Lastekaitsest. Kõverpeeglis

Mul on viimastel aastatel olnud mitmeid kokkupuuteid sotsiaaltöötajatega, nende seas ka lastekaitsetöötajatega. Nii töö- kui eraelus, nii Eestis kui ka Šveitsis. Minu isiklikud ja ka tööalased kogemused nende inimestega on olnud head. Nende eesmärk on olnud laste kaitsmine ja pere toetamine. Ka vastuvoolu ujudes ja vahel ka võimatut võimalikuks tehes. Säravate silmadega, tundlikult, tublilt ja tulihingeliselt onlen ma näinud neid oma tööd tegemas nii nagu aetaks südameasja. Arvatavasti vist ajavadki, sest nad on veenvad. Ma tahan oma kahtluseussidest hoolimata uskuda, et nad on head ja toredad, päriselt ka. Aga enne veel, kui minu arvamuse hammustavasse auku hakkas kogunema häid kogemusi, mis minu jaoks ladus minu enda kindluse müürid, sai mulle osaks midagi, mis arvatavasti juhtus minuga ainult selleks, et ma neid asju siin elus paremini mõõta ja hinnata oskaksin. Äkki ka selle pärast, et ma saaksin seda hiljem maailmaga jagada. Kindlasti aga selleks, et ma oskaksin näha asjade taha ja uskuda, kui räägitakse äraspidisest kogemusest lastekaitsega. Paremat põhjust ja vabandust ma leida ei ole osanud.

Paraku on mul enda lugu rääkides olnud võimalik kuulda ka teiste kogemustest. Juhtub head, aga juhtub ka asju, mis kunagi ei tohiks juhtuda. See lugu siin ei ole kellegi hirmutamiseks – kui abi on vaja, siis kindlasti julgege lastekaitsetöötajate poole pöörduda. Aga ärge heituge, kui te abi ei saa. Ärge heituge isegi siis, kui teid päris vastu maad surutakse. Ja otsige edasi! Kui te abi ei saa või põrkute, siis ärge andke alla, sest kusagil on kindlasti keegi, kes mõistab ja hoiab ja kaitseb ja toetab mõtet, et lapse heaolu algab enamasti ikka perekonnast, kellel on hea ja keda toetatakse.

Ärge jääge oma murega üksinda ja leidke viis sellest rääkida, rääkida, rääkida, suuliselt, kirjalikult, kuidas iganes, sest küll siis leidub ka kuulajaid, kuuljaid ja tegutsejaid. Ma tean, et mõnigi teist võib mõtelda, et miks ma ometi ei unusta, teist lehte ei pööra ja asjadel minna ei lase. Et vanades koledustes sobramise asemel võiksin ma ju hoopis nautida oma praegust mannapudru-maasikakisselli-muinasjuttu. Naudingi. Ja naudin rohkem kui paisest mäda välja lasen ja sel paraneda lasen. Ma olen nii palju inetuid asju oma elus alla neelanud, maha surunud ja ära peitnud ja teinud näo, et saan hakkama ja kõik olekski nagu hästi. Tegelikult lohiseb kogu see taak minuga kaasas. Ma tahan jätkata kergema pagasiga. Ma pakin maha ja lahti kõik, mis on üleliigne ja lasen minna. Nii on minu viis ellu jääda.

See lugu on siin selleks, et osata delikaatseid asju kriitilisema pilguga hinnata, ka ametniku hooletult pillatud sõna võib olla vahe relv ja anda tunnistust, et valedes kätes headel asjadel võib olla ka pahupool. Ja sellega ei saa leppida, sellega tuleb tegeleda. Aga lugege ise:

2010. aasta sügis oli raske mitmel erineval põhjusel. Aga kõige olulisem probleem minu jaoks tol hetkel oli puhtalt praktiline – mu noorem laps oli novembris saanud 3aastaseks ja seega sai otsa minu ravikindlustatus. Ma olin kõik need aastad lastega kodune olnud ning teadsin ja tundsin täie veendumusega alati, et nii on mu lastele kõige parem. Üksikvanemana tundus mulle mõeldamatu minna tööle ja uuesti kooli ajal, mil nad veel nii väikesed on, rabada nii, et neid vaevu ise sirgumas näeksin ja saata nad jõuga kellegi teise hoolde. Vastutust ei olnud mul jagada kellagagi, aga enda jaoks ma seda probleemiks ei pidanud. Ma sain kenasti hakkama. Öösiti tegin vaikselt servast oma joonistamistööd ja ülejäänud aja olin pühendunud lastele. Pidasin endamisi plaani olla kodus ajani, mil ka pisem kooli läheb. Ma ei saanud lapsi selleks, et teised neid kasvataksid ja hoiaksid ja massidenäoliseks kujundaksid. Meie ühised kodusolemise aastad olid olnud väga erilised ja lastel oli koos tore kasvada. Ja minul koos nendega. Aga mure ravikindlustatuse lõppemise pärast oli omamoodi ahistav, sest kadus ära kindlustunne, mis saab siis, kui midagi juhtub. Me ei virelenud, aga iga kopika kasutamine oli hoolega planeeritud ja ettemuretseva inimesena tundus mulle hirmutav, et pean isiklikul hädavajadusel hakkama väga suuri summasid tervishoiuteenuste peale välja käima. Mure keris end mõnda aega.

Ühe vaikse päeva õhtul sai selgeks, et aitab muretsemisest, nüüd on mõistlik minna nõu ja abi küsima elukohajärgsesse sotsiaalhoolekande osakonda. Nii oli mulle ka Haigekassa telefonilt kenasti vastatud, et nemad ise kahjuks aidata ei saa, aga äkki sotsosakond saab. Äkki nemad teavad, mida ja kuidas teha, et asi hea lahenduse saaks. Kiire otsus ja minek, sest küsija suu pihta ju ometi ei lööda.

17.detsember 2010, reede

Sõbranna võttis meid kogu pesakonnaga autole ja nii me siis tol sombusel lumemärjal reedel sotsosakonda siirdusimegi. Edasi käis kõik kähku. Rääkisin ära oma mure. Tehti kiired arvutused ja räägiti toetustest, millele mul materiaalset olukorda arvesse võttes õigusi ja ka vajadust nagunii polnud. Nina ette lükati paber, taheti allkirja ja suruti siis mitu pakki kaerahelbeid ja spagette mulle otsustavat sülle – jõulud ja abipakid! Vastasin korduvalt, et ma ei taha raha ega toetusi vaid võimalusel üht ja ainsat lihtsat asja – ravikindlustust, et kahe lapse ükikemana nendega koolini kodus olla. Lihtne?

Oh ei, täiesti mõistetamatu!

Miks ometi soovib suurepärase haridusega inimene istuda lastega kodus? Kas tal on midagi viga? Esimest korda elus tundsin, et kõik millesse ma siiralt usun on absurd ja tegelikult olen ma ühiskonna silmis totaalselt sotsiaalselt hälbinud ebard. Ma julgesin mõtelda ja tunda teistmoodi ja ka selle järgi talitada. Igal juhul jõudsid kolm tädi erinevate kontorilaudade taga ühisarvamusele, et ma peaksin vestlema ka samas majas tegutseva lastekaitsespetsialistiga. Milleks ometi?! Ma sain juba oma vastuse – riigi poolt mul enda olukorras ravikindlustust saada ei ole võimalust. Jah, kui ma lõpetan oma mitteteeniva riiulis kopitava firma tegevuse, mida ma ise majandada ei oska ega taha ja võtan end töötuna arvele, siis küll, aga lihtsalt niisama, mitte. Selle kohta, kuidas ebaefektiivset osaühingut sulgeda, oli neil minu küsimuse peale üks soovitus – pankroti väljakuulutamine. Aga midagi sellist ju polnud ja kas see tõesti oleks lahendanud mu probleemi? Istusin seal vaikselt ja arvutasin näppudel omaette, et kui ma hoian rahva raha laste aedasaatmise pealt kokku ja ühtlasi annan oma laste kohad kellelegi, kes seda tõesti hädasti vajab, siis ma ju ometi teen riigile hoopis teene ja koorman vähem? Aga ei. Lastekaitsetöötaja juurde suunamine kõlas mitte võimaluse vaid nõudmisena. Ma ei julgenud vastu hakata ja niisama minema enam marssida.

Olukord tekitas minus sügavat õõva. Ega ma enam ise ka hästi aru ei saanud, mis seal toimub. Saatsin lapsed ja kaerahelbed-spagetid sõbrannaga õue mängima. (Vahemärkusena – pakk neidsamu kaerahelbeid ja mitu pakki spagette seisid mu köögikapis 2015. aasta jaanuarini. Selle hetkeni, kui ma otsustavalt need lihtsalt prügimäele saatsin. Kivistunud häbimärgid. Ülejäänud sõi vanemate koer aja jooksul ära.) Olin kogu sellest protseduurist nii sügavalt häiritud, et ei tahtnud, et lapsed mind sellisena näevad – ma läksin küsima üht lihtsat küsimust ja olin nüüd nõutusest nutma puhkemas. Ebamugavustunne kasvas kiiresti šokiks. Oli selge, et otsitud abi ja nõu ma sealt ei leia.

Istusin kössis, kõrvad lontis, peas miljon ekslevat mõtet ja kuulasin ära, mida mulle räägiti. Vastasin esitatud küsimustele vaikselt. Ahahh, lastega kodune üksikema. Ahahh, laste isa pildilt väljas? Vägivaldne? Alkohoolik? Silte lendas. Ahahh, alimente maksab regulaarselt. Ahahh, tuguvõrgustik üsna nigel. Ja nii edasi. Lastekaitsetädi jõudis meie ca 15minutilise vestluse jooksul kuival häälel mulle paar-kolm korda antidepressantide võtmise vajadusest rääkida, millest ma tänades keeldusin. Hiljem arutasin sõbrannaga, et kas tõesti tänapäeval sotstöötajaid muuhulgas diagnoosivad ja määravad ka ravi? Nii närb ma ju ometi ei olnud, et tema mind ravima oleks pidanud tormama.

Jutu tulem oli ühene – lastekaitsetädi jaoks oli aktsepteeritav vaid minu sotsiaalselt küps täiskasvanulik käitumine – ma pean minema tööle ja lapsed lasteaeda saatma – sest ainult nii on õige ja hea!

Kui ma seda ei tee, siis pole asi päris korras. Minu küsimust ravikindlustuse osas tõlgendas ta minu vastuväidetest hoolimata meie üldise rahapuudusega. Ta haaras kohe härjal sarvist ja luges mulle ette terve rea toetusi, millele mul õigus on või mille nimel ma pisut pean end pingutama. Vastasin talle, et mul on iga kuu vahendeid käes rohkem, kui elatusmiinimum ja seega ei ole mul õigust ega ka vajadust midagi kusagilt kerjata. Tema turtsatas vaid üleolevalt, et see ei ole kerjamine, see on raha õiglane liigutamine. Ühtlasi pidas ta vajalikuks, et ma oma lastele puudepaberid taotlen. Selgitasin talle, et pelgalt enneagne sünd ja kontrolli all kopsuprobleemid ja teise lapse pisikesed neuroloogilised defektid ei anna mulle mitte ühestki otsast alust ega õigust seesugust paberit hankida. Mu diagnoosiga laps, kes vajab igapäevast ravi, saab juba niigi oma kallid ravimid pea muidu kätte. Nad on suures plaanis terved lapsed ja ma ei hakka nende pabereid valedel alustel soperdama ja keelitama teisi inimesi valetama selle nimel, et kusagil mingeid soodustusi saada. Esiteks on see sügavalt ebaeetiline ja teiseks neid inimesi, kellel seda raha tõeliselt vaja on, leidub, ja mina see ei ole.

Pole üldse vähetähtis, et sel hetkel ei olnud ta mu lapsi oma ihusilmaga veel näinudki, aga mina sain temalt juba templi otsa ette: hoolimatu lapsevanem, kes sülitab kerge raha peale. Ja kogu see eelnev jada mu tema arvates veidraid ja tõrksaid arvamusi andis talle õiguse rääkida mulle mu laste turvakodusse või lastekodusse saatmise vajalikkuse võimalikkusest. Ta sõnastas selle nii, et kuna ma nii liimist lahti olen, siis lastel oleks nii parem. Ma ei tea siiani, et mis pidi olema aluseks minult laste ära võtmisele või ootas ta, et ma nad ise kandikul talle ette kannan või kuhu ma siis pildilt kaduma pidin või näisin ma talle tõesti nii süüdimatuna oma sooviga lastega koolini kodus olla, et kinkida neile õnnelik ja turvaline lapsepõlv parimas kasvukeskkonnas? Võta nüüd kinni, mis ta enda peas samal ajal toimus. Või arvas ta, et kui ma soovin leida võimalust saada ravikindlustus riigi/linna poolt, siis plaanin ma raskelt haigeks jääda ja kohe maha surra?

Igal juhul lisas ta nagu muuseas oma mõtiskluse lõppu:

“Turvakodud on koledad, kohad, seal on igasuguseid haiguseid ja eluheidikuid. Lastekodu on lastele parem ja nad on teil ju korralikud lapsed ega nad sinna kauaks ei pea jääma. Nad on veel nii noored, et leiaksid kerge vaevaga uue kodu endale!“

Need laused on raiutud mu mällu ja jäävad arvatavasti sinna eluks ajaks mind kummitama… Sel hetkel jooksis minu juhe kokku. Kuidas saab sedasi üldse inimesele ütelda?! Esimesel suvalisel kohtumisel tausta tegelikult üldse teadmata tehakse sellise kaaluga järeldused ja pannakse maha säärased pirnid, mida sead ka ei sööks! Aga ta lappas enda kalendris ja pani kirja kodukülastuse esmaspäevaks. Mul oli hea meel, et sealt tulema sain…

20.detsember 2010, esmaspäev

Lastekaitsetädi laekus meie juurde väikese hilinemisega. Ilm oli karge ja päikseline ja minu tunne tugev ja samapäikseline. Olin nädalavahetuse jooksul enda jaoks asjad läbi mõtelnud ja kogu see lastekodujutt tundus nii absurdne, see kõlas ja kõlab siiani, nagu täidaksid nad mingit väärastunud kvooti või lastetute perede põrandaalust tellimust? Mis mõttes korralikud lapsed leiavad kiiresti uues kodu? Arutasin nädalavahetusel seda teemat ka sõpradega, kes kõik mind veensid, et selliseid asju ju ei tehta ja püüdsid seda juttu naljaks keerata, et ju ta niisama püüdis mind sotsiaalselt normaalsemaks muuta.

Lastekaitsetädi tuli ja ulatas mulle punnis puuvillase linnaosa kirjade ja poliitilise reklaamiga poekoti.

Mõtlesin endamisi muiates: „Valimised!“, sest need olid peagi ukse ees ja kampaaniad juba käisid. Sama mõtlesin ma ka tema suure aktiivsuse kohta. Tädi, muide, praktiliselt minuealine, aga nimetagem teda ikkagi tädiks, sest lapsi kaitsevad ikka hoolivad ja tegusad tädid ja onud ju. Koti sisu oli suunatud „vaesustkannatavatele peredele!“ No olgu, jõulud olid ukse ees. Ma ei saa jätta teile mainimata, et linnaisade arusaam tegelikult vaesust kannatavate perede vajadustest on üsna veider – kotis leidus mõnesaja krooni eest erinevaid komme Kalevi toodangust Fazeri omani (muuhulgas minu lemmikuid khmm) ja lisaks olid mõlemale lapsele pisikesed puldiautod nagu neid bussipeatuse putkades müüakse. Kummagi oma tööle ei hakanud ning lapsed palusid abi, mille peale üht neist autodest ühendades tõmbas tädi ise puldi ja autovahelise juhtme katki. Juhtub. Lisaks oli kotis veel suur pakk erineva nahavärviga välivormis plastikust sõdurnukke ja suur kollektsioon erinevaid relvi, mis soldatitega kokku passisid. Militaarkoer oli ka. Vaatasin ebamugavusega sõjamänguasju ja tundsin end taaskord nõutuna, sest tundus julm lastelt neid käest ära korjata, autod ju juba nagunii läksid prügisse.

Kuni selle momendini oli minu hetkel veel padupatsifistlik maailmavaade lapsed sõjateemadest ja kõikvõimalikest relvadest ringiga mööda viinud – aitäh linnaisad, et te ka selle eest hoolt kandsite! Sellised mänguasjad õnneks lagunevad kähku ja jõuavad sirgelt prügimägedele (mis keskkonna seisukohast muidugi ei ole aktsepteeritav, aga minu jaoks oli mõistagi kergendus). Aga kas suur kotitäis komme on ikka see, mida tegelikult vaesuses virelev pere vajaks jõuluajal lauale? Et nagu Tipp ja Täpp, täna sööme kommi ja homme sööme kommi ja see on nii tore, et lapsed kõhud ainult vägamagusast täis saavad? Et siis kommide peale rahva raha raisata on normaalne? Ühest pakist nende 25 asemel oleks külakostiks küll ja veel piisanud. Kommid sain ma õnneks otsustavalt peidetud ja jagasin jõulude ajal kümnete laste vahel lahkelt laiali. Au sõna, minu lapsed jõulude ajal (ega ka kunagi varem või hiljem) näljas ei olnud ega ka kõhtu kommidest täis söönud.

Aga tagasi tädi juurde. Veel enne, kui ta uksest sisse sai, ütlesin talle sissejuhatuseks rõõmsalt ja kartmatult, et ei soovi rohkem ühtegi lastekodujuttu kuulda, sest see on absoluutselt välistatud ja ei tule kunagi isegi kõne alla, et mu lapsed vajavad turvakodu. Rääkimata lastekodust.

Ta näis sellega päri olevat ning sättis end istuma mu värvilisse kööki. Aknast piiluv päike muutis vestluse peaaegu meeldivaks ja heatuju-tee levitas ruumi mõnusat soojust. Mis aga okkana mind torkima jäi, oli tema suhtumine minu lastesse…

Poisid olid harjunud, et meil pidevalt külalised käisid ja seega suhtlesid nad sel ajal ka võõraste inimestega avatult ja uudishimulikult ja vaid nende liigset pealetükkivust ja lärmakust olin ma vahel pidanud ohjama. Suurem laps kutsus uut tädi mitu korda mängima ja püüdis algatada vestlust, aga tädi tõrjuv hoiak muutus lõpuks lapse suhtes tõredaks ja ta teatas lapsele et mingu mängigu teises toas “kuniks ta tema emmega tähtsat juttu räägib”. Sees kihvatas, et mis mõttes mingi ise ennast külla kutsunud tädi tuleb sedasi minu last kamandama. Mitte keegi mitte kunagi varem ei olnud minu last nii põlglikult kohelnud. Veel enam kihvatas selle pärast, et tädi, kelle ametinimetus ütleb, et ta peaks lapsi kaitsma, sedasi lastega käitub. Leidsin endamisi, et kui teda laste huvide kaitsmine huvitaks, siis peaks ta justnimelt nendega suhtlema eelisjärjekorras? Jälgima neid, nende käitumist, sõnavara, mänge ja tegevusi, uurima neilt, mida nad elust arvavad ja millest unistavad? Midagi sellist polnud tal isegi kavas. Kannatasin sellel kõik ära lootuses, et see on viimane kord, kui meil temaga iial suhelda tuleb.

Millest me rääkisime? Ikka sellest, et miks minu lapsed ei käi lasteaias. Miks mina ei käi tööl. Minu haridusest. Minu arusaamadest lastekasvatuses. Ja toetuste taotlemisest ja ikka see puudeaste, no et selle pean ma kindlasti ära tegema. Temaga oli mõtetu vaielda, aga jäin endale kindlaks, et seda mu lapsed ei vaja ja seda ma neile taotlema ei lähe ka. Punkt.

Ja lasteaed! Et kui vajalik on lasteaed tema arvates laste arengule ja minu vastuväitena minu veendumus, et lasteaed ei ole mitte kunagi laste vajadus vaid ainult vanemate võimalus (millega lapsed vahel taltsalt lepivad ja neile seal isegi meeldima hakkab). Aga sellele järgnes vaid tema kiidulaul, kuidas tema enda pisike laps käib aias (et tema ise saaks sel hetkel minu juures teed juua ja mind kasutult veenda selles, milles ta mind iial ei veena).

Ja siis küsis ta taas, et kuidas ta mind aidata saab.

Ja mina vastasin taas, et ma arvan, et ei kuidagi, sest ravikindlustuse osas on ta võimetu mind aitama ja milleski muus mul tema ega kellegi teise abi vaja ei lähe.

Siis soovis ta meie elamise igasse nurka kiigata. Ringkäik tehtud, andis ta mulle enda tähelepanekud allkirjastamiseks lugeda. Jutt oli puhtalt formaalne, laste elamistingimused olid igati vastuvõetavad – kraanist voolas sooja vett, pesemisvõimalused olid olemas, lastel olid olemas isegi hambahari ja vannivaht. Veega vets oli olemas, lastel oli magamiskoht ja isegi voodipesu olemas, neil oli virnadena raamatuid ja mägedena mänguasju, ekstra lastele kujundatud mängupesasid ja nurki – krt võtaks, need olid ju minu lapsed ja nad elasid minu Haldjaorus! Neil lastel oli päris enda riidekapp, kummalgi oma, milles olid kõik vajalikud ja ka hetkel veel mitteparajad kasvuruumiga riided sees. Ema oli neil ka. Ja vahva koer. Ahjaa, soojus ja valgus olid ka. Isegi internet ja telekas olid, kuigi need just laste esmatähtsad vajadused pole, aga siiski. Kõik oli korras ja olemas ja ma andsin paberile ka enda allkirja, et nii tõesti on.

Samal ajal püüdis laps veel kord tädi kabet mängima paluda, kõik nupud olid ootevalmis, aga siis oli tädil juba ärritavalt kiire. Vastust lapsele ei tulnduki. Tõustes teatas ta mulle, et hakkame nüüd edaspidi regulaarselt suhtlema ja ta jälgib meid hetkeni, kui on veendunud, et me ise hakkama saame – lapsed käivad lasteaias ja mina tööl. Ma vakatasin, aga lõin mõttes kõigele sellele käega, sest kõik oli ju korras ja mingit alust meid tegelikult edasi torkida polnud. No et ju ta läheb tagasi oma kontorisse, paneb paberid kausta ja unustab meid lihtsalt ära. Trepil lisas ta naeratades:

„Loodame, et kõige mustem stsenaarium siis ikkagi ei rakendu ja lapsed lastekodusse minema ei pea.“

Ahmisin veel vaid sõnatult õhku…

Järgmisel päeval rääkisin oma suures ahastuses kogu loost emale ja vanaemale. Liiga valus oli seda jama endale vaid hoida. Vanaema kuulas vaikselt, ta on alati oma tormid kusagil enda sees peidus maha keerutanud, seega ei oodanud ma sel hetkel temalt mingit reaktsiooni. Emal oli raske uskuda, et sellised asjad üldse võimalikud saavad olla ja lubas meile igati toeks olla. Seda lugu inimestele rääkides kogunes meie seljataha arvestatav hulk nõu ja jõuga toetajaid ja minu tunne muutus kindlamaks. Arvasime üheskoos, et ju ta sai oma huvi rahuldatud ja unustab meid. Mingit põhjust tal meiega jätkamiseks ju ometi ei olnud. Või oli? Siis milline? Saada minult mu lapsed kätte? Kelle jaoks? See kõik oli liiga absurdne.

Veel enne aastalõppu sain rõõmustavaid uudiseid ja kindluse mõttes helistasin reiplat ka lastekaitsetädile, et jagada oma mõõtmatut rõõmu, et nüüd on meiega kõik veel paremini ja rohkem ei ole tal vaja meie pärast küll muret tunda. Soovisime kenasti head aasta lõppu ja ma arvasin, et see oligi punkt ja kõik sai just minevikuks.

Elu loksus paika ja ma harjusin mõttega, et mul ei ole ravikindlustust. Ega pakilist vajadust arsti külastada ei olnud ka. Ainus kriipiv asi minu jaoks oli lastekaitsetädi suhtumine ja tundes loogiliselt põhjendamatut hirmu, püüdsin ma siis tema rõõmuks saada ühiskonna ootustele vastavamaks ja saatsin uue aasta alguses enda vanema lapse osalise ajaga lasteaeda. Eks mu hinges oli ikka pisike ärevus, aga kuna ta läks rühma, mille õpetaja oli minu parim sõber ja lapsele oli see elurõõmus õpetajatädi tuttav, siis võttis see kindlasti suurema pinge maha.

Kuigi laps läks lasteaeda taltsalt, siis tegelikult talle seal ei meeldnud. Vahepeal oli teiste lastega küll tore mängida, aga nägime minu ema ja õpetajaga kõvasti vaeva, et lapsele selgitada, miks ta peab pika päeva jooksul olema lasteaias ja tegema kõike koos teistega – käsi pesema, sööma, pissima, magama. Näha oli, et laps käis lasteaias vaid minu meeleheaks. Juba aastasena ei maganud ta lõunaund, sest kui juhulikult unne suikus, siis kaasnes sellega alati paha tuju ja õhtune magamine lükkus siis uude hommikusse. Aga lasteaias sunniti ta voodisse. Paraku oli antud rühmas mängimine, õppimine, magamine ja söömine kõik ühes toas ja polnud võimalik mittemagajatele teiste uneajal vaikseid alternatiivseid tegevusi võimaldada. Söömisega esialgu probleemi ei olnud – kui ei maitsenud, siis ei sunnitud. Aga rõõmu koosmagamisest, koossöömisest, kõikekoostegemisest see laps ei tundunud. Lasteaiasõpru talle ei kujunenud. Ainus, mis talle tegelikult meeldis olid joonistamine ja värvimine ja kord nädalas mänguasjapäev.

Sisimas ma tema lasteaiaskäimist vajalikuks ei pidanud, aga hirm, et kui ma nüüd lapsi lasteaeda ei sulanda ja ise tööle ei lähe, siis võibki kõik lõppeda sellega, et nad minult üldse ära võetakse… see hirm tundus nii absurdne, aga olgem ausad, ma ei ole sellest kunagi enam vabaks saanud, kuigi ma endale ja kõik mu lähedased mulle, on sadu kordi korrutanud, et mitte kellelgi ei ole selleks vähimatki põhjust ega alust, siis need sõnad on mällu sööbinud ja alati kuklas olemas. Ja siis mõtlesin ma alati, et kus ometi on õiglus!? Millest kõigest ma läbi olen tulnud, et need lapsed mu ellu üldse tulid ja kui raske kogu see võitlus oli ja kuidas ma kogu oma elu olen sügavas veendumuses elanud laste heaks, et anda neile parim pagas ellu kaasas ja siis üks ametnikutädi lihtsalt pritsib süüdimatult fraase, et tatratatataa ja tema võtab nemad minult ära ja annab kellelegi teisele, et mu kenadel lastel parem oleks?? Ja kuigi igasugune oht on nüüdseks ammu möödas, siis see tunne ei ole minu seest kadunud.

Kevad 2011

Lastekaitsetädi määras meile järgmise kohtumise veebruari algusesse, aga lapsed olid sel hetkel haiged ja kohtumine lükkus edasi. See lükkus veel edasi nädala-paariste vahedega korra või kaks, aga kõik need korrad andsin ma talle eeskujulikult teada, et mul ei ole võimalik tulla tema juurde ja samal ajal tundsin ise, et miks ometi peaksin ma üldse sinna minema. Mis asju pidi meil siis temaga nüüd veel ajada olema?

Märtsis seadsime sammud taas vastumeelselt sotsosakonda. Võtsin endaga kaasa ühe meestuttava ja tema sättis end reipalt mu elukaaslase rolli. Kogu vestluse aja mässas ta mu pisema lapsega, kellega neil alati hea klapp oli olnud. Kinnitasime mõlemad ühest suust, et meie eluga on kõik kõige paremas korras ja isegi kui ma peaksin vajama arstiabi, siis on selleks ka kõik rahalised võimalused olemas. Meestuttav oli minu tagala, kui midagi peaks tõesti juhtuma. Läksime heas tujus lahku. Nädal hiljem helises telefon. Lastekaitsetädi teatas mulle, et teda ikka ei veena see suhtevärk ja materiaalne kindlustatus ja mina ei saa oma elu elada nii, et see sõltub teistest ja ma ei tohi teiste kaelal elada ja teiste seljas liugu lasta ja mina pean ikka ISE tööle minema (see, et ma ISE hakkama saan, ei olnud ometi ju usutav – ehk et milline mittetõõtav üksikema saab üksi lastega hakkama?!). Kohkusin taas ära, et mis ometi annab sellele ametnikule alust minu elu sedasi korraldada ja kontrollida! Varsti järgnes sellele ka teemakohane e-kiri:

„Tere Eva

Mul jäi Teie pärast süda siiski veidi valutama. 

Saan aru, et tuginesite siin käies palju välisele abile ja majanduslik poole olete jätnud teiste kanda. Samas ei ole mul selgust Teie nägemuse osas, mis saab siis, kui välist abi enam kasutada ei saa. Usun, et olukord on muutunud paremuse poole – vanem laps käib lasteaias jne, aga kindlasti on veel palju teha, et olukord Teie ja laste elus kindlam oleks. 

Mäletan Teie jutust, et olete palju öösiti üleval ja seetõttu hommikuti magate kauem. Muretsema paneb mind see, kuidas Te siis tagate laste järelevalve? Saan aru, et soovite oma erapraksisega tegeleda, kuid samas ei tule sealt hetkel selliseid sissetulekuid, mille eest söögid jm kulud katta saaksite. Samuti ei ole Teil kindlat ja püsivat haigekassa lepingut. 

Soovin tagasisidet nende teemade osas, mida olete plaaninud teha ja ette võtta. Olen valmis igati toeks olema ja abistama, kui mingis osas on raskusi. Soovitan kindlasti vaadata regulaarselt töövahendusega tegelevate ettevõtete portaale, nt cv online, cv keskuse, Eesti Töötukassa. Samuti soovitan endiselt võtta ühendust Eesti Töötukassaga ja uurida võimalusi, kuidas saaksite ja kas see on võimalik, et oma ettevõtte kõrvalt saaksite töötuks registeerida. See tagaks haiguskindlustuse ja saaksite sotsiaalhoolekande osakonnalt toetusi taotleda.

Muuseas on võimalik teatud juhtudel taotleda ka lasteia kohatasu soodustust, seda saab teha läbi sotsiaalhoolekande osakonna. Andke palun märku, kas see toetus võiks olla vajalik, siis saan edasist infot selle kohta jagada. 

Ootaksin
Teie nägemust nendes küsimustes hiljemalt 17. maiks.

Heade soovidega“

Samal ajal sain lasteaiast teada, et ta on teinud lapse kohta järelpärimise, et kas laps ikka käib lasteaias regulaarselt, kuidas riides käib, kuidas sööb jms. Olgem ausad, selline minu selja taga asjade torkimine ärritas mind tugevalt. Kas see inimene ometi endale aru ei anna, kuidas sellised asjad inimsuhteid ja suhtumisi kujundavad ja moonutavad? Ma mõistan, et mina poleks sellest pidanud kunagi teada saama, aga näed, sain. Pidasin aru lähedastega, sõpradega, kahe juristiga. Kõigi jaoks oli asi ületanud absurdi piiri ja mul soovitati ühendust võtta antud ametniku ülemustega. Jätsin sel hetkel veel teised asjasse segamata, aga vastasin kenasti ja otsekoheselt, meenutades talle taaskord, mis asjaoludel me üldse tookord sotsosakonda pöördusime ja kinnitades, et probleemi, kui sellist, enam ei eksisteeri ja ma ei pea rohkem vajalikuks temaga antud teemal suhelda. Kuna ma olin sel hetkel pehmelt öeldes plahvatusohtlik ja valmis tädiga juba kaklema minema, siis palusin tuttaval juristil, kes oma töös igapäevaselt lastekaitsmise küsimusega tegeleb, mu kiri üle vaadata. Ta kammis mu haavunud üleemotsionaalsed read sutsuke siledamaks ja nii see kiri teele läks :

„Tere,

Suured tänud, et muretsete, aga kinnitan Teile, et meiega on kõik korras. 

Mulle jääb arusaamatuks Teie mure meie majandusliku olukorra osas, kuna olen Teile korduvalt kinnitanud, et me ei vaja materiaalset abi ega ka toetusi. Meil ei ole Teiega kunagi juttu olnud, et kannataksime puudust. Tagala on olemas ja kogu aeg on olemas olnud ka mitmekülgne söök, kvaliteetsed kehakatted seljas ja jalas, samas ka väikesed lõbustused ja rõõmud. Meie pere käsutuses on igakuiselt ilma igasuguse välise abita suurem summa, kui seda on elatusmiinimum. Me elame minu emale kuuluvas suures majas, millest kolmandik on hetkel minu pere käsutuses, ning pool sellest heas korras elamust saab tulevikus minu pärisomaks. Ehk siis me elame päris oma kodus, ning meil ei ole täiendavaid kulutusi üürile. Lisaks meile elab siin majas kolm töölkäivat inimest (minu ema, õde ja tema elukaaslane) ja üks kodune pensionär (minu vanaema) ja meil üheskoos ei ole kommunaalmaksude koorem sugugi raske kanda. Nagu varemgi jutuks on olnud, siis ei ole mul ühtegi võlga ega laenu, küll aga on mul varasemast elust sääste, nii et me tuleme oma eluga kenasti toime. Seega saab öelda, et mitte mingil moel ei sõltu meie elu ega heaolu kellegi kolmanda suvast.

Ma olen pühendanud oma elu lastele ja minu kindel soov on olla nende kõrval kodus kindlasti vähemalt ajani, mil nad on sotsiaalselt piisavalt küpsed ja kaelakandvad. See on minu teadlik valik ja see on tehtud laste ja minu rõõmuks ja nende heaolu arvesse võttes. Minu jaoks on esmatähtsad minu lapsed ja pere ja meie koosolemised ja –tegemised. Meil on lastega väga tugev side. On üldtuntud fakt, et laps, kes on turvaliselt kiindunud oma vanemasse, on ka hiljem lasteaias ning koolis sotsiaalselt ja emotsionaalselt kompetentsem, kui tema vähem turvaliselt seotud eakaaslane. Ta on koostöövalmim, usaldavam, suhtlusaltim ning tal esineb lasteaiaga kohanemisel vähem stressielamusi. Ja seda fakti ja veendumust kinnitas mulle väga tugevalt ka isiklik kogemus. Lasteaed on mu vanema poja jaoks pigem suhtluskeskkond, kuhu hea tujuga minna, aga mitte igapäevane sunduslik kohustus. Olen sügavalt veendunud selles, et lasteaed ei tohi olla vanema vajadus vaid peab olema lapse võimalus. Minu pisem poeg ei ole veel lasteaiaküps.

Minu haridus ja kvalifikatsioon lubaksid mul suurema vaevata leida ka kellast kellani tasuva töö, kuid see variant tuleb kaalumisele alles kõrgendatud vajaduste tekkimisel, senikaua soovin ma aga väga veendunult ja visalt ajada päris oma asja, ning olla võimalikult palju aega koos oma lastega. Ma olen kunstnik ja see on mu kutsumus ja ma leian, et lähedalt minu tegemisi jälgides annan ma ka oma poistele head eeskuju, kuidas seatud sihtide poole püüelda. Samas annab iseendale ülemuseks olemine võimaluse veeta oma lastega võimalikult palju ühist kvaliteetaega.

Mis puutub minu öistesse tegemistesse, siis mu lapsed on alati pikalt magada armastanud ja just seepärast olen ma oma elurütmi seadnud sellisena, et olen kauem üleval ja ärkan hommikul koos nendega. Lapse lasteaeda minekuga on loomulikult ka minu ärkamised varasemaks muutunud. Minu emal on tööle sama tee, kui poisil lasteaeda, seega viib ja toob poissi reeglina tema. Nii on mugavam meil kõigil. Tänu poiste kasvamisele ja järkjärgulisele iseseisvumisele ja omade mängude ja tegemiste osakaalu suurenemisele on ka minul võimalik päevast aega vahel joonistamisele kasutada, aga ma olen üsnagi kindlameelselt päevad pigem ikkagi neile andnud ja siis nende uinudes teinud vaikselt omi asju. Vajadusel on alati abiks nii minu ema kui vanaema ja teised lähedased. Nagu eelnevalt ütlesin, on meie vanaema kodune, seega meil alati olemas. Minu lapsed ei ole kunagi olnud järelvalveta ja lastekasvatamisest ja kasvamisest on mul kindlad arusaamad, mis on päris kindlasti laste heaolu arvesse võtvad ja seda toetavad.

Ainus põhjus, miks me detsembris 2010 sotsiaalhoolekande osakonda pöördusime, oli küsimus, kas ja kuidas on minul, kui vanemate kui 3-aastaste laste emal (minu noorem poeg oli novembri lõpus saanud kolmeseks) olla kodune ja samal ajal omada Eesti Haigekassa ravikindlustust. Olin teadlik, et varasemal ajal oli olnud võimalusi kodus laste eest hoolitsevatel vanematel omada ka pikendatud korras nimetatud kindlustust. Kuna selles küsimuses Haigekassasse helistades soovitati mul pöörduda sotsiaalosakonda, siis tulimegi uurima, millised ja kas üldse on veel selliseid võimalusi. Kuna Eesti Vabariigis ei ole lastel lasteaias käimise kohustust, siis mõistagi oleks väga hea, kui ka kodus oma lapsi kasvatada eelistavatel vanematel oleks tagatud sotsiaalne kindlustatus. 

Me saime Teilt vastuseks, et sisuliselt minu ainsad võimalused olla riigi poolt kaitstud ja kindlustatud, on olla töötuna arvel või minna tööle. Lisaks veel õhkõrn võimalus, et kui taotlen oma lastele puudeastme määramist ja nad sedavõrd puudulikuks tunnistatakse, siis seeläbi olla nende hooldajana ametlikult ja kindlustatult kodus. Olen ettevõtja ja see ongi hetkel minu töö – ehitada üles toimiv ja tasuv tervik. Kuna mu lapsed on tunnistatud terveks, siis ei pea ma eetiliselt õigeks neile puudeastet taotleda. Kindlustatuse küsimusega tegelen nüüd ise edasi. Alati on võimalus ju sõlmida vabatahtlik kindlustusleping.

Kinnitan, et olen kursis võimalusega vajaduse korral pöörduda sotsiaalhoolekande osakonda. Mul on olemas Teie kontaktid ja ma tean, kust abi otsida, kui see peaks kunagi vajalikuks osutuma. Suured tänud Teile abi eest.

Lugupidamisega

Eva“

Ta ei vastanud mulle rohkem. Suvi sai läbi. Mõlemad lapsed läksid lasteaeda. Kuigi mul oli veel paar aastat plaanis oma asjadega oodata, siis viisin ikkagi paberid kooli sisse ja sügisest olin taas koolipingis päevaseses õppes. Seega olin ma taaskord ravikindlustatud. Mõni nädal hiljem läksin ma ka tööle. Ma olin omalt poolt täitnud kõik pseudotegusa ametniku seatud kriteeriumid ja ometi selgus sügisel, et seesama lastekaitsetädi, minuga kordagi kontakteerumata, tegi jälle minu laste kohta järelpärimisi lasteaeda. Kannatasin vaikselt ära, et ehk oli see nüüd ikkagi viimane kord…

Kuuldavasti tegi ta oma järelpärimisi veel korduvalt. Suurem laps läks 2012. aasta sügisel kooli, pisem teise lasteaeda ja sellest ajast peale puudub minul info tema tegevuse ja urgitsemiste kohta. Minuga ei ole ta rohkem ühendust võtnud.

Miks selline ogar agarus? Mille alusel ta sedasi käitus? Mis õigusega? Kelle volitusel? Valmised olid selleks ajaks ju juba läbi. Või oli neil tõesti kusagil salanimekiri ooteajal sügelevatest lapsendajatest, kes vajasid “korralikke  väikelapsi”? Ma ei saa salata, et see tundus mulle algusest peale nagu tellimuse täitmine. Kuigi see on ju ometi võimatu?!

On ilmne, et kui lastekaitse tunneb pere ja laste vastu huvi, siis on asi mäda. Ma ise oleks seda ka alati arvanud. Enam mitte. Tundub ju loogiline, et niisama tühja koha pealt ei vaevu keegi asjaga tegelema? Kus suitsu, seal tuld? See on õhku paisatud selge sõnum, mille iga normaalne tavamõtlemisega inimene saab, eriti inimesed lasteaias, kes näevad oma töös paljut. Sellesse, miks ma mitu aastat sedasi lastekaitse-kabuhirmus elasin ja kogu seda jura taluma pidin, ei viitsinud hiljem enam keegi isegi süvenda. Üldine arvamus oli, et ju siis oli mingi põhjus, aga enam ei ole ju. Ühel hetkel ma ei viitsinud enam isegi selgitada, miks see tädi ikka me järel veel urgitseb, sest mu põhjus oli nii jabur kõigi jaoks.

Korduvalt kuulsin ma järgmist: “No ja tahtsidki lastega kodus olla ja siis? Milles probleem? On see siis keelatud? Ole nüüd normaalne, keegi ei saa sinult lapsi ära võtta! Ju ta tegi lihtsalt nalja.”Nalja?! Polnud võimalik selgitada inimestele, et vaat just see lastega kodus olemine oligi see põhjus, miks lastekaitsetädi tuld võttis – olime me siis talle mugav ja lihtne pseudokeiss, et teeselda tegelikku töötegemist selle aja arvelt, mis ta minule kulutas või mida iganes. Aru ma sellest ei saanudki. Eks ma sisimas ju lootsin, et see on vaid üks agarusest ogar ametnik, kes ei taha või ei suuda mõista ja tolereerida erinevaid maailmavaateid ja surub kõigile näkku vaid isiklikku pisikest mätast või siis inimene, kelles valitsebki tahtmatus tegeleda tõsisemate juhtudega. Kõige personaalse foonil oli mul võimalus saada temaga ka kõrvalseisja kogemus hoopis teise asjaga seoses. See mulle tema agarust ei tõestanud. Samal ajal, kui ta tegeles minu peedistamisega juhtusid pärisasjad, mis tema tähelepanu ei köitnud.

Episood leidis aset üsna minu ja tolle lastekaitsetädi “suhte” alguses. Siis, kui üks mu sõber oli väga mures endale lähedase pere pärast. Ta oli ise veel kuuldust täiesti šokis. Me pöördusime kohe mulle juba tuttava lastekaitsetädi poole, sest ta oli esimene, kes mulle kohe meelde tuli ja tema pealetükkiv ettevõtlikkus pani mu uskuma, et ta saab kindlasti aidata nii tõsise asjaga. Helistasime ja rääkisime pakilisest olukorrast peres, kus just tehti lapsele liiga moel, mida niisama jätta ei olnud võimalik ja reageerida tuli kiirelt. Oht kordumise ees püsis. Lastekaitsetädi küsis aadressi ja teatas siis, et ooo; see on hoopis kõrvallinnaosa teema. Tallinna linn on tõesti nii mõõtmatult suur ja piirkonnad nii selgelt paigas, et kõrvalmaja liivakastis mädanegu, kes tahes?

Ta ju teadis sekkumise protseduurireegleid, miks ta ei võinud mu juttu ise vastu võtta ja infot edastada? Vähemalt palunud kellelgi mulle tagasi helistada, et sama jutt uuesti rääkida? Või on sellisel tasemel viitsimatus või võimumängud olulisemad kui lapse heaolu? Ja mis siis, kui ma enam ei viitsi, taha, suuda internetist vajalikke uusi numbreid kaevata ja otsida, kellele ja kuhu ma siis nüüd oma loo uuesti pean rääkima? Või ma lihtsalt ei tahagi sama lugu uuesti kellelegi kolmadale enam rääkida, keda ma ise ihusilmaga enne näinudki pole? Sellise teate edastamine muserdab samuti ja seda peaks tema ometi teadma. Hea usaldus peab olema küll, et meid sedasi sellise kaaluga jutuga minema saata… Ma ei mõistnud, et tema, kes ta süsteemis sees on, ei saa reageerida ja ise vähemalt oma panuse anda hädaohus lapse heaolu parandamisele. Ma olin löödud. Lastekaitse eesmärk polegi lapsi kaitsta? Minu jaoks jäi ja jääb see suhtumine mõistetamatuks. Aga ok, kaevasin internetist siis vastava linnaosa numbrid välja ja helistasime sinna. Abi jõudis abivajajateni. Hiljem sain koolitunnis teada, et tegelikult ongi iga niidiots oluline ja on arusaamatu, miks ta seda tookord ignoreeris.

Mõni aastat hiljem kuulsin ma sama isiku kohta arvamust – ühe ja sama piirkonna kooli koolipsühholoog oli hämmingus meie lugu kuuldes, sest temal oli tollesama lastekaitsetöötajaga alati äärmiselt meeldiv koostöö olnud – asjad liikusid kiirelt, selgelt ja sujuvalt. Jällegi – ta oli olnud agar ja hakkaja. Aga kas ka asja eest? Minule jäi sellest sedaenam kahtlus hinge, et kui palju sellest siblimisest tegelikult ikkagi asja ette läks ja kas ta ikka tegi oma tööd päriselt ja südamega või lihtsalt väljanäituseks. Ma ei olnud enam ammu guugeldanud, et teada saada, millega too provva ka tänapäeval tegeleb. Täna vaatasin. Esiti hakkas mul natuke õudne, sest teda ja tema ambitsioonikust jagub paljudesse kohtadesse. Küll aga tegeleb ta kaasajal pisut enam asja sisulise poole asemel niisama juhtimisega, seega ehk kulub see suur aktiivsus inimestele hoolimatult haigettegemise asemel mõne asjalikuma asja peale marjaks ära.

Mu ainus sinisilmne lootus on, et ta muuseas nende aastate jooksul ka arenenud on ja oskab ennast paremini oma töös juhtida. Ja näha ja tajuda. Ma täiesti usun, et mõne omadega ummikusse jooksnud inimese ta ehk aitaski oma käest kinni lohistamise ja kontrollimisega rajale tagasi, aga minul polnud seda ju kunagi vaja. Kus, krt, oli tema tunnetus ja professionaalne taip? Ja no olgem ausad, natuke lohutav on ka teadmine, et meie linnaosas on tema asemel nüüd äärmiselt asjalik, soe ja tore lastekaitsetöötaja ametis, kes oskab kuulata ja mõista ja adekvaatselt tegutseda. See ei ole lihtne töö.

Võimalik, et tingituna antud kogemusest on lastekaitseteema olnud tugevalt mu isiklikus huviorbiidis. Kus on piirid ja millised on mõõdupuud? Kas tõesti on ühel lastekaitsetöötajal voli kangutada teiste maailmavaateid ja neid oma vahenditega pihuks ja põrmuks peksta? Et kui sa minu kasti ei mahu, siis ma panen su mahtuma? Kas piirid on nii paigas, et teiste “mängumaale” ei sisenetagi ja igaüks nohistab vaikselt omaette asjadest kellelegi aru andamata enda arvates maailma parandades?

Mul õnnestus koolis kohe esimesel kursusel käia vägivalla vabaaines vabakuulajana. See oli hindamatu kogemus ja tegelikult peaks see teema olema kõigi õdede õppekavas kohustuslik aine – õppejõud-õpetajad ja spetsialistid on olemas. Kasvõi lihtsalt silmaringi laiendamisekski. See aitab näha ja tunda asju palju teravama pilguga. Tänu sellele kursusele ja meie õppekäikudele ja kohtumistele oma ala spetsialistidega õnnestus mul isiklikud valusad kogemused läbiseedida ja väljarääkida. See aitas. Aitas ka see, et inimesed mu kõrval kinnitasid, et kargas too tädi, mis ta kargas, tegelikult ei olnud tal mingit alust mind sedasi oma kaaluta väljaütlemistega traumeerida ja hirmutada. Te ei taha teada, kui kaua see lugu kirjutamist ootas ja valusalt pakitses, sest ühtaegu oleks see nagu kibe tempel, minu häbilugu, teisalt oli see lihtsalt nii ülekohtune ja ebaõiglane, et mine või katki. Muuta seda ei anna ja olnut olematuks ei tee, aga teistele oma lugu rääkida saan ma küll. Mina õnneks päris katki ei murdnud, aga kindlasti on neid, kes sellise koorma all murduksid ja see oleks kurb. Neid tuleb märgata, toetada ja aidata.

See oli õppetund, mida ma ise valinud ei oleks. Aga ju mul siis oli vaja just seda kogemust ka, et osata näha ja uskuda ka selle taha, mida ainult edevalt petlik pilt näitab. Usalda, aga kontrolli. Kurb tõsiasi on see, et ma ei saa enda seest välja tunnet, et sotsiaalne tundlikkus võib olla kahjuks Eesti Riigis ka ohtlik nähtus ja näib, et lihtsa nõupärimise peale võib abisaamise asemel väga kergekäeliselt viia inimesi sootuks abitumasse seisu ning jätta siis maailmale mulje, et ise tehakse asja taustal hullult palju tööd ja antakse abi.

See on paratamatult teinud mu ettevaatlikuks, aga pole mitte kunagi takistanud mul vajalikke samme astumast. See minu lugu antud persooniga on masendav. Ja need teised lood (jah, lugusid on veel, aga asjaosaliste palvel ma neist avalikult ei räägi) temaga sellelele lisaks muudavad kogu asja minu jaoks veel küsitavamaks.

Miks ma ta hammaste vahele jäin? Kas sarnaseid absurdseid lugusid on veel? Kui paljusid ta sedasi veel hirmu all hoidnud on? Kui paljusid ta kahjustanud ja ka hävitanud on oma pimeduses või hoolimatuses või äkki isegi pahatahtlikkuses? Kuhu ta neid lapsi siis ikkagi saata tahtis ja miks? Ma tahan uskuda, et ta tõepoolest on ainus sellise klassiga monstrum ja samas ma kardan et ma ei olnud ainus oma mures ja õuduses, keda ta kiusanud on. Antidepressantide kasutamise vajalikkuse määratlemine? Lastele võltspaberite taotlemise tungiv soovitamine, et riigilt raha välja petta? Laste äravõtmisega ähvardamine mille alusel, et ma tahan oma lastele parimat ja nendega koos olla? Mida veel?? Selline peakski olema ühe lastekaitsja igapäevatöö ja töövõidud?

Ja kui me vaatame nüüd ajas tagasi suurt pilti, ausalt ja julgelt, siis kas tõesti oli mu lastele parem saada lapsepõlves osa vahva kooskasvamise asemel sellest hullust elust, mida pakkusid neile nende vintsutused lasteaias ja minu päevases õppes kõrgkoolis käimine? Ma ei lõpetanud seda kiitusega ju tühja koha pealt vaid tegin selle nimel ka kõvasti tööd. Olen juba kord selline imelik, et kui millessegi usun ja midagi teen, siis pühendan ennast sellele ka 300 %. Oma töölkäimistest ja 24stest, 48stest ja 72tunnistest valvetest me üldse ei räägi. Vahel muidugi juhtus, et lapsed olid mul haiglas tööl kaasas ja magasid öö vaikselt tühjas palatis, aga mis elu see siis oli? Nagu mustlased. Seda see lastekaitsetädi sooviski? Et kas see oli siis nüüd parem kui see, kui ma oleksin nendega veel mõned aastad kodus olnud ja kooli-tööle pisut hiljem läinud? Mul on kurb, et mu lapsed jäid ilma mitmest aastast oma lapsepõlve kvaliteetajast. Hirm, mitte selle ees, et ma ise olen imelik ja saan asjadest valesti aru, vaid hirm selle ees, et kui ma nii ja naa ei ole nagu ta sunnib, siis paneb ta oma sõrmenipsuga maailma uskuma, et OLEN HALB EMA ja ma jään oma lastest ilma. Lastest, keda ma üle kõige maailmas armastasin? Pelgalt sellepärast, et meie maailmavaated mingi lastekaitsjaga ei ühti? See oli see, mis me elu tookord tasakaalust välja viis ja haiget tegi. Nende asja parandamine on olnud pikk protsess ja täna on see lugu siin, et astuda veel üks suur samm edasi lahtilaskmise suunas.

No ja saavutas ta siis oma eesmärgi ja minust sai parem ema? Tegelikult ei olnud ma kunagi halb ema, aga sellest hoolimata ulatusid antud loo järelmõjud märksa kaugemale…

Sellises lõksus üksi olles muutuvad ka tugevad abituks.

Märgake, hoidke, kaitske ja astuga vajadusel välja teineteise eest.

Jälgi mind Facebookis:

5 thoughts on “Lastekaitsest. Kõverpeeglis”

  1. Tead, selle peale ei oska isegi mitte midagi kosta. Mäletad, kui istusime su köögis, talvine päike paistis helgelt sisse, Bäts ja Lonni üritasid tutvust luua ja poisid sebisid seal vahel. Halvem kui turva- ja lastekodu? AHAH. Pai teile!

    Reply
    • Mäletan, muidugi mäletan! Mul on sellest isegi mõned pildid ja paar videokatket siblijatest kusagil olemas 😀 Just nii kehv see olukord oligi, khmm. Eks see jääbki üheks suureks arusaamatuseks (loe: aru saamatuseks). Minu juhtum on õnneks nende jaoks lõpetatud, aga kui ma iial veel kuulen selle inimese nime seoses mõne ebaõiglase juhtumiga, siis rohkem ma ennast tagasi enam ei hoia ja teen oma noka lahti ametlikult lahti. See valmisolek on mul alati taskus.

      Reply
  2. Mina olen kogu oma 20+ aastat kestnud praktika jooksul kuulnud üks kord välja öeldavat sõnu “Tahaksin algatada vanemlike õiguste äravõtmise” ja see oli olukorras, kus (kooliealised) lapsed ise palusid, et neid internaati saadetaks, ema juures ei ole võimalik elada. Ütleja ei olnud lastekaitsetöötaja, eripedagoog oli.
    Lastekaitsega on mul väga häid ja väga halbu kogemusi, konkreetsete nimede ja nägudega seoses pooleks – kaks imetoredat ja kaks täitsa taipamatut inimest, aga päris nii jabura jutuga tädisid nagu see Sinu kogemus ei ole kohanud. Tolle naise sõnad – et äkki panna lapsed hoopis lastekodusse – on täiesti lubamatud. Oled isegi liiga hea inimene, et asja suure kella külge ei pannud.

    Reply
    • Hoian servast ta tegemistel vahel ikka silma peal ja olen hüppevalmis. Martini lugu elustas tonte ja andis neile kuju, mida ma näha ei tahtnud. Seega suured kellad pole tegelikult enam välistatud, sest aastate jooksul on hirmust saanud midagi hoopis muud. Kurjuse vastu saab heaga vist vaid mingi piirini ja see headus on lõpuks suhteline – kurjale säru tehes teeb paljudele teistele head. Eks elu suunab ja juhatab. Aitäh Sulle kaasamõtlemise ja -ütlemise eest!

      Reply

Leave a comment