Kadi kirjutas mulle maikuu keskel, et ma olen lastekaitsepäeval kell kolm oodatud Tallinna Loomaaeda Virginia Woolfi grupi eestvedamisel korraldatud emade tunnustamise üritusele. Soov tulla oli mul olemas ja ajas kasvas see kindlaks veendumuseks, et just sinna ma lähengi.
1. juunil kell 15:00 olin ma kohal nagu viis julget kopikat.
Ei mingit paatoslikku Estonia Kontsertsaali. Ilus ja lihtne ja vahetu olemine. Kadi pisike laps tatsas uudishimulikult ringi ja suuremad lapsed otsisid endale ise tegevust. Inimesed kogunesid ja võtsid vaikselt kohad sisse.
Väikesed viivitused, pisikesed kohandused päevakavas ja juba algas härra Turovski sõnavõtt emadusest ja emadest loomariigis. Ta võikski rääkima jääda ja teda on nii tore kuulata. Ja tegelikult ütles ta selgelt välja selle, millega Siiri Oviir oma jäika arvamust avaldades paljudele liiga tegi ja sellest vist lõpuni ise ikkagi aru ei saanudki. Kõige kurvem oligi kogu selle emadepäevale eelnenud aasta ema valmise tormi sees see, et unustati ära emadus ja emaks olemine ja keskenduti jonnakalt mingile välisele fassaadile, mis on kes-teab-kust ja milleks sellele külge poogitud. No et kas ikka abielus ema on see üks ainus ja õige ema? On see tõesti mingi emaduse mõõdupuu oluline ühik? Mul oli ja on asjast oma arusaamine, märksa laiem, kui naisliit seda oma ema valides arvesse võtab, aga see on nende vabadus ja mängumaa. Mõistagi võivad nad oma valiku langetada nii nagu nad seda soovivad ja omavahel tingimustes kokku lepivad, aga seda valikut Eesti ühe ja ainsa aasta emana välja kuulutada on natuke nagu… painutatud.
Minu üllatus oli suur, kui taipasin, et inimestele, kes seda protsessi eemalt vaatasid ja väga süveneda ei tahtnud, jaksanud või ka ei viitsinud, nende seas näiteks mu enda ema, jäi mulje, et Oviiri ja aasta ema tiitlikandjat rünnati alusetult ja seda tegi üks ja seesama ultraäärmuslik kamp “kibestunud lahutatud naisi, kes ise tiitlile kandideerima ei ulatu”.
“Kuule, kas ma olen seepärast EMANA kuidagi kehvem, et ma ühel hetkel lapsed ja pambud kaenlasse võtsin ja isaks mittesobiva mehe juurest edasi liikusin ja lastele kasvamiseks palju parema elu suutsin korraldada? Oleksin ma parem ja rohkem tunnustamist väärt ema, kui ma nui neljaks oleksin jäänud sellesse talumatuks muutunud suhtesse ja kogu oma energia oleksin kulutanud selle sälitamisele, et ma saaksin olla abielus ema?”
Ema nõustus, et jah, emana ei kahanda see samm mu väärtust kuidagi. Pigem tõstab, sest nii ei oleks olnud hea. Kõige enam oleksid kannatanud lapsed.
Tõsine jutuajamine ja kiire detailide ülekordamine Oviiri-värgist tõi selgust. Esiteks ei rünnanud keegi Siiri Oviiri lambist, tema enda ebaõnnestunud sõnavõtt oli see, mis leegid lahvatas ja tema pikalt oodatud vabandus, mis EI OLNUD vabandus, valas vaid õli tulle juurde. Kogu see ühtede ja teiste emade halvustamine erineval viisil oli ilmselgelt kurjast.
Üks asi on sõnum sellele lahutatud või petetud või hüljatud või mõnel muul viisil ja põhjusel ja kasvõi vabal tahtel üksikule emale, kes järgnevaid valikuid omamata on oma lastele parim ema just nii nagu ta seda saab, suudab ja oskab, et tema ei ole pühalikult eetilise Eesti jaoks mingi tõsiseltvõetav ema ikka küll. Eesti ema, aga mingist teisest klassist? Matemaatikaõpetaja küll, aga mitte Reaalkoolist?
Kes on Siiri Oviir, et arvata avalikult ja loopida väiteid nagu üksikemad on vaid tujukad lõdva püksikummiga mingid alaväärsed saamahimus naised, kes… ah, teate ise ka. Lisaks sellele, et lahutatud ja/või üksikemad said teada, kui mittehead emad nad on, sai selle sõnumi ka kogu me ühiskond, said nende “alama klassi emade” (kuidagi alaväärsemad?) lapsed ja teised lapsed, kes justkui siis paremate ja õigemate emade lapsed on vaid seepärast, et nende vanemad on koos ja abielus ja kõigile seetõttu rohkem eeskujuks? Selle sõnumi ja irvitava õigustuse said kahtlemata ka mõned mehed ja isad, kes need naised üksi on lapsi kasvatama jätnud, sest kui nii äge ütleja ja tõsiseltvõetav naine, kui Oviir seda on, selliseid asju juba kuulutab ja hinnanguid sedasi jagab, siis mis veel tahta! Ju siis nii on.
Kogu minu lugupidamise juures proua Oviiri suhtes, astus ta selle teemaga ikka korralikult ämbrisse. See õnnetu sõnavõtt sidus ja peegeldas endas palju enam kurba ja ebaõiglast, kui see ehk esmapilgul suvalise sõnakõlksuna pillatuna tunduda võis ja selle sõnum kahjuks kannab edasi. See oli see, mis mind isiklikult reageerima pani. Pani veel väga paljusid teisigi. Eks tema ütlemist ja käitumist analüüsiti ja lahati halastamatult ja lepitavamalt siin ja seal ja kes lõpuks teabki, mis selle taga tegelikult oli ja see ei omagi enam tähtsust, sest meie kõigi õnneks ei vali Siiri Oviir Eestile aasta ema igal aastal ainuisikuliselt.
Diskussioon ise, mis selle teema ümber sel kevadel tekkis (juba enne Oviiri arvamust), oli aga väga tervistav ja vajalik, sest emadust ja emaks olemist ei ole õige mõõta läbi kolmandate tegurite ja saavutuste vaid ikka emaduse ja emaks olemise ja emalik olemise läbi. Ehk et selles loos oli märksa enam tahke kui “kibestunud lahutatud naiste kuri ja ülekohtune rünnak proua Oviiri vastu”. Kas nüüd just lahutatud ja üksikemad kibestunud on ja ennast teistest paremaks peavad? See on samahea, kui arvata, et kollased õunad on magusamad kui punased. Ühed õunad ju kõik, aga maitseomadusi ei pane paika värv. Olete nõus? Kibestunud inimesi leiab igalt poolt ja ka see ei ole määrav ja antud hetkel üldsegi oluline.
Need aga, kes lõpuks Estonias väljakuulutatud aasta ema ja Oviiri kui valikutegija (?) kallale tormasid, olid sootuks teiste maailmavaadetega teised inimesed, kellel algselt aasta ema valmise teema üle arutlenud ja selle kitsaskohti esile toonud seltskonnaga suurt midagi ühist pole. Pigem vastupidi. Mitte keegi Virginia Woolfi kambast ei ole ütelnud, et tunnustamist ei vääri abielus ema, asi polnud hetkeksi ühegi ema halvustamises ja ühtede emade teistest paremaks pidamises. Vaid justnimelt kõigi väärtustamises ja märkamises ja võimaluste andmises. Ja samamoodi pole keegi seal nurisenud (minu mäletamist mööda), et sel aastal valitud aasta ema ei olnud oma tiitlit väärt. Ta oli ja on ema, tubli ja tragi ja tegus ema ja oli ja on seda tunnustust kahtlemata väärt. See, mis elualavaliku ta teinud on ja millised on selle töö erinevad tahud, ei puutu taaskord tema emaksolemisse küünevõrdki. Kirves valituks osutunud ema suunas ja Oviiri ning naisliidu selgas lendas sedapuhku ju hoopis nende endi toetajate leerist.
Kogu selle kuuma teema juures oli minu meelest kogu aeg küsimus ju pigem selles, kuidas tunnustada eesti ema, Eestis elavat ema, Eestiga seotud ema, emalikku eeskuju, emalikku hoolimist. Ja kuidas tunnustada seda nii, et oma võimaluste mitmekesisuses kõnetaks ja tunnustaks see palju enamaid, kui vaid neid üksikuid, keda mainida jõutakse. Üleüldine emade väärtustamine on see, mille suunas peaksime me liikuma. Samamoodi ka isaduse ja isalikkuse. Tunnustamist ja märkamist väärivad ilmselgelt kasvõi need noored isad, kes on üksi ja ennastsalgavalt pühendanud end oma laste heaolu eest võitlemisele ja parema tuleviku võimaldamisele. Ehk on nad selle nimel isegi põrgust läbi tulnud. Laste nimel. Kindlasti teate ja ehk ka jälgite te mõnda neist ja nende tegemisi kasvõi sotsiaalmeedia vahendusel. Ja see ei tähenda, et oma suure elutöö ära teinud vanaisa või vanavanaisa ei peaks olema tunnustatud oma pingtuste, saavutuste, tulemuste ja tegelikult – ELU ENDA elamise eest. Abielus või mitte, väikeste laste noor isa või 100aastane papa, kel viis põlvkonda edukaid järeltulijaid ette on juba näidata, see pole absoluutselt oluline. Loeb isadus ja isalikkus. Tundub ju mõistlik ja mõistetav?
Need on olulised teemad, millest tuleb rääkida ja tuleb ka tegutseda. Mul on nii tohutult hea meel, et Virginia Woolfi seltskond nurka haavu lakkuma ja hambaid krigistama ei läinud, kui avatud arutelu asemel neile hoopis selg pöörati. Kokkuvõttes esitasid nad oma statementi (eesti keeles “avaldus” ei kõla nii võimsalt) sirgelt ja julgelt ja mängisid selle väga veenvalt lõpuni ka välja, kui hea näite heast asjast ehk nii nagu üks kena (sedapuhku siis emade) tunnustamine võikski toimuda. Eesmärk oli tunnustada emasid, kuid samavõrd olid nad, ürituse eestvedajad, kõik ka ise suurt tunnustust väärt, et nad emad ooid ja on ja teemal lihtsalt minna ei lasknud. Usun, et nad said asjade kulgemise käigus oma positiivse laengu.
Enne loomaaeda minemist või tegelikult isegi enne Šveitsist Eestisse lendamiseks piletite ostmist, küsiti minult, et kas ma ikka pean sinna tülinorijate üritusele minema. No et kas ma ikka julgen ja mis ikka meedia sellest “alama klassi emade” tunnustamisest arvata võib, noh nagu mingi alternatiivne põrandaalune värk või nii, ja tegelikult oleks ikka mõistlik, kui ma boikoteeriksin seda ettevõtmist ja lepiksin, et see õige aasta ema valitakse ja tunnustatakse ikka õigete reeglite alusel Eesti Naisliidu poolt igal aastal emadepäeval Estonia Kontsertsaalis…
Nagu mis mõttes?! Mis krdi teise või alama klassi emad? Kust tulevad üldse need hinnangud ja arvamused? Meie endi seast? Valime me missi või tunnustame ema? Väike vahe? Uskumatu, võimatu, aga ometi nii võimalik elu. Igal juhul sain mina sellest vaid indu juurde, et tulla ja olla 1. juunil kell 15:00 Tallinna Loomaaias kohal. Juba puhtalt põhimõtte pärast, sest kui muidu see sõnum ei levi, siis tuleb seda levitada.
Seda, et mind ennast emana tunnustuse vääriliseks peetakse… see oli… nii ilus, aga samas esimese pauguga ootamatu ja üllatav. Mäletan nii selgelt, kuidas ma ühel õhtul Andreast töölt koju ootasin ja siis niisama sihitult FBs triivisin ja korraga Woolfist postituse leidsin, et nad on esitanud oma nimekirja ja muuhulgas on neil ka endil plaan emasid tunnustada. Lugesin huviga teksti ja siis nägin… enda nime. Panin silmad kinni ja tegin uuesti lahti. No et äkki ma kujutasin ette või midagi. Või äkki juba magan. Tuba oli pime. Pisar kiskus silma. Mismõttes nagu mina. Ma sain aru küll, et see oli seotud mu mõtete väljaütlemisega mu aasta ema postituses SIIN, aga see, et see kedagi sedavõrd kõnetas ja korda läks, see oli sügavalt liigutav ja ilus. Aitäh! Kogu südamest! <3
Kõik sel korral mainitud emad on isemoodi ja oma lugudega ja viivad oma tunnustuse laiali üle Eestimaa. Ma ise tunnen, et läbi minu elu ja kirjutamiste kuulub see tunnustus, mille mina sain, kõigile neile naistele ja emadele, kes on astunud välja enda ja oma laste nimel mittetoimivatest suhetest ja neile, kes on alles sellel teel ja veel kõhklevad, aga otsivad julgustust ja väljapääsu. Ka neile, kes veel ei julge väljapääsu poole vaadata ja kuidagi ellu püüavad jääda. See on asjade muutumise algus. See tunnustus kuulub kõigile neile emadele, kelle emaks olemine peegeldub läbi laste kasvamise ja kasvatamise, mis ei ole olnud kaugeltki mitte ainult lilleline ja lihtne ja suuresti vaid rõõmutoov, vaid just neile, kelle laste sirgumine ja eluspüsimine on olnud ja on ehk iga päev ja hetk võitlus ja südamevalu. Mitte selle nimel, kuhu ülikooli laps suundub, vaid, kas ta jõuab veel teha esimesed sammud, õpib ütlema “emme” või kas ta on suuteline omandama algharidusegi ja talle leitakse sobiv tugiisik. Neile emadele, kes teavad, mida tähendab olla üksi maailma vastu, et kaitsta oma last, neile kuulub see tunnustus. Südant valutades, öid vahele jättes, halle karvu kogudes, maailmamerd pisaratega täites ja meeleheites lahendusi otsides ka võimatu seast, mitte selleks, kuidas see mata kontrolltöö viiele teha vaid et see üldse ära teha ja suuta koolipingis istuda ja kuulata. Suuta üldse istuda. On ilmselgelt imeline, kui ema on olnud osaline ideaalses unelmate eduloos “ja kasvatanud üles tublid lapsed”, aga veel imelisem on see, kui ema on andnud oma panuse, et üles kasvata laps, kes paljude teiste poolt on maha kantud ühel või paljudel põhjustel. Minu tunnustus kuulub neile esmaklassilistele emadele, kes ise ei tunne, usu ega näe ega tõenäoliselt kunagi ka ei kuule, et nad on maailma parimad emad. Või siiski, siin ma olen ja kinnitan tulihingeliselt, et te olete maailma parimad emad ja te kõik olete seda tunnustust väärt!
***
Selle loo ülelugemise ajal sain ma sõnumi. Kahe väikese lapse üksikemalt, kes ütles, et ta enam ei jaksa, ta enam… ei taha elada. Ma panin selle loo siin ootele, sest see oli appikarje, mida ei saanud edasi lükata. Ma ju tean, et ta on väga hea ema oma lastele. Parim. Maailma parim. Aga ta on väsinud. Ta on katki ja see, mida ta tegelikult vajab on see, et teda märgatakse ja tunnustatakse. Enne kõike just naise ja emana. Just nii nagu ta on, et ta jaksaks. Sest ta ON parim!
Vastutus, pühendumine ja ennekõike armastus laste vastu on see, mis teeb emast hea ema. Ema ei ole mingi müstiline olend. Ta on kõigest lihast ja luust inimene. Ta väsib, vahel vihkab ta oma elu ja ennast ja kogu maailma, ja vahel annab ta ka alla, aga siis ajab ta end taas püsti, et olla. Et olla ema. See tunnustus kuulub kõigile teile, kes te julgete kuulata oma südame häält ja selle taktis ka toimetada.
Aitäh! <3
Eva
