Lapsed, kes ei söö midagi, kasvavad ka suureks. Vancu lugu.

“Vancu, mida sina tänu õhtusöögiks sooviksid süüa?”

“Maaa ei teaaaa!” ohkab peagi 10aastane mees nõutult.

“Aga midagi ikka soovid?”

“Suppi! Kas sa suppi saad teha?”

“Ok, saan küll.”

“Eii, tegelikult… kas meil kurki on?”

“On küll.”

“Ma tahan täna hoopis kurki.”

 

Täna räägin ma söömisest. Või siis pigem ikka… mittesöömisest (ja Vancu palus kindlasti mainida, et ühelgi neist fotodest siin postituses ei ole ta paljas ja ühtlasi plaanib ta edaspidi pildi peal ka särke kanda. No tore on. Jään põnevusega ootama.) 🙂

 

Kuidas teil on lood söömisega? Aga teie lähedastel-lastel? Kõik söövad kõike? Või on mõni selline ka, kes nagu midagi eriti ei söö. Ei valikult. Ei koguselt. Rääkimata kõigist neist värvilistest olulistest asjades, mida igapäevaselt peaks manustama. Ja kui nad ka söövad, siis pigem neid asju, mis igal eeskujulikul inimesel ja tervislikkuse poole püüdlejal vaid õudusjudinaid tekitavad – kommidele ja muule magusale lisaks on nende vesi limonaadipudelis, kartul krõpsupakis ja mais plaksatanud popkorniks? Võib-olla päris mitte nii ekstreemselt, aga siiski mitte päris nii nagu arvatakse olevat kasulik ja vajalik. Neid, kes ei söö suurt midagi, jagub, aga ometi nad kasvavad ja arenevad. Tuleb tuttav ette? Eks meil kõigil on asju, mida me ei söö. Mõnel on neid lihtsalt märksa rohkem.

Mina ise olin see laps, kes ei söönud midagi. Ma sõin vähe ja kesiselt. Või noh, omast arust sõin ma ju täiesti normaalselt, sest vanemad ei tekitanud minus kunagi tunnet, et ma kuidagi imelik olen ja maailma surve selle vastu ei saanud.

Meie Vancu on samasugune laps, kes suurt midagi ei söö.  Ta ületab ka minu lapsepõlve mittesöömiseid. Või noh, tema menüü on sama kesine, kui see omal ajal minul oli. Lihtsalt kaasajal on olemas erinevaid õuduseid, mida minu lapsepõlves (vähemalt meil kodus) polnud ja seepärast puudus mul ka võimalus valida ja otsustada selliste asjade kasuks. Äkki ma oleksin ka kuivi kiirnuudleid ja pakisuppe armastanud siis? Kuigi vaevalt. Ja minu olematu söödavate asjade nimekiri erines tema omast ka selle poolest, et ta ei söö sisuliselt ühtegi värsket asja peale kurgi ja õuna. Mul on vahel päriselt tunne, et ta vajabki kasvamiseks vaid õhku, vett (sh kurki) ja armastust. 😉

Kõik algas sedasi

Elu esimesed kaks kuud polnud tal toidu maitsest aimugi. Piim vuhises läbi sondi sirgelt ninast tema pisikesse kõhtu.

Vanc hakkas rinnapiimale lisaks muud toitu maistma umbes seitsmekuuselt nagu soovitused ette nägid ja tema huvi arenes. Tasa ja targu. Suurema ahnitsemiseta, aga ka suurema tõrkumiseta. Ta polnud nii valiv, kui Tan pisikesena. See tähendab, et ma sain talle enda tehtud püreede kõrval ka mõnikord purgikaid sisse söödetud. Kasvas ta igati kenasti ja püsis alati kenasti oma kasvukoridori alumises normireas. Oli lihtsalt pisike.

Isu pole tal kunagi suur olnud ja pealtnäha on ta oma söömiselt paljus mind ennast lapsena meenutanud – väikesed kogused, kitsas valik, nälg ei näpista, ise ei kurda ja uusi asju katsetama on igati tõrges. Kraanivesi läheb alati. Toidu lõhn ja värv ja väljanägemine määravad ette ära, kas seda asja üldse kätte või kahvli otsa võetakse. Selleks, et asi mingi võõra asja maitsmiseni jõuaks, selleks kulub energiat kordades rohkem, kui üks suutäis iial tagasi suudaks anda 😉

Millest elab meie Vancu? Kust saab ta kõik eluks ja kasvamiseks ja normaalseks arenguks vajalikud ained? Ma ei tea. Genereerib ise? Õhust? Armastusest? Võimalik, sest muudmoodi on seda raske seletada 😛

Ta sai 3 aastat ja 10 kuud rinda (arvutasin just sõrmede peal selle numbri kontrolli mõttes üle) ehk et ta oli minu pisike usin piimaimeja 😀

Selleks ajaks, kui ta piimaga lõpparve tegi, sõi ta enamvähem lihtsustatud kujul kõike, mida me kodus söögiks tegime. Lihtsal ühe teema kaupa. Maitseid segada ei võinud. Ta sõi puhtalt riisi, tatart, makarone. No selles mõttes puhtalt, et miski taimede-, liha- või kastmelaadne asi riisi-tatra-makaroni kõrval oli välistatud. Ka värske kurgi tükid, mida ta muidu söödavaks pidas, seal kõrval olid ei-ei. Ainuüksi nende teiste söödavate palade olemasolu samal taldrikul võis kogu toidukorra korstnasse kirjutada. Ja ma arvestasin sellega ja tundsin headmeelt, kui ta midagigi sõi.

Ja siis läks Vanc lasteaeda, kus ootas teda paha lapse tool ja kolmeampsu reegel ja üks kasvataja ja temaga tiimis ka abiline, kes tegid midagi nii, et see laps rohkem enam ei söönud. Kuna ta sel ajal ennast veel hästi väljendada ei osanud, siis jäi õhku liiga palju hämarat. Ka see, et seesama kasvataja ta “juustele haiget” teeb iga päev, selgus alles hiljem. Abilisel õnnestus teda oma pikkade küüntega mitmel korral kurgu alt ja põskedelt kriimustada, mida ta küll vabandas millega tahes, aga ma olen enam kui kindel, et seal oli tegemist selgelt vägivallaga lapse suhtes ja muuhulgas ka söömasundimisega. Mul on viimased 30 aastat pikad küüned olnud ja ometi ei ole ma oma lapsi iial küünistanud…

Kui ma Vancu järgmisel aastal teise lasteaeda üle viisin, siis seal ta lihtsalt enam ei söönud. Ainus, mida ta pidi tegema, oli söögi ajal laua taga istuma ja vaatama, kuidas teised söövad. Ka seda ei pidanud mina õigeks, aga nendega seal kakelda ma lihtsalt ei jaksanud tol ajal. Õnneks käis ta lasteaias just täpselt nii palju, kui minu töö ja kooli pärast oli hädavajalik ja ei hetkegi rohkem.

Praegu sellele kõigele tagasi vaadates on mul tunne, et lasteaiast pääsenuna alustasime me tema söömistega nagu nullist. Ta lihtsalt ei tundnud ega tegelikult ei tunne ka siiani ise huvi söögi vastu. Tema menüü on äärmiselt piiratud ja plass. Värviskaalas jääb see helehalli ja beeži vahele, kui värske kurgi heleroheline välja arvata. Toit, mida ta sööb on selline kahvatu ja mittemidagiütlev. Enamasti kuiv. Värvid on tema jaoks hirmsad ja hirmutavad. Paljud maitsed on. Teravused on. Ta ei naudi söömist. Ta sööb, sest vahel harva on tal seda vist siiski vaja teha. Ainult soolane ja magus on head. Kõik need tuhat ja üks viisi, kuidas ma olen püüdnud talle asju näidata ja selgitada ja koos teha, et keha vajab ka värvilisi asju, on alati sirgelt mutta jooksnud. Ta keeldub neid värvilisi isegi maitsmast. Väidab, et tema keha ei vaja, tema on tulnukas. No mine tea, äkki siis ongi, sest viga tal midagi ju pole ja jõuga ei saa…

Ütlen täiesti ausalt, et minu jaoks on päev kirjas, kui see laps MIDAGI päeva jooksul sööb ja tunnen rõõmu iga pisema rikastava edusammu üle. Olgu see samm maailma jaoks siis nii veider kui tahes. See on ikkagi samm edasi.

Kiirnuudlid

Oli aeg, kus ta justnagu mitte midagi ei söönud. Mingi nipiga oli ta nõus mu ema juures maitsma kiirnuudleid. Teate küll neid kuivi krõbisevaid pakke? Ta sõi Selveri kanamaitselisi kiirnuudleid. Kui Selveri omad müügilt kadusid, siis asendus see mingi analoogse kanamaitselise nuudlisordiga. Sõi ta neid ilma pakis oleva õli ja roheliste lisanditega, aga soolaga. Sellel hetkel, kui ta avastas, et neid saab ka kuivalt süüa, ta neid soojas vee sees leotatuna enam ei soovinud. Ainult vahel harva. Samal ajal levis netis ka video, kuidas need nuudlid ei kõdune ega mädane ja on kõike muud kui kehasõbralikud. Sellest ajast peale pole Tan neid söönud. Vanc aga kehitab vaid õlgu ja tal on sellest asjast suva. Siin on kiirnuudlite valik väike ja enamus on kuidagi karri või muude ainetega segatud. Neid ta ei söö. Kui ma ise Eestis olen käinud või mu ema on küsinud, mida meile saata, siis Vancu enamasti soovib oma kananuudleid. Statistika ütleb, et viimase aasta jooksul on ta söönud neli pakki kiirnuudleid. Rohkem polegi vaja. 😉

Supp

Kui ta pisem oli, siis käisin temaga nii palju, kui vähegi võimalik, ka väljas söömas, et seda ahtakest menüüd laiendada. Järve keskuse Ampsu söögikohast möödudes vedas ta kord lõhna peale ninaga ja teatas, et see lõhn on nii hea. See oli supi lõhn. Astusin ligi. Temaga peabki olema kiirreageerija ja lugema igat märki. Pakkumisel oli kanaga selge supp. Tellisin talle seepeale supi. Ta maitses ja sõi kogu kausi tühjaks. Kuna ma ise suppe suu sisse ei võta ja Tan ka suppe ei salli, siis edaspidi hakkasin Vancule vahel ise puljongikuubikuga suppe tegema ja vahel Ampsust tooma valmis suppe. Vahel käis ta mu ema ja mamma juures “lihapallisuppi” söömas. Vahel sõi ta isuga, vahel küsisi isegi juurde, vahel mitte. Tema päevad ei olnud ega ole kunagi vennad. Siis avastas ema, et Selveris müüakse lihata seljanaka põhja, et äkki läheks see ka loosi. Mõte oli selles, et ta sõi ka teatud tüüpi viinereid ja ilma lihata seljanka sisse sain ma talle neid ise lisada. See oli supp, mille lõhn mulle üldse ei meeldi, aga Vanc sõi ja selle nimel olin ma valmis taluma mida iganes. Ühel hetkel aga sai ta isu otsa ja rohkem seljanka loosi ei läinud.

Siia kolides oli väljas süües alati ta esimene küsimus, kas suppi ka on. Enamasti ei olnud. Kui, siis pigem püreestatud suppe, mida ka tema ei söö. Paaris kohas siiski pakutakse ka suppi ja need on vaieldamatult tema lemmikkohad, kuhu ikka ja jälle minna.

Supp on erandlik toit ka kodus, sest kui tema käest küsida, mida sa soovid, siis on vastus on enamasti, et ta soovib suppi. Supp tähendab kodus tema jaoks vaid üht sorti pakisuppi – makaronitähekestega pakisuppi. Seda hakkas ta sööma siin, klassivenna sünnipäeval. Jälle oli esimene emotsioon see, et appi, kui hästi see asi seal tulel lõhnab. Toda suppi tehti lõkke kohal keetes pimedas aias keset talve. Nagu vanadel skaudipäevadel öösel metsas, muheles Andreas ja luristas ühes käpikus sangaga suur kruus ja teises suur lusikas, et kuuma suppi endale suhu tõsta. Vanc tahtis ka proovida ja sellest ajast peale ta sööb tähesuppi. Minu asi on sellest porganditükid välja korjata. Aja jooksul on nii palju paremaks muutunud, et ma enam peensusteni neid sealt välja ei pea nokkima. Te nüüd küsite, et miks ma teda sedasi teenindan? Väga lihtne!

Kui mul on valida, kas ta sööb midagi või ei söö mitte midagi, siis ma valin enamasti esimese. Kui ma varasemalt talle kausi, nii nagu see supp sealt pakist tuleb, nina alla oleksin pistnud kõigi porganditega, siis ta oleks lusikaga seda keerutanud, hinganud kausi kohal enda jaoks maitsvat lõhna sügavale kopsu ja teatanud, et tead, ma tegelikult ikkagi ei taha süüa. Kui ma siis pakkusin, et no, ok, ma korjan need porgandid sealt välja, siis ta oleks ohates ütelnud, et ei, ei ole vaja, mul ei ole kõht tühi ja oleks nelja tuule poole kadunud. Kuigi ma tean, et tegelikult ikka on küll see kõht tühi. Aga selleks, et ta need porgandikillud ise sealt välja kalastaks või kõrvale lükkaks, selleks kulub nii palju aega, energiat ja emotsioone, et selle järel ei söö ta seda suppi enam üldse. Toit peab olema lihtne. Nii lihtne see ongi. Ja aja jooksul on asi nii palju paranenud, et ma suuremad porganditükid, mis pinnal ujuvad, lükkan välja ja ongi kogu moos. Pisematega saab ta hakkama. Vahel on tal vaja kaht portsu. Ma olen üsna kindel, et ühel heal päeval saab ta selle kõigega ise hakkama 😀

Kurk ja õun

Värsketest asjadest sööb Vancu kurki ja õuna.

Kurki ei söö ta mitte viilude või tükkidena vaid pikuti pooleks lõigatud kangidena. Ma julgen ütelda, et kurk talle meeldib.

Peenema kurgi puhul sobivad ka pikuti lõigatud poolikud. Kurki sööb ta soolaga. Arvestades tema soolatarbimist, kasutame me kodus vaid roosat Himaalaja soola. Kurk ei tohi olla pehme ega hapuka maitsega ega liiga suurte seemntega. Uuendusena avastas ta sel suvel enda jaoks Nõmme turu värsked soolakurgid.

Teine söödav taimesaadus on õun. Laitmatult plekitu. Laitmatult puhastatud nii, et seal mitte midagi muud kui puhas viljaliha vastu ei vaata. No, et ei koort, ega seemneid ega seemnepesasid. Ikka selline, mille tükid liiga kiirelt aeglase söömise juures ei jõua veel pruunikaks tõmbuda, sest siis on see juba kahtlane kraam. Ja noh, maitsma peab see õun ka hästi.

Paar korda aastas on ta suure arbuusihooaja jooksul ka peensusteni puhastatud suupäraseid ampse arbuusi manustanud. Aga see on pigem väga suur erand.

Päris pisikesena sai ta banaaniga kenasti hakkama.

Viimati suutsin ma ta banaani sööma saada eelmise aasta augustis Tallinna lennuväljal varahommikul enne lendu jutuga, et lennata pole tühja kõhuga hea ja samas kell 5 hommikul pole ok ka krõpsu süüa. Ainus valik moodustus tema jaoks lennujaama R-kioskis pirni ja banaani vahel. Neist leppis ta banaaniga, pirni pole ta kunagi maitsnud. Tujutult mugis ta pisikese banaani endale sisse. Kodus võivad äädikakärbsed banaane süüa, temast jäävad need puutumata ka siis, kui kõht tegelikult tühi peaks olema. Pealegi teadis ta mulle rääkida, et banaan olevat ahvide toit ja tema pole ju ahv. Eksole. Kust iganes ta oma arvamuse võtnud on.

Aastate jooksul ei ole pakkumine ega eeskuju ega mängimine pannud teda kodus proovima ühtegi teist värsket vilja. Aurutatud köögiviljad lõhnavad ta meelest “hhhrõvedalt” , no nii ta ise ütleb ja töödeldult läheb loosi ainult kartul.

Kartul

Kuna meie Tannuga kartulit kodus ühelgi kujul ei söönud, (pidupäevade krõpse, ma ausalt, kartuliks ei pea), siis eraldi seda Vancu jaoks valmistades ei tundnud ta keedukartuli vastu vähimatki huvi. Kiirsööklaid vältisin juba Tannu ajal teadlikult ja Vancuga jätkasin sama liini nii kaua, kui elu ise oma töö tegi ja ta kõrvaliste inimeste abiga avastas ta enda jaoks friikad. Neid nokkis ta võimalusel ikka paari pulga jagu. Nimetaski neid “tead küll, need pulgad, mida ma söön”. Kui friikad ja kartulikrõps peaks kartuliks kvalifitseeruma, siis sõi ta kartulit muidugi ka juba varem kui vaid viimase aasta jooksul. Sealjuures ei söö ta kaugeltki mitte igat krõpsu ja friikat.

Kartul on üks väheseid asju, mida Tan suu sisse ei võta. Väga äärmisel juhul nokib friikaid, aga muul kujul kindlasti mitte. Kuna ma põhimõtteliselt friikaid kodus kunagi ei ole teinud, siis ei ole Tannul ka väga harjumust tekkinud neid süüa. Vancul on aga friikatega tekkinud oma teema. See on tema turvaline valik. Alguses ma ei jõudnud siin ära imestada, et igas viimases kui söögikohas, olgu see siis aasia või itaalia või türgi köök, igas viimases kui kohas on alati valikus olemas friikad. Võib-olla on Eestis ka, ma pole kunagi selle peale tulnud, aga siin ma alguses ikka imestasin pidevalt, et päriselt ka on neil oma põhimenüüle lisaks kasvõi leti all olemas ka friikad? Milleks? Andreas kehitas mu küsimuse peale vaid õlgu ja teatas, et aga lapsed ju tänapäeval siin muud ei söö. Ta muide vaatab siiani suure imetlusega nagu ilmaimet meie pidudel pakutavaid värskeid juurikaid-vilju, mida KA lapsed ja mitte ainult trendikad täiskasvanud krõmpsuatavad. Siin oleks see välistatud, et keegi isegi sellise valiku poole vaatab. Tõestatud Vancu sünnal. Tegelikult kinnitavad seda ka siinsed poeletid, et värsked viljad ja juurikad ei ole popid. Eesti valikuga ei anna isegi võrrelda. Vancule see muidugi sobib.

Aga kartulipuder? Ahjukartul? Keedukartul? Kuigi ma kartulit ei söö, siis mulle on jäänud mulje, et meei söögikohtades esineb kartul ikka mõnes muus võtmes veel peale friikate? Aga siin on ikka ja enamasti ainult just friikad valikus. Asi, millest ma siiani aru ei saa, aga Vancuga väljas süües on see muidugi olnud enamasti asi, mis päeva päästab ja ma olen leppinud, sest seda juhtub piisavalt harva. Samas võib vabalt juhtuda, et ta maitseb ära esimese “kartulipulga” ja sellega saab söömine läbi, sest tunne, maitse, soolasuse aste ja mis kõik veel pole tema jaoks sobiv.

Kodus aga sööb Vanc sellest suvest alates kartulit ja võiga praetud keedukartulit. Värsket praekartulit mitte. Putru ka mitte. Vancu nimel olen isegi mina hakanud uuesti servast kartulit sööma. Andreas sööb nagunii.

Muud söödavad asjad

Lisaks kartulile suudab ta süüa teatud pisemat sorti makarone, vahel harvem ka tatart, riisi ja kuskussi. Sealjuures on oluline, et riis ja tatar on ühtlaste eralduvate teradega ja pastatooted heledast jahust. Munanuudlid ei sobi talle üldse. Neid tunneb ta juba eemalt lõhnast. Ilmselgelt peavad need kõik olema puhtad, eraldi, lisandite ja praakideta. Ta on alati soolast eelistanud ja teravusi toidus mitte talunud. Pakkuda ei tohi neid asju mitte kunagi kaks päeva jutti ja ideaalis on vahel piisavalt pikk, näiteks kuu, et ta suurema porinata sööma tuleks. Õhkab küll, et mis köögis nii hästi lõhnab, aga kui potis ja pannil on midagi, mis talle ei meeldi, siis lõhnast ei piisa teps mitte. Pealegi on hirmus tüütu süüa kord kuus makarone? Tatart?

Aga ta sööb saia. Seda pikka küüslauguvõiga saia, mida saab poest eelküpsetatuna osta ja siis ise kodus ahjus krõbedaks kütta. Võileiva jaoks peab tal olema valge sai. Terasai, tumedam sai, sepik ja leib ei sobi. Mitte, et siin eriline valik sepikut ja leiba oleks. Helevalge, ühtlane ja pehme peab tema sai olema. Ja ideaalis käib sellele ka kaas ehk teine saiaviil peale, et ta ei peaks ninas tundma singi lõhna nii tugevalt. Pilt eelmise pühapäeva hommikust. Mingil arusaamatul moel ei olnud tol korral probleemiks tõsiasi, et ühel taldrikul olid koos kurk ja võileib. Sõi ta neid mõistagi eraldi. Ja noh, need ei olnud asjad, mida peaks kahvliga sööma ja mis teineteist kuigivõrd määrida võiksid. 🙂

Tavakoolis käies käisid lapsed kodus lõunal. Koolis siin süüa ei pakuta. Erakas aga on möödapääsmatu söömine ja väga head toidud Tannu väitel. Hommikusöögiks sõi ta alati ühe kooritud õuna. Viimased kaks päeva on annus tõusnud ootamatult kahele õunale. Kella 1oseks ooteks võttis ta eelmisel aastal kaasa ainult kurki, sel aastal on ta palunud võileiba kaasa. Tannu luureandmed kinnitavad, et ta selle ka ära sööb. Lõuna ajal on neil võimalus erinevate asjade vahel valida. Enamasti on valikus kaks omavahel sobivat komplekti. Ise valid nii, et kõhtu jõuavad vähemalt kaks valikut salatite/värskete asjade letilt ja kaks soojade asjade letilt. Keegi jõuga ei sunni ei valikut ega kogust. Kena on oma toit ära süüa ja juurde võib ka võtta.

Värsketest üks on Vancul alati üks ja sama – kurk, teine on keerulisem. Aga ta on ühe tera kaupa maitsenud maisi ja pisikese seibikaupa ka porgandit. Kumbki neist ei maitse talle üldse, aga ta vähemalt on proovinud nüüd. Tühine asi enamuse jaoks, nii suur asi Vancu enda ja meie jaoks. Soojadest asjadest on ta koolis enda jaoks avastanud polenta, millest mina mitte midagi varem ei teadnud. See olevat kogunisti koolis ta lemmiksöök, mida ta juurde käib küsimas. Kodus seletas ta mulle, et see võib ju olla maist, aga see ei maitse üldse nagu mais. See olevat palju parem. Ja mõned korrad on ta rääkinud, et sõi koolis ka makarone “mingi punase kastmega”, mis oli ka väga hea. Kodus ei söö ta ei kastet ega midagi punast. Seega koolil on olemas oma positiivne mõju erinevalt lasteaiast 🙂

Vahel meeldib talle kodus süüa pehmeid tortillalehti. Lihtsalt niisama paljalt. Ja india pähkleid õppis ta siin sööma. Ja pistaatsia pähkelid, kui neid liiga keeruline pole koorida, sööb ta miskipärast ka. Muud pähklid ei lähe mitte. Maisikrõpse ta sööb mõõdukalt. Maisipulgad ei sobi, eriti mitte need magusad, mis minu lapsepõlve lemmikud olid. Kunagi mingi sort Horvaatias oli, mida ta sõi, Hiljem mitte.

Maisist juustupallid lähevad loosi. Olid äkki Taffeli omad. Kollases pakis. Siin neid pole. Need on artikkel, mida ta Eestist alati soovib. Popkorni ta sööb vahel, aga see on pigem mingi kinoskäimise värk. Kuna mul ei ole kunagi olnud (ega ka tule) mikrolaineahju ja muul viisil ma maisiteradest popkorni saamise võimalusi kardan veel rohkem, siis kodune krõbistamine see tal õnneks ei ole.

Juustudest sobib talle vist ainult ja ainult patsikeeratud suitsujuust. See on piisavalt soolane, ma oletan. Aga seda saab vaid Eestist. Siin selliseid pole. Muud juustud ei sobi. Mingi juustvõileib ei tule kõne allagi. Fondüü on tema jaoks suisa rõve. Aga samas kui ma ahjus juustusaiu teen, siis viimased paar korda on ta neid isegi söönud. Mis minu jaoks mingile loogikale ei allu, aga ma olen vait. Väga vait. Ja rahul, et ta sööb. 😛

Liha ja kana ja muud sarnased

Liha pole ta kunagi väga tahtnud. Eestis elades sõi ta vahel viinereid. Täiesti toorelt. Sobisid kaks sorti – Rakvere Rakvere oma või mingi konkreetne e-vaba vinku, mille tootjat ma ei suuda meenutada. Teised viinerid ei sobinud. Hoiaks veel taevas, et seal sees on juust või maitse on kuidagi suitsusem või nahk kuidagi naturaalsem. Lastevorsti viilud sobisid vahel ja mingi e-vaba suitsuvorsti viilud. Viinereid on siin vaid üht sorti ja need talle ei meeldi. Vahel üliharva sööb ta laupäeva-traditsioonide kohaselt tänavalt ostetud suurt ja kuuma praevorsti koos Andreasega. Eestis sõi ta vahel viineripirukaid, aga pigem eelistab ta hot dog´i.  Selle sai tundub talle turvalisem. Mõistagi sööb ta viinerisaia ilma ühegi kastmeta. Kuivalt – vorst pluss sai.

Pisemana õnnestus mul ta ühel hetkel saada proovima ahjus küpsetatud pelmeene. Jällegi oli asi “maitsvas lõhnas”. Alguse kahtlused hajusid näidismaterjali ja selgituste peale, et sa ju sööd lihapallisuppi, eks. Saia sööd sa ka. Pelmeen ongi seesama lihapall krõbeda saia sees. Mu ema juures sõi ta ka minipelmeene, aga kodus sobisid ainult Pealinna omad. Vahel nokkis ta sisse kaks-kolm, vahel sõi rohkemgi. Mingil hetkel sõi ta ka mamma valmistatud keedupelmeene – asi, mida ma pole iial isegi maitsta suutnud. See libe tainas seal ümber on minu jaoks liiga ilge. Aga kuniks Vanc sööb, on kõik ok. Siin aga pelmeene ei ole ja minu tehtud lihapallid talle ei sobi. Eestis käies on ta aga endiselt nõus neid sööma. Suvel sai proovitud 🙂

Šveitsi kolides avastasin ma ennast korraga maailmast, mis ei ole võrreldav eesti poolfabrikaatide toidupõrguga. Valik on nii palju kitsam ja suures rahvuste paabelis on eelistused nii erinevad, asjad et turgu on vaid lihtsatel asjadel. Eeltöötlemise piir kulgebki enamasti puhastamise, tükeldamise ja pakendamisega. Tannu osas polnud probleemi. Siia kolimisest alates on ta alati julgelt väitnud, et minu tehtud toidud on kõige paremad. Mõtleks, mina, kes ma Eestis elades toorest liha isegi kätte ei võtnud ilma kummikindata ja sedagi äärmisel vajadusel vaid 😀 Nii Tannu kui Andrease lemmikud on minu tehtud karri, maapähklite ja kikehernestega kana kui ka punaste ubade ja paprikaga tšilline hakkliha. Mingi hetkeni sobis talle variant, et enne, kui ma lisasin valmis kanale või lihale muidu aineid, siis ma tõstsin tema jao sealt välja. Aga enam ammu ei ole see variant toimiv. Ta lihtsalt ei söö. Vancu ei arva neist kummastki midagi. Pisemana sõi ta ka ahjus tehtud kanafileed. Laitmatult puhast. Aga enam mitte. Siin avastas ta aga ühel hetkel hoopis, et talle meeldivad Andrease grillitud ribid. Tema, kelle jaoks on ilmatuma oluline, et toitu saab lihtsalt ja ennast määrimata süüa, sööb ribisid? Kus on loogika? Aga seda polegi,

Kord, 2015. aasta hilissügisel, maitses ta Mäkis käies Andrease kõrvalt kananagitsaid. Ma seda hetke ei suuda enam isegi meenutada. Ju see tuli kuidagi muuseas. Kodus ma neid ei teinud ja siin ma isegi ei tea, kas ja kus neid müüakse. Väljas süües ta vahel ikka tunneb huvi, kas pakkumises on ka nagitsad, aga selgunud on, et talle sobivad maitse ja välimuse ja ma ei tea mille kõige poolest ainult Mäki ja ühe kohaliku türklaste toiduputka nagitsad. Näiteks päriskanast tehtud nagitsad ei sobi talle üldse. Neil olevat vale maitse. No võta siis kinni. Samas näiteks ka Säntise tipus olevas restoranis on vale maitsega tavalised kananagitsad 😉

Ta sõi ühe pika näksimise peale ära. Andreas sai endale ülejäänud portsu. Maitse polnud õige. Mina ei oska kaasa rääkida, sest mina neid süüa ei suuda ka suure näljaga. Olgu nad siis roosast vahust või päriskanast tehtud. Aga Vancu ikka üritab proovida ja annab kananagitsatele vähemalt võimaluse enamasti, kui nad suurelt menüüs kirjas on. Mis sellest, et tema tavaline taks ongi üks kananagits toidukorra kohta.

Pitsa

Eelmisel ehk 2016. suvel käisime me Ungaris. Ühe pika seikluse järel muuseumis ja koobastes suundume hilinenud lõunat sööma. Friikaid, nagitsaid ja selgeid suppe – ainsad asju, mida Vancu kodust väljas proovida julgeb – menüüs ei olnud ja nii jäi ta lihtsalt ootama hetke, kui me söödud saame, edasi liigume ja talle ka midagi hamba alla leiame. Kui meie taldrikud lauale toodi, siis podises ta kaks korda, et nii hea lõhn. Teada oli, et pakkumise asemel peab see asi talle võimalusena tunduma, sest sellises situatsioonis keelduks ta kindlasti juba põhimõtte pärast muidu. Seega tema hea-lõhna-jutu peale ma vaid mühatasin, et ju see pitsa on, mis muud ja sõin rahus edasi. Väikene mees vaatas, mõtles, vedas ninaga enda jaoks meeldivat lõhna ja küsis… kas ta võib proovida. Seda Andrease oma. Sellel olid peal vorstiviilud, mis teoorias oleks võinud olla midagi, mida ta isegi sööks. Minu singi ja šampinjonidega pitsa oli juba ette maha kantud tema jaoks. Lõhn võis hea olla, aga vaatepilt kindlasti mitte. Taimed ju! Andreas ulatas talle jupikese oma viimasest pitsaviilust.

15. juulil 2016 kell 15:40 maistes sel hetkel 8 aasta ja 8 kuud vana Vancu elus esimest korda pitsat! 🙂

Sama päeva õhtul, tagasi levis olles, kirjutasin ma nii olulisest edusammust ka FBs sõpradele järgmised read:

“Jagan oma suurt veidrat rõõmu tänasest päevast!

Vancu (8a) istub mõtlikult restoranis laua taga ja mälub oma elu esimest pitsaampsu. Me oleme kõik hästi tasa ja lihtsalt vaatame. Lummatult.

“Ma pean oma hirmudest üle saama,” ütleb ta rahulikult, justkui muuseas, enne teist ampsu ja jätkab:

“Täna sain ma ühest hirmust jagu. Seda vorstiga pitsat ma võin süüa.”

Ja mälub edasi. Ükski närv tema meeleolus ei liigahta. Tervelt neli ampsu Andrease salaamipitsa viimasest viilust kaob Vancu kõhtu. Ta sööks vast veel. Kui oleks. Ehk järgmine kord.

Me oleme täitsa vait ja vahetame vaid tunnustavaid pilke. Enne avaldust on vaja end veel koguda.”

Et mis see pitsa siis nüüd ära pole? Enamus vanemaid muidugi rõõmustaks pigem oma laste huvipuuduse üle, kui jutt käib seesugusest toidust. Meie rõõm oli sellepärast nii suur, et see on see meie kaheksane mees, kes ei söö nagu eriti midagi. See päev, kui tema põske jõuab ühe päeva jooksul mitu erivärvilist taimesaadust, on veel valgusaastate kaugusel, aga küll see ka kunagi tuleb. Pisitasa. Tol hetkel olime me rõõmsad just selle üle, kui ta võttis neli ampsu pitsast. Reeglina keeldub ta maitsmast kõiki uus asju, kui see just selgest suhkrust pole ja jumala eest mingeid marju ei meenuta. Hirmufaktor, mida ta mainis, on tema jaoks tavapärane. Kõik on hirmutav. Kõik uus on kordades hirmutavam. Tol samal päeval sai ta endast võitu ka siis, kui nõustus istuma plekkvanni, mis täitis paadi ülesannet maa-alustes koobastes ringi aerutades. See võib olla käänuline teekond, aga see viib meid veel ühel päeval sihile.

Selle tähtsa päeva mälestuseks ripub mu seinal ka pilt päevast, mil Vancu esimest korda pitsat maitses. Paar päeva hiljem tellis ta endale eraldi pitsa ja sõi sellest julged 1/3 ka ära. Hiljem on ta vaid paaril korra võtnud paar ampsu ja sellega on tema pitsasöömine piirdunud, aga ta vähemalt teab, mis asi see on nüüd 🙂

Marjad? Neid võivad teised süüa!

Ta on laps, kes pole oma elu sees maitsnud mitte ühte marjamammu. Isegi mitte keeleotsaga.

25. märts 2017

“Emmeeee, sa ju tead, et mulle ei meeldi maasikad!!”
“Tean-tean! Mulle peaaegu et juba meeldib, et sulle maasikad ei meeldi! Jääb mulle rohkem!” muigan ma nõutult oma järjekordse uudse katse luhtumise üle.

Et siis marjad? Nägu näete? Ta isegi hingab lõpustega, et magus maasikalõhn mitte mingil juhul tema nina ei ärritaks. Piisab sellest, et ta seda nägema peab ja see on juba ÕUDNE! Lisaks solvumine, et ma üldse nii nõme olen ja vaevaks võtan teda selliste jubedate asjadega vahel harva ärritada. Nagu ma seda tema ärritamiseks teeksin?

Kõigi nende aastate jooksul ei ole meie pere suur marja-armastus seda last suutnud nakatada. Nii mina kui Andreas kui eriti veel Tan, võime maasikaid ja muid marju süüa ausalt… kilodega. Aga Vanc pole oma elu sees ühtegi isegi kätte võtnud, nuusutanud, maitsmisest rääkimata. Korra, siis kui ta miski viiene oli, viskas mul korra üle ja litsusin talle ühe mesimagusa vaarika korraks suust väljas rippuva keele vastu jutuga, et vaata, see on tõepoolest nagu komm. Need olid imelised  vaarikad ja ma nii väga soovisin temaga seda maitset lõpuks jagada. Aga selle peale sülitas ta vaid solvunult tuld ja tõrva.

Vitamiinid? Milleks neid veel vaja on? Kui vaja on, siis neid saab ka purgist ja annaks taevas, et sellele purgil mingi marjapilti peal pole. Tema raviarst, pulmonoloog-allergoloog, ei näinud muide kunagi probleem, et ta värskeid asju ei söö. Marjade osas julges ta pakkuda välja ka teooria, et kuna ma ei ole last kunagi sundinud ja jõuga söötnud, siis äkki on ta nii rikkumata, et teab, et tema kehale need lihtsalt (veel) ei sobi. Võib-olla tõesti ja nii ma olengi talle jätnud aja ja ruumi ja võimalused.

Aga ma usun, et ühel päeval leiab ka tema tee marjade. Ühel täiesti suvalisel päeval ta võtab nõuks proovida ja talle hakkavad need mõistagi maitsma. Järgnevad kaks episoodi on pühendatud see riukaliku raja esimestele käänakutele. Need näited n sellised, millest need, kelle lapsed kõiksugu asju söövad, arvatavasti kuidagi aru ei saa ja peavad me rõõmu ebanormaalseks. 😉

Jõehobulimonaad

29. aprill 2017

Me olime oma uude kodusse alles sisse kolinud ja elasime kastide otsas kui täiesti ootamatult saabus minu sünnipäev. Muidu oleme me siin sünnipäevade puhul ikka tanklast mingi kihiseva keeratava korgiga veinipudelilaadse asja ostunud, mille sees on mulliga viinamarjamahl. See on lihtne ja magus ja ilma ühegi tilga alkoholita ja keegi ei tea, et see on tehtud viinamarjadest ning nii on mul läinud õnneks Eestis levinud värvilisi lastešampuse moodi asju siin vältida. Või no õigupoolest ma tean siin vaid kahte lastešampuse varianti siin ja neist kumbki poistele ei maitse nagunii. No vot. Aga siis oli korraga minu sünnipäev käes ja tanklat ma uues kohas otsima ei viitsinud hakata ja seadsin sammud otse poodi. Vaatasime Tannuga suure limpsileti ees, et noh, mis me siis sünnipäevajoogiks koju võtame. Tema tahtis Rivellat. See on kuulu järgi mingi šveitslaste leiutis juustutootmise subproduktidest? No mingi pesuvesi või ma ei tea mis (kui keegi teab, siis rääkige mulle ka 😀 ). Kuniks ma ei teadnud, mis see on, siis ma elasin selle teistmoodi maitse üle. Vahepeal ei suutnud ma valgustatuna pudelit nähes juustu peast saada ja no nüüd vahel harva olen ma mõne lonksu ikka võtnud. Kõige hullem polegi. Poisid seda juustujuttu ei tea, seega nende jaoks on see lihtsalt kohalik limps, mida vahel harva kodust väljas saab. Tan võttis oma pudeli, mida ta pühalikult Andrease ja Vancuga jagada lubas ja mina vaatasin veel ringi…

Roosa limonaad. Jube nunnu jõehobu pildiga. Seda pidin ma saama. Ikkagi minu sünnipäev. Kodus läksid limpsid kappi külma ja minul oli veel sada muud tegemist. Ja siis saabus Andreas koos südaööga koju ja aeg oli mind õnnitleda. Limpsid ronisid ka lauale koogi kõrvale. Ma ei ole mitte kunagi kaotanud lootust, et ühel päeval Vanc sööb ka muud, kui tema kitsuke menüü hetkel lubab. Või noh, ma ei ole endal lasknud selle pärast muretseda, sest Vancu visadust arvestades oleksin ma sel juhul juba ammu närvidega ravil 😛 Aga proovimast pole ma kunagi loobunud, sest nii nagu ma omal ajal ise, nii ka tema, on ootamatusi täis.

“Vancu, kumba jooki sa soovid?” küsin täiesti muuseas, hoides ühes käes roosat limpsi ja teises juustu oma. Juustuoma on talle tuttav.

“Mis jook see on?” vaatab ta kõhklevalt roosa limpsipudeli poole.

“Hmm, see on mingi jõehobu limps. Ma proovisin, see oli jubehea.”

“Mmmmokei… pane mulle natuke… palun.”

Ma hoian enamvähem hinge kinni ja loodan, et Tan ometi vait on ja kadedusest kisama ei pista, et see on ju vaarikalimonaad ja seda Vanc küll juua ei tohi. No et talle jääb muidu kõigest jälle puudu, eksole.

Ulatan Vancule klaasi, mille põhjas on veidi üle sentimeetri kihisevat jooki. Vanc maitseb keeleotsaga. Võtab siis väikese lonksu ja kummutab korraga põhja peale.

“Jah, see on hea. Palun veel!”

Te võite mind pidada viimaseks idioodiks, ausalt, aga ma olin nii koletult õnnelik, et see laps proovis ja talle see imelik asi maitses hoolimata sellest, et jõehobul oli süles suur vaarikas. Andreas vaatas ja muigas. No see kõik oli lihtsalt nii uskumatu.

Korra minuga koos poes olles küsis Vanc ise, et kuule, kas siin seda jõehobuga limonaadi on. Aga polnud. Polnud väga põhjust limpsi juua ka, aga limpsi ennast ta mäletab ja seda, et ta seda juua suudab. Korra hiljem on ta seda veel joonud. Siis juba küsimusi esitamata, sest see oli sobivaks tunnistatud joogipoolis.

Jõehobujäätis

Kevade edenedes ilmusid meie kohalikku kitsukese valikuga toidupoodi mingid pappkarbid mahlajää tuutudega, mida kodus ise külmutada sai. Palju sel asjal mahlaga pistmist on, no võta kinni. Arvatavasti mitte väga. Aga ilmad kiskusid kuumaks ja Tan palus nii väga, et ma mõned karbid koju ikka varuks ostaksin. No ma siis ostsin, aga ta pidi lubama, et kõik korraga kappi ei lähe ja kõik korraga söödud ei saa. Ta lubas. Ta on meil see mees, kes võib vabalt ka 25 jäätist päeva jooksul sisse süüa ja siis ehmatada, et ohh, juba otsas, miks nii vähe oli 😛

Tannu arvates kuulus talle kõigest pool. Pool maasikamaitselisest ja pool vaarikamaitselisest ja pool koolamaitselisest pakist. Ta teadis suurpäraselt et Vanc neist vaid koola omasid sööks. Ehk et kolmest kümmepakist oleks pidanud Tan tema enda arvutuste kohaselt saame 25, samal ajal, kui Vanc oma viie koolaga leppima pidi. Ma arvasin seepeale, et järelikult on kõik 10 koolat Vancu jagu. Tan sellega mõistagi rahul ei olnud. Me oleks võinudki sinna kemplema jääda. Noh, teine korda toon koju vaid üht sorti ja jagavad omavahel lihtsalt koolakaid siis. Lihtsam?

Paar päeva hiljem olid selleks külmutuse satsiks koola omad otsas, sest muidugi oli Vanc lahke poiss ja andis vennale ka. Pea pooled.

21. mai 2017

Vancu vahtis niisama, kui Tan hoolega oma lemmikut, maasikamaitselist jääpulka, lakkudes oma tuppa marssis. Kapis oli veel vaid vaarika omasid.

Ja siis tabas mind maailma kõige geniaalsem idee. Roosa limps! Vaarika maitse ja pilt. Jõehobu! Mahlajää. Roosa. Vaarika pilt. Selge!!! See vaarikaga asi…. on tänasest meie kodus jõehobujäätis. Ja nüüd arvake!?!

Pistsin käe otsivalt külmkappi ja teatasin nagu muuseas:

“Vanc kuule. Mul on siin veel ainult jõehobulimpsi maitsega mahlajääsid. Tahad?”

“Mis asjad sul on?” ja peanupp pistab ennast nurga tagant välja.

“Nu vaata. Samasugused jääpulgad nagu selle roosa limpsi maitse oli, mis sulle maitses.”

“Aga siin on vaarikas peal,” kõhkleb Vanc nina kirtsutades.

“No sa tead küll, et inimestele meeldivad marjad. Nad arvavad, et marjad on tervislikud. Ja seepärast müüvad ka marjapildiga tooted paremini. See on puhast turundustrikk, vaat et petukaup, sest ma ausalt ei usu, et siin suurt miskit päriselt vaarikatega seostub peale ettekujutuse,” ja ma ulatan Vancule jaheda tuutu.

“Maitse! Kui ei meeldi, ma söön hea meelega selle ise ära.”

Ja… Vanc rebib tuutul paberkaane pealt ja MAITSEB! Vaarikamaitselist mahlajääd!

Näksib servast krõbisevat valkjasroosat jääd. Näksib teisest servast ka. Kulm ei liigu. Nina ei kisu kirtsu. Käsi ei tõuse minu suunas, et ma selle õuduse ta käest ära koristaksin. Küsin kõige neutraalsemat nägu pähe vormides, et noh, maitseb?

“Mmm, jaaa,” mühiseb mees vastuseks, endal värviline jää hammaste vahel.

“Siis on tore,” naeratan ma rahulikult oma maailma malbeimat naeratust ja sisimas teen galaktika suurimat võidurõõmutantsu. Teen end aeglaseks sundides asja teise tuppa ja kirjutan Andreasele, et ta ei tea, mis praegu just juhtus.

“Saaaaaaaaad sa aru!!! Vanc istub ja sööb vaarikapildiga vaarikamaitselist jääpulka. Vaarika!!! Saad aru?!”

Andreas mõistab ja jagab me rõõmu. Pisarateni rõõmu. Ja siis ilmub oma toast välja Tan. Näeb, mida Vanc sööb, keerab kannalt ringi, tuleb minu juurde ja ahastab:

“Miks sa talle selllllle jäätise andsid? Ta ju ei söö seda! See on marjadest! Ja mida mina nüüd sööma pean. Kuidas ta seda üldse sööb? Ja need jäätised olid ju kõik minu omad…”

Poisi silmad läigivad ja nägu on peas selline nagu oleks ta maailm päriselt just nüüdsama kokku kukkunud. Ma tean… ma tean… minu maailm kukkus ka kunagi kokku, kui mu väike õde otsustas ühel heal päeval, et talle maitsevad soolapähklid ja lagritsakommid. Ema naeris veel kaua, et see oli puhtalt kadedusest. Need ei maitsenud talle, aga need olid me majas isa kodukülastuste järel alati väärtkaup ja head asja peab ju sööma? Sellest hetkest peale pidin ma oma lemmikuid õega jagama ja see oli valus, oiii kui valus. 😀 Ma mõistan Tannu valu, aga ma olen Vancu ja enda leidlikkuse üle nii uhke, et kuku või pikali. Olgu need siis pealgi limonaad ja mahlajää, millel pärisvaarikatega miskit pistmist pole, aga puhtpsühholoogilises plaanis on see SUUR samm edasi ja nüüd olen ma enam kui kindel, et saabub veel päev, kus Vanc ka pärisvaarikat maitseb. Olgu selle nimi siis minu poolest kasvõi jõehobumari! 😀

Kõiksugu söödavad magusad asjad

Vancul ei ole ühtegi lemmiksööki. No sellist, mille peale ta iga kord eranditult silda viskaks ja seda süüa sooviks. Ka mitte iga maiustus ei sobi talle. Aga talle meeldib suhkur. Kui tal vaid lubataks, siis ta sööks suhkrutoosist lusikaga. Või suhkrutükid on ühed toredad asjad. Ja ka pisikesed paberpakid talle meeldivad ja ta sihib neid alati, kui Andreas kohvi joob kusagil väljas, kus selliseid pakutakse. Ma hoidsin vahepeal meie pikkade reiside ajal isegi autos paari roosuhkruga pakikest, et kui ta peaks väga midagi magusat soovima, siis saab talle pakikese pihku pista selle asemel, et kusagilt tanklast midagi värvilisemat ja suuremat hankima minna. Üks pakike lahendab reeglina alati magusamure, kuigi ma seda vähe kasutanud olen.

Kui mingi komm on maasika- või mis iganes marja- või puuviljamaitseline, siis selle saab keegi teine endale. Tema poolt söödavad kommid võivad olla värvilised, aga pakendil ei tohi olla ühtegi viidet marjadele või puuviljadele. Vähegi naturaalsema sisuga kummi- ja marmelaadikommid jäävad tema poolt kauge kaarega puutumata. Kuivatatud puuviljad ja marjad? Unustage ära! No ärgu siis söögu. Tavalist piimašokolaadi ta sööb. Batoonikesed talle meeldivad. Vahukommid lõkkel ei lähe mitte, külmalt vahel mõni sort natuke sobib. Lutsukate osas on valiv, reeglina sobib vaid koolamaitseline ja ma ei suuda hetkel isegi meenutada, millal ta mõne lutsuka või pulgakommi ära sõi. Pole väga tema teema. Küll aga meeldivad talle rohelise-kolli-kommid (on mingid roosas pakendis müüdavad värvilised poolpehmed magusad, seest valged munad). Need olid kord ainsad asjad, mida ta endale jõuludeks soovis. Pikapikkudel õnnestus leida karp neidsamu kolli-komme, mis olid kõik pruunika kattega ja koolamaitselised. See olla olnud tema elu parim jõulukink. Selleks, et mitte liiga palju korraga süüa, palus ta mul karbi ära peita nii, et ta ei tea, kus see on ja siis iga päev pisikese jao kaupa neid saada. Asi toimis kenasti. Karbist jagus kauaks ja laps oli ütlemata rõõmus. Ja ma räägin siin söögist? 😛

Kommidega meenub mulle aga hoopis teine häiriv teema – need tädikesed! “Ohh sa vaene lapsuke, sa näed nii närb välja, söö vähemalt siis kommigi?!” Ma korra olen bussis selle peale hullu stseeni osaline olnud, kui ma julgesin tädile ütelda, et see ei ole ok võõrastele lastele sedasi ühistranspordis rääkida sellest, millised nad välja näevad ja seepeale veel kommi ka toppida. Muidugi olin mina koletis. Tädi silmis ja noh, lapse silmis ka, kommi oleks ta ju tahtnud küll. Ta ei teadnud, et see komm oli maasikamoosi sisuga ja seda poleks ta eluilmas söönud. Oleks hea pilt olnud, kui ta selle siis põske oleks pistnud ja poole pealt välja sülitanud. Ma ei kujuta ette, mis see tädi siis oleks veel teinud 😛

Vanuses 5-6 avastas ta poes lahtiselt müüdava šokolaadiga kaetud sefiiri. Nagu ikka, kui tal vähegi huvi on, ostsin kohe asja igaks juhuks prooviks. Talle meeldis. Edasipidi nimetas ta neid “pontsakäppadeks”. Mida iganes see siis tähendas, aga kui ta palus pontsakäppa, siis oli teada, et huvi on sellesama sefiiri järele. Just ainult selle lahtiselt müüdava. Sorditundlik, nagu ta on.

Selleks, et ta kooki või torti isegi kaaluks maitsta peab ta eelnevalt uurima, et sellel pole vähimat kokkupuudet olnud marjadega. Aga kaasa meeldib talle lüüa ka siis, kui ta ise sööma ei hakka. Küpsisetorti meeldib talle ka teha. Teistele muidugi. Kuigi on ette tulnud ka juhuseid, kus ta kindlapeale marjavaba küpsisetorti on maitsnud ja selle heaks kiitnud. Antud juhul peab ta marjaks ka banaani. See rikub tema jaoks iga koogi ära.

Hommikuhelbeid pole kumbki mu lastest söönud. Andreasele need kunagi meeldisid ja nii avastas Vanc kord kapist pakid, mida ta pika piidlemise peale nõustus lähemalt uurima ja maitsma. Ühed neist meenutasid pisitillukesi šokolaadiküpsiseid. Pakid said pika aja peale lahendatud. Mõistagi kuivalt. Aga rohkem juurde ta pole ta neid soovinud, kui poes pakki olen näidanud.

Küpsistest sööb ta Selga šokolaadiküpsiseid. Kalevi omad ei sobi. Heledad ka mitte. Kuna neid Šveitsis pole, siis küpsiste vastu ta huvi ei tunne. Mesikäpa kahepoolsed küpsised olid ka sellised, mida ta maitses ja mõned sõi, aga üldiselt pole küpsis tema rida. Vahvel veel vähem.

Samas kui nad koolis jõuludeks panid kokku küpsiste küpsetamise komplekte, siis oli ta hirmus õnnelik oma purgiga. Mitte, et me sellest nüüd küpsiseid hakkame tegema vaid, et ta saab siis kiht kihi haaval oma lemmikasjad seal ära süüa. Alustades pähklitest, šokolaadipudist ja suhkrust 😛

Muhvineid talle meeldib teha. Tegelikult talle üldse meeldib hirmsasti aidata toidutegemisel, kui ta just tooreid asju käega ei pea katsuma. Aga süüa talle neid ei meeldi. Need konkreetsed muhvinid tegi ta kevadel teraapiatunnis. Oli ise hirmus uhke ja õnnelik. Isegi maitses, aga poole pealt andis ikkagi mulle põhjendusega: “ma arvan, et sulle maitseb see rohkem”. Aga need muhvinid lõhnasid imehead ja see meeldis Vancule väga 🙂

Ka siis, kui me tema sünnipäeva ajal muhvineid kaunistasime, oli ta igavesti hakkamas ja abiks. Ja silmad olid suhkrust ja värviline mass oli ka tegelikult ju suhkrust ja kõigi eelduste kohaselt oleks ta võinud ju ühe muhvini ikka ise ka ära süüa. Aga koolis oli ta lõpuks ainus, kes mitte ühtegi ei söönud. Polnud see päev, kuigi need olid lahedad muhvinid ja need meeldisid talle väga.

Limonaadijuttu te juba lugesite. Koolajoogid talle meeldivad, aga tal ei ole probleemi valida nende asemel ka lihtsalt vesi. Selle üle on mul muidugi ütlemata hea meel. Mahlajookidest läheb ainsana loosi õuna oma. Täismahl ise on liiga kange.

Jäätis

Lisaks koola- ja jõehobujäätisele sööb ka ta tavalist valget ja šokolaadijäätist. Ilma lisandita. Ja üllatusliku kolmanda sordina…

13 juuni 2017

Suveõhtu oli sume, und polnud meist kellelgi ja kell 10 õhtul seadsime me sammud kodust viieminutilise jalutuskäigu kaugusel asuva kohaliku vaksali suunas, kus asub kena käsitööjäätiseid pakkuv kohvik. Vanc juba teab, et nende šokolaadijäätis on liiga tugeva maitsega ja seda ta ei soovi. Ja ju polnud tal siis ka vaniljejäätise päev. Vaatas siis ca 20st vannist koosnevat valikut ja mõtles. Samal ajal sõi Tannu tema kõrval juba isuga oma Red Bulli jäätist ja kiitis. et see on tema lemmikjäätis kõigi teiste lemmikjäätiste kõrval. Seal valikus on muidugi vaevalt sellist, mida Tan ei sööks. Red Bulli jäätise kuulid olid Tannu topsis ilusalt kollases, mis on Vancu lemmikvärv Pikachu pärast. Ja jäätis lõhnas magusalt ja ma palusin Tannult, kas ta lubaks Vancul maitsta, kui ta peaks soovima. Tan lubas ja Vanc soovis-proovis. Jäätis maitsevat ka tema meelest hea. Sel korral mängis rolli siis söödava asja värv ja tõsiasi, et selle juurde ei olnud kirjutatud “apelsin” või “mango” vaid mingi tema jaoks täiesti ebamäärane “red bull”.

Siin on pilt sellest päevast, kui Vancu avastas enda jaoks me kohalikus jäätisekohvikus uue jäätise ja oli enda kuulikese juba pintslisse pistnud ja mina talle enda kohvijäätist maitsmiseks pakkusin:

Kaugeltki mitte iga jäätis ei sobi sellele mehele. Oo ei! Ma võin südamerahus oma kohvijäätist ise edasi süüa teda sellega vaevamata. Aga tavalised valged ja ka valged šokolaadikattega pulgajäätised sobivad talle ja vahvlituutud sobivad ka. Nii valged kui pruunid. Raudne reegel on üks – jäätis ei tohi olla marjadega ja marjamaitseline! Olgu selle jõehobuvärgiga nüüd, kuidas on 😀

Kõiksugu smuutid ja kokteilid pole teema. Mine tea, äkki on sinna salaja mingeid marju sisse peidetud. Aga piima kakaoga ja šokolaadikõrtega joob ta vahel küll. Meil polnud aastaid kodus piima, sest keegi meist ei joo seda, aga koos kakaoga on Vancul vahel ilmnenud soov kodus ka piimaga kohtuda. Keskmine kulu võiks olla äkki liiter kahe kuu jooksul?

 Üldiselt…

… ei saa ma kurta Vancu söömiste üle. Jah, need on kesised ja kahvatud, aga ta siiski sööb ju midagi. Järelikult piisavalt, kui ta kenasti kasvab ja areneb? Muidugi võime me rääkida kaugest tulevikust ja kehva toidu riskidest ja geenmuundatud toidust ja üldse elamise ohtlikkusest, aga kuidagi tuleb meil ka hinges püsida lisaks füüsilisele eksisteerimisele, eks?

Põhiline jama on minu meelest hoopis selles, et Vanc tüdineb kõigest ruttu. Vahel tüdineb nii, et ta pikalt meeldinud asja enam ühel hetkel ei taha. Mitte kunagi. Sellele ei oska mina kaasa rääkida. See, mis mulle meeldinud on, meeldib mulle alati. Aga talle mitte ja vaheldust vajab ta enamus asjadega ka väga pika intervalliga ja see muudab olukorra vahel üsna keeruliseks. No et mida ta siis sööb. Aga siis tulevad varrukast taas tema leivanumbrid ja päev veereb õhtusse. Kurk ja õun on reeglina need, mis siis lisaks supile appi tõttavad.

Ma ei ole osanud või jaksanud ennast selles kõiges süüdi tunda ja ma ei kavatsegi seda teha, sest kasu see ei tooks. Ma ise olin samasugune kehva söömisega laps. Ma kasvasin üles sundimiseta ja ometi hakkasin ka mina sööma. Ja ma olen väga kindel, et ühel heal päeval hakkab ka Vancu sööma. Just nii nagu vajadus ette näeb ja nõuab. Senikaua on meie asi aidata tal siin maailma kohaneda ja leida võimalusi ja anda aega. Just nii palju kui ta seda tegelikult vajab.

Üldiselt on mul olnud õnne, et lähedased on jaganud minu mõtteid või pole vähemalt oma halvustava suhtumisega lapse ees taidlema hakanud. Küll aga arvas kunagi üks tuttava irvitades, et ma ise olen loll ja lasen lapsel lolli mängida. Visaku ma ta kuuri ja kui ta seal nädal otsa on külmas ja näljas, siis pärast seda sööb ta ka briketti ja mul pole tema söömisega kunagi enam muret…  Ma oskasin selle peale küsida vaid ühe küsimuse: aga kõige muuga?

Hiljem jõudis mu kõrvu teine jutt, et ma näljutan oma lapsi. Loomulikult, mis muud ikka teha on? Elades lastega, kellest üks valib ja teine peaaegu midagi ei söö ja sellega kestvalt tegeledes on natuke nagu… valus… sellist seljatagust etteheidet kuulda. Aga noh, inimesi on igasuguseid. Tolle tegelase enda samavana laps oli paras tugev tükk ja tõepoolest vitsutas juba koolieelikuna lõunasöögiks nahavahele alati paar juustuburgerit kõigi lisanditega. Seda ajal, mil minu omad Mäkis muud ei taibanud teha, kui friikartuleid servast nokkida.  No sorry, mu lapsed ei söö burgereid. Peaksin sundima? See oleks vastuvõetavam? Vanc pole iial hamburgerit maitsnud ja Tan leiab muudki süüa. Neile ei maitse selline toit. Aga et mina neid näljutasin? Peaks ma end süüdi tundma, et Mäki toit neile ei meeldi? Ma ei leia, et ma peaks. Vastupidi, mul on selle üle omal väiksel moel isegi hea meel. 🙂

Kuna Vancu puudub söömasundmise kogemus ja pole ka kunagi olnud survet taldrik tühjaks süüa, siis on ta laps, kes ei songi toitu. Ta oskab keelduda ja süütundeta ka söömise sisetunde ajel katkestada. Ta ei puuduta endale tundmatut toitu enne, kui pole kõigist sajast tõrkest ja tõkkest enne üle saanud. Ja noh, ilmselgelt on lihtsam juua klaasitäis vett ja paluda söögiks midagi enda kindlatest valikutest, kui kõht ikka tõesti täitmist vajab. Enamasti hõikab ta juba eemalt, et uurida, mis täna söögiks on. Vahel heljub kohale, et hmm, siin on mingi hea lõhn, mis see on ja kui see asi pole üldse see, mida ta ootab, siis võib see lõhn jääda ta meeli köitma, aga maitsma ei nõustu ta sellegi poolest. Samas äkki ühel päeval nõustub.

Ma olen aja jooksul oma söögitegemise töövoo suutnud sedavõrd pingevabalt ära lihvida, et pole vahet, kas ma teen kõigile eraldi süüa või söövad kõik samade asjade erinevas etapis kõrvale tõstetud palasid. Eesmärk on üks, et me kõik samal ajal laua taha saaksime. No näiteks Vanc sööb paljast kuskussi soola ja võiga. Andreas sööb kuskussi ja kanatükilise karrikastmega nii, et kumbi on eraldi ja saavad kokku alles suus, sest talle ei meeldi segatud asjad ja vahel jätab ta kuskussi üldse võtmata ja sööbki ainult eraldi kanakastet. Tan sööb nii, et kõik on läbi segatud kokku ja lisatud on veel ka teravust. Mina söön sellise valiku juures kuskussi ja kastme sätin nii, et kana mu taldrikusse ei jõua, küll aga kõik ülejäänud taimsed kompnendid. Kõik söövad nii nagu neile hea tundub ja kõhud saavad täis, päev on kirjas ja elu läheb edasi 🙂

Kui me siin juba mõnda aega elanud olime, siis ma küsisin Vancu käest, mis või kes on see, mida ta Eestist kõige enam igatseb. Arvake? Tema igatsuste nimekirjas oli kaks asja. Mõlemad söödavad!? Nõmme Sõõrikohviku sõõrikud ja ForumCinema popkorni-pulbrid. Ühel hetkel ma siis tõin talle Eestist neid pulbreid. Nendega käis ta siin kinos ja oli väga rahul. Sõõrikuid kahjuks sellisel kujul, et ta neid ka sööks nii kaugelt talle tuua ei saa. Kui me suvel Eestis käisime, oli kohvik tema ja Andrease suureks kurvastuseks remondis. Ükski muu sõõrik talle ei meeldi. Seega ühel heal päeval läheme me taas Nõmmele lootuses, et remont on otsa saanud 😀

Kui ma seda lugu kirjutades tema käest täna küsisin, et milline toit talle kõige enam meeldib ja siis vastupidi, et milline ei meeldi, siis vastused tulid hoobilt. Talle meeldib tähesupp. Ja kurk. Talle ei meeldi lillkapsas. Selle viimasega seostub talle tema elu suurim toiduavarii. 😉

30. juuni 2017

Vancu saadeti koolist tund varem koju, sest ta oksendas. Haige ta polnud. Ta, vaene laps, oli koolis lõunapausil õnnest uimas, kui tema peaaegu et lemmiktoit – kananagitsad – talle söögitoas vastu vaatasid (kuigi ta igat kananagitsat ei söö, siis koolis tundus see ulmelise maiuspalana) ja ta võttis õhinal kohe mitu tükki tavapärase nokkimismaterjali asemel. Istus maha ja lõi hambad oma nagitsasse.

Nagitsa seest vaatas vastu mingi limane hele ollus, mis tema arvates haises ja oli kõike muud kui kana…

Imelik, et ta lõhnast juba varem ei taibanud, et midagi on tema jaoks valesti. Kuidagi sai ta oma tüki söödud. Piinles. Aru ei saanud, mis asi see oli ja muutus puhta haiglaseks. Klassi tagasi jõudes ta oksendas. Õpetaja taipas küll, et ju see lillakapsas oli. Arvas ka seda, et kuna see laps peale värske kurgi ja piinlikult puhastatud õuna ühtegi taime ei söö, siis ju tal läks kõrvust puhta mööda, mis asi see selline üldse söögiks oli. Lillakapsas on tema jaoks olnud vaid mingi kahtlase väärtusega asi pildil või meie taldrikul, mida tema ei proovi ega söö. Lõhnab ju ka pahasti, eksole.. See, et ta lillkapsapüreed beebina ikka vahel sõi, seda ta ei mäleta ega tahagi teada 😉

Vaene vaevatud laps piinles koolis veel kaks tundi oma mõtetega halvaks läinud kananagitsast ja ei saanud olla, kuni jälle ajas südame läikima. Seepeale saatis õpetaja ta koju ja helistas mulle, et neil juhtus väike äpardus ja Vancu sõi kogemata lillkapsast kananagitsa pähe ja ei saanud vist aru, mis asi see oli. Muidugi oli mul Vancust kahju, õpetajal oli ka, aga no ikka jubenaljakas oli ka, niiviisi salaja, Vancu eest varjus.

Koju jõudes leidsin ma eest voodis lebava lapse, kes oli söönud halvaksläinud nagitsat ja kelle maailm oli üsna koledasti kokkukukkunud. Ta ei teadnud selle hetkeni, et tegemist oli hoopis paneeritud lillkapsaga. Selgitasin. Esimese hooga oli ta pahane, et miks talle seda enne ei räägitud. Ja kui ma pakkusin, et ju tal oli nii lummatud vaatepildist ja lihtsalt ei kuulanud, et need polnud kananagitsad, siis ta rahunes maha ja arvas, et järgmine kord uurib lähemalt igat asja. Mine tea veel, mida sinna nagitsakeste sisse peita osatakse 😛

See oli hetk, kus ka Tan mõistis Vancu pettumust ja jagas seda temaga. Kuigi Tan sööb ka paneeritud lillkapsast probleemideta, siis ju ta kujutas ette, et kui sa hammustad midagi, mis pole üldse see, mida sa ootad, siis see võib ikka vastik olla küll.

***

Ma olen siin nüüd jupp aega mõtelnud ja seda pikka juttu ja nimekirja asjadest, mida Vancu sööb, vaadanud nii ja naa ja ma ei suuda rohkem midagi meenutada, mis veel puudu võiks olla. Selleks, et see pikk lugu topeltpikem poleks, tõstsin ma enda söömised ja mittesöömised eraldi looks. Aga terviku mõttes on oluline seegi, sest mittesöövast lapsest olen ma kuidagi ometi suureks kasvanud ja enda ja eluga rahul. Ja isiklikule kogemusele tuginedes mõistan kindlasti ka Vancu teekonda paremini. 🙂

Ahjaa, üks asi veel! Vancu sööb jääkuubikuid ja vahel ka lund. Need võiks tal olla isegi lemmikute esikümnes ma arvan 😀

 

 

Miks ma selle teema juurde nii detailselt üldse jõudsin?

Sest ma tahtsin iseenda kogemused kokku koguda ja läbi analüüsida ja veenduda ka ise, et mul on selles mittesöömiste teemas ka ühtteist kaasa rääkida 🙂

Mitte väga ammu käis tuline arutelu laste kehva söömise üle ühes FB lapsevanemat grupis. Asi sai alguse toidulisandite pakkumisest, aga kasvas üsna kiiresti ka ühes suunas targutamiseks ja hukkamõistuks nende suunas, kelle lapsed midagi ei söö või söövad kellegi meelest ikka veel valesid asju. Stiilis siis, et küll pole lapsele pakutud õigeid valikuid piisavalt ja teda pole suunatud ja ikka selles võtmes, et see on vanema süü, et tema laps (midagi) ei söö ja ta ise ei näita piisavalt tervislikku eeskuju või ei hooli või ei tegele piisavalt. See on tore, kui linnupojukesena krõpse nokkinud laps korraga 15aastaselt sööma hakkab väliste mõjutuste sunnil. Võib-olla on see tohutu vanemate püüdluste töövõit, aga äkki oli asi hoopis selles, et see laps kasvas ja tema vajadused lihtsalt suurenesid? Võta kinni, aga seda kuulutada, et näe meie saime küll äbariku sööja sööma nii ja naa ja see on ainuõige viis ja te kõik olete lollid, kui te sedasi oma last sööma ei saa… noh, see lihtsalt ei sobi.

Ja ikka see klassikaline eeskuju jutt, et kui kõik koos istuvad ja söövad, siis laps hakkab ka sööma. Tore. Mõni kindlasti hakkabki. Teine ei hakka. Nagu need lapsed elavad puhtas isolatsioonis? Me kõik oleme erinevad ja meil on erinevad eelistused ja vajadused ja soovid ja mis kõik veel. Ja kõige hävitavam on sellises olukorras tulla enda näite varal kuulutama, kuidas kõigi teiste katsumused ja katsed on tühi töö ja vaimu närimine ja nad ise on saamatud ja pole oma lastele piisavad eeskujud.

See teema puudutab mind vägagi. Mitte, et ma ise selles hullu probleemi oleks kunagi näinud, aga ma oskan liigagi hästi tajuda neid etteheiteid, mis minu ja mu saatusekaaslaste ja nende läheaste suunas pritsitud on. Ja see pole lihtsalt ei aus ega õiglane. Me kõik tahaksime ehk hakkama saada paremini ja sooviksime, et asjad oleksid teistmoodi, aga nad on just nii ja me elame seda elu nende probleemide ja väljakutsetega just sedasi, kuidas me oskame ja suudame ja jaksame. Arvab keegi tõesti, et on palju abi sõrmeviibutusest stiilis, et kõik su lapse probleemid on kinni vales toitumises? Targutajaid, milline see toitumine olema peaks, leiab kaasajal iga nurga peal, aga kuidas selleni jõuda, kui mitte kõigil osapooltel puudub soov või võime täiel rinnal panustada? Ka meie Vancu teab, mis on vajalik, aga kas see paneb teda sööma? Peaks see panema mind teda jõuga söötma? No vot.

Muidugi läks mul tol korral seal selle teema juures kõik sees keema. Noh, nii isiklikus kui ka üldises plaanis, sest ma leidsin, et tehti liiga neile, kes ise paljut muuta ei saa. Muidugi on mul hea meel, et neid, kes on enda jaoks olulisele probleemile leidnud lahenduse. Ja muidugi on tore neid lahendusi kuulda ja ehk ka midagi õppida ja enda ellu üle kanda. Aga paljudel teistel ei ole vahel lugenud ei aastad, eeskuju, sundimine, mittesundimine, kõik maailma võimalused. Laps lihtsalt ei söö ja kõik. Samas kui ta nurgas näljast ei nuta ja kasvab ja areneb ja ennast hästi tunneb, siis on ka ju see ok. Sama ka siis, kui krõps või nagits ongi tema ainus söök. Sellest, kuidas mingi toiduaine meid mõjutab või ei mõjuta, võib leida kõiksugused tõestatud fakte, eksole. Ka ristivastukäivaid. Oleneb puhtalt sellest, kes on huvigrupp ja selles rägastikus ei ole üht ja ainsat tõde, sest me KÕIK oleme erinevad ja veel enam. Me kõik oleme pidevas muutumises.

Kõige enam soovin ma siin selle looga näidata just neile, kes end pidevalt õigustama ja tõestama peavad, miks nad ise või keegi nende lähedastest sööb midagi või ei söö midagi, et see ongi mitmekihiline teema ja selles pole ühte ainsat tõde, mille eest meid risti lüüa. Ma soovin teile nii väga kinnitada, et teil ei ole põhjust tunda end süüdi, isegi kui keegi raiub, et just teie olete süüdi. Neid, kelle laste söömasaamine on üks lõputu võitlus proovimise, leppimise, suunamise, piiramise ja allaandmise piiril, neid on palju. Neil on muudki teha, kui teisi käia hukka mõistmas ja targutamas, et te pole piisavad ei selles ega teises asjas.

Me võime püüelda enda seatud ja ühiskonna pealesunnitud peavoolu ideaalide poole, jättes kõrvale isegi selle suure küsimuste kaose, mis siis ikkagi on tervislik, sest tõdesid on palju. Elu läheb ikka nii nagu läheb ja vahel mugib ka paduvegan salaja kööginurgas rasvast nõretav suu kõrvuni peas ribisid ja tunneb end süüdi. No las ta siis sööb, Ju tal on seda vaja. Aga süütunnet tal küll vaja pole.

Me kõik tahame tunda, et nii nagu me oleme, on hea. See loob meile elamiseks vajaliku hea tunde. Me peame elama endaga koos. Koos kõigi oma ihade ja kiiksudega ja sealjuures olema endaga sõbrad. Tervislikkus kipub omama trendiküsimuse staatust ja olema tehtud mõõde. Aga ma kipun arvama, et see tervislikkus on pigem olemise viis, kus kogu katsumuste paine peab olema tasakaalus ka rahulolutundega. Muidu poleks ju üldse mõtet rabeleda? Me kõik elame oma elu nii hästi ja halvasti kui me oskame, saame ja suudame. Ja usun, et me kõik soovime oma lastele vaid parimat. Me soovime üle kõige, et nad elaksid, kasvaksid ja oleksid terved. Söömine käib lahutamatult selle juurde. Ja kui keegi tunneb, et rahulolu ja hea tunde nimel pole tal vaja süüa või on vaja süüa kasvõi saepuru ja raudnaelu, siis ka see on ok. Keegi teine seda seedima ei pea. See on puhtalt isiklik küsimus. Nii lihtne see keeruline asi minu meelest ongi. 🙂

 

***

See teema jätkub homme minu enda mittesöömiste ja Tannu söömiste looga SIIN 🙂