27th April 2018
, Keerulised lood, Pisikesed toredad teod

Küünlasaaga osa 2

Meie jabur emadepäeva küünla pildidraama Võhma Valgusevabrikuga on kestnud nüüd juba kolm nädalat.  Nende ignorantsus või siis kaitsepositsioon valevorstist poliitdisainer Piret Hallik-Sassiga seoses on minu jaoks kummastav. Kuidas nii saab? Aga näed, saab küll, isegi pisikeses Eestis. Mõõnade ja veel sügavamate mõõnadage on need 20 päeva mööda saanud. Mul on valus ja mul on väga paha selle kõige pärast. Minu hämming inimeste rumalusest, ülbusest ja lihtsalt inetust käitumisest kestab. Ja see on vastik ja väga kurb on see ka.

Suurte kalade jaoks on see ehk sõda supikausis ja vaht küündimatute kriipsujukude ûmber, aga ometi on selles varjul baaseetika väärastumine, mida ka lapsemängudes olla ei tohiks sellisel kujul. Ka kriipsujukut saab igaüks omamoodi oma pea ja käega teha või nende puudumisel netist tasuta lahendusi abiks leida. Võimalusi jagub. Aga nende valikute seast otsustas proua poliitdisainer vôtta just minu pildi ja selle enda omaks kangutada.

Küünlalugu algas siit… kui Piret Hallik-Sass võttis mu 10 aastat vana tita-raamatu pildi (arvates, et see vale kunagi välja ei tule), kustutas ära tegelase käed, mütsi ja värvis juuksed ja kleidi samal pildil olnud teise tegelase järgi. Seejärel müüs ta selle koos oma roosamanna kujundusega Võhma Valgusevabrikule emadepäeva küünlatopsi etiketi kujunduseks. (Täpsem kirjeldus olukorrale eelmises postituses).

Alustan nüüd siit, kus asi eelmisel korral pooleli jäi.

 

Ma kirjutasin Võhma Valgusevabrikule järgneva kirja:

“Tere

Kirjutan Teile seoses roosa emadepäeva küünla kujundusega.

Ei kulunud tundigi, kui kaks tuttavat kirjutasid mulle paralleelselt ja rõõmsalt, kas ma olen teinud Teie firmaga koostööd emadepäeva küünla kujunduse osas. Olin hämmingus, kuna mu stiil ja pilt olid sellel eksimatult äratuntavad. Olukord jahmatas… Sellest ka minu esmane reaktsioon.

Lisan siia kirjale ka kiire võrdluse teie küünlakujunduse ja käepäraste piltide vahel. Ja veel ka detailsema pildi võrdluses ühega neist kohakuti. Kuna küünal on kumer ja pilt veidi ülevalt alla, mitte otsevaates, siis teatav väike erinevus on mõistetav, samas sarnasusi on ilmselgelt liiga palju.

Nõustun, nagu kinnitasin ka Teie FB lehel, et idee ise on väga armas ja mul on ühelt poolt rõõm näha enda joonistust sellel küünlal. Teisalt kõik see, kuidas mu pilt sellele kujundusele jõudis ja mis sellega nüüd kaasnenud on väidetava kujundaja poolt, on inetu. Tema rünnak minu suhtes kukkus haledalt läbi ja mul on kahju, et nii mina kui Teie sellise keerulise olukorra ees seisame. Kahju enda ajast ja närvikulust ja Teie mainele kaela sadanud prohmakast.

Ma soovin uskuda, et te olete antud loos heauskne kannataja ja oskan omalt poolt hetkel lahenduseks pakkuda järgmist:

Te kasutate/mainite antud toodet esitledes/reklaamides (FB, koduleht/veebipoodi, muud võimalikud kanalid) kujunduse pildi autorina minu, Eva Herrera (lastekunstnik) nime ja ma saan hüvitiseks kena kastikest nimetatud küünlaid.

Mina omalt poolt korjan ära teie lehelt pildi alt enda kommentaarid ja jagan rõõmsalt enda blogis ja FB lehel Teie antud toodet.

Parimat soovides

Eva Herrera”

 

Järgmisel päeval sain enda kirjale vastuse:

 

“Tere Eva

Suur tänu emaili eest. Olen öö läbi selle olukorda seedinud. Just arutasin abikaasaga, mida Teile kirjutada, ja kuidas me saaksime selle lahendada.

Me oleme väike käsitööettevõte ja et me saaksime kuidagi suurte firmade ja välismaa konkurentide kõrval püsima, loome pidevalt tähtpäevadeks eripakkumisi. Mitmel korral aitas meid Piret armsate disainidega. Nii ka see kord. Kui tema idee sai saadetud, arutasime kollektiiviga ja kõigile meeldis. Kuna mina pole kunagi Teist midagi kuulnud ega Teie loomingud näinud, ei tulnud mul ka midagi tuttav ette. Ka meie tiimis ei ole keegi midagi öelnud.

Ma olen 100% kindel, et Piret ei ole midagi kopeerinud, see poleks üldse tema teguviis ja ta on ise ju samuti väga andekas ja aastaid tegelenud lastekunstnikuna. Aga paraku on lõpptulemus siiski Teie piltidega võrreldes väga sarnane. Ma usun, et me olime kõik sellest väga šokeerinud L Ma ise kahjuks pole kunstnik, aga ma kujutan ette, see on nagu helilooja, kes loob imeilusa, tema jaoks ainulaadne meloodia. Ja järsku kuuleb, et keegi teine lõi midagi sarnast.

Teie pakkumine on väga lahke ja vastutulelik! Oleme ise mõelnud, mida Teile pakkuda, sest me mitte mingi juhul ei taha tüli kellega.

Ainuke asi, mida meie ei saa otsustada, on autoriõiguse küsimus. Kas oleks mõeldav, et me saaksime kõik kokku ja arutaks koos, kuidas edasi liikuda? Ma hea meelega võtaksin postituse fbs juba maha, sest selline avalik sõda on meile kõigile kurb. Kas see on Teie jaoks ok?

Kasti täie küünlad saadame hea meelega ja saate ise otsustada, kas edasi müüa, kinkida, tarbida… Kui see esialgne lahendus sobib, siis palun aadress/automaadi aadress, kuhu paki saata.

Oleme väga huvitatud et antud olukord saab lahendatud ja oleme nõus kõik endast sõltuv selle jaoks teha.

Väga vabandan ebameeldivuste pärast. Luua armsa kingituse armastatute emade jaoks, poleks iialgi tahtnud nii palju pahameel tekitada. Meie, tootjana, ei olnud selline olukord ette näha.

Parimate soovidega,
Elke Wüthrich
Gift Line OÜ
www.valgusevabrik.ee”

 

See kiri tegi mu veel kurvemaks. Vihaseks tegi ka. Aga peamiselt nõutuks, et kas inimesed on lihtsalt pimedad, rumalad või mis neid selle pildivargaga seob?

Et nad siis usuvadki, et see libakujundaja ongi ilus ja hea ja tore ja aus ja kuulus lastekunstnik pealekauba? Päriselt? Ja et on küll kokkulangevus minu tööga, aga pehmenduseks ruttu takka, et ikka ju juhtub kokkulangevusi? Et kohe sellisel tasemel? Seda enam, et sel valevorstist poliitdisaneril pole mitte midagi minusarnases stiilis varasemast ette näidata. Olgem otsekohesed, tal pole nagu mitte midagi sellelaadset ette näidata. Aga tema on kuulus kunstnik, keda mina plagieerin – nagu ta ise suures hädas salvata püüdis. Jah, pole mingi kunst teha kaks täppsilma ja kõrvast kõrvani suu ja ümar peanupp – selliseid võib teha meist igaüks, hällis kasvõi hauani, samas on väike vahe, kas teha seda omal viisil või kopeerida kellegi pildi pealt oma täpid ja jooned ja need enda nime all maha müüa suure kusntina. See on see, millega ma leppida ei saa ega kavatsegi.

Nõme oli ka see, et rõhk jäi kuidagi küünlakastile. Et saaks saata need ruttu minu poole teele, et ma vait jääks? Nii ma seda küll ei arvanud. Kes lugeda oskab, loeb selle minu esmasest pakkumisest ikka vähe teise rõhuasetuse välja küll.  Minu pakkumine ei käinud ju selles järjekorras! Pakkumine oli lihtne – kasutad mu pilti, maini mind ja kõik on rõõmsad ja ma isegi ei nuta selle roosamanna kujunduse üle seal ümber. Ja mida ma tegelikult ootasin, oli tunnistus, et nad on samamoodi täbaras seisus, SEST neid on petetud ja ära kasutatud libadisaineri poolt või siis äärmisel juhul selget vabandust, et nii valesti asi läks ja kiireid parandusi. Ju ma olen siis naiivne ja usun endiselt, et inimesed on ilusad ja head ja kui nad näevad viga, siis nad parandavad selle. Ausalt.

Kuna kogu see jama toimus nädalavahtetusel, mis oli mul juba ammu varem tihedalt täis planeeritud muid väga olulisi tegevusi ja kohustusi, siis jäi kirjale vastamine uude nädalasse. Mul oli seda asja vaja veidi seedida.

Kaks päeva hiljem, esmaspäeva hommikul, saabus aga uus kiri:

 

“Tere Eva

Võtsime ühendust autoriõiguse spetsialistiga.

Autoriõiguse vaidlustega tegeleb justiitsministeeriumi juures asuv Autoriõiguse Asjatundjate Komisjon. Autorlus kehtib konkreetsele teosele mitte stiilile. Komisjon hindab kattuvust, kas töö on üksühele kopeeritud. Vajadusel mõõdetakse detailide asukohad.

Kuna tekkis vaidlus etiketil kasutatud pildi osas, siis vaidluse ajaks asendame pildi uuega.

Lugupidamisega,

Elke Wüthrich”

 

Mitte, et selles infos mulle midagi uut oleks olnud. See seadus on mulle arvatavasti kõigist Eesti seadusest saanud kõige tuttavamaks. Kahjuks. Pidasime aru. Vihasemad ja verisemad soovitasid muidugi sõtta minna ja mõned piiksusid ka, et lase neil asi müüki lasta ja siis lajata tulise rauaga. Ma andsin endale üsna realistlikult aru, milline on olukord ja endiselt nägin ma süüd lasuvat vargal, mitte nii väga firmal, mis teda pimesi endiselt kaitses. Aga et asi vajas kiiret edasiliikumist, siis vastasin kohe ja väga konkreetselt:

 

“Tere Elke

Pilt Teie roosa emadepäeva küünla etiketil on vähima kõhkluseta minu joonistuse koopia.

Kui te asendate antud etiketil pildi püsivalt uuega, siis ma lepin ja loen asja meie jaoks lahendatuks.

Kui te soovite jätkata kujundusega, millel on minu pilt, siis peame jõudma vastava kokkuleppeni.

Parimate soovidega

Eva Herrera”

 

Oskasin ma elades arvata, mis edasi juhtuma hakkab? Ei. Ei osanud… ja ma polnud ainus.

18. aprillil saadeti mulle vihje, et Võhma küünalde lehel on uus pilt ja üllatus-üllatus, sellel on nüüd ühe minu näitsiku asemel kaks minu omadele LIIGA sarnast tegelast. Jajaa, stiil ei kuulu kaitsmisele ja üleöö on sellest saanud nüüd siis poliitdisainer Piret Hallik-Sassi autorikäekiri? Kust iganes ta sel korral need pildid leidis, khmm.

See konkreetne foto on pärit Võhma Valgusevabriku FB lehelt 18. aprillil.

Päriselt?!

Jah, kleidiosa on veidi kitsam ja juuksed ühel pildil veidi tuules sasitumad, no umbes nii nagu nad mul mustanditel on, AGA päriselt ka saab see valevorst oma hõõguva tagumise otsa päästmiseks lagedale tulla seesuguse lahendusega? Eesmärk oligi mind uduõrna seaduse piires mõnitada? Hale katse. Tõelise Kunstniku Tõeline auväärt tegu…

Kui ma rääkisin etiketil pildi asendamisest, siis ma pidasin silmas ASENDAMIST täielikult, mitte sama nõmeduse jätkumist… Aga see oli tulem. Jagasin seda kohe ka oma lehel ja üks mu sõpradest läks kommenteeris nende lehel, et ta on kurb, et nad ei austa autorit ja tema loomingut, mille peale kadus koheselt pilt nende FB lehelt. Kohati hakkas mul tekkima tunne nende kiirreaktsioone jälgides, et mida nad ometi kardavad. On seal taga veel midagi? Mida see libakunstnik veel kokku on varastanud ja oma nime all müünud ja mis veel võib välja tulla? See avastamise “rõõm” jääb meile alles. Samuti ei saa me keegi olla kindlad, et need etiketid, mis nüüd vahetatud on, on vahetatud kõigil toodetel ja no antud juhul polegi sel kõigel enam vahet, sest ega need kaks uut varianti ju paremad pole. Pole jah, otseselt VIST üks ühele minu mõnelt konkreetselt pildilt, küll aga… aga et nad koostöö asemel (Piret Hallik-Sassi küünlakujundusel pildi autorina minu mainimisest oleks piisanud ju!) ja kena olukorra lahendamise asemel eelistasid sellist komejanti, tundub üha absurdsem.

Esimese pildi kohakuti panemise lugu ja ehmatus on kirjas juba eelmises postituses. Teema vajas paraku edasiarendust. Panin eile kokku väikese skeemi uute piltidega.

Selgituseks juurde – üleval vasakul nurgas on pilt, “versioon nr 1”, mille Piret Hallik-Sass müüs kui enda joonistuse Võhma Valgusevabrikule emadepäeva küünla kujunduse osana. Selle kõrval olevad kaks tegelast on praeguse etiketi kaks versiooni. Panin nad kõrvuti. Sarnasus oli juba enne seda ilmne. Hopp! pöörasin esialgse pildi peeglisse ja palun väga. Ülevalt alla praeguse kujunduse kaks tegelast + esimene versioon ja tulemus? Valevorst polegi teinud muud, kui on lihtsalt minu pildi pannud peeglisse, juustes oma käega õige pisut sasinud ühel neist ja kleiti kitsendanud! Kõik!

Värvikasutusest ma ei räägigi. Poliitdisaineri poolt lisatud uduõrnad roosad põsetupsud on kogu selle jama juures… noh, need ei oma selle kõige juures enam vähimat tähtsust. Taotlus oli lisada veidi isikupära mu pildile?

Kuigi tulemi juures on vargus antud juhul osaliselt vaieldav, siis teades eellugu, on see ebaeetiline ja sügavalt lugupidamatu lugu ikka küll. Kuidas üks inimene, kes on pürginud muuhulgas Pärnu linnapeaks saab endale sellist prohmakat avalikult lubada? Äkki ei peaks siis kujundamise ja joonistamisega tegelema, kui endal sulg kuidagi joosta ei taha? Siinkohal võiksin päris eraldi postituse teha veel sellest, kuidas provva ennast haledalt põrmustas midagi tõestada püüdes tol esimesel ööl, aga jätan selle veel endale tagataskusse.

Värske seisuga on pildid uue kujundusega Võhma emadepäeva küünlast suuremas mahus levinud nende kodulehel ja e-poes ja ausalt, mu eestlaslik elevandikannatus sai just nüüd päriselt otsa. Seepärast ka see lugu siin, teie ees.

Mida ma selle kõigega siin nüüd taotlen ja mida ma ootan?

Lihtne.

Ma ootan, et poliitdisainer Piret Hallik-Sass vabandab minu ees. Ei, ma ei soovi temast endale teha ei kraed ega topist, aga avalik vabandus on möödapääsmatu. Ootan ka Võhma Valgusevabriku vabandamist.

NII need asjad meil Eestis lihtsalt ei käi! Isegi mitte kriipsujukudega.

Punkt.

Comments 1

  1. Esimene asi, mis oli Küünlavabriku kodulehel näha, oli nende logo ja see assotseerus kohe siinse blogi päisega.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *