26th September 2017
, Keerulised lood, Tervishoid

Kõik ei sobi lasteaeda

Mitu inimest on teile või teie lähedastele nii palju liiga teinud, et te enam ei suuda seda taluda? Mitme inimese puhul olete te sisimas vähemalt mõtelnud, et ta võiks olla kusagil kaugel-kaugel, üldse mitte olemas olla ja see kogemus teiega juhtumata?

Minu elus mõned sellised isendid siiski on, kelle käitumisega mul on liiga raske iseenda sees leppida olnud. Kui tagasi vaadata, siis kas need kogemused nüüd vajalikud olid, aga õppetunnina harivad kindlasti. Sellised silmaringi laiendavad ja iseennast avardavad ja tundma õpetavad küll. Aga sellel hetkel abituna kõige sees olles… läks minu sees üks kord midagi nii katki, et ma enam ei saanud tegevusetult passida ja lasta ebaõiglusel vohada. Suvalisest “Statoili stardika”-lööpimisest kasvas asi välja selleni, et ma kodust kapilt grillimiseks ostetud süütevedeliku kingipakki pistsin ja selle parimate soovidega (ilma igasuguse irooniata) ühele inimesele kinkisin, et meie vahel kõik sillad igaveseks maha põleksid.

See on lugu sellest, kuidas ma pea kuus aastat tagasi, Tannu lasteaia lõpetamisel, nurkaaetuna muutusin selleks, keda minust oodati – lasteaia jaoks vastikult talumatuks lapsevanemaks. Ja kuna mul enam midagi kaotada polnud ja keegi mind nagunii ei kuulanud, siis tegingi seda, mida mina sel hetkel õigeks pidasid. Kindlasti oleks saanud ka muudmoodi, aga okas torkis veel liiga valusalt.

Selle loo jooksul saate endalt küsida ja mulle ka rääkida, mida ja kas üldse teie sarnases olukorras teinud oleksite. Kannataja rollis, kannataja lähedase rollis, pealtvaataja rollis. Teil on tuline õigus mu teguviis hukka mõista, kui te sedasi tunnete. Võtan omaks ja elan rahus edasi.

***

Sellest päevast, kui minu lugu sõgedalt ahistavast lastekaitseametnikust SIIN blogis on olemas olnud, on möödas mõned päevad üle aasta. FB tuletas seda mulle meelde hommikul, millele eelnenud õhtul olin ma failide seast välja otsinud ühe vana saatmata kirja. See oli kokkuvõtte, mille pidin saatma Tannu lasteaiarühma lapsevanematele enne lõpupidu, et nad teaksid, mis viimase pooleteise aasta jooksul tegelikult kaadri taga toimunud oli. Kirja selleks, et selgitada, miks nad olid mõnedki korrad tunnistajateks ärevatele hetkedele rühma riietusruumis ja miks kaks õpetajat tükk aega enam koos ei tegutsenud ja kuhu kadusid laste poolt väga armastatud õpetaja abid. Kirjutasin sellestki, et kolme ampsu reegel vajab kõigi vanemate poolt koos põhjalikumat läbiarutlemist, et kõik üheselt asjast aru saaksid. Kirjutasin veel paljust muustki, aga ainult enda parima sõbra, Älini, huvides, kes oli üks Tannu õpetajatest – sel hetlel oli vaja veel läbi viia lasteaia lõpupidu – jätsin ma selle kirja sel hetkel postitamata. Hiljem tundus kirja saatmine vanematele ebaoluline, lasteaed oli läbi ja igaüks läinud oma teed. Aga minule, Älinile ja kõigile neile, kel on vaja Tannut paremini mõista, on oluline teada, mis tegelikult juhtus.

Meie pere jaoks sai kõik alguse pea seitse pikka aastat tagasi keelan-käsin-poon-ja-lasen-ja-kui-tahan-siis-võtan-lapsed-sinult-ära-kah- lastekaitseametnikust. Too ametnik käivitas meie eludes kaugeleulatuvad protsessid ja suunas meid soovitud rajalt kõrvale. Tema ähvardused olid nii valed ja üle võlli ja tema suhtumine oli nii vale ja üle võlli ja minu pähe ei mahu siiani, kuidas selline ametnik üldse sai oma tööd teha ja sedasi tegutseda. Oli ta tõesti nii kaval, et mängis kõik üle? Kelle jaoks tal mu lapsi ikkagi vaja oli?

Varjud püsivad ja armid kisuvad, sest see inimene oli see, kes käivitas oma sõrmenipsuga meie pere jaoks õudusteahela. Külvas hirmu, tegi haiget ja rikkus ära midagi kõige väärtuslikumat – minu laste lapsepõlve, kooliminemise ja nagu näha, siis vähemalt ühe jaoks ka suure osa edasisest elust. Ja seda vaid seepärast, et ma julgesin teistmoodi, temast erinevalt ja tema arvates väga valesti, arvata. Ega ma ju ise enda lapsi juhtumisi ei tundnud? Ega minu arvamus ei olnud ometi kantud teadmisest ja sisemisest veendumusest, et just nii oleks minu lastele parem olnud? Minu arvamus neist maailma asjadest, laste kasvamisest ja kasvatamisest, vanemlusest ja lihtsalt elamisest ei ühtinud ega hakka iial ühtima tema omaga. Sellegi poolest puudus temal voli sellisel määral meie ellu sekkuda ja kõigest oma randaaliga hoolimatult üle sõita.

Sellest, kuidas ma olin üksikemana tema surve all sunnitud oma lapsed lasteaeda saatma, kirjutasin ma juba lastekaitse loos. Nii väga kui ma ka soovisin, et see lastekaitse-teema läheks meist mööda ja kaoks kähku igavikku, oli see ometi lumepall, mis sulamise asemel hoopis kasvas ja kasvas.

Tannu lasteaiasaaga oli selles loos esimene ja üks raskemaid, sest siis polnud ma kõigeks selleks veel valmis. Lastekaitseametniku käitumine ja sekkumine jättis meie kõigi ellu valusalt sügava pitseri. Teise surus sinna kõrvale Tannu lasteaiaõpetaja nr 2. Nimetagem teda järgnevas loos õpetajaks nr 2.

***

Kuna mu sõprusringkonnas on samapalju õdesid kui õpetajad, iseäranis lasteaiaõpetajaid, siis neid puudutavad teemad lipsavad mu silme eest läbi pidevalt. Viimasel ajal on palju teemaks tulnud, kuidas lapsed on nii kasvatamata ja lapsevanemad on nii kurjad ja mõistmatud ja teevad õpetajatele hirmsasti liiga. Ma olen kuulnud sõpradelt ja lugenud uskumatuid lugusid, kuidas vanemad on julgenud õpetajatele peale karata, õiendada, imeasju nõudnud ja eeldanud, et neid vallandatakse absurdsete ja täiesti tühiste asjade pärast. Seda enam tundub meie endi lugu selles valguses eriti jube ja masendav. Muide, õena lastehaiglas lubas kord üks ema meid kõiki ära tappa, kui asjad pole nii või naa. Inimesi on igasuguseid, eksju. Kui vanem on liimist lahti või rahulolematu, siis võib sellel olla miljon põhjust, lausrumalus nende seas, aga õde peab jääma professionaalseks ja alati toetavaks. Sama käib ka õpetaja kohta.

Miskipärast kiputakse neis vanemaid siunavates artiklites unustama ära, et ka õpetajad inimesed. Tavalised inimesed, oma tugevate ja nõrkade külgedega, oma suutmatuste ja pahedega. On ka sellised, kes pole lastele kaugeltki mitte head eeskujud ja kolleegidele parimad partnerid. Aga nad on, sest õpetajate järjekorda ukse taga pole. Erinevalt laste omast.

Veel enne, kui ma Tannu koolikadalipuni jõuan, Vancu lugu te juba teate, räägin ma teile sellest, kuidas Tan poolteist aastat lasteaias üritas käia. See lugu siin räägib sellest, kuidas laps inetult lasteaiatöötajate omavaheliste klaarimiste vahele jäi.

Kui sind sunnitakse peaga vastu seina jooksma ikka ja jälle ja sel hetkel ei valitse sinu maailmas kübetki õiglust, keegi ei kuula sind, keegi ei usu sind, aga kummardatakse ikka veel väärastunud ebajumala poole, siis mis oleks parem – kas karjuda sõnatult välja oma valus arvamus või panna endale pael kaela? Esimene neist ajab muidugi sellesama maailma vahutama ja minestusse langema – issand milline kohutav lapsevanem! Teine oleks neile liiga lihtne lahendus, mida ma neile kinkida ei kavatsenud. Mitte et see kõik mind üle kõigi servade ei tahtnud lükata.

Meil kõigil on kusagil inimliku ja ka ebainimliku taluvuse piir. Kogu selle jama sees sai minu leplik meel lõpuks nii otsa, et ma enam ei saanud vaikides passida ja unistada, et miski ise ennast parandama hakkab. Ma ei oota enam vabandusi ja selgitusi. Nende ootamise aeg sai otsa. Aga arvestades tehtud kahju minu lastele, minule ja Älinile, pean ma selle loo lihtsalt ära rääkima. Kui palju on tegelikult veel neid, kes sarnaste muredega üksi on ja kannatavad? Aga olgu, alustame algusest.

***

Tan tegi oma elu esimesed lasteaiakatsetused 2011. aasta jaanuaris. Ta oli Äliniga pisikesest peale tuttav ja tundis end temaga koos julgelt. Tundes Älinit, oli tema minu kui lasteaiavastase jaoks mu lapsele kõige imelisem kasvataja, keda soovida. Pealegi oli ka lastead, kus Älin töötas, meie ühiste käsitöö ettevõtmiste läbi Tannule tuttav ja seega võimalikke stressifaktoreid lapse jaoks vähem, kui kuhu iganes mujal teda saates.

Alustasime sellest, et Älin rääkis juhatajale oma sõbra ehk siis minu lapsest ja sai loa, et Tan võib nimekirja kuulumata käia lasteaias katsetamas ja mängimas. Kui lapsele sobib, siis ajame paberid ka korda.

Lasteaeda mineku suutsime me Äliniga Tannu jaoks põnevaks teha. See oli võimalus teiste samavanade lastega koos mängida ja tegutseda. See osa lasteaiaskäimisest talle meeldis. Ta oli seltsiv, polnud konfliktne, aga kõik see muu kolhoosivärk talle ei istunud – koossöömine, koospissimine, koosmagamine ja kõik need muud kohustuslikud koostegemised. Ma sain lapsest väga aru, see kõik ei meeldi mulle ka ja ma ei näinud sisimas kunagi ühtegi põhjust, miks ta peaks lasteaias käima rohkemaks kui teiste lastega mängimas ja suhtlemas. Mina istusin ju kodus ja nii palju asju jäi meil sellepärast koos tegemata sel ajal, kui ta seal kõike ebaolulist koos pidi tegema. Jah, ma saan kenasti aru, et sedasi lasteaed toimib ja nii on seda mugav hallata, aga lasteaed on töötavate laste vanematele, kel pole ühtegi muud võimalust oma last töötamise ajaks järelvalega kohta jätta. Kuigi mulle endale lapsena meeldis lasteaias käia, siis pole see lapse vajadus. See on vanema oma. Ja minul seda vajadust, et mu lapsed peaksid lasteaias käima, ei olnud, sest mul oli võimalus lastega kodus olla. Selgitada lapsele, miks tema peab korraga lasteaias käima, kui talle seal tegelikult ei meeldi, oli keeruline. Lasteaed ei olnud tema vajadus. Võimalusi teiste lastega koos mängida oli tal mitmeid ka väljaspool lasteaeda.

Kõik oli tore, aga ometi ei olnud see piisav me lastekaitsetädile… kes samal ajal tegi lasteaeda järelpärimise, kas laps ikka käib lasteaias regulaarselt, kuidas riides käib, kuidas sööb jms. Lasteaia juhataja otsis mu veel samal päeval üles, et mulle sellest rääkida. Ta tundis muret, kas meiega on kõik ikka korras ja mu lugu kuuldes vangutas vaid pead, et kuidas ometi nii saab. Ta kinnitas, et tema ei näe meie osas probleeme ja kirjutabki sellise vastuse, et kõik on korras ja hästi.

Olgem ausad, selline minu selja taga asjade sorkimine lastekaitseametniku poolt ärritas mind tugevalt. Kas see inimene ometi endale aru ei andnud, kuidas sellised asjad inimsuhteid ja suhtumisi kujundavad, moonutavad ja pingestavad? Või seda ta sooviski? Ma mõistan, et ma poleks tema järelpärimisest kunagi pidanud teada saama. Aga näed, sain, sest juhataja rääkis.

Sügis 2011

Suvi sai läbi. Lastekaitsetädi surve endale sobiv stsenaarium läbi suruda ja minu hirm tema ähvarduste ees, et kui ma lapsi lasteaeda ei saada ja ise tööle ei lähe, et saada ravikindlustus, siis võtab ta mu lapsed ära ja leiab neile parema pere, oli nii põrmustav, et kokkuleppel enda emaga läksin ma sügisel uuesti kooli. Päevasesse õppesse. Mul oli plaan sinna kooli minna nagunii, aga tahtsin oodata, kuni Vancu ka kooliks valmis küpseb. Lastekaitseametniku ähvarduste hirmus ei saanud ma enam oodata. Kool ei olnud küll see, mida tema eeldas, aga mul oli korraga olemas kehtiv Haigekassa kindlustus. Samas tähendas see ka seda, et mu mõlemad lapsed läksid lasteaeda. Et kõik oleks lastekaitse jaoks eeskujulik, läksin ma mõni nädal hiljem ka veel tööle.

Ma olin omalt poolt täitnud kõik ametniku seatud kriteeriumid… ja ometi selgus sügisel, et seesama lastekaitsetädi, minuga kordagi kontakteerumata, tegi jälle minu laste kohta järelpärimisi lasteaeda. Siis oli asjasse kaasatud lisaks juhatajatele juba kahe rühma õpetajaid, kellest osad asja taustast midagi ei teadnud ja võisid teha omi järeldusi just nii nagu fantaasia võttis. Jutt levis maja peal nagu kulutuli ja märk jäi paratamatult külge.

Lastekaitsetädi kordas oma tegevust. Minuga ei võtnud ta ise enam rohkem kordagi ühendust. Mille alusel ta mu laste järel nuhkis? On kusagil minu teadmata olemas seadus, mis kohustab lapsi lasteaias käima, millest mina ei tea? Mis õigusega ta sedasi meie elus tuhnis? Kes andis talle selleks volitused? Ta pidi ometi mõistma ka asja teist poolt, kuidas tema tülitamine loob kuvandi meie perest ja mida see endaga kaasa toob. Või tegi ta seda meelega, et minu olemist õõnestada? On ju ometi ilmne, et kui lastekaitse tunneb pere ja laste vastu huvi, siis on asi kuidagi mäda. See on õhku paisatud sõnum, mille iga normaalne tavamõtlemisega inimene sellest saab – järelikult vajavad lapsed kaitset. Aga miks? Kelle eest? Mis on valesti? Ma ju lootsin, et see on vaid üks ametnik, tema ogar agarus või suutmatus keskenduda õigetele asjadele ja mõista või pigem tahtmatus tegeleda tõsisemate juhtudega? Igal juhul oli see teema, mis mulle väga haiget tegi. Hiljem selgus, et see teema oli muuhulgas ka heaks kasvulavaks mõne inimese peas oma teooriate loomisel Tannust, kui ühest pahast lapsest ja minust kui ühest eriti võimatust lapsevanemast. Hingasin sisse-välja, naeratasin ja kannatasin vaikselt ära. Ma ju nägin, kuidas nad vahtisid ja olin kursis, millest sosistati. Veel üks üksikemade koormatest, mida tugevamaks saamise hinnaga kanda?

***
Kuna Tan oli alati olnud tasakaalukas laps, kes oli asjalik ja varaküps, kohusetundlik ja püüdlik, laps, kes seltsis kergesti, oli leplik, sõnakuulelik, hoolis kaaslastest, ise tüli ei norinud ja oskas kodust väljas üldiselt sobivalt käituda, siis tema lasteaiaskäimise pärast ma sügisel enam ei muretsenud – rühm ja õpetajaid olid tuttavad, rutiinid selged. Püsis muidugi lapse ebamugavustunne lõunase voodissesundimise suhtes ja kui hea semu enam sügisest hommikueinet lasteaias ei söönud vaid kohale saabudes kohe mängima suundus, siis ei tahtnud ka tema enam korraga hommikust süüa. Esialgu jäi see probleem vaid lasteaeda ja mina sellest teadlik ei olnud. Teadsin vaid, et probleemiks on magamine. Tan sai lasteaias hakkama.

Samal ajal nägime me Vancu lasteaeda harjutamisega vett ja vilet. Ühe õpetajaga sujus enamvähem, ta oli ise aktiivne ja sai lapsega suhteliselt kiiresti kontakti ja ka kätte nõksud, kuidas teda ohjata ja kaasata. Teine aga oli loomult näiliselt pehmem ja vaiksem, aga tohutult närviline, kergesti ärrituv ja väga teistmoodi kui esimene. Kuna mina ootasin, et ka tema minu ja mu lapsega suhtleb ja tema suhelda ei soovinud/osanud, siis ilmselgelt tekkis meil teatav suhtumiste konflikt. Tema leidis, et kui ma rõõmsat last üle ukseläve tõsta ei saa, siis peaksin jätma kisava vingerdise tema raudsesse haardesse ja lihtsalt tuimalt minema kõmpima. Alguses karjub, aga küll harjub. Eksole. Et nagu murdub ja lepib? Ühes asjas olin ma veendunud – laps ei pea minust lasteaeda maha jääma rõõmsalt, aga ta peab maha jääma rahulikult ja saama aru, et ta PEAB sinna mõneks ajaks jääma ja ma tulen kindlasti tagasi tema juurde, et koos jälle koju minna.

Ma istusin vahel seal ka tunni, aga ma teadsin, et kui ma korra lahkun nii, et laps jääb trotsides röökima, siis järgmisel korral ma teda sinna enam rahulikult jätta ei saa. Lasteaias käimine ei tohtinud olla lapsest ülesõitmine ja tema mõõtudele mittevastavasse kasti surumine.

Kohanemine tuli raskelt, aga see tuli ja kui ma igal õhtul Vancule vastu minnes rõõmsalt silkava lapse eest leidsin, sai mu süda pisut rohkem rahu tagasi. Aga kui rõõmsale lapsele järgnes valjul häälel vinguv õpetaja, et kõik oli halvasti ja käitumine oli paha ja kõigile tehti liiga ja haiget, siis ühel hetkel sai mu mõõt täis ja palusin lasteaia juhatajalt, kes teemaga jooksvalt kogu aeg kursis oli olnud, et keegi meie vahemeheks hakkab ja me omavahel asjad selgeks saame rääkida, sest mul oli vaja, et laps käib lasteaias ja see ei saanud olla vaid lõputu õudus tema jaoks.

Vestlus toimus ja kuigi ma selleks hetkeks olin juba kursis, et antud õpetajal, kel tegelikult puudus lasteaiaõpetaja ettevalmistus, on inetuid suhtlemisprobleeme olnud ka teiste lapsevanemate ja kaastöötajatega läbi aastate, siis väga lootusrikas ma ei olnud. Aga meie vestlus laabus üllatavalt meeldivalt ja pärast seda oli õhk tükiks ajaks klaar. Üdini halbade lasteaiapäevade sekka hakkas ka Vancu õpetajate silmis siginema justnagu häid päevi. Mitte ükski vanem ei talu pidevat kriitikat enda ja oma lapse aadressil. Eriti, kui see ei ole õigustatud ja paljuski on õpetaja enda suhtumise, viitsimise või suutmatuse vili. Alles palju hiljem selgus, mis seal seal rühmas tegelikult toimus ja kuidas Vanc enamuse päevadest paha-lapse-toolil kössitas, aga seda suudeti minu jaoks võltsi naeratusega varjata ja ma uskusin, et ju siis ongi asi paranenud.

Jaanuar 2012

Aasta alguses olin ma ise nädalajagu päevi selles samas lasteaias terve lapse õenduse vaatluspraktikal. Lasteaia igapäevaelu avanes minu jaoks avaras valguses ja see oli nii tore. Iga päev olin ma erinevas rühmas ja nägin nädala jooksul ära kõik erinevad vanuserühmad. Mul oli suurepärane võimalus tunnetada rühmade sisekliimat ja näha erinevate õpetajate ja abide lähenemisi, seda, kuidas nad käitusid lastega, kuidas neid suunasid ja toetasid ja milliseid tegevusi läbi viisid. Iga rühm oli isemoodi ja see minu praktika just huvitavaks tegigi.

 

Selles lasteaias töötab nii palju imelisi õpetajaid, kes on oma elu ja töö pühendanud sellele, et laste elu enne kooli oleks nende kätes igati täisväärtuslik. Vaimustust varjamata rääkisin sellest ka lasteaia juhatajale ja kirjeldasin seda ka enda praktika tagasisides koolile. Boonusena sain ma praktika jooksul tuttavamaks ka oma isiklike laste lasteaia teiste töötajatega ja see tekitas minus sooja ja turvalise tunde.

Sissejuhatavas loengus, mille viis läbi lasteaia juhataja ise, rääkis ta meile kodukorrast ja enda lasteaiast laiemalt. Söömise punkti all rääkis ta kolme ampsu reeglist, mis peaks lapsi innustama proovima uusi asju ja ka sellest, et kindlasti peab olema välistatud igasugune sundimine. Sama käis ka magamise kohta. Kui laps ei soovi magada, siis ta ei pea magama, aga ta peab vaikselt voodis püsima, et ta magajaid ei segaks. Selleks ajaks, kui laps vaikselt voodis ärkvel on, on talle lubatud pakkuda alternatiivseid tegevusi näiteks raamatute vaatamine. See oli info, mis pani mu silmad särama. See oli kinnitus, et Tannu jaoks ei tohiks lastaias käimisel olla rohkem enam ühtegi hapumat kohta – ta ei pea kõike sööma, piisab, kui maitseb ja ta ei pea magama, piisab, kui ta vaikselt püsib. Vaikse tegevuse leidmine talle ei olnud eriline pähkel. Sellest teadmisest vaimustununa rääkisin ma ühel hommikul rühmaruumi ees sellest ka õpetajale nr 2. Ta noogutas minuga kaasa ega vaielnud vastu.

Kuna me jõudsime mu praktika ajal lasteaeda lastega koos igal hommikul varem, kui minu praktikapäevad algasid, siis palusin ma luba, sain selle ja tegin need pool tunnikest kahel hommikul parajaks koridoris passimise asemel Tannu rühmas. Tan ei teinud minu kohalviibimisest välja, samas oli mul oluline ennast Vancu eest peita, kes ei teadnud lõpuni, et ma seal lasteaias oma praktikat üldse tegin, sest muidu oleks see ebavajaliku draamaga lõppenud.

Tannu rühmas oli istumiseks mõnus diivan ja olemas ka internet. Kasutasin aega kasulikult praktikapäevikut täites. Ei seganud mina ümbrust, ega ümbrus mind. Tan mängis teistega minu nägemisulatusest väljas ja söögiaja alguseks sättisin ma end juba vastavasse praktikarühma minema.

Teisel korral katkestas mu tegevuse enne hommikusöögi algust õpetaja nr 2, kes käed puusas mu ees seisis ja teatas kiledal häälel, et mul oleks nüüd küll aeg lahkuda. Kuigi ta ise oli mulle lahkelt andnud loa rühmaruumis praktikapäeva alguseni viibida. Korjasin oma kaks asja kokku ja sättisin end minema. Tan imbus kisa peale mu juurde ja hakkas kauplema, et tema ei taha hommikusööki süüa. Selgitasin lapsele, et kuna ta pole hommikul kodus veel söönud, siis igal juhul peaks ta vähemalt toitu maitsma ja läksin vaikselt oma teed. Rohkem ma sinna rühmaruumi õpetaja nr 2 päevadel ei sisenenud ja maruägeda esmaabitunni viisin selle rühma lastega läbi Älini päeval.

Kokkuvõttes oli mul ülivahva praktika.

Jaanuaris oli Tan mõnda aega tõbine ja nii jäi ka Vancu minuga koju. Kui nad uuesti lasteaeda läksid hakkasid probleemid kasvama.

Tan rääkis, et õpetaja nr 2 sunnib teda sööma asju, mida ta ei söö. Mitte maitsma, vaid taldrikut tühjaks sööma. Ta riidleb kõva häälega ja kui Tan ei söö, siis magustoitu ta ei saa. Samas mitte kõik lapsed ei pidanud toitu maitsma ja taldrikuid tühjaks sööma… Ta rääkis ka, kuidas antud õpetaja sunnib teda magama, kuigi jutt on kogu aeg olnud, et magama ei pea, peab lihtsalt voodis püsima. Neid probleeme ei esinenud kunagi Älini päevadel. Ma teadsin, et seal rühmas on ennegi unetutel lubatud vaikse tunni ajal raamatuid uurida ja see, et ta vaikselt voodis peab püsima oli täiesti ok. Nii talle kui mulle. Ja ka vetsu ei luba õpetaja tal vaikselt uneajal minna. Ometi oli ta laps, kellel oli vetsuskäimine kodust väljaspool alati keeruline olnud, mis poisslaste puhul on eakohaselt täiesti ok veel ja see info ja palve olid ka lapse andmetega ankeedis kirjas. No et kui laps soovib vetsu minna, mida ta soovis harva, et sellel mingil juhul takistust ei tehtaks ja samas sellele kuidagi eriliselt tähelepanu ei pööratakse et vältida ärevuse süvenemist.

Äliniga suhtlesin ma regulaarselt ja olin Tannu iga liigutusega lasteaias kursis. Oli keerulisemaid hetki, aga need leidsid alati lahenduse. Õpetaja nr 2 päevadel oli olukord lapse jaoks aga üsna väljakannatamatu. Tannu jaoks oli kõige suurem probleem hommikueine söömine, sest sõber ei söönud seda ja lõunauni, kus ta kindlasti magama pidi. Ta oli laps, kes lõunaund kodus ei maganud juba aastaselt. Magaski öösel 12-13 tundi jutti ja nii oli väga hea. Kui ta kogemata suikus ka pooleks tunniks kesest päeva, siis istusin ma temaga 2-3ni öösel üleval. Ei aitäh, see polnud ka ok. Lasteaia viimases rühmas käies oli ta juba kuue ja poole aastane. Kui ta lasteaiapäevadel magama sunniti, siis kodus istus ta unetult üleval julgelt üle südaöö ja teda 6:30 hommikul äratada, et me graafikutes püsiks, oli õudusunenägu meie kõigi jaoks. See olukord lihtsalt ei sobinud.

Õpetaja nr 2 muidugi arvas, et kõiges olen süüdi mina ja minu praktika, see kuidas ma nuhkisin (?) ja see, et ma sedasi Tannu rühmas neil kahel päeval pool tunnikest istusin. Ta ei hoidnud enda arvamust vaka all ja käis kuulutas seda üle maja.

Mõne hommikuga kasvas hommikusöögiprobleem hommikusöögisõjaks ja lõunaune asemel alternatiivse tegevuse palumine ennekuulmatuks teistele eelistamiseks. Ei aidanud see, et ma kannatlikult selgitasin, et hommikusöögiprobleemi ei ole kuidagi tekitanud mina vaid see sai alguse juba õppeaasta alguses ehk mitu kuud varem ja tulenes sellest, et kõik lapsed enam hommikust ei söönud ja neil lubati söömise ajal vabalt mängida. Kui lapsel on valida mängimise ja mittemaitsva pudru sundsöömise vahel, siis ei tea, kumba ta eelistab? Ja lõunaune ajal voodis vaikselt püsimine oli minust ülbe erandite nõudmine, mis rühma korraldusega ei ühtinud! Ometi oli selles rühmas peale tema veel mitu mittemagajat ja seda teadis suurepäraselt ka õpetaja nr 2. Aga oma pingeid, mille algpõhjust ma sel hetkel veel läbi ei suutnud hammustada, elas ta minu ja Tannu peal välja ja ühtlasi sain ma teiste lapsevanemate ja laste kuuldes korduvalt võtta, kuidas õpetaja Älin ehk “minu suur sõbranna ainult minu lapsele ennekuulmatult eeliseid võimaldab!”

Seda, kui professionaalne õpetaja nr 2 oli, noh, see on iseküsimus, aga seda, et Älini oma tööd professionaalselt teeb, seda ma teadsin ja see, et keegi selles kahelda julges, see ärritas mind sügavalt. Meie sõbrasuhe ei puutund mitte iial asjasse, kui asi puudutas tema tööd rühmas, suhteid ja tegemisi paarilisega ja rühma lastega… Aga see info läks kurtidele kõrvadele.

Kõigi nende koridori-/rühmaukse „vestluste“ tunnistajaks oli ka Tan, keda mul nende rünnakute eest kaitsta ei õnnestunud. Iga päevaga kleepus ta üha enam minu külge lootuses, et ma ta hommikusöögist ja lõunaunest päästan. Ma ei päästnud, sest ma pidin koolis või tööl olema ja süda tilkumas verd ta ikkagi lasteaeda jätma lootes õpetaja inimlikkuse peale. Veel üks laps, kes ei söö hommikust ja veel üks laps, kes ei maga, aga püsib vaikselt voodis, ei ole ju ometi mingi ebanormaalne eelistingimuste nõudmine. Või on?! Huvitav, kuidas Älin ei teinud mitte iial sellest probleemi ühegi lapse puhul? Kuigi õpetaja nr 2 arvates oligi see Älini põhipatt – neid erandeid tegi ta vaid kahele lapsele, üks neist oli Tan. Ja ometi ei tulnud need probleemid meil Äliniga isegi jutuks enne, kui asi liiga kuumaks ennast grillis ja õpetaja nr 2 mulle Älinit igast asendist kiruma ja süüdistama hakkas. Avalikult. Ilmarahva ees.

Asi ei loksunud kuidagi ühtlaselt paika ja kahe õpetaja päevadel oli liiga suur vahe laste jaoks. Ühel hommikul klammerdus Tan füüsiliselt mu jala külge ja puhkes nutma. Õpetajaga nr 2 arvates oli see rumal draama ja mingeid kokkuleppeid temalt oodata oli mõeldamatu. Tema rühmas magavad lõunaund KÕIK lapsed ja nad magavad ka teise õpetajaga. Minu teadmine, et ega ikka ei maga küll ja mõni pole kunagi maganud ja on ka saanud raamatuid lugeda-vaadata, kujunes hoopis selleks, et valetan kas mina või ei pea tema paariline nende omavahelistest kokkulepetest kinni. Samuti said nemad oma paarilisega erinevalt aru lasteaias kehtima hakanud kolme ampsu reeglist – üks võttis seda kui normaalset õppimise protsessi, et uusi asju võiks iga laps maitsta ja proovida, teine leidis, et igast viimasest kui roast tuleb võtta kolm suurt ampsu ja tegelikult on äärmiselt lugupidamatu jätta taldrik tühjaks söömata. Sellele rõhudes sundis ta lapsi nõusid tühjendama. Vahel lisati lapsele ka soovimatult lisaports, kui õpetaja arvas, et esimene polnud piisav. Kui laps lõunasööki täielikult ära ei söönud, siis magustoitu ta ei saanud, see pandi kapile õhtut ootama. Vahel lahkus laps lasteaiast enne, kui talle võimaldati magustoidu söömine, mis selleks hetkeks oli päris kindlasti serveerimiseks ebasobivas olekus.

Oluline vahe kahe õpetaja vahel, mida ma teadsin, oli see, et üks neist ei söö valimatult kõike ja poleks ka ise eluilmas valmis maitsma kolme ampsu roast, mida ta ilmselgelt süüa ei soovi. Teine aga sõi valimatult kõike ega mõistnud, et inimesed on erinevad ja kõik ei söö kõike ka surmaähvardusel. Õpetajate erinev kolme ampsu reegli tõlgendamine oli ärritav. Või noh, õpetaja nr 2 laste söömasundimine ja toiduga karistamine oli ärritav. Älin sai asjast aru nii nagu mina – uusi maitseid on lastele põnev tutvustada ja tal oli hea meel, kui mõni lastest midagi uut katsetas ja see talle ka meeldima hakkas. Õpetaja nr 2 aga muutis kolme ampsu reegli ahistavaks ja alandavaks sundsöömiseks, mis mulle, kui emale, tervishoiutöötajale ja ka lihtsalt terve mõistusega inimesele oli absoluutselt vastuvõetamatu teades, mida see endaga kaasa võib tuua ja kui kuritahtlik selline teguviis tegelikult on.

Nähes, et õpetaja nr 2 ei ole valmis koostööks ja ta ei hooli sellest, mida tema ametijuhend talle ette näeb, läksin ma lasteaia direktori (kaasajal kutsutakse juhatajaid just sedasi) juurde ja palusin võimalust kirjutada avaldus, et minu lastele kolme ampsu reegel ei kehti ja söömasundimine on minu jaoks rangelt aktsepteerimatu.

Juhataja oli minu sellekohase arvamusega varasemast juba kursis ja oli imestunud, et teema taas päevakorral on ja juba ammu lahendatud pole. Vandus, et kedagi ei sunnita siin lasteaias sööma. Rõhutas, et kolme ampsu reegel sai hoolekogus vastu võetud selleks, et lastele uusi maitseid tutvustada, kuigi tunnistas ka seda, et kui ikka toidu välimus ja lõhn on lapse jaoks eemaletõukavad, siis ega ikka keegi sellisest roast kolme ampsu ei võta küll. Ehk siis juhataja sai asjast väga elutervelt aru. Nii nagu mina ja Älingi.

Samas korrutas juhataja mulle mitmel korral, et pean lapsele selgeks tegema, et magustoit pole põhisöök ja ta peab ka muud sööma. Jah, võib-olla tõesti on see teema keskmise lapse puhul, kes kipub eelistama maiustusi soolasele. Minu selgitused, et Tan eelistab ALATI soolast magusale, läks tema jaoks ühest kõrvast sisse ja teisest välja ja ta korrutas oma magustoidu juttu edasi.

Ilmselgelt oli kogu teema ebamugav ja minu palve kirjutada avaldus, tülikas. Siis jääb ju ametlik jälg ja seda pole vaja? Lahendamise asemel oli eesmärk probleem mahavaibutada?

Selgitasin, et asi on mõnes konkreetses toidus, mis lapsele ei maitse. Teadsin ka nende roogade nimetusi. Juhataja korrutas neid minu järel mitmel korral ja lubas edasi ütelda, et last neid rohkem sööma ei sunnitaks. Selgitasin, et lapsel on söömisega probleem ainult õpetajaga nr 2. Älin pole Tannu söömistes kunagi probleemi näinud, sest enamus asju ta sõi. Ja ka asendajad on alati leidnud söömisel mingi mõlemaid pooli rahuldava lahenduse. Alati leiti päeva jooksul pakutavast lapsele midagi söömiseks ja kõik olid rahul.

Juhatajaga tuli jutuks ka magamine. Ta kinnitas, et teab, et on teisigi, kes lõunaund ei maga ja kokkuleppel vanemaga oli lapsel vaikselt lubatud raamatuid lugeda-vaadata. See ei olnud ka tema meelest mingi eriline kohtlemine, mis oleks kedagi kuidagi riivata võinud. Kes magas, see magas, mitmed ei maganud enam, sest vanus oli lastel juba üsna kooliküps. Arusaadav. Aga mitte õpetaja nr 2 jaoks.

Kõige enam ärritas mind teadmine, et õpetaja nr 2 süüdistas täiesti avalikult Älinit osadele lastele erandite tegemises samal ajal, kui ta ise oli lastel alati vahet teinud ja lapsed sellest ka varjamatult rääkisid. Tal olid kindlad lemmikud, kes said erikohtlemise osaliseks ja seda ühel lasteaiaõpetajal olla ei tohiks. Siililegi selge? See näitas kahjuks taaskord, et enda silma ta palki ei näinud, aga teisele toppis mõnuga pinde silma ja saagis nende kallal mõnuga. Lisaks esinesid tal mäluprobleemid, sest asjad rühmas, millest ta varasemalt ka ise avatult rääkis ja neid kinnitas, muutusid ühel hetkel punnis silmade pööritamiseks ja ohkimiseks, et meie Äliniga kujutame endale asju ette.

Söömisega ei olnud selles rühmas probleeme minu lapsel üksinda, neid oli teistelgi. Vaikseid nurinaid kostus, aga kõik summutati. Vestlusest juhatajaga ei muutunud midagi. See oli hetk, kui me hakkasime võimalusel teadlikumalt vältima õpetaja nr 2 päevi. Aga lapse söömishirm püsis. Aja jooksul õppisin ma lapse huvides valetama ja igal hommikul, kui menüüs oli hommikusöök, mis talle kindlasti ei meeldinud, siis teatasime me ukselt üheskoos, et ta on kodus söönud ja sööb teistega koos hommikust vaid siis, kui tõesti ise huvi tunneb. See klassifitseeriti rämedaks erikohtlemiseks ja minu pirtsakuseks, millele tuli alati nipsakalt vastata ja avalikult stseen teha. Ma ei teinud välja.

Küsisin endalt nende paari varakevadise kuu jooksul korduvalt, mis ometi selle absurdse olukorra tekitas. Kes ja miks mu lapse sellesse tõmbas ja kuidas see kõik minusse puutub?

Rääkisime neil teemadel Äliniga pidevalt, sest ka tema ei suutnud uskuda, et olukord selline on, nagu see parasjagu oli. Ta oli alati arvanud, et tal on tore paariline, jah mõningaste veidrustega, aga tore selline. Eks see alguses tundus ka minule sedasi. Ta oli uus ja ebakindel, erihariduseta sotsiaaltöötaja, kes oli korraks ülikoolis ka psühholoogiat käinud nuusutamas ja lasteaeda tööle tulles saadeti ta kiirkursustele, et ta käigu pealt lasteaedniku ameti ka omandaks. Väga tore, kui inimesel on tahtmist ja pealehakkamist. Alguses tundis ta hirmsasti muret, miks Tan tema päevadel ei käinud, et kas tema pol piisavalt hea, kas ta ei meeldi lapsele jms. Ta tuli sellest minuga ise rääkima, kui oli seda Älinile juba rääkinud. Ta võttis juba siis asju, mis temasse üldse ei puutunud isiklikult ja arvas, et see on isiklikult midagi tema vastu. Ei veennud teda Älini jutt, et selles ei ole midagi tema vastu vaid lihtsalt laps tundis ennast alguses tuttava õpetajaga turvalisemalt ja harjutamiseks oli see parem lahendus nii meie arvates. Sel ajal ei osanud me ohumärke veel lugeda, kuigi tagasi vaadates olid need juba siis olemas. Pikkamööda asendus tema suur ebakindlus näiliselt reipama olemisega.

Sügisest, kui Tan hakkas rohkem lasteaias käima, oli õpetaja nr 2 meile, mulle ja Älinile, ennast hoolega sõbraks sokutanud. Kõik sai alguse sügispeost ja meil polnud selle vastu midagi. Toredaid inimesi ja sõpru pole kunagi liiga palju. Sügistalvel oli ta meiega jupp aega väga kamraadilik. Teietamine muutus loomulikku rada sinatamiseks. Ühel hetkel hakkas ta mulle aga Älinit õrnalt kritiseerima. Kuidas ta ikka seda ja seda valesti teeb. Vaikselt koorus välja, et nende arusamaad asjadest tõepoolest ei klapi. Kohe üldse ei klapi. Älinil oli seda alguses raske mõista. Keeruline tunnistada, sest ta tõepoolest uskus oma paarilisest parimat, aga märgid hakkasid vaikselt rääkima muud keelt. Pinge oli nende kahe vahel õhus ammu enne, kui Älin seda taipas. Aga asjadest ei räägitud. Need vindusid ja hakkasid varakevadel paisu tagant üha jõulisemalt immitsema minu ja Tannu peale valatud viha kaudu.

Lepliku inimesena ei teinud Älin kunagi probleemi sellest, et rühmaruumi ja õppevahendite ettevalmistusega tegeles ta alati üksinda või koos minuga. Vahel istusime me nädalavahetusel tunde rühmaruumis, et asjad korda ja paremaks saaksid. Nii rühmaruumi paigutuses, töölehtede ettevalmistuses kui ka loovtööde vahendite ettevalmistamisel olin ma Älinil abiks käinud juba ammu enne seda, kui Tan lasteaeda läks. Meil klappis Äliniga neis asjus suurepäraselt ja see oli lihtsalt nii äge. Koristades märkasime kord kapi taga laste joonistusi. Ma polnud kade ka, ronisin igasugu imelikesse kohtadesse, laudade alla ja kappide taha ja vetsu ukse siseküljele ja joonistasin pisikesi (kerge vaevaga eemaldatavaid) tegelasi, et lastel ja ka õpetajatel endil nende leidmisest rõõmu oleks ja need tegelased nagu Jonn ja Kõdi ja Pätu ootamatul hetkel ja ootamatus kohas veidi elevust tekitaksid 🙂

Aga kui siseringis said kevade lähenedes nähtavaks selle aasta “anonüümse” töötajate tagasiside tulemused, siis vajus Älin väga ära. Ta ei kommenteerinud mulle muud, kui seda, et meile on liiga tehtud. Ta oli sel ajal väga liimist lahti. Appi tuli juhataja, kes rääkis, kuidas asi on lasteaias nagunii vaalik ja õpetaja nr 2 oma nime varjamata seal kogu kollektiivile kuulutas, kuidas Älin on laisk ja lohakas, õpetaja abi ei kannatanud üldse kriitikat ja tema peab üksinda kogu kolme inimese töö ära tegema ja ilma temata kukuks kogu see rühm kokku. Ahjaa, üritused valmistab ette ja korraldab tema ka täiesti üksinda ilma igasuguse abi ja toeta. Rääkimata mappidest ja lehtedest, mille eest tema ainsana hoolt kannab. Tere tore… Ehk ta pööras kogu asja kõveraks ja kujutas endale ette et tema on Älin? Ma oskasin selle peale vaid ohata, et kust tuleb selline arvamus. Õnneks juhataja teadis Älini tugevaid külgi ja leidis, et selline avalik avaldus teeb talle nagu natuke liiga küll. Eksole. Mul oli älinist kohutavalt kahju.

Lisaks oli õpetaja nr 2 seal tagasisides otseselt mulle omistanud ja suhu toppinud erinevaid süüdistusi enda aadressil, milleks mul sellel hetkel veel nagu põhjustki enda teada ei olnud. Takkajärgi muidugi sobiksid need tema välja käidud arvamused mulle täiesti isegi arvamiseks ja väljaütlemiseks. No näiteks see, et ta on türann. See sõna ei kuulu minu kõnepruuki, aga ju ta nägi ette, et see tulevikus teemaks tuleb. Ja siis väitis ta veel, et ma teda “maja kõige konfliktsemaks õpetajaks olen sõimanud”. Sõimanud? Tema endaga meil ei olnud iial isiksuste tasapinnal ühtegi ütlemist kuni lõpuni välja. Seega, kuidas ma sain teda sõimata? Ei enne, ei hiljem. Ka ei olnud ma midagi sellist lasteaias kuulutanud, et ta miski ületamatult konfliktne inimene oleks. Mul puudus selleks vajadus ja mu laps käis selle inimese rühmas. Ainus, mida ma soovisin, oli see, et kõigil oleks parem ja lasteaiast oleks rohkem rõõmu kui muret ja reegleid ei väärkasutataks. Äliniga ei tulnud meil tema paarilise teema rohkem jutuks kui vaid Tannu käest kuuldud info põhjal, et õpetaja nr 2 teda magama ja sööma sunnib, kuigi reeglid seda keelavad. Ahjaa, seda kurtis õpetaja nr 2 ka seal tagasisides, et lasteaias on liiga palju reegleid. No et reegel on iga asja jaoks. See olevat halb. Ja kinnitas, et talle tegelikult üldse ta töö ei meeldi enam.

Seal samas majasiseses tagasisides pidas ta vajalikuks aga süüdistada mind, kui kohutav ja konfliktne ja eeliseid nõudev lapsevanem ma olen. Kuidas mina kõrvalseisjana üldse antud tagasisidesse puutusin, on mulle siiani segane 🙂

Lisaks probleemidele Äliniga, millest ta tema endaga iial rääkinud ei olnud, ja etteheidetega õptaja abidele ja minule, millest ta seal tagasisidet andes lahmis nagu vanakurat, oli tal eriliselt hambus see, et ma oma koolipraktika ajal viibisin lasteaias erinevates rühmades ja suhtlesin oma praktika huvides ka töötajatega. Tema teadis kindlalt, et ma üldse oma parktikaga ei tegelenud vaid ainult nuhkisin ja luurasin. Tema süüdistused ja paanika tundusid nii jaburad, aga sellel oli tegelikult põhjus, sest jah, ma sain majas liikudes liiga palju teada. Tahtmatult. Ma sattusin kokku inimesega, kellele ta juba varem oli kurja teinud.

Tannu 1,5 aastase hõreda lasteaiakarjääri jooksul jõudis ta rühmast välja süüa kaks õpetaja abi. Kaks väga toredat ja armsat inimest, kes lastele ja Älinile mõlemad väga meeldisid. Ühe lugu tean ma kaudselt. Teadsin juhataja suu läbi, et ta lahkus sellest lasteaiast pärast ebameeldivaid kogemusi. Teine neist aga rääkis mulle seda ise ja otse mu praktikapäeval pisikeste rühmas, kus ta sel hetkel töötas, kuidas õpetaja nr 2 temaga kogu aeg õiendas, et ta laste peale ei karju ja häält ei tõsta. No et on liiga pehme lastega ja see ei sobi mitte. Ta rääkis, kuidas ta teda ka ise kartis, sest õpetaja nr 2 oli alati kuri. Laia naeratusega saadeti vanemad hommikul teele ja siis paljastus tõeline tigedus. Ta rääkis, kuidas ta vahel pissile paluvaid lapsi salaja lõunaune ajal vetsu aitas, kui õpetajat ruumis ei olnud, idas luuret ja teadis, millega ta riskib, kui see välja tuleb. Too õpetaja abi oli nii teisest puust inimene. Ei, mitte susserdis ega erandeid tegev, vaid inimesena inimene. Empaatiline nagu me seda kõik lasteaiatöötajatel eeldame. Tannule meeldis ta väga ja ta oli paljude laste jaoks oma malbuse ja vaikse positiivsusega õpetaja nr 2 päevadel tugisambaks ja päästerõngaks. Õpetaja nr 2 käis ja ussitas ringi ja tema lahkus teise rühma, sest sellises õhkkonnas ei olnud tal võimalik enam oma tööd jätkata. Aga lapsed jäid. Vaikivateks kannatajateks. Mulle tundus see lugu uskumatu, aga selle taga pidi olema midagi. Siis me veel ei tundnud õpetaja nr 2 tõelist palet…

Aga selles samas tagasiside lehes, ja muidu ka, oli õpetaja nr 2 jaoks ikka kõige suurem ja ületamatum probleem minu sõprus Äliniga. Me olime sõbrad ammuilma enne seda, kui Tan tema rühma läks. See oli teada juhtkonnale ja see ei olnud mitte kunagi probleem. Me oleme ka lugematutes muudes olukordades alati professionaalseks jäänud ja koos tulnud läbi millest kõigest, millest enamus inimesi ka õudusunenägusid näha ei oska, aga õpetaja nr 2 jaoks oli probleem see, et tal oli selline paariline ja see, et mina olin tema sõber. Ta kujutas endale ette mida iganes. Vahendeid valimata tahtis ta Älinile ära teha. Läbi minu, läbi Tannu, läbi oma suure suu.

Meie sõprus Äliniga oli kohe nii suur probleem, et seda tuli hakata kangutama. Pesueht kadedus? Väiklane armukadedus? Me ei tõrjunud teda kordagi, aga ta tundis end tõrjutuna. Ta tõmbus aasta alguses ise eemale.

Väiklane suhtumine süvenes ja mind püüti Älini vastu pöörata. Lisaks minu töötlemisele selles, kuidas Älin paarilise selja taga susserdab, käis ta oma lugulaule edukalt laulmas ka direktorile ja õppealajuhatajale. Tema kannatas, Älin õõnestas tema autoriteeti, tõlgendas kokkuleppeid meelevaldselt, lasi TEATUD lastel kõrvale hoida kolme ampsu reeglist ja lasi neil magamise ajal mitte magada ja vetsus käia ja mis kõik veel. Älin seadis tema arvates temast kõrgemale oma sõbrad – ma polnud selle rühma vanematest üldse mitte ainus vanem, kellega Älin sõber oli kogemata. Ma olin lihtsalt kõige magusam amps, mida järada. Ahjaa, ja tema pidi üksinda ette valmistama kõik tegevused, tegema plaanid ja täitma pabereid. Ainult tema. Üksinda. Älin ei teinud kohe mitte midagi. Älin oli laisk ja korratu ja ilmselgelt lastega liiga pehmo. Tema oli see, kes selles kaoses ometi korra majja lõi.

Selja taga salakavalalt draamat oskas ta teha, oskas valetada ja vassida nii, et see üle igasuguse piiri läks, aga kuna ta oli intensiivselt asja kallal, siis saatis teda ka edu ja inimesed uskusid teda, kes ta laimas ja lahmis selle asemel, et minna Älini käest tema arvamust küsima. Asi läks nii kaugele, et ühel heal päeval pidas juhataja vajalikuks mulle ja Älinile rõhutada, et me peaksime oma sõbrasuhte värava taha jätma ja meie suhe peaks lasteaias vaid puhtalt professionaalne olema. Kedagi ei huvitanud fakt, et meil ei olnudki kunagi vajadust oma sõbrasuhet Tannu huvides kuidagi ära kasutada, sest laps oli selleks piisavalt probleemivaba ja mingit erilist erikohtlemist – tulevärki ja õhupalle – tema lasteaias viibimine ei nõudnud. See, et lasteaed ja õpetaja igat last erilisena ja indiviidina käsitleb on ju ometi elementaarne? Või pole? Me elame Põhja-Koreas?

Älini jaoks oli ja on iga laps eriline ja erinevate vajadustega ja ta on läbi aastate saanud nii laste kui vanematega suurepäraselt hakkama. Huvitava tõigana – ta saab eriti hästi veel hakkama nendega, kelle kohta teised sositavad, kui kohutavad vanemad sel lapsel on. Ta on alati olnud absoluutselt vastu laste samadesse kastidesse surumisele. Selle asemel on ta püüdnud elavdada laste loovust ja toetada nende eripära tugevusi ja suunata seal, kus on vaja olnud rohkem tuge. Ja ta on selles osav ja hea. Tal on miljon mõtet ja ma saan aru, et küündimatu isehakanud pedagoogi jaoks on see kirjeldamatut kadedust tekitav olukord. Suisa talumatu olukord. Ja nende tunnetega on vist talumatult raske elada?

Sellest, et minul ja Älinil oli suhtlemisel ka muuhulgas täiesti professionaalse suhtlemise tasand – ta oli minu lapse õpetaja, see õpetaja nr 2 pähe ei mahtunud. Kuna see teda nii väga näris, siis ärritas ta oma kiunumisega üles ka lasteaia juhataja. Me jäime kõrvaltvaatajate jaoks lasteaias alati rangelt õpetaja-lapsevanem suhtesse ja ei teinud Älin mulle töö ajal ka ettekandeid olukorrast, mida õpetaja nr 2 pidevalt kahtlustas. Ta nägi seda, mida ta tahtis näha. Meie jaoks ei seganud meie sõprus midagi. See polnud ei eelis ega viga, meie suhe oli kindel ja tugev ja meile piisas täiesti, et meil oli meie oma aeg tööajast väljaspool. Paraku jalgutrampiva ja üle laipade mineva suhtumisega kaasteelisest me puudust ka ei tundnud. Seega jäi ta meist maha. Omal soovil.

***

Õhus oli selgelt tajutav pinge, aga ma püüdsin jääda positiivseks. See pilt on tehtud rühma riietusruumis Tannut oodates 🙂

Ühel hommikul, kui Tan mu külge pisarsilmi haakus ja anus, et ma teda täna lasteaeda ei jätaks (oli taaskord õpetaja nr 2 päev) ja ma algses koridoris ja hiljem riietusruumis lapsega pool tundi vaikselt asju rahulikult arutasin, käis õpetaja korduvalt ukse vahel rahulolematult nihelemas ja mulle pehmelt ust näitamas. Kui ma talle lõpuks ütlesin, et ma ei saa siit enne lahkuda, kui laps minust rahulikult maha jääb, siis kukkus ta kriiskama, et ma segan tema ja kõigi teiste laste päevakava ja õppetööd.

Kui ma julgesin arvata, et ma ei teada ega teisi lapsi ega rühma tööd küll mitte kuidagi ei sega, kui ma oma lapsega vaikselt tühjas riietusruumis räägin, siis karjatas ta, et läheb nüüd juhataja juurde, et mul pole õigust siin sedasi päev otsa passida ja virutas täiega rühma välisukse kinni, nii et maja värises, ukse kõrvalt krohvi pudises ja lapsed rühmast piiluma tulid.

Tema kuraas oli kadunud, kui ta tagasi loivas ja mõrult sisises, et juhata oli talle vastanud, et lapsevanemal on õigus olla majas nii palju ja kaua kui ta soovib. See mõistagi ärritas teda sedavõrd, et ta pidas vajalikuks kõigi rühmas olnud laste, vahepeal riietusruumi lisandunud laste ja nende vanemate ja ka kõrvalrühma avatud uste ja uudishimulike valvsate kõrvade kuuldekauguses ja minu enda lapse juuresolekul, mu peale karjuda, et miks mu laps nii ja nii paha on ja miks tema peab just ja ainult teda kogu aeg erikohtlema. Ühtlasi oli tema varasem sinatamine muutunud sujuvalt tagasi teietamiseks. Eks nii oli mugavam müüri ehitada. Ma olin vait ja kuulasin. Tema aga kisas mu peale, miks mina tema peale kisan. Loomulikult viskas mul selline käitumine täiega üle ja teatasin kõrgendatud toonil, et mulle nüüd ikka kohe aitab. Nüüd lähen mina juhataja juurde. Lapse võtsin ma kaasa, sest riietusruumi teda üksinda jätta polnud enam kindlasti ok.

Juhataja kuulas mu ära ja nõustus, et seesugune käitumine õpetaja poolt on sügavalt lubamatu, samas pidas mulle loengu, kuidas kaks rühmaõpetajat on asjades erinevalt aru saanud ja kuidas Älin on kokkuleppeid rikkunud ja valetab õpetaja nr 2 peale. Mulle räägiti seda, kuidas Älin räägib kõigile seda, mida need kuulda soovivad, kuidas ta ei suuda rühma üldse hallata ja ainult tänu õpetajale nr 2 olevat seal „eriliste isiksustega rühmas“ lõpuks kord majas. Ühtlasi sain teada, et enne õpetaja nr 2 oli selles rühmas koos Äliniga koos õpetaja X, kes “käis tööl ainult ilus olemas” ja on tõeline õnnistus, et õpetaja nr 2 teda asendama tuli ja kogu seda rühma nüüd veab ja taltsutab. Mis puutus minusse mingi õpetaja, keda ma oma elus isegi kunagi kohanud ei olnud? Ja miks pidin mina, lapsevanem, sellest kõigest teadma?

Kõik see, mis Älinit puudutas, oli nii labaselt vale ja puhas õpetaja nr 2 poolt edukalt läbi viidud ajupesu, et mul hakkas valus. Seda ma juhatajale ka ütlesin, et see ei ole ok sedasi oma töötajast ühele lapsevanemale rääkida. Olgu ma siis sõber või mitte. Ta palus jumala keeli, et ma sellest Älinile ei räägiks, sest ju ta taipas ise ka, et ta „veidi“ üle piir läks. Seda, et meie vestlus toimus tema kabineti ukse vahel, kust möödus erinevaid inimesi, kes juhataja süüdistustest ka igaüks omad järeldused võisid teha, ta vist ei taibanudki?

Üks oli selge, ma olin veendunud, et need probleemid selles rühmas ja kahe õpetaja vahel ei lahene ilma ühise laua taha istumiseta nagunii. See, kas Älin ja õpetaja nr 2 on omavahel sõbrad või ei, pole minu probleem, aga professionaalselt peavad nad suutma koostööd teha ja kui üks pool kuidagi kiiva veab, siis on juhatuse asi sekkuda ja asi korda ajada. See pole hetkel kahe täiskasvanud vaheline kisma, siin on kannatajaks selle rühma lapsed. Minu jaoks oli oluline, et õpetaja nr 2 lõpuks ometi mõistaks, millised on antud rühma ja lasteaias reeglid tegelikult, et tema kallutatud interpretatsiooni vigadest saaksid aru ka õppealajuhataja ja direktor. Ja mis peamine, et see inimene, kes tahab ise lasteaias õpetaja olla, lõpetaks momentaalselt minu alandamise ja minu lapsest ülesõitmise. Tema viimase kahe kuu käitumine oli olnud alla igasugust arvestust ja otsast ääreni ebaprofessionaalne.

Juhataja oli nõus, et asja tuleb arutada, aga et kõigepealt peavad kaks õpetajat omavahel koos vahemehega maha istuma ja siis teeme ühise istumise, kui õpetajad omavahel on kooskõla taastanud. See plaan sobis mulle, sest kõigi nende süüdistuste laviini all polnud Älini endaga selle hetkeni keegi rääkinud, et uurida ka tema nägemust asjast ja nende saja surmapatu kohta, milles teda süüdistati.

Aga sel hetkel aktuaalse probleemi lahendamiseks, mille jaoks ma juhataja juurde alguses üldse läksin, et kuidas on mul turvaline jätta märatseva õpetaja hoole alla oma laps selleks päevaks, mil mul oli ilmtingimata vaja minna kooli, selle küsimuse juurde jõudsime me lõpuks tagasi.

Läksime direktoriga üheskoos üles olukorda hindama. Jäi arusaamatuks, miks õpetaja nr 2 prioriteedid sedavõrd sassis olid, et selle asemel, et rühma lastele keskenduda oli ta endiselt nagu puhvis kukk ja tegeles kõrvaliste asjadega. Ta lendas torpeedona meile peale ja kukkus mind ja Älinit direkorile süüdistama. Meie sõbrasuhtes. Ta kujutas ette, et ma tean asju, mida ma ei teadnud, sest ta arvas ja oli seda arvamust ka levitanud, et Älin räägib mulle lasteaia asjadest liiga palju ja talle ei mahtunud pähe, et see nii ei ole.

Älini vaateid teadsin ma juba aastaid, teadsin ammu enne õpetaja nr 2 ametisse asumist, teadsin juba enne tema eelkäija ametisse asumist. Aga seda, mis jooksvalt rühmas toimus, millised olid tema suhted paarilisega, seda ta ei kommenteerinud ja see polnud ka minu asi. Älinit tundes teadsin ma aga seda, et ta oli alguses oma uuest paarilisest suisa vaimustuses. Me ei rääkinud rühma asjadest ja kui vahel kiskus teema kuidagi piiri lähedale, siis oskas Älin alati probleemita ütelda, et seda ja teist asja ta kommenteerida ei saa. Ja nii oligi. Me rääkisime minu lapsest, tema tegemistest, rääkisime sellest, millest õpetaja ja lapsevanem omavahel räägivad ja sellega asi piirdus.

Õpetaja nr 2 süüdistas Älinit selles, kuidas ta vaid minu last teistele eelistab. Samal ajal käis koridorist läbi veel hilisemate saabujate lapsevanemaid, millele ma ka juhataja tähelepanu juhtisin, et see ole hetkel ei õige aeg ega koht. Sellest ma üldse ei räägi, et kogu seda jura pidi kuulma ka kõik rühma lapsed, minu laps minu selja taga sealhulgas. Rühmaruumide vaheuksed olid endiselt avatud ja teiste rühmade õpetajad kõõlusid vaheldumisi lastega seal, et millestki mitte ilma jääda…

Direktor katkestas minu kommentaari peale vahutava õpetaja nr 2 ja tegi talle märkuse, et selliseid asju ei lahata sellises kohas. Ta nimetas avalikult tema sõnavõttu ebaprofessionaalseks. Korralik komplekt, mõtlesin ma endamisi, aga sel hetkel huvitas mind ainsana, et kõige enam kannatas kogu selles idiootses situatsioonis minu laps. Kõrgelt haritud ega isehakanud pedagooge see ei huvitanud, sest suurte inimeste asjad olid ju ometi olulisemad. Lapsed ju tulevad ja lähevad, õpetajad jäävad? Olukord oli ebamugav.

Õpetaja nr 2 tõmbus veidi tagasi. Juhataja tatsas rühmas ringi ja püüdis leida Tannule mistahes tegevust, et ta ometi rühmaruumi siseneks ja seal istet võtaks. See oli haledalt koomiline, aga mul polnud sel hetkel paremat valikut. Läbi häda saime lapse rühma. Sain kähku koolis käidud. Mõtted olid muidugi teadagi kus.

Ma pidin Älinile rääkima, mis hommikul juhtus. See oli üks vastikumaid kõnesid iial, mis ma talle teinud olen. Ta sai väga haiget. Aga ma uskusin, et ta peab seda kuulma, mis seal lasteaias tegelikult käärima on hakanud.

Õhtul rääkis Tan, kuidas õpetaja nr 2 ei rääkinud temaga päev otsa. Tema ühelegi küsimusele ta ei vastanud ega tema poole ei vaadanud. Ta ei teadnud siis veel mõistet ignoreerimine, aga ta mõistis, kuidas see haiget tegi, kui ta kellegi jaoks tühi koht oli. Vestlusringis oli õpetaja nr 2 oli kiusamisest vabaks suure karu suu läbi kritiseerinud mind ja seda, kuidas ma eeldan, et mu lapsele peaks osaks saama erilisem kohtlemine, kui teistele lastele samas rühmas. Ta häbistas kiusuvabakaru suu läbi laste ees Tannut ja rääkis, kui halb laps ta on ja kuidas tema ja tema ema rikkusid ära kogu lasteaiapäeva. See meetod ja karud ise olid laste jaoks väga olulised. Õpetaja nr 2 valedes kätes muutus suur karu aga hävitavaks relvaks. See kõik oli liiga valusalt vahe… see oli ALATU! (Ja nagu hiljem selgus, polnud see üldse ainus kord, kui ta sedasi lapsi ja nende vanemaid kritiseeris.)

Need, kes ei tea, mida äärmiselt asjalik, vajalik ja tore “Kiusamisest vaba kool ja lasteaed” programm endast kujutab, leiavad info SIIT. Asja idu seisneb selles, et lillat karva Sõber Karu õpetab lastele kõige olulisemaid asju siin elus – hoolivust, austust, sallivust ja julgust. Antud juhul väärkasutas õpetaja karu teadlikult aga nii kurjasti, et…

Tannu pisike kiusuvaba karu

Älin oli kogu sellest loost sedavõrd traumeeritud, et jäi päriselt haigeks. Ta jäi haigeks veel pikaks ajaks, sest ta ei suutnud tööle minna. Iseäranis kraapis teda see, kuidas õpetaja nr 2 osavalt inimestega manipuleeris ja niite tõmbas. Kiusamisest vaba projekt oli talle alati hingele lähedal olnud ja see, et üks õpetaja seda süsteemi sedasi kuritarvitas, et mahtunud Älinile mitte ühelgi kujul pähe…

Ühel hetkel, kui Älin veidi taastunud oli, toimus lasteaias nende omavaheline vestlus. Kuna aga vahemeheks olnud õppealajuhataja oli ilmselgelt kallutatud arvamusega, siis oli see Älini väitel vaid tühjade sõnade tuuldeloopimine ja tuuleveskitega võitlemine. Kui õpetajad omavahel vastandatud olid, kadus minu jaoks ära viimnegi lootus, et olukord veel kuidagi üldse paraneda võiks. Älin ütles mulle otse, et sellele kohtumisel pole enam mingit mõtet. Direktor aga veenis mind, et seda kohtumist ei ole üldse vaja, sest kohe on lasteaed Tannu jaoks ju nagunii läbi.

Vahepeal tundus juba, et asi rahuneb maha ja samapüüdlikult kui mina, tegi ka õpetaja nr 2 läbi hammaste naeratamisi hommikustel viisakustervitustel ja õhtustel hüvastijättudel. See õnnestus meil üsna mitu korda, kui siis taas kord pauk käis…

Tan oli eelmisel päeval saanud kingituseks binokli. Alati oli jutt olnud, et raamatud-lauamängud ja õppevahendid on lubatud ka mitte-mänguasja-päevadel. Seda teadsin nii mina kui teadis ka Tan. See oli levinud praktika. Parasjagu oli lastel programmis linnuvaatlus ja kuna binokkel selle teemaga imeliselt haakus, siis lubasin tal sel lasteaeda kaasa võtta, sest tean kui hoolikalt ta oma väärtasju hoiab.

Rühmauksest õpetaja nr 2 teada aga edasi ei lasknud, sest tema jaoks oli tegemist „tühise mänguasjaga“ – nii ta seda nimetas – ja sel päeval ei olnud ju mänguasjapäev. Olin hämmastusest sõnatu. Kas ta tõsimeel oli nii rumal inimene või oli see taas mingi asi, millega saag käima tõmmata, enda võimu demonstreerida ja mu lapsele ära teha? Olin püüdlikult vait ja võtsin binokli enda kätte hoiule.

Järgmisel päeval ei olnud ka mänguasjapäev, aga Älin võttis selle „tühise mänguasja“ vaimustunult õppevahendina lastega koos kasutusele ka nad viisid üheskoos läbi kevadist linnuvaatlust.

Mai 2012

Aprillis käisid mu lapsed lasteaias kolmel päeval ja mais viiel. Vältisin viimase võimaluseni päevi, kus õpetaja nr 2 tööl oli. Maikuus oli vaid üks päev, kus mu laps ja õpetaja nr 2 kohtusid ja sedagi vaid seepärast, et oli väga eriline päev ja ennelõunal pidi olema rühmas pildistamine lõpualbumite tarvis.

Tannut lasteaeda saates ütlesin õpetajale, vaid tere ja et tulen talle enne lõunaund järele. Sellega meie lakooniline hommikutervitus ka lõppes. Minust jäi Tan rahumeelselt koridori ja lehvitas mulle aknast. Enne lõunaund sain ta lasteaiast jälle kätte ja me suundusime kinno.

Ta oli tavatult tujutu ja morn, muukimisele ei avanenud. Ma sain aru küll, et midagi oli temaga valesti, aga ta ei rääkinud. Mul oli paha tunne. Kinoskäik võttis niipalju pinget korraks maha, et õhtuni oli justnagu kõik korras. Siis aga helistas mulle Älin ja esitas minu jaoks veidraid küsimusi. Ja siis nende täpsustusi. Rääkisin Tannuga ja küsisin väga sirgeid küsimusi sellesama lasteaiahommiku kohta. Vastused olid… šokeerivad… ja mul tulevad praegu ka seda kirjutadeski veel vihast ja abitusest pisarad silma…

Selgus, et sel pildistamise päeval lehvitas laps mulle aknal ja oli siis veel oma kapi ette istuma läinud veidikeseks. Ta sai ennast kogutud ja suundus teiste laste juurde rühmaruumi. Õpetaja nr 2 teda rühma ei lubanud ja saatis ta tagasi. Tan pidi istuma oma ukseta kapilahtrisse. Ta palus mitmel korral luba rühma teistega mängima tulla, sest see oli väga eriline ja elevust täis päev nende kõigi jaoks. Ka hommikusöögist jäi ta ilma, sest teda ei lubatud rühmaruumi ja võimalust süüa, talle ei pakutud. Alles siis, kui Älin lasteaeda pildistamisele jõudis, sai ta rühma minna. Kui ma küsisin, miks ometi, siis ta jäi mulle vastuse võlgu.

Nende teadmistega helistasin Älinile tagasi. Mu vererõhk oli sel hetkel 300 vist. Selgus, et tema arvutuste kohaselt pidi Tan olema kapis istunud umbes 2,5 tundi. Mille eest? Miks ometi? Miks minule sellest midagi ei räägitud? Ka Älinile ei vastanud õpetaja nr 2, miks selline asi toimus ja kuidas see üldse võimalik oli. Aga vastu ka ei ajanud.

Ma olin juhtunust nii löödud, et ei leidnud enam ühtegi sõna…

Öösel magas Tan rahutult ja pissisi voodisse, mis juhtus temaga viimati aastaid tagasi. Ise ta asjast rohkem ei rääkinud ja mina ei tihanud teda rohkem ka torkida. Kuna Älin oli ise peamine tunnistaja, siis pidasime terve nädalavahetuse aru, mis edasi saab ja kuidas toimida. Ta kinnitas, et seda asja tema nii ei jäta ja seesugune kuritahtlik lapsepiinamine peab lõppema ja karistatud saama. Leppisime kokku, et kui Tan esmaspäeval lasteaeda läheb (see oli taaskord õpetaja nr 2 päev, aga mul oli endal oluline koolipäev), siis ta esmaspäeval juhatajaga veel ei räägi, aga kuna me hommikul küll reipalt minekule asutasime, kuid vaprus öökimise ja meeletu peavaluga lapse jaoks lõppes, siis jäi Tan sel päeval koju mamma hoole alla rahunema ja Älin sai vabalt tegutseda.

Pole vähetähtis, et märtsis-aprillis kurtis Tan korduvalt peavalu üle. Ilmselgelt oli see pingest. Aga et sellega kaasneb juba ka iiveldustunne ja soov oksendada, vaat see pani mu olukorrale veel kriitilisema pilguga vaatama. Lapsel oli mure ja sellega tuli tegeleda.

Õhtul selgus, et Älini juttu ei peetud taaskord millekski. Selleks ajaks oli õpetaja nr 2 välja mõtelnud ka põhjuse, miks laps kapis pidi istuma, Ta isegi ei eitanud, et ta ta kappi sundis istuma ja sealt välja ei lubanud tulla. Aga põhjus oli nii naeruväärne, et isegi mu ema hakkas selle peale irvitama. Tuli välja, et Tan oli söönud küpsiseid ja seepärast teda rühma ei lubatud. Väitega, et mu laps sõi küpsiseid, sai välja tulla vaid inimene, kes mu lastüldse ei tea ega tunne ja kes mingi imetud põhjendusega õigustada püüab. Esiteks see lapse ei söönud küpsiseid, Mitte ühtegi teadaolevat sorti. Teiseks oli välistatud, et lapsel sai olla kaasas küpsiseid. KUI ta neid sõi, siis pidi keegi need talle andma. Rühmakaaslased need ei olnud? Õpetaja ise? Aga miskipärast polnud Tan midagi kuulnud küpsisest. Älin teadis seda, et Tan küpsiseid ei söö ilma minult küsimatagi. Seda ta ka ütles, et see jutt ei pea paika, aga õppealajuhataja leidis, et sellega on probleem lahendatud ja mõistagi on minu laps ise kõiges süüdi ja kapisistumine oli väljateenitud karistus. Nagu päriselt?

Tannu probleemid olid mulle tuttavad – üks ja sama jutt iga päev. Ikka kauplemine, et homme ta küll lasteaeda ei taha minna. Hommikusööki ei taha süüa. Magada ei taha. Palun-palun vii mind lõunast minema. Vancu kuulis neid vestlusi reeglina vaikselt pealt ega sekkunud. Aga kord, kui Tan oma muredest ja elamustest rääkis, teatas Vancu, et tema õpetaja teeb tema juustele haiget…

„Teeb su juustele haiget?“ küsisin ma mõttes jahmunult endalt ja palusin lapsel endale näidata, kuidas juustele haiget tehakse. Sõna „tutistamine“ see laps siis veel ei teadnud, ka polnud ta varem kogenud, et keegi ta juustele haiget teeb. Millal see õudus ometi läbi saab? Tundsin, et nüüd vajan juba ka mina ise lasteaiast puhkust lisaks mu poistele ja Älinile, kelle vintsutused ka mulle väga korda läksid. Kogu see ebaõiglus ületas mu taluvuse piirid. Kas pärast kõike seda suudan ma veel Vancu järgmisel samasse lasteaeda viia? Oli teada, et tema teine, see tore õpetaja, lahkub sellest lasteaiast. Mulle oli teada ka see, et Älin sinna kauemaks jääda ei suuda. Aga mul ei olnud Vancule uut lasteaeda, see tunne oli ängistav.

Rohkem ma sel kevadel lapsi lasteaeda ei viinud. Lapsed olid kodus hoitud ja mina keskendusin õppimisele. Lootsin endamini, et ehk siiski õpetaja nr 2 saab aru, kui väga üle piiri ta läks ja võtab ühendust ja vabandab enda lubamatu teguviisi pärast, aga asjata lootuseks see jäigi.

Käisime Älini ja meie mõlema lastega Tannu rühma kevadisel piknikul. Kohal oli ka õpetaja nr 2, kes lagistas valjuhäälselt naerda nagu ikka ja püsis oma lemmiklaste läheduses. Älin vedas üritust ja mina lihtsalt vältisin igasugust kontakti õpetajaga nr 2. Tan vältis teda veel enam.

Käisime Älini ja lastega kogu lasteaia kevadpeol, kus õpetajat nr 2 kohal ei viibinud, küll aga olid kohal direktor ja õppealajuhtaja, kes ei vaevunud tahtlikult isegi mu tervitusele vastama.

Kui õpetajatele lõpukingituste raha koguma hakati, siis tõrkus minu sees tükk aega miski. Äliniga olid mul omad plaanid, aga õpetaja nr 2 ei väärinud minu meelest mitte midagi muud kui seda, etta sellest lasteaiast vallandatakse. Päriselt ka. Aga seda ei maininud ma juhatajatetele ka kõige ärevamatel hetkedel ja tõesõna eeldasin, et nad ise näevad ja seda teevad, sest see inimene oli lastega töötamiseks üdini ebasobiv. Mul ei olnud sellist inimest tänada mitte millegi muu, kui inetute kogemuste ja maailmapildi võika avardamise eest.

Kui jõudis kätte aeg laste piltide seast valida välja see, mis lapsest albumisse läheb, siis kisti see kapisistumise haav koos kõige muude torgetega taas verele. Ma ju tean liigagi hästi, kuidas mu laps kaameraga flirdib ja alati vigurdab, aga neilt piltidelt vaatas mulle aga vastu vaid üdini kurb ja õnnetu laps. Nutuvõru ümber suu ja silmad niisked. Jah, ta oli suutnud ühel neist portree piltidest teha ka võltsi Wallace ja Gromit stiilis „kästi naeratada“ näo, aga emotsioonid olid talle näkku kirjutatud ja seda ei näinud seal vaid minu emasüda paraku. Rühmafoto oli noh jah… nukker. Sel ajal, kui teiseed lapsed rõõmsate nägudega kaamerasse vaatasid, oli Älin tagareas nutuste silmadega ja Tan… murtud.

Tol samal ööl kirjutasin ma tegelikult selle sama kokkuvõtte siin, et saata see meie rühma lapsevanematele, et nad teaksid, mis kõik see aeg tegelikult kaadri taga toimunud oli.  Kolmest ampsust ja kiusuvabade karude rämedast väärkasutamisest ja paljust muust. Tannu kaudu teadsin, et minu laps ei olnud ainus, keda õpetaja nr 2 alandas ja mõnitas. Tal oli kombeks ka koolieelikuid veel karistuseks paha-lapse-toolile istuma saata.

***

Lõpupidu

Ja siis saabud Tannu lasteaia lõpupidu. Älini jaoks oli see tema esimene päris oma rühm, mida teele saata. See oli talle väga eriline ja kõik, mis on eriline tema jaoks, on eriline ka minu jaoks. Ma joonistasin talle öö otsa mälestuseks ja kingituseks puidust plaati tema enda ja tema rühma lastega, mille ta saaks endaga edasisse ellu kaasa võtta, kus iganes siis saab tema uus töökoht olema.

Päike paistis soojalt. Tan korjas aiast lilli, meelespeasid. Neist tegime kimbud Älinile ja õpetaja abidele, kes nende rühmas olid varem olnud ja kes talle väga meeldisid. Älinile oli mul kingitus olemas. Õpetajale nr 2 kingitust ei väärinud, aga siiski oli mul ka talle pisike vindiga kingitus ka punase kingikotiga kaasas.

Kogu see olukord selles lasteaias oli olnud viimased pool aastat talumatult vastik. Me olime lihtsalt väga tugevad olnud, aga miski murdus mu sees iga pauguga rohkem ja rohkem. Mina olin kohutav lapsevanem. Muidugi. Selline ekstrajube, kellest lehes õudusjutte kirjutada. Kallutatult, eksole. Nii, ja mis te arvate, kas meie usina lastekaitsetöötaja pidev sorkimine lisas kogu sellele loole ja minu mainele selles asutuses vürtsi? Kujundas suhtumisi ja eelarvamusi, sest sahistati sellest ka seal, kus sellest üldse poleks keegi pidanud teadma. Aga kui mina olin kohutav inimene, siis kes oli too sotsiaaltööd õppinud isehakanud pedagoog? Me tahtsime uskuda, et ta on inimene, kellelt eeldaks empaatiat ja suhtlemisoskust nagu lasteaiaõpetajaltki. No ei tohiks ju olla mingit arusaamatut vahet empaatial ja empaatial, eks? Aga ega õpitud haridus veel inimest riku. Kuid kui sellel lisada veel, et antud isik oli õppinud ülikoolis ka mingi aja jooksul psühholoogiat, siis oli ta lasteaia jaoks kitsal ajal näiliselt ideaalne kandidaat. Paberid rääkisid enda eest ja kaetasid ära silmad ja südamed… Saadame selle inimese kiirkursusele ja ongi vohh, milline spets olemas! Aga kas temas on ka midagi enamat, kui ained, punktid ja tunnid paberil? Kas ka laste jaoks? Süda näiteks? Aga mis siis, kui see isehakanud õpetaja oma loendamatute isiklike probleemidega enda teadmisi kurjasti ära kasutab selleks, et lastele ja ka suurtele liiga teha? Tal olid selleks teadmised. vaba voli ja ta kasutas seda.

Kogu see jama kokku mõjus mulle nii, et ma oleks tahtnud jalgu trampida ja karjuda, aga ma jäin rahulikuks, sest kuulamas ja mõistmas polnud mind ega Älinit nagunii kedagi. Ainult ebaõiglusel lasti vohada. Ma ootasin selgitusi ja vabandusi, mida ei tulnud. Ketrasin enda sees mõtteid, kuidas ometi on võimalik, et lasteaia direktor ja õppeaelajuhataja olid olnud nii pimedad, nii ebaeetiliselt osavõtmatud ja kallutatult ebaprofessionaalsed. Nad ei ole seisnud laste huvide eest vaid pigem nende huve ja õigusi kahjustanud. Sellest, kuidas nad, Äliniga, enda maja õpetajaga käitusid, ma üldse ei räägigi.

Kuna ma nägin, et minu ponnistused asja nendega ajada on vaid peaga vastu seina jooksmine, siis ei teinudki ma kevadel enam neile rohkem tüli ega meenutanud neile, milline ebanormaalne olukord nende juhitavas ussipesas tegelikult valitseb. Seesugune juhataja, kes vastutusest pidevalt kõrvale vingerdab ja kõik enda abile, keda tegelikult üldse nende asjade lahendamine ei huvita, pähe määrib, ei vääri koolieelse haridusasutuse direktori ametikohta. Päris tõsiselt kohe. Olgu ta servast nii uuendusmeelne ja inimesena lahe tädi, kui tahes. Need asjad sedasi ikka käia küll ei tohi. Eks ta ise teab, mis tema kapis veel varjul on.

Tannu lõpupidu oli kiire, närviline, aga väga armas. Olime eelneva pika õhtu jooksul Äliniga kahekesi ära kaunistanud kogu saali ja valmistanud ette kõik olulise selleks päevaks. Saal sai maruvahva ja Älini õnnis uhkustunne oma esimese lennu üle oli nii ilus. Ja noh, minu väike poiss oli korraga ka ju nii suureks saanud. Kool ootas!

Älin sai oma maalitud puitplaadi pidulikult kätte kogu kohale tulnud rahva ees.

Tema oli selle rühma süda ja hing. Kui ametlik osa läbi sai, algasid vabas vormis õnnitlused. Õpetajale nr 2 kingikotti üle andes naeratas ta võltsilt oma kõige laiemat naeratust ja oli liigutatud, et ma teda meeles pidasid. Andsin koti üle soovides talle mõnusat suve ja grilli ja tšilli. Tan teda õnnitlema ei tulnud. Ta hoidis eemale. Keegi teda sundima ei hakanud.

Kuna ilm oli ilus ja soe, siis koogisöömisega pidu toimus lasteaia hoovis. Me liitusime Äliniga seltskonnaga hiljem, sest tal läks veel viimaste õnnitlejatega rühmaruumis aega ja siis tegime veel temast ja ta lilledest igas asendis pilte. Kui me lõpuks välja läksime, mühises seal ringi vihast vilavate silmadega õpetaja nr 2 ja meiega ta rohkem tegemist ei teinud.

Õpetaja nr 2 oli ilmselgelt piilunud oma kingikotti ja leidnud sealt eest suviselt igati praktilise kingituse. Seal oli iga ilmaga minev šokolaaditahvel, et elu oleks magusam ja siidlipsustatud tubli tulealgatus koos paberist dekoratiivkarbiga (mitte tikutopsiga), millel seisis tekst sooviga „Vahvat suvegrilli ja -tšilli“. Sellega saab sooja ja sellega saab süüa.

See oli kingitus, mille üle me vaid pool aastat varem kõik koos oleksime hüsteeriliselt irvitanud, sest õpetaja nr 2 huumorisoolikas oli kurdades mustem kui minul ja Älinil kokku. Siis oleks see olnud lihtsalt nali, aga selleks hetkeks, kui Tannu lasteaed läbi sai, oli see lähenemine minu jaoks muutunud mu viimaseks hääletoruks, et sõnatult karjuda välja enda arvamus, mida nad kuulata ei tahtnud, kui nad meid üle lasid. Mind oli kõiges koos Tannu ja Äliniga tambitud mutta ja mul oli täielik õigus ja vabadus ütelda viisakalt välja oma arvamus kogemuste eest, mida õpetaja nr 2 meile oma ametipostitsist lähtuvalt võimaldas.

Älin ja mu ema olid õpetaja nr 2 kingikoti sisust eelnevalt teadlikud. Ema oli vait. Ta ei kiitnud takka, aga tema, kes ta on minuga võrreldes väga kannatlik ja tagasihoidlik inimene, oli ka haavunud kogu sellest jamast, millest me läbi olime pidanud tulema. Älin avalikult minu mõtet kiita ei saanud, arusaadav. Ta oli teadlik mu plaanist, aga ei uskunud viimase hetkeni, et ma selle ka ära teen.

Need, kes mind päriselt teavad, teavad ka seda, et ma püüan alati igas kehvas asjas leida midagi head. Ma ei taha elada kedagi vihates ja oma energiat tema peale ülemäära kulutades ja lähtusin oma kingivalikult lisaks julmale huumorile ka sellest, et tulel on sümboolselt puhastav jõud. Ta aitab meil kõigil lasta asjadel minna. Nii tal meid, kui meil teda.  See oli kingitus meie kõigi eest ja samas meile kõigile, et side ja sillad meie vahel igaveseks kaoksid ja valu saaks leevendust ja igaüks meist saaks eluga edasi minna erinevas suunas.

Mõistagi olin ma sisimas end valmis pannud, et seda kingitust võidakse tõlgendada kes teab kuidas. Kuigi südames ma veel vaikselt lootsin, et no nüüd ometi nad taipasid, kui väga olid nad meile haiget teinud ja tulevad vabandama. Ullike, nagu ma olen, eksole.

Legendid antud kingitusest said muidugi suuremaks, kui pisike tume huumorikink ise. Küll loeti sealt välja, et ma soovisin õpetaja nr 2-le HEAD LÕPPU ja muud sarnast. Miskipärast painutati kõrvale ka see fakt, et antud kingituskomplektiga ei õnnestunuks kellelegi end praktiliselt PÕLEMA PANNA, sest tikutops oli puhtalt kaunistus ja täitis vaid kaardi aset – tšill ja grill, mäletate?) ega omanud mingit praktilist väärtust. Aga kui keegi seda kõike nii haavunult ja huumorivabalt tõlgendas, oli see juba päris tema enda rikutuse küsimus. See, et teatav seltskond minu kingitusse väga valuliselt suhtus, süüdistades mind, et ma muuhulgas ähvardasin õpetajat nr 2 tappa ja ta peaks seepärast politseisse avalduse tegema,  näitabki vaid üht – nad tundsid endal süüd ja mul oli põhjus neid selles süüdistada. Aga isegi siis veel, olen mina kuri ja paha ja õel? Teate, mida iganes!

Me jäime lõpupeol Älini ja lastega viimaseks. Tõmbasime otsad kokku, koristasime ja sulgesime uksed. Viimase, keldriukse, panime me koos kinni ja kontrollisime üle, et see jäi kinni. See on meil mõlemal selgelt meeles. Ometi… ometi selgus peagi, et Älinit süüdistatakse lisaks minu olemasolule ka selles, et ta peojärgselt sellesama keldriukse lahti jättis. Öösel käivitus häire. Turvamees tuli kohale, tegi tiiru ümber maja ja avastas lahtise ukse. Sellesama, mille me koos sulgenud olime. Trahvitasu nõuti Älinilt. See oli nii absurdne ja segane lugu, et tundus uskumatu, et keegi nii nõmeda valega viitsib välja tulla. Aga nii oli. See oli veel üks piisk mu kuhjaga täis karikasse, sest kuigi Tan enam enne kooli aeda ei pidanud minema, siis see, kuidas mu sõbrale endiselt liiga tehti, ületas mu viimase taluvuse piiri.

Rääkisin lõpuks meie loo ära inimesele, kes on väga lähedalt kursis lasteaedade hingeelu ja kutseetikaga. Sealt tuli kindel soovitus asjade kohta kirjalikult järele pärida, sest siis jääb vähemalt märk maha, mis toimunud on.

Ametlik kirjavahetus

Kuna lasteaia juhtkond oli osavõtmatu ja minu, mu lapse ja teise, tunnistajaks olnud õpetaja üle vaid üleolevalt irvitati, siis lasteaiasuhte lõppedes polnud mul enam karta midagi. Saatsin neile ametliku järelpärimise, milles palusin selgitusi juhtumile, kus õpetaja nr 2 sundis mu 7-aastast last 2,5 tundi usteta garderoobikapis istuma, ega pakkunud talle hommikusööki. Küsisin, kuidas seesugused asjad ikkagi võimalikuks osutusid. (Nimed antud juhul muudetud blogisõbralikuks.)

„Lugupeetud X lasteaia direktor X X,

Õpetaja nr 2 hoidis reedel, 4. mail 2012 alates kella 7:30st, mil minu poeg, Tan, minust X lasteaeda maha jäi, last kinni X rühma koridori lapsele määratud riidekapis. Lapse lubas kapist välja alles kell 9:57 pildistamisele saabunud õpetaja Älin. Selle aja jooksul oli laps korduvalt palunud luba õpetaja nr 2käest tulla rühmaruumi teistega mängima, talle selleks luba ei antud ja sunniti tagasi kappi minema. Ka ei pakutud sel hommikul lapsele süüa. Hommikusööki laps eelnevalt kodus söönud ei olnud, esimene pala sellel päeval, mille laps sai, oli pulgakomm, mis igale lapsele pildistamise ajaks anti. Kuulsin toimunust alles õpetaja Älin kaudu õhtul ning laps kinnitas minu ehmatuseks omapoolselt juhtunu tõepärasust. Esmaspäeval, 7. mail, olime tulemas lasteaeda, aga vahetult enne kodust lahkumist tekkinud tugev peavalu, iiveldus ja okserefleks – stressist tulenev reaktsioon, sundisid mind teda koju vanaema hoole alla jätma. Edaspidi keeldus laps kategooriliselt õpetaja nr 2 päevadel lasteaeda minemast. Probleemiga tegeles lasteaia poolel õpetaja Älin, kui otsene tunnistaja. Väide, et laps sunniti alandavalt 2,5 tundi istuma kapis, talle ei pakutud süüa ega lubatud teistega mängima sellepärast, et ta koridoris küpsiseid sõi, on vale. Inimesed, kes Tannut tunnevad, teavad, et ta ei söö küpsiseid ja isegi kui sööks, siis ei oleks ka see põhjus last sellisel alandaval viisil karistada. Lootuses, et asi lasteaiasiseselt laheneb, jäin ootama Teie tagasisidet ja selgitusi, mida ootan siiani. Soovin teada, kuidas kommenteerite Te enda, asetäitja X Xi ja õpetaja nr 2 teguviisi ja käitumist.

Kuna mitmel korral tegi õpetaja nr 2 minu lapsele ülekohut ka omapoolse äärmusliku tõlgendamisega ‘kolme-ampsu-reeglist’ – sundis last sööma talle ebameeldivat rooga ning karistas teda magustoidust ilmajätmisega (mida hoidis hügieeninõuetele mittevastavalt soojas rühmatoas sageli õhtuooteni), siis käisin ma sellega seoses mitmel korral ka Teie jutul. Korra palusin ka luba kirjutada avaldus, et minu lastele ei kehtiks antud reegel kuni see pole kõigi jaoks üheselt tõlgendatav, sest tervishoiutöötaja ja emana tean, kuidas seesugune söömasundimine, toiduga karistamine ja käitumisviis lastel toitumishäireid ja korvamatuid hingetraumasid tekitab. Kuna Teil on meie vestlused ja kohtumised kindlasti nõuetekohaselt fikseeritud, siis soovin tagasisidet ka antud teema lahenduste kohta – mida võeti ette, kuidas probleem lahendati, kuidas veenduti, et õpetaja nr 2 järgis edaspidi nõudeid. Kuidas lahendati probleem laiemas plaanis ehk teiste laste jaoks?

Õpetaja nr 2 ebaprofessionaalne käitumine traumeeris korduvalt minu last ja lapsepõlve traumasid kanname me endaga kaasas paraku kogu elu. Te olite sellest teadlik ja lasite sel juhtuda. Mida võtsite te selle nimel konkreetsemalt ette? Fakt on see, et johtuvalt probleemidest õpetajaga nr 2 käisid mu lapsed sel poolaastal lasteaias vaid hädavajadusel ja võimalusel vältides tema tööpäevi. Lapsed viibisid lasteaias jaanuaris 8, veebruaris 9, märtsis 14, aprillis 3 ja mais 5 päeva, aga kohatasu maksin ma mõlema eest täiel määral. Tunnen muret enda noorema lapse edasise käekäigu pärast Teie lasteaias.

Teie tagasisidet ootama jäädes.

Lugupidamisega

Eva“

 

Ja nädal hiljem sain ametliku vastuse:

„Lugupeetud Tannu ema Eva.

Vastuseks teie päringule 19.06.2012

Nimetatud sündmused on meil kirjalike seletuskirjade näol lasteaias olemas. Samuti oleme juhtunu läbi arutatud õpetaja ning õpetaja abiga, töötajatega, kes lapsega otseselt sel hommikul tegelesid. Seletustest järeldub, et õpetaja nr 2 lasi lapsel rahulikult otsustada, millisel ajahetkel on laps valmis liituma rühma tegevustega. Nii õpetaja kui ka õpetaja abi käisid Tannut mitmel korral rühma kutsumas ning pakkusid talle ka hommikusööki. Teie väitel oli laps hommikust juba söönud, niisiis võis lapse keeldumine olla tingitud just sellest. Leiame, et nii lapsega tegelenud õpetaja kui ka õpetaja abi käitusid pedagoogiliselt  õigesti.

Kolme ampsu reegel on kehtestatud pedagoogilise nõukogu ettepanekul ning hoolekogu on selle otsusena vastu võtnud. Enne selle ettepaneku hoolekogusse saatmist arutasime seda nii pedagoogilises nõukogus kui ka juhatuse koosolekul, seega on reegel õpetajatele  üheselt mõistetav. Põhjalikult arutleti reegli üle ka lasteaia hoolekogu koosolekul, ning otsustati see otsusena vastu võtta. Viimasel hoolekogu koosolekul tuli reegel arutlusele seoses lastevanemate tagasiside küsitlusega. Ka sellel korral leiti, et reeglist on valdav enamus lapsevanematest ühtselt aru saanud ning uuendatavasse lasteaia kodukorda lisatakse nimetatud reegel väikese selgitusega.

Lasteaia kohatasu maksab lapsevanem vastavalt Tallinna Linnavalitsuse määrusele 27. detsember 2006 nr 109 Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord. Võimalus on taotleda lasteaia kohatasu vabastust kuni 80%. Täpsemalt saab lapsevanemale võimaldatavatest soodustustest lugeda siit http://www.tallinn.ee/est/haridus/Toetused-lasteaias. 

Siinkohal soovime märkida, et oleme teadlikud X rühma lõpuaktusel Teie poolt  õpetajale nr 2 üle antud kingitusest, mis pole kindlasti vastavuses ühiskonnas kokku lepitud eetika- ja moraalinormidega ning ei vasta arusaamale intelligentsest täiskasvanulikust käitumisest.

On väga kahju, et olete meie lasteasutuse suhtes negatiivselt meelestatud. Seda arvesse võttes  ei saa me Teid takistada oma last lasteaiast ära võtta.

X X

Direktori asetäitja majanduse alal direktori ülesannetega

X X

Õppealajuhataja

Kooskõlastatud Tallinna X Lasteaia direktori X Xga“

KOKKUVÕTE

Ma tean, et mu süda on õige koha peal. Palju lihtsam on teha nägu, et probleemi pole või enam pole, pöörata selg ja edasi minna ja paljud nii ka teevad, nii on lihtsam ja mugavam. Alalhoidlikkus on sügaval meie sees olemas. Aga minu alalhoidlikkusest veel tugevam on mu õiglustunne. Ma ei oska ära pilku ära pöörata ja teeselda, et midagi pole juhtunud. Ma ei oska, ei taha ega ka suuda sed ateha. Jäägu ma kasvõi üksinda kogu maailma vastu, kui ma tean, et see, mida ma tunnen ja teen on õige, kui ma tean, et see, mille nimel ma võitlen, on õige ja vajalik, siis nii ka on. Ja siis lähen ma läbi tule ja vee ja on vähe neid asju, mis mind teelt kallutaksid. Maailm ei parane ega paranda end ise. Ja katkised asjad tuuakse ikka parandajate juurde. Ju see siis on minu ülesanne.

Elu läheb edasi, aga üks on kindel, minu lastele, lähedastele ja neile, kellest ma hoolin liiga tehes, tehakse liiga ka mulle ja ma ei saa selliseid asju iial võtma teisiti kui isiklikult. Ja kui ma ka väga kaua ootan, talun, kannatan ja vaikin, siis ühel hetkel saab ka minu mõõt täis. Ma tahan uskuda, et homme on parem kui täna. Ma loodan kogu südamest, et mu lastele tekitatud traumadel ei ole liiga kaugeleulatuvaid tagajärgi ja nad minu kogemusi süsteemiga kõrvalt nähes ei kaota usku õiglusesse ja enda ja teiste eest seismise aatelisusesse.

Vancu viisin ma sügisel üle teise lasteaeda, sest see tehti mulle möödapääsmatuks – augustikuus oli tema rühma ootamatult pandud asendusõpetajaks õpetaja nr 2. Pisut hiljem lahkus ka tema sellest lasteaiast ja suunud tööle vanglasse. Esimese hooga me muidugi muigasime, et see on temasugusele paras koht. Siis aga hakkas vangidest kahju.

Älin otsis mõnda aega enda päris oma kohta teistes lasteaedades kuni jõudis sammukese võrra taas lähemale enda tööalastele unistustele. Tal läheb väga hästi. Ta on maailma kõige lahedam lasteaiaõpetaja, keda ma tunnen. 🙂

Foto: Ülle Mihhailova

See, et kala mädaneb peast, on teada tõde. See ei tähenda aga kaugeltki mitte seda, et kogu kala halb oleks. Kõik lihtsalt ei sobigi lasteaeda. Või kooli. Samas leidsid meie sündmused aset lasteaias, kus on terve armee väga ägedaid õpetajaid. Nii pensionile lähenevaid kui ka väga noori. Kõigi nende ees teen suure kummarduse ja loodan, et nad oma asja edasi ajavad just nii vahvalt ja lapsesõbralikult ja koostöös vanematega, nagu nad seda ikka teinud on. Kaks vahvat õpetaja abi, kes Tannu lasteaias käimiste ajal õpetaja nr 2 pärast lahkuma pidid, on oma tee leidnud ja mul on nende üle nii hea meel.

***

Ma võin olla halb lapsevanem, kõige kurja juur, ma võin olla ka ebatäiskasvanulik ebaintelligentne ebaeetiline ja läbinisti amoraalne inimene nagu ametnikuproua mulle seda oma ametlikus vastus kinnitab. Ma ei vaidle vastu, võtan kõik need äraspidised tiitlid ükskõikselt omaks ja olen edasi selline, sest kui meid sunnitakse leppima ebaõiglusega, siis ei, aitäh, ma ei lepi sellega mitte kunagi. Lõpuni välja ei lepi ja kui mu väga veniv taluvuse piir on kord ületatud, siis nii ongi. Kuna mind ei võetud kuulda, siis pidin ma oma sõnumi nende inimesteni muul viisil toimetama. Kui ebaõiglane see lugu minu lapse ja mu parima sõbra suhtes oli ja kui ebaeetiline olen mina, seda otsustab igaüks ise enda südametunnistuse järgi. Selle looga seotud inimeste arvamus sellest asjast mulle enam korda ei lähe. Oluline oli, et sõnum jõuab kohale. Ja see jõudis kohale. Ainus, millest mul tegelikult tuliselt kahju on, on see, et Tan üldse lasteaeda minema pidi.

Aga ees ootas kooliaeg ja me vaatasime lapse nimel helgesse tulevikku rõõmsalt ja lootusrikkalt. Eelkoolis oli talle väga meeldinud. Tan ootas kooliminemist õhinaga, sest seal ei pidanud magama ja sundsööma 🙂

***

Ma tänan kõiki, kes meile selle teemaga nõu ja jõuga abiks ja toeks on olnud!

Hoolimata soovitustest, jätta selle loo kirjutamisel välja vindiga kingituse osa, mis võiks kuidagi kahjustada minu mainet, siis jätsin ma selle loo terviku ja aususe mõttes sinna, kuhu see kuulub. Ma tegin selle kingituse teadlikult ja ei kavatsegi seda eitada ja peita. See on lihtsalt karmilt ehe näide sellest, milleni on võimalik ka intellektipuudeta täiskasvanud inimesi tõugata.

Comments 6

  1. Mina oleks kinkinud lisaks süütevedelikule ka tükk toorest liha mida järada laste hingede asemel ja seepi et oleks ikka parem seda kasutada enne teatud kohta siirdumiseks! Ma olen viimased päris pikka aastat rääkinud et tegelikult on kõiges süüdi just lasteaed ja seal öötavad monstrumid kes ei tohiks lapsi näha ka kinniste silmadega läbi seina….

  2. Oi Eva – see jutt on üks lapsevanema õudusunenägu. Ma ei kujutaks ettegi, mida Su asemel oleksin teinud. Usun, et, kui lapsevanem seisab oma lapse eest on väga tähtis isegi, kui see läheb konflikti kellegagi.
    Seda lugedes tundus, et see õpetaja nr 2 mängib lasteaeda oma suhtumise ja tegudega.
    Kingituse asja ma küll pahaks ei pane – vahel muu asi ei aita, kui šokeerimine.
    Ma tegelikult oma suurema poja pealt näen, et lasteaed pole koht kus ta tahaks olla. Jah ta läheb kuna peab, aga esimesel võimalusel on kodus. Õpetajate silmis on ta nende jutu järgi vaikne ja tubli. Lapse enda käest päevaste tegemiste kohta midagi ei kuule – ta lihtsalt ei räägi mida lasteaias teevad.

  3. Ohh …. 🙁 Kui hea, et see on teil möödas. Paljugi tuli kahjuks tuttav ette, nt see, et meie rühmas on seitsmes! õpetaja abi ja eelmisel kevadel olime sunnitud pidama tõsise sõja, kui saime ootamatult teada, et lõunaune ajal pissile lubatakse ainult arstitõendiga … Õnneks on meilgi viimane aasta enne kooli ja lasteaed ei saa meie pere jaoks küll päevagi liiga vara läbi.

    PS! Kingitus oli väga hea, ma oleks puhtast õelusest ilmselt jupi nööri ka lisanud …

    PPS! Tegelikult ma paraku usun, et niisuguseid lasteaedu ja õpetajaid on, noh, rohkem kui üks … Ja see on lihtsalt kohutavalt kurb 🙁

  4. Hah, minu meelest sai ta just selle kingituse, mis talle ära kulus, mis siin ikka häbeneda. Aga täiesti kohutav olukord, jube mõelda, et sellises olukorras lasteaia juhatuselt mitte mingit abi ei saa.

  5. Post
    Author

    Aitäh teile kõigile kaasamõtlemise ja -ütlemise eest! See on väga raske ja keeruline teema ja mul on hea meel, et kõik inimesed oma pilke põõsasse ei pööra.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *