25th March 2018
, Keerulised lood, Tervishoid

#mustlumi

Depressioon on osa mu minevikust ja argipäevast. Paljud teist teavad neid mu lugusid, aga panin nad tervikuna kokku musta lume jutuks. Ka pealtnäha kõige rõõmsamal võib taskus või südames sügaval olla oma vari. Nii lihtsalt on. Ka nii saab elada. Ja vahel ka rõõmus olla.

***

Südatalv. Ma olin 21 aastat vana, kui mu esimene rasedus peetus. Seda kõike imelist jõudis mu elus olla vaid paar intensiivset nädalat, aga see tähendas mu jaoks kõike. Ja siis kukkus kogu maailm kokku. Kogu kindlus, elutahe, jaks, jõud. See kõik on siiani mu peas nagu film. Venivad kaadrid ja nende vahel õe tige urahtus, kui puhastuse ja narkoosi eel kätt kanüüli eest tahtsin ära tõmmata. Mul polnud elus olnud ühtegi füüsilist häda, ei ühtegi kanüüli. Öö otsa olin ma haiglas olnud teadmisega, et lapse süda enam ei löö ja raiunud endale, et see pidi olema viga ja ju nad ikka ei näinud õigesti, aga seal ma olin, ja õde urahtas mu nõeltorke valu peale: „Ja sinusugune tahtis veel sünnitada?“

Auk.

Kaks päeva hiljem läksin ma kooli. Mul oli oluline ehituse loeng  ja kui mu elus pole enam last keda oodata, siis ma pean ju normaalsesse ellu tagasi pöörduma? Pigem kohe, et poleks aega kurb olla. Ja siis kohtusin koridoris sõbrannaga, kes nõudis, miks ma eile ta kõnedele ei vastanud ja miks ma nii lopergune välja näen. Kangutasin enda seest sõnad, millele ma mõeldagi ei tahtnud, jõuga välja. Sõbranna vihastas, et ma talle kohe ja kõige esimesena ei olnud kõigest rääkinud.

Auk.

Nädal hiljem sõitsin Tallinnasse vanemate juurde. Paar tundi hiljem tagasi Tartusse, sest ma ei suutnud seal olla. Ma ei olnud jõudnud neile veel rääkidagi, et ma last ootan ja kuidas pidin ma neile rääkima, et ma nüüd enam ei oota. Ja vahepeal oli ka mu kätt palutud ja sellest ei olnud ma vanematele ka rääkinud. Kas ja kuidas sellistest asjadest räägitakse? Tartusse tagasi jõudes helistasin emale ja palusin nuttes tulla tal kohe Tartusse. See kõik juhtus ühe kuupäeva sees, mil ma ennast nii väga kokku püüdsin võtta ja abi otsida. Ema tuli. See üks ja ainus kord. Rääkisin talle ettevaatlikult kombates oma loo. Tema reaktsioon oli pigem kergendust täis ja üle huulte pudenes lause, et aga nii ongi ju parem.

Auk.

Lõputa auk.

Need sõnad ja laused on ainsad, mida ma sellest ajast meenutada suudan. Kõik need sõnad on verivalusalt mu sisse kriibitud, kuigi ma hiljem suutsin need endale lahti harutada ja mõista, et keegi neist ei mõtelnud ju halba. Nad lihtsalt ei osanud asju näha nii nagu mina nägin ja tunda nii nagu mina tundsin. Need sõnad näitavad mulle tänase päevani KUI oluline on sellisel hetkel valida, mida, milla, kus ja kuidas teha ja ütelda.

Edasi tuli kuudepikkune auk. Ma magasin päevad ja magasin ööd. Ei söönud. Ei käinud väljas rohkem kui kord päevas koera tungival nõudmisel. Ja kuna ma elasin üksinda, siis oli mul rahus võimalik sedasi oma kookonis lihtsalt hääbuda. Koolis ei käinud ma juba tollest õnnetust ehituse loengu päevast alates. Ma ei suutnud. Telefonile mitte vastata oli väga lihtne. Kui üks sõber mu juures telekat poleks käinud vaatamas oma võtmega, siis ma oleksingi sinna vist kadunud.

Ja siis saabus kevad. Valgust oli liiga palju. See oli valus ja vastik. Ärritav. Ma olin alakaaluline ja ainus, mida ma tahtsin, oli mitte olla. Mu elul ei olnud ilma lapseta mitte mingit mõtet ja ma teadsin, et keegi nagunii ei mõista mind. See laps polnudki ju laps – see oli ju vaid mingi viljastatud munarakk?! Ju ta oli kohe alguses siis mingi veaga ega pidanudki kunagi sündima – loodus on tark, loodus teab ise?! Sa oled veel nii noor, küll sa jõuad veel ja veel?! Seda kõike olin ma kuulnud ja ma ei otsinud võimalustki enda maailma lõpust ja suurimast ängistusest rääkida. Kõik oligi päriselt kadunud.

Ma ei mäleta, kuidas ma me peretuttavast psühhiaatri juurde jõudsin, aga mäletan, kuidas ema mu ta kabineti ukse vahelt sisse lükkas ja ma seal ma siis istusin. Teatasin kuivalt ende ette vahtides, et ma ei taha elada. Ok, korduv depressiivne episood? Ta pakkus, kas ma tahaksin mõneks ajaks haiglasse jääda. Ma ei tahtnud. Tahtsin vaid tagasi enda urgu.

Ta kirjutas mulle antidepressandid. Mul oli täiesti ükskõik kõigest, aga ometi võtsin ma igal hommikul oma rohe-kollase kapsli. Kuu aja pärast oli vist juba natuke inimlikum olla? Ühel päeval astusin ma poest tulles läbi lapsehoidjaid välismaale vahendavast kontorist, täitsin paberid, päev hiljem võtsin koolist, kuhu ma vahepeal jalgagi tõstnud ei olnud, akadeemilise ja nädal hiljem olin ma Prantsusmaal kahe lapse lapsehoidja. Ma olin teadlikult valinud väikesed lapsed – aastane tüdruk ja tema kuune õde. Ma tundsin, et mul on seda vaja. Mul on vaja keskkonna täielikku vahetust. Mul on vaja seda kogemust väikelastega ja kedagi, kellele kinkida enda lapsele kootud imearmsad riided ja mänguasjad, et keegi neist rõõmu tunneks ja hea tunne edasi kanduks. Ma ei suutnud neid hävitada ja niisama annetuskasti visata. Mul oli vaja näha neid kellegi seljas, et rahu saada.

Ma pidasin lapsehoidjana vastu napilt kaks kuud. Ma ei suutnud elada kohas, kus kaks pisikest olid pikad päevad minuga, nägid oma ema parimal juhul õhtul vaid viivu. Kõike tegin paratamatult nendega mina. Ka õhtul oma eraldi tuppa viisin ma nad magama. Suletud ukse taha. Üksi. See oli vale. Minu ettekujutus lapsesaamisest ja kasvatamisest oli nii sügavalt erineva sellest, et ma lihtsalt ei suutnud…

Tagasi oma koju ei suutnud ma ka minna. Liiga raske oli seal üksinda olla kõigi nende emotsioonide ja mälestuste sees. Rentisin enda elamise välja ja sukeldusin hullumeelsesse tudengiellu taas tagasi. Ümbritsesin end maapealse põrguga. Naerdes ja nuttes samaaegselt. Sundides ennast. Vahepeal olin ma ise vähekenegi tugevamaks saanud. Vaevu. Aga siiski. Pealtnäha toimisin ma küll üsna kabedalt. Minu sisse ei viitsinud keegi näha. Võib-olla ma ka varjasin hästi.

Pool aastat hiljem märkasin ühel hommikul, kuidas läbi raagus kastanivõrade paistab tuppa päike ja see on hea ja soe tunne. Läks veel tükk aega enne, kui ma ennast päriselt paremini tundma hakkasin. Emotsioonid lehvisid mäest üles ja alla. Jõuga lükkasin nad üles ja kolinal tulid nad vahel alla. Vahel ma murdusin. Aga enamuse ajast põgenesin iseenda eest ja mängisin mõttega elust ja surmast. Mis oleks siis, kui… ja siis kui… Kirjutasin oma tundeid endast välja. Hüvastijätukirju. Need ei jäid minuga ja on kusagil siiani alles.

Ma olin nii katki ja uue talve tulek tegi mu veel rohkem katki. Otsisin paaniliselt uut suhet, et ma ei peaks üksi olema. Pool aastat hiljem abiellusin. Sellest kuu hiljem kolisin üksinda Soome õppima. Kaheks pikaks aastaks, mis neelasid mind oma intensiivuses enda sisse ja lasid mul tegeleda kõige muu kui enda murega. Ma harjusin neid tundeid kontrollima.

***

Viis aastat hiljem, jälle talvel, olin ma jälle natuke rase. Hirmunud. Ettevaatlik. Lootusrikas. Käisin hoolega vereanalüüse andmas ja mitu korda ultrahelis. Mu rasedusets teadis vaid mu lapse isa. Varjasin kiivalt ja hoidsin vaid endale seda hell ja imelist uudist. Ma tahtsin uskuda, et kui keegi ei tea, siis suudan ma last rohkem kaitsta.

Päeval, mil ma elus esimest korda tunnistasin, sõnadega, et ma olen õnnelik… sellele järgneval päeval kadus kõik…

Haiglas puhastuselt tulles läksin ma otse poodi. Toidupoodi. Ostsin kõike, mis mulle vähegi meeldis või kunagi oli huvi pakkunud, aga mille ostimist ma edasi olin lükanud aega, mil ma seda endale lubada saan. See pidi olema minu viimane õhtusöök. Apaatsus. Aga miski hoidis mind siiski elu küljes kinni.

Võtsin töölt haiguslehe. Kauaks. Perearst, muhe inimene, teatas mulle, et ma peaksin Pratchettit lugema, jutustas pool Kettamaailma mulle lahti ja lasi mu rahus koju puhkama. Mul oli depressioon, aga ma raiusine endale, et ma saan sel korral ravimiteta hakkama. Kaks kuud hiljem lahkusin töölt omal soovil. Ma ei suutnud tagasi minna. Ma ei suutnud rääkida ka enda teise lapse kaotusest, sest ma polnud ju kunagi rääkinud, et ma rase üldse olin. Kuidas ma siis sedasi teisi lähen selle ebamugava teemaga koormama, kui neile ka mu rasedus rõõmu ei valmistaks?

Sel korral olid vähemalt arstid aktiivsemad ja uuriti, miks seegi rasedus peetunud oli. Suve alguseks oli teadmine, et ma ei saagi lapsi. Ja suve lõpuks olin ma rase. See oli keeruline rasedus. Isegi väga. Ma olin 6 kuud rase, kui ma esimest korda iitsatasin oma perele ja paarile sõbrale, et ma last ootan. Ma kartsin veel ka ajalist last sünnitama minnes, et äkki see rasedus nüüd ikkagi katkeb.

Läbi kõikide imede sain ma maruvahva lapse emaks. Tema tulek võttis ära ängistuse ja röökiva valu, mida eelmised kaks tulemist ja minemist olid endast minu sisse maha jätnud. Minu maailmas oli see üks ja sama laps, kes minu juurde teed otsis. Mul oli sedasi lihtsam seda endale talutavaks muuta. Lapse sünd lubas mul ühel hetkel lahti lasta mu peetunud raseduste ultrahelipiltidest ja positiivsetest rasedustestidest, mida ma enda lähedal alati hoidsin. Need olid mu ainsad mälestused mu esimestest lastest ja ilma nendeta poleks ma edasi suutnud minna. Lapse sünd andis uue hingamise, aitas tõeliselt edasi liikuda ja lasi mul vanad valusad mälestused tuhana tuulde puhuda.

Elu keeras uue lehekülje. Uue peatüki. Ja läks edasi. Mitte, et ma vahel mõttega ei mängi, kui vanad oleksid praegu mu esimesed herneteraksed. Ja mida ma teile kõigile öelda tahan, kes te mühatate, et selline terake pole veel kellegi laps. Aga on ikka küll. Ka veel palju pisem, ainult mõte või lootus loeb ja võib vallandada tugeva kaotuse reaktsiooni. Iga kuu. Ja kui sa oled näinud ekraanil selle hernekese südamelööke, siis see laps elab su sees väga päriselt ja igavesti. Minu esimene herneke saaks sel aastal juba uskumatud 19, aga ta oli pikalt teel ja on siin minuga ja saab nädala pärast 13 ja selle eest olen ma lõpmata tänulik!

***

Kui mu teine laps liiga palju enne aega sündis ja me mõlemad teispoolsusele liigagi lähedal olime, tõutasin ma endale, et ma ei luba endal enam iial mõtelda valusaid mõtteid enese tapmisest. See oli pöördeline hetk. Vabadus ja kohustus samaaegselt. Mul oli põhjus ja vajadus ja tahtmine olla. Alati. Mis ei tähenda, et vahel võib meel väga hämar olla ja elu pole mingi roosamanna. Oluline on oskus leida üles need helged hetked, mis kannavad.

Kurvameelsus pole mu juurest kunagi lahkunud. Ta on mu sees peidus alati ja igal hetkel. Mu üdiolemises. Aga ma tulen temaga toime. Enamasti. Ta hiilib mu ümber, aga ma püüan teda mitte toita. Ma võin isegi ütelda, et me oleme natuke nagu sõbraks temaga saanud.

On olnud aeg, mil mulle tegid haiget teiste rõõmsad ja õnnelikud tegemised. Uued lapsed, suhted, pulmad, perepildid, reisid, töökohad ja niisama kõiksugu õndsad õhkamised. Olgu need siis päris või teiste ja enda veenmiseks väljanäitusele pandud. Ma sain ju oma peas aru, et need ei ole minu kiusamiseks – inimesed elavad lihtsalt oma elu, nii hästi või halvasti, kui nad oskavad, ja neile ei tule pähegi, et see võib kellegi jaoks väga valus olla. Ebaõiglane. Isegi vale. Neist hetkedest olen ma enda järgnevasse ellu võtnud kaasa selle teadmise, et alati võib taustal olla keegi, kelle jaoks minu rõõm ei saa olla tema rõõm ja see on ok. Selle pärast süüd tunda, et sa ei suuda tulla ja olla ja kaasarõõmustada igal erilisel hetkel, pole vähimat vajadust. On täiesti ok katkestada suhteid, kui ei suuda taluda õnne ja rõõmu ja on ok mõne aja pärast tagasi pöörduda. Eksju?! Me kõik püüame siin hullult marutavas maailmas ellu jääda ja oma majakat otsida.

Mul on alati olnud võime teiste jaoks maailma rõõmsamaks värvida. Juba lapsena. Iseenda jaoks olen ma pidanud seda aga õppima. See on sisemine tung, Ellujäämise vajadus. Ja see on ka see, mis Andreast algusest peale võlub. Tark jõud olla ja jääda ja leida see põhjus. Julgus kuulata ja olemas olla. Kui ta ütleb, et ta enam ei oska ega taha ega suuda, ta tahab pigem surnud olla, siis ma ei kuku hurjutama, et ohh, ära räägi lolli juttu ega kihuta talle esitama nimekirja miljonist põhjusest, miks ta nii ei peaks mõtelma. See lollide mõtete lause pärineb mu emalt – vähe on neid, kellele ma olen need mõtted otse välja ütelnud, enda, Andrease, me poiste kohta. Ema on siis ikka ütelnud, et ma lolli juttu ei ajaks. Aga mul on hea meel, et ajas on ka temale mõistmine lähemale jõudnud, et hurjutamine ja mitterääkimine ei ole lahendus. Ja neist asjadest rääkimine ei ole ähvardus vaid appikarje. Jaa, on neid, kes tegelevad ka ähvardamisega, aga ka siis tuleb pigem uurida, mis selle taga tegelikult on. Neist asjadest tuleb rääkida, sest ainult siis saab kibe mürk lahustuda.

Meil on tundeid, millega tuleb vahel rinda pista, mida tuleb hajutada ja hekseldada. Eitamine ja varjamine ei aita. Need tunded elavad meiega koos ja pääsevad vangikongidest vahel välja. Vahel väga välja ja neelavad meid alla. Neid tundeid ei pea kartma, neist tuleb rääkida. Kui neid ei kuulata või ei mõisteta, siis tuleb neist järgmistele inimestele rääkida ja otsida nii kaua kuni need tunded päikest kannatavad ja toetajad, kes selle teadmisega toime tulevad, püsima jäävad. Kindlana. Kartmatuna. Inimestena.

Võib-olla jäi teile silma, et ma mainisin ka me poisse? Tan on alati kergelt kurvameelne olnud. Väga tundlik. Vanc elab selle ametliku diagnoosiga teist aastat. Teistmoodi kui Tan ja meie teised. Kas me elame hirmus? Ei, me ei ela hirmus. Oskus elada teadmisega, et sellised mõtted ja tunded on ok, aga alati on olemas teine ja palju suurem valik ja võimalus, mis vajab meeldetuletamist ja läbirääkimist ja vahel ka tõestamist, on lihtsalt elu ja olemise osa. Seda ignoreerides oleksime me vaid pimedad. Seepärast jagage neid lugusid ja julgege kuulata lõpuni, et need jõuaksid kaugele, jõuaks nendeni, kes neid lugusid kõige enam vajavad, et oma lugusid sõnastada ja jagada.

Depressioon ei ole kole koll, kes kükitab nurgas ja teeb hirmsaid hääli. Ta pole keegi, keda saab pesuveega koos aknast välja visata. Ta on mitmepealine lohe ja tuhande näoga muunduja, vinduv ving ja sulva lumi. Ta on meie kõrval, hingab kuklasse, on meie sees ja meie ümber. Vahel kägistab. Vahel piitsutab. Vahel petab. Vahel laseb olla. Ka pime näeb teda ja kurt kuuleb. Ta lihtsalt on. Aga temaga koos saab elada. Kui ta liiga kurjaks muutub, siis saab tema tahet kärpida, et tugevam oleks olla. Valgus ei pea alati vallutama. Ta peab pimedusega tasakaalus olema.

***

Minu nädalavahetus möödus kõige armsama ja turvalisema grupi keskel kriisiabi kogemusnõustamise koolitusel leinateemat risti ja põiki lahates. Teise päeva lõpuks pugesid need pehmed jänkud pildile.

Koos on parem. On kergem. Päriselt.

Comments 3

    1. Post
      Author
  1. Njah. Minu “eriala” on jällegi ärevushäired ja sellest tulevad psühhosomaatilised jamad (sapipõievalud). Vürtsikat toitu ma ei saa vist elusees enam süüa.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *