Tere, mina olen mõmmi

Tere, mina olen mõmmi.

Ma syndisin eile õhtul suurest armastusest, froteest, niidist, neljast nööbist ja mõnest asjast veel, mis mind pysti hoiavad. Kuna mulle anti nägu ja tegu ainult pisikeste nobedate näppude vahel, siis läks minu loomisega veidi enam aega, kui kaasaegse tehnika abil syndinud sugulastel. Aga nii umbes 4-5 töötunniga sai karumõttest karu. Kes ytles, et mõttejõud pole tugev, kui sellest juba karumõmmid synnivad?

Kuna minu reaalne olek algas kõrvadest, siis oli mul mõni tund aega aru pidada ja kõike hoolega kuulata enne, kui mulle silmad anti ja ma kõike imelist enda ymber ka näha sain. Kogu minu loomise protsessi saatis yks pidev protest ja kisa, mis muutsid vahel ka nõelapisted veidi konarlikuks ja närviliseks. Olin isegi veidi segaduses, et äkki olen valesse kohta sattunud ja mind yldse ei oodatagi.. aga tuleb välja, et mu hirm oli asjata, pisikesed inimesed on lihtsalt vahel veidi läbematud, veidrad ja pisut jonni täis. Kuid kui ma silmad pähe sain, siis olingi valmis ja siis korraga tundsin ma, et olen ainuõigeimas kohas.

Mind anti soojade käte õrna embusse. Ja juba hetk hiljem vallandasin ma oma uues parimas sõbras tõelise õnnetunde. Ma tunnen nyyd, et olen jõudnud koju. Oh, eile õhtul sai kõvasti mängitud ja autoga sõidetud ja poes käidud ja öösel sai kaisus magatud ja täna hommikul jätkus taas kõik veel suurema hooga. Ja see on ka tore, et leidsin siit eest hulga uusi sõpru. Mõni neist on ka veidi minu nägu. Sugulased vist 😀

Minu, mõmmi, elu on ilus. Loodan, et Sinu oma ka! 😀

Mõtisklused jõuludest

Mingi kummaline tunne on hetkel. Siinseid blogisidki lugedes paistab ilusate asjade tagant valusalt silma mingi yldine kurnatus, väsimus, stress, paanika. Kas tõesti on siis neil jõuludel meile nii suur mõju, et ilusast helgest mõttest vajub raske taak me õlgadele kanda. Istun ja mõtisklen siin vaikses öös.

Otsustasin, et ma ei viitsi vähemalt jõulukinkide pärast stressata (aastavahetuse veetmise plaanidest rääkimine on hetkel ausalt öeldes juba paraja tyli majja toonud, sellest piisab). Teen sel aastal lihtsalt. Laps ja lähemad sõbrad saavad oma toredad pisikesed kingid kätte. Mehe sugulaste elus on uuel aastal nii suured muudatused ees, et jõulud jäävad selles valguses nagunii tahaplaanile ja võib vabalt juba uuele kevadele keskenduda. Minu vanemad saavad oma sada aastat oodatud ja igatsetud aiaplaani. Kui ma seda valmis ei saa, siis saavad nad kingituseks lubaduse, et hiljemalt kevadel on plaan olemas. Huvitav, mis aastal? 😀 Probleem on sellest, et selle plaani sisse on juba probleemid programmeeritud, sest meie vaated, arusaamad ja maitsed on lihtsalt nii erinevad

Kusjuures mina oma elu parima kingituse nimel pidanud ma tegelikult eriti midagi tegema, aga välja kukkus vägevalt, ja siiani on soe tunne sydames. Ma vist ei mäletagi yhtegi teist jõulukinki nii hästi. Vähemalt endatehtut mitte. Nimelt kaks aastat tagasi said mu sugulased igayks kingitusega kaasa ka pyhendusega kaardi – ema sai ‘vanaemale’, isa sai ‘vanaisale’, õde sai ‘tädile’, vanaema sai ‘vanavanemale’. Hetkeline segadus, et kaardid on sassi läind, noh! Ema pakkus enda kaarti mammale jne. Ja siis teatas diivanil muhelev isa, et paanikaks pole põhjust, kõik klapib. Ja paanika asenduski totaalse rõõmsa… paanikaga. 😀 Ja uskuge või mitte – kõik peened kingitused ununesid, kui nad said kinnitust, et uuel aastal saab meie suguvõsa veidi täiendust. Ma olin tookord oma vaikselt kasvavat punnkõhtu nende eest suutnud varjata juba ligi 5,5 kuud nõnda, et jõuluõhtul oli kõigil yllatusest silm niiske. See oli vahva! Ja igati väärt ootamist ja kingipeitmist! 😀

 

Mõeldes siin kingitustele, siis ei suuda ma eriti meenutada yhtegi jõulukinki enda elus, mis oleks mulle hetkega kuidagi väga lähedaseks ja omaks saanud. Meenub kyll igast nänni ja siis tuleb meelde ka elu suurim pettumuskink. See on tänaseks päevaks muidugi täielik huumor, mida ka lapselastele rääkida kunagi. Ma olin 11-12-aastane, kui ilusast värvilisest pakist koorus välja minu peamine kingitus tollel aastal – ilus kollane muhu seelik. Ma olin ema peale vist isegi mõned aastad pisut solvunud selle pärast, sest see oli juba mu 3 muhukas ja ma kohe yldse ei sallinud seda poolde põlve seelikut ja neid tobedaid vidinaid põlle ja peakatete näol. Mina igatsesin endale ilusat pikka, käisega komplekti, sellist, mis meil Siurus lauldes oli koorivormiks. No ikka sellist naiselikku, millele saaks mõnuga vööd vööle keerutada, mitte käia ringi nagu mingi kubu oma nahkrihmaga seelikus. Aga me moorid ise olid veel nii õhinas, et näe, järgmine aasta saad tydruku pluusi asemel veel kukkedega pruudisärgi ja juba otsiti litreid uhke pruudipõlle tarvis… Ja nyyd, sada aastat hiljem, olen ma seda imearmast kollast triibuseelikut trööband nii, et on ikka trööbatud. Minu tõeline lemmik ja vaat, et kõige ilusam rahvariie yldse eestlaste omade seas.

Et siis nii võib ka juhtuda, et elu kõige suuremast kingipettumusest saab yks elu suurimaid armastusi. Aga see on ju ammu teada, et vihkamisest armastuseni on vaid yks samm, eksju 😀 Ärge siis heitke meelt, kui teie sydamega tehtud kingituste peale kohe lakke ei hypata ja kandmisest veidi viilida pyytakse. Iga asi omal ajal. Vahel mõni asi käib väikse vindi või viguriga, aga sydamesse jõuab ikkagi. Ning seda kindlamini ta seal pysib 🙂

Aaa, tegelikul yks armas kingtus on mul kyll aastate tagant veel meeles – mamma kudus mulle hallil veneajal (pakun 1.-2. klassis) nääriks triibulised sõrmikud. Iga sõrm oli täiesti erinev. Kahjuks kasvasin ma neist mõne aastaga välja, aga palusin iga aasta uusi samasuguseid sõrmikud näärivanalt, aga vanema ei viitsinud rohkem kudud. Ta mul selline yhe projekti muti. Nii, et elu näitab taaskord seda – meelde jäävad ja hinge jäävad soojendama ISE TEHETUD ASJAD, kui väiksed tahes. Ja ärge siis peljake ennast korrata. Mõni asi on nii ilus ja armas, aga lapsed paratamatult kasvavad, aga asjad ei kasva koos nendega. Tehke siis samasugune uus juurde. Hmm. Tegelikult tore ideeju!? Teed lastele iga aasta täpselt samasugused just sel hetkel parajad sokid või kindad hihiii! Kasvõi nö kõrvalkingitusena ja mõtle kui tore on aastate pärast need siis ritta panna ja vaadata! Ja meenutada, kus mida ja millega tehtud sai. Suudaks ma end ometi kokku võtta ja oma poisile ka midagi kududa :S See idee vajaks igal juhul teostamist. Ma olen suurem unistaja ja leiutaja kui tegutseja. Sest vaimusilmas näen ma juba sellist ilusaid pikki raame seinal, kus siis on iga lapse (ma plaanin neid oma yhele valmisolevale veel palju juurde teha) erilised käpikud nagu oreliviled reas. Igal yhel omamoodi mustrite ja värvidega, aga läbi aastate lapse kohta täpselt samasugused, lihtsalt järjest suuremad. Sokid, mis kasvasid koos lapsega suureks 🙂

Aga kuna ma eeldan, et keegi nagunii mu jaburat ööuimas kirjutatud juttu siin eriti mõttega lugeda ei jaksa, siis teate, mida ma mõni aeg tagasi tegin? Ma joonistasin endale särgi. Ahvipärdikutega. See on mul nüüd selline tööriietus mitmes mõttes – esiteks ma muidgi kannan seda tööd tehes ehk tööpäeviti olen ma oma isikliku loomaia direktor, sest ajan päevad läbi taga kaht puurist välja pääsend ulakat pärdikut – enda oma ja tema sõpra, keda ma hoian. Teisalt tegin ma need joonistused algselt lihtsalt yhele vanale särgile prooviks ja katsetamiseks, et näha kui hästi värv (tavaline must siidile mõeldud gutta) seal peal ikkagi vastu peab. Kasutuses on see nüüd väga intensiivselt (ytleks, et lemmiksärk kohe hoolimata selle põhja esialgsest igavikulisest vanusest) ja kuna ahvipärdikute pisikesed näpud mind kõiksugu ordenitega pidevalt premeerivad, siis käib see pea iga päev pesumasinast 40 kraadi juures läbi. No oma 10 korda on ta pesu kyll juba saanud ja siiani pole ma mingeid suuremaid kulumise või pleekimise märke märganud. Valgendada muidugi ei maksa, aga muidu peab reipalt vastu. Peakski jõuludeks endale mõned tööriided juurde tegema. Krt, jälle need jõulud! 😀

Rahulikku stressivaba und teile! 😀

 

PS ja kui juba mõte ja jutt jõulude peale läks, siis midagi toredat ka! Kui ma oma postituse lõpetasin, siis vaatasid siit arvutiekraanilt mulle vastu kaks pilti eelmistest jõuludest. Ma isegi ei tea, kuidas see juhtus, aga yhel õhtul olid me kuuse all mingi hiilgava silmaga karu ja veider päkapikk. Või siis ikkagi minu karvajakiga koer ja pisike poiss? Ilmselgelt on neil kahel omad tegemised ja saladused, millest suured inimesed vist eriti aru ei saa 🙂

 

 

Jõuluks valmis?

Suurt osa vähemalt siinsest rahvast on tabanud ilmselge jõulupaanika. Aga no kuidas need suured isetehtud kingid muidu ikka valmis saavad. Ma olen selles mõttes laisk ja lohe ja venitan kummi ikka nii kaua kuni kannatab ja siis istun ise pärast ööd ja päevad magamata yleval, et kuidagi joonele saada. No aastavahetuseks oleks ju kena ikka jõulukingid valmis saada? 😀

Aga kuna sel aastal algas kõik eriti vara – novembri alguses sai juba Mustika Keskuses piparkoogituba ehitatud. Siis see täiesti absurdsena näiv Tallinna raeplatsi jõuluturg ja kuusk praeguses soojas ja sombuses sygisilmas. No ei ole jõulutunnet! Aga kõige selle juures on ka midagi positiivset – elus esmakordselt olen end yletanud ja alustanud varakult – terve aknalaud on täis pooleldi juba värvitud jõulukraami. Yhed esimesed linnukesed on päkapikkude postkastid ja veinupudeli-karbid, mida mina lihtsalt pisikese panipaigana kasutan. Ja neid tuleb aina juurde 🙂

Nii, et jõulud ongi käes. Täiesti uskumatu. Seda enam, et akna alla kasvavatel sirelitel on puhkemisohtlikud pungad kyljes 😀

Pisikeste tüdrukute nimesüdamed

Eile tundsin, et yks pisike habras tydrukutirts vajab hädasti endale seltsiks ja toeks yht pisikest haldjakest ja nii ma selle talle siis joonistasingi. Täna lendab Greete Eliise päris oma pisike haldjas juba tema juurde Tartusse. (Kiiruga käigu pealt tehtud pilt on tiba liiga kollane/tume ja pisut kiivas, aga saate mõttest ju aru küll!)

Kuna mul endal on poeg, siis tydrukute teemades lähtun vaid enda mälestustest ja unistustest. Aga haldjad ja printsessid ja konnad, keda musitades endale printsi leiab ja ykssarvikud ja lambad ja hobused ja kõik teised toredad tegelased on ju nunnud!? Mees ikka vahel poriseb, et ma polegi kunagi suureks kasvanud ja ta peab seepärast lasteaias elama 😉 Aga minu meelest on maailm seeläbi ilusam paik 🙂

Tydrukute teemas on viimasel ajal valminud veel mõned nimelised särgid ja body katsikukingituseks 🙂

 

Ja tegelikult tahaksin ma hirmsasti teha (kujundada ja luua) yhe korraliku ja tervikliku printsessi- või haldjatoa, mis päriselt ka toimiks laste eluruumina, oleks tõeline fantaasiamängude paradiis ja jätaks kogu eluks hinge imearmsa tunde õnnelikust lapsepõlvest 😀

Poiste jaoks on mul aga juba omad mõtted peas keerlemas 😀

Minu Mustikas nr 1: Jõulutubade konkurss

Nii tore! Nyyd olen ma siin siis kaelast saati sees ja keeruline on mind siit minema tõrjuda 😉

Ja tänud teile positiivse vastukaja eest minu päris esimesele postitusele. Seega, teie lahkel loal räägin teile oma jõulutoa tegemisest veidi rohkem ja tutvustan ka detaile.

Ma saatsin Mustika Keskuse jõulutoa sisustamise konkursile kaks kavandit. Esimese tegin sellise täiesti enda nägu päkapikulise, rõõmsa ja lapsemeelse:

Kuna mu lapseisa aga arvas, et see küll kellelegi meeldida ei saa, et tegemist on ju ikka suurte inimeste üritusega ja ma olen kergelt kohtalne, kui ma sinna oma päkapikke toppima lähen, siis igaks juhuks jooksis mu mõtetes ka alalhoidliklt veidi pehmema joonega mõte, mis minu arvates oli piisavalt minu enda moodi, aga samas väga suure inimese sõbralik ka. Selle kavandi nimetasin ma “Magusalt Vürtsikas” ja kirjeldusse lisasin, et läbi värvide ja kujundite loon hubase ruumi, milles on jõuluajale omast magusat vürtsi.

 

Läks nii, et mind valiti finaali! Kui küsisin kumma kavandi alusel, sain vastuseks, et saan ise valida, mõlemad on toredad. No ma siis mõtlesin naaatukene veel ja panin kaks asja kokku ehk et minu toast sai mõnus, pehme, vürtsikas ja mängulusti täis ruum. Üsna selline, kus mul endal ja ka mu lapsel oleks väga mõnus elada ja olla. Ka jõuluajal. 🙂

Piparkoogid oli mu idee keskpunkt ja selle sooja ja magusalt vürtsise värvi ümber ehitasin ülejäänud terviku. Mandariinioranzh! Sest see lõhn ja maitse on lahutamatu osa jõuluajast. Teie arvates ka? Ja natuke aniisi ja muidugi suhkruglasuuri. Oranzh ise sobitub minu jaoks imeliselt kokku roosa ja helerohelisega. Mul ei ole lemmikvärvi, mulle meeldivad kombinatsioonid. Näiteks on mu suur lemmik hernes-porgand-mais. Või hernes-porgand-mais-paprika. Ja siis meeldivad mulle mango-arbuus-papaia ja kiivi-arbuus-mango ja mango-maasikas mmmm! Ja nii edasi, värve saab nii mõnusalt kombineerida. Saate aru, eks? Ja selle toaga oli mu kindel plaan piparkoogi- ja shokolaadipruun siduda valge suhkruvaaba, mandariinide, arbuuside ja natuke ka kerge laimiga. Sekka näpuotsaga punast tshillivürtsi päkapikkude näol.

Kuna mu boks koosnes kahes otsaseinast ja kogu tagumine külg oli avatud Mustika aatriumisse, siis oli see nagu hiigel suur aken. Jagasin mõtteliselt toa kaheks. Poole said endale suured inimesed pehme suure oranzhi värvi diiavani ja kohvilauaga ning teise poole said endale lapsed piaprkoogikuuse ja piaprkoogi-mängumajaga. Kuna mul oli alt mööblipoest lemmikdiivan juba välja valitud, siis seinavärvi osas ei olnud mul enam kahtlust – oranzh diivan pidi saama roosa seina enda taha. No et tulemus oleks ikka eriti soe ja magus. Teise seina tegin veidi jahutavama selles soojas toas ja see sai helerohelise katte.

Värvimine oli omaette vinge katsumus. Meie värvid tulid Caparolilt ja neil on valikus igasugu vahvaid ja veel vahvamaid värve. Kuna seinapind oli üsna väike, siis soovisin ma sinna õhlisemalt ja elavamalt mõjuvat emotsiooni luua. Nii valisingi ma ArteLasur efektvärvi. Selle lõpptulemus pidi olema näiliselt natuke nagu krohvitud pind, aga pole ei terav ega kraapiv vaid mõnus, pehme ja sile. Natuke liivase muljega krunt läks alla – oleks pidanud minema ühtlaselt rulliga, aga soovisin veidi  ebaühtlasemat tulemust ja pintseldasin selle tupsutades suure pehme pintsliga hoopis. Ja efektiga kiht, milles on pisikesed säbrulised tükid sees, oli mõeldud seinale kanda sellesama suure pehme pintsliga. Mina sain oma värvilised purgid kätte ja see lõhn lihtsalt niitis mu jalust. Ei-ei, mitte see hull vana-aja hull värvilõhn vaid midagi sellist, mida oleks võinud lusikaga süüa. Rääkimata värvist, mis oli nii isuäratav. Ja pehme pintsli asemel võtsin mina mõningaste veidrate katsetuste asemel kasutusel hoopis kõige tavalisemad põrandalapid. Esimene kiht roosat sai kiirelt seina. See oli oluline, sest muidu oleks jäänud segavad triibud jätkukohtadesse. Kuigi purgist vaatas mulle vastu magus tumedam roosa, siis seinal jäi tulemus liiga hele. Roheline sein jäi veel heledam esimese kihi järel. Teise kihi järel hakkas juba looma. Mu pisike armas 1,5aastane Tannu oli kohe eriti vapper selles suures sahmimises ja kiirematel värvimise hetkedel leidis ise minu lähedal endale vahvaid tegevusi 😀

Ja siis kui Mustikas ööseks kinni pandi, siis läks väikene väsinud mees ilusasti kodus tuttu ja mina sain magava lapse kõrval teiste vajalike asjadega tegutseda. Teha oli ju nii palju! Päkapikupiltidest kuni piparkoogisüdame-kardinani ja kuusk ja maja ja kastid ja padjad ja mis kõik veel!

Järgmisel hommikul värvisin kolmanda kihi efekti seina ja mulle meeldis tulemus üha enam. Roheline oleks tegelikult eeldanud veel paari kihti, et saavutada see tumedusaste, mida ma temalt ootasin, aga aeg seadis omad piirid. Roosa oleks võinud ehk nõks tumedam olla, aga ma armastasin teda ka juba sellisena 🙂

Alt poest leidsin kanga – valge, läbipaistva, tihedamas koes valgete ebakorrapäraste mummudega. See oli nagu unelm! Sest see oli ju täpselt nagu tihe lumesadu ja kardinana suutis see mu tuppa tulles peita Mustika kireva aatriumi ja oleks katnud ka kõige sombusemad ja tormisemad hallid ilmad pehme valge lumevaibaga. Kuna ostukeskuse plaaditud hallikas kivipõrand mind hirmsasti häiris ja head vaipa ma ei leidnud, siis sealstamast kangapoest tõin ka valget pehmekarvast kaalukangast, mis koheva lumevaibana maad hakkas ka toas katma. Jaa, muidugi ma saan aru, et see ei ole absoluutselt praktiline ja mis kõik veel. Aga jõlude puhul ju vahest võib vallatust teha? 🙂

Riiet oli poes just nii palju, et sain poole oma suurest “aknast” katta lumesajuga ja ülejäänu sai endale tamiili külge liimitud papp-piparkoogidest kardina. Ma ise olin selle üle kohe eriti õnnelik, sest see andis suure diivani massivsuse juures ruumile nii palju liikumist juurde.


Kuna Rosin kommentaarides just mu jõulutoa patjadest juttu tegi, siis räägin neist veidi enam 🙂


‘Joonistatud’ on need villasele kangale. Osetud Abakhanist, kilohinda kahjuks ei mäleta, aga kuna annab kenasti käristada, siis nentis myyja, et kvaliteetne kraam. Asjatundmatuna ei oska ma ka vastu hakata 😀 Pruunid padjad on 70×70, valge põranda oma on suurem, aga mõõte peast ma ei mäleta.

Ja piparkoogiks teeb need padjad seesama Fun Liner (Marabu), mida on kasutatud ka maja puhul. Kuna aga toosama kvaliteetne villane on krdima paks materjal, siis kahjuks ei kinnitu ega paisu ‘glasuur’ nii nagu peaks. Õhemate kangaste puhul lased sellel fanlaineri-joonel lihtsalt 6 tundi kuivada ja siis triigid puuvillase reziimil pahemalt poolelt pehmel alusel 10-60 sekundit ja siis värv paisub ja kinnitub masinpestavaks.

Villase puhul triikisin vist mingi 10 minti. No ei midagi. Siis viskas yle ja triikisn õigelt poolelt läbi kypsetuspaberi. Kyll pigem vaid korra sõitsin kuuma rauaga sealt yle ja värv hakkas kohe kerkima. Mõnes kohas kerkis isegi veidi yle, aga vaat kinni ikka ei jäänud ilusasti 🙁

Eks need padjad sihukesed vanainimeste ja muude rahulike tegelaste iluasjad võivad olla. Õrnalt kannatab neid isegi pesta, aga mina endale koju neid tuua ei saa, sest pisikesed sõrmed nokiksid põnevalt kobrutava valge värvi sealt kohati kindlasti päris edukalt lahti. Nii, et väikese koormustaluvusega ilusad iluasjad 😉

Õnneks nende pisemate motiividega läks rohkem õnneks ja nii selle valge põrandapadja kui ka tassialuste valge Fun Lineri joon kinnitus märksa paremini.

Samas on mul juba olemas sama toote analoog, oli vist firmalt Tulip (myygil samuti Vunderis, kuhu jätan ma iga kuu lõviosa oma sissetulekutest ;)) ja peagi teen katseid sellega. Kuna seda kinnitatakse kanga kylge teisel viisil, siis ehk hakkab see siiski korralikult ja kindlalt ka villase kylge. Näis, mis sest tuleb. Alla ei kavatse ma veel vanduda, sest tahan endale ka kõrge koormustaluvusega piparkookpatju jõuludeks koju saada 😀

Kokkuvõttes olen ma oma elu esimese avaliku etteastega siskujunduse vallas väga rahul. Arglikult küll, aga esimeseks sammuks üsna piisavalt kenasti, sest auhindade väljakuulutamise tseremoonial sain rahvalemmiku tiitli – aitäh teile kõigile, kes te minu poolt hääletasite! Ja lisaks rahvalemmiku auhinnale andis ka meid värvidega toetanud Caparol enda eriauhinna minu toale – huvitava värvilahanduse ja kastist-väljas-väga-kena-tehnilise-teostuse eest! Auhinnaks sain nende värvilehvikutega suure kohvri! Ja ühe panga, kes oli antud ettevõtmises ka sponsor, eriauhinna sai mu jõulutuba ka! Nii, et tubli algus, mis andis mulle nii palju julgust ja indu juurde. Millal uus konkurss tuleb?! 🙂

Hiljem lisatud:

15. detsembril kirjutas Õhtulehes Regina Hansen sellest üritusest SIIN 🙂

Pisihaldja kõige esimene blogipostitus :)

Pole kyll eriti minu moodi, aga sedapuhku olen kyll hiiglama kaua hoogu võtnud enne tegutsemist. Olen teid siin isetegija käsitöökeskkonnas luuramas ja teie tegemisi imetlemas käinud juba möödunud kevadest ja alles nyyd võtsin vastu otsuse teiega liituda. Nii, et sydamlikud tervitused siinsele rahvale!

Kuna ma peamiselt siiski joonistan mitte ei koo, heegelda ega õmble, siis kahtlesin pikalt, kas yldse sobin klassikaliseks isetegijaks. Aga kuna minugi tegemised on valdavalt oma pea ja kätega tehtud, siis vast ikka sobin 🙂

Mina olen Pisihaldjas

ja minu Pisikesed Toredad Teod räägivad minu eest 🙂

Viimase aja kõige kaelamurdvam isetegemine – jõulutuba Mustika Keskuse Nutika Kujundaja sisekujundusvõistlusel – ei lasknud mul nädala jagu öid magada, aga tulemusega olen ise ysna rahul. Jõulumeeleolu puges igatahes juba hinge. Lapsed – oma ja tema sõbrad – rõõmustasid kõige enam mängupiparkoogimaja yle, mida ma mitu päeva kodus ehitasin. Kuna aga sinane eksemplar väljanäitusele rändas, siis peavad nad mängulusti paar kuud taltsutama või pean ma lihtsalt yhe uue mängumaja veel tegema. Aga et maja end yksildase ja mahajäätuna Mustika Keskuses ei tunneks, siis palusime ahvipärdikutel see mõneks ajaks asustada 😀

(Ma siin alles õpin systeemi tundma, nii, et andestage mu asjatundmatus, kui millegagi mättasse panen!)

Maja tegemisel on kasutatud kolme pappkasti. Kui maja peab taluma ka pisikeste tegusate päkakate rööveldamisi, siis peaks see vastupidavuse huvides olema vähemalt 2-kordsest papist (kolme lehe vahel oleks 2 lainelist kihti). Saab hakkama muidugi ka kahe kastiga, aga mulle tundus, et kui alumine osa on kahest osast kokku tehtud, siis on see tugevam. Kandvaid osi on lihtsalt rohkem – ytles mu inseneriettekujutus 😉

Ilus piparkoogipruun on tegelikult myygil Vunders (Pirni 5, Tallinn) tavaliste akrüülvärvide seas, aga kuna sealsed purgid on pisikesed ja kallid, siis tõuseks maja hind RÖÖGATUKS. Ja nii läksin suurte pindade puhul minagi lihtsama vastupanu teed ja värvisin maja peale kokkuõmblemist-kleepimist-teipimist Caparoli tavalise lateks-seinavärviga (toon oli vist Korall 100) Kahjuks on see pisut punakam kui peaks, aga abiks ikka, sest lähedasemat värvi seal polnud. Värvikulu ma paraku öelda ei oska, sest muuhulgas sai värvitud ka kuusk ja mitu kingikarpi ja kokku kulus värvi 5 ruutmeetri jagu. Kuna papp imab suht palju, siis läks värvi kaks kihti, see kattis päris kenasti.

Ja kõige lõpus siis ‘glasuuriks’ Vunderist ostetud Fun Liner valge paisuvärv.

Vot selline asi kukkus siis nii toimides välja. Ei midagi keerulist, lihtsalt veidi aega ja tegutsemist nõudev nagu kõik isetegemised 😀

Nii, aga esimeseks katsetuseks vast sellest siin piisab, aga järgmise korrani!
Soojust ja sära hinge ja nobedaid näppe teile! 🙂