Tere kool!
Poistel algas esmaspäeval jälle kool. Viis nädalat vaheaega kadus nagu supsti, ometi on selgelt tunda uue kooliaasta algust ja seda, kuidas poisid on vahepeal kõvasti kasvanud. Ka selle viie nädalaga. Sai ju viiendikust korraga kuuenda klassi poiss ja kolmandikust juba neljanda kooliaasta mees. Otsisin isegi nostalgiliselt eelmise kahe kooliaasta alguse pildid välja. 🙂
Sedasi läks Vanc elus esimest korda kooli. Aasta oli siis 2015 ja vanust oli tal siis 7 kopikatega. See oli meie esimene aasta siin. Klammerdus teine kartlikult Andrease käe külge ja astus uude tundmatusse. Ta ei rääkinud sel hetkel üheski muus keeles peale emakeele, kuigi Andreasega sai ta mingil endale omasel viisil väga lähedaselt suheldud.
Tan läks tol aastal neljandasse klassi ja alustas esialgu vaid integreerumise ja keeleõppega.
Aasta hiljem elasime me kõrvalmajas ja esimene koolipäev oli veidi teistmoodi. Kuigi Andreasele sattus selga sama särk ja poiste kotid on ikka endised, siis läks Tan reipalt viiendasse klassi ja sukeldus kooliellu päris hoolega sisse. Integratsiooniklassi tunde jäi järjest vähemaks kuni need kevadtalvel täiesti kadusid. Ta sai üha paremini hakkama nii saksa kui inglise keeles. Vanc läks suurte sekelduste järel eelmisel aastal esimesest otse kolmandasse klassi. Uus korraldus oli alguses raske, õppida oli rohkem, aga ta sai üha paremini hakkama. Saksa keelt ta veel keeldus rääkimast, väites, et ei saa aru, aga inglise keeles suhtles vabamalt kui suurem vend. Vähemalt oli tal vahend!
Kevadel kolisime me maalt linna ja Tan läks Vancuga samasse kooli. Sel korral läksid noored mehed kooli siis sedaviisi. 12aastane oma rohelise laka lehvides juba kuuendasse ja 9ne mõtlikult vantsides neljandasse. 🙂
Nagu näha, siis Vancu kott ja dressikas on endiselt samad. 😀 Kui miski talle sobib ja see just seljas või peos ära ei lagune, siis pole mõtet isegi üritada teda veenda sellest loobuma. Selle dressika lukku on ma enam isegi ei tea kui mitu korda parandatud. Ma ise loodan, et kevadeks saab selle aeg ümber 😀 Katkise pinali sain ma igal juhul vahetatud. Ise ta valima ei tahtnud tulla. Palus mul midagi “viisakat ja meestele sobivat” leida. No ma siis roosad ükssarvikud jätsin poodi ja võtsin valikust ainsa neutraalse.
Vancule sobis. Ma olin üllatunud ja tundsin head meelt. Sel korral läks lihtsalt. Järgmine ülesanne on leida talle ühe paari jalanõude kõrvale midagi, mida ta suudaks kanda. Varsti on pükse ka vaja, talv tuleb ju kunagi 😀
Hetkel on seis selline, et saksa keelega saab Tan väga hästi hakkama, kohaneb ka šveitsi versiooniga saksa keelest üha reipamalt, sest suhtleb rohkem, mis on igati positiivne. Inglise keeles suhtleb ta igapäevaselt ka üha vabamalt. Kevadel kooli vahetades sai temast hoobilt prantsuse keele õpetaja lemmiklaps. Vastastikune sümpaatia kestab, ka sel aastal valis ta lisatunniks prantsuse keele. Vaikselt hakkavad neil nüüd ka eralavalikut suunavad tunnid ja ettevõtmised. Ta ise on üsna põnevil ja avatud.
Vancu uus kooliaasta algas sel korral tema inglise keele õpetaja kõnega mulle kell 22 õhtul enne esimest päeva. Saabunud olid Cambridge algajate kursuse eksamitulemused. Laps, kel on probleeme mille kõigega, suutis läbida 5tunnise eksamitsükli kolm erinevat osa – lugemine-kirjutamine, kuulamine ja tekstist arusaamine ja rääkimine kõik eranditult maksimumpunktidele sooritada olukorras, kus oma õpetaja oli haige ja kohal olid vaid võhivõõrad inimesed. Muidu oleks oma õpetaja taustajõududes turvaelemendina kaasas olnud. Mina istusin toru otsas ja ulgusin tulemusi kuulates. Õpetaja, seesama kift Ameerikast tulnud tädi, kellest ma teile ka varem olen rääkinud, nühkis pisaraid teisel pool toru ja oli uhkuses uimane. Meil kõigil oli nii hea meel. Isegi Vancul endal valgus naeratus üle muidu nii morni näo. <3 See oli parim algus uuele aastale ja nüüd pole muud kui järgmine tase läbida. Tannu eksam on järgmisel semestril. 🙂
Viharavi
Lisaks koolitundidele hakkab Vanc sellest nädalas ka psühholoogi juures teraapias käima. Vanusega on muutunud selgemaks piir rahuliku olemise ja ärritumise vahel. Vihapursked on selgemad ja äkilisemad. Kui ta muidu sulgus probleemide korral pigem endasse, siis kevadest alates on ta näidanud hambaid julgemalt ka koolis. Kodus esineb probleeme nagunii vähem, keskkond on teine ja ärritajaid vähem. See, et ta ennast koolis turvalisemalt tunneb ja negatiivseid tundeid välja näitab, on ühelt poolt hea, sest see vähemalt näitab selgemalt ta emotsioone ja mustreid nende vahel. Teisalt on koolikeskkonda sobimatu, kui ta seal asju loobib ja tagantkäe vahel vihaga virutab. Siiani on tema jaoks keeruline asjadest rääkida ja selgitusi jagada. Ta arvab ikka veel, et peab ise tegutsema. Õpetaja tunnistab, et vahel tehakse talle ülekohtuselt liiga, aga selle asemel, et teha 10 sammu ja asjast õpetajale rääkida, eelistab ta tohlaka kirja panna ja minema joosta turritama ja inisema. Vaikselt on see viis hakanud hajuma, aga vahel ikka torkab. Nagu kaks viimast päeva ehk kaks esimest koolipäeva.
“No sa ju tead, et mul on lühikesed närvid ja ma vihastan kergesti!”
“Jaa, sa oled seda varem ka väitnud. Mina jällegi arvan, et siis tuleb neid närve venitada ja treenida. Tuleb leida sobiv meetod.”
“No ma ei saa mitte midagi teha! Ma lihtsalt vihastan ja kõik.” Seda tean ma isegi… Sellest, et ta lubab mitte vihastada, sellest poleks mingit tolku. See on nagu kakahäda. Kui tuleb, siis tuleb. Natuke kannatad, aga ühel hetkel ei saa enam pidama ja tuleb plahvatus. Närvid on nagu soolikad, ka need saavad täis ja siis tuleb teha teadagi mida. Siiani on kõik tegelenud tema rahustamise ja lepitamisega ja võimalikult pingevaba kasvukeskkonna loomisega koolis. Mis on muidugi tore, aga kui jätkusuutlik see vati sisse toppimine on, see on iseasi. Psühholoog kinnitas juba ammu seda, mida mina usun – frustreerivaid momente ei tohi vältida ja peita vaid teda tuleb turvaliselt nendesse tõugata, et ta õpiks toime tulema. Esimene etapp on läbitud – ta näitab oma tundeid välja selgemalt. Nüüd on järgmine etapp – viharavi. Psühholoog saab anda oma panuse oma vahenditega asja uurides ja teda toetades. Ja mingis mõttes olen ma pikalt oodanud tema arvamust ja tööriistu asjaga tegelemiseks, aga keset vestlust Vancuga mul korraga prahvatas täiesti lambist…
“Tead, saad küll! Saad küll ise teha oma vihaga päris mitut asja!” kuulutasin ma veendunult ja jätkasin, “Kust kohast see viha sul tuleb? Kus ta asub? Kas ta on alguses pisike ja kasvab kiiresti või on prauhhti! korraga kohal nagu pann seljatagant vastu pead?”
“Mmmmm… ma ei tea… ”
“No näiteks on see sinu peas? Sinu rinnas? Kõhus? Varba vahel?” vaatasin küsivalt talle otsa. Tema itsitas, aga mõtles kaasas. “Või äkki on see üleni sinu sees, või hoopis sinu ümber? Äkki tuleb see maa seest või õhust?”
“No ma ei tea. Ma pole ju praegu vihane.”
“Emmmm, no teeme proovi… Sa ei saa terve kuu mitte ühtegi ekraani näha ja mängida!”
“Ole normaalne, ma ei saa vihane olla, kui ma vihane ei ole. Aga tahad näha, mida Tan teeb, kui ma talle seda ütlen praegu?” teatas Vanc nakatavalt naerda lõkerdades.
“Ei taha. Aga ma tahan teada, kust viha tuleb. Ja miks. Kui sa järgmine kord vihatsad, siis mõtle kohe hästi kähku selle peale, kust see tuli. Äkki sa saad tal sabast kinni.”
“Miks see tähtis on?” küsis Vanc kulme liigutades.
“Sest siis me saame välja mõtelda, kuidas see viha kinni püüda ja mida temaga teha, et ta ei saaks liiga teha. Ei sulle, ei teistele.”
“Aga kuidas?” juba see, et ta mind kuulas ja kaasa mõtles, oli suur töövõit!
“No kui me teame, kust ta tuleb, kuhu ta läheb ja mis tal plaanis on, siis saab näiteks… no näiteks, kui viha on su kätes, siis sa saad löömise või viskamise asemel äkki hoopis plaksu teha, et ta plõksti! katki läheks ja haihtuks? Või kui ta su pea sees on, siis korraks urahtada? Või pead raputada? Kogu kere korraks läbi võdistada ja sõrme otsast väike kuri hammustav viha minema visata nipsuga?”
“Hmm, ma saan siis kellegi löömise asemel ennast lüüa?”
“Eip. Seda ei saa. Endale ei tohi ka haiget teha. Aga kindlasti leiame me mingi sellise lahenduse, kuidas seda viha taltsutada ja treenida nii, et vihal hakkaks igav ja ta läheks minema.”
Vanc mõtles. Seda oli isegi kuulda. Minule meeldis mu mõte viha igavusse suretamisest. Püüdsin teemaga jätkata.
“Oled sa kindel, et sa ei tea, kus ta su sees asub? Silme eest läheb mustaks ka?”
“Ma ei tea. Äkki läheb. Ahh, ma ei tea…”
“Tead, aga siis ongi väga hea võimalus see välja uurida järgmine kord, kui viha jälle kohale ilmub. Selle asemel, et vehkida ja virutada pead korraks hästi kähku enda sees aru ja mõtled, kust ta siis nüüd tuli ja kus ta asub. Kas ta kasvab või hakkab hoopis pisemaks muutuma, kui sa muule mõtled. Tead see on nagu küünte närimine. Mõni kohe peab. Kasvõi liha ja vereni välja. No ei saa pidama. Ja siis mõeldakse ka lahendusi välja, kuidas teha midagi muud, et ei oleks võimalik küüsi närida. Või tead. see viha kinnipüüdmine on umbes nii, et sa hakkad ütlema mõnda sõna, mida pole viisakas kasutada!” Haaa, mul on täna nii head ideed! 😀
“Kuidas?”
“No näiteks “kurat”. Selle asemel et viisakas kohas seda sõna kasutada… püüad tal saba kinni ja ütled hoopis kuuuuu…kkkkurloom!”
Vanc röögib naerda. Ja katsetab veel igasugu sõnadega, mida ta peab selliseks, et neid igal pool just kena kasutada pole. Katsetame mõlemad. Jubenaljakas on. Terveid laused saab moodustada.
“Ppppppelmeeeenid!” pressib Vanc sülge pritsides ja samal ajal naerdes.
“Kasvõi ppppunased ppppingviinid!” itsitan ma talle vastuseks ja jätkan:
“Need sõnad on natuke sarnased vihale. Nad aitavad pinget maandada. Litsud selle sõna hammaste vahelt välja ja ongi korraga natuke kergem. Vahel on mitut sõna ka vaja kui näiteks kahvel läbi varba on kukkunud. Mõtle, pea kõik need sõnad on sellised, mida saab läbi hammaste tugevalt litsuda, eks? Nii nagu ka viha lahtub, kui sa oma äigamise ära äigad, nii aitavad ka need sõnad pinget maandada ja pärast on kergem olla. Teine asi on muidugi see. kui igas lauses on sidesõnana mõni selline, see oleks samahea, kui arulagedalt mööda tänavat käia ja kakelda kõigiga ja pingelangust pole siia ka oodatad. Aga kui see üks või paar sõna saab õhku lastud kasvõi teisendatud kujul ehk viisakamalt, siis tema efekt jääb samaks. Ja vaat, kui sa siis oma vihal saad sabast kinni, siis samamoodi nagu sa saad kuradist kukkkkkurlooma teha, saab ka viha millekski muuks muundada äkki. Vihavajadus läheb siis äkki lihtsalt üle ja tohutu energia, mida see võtaks, jääb kulutamata ja teiste pahameel jääb olemata ja mis kõik veel. ”
“Tttttüügassiga! Ttttraktor!” katsetab Vanc ikka veel sõnu.
“Just, põhimõte on just selline!”
“Meduuuuuuuus!”
“Hee, no mis iganes sõna, kui selles on see väljapressimise moment sees,” ja jätkan, “Nii, kuule! Mis ülesanne sul nüüd on?”
“Leida üles koht, kus asub viha.”
“Just. Saad hakkama?”
“Ma proovin.”
***
Täna oli koolis lühike päev nii nagu igal kolmapäeval ja sisuliselt kogu päeva on neil sotsiaaltund. Mis sisuliselt tähendab suhtlemist ja mängimist ja koostegemist. Libahundi mängus langes Vanc kohe esimeses ringis välja. Veel paar kuud tagasi oleks ta seepeale minema jooksunud ja omaette kössitama läinud ja keeldunud ka uues mängus osalemast. Arusaadav, kellele meeldiks kaotada ja siis niisama passida. Vahel oli see kaotamine ka otseselt seotud mõne lapse pusserdamisega, mille suhtes ta eriti tundlik on.
Meil on õpetajate ja psühholoogidega kokkuleppel kleepsuvihik. Iga päeva lõpus saab ta rohelise kleepsu, kui kõik oli päeva jooksul ok, no et isegi kui vihastus, siis tuli sellega ise toime kenasti. Kollase kleepsu saab ta siis, kui ta ärritus, vihastus ja reageeris sellele häälitsedes, ära joostes, asju loopides nii, et midagi ei lähe katki või keegi ei saaks haiget. Punase aga siis, kui asjad on kehvemini läinud. Tänase päeva eest sai ta kollase. Mängust välja langedes ta vihastus ja jooksis korraks minema. Kollane on märksa parem kui punane 🙂
Mis aga kõige olulisem, toimunu andis mulle võimaluse asja uurida!
“Ma saan aru, et esimeses ringis mängust välja langeda on ikka igavesti nüri. Mida teised tavaliselt teevad, kui nad kohe välja kukuvad?”
“No nad siis vaatavad lihtsalt, kuidas teised mängivad.”
“See vist on suht igav?”
“On jah. Mängida on palju lahedam.”
“Arusaadav. Aga kuule… kui sa vihastusid, kas sa said vihal sabast kinni? Kus ta asus?”
“Mmmm… ma arvan, et ta on mu pea sees.”
Juhhhuuu! Ja see on hea algus! Ma olen nii õnnelik nagu kkkkõikkkkk kukkkkkkurloomad kkkkuuuu peal! Pingelangus on mõnus, tundiste?! 😀
Kõige ägedamat kooliaastat teile, mu poisid ja kõik teie teised ka!! <3
Ahjaa, veel üks asi! 😀
Lisalugu 😀
Sel korral alustasime me kooliaastat tordiga. Minionikujulise tordiga. Tan küll uuris, et miks mul on vaja see tort osta, no et pole ju mingi sünnipäev. Siin ei peeta esimest ja viimast koolipäeva kuidagi oluliseks. Aga mina olen nõukogude ajast pärist inimene ja üks kena päev vajab torti. Kui vana Toome kohviku ekleere ja rummipalle ei saa 😀
Mitu tundi läks mööda kui korraga kostus köögist Vancu tõsine röögatus.
“Emmeeeee¨Meil on minion külmkapis!!”
Hmm, eksole. Muigasin magusalt.
“Appii, see on ju kook! Millal me seda sööme?”
“Siis, kui Andreas töölt koju jõuab!”
“Millal ta jõuab?”
“Ma ei tea. Helsita ja küsi!”
Vanc valib numbri ja alustab ilma igasugu sissejuhatuseta:
“Sa pead kohe koju tulema!” teatab ta õhku ahmides, aga õnneks piisavalt paanikata, et Andreast mitte ehmatada.
“Mis juhtus?!” küsib Andreas murelikult vastu.
“Meil on külmkapis minion!”
“Mis asi?!” ei saa Andreas asjast aru, sest temal ei ole meie koogist ju mingitki aimu. Isegi sellest mitte, et sellised koogid meil siin eksisteerivad 😛
“Miii-niii-oooon! See kollane! Tead küll!”
“Nii, mis selle minioniga on?”
“Ta on meil külmakpis?” vastab Vancu ja puhkeb naerma. Andreas taipab ja naerab ka nii, et telefon krõbiseb.
“Noh, millal sa siis tuled?”
“Varsti!”
***
Kui Andreas varsti jõuab, siis mis te arvate, mida kõik neli lusikat läbematult teha tahavad? 😉
Panite täppi? Meie panime! Milleks lõigata koogist tükke, kui seda saab silma kaudu tühjaks süüa! 😛
Ja Vancu suurimaks üllatuseks oli see kook tehtud erandlikult nii, et ISEGI tema seda süüa sai ehk ilma ühegi marja ja muude vastikute ekstreemsuseta. 😀
Muidu elame me siin oma elu nagu ikka. Kiirelt ja põnevalt. Aga Happy… tema hakkas nüüd puhkama 😀
10 thoughts on “Uus kooliaasta ja viharavi minu moodi”
Nii armas lugemine😊
Aitäh! 🙂
Nonäädsa! Siilipoiss Vancus on peidus Väike Geenius! 🙂 Antagu aga vagu mida mööda sobival viisil künda. Mitte et peab geenius olema eksole, aga see näitab ka väljapoole maailma seda mida sina ammu tead – ta pole lootusetu kuju, ta on lihtsalt eriline! 🙂 Võtkem teda vaid sellisena nagu tema on ja antagu õng kätte!
P.S: Happy on lihtsalt NUNNU! 🙂
Oii, kuidas ma Sinuga nõustun! Aitäh Sulle! 🙂
Ja Happy saadab veetlevaid ripsmevolksutusi tänutundes ka 😀
Armas Eva! Täna tahan sind südamest tänada selle loo eest! Olen samuti oma “erilise” pojaga (nüüd ka paberitel tema erilisus kirjas) erinevaid vihaga tegelemise võtteid katsetanud. Ajalehed on kilekottide kaupa puruks rebitud, padjasõda on kodustes tingimustes peetud, taskust olnud ka õhupall võtta, mida ärrituse korral puhuda, et see viha-Villu sinna sisse lõksu meelitada. Oleme korduvalt vestelnud sellest, mis tunne see viha tema sees on? Isegi värvi oleme talle andnud ning väiksemana joonistasime teda paberile või voolisime plastiliinist. Kõik ikka selleks, et last vähegi mõista. Ei ole kerge, kui hetk on käes, aga aidata ei saa.
Mulle meeldib väga sinu lahendus, et näpuotsast lihtsa nipsuga see tüütus minema peletada või siis üks kiire plaks ja läinud ta ongi! Kui lubad, katsetan neid vajadusel. Ehkki meil kodus ka enam eriti ei esinegi seda tuldpurskavat vihavulkaani, ikka koolis.
Rohkelt rõõmu teie päevadesse!
Ohh, eks me oleme selles paadis ju alati mingis mõttes koos ja mingis mõttes omapead. Aitäh, Sulle, kirjutamast ja ka oma nippe jagamast. See õhupallimõte on väga hea! Usun, et neid viise on palju-palju ja kindlasti mõnest neist on vahel ka abi. Leidmine ja kasutamine on puhtalt isiklik teema ja on tore, kui neist vähekenegi abi on või avavad nad mõne uue suuna sel teel. 🙂
Eks kodus on turvalisem ja etteaimatavam, seal on lihtsam toime tulla. Kool ongi juba suur maailm, kus peab kuidagi toime tulema. Vahel päris ise ja omapead…
Nii palju rõõmu ja teilegi! <3
Sa oled ikka üks suure sooja südamega armas inimene. Ja tegelikult pole see üldsegi mitte nii tavaline, et sa võitled Vancu pärast nagu üks korralik emalõvi ja oled tingimusteta tema poolt. Maailm oleks palju parem paik, kui selliseid õpetajaid (ja südamlikke, süvenevaid, kannatlikke emasid, nagu sina), oleks rohkem.
Igaüks ongi natukene isemoodi ja ega meil, emadel, pole muud teha kui neid suureks kasvamisel tingimusteta toetada ja hoida ning olla alalõpmata kannatlik. Lapsed ongi natukene pöörased, igaüks omal moel. Ja ma olen sinuga päri, et ega tundlikke tüüpe vati sees hoida ei saa, nad peavad tasakesi, vähehaaval õppima ka kõiksugu ebamugavustega toime tulema ja oma tugevaid tundeid ära saatma. Ja kandma aeg ajalt täiesti jäledaid, torkivaid, uusi ja vastikuid riideid.
tervitab ja elab kaasa soki-, pükste – ja kõige muu põlgurite ema Kerttu.
Aitäh, Sulle, Kerttu! Kuigi ma tean, et ma pole oma võitlustes üldsegi üksinda, siis on nii turgutavalt tore ja julgustav teada, et ma pole üksinda ja veel on neid, kelle jaoks on see igapäevane reaalsus. Oleme vaprad edasi, eks! Edu ja rõõmu Sulle ja Su soki-, pükste- ja kõige muu põlguritele. 🙂
Kui mina tööasjus vihastavate lastega kokku juhtun, siis annan ka ülesandeks ära tunda see hetk, mil viha tuleb, ja püüda vihast kinni saada. Löö või tooliga vastu põrandat, aga ära teisi löö … ja kui äkkvihaga laps siis ära õpib, et viha puhul võib korraks koridori rahunema joosta, on juba suur võit käes. Ma isegi ei mäleta, mida meile ülikoolis viharavi kohta räägiti, aga minu jaoks on Sinu moodi viharavi kõige loogilisem. Vanc tundub olevat väga intelligentne eriline poiss, tänu oma erakordsele arukusele on tal kindlasti kergem maailmas toime tulla kui mõnel eeee … mitte nii intelligentsel erilisel lapsel. Sest erilisusi ei pea ju ilmtingimata viimseni maha lihvima, tuleb lihtsalt õppida olukordades lahendusi leidma ja hakkama saama.
Ma olen Sinuga nii nõus! Nende võimaluste leidmine ja pakkumine on nii olulised. Ja ka see, et õpetaja seda soosib ja soodustab.
Ja tead, mida ma veel siin vaatan Vancu kasvades? Ta areneb ja muutub ajas ju nagu iga teine inimene. Tema vihastamised on võtnud aastaga palju selgema kuju ja see võiks olla mõnes mõttes ju lihtsam ka kõrvalt mõista ja toetada? Aga õpetajad kipuvad vahel väga jääma kinni sellesse, et “see meetod ju toimis enne hästi” ja olema pettunud, kui see enam ei mõika. Mugavus ja harjumus? Aga koos psühholoogiga taas maha istudes saavad asjad klaarimaks ja ka õpetajad arenevad iga kord silmnähtavalt. Kuna nad on veel verinoored ja hakkamist täis, siis usun, et mõne aasta pärast saavad neist äärmiselt head õpetajad ja toetajad järgmistele Vancudele. Just oskus kohaneda, pidevalt, hinnaguteta ja eelnenusse kinni jäämata, on nii tohutult oluline. Ja säravad silmad ja kindlustunde loomine vanematele, et jah, on keerulisi olukordi, aga me saame hakkama ja kirved ei ripu peade kohal üldse mitte. 🙂
Aitäh Sulle kaasamõtlemise ja -ütlemise eest! 🙂