17th August 2017
, Elu ilusad hetked, Keerulised lood

Tervitused Riiast

Hommikul, enne teeleasumist, ma veel hõiskasin rõõmsalt, et kõige ägedam asi üksireisimise juures on see, et saab terve tee magada. No magada mulle meeldib ja mulle on alati tundunud, et ma ei saa seda piisavalt mõnuga teha. Ja mõtle, kui mõnus on istuda rongi ja panna silmad lihtsalt kinni. Järgmisena avad silmad juba Zürichi lennujaamas. Ronid lennukile, sulged silmad ja avad need Riias. Sutsti teise lennuki peale ja uni jätkub. Selline 6tunnine uinak koos pisikeste toimetamistega ja tadaaa, oledki Tallinnas.

Rongis jõudsin tukastada. Õues lõõmas päike, aga rongis oli mõnus. Lennujaamas sõin kähku lõunat. Karri oli väga hea, kuigi sel korral see nutma ei ajanud. No oli selline mahedake, aga väga mõnus.

Lennuki väljumine hilines. 14:10 asemel seisis ekraanil muudatus: 14:30. Tegelikkuses läks muidugi veel kauem. Ma pole viimasel ajal kordagi Zürichist õigel ajal minema saanud. Aga siis läks asjaks ja ma sain jälle magama.

Lennukis veel jõudsin rõõmustada, et mu lemmikküpsised on tagasi õiges pakendisuuruses. See vahepealne poolik mustsõstra toorküpsise pakk oli ikka häbematult pisike. Pistsin paar krõbisevat ampsu põske ja suikusin unne.

17:50 pidi Riiast väljuma mu lennuk Tallina suunas. Tavaliselt on see üks paras spurt, et kenasti läbi vetsu väravasse jõuda. Korra olen poistega aga ka lennust maha jäänud ja siis sitsinud siin poole ööni. Tookord oskas ka öine lend omakorda hilineda.

Sel korral küsisin lennukis ekstra üle, kas ma ikka jõuan. Tavaliselt on Tallinna suunas kulgejaid ikka rohkem kui vaid mina. Eelmisel korral ka oodati meid, olime mõne teise eestlasega viimased lennukisse jõudjad ja siis veel oodati nende pagasit. Kõik sujus.

Siis loeti ette info selle kohta, kes kuhu väravasse suunduma peaks ja ma kuulasin hoolega, et mul tuleb joosta värav C6 suunas.

Lennuk maandus. Ma olin lõksus oma eelviimases reas ja ootasin kannatlikult. Kui ma lennukist lõpuks välja kappasin, ootas toru teises otsas preili paberiga. Jaa, Tallinna lend väljub kohe-kohe C6st. Ok. Jooksin. Viimati olin ma siin juuni alguses. Remont käib neil juba ammu, aga nüüd on nad oma asjad siin rohkem ümber korraldanud. A-väravaid ma tean, B omasid ka. Aga C viis sootuks uues suunas ja kaaaaaugele. Kohe teise maailma otsa. No ok…

Jooksin kiiremini. Samal ajal kaevasin kaenla alt kotist telefoni ja raporteerisin emale, et ma jõuan siiski. Kell oli sel hetkel 18:10. Kirjutasin veel Andreasele 18:12 rea, et kõik on ok ja jõudsin siis oma C6 juurde…

Täielik vaikus. Tühjus. Mis mõttes? Mitte hingelistki! Aga lennuk toru otsas on alles. Nägin mingites viisaputkades inimesi. Kappasin sinna.

“Vabandust, ma olen vist eksinud.”

Vastu vaatavad tuimad kivinäod.

“Ma tulin Zürichist, lennuk hilines, aga ma jooksin otse siia, sest mulle öeldi, et nad ootavad…”

“Värav on kinni.”

“Ma näen! Aga on siin keegi? Kust ma infot saan? Märku anda? On siin keegi, kes sellega tegeleb? Miks nad mind ei oodanud? Jah, 20 minutit on üle aja, aga nad ju ometi teadsid…” Rääkisin nagu omaette ja pisarad hakkasid voolama…

“Minge infosse.”

“Kus see asub?” Mulle meenus, et terve pika C väravate rea jooksul polnud mulle midagi ega kedagi silma jäänud.

“Minge otse, küll te näete.” ütles robot tuimalt ja masinlikult kätt koridori suunas viibutades.

Viskasin veel nutuse pilgu Tallinnasse suunduvale lennukile. Ehk ikka keegi liigub? Ei midagi. Jooksin tuldud teed tagasi veel kiiremini. Pisarad voolasid. Kohvrikese lohistamise asemel haarasin selle kätte, et saaks kiiremini.

Info juures oli järjekord. Ameeriklastel oli rida probleeme. Kellel pagas Moskvasse maha jäänud, kelle lennu asendus alles 23. kuupäeval. Seisin infotahvli all ja vaatasin, kuidas lennukid järjest lendu tõusid ja minu lend ikka veel “värav suletud” staatusega passib. Ehk siiski veel?

Pisarad voolasid ja üks kena tüdruk pakkus mulle taskurätti. Püüdsin emale helistada, et ma ikkagi ei jõua. Seal ajutises urkas, kus info hetkel asub, polnud isegi levi… kirjutasin siis. Tekst ka ei liikunud.

35 minti hiljem jõudis kätte minu järjekord. Mu lennuk oli just lendu tõusnud. Ta hilines kenakesti… aga miks mind ei oodatud, ei tea.

Rääkisin oma loo ära. Preilid naeratasid kenasti, et aga sellest pole ju midagi, et ma maha jäin. Juba järgmise lennuga saan ma Tallinnasse.

No tore, et ma ei pea 23. augustini ootama. Pistsid mulle koos uue piletiga ka lohutuskupongi pihku ja oligi kõik.

Peab vist õnnelik olema?

Ma olin vihane, kurb, ärritunud, meeleheitel korraga. No ei ole jah, probleem, aga siiski! Häiriv on küll, sest kui ma oleks tahtnud öösel jõuda, ju ma siis oleksin piletid sedasi valinud nende pakkumiste seast.

Vaatasin korraks ringi, et uuest korraldusest paremini sotti saada ja suundusin tagasi oma C osakonda.

Mida ma siis nüüd teen? Mitte ühtegi reisijat ei olnud liikumas ega ootamas. Nagu Palle üksinda maailmas tunne juba tekkis. Ma arvasin, et isegi söögikohad on juba kinni. Ke oli 19 läbi ja üks kord siin passides panid nad kõik jube vara kinni. Aga ei. Sushi putkas oli keegi. Hari käes. Astusin ligi.

“Olete te veel avatud?”

“Jah,” vastas tütarlaps vaikselt.

“Kas ma pean kaasa tellima või jõuab veel siin ka süüa?”

“Saab siin ka.”

Olgu. Valisin kaks 8st riisirullikest ja piparmündijoogi. Ma polnud isegi näljane, aga seda kõike oli lihtsalt lohutuseks vaja, et ma terve elu siin sedasi nõmedalt passima pean. Sushi pole söök, see on puhas teraapia! 😀

Istsin pistikupesaga kohale ja lükkasin telefoni laadima. Saabus piparmündijook. See maitses suurepäraselt. Siis saabus taldrik.

Sushi oli hea. Älin jõudis vahepeal kirjutada, et Tallinnas sajab ladinal. Tore, ilm keerab ka ära! 😛

Vaatasin oma tühja taldrikut ja kirjutasin, et kui ma ei pelgaks seda, et ma pühapäeval oma valgesse peokleiti ei mahu, siis sööksin teise samasuure portsu veel. Aga äkki pool portsu? 😉

Seda kirjutades oli saabunud mu laua juurde kohvikupreili, et mu tühi taldrik minema viia… ja enne veel, kui ta lahkus…

“Palun, kas ma saaksin veel ühe satsi seda sushit!?” näitasin ma näpuga menüüs ilusa pildi poole.

“Jah, saab küll,” vastas preili vaikselt ja oli varsti tagasi tellitud laariga.

Riias passimine muutus palju toredamaks. Isegi üks ema oma umbes Vancu-vanuse lapsega tuli sööma ja ma vaatasin imetlusega, kuidas väike poiss sõi isuga sushit. Mnjahh, Tan ju selles vanuses sõi ka, sõi varemgi, aga see oli kuidagi nii ammu. 😀

Samal ajal jälgisin servast laste söömiseteemalist vaidlust ühes FB grupis ja rusikad kiskusid rulli. No teemast kostus läbi kiun, et laste kehv toitumine on tegelikult kinni vanemate/pere kehvas eeskujus ja selles, et ei pakuta piisavalt võimalusi ja valikuid. No halloo, see on ülekohtune! Kõik need, kes elu eest võimlevad ja teevad mida iganes, et lapsi sööma saada, oleks nagu halvemad ja üldse mitte nii püüdlikud? Ega sellest, et iga laps on erinev, on ikka ju raske aru saada…

Aga olgu. Täna olen ma üksi ja söön ükskõik mis mulle Riia lennuvälja valikust meeldib. Näiteks toon poest kaasa paki Dumle komme. Need maitsevad mulle väga, aga avama ma ei kiirusta. Selle asemel koban ma taskust välja lohutuskopungi ja suundun… kohvikusse 😀

Koogivalik pole suurem asi. Tükid on pisikesed ja hinnad keskmiselt 4-5 raha. Mul on kupong, sellega saab koogi kätte peaaegu tasuta ja aega, seda on mul ka. Ja see aeg vajab kõige suuremat kooki. Sedakorda siis meekooki 😀

Valin istumiseks rohelise sametdiivani ja lükkan laadija taas pistikusse. Ajan juttu. Kooki söön ma… üle tunni aja. Arvatavasti on see mu elu kõige aeglasemalt söödud kook iial. Ja üldse mitte kehv valik 🙂

Ja siis asusin ma võtma viimast ampsu koogist… õues oli peaaegupimedaks läinud ja aknaklaasil peegeldus kohviku nimi. Ja lamp.

Ajasin pea kuklasse ja avastasin laest lilled 🙂

Miskipärast meenus mulle Tallinna Lastehaigla pisike kohvik. Heldimusega.

Lennukini oli veel vaid napp tunnike. Terminal oli korraga rahvast täis valgunud. Kohvikud täitusid inimestega. Elu tuli tagasi. Tunne muutus paremaks. Otsisin vaiksema koha kirjutamiseks ja noh, nüüd kodu juba paistab! <3

 

PS Tallinna lend möödus viperusteta ja lennukis oli eestlasest stjuardess. Selline armas ja asjalik. Ja lennujaamas oli ema. Ja kodus lõhkesid öösel ilmatuma pauguga Älini kolm kaljapudelit. Et siis selline meeleolude rohke algus sellel käigul 😀

Comments 2

  1. Huhh.
    Meil oli kunagi olukord, kus täiesti õigel ajal maandunud lennukist tuli Manchesteri lennujaamas, mis on keskmise väikelinna suurune, jõuda 40 minutiga kõige kaugemasse terminali. Selgus, et selle firma jaoks oli “connecting flights” võlusõna, mis pani stjuuardi meie gruppi esimesena lennukist välja lootsima. Jõudsime ja õpilased (kooligrupp, eks ole) jõudsid isegi kempsus käia. Aga kui ei oleks vedanud … Brr.

    1. Post
      Author

      Ojaaa, see oleks päris paras põnts! Riiast saaks hädaga isegi mingi muu vahendiga koju, aga igalt poolt ju ei saa. Võlusõnad ja grupid on tegelikult head asjad. Ma usun, et kui tolle minu lennu peale oleks ka rohkem inimesi teel olnud, siis küll nad meid oodanud oleksid. Ennegi oodatud, isegi pagasit.
      Kõige enam ärritasid mind need tuimad robotitest kivinäod seal lennujaamas. Ma ei kujutaks ma ette, et ma nutvast inimesest niisama mööda jalutaksin. Ei suvalise möödujana ja veel vähem lennujaama töötajana. Jah, ei saa midagi teha selleks, et lennuki uks avada, aga no halloo, inimesega inimene saab küll olla, mitte muret alavääristades naerda, et pole ju probleemi. Kui ikka on küll probleem.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *