Sellel nädalal lõi meedias laineid kenake mädamunade skandaal. Masendavalt kurb ja õõvastav, et nii ägeda Kuldmuna asja juures inimesed julgevad nii süüdimatult tunda rõõmu võõraste sulgede tagumikku toppimisest ja siis arvata, et asi välja ei tule. Keegi ometi pidi seda teadma ja maha salgama enne, kui toru teises otsas keegi asja kokku viis?! Inetu, kurb ja masendav. Kui ettevaatlikuks ja kahtlustavaks teeb see toredate asjade eestvedajad edaspidi? See pole prohmakas vaid auhinnasaajale. See on tume vari ka konkursikorraldajale ja täiesti teenimatult, sest heauskselt on nemad ju hinnanud töid, mis neile on esitatud. Kes loost ei tea, siis leiab infot muuhulgas ka näiteks SIIT.
Ühtlasi sain mina eile õhtul teada, et olen mitte midagi tegemata ja täiesti enda teadmata, saanud vähemalt 2066 korda kuulsamaks. Just nii palju oli eile jälgijaid ühel lehel, kus rõõmsalt oma uut emdaepäeva küünlatoodet reklaamiti. Küünlakarbil on just minu joonistus.
***
“Kuule, sa pidid ikka eriti inspireerivalt sellele disainerile mõjuma!” mühatab korraga 13aastane naerdes, kes üle õla mu ekraanitegemisi siin veidi aega juba jälginud on. Nojaa… tundub tõesti nii. Roosale emadepäeva küünlale pilku peale visates ja enda joonistust seal nähes, tean ma täpselt, mis ajastust see pilt isegi pärineb. Isegi seda tean, kust see tõenäoliselt maha viksitud on. Oleks siis joonedki võõramad või värvid teised. Omaeenda käekirja inimene ju ikka tunneb? Ja noh, tegelikult sai asi alguse sellest, et mu käekirja tundsid ära teised, kes arvasid, et antud juhul olen ma oma miljonile tegemisele lisaks teinud koostööd ka selle küünlapurgi kujunduse osas. Pole vähetähtis, et emadepäev on mulle väga oluline teema.
Aga ei. See ei ole minu koostöö, kuigi pilt on ilmeksimatult minu oma. Mõte ja kingitus emale ise on ju igavesti nunnud. Minu jaoks ehk liiga roosamannased ja fondid on küsitavad, aga see on juba maitseasi. Mu pilt sellel on aga väga armas 🙂
Arvan esimese hooga, et ju on keegi tahtnud head ja välja on kukkunud nüüd natuke kehvasti. Et no ju ise tegid ja otsisid mööda guuglit lahendusi ja siis korduks vana laul “aga me leidsime selle nunnu pildi guuglist ja seal polnud nime ja seega autor polnud määratletav ja seega on see vabaks kasutamiseks kõigile!” Isiklikuks otstarbeks kleebi oma vets üle kelle iganes töödega, aga kasusaamise nimel asju tehes, vabandust, on vaja veidi rohkem asjade tausta kontrollida. Samas, kui sa usaldad kujundajat pimesi, aga tema teod on kurikavalad ja ta kõrge kaarega eetikale ning seadusele sülitab, siis kellele jääb vastuse koorem?
Selgub (ja jääb vähemalt veenvalt mulje), et tegemist on heauskset tootjat ära kasutanud libakujundajaga, kes kasutab oma kujundustöödes ebaausaid võtteid. Firma seda sel hetkel muidugi vist veel ei teadnud, vähemalt ma loodan nii, sest kirjutasid nad oma firma FB lehel toreda küünlapildi alla avalikult, et antud kujunduse on teinud just “SEE teine disainer ja kunstnik”. Mmmmm, ok. Selle disainer-kunstniku tegelane seal purgil on käinud sama juuksuri juures, kus minu tegelased ja ühtlasi on ema talle selga õmmelnud samast materjalist kleidi või palitu? Jah, käed on kuidagi peitu jäänud, aga see ei suuna mõtteid kellegi teise kujunduse juurde. Isegi kanga materjal ja värv on samast vabrikust. No andke kannatust! Mul on seesugune hingesugulane, kes veab jooni täpselt sama kaare ja konarusega?!
Aastate jooksul olen näinud inimesi, suuri ja väikeseid, nõusolekuga ja ilma, valdavalt enda tarbeks minu joonistusi joonistamas ja muul viisil kujutamas (tordist vilditud teki ja seinamaalinguni), ma teen liigagi selgelt vahet, kui on püütud jäljendada ja tabada ja kui on püütud üksühele minu tööd enda oma pähe esitleda nii, et ka juuksekarv teeb oma viguri just selles ühes ja kindlas kohas. Kokkusattumus?! Pole esimene kord mu elus.
Firmal on kurb, sest nad olid rõõmsad oma toreda toote üle. Mul on ka kurb.
Pisut aega hiljem soovib keegi minuga FB privaatselt rääkida. Ja näe, ongi (liba)kujundaja isiklikult! Ju ma olen elus selliseid vingerdisi juba omajagu näinud, sest vastikusest muigama ajas vaid see libe loba, millega ta ennast vabandada püüab. Parim kaitse on rünnak? Mitte alati! Tema räägib aiast, mina pistan august natuke vastu, et aiast pole vaja rääkida, ikka august! Ikka ainult august! Ta teeb näo, et ta ei saa aru, et kõik on selge ja iga ta sõna kaevab auku tema jaoks vaid sügavamaks ja sügavamaks. Vingerdab, mis kole.
Kui Andreas koju jõuab, olen ma üsna ühepoolse vestluse väidetava küünlapurgi kujundajaga juba maha pidanud. Tõlgin Andreasele kiirelt tolle arrogantse etteaste, kus inimene püüab mind veenda, et see ongi tema stiil ja tegelikult olen mina teda hoopis kõik need aastad plagieerinud järelikult. Kõik need aastad oma sarnastel sadadel joonistustel paberil, ekraanil, toodetel? Aga tema joonistas “sedaviisi” juba aastal 1991, kui ta ühes Eestimaa ääremaa nurgalehes koomikseid joonistas või midagi sellist. Mina pidavat minema raamatukokku neid otsima, sest seal olevat selge tõestus, et too küünlapilt on tema, mitte minu, looming – ikka pikad peened käed ja suured ninad ja mummsilmad – mitte täppsilmad jne.
Tema tööde sarnasus minu töödega? Absurd, sest näidata midagi ligilähedast, mis isegi eos meenutaks midagi ja mis kinnitaks, et too plika seal küünlal on tema joonistatud, tal pole. Jätan siikohal need kaks katset presenteerimata, mida ta enda töödena veel esitles, sest halba disaini leiab kahjuks liiga sageli. AGA võtke teadmiseks, et muuhulgas on tema kujundatud vist ka kuulus kollane naerunägu (olgu-olgu, julmalt must huumor!), sest ta kinnitas, et üks seesugune kujundustöö ühe ürituse avalikuks reklaamimiseks on tema autorilooming – ainus joonistuse moodi asi seal on kollane naerunägu. Ma ei oska seepeale midagi enam arvata.
Nii, aga siis, kui Andreas koju jõuab, viskab ta ekraanile vaid pilgu ja nihutab selle siis 35 cm vasakule. Seal on kuhi kaustu, mille otsas on kilekott mu titaraamatutega. Jope seljas, porised saapad jalas, möirgab ta vihaselt naerda ja teatab:
“Ma vean kihla, et see pilt on sellest raamatust!”
“Kas just samast, aga sellest ajastust raudpoltkindlalt!” noogutan ma väsinult kaasa.
Tan kargab ka ligi, võtab sama raamatu teise koopia ja lappab. Ma vaatan ka. Jääme kahe pildi juurde pidama.
Kuigi “disainer-kunstnik” on pildi oma jõududega arvatavasti vektoriseerinud ehk enda arvates siis minu joonistuse enda omaks teinud, siis miskipärast pärineb see ühelt konkreetselt pildilt just minu enneaegse tita raamatust. Klappimist juuksesalkude vahel on ebaloomulikult palju. Isegi nii palju pole ta viitsinud muuta ja oma jura varjata, et pilti peeglisse pöörata vms. Ka küünlapurgilt puuduvatele tüdruku kätele on lihtlabane selgitus korraga olemas. Oleks see kõik lihtsalt sarnane ja meenutav, aga pole ju! See on sulaselge vargus.
Muidugi, mu raamat on aastatega mitmes liinis ja vormis kättesaadav olnud kellele iganes ja oma eesmärki kenasti täitnud, aga et keegi sellest enda nime all kujundustööde jaoks materjali maha viksib, vaat see on uus tase. Sellele, et selle raamatu pilte õdede-hooldustöötajate ettekannetes kasutatakse, olen ma läbi sõrmede vaadanud. Eks eesmärk on neil veidi teine ja märksa õilsam. Antud juhul on tegemist tootega, mille ainus loomise eesmärk on läbi rõõmu valmistamise kasu saada. Nii lihtne see ongi. Arvas too enda võõraste sulgedega ehtija tõesti, et Eesti on nii suur, et see välja ei tule? Ju vist. Muuhulgas arvas ta ka, et mina olen loll nagu lauajalg ja kui heaga mind vaikima ei saanud, siis tuli uus katse. Sel korral ähvardusega:
“Tere Eva – vaatasin üle sinu kommentaarid XXX lehel ja juhul kui need ei ole homme hommikuks kustutatud, siis pean mina pöörduma kohtusse oma nime laimamise tõttu. Palun eemaldada mind solvavad kommentaarid XXX postituse alt, sa ei ole isegi tutvunud minu töödega ega antud kujundusega!”
Aa, et tema läheb kohtusse, sest mina laiman teda? Tore. Aga kui mina lähen kohtusse, et tema varastas minult? Minu palvele näidata mulle midagigigigi ligilähedast, mis veenaks mind, et tema stiilil on minu stiiliga MINGIGI suhe olemas, ta ei vastanud juba eelnevalt.
Soovin talle lahkelt kohtusseminemamises edu, sest no mida pean ma selle teadmisega peale hakkama? Et kaamel pole kaamel ja lehmad tegelikult ikkagi lendavad?
Ma tahtsin jätta ametliku kirja kirjutamise esmaspäevaks, sest esiteks olin ma eile õhtul puruväsinud ja haige ja valutasin pead, kui kogu see absurditeater algas. Mul oli olnud hull päev ja veel hullema tempoga nädal ja olulised tegemised ka nädalavahetusel ootamas. Aga ei, asi oli juba nii kuum, et enam ei saanud. Pidasime tiimiga nõu ja kirjutasin eriti pehme ja leebe ametliku kirja ka tootjafirmale:
“Tere
Kirjutan Teile seoses roosa emadepäeva küünla kujundusega.
Ei kulunud tundigi, kui kaks tuttavat kirjutasid mulle paralleelselt ja rõõmsalt, kas ma olen teinud Teie firmaga koostööd emadepäeva küünla kujunduse osas. Olin hämmingus, kuna mu stiil ja pilt olid sellel eksimatult äratuntavad. Olukord jahmatas… Sellest ka minu esmane reaktsioon.
Lisan siia kirjale ka kiire võrdluse teie küünlakujunduse ja käepäraste piltide vahel. Ja veel ka detailsema pildi võrdluses ühega neist kohakuti. Kuna küünal on kumer ja pilt veidi ülevalt alla, mitte otsevaates, siis teatav väike erinevus on mõistetav, samas sarnasusi on ilmselgelt liiga palju.
Nõustun, nagu kinnitasin ka Teie FB lehel, et idee ise on väga armas ja mul on ühelt poolt rõõm näha enda joonistust sellel küünlal. Teisalt kõik see, kuidas mu pilt sellele kujundusele jõudis ja mis sellega nüüd kaasnenud on väidetava kujundaja poolt, on inetu. Tema rünnak minu suhtes kukkus haledalt läbi ja mul on kahju, et nii mina kui Teie sellise keerulise olukorra ees seisame. Kahju enda ajast ja närvikulust ja Teie mainele kaela sadanud prohmakast.
Ma soovin uskuda, et te olete antud loos heauskne kannataja ja oskan omalt poolt hetkel lahenduseks pakkuda järgmist:
Te kasutate/mainite antud toodet esitledes/reklaamides (FB, koduleht/veebipoodi, muud võimalikud kanalid) kujunduse pildi autorina minu, Eva Herrera (lastekunstnik) nime ja ma saan hüvitiseks kena kastikest nimetatud küünlaid.
Mina omalt poolt korjan ära teie lehelt pildi alt enda kommentaarid ja jagan rõõmsalt enda blogis ja FB lehel Teie antud toodet.
Parimat soovides
Eva Herrera”
Selline siis kiire klapitus küünlapurgi ja minu raamatupildiga. Klapp on ebanormaalselt tabav. Kui võtta fail, mille too eetikavaba proua on oma tööna küünlafirmale esitanud, siis ma pakun, et klapp tuleb veel kurjem, sest antud hetkel on küünlast tehtud foto kumeral purgil ja suunaga veidi ülevalt alla, mitte otsevates. Et nagu päriselt viitsib ja julgeb keegi selliste asjadega tegeleda?!
Oleks selle pildi autor mõni Sitsiilia külakese memm või keegi teine kaugem, siis võib-olla tõesti ei tuleks see kõik kunagi välja ja emad saavad roosadest küünaldest rõõmsalt rõõmu tunda ning küünlafirma ja libakujundaja saadud tulust oma naudingu. Jäägu see selliste tegelaste südametunnistusele, aga antud juhul tundub, et selle inimese kujundustöödes pole iial mingit endapanust olnudki?
Tänane hommik on toonud juurde nii palju inimesi, kes astuvad ligi umbestäpselt nii “Oo, mis värk selle küünlaga on, ma vaatasin kohe, et see on ju sinu joonistus!” No ongi minu joonistus. Lihtsalt mitte minu teadmisel.
Vastust veel pole. Laupäeva hommik ju kah. Eks vastus määrab, mis edasi saab. Seadus paraku on minu poolel, aga esialgu puudub mul vähim ambitsioon asja nugadele ajada ja käsitlen tootjafirmat teatud mõttes kaaskannataja ning libakujudaja ohvrina. Aga noh, kui vaja maid jagada, siis eks me jagame neid, sest õiglustunne lihtsalt ei luba meil asja nii enam jätta, tegemist on tulusaamise projekti, mitte millegi muuga. Kõigi nende nimel, kes selliste süüdimatute tädide pärast kannatanud on, väärib see kõik hetkel khmm… küünlaid.
Pilt nende lehel, mille all disaner-kunstnik endale mitmel korral pika õhtu jooksul vee peale tõmbab, on aga endiselt alles. Koos minu ja paljude teiste kommentaaridega. Tema eileöised haledad katsed tõestada, et tal on antud küünlapildi loomisega mingigi seos, on ka alles. Ta väitis õhtul, et läheb magama ja siis läks paanikas kähku joonistama, et näidata, et ka tema stiil on minu omaga sarnane. Klopsis siis midagi kokku, aga noh, ka see katse kukkus tal kolinal läbi. Paraku. Oleks tal mingigi anne, austus ja ausus koore ja kupli all, siis ju ta oleks alustanud vabandamisega, enda hulgaliste sarnaste tööde eksponeerimise ning enda tekitatud kahju korvamisega. Aga parim kaitse on rünnak isegi siis, kui sa tead, et oled kõigi reeglite vastu eksinud ja julmalt varastanud? Rünnak, hoomamata kus, kuidas ja kelle pihta, oli antud juhul liiga vale valik. Seda sügavam on nüüd tema disainer-kunstniku mutiauk. Kaitseks taevas ja maa loojaid ja tootjaid seesuguste soperdiste eest.
Ilmselgelt see lugu jätkub. Nagu näha, ei peagi olema kuulus Prantsuse kunstnik, et seesuguse kuritöö ohvriks sattuda. Saab ka meil siinsamas. No nii… omavahel ja väga julmalt ja julgelt. Kurb ja vastik. No tõsiselt, noh!
Värskendus: Kirjale on saabunud vastus ja pildid on nüüd FBst maha võetud. Mul on need targu kõik kenasti printskriinidena muidugi salvestatud. Kuna mul on täna ja homme tihedalt tegemisi, siis vastusega läheb aega. Mida ma aga kohe oskan ütelda, siis seaduse järgi on mul õigus saada näiteks kasu antud toodete müügist kuni selleni, et mul on õigus keelata neil antud toodet sellisel kujul üldse levitada, sest sellel on minu pilt minu nõusolekuta ja nõuda enda joonistuse sellelt eemaldamist/asendamist või lepingu sõlmimist ka mulle sobivatel tingimustele. See võib päädida sellega, et nad trükivad ja vahetavad välja kõik olemasolevad küünalde etiketid. Ja vinti annab veel keerata. Seega minu nime mainimine antud joonistuse autorina on praeguses olukorras leebeim viis asi kiirelt ja valutult lahendada. Just nende jaoks.
Eks ma hoian teidki kursis 🙂
