näljutada ja üldsegi on mu rinnanibud lapse jaoks liiga suured…

Järgmine kinnitas veel samal õhtul, et eelmine viis on absoluutselt vale, kust ma küll nii rumalad mõtted võtnud olen. Kinnitasin, et ausalt, ma ei mõtelnud neid ise välja, aga pilgust oli näha, et ma võin mida iganes väita, ta ei usu mind nagunii. Tema siis seletas, et toitma peab korraga 15 minutit 2-tunniste vahedega. No et 15 minutit ühest rinnast, siis 2 tundi paus, siis 15 teisest ja 2 tundi paus ja nii edasi. Selle panin ma juba hoolikalt isegi kirja, et ma jumala eest oma peaga midagi segamini ei aja. Ja mis peamine, kui laps magab, tuleb ta üles ajada ja sööma panna. Kui ta üle 15 minuti imeb, tuleb söömine katkestada.

Kui ma seda uut värki katsetama hakkasin, siis tundus mulle nii jaburana lapse äratamine, sest ta vaatas mulle vaid häguselt otsa, võttis nibu suhu tegi paar laiska imemisliigutust ja magas nagu kott edasi. Kui uuesti üritasin, hakkas ta nutma ja nii mulle tundus, et targem on teha nii nagu laps soovib ehk toita teda  ikka siis, kui ta ise tahab. Titad ju ometi ei sure unepealt nälga? Seda ma uskuda küll ei tahtnud. Mulle tundus küll, et kui ta oli oma une ära maganud, siis tuli ka söömine edukamalt välja ja selle mõnusa nohina peale jäin ma tukkuma… Ikka mitu korda kohe jäin tukkuma, sest nii oli mõnus ja rahulik.

Kolmanda käest sain Teise päeva lõuna ajal võtta, et last imetades pikutasin voodil. Toita tohib last vaid istudes ja täielikus ärkvelolekus iga kolme tunni tagant maksimaalselt 20 minutit ja korraga ainult ühest rinnast – just nii, et rind täielikult tühjaks saab. KUI rind ei saa tühjaks, siis tuleb see pumbata tühjaks. No et muidu piim roiskub või midagi sellist. Nii ja kui laps magama jääb, tuleb ta üles ajada, et ta saaks söömise lõpetada ja edasi magada oma voodis. Kõigi oma õmblustega ei olnud ma väga võimeline istuma, aga selleks, et lapsel oleks parem, ma siis kuidagi ikka üritasin. Aga ma jäin ka pooleldi istudes tukkuma ja mu pisike rippus 20 minuti asemel mul ühel korral uimaselt tissi otsas tervelt poolteist tundi järjest. Ärkasin, kui seesama tädi tuppa sisse astus. Tiss ei ole lutt, teatas kuri tädi ja mul vajusid kõrvad lonti, sest ma olin ju nii loll ja paha ja ei teadnud, et niiviisi lutitades tekivad vaid lõhed ja siis olen mina hädas, et on valus ja laps ei saa korralikult süüa ja sedasi lõpetame ma ainult ühel viisil – pudeliga. Ja pudel on paha. Samas, ei mina ega laps tundnud end kuidagi halvasti. Kapinurgale ilmus taas pudel. Ka see jäi meist puutumata.

Uus tädi, uus arusaamine imetamisest. Mõni oli noorem, mõni vanem. No selles mõttes, et ei olnud ainult iganenud arusamaad, et “nii on alati tehtud”. Imelik oli see, et nad omavahel ei olnud eelnevalt kokku leppinud, millist juttu ajada ja keegi neist ei uskunud, et valve just lõpetanud inimene mulle sootuks teistsugust juttu ajanud oli. Ma oleksin seda nagu endale ise ette kujutanud? Mul oli eelnevalt kuidagi enda peas tekkinud ettekujutus, et imetamine ei tohiks küll kuidagi nii plaanimajanduse moodi värk olla, aga tõrjusin esialgu enda sisemise hääle kõrvale, surusin kõhklused kõravle ja püüdsin neid järjest uskuda, kiiresti õppida ja kohaneda ja teha eeskujulikult nii nagu kästi. Ma olin ju verivärske ema ja kui kogemustega inimesed, kes seda kõike igapäevaselt näevad ja teavad, sulle ikka kindlalt väidavad, et just nii on õige, siis sa tahad tunda, et sa oled tubli ja saad hakkama just nii nagu vaja. Mõistetav ju.

Iga tädi, kes meid külastas, kontrollis imemisvõtet (mis oli Tannul esimesest hetkest õnneks täiesti õige) ega rahuldunud kuidagi minu kinnitusega, et piima on ja laps saab seda kätte ka. Ikka pidid nad ise tulema ja pigistama. Ilma küsimata. Korra ka nii keset imemist, et sõrm lapsele suhu, laps rinnast eemale ja siis tugevalt kahe sõrme vahel litsudes mu rinnanibu, tahtsid nad näha, kas piima ikka on. Mõni tegi seda nii valusalt, et oleks tahtnud hammustada. Ma oleks ju võinud neile ise demonstreerida endale haiget tegemata, aga selle peale ei tulnud neist miskipärast keegi ja minul puudus sel hetkel veel julgus ennast seal kehtestada. Kolmanda päeva lõunal kirjutati meid õnneks välja. Viimased sõnad, mis peale loeti, olid imetamise kohta – iga 3 tunni tagant üks rind korraga maksimaalselt 20 minutit ja kui rind tundub ikka veel piima täis olevat, siis tuleb ülejääk välja pumbata.

Kodus oli nii hea. Keegi mind rohkem enam ei näppinud ega kiskunud ja mul oli kogu maailma vabadus olla koos vaid ise ja oma lapsega. Ja siis saabus esimene õhtu kodus… Juba enne ööd kiskus jamaks ja pistsin lapseisale raha pihku ja palusin tal endale poest tuua kõige parema rinnapumba nii kiiresti kui ta vähegi saab, sest haiglas ju kinnitati, et rind peab ilmtingimata piimast tühjaks saama…

Ma olin küll piimapaisust lugenud, aga ma ei uskunud iial, et see midagi nii hirmsat olla võib. Ma oleks võinud sealsamas vabalt uuesti sünnitada ja see oleks ikkagi olnud lillepidu võrreldes selle piimapaisuga, mis mu rindades tekkis. Ma olin täielikus ahastuses. Nutt tikkus vägisi peale ja olla oli nii sant, et pidin otsad andma. Pump ei leevendanud mu olemist grammivõrdki, tegi vaid rohkem haiget. Ma ei saanud enam käsi küljelt enda vastu toetada, sest neil polnud ruumi ja see kõik oli nii valus. Mu rinnad ei mahtunud mu külge enam ära, nad olid iga hetk valmis plahvatama ja tõesõna oleksin tahtnud esimesel piimapaisu-ööl neisse kivikõvadesse bowlingukuulidesse oma käega noa sisse lüüa, et piimaplahvatusega end piinavatest rindadest vabastada. See oli vist üks kõige jubedamaid füüsilise valu kogemusi mu elus üldse.

Õnneks jõudsin oma ahastuses tuttava kaudu ühe imetamisnõustajani ja nii ma siis poole öö ajal vaevatu ja kurnatuna helistasin võhivõõrale inimesele, et  kuidagi oma hädale leevendust leida. MIKS ma ometi ei kuulanud enda sisetunnet ega toitnud last nii palju, kui ta soovis ning vahetanud tunde järgi poolt, vaid üritasin järgida teiste nõuandeid, keda pidasin endast targemaks?

Imetamisnõustaja rääkis üldkokkuvõttes peaaegu sama juttu, mida ma ise arvanud olin ja kui ma oleks end kuulda ka võtnud, siis oleks kõik ehk veidi kergemini läinud. Et joonele saada läks elu lapse rütmi – imes janu ja isuga ühe poole pealt isu peaaegu täis ja kui ma väga vaevas olin ja tema veel imemisest huvitus, sai teise poole pealt veidi juurde, et mõlemal hea oleks. Kui ta imemise pealt kohe alguses oli magama oli jäänud ja peagi virgus, siis jätkas ärgates kõigepealt sama rinnaga. Kui ta vahepeal pikemalt magas. Sai kõige pealt teise poole pealt janu ja isu täis ja vajadusel esimesest veel veidi lisa.

Nädal peale sooja dušiga mässamist, et piim sujuvamalt tulema hakkaks ja kapsalehtedega mässamist, et kuumatunnet ja valu leevendada, olime omadega igati joonel. Piima tuli nagu kosest, kui laps parasjagu ei imenud, siis lekkis nii, et olin nabani märg, aga see taandus paari nädalaga ja paari kuuga oli unustatud teema.

Meie koostöö muutus ladusaks. Laps imes õhinal ja magas nagu mõmmik. Ta ei nutnud peaaegu kunagi, sest nii kui ta juba nihelema ja otsima hakkas, nii sai ta rinna suhu ja asus imema. Kuna ta oli kogu aeg mu kõrval, siis teadsin ma ka ilma kontrollimata, milla ta mähet vahetada. Tema elu koosneski imemisest ja magamisest ja enamuse uneajast ei lasknud ta ka minu küljest ennast lahti.

Me olime nii ööd kui päevad üks ja sama organism ikka veel. Ja nii oli nii hea. Kuiva lutti Tannul ei olnud ja ma ei näinud selleks ka vähimat vajadust. Mina olin ju olemas.

Kiiret mul polnud, tema juurest eemale minna polnud mul ei vajadust ega soovi ja nii ostsin ma suts enne tema kahenädalaseks saamist meile rõngaslina. Käisin Pirital lapsega koos pisikesel koolitusel. Pikk lina tundus sel hetkel kuidagi liiga ulmeliselt keeruline oma paigalduselt ja teiseks rääkis rõngaslina kasuks see, et ma sain lapse panna selle sisse ka külje peale. See oli minu liikumisvabaduse võti – ma sain kõike kahe vaba käega teha ja laps võis mu küljes imeda kasvõi 24/7 just nii nagu talle hea tundus.

Kumbki meist ei pidanud milleski järelandmisi tegema. Mul oli selle üle nii hea meel, et see rõngaslinavärk meil nii sujuvalt välja tuli. Ja hea meel oli mul ka selle üle, et ma olin juba eos teadnud, et mu laps kunagi vankriga ei hakka ringi liikuma ja olin selle ostu targu tegemata jätnud. Emal oli küll pikemaks ajaks urisemiseks põhjust, et miks ometi peab see poisslaps selles oranžis “kaltsus” olema sedasi nagu “need naised seal Aafrikas” lapsi kannavad. Ta oli seda mitme aasta jooksul ise Aafrikas elades lähedalt näinud ja võõrastas seda väga.

Noh, seda, et pool maailma naistest last kärutamise asemel enda küljes kannab, see mõte tundus talle nii võõras ja vana. See olevat ikka nii algeliste arengumaade teema, sest kõik teevad tööd ja keegi ei saa lapsi hoida ja seepärast peab lapsi enda külge siduma ja kaasas tassima, aga kaasajal on ju kõik peened vankrid ja kiiged ja värgid olemas. Mõtle kui mugav oleks laps kärus magama loksutada ja siis õue magama jätta mitmeks tunniks. Samal ajal saaks ema seda ja teist teha. Ja beebimonitor, miks mul ei ole beebimonitori? Ee, miks mul peaks seda vaja olema? Meie arvamused jäidki selles osas lahknema.

Seda, et mul ja lapsel sedasi mugav on, ta ei uskunud. Alguses kohe tükk aega ei uskunud. Nüüd 12 aastat hiljem aga usub vist küll. Ja siis ei uskunud ta seda mugavuse asja ka siis, kui ma kord lapse tema külge linaga panin. Liiga raske olevat olnud ja hirm ka, et äkki ta ikka libiseb sealt kaltsu seest välja. Ebaturvaline tunne olevat olnud. Kuna meil oli isegi üks moodne kõhukott kingiks toodud, mis tundus ema arvates palju viisakam versioon kaltsust, siis tema rõõmuks ma korra isegi proovisin seda. Aga lapsele selle sees ei meeldinud ja nii see meist kasutamata jäigi. Eks see kaltsu-jutt ja selle kallal õiendamine tegid mulle haiget küll, aga korraga oli minus ärganud mingit sorti ürgema, kes kuulas ja usaldas vaid iseennast ja oma last ja see tegi kuidagi veendunult tugevaks mind.

See ürgemavärk oli ühtaegu naljakas ja nii loomulik. Ma tegin lihtsalt seda, mida ma sisimas õigeks pidasin ja kõik muu jätsin tähelepanuta. See polnud oluline. Nagu näiteks ka see, kui ma vanemate juurde külla minnes köögis istudes lapsele otsimise peale särgi alt rinna suhu pistsin ja mu mõnes asjas äärmiselt konservatiivne isa peaaegu minestusse langes. Ennekuulmatu! Naeratasin südamerahus, et näe, sina sööd, mina söön ja laps sööb ka. Rohkem ei olnud mul selle üle ühtegi vestlust ja ei märganud ma kordagi ka, et keegi paaniliselt mind vältinud oleks.

Tan sõi igal pool.  Keset möllu ja remonditavat korterit.

Ja ta sõi kohvikus, pargis, loomaaias, külas, kontserdil, mere ääres, jaludades, magades. Püsti ja pikali ja igal pool 🙂

Igal pool ja igas asendis. Ma ei katnud teda, ma ei läinud last vetsu toitma, ma ei peitnud ennast, aga ma sättisin end istuma nii, et meie tegevus võimalusel silma ei kargaks ja arvestades lapse ja rinna asukohta, siis ei pidanud ma kunagi vajalikuks last toita dekoltee kaudu vaid särgiserv käis hops üles ja püsiski seal üleval. Ma oleksin ise ennast ebamugavalt tundnud, kui ma end avalikus kohas paljaks oleksin koorinud. Aga särgi alumisest otsast läheneda oli väga mõnus. Ei, särgiserv ei jäänud kuidagi lapse näo või pea peal. See jäi ikka sedasi, et tal oli sellest alati mõnus kinni hoida ja sõrmedega mängida. 12 aastat tagasi polnud me ühiskond üldse veel nii valmis, kui täna, aga mitte iial ei vaadanud keegi mu poole halva pilguga ja veel vähem võttis vaevaks kommenteerida. Ja ma olen väga kindel, et kuigi ma käisin igapäevaselt lapsega jalutamas Kadriorus ja ta imes oma piima nii kesklinnas, keset Raekoja platsi, lennujaamades ja lennukites ja rongipeatustes ja rongides ja bussides ja kohvikutes ja kaevanduses maa all ja kõikjal mujal, siis ei häirinud me oma elulise tegevusega mitte kedagi. See oli meie loomulik elu.

Kui esimese nädala kogenematusest tekitatud valusad katsumused välja arvata, siis tegelikult oli imetamine lihtne ja mõnus. Noh umbes nagu söömine ja magamine ja niisama tšillimine. Ainult hirmus mälestus piimapaisust püsis veel kirkalt meeles, sest rinnapõletiku hingus kuklas hirmutas mu alguses ikka päris ära. Kuu-kaks hiljem taandus ka see hirm ja kui vahel juhtus, et rind oli piima nii pungil täis ja läks küljelt veidi muhklikuks, siis mingit valu sellega ei kaasnenud. See oli lihtsalt väike ebamugavustunne ja teadmine, et kohe-kohe saabub lapse söögiaeg ja leevendus on lähedal. Hiljem esines seda vaid suuremate piimatekitamise rallide järel hetkeliselt, kui laps kasvuspurtide ajal oma piimakraane reguleeris. Ma olin Tannu piimalaev või piimaauto või tema mobiilne meierei ja need mõtted tegid mulle hirmsasti nalja. Mu keha töötas laitamatult ja oli igati harmoonias minu muude olemistega. Me moodustasime toreda paarisrakendi.

Lisaks sellele, et lapsele sobiv ja vajalik jook ja söök olid tal alati käepärast, oli minu jaoks nii armas teda lihtsalt jälgida. Seda, kuidas pisike mõnusalt rinnal nohises ja vahel kogu kehaga kaasa töötas, nõksutas rütmiliselt enda jalgu ja käekesi imemise taktis. Ka seda oli tore kogeda, kuidas ta jorisemisest vakatas, kui tiss talle suhu pisteti ja ta ahnelt imema hakkas klunks-klunks-klunks. Ja seegi oli vahva, kuidas ta vahel minu läheduses niisama mõnusalt pikutas ja siis korraga ärkas, end iminapana mu külge mõnulema ennast imeda. See turvatunne ja teadmine, et polegi vaja hädakisa tõsta, olid kuidagi nii erilised. Mind säästeti põletikest ja lõhedest. Tannul oli õige võte, mis ei läinud käest ära ka hammaste tulles ja me kasvasime rõõmsalt üheskoos.

Tannu elu esimestest elukuudest ja tervest suvest (ta sündis aprilli esimestel minutitel), ei meenu mulle suurt muud, et kus tahes ja mis ajal me olime, rippus tema tissi otsas ja imes. Teised tundsid vahel muret, et äkki ei saa laps ikka piisavalt piima kätte, aga see hirm oli asjata. No, et äkki oleks ikka vaja pudeliga lisaks anda ja nii. Tan aga kasvas nii, mis mühises ja võttis kaalus ilusasti juurde. Alguses muutus ta ümmarguseks ja siis kandiliseks. Eks see võis ju kõrvaltvaatajale naljaks küll tunduda, et me liikusime vaid sedasi lahutamatult kahekaupa, aga see oli meie olemise viis.

Et kas see väsitav pole, kui laps sedasi katkematult iminapana su küljes on? Minu jaoks ei olnud see mitte kuidagi ei tülikas ega väsitav. Kõik sai tehtud ja kui ta katkematult imes, siis tunde järgi ja nii umbes iga kolme tunni tagant vahetasin lihtsalt poolt ja elu jätkus kenas vanas rütmis. Mitte miski ei jäänud tegemata ja mitte kusagil ei jäänud käimata. Ma kujutasin endale üsna elavalt ette, kuidas ma oleksin pidanud mässama pudelite ja segudega ja ma poleks mitte iial vahetanud vabatahtlikult imetamist pudeliga toitmise vastu, sest see imetamine tundus kordades lihtsam ja mugavam.

Kui Tan pooleaastaseks sai ja vaikselt püreesid katsema hakkas, siis hakkas ema pärima, et noh, millal ma juba selle imetamisevärgi lõpetan. Mida kuu edasi, seda tungivamalt, et noh, kas lõpuks ometi lõpetan ka. Laps läheb varsti juba kooli ja ikka imeb? Millal sa võõrutama hakkad ometi? See pole ju normaalne, et hammastega ja rääkiv laps veel ema seest piima imeb?

Mu vastus oli neile küsimustele alati üks – laps saab rinda nii kaua, kuni ta seda soovib või erandolukorras minu tervis nõuab katkestamist. Ma olin väga veendnud, et küll laps loobub ise, kui tema jaoks aeg küps on. On see siis kaheselt, kolmeselet või vahetult enne kooli. Statistika räägib, et kooli ajaks on enamus lapsi vabatahtlikult ja turvaliselt imemise lõpetanud. Aga ma sain aru, et ma olen imelik. Ema polnud üldse ainus, kes oigas IKKA VEEL! See surve oli minu jaoks tüütav, et mis peaks kellegi teise asi olema, kas ja kuidas ja kui palju keegi sööb ja joob. Oleks ma siis piinelnud ja hädaldanud, et ohh, saaks see õudus kord juba läbi. Sellel puhul leiangi ma, et emast lähtuvalt on aeg imetamine lõpetada, sest laps imeb enda sisse ka ema emotsioonid ja tunded ja sellist ängi ja põlgust ei ole lapsele vaja. Sellel juhul on pudel parem variant. Aga mina olin valinud teise tee.

Mõtle, laps sai juba aastaseks ja ikka imes! Sai kaheseks ja ikka imes!

Seda, et lapse jaoks oli see üha enam vaid emotsionaalne vajadus kui eluoluline jook-toit, oli arusaadav, aga see oli meie lähedus ja minu asi oli olla oma lapse jaoks olemas just selles mahus, nagu see just tema jaoks vajalik ja oluline oli. Pole mitte kellegi teise asi kõrvalt arvata, mis on hea või mis mitte. Eriti see mittehea arvamus. Ja ei, ma ei tundnud end kunagi vangis ega ihanud sõbrannadega peole ja veinitama. Aga kui ma suutsin iseennast kaitsta, siis enda last ma ei pahatihti ei suutnud. Ema astus tuppa, nägi, et laps imeb ja kukkus urisema, et jälle ta imeb, rääkis lapsega, et kas sa ei arva, et aeg oleks see jama lõpetada, sa oled suur poiss ja aitab küll. No see on nagu nõme ja vastik ja paha, ega sa mingi titt enam pole… Ja vaat see tegi ja jääbki haiget tegema. See oli kogemus, mis on mind hiljem pannud inimestele südamele panema, et sellised asjad pole üldse mitte nende asi ja kõige vähem on neil õigust ennast kellegi teise ja tema lapse vahele ennast toppida oma arvamusega.

Aga pikk imetamine, luti ja lutipudeli ja vankri puudumine me majas, lapse “kaltsu” see kandmine polnud veel kaugeltki kõik, mis minust imeliku lapsevanema tegid. Ka lapse enda voodi ei omanud meie jaoks mingit väärtust ja laenuks võetud voodike rändas paar kuud hiljem täiesti kasutamata kujul omaniku juurde tagasi. Mähkimisaluse olin ma igaks juhuks ostnud, sest poes sedasoovitati kui möödapääsmatult vajalikku eset. Reaalses elus ei leidnud see mingit kasutust. Ma olin aastaid soovinud emaks saada ja ma nautisin seda. Just nii nagu mina seda enda ja oma lapse jaoks õigeks pidasin. Mul oli lapse jaoks kogu maailma aeg.

Tan elas linas aastaseks saamiseni. Siis võttis ta jalad alla ja hakkas ise maailma avastama. Esiteks ma muidugi enam ei jaksanud rõngaslinas seda 16kilost meest tassida, kaelale hakkas ja pika lina poole ma vaadata sel ajal ei taibanud. Samas polnud selleks ka vajadust. Kuna ma Tannuga koos hoidsin igapäevaselt ka enda sõbranna samavana last, siis ärkveloleku ajal mängisime aias ja magama läks teine poiss päevaund iseenda vankrisse.

Ema küll laenutas tuttava käest mulle kaksikute käru, et mul kahe aastase poisiputukaga lihtsam oleks liikuda, aga noh, see oli pehmelt öeldes katastroof. Ma tundsin vaid headmeelt, et sain sedasi vaid vabalt seigelda ega pidanud tõsimeelselt punktist A punkti B kulgema. Ausalt, maani kummardus kõigi vanemate ees, kes kaksikute kärumajandusega Tallinna linnas liigeldes hakkama saavad. See EI ole lihtne. Päris “põnev” oli linnatänavatel kulgeda. Kui keegi oli oma auto parkinud tee äärde, siis mingi imenipiga oleks ehk tavalise käruga veel läbi mahtunud, aga kaksikute omaga, unusta ära, siis tuli minna ringiga. Ikka kohe autotee kaudu parkivast autost mööda. Seega eelistasin ma liikuda pigem nii, et Tan tatsas omal jalal ja teine poiss sõitis ringi oma neljarattalise vahendi peal. Või tatsasid mõlemad 🙂

 

Teine vaatus ehk Vancu lugu

Tan oli 2 aastat ja 1 kuu vana, kui ma Vancut ootama hakkasin. Tannu jaoks ei muutunud sellega midagi. Me olime ikka koos, ma ei olnud temast kunagi rohkem kui tunnikese eemal olnud, kui sedagi. Ta oli tegus laps ja sõi ja jõi kõike mida teisedki. Päeval ta ei maganud ja öösel magas ta endiselt minu kaisus. Tema imemised olid jäänud peamiselt õhtusteks ja vahel ka öisteks. Vahel harva oli lohutust vaja ka päeval. Kuna ta haige ei olnud, siis seesugust leevndust ta ei vajanud.

Ja siis saabus novembri lõpp. Tan oli 2 aastat ja 8 kuud vana ja mina 7 kuud rase, kui Vanc otsustas, et temal on aeg nüüd siia ilma tulla. Ma läksin haiglasse kontrolli ja Tan jäi mammaga koju mind ootama. Haiglast mind enam välja ei lubatudki. Kaks päeva hiljem sündis Vanc. Ema ja mamma said Tannuga kenasti hakkama. Ta oli väga mõistlik laps ja tundis ennast mu vanematekodus turvaliselt. See oli ainus asi, mis mind sel jubedal ajal lohutas.

Vanc kolis elama akvaariumisse. Ja akvaariumis koliti ta ka kaks päeva hiljem kriitilises seisus lastehaigla intensiivi. Söömiseks oli tal nasogastraalsond, millega piimasegu otse tema makku pumbati.

Kui ma kaks päeva hiljem esimest korda korraks tema juurde pääsesin, siis olid Pelgulinna inimesed mul soovitanud topsiga piima kaasa viia. Ma viisin ja läksin tagasi oma haiglasse. Järgmisel päeval viisin jälle piima, aga siis öeldi mulle, et laps oksendas mu piima välja ja talle see ei sobi. Minu uus topsitäis visati kraanist alla. Päev hiljem viisin uues topsi. Uurisin, kas nad saaksid kuidagi testida, mis oli see, mis mu piimas võis valesti olla, mis pani lapse oksendama. Vastus oli, et piimasegu on lapsele turvalisem… Ometi kinnitati mulle Pelgulinnas, et mu piimaga on kõik korras, ravimid, mida ma võtan ei saa last kuidagi kahjustada ja ärritada.

Kui mind ennast koju lubati, siis magas Tan nagu pisike koaala jälle mu kaisus ja otsis vahel läbi une mu rinda. Viivitasin veidi ja tundes, et ma olen lähedal, ta rahunes ja magas edasi. See oli hetk, kus ma taipasin, et ta saab hakkama, tal on lihtsalt vaja kindlat ja turvalist lähedust. Need ööd, kui ma ise enda pärast haiglas olin, magas Tan mu ema kaisus.

Kui ma paar nädalat hiljem lastehaiglasse sisse kolisin, siis see oli esimene kord, kui ma oma lapse endale sülle sain võtta. Tegelikult sain ma siis teda esimest korda puudutada. Hiljem selgus, et oleks saanud palju varem juba, aga seda oleks pidanud aktiivsemalt nõudma? Samas visati mind palatist iga kord välja, kui lapse voodit korrastati või teda toideti või muid asju temaga ja tema juures tehti. See juhtus alati mu pisikese külaskäigu ajal… kui väga oleksin tahtnud lapse juures rohkem olla kui need ametlikud 20 minutit korraga… See tundus nii vale ja nii julm.

Ja piima ma intesiivioskaonda rohkem enam viia ei julgenud, sest mis ma ikka vaatan, kuidas see taas kanalisatsiooni rändab. Titade osakonnas tuli aga selgest taevast pakkumine, et mis mõttes ei too ma oma lapsele piima. Esimese hooga oli muidugi veider ka see, et keegi ei ütelnud mulle, et ma võin kohe haiglasse kolida, kui laps on titade osakonda üle viidud ja ma teadsin endiselt, et tohin last külastada vaid külastusajal ja seal osakonnas siis makismaalselt kaks tundi päevas. Külastusajal ei olnud aga lapse raviarsti enam kunagi majas ja nii ei teadnudki ma päris täpselt, mis toimub. Ma olin täiesti murdumas. Kuni siis ühel heal päeval oli tööl õde, kes nähvas, et mis mõttes ma lapsel vaid külas käin, ammu peaksin haiglas olema. Ok… Keegi oleks võinud selle info ka minuni toimetada?

Nii ma siis kolisin järgmise hommikul haiglasse ja sain lapse esimest korda endale korraks sülle. Voolikud ja juhtmed ja piiksuvad aparaadid ei võimaldanud mul endal teda endale omapead sülle võtta, aga ma sain vähemalt olla ta juures ja läbi ümmarguse klaasluugi talle sõrmega pai teha. Peagi koliti ta teise palatisse soojale vesimadratsile ja algas ka ise söömaõppimise protsess. Iga toidukorra eel oli kiire kaalumine, siis laps rinnale. Ta ei haaranud. Suitsust lehkavad ämmakad käisid oma kollaste sõrmedega meid sudimas ja targutamas, kuidas mu olen nii saamatu ja kuidas mu rinnanibud on lapsele suured ja ebahügieenilised ja ebaesteetilised ja toppisid aga hoolega silikoonist nibukaitset minu ja lapse vahele. Mul oli sellega valus ja seda haaras laps veel vähem. Siis toodi järgmine mudel. Jälle tühikatse. No ikka need nibud on liiga suured! Mis ma siis teen? Lõikan kääridega parajaks?

Aga et laps vähegi saaks osa oma ema piimast, siis pigistasin igal vabal hetkel hambad ristis rinnast piima välja need mõned milliliitrid, mis ma suutsin. Palju ei suutnud. Aina vähem suutsin. Erinevad pumbad, mis ma ära proovisin tegid ainult rõvedalt haiget ja kasutegur oli neil minu jaoks miinustes. Piima ei tulnud. Alles hiljem sain teada, et tegelikult oleksin pidanud pumbaga jändama lihtsalt pikema aja jooksul kui need 30 sekundit, mis mina üritasin, et sõnum piima anda ka nibust mu ajju oleks jõudnud. Nii palju kui ma käsitsi piima kätte sain, nii palju laps seda ka nina-mao-sondi kaudu sai ja ülejäänud sai lisaks siis piimasegu. Ja ta kasvas pisitasa.

Ma üritasin nagu segane. Igapäevasel kemplesin ämmakatega, et ei ole asi selles, et ma ei oska või taha või muidu loll oleksin. Ma ju tahan! Ma olen oma vanemat last ilma ühegi pudelita toitnud rohkem kui 2 ja pool aastat jutti. See ole minu jaosk ei tülikas ega keeruline! Ma püüan! Aga näed, laps ei jaksa imeda. Saturatsioon kukub kolinal alla, kui ta püüab imeda. Sond ninas on limaskestad tursesse ajanud ja ta ei saa normaalselt nina kaudu hingata. Iga kord peale söömist kaaludes oli Vanc mõned grammid kaalust hoopis kaotanud… Palusin, kas ma tohin lapsele süstlaga piima keelele tilgutada, et ta saaks tunda piima maitset, et ta prooviks neelata. Aga ei, ma olevat hull rongaema, kes ei taha ise oma last toita ja otsib lihtsamaid lahendusi. Minu asi olevat õppida imetama oma väeti lapse nimel. Iseäranis kõik enneaegsed vajavad emapiima. Eksole. Ma ei teadnudki seda! (See oli ülimalt irooniline, saite aru, eks?).

Rongaema olin ma nagunii, sest piima jäi ju järjest vähemaks. “Rongaema” süüdistus on miski, mida seoses imetamisega küll keegi kuuldavale ei võiks tuua. Saati siis veel seesuguses osakonnas ja eeldatavalt professionaalide poolt. Kes veel, kui mitte nemad, peaksid mõistma emade muresid, hirme ja laste erinevusi?! Nemad ju ometi peaksid teadma, et sellest valdkonnas ei ole mitte ühtegi kuldreeglit peale ühe – KÕIK ON ERINEVAD ja pole kellegi kolmanda asi suutlikkust, valikud ja võimalusi hukka mõista. See on ema ja lapse vaheline asi ja ämmaka asi on vaid toetada ja aidata, kui laps seda vajab ja ema seda soovib ja otsib. Pole absoluutselt mitte kellegi asi targutada ja hukka mõista emasid nende valikute osas, kuidas nad oma last kavatsevad toita kuniks lapsel on kõht täis ja mõlemal on hea olla. See on ju ometi eesmärk omaette?

Igapäevaselt kemplesime me ka õdedega, kes ei pidanud paljuks valjult üle koridori rääkida meist, enneaegsete laste emadest, kui väärakatest, narkaritest, ebardlike laste vanematest, kes ei peaks üldse elama ja ellu jääma, sest see on looduse tahte vastu. Meie lapsed olid abordijäänukid ja meie olime suutmatud sünnitama täisväärtslikke lapsi. Kuna see jutt käis vene keeles ja ma sain aru vaid toonist ja kuulsin teiste tõlkimise läbi asja sisu, siis ma ei tahtnud ega jaksanud nendega tädidega seal kakelda. Oleks keegi neist julgenud eesti keeles kobiseda, siis… Aga sel ajal oli osakonnas vaid üks eesti õde. Ja tema oskas olla. Enamasti. Minul temaga probleeme ei olnud, mõnel teisel aga küll.

Sellest, kuidas vanemaid ei viidud kodukorraga kurssi, kuidas neid ei õpetatud laste eest ise hoolitsema, vaat see oli see, millest ma ei saanud mitte kunagi aru ja me olime sisuliselt seal osakonnas nagu vangis ja pidime toetama ja õpetama teineteist, emad omavahel. Seda, mis seisundis me tegelikult olime, seda teadis vaid vana jumal taevas, aga see ei huvitanud karvavõrd õdesid, kes oma tükitööd tegid. Ja kõike, mida me tegime, tegime me valesti. Võtad lapse sülle, laps karjub, tuleb õde, võtab lapse enda sülle, laps jääb vait. Seepeale teatab õde sulle, et sa teed kõike valesti, sa oled halb ema, sest näed, minuga on laps ju nii rahulik. Aga? Ega laps ju ometi ei saanud ema stressist ja ärevusest aru ja ei karjunud näiteks seepärast? Ja sellise suhtumisega õde aitas emal kuidagi ärevust maandada? Huhhh, see ajab mind siiani, ka 10 aastat hiljem veel, tigedaks, aga tagasi imetamise teema juurde.

Kõige ärritavam oli see, kui me emadega igaüks omal rindel püüdsime oma lapsi isesiesvalt sööma õpetada ja palusime, et kui lapsed öösel ärkavad, siis meid kutsutaks. Seda EI olnud liiga palju palutud, sest ei olnud meie valik lastest eemal magada. Ja kui siis ametliku söötmise ajani oli vaikus olnud ja sa kohale kulgesid, et püüda last rinnale saada  ja leidsid ees PULGAKS keeratud lapse, kes magas nagu nott, siis oli selge, et lisaks jõumeetodile on lapsele antud ka sondikaudu juba söögikogus kätte. Liikus legend, et õed andsid lastele ka glükoosilahust, et nad rahuneks ja magaks edasi. See tekiga kõvaks pulgaks keeramise jutt oli see, mille ma dr Toome palvel oma tita-raamatus ära muutsin, sest ta ei suutnud uskuda, et midagi sellist veel aset võib leida. Ta rõhutas, et see on ikka hoopis lapsele mõnus känguruhoolduse värk… Unistustes ehk jah, aga reaalset oli see laps pulksirge kange pulk nagu just need, keda ma nõukaaegsetel sünnitusmajade piltidel näinud oleme – sardell, mitte konn. Laps ju rahuneb sedasi kiiremini, kui ta ei saa siputada? Mul hakkab siiani halb, kui ma selle peale mõtlen… Need öised käigud olid tühikäigud, laps oli juba sondi kaudu täissöödetud ja magas.

Et sellist julma ja hoolimatut isetegevust vältida pisititade puhul, kelle puhul iga viimane kui gramm oli alati arvel ja oskus ise sööma õppida oli aegkriitilise tähtsusega, leidsime me teiste emadega alternatiivse lahenduse, mis vihastas õed mõistagi lõpuni välja. Me tõime oma laste juurde beebimonitorid ja raadiosaatjad. Nii kui laps ärkas ja kägises olime me krõpsti kohal ja see oli tülikas. Oi, kui tülikas ja vastik see oli. Aga nii oli meil ja lastel turvalisem selles džunglis. Kindlasti ei propageeri ma seesugust metsikut tegevust, AGA kui sinust üle sõidetakse, siis see on vähim, mida sa enda ja oma lapse heaolu heaks saad teha.

Kõige suurem tagasilöök Vancu jaoks oli see, kui tema palatikaaslase, mõned nädalad ennesegse, aga kollasuse pärast haiglasse päevitama suunatud lapse vanavanemad nohustena oma esimesele lapselapsele vaimustust tulid avaldma ja möödaminnes ka pea ka Vancu voodi kohale pistsid, et “issand kui väike see veel on!” Rohkemat polnudki vaja. Ma ei olnud enda lapse juurde külalisi lubanud, aga oma viiruselitaka sai ta kätte teise lapse külaliste käest! Mis see väike nohu ikka teeb? Kõik, kes sellise idiootse avaldusega julgevad nõrgema immuunsusega inimestele ja iseäranis enneagsetele titadele läheneda, peaksid oma mõtted väga ümber vaatama. See “lihtne nohu” tegi Vancu söömiskatsetused võimatuks. See nõrgestas teda sedavõrd, et jõuluõhtu möödus elu eest võideldes ja vereülekandeid üle elades. Ta jäi meiega ja minu peas muutus lapse sööma- ja kojusaamine kinnisideeks. Ma püüdsin veel püüdlikumalt. Väliste ärritajate suhtes olin ma plahvatusohtlik ja õed olid õppinud mind mitte torkima. Ma ei vajanud neid muuks, kui sondivahetuseks ja ka seda oli mulle praktikal olev nooruke ämmaemand salaja juba õpetanud. Saabus uus aasta ja kui ma siis ühe juhusliku valvekorra ajal dr Toomele oma tunnetest ja muredest rääkisin, et ma ei suuda enam siin sedasi olla, siis saime me järgmisel päeval üle viidud kolmandale korrusele ja see oli… kergendus. Ega seal lihtne polnud ja jamasid juhtus ka seal, aga mina ise suutsin veidi rahuneda ja ämmakatel polnud enam igapäevaselt meie juurde asja.

Vanc – 1 kuu

Laps kasvas, kops kosus, kaal tõusis, ületas juba kojulubamise miinimumi piiri, nina limaskest oli sondidest turses, vahetamine alati komplitseeritud ja nina kaudu hingata peaaegu võimatu, aga kodu ei paistnud, sest laps ei imenud ise. Pusisin ise nii nagu oskasin. Saime koos ja kõrvuti pikutada ja oma peaga oleksin ma Vancu püüdnud ööseks imema ahvatleda just nii kauaks, kui tal soov on, aga hapnikumask lahutas meid endiselt sellest vabadusest. Küsisin ikka ja jälle, kas ma ometi tohin lapsele süstlaga piima maitest tutvustada. No selle mõttega, et ta ju isegi ei tea, mis maitse sellel piimal on, ta on ju kogu oma pisikese elu vaid sonditoitu saanud ja minu lõhn ei pruugi talle enam tähendada seda, mida vastusündinutele nende ema ja piima lõhn tähendab. Tema turvatunne oli ammu katki tehtud ja minu tümitamisega rikuti seda veelgi, sest ma olin keset haiglat oma katkise lapse ja katkise iseendaga puhta murtud ja üksi.

Korra julgesin enda lapse noorukeselt raviarstilt küsida, et kas ma tõesti siis ei tohi lapsele proovida süstlaga piima suukaudu anda, kui ta ise imeda kohe kuidagi ei suuda. Või siis äkki pudeliga piima anda alustuseks? No et veenduda, et ta suudab ise süüa. Aga ei, ei tohi ei süstla ega pudeliga, sest sellega rikun ma ta ära ja temast ei saa enam iial rinnalast. Jajah, rongaema olen, tean juba. Ja ainus lahendus on laps imema saada, muidu me koju ei saagi? Paar nädalat katstetamist tundus nagu terve igavik. Aga siis hakkas korraga päike piiluma!

Meie edasijõudnute sektsiooni palatikaaslaseks oli suulae lõhega poiss koos oma emaga. Poisile toodi ühel päeval harjutamiseks spetsiaalse lutiga pudel. Tema juures käisid kõiksugu sõbralike olemiste ja asjalike juttudega tegelased abiks poissi pudelist imema õpetamas ja kontrollimas ta edusamme. Pidasime omavahel tema emaga plaani. No et mis oleks, kui ma oma mure neile teistele spetsialistidele ka kähku ära räägin. Sest lõputu paigalseis oli mu kannatust päris tõsiselt katkestamas.

Võtsin julguse kokku ja küsisin. No et kas sondist vabanemiseks, oleks neil äkki soovitada mõni hea vahevariant. Kinnitasin, et mu eesmärk ei ole olla rongaema, aga ma tunnen ennast palju rongama emana, kui ma lasen lapsel siin õuduses veel edasi piinelda selle sondiga veel ühe päeva edasi elada. Mu mure kuulati ära, kinnitati, et ei ühel ega teisel viisil ei oleks ma ühestki otsast rongaema ja kuna juhtumisi oli valves dr Toome, kes samal ajal meie palatisse juhtus ja mu mure ka ära kuulas, siis poole tunni pärast oli mul samasugune vahva lutipudel piimaseguga näpus vahel ja Vanc imes oma elu esimesed sõõmud piima suu kaudu. Arst meid käis vaatamas, oli tema ja minuga rahul. Sond eemaldati koheselt ja paar päeva hiljem kolisime me haiglast laenuks saadud nebulisaatoriga koju. Oli 2008. aasta jaanuarikuu lõpp. Aeg, mil Vanc oleks võinud ajaliselt sündida, aga tema oli juba kahekuune.

Piimaga oli mul alguses koju jõudes kitsas käes. Päeval ma ei jaksanud rohkem kui 5 ml endast välja lüpsta ja Vanc sai vajalikud lisakogused kätte asendusmaterjalist. Päeval suure näljaga imedes oli ta liiga rahutu ja nõudlik ja pudel oli ainus variant. Aga kuna ta kaal kenasti kasvas, siis öösiti ei jätnud ma talle valikut ja pudelit talle ei pakkunud. Ta pidi ise oma joogi ja söögi minu seest kätte õngitsema. Ja piimakogus hakkas vaikselt kasvama. Ja kasvama. Pisitasa asendus pudel üha enam rinnaga.

Aprillikuus, siis kui Vanc oli umbes 4 ja poole kuu vanune, lahkus meie majast viimane pudel, poolik segupakk rändas teise lapse juurde, kes seda rohkem vajas ja sealt edasi sai Vancust iseenda ja maailmaga rahul olev alati rõõmus ja roosa professionaalne piimavampiir. Just nii ma teda hellitavalt kutsusin – minu piimaimeja, minu piimavampiir! 😛

Kolmekesi kasvamine

Juba haiglas olles olin ma otsinud võimalusi, kuidas oleks mõnusam lapsega koos kulgeda. Rõngaslina, mis kodus ootas, tundus alguses liiga ebakindel. Märss? Seda mul polnud võimalust katsetada, AGA psühholoogi kabinetis oli haiglale kingitud pikk trikoolina. Ikka selleks, et ta aitaks emadel lastega lähedasemaks saada ja toetata neid nende mõlema arengus. Psühholoog oli aga ise lapsehoolduspuhkusel ja lina kogus toas tolmu. Minu küsimise peale toodi see mulle sealt proovimiseks. See oli mugav ja hea. Liikusin sellega nii haiglas kui ka haigla hoovis last värske õhuga harjutamas käies. Laps kergesse kombekasse, linaga minu toariietes keha külge ja siis kõige peale, ka lapse ümber, minu jakk. Nii, et laps olid lapse kiirelt jahtuvad jäsemed soojas ja peanupp oli väljas ning õhk pääses vabalt tema näoni. Tal oli hea ja mul oli ka hea. Pikk trikoolina oli meile ideaalne valik. Ideaalne kindlasti ka selles mõttes, et jättis tõepoolest mu käed vajadusel vabaks ja ma sain samal ajal Tannut kallistada ja süüa ja nõusid pesta ja no isegi bowlingut sain mängida koos oma konnapojaga 🙂

Vancu rahulolevat magavat naerunägu näete? Ta on siin veidi vähem kui kolmekuune 🙂

Üksikemana polnud mul valikut. Esimesest päevast, kui me haiglast välja saime, käisime me koos poes ja kõikjal, kus vaja oli. Ma pidin hakkama saama. Ja sain hästi hakkama. Vanc oli linas ja Tan oli käeotsas või kui ta väga ära väsis, siis ka mu seljas. Kui ma selle kõige kõrvalt oleksin pidanud veel käru lükkama ja last pudelist toitma, siis oleksin ma pigem istunudki nendega turvaliselt toas. Aga ma ei oska sedasi istuda. Ja noh, ega mul ju polnud valikut kah.

 

Käsime Männipargis mängimas 🙂

Ja lumbehelbeid püüdmas

Poisid käisid minuga koos igal pool ja mina käisin poistega igal pool

Ka öölaulupeol ei jäänud meil käimata 🙂

Ja sügisel, siis kui Vancu oli umbes 9kuune, käisime jälle Hispaanias. Lina kasutusvõimalused ei piirdu ainult lapsekandmisega. See on ka ideaalne tekike ja vajadusel ka sall. Kaitseb nii kuumuse kui ka jaheduse eest. Igati praktiline ese 🙂

Ja nagu siin on näha, siis olen ma kodust kaugemal viibides võtnud kaasa igaks juhuks mõlemad linad – nii oranži rõngaslina kui ka helekollase pika trikoolina. Kasutasin just seda, mis parem tundus ja kui parasjagu last kanda polnud vaja, siis katsin nendega ennast külma eest. 🙂

Mina, Tan ja mu pisikese kukkurtita Vancu kuulusime kokku ja kasvasime ja tegutsesime alati koos. Vanc kasvas hoolega ja hakkas venivas trikoolinas üha enam läbi vajuma. Teele asusime heas tugevas asendis, sihtpunkti jõudes olid jalad rippu vajunud ja lina lõtsi vajunud. Pingutamisest polnud enam nagu abi. Siis ma veel ei teadnud, et sellise kaalu juures oleksin ma pidanud leidma arvatavasti juba ammu teistsuguse kandmise vahendi, tugevama lina.  Antud pilt on tehtud poest koju jõudes ja vahetult enne linast väljapääsemist. Jalad puha rippumas. Olgu õeldud, et õige asend on siis, kui laps on nagu konnapoeg ja tema jalgadest ja pepust moodustub M-täht.

Umbes aastaselt kolisin siis Vancu vaikselt linast Batapum kotti ümber. See oli selline tugevam “tasku”. Ma oleksin ju võinud ka mõne tugevama pika lina võtta, aga pidasin seesugust kotti enda jaoks sobilikumaks. Lapse jalad olid heas asendis, ta sättis neid ise nii nagu parem oli ja talle meeldis mu kukrus kulgeda ja mul oli sedasi väga mugav. Alguses oli ta mul küll ka kotiga kõhul, aga kolis peagi jäädavalt seljale. Esiteks oli ta juba nii suur, et mul oli käte- ja nägemisulatusega vahel üsna keeruline – ma veel jaksasin, aga mulle tundus, et nii pole enam ohutu, kui ma enda ette ei näe. Ja teiseks oli tema enda suur huvi maailma julgemalt uudistada, mida ta mu seljas sõites paremini teha sai. Eks ma kandsin mõlemat poissi ju ka niisama seljas ja süles, ilma linade ja kottideta, aga ilmselgelt oli abivahendiga see asi kordades mugavam ja ka kergem.

Selga jäi Vanc mulle mitmeks aastaks. Meil oli isegi mugav trikk välja mõeldud, kuidas ma ta hopsti! üle õla viskasin ja me siis ühes koos seljaosa talle mugavalt ümber ja traksid mulle selga sättisime. Kukkurlapse seljakotis elas ja kulges enda 4 ja poole aastseks saamiseni.  Pikematel käikudel läks kott muidugi veel ka hiljem kasutusse. Igaks juhuks hoidsin seda alati käepärast. Loomulikult oleks ta võinud ka ise omal jalal astuda, aga need olid just need meie hetked, kus laps seda vajas. Eriti stressirohke lasteaiapäeva järel. See oli lapsele selline igakülgne puhkus ja ta näis seda vajavat.

Vahel tuli ette, et hilja peale jäädes väsis ka Tan ära. Siis lasin traksid pikemaks ja Tan ronis sisse. Ta oli selle pildi peal 6 ja pool 🙂

Ja ta magas seal magusalt nagu kukkurloomake ja kuna Vanc oli temast jupp maad kergem, siis polnud mul ka raske teda samal ajal süles hoida sel ajal. Tema magas lõpuks mu õlal.

Ja siis nad kasvasid ja kasvasid…

Ja kasvasid veel ja veel…

Ja veel…

Ja kasvavad ikka edasi ja edasi 🙂

Lõpetuseks

Aga mis sai Vancu imetamisest? Tema oli minu piimaimur. Nagu Tannu puhul, lasin ma lapsel olla ega teinud omalt poolt ühtegi liigutust, et ta selle imemise asjaga otsi koomale hakkaks tõmbama. Ta imes innukalt, otsis kaitset ja lohutust, turvatunnet. Aasta sai täis ja teine ja kolmas…

Mul oli hea meel, et mitte keegi meie kallal enam eriti ei urisenud nii nagu omal ajal Tannut imetades, et “appi, kaua sa kavatsed teda veel sedasi toita!”. No mõni küsis ettevaatlikult ja isegi kaastundlikult, aga selle elasin ma üle ja selgitasin, et kaastunnet ei vaja ma ühestki otsast, imetamine sobib meile suurepäraselt ja mingeid veini- ja klubiõhtuid ei pidanud ma enne ega tunne neist ka nüüd vähimatki puudust. Aga suuremaid rünnakuid enam ei tulnud kuigi mul oli nii hea vastuski selleks puhuks olemas. No et kui keegi tuleb jälle õiendama, et miks nii suur laps veel rinda saab ja kaua ma kavatsen seda jama jätkata, siis ütlengi, et mul on kindel plaan teda tema ülikooli astumiseni imetada. Aga mul polnudki väga võimalust enam hiilata, sest maailm me ümber oli justkui leppinud, et ma imetangi nii kaua, kui ma seda heaks arvan ja laps ise loobub ja selles osas, et lapse valikuid ei tohi mõjutada, olin ma Vancu ajaks piirid sirgelt juba paika vedanud.

Minus oli kindlus, et ma teen õiget asja ja see sobis meile kolmele hästi ja muu ei olnudki oluline. Lihtne oli olla lihtsalt ema.

Kuigi mu lastel oli mingist ajast olemas ka oma tore värviline narivoodi, siis magasid nad veel tükk aega mõlemad mu kaisus, Vanc imes ja Tan oli selja vastas ja minu käsi oli üle tema. Ma vilistasin tõsimeeli kõigi nende arvamuste peale, mis rääkisid, et ma jäängi sedasi igaveseks üksinda ja rikun ära oma lapsed ja nii edasi. Et nad arvasid, et keegi neist veel ka 13aastselt mulle kaissu kipub?

Sealt, kus mina oma juuri tunnen tundvat, selliste asjade üle isegi ei arutletud. See oli loomulik, et ema oli oma laste jaoks olemas ja nendega koos kõiges ja kõikjal. See tundus mulle ainuõige ja hea ja minu kohus oli lihtsalt olemas olla ja kasvatada nad iseendaga toimetulevateks kaelakandvateks inimesteks. Sisimas muidugi lootsin, et seeläbi saab olema ka nende süda õiges kohas, nad oskavad märgata, hoolida, austada ja armastada, teda vahet heal ja pahal, õigel ja valel ja olla inimesed, kellel on iseendaga ja iseendas hea olla.

Vanc sai rinda 3 aastat ja 10 kuud ja kopikad. Oleks kauem saanud, KUI see oleks meist sõltunud, aga kahjuks ei sõltunud, sest ma pidin ühe tädi rõõmuks hakkama “normaalseks vastutustundlikuks emaks” – minema tööle (ja kooli) ja lapsed lasteada saatma… Õnneks ei olnud see imemise värk Vancu jaoks enam nii eluoluline ja ma saime hakkama. No hobikorras oleks ta veel hiljemgi vahel ludistanud veidi, aga siis polnud enam piima.

Veidi sõrmedel arvutamist ja kahe järjestikuse lapse peale kokku tuleb minu piimaandja staažiks pisut rohkem 6 ja pool jooksvat aastat.

Kui ma sellele praegu tagasi vaatan, siis 6 ja pool aastat peaks ju tunduma pikk aeg? Mina olen 40, Tan on 12 pool ja Vanc varsti 10. See aeg oli nagu viiv, lihtsalt üks käega katsutav hetk. Ja see oli vaat et kõige rahulikum ja mõnusam aeg mu elus vist üldse ja ma teeksin seda iga kell uuesti. Samas nüüd, olles enda ellu leidnud ka Andrease, on võimalik, et ma tema ja lapse suhte nimel tõenäoliselt mõtleksin ka pudelimajanduse peale osaliselt. Ikka selleks, et ka tema oma osa sellest imest vahetult kätte saaks. See on side, mis tõeliselt kannab. Ma tean, kui oluline see on talle, kes ta on kaks last kenasti suureks kasvatanud ja kasvatab hetkel meie omasid ja pole ometi kunagi ühegi lapse loo juures päris algusest peale olnud. See tundub mulle kuidagi nii oluline, sest Tannu ja Vancu puhul mul polnud isegi vaja sellele kõigele mõtelda. Nende jaoks olin olemas vaid mina ja see oli lihtne.

Ma usun täiesti siiralt, et mu poiste “taskus”ehk linakukrus kasvamine oli see, mis nende arengut väga toetas. Eriti veel Vancu puhul, kes tuli välja asjadest, millest paljud kunagi välja ei tule. Mina ise olen enda jaoks kukkurtitade värgi väga ära tõestanud ja KUI meil peaks olema õnne ja meie ellu tuleb veel lapsi, siis käru ei vajaks ega tahaks ma ka nüüd, vaid valiksid kõigi nende imeliste toredate linade ja kottide vahel, sest ma olen jäägitult kukkurtitade usku. Ja Andreas oma seljahädaga eelistaks päris kindlasti pigem last kõhule kui kärutassimist 🙂

***

Seda lugu kirjutades lappasin ma läbi kõik oma laste albumid. Pole teada, millal mul lõpuks on aega neid korrastada. Aga ma vaatasin nad läbi ja imestasin väga, kui vähe mul reaalselt on pilte nendega koos – sest enamasti olin mina ise see, kes pilte tegi ja selfivärk polnud veel nii arenenud. Ja imestasin ka selle üle kui vähe on mul pilte nende piimaimemistest. Ma tean, see oli mu lähedaste jaoks ebamugav teema. Eks see selgitab kõik. Aga mul on hea meel, et ma siiski midagi leidsin ja oma loo tuleviku tarvis kirja sain.

Mida ma tahan teile ütleda, on see, et julgege ennast kuulata. Julgege teha seda, mis paneb teid ennast tundma hästi. On see siis lapse imetamine või pudeliga toitmine või pudeliga asendaja andmine, see ei oma kokkuvõttes mingit tähtsust.  Ka see, kui kaua te last imetate, pole mitte kellegi teise asi. Kõik lapsed kasvavad suureks, kui neile see võimalus on antud. Palju olulisem, kui end millegi pärast süüdi tunda, on tunda endas rahulolu. Just nii nagu on, ongi hea. Lapsel on kõht täis ja ta kasvab ja miski muu ei loegi. ja kui te hätta jääte, siis otsige abi. Imetamisnõustajad oskavad aidata, ausalt! Oskavad ka lisatoidu ja võõrutamise ja palju muu osas aidata 🙂

See, kas laps peaks magama kaisus, oma voodis või hoopis enda toas, ei oma samamoodi tähtsust, kui see sobib lapsele ja perele. Ka oma toas maganud lapsed kasvavad suureks ega ole kuidagi seepärast paremad või halvemad, kui kaisus maganud lapsed. Ja sama käib ka kõigi muude valikute kohta – kas osta poest tutikaid või kasutada teise ringi riideid, kas kasutada riidest mähkmeid või ühekordseid, kas aimata sobivat vanniveetemperatuuri enda käega või panna huupi või mõõta termomeetriga, kas kanda last linas või süles või vankris, kas anda esimene lisaamps isetehtud või poepüreest, ausalt, sellel kõigel ei ole kokkuvõttes mingisugust eluolulist vahet kuniks see valik teile sobib. Ühe lapsega sobis nii, teisega naa.

Need teie valikud ei pea sobima kellelegi teisele. See ei ole isegi kellegi teise asi. Ja seda arvan ma ka, et kui ema (või ka isa) peab päevast päeva kuulma lapse isa või kellegi teise lähedase tänitamist ja õpetamist ja kuulma, kui loll ja saamatu ta on, siis on aeg abi otsida ja sellest august ennast välja võidelda. Meie lapsed on seda väärt. Nad on väärt endaga rahus elavaid vanemaid, kes soovivad oma lastele vaid parimat.

***

Ja nüüd pean teile veel ühe vana vindiga nalja rääkima. 😛

Kui Vanc sündis, siis olin ma omadega juba väga üksinda, aga Tannu sündides oli kandidaat veel mu kõrval ja ma unistasin ja lootsin.

Kui Tan oli umbes kaheaastane ja meie sõbrad said järgmise lapse, siis ma õhkasin heldinult. Vastne isa oli oma naisele haiglasse viinud ilusad lilled, kinkinud kaelakee, noh nagu ordeni või nii ja lapsele viis armsa nimelise kaisukaru. See tundus kuidagi nii ilus ja eriline ja vajalik. Minu isa kinkis emale omal ajal minu sündides sõrmuse ja õe sündides vist kaelakee, kui ma ei eksi ja ma olin alati selle erilise tunde ja teadmisega elanud, et kui perre sünnib laps, siis vanemad tähistavad seda ka iseenda ja teineteise jaoks kuidagi eriliselt.

Lapse sünd oli minu jaoks olulisem kui abiellumine ja miski muu siin elus. Ok, Milleks siis veel see butafooria, kui tegelikult peaks tundma rõõmu, et laps on käes? Tundsingi rõõmu, aga märgilises mõttes tundus see MISKI nii eriline ja ilus, millest ma ilma olin jäänud. No vähemalt lilledki… või kallistus? Musi? Õnnesoov? Rõõm? Midagigi, millest kinni hoida oma mälestustes? Null. Minu laste bioloogiline isa ei tulnud iial millegi sellise peale, kuigi teadis mu mõtteid ja soove ja unistusi suurepäraselt. Ju polnud oluline. Või noh. Kui Tan sündis, siis kinkisin mina talle laheda sõrmuse ja raamatu koos pühenduse ja õnnesoovidega isakssaamise puhul. Talle oli see küll oluline sel hetkel.

Neelasin vaikselt oma nukruse alla ja ohkasin. Ohkasin, et see on nii ilus ja mul on kurb, et mul ei olnud võimalik midagi sellist kogeda. Tema küsis seepeale, mis mõttes?! Selgitasin, et no need lilled ja kaelakee ja mõmmik olid kuidagi nii liigutavad. Ja siis tuli vastus, mis mind ka veel täna, 10 aastat hiljem, lihtsalt irvitama paneb. Ma olin olnud pime ja loll ja polnud märganudki, et siis, kui, Tan sündis, siis ta ju tegi mulle kingituse küll. Ma sain tema käest kojusaabumise õhtul RINNAPUMBA! Kuidas ma ometi midagi sellist unustada sain?!

Mitte, et ta seda minu antud raha eest suure hädaga mulle ostmas ei käinud tol jubedal piimapaisu ööl, kui ma mõtlesin, et ma jalapealt nüüd kohe maha suren. Aitäh, see rinnapump, mida ma mitte kunagi ei kasutanud, aga mida kasutas edukalt oma kahe lapsega mu sõbranna ja mis lõpuks hoopis Lõuna-Eestisse rändas, oli kustumatu väärtusega kingitus mu esimese lapse sündimise puhul. Iga kord, kui ma selle peale mõtlen, ajab see mind itsitama. Romantilise kingiideena suisa võrratu ja ma vahin ikka ja jälle selle hobuse suhu ja ei jõua ära imestada. No pole võimalik! Aga näed, on 😛

Küll aga olin ma ettevõtlik üksikema ja kandsin hoolt, et mu mõlemad poisid said endale sündides sõrmused, millest nad midagi ei tea ja saavad need kätte enda 18ndal sünnipäeval. See on see, mis mulle meeldib. Ja mul endal on Andreas. Temaga koos pole mul vaja ei lilli ega kulda ega karda, sest mul on olemas kõik, mida ma soovin ja rohkemgi veel. Ja nii ongi kõige parem! 🙂

Üks päev depressiooni

Kell heliseb. Jälle hommik? Juba hommik? Appi, laske mul magada!

Vajutan võikalt läbi vaikuse pläriseva alarmi kinni. Pööran teise külje ja koban teist patja. Surun selle endale pea peale, et ma ei näeks ega kuuleks veel midagi. Õues sajab. Kell on 8:30, aga väljas on alles hämar. Andreas magab edasi. Tan on oma toas ärkvel. Vanc vist magab alles. Poistel on koolivaheaeg. Õnneks.

9:30 Andreas ägab, et peab tööle minema, aga ei jaksa veel ärgata. Pool tundi vähkremist ja enesega võitlemist. Vahepeal on Vanc ärganud ja käinud meie toas raporteerimas, et ta on nüüd ärkvel. Tore. Vihma sajab. Andreas liigutab ja mina tõmban teki ninani ja surun padja veel tugevamalt kõrvale. Ma ei taha mitte midagi ärkamisest teada.

Ma pean pesu pessu viima… ma pean pesu pessu viima… ma pean pesu pessu viima… korrutab mu peas keegi, kellest ma midagi teada ei taha. Jah, ma tean, et ma pean, aga ma ei taha.  Miks ometi ei võiks meil pesumasinat korteris olla, miks see peab siin alati olemas ühiskasutatav ja kusagil keldris. Kõigis kolmes üürikas, kus me elanud oleme, on lepingus olnud isegi eraldi punkt sees, et korterisse eraldi pesumasinat paigaldada ei tohi. Aga varasemalt oli vähemalt kindlalt paigas graafik. Jah, meil oli nädala üks päev pesemiseks, aga see oli kindlalt vähemalt meie oma. Siin on aga jätkuvalt kaos. Kolm korterit ja keegi ei räägi. Kes ees, see mees ja viimase kahe nädala jooksul olen ma ebainimlikult ennast ületades neljal korral end keldrisse vedanud ja iga jumalama kord on seal alumiste tüüpide asjad ees, pesus või kuivamas või pesu ootamas. Ma küll jätsin nimme meie pesukasti alla ukse kõrvale, et nad teaksid, et kord kuus sooviksin ma ka pesumasinat kasutada. Sellest ma ei räägigi, et iga kord pean ma enne kasutamist kuivati juppideks võtma, et sealt missiganes liiv ja sodi kätte saada, mis nende tööriiete küljest sinna koguneb ja mida nad ometi ise ei taipa eemaldada. Ojaa, ma olen kauges nooruses jaganud korterit nelja kutiga, ja see oli täiskohaga ema mängimine. Ei, aitäh, mu norm on täis. Ma pean selle pesu ära pesema, aga ma ei tea millal. Eks ma pärast proovin jälle vaadata, kas nad lõpuks on oma sada masinatäit juba pestud saanud.

Andreas otsib oma seljavalu rohtusid. Ok. Enne peab sööma. Loivan kööki. Teen poistele ja Andreasele võileivad. Jaa, ema korrutas mulle kogu esimese poole senisest elust, et mitte iial ei tohi ma meestele võileibu valmis teha. Lähevad laisaks. Aga ma olen nii laisk, et ma ei viitsi kellegi järel koristada ja vastata küsimustele, kus on või, kus on nuga, millega võid määrida, kus on sink ja kus on juust ja kust taldrikuid saab, seepärast on mul miljon korda lihtsam see pisike asi ise kähku ära teha. Tehtud, hõige, kõik tulevad võtavad oma võikud ja hommikusöök on kirjas. Andreasele surun tema tabletid pihku ja ta nendib, et kaks viimast päeva on selg veidi parem olnud. Eksole. Juulikuust on see olnud vaid üks lõputa piin, oleks nagu aeg ka, et hakkaks veidi parem.

Andreas läheb tööle. Ta kutsub mind kaasa. Aga ma ei taha minna. Esiteks on tal pealelõunal mingi koosolek kontoris ja ma ei viitsi seal vigiseva koeraga istuda, kes aru ei saa, et kõiki inimesi ei ole vaja tal vahtida ja nuhkida. Ja kuna kontori põrand on värkselt tema karvadest puhtaks saanud, et julgeks inimesi ka tuppa lasta, siis ma tahan uue karvakihi tekkimist nii kaua edasi lükata, kui vähegi võimalik. Homme on tal veel üks koosolek. Eks pärast seda siis vaatab. Teiseks on poisid koolist ju kodus ja ma olen palju parema meelega kodus. Ja vihma sajab. Kui ma kontorisse läheksin, siis peaksin koeraga kohe välja minema, aga ma eeeeiiii taaahaaaa. Veel ei taha. Lähen hiljem. Panen silmad kinni ja magan edasi.

Tan annab koerale süüa ja juua. Kuulen krõbinat ja lätsutamist. Jälle ronib ta oma toiduga tuppa. Krabab põsed täis, läheb tuppa, laseb robinal krõbinad põrandale ja kukub mugima. Haige komme. Mu uni on rabe, aga ma püüan. Tõmban teki üle pea ja ei taha ainult magada.

Koer prantsatab voodisse. Lükkan ta välja. Siis topib ta oma niiske jaheda nina mulle teki alla ja otsib mu nägu. Surun teki rusikasse ja hoian seda kogu jõuga madratsi vastas. Miks ometi ei võiks see koer õppida vetsus käima? No tõstabki kaane üles, ajab häda ära, laseb vee peale ja asi ants. Aga ei, tema tahab õue. Nuhkima ja vahtima ja jalga tõstma. Kuna ta autosid kardab, siis ei saa Tan tema ohjeldamisega veel hakkama. Ta on liiga tugev ja äkiline oma hüpetega ja võib sellise tõmblemisega avariisid põhjustada. Kui see juhtub minuga, siis ma saan hakkama, kui see peaks Tannuga juhtuma, siis ei aitäh, ma ei võta seda riski kunagi, seepärast käib koer väljas vaid minu ja Andreasega. Aga nii hea oleks, kui see koer ise saaks oma hädad aetud. Siis saaksin ma edasi magada ega peaks end liigutama.

No olgu-olgu, ma tulen. Vean ennast voodi servale istuma. Kere on raske nagu kuivale aetud vaalal. Teen koerale pai ohkan.

“Pead sa ikka kohe päris tõsiselt minema õue?”

Sõna “õue” peal hakkab koer väänlema ja hüppab kahe volkastusega ukse juurde. Seal on ta jalutusrihm.

Venitan end aegsalest püsti. Vean püksid jalga. Õues sajab endiselt. Kaevan end kättpidi Vancu toas talveriiete kasti. Kui me siia kolisime, oli juba suur kevad, aga nüüd vist kisub talveks ära. Leian enda villase jaki, Ei tea, kas see mulle selga ka läheb? Noh, ükski teine asi nagunii enam ei lähe, see on kõige suurem ja kui see ka ei lähe, siis minu jaoks talve ei tule. Või tuleb väga külm talv. Vahet ei ole.

Venitan jaki selga. Hädaga saan isegi luku kinni. No ok, kui see veel hädaga kinni läheb, siis ükski teine jakk ega jope ei lähe päris kindlasti mulle enam selga. Surun laisa liigutusega oranži kilekotinutsaka endale taskusse ja koban maast rihma järele. Koer väänleb rõõmust. Milleks ometi. Väljaminemiseks on täiesti tavapärane aeg.

Taevas on hall, tänav on hall, vihm on peenike ja tihe ja nii märg. Astun kiirel sammul staadioni poole. Koer on mul tihedalt kannul.

Kiired toimetused. Ilm on nii kehv, et koer kiirustab tagasi. Ukse ees silun ta pead silmade vahelt, see on kõige kindlam viis saada ta raputama. Kui ta õues ei raputa, siis raputab ta toas ja üürikorteri valged seinad ei ole kindlasti need, mille märjakssaamise üle ma ülemäära headmeelt tunneksin.

Koer raputab kaks korda. Väga hea. Piilun postkasti. Võtit mul kaasas pole. Seal on ajaleht ja valge ümbrik. Pressin sõrmed läbi ava ja püüan kahe näpuga ümbriku kätte saada. Teisel katsel õnnestub. Andreas itsitab alati, et ma olen selles osav. No ausalt, ma ei viitsi seda võtit kaasas kanda ja luuki avada, kui ma vähegi ilma hakkama saan. Enamasti saan. Kiri on Andreasele. Arstilt. Ravimite arve. Hea seegi, et see midagi enamat pole. Viimasel ajal on mul iga saabuva ümbriku suhtes ületundlikkus, sest iga kord põhjustavad need Andreasele meelehärmi ja pahameelt ja eeldavad, et ta jälle helistaks ja asju ajaks, mida ta üldse teha ei taha. Kaks sotsiaalfoobikut nagu me enamasti oleme, kui me üle iseenda varju ei jaksa hüpata.

Panen oma vettinud jaki kuivama. Tõmban rätikuga korraks koera ka veel üle. Ta läheb vaatama, mida Vancu teeb ja ma hõikan üle korteri:

“Poisid, kõik korras?”

Vastus kõlab jaatavalt. Tore. Vaarun voodisse. Uni on ja und nagu pole ka. Olen kaks viimast päeva “Siberi võmmi” eelmise hooaja osasid vaadanud. Vaid viimane on veel alles. Mul on ette juba kahju, et see läbi saab. Uue hooaja osasid pean veel ootama. Kõik ülejäänud jaburused nagu “Padjaklubi”, “Kättemaksukontor”, “Merivälja”, “Lillepood”, “Papad-mammad” ja isegi too titesaamise saade on mul vaadatud viimse kui ühe avaldatud osani. Kõik need vanad ja vahepeal lisandunud uued seriaalid, mida ma Eestis mitte kunagi vaadanud ei olnud. Viimati vaatasin ma telekat Tannut oodates, kui ma voodisse olin aheldatud. Sel ajal polnud ei nutitelefone ega internetti telefonis vist isegi veel olemas? No ega jah, mul ei ole elu. Need kõik on minu õnneks nii lihtsad asjad, et ei vaja muud, kui silmanurgast jälgimist. Sisseostetud formaate ma siit ei näe. Seepärast saan end kursis hoida vaid kohaliku Eesti toodanguga. Anu-saadet vaatan ka juppide kaupa. Aga raamatute lugemine on palju keerulisem. Neid on keeruline silmanurgast lugeda.

Vaatan oma viimase osa seebikast ära ja surun telefoni padja alla. Jajaa, kahjulikud lained  liiga mu aju lähedal. Kama.

Silm vajub kinni.

Vancu toob mulle õunamahla, mille korki ta ei jaksa avada. Kangutan selle lahti ja annan talle tagasi. Jah, aitäh, võta heaks.

Magan veel natuke. Peaks vist midagi sööma? Skännin mõttes külmakapi sisu. Näkkää, ei taha midagi. No äkki ühe õuna, aga ilma koore ja sisuta ja seda ei viitsi ma ometi endale tegema minna. Eks hiljem teen.

Und on üsna otsa saanud, aga kere on raske. Surun kolm patja endale pea alla ja rullin veidi FB ringi. Toredad pildid, hetked, veel toredaid pilte. Kes on reisil, kellel sünnipäev, kes on uue sõbra leidnud, kes on mida söönud, kellele mis meeldib. Lugeda ei jaksa. Kuigi ühe Hispaania-Kataloonia asja klikin lahti ja loen diagonaalis. Masendav. Jõuan sõbra pildini, kelle laps on juba aastane. Mul seisab kontoris laual juba kesksuvest kavand sellele pisike piiga särgipildist. Jaa, ma tean, et ma lubasin selle ette võtta esimese asjana, kui jänesed valmis saavad. See on mul meeles. Ma isegi ostsin paar päeva tagasi pintslid üles. Ma niiniiniii väga tahaksin selle valmis juba teha, sest see saab olema väga nunnu. Aga ma lihtsalt ei suuda. Veel ei suuda. Mitte midagi ei suuda. Ei jaksa. Ei taha. Mitte midagi ei taha. Ja postkontorisse peab enne reedet veel jõudma, sest Andreasel on seal mingi tähitud kiri.

Panen silmad kinni. Tan krõbistab köögis. Ju nad leidsid midagi süüa. Kui ei, siis kuulen ma sellest nagunii peagi. Teeme nii, et ta leidis midagi ja ei taha, et ma talle midagi vaaritama hakkaksin. Vaikus.

Tan pistab pea uksevahelt sisse ja itsitab.

“Nooh?” venitan uniselt.

“Hee, sa näed jubehea välja. Nagu see laiskloom sellel pildil, mida te eile näitasite.”

“Aitäh. Sa oled selle laisklooma poeg. Kuidas tundub?”

Ta irvitab ja kehitab õlgu. Ju ei anna tunda.

“Aa, kuule, kas meil seda viinamarjamahlamoodi asja veel on?”

“Suuserit?”

“Jepp, seda veini!”

“Kuule, see on samapalju vein, kui kali on õlu.”

“A vein on ägedam ütelda.”

“Jajaa, mine räägi babale ka, et sa kodus veini jood.”

Tan irvitab.

“Nohh, on meil seda veel või?”

“Kui kapis ei ole, siis ei ole. Ju Andreas jõi lõpu ära eile õhtul.”

“Aga millal sa poodi lähed?”

“Järgmisel aastal.”

“Ok. Ära siis mu veini unusta!” ja läheb lõkerdades oma tuppa ja kuulen, kuidas ta sõpradele räägib, kui lahe on laiskloomast ema kiusata sellega, et rääkida talle, et ta veini soovib juua. Daaa. Tore oled! Turtsatan korraks naerda ta tobetsemise üle ja pööran teise külje. Selg on kangeks jäänud. Pressin pisikese roosa ükssarviku endale kukla alla. See on päris tore kaelatugi. Istub päris kenasti.

Kiikan uudiseid. Ei midagi huvitavat. Las Vegase teema on endiselt päevakorral. Maailm on ikka puhta katki. Vaatan veel kord FB. Keegi on jaganud mõtet, et küll see Puerto Rico president on ikka üks idioot. Eksole. Vajutan laigi. Viskan korraks isegi pilgu kommentaaridele. Nagu arvata oli, irvitab rahvas seal selle üle, kuidas Trump ka sellele avaldusele alla kirjutaks. Tal poel ju aimugi, et teda ennast seal silmas peetakse. Maailm!

Vaatan korraks neid paari blogi, mida ma jälgida jaksan. Nii sageli tahaks midagi ka kommenteerida ja lisada ja tunnustavalt patsutada ja kinnitada, et ma mõistan ja arvan samamoodi sellest ja teisest, aga ma lihtsalt ei jaksa seda teha. Mõttes teen, iga kord mõtlen, et järgmine kord võtan kohe mitu postitust korraga ette ja teen mõtted teaoks kah, aga kaugemale ei jõua. Ei tea, kas nad aimavad ja tunnevad, et tegelikult olen ma olemas ja mõtlen nende peale? Peaks ikka jaksama ise kirjutada.

Poiste koolist tuleb email. Näen juba teemast, et see on tänuavaldus neile, kes aitasid kolimisel. Kui see koolivaheaeg nüüd kolme nädala pärast lõpuks läbi saab, siis hakkavad poisid käima uues koolimajas. Sinna peab bussiga sõitma. Selleks peab jupp maad varem ärkama. Selleks peab neile õpetama selgeks teekonna, korraldama ära piletivärgi ja ma ei tea mis kõik veel. See kõik on nii kohutavalt tüütu ja tülikas ja keeruline, et ma ei taha selle peale mõtelda. Veel ei taha.

Lappan telefonis. Vahepeal hõikan Vancule, et ta teleka veidi vaiksemaks paneks, see on minu kõrvade jaoks ilmselgelt liiga valjult müristama hakanud.

Korraga meenub mulle, et mul jäi paar kuud tagasi “Doc Martini” seebika vaatamine üsna lõpus pooleli. Kuuenda hooaja lõpus. Otsin ja leian isegi õige osa. Poole peal vajub silm kinni. Pea jõnksatab. Telefon libiseb mu käest voodile. Panen filmi seisma ja telefoni laadima. Pööran teise külje ja püüan leida mugava asendi. Koer tuleb tuppa ja viskab end kolinal voodi ette pikali. Magame.

Asendit vahetades piilun veerand silmaga akna suunas. Päike paistab. Tore. Kui tunni aja pärast veel päike paistab, siis ma äkki lähen poodi. Kell on neli.

Kell 5 teen silmad lahti. Hmm, vaataks osa lõpuni? Ei viitsi. Ega ta ära ei jookse mu eest. Püüan istuli tõusta. Kui poisse ja koera poleks, siis ei viitsiks ma absoluutselt mitte midagi teha. Andreas on mulle vahepeal saatnud mingi nunnu video pandadest. Naeratan nukralt. On jah armas. Aga ei aita.

Vaatan oma pooliku “Doc Martini” osa lõpuni ja pean endamisi plaani, et kui see seep nüüd ka otsa saab, siis äkki peaks mingit ämmakate seepi hakkama otsima.

Ok. Ma lähen nüüd ja käin poes ära. Aken on lahti ja õues tundub soe ja kuiv. Viskan kampsuni laisalt õlgadele ja pika ihmaga vana kulunud koti üle selja. See kott on nii vana ja nii pleekinud, et ma oleks pidanud selle juba neli aastat tagasi ära visakama. Ma ei teagi, miks ma seda teinud pole. Ainult mõtlen selle peale iga kord, kui ma seda näen. Noh, lukud töötavad ja auku põhja sees veel pole. Tänase peab veel kindlasti vastu. Ma käe otsas neid viinamarjamahlaga pudeleid küll tassida ei viitsi. Äkki leian kastaneid ka poest.

Tunnen, kuidas kampsuniga ringi liikudes poeb mu ninna eelmise kandmise järalkajana lõhnaõli lõhn. See sobib tänasesse. Naeratan. Vahel on hea. Ootamatu, aga hea.

Surun end uksest väljudes reipaks ja marsin välisukse juurde suundumise asemel hoopis keldrisse. Kui ma nüüd pesu saan pesema, siis saaks täna vähemalt ühe masinatäie pestud. Pärast kella 8 õhtul ei tohi see masin nagunii siin unnata. Ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas tööinimesed siin neist reeglitest kinni saavad pidada? Jabur.

Pesuruumi põrand on alumiste tüüpide kola täis. Tore. Noh, meie kast peab veel ootama. Tea, kas enne jõule saab pestud selle hunniku. Vahepeal peab äkki poest riideid juurde tooma? No nagu päriselt. Kaua kaks kutti suudavad seda pesuruumi end avalduses hoida. Kas mu nimme sinna jäetud kast neis üldse tähelepanu ja küsimusi ei ärata? Äkki ma peaksin need ülejäänud neli kasti ülevalt ka alla tassima. Kapid hakkavad vaikselt tühjaks saama toas. Sokid sokkideks, aga no linasid ja teksaspükse ja käterätte ei hakka ma ju käsitsi pesema. Uhhh, see kõik on nii tülikas, et ma lihtsalt ei taha. Oleks ometi keegi, kes sellel jama minu eest ära teeks…

Astun tänavale. Naaberaia suure iileksi marjad kisuvad punaseks. Nojah, talv tuleb. Jõulud tulevad. Brrrr… liiga vara!

Õues on soe. Tuul on soe. Mul on natuke palav, aga saan hakkama. Mu punaseruudulised retuusid on toredad. Mul võiks neid igaks juhuks mõni paar veel olla. Samasuguseid enam ei leia, need ostsin ma vist… kust ma need ostsin… hmm. Hispaaniast! 2006. aastal. Püha taevas. 11 aastat tagasi? Ebanormaalne. Aga noh, ma nägin täna uudist, et Laululahingust on 10 aastat möödas. See pole ka võimalik. See ei saanud ju ometi olla kauem aega tagasi kui mingi 3-4-5? Aga 1o? Seda on liiga palju. Aga retuusid on ausad. On kõik need aastad minuga koos vastu pidanud ja mis peamine, need lähevad mulle siiani jalga. Aga uusi oleks ikka vaja. Sarnaseidki. Aga kui need on mingid õhukesed ja paistavad läbi ja kitsad? No siis panen midagi neile alla. Aga tellida ma neid ei oska ja Andreaselt abi küsida ka ei taha. Ahh, las olla. Äkki kunagi hiljem leian ise poest või midagi. Mina ja poest? Endale midagi? Naerukoht.

Aga saapad oleks ka vaja uusi. vanad mustad punaste paeltega Aipid on väsinud ja ikkagi miks ma need nii valesti tellisin!? Ma tegin ikka täieliku valearvestuse. See mõte on mul olnud viimased 10 aastat. Nii vanad need saapad on ja nende paelamajandus ajab mind siiani närvi. Aga need, mis mul hetkel jalas on, need on head, aga ühe hooajaga tekkis nende kanna sisse rebend. Õhk käib küll kenasti läbi, aga kivikesed tungivad iga jumalama kord sealt avast sisse ja teevad taldadele haiget. Märja ilmaga neid kanda ei saa, aga nad on mugavad ja mõnusad ja näevad veel täitsa kabedad välja. Kuivailmasaapad on mul olemas, aga külma ja märja omasid, täpselt samasuguseid, on mul ikkagi vaja. Talveni peab veel palju aega olema.

Ma olen kodust 50 meetri kaugusel. Ringteelt pööran vasakule. Coop või Migros? Coop või Migros? Coop on siinkandis kõige kallim kauplus, aga see on meile kõige lähemal ja seal on vähem rahvast ja valik parem ja mis peamine, sinna saab minna mööda nurgataguseid teid mööda. Sobib. Mul on nagunii vaja vaid paari asja ja vahet ei ole. Hinnavahe ei tule nii suur, aga saab lihtsama vaevaga hakkama.

Bussipeatuse juures lõhnavad mingid taimed ninalukustavalt. Huvitav, mis asi nii magusalt õitseb keset oktoobrit. Ma arvasin hommikul, et täna hakkab lund sadama ja nüüd siis lämmatavalt magusad lõhnad. Peenras on mingid mulle tundmatud madalad pinnakattetatimed oma valged ja lillad õied lahti löönud. Kuna ühtegi muud õitsevat taime ei paista, siis kirjutan selle magusa lõhna nende taimede arvele.

Kell on nii palju, et inimestel on tööpäeva lõpp ja tänavad on umbes. Õnneks on mul vaja küll vaid kaht ja poolt tänavat ületada, aga siiski. Mingi tüüp läheneb mulle vastassuunast. Surun pilgu maha. Ma ei taha mitte kedagi näha. Tuul lennutab mu kampsunisaba. Surun selle enda vastu ja teen end nii pisikeseks kui saan. Tüüp möödub. Huhh. Nii on parem.

Nurga taga on pisike süürlaste poeke. Paar kuud tagasi avatud. Poes paistab paar inimest sees olevat, aga selle ees pole õnneks kedagi. Ja siis sõidab korraga vuhinal mu nina eest läbi ja peaagu üle mu varvaste tümpsuva muuusikaga pisike must auto. Nolgid on nolgid ikka igal pool, urahtan ma läbi hakkamaste ja irvitab tigedalt, kui uks avatakse ja kuulen, kuidas saksakeelse räpi vahele kõlavad ingliskeelsed sõnad. Näeh, oma sõnadest jääb ka puudu, peab laenama, et popim oleks. Ja seda peab tegema ikka nii, et kaks kvartalit ette ja takka on seda kuulda. Äkki muidu ei märgata? Teen paar kiiremat sammu, et eemale saada.

Kõnniteel on kollased lehed. Põhja tamme lehed on kollased? Põhja tamme lehed on maas? Sügisel? Kas need  roostekarva lehed mitte üle talve kevadeni ei peaks puu otsas passima? Torm on sedavõrd räsinud? Ja kollakas värv pole ka õige. Tõstan pilgu. Puu on tamm mis tamm. Äkki on kusagil tõrusid. Nii tore oleks üks pähklikesekujuline tõru endale taskusse pista. Ohh… aga mul pole taskut. See mõte muudab mu kurvaks. No suruksin siis selle tõru lihtsalt pihku. Paneks kotitaskusse. Kunagi oli mul neid terve pudelitäis aknalaual. Juba Tartu ajast. Inimesed uurisid, mis imelikud pähklid need on ja mina sain rääkida, et need on hoopis teistsugused tõrud. Raadi pargist korjasin. Oli vist ikka Raadilt. Aga siin tõrusid pole. Vaid üks mütsike paistab mulle lehtede vahel. Ikka on neid lehti kuidagi liiga palju siin tänaval maas. Äkki see puu on haige või viga saanud?

Vajutan foosrinupule. Roheline laseb ennast oodata terve igaviku. Teisel pool ristmikku on veel kaks inimest, aga näha on, et nad suunduvad oma teed ja meie teed ei ristu. See on hea. Passimine on ebamugav. Vaatan korraks FB. Keegi on jaganud jõulust pilti. No et kas tõesti juba. Toksin kommentaariks, et aga võib-olla hoopis ikka veel. Viimasel ajal on tunne, et 12 kuud aastas võib jõuluvärki ajada. Ameeriklastel on vähemalt vahepeal kõrvitsad ja kalkunid, meil pole nagu suurt midagi.

Astun kiirel sammul üle tee, aga kollane hakkab ikkagi plinkima juba poole peal. Ma ootasin terve igaviku ja see kuradima foor ei kannata nii paljugi, et mina üle saaksin. Mis siis veel aeglasema sammuga inimestest rääkida? See pole ju ometi ok?

Sisenen poodi. Ukse ees on lillepotid. Üks tumepunaste õitega krüsanteemipott jääb mulle silma ja peast lendab läbi mõte, et emale see kindlasti meeldiks. Mulle ei meeldi. Mulle ei meeldi krüsanteemid. Vähemalt mitte tumepunased.

Kastaneid pole. Või noh, lõpuks ikkagi leian nad, aganad on kalli hinnaga, väga pisikesed ja kuivad. Seega kastaneid ma ei osta. Midagi head tahaks. Aga mida?

Coopis on hea kohvijäätis. Suundun poe tagumisse otsa. Kirsikook poole hinnaga. Sobib. Võtan kaks viilu. Äkki Tan või Andreas tunnevad ka huvi selle vastu. Kui ei tunne, siis ju ma söön need üksi ära. Näe, siin ka jõulud. Terve suur vahekäik on täis erinevaid jõuluteemalisi küpsisepakikesi. Ja piparkoogilaadseid. On need jõulud alles või juba siis nüüd kohal? Vahet ei ole. Torkan ostukorvi ühe pisikese paki lehttaignast suhkrukringlikesi. Neid võiks Vanc äkki isegi maitsta. Ja jäätis. Seesama kohviga. Täna ma seda ei taha, aga äkki homme. Neli nektariini võtan ka. Need on veel poolkõvad, aga küll nad küpsevad ajas. Kui Tan neid juba enne nahka ei pista.

Kikerherned! Siit poest saab neid. Kui ma pean õhtul kana tegema, siis ma eelistaksin maisile kikerherneid. Leian otsitud kauba. Aga midagi head tahaks ikkagi. Marineeritud küüslaugud õlis mingite roheliste lisanditega. Ok. Proovime. Ja oliivid. Ka küüslauguga. Ok. Need sobivad ka. Nii, ongi kõigile midagi olemas. Sätin end kassade poole juba kui meenub, et õigus, sauserit pidin ja ka ostma. Külmikust paistavad avatud korgiga klaaspudelid. Neid on jube tülikas transportida. Kindlama korgiga plastpudelid on ka. Täna võtan selle. See on lihtsalt lihtsam.

Kassas on minu ees üks naisterahvas suure hunniku asjadega, mis täidavad lühikeses kassalindi. Ja seal on ka üks Tannust veidi suurem poiss kommikottidega, kellest ma ei saagu aru, kas ta ootab järjekorras või mida ta teeb. Hoian teadlikutl pikka vahet, sest Andreas on mind manitsenud, et siin pole ok sedasi teistel seljas elada nagu seda Eestis tehakse. ta ei ole veel selle meie kuklassehingamisega üldse harjunud. Siin on selline asi räigelt ebaviisakas. Ma siis püüan viisakas olla. Tegelikult küll püüan märkamatu olla ja kassast nii vaikselt läbi imbuda kui võimalik.

Poiss läheb poodi tagasi. Mul on hea meel, et keegi mu seljataha end ei säti. Teretame kassatädiga teineteist. Kiire pilkkontakt. Ulatan talle oma kliendikaardi. Piiks piiks piiks ja asjad on kassalindi teises otsas. Väga hea. Surun kaardi aparaati. Number üks on eurod, number kaks on frangid. Vastus tuleb mul juba automaatselt. Kood. Kõik korras. Kas te kleepse ka soovite. Ei aitäh. Äitäh teile. Head õhtut! Head õhtut teile ka!

Puhistan rahustuseks läbi paokil huulte ja tunnen kergendust, et see osa on edukalt läbi.

Kühveldan oma kauba kotti. Kõik ei mahu. Kott jääb lahti ja kirsikoogi viilud pean pihku võtma. Noh, saan hakkama. Lükkan koti selja taha ja see jääb sinna tülikalt kolksuma. Kodu on nii lähedal, et ma pean vastu. Midagi muuta ma ei taha ega oska ka hetkel. Vähemalt ei pea ma käe otsas kotti tassima. See on hea.

Astun poest tänavale ja hingan kergendusega.

Roheline foorituli laseb end taas terve igaviku oodata ja vahepeal imbub mu kõrvale mingi tüüp. Kiilakas ja prillidega. Huvitav selline. Ma ei vaata ta poole, aga ta on nii lähedal, et ma näen teda silmanurgast liiga hästi. Tema ei vaata minu poole ka. Nii on parem.

Liiklus seisab, autod passivad ummikus ja meie ootame oma rohelist tuld. Vahepeal saab üks auto liikuma. Pisike lahtise kastiga veoauto, mille peal on terve kuhi euroaluseid. Näeh, ei saa nad ka siin euroalusteta. Alused ei ole kinnitatud ja auto sõidab mäkke. Huvitav, kas need alused ohtlikult paigalt ei saa nihkuda? Tundub kuidagi uskumatu, et selline asi on siin võimalik.

Surun pilgu telefoniekraanile ja teen näo, et ma loen midagi. Saabub roheline tuli, mis poole peal juba kollaseks muutub. Ebanormaalne. Ummik kestab. Lähen sirgelt üle sebra. Näen enda ees, seal, kus see põhja tamm oli oma lehti maha heitnud, inimesi. Ma ei taha inimesi näha. Kiire otsus teise kodutee kasuks ja vasakpööre. Seesama tüüp, kelle kõrval ma enne foorituld ootasin, astub minu ees. No las ta astub. Ma saan aeglasemalt liikuda.

Märkan, et ma ei saa minna seda teedmööda, mida ma plaanisin, sest vahepeal on maja autotee servani ja ummikus autode vahel seigelda, saati siis veel otse politseijaoskonna ees, ma ei taha. Miks kõik peab olema nii keeruline? Uuesti üle tee tagasi minna, et kaarega veidi aja pärast tagasi oma teepoolele tulla, tundub ebanormaalselt tülikas. Aga siis pöörab minu ees astub kiilas mees paremale ja ma märkan, et enne seda maja, mis kõnniteed blokeerib, läheb kergliiklustee majade vahelt läbi mulle sobivas suunas. Suurepärane avastus.

Jaapani vaher on üleni leekivpunane. Mulle ei meeldi selle puu ribastatud leheservad, aga värv on igal juhul lummav.

Tüüp astub ikka veel minu ees. Aeglustan veel kord sammu, et ma temaga koos jälle sebra taha passima ei jääks. Äkki arvab veel, et ma jälitan teda või midagi.

Õnneks otsustab tüüp tee ületada enne sebrani jõudmist ja mul on selle üle hea meel. Autode vool hakkab vaikselt hõredamaks jääma. Saan ringtee juures sujuvalt üle tee. Koduni on veel 50 meetrit. Lilled lõhnavad taas ja ma tunnen, kuidas nad täidavad oma lõhnaga kogu maailma selles punktis. Teen paar kiiremat sammu.

Põõsa taga ootab seesama mees jälle foori taga. Samal hetkel, kui fooris süttib roheline tuli ja ta astub teele, astun mina tema selja tagant sirgelt läbi oma teed otse edasi. Mul ei ole vaja rohkem teid ületada. Kodu paistab. Näe, illeksi marjad on siitpoolt ikka puhta punased juba. Ma ei teadnud kunagi, et iileks nii suureks puuks võib kasvada. Ma olin varem näinud ainult pisikese dekoratiivpuukesi kusagil peenras. Dekoratiivne on muidugi ka see suur puu siin. Uhke ja ilus.

Annan kannatamatult kaks korda uksekella. Lõpuks uks avaneb. Kuulen, kuidas keldris pesumasin töötab. Ronin teisel korrusele ja astun tuppa. Loojuv päike paistab elutoa ja meie toa aknast sisse nii soojalt. Viin asjad kööki ja annan poistele teada, mida ma tõin. No et kui neil huvi on, siis nad saavad ise kõik asjad kätte. Võtan ühe kirsikoogi tüki ja viinamarjamahlajoogi endaga voodisse kaasa ja viskan ennast mugavalt siruli. Täna on juba ülemäära palju ennast liigutatud.

Kirjutan Andreasele sõnumi:

“Kas sa lõikad mu juuksed maha?”

“Millist soengut tahad?” tuleb koheselt vastus. Naeratan võikalt võidurõõmsalt ja avan telefoni pildigalerii. Olen sinna aegade jooksul FBst paremaid palasid tallele pannud enda tarbeks ja nopin sealt siis terve karja imelikke pilte kokku turriskarvalistest pärdikutest ja ükssarvikutest ja millest kõigest. Saadan need ühe täiega Andreasele.

“Midagi sellist, palun.”

Andreas naerab, talle meeldib see ükssarvik väga ja vastab:

“Ma ei ole kindel, et hakkama saan. Äkki Tan või juuksur oleks etem lahendus.”

“Eip, siis ma parem lõikan ise.”

“Ei no ma võin sind ju aidata, pole lugu. Millal?”

“Kohe!” vastan ma naerdes ja panen mõtte hoiule. Tõsi see on, et mul on neist pikkadest rikutud blondidest juustest korralik kopp ees. Ma pole kunagi tahtnud olla blond rohkem kui teel mõne kireva värvi juurde ja ometi olen ma viimase kümne aasta jooksul olnud vaat et pool ajast just blond. Sest kõigile hirmsasti meeldib mu blond pea. No neile, kes võtavad vaevaks, mida arvata ja seda mulle ka ütelda. Blond pole nii kuri ja karm ja tõsine, kui mu loomulik tume pea ja pole ka liiga silmatorkav, kui need, mida ma ise enda peas tahan näha, aga milles ma veidi teiste abi vajan alati. No keegi ei taha aidata, sest blond on ju parem. Mu enda loomulik tume on muidugi väga mugav võrreldes blondeerimisega, mis minu elamise tempos jõuab vahel kaks korda enne kolm sentimeetrit välja kasvada, kui ma toanurgas seisva värve täis kilekotini jõuan ja kellegi abistamise osas nõusse saan.

“A äkki tahad lihtsalt külge maha. See oleks äge.”

“Jah. Aga ma tahan mõlemat külge maha.”

Andreas on nõus, et see on täitsa kabe mõte. Kui ma just jutuga ei tule, et ma tahaks kõik juuksed korraga maha ajada, siis on ta vist muheledes nõus mille kõigega. Nulliringiks peab tema jaoks mingi parem põhjus olema. A nullivärki am tema õnneks hetkel ei ihka ka ja kui ihkaks või vajaks, siis teeks ju nagunii.

Vaataks veel ühe osa “Doc Martinist”? Hiljem ehk. Heidan kiirelt pilgu uudistele. Ei midagi uut. Aga FB? Ka mitte. Keegi on kirjutanud, aga vastan hiljem, Praegu ei jaksa. “Kuuuurija” selle hooaja esimese osa vaatasin ma ära kohe, kui see kättesaadavaks sai. See oli oluline teema. Vastik, aga isiklikult puudutav. Kool, kus üks neist jobudest töötas, on mulle liiga tuttav. Sellest jobust oleks saanud ka minu lapse ajalooõpetaja. Aga noh, mul vist kohe on mingid andurid, mis selliste huvidega isikuid ligi tõmbab. Ma siin alles ükspäev pidasin arvet, et ma tunnen isiklikult nelja pedofiili. Saate aru! Üks ja kusagil kaugel on ka liiga palju, aga mina tunnen nelja. Mitte lihtsalt tean. Kõigi nende neljaga olen ma elu erinevates etappides istunud ka sama laua taga. Kaht neist tean ma lapsepõlvest, ühele neist meeldisid varateismelised poisid, teisele tüdrukud. Nad olid omavahel head sõbrad. Teist kaht tunnen ma hilisemast elust. Ühele neist meeldisid pisikesed tüdrukud ja noh, varateismelised kuni teismelised käisid kah, teisele meeldisid pisikesed poisid. Väga pisikesed posid. Ja kui ma nüüd mõtlen, et ma tean nelja, siis kui palju mu lähikonnas on olnud veel neid, kes on pedofiilid, aga ma lihtsalt ei tea seda? Imelik, ma ei tunne endateada ühtegi mõrtsukat. Ma loodan, et see nii ka jääb.

Vaatasin väikese jupi “Kuuuurija” selle hooaja teisest osast. Savisaare värk. Tema kibedaid sisinaid kuulates tuleb mulle alati meelde see, kuidas mamma mu peale pahane oli, et ma linnavalitsuses tööd vastu ei võtnud, mille isa mulle Savisaate käest küsides korraldanud oli. Või noh, mis korraldanud. Ise oli vajalik mutrike talle, ju see olnud mingi hea diil. Aga ma olin isepäine nõid ja ütlesin, et ei iial ei võta ma seda tööd vastu. Esiteks seepärast, et see pole ausalt konkureerimise läbi saadud ja teiseks seepärast, et ma ei taha iial, et isal tema eest mingigi põhjus oleks tunda tänutunnet või muud sellist. Ma olen alati ise tahtnud hakkama saada ja noh, eriti nagu mitte kunagi hakkama saanud, aga vähemalt olen ma selle mittehakkamasaamisega ise hakkama saanud ja see on parem kui vastupidised variandida.

Keskerakonna teema on igav. Klõpsan telefoni kinni ja panen laadima.

Vancu poeb mulle kaissu ja laseb mingil üleskeerataval öökullil üle mu külje kakerdada. Kõdi on. Naljakas on ka. Vancu kordab oma tegevust kuniks tüdineb. Ta räägib, et need kringlimoodi asjad on päris head. Tore. Jälle miski, mis söögiks kõlbas. Mitte, et need nüüd mingi söök oleks, aga midagi ikkagi.

Söön oma kirsikoogi ära. See on tavaline. Aga hea. Tan teatab, et talle see kook ei meeldi. Mingi põhjus oli ka, aga ma ei suuda seda meenutada. Ju see tükk jääb siis Andreasele või mulle.

Vanc seletab teises toas inglise keeles mängu põhimõtetet ühele mängusõbrale. Tan joonistab samal ajal kellegi palvel talle uut kujundust ma ei tea mille jaoks. Ta läheb närvi, kui keegi julgeb ütelda, et ta oskab joonistada. Vana trauma waldorfkoolist, kus õpetaja tema joonistusi klassi ees käkkideks nimetas. Ja mitte ainult klassi ees. Ka lastevanetae koosolekul, sest need olid tema meelest käkid. Nojah. Palju õnne. Võtame kõik õpetajad tänavalt ja imestame edasi. Aga kui joonistamine on hell teema, siis viimasel ajal olen ma avastanud kavala triki, kuidas Tannut ikkagi veenda, et tal on nii silma kui sulge. Kujundamine on hea sõna. Seda saavad teha ka need, kes arvavad, et nad joonistada ei oska. Ja tal tuleb see asi hästi välja ja ta servast natuke juba usub mind ja Andreast. Isegi sedavõrd, et saadab meile vahel oma töid näitamiseks ja küsimiseks, kas see või teine variant meeldib meile rohkem. Mul on hea meel, et ta vähegi paranemise teel on oma eneseusu ja tahtega.

Vaatan ühe osa “Doc Martinist”. “Padjaklubi” uut osa veel pole. See jant on nii jabur, aga see on parem kui ei midagi. Lihtne ja tobe. “Lillepood” on aga olemas. Vaatan selle peaaegu ära, aga enne lõppu helistab Andreas, et ta tuleb täna varem koju, sest ta on nii väsinud. Kuulen kuidas auto andurid pinisevad nagu nad pinisevad siis, kui sõita ilma suunda näitamata üle piki teed kulgevate joonte emmalt-kummalt poolelt. Arusaadav, ta peab olema väsinud, kui ta sedasi sõidab. Kaugel oled? Kaks minutit… Ei, üks minut. Õues on pime. Kikitan kõrvu. Auto veereb hoovi ja Andreas pargib auto oma kohale. Panen telefoni pooliku filmijupiga käest.

Andreas astub tuppa. Tervitab ja Vanc jookseb teda kallistama. Siis läheb Vanc oma tegemiste juurde tagasi. Ma hõikan eemalt, et varsti peame korrutustabeliga tegelema ja Vanc vastab “ahahh!”

Andreas maandub raginal voodisse ja uurib, kuidas mu päev möödus.

“Magades. Sul?”

“Magamisest unistades.”

“Lahe vanapaar me ikka oleme,” mühatan ma muiates ja samal ajal õlgu kehitades. Lahedad jah. Andreas naeratab väsinult.

“Söönud oled? Tabletid võetud?”

“Ei…”

“No ok, ma lähen siis vaatan midagi.”

Köögist pottide kolinat kuuldes tuleb Tan kohale ja uurib, mida head täna pakutakse. Mu täitmatu lohepoeg! Vanc hoiab ennast köögist kaugele eemale ja turnib Andrease juures millegi üle arutledes.

“Kana. Ma teen kana.”

“Karriga?”

“Jah, karriga.”

Tan särab üle kere ja kallistab mind. Ma olen tema lemmikkokk. Ja siis kaob ta oma tuppa. Tuleks siis aitaks või miskit. Aga ma ei viitsi teda kutsuda. Saan ise vaikselt hakkama.

Vesi potti ja tulele. Kana tükkideks. Paprika tükkideks. Kikerherneste purk lahti ja vesi pealt minema. Küüslauk. Veis keeb, riis potti. Vanc hõikab, et mis söögiks on.

“Riis.”

“Aga kas suppi ka saab?”

“Riis ei lähe kohe mitte?”

“Ei. Ma tahaks nii väga suppi.”

“Kui ma nende asjadega siin valmis saan, siis teen sulle supi. Ok?”

“Ok,” kõlab tema rõõmus ja muretu ok.

Andreas magab. Vahepeal on “Padjaklubi” tänaõhtune osa vaadatavaks saanud. Panen selle käima. Samal ajal laekub mulle sõnum. Tervitused Mariborist. Inimesed ikka jaksavad ja jõuavad igale poole. 🙂

Tervitan vastu. Neid, keda seal tervitada on kohe mitu. See on nii tore. Jah, võib-olla varsti reisin mina ka sarnaselt. Ma ei jõua seda hetke, kui ma tööle lähen kuidagi enam ära oodata. Veebruar tundub nii mägede taga. Ma tahaks kohe praegu minna. Ja samas on selle minemisega seoses nii miljon asja, mis mind vastu maad suruvad ja olla ei lase. Ma ei saa otsida poistele koole enne, kui ma ise ei ole neid sündmusi, mis enne meie siia kolimist aset leidsid läbi analüüsinud ja lahti kirjutanud. Seda kõike on palju, aga mul on aeg sellele kõigele otsa vaadata ja lasta sel minna.  Ma tunnen ennast liiga hästi ja tean, et ma tassin seda kõike endaga kaasas selle hetkeni, kui ma seda enda seest ei ole välja saanud. Ja ma tahan sellest vabaks saada. Teadlikult. Aga sellest kirjutamine on suur töö. Kõige suurem emotsionaalses mõttes. Aga see on vajalik. Ma ei taha selle koormaga elada enam hetkegi nii, et see ebaõiglus mind seestpoolt näriks. See kirjutamine on vajalik selleks, et ma saaksin edasi minna.  Saaksin üle sellest kõigest, et lootusrikkamalt olla ja tulevikuplaane teha. Aga täna õhtul ma ei taha sellele mõtelda ja loodan, et keegi mu käest ei käsi, kaugel asjad on, sest mu tahe on justnagu halvatud.

Söök saab valmis. Kõigi jaoks korraga. Riisi on liiga palju. Saadan Vancu Andreast äratama. Kordan veel üle, et ta teeks seda häääästi vaikselt.

Vanc saab kenasti hakkama. Andreas tuleb kohale. Riisi ta ei taha. Ta juba eelmine nädal sõi riisi. Õigus küll. Nojah, talle meeldib see kanavärk nagunii saiaga. Lasku käia. Mul on jumala ükskõik, kuidas keegi midagi sööb, peamine, et ta asjaga ise rahul on.

Tan väänleb nagu näljane kutsikas pliidi ees ja palub, et ma ta kaussi ise asjad kokku tõstaksin. No et tal läheb maha või midagi. Eksole. Laiskus on meil veres. Itsitan ja lasen tal endale ise riisi tõsta, et siis teab täpselt, palju ta vajab ja nii edasi. Kastet olen nõus talle tõstma, sest sellega on alati üks lödistamine ja mul pole midagi selle vastu, kui ma veidi vähem koristama pean. Saab suureks, saab oma elu, küll siis lödistab ja koristab ise.

“Aga mul pole kahvlit!” irvitab Tan ja hoiab kahe käega oma kausist kinni.

“Aga mina jällegi ei ulata kahvlini, sest sa seisad täpselt minu ja kahvli vahel.”

“A mis nüüd saab. Ma ei saagi süüa siis,” irvitab Tan ahastavalt.

“Just, sa suredki siinsamas kauss käes nälga. Edu!” ja lähen irvitades oma kausiga lauda. Tannul pole vist plaanis täna nälga surra. Õitseb oma lemmiktoiduga kaussi kallistades ja istub maha. Isegi kahvli on ta vahepeal kätte saanud. Ei teagi, kas hammaste või varvasetega või mõttejõuga.

Kõik söövad. Isegi mina. Hea on. Andreas saab kõhu esimesena täis, tänab, tõstab nõud kapile ja läheb tagasi voodisse. Minust möödudes libistab ta õrnalt üle mu kukla ja pika patsi. Muigan, et peaks nüüd vist juukseid hakkama lõikama? Aga ma ei viitsi. Lihtsalt hetkel ei viitsi. Aga tegelikult ikka tahan küll. Äkki homme?

Andreas magab. Koristan köögis asjad kokku. Nõusid pesta ei jaksa. Masin on juba nädal otsa katki ja käsitsi pesemine rasvaste nõude puhul on nii tülikas. Lasen neile kraanikausis veel peale. Küll homme pesen. Kuna meil on nii tibatilluke kraanikauss, siis nagunii pean homme pesema. Muidu ei pääse sealt enam vett ka võtma. Mõnes mõttes on see muidugi hea. Aga jube tüütu ja tülikas.

Tan läheb pessu. Vanc püüab oma korrutustabelist viilida. Ma ei lase.

Istun väsinult voodile. Vaatan, mis FB vahepeal toimunud on. Esimese asjana vaatab mulle vastu kellegi poolt jagatud värviline pildike kaelustavatest kassidest tekstiga “Tahad olla õnnelik? Torise vähem ja nurru rohkem!” Toon mõttes kuuldavale terve valangu roppe sõnu ja urahtan tigedalt, vot just. ütle pealegi sellele torisevale depressiivikule midagi sellist ja võid enam kui kindel olla, et sellest saab tema kuidagi-üle-elatud-ja-ellu-jäädud-päevast see kõige vastikum osa. Või kelle puhul üldse mingi selline avaldus peaks rohkem nurrumist esile kutsuma? Täiesti idiootne vastus ja mõte. Mine nurru omaette ja lase teistel toriseda just nii nagu nad tahavad, oskavad, suudavad, saavad ja jaksavad.

See vihasta mind. No pole ju tegelikult mingi põhjus, aga vaat vihastas. Nii väga vihastas, et ma marssisin otsejuunes reipalt siia, arvuti juurde, ja panin kirja kogu oma üüüüüratu pika ja tegusa päeva. Panite te ka tähele kui peenhäälestatud detailine see mõnes mõttes oli? Ma küll märkasin, et kuidas mingid detailid just kodust väljaspool täna eriti esile tikkusid ja oma osa nõudsid.

***

Ma kasvasin üles iivelduse ja pideva näriva peavaluga. Kirjeldasin seda alati kaheksajalana, kes end mu kolba ümber on tugevalt kinni haakinud ja peab plaani mu aju silmakoobaste kaudu kätte saada. Teised arvasid, et ju see valu ikka mu liiga pikast ja paksust patsist pärines. Noh, mul olevat liiga palju juukseid. Mnjah, kui tagumikuni köis mu suure kauplemise peale lõpuks õlgadeni lõigati paaril korral, siis see aitas. Kohe kerge ja hea oli olla. Alguses. Ju see oli usk ja emotsioon. Siis hiilis peavalu tagasi. Iiveldus püsis alati. Ma olin ikka juba päris suur, kui ma sain tunda ka olemist, kus kogu aeg ei iiveldanudki. See oli hea tunne.

See oli aeg, kui keegi ei osanud mõista, et lapsel, see tähendab mul, oli mure. Suur ja ülejõu käiv mure. Ma võisin pealtnäha olla milline tahes, aga ma olin enda sees oma mõtetega lukus. Kui ma poleks saanud pidada päevikut, siis poleks ma kunagi saanud vanemaks kui 15 aastat. Aga ma pidasin päevikut ja sain 16 ja 17 ja 18 ja 19 ja 20 ja noh, ma sain kuidagi ikka suureks kõigist oma lootusetutest ja tumedatest mõtetest hoolimata.

Depressioon on üks kurikaval vintske tegelane. Ma maadlesin temaga aastaid ja 1999., siis kui ma oma esimese lapse kaotasin, andsin iseendale alla. See oli ajajärk, kus ma päriselt ka enam ei tahtnud elada. Ma ei tahtnud mitte midagi tunda. Ma ei tahtnud ärgata. Ma ei tahtnud olla koormaks. Ma ei tahtnud olla ega teha mitte midagi. Nii ma magasin vahelduva eduga 20 tundi ööpäevas ja sõin vaid õuna või pisikese salatiportsu päevas, kui see mulle ette toodi ja söömine sundimiseta võimalikult lihtsaks tehti. Ma olin nii sügaval augus. Kui ma lõpuks tablette närima hakkasin, siis esimestel nädalatel ei juhtunud mitte midagi. Mitu aega hiljem märkasin, et päike hakkas vahel akna taga paistma. Ma ei saanud tablette võttes aru mitte mingist vahest ega muutusest, aga päike tuli välja. Edasi läks olemine talutavaks. Aga see piiripealne kiikumine tahan-ei-taha, jaksan-ei-jaksa, see jäi mänguna mu mõttekoobastesse alati alles. See oli lihtsalt tugevam ja teadlikum ja julgem. Miks? Sest ma olin iseenda sees kord juba ära läinud ja käinud ja see andis mingis mõttes kergendustunde ja teadmise, et tegelikult ma ikkagi tahan elada. Vist. Kui ma jaksan. Suudan. Saan. Kellelgi ees ei ole. See teistele koormaks olemine oli endiselt väga hell teema minu jaoks. Ma ei tahtnud tüli teha ja tundsin ennast süüdi krt teab milles kõiges.

Mõni aasta hiljem oli järgmine pauk. Ülikool sai läbi ja ma tundsin, et ma olen eikeegi. Ma käisin 7 aastat ülikoolis, aga mu haridus, oskused ja teadmised pole Eesti Riigis mitte midagi väärt ja sel hetkel ma Eestist ära minna ei tahtnud. Ometi seal oleksin ma olnud keegi. Ma olin augus, aga olemine oli kuidagi talutavam ja selgem. Kuigi see tumedus kattis mu üleni, ma magasin ja peitsin ennast inimeste ja maailma eest, siis ma jäin kuidagi automaatprogrammil tegutsema ja kinnitasin endale ja maailmale, et ma tean, millal on käes see hetk, et kui mul peaks olema jälle vaja neid kollarohelisi kapsleid, et päike taas välja närida. Ajas läks olemine pisut lihtsamaks.

Paar aastat hiljem käis jälle litakas. Teine laps läks ja minu tahe elada ja olla koos sellega. Ma tegin kõike hästi ettevaatlikult ja ennast säästvalt. Ma istusin esialgu haiguslehel. Käisin poes süüa ostmas mõttega, et KUI see on mu viimane päev, siis ma tahan, et see on tore ja ma ei taha jääda mitte midagi igatsema. Ei sirelite lõhna ega küpsete mandariinide maitset ega midagi muud. Kuidagi jäin ma ikkagi ellu.

Siis sündis Tan ja ükski halb ennasthävitav või minnalaskev mõte ei olnud mulle korraga enam lubatud. Ma tundsin ennast ohutavalt süüdi, kui mõni selline mõte ligi hiilida tahtis. Ma pidin hakkama saama. Iseenda ja lapse ja mittetoimiva suhtega. Ma pidin. Pidin. Pidin. Ja ma sain selle kõigega ebainimlikult hästi hakkama. Kuni selle hetkeni kui Vanc arvas, et nüüd on tema kord siia meie sekka tulla ja kogu mu endakindlus kolinal kildudeks purunes ja ma end kõige kiuste kahe lapse üksikemana maailmale tõestama pidin hakkama.

Need kaks ööd, mis ma haiglas Vancu sündimist ootasin, nende jooksul kirjutasin ma valmis kirjad Tannule, oma vanematele, Vancule, iseendale, juhuks, kui ma ei peaks sellest kõigest välja tulema. Sel hetkel, kui surm päriselt mu silme ees oli, siis ma tahtsin ainult elada. Ma sain aru, kui habras see kõik tegelikult on ja oma laste ja iseenda nimel tahtsin ma elada. Olla. Hakkama saada. Ja läbi ime jäin ma ellu. Vancu jäi ka. Aitäh!

Intensiivis kõiksugu torude ja voolikute all lebades ja arstidele-õdedele kinnitades, et mul on juba täitsa hea olla, millal ometi mind juba lapse juurde lubatakse, lubasin ma endale midagi, mis on hoidnud mind siin kogu mu ülejäänud elu. Ma lubasin endale, et ma olen see, kes ma olen ja tunnen seda, mida tunnen ja teen seda mida teen ja kõike seda ainult nii, kuidas ma suudan, tahan ja jaksan ja õigeks pean. Sest ainult sedasi on asjal olemas minu jaos mõte. Ja ilma mõtteta pole mingit mõtet ju. Lubasin sedagi, et ma ei tapa ennast ära selleks, et ma sel hetkel lihtsalt enam ei jaksa ja veel vähem selleks, et kellelgi teisel oleks minuta lihtsam ja samas ei ela ma selleks, et kellelegi teisel oleks sellest hea meel. Ma elan selleks, et ma tahan nii väga elada ja olgu see vahel kui tahes raske ja keeruline, et silme eest võtab mustaks ja tahaks kõigele tule otsa pista, siis ma tean, et ma saan hakkama ja ronin alati uuesti päikese kätte. See tahe on minus suurem kui mistahes riukalikud kõrvalurked, kuhu vahel toppama jääda ja konutada.

Neil tumedatel hetkedel laske mul lihtsalt olla, ärge tulge mulle rääkima, et naerata ja elu naeratab sulle vastu. Jajah, ma tean seda ise ka, aga vahel ei toimi see üldse sedasi ja vaja ongi vaid rahu ja vaikust ja teadmist, et nii nagu on, on ka hea. Teise mure pisendamine ja sellest randaaliga üle sõitmine ei tee mitte midagi paremaks. Ainult halvemaks. Ärge karake mu tuppa ja kiskuge kardinaid eest ära, sest täna on õues päike. Las ta olla, ma et taha täna sellest võib-olla midagi teada. Pole minu päev. Päike kõrvetab. Vahel tahangi ma olla oma pisikeses koopas ja tekkidest kindluses ja sedasi ongi sel hetkel hea. Mõnel teisel päeval on parem. Kolmandal veel teistmoodi.

Teise inimese muret ei ole vaja enda omaks mõtelda. Aga teadmine, et te olete selle inimese jaoks olemas, on väga suur väärtus. Pole vaja pinnida, et räägi-räägi, hakkab kergem. No ei hakka üldse mitte alati kergem. Hoopis kehvem võib hakata.  See on õhukesel jääl käimine ja lihtsad asjad võivad ka väga valed olla. Tuld võib augus olev inimene võtta mille kõige peale. Ja päris sageli nad ei vaja me abi. Nad ei oska seda vastu võtta ja peavadki oma august ise vaikselt välja ronima. See käib olemise juurde. Ma olen ikka ütelnud neile, kes küsima tulevad, et mida teha, kui keegi parasjagu puhta puntras on, et mina ütleksin sel juhul lihtsalt “ma olen su jaoks olemas”, “ma armastan sind” või saadaks lihtsalt pisikese südamekujutise. Naerune olemine võib olla sel hetkel kurjast. Ma ütleksin midagi lihtsat, selget ja endast lähtuvat. Ja kui selle peale käib plaks vastu sõrmi, siis nii lihtsalt on ja selle peale ei tohi solvuda. See sõnum jääb sinna ikkagi alles ja see loeb. Aktsepteerimine on parim, mida teised kõrvalt teha saavand, kui tunnetus midagi muud ei luba katsetada, mis sel hetkel sobida võiks. Vahel ongi vaja käest kinni võtta ja kinno, kohvikusse ja loomaaeda keegi sikutada. Kõik on tohutult suhteline 🙂

Ja teate, hoolimata hetkeseisust, nii nagu enamus meist, suudan ka mina suurepäraselt kogu selle viitsimatuse ja suutmatuse sahtlisse pista kodust väljas ja vajadusel. Autopiloot toimib suurepäraselt. Mu tahtejõud on suurem kui ma ise. Ja maskid toimivad. Need aitavad kehvemad hetked pehmelt üle elada. Ei, mitte teesklus, mäletate, isekalt iseenda suhtes aus olles saan ma vaid elada, seega mask on lihtsalt mask, mille taha peita oma selle hetke jõupuudus ja just selle hetke suutmatus, mida teistel ei ole vaja teada. Haletsus ja sõge appitormamine, et teise probleeme ise lahendada, on kõige hirmsamad asjad vist üldse.

Aga selle tahtejõuga on selline lugu, et see on ideaalseim vahend iseenda ribastamiseks. See on selline tasakaaluküsimus. Kui keegi midagi palub, siis on nii lihtne end kokku võtta ja appi tõtata. Aga kui endal on midagi hädavajalikku vaja ära teha, siis on aeg kummist ja suutmatust miinus kümme pügalat. Seepärast on vahel nii hea lihtsalt olla laisk ja lohe ja tekk üle pea tõmmata ja omaette päev õhtusse saata.

Ma olen nii õnnelik, et mu ümber on inimesed, kes mõistavad. Ja mina mõistan neid, sest me oleme neis asjus äärmiselt sarnased. Mõistame ka sõnadeta. See annab selle sooja ja kindla tunde, tulukese pimedasse öösse, et tegelikult ei ole sa oma koormate all üldse üksi. Ja mul on tohutult hea meel, et siin olete ka teie, kellele pimedatel öötundidel selliseid lugusid rääkida. See aitab ka olla mina ise.

Ma ei ütle et homme on parem päev, sest tegelikult polnud ju tänasel ka midagi viga. See oli lihtsalt üks täiesti tavaline päev. Ja võib-olla saan ma homme lõpuks isegi selle paganama pesu pestud. Ja nüüd lähen kähku veel koeraga õue ja siis palju parema tundega magama. Öö on turvaliselt tume.

Järgmise korrani!

Head ööd ja värvilisi unesid teile! 🙂

 

***

Kui ma kell neli hommikul voodisse poen, teeb Andreas silmad lahti. Räägin talle kähku oma kirjasaanud loost ja sellest, kuidas Tan “veini” kauples ja kuidagi jõuame me oma jutujärjega selleni, et Andreas tühjendas lapsena külaliste klaasidest alkoholijääke, kui viimased olid lahkunud.

“Hee, ei ole võimalik! Ma tegin pisikesena just seda sama! Ema on alati rääkinud, kuidas nad külalisi uksele läksid saatma ja mina samal ajal kõik klaasipõhjad tühjaks kummutasin. Valimatult, aga eks see enamasti üks magus kleepekakraam oli. Mina jõin alkoholi, mu õde valis hiljem kohvilõpud. Me oleme sinuga ikka nii sarnased,” itsitan  ma magusalt.

“Vaata, kallis… erinevalt sinust… elasin mina… restoranis,” teatab Andreas võidukalt.

Ja me naerame nii, et on ime, et poisid ei ärka. Selgub, et kõige toredam olla olnudpulmapidude ja muude suuremate ürituste järgselt saalis korralik puhastus teha. Seda tuli ette kindlasti paar korda nädalas. Ta oli siis 2-3-4aastane ja ta ema oli korralikult ahastuses olnud, kui teda laudade juures takistada püüdis. Ma täiesti usun seda. Panen selle mõtte kähku kirja ja jagan FBs sõpradega. Kell lööb pooltundi. Kell on pool viis hommikul.

Panen silmad kinni ja kujutan endale pisikest klaasipõhjadega nihverdavat Andreast ja tema lapiga õhus vehkivat hellalt möirgavat ema endale ette. See on kõigest hoolimata hirmus naljakas.

Me oleme ikka nii normaalsed.

Kõik ei sobi lasteaeda

Mitu inimest on teile või teie lähedastele nii palju liiga teinud, et te enam ei suuda seda taluda? Mitme inimese puhul olete te sisimas vähemalt mõtelnud, et ta võiks olla kusagil kaugel-kaugel, üldse mitte olemas olla ja see kogemus teiega juhtumata?

Minu elus mõned sellised isendid siiski on, kelle käitumisega mul on liiga raske iseenda sees leppida olnud. Kui tagasi vaadata, siis kas need kogemused nüüd vajalikud olid, aga õppetunnina harivad kindlasti. Sellised silmaringi laiendavad ja iseennast avardavad ja tundma õpetavad küll. Aga sellel hetkel abituna kõige sees olles… läks minu sees üks kord midagi nii katki, et ma enam ei saanud tegevusetult passida ja lasta ebaõiglusel vohada. Suvalisest “Statoili stardika”-lööpimisest kasvas asi välja selleni, et ma kodust kapilt grillimiseks ostetud süütevedeliku kingipakki pistsin ja selle parimate soovidega (ilma igasuguse irooniata) ühele inimesele kinkisin, et meie vahel kõik sillad igaveseks maha põleksid.

See on lugu sellest, kuidas ma pea kuus aastat tagasi, Tannu lasteaia lõpetamisel, nurkaaetuna muutusin selleks, keda minust oodati – lasteaia jaoks vastikult talumatuks lapsevanemaks. Ja kuna mul enam midagi kaotada polnud ja keegi mind nagunii ei kuulanud, siis tegingi seda, mida mina sel hetkel õigeks pidasid. Kindlasti oleks saanud ka muudmoodi, aga okas torkis veel liiga valusalt.

Selle loo jooksul saate endalt küsida ja mulle ka rääkida, mida ja kas üldse teie sarnases olukorras teinud oleksite. Kannataja rollis, kannataja lähedase rollis, pealtvaataja rollis. Teil on tuline õigus mu teguviis hukka mõista, kui te sedasi tunnete. Võtan omaks ja elan rahus edasi.

***

Sellest päevast, kui minu lugu sõgedalt ahistavast lastekaitseametnikust SIIN blogis on olemas olnud, on möödas mõned päevad üle aasta. FB tuletas seda mulle meelde hommikul, millele eelnenud õhtul olin ma failide seast välja otsinud ühe vana saatmata kirja. See oli kokkuvõtte, mille pidin saatma Tannu lasteaiarühma lapsevanematele enne lõpupidu, et nad teaksid, mis viimase pooleteise aasta jooksul tegelikult kaadri taga toimunud oli. Kirja selleks, et selgitada, miks nad olid mõnedki korrad tunnistajateks ärevatele hetkedele rühma riietusruumis ja miks kaks õpetajat tükk aega enam koos ei tegutsenud ja kuhu kadusid laste poolt väga armastatud õpetaja abid. Kirjutasin sellestki, et kolme ampsu reegel vajab kõigi vanemate poolt koos põhjalikumat läbiarutlemist, et kõik üheselt asjast aru saaksid. Kirjutasin veel paljust muustki, aga ainult enda parima sõbra, Älini, huvides, kes oli üks Tannu õpetajatest – sel hetlel oli vaja veel läbi viia lasteaia lõpupidu – jätsin ma selle kirja sel hetkel postitamata. Hiljem tundus kirja saatmine vanematele ebaoluline, lasteaed oli läbi ja igaüks läinud oma teed. Aga minule, Älinile ja kõigile neile, kel on vaja Tannut paremini mõista, on oluline teada, mis tegelikult juhtus.

Meie pere jaoks sai kõik alguse pea seitse pikka aastat tagasi keelan-käsin-poon-ja-lasen-ja-kui-tahan-siis-võtan-lapsed-sinult-ära-kah- lastekaitseametnikust. Too ametnik käivitas meie eludes kaugeleulatuvad protsessid ja suunas meid soovitud rajalt kõrvale. Tema ähvardused olid nii valed ja üle võlli ja tema suhtumine oli nii vale ja üle võlli ja minu pähe ei mahu siiani, kuidas selline ametnik üldse sai oma tööd teha ja sedasi tegutseda. Oli ta tõesti nii kaval, et mängis kõik üle? Kelle jaoks tal mu lapsi ikkagi vaja oli?

Varjud püsivad ja armid kisuvad, sest see inimene oli see, kes käivitas oma sõrmenipsuga meie pere jaoks õudusteahela. Külvas hirmu, tegi haiget ja rikkus ära midagi kõige väärtuslikumat – minu laste lapsepõlve, kooliminemise ja nagu näha, siis vähemalt ühe jaoks ka suure osa edasisest elust. Ja seda vaid seepärast, et ma julgesin teistmoodi, temast erinevalt ja tema arvates väga valesti, arvata. Ega ma ju ise enda lapsi juhtumisi ei tundnud? Ega minu arvamus ei olnud ometi kantud teadmisest ja sisemisest veendumusest, et just nii oleks minu lastele parem olnud? Minu arvamus neist maailma asjadest, laste kasvamisest ja kasvatamisest, vanemlusest ja lihtsalt elamisest ei ühtinud ega hakka iial ühtima tema omaga. Sellegi poolest puudus temal voli sellisel määral meie ellu sekkuda ja kõigest oma randaaliga hoolimatult üle sõita.

Sellest, kuidas ma olin üksikemana tema surve all sunnitud oma lapsed lasteaeda saatma, kirjutasin ma juba lastekaitse loos. Nii väga kui ma ka soovisin, et see lastekaitse-teema läheks meist mööda ja kaoks kähku igavikku, oli see ometi lumepall, mis sulamise asemel hoopis kasvas ja kasvas.

Tannu lasteaiasaaga oli selles loos esimene ja üks raskemaid, sest siis polnud ma kõigeks selleks veel valmis. Lastekaitseametniku käitumine ja sekkumine jättis meie kõigi ellu valusalt sügava pitseri. Teise surus sinna kõrvale Tannu lasteaiaõpetaja nr 2. Nimetagem teda järgnevas loos õpetajaks nr 2.

***

Kuna mu sõprusringkonnas on samapalju õdesid kui õpetajad, iseäranis lasteaiaõpetajaid, siis neid puudutavad teemad lipsavad mu silme eest läbi pidevalt. Viimasel ajal on palju teemaks tulnud, kuidas lapsed on nii kasvatamata ja lapsevanemad on nii kurjad ja mõistmatud ja teevad õpetajatele hirmsasti liiga. Ma olen kuulnud sõpradelt ja lugenud uskumatuid lugusid, kuidas vanemad on julgenud õpetajatele peale karata, õiendada, imeasju nõudnud ja eeldanud, et neid vallandatakse absurdsete ja täiesti tühiste asjade pärast. Seda enam tundub meie endi lugu selles valguses eriti jube ja masendav. Muide, õena lastehaiglas lubas kord üks ema meid kõiki ära tappa, kui asjad pole nii või naa. Inimesi on igasuguseid, eksju. Kui vanem on liimist lahti või rahulolematu, siis võib sellel olla miljon põhjust, lausrumalus nende seas, aga õde peab jääma professionaalseks ja alati toetavaks. Sama käib ka õpetaja kohta.

Miskipärast kiputakse neis vanemaid siunavates artiklites unustama ära, et ka õpetajad inimesed. Tavalised inimesed, oma tugevate ja nõrkade külgedega, oma suutmatuste ja pahedega. On ka sellised, kes pole lastele kaugeltki mitte head eeskujud ja kolleegidele parimad partnerid. Aga nad on, sest õpetajate järjekorda ukse taga pole. Erinevalt laste omast.

Veel enne, kui ma Tannu koolikadalipuni jõuan, Vancu lugu te juba teate, räägin ma teile sellest, kuidas Tan poolteist aastat lasteaias üritas käia. See lugu siin räägib sellest, kuidas laps inetult lasteaiatöötajate omavaheliste klaarimiste vahele jäi.

Kui sind sunnitakse peaga vastu seina jooksma ikka ja jälle ja sel hetkel ei valitse sinu maailmas kübetki õiglust, keegi ei kuula sind, keegi ei usu sind, aga kummardatakse ikka veel väärastunud ebajumala poole, siis mis oleks parem – kas karjuda sõnatult välja oma valus arvamus või panna endale pael kaela? Esimene neist ajab muidugi sellesama maailma vahutama ja minestusse langema – issand milline kohutav lapsevanem! Teine oleks neile liiga lihtne lahendus, mida ma neile kinkida ei kavatsenud. Mitte et see kõik mind üle kõigi servade ei tahtnud lükata.

Meil kõigil on kusagil inimliku ja ka ebainimliku taluvuse piir. Kogu selle jama sees sai minu leplik meel lõpuks nii otsa, et ma enam ei saanud vaikides passida ja unistada, et miski ise ennast parandama hakkab. Ma ei oota enam vabandusi ja selgitusi. Nende ootamise aeg sai otsa. Aga arvestades tehtud kahju minu lastele, minule ja Älinile, pean ma selle loo lihtsalt ära rääkima. Kui palju on tegelikult veel neid, kes sarnaste muredega üksi on ja kannatavad? Aga olgu, alustame algusest.

***

Tan tegi oma elu esimesed lasteaiakatsetused 2011. aasta jaanuaris. Ta oli Äliniga pisikesest peale tuttav ja tundis end temaga koos julgelt. Tundes Älinit, oli tema minu kui lasteaiavastase jaoks mu lapsele kõige imelisem kasvataja, keda soovida. Pealegi oli ka lastead, kus Älin töötas, meie ühiste käsitöö ettevõtmiste läbi Tannule tuttav ja seega võimalikke stressifaktoreid lapse jaoks vähem, kui kuhu iganes mujal teda saates.

Alustasime sellest, et Älin rääkis juhatajale oma sõbra ehk siis minu lapsest ja sai loa, et Tan võib nimekirja kuulumata käia lasteaias katsetamas ja mängimas. Kui lapsele sobib, siis ajame paberid ka korda.

Lasteaeda mineku suutsime me Äliniga Tannu jaoks põnevaks teha. See oli võimalus teiste samavanade lastega koos mängida ja tegutseda. See osa lasteaiaskäimisest talle meeldis. Ta oli seltsiv, polnud konfliktne, aga kõik see muu kolhoosivärk talle ei istunud – koossöömine, koospissimine, koosmagamine ja kõik need muud kohustuslikud koostegemised. Ma sain lapsest väga aru, see kõik ei meeldi mulle ka ja ma ei näinud sisimas kunagi ühtegi põhjust, miks ta peaks lasteaias käima rohkemaks kui teiste lastega mängimas ja suhtlemas. Mina istusin ju kodus ja nii palju asju jäi meil sellepärast koos tegemata sel ajal, kui ta seal kõike ebaolulist koos pidi tegema. Jah, ma saan kenasti aru, et sedasi lasteaed toimib ja nii on seda mugav hallata, aga lasteaed on töötavate laste vanematele, kel pole ühtegi muud võimalust oma last töötamise ajaks järelvalega kohta jätta. Kuigi mulle endale lapsena meeldis lasteaias käia, siis pole see lapse vajadus. See on vanema oma. Ja minul seda vajadust, et mu lapsed peaksid lasteaias käima, ei olnud, sest mul oli võimalus lastega kodus olla. Selgitada lapsele, miks tema peab korraga lasteaias käima, kui talle seal tegelikult ei meeldi, oli keeruline. Lasteaed ei olnud tema vajadus. Võimalusi teiste lastega koos mängida oli tal mitmeid ka väljaspool lasteaeda.

Kõik oli tore, aga ometi ei olnud see piisav me lastekaitsetädile… kes samal ajal tegi lasteaeda järelpärimise, kas laps ikka käib lasteaias regulaarselt, kuidas riides käib, kuidas sööb jms. Lasteaia juhataja otsis mu veel samal päeval üles, et mulle sellest rääkida. Ta tundis muret, kas meiega on kõik ikka korras ja mu lugu kuuldes vangutas vaid pead, et kuidas ometi nii saab. Ta kinnitas, et tema ei näe meie osas probleeme ja kirjutabki sellise vastuse, et kõik on korras ja hästi.

Olgem ausad, selline minu selja taga asjade sorkimine lastekaitseametniku poolt ärritas mind tugevalt. Kas see inimene ometi endale aru ei andnud, kuidas sellised asjad inimsuhteid ja suhtumisi kujundavad, moonutavad ja pingestavad? Või seda ta sooviski? Ma mõistan, et ma poleks tema järelpärimisest kunagi pidanud teada saama. Aga näed, sain, sest juhataja rääkis.

Sügis 2011

Suvi sai läbi. Lastekaitsetädi surve endale sobiv stsenaarium läbi suruda ja minu hirm tema ähvarduste ees, et kui ma lapsi lasteaeda ei saada ja ise tööle ei lähe, et saada ravikindlustus, siis võtab ta mu lapsed ära ja leiab neile parema pere, oli nii põrmustav, et kokkuleppel enda emaga läksin ma sügisel uuesti kooli. Päevasesse õppesse. Mul oli plaan sinna kooli minna nagunii, aga tahtsin oodata, kuni Vancu ka kooliks valmis küpseb. Lastekaitseametniku ähvarduste hirmus ei saanud ma enam oodata. Kool ei olnud küll see, mida tema eeldas, aga mul oli korraga olemas kehtiv Haigekassa kindlustus. Samas tähendas see ka seda, et mu mõlemad lapsed läksid lasteaeda. Et kõik oleks lastekaitse jaoks eeskujulik, läksin ma mõni nädal hiljem ka veel tööle.

Ma olin omalt poolt täitnud kõik ametniku seatud kriteeriumid… ja ometi selgus sügisel, et seesama lastekaitsetädi, minuga kordagi kontakteerumata, tegi jälle minu laste kohta järelpärimisi lasteaeda. Siis oli asjasse kaasatud lisaks juhatajatele juba kahe rühma õpetajaid, kellest osad asja taustast midagi ei teadnud ja võisid teha omi järeldusi just nii nagu fantaasia võttis. Jutt levis maja peal nagu kulutuli ja märk jäi paratamatult külge.

Lastekaitsetädi kordas oma tegevust. Minuga ei võtnud ta ise enam rohkem kordagi ühendust. Mille alusel ta mu laste järel nuhkis? On kusagil minu teadmata olemas seadus, mis kohustab lapsi lasteaias käima, millest mina ei tea? Mis õigusega ta sedasi meie elus tuhnis? Kes andis talle selleks volitused? Ta pidi ometi mõistma ka asja teist poolt, kuidas tema tülitamine loob kuvandi meie perest ja mida see endaga kaasa toob. Või tegi ta seda meelega, et minu olemist õõnestada? On ju ometi ilmne, et kui lastekaitse tunneb pere ja laste vastu huvi, siis on asi kuidagi mäda. See on õhku paisatud sõnum, mille iga normaalne tavamõtlemisega inimene sellest saab – järelikult vajavad lapsed kaitset. Aga miks? Kelle eest? Mis on valesti? Ma ju lootsin, et see on vaid üks ametnik, tema ogar agarus või suutmatus keskenduda õigetele asjadele ja mõista või pigem tahtmatus tegeleda tõsisemate juhtudega? Igal juhul oli see teema, mis mulle väga haiget tegi. Hiljem selgus, et see teema oli muuhulgas ka heaks kasvulavaks mõne inimese peas oma teooriate loomisel Tannust, kui ühest pahast lapsest ja minust kui ühest eriti võimatust lapsevanemast. Hingasin sisse-välja, naeratasin ja kannatasin vaikselt ära. Ma ju nägin, kuidas nad vahtisid ja olin kursis, millest sosistati. Veel üks üksikemade koormatest, mida tugevamaks saamise hinnaga kanda?

***
Kuna Tan oli alati olnud tasakaalukas laps, kes oli asjalik ja varaküps, kohusetundlik ja püüdlik, laps, kes seltsis kergesti, oli leplik, sõnakuulelik, hoolis kaaslastest, ise tüli ei norinud ja oskas kodust väljas üldiselt sobivalt käituda, siis tema lasteaiaskäimise pärast ma sügisel enam ei muretsenud – rühm ja õpetajaid olid tuttavad, rutiinid selged. Püsis muidugi lapse ebamugavustunne lõunase voodissesundimise suhtes ja kui hea semu enam sügisest hommikueinet lasteaias ei söönud vaid kohale saabudes kohe mängima suundus, siis ei tahtnud ka tema enam korraga hommikust süüa. Esialgu jäi see probleem vaid lasteaeda ja mina sellest teadlik ei olnud. Teadsin vaid, et probleemiks on magamine. Tan sai lasteaias hakkama.

Samal ajal nägime me Vancu lasteaeda harjutamisega vett ja vilet. Ühe õpetajaga sujus enamvähem, ta oli ise aktiivne ja sai lapsega suhteliselt kiiresti kontakti ja ka kätte nõksud, kuidas teda ohjata ja kaasata. Teine aga oli loomult näiliselt pehmem ja vaiksem, aga tohutult närviline, kergesti ärrituv ja väga teistmoodi kui esimene. Kuna mina ootasin, et ka tema minu ja mu lapsega suhtleb ja tema suhelda ei soovinud/osanud, siis ilmselgelt tekkis meil teatav suhtumiste konflikt. Tema leidis, et kui ma rõõmsat last üle ukseläve tõsta ei saa, siis peaksin jätma kisava vingerdise tema raudsesse haardesse ja lihtsalt tuimalt minema kõmpima. Alguses karjub, aga küll harjub. Eksole. Et nagu murdub ja lepib? Ühes asjas olin ma veendunud – laps ei pea minust lasteaeda maha jääma rõõmsalt, aga ta peab maha jääma rahulikult ja saama aru, et ta PEAB sinna mõneks ajaks jääma ja ma tulen kindlasti tagasi tema juurde, et koos jälle koju minna.

Ma istusin vahel seal ka tunni, aga ma teadsin, et kui ma korra lahkun nii, et laps jääb trotsides röökima, siis järgmisel korral ma teda sinna enam rahulikult jätta ei saa. Lasteaias käimine ei tohtinud olla lapsest ülesõitmine ja tema mõõtudele mittevastavasse kasti surumine.

Kohanemine tuli raskelt, aga see tuli ja kui ma igal õhtul Vancule vastu minnes rõõmsalt silkava lapse eest leidsin, sai mu süda pisut rohkem rahu tagasi. Aga kui rõõmsale lapsele järgnes valjul häälel vinguv õpetaja, et kõik oli halvasti ja käitumine oli paha ja kõigile tehti liiga ja haiget, siis ühel hetkel sai mu mõõt täis ja palusin lasteaia juhatajalt, kes teemaga jooksvalt kogu aeg kursis oli olnud, et keegi meie vahemeheks hakkab ja me omavahel asjad selgeks saame rääkida, sest mul oli vaja, et laps käib lasteaias ja see ei saanud olla vaid lõputu õudus tema jaoks.

Vestlus toimus ja kuigi ma selleks hetkeks olin juba kursis, et antud õpetajal, kel tegelikult puudus lasteaiaõpetaja ettevalmistus, on inetuid suhtlemisprobleeme olnud ka teiste lapsevanemate ja kaastöötajatega läbi aastate, siis väga lootusrikas ma ei olnud. Aga meie vestlus laabus üllatavalt meeldivalt ja pärast seda oli õhk tükiks ajaks klaar. Üdini halbade lasteaiapäevade sekka hakkas ka Vancu õpetajate silmis siginema justnagu häid päevi. Mitte ükski vanem ei talu pidevat kriitikat enda ja oma lapse aadressil. Eriti, kui see ei ole õigustatud ja paljuski on õpetaja enda suhtumise, viitsimise või suutmatuse vili. Alles palju hiljem selgus, mis seal seal rühmas tegelikult toimus ja kuidas Vanc enamuse päevadest paha-lapse-toolil kössitas, aga seda suudeti minu jaoks võltsi naeratusega varjata ja ma uskusin, et ju siis ongi asi paranenud.

Jaanuar 2012

Aasta alguses olin ma ise nädalajagu päevi selles samas lasteaias terve lapse õenduse vaatluspraktikal. Lasteaia igapäevaelu avanes minu jaoks avaras valguses ja see oli nii tore. Iga päev olin ma erinevas rühmas ja nägin nädala jooksul ära kõik erinevad vanuserühmad. Mul oli suurepärane võimalus tunnetada rühmade sisekliimat ja näha erinevate õpetajate ja abide lähenemisi, seda, kuidas nad käitusid lastega, kuidas neid suunasid ja toetasid ja milliseid tegevusi läbi viisid. Iga rühm oli isemoodi ja see minu praktika just huvitavaks tegigi.

Selles lasteaias töötab nii palju imelisi õpetajaid, kes on oma elu ja töö pühendanud sellele, et laste elu enne kooli oleks nende kätes igati täisväärtuslik. Vaimustust varjamata rääkisin sellest ka lasteaia juhatajale ja kirjeldasin seda ka enda praktika tagasisides koolile. Boonusena sain ma praktika jooksul tuttavamaks ka oma isiklike laste lasteaia teiste töötajatega ja see tekitas minus sooja ja turvalise tunde.

Sissejuhatavas loengus, mille viis läbi lasteaia juhataja ise, rääkis ta meile kodukorrast ja enda lasteaiast laiemalt. Söömise punkti all rääkis ta kolme ampsu reeglist, mis peaks lapsi innustama proovima uusi asju ja ka sellest, et kindlasti peab olema välistatud igasugune sundimine. Sama käis ka magamise kohta. Kui laps ei soovi magada, siis ta ei pea magama, aga ta peab vaikselt voodis püsima, et ta magajaid ei segaks. Selleks ajaks, kui laps vaikselt voodis ärkvel on, on talle lubatud pakkuda alternatiivseid tegevusi näiteks raamatute vaatamine. See oli info, mis pani mu silmad särama. See oli kinnitus, et Tannu jaoks ei tohiks lastaias käimisel olla rohkem enam ühtegi hapumat kohta – ta ei pea kõike sööma, piisab, kui maitseb ja ta ei pea magama, piisab, kui ta vaikselt püsib. Vaikse tegevuse leidmine talle ei olnud eriline pähkel. Sellest teadmisest vaimustununa rääkisin ma ühel hommikul rühmaruumi ees sellest ka õpetajale nr 2. Ta noogutas minuga kaasa ega vaielnud vastu.

Kuna me jõudsime mu praktika ajal lasteaeda lastega koos igal hommikul varem, kui minu praktikapäevad algasid, siis palusin ma luba, sain selle ja tegin need pool tunnikest kahel hommikul parajaks koridoris passimise asemel Tannu rühmas. Tan ei teinud minu kohalviibimisest välja, samas oli mul oluline ennast Vancu eest peita, kes ei teadnud lõpuni, et ma seal lasteaias oma praktikat üldse tegin, sest muidu oleks see ebavajaliku draamaga lõppenud.

Tannu rühmas oli istumiseks mõnus diivan ja olemas ka internet. Kasutasin aega kasulikult praktikapäevikut täites. Ei seganud mina ümbrust, ega ümbrus mind. Tan mängis teistega minu nägemisulatusest väljas ja söögiaja alguseks sättisin ma end juba vastavasse praktikarühma minema.

Teisel korral katkestas mu tegevuse enne hommikusöögi algust õpetaja nr 2, kes käed puusas mu ees seisis ja teatas kiledal häälel, et mul oleks nüüd küll aeg lahkuda. Kuigi ta ise oli mulle lahkelt andnud loa rühmaruumis praktikapäeva alguseni viibida. Korjasin oma kaks asja kokku ja sättisin end minema. Tan imbus kisa peale mu juurde ja hakkas kauplema, et tema ei taha hommikusööki süüa. Selgitasin lapsele, et kuna ta pole hommikul kodus veel söönud, siis igal juhul peaks ta vähemalt toitu maitsma ja läksin vaikselt oma teed. Rohkem ma sinna rühmaruumi õpetaja nr 2 päevadel ei sisenenud ja maruägeda esmaabitunni viisin selle rühma lastega läbi Älini päeval.

Kokkuvõttes oli mul ülivahva praktika.

Jaanuaris oli Tan mõnda aega tõbine ja nii jäi ka Vancu minuga koju. Kui nad uuesti lasteaeda läksid hakkasid probleemid kasvama.

Tan rääkis, et õpetaja nr 2 sunnib teda sööma asju, mida ta ei söö. Mitte maitsma, vaid taldrikut tühjaks sööma. Ta riidleb kõva häälega ja kui Tan ei söö, siis magustoitu ta ei saa. Samas mitte kõik lapsed ei pidanud toitu maitsma ja taldrikuid tühjaks sööma… Ta rääkis ka, kuidas antud õpetaja sunnib teda magama, kuigi jutt on kogu aeg olnud, et magama ei pea, peab lihtsalt voodis püsima. Neid probleeme ei esinenud kunagi Älini päevadel. Ma teadsin, et seal rühmas on ennegi unetutel lubatud vaikse tunni ajal raamatuid uurida ja see, et ta vaikselt voodis peab püsima oli täiesti ok. Nii talle kui mulle. Ja ka vetsu ei luba õpetaja tal vaikselt uneajal minna. Ometi oli ta laps, kellel oli vetsuskäimine kodust väljaspool alati keeruline olnud, mis poisslaste puhul on eakohaselt täiesti ok veel ja see info ja palve olid ka lapse andmetega ankeedis kirjas. No et kui laps soovib vetsu minna, mida ta soovis harva, et sellel mingil juhul takistust ei tehtaks ja samas sellele kuidagi eriliselt tähelepanu ei pööratakse et vältida ärevuse süvenemist.

Äliniga suhtlesin ma regulaarselt ja olin Tannu iga liigutusega lasteaias kursis. Oli keerulisemaid hetki, aga need leidsid alati lahenduse. Õpetaja nr 2 päevadel oli olukord lapse jaoks aga üsna väljakannatamatu. Tannu jaoks oli kõige suurem probleem hommikueine söömine, sest sõber ei söönud seda ja lõunauni, kus ta kindlasti magama pidi. Ta oli laps, kes lõunaund kodus ei maganud juba aastaselt. Magaski öösel 12-13 tundi jutti ja nii oli väga hea. Kui ta kogemata suikus ka pooleks tunniks kesest päeva, siis istusin ma temaga 2-3ni öösel üleval. Ei aitäh, see polnud ka ok. Lasteaia viimases rühmas käies oli ta juba kuue ja poole aastane. Kui ta lasteaiapäevadel magama sunniti, siis kodus istus ta unetult üleval julgelt üle südaöö ja teda 6:30 hommikul äratada, et me graafikutes püsiks, oli õudusunenägu meie kõigi jaoks. See olukord lihtsalt ei sobinud.

Õpetaja nr 2 muidugi arvas, et kõiges olen süüdi mina ja minu praktika, see kuidas ma nuhkisin (?) ja see, et ma sedasi Tannu rühmas neil kahel päeval pool tunnikest istusin. Ta ei hoidnud enda arvamust vaka all ja käis kuulutas seda üle maja.

Mõne hommikuga kasvas hommikusöögiprobleem hommikusöögisõjaks ja lõunaune asemel alternatiivse tegevuse palumine ennekuulmatuks teistele eelistamiseks. Ei aidanud see, et ma kannatlikult selgitasin, et hommikusöögiprobleemi ei ole kuidagi tekitanud mina vaid see sai alguse juba õppeaasta alguses ehk mitu kuud varem ja tulenes sellest, et kõik lapsed enam hommikust ei söönud ja neil lubati söömise ajal vabalt mängida. Kui lapsel on valida mängimise ja mittemaitsva pudru sundsöömise vahel, siis ei tea, kumba ta eelistab? Ja lõunaune ajal voodis vaikselt püsimine oli minust ülbe erandite nõudmine, mis rühma korraldusega ei ühtinud! Ometi oli selles rühmas peale tema veel mitu mittemagajat ja seda teadis suurepäraselt ka õpetaja nr 2. Aga oma pingeid, mille algpõhjust ma sel hetkel veel läbi ei suutnud hammustada, elas ta minu ja Tannu peal välja ja ühtlasi sain ma teiste lapsevanemate ja laste kuuldes korduvalt võtta, kuidas õpetaja Älin ehk “minu suur sõbranna ainult minu lapsele ennekuulmatult eeliseid võimaldab!”

Seda, kui professionaalne õpetaja nr 2 oli, noh, see on iseküsimus, aga seda, et Älini oma tööd professionaalselt teeb, seda ma teadsin ja see, et keegi selles kahelda julges, see ärritas mind sügavalt. Meie sõbrasuhe ei puutund mitte iial asjasse, kui asi puudutas tema tööd rühmas, suhteid ja tegemisi paarilisega ja rühma lastega… Aga see info läks kurtidele kõrvadele.

Kõigi nende koridori-/rühmaukse „vestluste“ tunnistajaks oli ka Tan, keda mul nende rünnakute eest kaitsta ei õnnestunud. Iga päevaga kleepus ta üha enam minu külge lootuses, et ma ta hommikusöögist ja lõunaunest päästan. Ma ei päästnud, sest ma pidin koolis või tööl olema ja süda tilkumas verd ta ikkagi lasteaeda jätma lootes õpetaja inimlikkuse peale. Veel üks laps, kes ei söö hommikust ja veel üks laps, kes ei maga, aga püsib vaikselt voodis, ei ole ju ometi mingi ebanormaalne eelistingimuste nõudmine. Või on?! Huvitav, kuidas Älin ei teinud mitte iial sellest probleemi ühegi lapse puhul? Kuigi õpetaja nr 2 arvates oligi see Älini põhipatt – neid erandeid tegi ta vaid kahele lapsele, üks neist oli Tan. Ja ometi ei tulnud need probleemid meil Äliniga isegi jutuks enne, kui asi liiga kuumaks ennast grillis ja õpetaja nr 2 mulle Älinit igast asendist kiruma ja süüdistama hakkas. Avalikult. Ilmarahva ees.

Asi ei loksunud kuidagi ühtlaselt paika ja kahe õpetaja päevadel oli liiga suur vahe laste jaoks. Ühel hommikul klammerdus Tan füüsiliselt mu jala külge ja puhkes nutma. Õpetajaga nr 2 arvates oli see rumal draama ja mingeid kokkuleppeid temalt oodata oli mõeldamatu. Tema rühmas magavad lõunaund KÕIK lapsed ja nad magavad ka teise õpetajaga. Minu teadmine, et ega ikka ei maga küll ja mõni pole kunagi maganud ja on ka saanud raamatuid lugeda-vaadata, kujunes hoopis selleks, et valetan kas mina või ei pea tema paariline nende omavahelistest kokkulepetest kinni. Samuti said nemad oma paarilisega erinevalt aru lasteaias kehtima hakanud kolme ampsu reeglist – üks võttis seda kui normaalset õppimise protsessi, et uusi asju võiks iga laps maitsta ja proovida, teine leidis, et igast viimasest kui roast tuleb võtta kolm suurt ampsu ja tegelikult on äärmiselt lugupidamatu jätta taldrik tühjaks söömata. Sellele rõhudes sundis ta lapsi nõusid tühjendama. Vahel lisati lapsele ka soovimatult lisaports, kui õpetaja arvas, et esimene polnud piisav. Kui laps lõunasööki täielikult ära ei söönud, siis magustoitu ta ei saanud, see pandi kapile õhtut ootama. Vahel lahkus laps lasteaiast enne, kui talle võimaldati magustoidu söömine, mis selleks hetkeks oli päris kindlasti serveerimiseks ebasobivas olekus.

Oluline vahe kahe õpetaja vahel, mida ma teadsin, oli see, et üks neist ei söö valimatult kõike ja poleks ka ise eluilmas valmis maitsma kolme ampsu roast, mida ta ilmselgelt süüa ei soovi. Teine aga sõi valimatult kõike ega mõistnud, et inimesed on erinevad ja kõik ei söö kõike ka surmaähvardusel. Õpetajate erinev kolme ampsu reegli tõlgendamine oli ärritav. Või noh, õpetaja nr 2 laste söömasundimine ja toiduga karistamine oli ärritav. Älin sai asjast aru nii nagu mina – uusi maitseid on lastele põnev tutvustada ja tal oli hea meel, kui mõni lastest midagi uut katsetas ja see talle ka meeldima hakkas. Õpetaja nr 2 aga muutis kolme ampsu reegli ahistavaks ja alandavaks sundsöömiseks, mis mulle, kui emale, tervishoiutöötajale ja ka lihtsalt terve mõistusega inimesele oli absoluutselt vastuvõetamatu teades, mida see endaga kaasa võib tuua ja kui kuritahtlik selline teguviis tegelikult on.

Nähes, et õpetaja nr 2 ei ole valmis koostööks ja ta ei hooli sellest, mida tema ametijuhend talle ette näeb, läksin ma lasteaia direktori (kaasajal kutsutakse juhatajaid just sedasi) juurde ja palusin võimalust kirjutada avaldus, et minu lastele kolme ampsu reegel ei kehti ja söömasundimine on minu jaoks rangelt aktsepteerimatu.

Juhataja oli minu sellekohase arvamusega varasemast juba kursis ja oli imestunud, et teema taas päevakorral on ja juba ammu lahendatud pole. Vandus, et kedagi ei sunnita siin lasteaias sööma. Rõhutas, et kolme ampsu reegel sai hoolekogus vastu võetud selleks, et lastele uusi maitseid tutvustada, kuigi tunnistas ka seda, et kui ikka toidu välimus ja lõhn on lapse jaoks eemaletõukavad, siis ega ikka keegi sellisest roast kolme ampsu ei võta küll. Ehk siis juhataja sai asjast väga elutervelt aru. Nii nagu mina ja Älingi.

Samas korrutas juhataja mulle mitmel korral, et pean lapsele selgeks tegema, et magustoit pole põhisöök ja ta peab ka muud sööma. Jah, võib-olla tõesti on see teema keskmise lapse puhul, kes kipub eelistama maiustusi soolasele. Minu selgitused, et Tan eelistab ALATI soolast magusale, läks tema jaoks ühest kõrvast sisse ja teisest välja ja ta korrutas oma magustoidu juttu edasi.

Ilmselgelt oli kogu teema ebamugav ja minu palve kirjutada avaldus, tülikas. Siis jääb ju ametlik jälg ja seda pole vaja? Lahendamise asemel oli eesmärk probleem mahavaibutada?

Selgitasin, et asi on mõnes konkreetses toidus, mis lapsele ei maitse. Teadsin ka nende roogade nimetusi. Juhataja korrutas neid minu järel mitmel korral ja lubas edasi ütelda, et last neid rohkem sööma ei sunnitaks. Selgitasin, et lapsel on söömisega probleem ainult õpetajaga nr 2. Älin pole Tannu söömistes kunagi probleemi näinud, sest enamus asju ta sõi. Ja ka asendajad on alati leidnud söömisel mingi mõlemaid pooli rahuldava lahenduse. Alati leiti päeva jooksul pakutavast lapsele midagi söömiseks ja kõik olid rahul.

Juhatajaga tuli jutuks ka magamine. Ta kinnitas, et teab, et on teisigi, kes lõunaund ei maga ja kokkuleppel vanemaga oli lapsel vaikselt lubatud raamatuid lugeda-vaadata. See ei olnud ka tema meelest mingi eriline kohtlemine, mis oleks kedagi kuidagi riivata võinud. Kes magas, see magas, mitmed ei maganud enam, sest vanus oli lastel juba üsna kooliküps. Arusaadav. Aga mitte õpetaja nr 2 jaoks.

Kõige enam ärritas mind teadmine, et õpetaja nr 2 süüdistas täiesti avalikult Älinit osadele lastele erandite tegemises samal ajal, kui ta ise oli lastel alati vahet teinud ja lapsed sellest ka varjamatult rääkisid. Tal olid kindlad lemmikud, kes said erikohtlemise osaliseks ja seda ühel lasteaiaõpetajal olla ei tohiks. Siililegi selge? See näitas kahjuks taaskord, et enda silma ta palki ei näinud, aga teisele toppis mõnuga pinde silma ja saagis nende kallal mõnuga. Lisaks esinesid tal mäluprobleemid, sest asjad rühmas, millest ta varasemalt ka ise avatult rääkis ja neid kinnitas, muutusid ühel hetkel punnis silmade pööritamiseks ja ohkimiseks, et meie Äliniga kujutame endale asju ette.

Söömisega ei olnud selles rühmas probleeme minu lapsel üksinda, neid oli teistelgi. Vaikseid nurinaid kostus, aga kõik summutati. Vestlusest juhatajaga ei muutunud midagi. See oli hetk, kui me hakkasime võimalusel teadlikumalt vältima õpetaja nr 2 päevi. Aga lapse söömishirm püsis. Aja jooksul õppisin ma lapse huvides valetama ja igal hommikul, kui menüüs oli hommikusöök, mis talle kindlasti ei meeldinud, siis teatasime me ukselt üheskoos, et ta on kodus söönud ja sööb teistega koos hommikust vaid siis, kui tõesti ise huvi tunneb. See klassifitseeriti rämedaks erikohtlemiseks ja minu pirtsakuseks, millele tuli alati nipsakalt vastata ja avalikult stseen teha. Ma ei teinud välja.

Küsisin endalt nende paari varakevadise kuu jooksul korduvalt, mis ometi selle absurdse olukorra tekitas. Kes ja miks mu lapse sellesse tõmbas ja kuidas see kõik minusse puutub?

Rääkisime neil teemadel Äliniga pidevalt, sest ka tema ei suutnud uskuda, et olukord selline on, nagu see parasjagu oli. Ta oli alati arvanud, et tal on tore paariline, jah mõningaste veidrustega, aga tore selline. Eks see alguses tundus ka minule sedasi. Ta oli uus ja ebakindel, erihariduseta sotsiaaltöötaja, kes oli korraks ülikoolis ka psühholoogiat käinud nuusutamas ja lasteaeda tööle tulles saadeti ta kiirkursustele, et ta käigu pealt lasteaedniku ameti ka omandaks. Väga tore, kui inimesel on tahtmist ja pealehakkamist. Alguses tundis ta hirmsasti muret, miks Tan tema päevadel ei käinud, et kas tema pol piisavalt hea, kas ta ei meeldi lapsele jms. Ta tuli sellest minuga ise rääkima, kui oli seda Älinile juba rääkinud. Ta võttis juba siis asju, mis temasse üldse ei puutunud isiklikult ja arvas, et see on isiklikult midagi tema vastu. Ei veennud teda Älini jutt, et selles ei ole midagi tema vastu vaid lihtsalt laps tundis ennast alguses tuttava õpetajaga turvalisemalt ja harjutamiseks oli see parem lahendus nii meie arvates. Sel ajal ei osanud me ohumärke veel lugeda, kuigi tagasi vaadates olid need juba siis olemas. Pikkamööda asendus tema suur ebakindlus näiliselt reipama olemisega.

Sügisest, kui Tan hakkas rohkem lasteaias käima, oli õpetaja nr 2 meile, mulle ja Älinile, ennast hoolega sõbraks sokutanud. Kõik sai alguse sügispeost ja meil polnud selle vastu midagi. Toredaid inimesi ja sõpru pole kunagi liiga palju. Sügistalvel oli ta meiega jupp aega väga kamraadilik. Teietamine muutus loomulikku rada sinatamiseks. Ühel hetkel hakkas ta mulle aga Älinit õrnalt kritiseerima. Kuidas ta ikka seda ja seda valesti teeb. Vaikselt koorus välja, et nende arusamaad asjadest tõepoolest ei klapi. Kohe üldse ei klapi. Älinil oli seda alguses raske mõista. Keeruline tunnistada, sest ta tõepoolest uskus oma paarilisest parimat, aga märgid hakkasid vaikselt rääkima muud keelt. Pinge oli nende kahe vahel õhus ammu enne, kui Älin seda taipas. Aga asjadest ei räägitud. Need vindusid ja hakkasid varakevadel paisu tagant üha jõulisemalt immitsema minu ja Tannu peale valatud viha kaudu.

Lepliku inimesena ei teinud Älin kunagi probleemi sellest, et rühmaruumi ja õppevahendite ettevalmistusega tegeles ta alati üksinda või koos minuga. Vahel istusime me nädalavahetusel tunde rühmaruumis, et asjad korda ja paremaks saaksid. Nii rühmaruumi paigutuses, töölehtede ettevalmistuses kui ka loovtööde vahendite ettevalmistamisel olin ma Älinil abiks käinud juba ammu enne seda, kui Tan lasteaeda läks. Meil klappis Äliniga neis asjus suurepäraselt ja see oli lihtsalt nii äge. Koristades märkasime kord kapi taga laste joonistusi. Ma polnud kade ka, ronisin igasugu imelikesse kohtadesse, laudade alla ja kappide taha ja vetsu ukse siseküljele ja joonistasin pisikesi (kerge vaevaga eemaldatavaid) tegelasi, et lastel ja ka õpetajatel endil nende leidmisest rõõmu oleks ja need tegelased nagu Jonn ja Kõdi ja Pätu ootamatul hetkel ja ootamatus kohas veidi elevust tekitaksid 🙂

Aga kui siseringis said kevade lähenedes nähtavaks selle aasta “anonüümse” töötajate tagasiside tulemused, siis vajus Älin väga ära. Ta ei kommenteerinud mulle muud, kui seda, et meile on liiga tehtud. Ta oli sel ajal väga liimist lahti. Appi tuli juhataja, kes rääkis, kuidas asi on lasteaias nagunii vaalik ja õpetaja nr 2 oma nime varjamata seal kogu kollektiivile kuulutas, kuidas Älin on laisk ja lohakas, õpetaja abi ei kannatanud üldse kriitikat ja tema peab üksinda kogu kolme inimese töö ära tegema ja ilma temata kukuks kogu see rühm kokku. Ahjaa, üritused valmistab ette ja korraldab tema ka täiesti üksinda ilma igasuguse abi ja toeta. Rääkimata mappidest ja lehtedest, mille eest tema ainsana hoolt kannab. Tere tore… Ehk ta pööras kogu asja kõveraks ja kujutas endale ette et tema on Älin? Ma oskasin selle peale vaid ohata, et kust tuleb selline arvamus. Õnneks juhataja teadis Älini tugevaid külgi ja leidis, et selline avalik avaldus teeb talle nagu natuke liiga küll. Eksole. Mul oli älinist kohutavalt kahju.

Lisaks oli õpetaja nr 2 seal tagasisides otseselt mulle omistanud ja suhu toppinud erinevaid süüdistusi enda aadressil, milleks mul sellel hetkel veel nagu põhjustki enda teada ei olnud. Takkajärgi muidugi sobiksid need tema välja käidud arvamused mulle täiesti isegi arvamiseks ja väljaütlemiseks. No näiteks see, et ta on türann. See sõna ei kuulu minu kõnepruuki, aga ju ta nägi ette, et see tulevikus teemaks tuleb. Ja siis väitis ta veel, et ma teda “maja kõige konfliktsemaks õpetajaks olen sõimanud”. Sõimanud? Tema endaga meil ei olnud iial isiksuste tasapinnal ühtegi ütlemist kuni lõpuni välja. Seega, kuidas ma sain teda sõimata? Ei enne, ei hiljem. Ka ei olnud ma midagi sellist lasteaias kuulutanud, et ta miski ületamatult konfliktne inimene oleks. Mul puudus selleks vajadus ja mu laps käis selle inimese rühmas. Ainus, mida ma soovisin, oli see, et kõigil oleks parem ja lasteaiast oleks rohkem rõõmu kui muret ja reegleid ei väärkasutataks. Äliniga ei tulnud meil tema paarilise teema rohkem jutuks kui vaid Tannu käest kuuldud info põhjal, et õpetaja nr 2 teda magama ja sööma sunnib, kuigi reeglid seda keelavad. Ahjaa, seda kurtis õpetaja nr 2 ka seal tagasisides, et lasteaias on liiga palju reegleid. No et reegel on iga asja jaoks. See olevat halb. Ja kinnitas, et talle tegelikult üldse ta töö ei meeldi enam.

Seal samas majasiseses tagasisides pidas ta vajalikuks aga süüdistada mind, kui kohutav ja konfliktne ja eeliseid nõudev lapsevanem ma olen. Kuidas mina kõrvalseisjana üldse antud tagasisidesse puutusin, on mulle siiani segane 🙂

Lisaks probleemidele Äliniga, millest ta tema endaga iial rääkinud ei olnud, ja etteheidetega õptaja abidele ja minule, millest ta seal tagasisidet andes lahmis nagu vanakurat, oli tal eriliselt hambus see, et ma oma koolipraktika ajal viibisin lasteaias erinevates rühmades ja suhtlesin oma praktika huvides ka töötajatega. Tema teadis kindlalt, et ma üldse oma parktikaga ei tegelenud vaid ainult nuhkisin ja luurasin. Tema süüdistused ja paanika tundusid nii jaburad, aga sellel oli tegelikult põhjus, sest jah, ma sain majas liikudes liiga palju teada. Tahtmatult. Ma sattusin kokku inimesega, kellele ta juba varem oli kurja teinud.

Tannu 1,5 aastase hõreda lasteaiakarjääri jooksul jõudis ta rühmast välja süüa kaks õpetaja abi. Kaks väga toredat ja armsat inimest, kes lastele ja Älinile mõlemad väga meeldisid. Ühe lugu tean ma kaudselt. Teadsin juhataja suu läbi, et ta lahkus sellest lasteaiast pärast ebameeldivaid kogemusi. Teine neist aga rääkis mulle seda ise ja otse mu praktikapäeval pisikeste rühmas, kus ta sel hetkel töötas, kuidas õpetaja nr 2 temaga kogu aeg õiendas, et ta laste peale ei karju ja häält ei tõsta. No et on liiga pehme lastega ja see ei sobi mitte. Ta rääkis, kuidas ta teda ka ise kartis, sest õpetaja nr 2 oli alati kuri. Laia naeratusega saadeti vanemad hommikul teele ja siis paljastus tõeline tigedus. Ta rääkis, kuidas ta vahel pissile paluvaid lapsi salaja lõunaune ajal vetsu aitas, kui õpetajat ruumis ei olnud, idas luuret ja teadis, millega ta riskib, kui see välja tuleb. Too õpetaja abi oli nii teisest puust inimene. Ei, mitte susserdis ega erandeid tegev, vaid inimesena inimene. Empaatiline nagu me seda kõik lasteaiatöötajatel eeldame. Tannule meeldis ta väga ja ta oli paljude laste jaoks oma malbuse ja vaikse positiivsusega õpetaja nr 2 päevadel tugisambaks ja päästerõngaks. Õpetaja nr 2 käis ja ussitas ringi ja tema lahkus teise rühma, sest sellises õhkkonnas ei olnud tal võimalik enam oma tööd jätkata. Aga lapsed jäid. Vaikivateks kannatajateks. Mulle tundus see lugu uskumatu, aga selle taga pidi olema midagi. Siis me veel ei tundnud õpetaja nr 2 tõelist palet…

Aga selles samas tagasiside lehes, ja muidu ka, oli õpetaja nr 2 jaoks ikka kõige suurem ja ületamatum probleem minu sõprus Äliniga. Me olime sõbrad ammuilma enne seda, kui Tan tema rühma läks. See oli teada juhtkonnale ja see ei olnud mitte kunagi probleem. Me oleme ka lugematutes muudes olukordades alati professionaalseks jäänud ja koos tulnud läbi millest kõigest, millest enamus inimesi ka õudusunenägusid näha ei oska, aga õpetaja nr 2 jaoks oli probleem see, et tal oli selline paariline ja see, et mina olin tema sõber. Ta kujutas endale ette mida iganes. Vahendeid valimata tahtis ta Älinile ära teha. Läbi minu, läbi Tannu, läbi oma suure suu.

Meie sõprus Äliniga oli kohe nii suur probleem, et seda tuli hakata kangutama. Pesueht kadedus? Väiklane armukadedus? Me ei tõrjunud teda kordagi, aga ta tundis end tõrjutuna. Ta tõmbus aasta alguses ise eemale.

Väiklane suhtumine süvenes ja mind püüti Älini vastu pöörata. Lisaks minu töötlemisele selles, kuidas Älin paarilise selja taga susserdab, käis ta oma lugulaule edukalt laulmas ka direktorile ja õppealajuhatajale. Tema kannatas, Älin õõnestas tema autoriteeti, tõlgendas kokkuleppeid meelevaldselt, lasi TEATUD lastel kõrvale hoida kolme ampsu reeglist ja lasi neil magamise ajal mitte magada ja vetsus käia ja mis kõik veel. Älin seadis tema arvates temast kõrgemale oma sõbrad – ma polnud selle rühma vanematest üldse mitte ainus vanem, kellega Älin sõber oli kogemata. Ma olin lihtsalt kõige magusam amps, mida järada. Ahjaa, ja tema pidi üksinda ette valmistama kõik tegevused, tegema plaanid ja täitma pabereid. Ainult tema. Üksinda. Älin ei teinud kohe mitte midagi. Älin oli laisk ja korratu ja ilmselgelt lastega liiga pehmo. Tema oli see, kes selles kaoses ometi korra majja lõi.

Selja taga salakavalalt draamat oskas ta teha, oskas valetada ja vassida nii, et see üle igasuguse piiri läks, aga kuna ta oli intensiivselt asja kallal, siis saatis teda ka edu ja inimesed uskusid teda, kes ta laimas ja lahmis selle asemel, et minna Älini käest tema arvamust küsima. Asi läks nii kaugele, et ühel heal päeval pidas juhataja vajalikuks mulle ja Älinile rõhutada, et me peaksime oma sõbrasuhte värava taha jätma ja meie suhe peaks lasteaias vaid puhtalt professionaalne olema. Kedagi ei huvitanud fakt, et meil ei olnudki kunagi vajadust oma sõbrasuhet Tannu huvides kuidagi ära kasutada, sest laps oli selleks piisavalt probleemivaba ja mingit erilist erikohtlemist – tulevärki ja õhupalle – tema lasteaias viibimine ei nõudnud. See, et lasteaed ja õpetaja igat last erilisena ja indiviidina käsitleb on ju ometi elementaarne? Või pole? Me elame Põhja-Koreas?

Älini jaoks oli ja on iga laps eriline ja erinevate vajadustega ja ta on läbi aastate saanud nii laste kui vanematega suurepäraselt hakkama. Huvitava tõigana – ta saab eriti hästi veel hakkama nendega, kelle kohta teised sositavad, kui kohutavad vanemad sel lapsel on. Ta on alati olnud absoluutselt vastu laste samadesse kastidesse surumisele. Selle asemel on ta püüdnud elavdada laste loovust ja toetada nende eripära tugevusi ja suunata seal, kus on vaja olnud rohkem tuge. Ja ta on selles osav ja hea. Tal on miljon mõtet ja ma saan aru, et küündimatu isehakanud pedagoogi jaoks on see kirjeldamatut kadedust tekitav olukord. Suisa talumatu olukord. Ja nende tunnetega on vist talumatult raske elada?

Sellest, et minul ja Älinil oli suhtlemisel ka muuhulgas täiesti professionaalse suhtlemise tasand – ta oli minu lapse õpetaja, see õpetaja nr 2 pähe ei mahtunud. Kuna see teda nii väga näris, siis ärritas ta oma kiunumisega üles ka lasteaia juhataja. Me jäime kõrvaltvaatajate jaoks lasteaias alati rangelt õpetaja-lapsevanem suhtesse ja ei teinud Älin mulle töö ajal ka ettekandeid olukorrast, mida õpetaja nr 2 pidevalt kahtlustas. Ta nägi seda, mida ta tahtis näha. Meie jaoks ei seganud meie sõprus midagi. See polnud ei eelis ega viga, meie suhe oli kindel ja tugev ja meile piisas täiesti, et meil oli meie oma aeg tööajast väljaspool. Paraku jalgutrampiva ja üle laipade mineva suhtumisega kaasteelisest me puudust ka ei tundnud. Seega jäi ta meist maha. Omal soovil.

***

Õhus oli selgelt tajutav pinge, aga ma püüdsin jääda positiivseks. See pilt on tehtud rühma riietusruumis Tannut oodates 🙂

Ühel hommikul, kui Tan mu külge pisarsilmi haakus ja anus, et ma teda täna lasteaeda ei jätaks (oli taaskord õpetaja nr 2 päev) ja ma algses koridoris ja hiljem riietusruumis lapsega pool tundi vaikselt asju rahulikult arutasin, käis õpetaja korduvalt ukse vahel rahulolematult nihelemas ja mulle pehmelt ust näitamas. Kui ma talle lõpuks ütlesin, et ma ei saa siit enne lahkuda, kui laps minust rahulikult maha jääb, siis kukkus ta kriiskama, et ma segan tema ja kõigi teiste laste päevakava ja õppetööd.

Kui ma julgesin arvata, et ma ei teada ega teisi lapsi ega rühma tööd küll mitte kuidagi ei sega, kui ma oma lapsega vaikselt tühjas riietusruumis räägin, siis karjatas ta, et läheb nüüd juhataja juurde, et mul pole õigust siin sedasi päev otsa passida ja virutas täiega rühma välisukse kinni, nii et maja värises, ukse kõrvalt krohvi pudises ja lapsed rühmast piiluma tulid.

Tema kuraas oli kadunud, kui ta tagasi loivas ja mõrult sisises, et juhata oli talle vastanud, et lapsevanemal on õigus olla majas nii palju ja kaua kui ta soovib. See mõistagi ärritas teda sedavõrd, et ta pidas vajalikuks kõigi rühmas olnud laste, vahepeal riietusruumi lisandunud laste ja nende vanemate ja ka kõrvalrühma avatud uste ja uudishimulike valvsate kõrvade kuuldekauguses ja minu enda lapse juuresolekul, mu peale karjuda, et miks mu laps nii ja nii paha on ja miks tema peab just ja ainult teda kogu aeg erikohtlema. Ühtlasi oli tema varasem sinatamine muutunud sujuvalt tagasi teietamiseks. Eks nii oli mugavam müüri ehitada. Ma olin vait ja kuulasin. Tema aga kisas mu peale, miks mina tema peale kisan. Loomulikult viskas mul selline käitumine täiega üle ja teatasin kõrgendatud toonil, et mulle nüüd ikka kohe aitab. Nüüd lähen mina juhataja juurde. Lapse võtsin ma kaasa, sest riietusruumi teda üksinda jätta polnud enam kindlasti ok.

Juhataja kuulas mu ära ja nõustus, et seesugune käitumine õpetaja poolt on sügavalt lubamatu, samas pidas mulle loengu, kuidas kaks rühmaõpetajat on asjades erinevalt aru saanud ja kuidas Älin on kokkuleppeid rikkunud ja valetab õpetaja nr 2 peale. Mulle räägiti seda, kuidas Älin räägib kõigile seda, mida need kuulda soovivad, kuidas ta ei suuda rühma üldse hallata ja ainult tänu õpetajale nr 2 olevat seal „eriliste isiksustega rühmas“ lõpuks kord majas. Ühtlasi sain teada, et enne õpetaja nr 2 oli selles rühmas koos Äliniga koos õpetaja X, kes “käis tööl ainult ilus olemas” ja on tõeline õnnistus, et õpetaja nr 2 teda asendama tuli ja kogu seda rühma nüüd veab ja taltsutab. Mis puutus minusse mingi õpetaja, keda ma oma elus isegi kunagi kohanud ei olnud? Ja miks pidin mina, lapsevanem, sellest kõigest teadma?

Kõik see, mis Älinit puudutas, oli nii labaselt vale ja puhas õpetaja nr 2 poolt edukalt läbi viidud ajupesu, et mul hakkas valus. Seda ma juhatajale ka ütlesin, et see ei ole ok sedasi oma töötajast ühele lapsevanemale rääkida. Olgu ma siis sõber või mitte. Ta palus jumala keeli, et ma sellest Älinile ei räägiks, sest ju ta taipas ise ka, et ta „veidi“ üle piir läks. Seda, et meie vestlus toimus tema kabineti ukse vahel, kust möödus erinevaid inimesi, kes juhataja süüdistustest ka igaüks omad järeldused võisid teha, ta vist ei taibanudki?

Üks oli selge, ma olin veendunud, et need probleemid selles rühmas ja kahe õpetaja vahel ei lahene ilma ühise laua taha istumiseta nagunii. See, kas Älin ja õpetaja nr 2 on omavahel sõbrad või ei, pole minu probleem, aga professionaalselt peavad nad suutma koostööd teha ja kui üks pool kuidagi kiiva veab, siis on juhatuse asi sekkuda ja asi korda ajada. See pole hetkel kahe täiskasvanud vaheline kisma, siin on kannatajaks selle rühma lapsed. Minu jaoks oli oluline, et õpetaja nr 2 lõpuks ometi mõistaks, millised on antud rühma ja lasteaias reeglid tegelikult, et tema kallutatud interpretatsiooni vigadest saaksid aru ka õppealajuhataja ja direktor. Ja mis peamine, et see inimene, kes tahab ise lasteaias õpetaja olla, lõpetaks momentaalselt minu alandamise ja minu lapsest ülesõitmise. Tema viimase kahe kuu käitumine oli olnud alla igasugust arvestust ja otsast ääreni ebaprofessionaalne.

Juhataja oli nõus, et asja tuleb arutada, aga et kõigepealt peavad kaks õpetajat omavahel koos vahemehega maha istuma ja siis teeme ühise istumise, kui õpetajad omavahel on kooskõla taastanud. See plaan sobis mulle, sest kõigi nende süüdistuste laviini all polnud Älini endaga selle hetkeni keegi rääkinud, et uurida ka tema nägemust asjast ja nende saja surmapatu kohta, milles teda süüdistati.

Aga sel hetkel aktuaalse probleemi lahendamiseks, mille jaoks ma juhataja juurde alguses üldse läksin, et kuidas on mul turvaline jätta märatseva õpetaja hoole alla oma laps selleks päevaks, mil mul oli ilmtingimata vaja minna kooli, selle küsimuse juurde jõudsime me lõpuks tagasi.

Läksime direktoriga üheskoos üles olukorda hindama. Jäi arusaamatuks, miks õpetaja nr 2 prioriteedid sedavõrd sassis olid, et selle asemel, et rühma lastele keskenduda oli ta endiselt nagu puhvis kukk ja tegeles kõrvaliste asjadega. Ta lendas torpeedona meile peale ja kukkus mind ja Älinit direkorile süüdistama. Meie sõbrasuhtes. Ta kujutas ette, et ma tean asju, mida ma ei teadnud, sest ta arvas ja oli seda arvamust ka levitanud, et Älin räägib mulle lasteaia asjadest liiga palju ja talle ei mahtunud pähe, et see nii ei ole.

Älini vaateid teadsin ma juba aastaid, teadsin ammu enne õpetaja nr 2 ametisse asumist, teadsin juba enne tema eelkäija ametisse asumist. Aga seda, mis jooksvalt rühmas toimus, millised olid tema suhted paarilisega, seda ta ei kommenteerinud ja see polnud ka minu asi. Älinit tundes teadsin ma aga seda, et ta oli alguses oma uuest paarilisest suisa vaimustuses. Me ei rääkinud rühma asjadest ja kui vahel kiskus teema kuidagi piiri lähedale, siis oskas Älin alati probleemita ütelda, et seda ja teist asja ta kommenteerida ei saa. Ja nii oligi. Me rääkisime minu lapsest, tema tegemistest, rääkisime sellest, millest õpetaja ja lapsevanem omavahel räägivad ja sellega asi piirdus.

Õpetaja nr 2 süüdistas Älinit selles, kuidas ta vaid minu last teistele eelistab. Samal ajal käis koridorist läbi veel hilisemate saabujate lapsevanemaid, millele ma ka juhataja tähelepanu juhtisin, et see ole hetkel ei õige aeg ega koht. Sellest ma üldse ei räägi, et kogu seda jura pidi kuulma ka kõik rühma lapsed, minu laps minu selja taga sealhulgas. Rühmaruumide vaheuksed olid endiselt avatud ja teiste rühmade õpetajad kõõlusid vaheldumisi lastega seal, et millestki mitte ilma jääda…

Direktor katkestas minu kommentaari peale vahutava õpetaja nr 2 ja tegi talle märkuse, et selliseid asju ei lahata sellises kohas. Ta nimetas avalikult tema sõnavõttu ebaprofessionaalseks. Korralik komplekt, mõtlesin ma endamisi, aga sel hetkel huvitas mind ainsana, et kõige enam kannatas kogu selles idiootses situatsioonis minu laps. Kõrgelt haritud ega isehakanud pedagooge see ei huvitanud, sest suurte inimeste asjad olid ju ometi olulisemad. Lapsed ju tulevad ja lähevad, õpetajad jäävad? Olukord oli ebamugav.

Õpetaja nr 2 tõmbus veidi tagasi. Juhataja tatsas rühmas ringi ja püüdis leida Tannule mistahes tegevust, et ta ometi rühmaruumi siseneks ja seal istet võtaks. See oli haledalt koomiline, aga mul polnud sel hetkel paremat valikut. Läbi häda saime lapse rühma. Sain kähku koolis käidud. Mõtted olid muidugi teadagi kus.

Ma pidin Älinile rääkima, mis hommikul juhtus. See oli üks vastikumaid kõnesid iial, mis ma talle teinud olen. Ta sai väga haiget. Aga ma uskusin, et ta peab seda kuulma, mis seal lasteaias tegelikult käärima on hakanud.

Õhtul rääkis Tan, kuidas õpetaja nr 2 ei rääkinud temaga päev otsa. Tema ühelegi küsimusele ta ei vastanud ega tema poole ei vaadanud. Ta ei teadnud siis veel mõistet ignoreerimine, aga ta mõistis, kuidas see haiget tegi, kui ta kellegi jaoks tühi koht oli. Vestlusringis oli õpetaja nr 2 oli kiusamisest vabaks suure karu suu läbi kritiseerinud mind ja seda, kuidas ma eeldan, et mu lapsele peaks osaks saama erilisem kohtlemine, kui teistele lastele samas rühmas. Ta häbistas kiusuvabakaru suu läbi laste ees Tannut ja rääkis, kui halb laps ta on ja kuidas tema ja tema ema rikkusid ära kogu lasteaiapäeva. See meetod ja karud ise olid laste jaoks väga olulised. Õpetaja nr 2 valedes kätes muutus suur karu aga hävitavaks relvaks. See kõik oli liiga valusalt vahe… see oli ALATU! (Ja nagu hiljem selgus, polnud see üldse ainus kord, kui ta sedasi lapsi ja nende vanemaid kritiseeris.)

Need, kes ei tea, mida äärmiselt asjalik, vajalik ja tore “Kiusamisest vaba kool ja lasteaed” programm endast kujutab, leiavad info SIIT. Asja idu seisneb selles, et lillat karva Sõber Karu õpetab lastele kõige olulisemaid asju siin elus – hoolivust, austust, sallivust ja julgust. Antud juhul väärkasutas õpetaja karu teadlikult aga nii kurjasti, et…

Tannu pisike kiusuvaba karu

Älin oli kogu sellest loost sedavõrd traumeeritud, et jäi päriselt haigeks. Ta jäi haigeks veel pikaks ajaks, sest ta ei suutnud tööle minna. Iseäranis kraapis teda see, kuidas õpetaja nr 2 osavalt inimestega manipuleeris ja niite tõmbas. Kiusamisest vaba projekt oli talle alati hingele lähedal olnud ja see, et üks õpetaja seda süsteemi sedasi kuritarvitas, et mahtunud Älinile mitte ühelgi kujul pähe…

Ühel hetkel, kui Älin veidi taastunud oli, toimus lasteaias nende omavaheline vestlus. Kuna aga vahemeheks olnud õppealajuhataja oli ilmselgelt kallutatud arvamusega, siis oli see Älini väitel vaid tühjade sõnade tuuldeloopimine ja tuuleveskitega võitlemine. Kui õpetajad omavahel vastandatud olid, kadus minu jaoks ära viimnegi lootus, et olukord veel kuidagi üldse paraneda võiks. Älin ütles mulle otse, et sellele kohtumisel pole enam mingit mõtet. Direktor aga veenis mind, et seda kohtumist ei ole üldse vaja, sest kohe on lasteaed Tannu jaoks ju nagunii läbi.

Vahepeal tundus juba, et asi rahuneb maha ja samapüüdlikult kui mina, tegi ka õpetaja nr 2 läbi hammaste naeratamisi hommikustel viisakustervitustel ja õhtustel hüvastijättudel. See õnnestus meil üsna mitu korda, kui siis taas kord pauk käis…

Tan oli eelmisel päeval saanud kingituseks binokli. Alati oli jutt olnud, et raamatud-lauamängud ja õppevahendid on lubatud ka mitte-mänguasja-päevadel. Seda teadsin nii mina kui teadis ka Tan. See oli levinud praktika. Parasjagu oli lastel programmis linnuvaatlus ja kuna binokkel selle teemaga imeliselt haakus, siis lubasin tal sel lasteaeda kaasa võtta, sest tean kui hoolikalt ta oma väärtasju hoiab.

Rühmauksest õpetaja nr 2 teada aga edasi ei lasknud, sest tema jaoks oli tegemist „tühise mänguasjaga“ – nii ta seda nimetas – ja sel päeval ei olnud ju mänguasjapäev. Olin hämmastusest sõnatu. Kas ta tõsimeel oli nii rumal inimene või oli see taas mingi asi, millega saag käima tõmmata, enda võimu demonstreerida ja mu lapsele ära teha? Olin püüdlikult vait ja võtsin binokli enda kätte hoiule.

Järgmisel päeval ei olnud ka mänguasjapäev, aga Älin võttis selle „tühise mänguasja“ vaimustunult õppevahendina lastega koos kasutusele ka nad viisid üheskoos läbi kevadist linnuvaatlust.

Mai 2012

Aprillis käisid mu lapsed lasteaias kolmel päeval ja mais viiel. Vältisin viimase võimaluseni päevi, kus õpetaja nr 2 tööl oli. Maikuus oli vaid üks päev, kus mu laps ja õpetaja nr 2 kohtusid ja sedagi vaid seepärast, et oli väga eriline päev ja ennelõunal pidi olema rühmas pildistamine lõpualbumite tarvis.

Tannut lasteaeda saates ütlesin õpetajale, vaid tere ja et tulen talle enne lõunaund järele. Sellega meie lakooniline hommikutervitus ka lõppes. Minust jäi Tan rahumeelselt koridori ja lehvitas mulle aknast. Enne lõunaund sain ta lasteaiast jälle kätte ja me suundusime kinno.

Ta oli tavatult tujutu ja morn, muukimisele ei avanenud. Ma sain aru küll, et midagi oli temaga valesti, aga ta ei rääkinud. Mul oli paha tunne. Kinoskäik võttis niipalju pinget korraks maha, et õhtuni oli justnagu kõik korras. Siis aga helistas mulle Älin ja esitas minu jaoks veidraid küsimusi. Ja siis nende täpsustusi. Rääkisin Tannuga ja küsisin väga sirgeid küsimusi sellesama lasteaiahommiku kohta. Vastused olid… šokeerivad… ja mul tulevad praegu ka seda kirjutadeski veel vihast ja abitusest pisarad silma…

Selgus, et sel pildistamise päeval lehvitas laps mulle aknal ja oli siis veel oma kapi ette istuma läinud veidikeseks. Ta sai ennast kogutud ja suundus teiste laste juurde rühmaruumi. Õpetaja nr 2 teda rühma ei lubanud ja saatis ta tagasi. Tan pidi istuma oma ukseta kapilahtrisse. Ta palus mitmel korral luba rühma teistega mängima tulla, sest see oli väga eriline ja elevust täis päev nende kõigi jaoks. Ka hommikusöögist jäi ta ilma, sest teda ei lubatud rühmaruumi ja võimalust süüa, talle ei pakutud. Alles siis, kui Älin lasteaeda pildistamisele jõudis, sai ta rühma minna. Kui ma küsisin, miks ometi, siis ta jäi mulle vastuse võlgu.

Nende teadmistega helistasin Älinile tagasi. Mu vererõhk oli sel hetkel 300 vist. Selgus, et tema arvutuste kohaselt pidi Tan olema kapis istunud umbes 2,5 tundi. Mille eest? Miks ometi? Miks minule sellest midagi ei räägitud? Ka Älinile ei vastanud õpetaja nr 2, miks selline asi toimus ja kuidas see üldse võimalik oli. Aga vastu ka ei ajanud.

Ma olin juhtunust nii löödud, et ei leidnud enam ühtegi sõna…

Öösel magas Tan rahutult ja pissisi voodisse, mis juhtus temaga viimati aastaid tagasi. Ise ta asjast rohkem ei rääkinud ja mina ei tihanud teda rohkem ka torkida. Kuna Älin oli ise peamine tunnistaja, siis pidasime terve nädalavahetuse aru, mis edasi saab ja kuidas toimida. Ta kinnitas, et seda asja tema nii ei jäta ja seesugune kuritahtlik lapsepiinamine peab lõppema ja karistatud saama. Leppisime kokku, et kui Tan esmaspäeval lasteaeda läheb (see oli taaskord õpetaja nr 2 päev, aga mul oli endal oluline koolipäev), siis ta esmaspäeval juhatajaga veel ei räägi, aga kuna me hommikul küll reipalt minekule asutasime, kuid vaprus öökimise ja meeletu peavaluga lapse jaoks lõppes, siis jäi Tan sel päeval koju mamma hoole alla rahunema ja Älin sai vabalt tegutseda.

Pole vähetähtis, et märtsis-aprillis kurtis Tan korduvalt peavalu üle. Ilmselgelt oli see pingest. Aga et sellega kaasneb juba ka iiveldustunne ja soov oksendada, vaat see pani mu olukorrale veel kriitilisema pilguga vaatama. Lapsel oli mure ja sellega tuli tegeleda.

Õhtul selgus, et Älini juttu ei peetud taaskord millekski. Selleks ajaks oli õpetaja nr 2 välja mõtelnud ka põhjuse, miks laps kapis pidi istuma, Ta isegi ei eitanud, et ta ta kappi sundis istuma ja sealt välja ei lubanud tulla. Aga põhjus oli nii naeruväärne, et isegi mu ema hakkas selle peale irvitama. Tuli välja, et Tan oli söönud küpsiseid ja seepärast teda rühma ei lubatud. Väitega, et mu laps sõi küpsiseid, sai välja tulla vaid inimene, kes mu lastüldse ei tea ega tunne ja kes mingi imetud põhjendusega õigustada püüab. Esiteks see lapse ei söönud küpsiseid, Mitte ühtegi teadaolevat sorti. Teiseks oli välistatud, et lapsel sai olla kaasas küpsiseid. KUI ta neid sõi, siis pidi keegi need talle andma. Rühmakaaslased need ei olnud? Õpetaja ise? Aga miskipärast polnud Tan midagi kuulnud küpsisest. Älin teadis seda, et Tan küpsiseid ei söö ilma minult küsimatagi. Seda ta ka ütles, et see jutt ei pea paika, aga õppealajuhataja leidis, et sellega on probleem lahendatud ja mõistagi on minu laps ise kõiges süüdi ja kapisistumine oli väljateenitud karistus. Nagu päriselt?

Tannu probleemid olid mulle tuttavad – üks ja sama jutt iga päev. Ikka kauplemine, et homme ta küll lasteaeda ei taha minna. Hommikusööki ei taha süüa. Magada ei taha. Palun-palun vii mind lõunast minema. Vancu kuulis neid vestlusi reeglina vaikselt pealt ega sekkunud. Aga kord, kui Tan oma muredest ja elamustest rääkis, teatas Vancu, et tema õpetaja teeb tema juustele haiget…

„Teeb su juustele haiget?“ küsisin ma mõttes jahmunult endalt ja palusin lapsel endale näidata, kuidas juustele haiget tehakse. Sõna „tutistamine“ see laps siis veel ei teadnud, ka polnud ta varem kogenud, et keegi ta juustele haiget teeb. Millal see õudus ometi läbi saab? Tundsin, et nüüd vajan juba ka mina ise lasteaiast puhkust lisaks mu poistele ja Älinile, kelle vintsutused ka mulle väga korda läksid. Kogu see ebaõiglus ületas mu taluvuse piirid. Kas pärast kõike seda suudan ma veel Vancu järgmisel samasse lasteaeda viia? Oli teada, et tema teine, see tore õpetaja, lahkub sellest lasteaiast. Mulle oli teada ka see, et Älin sinna kauemaks jääda ei suuda. Aga mul ei olnud Vancule uut lasteaeda, see tunne oli ängistav.

Rohkem ma sel kevadel lapsi lasteaeda ei viinud. Lapsed olid kodus hoitud ja mina keskendusin õppimisele. Lootsin endamini, et ehk siiski õpetaja nr 2 saab aru, kui väga üle piiri ta läks ja võtab ühendust ja vabandab enda lubamatu teguviisi pärast, aga asjata lootuseks see jäigi.

Käisime Älini ja meie mõlema lastega Tannu rühma kevadisel piknikul. Kohal oli ka õpetaja nr 2, kes lagistas valjuhäälselt naerda nagu ikka ja püsis oma lemmiklaste läheduses. Älin vedas üritust ja mina lihtsalt vältisin igasugust kontakti õpetajaga nr 2. Tan vältis teda veel enam.

Käisime Älini ja lastega kogu lasteaia kevadpeol, kus õpetajat nr 2 kohal ei viibinud, küll aga olid kohal direktor ja õppealajuhtaja, kes ei vaevunud tahtlikult isegi mu tervitusele vastama.

Kui õpetajatele lõpukingituste raha koguma hakati, siis tõrkus minu sees tükk aega miski. Äliniga olid mul omad plaanid, aga õpetaja nr 2 ei väärinud minu meelest mitte midagi muud kui seda, etta sellest lasteaiast vallandatakse. Päriselt ka. Aga seda ei maininud ma juhatajatetele ka kõige ärevamatel hetkedel ja tõesõna eeldasin, et nad ise näevad ja seda teevad, sest see inimene oli lastega töötamiseks üdini ebasobiv. Mul ei olnud sellist inimest tänada mitte millegi muu, kui inetute kogemuste ja maailmapildi võika avardamise eest.

Kui jõudis kätte aeg laste piltide seast valida välja see, mis lapsest albumisse läheb, siis kisti see kapisistumise haav koos kõige muude torgetega taas verele. Ma ju tean liigagi hästi, kuidas mu laps kaameraga flirdib ja alati vigurdab, aga neilt piltidelt vaatas mulle aga vastu vaid üdini kurb ja õnnetu laps. Nutuvõru ümber suu ja silmad niisked. Jah, ta oli suutnud ühel neist portree piltidest teha ka võltsi Wallace ja Gromit stiilis „kästi naeratada“ näo, aga emotsioonid olid talle näkku kirjutatud ja seda ei näinud seal vaid minu emasüda paraku. Rühmafoto oli noh jah… nukker. Sel ajal, kui teiseed lapsed rõõmsate nägudega kaamerasse vaatasid, oli Älin tagareas nutuste silmadega ja Tan… murtud.

Tol samal ööl kirjutasin ma tegelikult selle sama kokkuvõtte siin, et saata see meie rühma lapsevanematele, et nad teaksid, mis kõik see aeg tegelikult kaadri taga toimunud oli.  Kolmest ampsust ja kiusuvabade karude rämedast väärkasutamisest ja paljust muust. Tannu kaudu teadsin, et minu laps ei olnud ainus, keda õpetaja nr 2 alandas ja mõnitas. Tal oli kombeks ka koolieelikuid veel karistuseks paha-lapse-toolile istuma saata.

***

Lõpupidu

Ja siis saabud Tannu lasteaia lõpupidu. Älini jaoks oli see tema esimene päris oma rühm, mida teele saata. See oli talle väga eriline ja kõik, mis on eriline tema jaoks, on eriline ka minu jaoks. Ma joonistasin talle öö otsa mälestuseks ja kingituseks puidust plaati tema enda ja tema rühma lastega, mille ta saaks endaga edasisse ellu kaasa võtta, kus iganes siis saab tema uus töökoht olema.

Päike paistis soojalt. Tan korjas aiast lilli, meelespeasid. Neist tegime kimbud Älinile ja õpetaja abidele, kes nende rühmas olid varem olnud ja kes talle väga meeldisid. Älinile oli mul kingitus olemas. Õpetajale nr 2 kingitust ei väärinud, aga siiski oli mul ka talle pisike vindiga kingitus ka punase kingikotiga kaasas.

Kogu see olukord selles lasteaias oli olnud viimased pool aastat talumatult vastik. Me olime lihtsalt väga tugevad olnud, aga miski murdus mu sees iga pauguga rohkem ja rohkem. Mina olin kohutav lapsevanem. Muidugi. Selline ekstrajube, kellest lehes õudusjutte kirjutada. Kallutatult, eksole. Nii, ja mis te arvate, kas meie usina lastekaitsetöötaja pidev sorkimine lisas kogu sellele loole ja minu mainele selles asutuses vürtsi? Kujundas suhtumisi ja eelarvamusi, sest sahistati sellest ka seal, kus sellest üldse poleks keegi pidanud teadma. Aga kui mina olin kohutav inimene, siis kes oli too sotsiaaltööd õppinud isehakanud pedagoog? Me tahtsime uskuda, et ta on inimene, kellelt eeldaks empaatiat ja suhtlemisoskust nagu lasteaiaõpetajaltki. No ei tohiks ju olla mingit arusaamatut vahet empaatial ja empaatial, eks? Aga ega õpitud haridus veel inimest riku. Kuid kui sellel lisada veel, et antud isik oli õppinud ülikoolis ka mingi aja jooksul psühholoogiat, siis oli ta lasteaia jaoks kitsal ajal näiliselt ideaalne kandidaat. Paberid rääkisid enda eest ja kaetasid ära silmad ja südamed… Saadame selle inimese kiirkursusele ja ongi vohh, milline spets olemas! Aga kas temas on ka midagi enamat, kui ained, punktid ja tunnid paberil? Kas ka laste jaoks? Süda näiteks? Aga mis siis, kui see isehakanud õpetaja oma loendamatute isiklike probleemidega enda teadmisi kurjasti ära kasutab selleks, et lastele ja ka suurtele liiga teha? Tal olid selleks teadmised. vaba voli ja ta kasutas seda.

Kogu see jama kokku mõjus mulle nii, et ma oleks tahtnud jalgu trampida ja karjuda, aga ma jäin rahulikuks, sest kuulamas ja mõistmas polnud mind ega Älinit nagunii kedagi. Ainult ebaõiglusel lasti vohada. Ma ootasin selgitusi ja vabandusi, mida ei tulnud. Ketrasin enda sees mõtteid, kuidas ometi on võimalik, et lasteaia direktor ja õppeaelajuhataja olid olnud nii pimedad, nii ebaeetiliselt osavõtmatud ja kallutatult ebaprofessionaalsed. Nad ei ole seisnud laste huvide eest vaid pigem nende huve ja õigusi kahjustanud. Sellest, kuidas nad, Äliniga, enda maja õpetajaga käitusid, ma üldse ei räägigi.

Kuna ma nägin, et minu ponnistused asja nendega ajada on vaid peaga vastu seina jooksmine, siis ei teinudki ma kevadel enam neile rohkem tüli ega meenutanud neile, milline ebanormaalne olukord nende juhitavas ussipesas tegelikult valitseb. Seesugune juhataja, kes vastutusest pidevalt kõrvale vingerdab ja kõik enda abile, keda tegelikult üldse nende asjade lahendamine ei huvita, pähe määrib, ei vääri koolieelse haridusasutuse direktori ametikohta. Päris tõsiselt kohe. Olgu ta servast nii uuendusmeelne ja inimesena lahe tädi, kui tahes. Need asjad sedasi ikka käia küll ei tohi. Eks ta ise teab, mis tema kapis veel varjul on.

Tannu lõpupidu oli kiire, närviline, aga väga armas. Olime eelneva pika õhtu jooksul Äliniga kahekesi ära kaunistanud kogu saali ja valmistanud ette kõik olulise selleks päevaks. Saal sai maruvahva ja Älini õnnis uhkustunne oma esimese lennu üle oli nii ilus. Ja noh, minu väike poiss oli korraga ka ju nii suureks saanud. Kool ootas!

Älin sai oma maalitud puitplaadi pidulikult kätte kogu kohale tulnud rahva ees.

Tema oli selle rühma süda ja hing. Kui ametlik osa läbi sai, algasid vabas vormis õnnitlused. Õpetajale nr 2 kingikotti üle andes naeratas ta võltsilt oma kõige laiemat naeratust ja oli liigutatud, et ma teda meeles pidasid. Andsin koti üle soovides talle mõnusat suve ja grilli ja tšilli. Tan teda õnnitlema ei tulnud. Ta hoidis eemale. Keegi teda sundima ei hakanud.

Kuna ilm oli ilus ja soe, siis koogisöömisega pidu toimus lasteaia hoovis. Me liitusime Äliniga seltskonnaga hiljem, sest tal läks veel viimaste õnnitlejatega rühmaruumis aega ja siis tegime veel temast ja ta lilledest igas asendis pilte. Kui me lõpuks välja läksime, mühises seal ringi vihast vilavate silmadega õpetaja nr 2 ja meiega ta rohkem tegemist ei teinud.

Õpetaja nr 2 oli ilmselgelt piilunud oma kingikotti ja leidnud sealt eest suviselt igati praktilise kingituse. Seal oli iga ilmaga minev šokolaaditahvel, et elu oleks magusam ja siidlipsustatud tubli tulealgatus koos paberist dekoratiivkarbiga (mitte tikutopsiga), millel seisis tekst sooviga „Vahvat suvegrilli ja -tšilli“. Sellega saab sooja ja sellega saab süüa.

See oli kingitus, mille üle me vaid pool aastat varem kõik koos oleksime hüsteeriliselt irvitanud, sest õpetaja nr 2 huumorisoolikas oli kordades mustem kui minul ja Älinil kokku. Siis oleks see olnud lihtsalt nali, aga selleks hetkeks, kui Tannu lasteaed läbi sai, oli see lähenemine minu jaoks muutunud mu viimaseks hääletoruks, et sõnatult karjuda välja enda arvamus, mida nad kuulata ei tahtnud, kui nad meid üle lasid. Mind oli kõiges koos Tannu ja Äliniga tambitud mutta ja mul oli täielik õigus ja vabadus ütelda viisakalt välja oma arvamus kogemuste eest, mida õpetaja nr 2 meile oma ametipostitsist lähtuvalt võimaldas.

Älin ja mu ema olid õpetaja nr 2 kingikoti sisust eelnevalt teadlikud. Ema oli vait. Ta ei kiitnud takka, aga tema, kes ta on minuga võrreldes väga kannatlik ja tagasihoidlik inimene, oli ka haavunud kogu sellest jamast, millest me läbi olime pidanud tulema. Älin avalikult minu mõtet kiita ei saanud, arusaadav. Ta oli teadlik mu plaanist.

Need, kes mind päriselt teavad, teavad ka seda, et ma püüan alati igas kehvas asjas leida midagi head. Otsin viimase hetkeni võimalust harmoonia taastada. Ma ei taha elada kedagi vihates ja oma energiat tema peale kulutades ja lähtusin oma kingivalikult lisaks julmale huumorile ka sellest, et tulel on sümboolselt puhastav jõud. Ta aitab meil kõigil lasta asjadel minna. Nii tal meid, kui meil teda.  See oli kingitus meie kõigi eest ja samas meile kõigile, et side ja sillad meie vahel igaveseks kaoksid ja valu saaks leevendust ja igaüks meist saaks eluga edasi minna erinevas suunas.

Mõistagi olin ma sisimas end valmis pannud, et seda kingitust võidakse tõlgendada kes teab kuidas. Kuigi südames ma veel vaikselt lootsin, et no nüüd ometi nad taipasid, kui väga olid nad meile liiga ja haiget teinud ja tulevad vabandama. Ullike, nagu ma olen, eksole. Viimase hetkeni ma lootsin sellele.

Legendid antud kingitusest said muidugi suuremaks, kui pisike tume huumorikink ise. Küll loeti sealt välja, et ma soovisin õpetaja nr 2-le HEAD LÕPPU ja muud sarnast. Hea, et ma taipasin enne ikka pilte teha. Miskipärast painutati kõrvale ka see fakt, et antud kingituskomplektiga ei õnnestunuks kellelegi end praktiliselt PÕLEMA PANNA, sest tikutops oli puhtalt kaunistus ja täitis vaid kaardi aset – tšill ja grill, mäletate?) ega omanud mingit praktilist väärtust. Aga kui keegi seda kõike nii haavunult ja huumorivabalt tõlgendas, oli see juba päris tema enda rikutuse küsimus. See, et teatav seltskond minu kingitusse väga valuliselt suhtus, süüdistades mind, et ma muuhulgas ähvardasin õpetajat nr 2 tappa ja ta peaks seepärast politseisse avalduse tegema,  näitabki vaid üht – nad tundsid endal süüd ja mul oli põhjus neid selles süüdistada. Aga isegi siis veel, olen mina kuri ja paha ja õel? Teate, mida iganes!

Me jäime lõpupeol Älini ja lastega viimaseks. Tõmbasime otsad kokku, koristasime ja sulgesime uksed. Viimase, keldriukse, panime me koos kinni ja lukku ning kontrollisime üle, et see jäi kinni. See on meil mõlemal selgelt meeles. Ometi… ometi selgus peagi, et Älinit süüdistatakse lisaks sellele, et ta antud asutuses veel töötab ja minu olemasolule ka selles, et ta peojärgselt sellesama keldriukse lahti jättis. Öösel käivitus häire. Turvamees tuli kohale, tegi tiiru ümber maja ja avastas lahtise ukse. Sellesama, mille me koos sulgenud olime. Trahvitasu nõuti Älinilt. See oli nii absurdne ja segane lugu, et tundus uskumatu, et keegi nii nõmeda valega viitsib välja tulla. Aga nii oli. See oli veel üks piisk mu kuhjaga täis karikasse, sest kuigi Tan enam enne kooli aeda ei pidanud minema, siis see, kuidas mu sõbrale endiselt liiga tehti, ületas mu viimase taluvuse piiri.

Rääkisin lõpuks meie loo ära inimesele, kes on väga lähedalt kursis lasteaedade hingeelu ja kutseetikaga. Sealt tuli kindel soovitus asjade kohta kirjalikult järele pärida, sest siis jääb vähemalt märk maha, mis toimunud on.

Ametlik kirjavahetus

Kuna lasteaia juhtkond oli osavõtmatu ja minu, mu lapse ja teise, tunnistajaks olnud õpetaja üle vaid üleolevalt irvitati, siis lasteaiasuhte lõppedes polnud mul enam karta midagi. Saatsin neile ametliku järelpärimise, milles palusin selgitusi juhtumile, kus õpetaja nr 2 sundis mu 7-aastast last 2,5 tundi usteta garderoobikapis istuma, ega pakkunud talle hommikusööki. Küsisin, kuidas seesugused asjad ikkagi võimalikuks osutusid. (Nimed antud juhul muudetud blogisõbralikuks.)

„Lugupeetud X lasteaia direktor X X,

Õpetaja nr 2 hoidis reedel, 4. mail 2012 alates kella 7:30st, mil minu poeg, Tan, minust X lasteaeda maha jäi, last kinni X rühma koridori lapsele määratud riidekapis. Lapse lubas kapist välja alles kell 9:57 pildistamisele saabunud õpetaja Älin. Selle aja jooksul oli laps korduvalt palunud luba õpetaja nr 2käest tulla rühmaruumi teistega mängima, talle selleks luba ei antud ja sunniti tagasi kappi minema. Ka ei pakutud sel hommikul lapsele süüa. Hommikusööki laps eelnevalt kodus söönud ei olnud, esimene pala sellel päeval, mille laps sai, oli pulgakomm, mis igale lapsele pildistamise ajaks anti. Kuulsin toimunust alles õpetaja Älin kaudu õhtul ning laps kinnitas minu ehmatuseks omapoolselt juhtunu tõepärasust. Esmaspäeval, 7. mail, olime tulemas lasteaeda, aga vahetult enne kodust lahkumist tekkinud tugev peavalu, iiveldus ja okserefleks – stressist tulenev reaktsioon, sundisid mind teda koju vanaema hoole alla jätma. Edaspidi keeldus laps kategooriliselt õpetaja nr 2 päevadel lasteaeda minemast. Probleemiga tegeles lasteaia poolel õpetaja Älin, kui otsene tunnistaja. Väide, et laps sunniti alandavalt 2,5 tundi istuma kapis, talle ei pakutud süüa ega lubatud teistega mängima sellepärast, et ta koridoris küpsiseid sõi, on vale. Inimesed, kes Tannut tunnevad, teavad, et ta ei söö küpsiseid ja isegi kui sööks, siis ei oleks ka see põhjus last sellisel alandaval viisil karistada. Lootuses, et asi lasteaiasiseselt laheneb, jäin ootama Teie tagasisidet ja selgitusi, mida ootan siiani. Soovin teada, kuidas kommenteerite Te enda, asetäitja X Xi ja õpetaja nr 2 teguviisi ja käitumist.

Kuna mitmel korral tegi õpetaja nr 2 minu lapsele ülekohut ka omapoolse äärmusliku tõlgendamisega ‘kolme-ampsu-reeglist’ – sundis last sööma talle ebameeldivat rooga ning karistas teda magustoidust ilmajätmisega (mida hoidis hügieeninõuetele mittevastavalt soojas rühmatoas sageli õhtuooteni), siis käisin ma sellega seoses mitmel korral ka Teie jutul. Korra palusin ka luba kirjutada avaldus, et minu lastele ei kehtiks antud reegel kuni see pole kõigi jaoks üheselt tõlgendatav, sest tervishoiutöötaja ja emana tean, kuidas seesugune söömasundimine, toiduga karistamine ja käitumisviis lastel toitumishäireid ja korvamatuid hingetraumasid tekitab. Kuna Teil on meie vestlused ja kohtumised kindlasti nõuetekohaselt fikseeritud, siis soovin tagasisidet ka antud teema lahenduste kohta – mida võeti ette, kuidas probleem lahendati, kuidas veenduti, et õpetaja nr 2 järgis edaspidi nõudeid. Kuidas lahendati probleem laiemas plaanis ehk teiste laste jaoks?

Õpetaja nr 2 ebaprofessionaalne käitumine traumeeris korduvalt minu last ja lapsepõlve traumasid kanname me endaga kaasas paraku kogu elu. Te olite sellest teadlik ja lasite sel juhtuda. Mida võtsite te selle nimel konkreetsemalt ette? Fakt on see, et johtuvalt probleemidest õpetajaga nr 2 käisid mu lapsed sel poolaastal lasteaias vaid hädavajadusel ja võimalusel vältides tema tööpäevi. Lapsed viibisid lasteaias jaanuaris 8, veebruaris 9, märtsis 14, aprillis 3 ja mais 5 päeva, aga kohatasu maksin ma mõlema eest täiel määral. Tunnen muret enda noorema lapse edasise käekäigu pärast Teie lasteaias.

Teie tagasisidet ootama jäädes.

Lugupidamisega

Eva“

 

Ja nädal hiljem sain ametliku vastuse:

„Lugupeetud Tannu ema Eva.

Vastuseks teie päringule 19.06.2012

Nimetatud sündmused on meil kirjalike seletuskirjade näol lasteaias olemas. Samuti oleme juhtunu läbi arutatud õpetaja ning õpetaja abiga, töötajatega, kes lapsega otseselt sel hommikul tegelesid. Seletustest järeldub, et õpetaja nr 2 lasi lapsel rahulikult otsustada, millisel ajahetkel on laps valmis liituma rühma tegevustega. Nii õpetaja kui ka õpetaja abi käisid Tannut mitmel korral rühma kutsumas ning pakkusid talle ka hommikusööki. Teie väitel oli laps hommikust juba söönud, niisiis võis lapse keeldumine olla tingitud just sellest. Leiame, et nii lapsega tegelenud õpetaja kui ka õpetaja abi käitusid pedagoogiliselt  õigesti.

Kolme ampsu reegel on kehtestatud pedagoogilise nõukogu ettepanekul ning hoolekogu on selle otsusena vastu võtnud. Enne selle ettepaneku hoolekogusse saatmist arutasime seda nii pedagoogilises nõukogus kui ka juhatuse koosolekul, seega on reegel õpetajatele  üheselt mõistetav. Põhjalikult arutleti reegli üle ka lasteaia hoolekogu koosolekul, ning otsustati see otsusena vastu võtta. Viimasel hoolekogu koosolekul tuli reegel arutlusele seoses lastevanemate tagasiside küsitlusega. Ka sellel korral leiti, et reeglist on valdav enamus lapsevanematest ühtselt aru saanud ning uuendatavasse lasteaia kodukorda lisatakse nimetatud reegel väikese selgitusega.

Lasteaia kohatasu maksab lapsevanem vastavalt Tallinna Linnavalitsuse määrusele 27. detsember 2006 nr 109 Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord. Võimalus on taotleda lasteaia kohatasu vabastust kuni 80%. Täpsemalt saab lapsevanemale võimaldatavatest soodustustest lugeda siit http://www.tallinn.ee/est/haridus/Toetused-lasteaias. 

Siinkohal soovime märkida, et oleme teadlikud X rühma lõpuaktusel Teie poolt  õpetajale nr 2 üle antud kingitusest, mis pole kindlasti vastavuses ühiskonnas kokku lepitud eetika- ja moraalinormidega ning ei vasta arusaamale intelligentsest täiskasvanulikust käitumisest.

On väga kahju, et olete meie lasteasutuse suhtes negatiivselt meelestatud. Seda arvesse võttes  ei saa me Teid takistada oma last lasteaiast ära võtta.

X X

Direktori asetäitja majanduse alal direktori ülesannetega

X X

Õppealajuhataja

Kooskõlastatud Tallinna X Lasteaia direktori X Xga“

KOKKUVÕTE

Ma tean, et mu süda on õige koha peal. Palju lihtsam on teha nägu, et probleemi pole või enam pole, pöörata selg ja edasi minna ja paljud nii ka teevad, nii on lihtsam ja mugavam. Alalhoidlikkus on sügaval meie sees olemas. Aga minu alalhoidlikkusest veel tugevam on mu õiglustunne. Ma ei oska ära pilku ära pöörata ja teeselda, et midagi pole juhtunud. Ma ei oska, ei taha ega ka suuda sed ateha. Jäägu ma kasvõi üksinda kogu maailma vastu, kui ma tean, et see, mida ma tunnen ja teen on õige, kui ma tean, et see, mille nimel ma võitlen, on õige ja vajalik, siis nii ka on. Ja siis lähen ma läbi tule ja vee ja on vähe neid asju, mis mind teelt kallutaksid. Maailm ei parane ega paranda end ise. Ja katkised asjad tuuakse ikka parandajate juurde. Ju see siis on minu ülesanne.

Elu läheb edasi, aga üks on kindel, minu lastele, lähedastele ja neile, kellest ma hoolin liiga tehes, tehakse liiga ka mulle ja ma ei saa selliseid asju iial võtma teisiti kui isiklikult. Ja kui ma ka väga kaua ootan, talun, kannatan ja vaikin, siis ühel hetkel saab ka minu mõõt täis. Ma tahan uskuda, et homme on parem kui täna. Ma loodan kogu südamest, et mu lastele tekitatud traumadel ei ole liiga kaugeleulatuvaid tagajärgi ja nad minu kogemusi süsteemiga kõrvalt nähes ei kaota usku õiglusesse ja enda ja teiste eest seismise aatelisusesse.

Vancu viisin ma sügisel üle teise lasteaeda, sest see tehti mulle möödapääsmatuks – augustikuus oli tema rühma ootamatult pandud asendusõpetajaks õpetaja nr 2. Pisut hiljem lahkus ka tema sellest lasteaiast ja suunud tööle vanglasse. Esimese hooga me muidugi muigasime, et see on temasugusele paras koht. Siis aga hakkas vangidest kahju.

Älin otsis mõnda aega enda päris oma kohta teistes lasteaedades kuni jõudis sammukese võrra taas lähemale enda tööalastele unistustele. Tal läheb väga hästi. Ta on maailma kõige lahedam lasteaiaõpetaja, keda ma tunnen. 🙂

Foto: Ülle Mihhailova

See, et kala mädaneb peast, on teada tõde. See ei tähenda aga kaugeltki mitte seda, et kogu kala halb oleks. Kõik lihtsalt ei sobigi lasteaeda. Või kooli. Samas leidsid meie sündmused aset lasteaias, kus on terve armee väga ägedaid õpetajaid. Nii pensionile lähenevaid kui ka väga noori. Kõigi nende ees teen suure kummarduse ja loodan, et nad oma asja edasi ajavad just nii vahvalt ja lapsesõbralikult ja koostöös vanematega, nagu nad seda ikka teinud on. Kaks vahvat õpetaja abi, kes Tannu lasteaias käimiste ajal õpetaja nr 2 pärast lahkuma pidid, on oma tee leidnud ja mul on nende üle nii hea meel.

***

Ma võin olla halb lapsevanem, kõige kurja juur, ma võin olla ka ebatäiskasvanulik ebaintelligentne ebaeetiline ja läbinisti amoraalne inimene nagu ametnikuproua mulle seda oma ametlikus vastus kinnitab. Ma ei vaidle vastu, võtan kõik need äraspidised tiitlid ükskõikselt omaks ja olen edasi selline, sest kui meid sunnitakse leppima ebaõiglusega, siis ei, aitäh, ma ei lepi sellega mitte kunagi. Lõpuni välja ei lepi ja kui mu väga veniv taluvuse piir on kord ületatud, siis nii ongi. Kuna mind ei võetud kuulda, siis pidin ma oma sõnumi nende inimesteni muul viisil toimetama. Kui ebaõiglane see lugu minu lapse ja mu parima sõbra suhtes oli ja kui ebaeetiline olen mina, seda otsustab igaüks ise enda südametunnistuse järgi. Selle looga seotud inimeste arvamus sellest asjast mulle enam korda ei lähe. Oluline oli, et sõnum jõuab kohale. Ja see jõudis kohale. Ainus, millest mul tegelikult tuliselt kahju on, on see, et Tan üldse lasteaeda minema pidi.

Aga ees ootas kooliaeg ja me vaatasime lapse nimel helgesse tulevikku rõõmsalt ja lootusrikkalt. Eelkoolis oli talle väga meeldinud. Tan ootas kooliminemist õhinaga, sest seal ei pidanud magama ja sundsööma 🙂

***

Ma tänan kõiki, kes meile selle teemaga nõu ja jõuga abiks ja toeks on olnud!

Hoolimata soovitustest, jätta selle loo kirjutamisel välja vindiga kingituse osa, mis võiks kuidagi kahjustada minu mainet, siis jätsin ma selle loo terviku ja aususe mõttes sinna, kuhu see kuulub. Ma tegin selle kingituse teadlikult ja ei kavatsegi seda eitada ja peita. See on lihtsalt karmilt ehe näide meeleheitest, milleni on võimalik ka intellektipuudeta täiskasvanud inimesi tõugata.

Lapsed, kes ei söö midagi, kasvavad ka suureks. Minu ja Tannu lugu. (Järg eilsele)

Eilne Vancu söömistest ja mittesöömiste lugu, mille leiate ka SIIT, jätkub täna minu enda ja Tannu lugudega 🙂

 

Maailma jaoks lõppes mu lapsepõlve eeskujulik sööjakarjäär selle hetkega, kui ma Malõši ja Maljutka peal kasvanud titena aastaselt piimasegu ületarbimisest hullult täpiliseks läksin ja oma isu ära kaotasin. Iseäranis piimatoodete suhtes. Mis ei takistanud mul küll veel mõnda aega tatsata ringi väliselt  heas toitumuses lapsukesena. 😛

 

Enamuse oma varasest lapsepõlvest veetsin ma koos ema ja mammaga, sest isa oli sel ajal pikalt merel. Ema käis tööl, aga mamma oli minuga kodune. Mu ema ja mamma, kes söövad väikeste eranditega suht kõike, olid iseendana mulle alati eeskujuks, aga näe, ei hakanud mulle nende toitumiseelistused ja -valikud külge. Me istusime sama laua taga, aga sõime (samu) asju erinevalt. Keegi ei kommenteerinud ega kritiseerinud kellegi valikuid. Aga polnud ka mingit hullu sulesabistamist, et appi, sa pead midagi ikka sööma. Kui ma ei söönud, siis ma lihtsalt ei söönud. Ja see oli ok. Mul lihtsalt ei olnud kõht tühi ega ka isu ja ma ei jorisenud, et pakkumises mulle meelpärast polnud.

Mitte iial ei ole mind sunnitud midagi jõuga maitsma ega ka taldrikut tühjaks sööma. Pole mind ka lusikaga mööda maja taga aetud, et no äkki seeee asi sobib.

Seda, et mõnd last pandi kodus ennast süüdi tundma mittesöömise pärast, sellest sain ma teada palju hiljem. Küll olid mängus rõhumine vanemate raske tööga teenitud rahale ja tõsiasjale, kui raske oli paremaid palasid hankida. Tegelikult kuni selleni välja, et pole viisaks jätta pakutud sööki söömata, sest mõtle, mida tundsid inimesed Leningradi blokaadi ajal ja kuidas Aafrikas nälgivad lapsed. Ka Chaplini saapasöömise näited olid need, millega õpetati lapsi tänulik olema selle toidu eest, mis neile nina ette oli lükatud kohustusega see sisse vohmida. Sealjuures mõistamata seda, et ega ikka kõigile kõik ei maitse küll. Isegi enam – kõigile kõik ei sobigi. Aga paks laps oli sel ajal ilus laps. Khmm! Kas selle sundimise ja süütundega tehti kuidagi maailm paremaks? Kui me heaoluühiskonna inimesel on nälg ja ta kannatab, küll ta siis ütleb ja leiab midagi hamba alla.

Ühe olulise asja õppisin ma kodus juba lapsena selgeks – ma õppisin ütlema toidule süümepiinadeta EI, kui ma midagi ei soovi (ei juurde ega üldse maitsta) ja õppisin, et toiduga ei mängita ja seda ei songita – kui ei maitse, siis nii tulebki ütelda, et ma ei soovi ja pole probleem millegi söömine peatada poole pealt.

Aga seda, et mind arvatavasti näljutatakse, selle teadmisega kasvasin ma kodust väljas mingis kõverpeeglis üles. Seda, et ma näen välja nagu koonduslaagri vang või kimp konte nahkköites, seda kuulsin ma ajast, millest ma ennast mäletan. Teadmata isegi, kas see on siis hea või paha ja mis asi see koonduslaager veel on? Vang? Ma tundsin end hästi, seega see ei saanud midagi halba ju olla?

Mõnede tädikeste maailmas, kus armastus ja elu ise vaid millegi kompenseerimiseks kõhu kaudu käisid, olin ma alati imelik, vaat et paha, laps. Nende häältes kõlas mingi haletsusnoot minu õblukesest väljanägemisest rääkides ja sellest räägiti ALATI. No ei saanud ju üht õblukest tüdrukut vaadates jätta ütlemata, et ta ikka NII kõhnake on. Aga ma lihtsalt ei söönud. Selles see probleem nende jaoks oligi. Äkki ma ikka soovin seda? Või seda teist? Kolmanda? Ei, aitäh! Ei, tänan, ma ei soovi! Ja ikka vahel mõni solvus, sest “ei”  pole neile sobiv vastus. “Palun veel” on vastus, mis neid paitab. See, et mulle miski ei sobinud ja ma nende rõõmuks viisakusest midagi maitsmast keeldusin, see näitas ikka kui veider ja kasvatamatu ma olen. No et kõike peab ikka maitsma?! No ega ikka ei pea küll!

Ma vahel ikka mõtlesin, kui normaalne ja lihtne oli minu kodus. Ma ei pidanud kunagi oma toitu koerale söötma, pekitükke lillepotti või taskusse peitma või suus vetsupotti viima. Nüüd, hiljem? olen ma ikka mõtelnud, et milliste toitumisharjumuste ja minapildiga kasvasid üles need inimesed, kel kodus selline sundimine ja sudimine ja süütundetekitamine kogu aeg käis. Andreas on mulle enda lugu rääkinud. Tal on siiani mitme asja söömisel tõrge ja samas kalduvus üle süüa, sest sügaval sees on sund, et taldrik peab ju tühi olema…

Arvake ära, kui suur oli minu imestus, kui mu poiste lasteaias oli kehtestatud söömisel kolme ampsu reegel?! See võib olla positiivne lähemine ja innustmine uute maitsete proovimisel, sest teada ju on, et kollektiivis võtavad lapsed vahel omaks asju, mis kodus niisama naljalt ei juhtu. Samas erinevate tõlgendajate käes võib see reegel vahel olla äärmiselt tülgastav ja vale. Kuidas on võimalik, et suht sügaval veneajal meid ei sunnitud sööma, aga kaasaja lapsi sunnitakse mõne isiku poolt tingimuslikult maitsma ja sööma ka vastumeelset asja mõttega, et laps on loll, ei tea, mis talle hea on, ja kui ta nüüd need kolm täiskuhjaga lusikat endale sisse kangutab, siis hakkab talle see mittemeeldiv asi korraga maitsma? Kust tulevad nii rumalad arvamused? Tõenäoliselt ne de inimeste endi lapsepõlvest, kus taldrik pidi söögikorra lõpuks läikima.

Kolm täisampsu oli tingimus, et lastel üldse avaneks võimalus näiteks magustoitu maitsta (sellest jäi laps lihtsalt ilma) ja mina mõtlesin? Et kui mul endal lasteaias ja koolis poleks lastud vahele jätta soe toit ja süüa vaid magustoitu, siis ma oleksingi selleks päevaks puhta söömata olnud. Häiritud ka.

Vahel keelati lastel ka lauast lahkuda, kui nad oma kolme ampsuga maha ei saanud. Teised ammu mängisid ja nemad vaid vaatasid ja piinlesid. Arvestades toidukordade arvu lasteaias ja pakutavad sööke, siis mina ise oleksin seal enda poiste lasteaias maha lihtsalt surnud, kui keegi mind sundinud oleks. Mul oli niigi tegemist, et kõrvadega hingata, kui ma lasteaeda sisse astusin ja seal toidulõhn vastu võttis. See on üks püsivamalt evameeldibamaid lõhnasid, mida ma tean. Oli mu lapsepõlves ja on siiani. Kuigi toidud alati nii jubedad polegi.

See kolme ampsu reegel on valedes kätes väga vale asi. Läbi toidu karistamine ei ole ju meie kaasaja toitumishäirete maailmas ometi ok? Ja oleks siis kolm ampsu ainult, needsamad paar õpetajat (Tannu üks ja Vancu üks õpetaja koos abilisega) olid tegelikult sirge eesmärgiga, et lapse taldrik peab alati ka tühjaks olema söödud. Ports, mida nemad on oma käega tõstnud… Ma kaklesin ja sõdisin selle vastu viimase hetkeni, et see on asi, mis peab palju konkreetsemalt kokku olema lepitud ja palusin lasteaia juhataja juures ka võimalust teha selle kohta kirjalik avaldus, et mitte keegi ei tohi jõuga mu lapsi sundida sööma. Selle reegli rakendamine oli mõnel puhul liigagi otsene vägivald ja oma avalduse võisin ma unustada. “Meil siin käivad asjad sedasi!” Eksole…

Veel kord:

Julgustamine, pakkumine, innustamine, asjade erinevalt serveerimine, mängimine, jututamine ja põhjendamine – JAH, andke tuld ja leidke võimalusi! Ennegi on sedasi mõni laps söönud midagi ootamatut ja avastanud, et see talle maitseb. Selline lähenemine on igati positiivne.

Sundimine, toiduga ahistamine ja (avalik) alandamine ja pikale veniv karistamine – EI!! Ja veel kord EI! Mitte iial!

Mul on hea meel, et mind säästeti söömasundimise traumast ja seda liini olen ma rangelt hoidnud ka enda lastega. Samal ajal olen ma püüdnud neid kaitsta ka liigaktiivsete tädikeste eest ja hoida nende kommentaarid stiilis “Issssand, kui kõhn ta sul on!” laste kõrvust eemal. See “issand kui kõhn” pole grammivõrd parem kui “issand kui paks ta sul on” ja sellest saavad kaasajal ju kõik aru, et seda pole viisakas ütelda? Isegi kellegi koera kohta. Igasugune välimiku kommenteerimine lihtsalt ei sobi, kui see pole just siiras imetlus, kui hea leegi välja näeb ja siis ka peaks see olema valitud hetk ja tulema läbi tunnetuse, kas see sobib. Aga mure kellegi olemise pärast on nagunii nii kauge ja pinnapealne, et ei vääri vaeva. No on jah kondine ja kõhn, mis siis. Ausalt, ta ei ole näljas! Ma jäin küll ilma paksukskiusamise traumast, aga ega pidevalt oma kondise kerega kellegi hammaste vahel olla polnud ka teab, mis tore. Aga kehajuttu räägin ma teile mõnel teisel homsel, sest see on ka oluline teema 🙂

Täna aga söömisest ja mittesöömisest.

Vesi ja leib ja kurk

Selleks ajaks, kui ma sain kolm ja mind lasteaeda viidi, koosnes minu menüü kraaniveest ja poolikutest leivaviilukestest. Ka pidudel ja sünnipäevadel võisid need suitsukalkunid ja lehmade keeled ja süldid ja kasukad ja salatid vabalt kellegi teise poolt söödud saada. Mina sõin leiba ja peale rüüpasin vett. Ja inimesed naersid, et mind on odav pidada. Seda naersid ka, et mu menüü on samakesine kui vangil. Mina olin eluga rahul, kui sain oma veeklaasi ja leivakääru pihku ja rohkem ei olnudki vaja. Ju siis vangidel oli ka hea elu?

Lasteaia söögtädi, kes mu vanemad tundis, rääkis neile, et tegelikult vahel sõin ma mingi segusupi seest herneid ja hapukurgitükke ka. Hapukurk pärines äkki seljanakast? Mul endal pole sellest aimugi, sest suppi ennast ei söönud ma siis ega söö ka nüüd. Äärmisel juhul läheb kaasajal mu torudest alla kord aastas vastlapäeval ilma lihata hernesupp ja Lido külm keefirisupp, mis on sisuliselt vedel kartulisalat. Võib-olla sellepärast see maitsebki jubehea? Ilma lihaolluseta kartulisalat meeldib mulle küll.

Herneid ja hapukurki söön ma muidugi siiani. Kui koduste käest küsida, et mida ma sel ajal kodus sõin, siis on vastus – makarone!

Ma ei suuda eelülikooliaegsest ajast meenutada, et mul kunagi kõht tühi oli. Ja kange isu mõne asja suhtes? Kui, siis ehk kihk kevadeti värske kurgiga kohtuda. Ma mäletan nii selgelt lapsepõlvest kevadeootust. Mitte ilmade soojenemise ja päevavalguse pärast vaid kurkide pärast. Talvel ju värsket kurki polnud võimalik hankida. Aprilli lõpuks, minu sünnipäevaks, võlus ema alati kuidagi paar värsket krõmpsuvat kurki välja. Need lõhnasid imeliselt ja maitsesid imeliselt. Need olid kevadekuulutajad nagu sinililled, mis talve valitsenud alpikannid mu sünnipäevaks kenasti välja vahetasid.

Imepeenikeste viiludena sai seda kurki võiga leiva peale panna ja soola peale pudistada. See oli mu absoluutselt lemmikuim söök üldse. Tegelikult on siiani. Ei mingit sinki ega vorsti ega muud. Lihtsalt kurk. Võimalikult väike ja peenike kurk, pisikeste seemnetega ja krõmps ja noh, viilud võivad kaasajal tugevamad olla, sest kurke leiab õnneks poest aastaringselt. Aga mu lapsepõlves sai suve edenedes, kui kurke oli vabamalt liikvel, pisikese torkiva avamaa kurgi pooleks lõigata, kontrollida, et ega otsad kibedad pole ja soola peale panna ja süüa. Nii selgelt on mu mälus pilt, kuidas ma jälle taskutäie kurkidega toast sitsikleidi saba lehvides õue silkan, et neid kurke seal kõrge vahtrapuu otsas vetruval oksal kiikudes krõmpsutan. Hapukurk ja marineeritud kurk olid ka head. Vahel istusime me Violaga tema aias helesinise plekkgaraaži katusel ja sõime otse kolmeliitrisest purgist hiiglaslikke hapurkurke. Selliseid purke sai vanematelt küsitud kopikate eest osta Männiku tee äärsest Trepipoest. Just nii, kurgiselt, maitses minu lapsepõlv! Ehk et minu ideaalmenüü koosnest millest? Veest, leivast ja kurgist, mis on sisuliselt ju ka üks vesi 😀

Ka kaasajal pole mitte midagi paremat, kui tükeldada kaussi üks kena kurk, suts soola peale, leib kõrvale ja nauding missugune. Või kui on eriti kena ja krõmps sale kurk, siis siuhh pooleks, soola peale ja läheb niisama. Imeline!

Ja värsket hapu- ja soolakurki võin ma süüa ka kell viis kuus hommikul keset Tallinna linna! Alati!

Värske kraam

Kurgile lisaks meeldisid mulle kõiksugu värskeid marjad ja viljad ja juurikad. Olenes, mille hooaeg parasjagu oli, see läks alati loosi. Ema ikka muigas, et ma võiks vabalt elada mõnel troopilisel saarel, siis poleks minu söömiste peale vaja üldse rohkem mõtelda ja ma oleksin kõige õnnelikum täis kõhuga laps.

Eestis tuli kohaliku ja kättesaadava kraamiga hakkama saada.

Värske peakapsas! Kaalikas! Naeris! Porgand! Porgand isegi nii palju, et ma neid ühe me naabritädi aiamaalt näppamas käisin ja sealsamas, kahe vao vahel, neid mullasena sõin. Tädike oli äärmiselt hoolitsev. Selgitas mulle, et tead, ise pole viisakas sedasi võtta, küsi, ma annan sulle ja teen puhtaks kah. See sobis! 🙂 Ja redised! Paaril suvel viitsis isa me kidura mullaga aias jännata ja katsetas rediste kasvatamist. Ussidega pooleks me neid sõime, aga need olid nii head. Murulauk kasvas me aias ka. Sibulat polnud. Sest see ei meeldinud ei emale ega mammale. Üldse oli mul lapsena arvamus, et sibulat süüakse vaid viinajoomise kõrvale. Kuna viina meil kodus ei joodud, siis sibulat polnudki. Aga ma olin tundnud purjus inimeste juures sibula lõhna. Ju sealt see arvamus tuligi.

Sõin ma kõiki neid looduse ande vaid toorelt ja tervelt. Äärmisel juhul suurte tükkidena. Ei kaalikat ega naerist ega porgandit ei suuda ma tänase päevani riivitult süüa. Iseäranis muutub porgandi maitse ja mida peenemaks on ta riivitud, seda ebameeldivamalt ta minu jaoks maitseb.

Arbuusid ja melonid on mulle alati maitsenud, aga melon juhtus me koju väga harva, sest keegi peale minu seda ei armastanud vist. Aga vahel külas ikka pakuti. Arbuusi sõin ma alati koos seemnetega. Nende maitse oli nii hea. Ma sõin arbuusiseemneid veel ka siis, kui arbuusidest polnud enam jälgegi ja need vanemate poolt puhastatuna ja kuivatatuna lasteaias aknalaual karbikeses olid ja ootasid mõnd kunstitundi. Lastaeaia lõpurühmades mäletan ma ka oivalisi maitseelamusi vahalille nõretavate õite lakkumisest. Eks me kõik koos seal salaja vahepeal lakkumime neid, kui löögile saime. Ja hanges keelatud lume söömist mäletan ma ka. Lume maitset ka. Mu lapsepõlv maitses ikka imeliselt! 🙂

Puuviljadest oli minu lapsepõlves kättesaadav kõige enam õun. Koduaia õunad olid head, aga enamasti ussidega ja neid tuli kohe süüa. Juba koolieelikuna oskasin ma ise pisikese noaga peos õuna puhastada nii plekkidest, sisust kui ka koorest. Nii ma olengi läbi elu harjunud õuna sööma, kuigi kohalikke õunu söön ma vahel ka koos koore ja kogu täiega. Mõned neist on ikka nii maruhead. Pirne ma ei mäleta.

Aias kasvasid meil ka ploomid. Mõnel aastal sai neid ikka mõnuga süüa. Mu elu kaks ainsat valusat kohtumist herilasega leidsid aste lapsena puu otsast ploome süües. Mõlemal korral oli kuupäevaks 25. august, papa sünnipäev. Ploomide isu jäi alles. Kaasajal ma ploome süüa enam ei saa. Siis tuleb kiire jooks.

Isegi siis, kui kirsipuud me aias lookas olid, siis ikka ei saanud neid piisavalt süüa, sest osa panid nahka linnud ja ülejäänust tehti kompotti. Aga korjama pidin ma neid küll, sest keegi teine kõrgete peenikeste okste peale turnima ei pääsenud. Ja talvel sai kompotti ainult jaopärast ja seda, et ma iial oleks saanud neist isu täis süüa, seda pole minu elus veel juhtunud. Täpiliseks pole ma end ka süüa saanud 😛

Viinamarjad mulle lapsena ei meeldinud. Neil olid alati jubesuured ja tearavad ja paha maitsega seemned sees. Ja neid seemneid välja nokkida ma ometi ei viitsinud. Liiga tülikas, eksole.

Talvel sai muidugi ka mandariine ja apelsine süüa. Need seostuvad minu jaoks siiani talvega ja mandariinide lõhn kuuluv nääride juurde. Ahjaa, ja mingil hetkel ilmusid müügile paksu läikiva koorega tumepunased õunad. Mäletate? Nende sisu oli magus ja mahlane, aga see koor… No see tuli lihtsalt ära koorida. Ja siis õppisin ma ema eeskujul greipi puhastama ja sööma.

Tikreid ja punaseid ja musti sõstraid meil küll oli aias, aga need pole väga minu teema. Aga mustikad, vaarikad ja maasikad! Palju maasikaid! Veel rohkem maasikaid! Mingid aastad üritasid ema ja mamma ka maasikapeenraid meil aias pidada, aga liiv sõi mulla ära ja teod maasikad ja sinna see maasikakasvatamine kadus. Vaarikataimed kiratsesid aastaid õlimahuti veerel, aga neid paari marja ei saanud seal suurt millekski pidada. Aga mu ema sõbrannal oli suvila ja neil oli palju vaarikaid! Eriti head on vaarikad siis, kui keegi teine neid korjab. Peamine põhjus on ämblikud. 😛

Moosidest söön ma vaid muraka oma. Värsket murakat pole ma kunagi maitsta saanud. Kuna ma olen totaalne puugifoobik ja ma kardan madusid ja ei suuda rabas ja soos ennast kuidagi hästi tunda, siis nii polegi ma kunagi värsket murakat maitsnud. Aga moosina on ta nagu magus sulakuld ja mu absoluutne lemmik. Külmutatud marjad mulle peale vaarika ei meeldi. Aga värskelt! Andke vaid ette 🙂

Aga näiteks rabarber mulle ei meeldi ja kõige hirmsam asi on rabarberikissell, mis Tannule hirmsasti meeldib. Ja toores rabarber mulle ka ei meeldi, sest see on liiga hapu ja magusaks tegemiseks peaks seda pistma suhkru sisse, nagu ka Tan teeb, aga mulle ei meeldi krigisev suhkur. Magus peab olema pehme ja sile minu jaoks. Ega ju tuhksuhkruga saa rabarberit süüa? Selle peale tulin just praegu. 😀

Kartul

Kartulit õppisin ma sööma võiga. Alguses eelnevalt keedetud praekartulit. Siis keedukat ennast kah. Vanus oli mul siis kusagil nelja aasta ringis. Mäletan ennast päris hästi.

Viiner ja makaron läksid ka loosi. Kes veneaega mäletab, siis makaron küll mitte, pigem ikka pisikesed peened nuudlid ja teokarbid olid mu menüü põhitäide. Neid pappkarbi pikki ja pakse makarnone meil kodus vist polnudki kunagi. Keedumuna söömine lisandus mu menüüsse ühel kuumal suvepäeval Kloogarannas tädi Helgaga suvitades. Tädi Helga juurest kodust tulid mu menüüsse ka pisitillukesed marineeritud männiriisikad. Ma isegi paljastasin tädi Helga emale, kes kunagi 100aastaseks elas, et tegelikult ei anna nad mulle kodus üldse süüa! Tädi Helga ema küll teadis, et keegi mind ei näljuta, aga sellegi poolest otsis ta mulle maiuspalaks kapipõhjast veel ühe seenepurgi välja. 🙂

Sellega sisuliselt saigi minu lapsepõlve menüü vist otsa – vesi, leib, juurikad ja teised värsked asjad, keedu- ja praekartul. Mis veel?

Toidu lõhn ja väljanägemine on see, mis on mul elus takistanud paljude söökidega tutvust sobitamast.

Näiteks koolisööklast tuttav ühepajatoit on minu meelest oma plönniks keedetud pruunika välimusega endiselt jube ja ka lõhnab sedasi. Oleks siis vaid juurikad seal sees, aga miks ometi on seal ka liha sees? Aga mitte miski ei ületa oma lõhnaemotsiooni võikuselt minu jaoks hakklihaga värske kapsa hautist. Asi, mida ema ja mamma alati hirmsasti armastanud on. See oli lapsepõlves üks jubedamaid asju. Juba majauksest sisse astudes oli selge, et täna söövad nad jälle seda jubeda lõhnaga asja. Mitte, et mulle keegi seda pakkunud oleks. Nad teadsin küll, et ma ei söö ja see polnud mingi probleem. Ma sõin sel päeval siis lihtsalt keedukartulit, mida nad oma hautise kõrvale ikka tegid. Ma pean tunnistama, et mitmed mu sõbrad peavad sedasorti hautist siiani oma lemmiksöögiks ja mina pole suutnud seda mitte iial isegi maitsta. Lõhna pärast. Ja veel enam liha pärast.  Oleks see vaid kapsas, siis oleks tõenäoliselt lihtsam. Samuti pole ma siiani kunagi maitsnud jahuga tehtud meie klassikalist halli hakklihakastet, mida paljud armastavad. Seda küll välimuse pärast. Ma ei söö tänase päevani väga paljusid asju, mida minu meelest kõik normaalsed inimesed süüa suudavad, aga ma ei näe selles siiani mingit probleemi, sest nälga ma ennast päris kindlasti ei jäta. 🙂

Head lapsed söövad ju putru!

Tollest lasteaia kolme-ampsu-reeglist veel rääkides, siis meile Äliniga (kes oli üks Tannu lasteaiaõpetajatest ja sai selle reegli kasutamisega väga kenasti vägivallata hakkama) meeldib näitena tuua iseennast – me pigem sureme maha kui maitseme näiteks, hmm, rosoljet. Kasvõi keeleotsaga. Kolmest ampsust rääkimata. Kui sulle miski ikka üldse ei meeldi, siis kolme ampsu järel ei hakka see ka kuidagi meeldima. Mille peale mulle hetkel meenus siiski, et üks inimene mu elus ei suutnud leppida, et ma kõike ei söö. Üks korralik laps sööb ju putru? Minu pudruvalikud said otsa tatra ja odrakruubi järel. Riisi meil kodus pudru ega lisandina minu lapspõlves ei söödud. Riis käis ainult hirmmagusa piimasupi sisse ja see polnud minu maitse. Aga putrudest ei võtnud ega võta ma endiselt suu sisse ei manna- ega kaerahelbeputru. Kellele meeldib, saab vabalt ka minu portsu endale. 🙂

Paraku esines nii manna- kui ka kaerahelbepuder koolisööklas sageli. Ma käisin esimeses või teises klassis, kui mu klassijuhataja, kes oli üldse üks patriootlik nõukogude inimene ei suutnud leppida sellega, et ma seal lauas südamerahus istun, klaasist läägelt magusat leiget teed lürbin ja kõrvale leivaviile haukan. Mitte iial ei näinud ma ise selles probleemi. See oli isegi hea. Ja samas olin ma ka rõõmus, kui oli vahel harva mulle meelepärane asi söögiks (näiteks tatar) oli ja olin rahul, kui mul oli leiva- või saiaviil võimalik põske pista. Söömine ei põhjustanud minu jaoks koolis mingit stressi…

Aga tema, mu õpetaja, arvas, et see pole ok ja kõik eeskujulikud oktoobrilapsed peavad sööma, sest mis siis saab, kui jälle sõda tuleb (?) ja lugupidamatu olen ma kokkade suhtes ka (viimane asi, millega kedagi sööma survestada!) võttis mu enda haardesse ja surus loperguse alumiinimlusika välkudes mulle lusika kleepuva kaerahelbepudruga hammaste vahele. Ja siis veel teise… ja järgmisena lendasid need samad lusikatäies vastassuunas talle sülle. Ei, ma polnud  ebaviisakas, ma ei sülitanud teda. Ma ei suutnud end tagasi hoida ja oksendasin ta lihtsalt täis. Sain riielda terve klassi ees. Vanemad said riielda, et ma selline tänamatu ja kasvatamatu olen või midagi sellist, aga rohkem see mutt mind jõuga toita ei proovinud, lasi mul isegi kohustuslikult pioneeriks saada ja söömise teema pole rohkem kunagi minu jaoks probleem olnud ja nagu näha, siis ka selle seiga olin ma üsna unustanud. Hea, et nüüd näitena meelde tuli. 😀

***

Esimest kuuenda klassini nägid mu koolipäevade söömised välja üsna sedamoodi:

  • hommikul enne kooli magus tume sidrunitee, mida mamma solgutas tassist tassi, et ma seda juua saaksin, sest ma saa kuumi asju juua. Hiljem avastas ta jääkuubikute kiire toime, nii läks kiiremalt. Ja tee kõrvale oli mingi pisike võileib. Nad ju teadsid küll, et ega ma koolis tõenäoliselt ei söö.
  • nii igaks juhuks sokutas mamma mulle ikka mingi õuna või leivakuiviku-kuubikud kotti kaasa, mida vahetunnis nohistada. Neid oli hea sõpradega jagada 😀
  • koolisöögiga oli nagu oli. Enamasti piirdus see saia ja leivaga. Kraanist veel vett peale ja asi korras.
  • kuna mu kodu asus Rahumäel, aga kool ja laulukoor Mustamäel, siis vahepeal ma koju ei jõudnud ja mulle oli kodust kaasa pandud kopikad, mille eest sai trollide vahetamise ajal Szolnoki peatuse pisikesest puhvetist osta imepeeneks riivitud juustuga saiaviile. Need olid maruhea! Kodus ma juustusaia ei söönud. Sest seal olid viilud. Ka jämedamalt riivitud juust poleks läinud. Ainult imepeenena oli hea ja kodus seda ei tehtud. Ja juust läheb minu jaoks kokku vaid saiaga, et ma seda süüa suudaksin. Leivaga ei suuda ma juustu isegi ette kujutada. Siiani. 😀
  • * vahel, olenevalt päevast, juhtus, et enne koju sõitmist jätkasin ma teekonda veel kahe peatuse jagu ja käisin läbi leivakombinaadi “sooja-leiva-poest”, just nii me seda nimetasime, ja ostsin endale koduteele kaasa ühe pooliku pehme peenleiva, mille ma seest tühjaks sõin. Sai mind ei huvitanud. Küll aga täienes hiljem valik mu elu esimeste kartulikrõpsudega, mida müüdi Kaja peatuse lähedal põllumajandussaaduste poes. Need olid need pisikestest pakkides peenikeste pulgakeste kujulised krõpsud, teate, eks?
  • õhtusöök oli enamasti mingil kujul kartul. Hapukoore ja kurgi/marineeritud kurgi viiludega taldriku serval. Ja sedasi otsast peale.

Kondine, väsinud, nutune ja näljast nõrkemas koolilaps Eva aastal 1989? 😉 Tegelikult mitte. Mul oli lihtsalt kurb meel, et vanemad keset kuuma talongiaega tagasi Aafrikasse läksid ja minu isu kadus koos nendega. Koolipluusi all on mul paks soe alussärk. No et kui keegi arvas, et ma piisavalt kondine ei näi siin pildil 😛

Pubekana hakkasin ma korraga koguseliselt rohkem sööma. Hapukoor ja peenleib. Vahel pool leiba korraga. Peale peenleiva me majas muud leiba polnud. Vormileib olevat olnud lehmadele. Lapsena ma sellest päris täpselt aru ei saanud, sest meil Rahumäe pisikeses leivapoes, kus kaasajal on hoopis üks tore söögikoht, müüdi ju seda vormileiba küll, aga viimane lehm oli meie kandist kadunud ammu enne minu sündi. Milleks siis linnas lehmaleib? Ju keegi ikka siis sõi ka seda. Meil kodus aga mitte.

Kuidagi kasvasin ma “peaaegu mitte midagi” süües üles. Ise Aafrikas elades sain tuttavaks kireva puuviljavalikuga, mida sealne loodus ja kasvandused pakkusid. Neid igatsesin hiljem hetkeni, mil Eesti vabaks sai ja ka meie lettidele vaikselt neidsamu frukte imbuma hakkas. Mangod ja papaiad ja avokaadod on mu suured lemmikud siiani. Mul vist ongi nii, et kui miski ikka kord meeldima on hakanud, siis ta lemmikuks ka jääb.

Kui isa Soome ja Rootsi liinide peal sõitma hakkas, siis rikastus mu toidueelistuste valik laeva restoranis mõnegi huvitava asja võrra. Seal julgesin ma elus esimest korda ka krevette proovida, sest vahel sõid inimesed neid seal ju lausa mägedega. See pidi mingi huvitav asi olema, mida proovida. Ja mulle meeldis. Kohe väga.

Tartusse ülikooli minnes koosnes esimesel semestril me menüü saiapätsidest ja Kellukese limpsist ja vahel sekka mingist segasalatist, mida purgis müüdi. Pinginaabriga toakest jagades hullus ühiskorteris, polnud meil eriti ligipääsu köögile ja aega polnud ka ja väljas söömas sel ajal ei käidud. Või noh, polnud väga kusagil käia ju kah. Kesklinnas oli Toidutorn, aga seal oli räigelt räpane, prussakad jooksid ringi ja toidud polnud ka teab mis head. Alates teisest semestrist oli meil etem eluase ja võimalus ise süüa teha. Seal ajal koosnes meie rikkalik menüü riisist ja tatrast. Nädal riisi, nädal tatart, nädal riisi, nädal tatart. Ketšupi ja majoneesiga. Need on kaks asja, mida ma pärast seda aastat pole iial hiljem enam suutnud süüa. Riisi ja tatart söön aga siiani. Kartul kadus mu menüüst ülikooli minnes. Ju oli mul sellest siis küllastus tekkinud. Hiljem kadus mu huvi sooja toidu vastu täielikult. Mitte et mul selles suhtes kunagi üldse mingi vajadus oleks olnud, pigem harjumus, et nagu peaks. Sõin salateid. Nii valmissalateid kui ka ise kurgist tehtud salateid. Tartus oli seal ajal, eelmise aastatuhande lõpus, minu maitse järgi suurepäraseid salateid. Punase kapsa salatit, mida Anne poe juurest kulinaariast sai, igatsen ma siiani. Vana kaubamaja valikus oli ka mõni väga hea ja Pepleri ja Kuperjanovi tänavate kohtumiskohas oli mingi jubehea valikuga salatipood kah. Ohh, mul läheb kõht sedasi siin veel meenutades tühjaks! 😀

Prantsusmaal elades avastasin enda jaoks kõiksugu pehmed juustud, eriti haisvad ja maitsvad nende seas. Ja ka rohelised lehed, millest salateid sai teha, nendega sain ka tuttavaks. Selle hetkeni tundsin ma vaid Eestis laiemalt kasutusel olnud tavalist salatitaime ja selle kõrval polnud hiinakapsas kunagi minu rida olnud. Nii need rohelised lehttaimed kui ka juustud meeldivad mulle siiani.

Soomest võtsin edasisse ellu kaasa karjalapirukad. Soojalt ja sulava või või määrdejuustuga. Mämmi on üks asi, mis mulle väga meeldib ja lihavõtete paiku Soome meelitab. Tegelikult oli Soomes elamine toitumise mõttes äärmiselt huvitav kogemus minu jaoks. Kahe aasta jooksul ei söönud ma ühtki suutäit midagi liha- ega kalalaadset toodet. Mul lihtsalt polnud selleks raha. Ja polnud ka vajadust. Ja polnud ka vähimatki huvi või vajadust. Ma sõin iga päev paar viilu koorikleiba, selle vahele panin värske kapsa lehe. Margariini pole ma kunagi suutnud süüa, aga või jaoks mul raha polnud. Selle asemel läks leivale parematel päevadel tilk hapukoort, kehvematel maitsetamata jogrurt. Klaas keefiri kuulus päevemenüüsse ja teiseks toidukorraks sõin sedasama värsket kapsast suuretükilise salatina. Vahel sõin Eestist kaasa viidud tatart või riisi, mida mul oli kumbagi kilo paari kuu peale. Ja õhtusöögiks oli alati üks õun. Mul pole elus nii palju energiat olnud, kui tol ajal. Aga hetkest, kui oli võimalik endale rohkemat lubada, ei suutnud ma enam samas menüüs püsida. Kuigi enesetunde mõttes sooviksin, et ma suudaksin sedasi eladagi.

Šveitsis lisandusid mu menüüsse nende vedelad soojad juustud, milleta ma elu enam ette ei kujuta. Kuigi siin on need talvine toit, siis meie sööme neid aastaringselt ja silm ka ei pilgu 😀 Pilt pärineb küll Andrease kunagisest einest, sest mina  jätan saia vahele ja söön seda venivat juustu õuna- ja šampinjonitükkidega.

Ja kõrvitsat maitsesin ma elus esimest korda alles siin, Šveitsis. Kodus ei olnud meil kunagi kõrvitsat ja mulle tundus, et kõrvits tähendaski neid kollakaid kuubikuid äädikamarinaadi ja nelgiseemnetega purgis. Kuna kõrvits mulle rohkem nagu soolasema toidu mulje oli jätnud, seda söödi ju prae ja muu sooja toidu juurde ikka, siis häiris mind purgikõrvitsa magus maitse. Hiljem oli see lihtsalt dekoratiivne taimesaadus, mida sai hälloviini ajal lastega koos lõikuda, puhastada ja küünlaga õue viia. Mitte kordagi ei taibanud ma neil kordadel kõrvitsat maitsta. Siin aga mainis Andreas kord, et tegelikult on kõrvits täitsa hea. No ok… Seega alles siin avastasin, et toores kõrvits on imehea. Nii me siis vahel ostamegi Andreasega pisema kõrvitsa, puhastame ära ja pistame sirgelt pintslisse.

Liha

Nii, aga liha? Ema väidab, et päris pisikesena ma sõin liha. Mina ennast sellest ajast ei mäleta.  Võib-olla ma sõin, sest see oli taldrikul ja mul oli kõht tühi, siis sõingi? No et ei osanud veel valida ja alles avastasin ennast ja maitseid ja maailma? Hiljem oli viiner ja üht tüüpi suitsuvorst ja grillkana ainsad lihalaadsed tooted, mida ma tunnistasin. Ükski neist ei olnud minu lapsepõlves kuigi kättesaadav ehk siis sai neid harva poeleti alt kätte. Nali naljaks, aga ma mäletan Liivalaia tänava, mis iganes nime see sel ajal kandis, Kikase (?) poodi, kus kohapeal uute tuulte tulles kanasid grilliti. Kana mulle süüa ei meeldinud, kui, siis vaid laitmatult valget rinnaosa, aga see lõhn oli seal niiii hea.

Mis mulle aga meeldisid oli mõnekopikalised lihapirukad. Need rasvast läbiimbunud piklikud pruunid pirukad, mille sees olevat olnud kõige odavam liha ja see oli veneajal ikka midagi eriti jubedat vist? Ema judises alati õudusest, kui ma me Rahumäe leivapoes endale üht seesugust pirukat palusin. Tema arvates olid need ühed ilmatuma rõvedad asjad. Ta isegi hirmutas mind, et see sisu seal sees võib olla rotilihast ja ma ei tea mis kõik veel. Mõned korrad ma isegi uurisin ettevaatlikult selle piruka sisu, no et kas paistab mõni viiruline saba või midagi, aga rotte seal sees polnud ja mulle need pirukad meeldisid. Isegi külmalt, sest ega need seal poes siis õhtuks enam soojad polnud. Samasugused moosipirukad mulle ei meeldinud. Hiljem ma neist pirukatest loobusin või kadusid nad lihtsalt müügilt ja minu isu sai otsa. Aga mamma tehtud pärmitaignast lihapirukad meeldisid mulle ka. 🙂

Lihavärgist söön ma veel ka mamma ja ema tehtud sülti aastavahetuse paiku. Ettevaatlikult, aga söön, Ühtegi teist sülti ma ei puutu. Ja ühelgi muul ajal kui aastavahetusel ma sülti ei söö. Nääridest rääkides…

… meenus mulle praegu, et üks kord elus, koolieelikuna, on mind siiski ka kodus proovitud sööma saada midagi, mida ma süüa ei soovinud. 😉

Isa oli nääride paiku kodus käimas ja söögiks olid verivorstid. Ema ja mamma ja isa armastasid verivorste. Erinevalt emast ja mammast, kes mitte iial ei teinud draamat minu söömise või mittesöömise pärast, arvas isa, et no nii head asja pean mina küll vähemalt maitsma. Seal ma siis istusin, põrnitsesin seda vorsti. Ikka pikalt. Teised olid ammu lõpetanud. Isal viskas lõpuks üle, no et kui ma nii loll olen, et nii head asja isegi maitsta ei kavatse, siis polegi vaja. Möirgas ja neelas mu vorstijupi alla. Muide, meie majas süüakse verivorsti suhkruga. See oli ja on minu jaoks endiselt üsna võigas vaatepilt. Lõhnast ma ei räägigi. Aga 2015. aasta jõuluõhtul tegin ma enneolematu julgustüki ja maitsesin elus esimest korda verivorsti. Ühe pisitillukese kahvliotsa täie. Nagu näha, ma jäin ellu, aga elan südamerahus ilma verivorste söömata edasi. Kes soovib, saab minu omad ka endale 😀

Ma ei saa ütelda, et ma mingi põhimõtteline taimesööja oleks kunagi olnud. Taimed väga maitsevad ja kui ma saan valida, siis ei vali ma kunagi liha. On vist õige öelda, et ma õppisin elu jooksul liha sööma ja mõni läbiküpsend taine amps maitseb vahel tõesti isegi hea. Aga mulle ei meeldi see tunne, kui ma liha olen söönud. See on raske tunne ja tekitab väsimust. Ütleme siis nii, et üldiselt liha mulle lihtsalt ei meeldi. Kui väga vaja, siis hädaga saan ta söödud, aga ta ei isuta mind ja jääb kõigele lisaks ka vastikult kiududena hammaste vahel kinni. See on tüütu ja tülikas. Õnneks ei ole minu lihapõlglikkus kunagi olnud probleem (ja ka doonorina oli mu hemoglobiini tase alati väga heal tasemel) ja rõõmustajaid selle üle, et nad saavad minu lihajao ka endale, on alati jagunud.

Kala

Kalaga on teine lugu. Mulle meeldib väikses koguses vürtsikilu ja suitsulest ja suitsuahven ja mõni suitsune kala veel. Ja mõni neist on hea ka ahjust tulles. Kindlasti ei meeldi mulle marineeritud kala. Ja kalasupp on huuuuu… no korra elus olen ma mingil merelindude loendusel valiku puudumisel seda isegi söönud. Värskelt püütud kala löödi lõkke kohale potti, ma maitsesin ja jäin ellu 🙂 Eriti ei-ei kalaliigid on silmud, angerjas ja heeringas minu jaoks. Kasukaga või ilma, rosoljes või ilma. Aga kui ma pean ka maitsva kala puhul seda ise puhastama, siis ma jätan ta heal meelel pigem söömata. 😛 Krevetid, kui nad on värsked ja ilusad, siis need meeldivad mulle väga, aga seda ma juba ütlesin eelpool. Kaheksajalad ja teod ja iseäranis austrid võivad minu poolest südamerahus edasi elada. Mina neid ei puudu 😀

Suši mulle meeldib, aga see võib vabalt ka ilma kalata olla

Aga üks intensiivse tööperioodi kena lõunasöök võiks välja näha näiteks selline 😛

Kui Tan sündis, siis hakkasin ma korraga aurutatud juurikaid ja ahjus küpsetatud köögivilju sööma. Ma võisin neid süüa iga jumalama päev. Ma tahtsin neid süüa iga jumalama päev. Ma usun, et nende valmimise lõhn pole suurt erinev ühepajatoidu lõhnast, aga süüa ma seda siiski ei suuda. Iga tükk peab mu taldrikul olema oma nägu ja tegu ja värvi, siis on kõik väga hea. Ja talvel on ahjus küpsetatud külmutatud brüsseli kapsas sama hea kui mu lemmikud, Fazeri suurte pähklitega sinine šokolaad ja La Muu kohvijäätis! 😀

Aga mis peamine, ma eelistan süüa asju suht lihtsalt ja üsna vähetöödelduna. Mis tõi mu meelde nüüd kastmed! Ainsad soojad kastmed on vist tomatiga, mida ma söön. Rasva ja jahu ja koore ja juustu ma ei tea millega tehtud kastmeid ma ei söö. Näiteks koorekastmega makaronid jätan ma kindlasti vahele. Ja seda valget vorstikastet mäletate, mida koolisööklast ikka sai?

Minu jaoks mingi probleem asju kuivalt süüa ja kui neile päikeses kuivatatud tomateid ja küüslauku ja oliive juurde panna, siis lähevad nad ludinal. Kõrvitsa sõpradest meeldib mulle kaasajal ka suvikõrvits. Küll toorelt, grillitult, küll ahjus. Ja võib vabalt juhtuda, et ma pistan ahju plaaditäie pooleks lõigatud mugulsibulaid ja söön need korraga ära. Või pool plaaditäit puhastatud küüslauguküüsi. Ja maisitõlvikud on grillitult või ahjus imehead.

Mulle meeldis ja meeldib lõunase toidu söömisel igav rutiin. See annab turvatunde ja ei võta liiga palju energiat. Kunagi kontoris maastikuarhitektina töötades, sõin ma igal tööpäeval kahe aasta vältel samal kellaajal lõunaks alati täpselt sama portsu tatraputru sinepiga. Ma pean tunnistama, et ma loodan, et see saab tulevikus taas võimalikuks, sest tatar mulle meeldib kohe väga. Õhtusöögi võin ma vabalt vahele jätta või süüa midagi täiesti spontaanselt. Reeglid puuduvad.

Poodi minnes tean ma harva, mida ma süüa kavatsen. See tunne peab mulle seal lettide ja riiulite vahel ise peale tulema. Nii on kõige mõnusam. Teadmine, et homme sööme makarone ja ülehomme juustusaiu jne on minu jaoks äärmiselt kurnav ja paneb momentaalselt protestima ja plaane murdma. Ma ei oska ega taha oma söömisi planeerida, kui ma pole olukorras, kus igal õhtul ongi üks ja sama riis või tatar mu laual. Ja ka see on ok, aga mingi kireva menüü koostamine on päris kindalt ei-ei. Kust mina hommikul või veel varem ette tean, mida mu keha mu käest õhtuks palub. Nii lihtne see ongi 😀

Aga üks  kurk või mõnus salat läheb alati loosi. Ma võiks isegi ütelda, et seesugune salat on mu lemmiktoit?

Kuidagi õnnestus mul saada kaks isemoodi last. Üks selline, kes valib, aga samas sööb igasugu imelikke asju. Teine selline, kes valib ja ei söö justkui mitte midagi. Ja kolmandaks leidis oma koha mu elus ka Andrease, keda kodus sunniti kõike vähemalt maitsma ja kellel on lapsepõlve sundimiste tõttu mitu asja, mida ta süüa ei suuda ega taha. Lisaks on tal terve rida asju, millepeale ta organism reageerib – keel läheb paksuks, kurk hakkab kipitama ja/või kisub kitsaks, silmad ja nina hakkavad vett jooksma jms.  Siis tuleb tal söömine kohe peatada, kiirest allergiarohi sisse võtta ja oodata, kas läheb paremaks. See oleneb nii erinevatest asjadest tal. Lapsena oli olukord veel hullem, ta käis pidevalt süstimas seepärast. Aga ikka sunniti sööma. Enamasti on asi puu- ja köögiviljades. Ja vabalt võib juhtuda et poole lusika pealt peatab ta ka näiteks tordisöömise, sest selles on midagi, mida ta sel korral süüa ei saa. Mul on siis natuke muidugi ka hea meel, et saan tema pooliku tüki ka endale 😛 Aga ma olen ka kohanud neid, kes tema katkestatud söömise peale solvuvad ja see on… kurb.

Ja teate! Kõigist asjadest kõige enam ei salli Andreas minu lemmikut, värsket kurki! Ma ikka itsitan, et me seepärast nii hästi sobimegi, et me oleme tasakaalus. Palju jubedam, kui talle ka kurk meeldiks ja ma peaksin seda temaga jagama. Nüüd saan ma tema kurgiportsu taldrikuservalt alati endal. Šveitsis küll mitte eriti, sest neil siin kurki eriti üldse ei sööda ja avamaakurke pole isegi kusagil saadaval, aga Eestis küll, kus kurk on praetaldriku servas suht kohustuslik osa 😀 Kurgitasakaal kehtib ka Tannu ja Vancu vahel. Tan ei söö värsket kurki. See vist on ainus värske asi, mida see inimene ei söö. Vanc seevastu sööb kurki väga hea meelega. Vahel ta kurki ainult sööbki. Samas värsket hapu- ja soolakurki söövad me majas jällegi kõik. Isegi Andreas. 🙂

Tan ja tema söömised

Vancu lugu te eile juba kuulsite ja Tannust ei ole mul söömise kontekstis suurt midagi rääkida, sest ta sööb märkimisväärselt julgemalt, kui mina ise iial seda teinud olen. Aga tasakaalu huvides räägin teile tema loo ka 🙂

Tan sai mu kõhus elades ja ka hiljem minu küljes rippudes ja kõhtu piimaga täites osa minu söödud vürtsisest ja vägavürtistest riisiroogadest ja hautatud köögiviljadest. See selgitab ka ehk ka seda, miks ta alati on taga otsinud maitseteravusi ja armastanud taimi. Juba päris pisikesest peale. Ta on alati olnud avatud uute asjade katsetamisele ja talle meeldivad paljud sellised asjad, mille avastamise ja meeldimahakkamisega läks minul aega pool elu ja rohkem. Igasugu imelikud juustud ja puuviljad ja india ja thaipärased toidud kõigi idude ja võrsete ja lisadega. No asjad, mida keskmine eesti laps reeglina ikka ei söö küll ja võib-olla pole kunagi lähedalt isegi vaadanud. Ma pole iial olnud nii julge proovija kui tema.

Kuigi tema mälus on tempel lasteaiast, kus teda sunniti valimatult kolme ampsu kaupa sööma ka tema jaoks mittesobivaid asju (nt mingeid hapukoorega segasalateid, mida ta siiani ei puudu), sunniti taldrikuid tühjaks sööma ja jäeti ilma lemmikmagustoidust, sest ta ei suutnud süüa… See torkab talle vahel ikka meelde, kui äärmine ülekohus ja kui jube oli lasteaias käimine ühe õpetaja päevadel. Muu söömise osas on ta igati avatud ja mängulusti täis. Ta eksperimenteerib maitsetega vahel ise, teeb asju veel teravamaks ja naudib söömist. Asi, mida mina õppisin tegama alles koos tema sündimisega vist. 🙂

Ja marjad! Ja puuviljad! Suvel võiks see laps vabalt elada vaid marjapõldude ja puude-põõsaste vahel. Ta oli see laps, kes mingil aastal, kui meie toimetulek oli keeruline, palus sünnipäevakingiks vaid üht kinki – maasikaid. Aprilli alguses oli see sel ajal juba täiesti võimalik. Nii sai ta kingituseks mitu kilo maasikaid ja oli selle üle ilmatuma õnnelik. Kuigi ta on õnnelik ka külmutatud marjade üle. Konservid ja kompotid ja moosid talle ei meeldi. Aastaid oli külmkast ema keldris Tannu suviseid marjatopse täis ja kui tal oleks lastud süüa soovi järgi, oleks see augutiks unustatud teema olnud. Peamine, et tema elus on teravus ja MARJAD ja maitsvad puuviljad, siis on ta kõht täis ja hea olla! Näide eelmisel aastal ühe piduliku päeva hommikust. Seltskond on teel garaaži, et kooli sõita – üks hoiab käes oma mangokaussi ja teine hoiab tugevalt peos vaniljejäätise tuutut. Tasakaal milline! 😀

Šveitsis lisandusid Tannu lemmikute nimekirja ka soojad vedelad juustud, milleta ta väidetavalt elada ei saa. Tema armastab neid veel rohkem kui mina. Või vähemalt tunneb ta huvi sagedasema söömise suhtes, sest pole harvad need päevad, kus ta koolist tuleb ja endale ise fondüüd potis teeb. Ja kõiksugu kohalikud niisama-juustud meeldivad talle ka. Me ikka muigame Andreasega, et see laps on šveitslane rohkem kui enamus šveitslasi 🙂

Tan sööb vabalt ka kõiksugu juurikaid värskelt ja aurutatult ja grillitult. Ma ei tea palju lapsi, kes sedasi juurikaid sööksid ja ka oma valikuid nende kasuks seaksid. Iseäranis imeloomana imetleb teda Andreas, sest siin lapsed värskeid juurikaid lihtsalt ei söövat. Selline meie sünnipäevade-pidude dipitav juurikavalik on tema meelest siiani ulme. Ma jälle ei kujuta vastupidist ette. No kujutan, aga krõpsukauss kest lauda on ju äärmiselt poolik ja kallutatud lahendus?

Kartul on ainus juurikas vist üldse, mida Tan ei söö. Ainsad kartulilaadsed, mida ta sööb on hirmteravad krõpsud ja vahel harva ka friikad. Kõik muud viisid kartulist põlgab ta kurvalt ära. Kurvalt, sest süüa talle meeldib ja kartul teeb ta kurvaks, sest seda ei suuda ta kuidagi süüa. 😛

Tan oli see laps, kellele ma titena vaaritasin iga püree oma käega. Purgipüreesid ta vaid puristas suust välja ja neid võisin ma ise süüa. Muidugi mõista ma neid ei söönud 😀 Ainus, mis tal põsest alla läks purgi omadest oli läila kõrvitsapüree ja seda ei näinud jälle mina mingit vajadust talle pakkuda. Kuidagi läks nii, et tema üheks lemmikmänguks kujunes “toidumäng”. Joonistasin papile ringid nagu keskmises täringu ja nuppudega mängitavas lauamängus kunagi. Lisaks üles- ja allaliikumistega olid seal vahepeal ka ülesanded, stiilis, söö ära üks porgandikang, paku teisele mängijale viil kurki, kolm oravapählit, juustutükk, maasikas jne. No mis iganes parasjagu kodus oli ja mille hooaeg kaubanduses valitses. Iga kord oli mäng veidi isemoodi ja see oli hirmus lõbus. Sest kaugeltki mitte kõik asjad neist ei olnud ka minu lemmikud, aga nii me õppisime erinevaid asju katsetama. Ja noh, kui ikka üldse ei tahtnud midagi ära süüa, siis jäi sinu käimiskord vahele. Tannuga toimis see mäng mul imeliselt. Ja finišisse jõudes ootas alati midagi eriti head, kausike mangot vms. Seda siis jagasime omavale sõbralikult 🙂

Teine tore asi söömisega oli “jänksipiknik”. Lõikusin karbikestesse või kaussidesse porgandi, kaalika, kurgi, nuikapsa, redise kange ja tükke ja tegin dipika ja siis me läksime Tannuga piknikule. Toanurka teki alla taskulambiga või talvel rõdule või maja taha metsa või istusime niisama puntras ja mugisime nagu jänkud. Jänesevärk toimis temaga suurepäraselt. Hiljem, palju suuremana, käis ta vahel ise küsimas, et kas ma teeks talle seda “jänksipikniku” kraami, et ta läheb õue sööma. Vahel on mul tunne, et Vanc nagu polegi meiega koos elanud 😀

Aga salateid Tan ei söö. Vist mitte mingisuguseid. Aga asjad eraldi, palun väga. Ja koolis siin meeldivad talle vist kõik toidud. Ja kui küsida, mis on tema lemmiktoit, siis need on minu tehtud toidud. Ema! Kuuled! Ma tean, et sa ei usu, aga küsi Tannu enda käest 😀  Tema absoluutne lemmik on minu tehtud karrikaste kana ja kikerhernestega. Kas siis riisi või kuskussiga. Ja kui ma talle veel avokaadodipikat viitsin teha, siis keerab ta end üldse rõõmust rulli 😀

Oota, aga magusatest asjadest ma ei rääkinudki veel midagi?

Magus jutt

Maiustustega oli mu lapsepõlves nii, et tööpäevadel mulle kommi ei antud. Samas võisid meil olla kommid kausiga laual ka nädala sees ja mul puudus nende vastu huvi. Neid käisid söömas ema sõbrannade tütred, kellel kodus meie reeglit polnud. Igal laupäeva hommikul pisteti mulle pisike assortiikarp pihku. Ma võisin selle tervenisti üksi ära süüa. Aga kõik ei mahtunud kunagi. Mida ma sellest kogemusest ellu kaasa sain oli tõeline tülgastus Kalevi assortiikommide vastu. See kestab mul tänase päevani 😀 Minu lemmik oli lapsena lagritsakomm, mida isa merelt tulles ikka tõi. Ja soolased maapähklid, mis tulid isaga koos plekkpurgis (ei, isa ei olnud purgis, pähkid olid 😀 ) ja mida sai nii harva, et ka need minu maailmas ka magustoiduks klassifitseerusid, Hiljem, Aafrikas, sain ma neid nii palju, et suurem tung hajus.

Tan sai elus esimest korda šokolaadi kaheaastasel. Sõbranna Mumm oli mulle Fazer sinise šokolaadiga külla tulnud ja Tan nihverdas laualt endale ka ühe tüki põske seda head asja, mide me Mummiga rõõmsalt sõime koerasügamise vahele. Poiss pani tüki suhu ja tardus ja SEE naer, mis sealt selle peale tuli ei unune minul ega Mummil vist iial. See tuli nii sügavalt südamest ja oli nii õnnelik, et seda saigi ainult esimene kohtumine šokolaadiga esile kutsuda. 😀

Lapsena meeldisid maiustusest mulle veel suures pappkarbis müüdavad maisikepikesed. Ja kõige enam meeldisid mulle selle karbi põhjas olevad kokkusulunud magushapud tuhksuhkru tükid. Kõrsikud olid toredad.

Suuremana pidi neid sööma nii, et kõige pealt püüad terve kõrsikupikkuse risti pooleks näksida nii, et kõrsik ei murdu ja siis sööd ära ülejäänud pika näritud pooliku. Põltsamaa tuubimarmelaad oli hea aga seda sai harva.

Jäätis! Jäätis oli hea, sulas ruttu ja otsa sai veel kiiremini. Jäätist sai suvel Rahumäe poe juures olevast putkast. See oli igapäevane kohustuslik ring ja lahutamatu osa suvest. Ja sealt sai vahel kalja ka! Vahvlijäätist seal ei olnud, aga seda sai vahel Niguliste kiriku juurest roheliseks võõbatud putkast näiteks. Noh, enne kui saabus Pingviini-ajastu. Siis oli mu suur lemmik lilla mustikajäätis, millel mustikaga mingit pistmist ei olnud, aga see maitses nii hea.

Ja Tõnismäel olid joogiautomaadid, sealt sai siirupivett. Ja igal nädalavahetusel käis mammal külas tema sõbranna, tädi Helga, ja vist mitte iial ei tulnud ta ilma koogikesteta. Šokolaadiekleer ja rummipall olid ja on mu lemmikud. Ja tuhksuhkrused õhulised kohupiimataskud! Kindlasti suudaksin ma magusaid asju veel leida, mida heal meelel sõin. Peab mõtlema. Ainus jama on see, et ega magusaid asju minu lapsepõlves siis söögiks ei peetud. Ainult isurikkujateks, eksole 🙂

Kooke ja pirukaid armastab Tan ka omal väiksel moel. Ja seda pilti vaadates meenus mulle kaks olulist asja veel, mis mulle maitsevad – puhtad seene- ja riisipirukad. Viimaseid neist ei suuda mu ema üldse taluda, aga mulle nad maitsevad nii väga. Pole isegi vahet, kas neid hoiab koos pärmi- või lehttaigen, on nad piruka või struudlikujulised. Nad meeldivad mulle.

Aa, muide pannkoogid, mis enamasti lastele ikka meeldivad, seostuvad minule vaid hapuks läinud piima, rasvas ujunud  liiga pruunide  ja üleküpsenud imeõhukeste kookidega, mille ebaühtlane serv nad veel iseäranis eemaletõukavaks muutis minu jaoks. Ma vaatasin alati multikate ja filmide imelisi ühtlase servaga pakse heledaid pannkooke, pisemaid ja ülepannikooke, ja unistasin, et küll need tunduvad head ja ilusad ja vaat neid ma sooviksin maitsta. Aga mamma selliseid ei teinud. Suurt pannkoogisõpra pole minust siiani saanud, aga mul on olnud võimalus maitsta häid pannkooke ja sellest mulle piisab. Mamma pannkoogid on ikka tumepruunitäpilised ja läigivad rasvast. Mingil imelikult viisil need mu poistele maitsevad natuke 😀

Šokolaad meeldib meile kõigile. Tavaline lihtne piimakas. Kuigi seda siin ka pannitäite kaupa müüakse 😀

Niisama mõnus näksimine, kui kõht juba üsna täis on, näeb meie majas välja umbes selline:

Vanc käiks valikust kaarega mööda. Andreas sööks kõike või kõige vähem oliive, mina nokiksin juustu ja oliive ja Tan jätaks vahele vaid saiaviilud.

 

***

Tulime just lõunalt. Rääkisin Andreasele, millest ma siin pikalt kirjutanud olen.

“Sa ju sööd päris paljusid asju. Juba.”

“Eksole, JUBA! Aga tead, ma võin süüa erinevaid huvitavaid asju, aga Eestis mõistes ei söö ma ikka ja endiselt normaalseid asju. Kõiksugu lihakastmed ja hautised on minu jaoks ei-ei ja sa võid minu portsu alati endale saada. Kui ma sinu kurgiviilud saan.”

“Sobib!!” 🙂

 

 

PS leidsin nüüd pildi enda 2012. aasta sünnipäeva peolauast. Rabarber, lillkapsas, porgand, patsijuust, Ossi krõpsud, jogurtijoogid, klaasid morsi jaoks, minivinkud, dipikaste, marineeritud kurgid, rohelised oliivid, brie ja sinihallitusjuust, värske kurk. Pisikese purgiga kummikommid ja kellegi külakostiks toodud soolaste küspsiste karbike. Seda sain ma siis eee… 35 ja pidu kestis hommikuni 😀

Lapsed, kes ei söö midagi, kasvavad ka suureks. Vancu lugu.

“Vancu, mida sina tänu õhtusöögiks sooviksid süüa?”

“Maaa ei teaaaa!” ohkab peagi 10aastane mees nõutult.

“Aga midagi ikka soovid?”

“Suppi! Kas sa suppi saad teha?”

“Ok, saan küll.”

“Eii, tegelikult… kas meil kurki on?”

“On küll.”

“Ma tahan täna hoopis kurki.”

 

Täna räägin ma söömisest. Või siis pigem ikka… mittesöömisest (ja Vancu palus kindlasti mainida, et ühelgi neist fotodest siin postituses ei ole ta paljas ja ühtlasi plaanib ta edaspidi pildi peal ka särke kanda. No tore on. Jään põnevusega ootama.) 🙂

 

Kuidas teil on lood söömisega? Aga teie lähedastel-lastel? Kõik söövad kõike? Või on mõni selline ka, kes nagu midagi eriti ei söö. Ei valikult. Ei koguselt. Rääkimata kõigist neist värvilistest olulistest asjades, mida igapäevaselt peaks manustama. Ja kui nad ka söövad, siis pigem neid asju, mis igal eeskujulikul inimesel ja tervislikkuse poole püüdlejal vaid õudusjudinaid tekitavad – kommidele ja muule magusale lisaks on nende vesi limonaadipudelis, kartul krõpsupakis ja mais plaksatanud popkorniks? Võib-olla päris mitte nii ekstreemselt, aga siiski mitte päris nii nagu arvatakse olevat kasulik ja vajalik. Neid, kes ei söö suurt midagi, jagub, aga ometi nad kasvavad ja arenevad. Tuleb tuttav ette? Eks meil kõigil on asju, mida me ei söö. Mõnel on neid lihtsalt märksa rohkem.

Mina ise olin see laps, kes ei söönud midagi. Ma sõin vähe ja kesiselt. Või noh, omast arust sõin ma ju täiesti normaalselt, sest vanemad ei tekitanud minus kunagi tunnet, et ma kuidagi imelik olen ja maailma surve selle vastu ei saanud.

Meie Vancu on samasugune laps, kes suurt midagi ei söö.  Ta ületab ka minu lapsepõlve mittesöömiseid. Või noh, tema menüü on sama kesine, kui see omal ajal minul oli. Lihtsalt kaasajal on olemas erinevaid õuduseid, mida minu lapsepõlves (vähemalt meil kodus) polnud ja seepärast puudus mul ka võimalus valida ja otsustada selliste asjade kasuks. Äkki ma oleksin ka kuivi kiirnuudleid ja pakisuppe armastanud siis? Kuigi vaevalt. Ja minu olematu söödavate asjade nimekiri erines tema omast ka selle poolest, et ta ei söö sisuliselt ühtegi värsket asja peale kurgi ja õuna. Mul on vahel päriselt tunne, et ta vajabki kasvamiseks vaid õhku, vett (sh kurki) ja armastust. 😉

Kõik algas sedasi

Elu esimesed kaks kuud polnud tal toidu maitsest aimugi. Piim vuhises läbi sondi sirgelt ninast tema pisikesse kõhtu.

Vanc hakkas rinnapiimale lisaks muud toitu maistma umbes seitsmekuuselt nagu soovitused ette nägid ja tema huvi arenes. Tasa ja targu. Suurema ahnitsemiseta, aga ka suurema tõrkumiseta. Ta polnud nii valiv, kui Tan pisikesena. See tähendab, et ma sain talle enda tehtud püreede kõrval ka mõnikord purgikaid sisse söödetud. Kasvas ta igati kenasti ja püsis alati kenasti oma kasvukoridori alumises normireas. Oli lihtsalt pisike.

Isu pole tal kunagi suur olnud ja pealtnäha on ta oma söömiselt paljus mind ennast lapsena meenutanud – väikesed kogused, kitsas valik, nälg ei näpista, ise ei kurda ja uusi asju katsetama on igati tõrges. Kraanivesi läheb alati. Toidu lõhn ja värv ja väljanägemine määravad ette ära, kas seda asja üldse kätte või kahvli otsa võetakse. Selleks, et asi mingi võõra asja maitsmiseni jõuaks, selleks kulub energiat kordades rohkem, kui üks suutäis iial tagasi suudaks anda 😉

Millest elab meie Vancu? Kust saab ta kõik eluks ja kasvamiseks ja normaalseks arenguks vajalikud ained? Ma ei tea. Genereerib ise? Õhust? Armastusest? Võimalik, sest muudmoodi on seda raske seletada 😛

Ta sai 3 aastat ja 10 kuud rinda (arvutasin just sõrmede peal selle numbri kontrolli mõttes üle) ehk et ta oli minu pisike usin piimaimeja 😀

Selleks ajaks, kui ta piimaga lõpparve tegi, sõi ta enamvähem lihtsustatud kujul kõike, mida me kodus söögiks tegime. Lihtsal ühe teema kaupa. Maitseid segada ei võinud. Ta sõi puhtalt riisi, tatart, makarone. No selles mõttes puhtalt, et miski taimede-, liha- või kastmelaadne asi riisi-tatra-makaroni kõrval oli välistatud. Ka värske kurgi tükid, mida ta muidu söödavaks pidas, seal kõrval olid ei-ei. Ainuüksi nende teiste söödavate palade olemasolu samal taldrikul võis kogu toidukorra korstnasse kirjutada. Ja ma arvestasin sellega ja tundsin headmeelt, kui ta midagigi sõi.

Ja siis läks Vanc lasteaeda, kus ootas teda paha lapse tool ja kolmeampsu reegel ja üks kasvataja ja temaga tiimis ka abiline, kes tegid midagi nii, et see laps rohkem enam ei söönud. Kuna ta sel ajal ennast veel hästi väljendada ei osanud, siis jäi õhku liiga palju hämarat. Ka see, et seesama kasvataja ta “juustele haiget” teeb iga päev, selgus alles hiljem. Abilisel õnnestus teda oma pikkade küüntega mitmel korral kurgu alt ja põskedelt kriimustada, mida ta küll vabandas millega tahes, aga ma olen enam kui kindel, et seal oli tegemist selgelt vägivallaga lapse suhtes ja muuhulgas ka söömasundimisega. Mul on viimased 30 aastat pikad küüned olnud ja ometi ei ole ma oma lapsi iial küünistanud…

Kui ma Vancu järgmisel aastal teise lasteaeda üle viisin, siis seal ta lihtsalt enam ei söönud. Ainus, mida ta pidi tegema, oli söögi ajal laua taga istuma ja vaatama, kuidas teised söövad. Ka seda ei pidanud mina õigeks, aga nendega seal kakelda ma lihtsalt ei jaksanud tol ajal. Õnneks käis ta lasteaias just täpselt nii palju, kui minu töö ja kooli pärast oli hädavajalik ja ei hetkegi rohkem.

Praegu sellele kõigele tagasi vaadates on mul tunne, et lasteaiast pääsenuna alustasime me tema söömistega nagu nullist. Ta lihtsalt ei tundnud ega tegelikult ei tunne ka siiani ise huvi söögi vastu. Tema menüü on äärmiselt piiratud ja plass. Värviskaalas jääb see helehalli ja beeži vahele, kui värske kurgi heleroheline välja arvata. Toit, mida ta sööb on selline kahvatu ja mittemidagiütlev. Enamasti kuiv. Värvid on tema jaoks hirmsad ja hirmutavad. Paljud maitsed on. Teravused on. Ta ei naudi söömist. Ta sööb, sest vahel harva on tal seda vist siiski vaja teha. Ainult soolane ja magus on head. Kõik need tuhat ja üks viisi, kuidas ma olen püüdnud talle asju näidata ja selgitada ja koos teha, et keha vajab ka värvilisi asju, on alati sirgelt mutta jooksnud. Ta keeldub neid värvilisi isegi maitsmast. Väidab, et tema keha ei vaja, tema on tulnukas. No mine tea, äkki siis ongi, sest viga tal midagi ju pole ja jõuga ei saa…

Ütlen täiesti ausalt, et minu jaoks on päev kirjas, kui see laps MIDAGI päeva jooksul sööb ja tunnen rõõmu iga pisema rikastava edusammu üle. Olgu see samm maailma jaoks siis nii veider kui tahes. See on ikkagi samm edasi.

Kiirnuudlid

Oli aeg, kus ta justnagu mitte midagi ei söönud. Mingi nipiga oli ta nõus mu ema juures maitsma kiirnuudleid. Teate küll neid kuivi krõbisevaid pakke? Ta sõi Selveri kanamaitselisi kiirnuudleid. Kui Selveri omad müügilt kadusid, siis asendus see mingi analoogse kanamaitselise nuudlisordiga. Sõi ta neid ilma pakis oleva õli ja roheliste lisanditega, aga soolaga. Sellel hetkel, kui ta avastas, et neid saab ka kuivalt süüa, ta neid soojas vee sees leotatuna enam ei soovinud. Ainult vahel harva. Samal ajal levis netis ka video, kuidas need nuudlid ei kõdune ega mädane ja on kõike muud kui kehasõbralikud. Sellest ajast peale pole Tan neid söönud. Vanc aga kehitab vaid õlgu ja tal on sellest asjast suva. Siin on kiirnuudlite valik väike ja enamus on kuidagi karri või muude ainetega segatud. Neid ta ei söö. Kui ma ise Eestis olen käinud või mu ema on küsinud, mida meile saata, siis Vancu enamasti soovib oma kananuudleid. Statistika ütleb, et viimase aasta jooksul on ta söönud neli pakki kiirnuudleid. Rohkem polegi vaja. 😉

Supp

Kui ta pisem oli, siis käisin temaga nii palju, kui vähegi võimalik, ka väljas söömas, et seda ahtakest menüüd laiendada. Järve keskuse Ampsu söögikohast möödudes vedas ta kord lõhna peale ninaga ja teatas, et see lõhn on nii hea. See oli supi lõhn. Astusin ligi. Temaga peabki olema kiirreageerija ja lugema igat märki. Pakkumisel oli kanaga selge supp. Tellisin talle seepeale supi. Ta maitses ja sõi kogu kausi tühjaks. Kuna ma ise suppe suu sisse ei võta ja Tan ka suppe ei salli, siis edaspidi hakkasin Vancule vahel ise puljongikuubikuga suppe tegema ja vahel Ampsust tooma valmis suppe. Vahel käis ta mu ema ja mamma juures “lihapallisuppi” söömas. Vahel sõi ta isuga, vahel küsisi isegi juurde, vahel mitte. Tema päevad ei olnud ega ole kunagi vennad. Siis avastas ema, et Selveris müüakse lihata seljanaka põhja, et äkki läheks see ka loosi. Mõte oli selles, et ta sõi ka teatud tüüpi viinereid ja ilma lihata seljanka sisse sain ma talle neid ise lisada. See oli supp, mille lõhn mulle üldse ei meeldi, aga Vanc sõi ja selle nimel olin ma valmis taluma mida iganes. Ühel hetkel aga sai ta isu otsa ja rohkem seljanka loosi ei läinud.

Siia kolides oli väljas süües alati ta esimene küsimus, kas suppi ka on. Enamasti ei olnud. Kui, siis pigem püreestatud suppe, mida ka tema ei söö. Paaris kohas siiski pakutakse ka suppi ja need on vaieldamatult tema lemmikkohad, kuhu ikka ja jälle minna.

Supp on erandlik toit ka kodus, sest kui tema käest küsida, mida sa soovid, siis on vastus on enamasti, et ta soovib suppi. Supp tähendab kodus tema jaoks vaid üht sorti pakisuppi – makaronitähekestega pakisuppi. Seda hakkas ta sööma siin, klassivenna sünnipäeval. Jälle oli esimene emotsioon see, et appi, kui hästi see asi seal tulel lõhnab. Toda suppi tehti lõkke kohal keetes pimedas aias keset talve. Nagu vanadel skaudipäevadel öösel metsas, muheles Andreas ja luristas ühes käpikus sangaga suur kruus ja teises suur lusikas, et kuuma suppi endale suhu tõsta. Vanc tahtis ka proovida ja sellest ajast peale ta sööb tähesuppi. Minu asi on sellest porganditükid välja korjata. Aja jooksul on nii palju paremaks muutunud, et ma enam peensusteni neid sealt välja ei pea nokkima. Te nüüd küsite, et miks ma teda sedasi teenindan? Väga lihtne!

Kui mul on valida, kas ta sööb midagi või ei söö mitte midagi, siis ma valin enamasti esimese. Kui ma varasemalt talle kausi, nii nagu see supp sealt pakist tuleb, nina alla oleksin pistnud kõigi porganditega, siis ta oleks lusikaga seda keerutanud, hinganud kausi kohal enda jaoks maitsvat lõhna sügavale kopsu ja teatanud, et tead, ma tegelikult ikkagi ei taha süüa. Kui ma siis pakkusin, et no, ok, ma korjan need porgandid sealt välja, siis ta oleks ohates ütelnud, et ei, ei ole vaja, mul ei ole kõht tühi ja oleks nelja tuule poole kadunud. Kuigi ma tean, et tegelikult ikka on küll see kõht tühi. Aga selleks, et ta need porgandikillud ise sealt välja kalastaks või kõrvale lükkaks, selleks kulub nii palju aega, energiat ja emotsioone, et selle järel ei söö ta seda suppi enam üldse. Toit peab olema lihtne. Nii lihtne see ongi. Ja aja jooksul on asi nii palju paranenud, et ma suuremad porganditükid, mis pinnal ujuvad, lükkan välja ja ongi kogu moos. Pisematega saab ta hakkama. Vahel on tal vaja kaht portsu. Ma olen üsna kindel, et ühel heal päeval saab ta selle kõigega ise hakkama 😀

Kurk ja õun

Värsketest asjadest sööb Vancu kurki ja õuna.

Kurki ei söö ta mitte viilude või tükkidena vaid pikuti pooleks lõigatud kangidena. Ma julgen ütelda, et kurk talle meeldib.

Peenema kurgi puhul sobivad ka pikuti lõigatud poolikud. Kurki sööb ta soolaga. Arvestades tema soolatarbimist, kasutame me kodus vaid roosat Himaalaja soola. Kurk ei tohi olla pehme ega hapuka maitsega ega liiga suurte seemntega. Uuendusena avastas ta sel suvel enda jaoks Nõmme turu värsked soolakurgid.

Teine söödav taimesaadus on õun. Laitmatult plekitu. Laitmatult puhastatud nii, et seal mitte midagi muud kui puhas viljaliha vastu ei vaata. No, et ei koort, ega seemneid ega seemnepesasid. Ikka selline, mille tükid liiga kiirelt aeglase söömise juures ei jõua veel pruunikaks tõmbuda, sest siis on see juba kahtlane kraam. Ja noh, maitsma peab see õun ka hästi.

Paar korda aastas on ta suure arbuusihooaja jooksul ka peensusteni puhastatud suupäraseid ampse arbuusi manustanud. Aga see on pigem väga suur erand.

Päris pisikesena sai ta banaaniga kenasti hakkama.

Viimati suutsin ma ta banaani sööma saada eelmise aasta augustis Tallinna lennuväljal varahommikul enne lendu jutuga, et lennata pole tühja kõhuga hea ja samas kell 5 hommikul pole ok ka krõpsu süüa. Ainus valik moodustus tema jaoks lennujaama R-kioskis pirni ja banaani vahel. Neist leppis ta banaaniga, pirni pole ta kunagi maitsnud. Tujutult mugis ta pisikese banaani endale sisse. Kodus võivad äädikakärbsed banaane süüa, temast jäävad need puutumata ka siis, kui kõht tegelikult tühi peaks olema. Pealegi teadis ta mulle rääkida, et banaan olevat ahvide toit ja tema pole ju ahv. Eksole. Kust iganes ta oma arvamuse võtnud on.

Aastate jooksul ei ole pakkumine ega eeskuju ega mängimine pannud teda kodus proovima ühtegi teist värsket vilja. Aurutatud köögiviljad lõhnavad ta meelest “hhhrõvedalt” , no nii ta ise ütleb ja töödeldult läheb loosi ainult kartul.

Kartul

Kuna meie Tannuga kartulit kodus ühelgi kujul ei söönud, (pidupäevade krõpse, ma ausalt, kartuliks ei pea), siis eraldi seda Vancu jaoks valmistades ei tundnud ta keedukartuli vastu vähimatki huvi. Kiirsööklaid vältisin juba Tannu ajal teadlikult ja Vancuga jätkasin sama liini nii kaua, kui elu ise oma töö tegi ja ta kõrvaliste inimeste abiga avastas ta enda jaoks friikad. Neid nokkis ta võimalusel ikka paari pulga jagu. Nimetaski neid “tead küll, need pulgad, mida ma söön”. Kui friikad ja kartulikrõps peaks kartuliks kvalifitseeruma, siis sõi ta kartulit muidugi ka juba varem kui vaid viimase aasta jooksul. Sealjuures ei söö ta kaugeltki mitte igat krõpsu ja friikat.

Kartul on üks väheseid asju, mida Tan suu sisse ei võta. Väga äärmisel juhul nokib friikaid, aga muul kujul kindlasti mitte. Kuna ma põhimõtteliselt friikaid kodus kunagi ei ole teinud, siis ei ole Tannul ka väga harjumust tekkinud neid süüa. Vancul on aga friikatega tekkinud oma teema. See on tema turvaline valik. Alguses ma ei jõudnud siin ära imestada, et igas viimases kui söögikohas, olgu see siis aasia või itaalia või türgi köök, igas viimases kui kohas on alati valikus olemas friikad. Võib-olla on Eestis ka, ma pole kunagi selle peale tulnud, aga siin ma alguses ikka imestasin pidevalt, et päriselt ka on neil oma põhimenüüle lisaks kasvõi leti all olemas ka friikad? Milleks? Andreas kehitas mu küsimuse peale vaid õlgu ja teatas, et aga lapsed ju tänapäeval siin muud ei söö. Ta muide vaatab siiani suure imetlusega nagu ilmaimet meie pidudel pakutavaid värskeid juurikaid-vilju, mida KA lapsed ja mitte ainult trendikad täiskasvanud krõmpsuatavad. Siin oleks see välistatud, et keegi isegi sellise valiku poole vaatab. Tõestatud Vancu sünnal. Tegelikult kinnitavad seda ka siinsed poeletid, et värsked viljad ja juurikad ei ole popid. Eesti valikuga ei anna isegi võrrelda. Vancule see muidugi sobib.

Aga kartulipuder? Ahjukartul? Keedukartul? Kuigi ma kartulit ei söö, siis mulle on jäänud mulje, et meei söögikohtades esineb kartul ikka mõnes muus võtmes veel peale friikate? Aga siin on ikka ja enamasti ainult just friikad valikus. Asi, millest ma siiani aru ei saa, aga Vancuga väljas süües on see muidugi olnud enamasti asi, mis päeva päästab ja ma olen leppinud, sest seda juhtub piisavalt harva. Samas võib vabalt juhtuda, et ta maitseb ära esimese “kartulipulga” ja sellega saab söömine läbi, sest tunne, maitse, soolasuse aste ja mis kõik veel pole tema jaoks sobiv.

Kodus aga sööb Vanc sellest suvest alates kartulit ja võiga praetud keedukartulit. Värsket praekartulit mitte. Putru ka mitte. Vancu nimel olen isegi mina hakanud uuesti servast kartulit sööma. Andreas sööb nagunii.

Muud söödavad asjad

Lisaks kartulile suudab ta süüa teatud pisemat sorti makarone, vahel harvem ka tatart, riisi ja kuskussi. Sealjuures on oluline, et riis ja tatar on ühtlaste eralduvate teradega ja pastatooted heledast jahust. Munanuudlid ei sobi talle üldse. Neid tunneb ta juba eemalt lõhnast. Ilmselgelt peavad need kõik olema puhtad, eraldi, lisandite ja praakideta. Ta on alati soolast eelistanud ja teravusi toidus mitte talunud. Pakkuda ei tohi neid asju mitte kunagi kaks päeva jutti ja ideaalis on vahel piisavalt pikk, näiteks kuu, et ta suurema porinata sööma tuleks. Õhkab küll, et mis köögis nii hästi lõhnab, aga kui potis ja pannil on midagi, mis talle ei meeldi, siis lõhnast ei piisa teps mitte. Pealegi on hirmus tüütu süüa kord kuus makarone? Tatart?

Aga ta sööb saia. Seda pikka küüslauguvõiga saia, mida saab poest eelküpsetatuna osta ja siis ise kodus ahjus krõbedaks kütta. Võileiva jaoks peab tal olema valge sai. Terasai, tumedam sai, sepik ja leib ei sobi. Mitte, et siin eriline valik sepikut ja leiba oleks. Helevalge, ühtlane ja pehme peab tema sai olema. Ja ideaalis käib sellele ka kaas ehk teine saiaviil peale, et ta ei peaks ninas tundma singi lõhna nii tugevalt. Pilt eelmise pühapäeva hommikust. Mingil arusaamatul moel ei olnud tol korral probleemiks tõsiasi, et ühel taldrikul olid koos kurk ja võileib. Sõi ta neid mõistagi eraldi. Ja noh, need ei olnud asjad, mida peaks kahvliga sööma ja mis teineteist kuigivõrd määrida võiksid. 🙂

Tavakoolis käies käisid lapsed kodus lõunal. Koolis siin süüa ei pakuta. Erakas aga on möödapääsmatu söömine ja väga head toidud Tannu väitel. Hommikusöögiks sõi ta alati ühe kooritud õuna. Viimased kaks päeva on annus tõusnud ootamatult kahele õunale. Kella 1oseks ooteks võttis ta eelmisel aastal kaasa ainult kurki, sel aastal on ta palunud võileiba kaasa. Tannu luureandmed kinnitavad, et ta selle ka ära sööb. Lõuna ajal on neil võimalus erinevate asjade vahel valida. Enamasti on valikus kaks omavahel sobivat komplekti. Ise valid nii, et kõhtu jõuavad vähemalt kaks valikut salatite/värskete asjade letilt ja kaks soojade asjade letilt. Keegi jõuga ei sunni ei valikut ega kogust. Kena on oma toit ära süüa ja juurde võib ka võtta.

Värsketest üks on Vancul alati üks ja sama – kurk, teine on keerulisem. Aga ta on ühe tera kaupa maitsenud maisi ja pisikese seibikaupa ka porgandit. Kumbki neist ei maitse talle üldse, aga ta vähemalt on proovinud nüüd. Tühine asi enamuse jaoks, nii suur asi Vancu enda ja meie jaoks. Soojadest asjadest on ta koolis enda jaoks avastanud polenta, millest mina mitte midagi varem ei teadnud. See olevat kogunisti koolis ta lemmiksöök, mida ta juurde käib küsimas. Kodus seletas ta mulle, et see võib ju olla maist, aga see ei maitse üldse nagu mais. See olevat palju parem. Ja mõned korrad on ta rääkinud, et sõi koolis ka makarone “mingi punase kastmega”, mis oli ka väga hea. Kodus ei söö ta ei kastet ega midagi punast. Seega koolil on olemas oma positiivne mõju erinevalt lasteaiast 🙂

Vahel meeldib talle kodus süüa pehmeid tortillalehti. Lihtsalt niisama paljalt. Ja india pähkleid õppis ta siin sööma. Ja pistaatsia pähkelid, kui neid liiga keeruline pole koorida, sööb ta miskipärast ka. Muud pähklid ei lähe mitte. Maisikrõpse ta sööb mõõdukalt. Maisipulgad ei sobi, eriti mitte need magusad, mis minu lapsepõlve lemmikud olid. Kunagi mingi sort Horvaatias oli, mida ta sõi, Hiljem mitte.

Maisist juustupallid lähevad loosi. Olid äkki Taffeli omad. Kollases pakis. Siin neid pole. Need on artikkel, mida ta Eestist alati soovib. Popkorni ta sööb vahel, aga see on pigem mingi kinoskäimise värk. Kuna mul ei ole kunagi olnud (ega ka tule) mikrolaineahju ja muul viisil ma maisiteradest popkorni saamise võimalusi kardan veel rohkem, siis kodune krõbistamine see tal õnneks ei ole.

Juustudest sobib talle vist ainult ja ainult patsikeeratud suitsujuust. See on piisavalt soolane, ma oletan. Aga seda saab vaid Eestist. Siin selliseid pole. Muud juustud ei sobi. Mingi juustvõileib ei tule kõne allagi. Fondüü on tema jaoks suisa rõve. Aga samas kui ma ahjus juustusaiu teen, siis viimased paar korda on ta neid isegi söönud. Mis minu jaoks mingile loogikale ei allu, aga ma olen vait. Väga vait. Ja rahul, et ta sööb. 😛

Liha ja kana ja muud sarnased

Liha pole ta kunagi väga tahtnud. Eestis elades sõi ta vahel viinereid. Täiesti toorelt. Sobisid kaks sorti – Rakvere Rakvere oma või mingi konkreetne e-vaba vinku, mille tootjat ma ei suuda meenutada. Teised viinerid ei sobinud. Hoiaks veel taevas, et seal sees on juust või maitse on kuidagi suitsusem või nahk kuidagi naturaalsem. Lastevorsti viilud sobisid vahel ja mingi e-vaba suitsuvorsti viilud. Viinereid on siin vaid üht sorti ja need talle ei meeldi. Vahel üliharva sööb ta laupäeva-traditsioonide kohaselt tänavalt ostetud suurt ja kuuma praevorsti koos Andreasega. Eestis sõi ta vahel viineripirukaid, aga pigem eelistab ta hot dog´i.  Selle sai tundub talle turvalisem. Mõistagi sööb ta viinerisaia ilma ühegi kastmeta. Kuivalt – vorst pluss sai.

Pisemana õnnestus mul ta ühel hetkel saada proovima ahjus küpsetatud pelmeene. Jällegi oli asi “maitsvas lõhnas”. Alguse kahtlused hajusid näidismaterjali ja selgituste peale, et sa ju sööd lihapallisuppi, eks. Saia sööd sa ka. Pelmeen ongi seesama lihapall krõbeda saia sees. Mu ema juures sõi ta ka minipelmeene, aga kodus sobisid ainult Pealinna omad. Vahel nokkis ta sisse kaks-kolm, vahel sõi rohkemgi. Mingil hetkel sõi ta ka mamma valmistatud keedupelmeene – asi, mida ma pole iial isegi maitsta suutnud. See libe tainas seal ümber on minu jaoks liiga ilge. Aga kuniks Vanc sööb, on kõik ok. Siin aga pelmeene ei ole ja minu tehtud lihapallid talle ei sobi. Eestis käies on ta aga endiselt nõus neid sööma. Suvel sai proovitud 🙂

Šveitsi kolides avastasin ma ennast korraga maailmast, mis ei ole võrreldav eesti poolfabrikaatide toidupõrguga. Valik on nii palju kitsam ja suures rahvuste paabelis on eelistused nii erinevad, asjad et turgu on vaid lihtsatel asjadel. Eeltöötlemise piir kulgebki enamasti puhastamise, tükeldamise ja pakendamisega. Tannu osas polnud probleemi. Siia kolimisest alates on ta alati julgelt väitnud, et minu tehtud toidud on kõige paremad. Mõtleks, mina, kes ma Eestis elades toorest liha isegi kätte ei võtnud ilma kummikindata ja sedagi äärmisel vajadusel vaid 😀 Nii Tannu kui Andrease lemmikud on minu tehtud karri, maapähklite ja kikehernestega kana kui ka punaste ubade ja paprikaga tšilline hakkliha. Mingi hetkeni sobis talle variant, et enne, kui ma lisasin valmis kanale või lihale muidu aineid, siis ma tõstsin tema jao sealt välja. Aga enam ammu ei ole see variant toimiv. Ta lihtsalt ei söö. Vancu ei arva neist kummastki midagi. Pisemana sõi ta ka ahjus tehtud kanafileed. Laitmatult puhast. Aga enam mitte. Siin avastas ta aga ühel hetkel hoopis, et talle meeldivad Andrease grillitud ribid. Tema, kelle jaoks on ilmatuma oluline, et toitu saab lihtsalt ja ennast määrimata süüa, sööb ribisid? Kus on loogika? Aga seda polegi,

Kord, 2015. aasta hilissügisel, maitses ta Mäkis käies Andrease kõrvalt kananagitsaid. Ma seda hetke ei suuda enam isegi meenutada. Ju see tuli kuidagi muuseas. Kodus ma neid ei teinud ja siin ma isegi ei tea, kas ja kus neid müüakse. Väljas süües ta vahel ikka tunneb huvi, kas pakkumises on ka nagitsad, aga selgunud on, et talle sobivad maitse ja välimuse ja ma ei tea mille kõige poolest ainult Mäki ja ühe kohaliku türklaste toiduputka nagitsad. Näiteks päriskanast tehtud nagitsad ei sobi talle üldse. Neil olevat vale maitse. No võta siis kinni. Samas näiteks ka Säntise tipus olevas restoranis on vale maitsega tavalised kananagitsad 😉

Ta sõi ühe pika näksimise peale ära. Andreas sai endale ülejäänud portsu. Maitse polnud õige. Mina ei oska kaasa rääkida, sest mina neid süüa ei suuda ka suure näljaga. Olgu nad siis roosast vahust või päriskanast tehtud. Aga Vancu ikka üritab proovida ja annab kananagitsatele vähemalt võimaluse enamasti, kui nad suurelt menüüs kirjas on. Mis sellest, et tema tavaline taks ongi üks kananagits toidukorra kohta.

Pitsa

Eelmisel ehk 2016. suvel käisime me Ungaris. Ühe pika seikluse järel muuseumis ja koobastes suundume hilinenud lõunat sööma. Friikaid, nagitsaid ja selgeid suppe – ainsad asju, mida Vancu kodust väljas proovida julgeb – menüüs ei olnud ja nii jäi ta lihtsalt ootama hetke, kui me söödud saame, edasi liigume ja talle ka midagi hamba alla leiame. Kui meie taldrikud lauale toodi, siis podises ta kaks korda, et nii hea lõhn. Teada oli, et pakkumise asemel peab see asi talle võimalusena tunduma, sest sellises situatsioonis keelduks ta kindlasti juba põhimõtte pärast muidu. Seega tema hea-lõhna-jutu peale ma vaid mühatasin, et ju see pitsa on, mis muud ja sõin rahus edasi. Väikene mees vaatas, mõtles, vedas ninaga enda jaoks meeldivat lõhna ja küsis… kas ta võib proovida. Seda Andrease oma. Sellel olid peal vorstiviilud, mis teoorias oleks võinud olla midagi, mida ta isegi sööks. Minu singi ja šampinjonidega pitsa oli juba ette maha kantud tema jaoks. Lõhn võis hea olla, aga vaatepilt kindlasti mitte. Taimed ju! Andreas ulatas talle jupikese oma viimasest pitsaviilust.

15. juulil 2016 kell 15:40 maistes sel hetkel 8 aasta ja 8 kuud vana Vancu elus esimest korda pitsat! 🙂

Sama päeva õhtul, tagasi levis olles, kirjutasin ma nii olulisest edusammust ka FBs sõpradele järgmised read:

“Jagan oma suurt veidrat rõõmu tänasest päevast!

Vancu (8a) istub mõtlikult restoranis laua taga ja mälub oma elu esimest pitsaampsu. Me oleme kõik hästi tasa ja lihtsalt vaatame. Lummatult.

“Ma pean oma hirmudest üle saama,” ütleb ta rahulikult, justkui muuseas, enne teist ampsu ja jätkab:

“Täna sain ma ühest hirmust jagu. Seda vorstiga pitsat ma võin süüa.”

Ja mälub edasi. Ükski närv tema meeleolus ei liigahta. Tervelt neli ampsu Andrease salaamipitsa viimasest viilust kaob Vancu kõhtu. Ta sööks vast veel. Kui oleks. Ehk järgmine kord.

Me oleme täitsa vait ja vahetame vaid tunnustavaid pilke. Enne avaldust on vaja end veel koguda.”

Et mis see pitsa siis nüüd ära pole? Enamus vanemaid muidugi rõõmustaks pigem oma laste huvipuuduse üle, kui jutt käib seesugusest toidust. Meie rõõm oli sellepärast nii suur, et see on see meie kaheksane mees, kes ei söö nagu eriti midagi. See päev, kui tema põske jõuab ühe päeva jooksul mitu erivärvilist taimesaadust, on veel valgusaastate kaugusel, aga küll see ka kunagi tuleb. Pisitasa. Tol hetkel olime me rõõmsad just selle üle, kui ta võttis neli ampsu pitsast. Reeglina keeldub ta maitsmast kõiki uus asju, kui see just selgest suhkrust pole ja jumala eest mingeid marju ei meenuta. Hirmufaktor, mida ta mainis, on tema jaoks tavapärane. Kõik on hirmutav. Kõik uus on kordades hirmutavam. Tol samal päeval sai ta endast võitu ka siis, kui nõustus istuma plekkvanni, mis täitis paadi ülesannet maa-alustes koobastes ringi aerutades. See võib olla käänuline teekond, aga see viib meid veel ühel päeval sihile.

Selle tähtsa päeva mälestuseks ripub mu seinal ka pilt päevast, mil Vancu esimest korda pitsat maitses. Paar päeva hiljem tellis ta endale eraldi pitsa ja sõi sellest julged 1/3 ka ära. Hiljem on ta vaid paaril korra võtnud paar ampsu ja sellega on tema pitsasöömine piirdunud, aga ta vähemalt teab, mis asi see on nüüd 🙂

Marjad? Neid võivad teised süüa!

Ta on laps, kes pole oma elu sees maitsnud mitte ühte marjamammu. Isegi mitte keeleotsaga.

25. märts 2017

“Emmeeee, sa ju tead, et mulle ei meeldi maasikad!!”
“Tean-tean! Mulle peaaegu et juba meeldib, et sulle maasikad ei meeldi! Jääb mulle rohkem!” muigan ma nõutult oma järjekordse uudse katse luhtumise üle.

Et siis marjad? Nägu näete? Ta isegi hingab lõpustega, et magus maasikalõhn mitte mingil juhul tema nina ei ärritaks. Piisab sellest, et ta seda nägema peab ja see on juba ÕUDNE! Lisaks solvumine, et ma üldse nii nõme olen ja vaevaks võtan teda selliste jubedate asjadega vahel harva ärritada. Nagu ma seda tema ärritamiseks teeksin?

Kõigi nende aastate jooksul ei ole meie pere suur marja-armastus seda last suutnud nakatada. Nii mina kui Andreas kui eriti veel Tan, võime maasikaid ja muid marju süüa ausalt… kilodega. Aga Vanc pole oma elu sees ühtegi isegi kätte võtnud, nuusutanud, maitsmisest rääkimata. Korra, siis kui ta miski viiene oli, viskas mul korra üle ja litsusin talle ühe mesimagusa vaarika korraks suust väljas rippuva keele vastu jutuga, et vaata, see on tõepoolest nagu komm. Need olid imelised  vaarikad ja ma nii väga soovisin temaga seda maitset lõpuks jagada. Aga selle peale sülitas ta vaid solvunult tuld ja tõrva.

Vitamiinid? Milleks neid veel vaja on? Kui vaja on, siis neid saab ka purgist ja annaks taevas, et sellele purgil mingi marjapilti peal pole. Tema raviarst, pulmonoloog-allergoloog, ei näinud muide kunagi probleem, et ta värskeid asju ei söö. Marjade osas julges ta pakkuda välja ka teooria, et kuna ma ei ole last kunagi sundinud ja jõuga söötnud, siis äkki on ta nii rikkumata, et teab, et tema kehale need lihtsalt (veel) ei sobi. Võib-olla tõesti ja nii ma olengi talle jätnud aja ja ruumi ja võimalused.

Aga ma usun, et ühel päeval leiab ka tema tee marjade. Ühel täiesti suvalisel päeval ta võtab nõuks proovida ja talle hakkavad need mõistagi maitsma. Järgnevad kaks episoodi on pühendatud see riukaliku raja esimestele käänakutele. Need näited n sellised, millest need, kelle lapsed kõiksugu asju söövad, arvatavasti kuidagi aru ei saa ja peavad me rõõmu ebanormaalseks. 😉

Jõehobulimonaad

29. aprill 2017

Me olime oma uude kodusse alles sisse kolinud ja elasime kastide otsas kui täiesti ootamatult saabus minu sünnipäev. Muidu oleme me siin sünnipäevade puhul ikka tanklast mingi kihiseva keeratava korgiga veinipudelilaadse asja ostunud, mille sees on mulliga viinamarjamahl. See on lihtne ja magus ja ilma ühegi tilga alkoholita ja keegi ei tea, et see on tehtud viinamarjadest ning nii on mul läinud õnneks Eestis levinud värvilisi lastešampuse moodi asju siin vältida. Või no õigupoolest ma tean siin vaid kahte lastešampuse varianti siin ja neist kumbki poistele ei maitse nagunii. No vot. Aga siis oli korraga minu sünnipäev käes ja tanklat ma uues kohas otsima ei viitsinud hakata ja seadsin sammud otse poodi. Vaatasime Tannuga suure limpsileti ees, et noh, mis me siis sünnipäevajoogiks koju võtame. Tema tahtis Rivellat. See on kuulu järgi mingi šveitslaste leiutis juustutootmise subproduktidest? No mingi pesuvesi või ma ei tea mis (kui keegi teab, siis rääkige mulle ka 😀 ). Kuniks ma ei teadnud, mis see on, siis ma elasin selle teistmoodi maitse üle. Vahepeal ei suutnud ma valgustatuna pudelit nähes juustu peast saada ja no nüüd vahel harva olen ma mõne lonksu ikka võtnud. Kõige hullem polegi. Poisid seda juustujuttu ei tea, seega nende jaoks on see lihtsalt kohalik limps, mida vahel harva kodust väljas saab. Tan võttis oma pudeli, mida ta pühalikult Andrease ja Vancuga jagada lubas ja mina vaatasin veel ringi…

Roosa limonaad. Jube nunnu jõehobu pildiga. Seda pidin ma saama. Ikkagi minu sünnipäev. Kodus läksid limpsid kappi külma ja minul oli veel sada muud tegemist. Ja siis saabus Andreas koos südaööga koju ja aeg oli mind õnnitleda. Limpsid ronisid ka lauale koogi kõrvale. Ma ei ole mitte kunagi kaotanud lootust, et ühel päeval Vanc sööb ka muud, kui tema kitsuke menüü hetkel lubab. Või noh, ma ei ole endal lasknud selle pärast muretseda, sest Vancu visadust arvestades oleksin ma sel juhul juba ammu närvidega ravil 😛 Aga proovimast pole ma kunagi loobunud, sest nii nagu ma omal ajal ise, nii ka tema, on ootamatusi täis.

“Vancu, kumba jooki sa soovid?” küsin täiesti muuseas, hoides ühes käes roosat limpsi ja teises juustu oma. Juustuoma on talle tuttav.

“Mis jook see on?” vaatab ta kõhklevalt roosa limpsipudeli poole.

“Hmm, see on mingi jõehobu limps. Ma proovisin, see oli jubehea.”

“Mmmmokei… pane mulle natuke… palun.”

Ma hoian enamvähem hinge kinni ja loodan, et Tan ometi vait on ja kadedusest kisama ei pista, et see on ju vaarikalimonaad ja seda Vanc küll juua ei tohi. No et talle jääb muidu kõigest jälle puudu, eksole.

Ulatan Vancule klaasi, mille põhjas on veidi üle sentimeetri kihisevat jooki. Vanc maitseb keeleotsaga. Võtab siis väikese lonksu ja kummutab korraga põhja peale.

“Jah, see on hea. Palun veel!”

Te võite mind pidada viimaseks idioodiks, ausalt, aga ma olin nii koletult õnnelik, et see laps proovis ja talle see imelik asi maitses hoolimata sellest, et jõehobul oli süles suur vaarikas. Andreas vaatas ja muigas. No see kõik oli lihtsalt nii uskumatu.

Korra minuga koos poes olles küsis Vanc ise, et kuule, kas siin seda jõehobuga limonaadi on. Aga polnud. Polnud väga põhjust limpsi juua ka, aga limpsi ennast ta mäletab ja seda, et ta seda juua suudab. Korra hiljem on ta seda veel joonud. Siis juba küsimusi esitamata, sest see oli sobivaks tunnistatud joogipoolis.

Jõehobujäätis

Kevade edenedes ilmusid meie kohalikku kitsukese valikuga toidupoodi mingid pappkarbid mahlajää tuutudega, mida kodus ise külmutada sai. Palju sel asjal mahlaga pistmist on, no võta kinni. Arvatavasti mitte väga. Aga ilmad kiskusid kuumaks ja Tan palus nii väga, et ma mõned karbid koju ikka varuks ostaksin. No ma siis ostsin, aga ta pidi lubama, et kõik korraga kappi ei lähe ja kõik korraga söödud ei saa. Ta lubas. Ta on meil see mees, kes võib vabalt ka 25 jäätist päeva jooksul sisse süüa ja siis ehmatada, et ohh, juba otsas, miks nii vähe oli 😛

Tannu arvates kuulus talle kõigest pool. Pool maasikamaitselisest ja pool vaarikamaitselisest ja pool koolamaitselisest pakist. Ta teadis suurpäraselt et Vanc neist vaid koola omasid sööks. Ehk et kolmest kümmepakist oleks pidanud Tan tema enda arvutuste kohaselt saame 25, samal ajal, kui Vanc oma viie koolaga leppima pidi. Ma arvasin seepeale, et järelikult on kõik 10 koolat Vancu jagu. Tan sellega mõistagi rahul ei olnud. Me oleks võinudki sinna kemplema jääda. Noh, teine korda toon koju vaid üht sorti ja jagavad omavahel lihtsalt koolakaid siis. Lihtsam?

Paar päeva hiljem olid selleks külmutuse satsiks koola omad otsas, sest muidugi oli Vanc lahke poiss ja andis vennale ka. Pea pooled.

21. mai 2017

Vancu vahtis niisama, kui Tan hoolega oma lemmikut, maasikamaitselist jääpulka, lakkudes oma tuppa marssis. Kapis oli veel vaid vaarika omasid.

Ja siis tabas mind maailma kõige geniaalsem idee. Roosa limps! Vaarika maitse ja pilt. Jõehobu! Mahlajää. Roosa. Vaarika pilt. Selge!!! See vaarikaga asi…. on tänasest meie kodus jõehobujäätis. Ja nüüd arvake!?!

Pistsin käe otsivalt külmkappi ja teatasin nagu muuseas:

“Vanc kuule. Mul on siin veel ainult jõehobulimpsi maitsega mahlajääsid. Tahad?”

“Mis asjad sul on?” ja peanupp pistab ennast nurga tagant välja.

“Nu vaata. Samasugused jääpulgad nagu selle roosa limpsi maitse oli, mis sulle maitses.”

“Aga siin on vaarikas peal,” kõhkleb Vanc nina kirtsutades.

“No sa tead küll, et inimestele meeldivad marjad. Nad arvavad, et marjad on tervislikud. Ja seepärast müüvad ka marjapildiga tooted paremini. See on puhast turundustrikk, vaat et petukaup, sest ma ausalt ei usu, et siin suurt miskit päriselt vaarikatega seostub peale ettekujutuse,” ja ma ulatan Vancule jaheda tuutu.

“Maitse! Kui ei meeldi, ma söön hea meelega selle ise ära.”

Ja… Vanc rebib tuutul paberkaane pealt ja MAITSEB! Vaarikamaitselist mahlajääd!

Näksib servast krõbisevat valkjasroosat jääd. Näksib teisest servast ka. Kulm ei liigu. Nina ei kisu kirtsu. Käsi ei tõuse minu suunas, et ma selle õuduse ta käest ära koristaksin. Küsin kõige neutraalsemat nägu pähe vormides, et noh, maitseb?

“Mmm, jaaa,” mühiseb mees vastuseks, endal värviline jää hammaste vahel.

“Siis on tore,” naeratan ma rahulikult oma maailma malbeimat naeratust ja sisimas teen galaktika suurimat võidurõõmutantsu. Teen end aeglaseks sundides asja teise tuppa ja kirjutan Andreasele, et ta ei tea, mis praegu just juhtus.

“Saaaaaaaaad sa aru!!! Vanc istub ja sööb vaarikapildiga vaarikamaitselist jääpulka. Vaarika!!! Saad aru?!”

Andreas mõistab ja jagab me rõõmu. Pisarateni rõõmu. Ja siis ilmub oma toast välja Tan. Näeb, mida Vanc sööb, keerab kannalt ringi, tuleb minu juurde ja ahastab:

“Miks sa talle selllllle jäätise andsid? Ta ju ei söö seda! See on marjadest! Ja mida mina nüüd sööma pean. Kuidas ta seda üldse sööb? Ja need jäätised olid ju kõik minu omad…”

Poisi silmad läigivad ja nägu on peas selline nagu oleks ta maailm päriselt just nüüdsama kokku kukkunud. Ma tean… ma tean… minu maailm kukkus ka kunagi kokku, kui mu väike õde otsustas ühel heal päeval, et talle maitsevad soolapähklid ja lagritsakommid. Ema naeris veel kaua, et see oli puhtalt kadedusest. Need ei maitsenud talle, aga need olid me majas isa kodukülastuste järel alati väärtkaup ja head asja peab ju sööma? Sellest hetkest peale pidin ma oma lemmikuid õega jagama ja see oli valus, oiii kui valus. 😀 Ma mõistan Tannu valu, aga ma olen Vancu ja enda leidlikkuse üle nii uhke, et kuku või pikali. Olgu need siis pealgi limonaad ja mahlajää, millel pärisvaarikatega miskit pistmist pole, aga puhtpsühholoogilises plaanis on see SUUR samm edasi ja nüüd olen ma enam kui kindel, et saabub veel päev, kus Vanc ka pärisvaarikat maitseb. Olgu selle nimi siis minu poolest kasvõi jõehobumari! 😀

Kõiksugu söödavad magusad asjad

Vancul ei ole ühtegi lemmiksööki. No sellist, mille peale ta iga kord eranditult silda viskaks ja seda süüa sooviks. Ka mitte iga maiustus ei sobi talle. Aga talle meeldib suhkur. Kui tal vaid lubataks, siis ta sööks suhkrutoosist lusikaga. Või suhkrutükid on ühed toredad asjad. Ja ka pisikesed paberpakid talle meeldivad ja ta sihib neid alati, kui Andreas kohvi joob kusagil väljas, kus selliseid pakutakse. Ma hoidsin vahepeal meie pikkade reiside ajal isegi autos paari roosuhkruga pakikest, et kui ta peaks väga midagi magusat soovima, siis saab talle pakikese pihku pista selle asemel, et kusagilt tanklast midagi värvilisemat ja suuremat hankima minna. Üks pakike lahendab reeglina alati magusamure, kuigi ma seda vähe kasutanud olen.

Kui mingi komm on maasika- või mis iganes marja- või puuviljamaitseline, siis selle saab keegi teine endale. Tema poolt söödavad kommid võivad olla värvilised, aga pakendil ei tohi olla ühtegi viidet marjadele või puuviljadele. Vähegi naturaalsema sisuga kummi- ja marmelaadikommid jäävad tema poolt kauge kaarega puutumata. Kuivatatud puuviljad ja marjad? Unustage ära! No ärgu siis söögu. Tavalist piimašokolaadi ta sööb. Batoonikesed talle meeldivad. Vahukommid lõkkel ei lähe mitte, külmalt vahel mõni sort natuke sobib. Lutsukate osas on valiv, reeglina sobib vaid koolamaitseline ja ma ei suuda hetkel isegi meenutada, millal ta mõne lutsuka või pulgakommi ära sõi. Pole väga tema teema. Küll aga meeldivad talle rohelise-kolli-kommid (on mingid roosas pakendis müüdavad värvilised poolpehmed magusad, seest valged munad). Need olid kord ainsad asjad, mida ta endale jõuludeks soovis. Pikapikkudel õnnestus leida karp neidsamu kolli-komme, mis olid kõik pruunika kattega ja koolamaitselised. See olla olnud tema elu parim jõulukink. Selleks, et mitte liiga palju korraga süüa, palus ta mul karbi ära peita nii, et ta ei tea, kus see on ja siis iga päev pisikese jao kaupa neid saada. Asi toimis kenasti. Karbist jagus kauaks ja laps oli ütlemata rõõmus. Ja ma räägin siin söögist? 😛

Kommidega meenub mulle aga hoopis teine häiriv teema – need tädikesed! “Ohh sa vaene lapsuke, sa näed nii närb välja, söö vähemalt siis kommigi?!” Ma korra olen bussis selle peale hullu stseeni osaline olnud, kui ma julgesin tädile ütelda, et see ei ole ok võõrastele lastele sedasi ühistranspordis rääkida sellest, millised nad välja näevad ja seepeale veel kommi ka toppida. Muidugi olin mina koletis. Tädi silmis ja noh, lapse silmis ka, kommi oleks ta ju tahtnud küll. Ta ei teadnud, et see komm oli maasikamoosi sisuga ja seda poleks ta eluilmas söönud. Oleks hea pilt olnud, kui ta selle siis põske oleks pistnud ja poole pealt välja sülitanud. Ma ei kujuta ette, mis see tädi siis oleks veel teinud 😛

Vanuses 5-6 avastas ta poes lahtiselt müüdava šokolaadiga kaetud sefiiri. Nagu ikka, kui tal vähegi huvi on, ostsin kohe asja igaks juhuks prooviks. Talle meeldis. Edasipidi nimetas ta neid “pontsakäppadeks”. Mida iganes see siis tähendas, aga kui ta palus pontsakäppa, siis oli teada, et huvi on sellesama sefiiri järele. Just ainult selle lahtiselt müüdava. Sorditundlik, nagu ta on.

Selleks, et ta kooki või torti isegi kaaluks maitsta peab ta eelnevalt uurima, et sellel pole vähimat kokkupuudet olnud marjadega. Aga kaasa meeldib talle lüüa ka siis, kui ta ise sööma ei hakka. Küpsisetorti meeldib talle ka teha. Teistele muidugi. Kuigi on ette tulnud ka juhuseid, kus ta kindlapeale marjavaba küpsisetorti on maitsnud ja selle heaks kiitnud. Antud juhul peab ta marjaks ka banaani. See rikub tema jaoks iga koogi ära.

Hommikuhelbeid pole kumbki mu lastest söönud. Andreasele need kunagi meeldisid ja nii avastas Vanc kord kapist pakid, mida ta pika piidlemise peale nõustus lähemalt uurima ja maitsma. Ühed neist meenutasid pisitillukesi šokolaadiküpsiseid. Pakid said pika aja peale lahendatud. Mõistagi kuivalt. Aga rohkem juurde ta pole ta neid soovinud, kui poes pakki olen näidanud.

Küpsistest sööb ta Selga šokolaadiküpsiseid. Kalevi omad ei sobi. Heledad ka mitte. Kuna neid Šveitsis pole, siis küpsiste vastu ta huvi ei tunne. Mesikäpa kahepoolsed küpsised olid ka sellised, mida ta maitses ja mõned sõi, aga üldiselt pole küpsis tema rida. Vahvel veel vähem.

Samas kui nad koolis jõuludeks panid kokku küpsiste küpsetamise komplekte, siis oli ta hirmus õnnelik oma purgiga. Mitte, et me sellest nüüd küpsiseid hakkame tegema vaid, et ta saab siis kiht kihi haaval oma lemmikasjad seal ära süüa. Alustades pähklitest, šokolaadipudist ja suhkrust 😛

Muhvineid talle meeldib teha. Tegelikult talle üldse meeldib hirmsasti aidata toidutegemisel, kui ta just tooreid asju käega ei pea katsuma. Aga süüa talle neid ei meeldi. Need konkreetsed muhvinid tegi ta kevadel teraapiatunnis. Oli ise hirmus uhke ja õnnelik. Isegi maitses, aga poole pealt andis ikkagi mulle põhjendusega: “ma arvan, et sulle maitseb see rohkem”. Aga need muhvinid lõhnasid imehead ja see meeldis Vancule väga 🙂

Ka siis, kui me tema sünnipäeva ajal muhvineid kaunistasime, oli ta igavesti hakkamas ja abiks. Ja silmad olid suhkrust ja värviline mass oli ka tegelikult ju suhkrust ja kõigi eelduste kohaselt oleks ta võinud ju ühe muhvini ikka ise ka ära süüa. Aga koolis oli ta lõpuks ainus, kes mitte ühtegi ei söönud. Polnud see päev, kuigi need olid lahedad muhvinid ja need meeldisid talle väga.

Limonaadijuttu te juba lugesite. Koolajoogid talle meeldivad, aga tal ei ole probleemi valida nende asemel ka lihtsalt vesi. Selle üle on mul muidugi ütlemata hea meel. Mahlajookidest läheb ainsana loosi õuna oma. Täismahl ise on liiga kange.

Jäätis

Lisaks koola- ja jõehobujäätisele sööb ka ta tavalist valget ja šokolaadijäätist. Ilma lisandita. Ja üllatusliku kolmanda sordina…

13 juuni 2017

Suveõhtu oli sume, und polnud meist kellelgi ja kell 10 õhtul seadsime me sammud kodust viieminutilise jalutuskäigu kaugusel asuva kohaliku vaksali suunas, kus asub kena käsitööjäätiseid pakkuv kohvik. Vanc juba teab, et nende šokolaadijäätis on liiga tugeva maitsega ja seda ta ei soovi. Ja ju polnud tal siis ka vaniljejäätise päev. Vaatas siis ca 20st vannist koosnevat valikut ja mõtles. Samal ajal sõi Tannu tema kõrval juba isuga oma Red Bulli jäätist ja kiitis. et see on tema lemmikjäätis kõigi teiste lemmikjäätiste kõrval. Seal valikus on muidugi vaevalt sellist, mida Tan ei sööks. Red Bulli jäätise kuulid olid Tannu topsis ilusalt kollases, mis on Vancu lemmikvärv Pikachu pärast. Ja jäätis lõhnas magusalt ja ma palusin Tannult, kas ta lubaks Vancul maitsta, kui ta peaks soovima. Tan lubas ja Vanc soovis-proovis. Jäätis maitsevat ka tema meelest hea. Sel korral mängis rolli siis söödava asja värv ja tõsiasi, et selle juurde ei olnud kirjutatud “apelsin” või “mango” vaid mingi tema jaoks täiesti ebamäärane “red bull”.

Siin on pilt sellest päevast, kui Vancu avastas enda jaoks me kohalikus jäätisekohvikus uue jäätise ja oli enda kuulikese juba pintslisse pistnud ja mina talle enda kohvijäätist maitsmiseks pakkusin:

Kaugeltki mitte iga jäätis ei sobi sellele mehele. Oo ei! Ma võin südamerahus oma kohvijäätist ise edasi süüa teda sellega vaevamata. Aga tavalised valged ja ka valged šokolaadikattega pulgajäätised sobivad talle ja vahvlituutud sobivad ka. Nii valged kui pruunid. Raudne reegel on üks – jäätis ei tohi olla marjadega ja marjamaitseline! Olgu selle jõehobuvärgiga nüüd, kuidas on 😀

Kõiksugu smuutid ja kokteilid pole teema. Mine tea, äkki on sinna salaja mingeid marju sisse peidetud. Aga piima kakaoga ja šokolaadikõrtega joob ta vahel küll. Meil polnud aastaid kodus piima, sest keegi meist ei joo seda, aga koos kakaoga on Vancul vahel ilmnenud soov kodus ka piimaga kohtuda. Keskmine kulu võiks olla äkki liiter kahe kuu jooksul?

 Üldiselt…

… ei saa ma kurta Vancu söömiste üle. Jah, need on kesised ja kahvatud, aga ta siiski sööb ju midagi. Järelikult piisavalt, kui ta kenasti kasvab ja areneb? Muidugi võime me rääkida kaugest tulevikust ja kehva toidu riskidest ja geenmuundatud toidust ja üldse elamise ohtlikkusest, aga kuidagi tuleb meil ka hinges püsida lisaks füüsilisele eksisteerimisele, eks?

Põhiline jama on minu meelest hoopis selles, et Vanc tüdineb kõigest ruttu. Vahel tüdineb nii, et ta pikalt meeldinud asja enam ühel hetkel ei taha. Mitte kunagi. Sellele ei oska mina kaasa rääkida. See, mis mulle meeldinud on, meeldib mulle alati. Aga talle mitte ja vaheldust vajab ta enamus asjadega ka väga pika intervalliga ja see muudab olukorra vahel üsna keeruliseks. No et mida ta siis sööb. Aga siis tulevad varrukast taas tema leivanumbrid ja päev veereb õhtusse. Kurk ja õun on reeglina need, mis siis lisaks supile appi tõttavad.

Ma ei ole osanud või jaksanud ennast selles kõiges süüdi tunda ja ma ei kavatsegi seda teha, sest kasu see ei tooks. Ma ise olin samasugune kehva söömisega laps. Ma kasvasin üles sundimiseta ja ometi hakkasin ka mina sööma. Ja ma olen väga kindel, et ühel heal päeval hakkab ka Vancu sööma. Just nii nagu vajadus ette näeb ja nõuab. Senikaua on meie asi aidata tal siin maailma kohaneda ja leida võimalusi ja anda aega. Just nii palju kui ta seda tegelikult vajab.

Üldiselt on mul olnud õnne, et lähedased on jaganud minu mõtteid või pole vähemalt oma halvustava suhtumisega lapse ees taidlema hakanud. Küll aga arvas kunagi üks tuttava irvitades, et ma ise olen loll ja lasen lapsel lolli mängida. Visaku ma ta kuuri ja kui ta seal nädal otsa on külmas ja näljas, siis pärast seda sööb ta ka briketti ja mul pole tema söömisega kunagi enam muret…  Ma oskasin selle peale küsida vaid ühe küsimuse: aga kõige muuga?

Hiljem jõudis mu kõrvu teine jutt, et ma näljutan oma lapsi. Loomulikult, mis muud ikka teha on? Elades lastega, kellest üks valib ja teine peaaegu midagi ei söö ja sellega kestvalt tegeledes on natuke nagu… valus… sellist seljatagust etteheidet kuulda. Aga noh, inimesi on igasuguseid. Tolle tegelase enda samavana laps oli paras tugev tükk ja tõepoolest vitsutas juba koolieelikuna lõunasöögiks nahavahele alati paar juustuburgerit kõigi lisanditega. Seda ajal, mil minu omad Mäkis muud ei taibanud teha, kui friikartuleid servast nokkida.  No sorry, mu lapsed ei söö burgereid. Peaksin sundima? See oleks vastuvõetavam? Vanc pole iial hamburgerit maitsnud ja Tan leiab muudki süüa. Neile ei maitse selline toit. Aga et mina neid näljutasin? Peaks ma end süüdi tundma, et Mäki toit neile ei meeldi? Ma ei leia, et ma peaks. Vastupidi, mul on selle üle omal väiksel moel isegi hea meel. 🙂

Kuna Vancu puudub söömasundmise kogemus ja pole ka kunagi olnud survet taldrik tühjaks süüa, siis on ta laps, kes ei songi toitu. Ta oskab keelduda ja süütundeta ka söömise sisetunde ajel katkestada. Ta ei puuduta endale tundmatut toitu enne, kui pole kõigist sajast tõrkest ja tõkkest enne üle saanud. Ja noh, ilmselgelt on lihtsam juua klaasitäis vett ja paluda söögiks midagi enda kindlatest valikutest, kui kõht ikka tõesti täitmist vajab. Enamasti hõikab ta juba eemalt, et uurida, mis täna söögiks on. Vahel heljub kohale, et hmm, siin on mingi hea lõhn, mis see on ja kui see asi pole üldse see, mida ta ootab, siis võib see lõhn jääda ta meeli köitma, aga maitsma ei nõustu ta sellegi poolest. Samas äkki ühel päeval nõustub.

Ma olen aja jooksul oma söögitegemise töövoo suutnud sedavõrd pingevabalt ära lihvida, et pole vahet, kas ma teen kõigile eraldi süüa või söövad kõik samade asjade erinevas etapis kõrvale tõstetud palasid. Eesmärk on üks, et me kõik samal ajal laua taha saaksime. No näiteks Vanc sööb paljast kuskussi soola ja võiga. Andreas sööb kuskussi ja kanatükilise karrikastmega nii, et kumbi on eraldi ja saavad kokku alles suus, sest talle ei meeldi segatud asjad ja vahel jätab ta kuskussi üldse võtmata ja sööbki ainult eraldi kanakastet. Tan sööb nii, et kõik on läbi segatud kokku ja lisatud on veel ka teravust. Mina söön sellise valiku juures kuskussi ja kastme sätin nii, et kana mu taldrikusse ei jõua, küll aga kõik ülejäänud taimsed kompnendid. Kõik söövad nii nagu neile hea tundub ja kõhud saavad täis, päev on kirjas ja elu läheb edasi 🙂

Kui me siin juba mõnda aega elanud olime, siis ma küsisin Vancu käest, mis või kes on see, mida ta Eestist kõige enam igatseb. Arvake? Tema igatsuste nimekirjas oli kaks asja. Mõlemad söödavad!? Nõmme Sõõrikohviku sõõrikud ja ForumCinema popkorni-pulbrid. Ühel hetkel ma siis tõin talle Eestist neid pulbreid. Nendega käis ta siin kinos ja oli väga rahul. Sõõrikuid kahjuks sellisel kujul, et ta neid ka sööks nii kaugelt talle tuua ei saa. Kui me suvel Eestis käisime, oli kohvik tema ja Andrease suureks kurvastuseks remondis. Ükski muu sõõrik talle ei meeldi. Seega ühel heal päeval läheme me taas Nõmmele lootuses, et remont on otsa saanud 😀

Kui ma seda lugu kirjutades tema käest täna küsisin, et milline toit talle kõige enam meeldib ja siis vastupidi, et milline ei meeldi, siis vastused tulid hoobilt. Talle meeldib tähesupp. Ja kurk. Talle ei meeldi lillkapsas. Selle viimasega seostub talle tema elu suurim toiduavarii. 😉

30. juuni 2017

Vancu saadeti koolist tund varem koju, sest ta oksendas. Haige ta polnud. Ta, vaene laps, oli koolis lõunapausil õnnest uimas, kui tema peaaegu et lemmiktoit – kananagitsad – talle söögitoas vastu vaatasid (kuigi ta igat kananagitsat ei söö, siis koolis tundus see ulmelise maiuspalana) ja ta võttis õhinal kohe mitu tükki tavapärase nokkimismaterjali asemel. Istus maha ja lõi hambad oma nagitsasse.

Nagitsa seest vaatas vastu mingi limane hele ollus, mis tema arvates haises ja oli kõike muud kui kana…

Imelik, et ta lõhnast juba varem ei taibanud, et midagi on tema jaoks valesti. Kuidagi sai ta oma tüki söödud. Piinles. Aru ei saanud, mis asi see oli ja muutus puhta haiglaseks. Klassi tagasi jõudes ta oksendas. Õpetaja taipas küll, et ju see lillakapsas oli. Arvas ka seda, et kuna see laps peale värske kurgi ja piinlikult puhastatud õuna ühtegi taime ei söö, siis ju tal läks kõrvust puhta mööda, mis asi see selline üldse söögiks oli. Lillakapsas on tema jaoks olnud vaid mingi kahtlase väärtusega asi pildil või meie taldrikul, mida tema ei proovi ega söö. Lõhnab ju ka pahasti, eksole.. See, et ta lillkapsapüreed beebina ikka vahel sõi, seda ta ei mäleta ega tahagi teada 😉

Vaene vaevatud laps piinles koolis veel kaks tundi oma mõtetega halvaks läinud kananagitsast ja ei saanud olla, kuni jälle ajas südame läikima. Seepeale saatis õpetaja ta koju ja helistas mulle, et neil juhtus väike äpardus ja Vancu sõi kogemata lillkapsast kananagitsa pähe ja ei saanud vist aru, mis asi see oli. Muidugi oli mul Vancust kahju, õpetajal oli ka, aga no ikka jubenaljakas oli ka, niiviisi salaja, Vancu eest varjus.

Koju jõudes leidsin ma eest voodis lebava lapse, kes oli söönud halvaksläinud nagitsat ja kelle maailm oli üsna koledasti kokkukukkunud. Ta ei teadnud selle hetkeni, et tegemist oli hoopis paneeritud lillkapsaga. Selgitasin. Esimese hooga oli ta pahane, et miks talle seda enne ei räägitud. Ja kui ma pakkusin, et ju tal oli nii lummatud vaatepildist ja lihtsalt ei kuulanud, et need polnud kananagitsad, siis ta rahunes maha ja arvas, et järgmine kord uurib lähemalt igat asja. Mine tea veel, mida sinna nagitsakeste sisse peita osatakse 😛

See oli hetk, kus ka Tan mõistis Vancu pettumust ja jagas seda temaga. Kuigi Tan sööb ka paneeritud lillkapsast probleemideta, siis ju ta kujutas ette, et kui sa hammustad midagi, mis pole üldse see, mida sa ootad, siis see võib ikka vastik olla küll.

***

Ma olen siin nüüd jupp aega mõtelnud ja seda pikka juttu ja nimekirja asjadest, mida Vancu sööb, vaadanud nii ja naa ja ma ei suuda rohkem midagi meenutada, mis veel puudu võiks olla. Selleks, et see pikk lugu topeltpikem poleks, tõstsin ma enda söömised ja mittesöömised eraldi looks. Aga terviku mõttes on oluline seegi, sest mittesöövast lapsest olen ma kuidagi ometi suureks kasvanud ja enda ja eluga rahul. Ja isiklikule kogemusele tuginedes mõistan kindlasti ka Vancu teekonda paremini. 🙂

Ahjaa, üks asi veel! Vancu sööb jääkuubikuid ja vahel ka lund. Need võiks tal olla isegi lemmikute esikümnes ma arvan 😀

 

 

Miks ma selle teema juurde nii detailselt üldse jõudsin?

Sest ma tahtsin iseenda kogemused kokku koguda ja läbi analüüsida ja veenduda ka ise, et mul on selles mittesöömiste teemas ka ühtteist kaasa rääkida 🙂

Mitte väga ammu käis tuline arutelu laste kehva söömise üle ühes FB lapsevanemat grupis. Asi sai alguse toidulisandite pakkumisest, aga kasvas üsna kiiresti ka ühes suunas targutamiseks ja hukkamõistuks nende suunas, kelle lapsed midagi ei söö või söövad kellegi meelest ikka veel valesid asju. Stiilis siis, et küll pole lapsele pakutud õigeid valikuid piisavalt ja teda pole suunatud ja ikka selles võtmes, et see on vanema süü, et tema laps (midagi) ei söö ja ta ise ei näita piisavalt tervislikku eeskuju või ei hooli või ei tegele piisavalt. See on tore, kui linnupojukesena krõpse nokkinud laps korraga 15aastaselt sööma hakkab väliste mõjutuste sunnil. Võib-olla on see tohutu vanemate püüdluste töövõit, aga äkki oli asi hoopis selles, et see laps kasvas ja tema vajadused lihtsalt suurenesid? Võta kinni, aga seda kuulutada, et näe meie saime küll äbariku sööja sööma nii ja naa ja see on ainuõige viis ja te kõik olete lollid, kui te sedasi oma last sööma ei saa… noh, see lihtsalt ei sobi.

Ja ikka see klassikaline eeskuju jutt, et kui kõik koos istuvad ja söövad, siis laps hakkab ka sööma. Tore. Mõni kindlasti hakkabki. Teine ei hakka. Nagu need lapsed elavad puhtas isolatsioonis? Me kõik oleme erinevad ja meil on erinevad eelistused ja vajadused ja soovid ja mis kõik veel. Ja kõige hävitavam on sellises olukorras tulla enda näite varal kuulutama, kuidas kõigi teiste katsumused ja katsed on tühi töö ja vaimu närimine ja nad ise on saamatud ja pole oma lastele piisavad eeskujud.

See teema puudutab mind vägagi. Mitte, et ma ise selles hullu probleemi oleks kunagi näinud, aga ma oskan liigagi hästi tajuda neid etteheiteid, mis minu ja mu saatusekaaslaste ja nende läheaste suunas pritsitud on. Ja see pole lihtsalt ei aus ega õiglane. Me kõik tahaksime ehk hakkama saada paremini ja sooviksime, et asjad oleksid teistmoodi, aga nad on just nii ja me elame seda elu nende probleemide ja väljakutsetega just sedasi, kuidas me oskame ja suudame ja jaksame. Arvab keegi tõesti, et on palju abi sõrmeviibutusest stiilis, et kõik su lapse probleemid on kinni vales toitumises? Targutajaid, milline see toitumine olema peaks, leiab kaasajal iga nurga peal, aga kuidas selleni jõuda, kui mitte kõigil osapooltel puudub soov või võime täiel rinnal panustada? Ka meie Vancu teab, mis on vajalik, aga kas see paneb teda sööma? Peaks see panema mind teda jõuga söötma? No vot.

Muidugi läks mul tol korral seal selle teema juures kõik sees keema. Noh, nii isiklikus kui ka üldises plaanis, sest ma leidsin, et tehti liiga neile, kes ise paljut muuta ei saa. Muidugi on mul hea meel, et neid, kes on enda jaoks olulisele probleemile leidnud lahenduse. Ja muidugi on tore neid lahendusi kuulda ja ehk ka midagi õppida ja enda ellu üle kanda. Aga paljudel teistel ei ole vahel lugenud ei aastad, eeskuju, sundimine, mittesundimine, kõik maailma võimalused. Laps lihtsalt ei söö ja kõik. Samas kui ta nurgas näljast ei nuta ja kasvab ja areneb ja ennast hästi tunneb, siis on ka ju see ok. Sama ka siis, kui krõps või nagits ongi tema ainus söök. Sellest, kuidas mingi toiduaine meid mõjutab või ei mõjuta, võib leida kõiksugused tõestatud fakte, eksole. Ka ristivastukäivaid. Oleneb puhtalt sellest, kes on huvigrupp ja selles rägastikus ei ole üht ja ainsat tõde, sest me KÕIK oleme erinevad ja veel enam. Me kõik oleme pidevas muutumises.

Kõige enam soovin ma siin selle looga näidata just neile, kes end pidevalt õigustama ja tõestama peavad, miks nad ise või keegi nende lähedastest sööb midagi või ei söö midagi, et see ongi mitmekihiline teema ja selles pole ühte ainsat tõde, mille eest meid risti lüüa. Ma soovin teile nii väga kinnitada, et teil ei ole põhjust tunda end süüdi, isegi kui keegi raiub, et just teie olete süüdi. Neid, kelle laste söömasaamine on üks lõputu võitlus proovimise, leppimise, suunamise, piiramise ja allaandmise piiril, neid on palju. Neil on muudki teha, kui teisi käia hukka mõistmas ja targutamas, et te pole piisavad ei selles ega teises asjas.

Me võime püüelda enda seatud ja ühiskonna pealesunnitud peavoolu ideaalide poole, jättes kõrvale isegi selle suure küsimuste kaose, mis siis ikkagi on tervislik, sest tõdesid on palju. Elu läheb ikka nii nagu läheb ja vahel mugib ka paduvegan salaja kööginurgas rasvast nõretav suu kõrvuni peas ribisid ja tunneb end süüdi. No las ta siis sööb, Ju tal on seda vaja. Aga süütunnet tal küll vaja pole.

Me kõik tahame tunda, et nii nagu me oleme, on hea. See loob meile elamiseks vajaliku hea tunde. Me peame elama endaga koos. Koos kõigi oma ihade ja kiiksudega ja sealjuures olema endaga sõbrad. Tervislikkus kipub omama trendiküsimuse staatust ja olema tehtud mõõde. Aga ma kipun arvama, et see tervislikkus on pigem olemise viis, kus kogu katsumuste paine peab olema tasakaalus ka rahulolutundega. Muidu poleks ju üldse mõtet rabeleda? Me kõik elame oma elu nii hästi ja halvasti kui me oskame, saame ja suudame. Ja usun, et me kõik soovime oma lastele vaid parimat. Me soovime üle kõige, et nad elaksid, kasvaksid ja oleksid terved. Söömine käib lahutamatult selle juurde. Ja kui keegi tunneb, et rahulolu ja hea tunde nimel pole tal vaja süüa või on vaja süüa kasvõi saepuru ja raudnaelu, siis ka see on ok. Keegi teine seda seedima ei pea. See on puhtalt isiklik küsimus. Nii lihtne see keeruline asi minu meelest ongi. 🙂

 

***

See teema jätkub homme minu enda mittesöömiste ja Tannu söömiste looga SIIN 🙂

Mina. Naine. Jumalanna.

Viimasel ajal on hirmpalju kõiksugu kahtlase sisu ja küsitvate eesmärkidega koolitusi ja kursuseid, kus naised saavad õppida taas naised olema. No et kui mõni hull naisisend on sündinud kogemata otsustusvõime ja võiteljavaimuga või siis on elu karastanud ta iseseisvaks ja tugevaks, siis juhib teda liialt mehelik energia ja see on paha-paha, sest siis ei taha teda ükski õige mees? Kui siis sel naisel ongi puudu ihaldatud suhe ja hea mees, siis ongi probleemi võti käes – õpi selgeks abitus ja anna ohjad käest, nii saab sinust jumalanna, kelle ette mehed viskuvad ja neid päästa püüavad? Ehk et vabandust, naine, sa oled kõigest – elust, endast, naiseks olemisest – siiani väga valesti aru saanud, õpi ruttu ümber ja viska kogu kogemus aknast välja. Või noh, TEGELIKULT ära õpi, et see on vale. Vale on lihtsalt oma tõelist palet välja näidata ja rokivad vaid need tibud, kes suudavad mehed ümber sõrme keerata ja panna nad uskuma, et nad on mehed. Nagu mida f?

No ok, sai nüüd veidi teravalt see asi siia kirja, aga jutu mõte jääb ikka samaks.

Minu jaoks algab asi ikka sellest, et inimesi on igasuguseid. Ühele meeldibki olla suhtes, kui teine tema eest kõik ära teeb, teisele ei meeldi see aga küünevõrd ja ta tahab ise oma elu juhtida. Vahel tahab ka teiste elu juhtida, vahel soovib, et see teine tema kõrval on sama iseseisev.  Kõigi nende variantide puhul ei ole välistatud ka rahuldustpakkuv paarisuhe. Tuleb leida lihtsalt õige paariline. Ja kui elu ja aeg neid õigeid paarilisi liiga julgelt muudavad ja nad lahku kasvavad või kokkupuutepinna kaotavad, siis tuleb lihtsalt edasi liikuda. Nii lihtne see ju ongi. Pealgi on meie seas ka neid, kes, üllatus küll, tahavadki üksi olla. Mis peamine – jääda tuleb iseendaks. Ja kui muutuda, siis ikka iseendaks. Ja iseendale. Mitte maailmale, mitte mehele, lastele, emale ja naabri Leidale ja Eesti Presidendile.

Et kõlab nagu isekalt? Põrgusse, see isekuse jutt. Sina oled ju sina ja sina ise oled iseenda esimene ja viimane sõber, sisekõne, hindaja, vihkaja, leppija, rõõmustaja, valutundja ja edasimineja.

 

Minu lugu

Hiljuti pakkisin ma lapsepõlvekodu keldris oma päevikuid kokku. Sellest ajast kribeleb mu kuklas üks vana mõttekäik. Ära ta ei lähe ja ootab lahtiharutamist. Neis päevikutes on kirjas minu lugu ja argipäev vanusest 12-25. Kasvamise lugu. Seal on masendavalt palju pisaraid, pettumisi, viha, raskeid mõtteid, aga seal on ka rõõmu ja head meelt ja kõrget taevast ja värve. Seal on kogu mu elu oma kirveuses, millest jookseb katkematult läbi üks peenike punane niit, mida ma kunagi varem ei olnud märganud, sest olin ise kõige selle sees. Üks mõte ja küsimus, mis saatsid mind minu kasvamise jooksul ja kasvas ise koos ajaga.

Öeldakse, et selleks, et teised sind armastada saaksid, pead sa kõige pealt end ise armastama. Tore, eks? Minu küsimus oli alati seepeale kibedalt valus – kuidas ma peaksin oskama ennast armastada, kui ma mitte kunagi pole tundnud, et keegi mind armsatanud on. Ma ei oska tühjusest midagi luua. Mul on vaja kõige pealt kogemust, et keegi mind armsatab ja siis ma õpin selle läbi ka ennast armstama. 

Läbi aastate raiusin ma seda nokk-kinni-saba-lahti-jne asja endale taas ja taas ja peegeldasin end läbi teiste silmade ja olemiste ja suhtumiste ja otsisin ennast. Loomulikult oli mu ümber inimesi, kes mind armastasid, aga see tunne ei tulnud minuni suure voogava valgusena, mis mind enda sisse mähkis, aupaistesse tõstis. Mitte, et ma seda seal siis oodanud oleksin, sest ma olin oma hädaorus nii sügaval sees ja muudkui raiusin, et keegi pole mind armsatanud, ma ei saa ennast seepärast armastada. Saaksin ainult siis, kui mul oleks see kogemus, millele kogu oma (enese)armastus üles ehitada.

Ja mis ma siis tegin? Ma otsisin armastust. Ma vajasin seda. Selle nimel püüdsin muutuda. Ma püüdsin olla parem naine. Püüdsin olla hoolsam kodus ja köögis ja iseendaga ja mis kõik veel.

Vanuses 25 olin ma mingil täiesti jabural viisil enda kõrvale hankinud ja kinnitanud kõige valema isase isendi vist üldse. Sellise, kes sülitas kõige peale. Minu peale. Mu püüdluste peale ja üldse kõigi naiste peale. Tema põlgus oli sügav ja põletav ja seda õhkus temast pidevalt. Alguses ma seda ei taibanud, kui ta ütles mulle, et tal ema ei ole. No ma arvasin, et ju ema siis surnud ja tema tõrjuvat hoiakut austades ei julgenud rohkem torkida seda teemat. Jupp aega hiljem selgus, et näe, ema on täiesti elus ja terve. Lihtsalt tema jaoks surnud. Tema suhtumine enda emasse, minu emasse ja vanaemasse, minu sõbrannadesse, tema sõprade naistesse ja minusse oli tülgastusest läbi imbunud. Me olime ju… mingid emased. Ja mingil ennasthävitaval viisil püüdsin ma selles juba ette kaotatud mängus ikka veel midagi võita. Ma tahtsin teda päästa ja ennast tõestada, et jah, ma olen naine. See on ainus, kuidas ma endale seda kõike takkajärgi selgitada suudan.

Ta ei armastanud mind, kuidas sain siis mina ennast armastada? Aga ma vajasin tema armastust. Ma vajasin armastust, et õppida end armastama. Eneseuhkus, – väärikus, -armastus olid mingid ulmelised muinasjutukategooriad, mida reaalses elus ei saanudki eksisteerida, sest ta ju ütles, et ma peaksin olema rohkem naine. Või noh, tegelikult ütles ta, et ma olen plika ja tüdrukuid ei taha ükski tõeline mees. Tema, ehk siis tõeline mees? tahab enda kõrvale tõelist naist. Aga ära ta ka ei läinud. Kui mina läksin, tuli ja võlus mu tagasi. Ju talle meeldis, et ta seda mängu kontrollis ja sai ennast imetletuna tunda? Ma arvasin tol ajal, et me oleme kokku määratud ja raskused on need, mida koos ületades tõeliselt kokku saadakse ja jäädakse. Ehk et minu ainus võimalus temaga õnnelikus suhtes olla, oli järelikult… saada naiseks!

Aga mina, naisena sündinu, ei osanud tema meelest ühestki otsast olla naine. Otsisin oma naiselikku energiat meeleheites lõpuks isegi nõia juurest. Miski ei muutunud. Tema sõnad piitsutasid mind verele ja ma olin arvatavasti kõige ebaõnnestunum emane terves me galaktikas. Iseenda arvates ka, sest tema peegeldused olid hävitavad. Anusin teda, et kui ta mul minna ei lase, siis ütelgu mulle ometi, MIDA ma tegema pean. KUIDAS ma saan muutuda nii, et ma talle meeldiksin ja ta mind armastama hakkaks. Tema. Tema ümber keerlesid mu soovid ja mõtted, kuidas teha nii, et tal oleks parem. Sest kui tal on parem, siis on mul ju ka. Kuidas muuta end selliseks, et see temale sobiks, et teda õnnelikuks teha, et tema mind armastama hakkaks, et ma saaksin ka õppida ennast armastama. Aga mida kogu see suhe mulle endale andis? Sellele ei mõtelnud ma üldse. Mina olin kadunud.

See, kuidas ma sellest suhtest murtud tiibadega välja roomasin… sellele vaatan ma siiani tagasi, kui mingile väga veidralt valusale filmile kellegi teise elust, sest see seal… see ei olnud mina?

Teate, millal ma tegelikult taipasin, et sellest ei tule midagi? Siis, kui me koos teraapiasse läksime (ma ei tea, kuidas mul teda õnnestus veenda kaasa tulema. Ju ta siis ikka lootis, et mind saab kuidagi talle sobivaks muuta?) ja meil kästi kirja panna rida asju, mis meile teineteise juures ei meeldi ja mis meeldib. Tema nimekiri asjadest, mis talle minu juures ei meeldinud oli pikem kui vaja. Mina imesin hädiselt välja vaid mõne punkti, et noh, ta on liiga palju tööl ja ma sooviksin temaga rohkem koos asju teha. Meeldivate nimekiri oli lihtne, ma olin ta kõigest hoolimata mõtelnud valge hobuse selga ja kuldse kuu ka kuklasse maalinud. Kõigest hoolimata oskasin ma temas näha nii palju head ja ilusat, sest ma tahtsin ennast ju selles veenda. Ja nüüd arvake ära, mis oli minus head? Pika mõtlemise järel leidis ta minus ÜHE hea asjas, selle, et ma oskan joonistada. Must huumor oli muidugi veel selles, et ma ju teadsin, et minu lapsemeelsed joonistused talle üldse ei meeldi, sest need tegid minust ju plika, mitte naise. Vaat see oli see hetk, kui reaalsus mulle kohale sadas. Kuigi lahtilaskmiseks oli mul veel veidi aega juurde vaja. Muuhulgas oli mul vaja kuulda, kuidas minu olemasolu tal õnnelik ei lase olla. Et siis ma oleks pidanud endale otsa peale tegema? Ka sellele ma mõtlesin ekstreemsematel hetkedel.

Ma oli eikeegi ja ma polnud väärt midagi. Ei tema jaoks. Ei enda jaoks. Püüdsin eluga edasi minna vaid laste nimel. Kalgima ja kalestunumana. Ma olin kadnud. Mind ennast ei olnud olemas.

Olin ema. Jah, see vist oligi alguses mu ainus olemise viis.

Veidi aega hiljem märkasin, et noh, kunstnik olen ma vist natuke ka. Jah, selline titekate asjade joonistaja, aga ometi leidus neid, kellele need meeldisid peale mu enda.

Ja tütar oma vanematele, kellega ma sellel etapil oma elus palju olulisi asju ära klaarisin, sest ma lihtsalt ei suutnud taluda elamise talumatut raskust. Ma olin nii katki tehtud, et järgmine samm oligi kuristik, kust tagasi enam ei tulda, aga ma tahtsin elada!

Ajas taipasin, et ma olen isegi sõber. Kõik polnudki kadunud ja vaikselt imbusid nad mu ellu tagasi. Imbusid mõned vanad ja tulid mõned uued. Älin nende seas kõige kindlamalt.

Ma sain üksi hakkama. Ma olin nende aastatega õppinud ise hakkama saama. Nii füüsiliselt kui emotsionaalselt ja see tuli mul üsna talutavalt välja. Ma olin ennast iseenda jaoks tõestanud ja kõik muu polnud enam nii oluline. Servast otsisin ma ettevaatlikult sel eneseavastamise ja -leidmise teel enda ellu ka seda kõige lähemat kaaslast. Endale meest, lastele isa. Üks neist polnud teisest vähemtähtsam või kõrgem. See mees pidi sobituma me ellu valatult või üldse mitte ligi tulema.

Kui ma netist meest otsisin (poesabast, arsti ooteruumist ja ühistranspordiga sõites ma teda leida ei lootnudki) taipasin kähku, et mu ainus valik on internet. Mis on netis esimene asi, mis pilku püüab? Pilt, eksole.

Armsa nunnunäoga eriti naiselike piltidega…

või veidi süütumate nunnukatega?

… võib leida keda tahes, aga valik on korraga nii lai, et selleks, et selgitada välja meeste tõelised eesmärgid ja sobivus, kulub igavik. Ja kes seal selles pildis mind näeb? Mida see pilt minu kohta ütleb? Nähakse vaid seda meelast miisut, kes kisendab “ma otsin sind, olen siin just sinu jaoks!” ei muud. Ehk et selline ilus pilt jääb ära. Elu on liiga lühike. Sada segaste eesmärkidega kandidaati oli kõike muud, kui see, mida mina otsisin.  Ma otsisin kvaliteeti, kvantiteedile vilistasin. Mul oli vaja vaid üht ja ainuõiget ja leida tee, kuidas selle eesmärgini jõuda.

Seega milline pilt kirjeldab mind ja mu olemust kõige tabavamalt? Lihtne. Ma ei pidanudki tegema muud, kui olema mina ise. Kõigi enda kiiksude, nurkade ja tervate servadega. Maailm ei pidanud midagi teadma minust siidis ja suhkruvatist ja abitusest ja otsustusvõimetusest.

Lajatasin tutvumisportaali profiilipildiks suvalise Puerto Rico teeäärses vetsus peegli ees tehtud pildi. Olin just džunglist tulnud, rohmakalt lahtiste paeltega tanksaapad jalas, mustad kitsad teksad ja maika niiskusest kere vastu kleepunud, lühikesed turris juuksed higist läbiimbunult sõrmedega turri aetud ja näol selline morn ilme, üks kulm jupp maad teisest kõrgemal, et ei tänan, seda banaani võid ise süüa, ma võtaks täna terve hobuse. Või kaks. Ma tean, mida ma tahan. Sa ka tead? Julged üldse ligi astuda?

Seda pilti ei suuda ma hetkel teile leida, aga samast ajast on ka teine sarnane pilt, mis mu profiili külge haagitud oli. Teised saapad ja veel lühem karvkate, aga hea näide minu sisemisest jumalannast. Just nii läksin ma lantima unelmate kaaslast enda ellu. 🙂

Selleks hetkeks olin ma veendunud, et kui ma nii, nagu ma olen, ei sobi, siis polegi vaja. Jube hea filter oli ja tegi elu kohe palju lihtsamaks. Need, kes nende piltide ja sama krõbeda tutvustava teksti…

Olen elu ja endaga rahul pööraste poiste üksikema, kes töötab kolmel kohal ja käib samal ajal koolis ning otsib oma lastele isa ja endale meest

… ehk siis need tüübid, eks selle hullu jutu ja piltide peale ligi astusid, jagunesid suures plaanis neljaks:

  1. need, kes olid segaduses ja kaastundlikult ning pidasid vajalikuks küsida, et kui ma lesbi olen, siis äkki ma peaksin veidi oma valikuid seal kohendama. No et äkki ma ikka otsin naist või nii. Igal juhul olid nad sügvalt segaduses.
  2. need, kes põlastavalt uurisid, et kas ma tõesti arvan, et mingis räpases peldikus tehtud läbinisti jube ja ebanaiselik pilt peaks mu ellu armastust tooma hõbekandikul. No nende meelest olin ma läbi ja lõhku nii rõve, et nad ei saanud seda teadmist peatumata enda teada jätta. Nende õrritamiseks julgesin ma arvata, et üks on kindel, neid ma enda ellu ei soovi.
  3. need, kes põlesid uudishimust, et mis mu koore all tegelikult peidus on. Ainult sportlikust huvist mõistagi. Kohvikus nendega kohtuda oli tore, aga paraku pidid nad oma lahendamata müsteeriumiga kuidagi suutma edasi elada.
  4. ja siis need vähesed väga lahedad tüübid, kellega sai lisaks netisuhtlusele Tallinna linna kohvikutes ja restoranides hiljem korduvalt tunde juttu aetud – tantraõpetaja Austraaliast, Tšiilist pärit surfar ja hispaania keele õpetaja Rootsist, üks hull Iirimaalt. Kuigi neil esines esialgu kõrgendatud ootuseid, siis minu jaoks olid nad esimesest hetkest sõbratsoonis. Nad olid lihtsalt lahedad. Sõbrad ja nii see jäigi.

Ja siis… siis sadas mingil täiesti suvalise neljapäeva õhtul mu postkasti Andrease sõnum:

“Hei, kuidas teil seal Tallinnas ka ilm on?”

Ja sellest hetkest alates ongi kõik lihtsalt nii nagu peab.

Aga tagasi naiseksolemise teemasse. Või siis lihtsalt olemise teemasse.

Kui ma enda vanad päevikud keldrist kokku korjasin, siis taipasin, kui palju mu elu ja eelkõige ma ise sellest ajast muutunud olen. Ma ei olnud sellele mõtelnud, sest elu viis oma loomuliku vooluga kaasa ja kiires argipäevas polnud enam mahti läinut nii põhjalikult analüüsida. Ilma nende päevikuteta poleks ma arvatavasti kunagi seda murdepunkti nii selgelt tajunud. Ma otsisin meelheites seda jumalannat enda seest nii palju aastaid. Seda, keda teised saaksid armastada, et ma läbi nende armastuse õpiksin ennast armastama. Ma ei osanud näha võimalust, et sellest surnud ringist ka mõni muu väljapääs on. Ma ei näinud, et ma olen naine. Ma tahtsin olla naine. Ma tahtsin olla mina ise. Ma tahtsin olla piisav. Tahtsin olla enamat, aga ma tundsin, et ma pole midagi. Pole ei piisav, ei naine ega mina ise, sest maailm mu ümber oli kitsas ja mees, kes seda valitses, ütles nii.

Ma tahtsin olla, selle asemel et lihtsalt olla. Ma pidin nii palju aastaid pingutama, et olla keegi, kes ma pole. Aga ühel hetkel pudenes see pingutus tolmuks ja kadus tuulde.

Esimesed aastad olid õrnad ja haprad, aga ma kasvasin. Uhkelt ja üksi. Mul ei olnud endale konkrente. Ma lihtsalt olin ja see meeldis mulle. Ma võisin olla plika ja mutt, haldjas ja draakon, käia Selveris konnaks riietatud lapsega ja loivata päev otsa ringi tagurpidi öösärgis ja keegi krt ei ütelnud mulle, et see pole ok. Ma olin iseenda universumi valitseja ja kui Andreas mu ellu tuli, siis ta võttis mind just nii nagu ma olen ja mina võtsin teda samamoodi. Ta armastab seda plikat minus samapalju kui torisevat vanamutti, kes lubab kogu maailma vahel põlema panna ja olenevalt hetkest võin ma olla tema lepatriinu, unelmate sinivaal, kuninganna, laiskloom, niisama laisk ja lohakas ja jätta nõud ja aknad pesemata, kirjutada hommikuni teile siia oma jutte, rääkida kõigi oma sõpradega soost sõltumata ja mitte keegi ei anna mulle hinnanguid. Ei anna hukkamõistvaid ja hävitavaid hinnanguid, et tõelised naised küll nii ei tee. Ei anna riivavaid või taltsutavaid hinnanguid, et mul oleks vaja naisena areneda. Ma olen mina ise ja mitte keegi ei püüa mind muuta. Mina olen mina, tema on tema ja me lihtsalt oleme ja nii ongi hea. Lihtne ja hea.

 

Kui ma eile lugesin taas kahest erinevast allikast neid kahtlaseid sisemise jumalanna leidmise koolituste reklaame, siis mu sees lahvatas midagi väga heleda leegiga põlema. Ma polnud ainus, kellel tekkis reaktsioon. Tülgastus?

Nagu milleks? Kellele? Tugevad, endaga hakkamasaavad naised seesuguseid koolitusi ei vaja, sest vastavalt toimides muudaks see neid sootuks vales suunas ja neil pole seda vaja. Nad teavad, et nende elu on nende kätes ja teeseldud abitus neile küll mingit õnne ja rahulolu ei too. Järelikult siis on see koolitus neile naisetele, kellele on tambitud, et nad pole piisavad? Neile, kes on vales suhtes või pole iseendaga veel sõbraks saanud? Ja kõigi maiste probleemide lahendus oleks, leida enda sees üles see kaotsi läinud jumalanna. Asendustegevus elu elamisele? Äkki on see just see koht, kus need juba tugevamad naised peavad oma nokad lahti tegema ja kinnitama, et ei, teil ei ole seda koolitust vaja? See on puhta saatanast, kui nüüd tõele au anda?

Kellele neid väänatud nurga all müüdavaid jumalannakoolitusi ja muid sarnaseid “muuda ennast selliseks, et mees/maailm saaks sind armastada, et sa saaksid ennast armastada” tegelikult vaja on?

Tegelikult vist ainult neile, kes neid koolitusi korraldavad ja veavad, sest maaslamaja otsas trampida on eetiline? Mida nad neile naistele tegelikult oma koolitustel annavad? Enamus läheb sealt oma hädaorgu tagasi ja mitte miski ei muutu paremaks. Halvemaks ja raskemaks ehk, sest helehelge (viimane) lootus on klirinal katki läinud, sest ülla-ülla, sa võid sinna patjadele abitukest mängima jäädagi, mees sellest mehemaks küll ei muutu. Vähemalt kodus mitte.

Need üksikud, kes kuulutavad, et nad on imeliselt nüüd seesuguse koolituse järel leidnud oma tee, tervenenud ja see sisemine jumalanna ongi leitud, neile võib arvatavasti ka kõike muud müüa ja nad usuvad ja elavad õnnelikult järgmise augu ja uue tõeni.

Jälle, inimesi on igasuguseid ja igal ühel on oma tee. See, mis sobib ühele, võib teise jaoks olla puhta mürk ja vastupidi. Üks on kindel, et kui meie, naiste, sees on elamise leek, olgu see tuluke või londiga lahvatav tuletorm, siis on meie sees, ka meie sisemised jumalannad. Nad on meie sees alati olemas ja kohal. Kellel on see sõjajumalanna ja kellel ilu-, tarkuse, armastuse jne jumalanna. Mõnel juhib seda kõike üks peavool, mõnel kõik korraga. Ja nii ongi hea. Abitust õppides jumalannaks ei saa, see on üsna kindel. Või kui, siis ehk valelikkuse? Pettuse omaks? 😉

 

Küsisin nüüd Andreaselt ja Dennylt, et mida nemad sellisest jumalannakoolitustest arvavad.

Denny, üsna noor ja roosa alles, oli targu kuss ja kuulas. Andreas võttis hetke ja siis prahvatas naerdes, et võib-olla meeleheitlikult igavlevatele koduperenaistele? Ma siis torkasin, et kuule, ma olen ka üsna meeleheitel koduperenaine. Mehed, kes samal ajal kooki sõid, pidid naerda röökides endale mõlemad koogipuru kurku tõmbama. Mnjah, ma ei olevat ilmselgelt seesuguse koolituse sihtgrupp. Jube pettumus. Ma siis ei leiagi kunagi oma sisemist jumalannat nüüd üles? Ma jätsin hetkel targu neile mainimata, et teate, kutid, kümme ja enam aastat tagasi oleksin ma olnud just sellise koolituse sihtgrupp, keda hullutada ja lollitada…

Aga teemas püsides ja neist “tõelise naiseenergia” kandjatest rääkides, mida naised justkui arendama peaksid, et õnnelikumad olla ja õigeid mehi leida või hoida, oli Andreasel kohe varrukast välja vedada oma lugu.

Andreas jagas enne minuga kohtumist elu 13 aastat naisega, kes oli just selline nagu on see ideaal, mille poole neis koolitustes soovitatakse püüelda – elas oma jumalannalikus naiselikus energias ja sundis tahtmatult meest selle teooria põhjal siis tema mehelikku energiasse. Ta oli igati tore, lasi mehel korraldada ja otsustada, oli hellitusi ootav õieke, kes tundus nii õrnake ja pidevalt hoidmist ja päästmist vajav. Just selles lõksus, kohusetunde lõksus, Andreas hea 10 aastat selles suhtes siples täie teadmisega, et see pole talle õige asi, aga ta peab, sest muidu ta teeks tolla naise katki ehk et siis ei oleks ta nagu piisavalt mees. Kas selle naise abitus pani teda tundma tugevana, tõelise mehena? Ooooo ei, see pani teda ennast tundma abituna, et ta sellisest suhtest ei suuda välja astuda ja väsinuna, sest kogu maailma raskus ja kõigi eluks vajalike ja ka mitte nii vajalike asjade ostsustamine oli tema õlgadel. See oli õnnetu elu ühes suures lõksus.

Kindlasti on olemas ka selliseid mehi, kes seesugust suhet oskaksid nautida ja see oleks just õige neile, ja tõepoolest pankeski neid end ehk rohkem mehena tundma. Aga et müüa sellist jumalanna-suhtumist kõigile hädas ägavatele naistele sama puuga kui suurt tõde ja imerohtu?? Ainult raha räägib?

Ma usun täiesti jäägitult, et on suur vahe õige ja vale valiku vahel, kas teha midagi iseendale, areneda ja arendada ennast iseenda jaoks VÕI teha seda kõike teistele ja teiste nimel ja selleks, et läbi teiste midagi ise saavutada. See teine variant on ilmselgelt vale. Olete nõus?

 

Mida ma lõpetuseks veel kord korrata soovin on see, et teistele meeldimise nimel ei ole vaja endas mitte midagi muuta. Tuleb lihtsalt teised teised leida. Õnneks on meid, inimesi, nii palju, et võimalusi jagub.

 

Ahh, et kas ma leidsin mehe, kes mind armastas nii palju, et ma läbi tema armastuse hakkasin ka ennast armastama? Ei, kindlasti mitte selles järjekorras. Kuigi kuidagi tegi see elu seesuguse keerdkäigu, et ma sain päris üksi ja omapead olles endaga sõbraks ja taipasin, kui väga ma ennast armastan. Olin alati armastanud. Asi ei olnud oskuses. Asi oli mingis idiootses kinnisidees, mis mu sees jonnis ja oma jura ajas. Aga no nali naljaks, mina, oma mehelikult loogilise mõtlemise ja otsusekindluse ja kõigi oma oskuste ja olemise ja muuhulgas ka riietuse ja välimuse ja suuvärgiga… pidavat olema universumi kõige naiselikum naine üldse. Andreas tuletab mulle seda erinavatel viisidel pidevalt meelde. Ja no lööge või maha, minu jaoks on tema minu absoluutne unelmate mees. Mees suure algustähega. Hell, õrn, hooliv, tugev ja mis peamine, inimene, kes ei püüa mind muuta, mind maha suruda, mind millekski sundida. Ma meeldin talle just nii nagu ma olen ja tema meeldib mulle just nii nagu ta on. Nii on hea ja lihtne koos olla. Ja üks oluline asi, mida ma elu jooksul õppinud olen – õiged asjad tulevad valu ja võitluseta. Nad lihtsalt tulevad ja on. Kui nad on õiged, siis nad lihtsalt on.

 

Kuu peale kõik need kadunud jumalannad, keda kellegi kolmanda abiga taga peab otsima kellegi neljanda jaoks!

Me oleme naised ja me kõik oleme need, kes me ise olla tahame! Ja ma oleme parimad 🙂

Õigus elada vägivallata. Älini lugu

Täna on tähtis öö. 10 aastat on möödas sellest hetkest, mil ma sain füüsiliselt vabaks vägivaldsest suhtest. Kuigi jah, hirm ja valu ja pinge hoidsid meid veel pikalt ka pärast seda oma ikke all, siis pisitasa muutus kõik paremaks. Palju-palju paremaks. Nii palju paremaks, et kui täna õhtul uuris Tan, millest ma sel korral siin kirjutan, siis ütlesin talle, et alustasin sellest, et täna, täpselt 10 aastat tagasi, me põgenesime sinuga kodust ja alustasime uut elu. Ta teab ja ta mäletab. Mingis mõttes on mul selle üle hea meel, et ta mäletab, sest siis saab ta vajadusel tulevikus sellega teadlikult tööd teha. Liiga palju olen ma näinud neid, kelle elu häirivad blokeerunud ja unustatud mälestused. Sellised asjad ei kao jälgi jätmata. Kuid tänu sellele ja paljudele teistele võidetud võitlustele on tal võimalus olnud kasvada peres, kus ei ole vägivalda ja on midagi palju paremat.

Seal ta seisis. Minu suur poeg. Silmad tegid paar kiiremat liigutust ja üle selle heledalt helge näo venis üks suur ja lai naeratus. Ta võttis mu käest kinni ja…

“Ma armastan sind!”

“Mina Sind ka. Alati.”

Juba ainult selle hetke ja tunde väljaütlemise nimel oli kogu see heitlus omal ajal seda pingutust väärt. See oli ainuõige tee.

***

Aasta on möödas päevast, mil ma oma loo “9 aastat vabadust” kirja panin. Aasta on möödas sellest, kui ma end nüüd ka sisimas tegelikult vabana tunnen. Selle kõige kirjapanemine ja halastamatu analüüsimine ja asjast rääkimine tegid mu päriselt vabamaks ja lasid mu valu ja hirmu päitsetel lõdveneda. Aasta tagasi ma seda veel ei teadnud. Nüüd tean.

Viimasel ajal on vägivallateemast lähisuhtes rohkem juttu olnud. Vägivallast naise ja mehe vahel. Ema ja isa vahel. Sellistes suhetes kasvanud laste kogemustest ja arvamustest. See on raske, aga nii oluline teema. See on minu teema ka, sest kuigi ma iseenda rahu olen tagasi saanud, siis ma mäletan ja tean. Kogemus on alles.

Vägivald (olgu see füüsiline või vaimne) on miski, mida ei pea keegi taluma… ei, EI TOHI! keegi taluda ja asi, millest peabki rääkima, et kõik need, kes parasjagu kannatavad ja ka alles ohumärke aimavad, taipaksid, et nad ei ole üksi ja näeksid, et ON olemas väljapääs. Et kõik need, kes kõrvalt näevad, et midagi on toimumas, oskaksid mõista ja toeks olla. See teine osa, meie suhtumine, on samaoluline kui ohvri isiklik võitlus sellisest suhtest väljumisel. Kõige koletum, mida sellele inimesele teha saab, on teda ja tema olukorda mitte mõista, veel hullem – hukka mõista, alavääristada ja leida kergekäeliselt vabandusi ja õigustusi ja panna teda kahtlema oma tugevuses ja võitlusvõimes ja tungivas vajaduses sellisest suhtest vabaneda.

Ma ei mõtle sellele teemale isiklikus plaanis enam ammu nii palju kui vanasti, aga ometi tabasin end nädal tagasi lapsepõlvekodu keldris oma viimaseid asju sorteerides ja pakkides milleltki oluliselt. Kogusin seal ühte suurde kasti kokku oma teiste poolt laialipillutatud vanad päevikud. Need kaustikud ja märkmikud räägivad mu lugu hetkes. Need on kirja pandud vanuses 12-25. Peaaegu igast viimasest kui päevast. Ma ei pidanud neid isegi avama, et teada, mis neis kirjas on, sest mu elu lugu on kord seal juba läbikirjutatud. Seda blogi siin ei suuda ma hoida päevakajalisena, siin kirjutatu on enamasti alati analüüs ja paljudest asjadest kokku üheks looks kujunenud jutt. Siin ei ole päeviku kujul lihtsalt faktid toimunust ja selle hetke vahetutest tunnetest. Üks joon on neis, mu päevikutel ja blogis, siiski ühine – ma kirjutasin ja kirjutan sellest, millest ma ise tahan ja mitte keegi ei saa mulle seada piiranguid ega sulgi suhu toppida. Ka vaikima ei saa mind panna, kui ma leian, et seda lugu on vaja. Seda kasti seal keldris vaadates… See mees ja see taak, millest ma 10 aastat tagasi vabanesin, võttis minult pikaks ajaks võimaluse asju kirja panna. Ma kaotasin sedasi oma laste sirgumise lood ja palju enamat, kui vaid laste esimeste hammaste tuleku, juuksesalgud, sammud ja sõnad. Aga võib-olla oligi nii parem, sest sellega koos kaotasin ma enda ajamälust ka tema olemasolu. Teda ei olegi enam olemas? Ta on vaid hall udu selle kõige kohal, mis ajas aina hõredamaks kulub ja see tunne on hea. See on kogu aeg aina parem tunne. Reaalne tunne, et see vari päriselt ka kuhtub su kohal ja ühel hetkel seda enam ei ole, see tunne on vabastav.

Kui Älin mulle ütles, et ta räägib nüüd oma loo ka ära, oma nime ja näoga, siis mul tulid pisarad silma. Kui palju kordi ma nende aastate jooksul talle rääkisin, et pangu see lugu kirja? Palju. Aga ju ei olnud siis tema aeg veel küps ja minu asi liialt teda torkida. Sain vaid oodata ja loota, et see päev tuleb. Ja see tuli. Nüüd on see aeg käes ja kergendus, mida ma tundsin sel hetkel, kui ta mulle paar ööd tagasi oma loo lugemiseks saatis… haaras mind endasse. Eile oli Älini tähtis päev, sest tema lugu astus tema käe läbi, tema nime ja pildiga ellu, siia, meie maailma. Ka inimeste keskele, kes olid pisikesed killud selles loos ja võisid äkki alles nüüd taibata, mis tegelikult toiminud oli. Tema lugu kestis palju kauem ja oli palju valusam kui minu oma. Kui neid kuidagi mõõta ja kõrvutada saab. Inimesi, kes aimasid ja teadsid, oli palju rohkem kui minu loos, aga ometi viis vool ta nii mitmel korral tagasi sinna, kuhu poleks vaja olnud.

Älin on kange naine. Kange ja kannatlik. Tema lugu on krdi valus, aga seda lugedes ei tundnud ma enam seda tema valu vaid aina enam ja enam headmeelt, et ta sellest kõigest lõpuks ikkagi vabaks sai. Ka mina olen selles loos, sest Äliniga sain ma lähemalt tuttavaks ja parimaks sõbraks ajal, mil ma parasjagu just oma eelmise eluga lõpparvet tegin, neil päevil 10 aastat tagasi. See oli aeg, kui ma ei teadnud tema õudustest ja enda omadest rääkisin vaid väga õrnalt ja vihjamisi. Ma püüdsin elu eest tugev olla. Ma ei saanud lubada endale nõrkolemist, sest siis oleksin ma ehk alla andnud ja tagasi koju roomanud. Älin oli näinud minu võitlust vabaduse kätte ja minust sai osa tema võitluses. Ma olin seal, kui ta end välja võitles. Ja siis tagasi langes. Uuesti vabaks sai ja jälle tagasi läks. Ja siis päriselt vabaks end võitles. Ma käisin kõik need tõusud ja mõõnad temaga kaasa, sest tema elu oli ka osa minu elust. Sõime koos ahjus küpsetatud brüsseli kapsaid ja otse karbist jäätist ja jäime kuidagi ellu.

Täna on tähtis päev, sest lisaks minu kümnele vabaduse aastale, mis väärivad mäletamist ja tähistamist, on Älin nüüd, 5 aastat ja 2 kuud vabanemisest hiljem, saanud kirja ka enda loo (jah, sellel lool on neid koledaid kihte paraku veel mitu, aga alustuseks on oluline seegi ära rääkida). See on  valus, vastik, aga nii oluline lugu.

 

Älini lugu
Foto: erakogu

Olin just 18 saanud, kui Kesk-Eestist pealinna kolisin ja ühes pitsabaaris tööle asusin. Sealsamas pitsaleti taga toimetades ma teda kohtasingi. Astus ühel augustikuu keskpäeval koos vennaga uksest sisse, juuksed ehitusprahti täis, vaatas nimesilti mu rinnas (sellel seisis Allen ja all sulgudes ÄLIN) ja küsis, et mis asi see Älin on. Teatasin, et Älin pole müügiks ja suunasin ta pitsamenüüd uurima.

Temast sai pitsabaaris sage külaline. Ega ma sellest esiti eriti välja teinud, püsikundesid oli meil teisigi, ikkagi kaks blondiini leti taga. Töökaaslane millalgi mainis, et on kindel, et üks neist kundedest (ta käis seal nimelt pea alati koos vennaga) on suht kindlalt mulle silma peale pannud. Sellise järelduse tegi ta nimel sellest, et tema vahetustel jõid tegelased kohvi, hammustasid midagi peale ja lahkusid, minu vahetustel istuti pool õhtut ja kaasati vestlustesse ka mind. Mingil hetkel soovis ta mind õhtuti tungivalt autoga koju viia ja kui ma keeldusin, siis sõitis mul järel ja jälitas isegi bussi, millega sõitsin. Temaga oli tore vestelda ja nalja sai ka.

Üks asi viis lõpuks teiseni ja uue aasta tulekuks polnud me mitte lihtsalt koos vaid tulemas oli ka meie ühine laps. Planeerimata, kuid siiski oodatud. Tema tuli töölt ära mingi konflikti tõttu ning oli kodus. Kui külas käisime, siis koos. Enamasti tema sugulaste ja tuttavate juures. Kord olin kutsutud ühele sünnipäevale, siis veenis ta mind ümber ikka koju jääma. Midagi suurt ja romantilist meie vahel nagu polnud, aga laps oli tulekul ja mina olin rahul, et tema jalga ei lasknud vaid oli valmis isarolli astuma.

Kuna pitsabaari bossile suure kõhuga blond pitsaneiu ei sobinud, sain veebruaris kinga. Ometi ei saanud nad seal ilma minuta hakkama ning Teeviida messi ajaks palus pitsabaari juhataja mind taas appi. Juhtus, et kliente jagus hiliste tundideni palju ning jäin appi noormehele, kes seal ametlikult töötas. Minema sain üsna hilja, lisaks eksisin ära, sest väljusin pimedas vales peatuses bussist, seega jõudsin koju peale südaööd. Ta oli märgatavalt närvis. Karjus mu peale, tõstis ähvardavalt käe ja teatas, et olen üks igavene lits, kes ringi hoorab. Loomulikult ma solvusin, olin sel hetkel ainus, kes pere ülalpidamiseks midagi tegi. Selleks pidin kogu uhkuse alla neelama ja tegema tööd asutuses, kust mind lahti lasti ning tema julgeb nii öelda. Võtsin oma jope, korjasin paar asja kaasa ja otsustasin vanaema juurde minna. Ta takistas mind, võttes mul üsna robustselt ümbert kinni. Siis küll vabandas. Põhjendas seda käitumist varasemate haigetsaamistega ning lubas, et rohkem seda ei juhtu. Ja mina uskusin.

Tööle ei läinud ta kuni tütre sünnini. Mingeid „otsi“ kuskil vahel tegi. Sai selleks korraks kütust osta või pätsi saia-leiba. Sõime sageli sõna otseses mõttes kartulikoori (no kuidas muudmoodi nimetada pöidlaotsa suuruseid läinudaastaseid mugulaid, üks koor puha ju), veest ja jahust pannkooke jms veidrat. Tema käis vahel üksi ära, mina istusin enamasti kodus, harva käisin vanaema juures või sõbrannaga jalutamas. Siis usutleti, et mis ja kus ja kui palju ja kellega. Lõpuks lihtsalt otsustasingi mitte minna, et säilitada kodurahu. Sõnavahetusi tuli ette sageli. Selles olla süüdi olnud minu rasedushormoonid ja liiga suured nõudmised (nt tuua maalt ära beebivoodi või otsida tööd, et saaks lapsele riideid osta).

Kui tütar sündis, keeldus ta teda oma nimele võtmast. Tema ema öelnud, et see pole kasulik. Tema ise arvas ka, et tahaks kodu osta ja laenu ei anta pereinimestele väga kergelt. Kuna sel ajal olin sisse kirjutatud oma lapsepõlve koju, tuli nime panema minna Põltsamaale. Emale ei julgenudki kohe tunnistada, et tulime koos lapsele nime panema ja ometigi isa lapsel nagu polekski. Ei julgenud rääkida ka sellest, millised meie suhted päriselt olid. Sellest kuulis ema alles selle suhte viimasel aastal.

Ühel hetkel tuli tal mõte maale kolida. Tädi aitas tal leida ühe uberiku Vasalemmas ja sinna me kolisimegi. Minul otsustusõigust polnud. Tema hakkas Keilas tööl käima ja mina kärutasin aedlinna vahel üksinda beebiga. Sageli juhtus, et tema läks reedel tööle ja saabus koju nt pühapäeva õhtuks. Mobiili, mis olin vennalt ostnud, kui veel tööl käisin, oli ta veel linnas elades maha müünud, seega helistada ma talle ei saanud. Istusin öösiti ja vaatasin maanteelt tulevaid tulesid ning ootasin. Nõnda mitu ööd. Etteheiteid teha ei võinud, siis tuli sõim. Ajuhälbega lehm, värdjas, lits jne. Mõnikord võtsin julguse kokku ja teatasin, et kui ta ei lõpeta, siis ma lahkun, kuid päriselt minna ei julgenud. Talusin seda kõike hirmus, et laps jääb isata. Samas mõtlesin sageli, et miks ma ometi tol esimesel korral tagasivaatamata ei lahkunud.

Kaheselt läks tütar lasteaeda, mõni kuu hiljem sain ka töökoha samas lasteaias. Õnneks oli valikute puudumine meid ringiga pealinna tagasi toonud. Minu tööleminek ei tundunud talle just eriti hea mõte, aga suutsin teda veenda, et saan siis ise lapsele ja endale riideid osta. Ja noh, tema ema ju ka ootas, et ma tööle läheksin. Ehkki töö õpetaja-abina just eriti sisse ei toonud, olin rahul. Sain rahulikult koduseinte vahelt välja ja inimestega suhelda. Lisaks oli lasteaiatöö mind alati huvitanud. Tööl tegin näo, et olengi üksikema. Nii oli lihtsam.

Meie omavahelistele suhetele tööleminek muidugi hästi ei mõjunud. Sõnavara minu pihta muutus aina hullemaks ning lõpuks juba pea iga õhtu kuulsin ma seda juttu, et paki oma asjad ja kao minema värdjas, paks eit (praegusega võrreldes olin ma tol hetkel tegelikult suhteliselt normaalkaalus) Sa ei suuda oma palga eest elada, sa oled mõttetu eit jne, võtan sult lapse ära, hoora siis niipalju kui tahad.

Uue aasta algul soovisin töökoha poolt korraldatud üritusele minna. Tema keeldus aga lapsega koju jäämast. sest just sel päeval olla tal väga palju tegemist ja ta ei näinud põhjust, miks peaksin sellistel üritustel käima. Mina olin tänu tööl käimisele, ning sealsetele eduelamustele saanud piisakese julgust ja otsustasin siiski minna. Üks mu väga hea tuttav võttis sel päeval lapse lasteaiast kaasa ja hoidis teda. Minagi läksin sinna, et siis hommikul saan lapsega koos koju minna. Aga niimoodi eemal olles tajusin, et ma ei suuda, ega taha tagasi minna, sest see polnud kodu, see oli pigem vangla. Peavari oli olemas, seega tegin esimest korda sammu, et pääseda. Tegelikult oli see põgenemine plaanis, aga tuli ometi äkiliselt.

Pidasin vastu kaks nädalat. Esimesel nädalal oli enamvähem vaikus, teisel hakkasid tulema sõnumitena ähvardused ja vabandused läbisegi. Telefon säutsus vahetpidamata. Sõnumeid tuli igasuguseid. Mõni oli süüdistav, mõni ähvardav, mõnes olid sees nii vabandused, armuavaldused kui ähvardused. Ala, armastan teid nii väga ja ei suudaks lapsega ka enam kohtuda, kui sa koju tagasi ei tule. Täna tundub see jabur, aga siis see mõjus. Ta teadis hästi seda, kui oluline see minu jaoks oli, et laps saaks kasvada koos isaga ja kasutas seda relva minuga manipuleerimiseks. See isaga kasvamise kinnisidee tuli mul lapsepõlvest. Kasvasin ise isata ja soovisin nii väga tema lähedalolekut. Sellist igatsust ma oma lapsele ei tahtnud. Ühesõnaga, võtsin oma kotid ja läksin tagasi tema juurde, et kogeda kahte normaalset nädalat ning siis veel hullemat taluda. See oli ka viimane kord, mil ta vabandas. Esialgu lisandus juba tavaks saanud vaimsele terrorile juustest või kõrist haaramine ja rusikatega ähvardamine.

Esimesed päris hoobid, mida selgelt mäletan, on aastast 2004. Oli 25. detsember. Ootasin oma kolmandat last. Minu õde elas oma õpingute tõttu meie juures. Tüli sai alguse sellest, et soovisin paar sõna rääkida enne kui ta sõprade juurde läheb. Tahtsin teada millal tagasi tuleb, et teha plaane ülejäänud jõulupühadeks. Ühel hetkel lendasin vastu garderoobi ust ja kukkusin maha, tema tagus mind jalaga ja sakutas juustest. Õde oli hüsteerias ja röökis, et kui ta kohe ei lõpeta, siis kutsub politsei. Mina, hirmust ja valust kägaras, karjusin õele, et kui helistab, otsigu endale uus peavari. Õde ei helistanudki. Tema läks rahulikult oma teed ja tagasi tulles polnud tal justkui meeleski, et midagi juhtunud oleks. Ülejäänud aeg, mil õde meil oli, oli enamasti füüsilises mõttes rahulik. Ilmselt ta pelgas, et õde räägib emale või vennale või helistabki politseisse. Küll ei hoidnud ta ennast tagasi, kui õde oli ära.

Ühel järgmisel korral helistasin ise politsei numbril, aga hoobid olid jagatud ja tema oli selleks hetkeks juba läinud ning minu jaoks oht puudus. Politsei välja ei tulnud. Neil oli muudki teha, kui peretülidesse sekkuda. Jaoskonda avaldust kirjutama minna polnud mul paraku julgust.

Järgmine eredamalt meeles olev rusikatega vehkimise situatsioon leidis aset õnnepalee ees. Läksime oma kolmandale lapsele nime panema. Eelmised lapsed olid mõlemad minu nimel ja sünnitunnistusel isa andmed puudusid. Seekord oli eelnevalt kokku lepitud, et sel lapsel saab olema sünnitunnistusel ka isa nimi. Tema aga keeldus autost välja tulemast, taaskord jutt, et vaja ju oma kodu muretseda jne. Tuletasin talle kokkulepet meelde. Põhimõtteliselt anusin, et ta tuleks kaasa. Selle peale sain mitu hoopi ja mind tõugati autost välja. Komistasin, ajasin ennast püsti, kogusin väärikuseriismed kokku ja ajasin paberid korda. Auto oli endiselt palee ees kui väljusin. Mõtlesin, et jalutan lihtsalt minema, aga see ei õnnestunud. Nähes, et ma hoopis vastassuunas liigun, tormas ta autost välja. Ta rabas mul turvahälli käest, viskas selle koos lapsega tahaistmele ja toppis mind jõuga autosse. Ega ma ei saanudki kuhugi mujale minna kui koju, teised lapsed olid ju kodus. Nendeta ma lihtsalt ei saanud kusagile minna.

Majanduslik seis muutus peres paremaks. Toit oli normaalne. Lapsed riides. Enamasti oli nii, et tema maksis eluasemega seonduvad kulud ning ostis vastavalt tujule head, paremat. Mina hoolitsesin selle eest, et lastel riided seljas ja kõht täis oleksid. Õnneks olen alati taaskasutuse fänn olnud, seega polnud mul probleemi „teise ringi“ poodidest asju soetada. Mõnikord oli paraku nii, et kingad jäid väikseks või oli uut aluspesu vaja juurde soetada ajal, mil minu rahapäevadeni veel kõvasti aega oli. Siis olin sunnitud küsima, et kas oleks võimalik neid soetada. Lahkemas tujus olles sai poodi mindud, enamasti aga karjus ta mulle, et nõuan alatasa midagi, koguaeg pean midagi saama ja tahan ainult raha, raha, raha. Vaatamata kõigele oli meie koju tekkinud vahepeal arvuti. Läbi selle oli mul võimalus erinevate inimestega tutvuda ja mõnega lähedasemakski saada. Tema läks hommikul tööle ja enamasti saabus alles peale keskkööd. Väitis, et tegi lisatööd. Samas lisaraha nagu ei paistnud väga tekkivat. Kord sõprade seltskonnas selgus, et ta mängib hoopis arvutimänge õhtuti tööl olles.

Mina õppisin ka tasapisi arvutit kasutama. Lugesin uudiseid, veetsin aega „Perekooli“ lehel. Sealt sattusin msn jututuppa „Lapsed 2004“, kus sama aasta laste vanemad omavahel rõõme ja muresid jagasid. Tekkisid tuttavad, kellel sai vahel lastega külas käia ja toredalt aega viita. Sealsed naised olid enesele teadmata minu tugisambaks. Nendega sain olla mina ise, kartmata vastureaktsiooni. Teine seltskond kogunes minu ümber Isetegija.net käsitööfoorumist, kus käisin oma käsitöömõtteid jagamas. Hakkasin korraldama Harjumaa käsitöötegijate kokkusaamisi, korraldasin lastele meisterdamise konkursse ja minu ideest sai alguse „Aasta isa“ ja „Aasta ema“ tekkide heegeldamine/kudumine.

Üks foorumis aktiivne nobenäpp töötas Tallinna Pedagoogilises seminaris ja tema utsitas mind, et pühiksin dokumentidelt tolmu ja viiksin paberid kõrgkooli sisse. Viimasel sisseastumiskatsete päeval uuris ta, kas olen juba käinud. Tal õnnestus mind veenda siiski minema, haarasin paberid, lippasin kiirelt fotograafi juurest läbi ja siis kooli. Sinna sisse saamine oli minu egolaks sel hetkel ja ka muus mõttes oluline verstapost. Õppisin eelkoolipedagoogikat ning muuhulgas valgustati meid ka erinevatest lapsi ja peresid puudutavatest kriisisituatsioonidest, kuidas neid ära tunda, kuidas käituda ja ka sellest, kuidas need lapsi mõjutavad jne.

Istusin ühes Ingrid Veskiväli loengus nagu puuga pähe saanud. Ma olin 27 aastat vana, kolme lapse ema, kui ma reaalselt endale teadvustasin, et olen perevägivalla ohver. Alles siis sain ma aru, et olin talle kogu aeg vabandusi välja mõelnud, endale vabandusi mõelnud. Alles siis tajusin, et mitte mina üksi ei kannata, sain aru, et kogu olukord mõjutab suuresti ka minu lapsi. Aga ma ei suutnud veel astuda suuri samme, et sellest välja astuda.

Tema jaoks oli minu kooli astumine taas probleem. Mul oli ju töö olemas, milleks kool? Olulistele eksamitele ma sageli ei jõudnud, sest mina olin see, kes pidi haigete lastega vajadusel koju jääma. Tema ju haiguslehte võtta ei saanud. Tülid sagenesid veelgi. Sain peksa kui olin vait ja sain peksa kui rääkisin. Sain selle eest, kui soovisin temaga koos olla ja selle eest, kui julgesin veeta aega teistega. Tüli oli majas kui wc paber oli otsas või oli seda ostetud liiga palju, kui soust oli vale maitsega. Tülid ei piirdunud enam ainult tema poolse ärplemisega. Kui lapsi läheduses polnud, püüdsin vastu hakata ja ennast kaitsta. Karjusin, lootes naabrite sekkumist.

Otsisin pidevalt võimalust pääsemiseks, aga teadmised olid väikesed. Panin üles üürikuulutusi, uuisin ise kõiki, aga alati oli vaja korraga liiga palju raha. Kuhu pöörduda, mida teha, mida öelda, kellele öelda?

Kui Tallinna teise ehitusprogrammi raames hakati jagama kortereid noortele peredele ja linnale vajalikele töötajatele uurisin otsast pisut asja. Tema ema käis muudkui peale, et taotleksime ka endale sealt korterit. Otsustasingi seda teha, aga põgenemiseks. See ju oli minu võimalus. Korter, mille leping oleks minu nimel. Sügisel tegin avalduse ja kevadel sain teate, et saangi korteri. Kindel plaan oli kolida korterisse ilma temata.

Põgenemine polnud aga nii lihtne kui arvasin. Ta oli nagu kleepekas mu küljes. Pisut peale sissekolimist suutsin ta siiski millegagi nii välja vihastada, et ta taas mulle kallale tuli. Põhjust ma täpselt ei mäleta. Oli see liigselt raisatud wc paber või vaatas poes keegi mees mind sellise pilguga nagu tunneks mind. Igal juhul lapsed põgenesid oma tubadesse ja röökisid nutta. Mina püüdsin politseisse helistada, kuid ta võttis mu telefoni ära ja viskas vastu maad. Lükkas mu diivanile ja lahmis lahtise käega. Istusin seal diivanil ja kuulasin kuidas ta karjus, et kas piisas või tahan veel. Minu ees diivanilaual lebasid käärid ja ma sirutasin oma väriseva käe nende järele. Mõtlesin, et kui veel lööb… Õnneks ei jõudnud ma seda mõtet kaugemale arendada sest samal hetkel kostis suurema tüdruku hääl:

„Kui sa kohe ära ei lähe, siis ma helistan politseisse.“

Õnneks see mõjus ja ta läks. Kadus kuuks ajaks täielikult. Ma olin rahast lage, aga õnnelik ja üle pika aja rahulik. Samas ärevil, et kuidas päriselt kolme lapsega majanduslikult hakkama saada. Suvekuudel polnud hullu, oli aega uurida ja lisatööd otsida.

Siis tekkis pisematel isa igatsus. Nad nutsid ja palusid, et ma issiga räägiksin. Tema ei vastanud kõnedele. Õnneks. Aga ühel päeval ilmus välja ja ära ei läinud. Ma ei julgenud kõigele vaatamata midagi öelda. Aasta siis oli 2010. Ta hakkaski tulema ja minema kuidas jumal juhatas. Tuli siis, kui mul oli palgapäev ja läks alati teades, et mul taskud tühjad. See oli hea vahend manipuleerimiseks taas.

Kui senimaani olin vaikinud ja polnud oma kodusest elust kellelegi rääkinud, siis ühel hetkel tegin suu lahti. Tavapäraselt tulid lapsed lasteaeda isaga, ajal, mil mina seal juba töötasin, siis hakkasime aga koos käima. Loomulikult tundus see töökaaslastele kummaline ja nad hakkasid küsima. Ütlesingi, et asjalood on sedasi, et talle meeldib kodus rusikatega vehkida ja nüüd olen üksi. Töökaaslased olid hoolivad. Neist oli palju kasu. Nooremad olid koos minuga vihased, vanemad aga rõhusid sellele, et pean mõtlema ka majanduslikule poolele. Ehk on ikka targem kui kannataksin, kuidas ma üksi kolmega saan?

Aastatega õppisin minagi manipuleerima erinevate asjadega. Mõneski olukorras aitas, kui teatasin, et mul on kahe peksmise kohta arstitõend ja kui lööb, on kolmas ka. Abiks oli seegi, kui ähvardasin kohtusse pöörduda, et tuvastada isadus ja nõuda välja elatisraha. Vaimse terrori vastu see paraku ei aidanud.

Isetegija foorum ja Gordoni perekool viisid mind kokku Evaga. Tema oli esimene, kes mõistis kogu lugu. Mõistis mu jõudu vägivallatseja välja visata ja nõrkust, mis lasi tal taas tulla ja jääda. Nii mõnigi kord laiutas ta neis olukordades käsi, kuid ta polnud vait. Ta oli alati minu poolt. Raskuste kiuste tegelesin ikka jooksvalt ka kooliasjadega. Hilistel tundidel tegin koolitöid ja vestlesin Evaga, et und peletada. Vabadel hetkedel läksin koos lastega külla ja vahel jäin mitmeks päevaks. See oli uus tüli teema. Tihti üritas ta lugeda, millest me Evaga omavahel kirjutame, enamasti ma ei lubanud, sest tihti oli jutt ju temast ja tema käitumisest. Need tülid viisid lausa sinnamaale, et ta hakkas mind lesbiks sõimama.

Kord käis ta oma sõbra naise sünnipäeval üksi. Mina olin elutoas, tegin koolitöid ja vestlesin sõbrannaga kuni uni tuli. Kui ta keset ööd tuli, olin diivanil ja just arvuti kaane kinni vajutanud. Teesklesin magamist. Arvuti oli diivanilaual, mina seljaga sinnapoole. Ta tuli tuppa, kohmitses midagi. Äkki tekkis tuppa valgus… nojah, ta avas mu arvuti, et selles nuhkida. Selle peale ütlesin, et ärgu puutugu, mul koolitööd avatud seal. Avatud oli ka vestlus Evaga, mida ta näha ei tohtinud. Haarasin arvuti tal käest ja keerasin koos sellega diivanile tagasi. Hetke pärast tekkis taas valgus, seekord oli tal mu telefon käes. Ta ei reageerinud, kui küsisin, mida ta otsib. Ütlesin, et andku mulle oma telefon, ma uuriks ka seda pisut, seepeale tõusis taas rusikas. Karjusin talle, et ärgu isegi mõelgu mind veelkord selle käega puudutada ja mingu ära minu kodust. Ta viskas mu kõrvale diivanile ja hakkas nutma. Teatas, et ta nüüd teab, mida tema isa tundis ja on valmis sama tegema, mis isa. Tema isa poos ennast üles, kui ta oli 8.

2012 aastal lõpetasin lõpuks Tallinna Pedagoogilise seminari. Saatsin kooli ühe lennu lasteaialapsi. Aasta oli olnud raske. Lisaks pereelule muud pinged. Suur koormus koolis ja rasket haigust põdev ema. Juuni lõpus pidime pidama poja sünnipäeva. Kodus oli tohuvabohu, jõudu polnud, lapsed mässasid. Siis helistas ema, ütles, et peab minema uuele opile. Sel hetkel elasime koos. Tema oli tööl. Tundsin, et ei jaksa ja helistasin talle. Palusin, et ta tuleks töölt varem koju ja aitaks. Viiks lapsed kuhugi mänguplatsile, et saaksin rahus toimetada. Ta tuligi, aga…

Ta oli suhteliselt tige. Karjus, kui saamatu ma olen ja hakaku ma ennast liigutama. Tema ei kavatse kodus orjama hakata. Tõusin arglikult toolilt, kui ta võttis laualt postri ja rullis selle lahti, küsides karjudes, et mis kurat see on. Vaatasin ja ei suutnud meenutada postril oleva näitleja nime, vastasin , et see on mees. See oli viga. Ta tundis, et tema pole piisavalt mees ja see oli loomulikult põhjus taas rusikad tõsta. Mul hakkas pea ringi käima, oksendasin, kui ta lahkus. Mitu päeva olid peavalud.

Seekord lubasin, et ma ei lase sel enam kunagi korduda. Mitte kunagi enam ei tõsta ta minu vastu oma kätt.

Poolteist kuud hiljem astus tegelane ühel hommikul uksest sisse. Tulin just tualetist, napp t-särk seljas, kui ta uksest sisse astus. Olin maruvihane. Tema leidis, et tal on oma laste juurde õigus tulla siis, kui tahab ja mul pole mõtet põdeda, sest ta on mind paljamaltki näinud. Viskasin ta välja ja nõudsin võtmed endale. Mõne nädala pärast selgus, et tal on veel ühed võtmed. Needki sain ähvardades kätte. Seekord oli mul tahtejõudu rohkem. Seekord pidasin vastu.

Paljudele mu tuttavatele tundus veider, et inimene, kes on just lõpetanud suhte, särab kui päike. Kahtlustati isegi, et ehk oli lahkumineku põhjuseks uue armastuse leidmine. Tegelikult oligi, ma hakkasin armastama iseennast 😊

See kõik jättis aga sügavad vaod nii minu kui laste hinge. Me kõik tegeleme ikka veel oma hirmudega ja muude probleemidega. Ärevushäired, raskused koolis ja suhtlemisel jne. Nooremate laste omavahelisi kaklusi lahutades sain algul üsna sageli vastuseks, et aga issi ju tegi sinuga ka nii.
Mina võin ikka veel äkitsi tekkinud baarikakluse keskel lihtsalt tarduda ja jääda alandlikult oma hoopi ootama. Sama võib minuga juhtuda ka siis, kui mõni meesterahvas ootamatult üle tänava sõpra hüüab. Iga päevaga õnneks üha harvem. Mul on sageli raske taluda ka nt olukordi, kus tunnen, et mind rünnatakse.

Kõik löömise episoodid, va üks, leidsid aset, kui ta oli kaine. Miks see kõik minuga juhtus? See on ilmselt üks suur kokkusattumuste kombo. Isata kasvamine, eeskuju puudumine ehk ka lähedusvajadus.

Miks ma ära ei läinud? See on samamoodi suur kombo. Mul oli kinnisidee, et laps peab kasvama isaga. Mul puudus julgus. Mul oli hirm, et kaotan oma lapse/d. Hirm, et jään lastega koduta, rahata. Sellist elu nagu ise esimese raseduse ajal elasin, sellist ma oma lastele ei soovinud. Olin teadmatuses, mul puudus info erinevatest võimalustest. Mul oli häbi lähedastele rääkida, kartsin nende hukkamõistu.

Millal olukord paranes? Tänu tööle minekule ja arvutile tekkis mu ümber seltskond, kes pidas minust lugu, see tõstis minu enesehinnangut. Uuesti õppima minnes avanesid minu silmad. See, mida olin teiste puhul hukka mõistnud, toimus minu oma kodus. Ma hakkasin inimestele rääkima ja mind toetati.

Jah. Mina olen järjekordne naine, kes avalikustas oma loo, aga ohvriteks võivad olla ka mehed. Ka neil peab olema julgust leida väljapääs. Ka neid tuleb märgata!

Mul ei ole anda teile valemit, et teiega sellist asja kunagi ei juhtuks. Aga kui see juhtub, siis põgenege.

Ära mõtle, et see võib üle minna, et mõnel teisel on veel hullem. Paarisuhetes ei ole alandamine, mõnitamine, lähedastest lahutamine ega peksmine mitte mingil juhul normaalne.

***

 

Sedasi nägi välja Älini üsna verivärske vabadus minu silme läbi 🙂

Ja sedasi nägi see välja sel suvel, viis aastat hiljem, kui me veel ühe peatükiga sellest loost rahu sõlmisime.

 

Ma tahan teile kõigile nii väga südamele panna, kes te sellises olukorras inimese lähedal olete või korraga taipate, et silutud särava fassaadi taga midagi toimub…

Kui kannatav pool on teinud kasvõi argliku sammu vägivallatseja haardest väljavõitlemise suunas, siis pole mitte kellegi asi temalt küsida, kuidas ta kavatseb üksinda hakkama saada. No et koos on ju kergem? Pole mitte kellegi asi mainida, et lapsed vajavad ju isa. Ja küsida, miks sa said need lapsed sellise mehega… ok ühe, aga kaks? kolm? Sa ei pruugi teada kogu tõde sellest loost, sest sellest on valus ja vastik ja raske ehk rääkida, see on alandav ja valehäbist läbi imbunud õudus. Kõigi nende küsimuste asemel paku hoopis oma diivanit ja tagatuba. Anna amps oma võileivast. Kui sa ei suuda seda kõike uskuda, siis hoia oma imestus endale (jah, see on šokk ka kõrvalseisjatele, aga sel hetkel on vaja end kohe kokku korjata). Kõige vähem jaksavad sellises olukorras inimesed end tõestada ja õigustada, sest neile on pidevalt tambitud arvamust, et nagunii keegi neid ei usu ja keegi neist midagi head ei arva.

Kõigi küsimuste ja hinnagute asemel vaata parem talle silma ja kui sa muidu ei saa ja ta ei räägi, siis küsi lihtsalt kas asi on väga hull. Sest asi on hull nagunii. Väga hull, aga see võib olla hea päästik, et julgeda rääkida. Kuula, mitte ära jaga hinnanguid. Ole olemas, ole valmis. Mõtle koos, paku lahendusi ja võimalusi ja näe kasvõi kõige sügavamas mülkas päikest. Joonista see sinna lakke kõige ja kõigi kiuste, sest see on SEE, mida see inimene sel hetkel vajada võib – teadmine, et see, milles ta elab, on vale, tema ei ole vale, olukord on vale ja ka seda, et eksisteerib elu pärast õudust ja hakkamasaamine on tegelikult lihtsam, kui see sel hetkel tundub ja seda pidevalt korrutatud on. Väited ja mõtted, et lastel on isa vaja, nad igatsevad isa ja koos on kergem ja miljon muud põhjust, tirivad teda oma nähtamatatute ahelatega nagunii kongi põhja tagasi. See on kord juba meie elamise viis. Aga see ei ole õige. Vägivald ei ole mitte kunagi õige.

Vägivallatseja ähvardused, et lapsed võetakse ära, keegi sinust ei hooli ja mis kõik veel… on enamasti tühipaljas vale. Võimalik, et need on vaid nende endi hirmud, mida nad teistele peegeldavad. Tegelikult valitseb siin elus neis asjus enamasti ikka selge õiglus ja ähvardused jäävadki ähvardusteks. Kuigi need jäävad hinges sügavale hirmuna alles, siis see ongi vägivallatseja eesmärk – tekitada hirmu ja alandust ja lasta ohvril sellest läbi imbuda kuniks ta ise ka usub seda saasta. See on see, millest tema oma naudingu saab või tunneb, et nii omab ta kontrolli asjade üle, mille üle tal isegi õigust pole kontrolli omada. Kõige selle valguses on oluline see, et aktid on fikseeritud, et on tunnistajad, et olete olemas teie, kes te neid pragusid olete selles koledas kuplis näinud. Tehke pilte, aidake salvestada, minge temaga kaasa, veenge ja vedage ta vajadusel perearsti juurde, emosse, politseisse, kuhu iganes, kus neist asjadest jäävad maha märgid, et midagi toimub. Hiljem võib see olla määrava tähtsusega. Ja vajadusel kaitske teda mühaklike ametnike rünnakute eest, leidke see uks ja inimene, kes tahab ja oskab aidata. Sest jaks võib olla väga väike.

Kõige hullem on ignoreerimine ja teesklus, et mitte midagi pole näha või kuulda või teada. Reegel, et kes lööb, see armastab, pole iial paika pidanud. Sõnadega löömine teeb sama välja.

Ja veel. Kui ohver ka läheb tagasi. Siis pole kellegi asi käega lüüa ja alla anda ja süüdistada, et ise oled nõrk ja loll ja vääridki seda kõike. Siis sa lihtsalt pöörad uue lehe ja oled valmis, oled olemas. Järgmine kord ei jää enamasti tulemata. Vägivaldsed suhted ei parane võluväel, nende ainus rohi on nende hävitamine ja on vaid aja küsimus, millal midagi jälle juhtub. See on visa ja vintske võitlus, mis tuleb läbi teha ja seljatada. See on sõda, mida ei võideta enamasti ühe lahinguga. Ja mitte alati ei suudeta seda sõda võita. Ja ka siis ei vaja nad meie haletsust, vaid nad vajavad, et me oleme olemas. Oleme see rahusaar ja päikesekiir, võileivaamps ja tagatoa diivani nurk. Lootus. Võimalus. Isegi, kui see tundub kättesaamatu, siis me oleme olemas, valmis. Mõistame. Austame. Hoolime. Sellestki võib piisata.

 

***

Kui neist meie lugudest keegigi abi ja tuge leiab, et mõista enda või teise olukorda, võidelda end välja valest, hävitavast suhtest või olla toeks kellegi kannatuste rajal, siis ma räägin neid lugusid kasvõi veel sada ja tuhat korda uuesti. Et ka neil inimestel, kes hetkel arvavad, et vägivalla talumine ongi nende ainus võimalus ja nad peavad suutma seda taluda, oleks võimalus tähistada enda uue elu alguse esimesi päevi igal aastal uuesti. Mida aeg edasi, seda paremate tunnetega. Nii uskumatu, kui see kõik võib seal augus piineldes tunduda, siis sellest kõigest on olemas väljapääs. Kõige raskemad on esimesed sammud.

Minu ja Älini sõjad on võidetud. Nende võitluste armid on ja jäävad. Vahel teevad nad valu. Neid arme ei pea peitma, varjama ega maha salgama. Need on armid, mis teevad meid sügavaks, teadjaks, mõistjaks, ilusaks. Need on need, mis on meie omad ja omal veidral viisil need kaunistavad. Alati.

 

Ja teadke… te ei ole üksinda.

Meil kõigil on õigus elada elu, milles ei ole vägivalda.

Tervitused Riiast

Hommikul, enne teeleasumist, ma veel hõiskasin rõõmsalt, et kõige ägedam asi üksireisimise juures on see, et saab terve tee magada. No magada mulle meeldib ja mulle on alati tundunud, et ma ei saa seda piisavalt mõnuga teha. Ja mõtle, kui mõnus on istuda rongi ja panna silmad lihtsalt kinni. Järgmisena avad silmad juba Zürichi lennujaamas. Ronid lennukile, sulged silmad ja avad need Riias. Sutsti teise lennuki peale ja uni jätkub. Selline 6tunnine uinak koos pisikeste toimetamistega ja tadaaa, oledki Tallinnas.

Rongis jõudsin tukastada. Õues lõõmas päike, aga rongis oli mõnus. Lennujaamas sõin kähku lõunat. Karri oli väga hea, kuigi sel korral see nutma ei ajanud. No oli selline mahedake, aga väga mõnus.

Lennuki väljumine hilines. 14:10 asemel seisis ekraanil muudatus: 14:30. Tegelikkuses läks muidugi veel kauem. Ma pole viimasel ajal kordagi Zürichist õigel ajal minema saanud. Aga siis läks asjaks ja ma sain jälle magama.

Lennukis veel jõudsin rõõmustada, et mu lemmikküpsised on tagasi õiges pakendisuuruses. See vahepealne poolik mustsõstra toorküpsise pakk oli ikka häbematult pisike. Pistsin paar krõbisevat ampsu põske ja suikusin unne.

17:50 pidi Riiast väljuma mu lennuk Tallina suunas. Tavaliselt on see üks paras spurt, et kenasti läbi vetsu väravasse jõuda. Korra olen poistega aga ka lennust maha jäänud ja siis sitsinud siin poole ööni. Tookord oskas ka öine lend omakorda hilineda.

Sel korral küsisin lennukis ekstra üle, kas ma ikka jõuan. Tavaliselt on Tallinna suunas kulgejaid ikka rohkem kui vaid mina. Eelmisel korral ka oodati meid, olime mõne teise eestlasega viimased lennukisse jõudjad ja siis veel oodati nende pagasit. Kõik sujus.

Siis loeti ette info selle kohta, kes kuhu väravasse suunduma peaks ja ma kuulasin hoolega, et mul tuleb joosta värav C6 suunas.

Lennuk maandus. Ma olin lõksus oma eelviimases reas ja ootasin kannatlikult. Kui ma lennukist lõpuks välja kappasin, ootas toru teises otsas preili paberiga. Jaa, Tallinna lend väljub kohe-kohe C6st. Ok. Jooksin. Viimati olin ma siin juuni alguses. Remont käib neil juba ammu, aga nüüd on nad oma asjad siin rohkem ümber korraldanud. A-väravaid ma tean, B omasid ka. Aga C viis sootuks uues suunas ja kaaaaaugele. Kohe teise maailma otsa. No ok…

Jooksin kiiremini. Samal ajal kaevasin kaenla alt kotist telefoni ja raporteerisin emale, et ma jõuan siiski. Kell oli sel hetkel 18:10. Kirjutasin veel Andreasele 18:12 rea, et kõik on ok ja jõudsin siis oma C6 juurde…

Täielik vaikus. Tühjus. Mis mõttes? Mitte hingelistki! Aga lennuk toru otsas on alles. Nägin mingites viisaputkades inimesi. Kappasin sinna.

“Vabandust, ma olen vist eksinud.”

Vastu vaatavad tuimad kivinäod.

“Ma tulin Zürichist, lennuk hilines, aga ma jooksin otse siia, sest mulle öeldi, et nad ootavad…”

“Värav on kinni.”

“Ma näen! Aga on siin keegi? Kust ma infot saan? Märku anda? On siin keegi, kes sellega tegeleb? Miks nad mind ei oodanud? Jah, 20 minutit on üle aja, aga nad ju ometi teadsid…” Rääkisin nagu omaette ja pisarad hakkasid voolama…

“Minge infosse.”

“Kus see asub?” Mulle meenus, et terve pika C väravate rea jooksul polnud mulle midagi ega kedagi silma jäänud.

“Minge otse, küll te näete.” ütles robot tuimalt ja masinlikult kätt koridori suunas viibutades.

Viskasin veel nutuse pilgu Tallinnasse suunduvale lennukile. Ehk ikka keegi liigub? Ei midagi. Jooksin tuldud teed tagasi veel kiiremini. Pisarad voolasid. Kohvrikese lohistamise asemel haarasin selle kätte, et saaks kiiremini.

Info juures oli järjekord. Ameeriklastel oli rida probleeme. Kellel pagas Moskvasse maha jäänud, kelle lennu asendus alles 23. kuupäeval. Seisin infotahvli all ja vaatasin, kuidas lennukid järjest lendu tõusid ja minu lend ikka veel “värav suletud” staatusega passib. Ehk siiski veel?

Pisarad voolasid ja üks kena tüdruk pakkus mulle taskurätti. Püüdsin emale helistada, et ma ikkagi ei jõua. Seal ajutises urkas, kus info hetkel asub, polnud isegi levi… kirjutasin siis. Tekst ka ei liikunud.

35 minti hiljem jõudis kätte minu järjekord. Mu lennuk oli just lendu tõusnud. Ta hilines kenakesti… aga miks mind ei oodatud, ei tea.

Rääkisin oma loo ära. Preilid naeratasid kenasti, et aga sellest pole ju midagi, et ma maha jäin. Juba järgmise lennuga saan ma Tallinnasse.

No tore, et ma ei pea 23. augustini ootama. Pistsid mulle koos uue piletiga ka lohutuskupongi pihku ja oligi kõik.

Peab vist õnnelik olema?

Ma olin vihane, kurb, ärritunud, meeleheitel korraga. No ei ole jah, probleem, aga siiski! Häiriv on küll, sest kui ma oleks tahtnud öösel jõuda, ju ma siis oleksin piletid sedasi valinud nende pakkumiste seast.

Vaatasin korraks ringi, et uuest korraldusest paremini sotti saada ja suundusin tagasi oma C osakonda.

Mida ma siis nüüd teen? Mitte ühtegi reisijat ei olnud liikumas ega ootamas. Nagu Palle üksinda maailmas tunne juba tekkis. Ma arvasin, et isegi söögikohad on juba kinni. Ke oli 19 läbi ja üks kord siin passides panid nad kõik jube vara kinni. Aga ei. Sushi putkas oli keegi. Hari käes. Astusin ligi.

“Olete te veel avatud?”

“Jah,” vastas tütarlaps vaikselt.

“Kas ma pean kaasa tellima või jõuab veel siin ka süüa?”

“Saab siin ka.”

Olgu. Valisin kaks 8st riisirullikest ja piparmündijoogi. Ma polnud isegi näljane, aga seda kõike oli lihtsalt lohutuseks vaja, et ma terve elu siin sedasi nõmedalt passima pean. Sushi pole söök, see on puhas teraapia! 😀

Istsin pistikupesaga kohale ja lükkasin telefoni laadima. Saabus piparmündijook. See maitses suurepäraselt. Siis saabus taldrik.

Sushi oli hea. Älin jõudis vahepeal kirjutada, et Tallinnas sajab ladinal. Tore, ilm keerab ka ära! 😛

Vaatasin oma tühja taldrikut ja kirjutasin, et kui ma ei pelgaks seda, et ma pühapäeval oma valgesse peokleiti ei mahu, siis sööksin teise samasuure portsu veel. Aga äkki pool portsu? 😉

Seda kirjutades oli saabunud mu laua juurde kohvikupreili, et mu tühi taldrik minema viia… ja enne veel, kui ta lahkus…

“Palun, kas ma saaksin veel ühe satsi seda sushit!?” näitasin ma näpuga menüüs ilusa pildi poole.

“Jah, saab küll,” vastas preili vaikselt ja oli varsti tagasi tellitud laariga.

Riias passimine muutus palju toredamaks. Isegi üks ema oma umbes Vancu-vanuse lapsega tuli sööma ja ma vaatasin imetlusega, kuidas väike poiss sõi isuga sushit. Mnjahh, Tan ju selles vanuses sõi ka, sõi varemgi, aga see oli kuidagi nii ammu. 😀

Samal ajal jälgisin servast laste söömiseteemalist vaidlust ühes FB grupis ja rusikad kiskusid rulli. No teemast kostus läbi kiun, et laste kehv toitumine on tegelikult kinni vanemate/pere kehvas eeskujus ja selles, et ei pakuta piisavalt võimalusi ja valikuid. No halloo, see on ülekohtune! Kõik need, kes elu eest võimlevad ja teevad mida iganes, et lapsi sööma saada, oleks nagu halvemad ja üldse mitte nii püüdlikud? Ega sellest, et iga laps on erinev, on ikka ju raske aru saada…

Aga olgu. Täna olen ma üksi ja söön ükskõik mis mulle Riia lennuvälja valikust meeldib. Näiteks toon poest kaasa paki Dumle komme. Need maitsevad mulle väga, aga avama ma ei kiirusta. Selle asemel koban ma taskust välja lohutuskopungi ja suundun… kohvikusse 😀

Koogivalik pole suurem asi. Tükid on pisikesed ja hinnad keskmiselt 4-5 raha. Mul on kupong, sellega saab koogi kätte peaaegu tasuta ja aega, seda on mul ka. Ja see aeg vajab kõige suuremat kooki. Sedakorda siis meekooki 😀

Valin istumiseks rohelise sametdiivani ja lükkan laadija taas pistikusse. Ajan juttu. Kooki söön ma… üle tunni aja. Arvatavasti on see mu elu kõige aeglasemalt söödud kook iial. Ja üldse mitte kehv valik 🙂

Ja siis asusin ma võtma viimast ampsu koogist… õues oli peaaegupimedaks läinud ja aknaklaasil peegeldus kohviku nimi. Ja lamp.

Ajasin pea kuklasse ja avastasin laest lilled 🙂

Miskipärast meenus mulle Tallinna Lastehaigla pisike kohvik. Heldimusega.

Lennukini oli veel vaid napp tunnike. Terminal oli korraga rahvast täis valgunud. Kohvikud täitusid inimestega. Elu tuli tagasi. Tunne muutus paremaks. Otsisin vaiksema koha kirjutamiseks ja noh, nüüd kodu juba paistab! <3

 

PS Tallinna lend möödus viperusteta ja lennukis oli eestlasest stjuardess. Selline armas ja asjalik. Ja lennujaamas oli ema. Ja kodus lõhkesid öösel ilmatuma pauguga Älini kolm kaljapudelit. Et siis selline meeleolude rohke algus sellel käigul 😀

Uus kooliaasta ja viharavi minu moodi

Tere kool!

Poistel algas esmaspäeval jälle kool. Viis nädalat vaheaega kadus nagu supsti, ometi on selgelt tunda uue kooliaasta algust ja seda, kuidas poisid on vahepeal kõvasti kasvanud. Ka selle viie nädalaga. Sai ju viiendikust korraga kuuenda klassi poiss ja kolmandikust juba neljanda kooliaasta mees. Otsisin isegi nostalgiliselt eelmise kahe kooliaasta alguse pildid välja. 🙂

Sedasi läks Vanc elus esimest korda kooli. Aasta oli siis 2015 ja vanust oli tal siis 7 kopikatega. See oli meie esimene aasta siin. Klammerdus teine kartlikult Andrease käe külge ja astus uude tundmatusse. Ta ei rääkinud sel hetkel üheski muus keeles peale emakeele, kuigi Andreasega sai ta mingil endale omasel viisil väga lähedaselt suheldud.

Tan läks tol aastal neljandasse klassi ja alustas esialgu vaid integreerumise ja keeleõppega.

Aasta hiljem elasime me kõrvalmajas ja esimene koolipäev oli veidi teistmoodi. Kuigi Andreasele sattus selga sama särk ja poiste kotid on ikka endised, siis läks Tan reipalt viiendasse klassi ja sukeldus kooliellu päris hoolega sisse. Integratsiooniklassi tunde jäi järjest vähemaks kuni need kevadtalvel täiesti kadusid. Ta sai üha paremini hakkama nii saksa kui inglise keeles. Vanc läks suurte sekelduste järel eelmisel aastal esimesest otse kolmandasse klassi. Uus korraldus oli alguses raske, õppida oli rohkem, aga ta sai üha paremini hakkama. Saksa keelt ta veel keeldus rääkimast, väites, et ei saa aru, aga inglise keeles suhtles vabamalt kui suurem vend. Vähemalt oli tal vahend!

Kevadel kolisime me maalt linna ja Tan läks Vancuga samasse kooli. Sel korral läksid noored mehed kooli siis sedaviisi. 12aastane oma rohelise laka lehvides juba kuuendasse ja 9ne mõtlikult vantsides neljandasse. 🙂

Nagu näha, siis Vancu kott ja dressikas on endiselt samad. 😀 Kui miski talle sobib ja see just seljas või peos ära ei lagune, siis pole mõtet isegi üritada teda veenda sellest loobuma. Selle dressika lukku on ma enam isegi ei tea kui mitu korda parandatud. Ma ise loodan, et kevadeks saab selle aeg ümber 😀 Katkise pinali sain ma igal juhul vahetatud. Ise ta valima ei tahtnud tulla. Palus mul midagi “viisakat ja meestele sobivat” leida.  No ma siis roosad ükssarvikud jätsin poodi ja võtsin valikust ainsa neutraalse.

Vancule sobis. Ma olin üllatunud ja tundsin head meelt. Sel korral läks lihtsalt. Järgmine ülesanne on leida talle ühe paari jalanõude kõrvale midagi, mida ta suudaks kanda. Varsti on pükse ka vaja, talv tuleb ju kunagi 😀

Hetkel on seis selline, et saksa keelega saab Tan väga hästi hakkama, kohaneb ka šveitsi versiooniga saksa keelest üha reipamalt, sest suhtleb rohkem, mis on igati positiivne. Inglise keeles suhtleb ta igapäevaselt ka üha vabamalt. Kevadel kooli vahetades sai temast hoobilt prantsuse keele õpetaja lemmiklaps. Vastastikune sümpaatia kestab, ka sel aastal valis ta lisatunniks prantsuse keele. Vaikselt hakkavad neil nüüd ka eralavalikut suunavad tunnid ja ettevõtmised. Ta ise on üsna põnevil ja avatud.

Vancu uus kooliaasta algas sel korral tema inglise keele õpetaja kõnega mulle kell 22 õhtul enne esimest päeva. Saabunud olid Cambridge algajate kursuse eksamitulemused. Laps, kel on probleeme mille kõigega, suutis läbida 5tunnise eksamitsükli kolm erinevat osa – lugemine-kirjutamine, kuulamine ja tekstist arusaamine ja rääkimine kõik eranditult maksimumpunktidele sooritada olukorras, kus oma õpetaja oli haige ja kohal olid vaid võhivõõrad inimesed. Muidu oleks oma õpetaja taustajõududes turvaelemendina kaasas olnud. Mina istusin toru otsas ja ulgusin tulemusi kuulates. Õpetaja, seesama kift Ameerikast tulnud tädi, kellest ma teile ka varem olen rääkinud, nühkis pisaraid teisel pool toru ja oli uhkuses uimane. Meil kõigil oli nii hea meel. Isegi Vancul endal valgus naeratus üle muidu nii morni näo. <3 See oli parim algus uuele aastale ja nüüd pole muud kui järgmine tase läbida. Tannu eksam on järgmisel semestril. 🙂

 

Viharavi

Lisaks koolitundidele hakkab Vanc sellest nädalas ka psühholoogi juures teraapias käima. Vanusega on muutunud selgemaks piir rahuliku olemise ja ärritumise vahel. Vihapursked on selgemad ja äkilisemad. Kui ta muidu sulgus probleemide korral pigem endasse, siis kevadest alates on ta näidanud hambaid julgemalt ka koolis. Kodus esineb probleeme nagunii vähem, keskkond on teine ja ärritajaid vähem. See, et ta ennast koolis turvalisemalt tunneb ja negatiivseid tundeid välja näitab, on ühelt poolt hea, sest see vähemalt näitab selgemalt ta emotsioone ja mustreid nende vahel. Teisalt on koolikeskkonda sobimatu, kui ta seal asju loobib ja tagantkäe vahel vihaga virutab. Siiani on tema jaoks keeruline asjadest rääkida ja selgitusi jagada. Ta arvab ikka veel, et peab ise tegutsema. Õpetaja tunnistab, et vahel tehakse talle ülekohtuselt liiga, aga selle asemel, et teha 10 sammu ja asjast õpetajale rääkida, eelistab ta tohlaka kirja panna ja minema joosta turritama ja inisema. Vaikselt on see viis hakanud hajuma, aga vahel ikka torkab. Nagu kaks viimast päeva ehk kaks esimest koolipäeva.

“No sa ju tead, et mul on lühikesed närvid ja ma vihastan kergesti!”

“Jaa, sa oled seda varem ka väitnud. Mina jällegi arvan, et siis tuleb neid närve venitada ja treenida. Tuleb leida sobiv meetod.”

“No ma ei saa mitte midagi teha! Ma lihtsalt vihastan ja kõik.” Seda tean ma isegi… Sellest, et ta lubab mitte vihastada, sellest poleks mingit tolku. See on nagu kakahäda. Kui tuleb, siis tuleb. Natuke kannatad, aga ühel hetkel ei saa enam pidama ja tuleb plahvatus. Närvid on nagu soolikad, ka need saavad täis ja siis tuleb teha teadagi mida. Siiani on kõik tegelenud tema rahustamise ja lepitamisega ja võimalikult pingevaba kasvukeskkonna loomisega koolis. Mis on muidugi tore, aga kui jätkusuutlik see vati sisse toppimine on, see on iseasi. Psühholoog kinnitas juba ammu seda, mida mina usun – frustreerivaid momente ei tohi vältida ja peita vaid teda tuleb turvaliselt nendesse tõugata, et ta õpiks toime tulema. Esimene etapp on läbitud – ta näitab oma tundeid välja selgemalt. Nüüd on järgmine etapp – viharavi. Psühholoog saab anda oma panuse oma vahenditega asja uurides ja teda toetades. Ja mingis mõttes olen ma pikalt oodanud tema arvamust ja tööriistu asjaga tegelemiseks, aga keset vestlust Vancuga mul korraga prahvatas täiesti lambist…

“Tead, saad küll! Saad küll ise teha oma vihaga päris mitut asja!” kuulutasin ma veendunult ja jätkasin, “Kust kohast see viha sul tuleb? Kus ta asub? Kas ta on alguses pisike ja kasvab kiiresti või on prauhhti! korraga kohal nagu pann seljatagant vastu pead?”

“Mmmmm… ma ei tea… ”

“No näiteks on see sinu peas? Sinu rinnas? Kõhus? Varba vahel?” vaatasin küsivalt talle otsa. Tema itsitas, aga mõtles kaasas. “Või äkki on see üleni sinu sees, või hoopis sinu ümber? Äkki tuleb see maa seest või õhust?”

“No ma ei tea. Ma pole ju praegu vihane.”

“Emmmm, no teeme proovi… Sa ei saa terve kuu mitte ühtegi ekraani näha ja mängida!”

“Ole normaalne, ma ei saa vihane olla, kui ma vihane ei ole. Aga tahad näha, mida Tan teeb, kui ma talle seda ütlen praegu?” teatas Vanc nakatavalt naerda lõkerdades.

“Ei taha. Aga ma tahan teada, kust viha tuleb. Ja miks. Kui sa järgmine kord vihatsad, siis mõtle kohe hästi kähku selle peale, kust see tuli. Äkki sa saad tal sabast kinni.”

“Miks see tähtis on?” küsis Vanc kulme liigutades.

“Sest siis me saame välja mõtelda, kuidas see viha kinni püüda ja mida temaga teha, et ta ei saaks liiga teha. Ei sulle, ei teistele.”

“Aga kuidas?” juba see, et ta mind kuulas ja kaasa mõtles, oli suur töövõit!

“No kui me teame, kust ta tuleb, kuhu ta läheb ja mis tal plaanis on, siis saab näiteks… no näiteks, kui viha on su kätes, siis sa saad löömise või viskamise asemel äkki hoopis plaksu teha, et ta plõksti! katki läheks ja haihtuks? Või kui ta su pea sees on, siis korraks urahtada? Või pead raputada? Kogu kere korraks läbi võdistada ja sõrme otsast väike kuri hammustav viha minema visata nipsuga?”

“Hmm, ma saan siis kellegi löömise asemel ennast lüüa?”

“Eip. Seda ei saa. Endale ei tohi ka haiget teha. Aga kindlasti leiame me mingi sellise lahenduse, kuidas seda viha taltsutada ja treenida nii, et vihal hakkaks igav ja ta läheks minema.”

Vanc mõtles. Seda oli isegi kuulda. Minule meeldis mu mõte viha igavusse suretamisest. Püüdsin teemaga jätkata.

“Oled sa kindel, et sa ei tea, kus ta su sees asub? Silme eest läheb mustaks ka?”

“Ma ei tea. Äkki läheb. Ahh, ma ei tea…”

“Tead, aga siis ongi väga hea võimalus see välja uurida järgmine kord, kui viha jälle kohale ilmub. Selle asemel, et vehkida ja virutada pead korraks hästi kähku enda sees aru ja mõtled, kust ta siis nüüd tuli ja kus ta asub. Kas ta kasvab või hakkab hoopis pisemaks muutuma, kui sa muule mõtled. Tead see on nagu küünte närimine. Mõni kohe peab. Kasvõi liha ja vereni välja. No ei saa pidama. Ja siis mõeldakse ka lahendusi välja, kuidas teha midagi muud, et ei oleks võimalik küüsi närida. Või tead. see viha kinnipüüdmine on umbes nii, et sa hakkad ütlema mõnda sõna, mida pole viisakas kasutada!” Haaa, mul on täna nii head ideed! 😀

“Kuidas?”

“No näiteks “kurat”. Selle asemel et viisakas kohas seda sõna kasutada… püüad tal saba kinni ja ütled hoopis kuuuuu…kkkkurloom!”

Vanc röögib naerda. Ja katsetab veel igasugu sõnadega, mida ta peab selliseks, et neid igal pool just kena kasutada pole. Katsetame mõlemad. Jubenaljakas on. Terveid laused saab moodustada.

“Ppppppelmeeeenid!” pressib Vanc sülge pritsides ja samal ajal naerdes.

“Kasvõi ppppunased ppppingviinid!” itsitan ma talle vastuseks ja jätkan:

“Need sõnad on natuke sarnased vihale. Nad aitavad pinget maandada. Litsud selle sõna hammaste vahelt välja ja ongi korraga natuke kergem. Vahel on mitut sõna ka vaja kui näiteks kahvel läbi varba on kukkunud. Mõtle, pea kõik need sõnad on sellised, mida saab läbi hammaste tugevalt litsuda, eks? Nii nagu ka viha lahtub, kui sa oma äigamise ära äigad, nii aitavad ka need sõnad pinget maandada ja pärast on kergem olla. Teine asi on muidugi see. kui igas lauses on sidesõnana mõni selline, see oleks samahea, kui arulagedalt mööda tänavat käia ja kakelda kõigiga ja pingelangust pole siia ka oodatad. Aga kui see üks või paar sõna saab õhku lastud kasvõi teisendatud kujul ehk viisakamalt, siis tema efekt jääb samaks. Ja vaat, kui sa siis oma vihal saad sabast kinni, siis samamoodi nagu sa saad kuradist kukkkkkurlooma teha, saab ka viha millekski muuks muundada äkki. Vihavajadus läheb siis äkki lihtsalt üle ja tohutu energia, mida see võtaks, jääb kulutamata ja teiste pahameel jääb olemata ja mis kõik veel. ”

“Tttttüügassiga! Ttttraktor!” katsetab Vanc ikka veel sõnu.

“Just, põhimõte on just selline!”

“Meduuuuuuuus!”

“Hee, no mis iganes sõna, kui selles on see väljapressimise moment sees,” ja jätkan, “Nii, kuule! Mis ülesanne sul nüüd on?”

“Leida üles koht, kus asub viha.”

“Just. Saad hakkama?”

“Ma proovin.”

***

Täna oli koolis lühike päev nii nagu igal kolmapäeval ja sisuliselt kogu päeva on neil sotsiaaltund. Mis sisuliselt tähendab suhtlemist ja mängimist ja koostegemist. Libahundi mängus langes Vanc kohe esimeses ringis välja. Veel paar kuud tagasi oleks ta seepeale minema jooksunud ja omaette kössitama läinud ja keeldunud ka uues mängus osalemast. Arusaadav, kellele meeldiks kaotada ja siis niisama passida. Vahel oli see kaotamine ka otseselt seotud mõne lapse pusserdamisega, mille suhtes ta eriti tundlik on.

Meil on õpetajate ja psühholoogidega kokkuleppel kleepsuvihik. Iga päeva lõpus saab ta rohelise kleepsu, kui kõik oli päeva jooksul ok, no et isegi kui vihastus, siis tuli sellega ise toime kenasti. Kollase kleepsu saab ta siis, kui ta ärritus, vihastus ja reageeris sellele häälitsedes, ära joostes, asju loopides nii, et midagi ei lähe katki või keegi ei saaks haiget. Punase aga siis, kui asjad on kehvemini läinud. Tänase päeva eest sai ta kollase. Mängust välja langedes ta vihastus ja jooksis korraks minema. Kollane on märksa parem kui punane 🙂

Mis aga kõige olulisem, toimunu andis mulle võimaluse asja uurida!

“Ma saan aru, et esimeses ringis mängust välja langeda on ikka igavesti nüri. Mida teised tavaliselt teevad, kui nad kohe välja kukuvad?”

“No nad siis vaatavad lihtsalt, kuidas teised mängivad.”

“See vist on suht igav?”

“On jah. Mängida on palju lahedam.”

“Arusaadav. Aga kuule… kui sa vihastusid, kas sa said vihal sabast kinni? Kus ta asus?”

“Mmmm… ma arvan, et ta on mu pea sees.”

 

Juhhhuuu! Ja see on hea algus! Ma olen nii õnnelik nagu kkkkõikkkkk kukkkkkkurloomad kkkkuuuu peal! Pingelangus on mõnus, tundiste?! 😀

 

Kõige ägedamat kooliaastat teile, mu poisid ja kõik teie teised ka!! <3

 

Ahjaa, veel üks asi! 😀

Lisalugu 😀

Sel korral alustasime me kooliaastat tordiga. Minionikujulise tordiga. Tan küll uuris, et miks mul on vaja see tort osta, no et pole ju mingi sünnipäev. Siin ei peeta esimest ja viimast koolipäeva kuidagi oluliseks. Aga mina olen nõukogude ajast pärist inimene ja üks kena päev vajab torti. Kui vana Toome kohviku ekleere ja rummipalle ei saa 😀

Mitu tundi läks mööda kui korraga kostus köögist Vancu tõsine röögatus.

“Emmeeeee¨Meil on minion külmkapis!!”

Hmm, eksole. Muigasin magusalt.

“Appii, see on ju kook! Millal me seda sööme?”

“Siis, kui Andreas töölt koju jõuab!”

“Millal ta jõuab?”

“Ma ei tea. Helsita ja küsi!”

Vanc valib numbri ja alustab ilma igasugu sissejuhatuseta:

“Sa pead kohe koju tulema!” teatab ta õhku ahmides, aga õnneks piisavalt paanikata, et Andreast mitte ehmatada.

“Mis juhtus?!” küsib Andreas murelikult vastu.

“Meil on külmkapis minion!”

“Mis asi?!” ei saa Andreas asjast aru, sest temal ei ole meie koogist ju mingitki aimu. Isegi sellest mitte, et sellised koogid meil siin eksisteerivad 😛

“Miii-niii-oooon! See kollane! Tead küll!”

“Nii, mis selle minioniga on?”

“Ta on meil külmakpis?” vastab Vancu ja puhkeb naerma. Andreas taipab ja naerab ka nii, et telefon krõbiseb.

“Noh, millal sa siis tuled?”

“Varsti!”

***

Kui Andreas varsti jõuab, siis mis te arvate, mida kõik neli lusikat läbematult teha tahavad? 😉

Panite täppi? Meie panime! Milleks lõigata koogist tükke, kui seda saab silma kaudu tühjaks süüa! 😛

Ja Vancu suurimaks üllatuseks oli see kook tehtud erandlikult nii, et ISEGI tema seda süüa sai ehk ilma ühegi marja ja muude vastikute ekstreemsuseta. 😀

Muidu elame me siin oma elu nagu ikka. Kiirelt ja põnevalt. Aga Happy… tema hakkas nüüd puhkama 😀

Usutunnistus: anarhist? :P

Kõik Happyd on nii pikad-pikad-pikad, aga moonike on väike, moonike on väike 😀 Mäletate seda laulu? Või natuke teistmoodi? 🙂

Lisaks nunnudele pisikestele moonidele (see oranzhikas tuules laperdav õis pildid paremal) ja suurtele karvastele koertele, kes ülevaltvaates tegelikult üsna pisiksed tunduvad, on meil siin ka bürokraatia. Andreas on tige ja mina irvitan veel vaid õelalt, et nii palju siis isiklikust vabadusest ühes eriti demokraatlikus riigis. Šveits EI väsi üllatamast ja mul on tõsiselt kopp ees sellest jurast siin. Ega ma muidu ei kirjutaks. 😛

Kui me külast linna kolisime, siis pidime me enda uuest elukohast 14 päeva jooksul kohalikus linnavalitsuses märku andma ja end ümber registreerima. Sada paberit ja dokumenti kaenlas, käisime tegime selle asja Andrease elu jooksul esimest korda enne ettenähtud kahe nädala möödumist ära. Pool tundi möödus nagu naksti paljundades ja meid küsitledes. Kõik näis korras olevat. Ainult Andreasel oli vaja veel takkajärgi saata neile koopia oma tervisekindlustuse kaardist ja meie perekonnaraamatust. Sellest on ju oma eeeee…. tublisti üle kuu juba möödas. Meile tagastati vahepeal postiga isegi tulnukapassid uues aadressiga. Täna saabus aga e-mail, et mind ei saa ikkagi vanalt aadressil ümber registreerida uuele. Teate miks? 😀

Keegi tark on vanas kohas mu isikuandmete lahtrisse trükkinud usutunnituse juurde “evangelisch” ehk siis meie mõistes protestant, kuigi, kui minu käest seda seal küsiti pea kaks aastat tagasi, siis vastasin ma sirgelt, et ma olen täiesti usutunnistusevaba nende jaoks. See, mida või keda ma usun, et ole mitte kellegi asi. Samahästi võiks nad minu käest küsida ka mu poliitilisi, seksuaalseid ja missiganes sättumusi ja suundumusi, mis pole ka mitte krdi kellegi asi. Tegelikult oli Andreas mulle juba varem ütelnud, et asjade lihtsamana hoidmise nimel tasub ütelda, et ma mitte midagi ega kedagi ei usu. Nii on lihtsam, sest muidu hakkab üks kamm maksude maksmisega, sest kirik võtab kindla protsendi sinu sissetulekutest ja hakka siis veel seda asja pärast klaarima ja seletama. Seda enam, et ma olen siin elamise ajal vaid ühe korra kirikus käinud ja sedagi katoliiklikus, Andrease onu matustel.

Nii ja just nüüd saabus kiri, et nemad ei saa mind ümber registreerida, sest uude kohta hiljuti kolides kinnitasin ma, et mul usutunnistust pole. Et kuidas see sai sedasi muutuda, sest vanas kohas on ju kirjas, et ma usun. Ja KUI see usutunnistus nüüd tõesti on muutunud, siis on vaja mul selle kohta ametlikku tunnistust, et mind on kiriku hingekirjast välja arvatud. Aga mind pole üheski koguduses hingekirjas. Ka Eestis mitte.

Kuidas selline jura siin üldse võimalik on? Väga lihtsalt. Seesuguseid ankeete täidavad klaasi taga asuvad preilid ju ise oma arvutist, mille ekraani sa nägema ei ulatu. Sinul endal puudub sellest ülevaade, mida nad sinna kokku kirjutavad. Minegid allkirju ja asju selle kinnitamiseks ja ülekontrollimiseks siin selliste asjade jaoks pole sellisel kujul, no et ma nõustun sellega, mida nad sinna kokku on kirjutanud. Mis on mõistagi paras absurd nagunii.

Kuna mul pole paberit, mis kinnitaks, et ma olen vahepealse kahe aasta jooksul kirikunimekirjast välja arvatud ja et mul nende ees on maksud tasutud ja võlgu pole, siis nüüd nad tahavad Eestist ametlikku paberit minu usutunnistuse ja kirikliku kuuluvuse kohta. Saate aru? Mina ei saa. Tigedaks teeb. Abituks. Ja väga vihaseks. Hea küsimus on see, kas meil üldse sellist paberit väljastatakse?

Andreas juba kirjutas neile vastuse, et tegemist peab olema veaga ja nii edasi. Lootma ju peab, et ehk saab sellest jamast kuidagi valutumalt ja puhtalt välja. Kiri oli ilusa ja viisakalt nagu ikka. Ta on vist unustanud, et neile tuleb jõuliselt läheneda. Ma susisin selja tagant, et kirjuta neile, et jah, mul on uus usutunnistus, ma olen satanist. See sobib neile? Või, pane, et usun keevaliselt anarhiasse. Ja makse ei maksa. Jummala tõsimeeli usun. Ja ei maksa. Kui sellest ei piisa, siis ema just saatis mulle Eestist koos mu suure laheda lohe ja raamatukastidega terve karbitäie tikke. Mida iganes ta arvas, et ma nendega siin tegema peaksin. 😀 Ühesõnaga taaskord tuleb mingi idootsuse peale oma aega ja närve kulutada 😀

Aga muidu on meil siin igavesti ilus ja tore! 🙂

Sööme lilli…

või topime neid kõrva taha

ja jalutame viljapõldude vahel ja mitte rohuliblet ei huvita mu usutunnistus. Tahan, joon kisselli, tahan kuulan RadioManiat! 😛

Tegelikult on elu muidugi täitsa lill. Olgu ta siis kaktus, ohakas, takjas või mõni muu veidralt ilus õitega taim 😀

 

JÄRG 9. septmeber 2017:

juuli alguses kirjutasin ma neile teravalt valusa kirja sellest, kuidas kogu see jama on ületanud kõik piirid. No tõesta, et sa oled kaamel ja siis, et sa pole jne. Selgitasin kultuurilisi erinevusi ja mida kõike veel. Andreas sai minu kirjale vastuse ja seal seisis, et nad nüüd uurivad asju uues valguses. Paluti oodata. Mu kiri saadeti edasi ka kohalikele kirikupeadele otsustamiseks. Ma olin lootusrika, sest pole ju võimalik, et nemad ülekohtuselt minust üle sõidaks.

Augusti lõpus tuli uus kiri koos vastusega. Nemad kõik koos on leidnud, et minu ainus võimalus maksumaksmisest hoiduda on ametlikult kirikust välja astuda. Selleks pean minema linnavalitsusse, tegema avalduse ja kui see sealt siis kirikunõukokku saadetakse ja otsustatakse, et jah, mina, reetur, võin lahkuda, siis ma võin ma lahkuda. Sama me poiste kohta. Maksukohustus kehtib hetkeni kui nad on mu välja arvanud. Nende koosolekud toimuvad paar korda aastas. Eelmise aasta eest olen ma neile võlgu ca 500 franki (ligikaudu 450 eurot) ja selle aasta eest siis varsti juba ka samapalju. Ja mul on siin elamise ajal olnud null kopikat teenistust. Ma ei saa ühtegi toetust. Lapsed ei saa. Laste pealt ei ole isegi maksusoodustust, aga kirik, kuhu ma ei kuulu, nõuab oma makse. Elu Eestis tundub korraga märksa õiglasem. Ausalt. On asju, millega ma ei kavatse leppida ja seda raha ma neile kinkida ei kavatse. On paremaid kohti, kuhu seda annetada…

Kes siis ikkagi on see ema, keda emana tunnustada?

Kadi kirjutas mulle maikuu keskel, et ma olen lastekaitsepäeval kell kolm oodatud Tallinna Loomaaeda Virginia Woolfi grupi eestvedamisel korraldatud emade tunnustamise üritusele. Soov tulla oli mul olemas ja ajas kasvas see kindlaks veendumuseks, et just sinna ma lähengi.

1. juunil kell 15:00 olin ma kohal nagu viis julget kopikat.

Ei mingit paatoslikku Estonia Kontsertsaali. Ilus ja lihtne ja vahetu olemine. Kadi pisike laps tatsas uudishimulikult ringi ja suuremad lapsed otsisid endale ise tegevust. Inimesed kogunesid ja võtsid vaikselt kohad sisse.

Väikesed viivitused, pisikesed kohandused päevakavas ja juba algas härra Turovski sõnavõtt emadusest ja emadest loomariigis. Ta võikski rääkima jääda ja teda on nii tore kuulata. Ja tegelikult ütles ta selgelt välja selle, millega Siiri Oviir oma jäika arvamust avaldades paljudele liiga tegi ja sellest vist lõpuni ise ikkagi aru ei saanudki. Kõige kurvem oligi kogu selle emadepäevale eelnenud aasta ema valmise tormi sees see, et unustati ära emadus ja emaks olemine ja keskenduti jonnakalt mingile välisele fassaadile, mis on kes-teab-kust ja milleks sellele külge poogitud. No et kas ikka abielus ema on see üks ainus ja õige ema? On see tõesti mingi emaduse mõõdupuu oluline ühik? Mul oli ja on asjast oma arusaamine, märksa laiem, kui naisliit seda oma ema valides arvesse võtab, aga see on nende vabadus ja mängumaa. Mõistagi võivad nad oma valiku langetada nii nagu nad seda soovivad ja omavahel tingimustes kokku lepivad, aga seda valikut Eesti ühe ja ainsa aasta emana välja kuulutada on natuke nagu… painutatud.

Minu üllatus oli suur, kui taipasin, et inimestele, kes seda protsessi eemalt vaatasid ja väga süveneda ei tahtnud, jaksanud või ka ei viitsinud, nende seas näiteks mu enda ema, jäi mulje, et Oviiri ja aasta ema tiitlikandjat rünnati alusetult ja seda tegi üks ja seesama ultraäärmuslik kamp “kibestunud lahutatud naisi, kes ise tiitlile kandideerima ei ulatu”.

“Kuule, kas ma olen seepärast EMANA kuidagi kehvem, et ma ühel hetkel lapsed ja pambud kaenlasse võtsin ja isaks mittesobiva mehe juurest edasi liikusin ja lastele kasvamiseks palju parema elu suutsin korraldada? Oleksin ma parem ja rohkem tunnustamist väärt ema, kui ma nui neljaks oleksin jäänud sellesse talumatuks muutunud suhtesse ja kogu oma energia oleksin kulutanud selle sälitamisele, et ma saaksin olla abielus ema?”

Ema nõustus, et jah, emana ei kahanda see samm mu väärtust kuidagi. Pigem tõstab, sest nii ei oleks olnud hea. Kõige enam oleksid kannatanud lapsed.

Tõsine jutuajamine ja kiire detailide ülekordamine Oviiri-värgist tõi selgust. Esiteks ei rünnanud keegi Siiri Oviiri lambist, tema enda ebaõnnestunud sõnavõtt oli see, mis leegid lahvatas ja tema pikalt oodatud vabandus, mis EI OLNUD vabandus, valas vaid õli tulle juurde. Kogu see ühtede ja teiste emade halvustamine erineval viisil oli ilmselgelt kurjast.

Üks asi on sõnum sellele lahutatud või petetud või hüljatud või mõnel muul viisil ja põhjusel ja kasvõi vabal tahtel üksikule emale, kes järgnevaid valikuid omamata on oma lastele parim ema just nii nagu ta seda saab, suudab ja oskab, et tema ei ole pühalikult eetilise Eesti jaoks mingi tõsiseltvõetav ema ikka küll. Eesti ema, aga mingist teisest klassist? Matemaatikaõpetaja küll, aga mitte Reaalkoolist?

Kes on Siiri Oviir, et arvata avalikult ja loopida väiteid nagu üksikemad on vaid tujukad lõdva püksikummiga mingid alaväärsed saamahimus naised, kes… ah, teate ise ka. Lisaks sellele, et lahutatud ja/või üksikemad said teada, kui mittehead emad nad on, sai selle sõnumi ka kogu me ühiskond, said nende “alama klassi emade” (kuidagi alaväärsemad?) lapsed ja teised lapsed, kes justkui siis paremate ja õigemate emade lapsed on vaid seepärast, et nende vanemad on koos ja abielus ja kõigile seetõttu rohkem eeskujuks? Selle sõnumi ja irvitava õigustuse said kahtlemata ka mõned mehed ja isad, kes need naised üksi on lapsi kasvatama jätnud, sest kui nii äge ütleja ja tõsiseltvõetav naine, kui Oviir seda on, selliseid asju juba kuulutab ja hinnanguid sedasi jagab, siis mis veel tahta! Ju siis nii on.

Kogu minu lugupidamise juures proua Oviiri suhtes, astus ta selle teemaga ikka korralikult ämbrisse. See õnnetu sõnavõtt sidus ja peegeldas endas palju enam kurba ja ebaõiglast, kui see ehk esmapilgul suvalise sõnakõlksuna pillatuna tunduda võis ja selle sõnum kahjuks kannab edasi. See oli see, mis mind isiklikult reageerima pani. Pani veel väga paljusid teisigi. Eks tema ütlemist ja käitumist analüüsiti ja lahati halastamatult ja lepitavamalt siin ja seal ja kes lõpuks teabki, mis selle taga tegelikult oli ja see ei omagi enam tähtsust, sest meie kõigi õnneks ei vali Siiri Oviir Eestile aasta ema igal aastal ainuisikuliselt.

Diskussioon ise, mis selle teema ümber sel kevadel tekkis (juba enne Oviiri arvamust), oli aga väga tervistav ja vajalik, sest emadust ja emaks olemist ei ole õige mõõta läbi kolmandate tegurite ja saavutuste vaid ikka emaduse ja emaks olemise ja emalik olemise läbi. Ehk et selles loos oli märksa enam tahke kui “kibestunud lahutatud naiste kuri ja ülekohtune rünnak proua Oviiri vastu”. Kas nüüd just lahutatud ja üksikemad kibestunud on ja ennast teistest paremaks peavad? See on samahea, kui arvata, et kollased õunad on magusamad kui punased. Ühed õunad ju kõik, aga maitseomadusi ei pane paika värv. Olete nõus? Kibestunud inimesi leiab igalt poolt ja ka see ei ole määrav ja antud hetkel üldsegi oluline.

Need aga, kes lõpuks Estonias väljakuulutatud aasta ema ja Oviiri kui valikutegija (?) kallale tormasid, olid sootuks teiste maailmavaadetega teised inimesed, kellel algselt aasta ema valmise teema üle arutlenud ja selle kitsaskohti esile toonud seltskonnaga suurt midagi ühist pole. Pigem vastupidi. Mitte keegi Virginia Woolfi kambast ei ole ütelnud, et tunnustamist ei vääri abielus ema, asi polnud hetkeksi ühegi ema halvustamises ja ühtede emade teistest paremaks pidamises. Vaid justnimelt kõigi väärtustamises ja märkamises ja võimaluste andmises. Ja samamoodi pole keegi seal nurisenud (minu mäletamist mööda), et sel aastal valitud aasta ema ei olnud oma tiitlit väärt. Ta oli ja on ema, tubli ja tragi ja tegus ema ja oli ja on seda tunnustust kahtlemata väärt. See, mis elualavaliku ta teinud on ja millised on selle töö erinevad tahud, ei puutu taaskord tema emaksolemisse küünevõrdki. Kirves valituks osutunud ema suunas ja Oviiri ning naisliidu selgas lendas sedapuhku ju hoopis nende endi toetajate leerist.

Kogu selle kuuma teema juures oli minu meelest kogu aeg küsimus ju pigem selles, kuidas tunnustada eesti ema, Eestis elavat ema, Eestiga seotud ema, emalikku eeskuju, emalikku hoolimist. Ja kuidas tunnustada seda nii, et oma võimaluste mitmekesisuses kõnetaks ja tunnustaks see palju enamaid, kui vaid neid üksikuid, keda mainida jõutakse. Üleüldine emade väärtustamine on see, mille suunas peaksime me liikuma. Samamoodi ka isaduse ja isalikkuse. Tunnustamist ja märkamist väärivad ilmselgelt kasvõi need noored isad, kes on üksi ja ennastsalgavalt pühendanud end oma laste heaolu eest võitlemisele ja parema tuleviku võimaldamisele. Ehk on nad selle nimel isegi põrgust läbi tulnud. Laste nimel. Kindlasti teate ja ehk ka jälgite te mõnda neist ja nende tegemisi kasvõi sotsiaalmeedia vahendusel. Ja see ei tähenda, et oma suure elutöö ära teinud vanaisa või vanavanaisa ei peaks olema tunnustatud oma pingtuste, saavutuste, tulemuste ja tegelikult – ELU ENDA elamise eest. Abielus või mitte, väikeste laste noor isa või 100aastane papa, kel viis põlvkonda edukaid järeltulijaid ette on juba näidata, see pole absoluutselt oluline. Loeb isadus ja isalikkus. Tundub ju mõistlik ja mõistetav?

Need on olulised teemad, millest tuleb rääkida ja tuleb ka tegutseda. Mul on nii tohutult hea meel, et Virginia Woolfi seltskond nurka haavu lakkuma ja hambaid krigistama ei läinud, kui avatud arutelu asemel neile hoopis selg pöörati. Kokkuvõttes esitasid nad oma statementi (eesti keeles “avaldus” ei kõla nii võimsalt) sirgelt ja julgelt ja mängisid selle väga veenvalt lõpuni ka välja, kui hea näite heast asjast ehk nii nagu üks kena (sedapuhku siis emade) tunnustamine võikski toimuda. Eesmärk oli tunnustada emasid, kuid samavõrd olid nad, ürituse eestvedajad, kõik ka ise suurt tunnustust väärt, et nad emad ooid ja on ja teemal lihtsalt minna ei lasknud. Usun, et nad said asjade kulgemise käigus oma positiivse laengu.

Enne loomaaeda minemist või tegelikult isegi enne Šveitsist Eestisse lendamiseks piletite ostmist, küsiti minult, et kas ma ikka pean sinna tülinorijate üritusele minema. No et kas ma ikka julgen ja mis ikka meedia sellest “alama klassi emade” tunnustamisest arvata võib, noh nagu mingi alternatiivne põrandaalune värk või nii,  ja tegelikult oleks ikka mõistlik, kui ma boikoteeriksin seda ettevõtmist ja lepiksin, et see õige aasta ema valitakse ja tunnustatakse ikka õigete reeglite alusel Eesti Naisliidu poolt igal aastal emadepäeval Estonia Kontsertsaalis…

Nagu mis mõttes?! Mis krdi teise või alama klassi emad? Kust tulevad üldse need hinnangud ja arvamused? Meie endi seast? Valime me missi või tunnustame ema? Väike vahe? Uskumatu, võimatu, aga ometi nii võimalik elu. Igal juhul sain mina sellest vaid indu juurde, et tulla ja olla 1. juunil kell 15:00 Tallinna Loomaaias kohal. Juba puhtalt põhimõtte pärast, sest kui muidu see sõnum ei levi, siis tuleb seda levitada.

Seda, et mind ennast emana tunnustuse vääriliseks peetakse… see oli… nii ilus, aga samas esimese pauguga ootamatu ja üllatav. Mäletan nii selgelt, kuidas ma ühel õhtul Andreast töölt koju ootasin ja siis niisama sihitult FBs triivisin ja korraga Woolfist postituse leidsin, et nad on esitanud oma nimekirja ja muuhulgas on neil ka endil plaan emasid tunnustada. Lugesin huviga teksti ja siis nägin… enda nime. Panin silmad kinni ja tegin uuesti lahti. No et äkki ma kujutasin ette või midagi. Või äkki juba magan. Tuba oli pime. Pisar kiskus silma. Mismõttes nagu mina. Ma sain aru küll, et see oli seotud mu mõtete väljaütlemisega mu aasta ema postituses SIIN, aga see, et see kedagi sedavõrd kõnetas ja korda läks, see oli sügavalt liigutav ja ilus. Aitäh! Kogu südamest!  <3

Kõik sel korral mainitud emad on isemoodi ja oma lugudega ja viivad oma tunnustuse laiali üle Eestimaa. Ma ise tunnen, et läbi minu elu ja kirjutamiste kuulub see tunnustus, mille mina sain, kõigile neile naistele ja emadele, kes on astunud välja enda ja oma laste nimel mittetoimivatest suhetest ja neile, kes on alles sellel teel ja veel kõhklevad, aga otsivad julgustust ja väljapääsu. Ka neile, kes veel ei julge väljapääsu poole vaadata ja kuidagi ellu püüavad jääda. See on asjade muutumise algus. See tunnustus kuulub kõigile neile emadele, kelle emaks olemine peegeldub läbi laste kasvamise ja kasvatamise, mis ei ole olnud kaugeltki mitte ainult lilleline ja lihtne ja suuresti vaid rõõmutoov, vaid just neile, kelle laste sirgumine ja eluspüsimine on olnud ja on ehk iga päev ja hetk võitlus ja südamevalu. Mitte selle nimel, kuhu ülikooli laps suundub, vaid, kas ta jõuab veel teha esimesed sammud, õpib ütlema “emme” või kas ta on suuteline omandama algharidusegi ja talle leitakse sobiv tugiisik. Neile emadele, kes teavad, mida tähendab olla üksi maailma vastu, et kaitsta oma last, neile kuulub see tunnustus. Südant valutades, öid vahele jättes, halle karvu kogudes, maailmamerd pisaratega täites ja meeleheites lahendusi otsides ka võimatu seast, mitte selleks, kuidas see mata kontrolltöö viiele teha vaid et see üldse ära teha ja suuta koolipingis istuda ja kuulata. Suuta üldse istuda. On ilmselgelt imeline, kui ema on olnud osaline ideaalses unelmate eduloos “ja kasvatanud üles tublid lapsed”, aga veel imelisem on see, kui ema on andnud oma panuse, et üles kasvata laps, kes paljude teiste poolt on maha kantud ühel või paljudel põhjustel. Minu tunnustus kuulub neile esmaklassilistele emadele, kes ise ei tunne, usu ega näe ega tõenäoliselt kunagi ka ei kuule, et nad on maailma parimad emad. Või siiski, siin ma olen ja kinnitan tulihingeliselt, et te olete maailma parimad emad ja te kõik olete seda tunnustust väärt!

***

Selle loo ülelugemise ajal sain ma sõnumi. Kahe väikese lapse üksikemalt, kes ütles, et ta enam ei jaksa, ta enam… ei taha elada. Ma panin selle loo siin ootele, sest see oli appikarje, mida ei saanud edasi lükata. Ma ju tean, et ta on väga hea ema oma lastele. Parim. Maailma parim. Aga ta on väsinud. Ta on katki ja see, mida ta tegelikult vajab on see, et teda märgatakse ja tunnustatakse. Enne kõike just naise ja emana. Just nii nagu ta on, et ta jaksaks. Sest ta ON parim!

Vastutus, pühendumine ja ennekõike armastus laste vastu on see, mis teeb emast hea ema. Ema ei ole mingi müstiline olend. Ta on kõigest lihast ja luust inimene. Ta väsib, vahel vihkab ta oma elu ja ennast ja kogu maailma, ja vahel annab ta ka alla, aga siis ajab ta end taas püsti, et olla. Et olla ema. See tunnustus kuulub kõigile teile, kes te julgete kuulata oma südame häält ja selle taktis ka toimetada.

Aitäh! <3

Eva