31st October 2017
, Elu ilusad hetked, Keerulised lood, Pisikesed toredad teod, Tervishoid

Vihaloom nimega Nunnu. Topelt

Vancul läks koolis eile kehvasti. Kehalise tunni ajal jooksis juhe kokku, kui ta mängust liiga vara palliga välja visati. Ta sai hirmus vihaseks. Kohe nii vihaseks, et tegi pool tund vaid vigastatud hülge häält, värises üle kere ja keeldus asju edasi kaasa tegemast. Kuna kehaline oli viimane tund ja koju oma ärritust kaasa ta võtta ei tahtnud, siis autosse istus juba igati viks poiss. Aga autosse tuli ka  Tan, kes esimese asjana teatas, et ta suri häbi pärast täna maha ja Vanc teenis kehalises vist punase kaardi – ehk et järgmises tunnis ta osaleda ei saa ja peab selle asemel klassis istuma ja koolitöid hoopis tegema. Kuna suurematel lastel on kehaline kõigil korraga, siis on Tannul alati hea ülevaade Vancu tegemistest. Vahel ehk liigagi hea.

Kui Tan oma kiirversiooni oli edastanud. Uurisime Vancu käest, et kuidas tema seda olukorda nägi ja palusime tal uuesti kogu olukorda kirjeldada enda vaatenurgast. Vanc teatas vaikselt, et Tan ju juba rääkis, ta on jutuga nõus. See polnud mulle piisav vastus. Järgmisena tuli klassikaline “ma ei mäleta”. Oli väga oluline asi kohe ära klaarida, et see minna saaks. Küsimused-vastused stiilis saime ta loo kokku. Oluline oli just see emotsionaalne pool ja mis tunne see oli ja kas seda oleks saanud kuidagi vältida või teisendada.

Ja me jõudsime taas ringiga Vihalooma juurde tagasi! Kui me Vancu vihal ja ärritusel kooliaasta alguses sarvest haarasime (sellest saad lugeda SIIT), siis asja loomuliku lahendusena tuli ka mõte kasutada Vihalooma, kes aitaks lapsel ärritusest pehmemalt vabaneda. No mingi ese, mida enda lähedal hoida, et siis ärrituse tekkides see kohe hästi-hästi kõvasti selle abivalmi sõbra läbi maandada.

Viimasel suuremal kohtumisel psühholoogi ja õpetajatega tõime selle uuesti teemaks ja kõik olid minuga päri, et vaja on vaid leida sobiv ese. Katsetasime pehmeid stressipalle ja erinevaid muid asju, miski ei polnud päris see. Oli oluline, et Vancul endale tekib äratundmine, et just see asi võiks teda aidata. Selleks pidi sel esemel olema aga õige värv, tekstuur, suurus, raskus ja mis kõik veel. Taskusse pidi see ka mahtuma. Ja siis leia selline tegelane poest! 😛

Kuna sellist ärritust polnud tal enam ammu esinenud ja teraapilise vihalooma mõte oli veidi suikunud, siis eile jõudsime me jälle tagasi oma mõtte juurde. Pahandamise asemel, et sa ju tead, et nii pole ok (mis nagunii ei aita, sest ta teab väga hästi, et nii pole ok), teatasin ma talle, et meie tänase päeva kõige olulisem ülesanne on leida üles see õige vihaloom. Vanc oli päri. Tal vist oleks tõesti üht sellist vaja.

“Aga poes ju pole õiget?!” ohakb Vanc.

“Võib-olla isegi on, me pole ju igas poes käinud. AGA ma arvan, et kõige kindlam värk on see vihaloom ise teha. Ma heegeldan sulle looma.”

Murelik nägu asendus üsna rõõmsaga.

Tegelikult plaanisin ma Tannu ja koera koju parkida ja otsejoones poodi marssida koos Vancuga, aga siis selgus, et mu kaardimajandus on kontorisse ununenud ja ma saaksin need kätte tunni aja pärast, kui Andreas korraks linna tuleb. Ok, tund on hea aeg ja selle aja jooksul saame me ära otsustada, milline see Vancu õige ja oma vihaloom siis olema peaks. Palusin tal tuua kasuta ja pliiatsi ja joonistada mulle enda vihaloom. Ja ta joonistas:

Muigasin endamisi. Ma kujutasin vihalooma ette veidi teise näo ja olemisega. Aga tema vihaloomal oli nii helge nunnunägu peas, et kuidas sa sellist muljud ja litsud? Samas see on tema nägemus asjast. See tegelane peab aitama teda, mitte mind ja keegi pole ju ütelnud, et see loom peaks ise vihane välja nägema.

Lippasime linna, saime Andreaselt mu rahakoti ja suundusime poodi. Otsisime suurest poest lõnga, aga seda polnudki seal. Ju oli kunagi mingi kampaania raames siis lihtsalt olnud, et mul selline hõre mälestus kuklas kummitas. Selle asemel käisime aga sama poe jõulumaal, jah, siis saan juba mitu nädalat isegi kingitusi pakkida jõuluvana kingikotti, rääkimata kõigist tuledest ja viledest, mis jõulude juurde kuuluvad. Ostsime kaks hästi toreadt kuuseehet. Ja itsitasime Vancuga, et näe, me oleme juba oktoobris jõuludeks valmis. Aga ikkagi see lõng!

Kell oli juba kuus õhtul ja suuremad poed veel vaid pool kuni tund avatud. Autoga liikudes oleksin ma kohe teadnud, kuhu minna. Jala oli teine tera. Korraga meenus mulle, et keskuse jalakäiate tänaval on ka üks suur pood, kus ma päris kindlasti lõnga olen näinud. Vudisime sinna. Viimaselt korruselt leidsime lõngad. Vanc kappas ligi ja kühveldas endale kas suurt sobivas toonis sinist kera kaenlasse. Üks oli villane, teine sünteetiline. Ma olin oma peas mõtelnud kogu aeg miskipärast punasele värvilie, aga olin vait, sets see on tema vihaloom. Suunasin ta puuvillaste lõngade juurde. No et need on antud juhul sobivamad ja lasin tal ka näidiseid katsuda, et ta taipaks, mis neil peos olles vahet on. Ok, puuvillane oli väga hea. Mitme erineva ühtlase sinise seast valis ta valge-hallika-sinise kirju lõnga hoopis. No ok. Valisin sobiva heegelnõela ja tavalise suure silmaga nõela ka ja saatsin Vancu tagasi puuvillaste lõngade juurde ülesandega tuua sealt ka materjal suu ja silmade jaoks. Ta valis musta. See tundus peos mõnus.

“Kuule, aga äkki tahad üleni musta tegelast?”

“Ei! Siis ei paistaks ju nägu välja!”

Ma ei hakanud teda veenma, et tumedale saab heledaga ka silmi ja suid teha. Ta oli oma sinisega väga rahul ja liikusime kiirel sammul koju, et vihaloomale elu sisse puhuda.

Hmm, millega täita üks teraapiline loom, kes peab hakkama saama ühe väikese mehe suure vihaga ja selle hoopis rahuks ja rõõmuks muundama? Tatar? Riis?

“Nii, Vanc, vaata, millise luu ja liha peaks su vihaloom endale saama?”

Ta valis riisi. Riis, siis riis. Otse heegeldatud palli sisse ma seda panna ei tahtnud. Kaevasin kapist ükskiku soki ja andsin talle uue elu. Kalausin ja mõõtsin ja vaatasin, lasin Vancul vahepeal testida, aga kui sokist riispall valmis sai, oli see liiga suur. Paras pigem mulle. Vanc arvas ka, et see peaks pisem olema ja veidi pehmem ka. See tähendab, et lihtsamini muljutav, et ehk sisi soki sisse pidi jääma rohkem vaba ruumi. Ok, sellest teen siis midagi muud. Tõin järgmise ükski soki. Ma pole raatsinud neid ära hävitada, set sma siiani usun, et ühel päeval ehk tulevad ende paarilised tagasi, aga püha missiooni nimel, olin valmis mõned ohvrid tooma. 🙂

Uus riisipall sai pisem ja pehmem. Vanc katsetas nii ja naa ja see sobivat hästi. Ja rohkem polnudki muud, kui palusin Vancul tuua endale joonistatud kujunduseg akausta, et ma ikka täpselt teakdin, kuidas see tegelane välja peab nägema ja istusin heegeldama. Kui ma ujumise ja rattasõiduoskuse olen elu jooksul suhteliselt minetanud, siis heegeldada oskan ma natuke endiselt. See on vahva tunne.

Vanc vaatas suuril silmil oma uue sõbra sündi.

Saage tuttavaks! Tema on Vancu vihaloom, kelle nimi on… Nunnu.

“Sest ta on lihtsalt nii nunnu!” kudrutas Vanc oma vihaloomaga.

Ma ei hakanud nime kahtluse alla seadma. Selline nimi tundus kokkuvõttes isegi nunnu 🙂

Töötab ta siis umbes nii:

Aga teda saab veel palju enam kokku suruda, kui väga vaja on. Tal on siis kõdi ja hea ja ta võtab rõõmuga kõik lapse mure enda sisse ja teeb olemise hoobilt nunnumaks 🙂

Nunnu sai liiga ruttu valmis ja mul näpud alles sügelesid. Teise, selle esimesena valminud suurema riisipalli ümber heegeldasin ma musta naha. Ja suured helesinised silmad tegin talle ka.

Ma olin üsna kindel, et Andreas tahaks seda endale, aga kuna tema oli tööl ega teadnud, mis täna kodus on toimunud, siis läksin seda hoopis Tannule tutvustama teadmisega, et eks see sinna elama jääbki. Tan palus selle Nunnu endale ja võttis selle kohe ka kaissu. Leidsime mõlemad, et see tegelane meenutab natuke neid armsaid tahmapalle meie kõige lemmikuma multikameistri Miyazaki Totoro ja Vaimudest viidud lugudest 🙂

Öösel tegin korraks elamises tiiru ja korjasin teraapilised Nunnud kokku, et teha neist ka ühispilt. Paremat valgust otsides kohtusin Happyga. Ka tema avaldas oma sümpaatiat uute kaaslaste suhtes. Hea, et tal pole kombeks midagi närida 🙂

Sellised need meie eileõhtused nunnud vihaloomad Nunnud siis saidki, hihiii! Ja pildituuri järel viisin nad tagasi oma uut sõprade juurde pikutama. Öösel on viha vähem. Siis on eriti lihtne nunnu olla 🙂

Ja täna hommikul läks Vancu helesinine Nunnu tema peos kooli. Päris esimest korda.

 

Ma soovin nii väga, et igast vihast ja ärritusest saaks üks eriti nunnu olemine! Iga päev ja alati! 🙂

 

TÄIENDUS üks päev hiljem:

Eile hommikul oli nii kiire ja Andreasel polnud väga aega vihapallidesse süveneda enne, kui need juba koolis olid. Koduteel näitasid poisid lahkelt aga oma uued sõbrad ette ja selgus, et Nunnu oli vahetunni ajal juba katusele lennanud ja õpetaja käis seda sealt redeliga alla toomas. Selgitasime Nunnule, kelle nimi koolis on Cute (Kjuut), et tema ülesanne on siiski taskus või peos püsida, mitte lastega koos ulakusest hulluks minna. Ta vist sai aru. Eks eismene päev ongi sisseelamiseks. Aga Andreas armus neisse pallidesse ära ja teatas, et tal on ikkag ka päris oma palli vaja. Selge. Kui oma palli, sisi oma palli. Ta arvas, et selline suurem, nagu Tannul, sobib talle väga suurepäraselt. 🙂

Õhtul istusin maha ja tegin siis veel ühe musta palli. Sinisilmse. Kui see valmis sai, küsisin Tannult, kes mu kõrval seisis, et kumb talle rohkem meeldib. Siis küsisin Andreaselt ja selgus, et Tannule meeldib uus rohkem ja Andreasele seesama olemasolev rohkem. Seega sai Tan uue endale ja Andreas selle, mis talle algusets peale väga meeldis.

Täna on meie osariigis vaba päev. Andreasel oli küll plaan tööle minna, aga tunnike kauem magada võis ikkagi. Mul oli hea meel, et ma hommikul poisse ei pidanud kooli ajama ja kui ma siis lõpuks silmad lahti lõin, nägi esimene kaader maailmast välja just selline. 😛

Ja siis selgus, et vahva tahmapalli meenutav vihaloom on endale vahepeal ka päris oma nime saanud – Ballbert 🙂

Käesoleval hetkel istuvad Andreas ja Ballbert juba kontoris ja teevad usinasti tööd. Neil klapib koostöö suurepäraselt.

Vot siis sellised lood meil siin hetkel.

 

Comments 2

    1. Post
      Author

      Hihii, no riisi ja üksildasi sokke meil veel leidub, lõnga hangin juurde ja Sul ei jää muud üle kui vihakseks hakata 😛

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *